Martin Rach And His Imaginary Band – Year of the Goat (2012/2022)

Bandcamp

Free Music Archive

Editora do Porto

• Free jazz
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• Cool jazz 
• Electronic 
• Improvised noise 
• Experimentalism 

Leedu underground-äss Martinas Rakshtinas on tagasi oma kujuteldava ansambliga, ent muusika ei ole siin kujuteldav. Paneb püsti peo...peo, millel on siiski üsna vähe ühist arusaamaga traditsioonilisest peost. Ei ole siin ei pealiskaudset tümpsu ega ullikeste meloodiaid, ei (pool)paljaid naisi ega jommis mehi. Ei haise Martini muusika ei liisunud higi ega teiste kehavedelike järele, vaid siit paiskuvad ajud kuulajale näkku. Turvapadjana, maandamaks käesoleva ajastu inimese üsna trööstitut väljavaadet identiteedi, majanduse, poliitika ja sõja, haiguste leviku ja elu mõtte osas. Jätkates aju-temaatikat, siis Saksa legendid CAN illustreerisid bioloogilise kompuutri oma klassikalise albumi “Tago Mago” kaanepildile, mis ilmselgelt pidi enne albumi kuulamist täitma funktsionaalset eesmärki (pärast kuulamist on sellel paremal juhul illustratiivne väärtus, pigem juba tautoloogiline osutus). Aga jah, CAN`i tserebraalse albumi kõige eksperimentaalsemate lugude “Aumgn” ja “Peking O” elektroonilised impulsid ja destruktiivne impulsiivsus on kandunud käesolevale üllitisele, mis teisalt vormiliselt langeb rohkem ühte Miles Davis`e ja John Coltrane`i eksperimentaalse vabajätsuga (nt vastavalt “On The Corner” ja “Infinity”). Ühelt poolt sirgjooneline elektrooniline impulss liuglemas-siuglemas ja kuju muutmas häbitult esiplaanil sama häbitute saksofonide ja trompetite vahel; tagaplaanil taovad-laovad trummid rohkem- või vähemhullunud biiti. Loos “Night of Satyrs” ümiseb ameeriklanna Holly Stewart (artistinimega h stewart) (kokku)langevate struktuuride vahel (kahjuks on huvitav kansaslanna tänaseks päevaks meie seast lahkunud –mälestamiseks on ta albumitega võimalik peaasjalikult tutvuda legendaarse netileibeli Clinical Archives`i vahendusel). Veelgi üldisemalt väljendudes – sama häbitult näeme Martinit ennast oma mina ümber kujundamas. Võttes arvesse Leedu artisti varasemat loomingut tuleb nentida, et konkreetse mina võimalikuks tegemine oli temasse varasemalt kätketud. On siin teisigi kätkemisi, mis on reaalsuseks võrsunud. Nt loos “Whores of Chiron” kangastuvad Chicago postroki mustrid, mis teatavasti on tugevalt mõjutatud Tuulise linna (eksperimentaal)jätsu-skeenest (õigupoolest johnmcentirelikud vibrafonihelid sugenevad loo lõpus, enne seda udjatakse armutult jätsu kõige uljamate elementidega). Lisaks veel võib leida sarnasusi nii avangardistliku müra armastava hiphopi (a la Dälek ja Death Grips), fantaasiarohke ent samas mõõdutundelise improvisatoorse müramuusika (a la Borbetomagus) kui ka pöörase metallisti Mike Patton`iga seotud projektid Fantômas ja Mr. Bungle. Võib ilmselt jääda mulje 9-loolisest albumist kui orgastilisest mürgeldamisest – mis see põhiplaanis ongi – jooksevad sageli piksevardana läbi jahejätsu mahedad toonid. Kuigi siinkirjutaja on välja noppinud nimesid nagu rosinaid saiast ei tähenda see, et Martin oma kujuteldavate bändikaaslastega oleks seda teinud. Tulemus on igati suurepäraselt komponeeritud, st efektne, mitmekesine ja sügav, samas õmblusteta ja voolav. Nägu tõmbub kuulajal naerule; nagu ilmselt ka artistil, kui ta seda lõi. Mõneti paradoksaalselt toob see pöörane album Martin Rach`i rohkem keskpõrandale kui mehe varasem abstraktne looming (pigem helikunst kui muusika); st liikudes konkreetsema ja laiemalt aktsepteeritud muusikasfääri manu. Sisuliselt veatu, olles seni üks tõsiseltvõetavamaid kandidaate parima albumi tiitlile aastal 2022. 

9.0 (8.0-10.0)

Thierry Massard – A EN TIO (2012)

Editora Do Porto

Bandcamp

• Drone 
• Old school industrial 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Leftfield 
• Microtonal 
• Abstract 
• Electronic music 
• Non-music 
• Psycho-acoustic

Comment: I guess I made first acquaintance with the Frenchman Thierry Massard in 2009 while I started with the blog. It was a merry time within the blogosphere in general, including those blogs dedicated to free music mavericks. I can remember for a couple of blogs by him, one of them having spot on the nature and personality of artists through a fixed questionnaire. Later on, I discovered him as a musician who recorded his first music already at the end of the 70s (his birth year is 1959). I recommend reading my interview with him where he had shed light upon his doings and intentions behind his musical deeds. At A EN TIO he continues his initial impulse through the creation of abstract, austere soundscapes based on rough drones and abrasive yet restrained electronic music. Although it was issued 5 years ago it can be considered a pure instance of the old school industrial movement. I am always thrilled while listening to such sort of sound. It chimes in a very authentic way having clearly no rivalled counterparts from today. I guess this 3-notch release is also recorded with the same equipment he had been doing approximately 4 decades ago. It is a part of the discography of the Portuguese imprint Editora do Porto.

Kanukanakina - Triplo-67 (2013)

Editora do Porto  

9.4

/Electro-acoustic, Acousmatics, Experimentalism, Avant-electronica, Noise, Sound art, Microtonal/ 

Comment: Miguel Pipa`s circuit bend relied compositions are undoubtedly highly suggestive on the strength of elemental signal and noise blended electro-acoustic terrains and crispy microtonal electronic experiments emerging from nowhere and ending up there as well. Indeed, the traces retaining after this lofty, 7-minute journey are though-evoking worth to be experienced it again and again.   

Ganzha - Money Fest (Manifesto) (2012)

Editora do Porto

9.2

/Avant-garde, No Wave, Experimental electronica, Post-industrial, Industrial electro/

Comment: this batch of 10 tracks is made up of faulty bits, beeping electro slings and uncanny word repetitions which are gathered and then produced in a way reminding of such old school industrial acts as early Cabaret Voltaire, and Throbbing Gristle. Furthermore, sometimes these demented repetitions do have similarities to Mark E Smith of The Fall.

Bezukov - A água, o cinza, o vão (2011)

Editora do Porto
Bandcamp
Lastfm

8.8

/Ambient noise, Ambient drone, Drone, Ambient, Minimal, Avant-garde, Abstract, Experimentalism/

Comment: jestingly you can admit there will be a little bit happening throughout the course. Just 4 tracks which used to intensely pulsate conjuring up an imagination as if white noise were blended with massive washes of the infiltrated masses of droning trash which are amplified and extended now and then. Indeed, those sublime elements and minutiae within this tight mass do make substantively sense, getting quite close to the illustration of how particles managed to run at the high speed within the unstable environments. Behind Bezukov hides himself Roger Farias, a Brazilian composer.