M.Pyres DSMMBR (Patient Sounds)

Tartust natuke suuremas Fort Collins`i linnas (Colorado osariik) on oma elujõuline põrandaalune eksperimentaalse (rokk)muusika skeene, millest üks osa on koondunud rohujuureleibli (s.t mille muusikud ise on asutanud oma muusika väljaandmiseks) Patient Sound`i ümber, mis üllitab reliise vabalt kättesaadavana, kassettidel ja CD-R`idel. Plaadifirma on tasapisi tuntust kogumas - näiteks hiljuti leidis äramärkimist Pitchfork`i poolt.

Patient Sound`i üks staare on M. Pyres (loe: empires; mõista: katarsis muusika tulematusriitusest(?!)), produktiivne kollektiiv, mille koosseisu kuuluvad Matthew Sage, Joseph Yonker (Pasture; Tables & Chairs), Brett Taylor (Littoral Drift) ning Logan Corcoran (Bad Weather California) pluss mõned tüübid laivis. Koosseis ei ole pidev - ainsaks läbivaks liikmeks on esimesenanimetatu. Žanriline pendel kõigub post-folk`ist- ja-rock`ist kuni shoegaze`i ja ambient-muusikani välja.

"DSMMBR" on Sage`i sooloalbum, sisse mängitud ja salvestatud magamistoas. Süntesaatorid, kitarrid, vanad salvestised, välisalvestised ja Hammond-orel on need, mis raamistavad selle imetabase helitaiese. Ütleks nii, et 35 protsendi ulatuses on siin post-rock ning ülejäänud osa kuulub ambient`ile ja elektroonilistele manipulatsioonidele. Kuid mis peamine - kihid on üksteisest tihedalt läbikasvanud, mistõttu stilistiliselt ei ole 27-minutiline ja 7-looline reliis "nurkadeks" jagatud. Totaalne sünteetiline kehand etteantud elementide piires. Helipilti iseloomustab läbiv võnklemine, staatilise pingestatuse ja lõdvestumise vaheldumine, teisalt loomupärane pastelsus, näiteks lõpulugu Cold Hawks on Heat Wave võiks vabalt olla mõne eepilise panoraamfilmi saundträki osa. Milline pulseeriv dünaamika! Vahetevahel väljaulatuvad üksikud klahvpillipassaažid, helisignaalid, bassimüdin ja field recording-elemendid (nt maanteelt kostuv müra) lisavad käesolevale uut tonaalsust, positiivses mõttes segast sentimenti ning üleüldist loomulikkust. Ning alati tervitatavat haavatavust. Liikumine täiuslikkuse poole ning selle saavutamine. Kulg. Eesmärgi loodumine. Võib-olla vanade salvestiste kasutamise ja obskuursuse, võib-olla kussutava meeleolu vahendusel või mainitet põhjustel kokku meenutab "DSMMBR" kõige rohkem The Caretaker`i aegade unustusse ulatuvate tolmuste sämplijuppidega helikeelt. Täielik tase. Seda brianenod kadestaksid!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] The Girobabies

The Girobabies
Myspace
Lastfm

Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)

Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.

Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.

"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Our Subatomic Earth

MODICUM OF SILENCE
Jamendo
Osaudio
Myspace
Lastfm

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)

1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Penca Catalogue

Test Tube
sinclair-rrr
Persona Isla
Myspace
Lastfm

Ergo Phizmiz The Faust Cycle (Headphonica)

Kas kujutate ette situatsiooni, et ärkate hommikul kell 7, panete käesoleva albumi pahaaimamatult mängima - heitmata seejuures pilku Winamp-player`ile (või millele iganes) - ning lõpetate õhtul kella poole kümne paiku? Täpipealt selliseks võib osutuda situatsioon tuntud sound collage-, plunderphonics-artisti ja ümberkontekstualiseerija (Aphex Twin, Velvet Underground, Missy Elliott jt) Ergo Phizmiz`i uue üllitisega.

