Scrap Heap -- Dystopian Daydream 2008)

Proc-Records

• Techno pop 
• Post-disco 
• Electronic music 
• Hi-NRG 
• Electro disco 
• Experimental electro

Mõned esmapilgul tantsumuusikaplaadid ei taha lihtsalt tantsida -- nad tahavad ka kuulajat lahti harutada ning uuesti kokku panna: moodulite kaupa, patch-kaabliga ühendatult. Scott Feeney ehk Scrap Heap’i „Dystopian Daydream" on säherdune taies, millel elektrooniline- ja tantsumuusika kuuluvad loomuldasa kokku, ometi selle taga olevad mõned helikombinatsioonid ning aimatav tehnotuba lubavad aimata piirjoonte tõmbamist, näidata allikaid ning neist võrsuvate võimalikkuste paljusust. Võib vaimusilma tekitada varase San Francisco klubivaibiga hüljatud tööstushoones peetava kräu, kus inimesed, higi (ning võib-olla ka muud kehavedelikud) ja masinad on juba ammu ühte sulanud, aga keegi on vahepeal käivitanud modulaarsüntesaatori ning esile toonud nende masinate loogika. 7-loolise albumi tuum ongi selles pinges: ühelt poolt on siin see toores, happeliselt seksuaalne geiklubide algupärane energia -- libe, eufooriline, kergelt ohtlik, ihuline pulss, mis kunagi San Francisco undergroundis tegi tantsupõrandast vabaduse ja iha katla. Teisalt tõstab Scrap Heap selle kihi kohale midagi palju peenemat ja intellektuaalsemat. Modulaarsüntesaatorite obsessiivsed kihid, vilisevad filtrite faasid ning nende aeglane vaheldumine, pinget loovad elektritsüklid ning moodulite vaheline loogika muutuvad loomuldasa elusorganismi osaks, mis hingab, kõhkleb, tõmbub kokku ja taas kergelt paisub ootamatutes kohtades. Proc-Records’i diskograafia kontekstis kuulub see plaat täpselt sinna, kus see olema peab: julge netiplaadifirma aukartustäratavas kataloogis, mis julges üllitada kõiksugu modaalsusi -- alates lo-fi digitaalsest primitivismist kuni kõige abstraktsemate elektrooniliste eksperimentideni. Kuulaja kutsutakse sisse, lastakse tunda, lastakse süveneda ning jäetakse hõljuma kusagile happelisuse, tundmustega manipuleeriva loogika ning väljamõõdetud helistiku ja rütmistiku vahele. Siin ei ole masinad lihtsalt tööriistad, vaid partnerid, kellega koos määratletakse, aga ka analüütiliselt improviseeritakse soovi, mälu ja hetkeseisundi ajel. Ühesõnaga -- nii ihhu kui vaimu kombitsaid ajav vastuvaidlemist mittesalliv mutantdisko. 9.0 (8.5-9.5)

Leopard Meat -- Dah Dah (2008)

Borrowdeer

• Lo-fi 
• DIY 
• Folk indie 
• Singer-songwriter 
• New Weird America 
• Psychedelic 
• Freak folk 
• Psych-folk 
• Free folk 
• Dream folk 
• Sound poetry 
• Noise pop 
• Indie folk

Käesolev taies pärineb sest ajast, kui muusikailmas valitses igati tervitatav anoomiline, üleminekufaasis protsess; milles oli demokratiseerumise tõttu palju värskust õhus. Uusveider liikumine indist, folgist, aga ka laiemalt eksperimentaalsest vallast mõtte- ja vaimujõudu ammutav liikumine kandis vooluna kaasa eriilmelisi projekte -- ühed, kes üsna pea ilmutasid tahet liikuda keskpõrandale (Animal Collective; Devendra Banhart); teised, kes tegid edasi puhtast entusiasmist ning rebides maha repressiivse käitumise maske, sealhulgas hakates vastu muusikatööstuse ja plaadifirmade huiamisele (sh n-ö indiplaadifirmadele. (Sellega seoses soovitan üles otsida paarikümnevaasta tagune Aimar Ventseli artikkel Postimehes). See ennekõike tähendas valikute langetamise küsimust, kuidas oma elu elada. See muusikaline žest ütles, et võime sobituda ühiskonda ka ilma sunduseta, samas järgimata peavoolunarratiive nii ühiskonnaelus kui muusikas ja kultuuris. Teisiti inimene võib olla ühiskonna standardite järgi täiesti „moraalne“, olles samal ajal hingeliselt ja vaimselt surnud. Kuulates seda vägevat kodus salvestatud 12-loolist tuleb möönda, et tulem meenutab viisi, kuidas minimaal-optimaalsetest eeldustest ammutatakse 107 protsenti. See võtab hästi kokku DIY-esteetika tuuma, luues samas ka ühenduse 80ndate isehakanud kassetikultuuriga: piirangud pole mitte takistus, vaid katalüsaator. Väärtustades toorust ja ideelist vabadust, on see ka vabanduseks. Clifton Von Smeltzer'i apalatšlik bandžoplõnnimine vaheldumas digitaalse revolutsiooni ilmingute ning sünteetiliste masinate madinatega, vokaalselt väljendatud "ürgmina" kandumas aegade hämarusest tänapäeva, et seejärel laskuda kaasaegse "mina" sügavustesse, lootuses leidmaks sealt veel segamata vett. Analoogne minevik ja masinlik olevik kohtuvad pärssimata ühes ruumis. Säherduste äärmuste kohtumine ei ole lihtsalt efekt, vaid loob pingevälja, kus “ürgmina” ja kaasaegne identiteet kohtuvad nibg vokaalne väljendus vanima instrumendina nende vahel lisaks liimina toimib ja katalüsaatorina millegi arhailise ja alateadliku esiletoomiseks. Kompromissituse tõttu sobituda õigega ei pea saja aasta pärast juurdlema selle üle, et kas see on ajaproovile vastu pidanud või mitte. See oli sümptom millelegi ebatäiuslikule, ent ausale. Ilmselt ei ole vaja märkida, et sellise viljaka baasil ei hakka siin hetkekski igav. Dah-dah-dahhahhaa! 9.0 (8.0-10)

Enko -- Steel Retina (2008)

Qulture Production

• Noise music 
• Glitchtronica 
• Harsh noise 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Plunderphonics

