EugeneKha -- Face In Crowd (2008)

Microbit

• Nu jazz 
• Breaks 
• Electronic music 
• New Age 
• Hip-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Ambient jazz

Jevgeni Haritonov'i varasemaid taieseid kuulates on jäänud temast mulje kui New Age-muusika armastajast. Eks siingi on seda juustust tulevikuihalust (või minevikuihalust?) tunda, kuigi teisalt murrab modernne jäts sisse. Ühelt poolt taotlus moodsate rütmide loomeks, ent enamasti jäävad need suht kulunuks ja mittemidagiütlevaks. Ei saada siin ilma tõsiste maitsevääratusteta -- loo "Morning Dance" tuumaks olevad kidraarpedžod on liig mis liig. Helikeelde teisendatud tilgastunud (kohvi)piim, mis lihtsalt ajab südame pahaks! Esmapilgul hüva lugu on "White Raven In Town Of Bells", mille sämpledeelne kalle justkui tõstaks rütmid tavapärasusest veidi kõrgemale. Esimesel kuulamisel tõstis, järgmistel kuulamiskordadel paraku mitte. Muidu 7-looline üllitis algab intrigeerivate helidega, aga see on siiski petlik -- paljudes lugudes on introd paljulubavad, ent jäävad lõpuni viimata, andes järele halvale maitsele. Sitaks maitseks või esteetiliseks kombelõtvuseks on siin liftimuusikaks alandumine -- ei eeldagi artistilt erilist musikaalsust, ent ei ole mõtet kuulajat triviaalsuste ning mõttelaiskusega väsitada. See, et aeg-ajalt segatakse miksi sisse konkreethelide loomise tehnikat ning räpielemente, muudab asja pigem grotesksemaks. Erandiks on "Hutch", mille teravus ja teravmeelsus kannavad lõpuni. 5.0 (3.0-7.5)

Sascha Müller -- Groove Machine Operator (2008)

Proc-records

• Tekno 
• Minimal techno 
• Club dance 
• Hardcore techno 
• Acid techno 
• Experimental techno

Teeneka Saksa produtsendi - olles olnud aktiivne ligi kolm aastakümmet - kahelooline taies peegeldab kõvatuuma tehno/tekno võlu ja valu. Ühelt poolt on tegu üsna maitsetu muusikaga, mis sageli sumpab halva maitse piiri(ala)l -- muusika, mis valjusele ja pealetükkivusele vaatamata ei suuda õhku tõusta, kuna madalad esteetilised kvaliteedid ning piinlikust tekitavad žestid kisuvad lendu ülemistelt trajektooridelt porri. Potentsiaalsed eeldused kõrgeks lennuks hävitatakse ühelt poolt vastandlike impulsside rakendamise ning teisalt liigse helilastiga. Rumalaks muutub asi nimelt seetõttu, et kupatust püütakse kompenseerida liigse energia ja valjusega, mis asjale veelgi groteskset raskust lisab. Jah see kirjeldus läheneb sellele, mida kunagi tunti saksa träänsina. Nii et lugu "Operator" on klišeede kildudest kokku vajutatud -- rohmaka tümakaga vajutatakse valjult ja tuimalt; seevastu nimilugu leiab sellest väljupääsu -- rohmakas tümm jääb kostma, ent lame rütm eraldatakse pompööössetest žestidest, suunates selle minimalismi isolaatorisse, andes asjale isegi hüpnootilise mõõtme. Rütmi varieerib paralleelselt kulgev oma kuju muutev elektrooniline undamine. Lõppkokkuvõttes läheneb tulemus minimalistlikule eksperimentaaltehnole. Kasutatavate instrumentide hea nimi saab selle looga päästetud. 7.0 (6.0-8.0)

Culvre -- ep1 (2008)

Proc-records

• Jungle 
• Ambient 
• Rap 
• Hip-hop 
• Breakbeat 
• Deconstructed club 
• IDM
• Neo-soul