Kuidas tuleks seda 5-loolist (träki keskmine pikkus läheneb 3 tunnile!) kurioosumit hinnata? Esiteks on see tohutusuur helikamakas, mida valmistati ette pikad 3 aastat ning oleks autori sõnul peaaegu aju kokku jooksutanud- täis erinevaid viiteid, stiile, epohhe ning seinast-seina meeleolusid. Kui otsida läbivat elementi, siis selleks on enamasti sürreaalse sisuga jutustused, mille vahele on lükitud tolmused ning kulunud latiinorütmid, konkreethelid (nii päris- kui linnadžunglist), art-pop, kabaree, ooper, art noir, klassitsistlik muusika. Suures ulatuses omandab album õõvastava kõlaga raadiofoonilise kunsti raamid. Luupainajalik tsükliline alkeemia. Samas - kuivõrd sämplilegend on kirjutanud muusikat ka nukuooperile ning helindanud (lühi)filmide saundträkke, siis sellesuunalised püüdlused ei tekitagi üllatusmomenti. Väljuda eelmisest käitlusest uute käitlusse, luua varasema põhjal uut väärtust - EP kuulutas välja “The Faust Cycle"`i remikskonkursi, mille põhjal üllitatakse lähitulevikus uus väljalase. Lisan mõned põhjendused (kokku on neid 46), miks seda albumit tasub kuulata: keelpillinelik, kes sõidab tsiklitel ning mängib Janacek`i; Marcel Duchamp õpib räppima; kõndiv grammofon; kus mujal võiksid sa kuulda plahvatavat siga?; (tummfilmitäht) Erich von Stroheim`i on siin korduvalt kuulda; Läti laululind Margita Zalite kaverdab Peggy Lee`d, tehes tolle muusika enda omaks. Ning ärge oma iPod`i üle koormake!

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Ergo Phizmiz

Ergo Phizmiz
Ergo Phizmiz
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Herbstlaub Sonnewende (Herbstlaub)

Ilmselt ei ole saladus, et lisaks klassikalise muusika ringkondadele - iseenesestmõistetavalt - on Arvo Pärt oluline autoriteet ning inspireeriv figuur ka (mitteakadeemiliste) elektroonikute seas.

Üheks selliseks jüngriks on Jens Vydt, Gent`is (Belgia) resideeruv filosoofiatudeng, kes bassistina kuulub post-rock-kollektiivi Heliopause rivistusse. Kuid tõepoolest, oma suurimate mõjutajatena nimetab ta Ludwig Wittgenstein`i, kes "vaikusel lasi olla vaikus/looduda vaikusena iseendas" ning Arvo Pärt, kes "aktiveeris/äratas vaikuse".

5-looline debüütalbum "Sonnewende" ("talvine/suvine pööripäev"; "päikeseseisak") koosneb valdavalt pikkadest kompositsioonidest, mille kontseptuaalkese põhineb ennastpeegeldavatel narratiividel - kitsamalt heliskeemil -, mida taasesitatakse loost loosse - vaadeldakse ühte ja sama muusikalist fragmenti erinevatest rakurssidest. Teisisõnu, hermeneutiline ring dilthey`likus tähenduses - mäletamise-mälupiltide lõputu kadu ning nauding mäletamise-mälupiltide kontiinumist.

Helides väljendub konkreetne "verstehen" lummavate ning eepiliste ambient-struktuuridena - impressiivsed trillerdused paisumiste-kokkutõmbumiste läbi, vaikelu peegelpildid, aeglaselt kivistuvad ajahetked. Staatiline keskkonnamuusika. Helikihtidesse on lisatud ka arusaamatut (venekeelset?) jutuvada - mis samas võimendab illusoorset horisonti - ning tukslevad-tilkuvad rütmid lisavad sõnulseletamatut kirkust värvigammasse. Loojuva päikese muusika. Päikesemuusika. Läbi Herbstlaub`i - sügisese lehestiku. Väga kaunis. Ning ütlematagi tore, et eesti mehe muusikast inspireeritud.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Ark Arsenal

Ark Arsenal

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)

Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

[Artistid] Tigertronic

Tigertronic
Myspace

Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)

Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.

Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.

Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Inlets

Inlets
Luv Sound
twosyllable records
Myspace
Lastfm

No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)

Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.

No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.