Käesolev 7-looline taies on sama konkreetne ja täpne...kui terasvõrkkest. Ei jää midagi sellele tagasi peegeldamata ega projitseerimata. Aga nagu alati taandub küsimus lõpuks sellele, et kuidas nähtut tõlgendada? Kas kõik näevad ikka ühtmoodi, kas ikka kõik näevad "õigesti"? Kas terasest reetina eeldab ka terasaju olemasolu? Ehk seda "õigesti" nägemise kriteeriumit on ajaliselt pisendatud (kokku kõigest 19 minutit), vältimaks tõlgendustes liiga laiali valgumast. Aga jah, helilis-psüühiliselt on Enko taies kahtlemata kannatust proovile panev. Kas kannatuse proovile panemine on õigustatud? Ka masohhism on kannatuse üks vormidest. Küsiks siis uuesti -- miks jaatamise korral masohhism on siis stigmatiseeritud, kui eraldusjooni on nii raske tõmmata? See ei ole niisama tilu-lilutamine -- see on müramuusika - üsna kitsale spektrile toetuv eksperimentaalsus - andes sellest arusaama kui hetktõrke - st teravate nurkade ja lõikavate servadega - ning võimsalt kompresseeritud ning kiire ründemomendiga helisageduste sümbioosist, milles heliline agressiivsus vaheldub pinget maandava abstraheeritusega (või siis kõlatardumusse taandumisega). Eks siin võib võrdlusi tõmmata nii mõnegi Editions Mego artistiga, kellele heliprügi oli tänuväärt (ümbertöötlus)materjal. Siin-seal tulevad sisse distantsilt kostuvad inimhääled, mis emotiivselt annavad tugeva laengu metalselt läikivale hullusele. 8.0 (7.5-8.0)

c4 -- Niobium (2008)

Love Torture

• Drone 
• Post-minimalism 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Lowercase 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Lobit

Käesolevas blogis sageli arvustatud plaadifirma Proc-Records'i bossi Adam Crammond'i kahest väga pikast loost koosnev taies võiks kõlada väga erinevates kontekstides või olla saateks mõnele majesteetlikule filmile; või kirjeldada heliliselt kuktuurivälist protsessi hoopis, näiteks kosmoseraketi lendu iseloomustav helisumin ja pisiraginate ja mikrosahinate saatel kõrvu paitav kompositsioon. Siin on tsüklilisus kahes erinevas loos isemoodi lahendatud, mistõttu nende 48 minuti vältel esitletavad erinevused on hästi jälgitavad. Võib üksnes aimata, kuidas käesolev taies on salvestatud. Lopsakasse droonhelindisse on istutatud roostesed killud ja klibused klõbinad (tema juhitava plaadifirma paljudele taiestele iseloomulikud madala resolutsiooniga helindid), siis võib eeldada, et algselt on salvestatud kehvakese helikaardiga, pärast mida on kobedama helikaardiga heli töödeldud täidlase(ma)ks helindiks. Loomulikult lähtub säherduse helikeele kavatsuslikkus kindlasti ka minimalistliku muusika traditsioonist, sellest ei saa üle ega ümber. See käib ennekõike avaloo kohta. Seevastu teises loos asjad muutuvad, kuivõrd selle vaib hakkab pealtnäha motoorses ükskõiksuses meenutama Faust'i ikoonilist lugu "Krautrock", milles põimuvad nii irooniline, nihilistlik kui uutev tahk. See on pulseeriv eksperimentaalmuusika, võttes ja andes siirdeid ühest kõige huvitavamast muusikatraditsioonist. 8.5 (8.5-9.0)

Natural Snow Buildings -- The Snowbringer Cult (2008)

Ba Da Bing!/RYM/Discogs

• Drone folk 
• Ambient folk 
• Avant-folk 
• New Weird France 
• Free folk 
• Folk indie 
• Weird folk 
• Psych-folk
• Trance folk 
• Space folk 
• Experimental folk 
• Post-folk 
• Singer-songwriter 
• Indie folk

Prantsuse tandem Natural Snow Buildings (NSB) on eepilise formaadi ja sisu meistrid. Kitarridega (ja ajudega) moosekandid, kes kasutavad pikki kestusi ja kihilisi tekstuure, loomaks nii tähtedest unistavaid (makrouniversum) kui sügavale oma juurteni-juurpõhjusteni tungivaid kaemusi (mikrouniversum) ning manades esile sügavalt müstilisi folgist ja droonmuusikast läbiimbunud maastikke. Mitteprantslaslike gallialaste Mehdi Ameziane ja Solange Gularte muusikat iseloomustab setõttu hiiglasliku ruumilise haarde püüe, maagilise atmosfääri manamine ning teenitult kättevõidetud kultusstaatus eksperimentaalse muusika maailmas. Viimati arvustasin neid ("The Winter Ray, 2004) 16.07.2025, kui skeptiliste muusika- ja filmisnoobide keskkonnas nagu Rate Your Music (RYM) ulatus nende jälgijaskond 14 620 isikuni (see näitaja on näiteks suurem kui Suede'il, Mercury Rev'il, Travis'el, Seefeel'il, The Orb'il, Bastille'il, M People' il jpt). Täna, 24.01.2026 - käesoleva muusikablogi 17. aastapäeval - ulatub see number juba 16 173 isikuni. Ning RYM-i keskmised hinded omavad suuremat väärtust kui Pitchfork'i kümnelised hinded, rääkimata käest lastud muusikakriitikamaastiku nõrkusest Eestis (kõiksugu aastalõpukokkuvõtete mõte muutub küsitavaks, kui seda arvustustega ei taheta toetada; häbitult vähe arvustusi on Eesti muusikakriitikamaastikul -- miks ERR-i virtuaalsel lehel ilmub nii vähe arvustusi? Seal peaks vähemalt ülepäeviti üks arvustus ilmuma). Kui eelpoolosutatud albumist lähtuda, siis samuti megasuur, 26 taiesest koosnev taies jätkab samuti talviselt. Eriti läheb see ilmselt korda parasvöötmes ning sellest kõrgemal elavatele olenditele, kelle DNA-sse see aastaaeg kuulub. Kõik, kes talve kiruvad, palun vaadake sügavale iseendasse. Üks (isiklik) arhetüüpne ettekujutus on seotud tohutu lumeväljaga ning lumesajuga, kui seisan selle välja ühes otsas, nähes kaugustest lähenemas isikut, kes lähedale jõudes hääbub eikuhugi. Ka siin kummardatakse Lumetoojat, seda, kes värvib kõik tagasi alguspunkti, st valgeks ja külmaks. Kõlaliselt kostub see nihetena ja modaalsustena müra ja vaikuse vahel, analüütilise transgressiivsusena kitarritekstuuride, drooniva folgi, mikroskoopilise müra ning ämbientmuusika vahel. Stiihiline tolm ülemhelide näol annab nende muusikale nii hinge kui tagab sidususe. Üheksakümnendate lõpus alustanud Solange Gularte'i ehk Isengrind'i ning Mehdi Amezian'i ehk TwinSisterMoon'i muusikat esitletakse siin kolmes sektsioonis -- nii kummagi soololoomingut kui ühisloomingut, st NSB-muusikat hõlmavana. Ma ei näinud põhjust neid erinevaid sektsioone eraldi kuulata, kuna NSB-muusika niikuinii on meta; mistõttu kummagi rõhuasetused sooloartistidena on NSB-i raames praktiseeritud rakurssidest lähtuvad. Kuigi valitud rakurssidest lähtuvad, ei tähenda see, et kumbki eraldi lisasügavust põhiprojekti muusikasse lisaks. Seda tuleb muidugi möönda, et Solange vokaalselt manab ja laulab sageli oma sooloosas, kõlades palju paremini kui mõni laialt idealiseeritud naisfolkar (Joni Mitchell, Vashti Bunyan, Linda Perhacs). Aga tundub, et ka NSB-i osas on vokaali märksa enam, kuivõrd ettekujutuslikult nii kultustes kui manamisel on häälel nii foneetiliselt kui semantiliselt keskne roll täita. 9.5 (8.0-10)