Kamraad Marko mainis Muusikakriitika-blogis Burzum'i "Aske" EP'st kirjutades, et oluline on musikaalsus. AC/DC (mida ta näiteks tõi) oli musikaalne väga alguses -- enda kordamine mingist hetkest ei ole enam musikaalsuse teema, vaid peenhäälestamine turundamiseks. Korduste luupi langemine annab tunnistust halvemal juhul tölplusest, paremal juhul küünilisusest (eeldusel, et artistil on loominguline laeng jätkuvalt sees). Austraalia pundi puhul kahtlustan ilmselt õigustatult esimest varianti, st lihtlabast varieerimatust. Kui rokkmuusikas puudub kompromissitu püüe edasi liikuda, siis ei ole see enam rokkmuusika -- isegi kui seda aastast-aastasse tehakse kitarride ja trummidega. Musikaalsus selles staadiumis muutub mittemidagiütlevaks omaduseks. Näiteks Röövel Ööbik on päris rokenroll ning Rohelise Mandri peerude (isegi kui nad veel ei olnud peerud) nurisünnitud ei ole seda mitte. Tantsu- ja elektroonilises muusikas seevastu on kordustel embrüoonilisel tasandil ülioluline roll -- see on seotud ratsionaalsuse uinutamise ning transiseisundi esile manamisega, võimaldades aastakümnete tuhandete vanustel impulssidel omasüülisusse tagasi käänduda. See on pärispatt, millest mõjus tantsumuusika ikka ja jälle jõudu on ammutanud. Näituseks jänki Andy Culver'i aka Culvre'i 5-looline taies, mis tuksleb 17 minutit ja 16 sekundit, kiskudes lahti haavu räpi, murtud rütmide ning ämbiendi sügavustes. Siinsed kordused ei ole iseenesestmõistetavad masina hingeelust ekstraheeritud šabloonid (nagu Eurovisioonil oksendamiseni võib kogeda), vaid selle võimalikkused on artistis suuri pingeid tekitanuna lõpuks ühe kasuks välja valituna suuresti realiseeritud -- ent sinna on jäetud ka realiseerimata osast ja valiku kahtlusest tulenev pinge, mis istutab muusika koekihtidesse närvilisuse. Ohiolane ei vali trummi ja bassi kui siledamat ja parektikõlblikumat varianti -- eelistades metsikuma ent riskantsema jungle'i ja breikbiidi rägastikke. Ka ämbient ei tähenda tema leksikas passiivset tugitoolelaadset toidet, vaid aktiivset vastuvõttu eeldavat loomingulist palangut.Minnes tagasi arvustuse algusesse -- Andy Culver ei tegele toote- ja turudisaini, vaid muusika (ja musikaalsusega). 8.5 (7.5-9.0)

Origami Repetika -- No Jack O' Lantern This Year (2008)

Proc-Records

• Synth-punk 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Art punk 
• DIY 
• Electronic 
• Neofolk 
• Singer-songwriter 
• Motorik 
• Apocalyptic folk

USA muusik Adam Sigmund näitab kahest loost koosneval üllitisel eri ilmeid. Avangust nimilugu kõlab kui Suicide'i ja Primitive Calculators'i hübriidist sohilaps -- ühelt poolt teravalt ihuv elektroindustriaalne punkkäiamine, ent teisalt on sellesse ka hüpnootiline vihk sisse istutatud. Võimas psühhedeeliast ja kosmoserokist küllastatud kidra ülesõit sööbib kuulaja meeltesse. Elik liikudes veelgi enam minevikku -- Velvet Underground'i, Neu!, Faust'i karvased kõrvad paistavad kõige tagant välja. Teine kompositsioon ("Pinata") seevastu hülgab mehaanilise motoorsuse -- kuigi säilitades kordustele rajatud hüpnootilisuse --, liikudes atmosfäärilise neofolgi/apokalüptilise folgi manu, nautides neoklassikalisi paisutusi ja ülevat tumedust. Olles küll nartsissistlik, enda lumma imetlev; ent põhjusega. 8.0 (8.0-8.5)

Yoko Absorbing -- RISK ISKR (2008)

PROC-REC/Yoko Absorbing

• Experimentalism 
• Abstract 
• Sound collage 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Psycho-acoustic 
• Lobit

Tõmmates paralleele Radiohead'iga, siis võiks üllitist "RISK ISKR" pidada Vene duo (Jevgeni Haritonov ja Mihhail Lezin) "Kid A" albumiks. Nende eksperimentaalmuusika/rokk on siin peaasjalikult abstraheeritud madalabitiseks pruuniks müraks. Sinna vahele on pikitud helindeid, mis korraks juhivad tähelepanu eemale, ent üldjoontes on see nüristava helindi näide -- ilmselt eesmärgistatult. Müramuusika mõiste algselt oli seotud modernismiga -- nimetatud voolu esindajad uskusid arengusse, kusjuures sõda pidi olema uuenduste katalüsaatoriks. Tõsi, Esimese maailmasõja destruktiivsus (võrreldes varasemate sõdadega) tegi ka nende arusaamadesse tõsiseid korrektiive. Ja õigusega -- praeguseks hetkeks ollakse jõutud arusaamisele, et Neljas ilmasõda peetaks kaigaste ja kividega. Eks see 10-looline peegeldabki sõja kui fenomeni absurdi ja inimloomuse madalaimat ühisnimetajat, olles peeglina sellest igati väärtuslikum ja seistes kõrgemal. Teisalt jälle võib seda taiest mõista iroonilise kommentaarina muusikas kõrge kvaliteediga helindite poole püüdlejatele, näidates, et seesugune esmapilgul madal võib olla vähemalt sama emotiivne. Siin on üks väga ilmekas absurdi edastav koht, kus inimhääl moondub kana kaagutamiseks, millele järgnevad püssilasud ning karjumine. Album on üllitatud paar nädalt enne Vene-Gruusia sõda PROC-REC'i all.