Kuula albumit siit

6.0

[Artistid] My Bubba & Mi

My Bubba & Mi
Beep! Beep! Back up the Track
Bandcamp
Jamendo
Myspace
Lastfm

Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] No Monster Club

Rack & Ruin
Myspace
Lastfm

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)

Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Noradrenaline

Noradrenaline
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Caretaker recollected memories from the museum of garden history (VUKZID)

Manchesterlane James Leyland Kirby on kahtlemata tõestanud end ühe olulisima avangardelektroonikuna viimase kümnendi jooksul (The Caretaker; V/Vm). Peale tema, Robin Rimbaud`i aka Scanner`i ja Philip Jeck`i kohe ei meenugi teisi kontseptsioonist lähtuvaid avangardiste-elektroonikuid, kelledel olnuks niivõrd võimas kunstiline väljund.

Tõepoolest, nagu pealkirigi "recollected memories from the museum of garden history" vihjab, on siin mälul ning mäletamisel kanda oluline roll. Metadata`sse oli valmimisaastaks märgitud 1928 (ilmselt 2008). Mis sisulise külje pealt ei pruugigi vale olla, kuivõrd Kirby kasutab arhailisi salvestisi, asetab neile filtrid peale ja vahele, võimendab lindisahinat, lisab digitaalset hõredust ja krõbedust. Tulemuseks on, et toaorelite (reed organ) passaažid ning bigbändide orkestratsioonid omandavad eriliselt kummitusliku mõõtme. Album koosneb pooletunnisest träkist, mis on olnud osa ühest muusikalisest sündmusest Londoni Aiamuuseumi ruumides ning üles ehitatud - nagu ma aru saan - oma varasemale muusikalisele kogemusele - seda lihtsalt meenutades, jäljendades ning taastades. Mille tulemus õnneks ei ole ka eikuhugi kadunud - üllitatud Kirby enda leibli VUKZID all. Samas on üsna kummastav mõelda, et 80 aasta pärast võidakse meenutada reliisi, mis keskendus veel 80 aastat varasemale muusikale.

Kuula albumit siit

[Artistid] This Lonely Crowd

Sinewave
Myspace
Lastfm

Cagey House B for Breakfast (Bypass)

Kas B for Breakfast" on sama, mis oleks "H hommikusöögi tarvis"? Või peab jätkuvalt täht "B" seda seost tunnusmärgitsema? Või hoopis mõni teine initsiaal? Näiteks M(esilane)? See on ilmselt sama, mis küsida, mis eristab Dave Keifer`i 13. albumit tema eelmistest teostest "Lark" ja "1902". Narratiivi muutused pisiasjades, millel on illusoorne moment juures, st tegelikkuses ameeriklase muusikalist kehandit muutmata. Hoolimata tõigast, et Jaapani leibel (Bump Foot) on vahetunud Hiina oma (Bypass) vastu - viimane on ennekõike tuntud rütmikeskse elektroonilise muusika kataloogi läbi. Tõepoolest, Cagey House`i kulg - 5 lugu 14 minuti sees - on jätkuvalt mittetantsuline ja sämplikeskne - kummastavad miljööd, happelised sündipassaažid, spooky klaverimuusika, teatraalsed sopransämplid - mis kokkuvõttes justkui pärineks kusagilt kummitusooperist. Sametise interjööriga art house-muusika. Metafüüsiline noir. Minu lemmiklugu on Honey Yep Nope - hunnitute vokaalosiste ja klaveriakordidega klanitud sundimatu electro-draiv.

Korralik tasemenäit jäjekordselt. Teisalt - kuivõrd seda üllitist võiks vabalt ka eelpoolmainitud albumite osaks arvata, siis ootaks ameeriklaselt juba uutele aladele liikumist. Muidugi, daoistlikust perspektiivist vaadatuna on kõik jätkuvalt korras - kulgemine ilma kulgemiseta.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Talbot

Talbot
Myspace
Lastfm

My Bubba & Mi How it`s done in Italy (Beep! Beep! Back Up The Track)

Kord elanud Taani, Rootsi ning Islandi neidis ühes Kopenhaageni üürikorteris. Tüdrukud kukkunud koos musitseerima ning siin nad nüüd on - My, Bubba & Mi (tüdrukute nimed- nimelühendid).

Albumi tiitel on tulnud sellest, et kord kuulnud üks itaallasest baariomanik kolmikut kusagil lokaalis musitseerimas, armunud muusikasse ning kutsunud nad Itaaliasse plaati salvestama.