Diego Pastor -- Influencias (2008)

MonoKraK

• Experimental techno 
• Avant-techno 
• Abstract 
• Electronic music 
• Glitchtronica

See 3-looline taies on üllitatud Šveitsi netiplaadifirma MonoKraK'i all, ent mitte plaadifirma asutaja ning lõviosa albumite eest vastutaja Roberto Vitali ehk Floating Mind'i sulest. See on sarnaselt eelpoolmainitud artistile peenemõtteline ja -tundeline tehnomuusika, milles kord kruvitakse pinget ning siis keeratakse maha gravitatsiooni, mida kompenseeritakse rütmide keerukusega ning teravusega. Kohati muutub see vee tilkumist imiteerivaks rütmikaks, kord üle siledate soolaväljade libisevaks valgemüralikuks sahinaks. Siin tehakse järsk pööre territooriumile, mis sarnaneb pigem arhitektuuriinseneri mõtteskeemidega (mõtlen Iannis Xenakis'ele -- tema haridusele ja muusikale) või kõrgema matemaatikaga kui traditsioonilise laulukirjutamisega. Siin peaasjalikult välditakse 4/4 basstrummi ja korduvaid järjestusi. See on omamoodi digitaalse ökosüsteemi haldamise näide, milles suudetakse genereerida heli variatsioone. Näikse, et Diego Pastor ei korda kunagi üht ja sama mustrit mitu korda. Veelgi enam -- rütm näikse lahustuvat raskevedelikuks kusagil tuumareaktoris, mille voolamine teiseneb tempoks ning oleku(te) mutatsiooniks -- sulades, aeglustudes ja kiirenedes kas kattuvalt või siis järjestikku. Vooluahel paindub, ent säilitab töökindluse. Ning selline nihestatud muutuse komplekt kokkuvõttes loob veidra ioniseeritud tantsupeo tunde. Sakiline ja tõrkuv, ent esmapilgul juhuslikust mürast sünnivad mikroskoopilised tekstuurid ja ajalised helisündmused. 8.5 (8.5-9.0)

Jimmy Behan -- In the Sudden Distance (2008)

Zymogen/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient 
• Art pop 
• Glitch pop 
• Modern classical 
• Musique concrète 
• Experimental rock

Ma olen kindel, et seda 2008. aastal üllitatud 5-loolist taiest mõistetakse täna stiililises mõttes hoopis teistmoodi kui AD 2008. Edasi spekuleerides -- neid 25 minutit oleks tajutud hoopis teistmoodi aastal 1991, mil seda peetuks ilmselt radikaalset laadi elektroonikaks. Jah, tänapäeval elektroonilise esteetika läbiimbumidel kõikidesse stiilidesse võib Jimmy Behan'i (JB) muusikat käsitleda otsapidi juba eksperimentaalse rokkmuusikana või vähemalt uusklassikana. Kahtlemata on see vägagi mõtlemist erutav, kuidas esteetiliste taustade muutumisel tähendused ja arusaamad muutuvad. Rokkmuusikas ei saa siiski ilma kitarrideta -- loo "Box of Broken Things" teises pooles ilmestatakse seda meisterlikult fantoomilike pillidega. Itaalia netiplaadifirma Zymogen'i all üllitatud taies kõlab valdavalt üksikute tektooniliste klaverinootide väljavenitamisena, mille ümber toimub trall ja möll -- muidugi, mikroskoopilisel tasandil ning hillitsetult. Pigem võiks seda võrrelda tohutu hulga musituste ja kallidega ülepuistamisena, mis võiks kohati suisa ahistamisena tunduda. Nõnda siin elektrooniline muusika sildab klassikalist muusikat, mis saadab ära teise aastatuhande esimest kümnendit, et uute kümnendisse sisenemisega anda teed uutele tendentsidele -- indimuusikas hakkasid esile tõusma elektroonilised hämukogud ning nõiakunstist ja paganlusest toituvad tumeelektroonilised rütmid ja mustjad motiivid looklesid järgmise dekaadi keskpaigani välja. Liminaalne element -- olles korraga nii üks kui teine kui kolmas. JB taies mässib hästi -- kuigi aeglaselt, ent piisavalt targalt ning doseeritult, et mitte üle pakkuda, samas mitte jäädes puudulikuks. See on rajatud laetusele - kätketud ootusele - ning pinge vabastamisele; selle eeldused jäävad piisavalt ähmaseks, et mitte suuta ennustada, kuidas helikeel paindub. 8.5 (8.0-9.0)

Toxic Chicken -- make my day trip (2008)

Proc-Records

• Lo-fi 
• Conceptual 
• Oompah-oompah 
• Comedy 
• Dada music 
• Electronic music 
• Free jazz 
• DIY 
• Breaks 
• Lobit 
• Techno pop