Mphm -- Dominion (2008)

Abyssa

• Dark ambient 
• Experimentalism
• Organic electronica 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Psycho-acoustic 
• Ambient drone 
• Sound art

Veel üks meeldiv helikummitus minevikust -- prantslaste Abyssa (tegutses nullindate teisel poolel) all üllitatu kõlab kui üleloomulikke nähtusi edastav helitaies, milles kohtuvad nii pelutav kui maine, nii korrastatud kui kaootiline, nii rahutu kui letargiline; milles ka leivapudeme liikumine või kukkumine omaks psühholoogiliselt tektoonilist efekti. See koosneb helidest, mille puhul ei saa kohati aru, et kas lõpptulemus tuleneb produktsioonist või väliskeskkonna sekkumisest (nt siis, kui sõidad liinibussis). Helid roomavad, lagunevad, moodustuvad uuesti jääkidest. Loomulik hävimise-tekkimise tsükkel, mis käitab impulsse ja absorbeerib neid -- teisalt jätab jäljed hingesoppi, ning uued lumepallid hakkavad veerema viisil nii, et inimese psühhika osaleb selle loomises. Reaalsus ja fiktsioon segunevad, aju hakkab genereerima helisid, mida tegelikkuses ei eksisteeri (Maryanne Amacher näitas-tõestas seda). Kus on piir? Või piirid? Ja mille vahel? Meisterlike tekstuuridega helivaip, milles võimalikku toorest vaapa ja kummituslikku umbsust õhutatakse loodushelide ja inimhäälte poeesiaga. Üsna tavatult ei lükka seda kõike edasi ebastandardsed rütmid (siiski vahetevahel -- metallikola vormub rasketeks biitideks), vaid mehaanilise ning orgaanilise müra vastasseisust välja kasvav dissonants annab albumile impulsi.

Keith Jars -- Apnea Volupt (2008)

PROC-REC

• Lobit 
• Experimental electronica 
• Acid techno 
• Psychedelic 
• Acid electro 
• Ambient techno

PROC-REC all välja antud 7-looline üllitis kõlab nostalgilise vaimuna kaugetest aegadest. Ajalist distantsi eviva ent teravmeelse vaimuna, mis tuleb kummitama su kuklatagust sellal, kui oled andunud tüütule kidramuusikale või püüad aru saada tänapäeva lamedast EDM-järgsest kakandproduktsioonist, mis on mürgitanud nii stuudiod kui AI. Kui heatahtlik mazzik, mis tungib kuulajasse -- keda on haavatud halva heliga --, et vabastada teda sellest sitast. Selleks, et seda teha, peab omama teatud ühisosa -- selleks on klubirütmid ning -küte; mürgistust väljutatakse happeliste karvaste biitidega, millel on sugulussidemed säilinud 80ndate lõpu happekultuuriga, ent teisalt küntakse kompromissitult madala resolutsiooniga rütmikultuuri põldu. Traktor on küll üleni porine, ent põllulapp paistab kõrgustest struktureeritu ja hõrguna. Kohati toob Prantsuse produtsent subtiilse kosmose kohale. Kuradi produd, tunnistage eeldust, et inimene on ebatäiuslik ja haavatav olend, mistõttu ärge püüdkegi luua veatut steriilset toodet -- see ei kõneta, see on surnud, sellel ei ole mõtet. Kosmos koosneb elutervest mürast.