Oma debüütalbumit - lisaks Hollandi leiblile Beep! Beep! Back Up To The Truck on see ka reliisitud Jamendo`s ning Bandcamp`is - on nad nimetanud "kussutuslauludeks maalt". Mitte üksnes seetõttu, et muusika on salvestatud kusagil Lõuna-Itaalia maalilise looduse keskel, vaid ka seetõttu, et žanriliselt tiireldakse country- ning selle moodsate alternatiivide vahel ja ümber. 10 lugu on peaasjalikult vaikusest ning hillitsetud helipildist lugu pidavad, olemata seejuures kuumusest rammestatud. Kitarrid, ukuleled ja suupillid. Rokkivamatesse lugudesse on ka orelid kaasatud (Really Really, Satisfied Mind). Põhielemendiks on siiski tüdrukute õhuline ja unistuslik laulumaneer. Võimalik, et võrdlus kuulsamate sugulushingedega ütleb isegi rohkem - Joanna Newsom, Cherice Cosentino, Jaeme Newton, Shelby Sifers.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] The Atlas Room

The Atlas Room
Myspace
Lastfm

[Singel] Bishop Morocco Last Year's Disco Guitars (Hand Drawn Dracula)

Eile varahommikul tabas mind meeldiv üllatus - Kanada leibli Hand Drawn Dracula üks asjapulkadest Marissa Janes oli mulle läkitanud teate ja lingi Bishop Morocco debüütsingli kohta. Teatavasti on HDD olnud vahtralehemaa ilmakuulsa indiestaari Brian Borcherdt`i (Holy Fuck; By Divine Right; Junior Blue) singer-songwriter-vaos sooloalbumite üllitaja.

Bishop Morocco on üks iseäralik Kanada kooslus, mis koosneb kahest teatud ringkondades üsna tuntud meestest. Jake Fairley alias Fairmont on viimased 7 aastat veetnud Berliinis, ilmestanud selle club dance-skeenet õrnalt industrial-mekilise bouncy- techno`ga (reliisinud singleid tuntud firmade nagu Kompost, Sender ning Traum all). James Sayce on rokkinud Toronto skeenel ansamblite the Deadly Snakes (oreli- ja brass-psühhedeeliast juhitud garage-indie/rock) ja Tangiers (ohtrate süntesaatorisaundidega palistatud jangle/indie pop) koosseisus.

Mida alustuseks lausuda torontolaste muusika kohta? Vaatamata singli tantsulisele tiitlile on Fairley vahetanud sekventserid-mikseripuldi naturaalpillide vastu, seevastu Sayce jätkab endiselt tuttavlikus elemendis. Tulemus on imeilus - õhulise süntesaatoriuduga kaunistatud tempokas jangle pop parimal kujul. Ühelt poolt oma lihtsuselt ja helisevalt helipildilt ning teisalt harmooniliselt kõrgpilotaažilt meenutab see Briti 80ndate teise poole-90ndate alguse c86-liikumisest alguse saanud indiebände (The Bodines, McCarthy, The Brilliant Corners, Close Lobster jpt; ka meenutab Last Year's Disco Guitars Maailma Parimat Ansamblit - muuseas, ühest visuaalsest rakursist ülesvõetuna meenutab Fairley noort Morrissey`d ). Siinkirjutajale meeldib seesugune, kohati naiivsenagi tunduda võiv (retro)saund jätkuvalt enam kui näituseks see, mida Broken Social Scene või Arcade Fire jt kaasaegsed teevad.

Teine träkk kannab pealkirja Last Year's Disco Guitars (Graham Walsh of Holy Fuck remix). Teisisõnu, Holy Fuck`i mehe remiks singliloost. Kuigi siin on mainitud staaransambli avangardistlikku lähenemist selgelt tunda, on hüljatud selle massiivselt kolistavad rütmid. Vokaal on slice effect-džotile heidetud ning bubblegum-rütmidega toestatud. Loo lõpupoole kulgedes atmosfäärilised kihtidest esilekeerduvad helklevad helid meenutavad kangesti Henn Rebase & Jaak Jürisson`i Veskimeest (sic!). Väga kummastav ning meeldiv ühtaegu.