Toxic Chicken'i (samuti tuntud Covolux'ina, Kai Nobuko'na ning Astro Noot'ina) nimi jookseb aeg-ajalt läbi üllitavate artistide nimekirjas. Kuivõrd käesolev pärineb juba aastast 2008 (käesolev taies on uusülesvõte aasta varem ilmunud taiesest "Make My Day"), siis võib ju öelda, et tegu on juba staažika artistiga. Madalaid, risustatud helisagedusi armastava artistina on ta jõudnud seesuguste plaadifirmade nagu 20kbps-i, Microbit'i, sub65 ning Proc-Records'i diskograafiasse. Käesolev 20-minutiline taies (või helimiks) algab tuututava trombooniga, mis ilmselt ei panusta kuigi kõrgkultuuri -- suurte kontsertsaalide uksed jäävad suletuks säherduse "jama" ees! Teisalt mängida seda pühapäeva varahommikul eelistatavalt kusagil maapiirkonnas oleks üsna tüüne tegu. Igati lõbus hüplev-karglev närimiskummitehno, mille pooridest eritub roostet ning varahommikust hallasegust jahedust. Võib-olla kuulajal hakkavad varbad suti külmetama. See infantiilne pinin - olemata loomuldasa lapsemeelne - kavatsuslikkuselt meenutab The Residents'i dadaistlikku tuimapanemist ning teisalt People Like Us'i, Cagey House 'i ning Ergo Phizmiz'i helikollaažidele omaseid järske üleminekuid, jõnkslikkust ning liigeksalteeritust. Artisti muusika on piisavalt juhm, et seda saaks käsitleda mandunud kunstina. Täpsemalt -- justkui õnneliku juhusena helisilmustesse takerdunud helide fraasideks paisumine, mis umpa-umba pasuna tuutamise saatel liigub tasapisi laadaplatsilt klubihoone seinte vahele -- kus rütmid muutuvad masinlikumaks, kontsentreeritumaks ning kontrollitumaks -- samas säilitades eelpoolkirjeldatud maalähedase lõbususe (või lõbustava hüsteerilisuse). Veelgi enam -- lõbusus on välja mängitud vastandumisele teatud klišeedel mängides (ja järelikult ka neil trampides). Loo keskpaigas on hetk, kui niiöelda mürgise maskuliinsuse esindaja pealetükkivalt röhitseb, ent seejärel haarab pasuna järele, hakates vabajätsulikult pillil improviseerima; kindlasti mitte tehes häbi ei Miles'ile, Ornette'ile ega Sun Ra'le. Kujutagem ette mõnd konservatiivpoliitikut sellel pasundamas, aga mitte selle üle, et talle sülitati näkku, kui näidati homopaari lastega otse-eetris (eesti keeles rääkimas). Kui ei meeldi, no lülita siis telku välja või kuula näiteks Coil'i albumit "Horse Rotorvator" (1986). Aasta algul USA presidendivalimiste tulemusi tähistades küll ei kuulnud, et ta pidanuks nägu pühkima geihümni saatel tantsimise järel. 7.5 (7.5-8.0)

Gnomefoam -- The Benefits of Decay (2008)

Rack And Ruin/Rate Your Music

• Avant-garde
• Lo-fi
• Electronic
• Deconstructed music
• Sound collage
• Experimentalism
• Micronoise
• DIY

Juba enne 4-loolise taiese kuulmist loovad siinsed pealkirjad maailma, mis peegeldavad ebamäärasust, haprust, protsessi, ent mitte lõpetatust -- Dean Bromley (DB) propageerib otste lahti jätmist. Teisisõnu, briti rõhuasetus on muusikalistel ilmingutel, mis pigem lahustuvad kui lahenevad. Artisti hoiak on eemalolev ning kontsentreerimata; omadused, mis on kooskõlas musique concrète'i ning juhusliku müraga: heli, mis pigem jälgib iseennast kui esineb. Ma kuulen siin läbi vilksamas nii Kraftwerk'i ("Trans-Europe Express") kui Syd Barrett'it ("Golden Hair"); siin ei saagi rääkida mitte niivõrd mõjude kokkupõrgetest, kuivõrd vormi lagunemisest -- vormide sulamisest, kavatsuste söövitamisest ning struktuuri libisemisest. Teisalt pealkiri sisaldab sõna "decay", mis eksistentsialistlikus ja metafüüsilises plaanis viib mõtted Emil Mihai Cioran'i manu -- idee läbikukkumisest kui inimlikust olemisest on vabastav. Soovitan kuulata sel nädalal Vikerraadios eetris olnud saadet "Heli nälg", kus Raul Saaremets räägib sellest, kuidas talle ei meeldi puhevil muusikud, kes teevad igavat muusikat. Ei ole ju lahedad seesugused tegelased, kes niikuinii suuresti lesisklevad smaugidena võõraste ideede otsas. DB näitab, et pealtnäha lihtsustatud idee elluviimine võib ajukeemiat märksa enam stimuleerida. Juhuslikud mürad, katkenud helisilmused, kärbitud sämplid, valesti joondatud rütmid – helidele, mis päris kohale ei jõua -- olemata olemas (kuna me kuuleme neid). Selles peegeldub Cioran'i antiteleoloogiline narratiiv. Kui suits, mis on hajus ning katkendlik ning väliskeskkonna teguritele - tuulele ning õhurõhule - avatud. Selle trajektoori juhib juhus. See kõik on väga cioranlik: soov kaotada ennast, muutuda ebaoluliseks; rõhutada riknevat, hetkelist, juhuslikku. Olla justnimelt seesugune (näiliselt vaba?) determineerivas maailmas, mis on muutuvate, lagunevate, kaduvate nähtuste väli. Siin ei heiastata tulevikku; ollakse vaid olevikus, mis niikuinii kohe hääbub. Olematuse jaatamine on vähemalt mingisugunegi olemine. Teine äärmus igavusele on äärmuslik kaootilisus, mis kaotab kõiksugu tähendused, muutudes seetõttu (samuti) pelgaks heliobjektiks. Õnneks käesolevad 12 minutit jäävad konstruktiivse nihilismi kütkeisse. 7.5 (7.5-8.0)

Ian Hawgood -- Enfants Ruraux (2008)

12rec./Archive/Bandcamp

• Indie folk 
• Post-folk 
• Post-minimalism 
• Found sound 
• Folktronica 
• Musique concrète 
• Folk indie 
• Electronic 
• Post-folk 
• Art folk 
• Chamber music 
• Post-classical 
• Drone folk 
• New Weird Britain

