Circa Vitae -- Lovers EP (2013)

Jamendo

• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Neo-psychedelia 
• Indie rock 
• Noise rock 
• Post-rock 
• Experimental rock

Spordivarustuse hiiglase Nike'i kodulinnast (ning kergejõustikupealinnast) Eugene'st (Oregon'i osariik) pärit kvintett mängib igati asjalikku rokkmuusikat -- ei ole selles toda paganama pakendatud grunge'i ja kolledžiroki tüütavaid elemente hinge matmas. Või kui ongi, siis on see viimatimanitud stiili putitatud variant, milles on viimaste narmaid ehk veel tilbendamas. Bänd, mis 2008. aastal ja 2013. aastal üllitas oma ainsad taiesed, vaatab kohati doowopilike harmooniate suunas -- mis tähendab seda, et parimad hetked sabuvad siis, kui vokaalharmooniatega on palistatud tüüned kidramüraseinad (nt loos "Awake" kitarristiihia muutub kingapõrnitsemise väljadeks -- midagi taolist nagu Ride ning The Verve tegid oma esimestel üllitistel). Nimetatud 33 minutit pakuvad rokisõbrale kindlasti meeldivaid emotsioone, kuna selles on nii traditsioonilist kitarrirokki kui ka - näikse - transgressiivsemat kraami, eemaldumaks roki klišeedest. Väga hea lugu on "Isolate", mille seesmine jõud ühelt poolt pulseerib sümfoonilises võtmes, ent samas teises pooles hakkab rokistruktuuri efektiivselt ja elegantselt kägardama, muutudes lõpuks omamoodi elektroakustiliseks miniooperiks. "The Need" on nauditav kramplikkuses ja närvilisuses, kuna vokaalosa ei saa instrumentidelt piisavalt tuge, mistõttu vokaalidesse sugeneb veelgi rohkem detsibelle ja rahutust, kuni lõpuks ka instrumentaarium krampidest vabanedes tõuseb ülesannete kõrgusele. Käesoleva taiese krutskilisusv seisneb selles, et muutused kuulaja neuronites, mida viisikesile kutsub, kukuvad napilt õigele poole. Pistodad ei kuku käest, noaterad ei muutu kummiks, vaid lõikavad jätkuvalt vahedalt. 8.0 (7.5-9.0)

Despite Fellows -- You Left Me For A Star (2009)

Jamendo

• Jangle pop 
• Indie pop/rock 
• C86 
• Alternative pop/rock 
• Twee pop 
• Folk rock

Järgmisel aastal, kui tähistame murrangulise C86 kassettkogumiku 40. aastapäeva, saabub see tagasihoidlik 6-looline väljalase nagu õigeaegselt saabunud heliteatis minevikust -- karge, meloodiline ja vaikselt trotslik. 22 minutit hõlmav üllitis tundub vähem suurejoonelise avaldusena ning pigem sooja ja intiimse vestlusena Briti sõltumatu kitarrimuusika traditsioonis. Eksimatult äratuntava Rickenbacker'i särav kõla, sama helisev kussutamine, mis iseloomustas nii paljusid C86 lugusid ja kajas läbi selliste bändide nagu The Stone Roses varajasest loomingust. Uudis Gary "Mani" Mounfield'i hiljutisest surmast lisab tahtmatu mõrumagusust; tema bassiread andsid sellele helinale tantsulise ja hümnilise mõõtme, tõestades, et kui viljakas C86-skeene pinnas tegelikult oli. Ning sealt tagasi loomulikult tuleb ära märkida The Smiths'i Johnny Marr'i geniaalset laulukirjutamisoskust. See väike EP ei püüa korrata eelpoolmainitute enesekindlust, kuid kannab sama DNA-d: särav, meloodiline kitarripopp, millel on parajalt psühhedeelset sära, et meenutada selle päritolu. Mis tõstab need lood pelgast nostalgiast kaugemale, on meloodiatesse põimitud peen mässumeelsus. Lood tunduvad nagu 1960. aastate lõpu Briti psühhedeelse folgiskeene järeltulijad - mõeldes varajasele pastoraaliale või veidrale maapiirkonna müstikale -, kus õrn akustika ja helisev elekter pakkusid vaikset pelgupaika eemal linnaelu jahvatavast masinavärgist. Siin tuleb sama impulss uuesti pinnale: kitarride heledus ei ole kunagi suhkrune; selle asemel hiilivad servadesse õrnad rahutuse ja lahkarvamuse jooned, luues pinge, mis hoiab magususe läägeks muutumast. Produtseerimise poolest on kõik sujuv, kuid mitte libe. Seaded on lihtsad, lastes kitarridel selgelt kõlada, samal ajal kui tagasihoidlikud rütmid ja aeg-ajalt esinevad kajahelid kutsuvad esile kingapõrnitsemise silmapiiri, ilma et see kunagi täielikult uduseks läheks. Vokaal on tagasihoidlik ja meloodiline, teenides meeleolu. Ehk on sellel isegi teatud sarnasus Mojave 3-ga, mis üritas kingapõrnitsemise mälestust uue laine folki uputada. See ei ole revolutsiooniline plaat ega püüagi seda olla. Aastal 2025, mil kitarrimuusika tundub eneseteadlikult modernne, mõjub see pea 17 aasta vanune väljaanne vägagi tasakaalustatuna: see austab mõjutusi, kõlades samal ajal täiesti sundimatult. See on selline EP, mille paned lihtsalt mängima. 8.0 (8.0-8.5)