Tegelikult enne selle singli kuulamist oli mu tuju kehvade killast, kuivõrd Habs oli Buffalo Sabres`i vastu just suutnud oma kaheväravalise edu maha mängida ning seejärel bullitite järel kaotanud. Tõepoolest, kui Kanada klubid vahetevahel kaotavad, siis Kanada muusika võidab alati. Bishop Morocco debüütalbum ilmub 1. juunil. Senikuuldu põhjal tasub hellitada üksnes parimaid ootusi.

Kuula singlit siit

[Artistid] Tokyo 2005

Tokyo 2005
Lastfm

Rei Teytum Viajeros (Jamendo)

Oli see vist paar aastat tagasi, kui La Plata`s resideeruv kümneliikmeline Rei Teytum oma 13-loolise demo Jamendo all üllitas. 2006. aastal tegevust alustanud Argentina kombo on ühtlasi eelpoolmainitud versioonile ehitanud oma esimese reliisi "Viajeros". Tõsi, lugusid on kahe võrra vähemaks jäänud, teisalt jälle master rokib märksa paremini.

Tõepoolest, reliis väärib oma nime, koverprinti ja tähendust ("reisijad", "seiklejad", "ringiuitajad"). Seigeldakse erinevate stiilide vahel - siin on funk`i, country-peerude suupillimängu, etnotrummeldamist, orelite ja flöödi psühhedeelset paitust ning kaunihingelist- ja kõlalist popliuglemist (hea näide viimasest on Para Qué?). Ei ole ka ära põlatud loodushelide segamist helipilti. Näituseks loos Recuerdos. Mainitet lugu hiilgab üldse oma mitmekesisusega - psühhedeelsed flöödipassaažid on vaheldumas rokkiva kitarri, keldi folgilõikude ning jazz funk`iga. Träkk Caleteras otsib tuge soul`ist ning smooth jazz`ist. Nada Existe rokib lopsakate brass-seadete peal, omandades kunstilise estraadipopi mõõtmed. Kui kõik eelpoolkirjutatu kõrvale jätta, siis ülejäänud osas domineerib fusion/jazz rock - ripsutades tiiba kord 70ndate musta fusion`i, kord big band-seadetega. Kirkad saksofoni- ja trompetisoolod jäävad kindlasti plusspoole peale. Laia amplituudiga vokaal on reeglina soul`i ja funk`i-segune ning üksnes hispaaniakeelne. Arvata võib, et laivis rokivad need kümme argentiinlast täiel rindel.

"Viajeros" pakub nii sügavamat esteetilist naudingut kui ka sobib lihtsalt muzak`iks.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Andy`s Airport of Love

Andy`s Airport of Love
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)

Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.

Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Pretty Lights

Pretty Lights
Myspace
Lastfm
Wikipedia

[Vana ning oluline] Darkjet EZ Listening For Suicides (Bandcamp/Self-released)

Mul on blogis olnud rõõm aeg-ajalt tutvustada nii mõndagi legendit - Big City Orchestra`t, Brian Borcherdt`it, Richard Green`i (The Heavens`i liidrina) ning nüüd ka Ian North`i alias Darkjet`i.

Ülehomme 58-aastaseks saav härrasmees on olnud USA ja Briti post-punk/glam pop/new wave/synth pop-liikumist edendanud tegelane. Paljud hilisemad-tänased dance-punk/rock- bändid võlgnevad newyorklasele tegelikult palju. Asutanud seesugused ansamblid nagu Milk `N` Cookies, Radio ning Neo (kuhu on kuulunud ka (hilisemad) Sparks`i, Ultravox`i, Magazine`i liikmed), olnud The Fast`i koosseisus ning käinud soolokarjääri. Armastanud glamuuri, poose, läiknahkset riietust ning loomulikult süntesaatoreid ja monotoonselt taguvaid rütmimasinaid.

Eelmisel aastal üllitatud 13-looline “EZ Listening For Suicides” tõestab, et vanameistril on samasugune vunk sees nagu oli seda kolme dekaadi eest. Sünteetilised struktuurid, tumedate-heledamate varjundite koosmäng, autotuunitud ning uusromantilised vokaalmaneerid, tumemeelne lüürika (kust kumab läbi pettumus ja tüdimus, popstaari elu mõttetus, eskapism, videvikutunnid, surm, teisalt jälle lootuse, surematuse ja armastuse temaatika). Kuigi reaalselt tänapäevas viibiv, kuulub "EZ Listening For Suicides" pigem Japan`i ning varase Talk Talk`i manu.