Ülal väljatoodud žanrimääratlustest võib välja lugeda, et siin on tegu folkmuusikaga. Ütleme nii, et ilmselt peavoolu(folk)festarile seesugust artisti paraku ei kutsutaks, kuna folk on vaid osa suuremast heli loomise alkeemilisest skeemist sellel 16-loolisel taiesel. Inglane Ian Hawgood on ühes intervjuus öelnud, et teda on inspireerinud nii linnulaul kodu tagaaias kui televiisori staatiline müra saatepäeva lõppedes. Eks kõike seda on kaudselt kuulda ka siin -- viimistletuma mõtteilmaga artist pigem sünteesib neid mõjusid keerulisematesse helikudedesse kui laotab toorelt kuulajatele ette. Ühelt poolt on tõesti siin süüvivatesse mõtteskeemidesse langevaid kidra- ja kandlenäppimisi, ent teisalt need pinnad virvendavad (ka) pikkadest akordidest, laste häälte ja emotsioonide sämplimisest, õhulisest kellamängust ning elektroonilisest helimanipulatsioonist. Ütleks nii, et sel on folgiga samapalju ühist kui oli Penguin Cafe Orchestra'l ja Jim O'Rourke'il -- see pigem oli platvorm hüppamaks kuhugi mujale ning suhestamaks audientsi tuttavlikuma muusika ja ühisosaga. Kuigi jah, paradoksaalsel viisil võib viimane osa just jääda võõraks seetõttu, kui isiklikku interpretatsiooni ja hingestatust sellesse sisse ei ole pandud. Keegi ei peagi huvituma kliinilisest akordide järgnevusest tehnilisel tasandil -- mänguoskus ei taga mängu oskust, ei taga mängulisust. Ka britil see alati lõpuni ei õnnestu; siiski reeglina tema riskid lähevad läbi -- ta kasutab ekspansiivseid kordusi, muutumata millegi ja kellegi imiteerimiseks, vaid järjepidevalt kinnistades pinna all tundlevaid erinevusi. Iga rütmisilmus, kajavine, murtud rütmide paine ja resonants muudavad juba oleva natuke teistsuguseks, justkui minevik ja tulevik resoneeruvad samas vibreerivas hetkes. Tipphetked sellel on "Ferns, Teas, Springs" ning "Randomly Playing Nothing In Particular". 8.5 (7.5-9.5)

Waxdoll -- Shaking Like A Jelly (1997)

Jamendo

• Shoegazing 
• Indie dance 
• Alternative rock 
• Neo-psychedelia 
• Baggy 
• Indie rock 
• Noise pop 
• Alternative dance

Prantsuse bänd Waxdoll püüdis siinkirjutaja tähelepanu 4-loolise taiesega "Never Stop" (1996). Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused, mis tõusid esile kidrapopi mürasest vahust. Müra kas integreeriti harmooniatesse või lõigati sellest läbi kõlavate ja eepiliste meloodiatega. Ühesõnaga, kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel, milles elektriseeritud hämu ja tagasisidestatud, ent kontrollitud kaose kasutamine mitte ainult ei loonud fooni, vaid oli võimendavaks platsdarmiks (pop)muusika eelpoolmainitud kahele fenomenile. Kahtlemata on see jalavarje põrnitsev popkunst, ent eristavaks jooneks on tõik, et vokaal on selgelt esile tõstetud -- sõnad on mõistetavad, intonatsiooni väändehetked on jälgitavad. Käesoleval 3-loolisel seevastu on klahvpillide happelist mulksumist ja tantsulist vibratsiooni rohkem -- orelid vilisevad-vilistavad paksu kidramüra sees. Tihe, hägune ja dissonantne on see segu, mida ankurdab justnimelt selgepiiriline laul. Loos "Here She Comes" on tunda The Stranglers'i mõju -- ühelt poolt esiletungiv klahvpillisaund, ent teisalt vokaalist kostuv läbi prantslaslik deklameerimine (element, mis oli Briti bändi muusikas eelkõige tänu bassimehele Jean-Jacques Burnel'ile, kes muuhulgas jagas laulmiskohustust Hugh Cornwell'iga). Teisalt muidugi on tajutavad Uduse Albioni gruuviva uuspsühhedeelia momendid (The Telescopes, Chapterhouse). Nimiloos on tunda suurepärast kidratõlgendamist Robin Guthrie pärandil (mitte niivõrd otse Cocteau Twins'i ruumilises võtmes, vaid pigem nii nagu ta produtseeris Lush'i). Siin kidravall relvistustab kuulajat elegantsete varjunditega väikeste noodimuutuste saatel. Meisterlik rokküllitis, mis kutsub tagasi kuulama ning seda lahti harutama ning pealtnäha väikestest momentidest elamust saama. 8.5 (8.0-9.0)

Dirk Lienig -- Ritual E.P. (2008)

Proc-records

• Deep techno 
• Electronic music
• Minimal techno 
• Club dance

Selle kolmeloolise üllitisega alustanud artistile olid nii 2008 kui ka 2009. aasta viljakad -- ta üllitas kokku seitse taiest, ning seejärel kadus muusikaliselt orbiidilt. Ilmselt sai tal kõik öeldud, ilmselt teisi kunstisfääre hõlmavad huvid erutasid rohkem või igapäevaelust tulenevad kohustused nõudsid lõivu. Tõsi on, et nende 15 ja poole minuti jooksul kütetakse kuuma, kasutades tehnomuusika aktualiseerimiseks ja vormindamiseks erinevaid modaalsusi -- süvatehnost ning minimalistlikest rütmialgoritmidest kuni didgeridoo-kääksatusteni välja. Arvustust kirjutades ning muusikat kuulates juhtus toa aken olema avatud, resoneerudes tänavalt kostuvate forsseeritud mootoritega masinate asjatu põrina, üle lendavate lennukite õhuvibratsiooni ning tuuleiilide jahedust süstivate puhangutega. Ühelt poolt loomulik-looduslik, mis justkui lunastab tehnilistest liialdustest tulenevat dissonantsi. Ritualistlik taandamine-maandamine, mis justkui peaks lunastama inimese kaugenemist loodusest. Või siis hoopis vastupidi -- rõhutab inimese röövellikku rolli looduse igapäevaellu sekkumisel. Kui me oleme sellest kaugenenud ja sellele vastandunud, siis miks me ei kaugene sellest autarkiliselt, luues sellest sõltumatu suletud süsteemi? Dirk Lienig'i (DL) üllitise puhul kehtib põhimõte: vähem on rohkem, vähem vabastab -- seda nii helilises ja strukturaalses kasinuses kui konsensuslikult heaks kiidetud produktsioonivõtete eiramises; mis samuti tähendab ökoloogilisuse optimeerimist. Sellest popmuusikale omasest priiskamise mõtteviisile vastanduvast kasinusest (võimalik et ka puudujäägist) kasvab välja mõningane vulgaarsus ja ehk isegi jultumus -- valdav on monotoonse rütmiga kuulaja tümitamine, võttes transilähedase seisundi ja ekstaatilise tundmuse loomisega peavoolumuusikalt relvad. See on vabastav poos sardoonilise miimika saatel. Ent sellel näikse olevat sügavam didaktiline tähendus -- kuulajale koputatakse südametunnistusele, kuidas viimane on institutsionaalsetele mehhanismidele lootma jäädes isikliku loomevabaduse ja otsustusvõime hüljanud. Selleks ei pea kõlama ja tegema "nagu päriselt on kombeks". DL hõivab muusikailma nurgataguseid ning tabusid, hõivates ja muutes omaks selle katte all teatud kõladest ja sümbolitest moodustatud territooriumi. Ta väldib enesetsensuur, rõhumata võimalikule konsensusele "headest" ja "kvaliteetsetest" helidest ning nende kombinatsioonidest. Selles seisnebki käesoleva üllitise riitus. 8.0 (7.5-8.5)