Ogi Feel the Beat -- Endless Searching (2021)

Jamendo/Label Cantroll

• Chilltronica 
• Smooth jazz 
• Trip-hop 
• Cinematic 
• Electronic 
• Nu jazz 
• Sampledelic 
• Lounge pop
• Yacht pop 
• Cool jazz 
• Organic electronica 
• Easy listening 
• Chill out 
• Downtempo

Label Cantroll'i all üllitatud 70-minutilisel taiesel Serbia artist lõikab, krutib, seab valmis, segab, mõõdab erinevates ühikutes kokku nii traditsioonilis(ema)t kui keemilis(ema)t jätsu, (ala)teadvust stimuleerivat meeleolumuusikat, krõmpsuvaid rütme, atmosfäärilisi hõllandusi, kergeid mereiile, hilisõhtuseid heiastusi ning gravitatsiooni kaotusest tingitud illusioone (nt lugu "Various Moods" aitab väga hästi kaasa). Siia-sinna sekka ka kitsaid koridore mööda kosmosest kiirgavat fluidumit ning sõna otseses mõttes vokaali lausumatut salapära. Aga on ka elektrist ragisevaid kitarre, mis kummardavad funk'i-isade seksuaalset laetust. Õhtul saab püksirihma lõdvaks lasta ning mälul puhata veel enne, kui sügavale unevalda vajuda. See on unerohumuusika, millel põhimõtteliselt kohtuvad Martin Denny ja Les Baxter ühelt poolt ning teisalt Nujabes, Flying Lotus, J Dilla, Quasimoto, DJ Shadow, paljud Warp'i diskograafia moodustajad jt krõmpsuvaid rütme ning venitatud filmilinaliklke helikangastusi esitlevad artistid. Naisvanem ikka ütleb mulle, et kuula rõõmsameelse(ma)t muusikat. Kuivõrd eeldatav ja esmapilgul rõõmuküllane heli igas olukorras head meelt tekitab, on muidugi omaette küsimus, ent käesolevat võiks ju selleks liigitada, kuivõrd see on esteetiliselt igati pretensioonikas ning sünergiliselt väljapeetud. Jõulud samuti varsti tulemas ning suitsusamba saundid sobituvad hästi tähistama ning selja taha jätma talvist pööripäeva. Serblase muusikas on isegi midagi paganlikku ("Frequent Perception"), mis sobitub hästi möödanikku jääva lühima päevapikkuse ja valguslaotusega, et astuda taas toniseerivasse energiat laadivasse aasta esimesse poolte. Aga jah...jälle algab kõik, algab uuesti. Tõenäosus, et asjad lähevad halvemaks ning uusi parendavaid mehhanisme tuleb asemele, on kõrge(m). Seda juba kõige tavapärasemal bioloogilisel tasandil -- keha vananeb, elundite näitajad langevad, reparatsioonimehhanismid kipuvad lühisesse minema. Kindlasti ei lähe asi halvemaks kunsti (sh muusika) valdkonnas. Kuulaja vaatenurgast saab asi üksnes paraneda -- kui vaid aega ja tervist oleks, et mitte ainult uusi helikombinatsioone ja vaimuvälgatusi uuest aastast nautida -- vaid kuulata juba varasemalt kuuldut ja veel senini kuuldamatut. Just hetkel mängib lugu "In My Dreams" -- seesuguste kompositsioonide paistel tasub peesitada ja nautiskleda. 8.5 (7.5-9.5)