//lets be gods/ and live forever/ take my hand/ we’ll fly to heaven//

On ju igati tore, et sellised pässid viibivad meie keskel.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dot.AY

Dot.AY
Dot.AY
Mypace
Lastfm

Moriarty 2000 (master) (Artishok)

Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb. Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida. Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!). Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt). Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje. NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte. 

Kuula albumit siit ja siit

9.0

[Artistid] The Red Crayon Aristocrat Club

The Red Crayon Aristocrat Club
Zorch Factory Records
Myspace
Lastfm

The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)

The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.

"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Дрогункин А.Д.

Дрогункин А.Д.
Myspace
Lastfm

[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)

New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.

Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.

Kuula albumit siit

[Artistid] Tunnel Motor

80H Records
Tunnel Motor

sOul sCientiSt Still Exist (Pavillon36 Recordings)

22 minutit ja 6 lugu. 6 rägastikku. Paksult täis kasvanud rütmirajad. Breakcore-malakad, glitch-äng, liikumine "õige" drum and bass/jungle`i ning kvaasi-jungle`i maailma vahel. Või on see avant-jungle`i universum? Igatahes oleks sOuL sCientiSt`i "Still Exist"`i õige koht pigem kusagil NYYD-muusika lavadel kui higist leemendavas klubis. EXPO-muusika. Prognoosimatu liikumine. Tõepoolest, trikilisus ning nurgelisus lõhuvad sekund-sekundi järel halastamatult tantsumuusika struktuure. Atmosfäärilised helikihid, vokaalliinid/spoken word, sämplid, ulg, (õiget- ja tagurpidi käiatav) klaverimuusika. Vahelekeriva lindi efektid ning skrätsid. Üksikosad kellegi ameeriklase üllitisel on sama olulised kui on kõikide osade summa kokku. Jah, detailid moodustavad küll terviku, samas nende kohati kardinaalselt erinev pärinemine jätab nad lahku seisvateks. Dialektiline (võitlev) rütmimuusika. Artisti myspace`i lehte külastades saab kohe selgeks, et tüübil on käed rusikas ka sotsiaalses tähenduses (toetus Palestiinale, vaevus ja rassitemaatika jpm). Aphex Twin`i, Mike Paradinas`e, LTJ Bukem`i ning Autechre`i varjud virvendavad, et anda oma dobroo uutele meistritele. Vihastele meistritele.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Orquestra Popular de Paio Pires

Orquestra Popular de Paio Pires
Clinical Archives
Myspace

[Vana ning oluline] Loscil Stases (One)

Kui ma mõtlen Kanada ambient-muusikale, siis kangastuvad automaatselt 4 nime - Tim Hecker, Daniel Maze, Muhr ja Loscil. Viimatinimetatu taga on Vancouver`ist pärit Scott Morgan, mees, keda tuntakse ka Daniel Bejar`i (Destroyer) ihutrummarina.

Loscil on kaheldamatult kõva sõna atmosfäärilises muusikas, sarnanedes oma helikeelelt kahele teisele Põhja-Ameerika legendile - Pan American`ile ja Stars Of The Lid`ile. 7 albumit, millest enamus on reliisitud legendaarse Kranky tiiva all.

"Stases" (2005) on kanadalase järjekorras 5 reliis. Albumi alapealkiri "Drones 2001-1005" vihjab kolmele üllitisele (Triple Point, Subsumers, First Narrows), mille taustadest on 12 lugu üles ehitatud. Ökonoomne ning otstarbekas lähenemine, mis kindlasti väärib kiidusõnu ning jätkuvat juurutamist. Sulnis minimalistlikult võnklev soundscape, mis kohati omandab kummitusliku dimensiooni (Micro Hydro). Ostsillaatorite toonid läbivad aegluubis aegluubi filtreid ning esilevalguv helikude peatab aja ning samaaegselt kirgastab ja ähmastab ruumi parameetreid. Ähmastumist tuleb mõista unustuse võtmes - mikrotonaalne loome süütab uusi hetki, seeläbi järjepidevalt "kustutades" minevikku. Ühed helked on asendumas järgmistega. Lõputu jada. Vaikeluline lend suurlinna kohal, flirt flashlight`ide ning kauniendelise umbmäärasuse-anonüümsusega. Kaheldamatult (neti)ajaloo üks olulisimaid teoseid. Ka annab album vastuse küsimusele, miks siinkirjutaja ei viitsi Boards Of Canada`le oma aega ja raha kulutada.