Carfil -- EP1 (2008)

PROC-REC

• Outsider house 
• Club dance 
• Deep house 
• Electronic music 
• Lobit 
• Tech-house

Käesoleva viieloolise taiese väärtus seisneb selles, et haussmuusika karkassile on ehitatud huvitav helihoone -- seda on tunnetatud nii madalama kilobittsageduse (160) kui suti nurgelisemate meloodiate ja rütmidega. Carfil oli artist, kes põhiliselt oli aktiivne nullindate kolmel viimasel aastal, andes muusikat välja just madalsageduslikke helisid hindavate plaadifirmade (20kbps ja PROC-REC) käpa all. Haussmuusika iseenesest on üsna eneseküllane stiil (erinevalt nt trummist ja bassist), mis ei vaja eneseõigustamiseks erilist pingutust -- kõlamata aegunu, vinduva ja vaimuvaesena. Veelgi enam -- olen varemgi täheldanud hausi puhul madalsageduslike helide kasutamist (tulenedes nii helivalikust kui produktsioonist-miksist), kuigi jah, mingist hetkest hakati põhistiilist eristama outsider house'i. Ehk peaks Carfil'i asja omakorda nimetama outsider outsider house'iks (olles enne autsaider kui see stiil välja mõeldi). Meeliköitev kuulamine igatahes.

Yoko Absorbing -- Roughly & Gently (2008)

Microbit/PROC-REC/Kubotrop

• Noise rock 
• Lobit 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Electronic 
• Jungle 
• Chopped and screwed 
• Neo-psychedelia 
• Krautrock 
• DIY 
• Dark ambient 
• Dub 
• Musique concrète 
• Alternative dance

Ei meeldi reeglina siinkirjutajale Vene rokkmuusika -- isegi (või iseäranis siis) kui seda nimetatakse mittemidagiütlevalt alternatiivseks. Põhjus on pompöösses tühisuses, millest kumab läbi epigoonlus ning hea ja halva maitse eristamatus. Näiteks Bi-2 (nagu-päris!) koostöö sümfooniaorkestriga (see ideena on juba rõlge) ning teisalt meenub filmi "Leto" järelpeo käigus tõlgendatud muusikalood, mille versioonid olid lihtsalt piinlikud (eeldades, et andsid edasi nõukaaja muusikalist tühisust, siis järelikult käis kah!). Ka Kino tagantjärele vaadates on praeguseks hetkeks tühjaks jooksnud kumm (ei saa seda tasemelt võrrelda Tsoi eeskujude Joy Division'i, The Cure'i ja The Smiths'iga). Ent Yoko Absorbing on teine tera -- Jevgeni V. Haritonov'i (EugeneKha) ning kunstnik-poeedi Mihhail Lezin'i muusika on sõltumatu eksperimentaarium, mille keskmes on rokkmuusika, ent millega kompleksivabalt ja oskuslikult tehakse kõiksugu trikke. Poogitakse jungle'it ja tehnorütme külge, kiirendatakse-aeglustatakse linte, konkreethelidega avardatakse heliruumi; kanaliseeritakse-filtreeritakse helisid laulude struktuure muutval viisil. Diip öeldi sellise asja kohta näiteks 27 aastat tagasi. Suurepärane kosutav vastumürk kunstilisele steriilsusele ning loomingulisele aneemiale. Väljaandjaks legendaarsed netiplaadifirmad Microbit, Kubotrop ja PROC-REC.

Leibnitz And The Spinozas – tutte le cose da sapere (disco muto) (2008)

20kbps

Krautrock Avant-rock Psychedelic Lo-fi Indie rock Electronic Experimental rock DIY Noise rock Shoegazing