Lemur -- Lemur (2013)

Enoughrecords

• Experimental rock 
• Post-rock 
• Psychedelic 
• Post-metal 
• Art rock 
• No wave 
• Technical metal 
• Avant-rock 
• Math rock 
• Noise rock 
• Neoprogressive rock

Portugali pealinnas elutseva Lemur'i 15-looline plaat on piisavalt pikk, et pakkuda piisavalt hetki, hoolimata üsna piiratud žanrilisest mastaabist (või on see pelk minupoolne tautoloogiline targutamine -- mille tõeväärtus ei maksa midagi edasise kuulamismaterjali hindamisel). Teisalt kahtlemata tuleb arvestada mündi teise külje esilekerkimide võimalusega -- pikka albumit võib kummitada oht muutuda venivalt igavaks. Üldiselt on see postrokk, kuigi artist on väga innukas selle piiridel ulakalt ratsutama. Punkpostrokk. Mis tähendab seda, et Lemur'il õnnestub igati vältida keskpäraseks artistiks muutumist. Hiiglaslikuks jääpangaks paisuva kitarri, bassi ja trummide koosmäng on sageli vaheldusrikas sugestiivsete viiuliseadete, kellamängu aktsentide ja psühhedeelse klahvpillide vahelelükkimisega. Aeg-ajalt hüljatakse võimutsev helimaastik, mis koosneb kõrguvatest kitarridest, julgetest bassijoontest ja mürisevast trummist, rütmiliselt keerulisema kõlaga matemaatilise roki/tehnilise metalli/progressiivroki matriitside nimel (näiteks "Cell's Cleavage", "Escape From Alamut"). Kompositsioonis „Razor Lung“ on tunda postpungilikku ja no wave'iliku udjamist), mida täiendavad ülevad viiulihelid, mis meenutavad kammerpopi kergust (ehk isegi Penguin Cafe Orchestra't). „Spikes and Nails“ seevastu on jõu demonstreerimine kiiresti muutuvate kitarrinootidega kihistamises; massiivne ja ülevoolav energia, mis on musta ning valge aine vastasmõjust ja osalisest ühtesulandumisest tõukunud. Kõik see on tervistav hullumeelsus, ning oleks kuritegu seda paigal hoida. Ühesõnaga, 15-looline taies (kokku 83 minutit!) väärib mäletamist tänu sõgedale energiale ning hullu teadlase intellektuaalsele innukusele. Väljaanne on osa legendaarse Portugali netiplaadifirma Enough Records'i kataloogist. 9.0 (8.0-9.5)

Waxdoll -- Shaking Like A Jelly (1997)

Jamendo

• Shoegazing 
• Indie dance 
• Alternative rock 
• Neo-psychedelia 
• Baggy 
• Indie rock 
• Noise pop 
• Alternative dance