Yoko Absorbing -- Элементы технического рисования (2008)

Proc-records

• Experimentalism 
• Experimental rock 
• Psycho-acoustic 
• Avant-rock 
• Dada music 
• Musique concrète 
• Noise music 
• Glitchtronica 
• Acousmatic music 
• Improvised noise 
• Twang 
• Post-minimalism 
• Americana 
• Dub

Mihhail Lezin'i ning Jevgeni Haritonov'i 23-looline album oleks ilmne enesetapp, kui artistid selle loomisel enesekindlad ei oleks olnud. Grindcore-albumi puhul number 23 ei oleks mõistagi probleem. Kui eelmises arvustuses osutasin sellele, et muusika võib muutuda imalaks, minnes sügavale inimhinge piiluma, inimehinge põhjast võib vastu paista see, mis ikka kipub põhja vajuma. Teisalt -- esimesi lugusid luulanuna ning tandemi varasemalt kuuldud kraami arvesse võttes võib tabada see oht, et liigutakse teisse äärmusesse -- hakatakse kummardama digitaalset luukeret, hüljates vaimsuse ja hinge. Sellega külgnev probleem on heli põhiliini ning erandite suhe -- kuivõrd viimased suudavad mahendada niigi psühhiliselt (üle)laetud fooni, pakkudes endid maandamisvarrastena -- sealjuures vähendamata (suurendades) albumi kvaliteeti. Vene tandem teeb asju õigesti, kuna joonestamise elemendid albumi lõppedes ei tundu olevat kuidagi üle koormatud; vastupidi -- väga hästi on tasakaalustatud eriliste lugudega; albumi pikkus tundub justkui taanduvat kaheksa-üheksa loo pikkuseks. Erisuste tugevus hoiab eemal tüütust ja tüdimust. Kohati muutub asi täitsa lõbusaks -- näiteks kui droonivad digitaalsed tõrkehelid saadavad filmilinalikku Amerikaanat-vesternirokki -- tekivad kahtlused, et kas see natuke jaburaks ei muutu või! Tõsi, lugu on hea, eelpoolmainitust kvaliteet ei lange. Ilmselt müraelement osutab ideede ja reaalsuse vahelisele paratamatule veast tulenevale nihkele. Võib-olla seegi, et joonestades tegija käed saavad pliiatsiga määritud - mille jäljed jäävad ka paberile (ning kustukummi kasutamine on pilti veelgi halvendanud). Ju see ongi horisontaalne arhitektuur nagu pealkiri osutab. Isegi kui eristust pakkuvaid vahepalu ei oleks, oleks H-L'i müra piisavalt vaheldusrikas, katmaks ära erinevate emotsioonide spektrit -- manipuleerides tundmusi nii hõreda digimüra kui tummise pruuni ja musta müraga. Lugu "Close Up" kutsub esile väga ekstaatilise kogemuse; ja väga ekstraatiline kogemus kahtlemata on väga hea! Teine keskne sammas on "Closed Zoom", mida sisse juhatav vinguv kitarrimüra kiiresti taandub, mille aseme võtavad üle transsi manavad suguharulikud rütmid kaasaegses masinlikus täpsuses. Üksteist minutit järjest antakse kuuma! Tõsi, enne lõppu näidatakse heli väändumise ja struktuuri kokkulangemisega, et ka masinad ja inimesed selle taga muunduvad. "Enclosed" kõlab nagu Geezer Butler looks müriseva bassimänguga vundamenti keset kiduvat maastikku, milles teda pidevalt katkestab jeekim elik hüplev helipuue. Loo "False" pealkiri ütleb iseenesest kõik -- kergemeelset meloodiat ohjab delay'st ja reverb'ist seestunud (eksperimentaal)dub, otsides loo edenedes üha enam mürasfäärist liitlast. Irooniline ja mõjus. Mõnes loos tundub, et lihtsalt mikrofon on torgatud pingestatud pilvesfääri, milles vastandlike laengutega osakesed üksteisega jõudu proovivad. Elekter ja pinge levivad sealt alumistesse kihtidesse. Kokkuvõtvalt tuleb möönda, et tegu on lemmikalbumiga neilt, olles nutikas, provokatiivne, võimalik et ka eneseirooniline. 9.0 (8.0-9.5)

Origami Repetika -- Weasel (2008)

Proc-records

• Chillwave 
• DIY 
• Lo-fi 
• Electronic 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave
• Glo-fi 