Lugesin just Tõnis Kahu intervjuud, mille ta andis noorele Nestorile ERR-s nädalpäevad tagasi. Nagu alati, esitas ta huvitavaid järeldusi ja väiteid, mis tahes-tahtmata ergutavad (edasi) mõtlema – hoolimata sellest, kas lugeja nõustub nendega või mitte (lähtudes teistest eeldustest-arusaamadest). Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis jäi meelde koht, kus ta mainis, et vanadele hipidele oli vastuvõetamatu My Bloody Valentine'i muusika (ilmselt soovitas "Loveless'i"). Ilmselt 60ndate-70ndate psühhedeelia oli piisavalt erinev Iiri indilegendi omast, kuivõrd Kevin Shields'i näol oli tegu obsessiivse alkeemiku-helimaniakiga – kes ideaalse heli väljatöötamise nimel kulutas sadu tuhandeid Alan McGee pappi. Ilmselt MBV muusika on psühhedeelia antidoot, mille pealtnäha naiseliku ja sensuaalse pealiskihi all kobrutab tehnitsistlik kontrollitud müra. Vaakumit tekitav masinlikkus, mille võimalik transtsendentaalne eeldus a priori on teostamatu; kui tundmuste, eneseväljendusvabaduse ning seksuaalsuse välgatused ei olnudki fiktiivsed, siis olid need pelgad peibutised, milledel muu funktsioon ja tegevusväli puudus. MBV viis asju tajuda ei olnud mitte läbi vabalt läbitavate, vaid umbe jooksnud psühhootiliste kanalite. Kahe maailmaajaloolise filosoofi nime kandva artisti üllitis on ilmselgelt vähem masinlikum ja rohkem avatud minevikule, kuivõrd on maha surutud vajadus liikuda nii horisontaalselt edasi kui vertikaalselt ülespoole – nii paremale-vasakule kui tagasi ja allapoole põiked on muidugi aktsepteeritavad, naeruvääristades enese jõulise funktsionaalsega sardooniliselt tohutut muusikaäri, võltsväärtusi ning papist siluette. Surudes seejuures armutult alla helikvaliteeti (mahutades neli lugu 2,4 MB sisse – sic!), luues endale seeläbi vabadusi ja vabandusi. Nagu albumi pealkiri tähendab – kõik need asjad, mida sa teadma pead. Lisaksin omalt poolt – midagi juurde ei ole vaja. Üks vabandus tuleb siiski ära õiendada – meenutab kohati Bardo Pond'i. Nagu meie juhtiv kultuuriteoreetik vihjas – seoseid leiab alati.

Origami Repetika – Audrey (2008)

20kbps

DIY Singer-songwriter Indie rock Americana Psychedelic Lo-fi Chillwave Synth-pop

Olles just lõpetanud The Maravines'i kuulamise, ning kuulates Adam Sigmund'i elik Origami Repetika kaheloolist väljalaset, tahaksin pealiskaudselt küsida, et kui palju võib esmapilgul ühte ja sama artisti järjest kuulata (pealegi mõlemad pärit samast osariigist)? Või siis -- kui palju pean ma Amerikaanat järjest kuulama? Õige vastus -- transgressiivset nihkega muusikat/Amerikaanat/indit/jne võib järjest kaua nautida! Piiridest üle nihkuv ja seejärel vedruna tagasi pendeldav muusika tekitab loomuldasa elutervet dünaamikat. Sütitab lootust ehk tunneli lõpus paistab ähmane tuluke nagu võib-olla tekitas sarnast lootusekübekest kuuluskaunis näitlejatar kaanepealisel. Adam on läbi paari aastakümne olnud ühelt poolt uhke indimees ja teisalt kompromissitu lo-fi/DIY-tüüp; kes ka siin 401 sekundi vältel paneb indipuritaanidele puid alla harmoonikat mängides ja kui eksinud trubaduur väntoreliga sügistormis sahisevaid sünte manades. Suupilliga süntesaatoripop ja parmupilliga chillwave -- kõlab hästi, onju? Võib ka teisiti tõlgendada -- parmud viljelevad chillwave'i ja prükkarid armastavad langeda süntpoppi, mille summutatud helid kerkivad läbi prügimäe lehkava loori. Kõrge ja madal segunevad esteet-pasteetpeade õuduseks meelierutavaks väljalaskeks. Dirty habit -- nagu kannab pealkirja novembris kahekümne aastaseks saav artisti esimene taies. Väljalaskeks tõepoolest -- lugesite õigesti! -- mitte väljaheiteks. Ei ole siin sadu tuhandeid magama pandud -- ilmselt vaevu saja dollariga on asi vähemalt sama hästi ära tehtud.

Senza Valore – Attack/Decay E.P (2008)

Birdsong/Archive.org

Indie folk Electronic Indietronica Ambient pop Post-pop Singer-songwriter Indie pop Chillwave Art pop Dream pop

Kuivõrd 5-looline taies algab tänaval jooksvate laste kilgete ja otsustavusega hääles alustada päeva uue hooga, siis see lakooniline episood annab juhtlõnga ameeriklase Joseph Campbell'i muusikasse -- värskelt ja julgelt indi- ja folkmuusika põhja manu klotse ja kuubikuid ümber tõstma. Nagu on sedasi toiminud Zach Condon ja Sufjan Stevens, kellede mõju siin 17-minutilisel üllitisel võib tajuda. Omaaegsetest mõttekaaslastest ei saa jätta mainimata ka Nick Yulman'i ehk Bone Conductors'it ja Bryn Martin'it ehk Bryyn'i. Kaunikõlaliste keelpilliseadete juurest sama kaunikõlaliste sünteetiliste heliarengute juurde -- ilmneb nullindate lõpul õitsema puhkenud chillwave'i mõju sõltumatule muusikale. Väga meeldiv teos -- eriliste kõrvaussidena tooksin välja lood "Adored" ning "Pioneers" -- millised meloodiad, millised harmooniad! Olen seda papagoina pidevalt korranud, et osati tollal muusikat luua -- ja veel missugust!