Prantsuse bänd Waxdoll püüdis siinkirjutaja tähelepanu 4-loolise taiesega "Never Stop" (1996). Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused, mis tõusid esile kidrapopi mürasest vahust. Müra kas integreeriti harmooniatesse või lõigati sellest läbi kõlavate ja eepiliste meloodiatega. Ühesõnaga, kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel, milles elektriseeritud hämu ja tagasisidestatud, ent kontrollitud kaose kasutamine mitte ainult ei loonud fooni, vaid oli võimendavaks platsdarmiks (pop)muusika eelpoolmainitud kahele fenomenile. Kahtlemata on see jalavarje põrnitsev popkunst, ent eristavaks jooneks on tõik, et vokaal on selgelt esile tõstetud -- sõnad on mõistetavad, intonatsiooni väändehetked on jälgitavad. Käesoleval 3-loolisel seevastu on klahvpillide happelist mulksumist ja tantsulist vibratsiooni rohkem -- orelid vilisevad-vilistavad paksu kidramüra sees. Tihe, hägune ja dissonantne on see segu, mida ankurdab justnimelt selgepiiriline laul. Loos "Here She Comes" on tunda The Stranglers'i mõju -- ühelt poolt esiletungiv klahvpillisaund, ent teisalt vokaalist kostuv läbi prantslaslik deklameerimine (element, mis oli Briti bändi muusikas eelkõige tänu bassimehele Jean-Jacques Burnel'ile, kes muuhulgas jagas laulmiskohustust Hugh Cornwell'iga). Teisalt muidugi on tajutavad Uduse Albioni gruuviva uuspsühhedeelia momendid (The Telescopes, Chapterhouse). Nimiloos on tunda suurepärast kidratõlgendamist Robin Guthrie pärandil (mitte niivõrd otse Cocteau Twins'i ruumilises võtmes, vaid pigem nii nagu ta produtseeris Lush'i). Siin kidravall relvistustab kuulajat elegantsete varjunditega väikeste noodimuutuste saatel. Meisterlik rokküllitis, mis kutsub tagasi kuulama ning seda lahti harutama ning pealtnäha väikestest momentidest elamust saama. 8.5 (8.0-9.0)

The Ambient Light -- Sun-drenched Vol. 1 (Her Summer Mixtape) (2018)

Jamendo/Bandcamp

• Chillwave 
• Dream pop 
• Glo-fi 
• Indie pop 
• Hip-hop 
• Electronic 
• Shoegazing 
• Alternative pop 
• Hypnagogic pop 
• Breaks 
• Ambient pop

See 21-minutiline üllitis USA projektilt kannab väga tabavat pealkirja - saab minna ajas tagasi aastasse 2018 - kui (ka) siin Eestis pärast jaanipäeva püsis ilm ilma sademete ning tulisena üle kuu aja. Korteris tõusis temperatuur 29 kraadini, temperatuur öösiti langes harva allapoole 20 pügalat. Kogesin üht veidraimat kogemust, kui pärast pikka põuaperioodi hakkas tugevalt sadama sellal, kui just rattaga metsas paarutasin. Kõva sahmaka järel sõit metsas muutus ringiks hiiglaslikus kasvuhoones. Troopiline niiskus, jätkuvalt kõrge temperatuur. Kui metsast välja pääsesin, siis avaramas kohas paar kraadi jahedamas kohas vappusin külmast. Käesoleval säherdusi vapustusi ei ole, kuivõrd päike ei lase oma haaret lõdvemaks -- algusest lõpuni samasugune päikesepaistepop (siiski muutumata päikesepistepopiks). Hästi tehtud, ühelt poolt 90ndate - kingapõrnitsemise ja unenäopopi - mõjutustega ning teisalt nullindate lõpu ja kümnendate alguse chillwave'i ning hüpnagoogilise popi vormistusega. Ning sinna sisse, kõrvale ja vahele ka Kevin Parker'i rammestavat indi produktsiooni, mõjutatuna 60ndate keskpaiga ja lõpu psühhedeeliast. See on õrnustest täidetud miksteip, see on kindlasti imetlusväärne -- venimata liiga pikaks ning säilitades vastupandamatut veetlust avasekundite vinüülikrõbinast lõpu omadeni välja. Seda enam, et inimesed kipuvad kire või kiusatuse raskuse all eksima. Kuivõrd siin ei anta kiusatustele järele, siis see näikse sobivat igasse suveperioodi -- isegi mitte üksnes nii päikesest rammestavasse nagu oli seda 2018. aasta. 9.0 (8.5-9.5)