Kuula albumit siit

RxRy RxRy (RxRy)

Not Noah Lennox on üks neist siltidest, mida RxRy muusika kirjeldamiseks on kasutatud. Kuivõrd ei teata, kes see müstiline USA muusik on, on koguni spekuleeritud Panda Bear`i ennast selle taga olevaks. Asukoha-päritolumaaks on märgitud USA-d ning konkreetseks locus`eks Abroad`i. Kas vihjab "välismaal", "võõrsil" konkreetselt Lissabon`ile ja Portugalile? Tõepoolest, ka muusikaliselt kõlab see laias laastus miksina Brian Eno`st ja Animal Collective`st.

Üks hinnang, mida 8-loolise ülllitise kasuks olen täheldanud, kõlab vägevalt - "võimsam kui Four Tet`i ja Pantha du Prince`i selleaastased albumid". Ise ei ole viimatinimetatuid kuulnud, seetõttu ei oska ka hinnangut jagada. Kes teab, kas hakkakski üldse nendega võrdlema, kuivõrd RxRy`l on palju rohkem ühist chillwave/glo-fi/hypnagogic pop-artistidega. Teisalt, kui tõepoolest võrrelda seda Memoryhouse`i, Magic Man`i, MillionYoung`i, Wonder Wheel`i, Dizzy Jaguars`iga, siis kaalukauss kalduks viimaste kasuks. Iseenesest konkreetses helipildis on ju kõik kenasti paigas - liigendatud sündirütmid, ambient-tekstuur, field recording-udu, (Antillis Frnt), digitaalne looritatus. Kena helind küll, kuid millel kahjuks puudub tippu tõstev sugestiivsus, see sütitav harmooniate-meloodiate kaskaad. Selles osas on parimaks näiteks Convrtvbl Bvbes, millel on küll hea käik, kuid mille põhimotiiv jääb nartsissistlikult ennast kordama. Tõepoolest, meenutab oma tuhmuses Loomakollektiivi viimast ja kõvasti ülehaibitud reliisi, saavutades siiski veenvama lõpptulemuse. Tõepoolest - äkki ongi Panda Bear?

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)

Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).

Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.

Kuula albumit siit

[Artistid] Cantaloup

Cantaloup
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Cagey House Elephant Orange (Umor Rex)

Suurepärane 11-looline reliis David Keifer`ilt Mehhiko leibli Umor Rex`i alt. Album, mille ta üllitas 4 aastat tagasi, ennustades ette Cagey House`i hilisemaid, puhtalt sämplipõhiseid teoseid ("Lark"; "1902"; oma pärisnime all salvestatud "The Cartoon Mouse Regards"). See album pärineb veel sellest ajast, kui ameeriklane oli Fruit Loops`i heeros ning iseloomustas oma saundi elektrooniliste vahenditega mängitud rockmuusikana. "Elephant Orange" on väärikas osa space age music/exotica pop-fiilingust, kõlades lõõgastavalt ning ajatult. Õieti võiks seda nimetada kui space ageless pop. Mõnusad psühhedeelsed elektronsaundid, happelised harmooniad, distinktsed meloodiad. Killereid on mitu - nimilugu, samuti saffron steps, swanko backway, bebe ebullient, tin star vs. the mikado. Muide, kahtlustasin, et bebe ebullient`i näol maksab Keifer tribuuti Bebe Barron`ile - ruumipopi ühele suurimale staarile -, enne kui ameeriklane konkreetsel juhul minu kahtlused hajutas. Kuigi nii mõelda ka ei ole vale, seda enam, et Barron`i-paari muusikast peab ta väga lugu. Ka ülejäänud lood on meisterlikud, kuigi rõhuasetus näib rohkem struktuuril ning heliefektidel baseeruvat.

Kuula albumit siit