Oh heldeke, kolmelooline üllitis on nimetatud ühe eriti vilka looma - nirgi - järgi, kellel ingliskeelses maailmas ei ole kuigi head renomeed. Munavaras, libe sell, vingerdaja. Kuivõrd tavalise inimese teed vaevalt ristuvad nirgiga, siis ülalnimetatud osutused on puust ja punaseks tehtud salakavalate inimolendite näitel. Ameeriklane Adam Sigmund (AS) ilmselt püüab sulni helipildiga - koosnedes atmosfäärilisest pannoodest ning nostalgilistest laikudest ning madala resolutsiooniga helikiududest omakorda selles - heita ebamäärasel viisil positiivset valgust sellele kaunile loomale. AS muusika on süntees, mis manab esile kujutluspilte päikeseküllastest pärastlõunatest, varjurohketest lehtlatest ning unustusse vajunud kujutluspiltide mõrkjasmagusast nukrusest. Lood ei keskendu niivõrd erinevatele meloodiatele, kuivõrd atmosfäärilistele tekstuuridele, millest igaüks on kollaaž sätendavatest klahvpillidest ning (väga) lihtsatest biitidest. Üllitise teeb eriliseks Sigmundi võime täita seda introspektiivsust ehtsa rõõmu ning hinge pugeva nukrusega (iseäranis nimilugu). Kurbus tuleneb ilmselt ka arusaamast, et minevikku ei ole tehniliselt võimalik naasta. Kuigi paljud hüpnagoogilise popi valdkonna artistid kalduvad süngema või ebamaisema meeleolu poole, tundub "Weasel" positiivse laskumisena lapsepõlve. Paljajalu jooksmine, marraskil põlved, nõgesekõrvetustest ja sääsehammustustest tekkinud kuplad; heina sissevedu küüni, kus laste ülesandeks oli kuivanud heina madalmaks trampimine kas hüpates või saltotades. Helipaletil süütu kergus ning nostalgia kutsub kuulajaid täiskasvanuea pingetest vabanema; olevikust - sellest pilvisest ja pingelisest ajamääratlusest - väljuma ning lihtsalt helilises soojuses peesitama. Lo-fi/DIY-suhtumise korralik teostamine annab tunnistust lihtsuse ilust ja isikupärase helimaastike loomise jõust, kahjustamata kuulamiskogemust. Tegelikult see hoopis suurendab seda, pakkudes autentsust, millest digitaalsel täiuslikkusel sageli puudu jääb. Sigmundi taiest võiks nimetada võluvaks vastuoluks. Salakavalusega seostatav nimi muudetakse rõõmsaks ja koormamata helitaieseks. Salakavalaks võib-olla see jääbki, kuivõrd pealtnäha lihtne - ehk kohati suisa primitiivne - helikeel libiseb märkamatult hinge. Kõigil neil, kes otsivad õndsat põgenemishetke, nostalgilist embust ja ehtsat helilist kapriisi, tasub seda kindlasti proovida. Isegi taiese loomisaastast on midagi rohelisemat ja helesinisemat meenutada. 8.0 (7.5-8.5)

EugeneKha -- Face In Crowd (2008)

Microbit

• Nu jazz 
• Breaks 
• Electronic music 
• New Age 
• Hip-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Ambient jazz

Jevgeni Haritonov'i varasemaid taieseid kuulates on jäänud temast mulje kui New Age-muusika armastajast. Eks siingi on seda juustust tulevikuihalust (või minevikuihalust?) tunda, kuigi teisalt murrab modernne jäts sisse. Ühelt poolt taotlus moodsate rütmide loomeks, ent enamasti jäävad need suht kulunuks ja mittemidagiütlevaks. Ei saada siin ilma tõsiste maitsevääratusteta -- loo "Morning Dance" tuumaks olevad kidraarpedžod on liig mis liig. Helikeelde teisendatud tilgastunud (kohvi)piim, mis lihtsalt ajab südame pahaks! Esmapilgul hüva lugu on "White Raven In Town Of Bells", mille sämpledeelne kalle justkui tõstaks rütmid tavapärasusest veidi kõrgemale. Esimesel kuulamisel tõstis, järgmistel kuulamiskordadel paraku mitte. Muidu 7-looline üllitis algab intrigeerivate helidega, aga see on siiski petlik -- paljudes lugudes on introd paljulubavad, ent jäävad lõpuni viimata, andes järele halvale maitsele. Sitaks maitseks või esteetiliseks kombelõtvuseks on siin liftimuusikaks alandumine -- ei eeldagi artistilt erilist musikaalsust, ent ei ole mõtet kuulajat triviaalsuste ning mõttelaiskusega väsitada. See, et aeg-ajalt segatakse miksi sisse konkreethelide loomise tehnikat ning räpielemente, muudab asja pigem grotesksemaks. Erandiks on "Hutch", mille teravus ja teravmeelsus kannavad lõpuni. 5.0 (3.0-7.5)

Sascha Müller -- Groove Machine Operator (2008)

Proc-records

• Tekno 
• Minimal techno 
• Club dance 
• Hardcore techno 
• Acid techno 
• Experimental techno

Teeneka Saksa produtsendi - olles olnud aktiivne ligi kolm aastakümmet - kahelooline taies peegeldab kõvatuuma tehno/tekno võlu ja valu. Ühelt poolt on tegu üsna maitsetu muusikaga, mis sageli sumpab halva maitse piiri(ala)l -- muusika, mis valjusele ja pealetükkivusele vaatamata ei suuda õhku tõusta, kuna madalad esteetilised kvaliteedid ning piinlikust tekitavad žestid kisuvad lendu ülemistelt trajektooridelt porri. Potentsiaalsed eeldused kõrgeks lennuks hävitatakse ühelt poolt vastandlike impulsside rakendamise ning teisalt liigse helilastiga. Rumalaks muutub asi nimelt seetõttu, et kupatust püütakse kompenseerida liigse energia ja valjusega, mis asjale veelgi groteskset raskust lisab. Jah see kirjeldus läheneb sellele, mida kunagi tunti saksa träänsina. Nii et lugu "Operator" on klišeede kildudest kokku vajutatud -- rohmaka tümakaga vajutatakse valjult ja tuimalt; seevastu nimilugu leiab sellest väljupääsu -- rohmakas tümm jääb kostma, ent lame rütm eraldatakse pompööössetest žestidest, suunates selle minimalismi isolaatorisse, andes asjale isegi hüpnootilise mõõtme. Rütmi varieerib paralleelselt kulgev oma kuju muutev elektrooniline undamine. Lõppkokkuvõttes läheneb tulemus minimalistlikule eksperimentaaltehnole. Kasutatavate instrumentide hea nimi saab selle looga päästetud. 7.0 (6.0-8.0)

Culvre -- ep1 (2008)

Proc-records

• Jungle 
• Ambient 
• Rap 
• Hip-hop 
• Breakbeat 
• Deconstructed club 
• IDM
• Neo-soul