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)

Enoughrecords

• Psycho-acoustic 
• Deconstructed music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Ritual ambient 
• Post-dubstep 
• Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

17 Sons Of Abraxas -- Dual Face 204 (2011)

17 Sons/Bandcamp 

• Avant-electronica 
• Drone 
• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Improvised music 
• Musique concrète 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Micronoise 
• Sound art 
• Microtonal 
• Experimental electronica 

Käesolev album koosneb kahest pikast loost, millede kogupikkus ületab paarikümne minuti piiri. Ma ei teagi, kas seda tõlgendada improviseeritud leebe mürafoonina, mille vahel ja ümber kulgevad kiirendatud droonhelid ning abstraktsed krõbinad; või teisalt konkreetmuusikataiesena, mis seisneb heli painutamises, väänamises ja ümbermõtestamises millekski uueks. Siin tahutakse helimaastikke, mis paneb kuulajaid küsima, et mis asi see muusika ja heli on (ning mis vahekorda need omavahel asetuvad). Tõepoolest, see on heliskulptuur kui kunstiteos -- siin puuduvad meloodiad ja harmooniad, ent tulemus on sellele vaatamata sugestiivne ja emotiivne. See põhineb atmosfääril, tekstuuril ning heli puhtal mateerial. Kohati tundub, et mikrofonid pelgalt salvestavad toorest vibratsiooni õrna tagasisidestuse kajaga, ning kuulaja taasesitab seda enda helisüsteemides. Kõik, kes seda kuulavad, avardavad ruumi enda ümber, end jäädes lõppkokkuvõttes isoleerituks. Justkui kasutataks ostsillaatori sagedusi ja muudetaks valjust, et tekitada rikkalikult sagedusnihkeid, keskmest väljapoole vibreerivaid sagedusi, pikki akorde, pool- ja veerandtoone ja muud helilist kraami. Näiteks taies avaloo teises pooles paisub krõbinatest-kahinatest-sahinatest koosnevaks helimereks, mille panoraamiline mõõde on eepiline. Teisisõnu -- eelduslikult tehnitsistlik moolok ilmutab siin-seal eluvaimu, et kuulajal oleks võimalik ikkagi suhestuda. 8.0 (7.0-8.5)

Humanfobia -- RINGU リング (2024)

Internet Daemon/Phantom Tapes/LOUDsilence/Let's talk Figures/Jamendo/Get your genki

• Witch house 
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music 
• Dark synth 
• Trianglecore 
• Conceptual

Witch house'i žanrina võib pidada tumeda muusika ürgkujuks, mis ilmselt oli olemas ja mõjustas enne kui sai ilmsiks nullindate lõpus-kümnendate algul. Visuaalselt spekuleerisid artistid kolmnurkade, tagurpidi ristide ja teiste kujunditega ning samuti kasutati ebatavalisi kirjamärkide kujundusliike ja esoteerilist väljendusviisi. Muusikaliselt kaasati eri stiile, kuigi põhivundament valati tumeämbiendist, gootilikust neoklassikast ning aeglase(ma)ks keeratud okultsetest tumetehnorütmidest. Huvitav on, et stiil hääbus suht ruttu (nullindate keskpaigaks); ent näikse, et mõnele artistile on tänuväärselt vajutanud kinnisideelise jälje mällu ja tajju. Jutt käib Tšiili duost Humanfobia ning nende kureeritavast netiplaadifirmast Cian Orbe/Internet Daemon, olles nii koduks endale kui veelgi enam teiste artistide muusikale, kes - tõsi küll - osalevad pigem kogumikel. Kogumikud on loomulikult ajendatud tumedast (pop)kultuurist -- peamiselt õudusfilmidest ning üleloomulikust müstikast. Käesolev album on ajendatud Jaapani õudusklassikast "Ringu" (1998), mille põhiobjektiks on neetud VHS-kassett. Eks osaliselt tänu sellele on needus kandunud edasi ka muusikasse: ennekõike vaporwave-nimelise stiili vahendusel, mille üheks alažanriks näituseks on VHS-wave. Sellel 8-loolisel võib kuulda nii sämpleid filmist, kõrge ja madala resolutsiooniga rütme-sagedusi: viirastuslikkus ilmnebki reaalsuse moonutusena-seestumisena. Näiteks seegi kui nõiahauss võib korraks omandada süvahausi parameetrid, et seejärel nihkuda kuhugi mujale selleks, et taas kangastuda ("The Horror Call 7 days for Die"). See dünaamilisus teebki Mist Spectra ja Sabila Orbe muusikalise pingutuse naelutavaks. Kui hääbumise eikuhugi ja muutumise eimillekski meeldetuletamine, kuivõrd püütakse nii filmis kui muusikaliselt taandunut tagasi manada.