Ctephin – Cherubim Dance (2008)

Okkulth/Free Music Archive/Ton Doigt Dans Mon Cul

Ambient drone Post-industrial Avant-garde Dark ambient Experimentalism Drone Ambient techno Abstract Illbient Minimal techno Micronoise Sound art Industrial music Industrial techno Microtonal Post-psychedelic

Albumi esimest lugu kuulates tekib tahtmine pääseda valguse kätte -- helikoe rusutud industrialiseeritud-monotoonseks maandatud hallus manab esile meeleolud, mis valitsevad siis, kui sõidad vihmasel hommikul liinibussiga tööle, molu vastu akent nõjatatud, pilk ainiti eikusagil. Järjekordne nädal, lõputuna näiv päev, mida-kuradit-ma-teen-siin meeleseisund. Ootad valgusekiirt sellesse piimjasse uduseina -- kuigi valgusekiir ei ole ilmselt kohane sõna. Muutused tulevad, ent mitte kusagil mujal kui artisti tingitud kõledas helikuplis. Inglid tantsivad lummavalt, ent siiski mornilt ja raske jalaga. Minimalistlikud helikordused-rütmid annavad droonivale tumedusele suuna -- isegi tehnovaibi võib siin tajuda. Isegi kui helivoog omandab aeg-ajalt lummava vaaba, siis helindis on tajutav torkiv helirooste.  Poolmüstilise Oklahoma pereansambli muusika sildab dünaamiliselt (vana kooli) industriaalmuusikat selle hilisemate järelmitega. "Sea Of Glass" on lugu, mis väärib eraldi esiletõstmist, kuivõrd psühhedeelse rütmilummana tõstab kuulaja teisele poole. Väga veenev -- praegusel hetkel võib seda käsitleda klassikana -- 15 aastat on see 9-looline kuulajat varitsenud. Pühitseme selle valitsemist.

Moon Runners/Kevlar Klein – Minneapolis Minnesota (2008)

 

Mediafire

 

• Art punk 
• Post-punk 
• DIY 
• Lo-fi 
• Outsider music 
• Punk rock 
• Post-hardcore

 

Eksisteeris aastatel 2008-2011 netileibel nimega Rack And Ruin Records, mille boss Dean Birkett korjas muusikafoorumitest ülesse kodus salvestavaid artiste. Palju huvitavaid muusikuid ja põnevat muusikat, mis samas osutas muusikaprotsessi demokratiseerumisele ja isetegemise väärtuslikkusele. Siin on kaks korralikku kolistajat, kelle baas on punk, ent mitte ainult energia- ja inspiratsiooniallikana, vaid ka mässu alusena, mida murendada ja lõhkuda. Elik mässu enese vastu mässata. Elik pungist on täitsa poogen artistidel. Lühikesed lood, mille energia pekstakse ülesse nurgeliste kidrade ja happeliste süntidega, kolisevate trummide ja karjuva vokaaliga. Tõsi, paar lugu on ka jutustavad – näiteks üks artist räägib oma eesnime saamise loost. Kohmakas ja ülendav samaaegselt. Samuti on üllitis näide, kuidas eksisteeriv asi võib pealtnäha kõikvõimsas netis jäljetult kaduma minna.

 

7.5 (6.5-8.0)

Breitbandkater – elektrische Schafe (2007)

Der kleine gruene Wuerfel

• Deep house 
• Tech-house
• Electronic music 
• Dance music 
• Tech-electro 
• Alternative dance 
• House 
• Electro house 
• Funk house 