Kamraad Marko mainis Muusikakriitika-blogis Burzum'i "Aske" EP'st kirjutades, et oluline on musikaalsus. AC/DC (mida ta näiteks tõi) oli musikaalne väga alguses -- enda kordamine mingist hetkest ei ole enam musikaalsuse teema, vaid peenhäälestamine turundamiseks. Korduste luupi langemine annab tunnistust halvemal juhul tölplusest, paremal juhul küünilisusest (eeldusel, et artistil on loominguline laeng jätkuvalt sees). Austraalia pundi puhul kahtlustan ilmselt õigustatult esimest varianti, st lihtlabast varieerimatust. Kui rokkmuusikas puudub kompromissitu püüe edasi liikuda, siis ei ole see enam rokkmuusika -- isegi kui seda aastast-aastasse tehakse kitarride ja trummidega. Musikaalsus selles staadiumis muutub mittemidagiütlevaks omaduseks. Näiteks Röövel Ööbik on päris rokenroll ning Rohelise Mandri peerude (isegi kui nad veel ei olnud peerud) nurisünnitud ei ole seda mitte. Tantsu- ja elektroonilises muusikas seevastu on kordustel embrüoonilisel tasandil ülioluline roll -- see on seotud ratsionaalsuse uinutamise ning transiseisundi esile manamisega, võimaldades aastakümnete tuhandete vanustel impulssidel omasüülisusse tagasi käänduda. See on pärispatt, millest mõjus tantsumuusika ikka ja jälle jõudu on ammutanud. Näituseks jänki Andy Culver'i aka Culvre'i 5-looline taies, mis tuksleb 17 minutit ja 16 sekundit, kiskudes lahti haavu räpi, murtud rütmide ning ämbiendi sügavustes. Siinsed kordused ei ole iseenesestmõistetavad masina hingeelust ekstraheeritud šabloonid (nagu Eurovisioonil oksendamiseni võib kogeda), vaid selle võimalikkused on artistis suuri pingeid tekitanuna lõpuks ühe kasuks välja valituna suuresti realiseeritud -- ent sinna on jäetud ka realiseerimata osast ja valiku kahtlusest tulenev pinge, mis istutab muusika koekihtidesse närvilisuse. Ohiolane ei vali trummi ja bassi kui siledamat ja parektikõlblikumat varianti -- eelistades metsikuma ent riskantsema jungle'i ja breikbiidi rägastikke. Ka ämbient ei tähenda tema leksikas passiivset tugitoolelaadset toidet, vaid aktiivset vastuvõttu eeldavat loomingulist palangut.Minnes tagasi arvustuse algusesse -- Andy Culver ei tegele toote- ja turudisaini, vaid muusika (ja musikaalsusega). 8.5 (7.5-9.0)

Origami Repetika -- No Jack O' Lantern This Year (2008)

Proc-Records

• Synth-punk 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Art punk 
• DIY 
• Electronic 
• Neofolk 
• Singer-songwriter 
• Motorik 
• Apocalyptic folk

USA muusik Adam Sigmund näitab kahest loost koosneval üllitisel eri ilmeid. Avangust nimilugu kõlab kui Suicide'i ja Primitive Calculators'i hübriidist sohilaps -- ühelt poolt teravalt ihuv elektroindustriaalne punkkäiamine, ent teisalt on sellesse ka hüpnootiline vihk sisse istutatud. Võimas psühhedeeliast ja kosmoserokist küllastatud kidra ülesõit sööbib kuulaja meeltesse. Elik liikudes veelgi enam minevikku -- Velvet Underground'i, Neu!, Faust'i karvased kõrvad paistavad kõige tagant välja. Teine kompositsioon ("Pinata") seevastu hülgab mehaanilise motoorsuse -- kuigi säilitades kordustele rajatud hüpnootilisuse --, liikudes atmosfäärilise neofolgi/apokalüptilise folgi manu, nautides neoklassikalisi paisutusi ja ülevat tumedust. Olles küll nartsissistlik, enda lumma imetlev; ent põhjusega. 8.0 (8.0-8.5)

Yoko Absorbing -- RISK ISKR (2008)

PROC-REC/Yoko Absorbing

• Experimentalism 
• Abstract 
• Sound collage 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Psycho-acoustic 
• Lobit

Tõmmates paralleele Radiohead'iga, siis võiks üllitist "RISK ISKR" pidada Vene duo (Jevgeni Haritonov ja Mihhail Lezin) "Kid A" albumiks. Nende eksperimentaalmuusika/rokk on siin peaasjalikult abstraheeritud madalabitiseks pruuniks müraks. Sinna vahele on pikitud helindeid, mis korraks juhivad tähelepanu eemale, ent üldjoontes on see nüristava helindi näide -- ilmselt eesmärgistatult. Müramuusika mõiste algselt oli seotud modernismiga -- nimetatud voolu esindajad uskusid arengusse, kusjuures sõda pidi olema uuenduste katalüsaatoriks. Tõsi, Esimese maailmasõja destruktiivsus (võrreldes varasemate sõdadega) tegi ka nende arusaamadesse tõsiseid korrektiive. Ja õigusega -- praeguseks hetkeks ollakse jõutud arusaamisele, et Neljas ilmasõda peetaks kaigaste ja kividega. Eks see 10-looline peegeldabki sõja kui fenomeni absurdi ja inimloomuse madalaimat ühisnimetajat, olles peeglina sellest igati väärtuslikum ja seistes kõrgemal. Teisalt jälle võib seda taiest mõista iroonilise kommentaarina muusikas kõrge kvaliteediga helindite poole püüdlejatele, näidates, et seesugune esmapilgul madal võib olla vähemalt sama emotiivne. Siin on üks väga ilmekas absurdi edastav koht, kus inimhääl moondub kana kaagutamiseks, millele järgnevad püssilasud ning karjumine. Album on üllitatud paar nädalt enne Vene-Gruusia sõda PROC-REC'i all.

Mphm -- Dominion (2008)

Abyssa

• Dark ambient 
• Experimentalism
• Organic electronica 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Psycho-acoustic 
• Ambient drone 
• Sound art

Veel üks meeldiv helikummitus minevikust -- prantslaste Abyssa (tegutses nullindate teisel poolel) all üllitatu kõlab kui üleloomulikke nähtusi edastav helitaies, milles kohtuvad nii pelutav kui maine, nii korrastatud kui kaootiline, nii rahutu kui letargiline; milles ka leivapudeme liikumine või kukkumine omaks psühholoogiliselt tektoonilist efekti. See koosneb helidest, mille puhul ei saa kohati aru, et kas lõpptulemus tuleneb produktsioonist või väliskeskkonna sekkumisest (nt siis, kui sõidad liinibussis). Helid roomavad, lagunevad, moodustuvad uuesti jääkidest. Loomulik hävimise-tekkimise tsükkel, mis käitab impulsse ja absorbeerib neid -- teisalt jätab jäljed hingesoppi, ning uued lumepallid hakkavad veerema viisil nii, et inimese psühhika osaleb selle loomises. Reaalsus ja fiktsioon segunevad, aju hakkab genereerima helisid, mida tegelikkuses ei eksisteeri (Maryanne Amacher näitas-tõestas seda). Kus on piir? Või piirid? Ja mille vahel? Meisterlike tekstuuridega helivaip, milles võimalikku toorest vaapa ja kummituslikku umbsust õhutatakse loodushelide ja inimhäälte poeesiaga. Üsna tavatult ei lükka seda kõike edasi ebastandardsed rütmid (siiski vahetevahel -- metallikola vormub rasketeks biitideks), vaid mehaanilise ning orgaanilise müra vastasseisust välja kasvav dissonants annab albumile impulsi.