Lindenberg Munroe -- Soulness (2024)

Enoughrecords

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Post-industrial
• Improvised music 
• Chamber music 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Contemporary classical 
• Post-minimalism 
• Microtonal

Selle 6-loolise taiese lahtimõtestamiseks oleks vaja rohkem tunda akadeemilise muusika ringkondade mõttemaailma ja kunstilisi kavatsusi ning teisalt saada aru, kuidas ajalooliselt on modernism kasvanud üle postmodernismiks 20. sajandil. Siin kuuldu on põhimõtteliselt kammermuusika, tõsi, mis on avatud kõiksugu eksperimentaalstiilidele ja -vooludele. Üheks põhijooneks on metalsed droonivad keelpillid, mille kasinus on ja ei ole ka tinglik. Tinglikkust ületab tõik, et hüpnootilisus haarab kuulaja enesesse. Tingimatu seetõttu, et metalsed keelpillid, millest ekstraheeritakse droonhelisid, loovad tugeva, kuid samas ebatavalise põhitooni -- tihedad, hämarad helid võivad kuulajale jääda kergelt ebamugavaks. Siin-seal on seda akadeemilise lähenemise jäikust ja nõudlikku kuulamist maandatud sahinate-kahinate, mikroskoopiliste moonutuste ja orgaaniliste helidega (või vähemalt meenutavad neid). Avangardistlikku mikromaailma, mille põhirõhk on tekstuuril ning süngel tonaalsusel, tupsutatakse aeg-ajalt poolorkestratsioonidega (ennekõike lopsakas "Calm Mental Fields"). Kontrastsete elementide keeruline harmoonia kasvab sellest välja -- muusika sunnib kaasa mõtlema, meeleolu muutub pinge tõstmise ja maandamisega. Hoolimata näilisest aprioorsest vastuolust on teos sujuv, terviklik, hingestatud ning väärt kuulamine, mida tuleb meenutada aasta lõpus parimate albumite tabelis.

[INTERRUPT:JUMPER] -- Soundscrape (2024)

Enoughrecords

• Avant-garde 
• Electronic music
• Experimental electronica 
• Post-industrial 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Sound art

See 6-looline üllitis kõlab huvitavalt -- elektrooniline muusika võibki kõlada palju huvitavamalt kui näiteks kitarrimuusika, kuna eelduslikult on suurema helipanga ja võimalustega (teisalt kui kitarrimuusika kaasab elektroonika, siis võib olukord muutuda). Aga jah, kuivõrd elektroonilise muusika sfäär on ääretult lai, mistõttu käesolevat piiritleda tahtes tuleb lisada märgusõnad "eksperimentaalne", "mürane", "industriaalne" -- keeratud-väänatud ja üles-alla tõmmatud on tundide viisi modulaarsünteka heebleid ja nuppe. Nii see kulgeb, ühest faasist teisse -- vahetades sellal nii teravusi kui õrnusi, unistusi ja valuimpulsse. Käesolevat aluseks võttes tuleb nentida, et elektrooniline muusika võib näida stiihilisena, puhudes ja leeki suurendades kui vastavalt tuul ja tuli. Kui seesugune helind oleks leitud kusagilt aegade hämarusest, siis kindlasti asetataks elektroonilise muusika klassikaarhiivi. Väga oluline ohtrate võimaluste juures on arusaam, mida teha tahetakse -- et jäädaks algse kontseptsiooni juurde, et seda viidaks ellu kinnisideeliselt ent värvingut säilitades. Sellest tulenevalt on ka pealkiri valitud väga asjakohane. Väljaandjaks legendaarne Portugali netiplaadifirma Enoughrecords. Kindlasti läheb aasta lõpus loosi.