Väikese rohelise täringu-nimelise Saksa plaadifirma all üllitatud 10-looline album on elegantne tantsumuusika, mis ristab omavahel tehnot, haussi ja elektrot – erinevates vahekordades. Sobib nii tantsupõrandale kui ajutantsu-sessioonidele õhtul voodis mõtiskledes. Elekter võib haiget teha, ent siinne aineosakeste voog ergutab ja kussutab vastavalt lainemustritele. Ergab ja viirab. Eelpoolmainitet ristandid pakuvad elliptilisi trajektoore – võrreldes ringikujulisusega tähendab see avardumist ja huvitavate kombinatsioonide tekitamist. Näiteks lugu nimega “Paternoster” on lohkutõmbav majamuusika, mille taga on tunda ansamblite Neu! ja Kraftwerk`i galvaniseerivat motorik-ajamit, olles teisalt diip ja sume (ehk koguni laisavõitu). Teine tipphetk on “Mondsüchtig”, mida lükkab edasi funky vaib, millele lisavad väärtust justkui häälest ära heliefektid ja teisalt eraldi soleeriv sfääriline sündisaund. Ei ole kuigipalju tarvis, et luua kaasahaarav taies. Põhimõtteliselt sama saab väita järgneva loo “Süßer Nebel” kohta, milles jätkub funk-lainetus, ent häälest ära efekt on asendatud häälutussämpliga – ning tulemus on taas muutumatult väga hea. Albumi lõpuosa muuseas liigubki robotliku faksiimile suunas, ilmselt eesmärgiga maksta tänuvõlg legendaarsele Düsseldorfi nelikule. Hüper-tehnoaktiivne muusika, mis ammutab jõudu 20. sajandi tehnoloogilisest eduloost ja toetub kogenud minevikukaemusele. Ring sai peale tehtud, ent muusika korrapäratu elastsus on säilinud.

8.5 (8.0-9.0)

Dave Graham – Orion (2008)

Earth Monkey Productions

• Experimental rock 
• Ambient noise 
• Minimalism 
• Psychedelic 
• DIY 
• Avant-garde 
• Progressive rock 
• Experimentalism 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Lo-fi 
• Art rock 
• Experimentalism 

Londoni mehe (jätkuvalt Inglismaalt – mitte vahtralehemaal asuvast Londonist, kus samuti voolab Thames`i jõgi) Dave Graham'i kuuelooline Earth Monkey Productions`i all on ühtaegu kummastav ja jõuline, samaaegselt toores ja mahlane. Mis asi see õigupoolest on? Ütleksin, et episoodiliselt pruun müra, mis on jäänud kidrameeste filtritesse kinni. Räpane heliessents, millele on antud võimalus täita ruum eksperimentaalmuusika algoritmidele rajanedes. Eks see muusika pärineb ajastust, mil heli oli paindlikum-elavam-värvikirevam ning inimesed ideedega täidetud ja märksa lootusrikkamad tuleviku suhtes. Distortion-efekt on kaalukas element käesoleval albumil, aidates luua kontrapunkti hägustatud pruunile taustale. Teisiti öelduna on pillutud liiva helikaarti ja kõlaritesse. Ülekantud tähenduses on see Dave Graham'i enda muusikalise professionaalsuse paigutamine (mänginud paaris proge/kunstrokk/metal-pundis) eksperimentaalmuusika hulluse altarile. Kontrollitud hullus? Kas hullus saab olla kontrollitud? Kas paremal juhul ei ole tegu mitte võltsfenomeniga, halvemal juhul tühistava vastuoluga? Muusikas ja kunstis on seda ilmselt võimalik ületada, päriselus oled kas süüdiv või süüdimatu (vajadusel tehakse see eristus). Muusika ei eelda erinevalt päriselust vastutuse olemasolu. Ometi viimast progerokilikku lugu (Graham laulab!) võib käsitleda nii oma pateetilistele ihadele järeleandmise kui teisalt eksperimentaaltendentside ja laulukirjutamise ühildamisena. Einoh, vägi kiirgab vägevalt siit läbi. Vägevalt äestab elik väestab ägedalt.

Nine Inch Nails – Slip (2008)

Archive.org

• Synth-rock 
• Ambient 
• Industrial rock 
• Electronic music 
• Experimental rock 
• Alternative rock 
• Electro-rock 
• Abstract 
• Experimentalism

Comment: I have always experienced a bit discomfort while stumbling upon the term "industrial rock" which is obviously a different case in comparison to "old school industrial", and "post-industrial". It is like an unfitting, unnecessary addition to the natural chain of the last mentioned ones given that free intention being adeptly exploited and wide sonic areas being craftily occupied. Industrial rock, on the contrary, seems like a bloody determined case to come up with some annoying configuration and channelize ideas in a way which might be in contradiction regarding the old school/the dawn of DIY cassette culture and new sonic radicals. In a word, a playful, provocative element got eradicated with a sort of embarrassing pathos through bloated guitars and unsavoury synth sounds (if to compare it to average delicacy of post-punk). In the mid-noughties NIN/Reznor had made some steps aside by releasing a couple of albums for free download and demonstrating sonorously some deviation from the usual sonic backbone. More experiments with dodges into abstract electronica/ambient (999,999, Corona Radiata), and obsessively staring yet ultimately panoramic rock outputs (The Four of Us are Dying). That's great due to the premiss and progressive path of the compositions. The rest of the 10-track issue is just industrial rock by numbers. That`s fine but not as suggestive as more experimental and hypnotic Ghost I-IV used to have.