Smiltzo -- The Loneliness Of Chess Players (2024)

Enoughrecords 

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Modern classical 
• Electronic 
• Progressive rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Progressive electronic 
• Chamber rock

Kolm aastat tagasi arvustasin Francesco Monaci aka Smiltzo albumit "A Lifelong Quarantine" (2021, In Your Ears). Nagu tookord ütlesin, et kui tegu on eksperimentaalmuusika ja Itaaliaga, siis võib oodata väga erinevate tahkude esilekerkimist -- kui eri kuju ja suurusega laavasaarte teket meres pärast võimsat vulkaanipurset. Kui varem Monaci manas elektroonika ja kitarridega esile väljendusrikkaid maastikke Saksa kosmilise muusika ja progeroki vaimus, siis nüüd on siit mujale suundutud. Eluaegne karantiin on muutunud malemängu kinnisideeks, milles tähe-numbri kombinatsioonid edastavad sügavaid mõttekäike-muusikalisi planeerimisi artisti kaemuses. Üksildus on ilmselt sellises olukorras tervitatav eeldus, või teisiti -- on pühendumuse paratamatu tagajärg. Harras ja pühalik on itaallase helipilt, mistõttu meenutab Talk Talk'i viimast kahte üllitist ning ninamehe Mark Hollis'e sooloalbumit takkaotsa. See on toosama aukartustäratav pühadus, mis kerkis esile Mark Hollis'e muusikalist ja elutrajektoori vaadates -- mis muutus üha hillitsetumaks ja üha vaiksemaks, mille hääbumine jõudis lõpp-punkti muusiku surmaga 2019. aastal. Elu kui kunstiloome alus ja motiiv. Isegi kui helid muutuvad teravamaks ja kergelt söövitavaks, siis ülevus ja kurbus jäävad -- tuleb kokkuvõtvalt nentida, et Francesco Monaci on teinud suurepärase rokkoopuse (Enoughrecords'i tiiva all). Ka tabasin albumi lõppedes end mõttelt, et midagi ei oleks olnud valesti, kui album kandnuks pealkirja "... Chess Prayers".

4T Thieves -- Cortex64 (2024)

Enoughrecords

• Breaks
• Chiptune
• Electronic music
• Tracker music
• 8-bit
• Electro
• Neokrautrock
• Indietronica
• Bitpop

Portugali plaadifirma Enoughrecords'i all üllitatud 8-looline taies teenekalt muusikult Nik Racine'lt (muuseas Kahvi Collective'i eestvedaja) segab mõnusalt külma ja kuuma, tuues kokku vana kooli kaheksabitise arvutimuusika- ja telekamänguheli teistsuguste (helisagedus)tendentsidega -- ämbiendi, indi, krautrokiga. Kui mõelda tõigale, et poolteist kümnendit tagasi püüti mainitet madala resolutsiooniga heli tuua popmuusikasse - ilmselt rõhudes kurioossusele ja kuulajate arvutimängu kogemusele -, siis aastal 2024 ei ole sellel enam mõtet -- see heli on võrdväärne teiste seas. Ühesõnaga -- naudime sulnist elektroonilist muusikat, milles on nii nostalgiat, kunstilist ambitsiooni kui emotiivset ergutit. Kolme kümnendi tagune telekamängu kogemus annab asjale kibemagusa puudutuse -- kõik need nummid mängud (Lode Runner, Blades of Steel, Getaway, Trojan, Milk & Nuts, Duck Hunt, Bomberman, Super Mario jpt) tulevad meelde -- mängud, mille väärtus on selgunud justnimelt tagantjärele -- kuivõrd neis ei püütud reaalsust (maksimaalselt) matkida, vaid jäeti tegelikkust nihestav tahk sisse. Seda nihestust tasuks käesolevat albumit kuulates silmas pidada. 