Crimson Muddle – Crimson Muddle EP (2008)

Zorch Factory

• Post-punk 
• Chamber music 
• Art music 
• Minimal synth 
• Vaudeville 
• Cover 
• Art punk 
• Synthwave 
• Neoclassical 
• Post-classical 
• Coldwave 
• Crossover 
• Contemporary classical

Comment: 12 years ago there was panic due to economic depression, there was panic pertaining to swine flu. In a word nothing has changed for better or worse if to compare it to the recent time. What could be predicted for a near future? It might be the world, our beautiful planet called Earth unveils its primal and more mystical and envious side with the aid of its primordial beings like bacteria, reptiles and trees being accompanied by destructive weather conditions to severely punish relatively juvenile yet arrogant species, first of all, a primate called the human being. We will see the superior frightening wisdom of them. They cannot stand for a stupid ape anymore.

Maybe all is triggered because of the absence of Crimson Muddle's music which had produced off-kilter artsy punk inspired chamber and classical music by showing the human being's ability to step aside from inferior clichés and moronic patheticness sometimes. All seems to be sustained all seems to be fucking dying, there is no ebbs and tides anymore – such frenetic juggernauts and mad idealists as Mark E. Smith, and Jared C. Balogh are also gone forever. Could you imagine a cover of Joy Division being brought forth by a convulsive art group in the vein of a mutant Kronos Quartet? Or a Vaudeville-soaked playing the fool on the base of catabolic piano arrangements and string hooks? Or hysterical operatic singing accompanied by a needle-sharp drum machine cadence and a layer of drunken cellos atop? Metabolism reversible? Here it is as a part of the library of Zorch Factory Records.

Buben – Distillation (2008)

Dadaist Audio

• Electronic music 
• Post-industrial 
• Illbient 
• Dubtronica 
• Avant-techno 
• Organic electronica

Comment: this batch of 3 tracks being released on Dadaist Audio is a tight blend of different (poly)rhythmic knots and sequences, reverberant echoes, elliptical dub delays and dark-hued noises. Thirdly, a listener can hear remote, greyish sonic shades hectically coming in and then out. The artist has always been experimenting on the verge of daring intellectual noise and industrial-drenched acoustics and perplexed rhythmic outcomes. Buben is a grandmaster from Belarus who has been releasing music mostly under netlabels like Clinical Archives, Dadaist Audio, Haze, Rus Zud, Kaos Ex Machina Promotions, In Noize, Intox Noize, Protoplazma, Noise-Joy if to show up some of the most well-known ones.

Betelmire – Polyester Tea (2008)

 

Rain Above

 

• Drone pop 
• Organcore 
• Indie pop 
• Lo-fi 
• DIY 
• Singer-songwriter 
• New Weird America 
• Twee pop 
• Bedroom pop 
• Indietronica 
• Dream folk 
• Americana 
• Experimental pop 
• Avant-pop
• Electronic
• Free folk

Comment: first of all, I can admit that Polyester Tea is almost as good as Betelmire's second (chronologically first) issue called 606 MPH (2005). 606 MPH is just pure gold by a female singer-songwriter from the Northwestern part of the United States who had used a cassette machine to record music composed on low-end electronic keyboards, an ukelele and her compelling dreamy singing to charm listeners with stunning melodies and blossoming harmonies. In hindsight, this restricted range of instruments seems to be somehow an inspiring soil to get the utmost result from it. To have drifted between electronic and acoustic, between familiar songwriting and uttermost vanguard pop experiments. Crossing the line with decency and credibility. Undoubtedly the span of time she had been surrounded by was truly fruitful and tumultuous – a musical movement called New Weird (America) was on full sway and on the other side Beach House through their obsessively droning minimalist indie songwriting lighted up a way to be followed. Additionally one can perceive muscles of twee pop. Thirdly, I can remember for then strong DIY scene, one of which platforms was CLLCT, a platform for recording bedroom artists. I can not remember anymore maybe Betelmire was a bit of it is as well but by her musicianship and attitude she could have had a perfect match. Let's mention some outstanding songs on Polyester Tea – Bird & Bee, Bedroom Unreality, Normandy Park, Auburn, Hidden Track (Lullaby). The issue is a part of the discography of Rain Above Records. Thank you, Betelmire for punching your unforgettable trace into my soul and mind. Good night, sleep tight.