Waxdoll - Never Stop (1996)

Jamendo

Shoegaze Alternative rock Jangle pop Indie rock C86 Psychedelic rock Post-punk Dance rock

Selle neljaloolise üllitise kaaneks on kuulajale otse otsa põrnitsev nägu kui aususe ja usutavuse ilming (eeldaks ju seda). Äkki see nägu valetab, andes edasi valesid impulsse -- mida me plaadil ei taju? Või siis seadistab kuulaja õigesse konditsiooni, saamaks füüsiliselt ja emotsionaalselt tugeva laengu päeva lõpuks. Ühelt poolt on see lühike taies meeleolukas ekskursioon Briti indirokis, pakkudes naiivset 80ndate kidraplõnnimist, jõudes teelahkmele, ent keksides nii kingapõrnitsemise kui tantsuroki psühhedeelsetel radadel. Ent bänd jääb malbeks, laskumata eksperimendi alkeemiasse. Midagi sarnast kui talitas The Sundays omal ajal. Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused. Ühesõnaga, väga kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel.

________________________________________________

The cover of this 4-track issue is a face staring directly at the listener as a manifestation of honesty and believability (one would expect it). Maybe this face is lying, transmitting wrong impulses -- which we don't perceive on the record? Or it sets the listener in the right condition to get a strong physical and emotional charge at the end of the day. On the one hand, it's a short, upbeat excursion into British indie rock, offering naïve 80's C86-influenced indie/jangle pop, reaching the cul-de-sac, but tumbling along the psychedelic paths of both shoegaze and dance rock. However, the band remains humble, without going into the alchemy of the experiment. Something similar to what The Sundays did back in the day. Beautiful melodies and enchanting undercurrents of harmony. In short, very engaging songwriting with guitar glorification

King Gizzard & the Lizard Wizard – Polygodwanaland (2017)

Jamendo

Psychedelic rock Progressive rock Space rock Progressive electronic Acid rock Indie rock Neo-psychedelia Art rock Alternative rock Psychedelic folk Heavy psych Experimental rock Avant-rock

Üliproduktiivse Austraalia ansambli taies õitseb ja õilmitseb algusest lõpuni -- siin on palju huvitavaid helindeid ning pöördeid-põikeid siia-sinna, minevikku-olevikku ehk ka tulevikku (seda saame hiljem tagantjärele targana väita). Kui rääkida Austraaliast ning kuulates seda albumit siis tahes-tahtmata mõtted liiguvad Inglismaale Canterbury skeene manu -- ühte viljakaimasse progeroki kantsi, mille asutajaliikmeks oli Austraalia hipi Daevid Allen ning tema põhjatusse psühhedeelia, kosmilise roki ning ruumielektroonika tühjusesse jõllitanud rühmitus Gong. Ka ajalooliselt ei unustata ära, et kust see kõik alguse sai ehk siis folgist -- täpsemalt selle psühhedeelsest osast kuuekümnendate teisel poolel. Trallitav ja pillerkaaritav kuulamine on see ühelt poolt pidevas äratundmises, kuid teisalt esteetilise pinge ülalhoidmisega ergutab ansambel kuulajaid visuaalselt fantaseerima -- kujutama ette, kuidas kitarride, klahvpillide ning trummide intensiivses küttes sõidetakse maalilistest mägedest üles-alla, paremale-vasakule. Ühes loos soleerib sundimatult flööt -- huh, lausa mõnujudinad jooksevad mööda seljarootsu -- see on kaif. Huvitav on ka mõelda muusikaajalooliselt -- tänapäeval kategoriseeritakse seda muusika indiroki sahtlisse; seevastu 50 aastat tagasi olnuks punt kindlalt progeroki ruumilisse sektsiooni asetatud. Kui taas meenutada noore Nestori intervjuud Tõnis Kahuga, milles muusikateoreetik väitis, et tänapäeval muusikaalbumi ilmumine ei ole enam sündmus, kuivõrd kõik on ühes tohutus olevikus koos -- sama võib väita muusika siseelu kohta. 10-looline taies on ilmekaks näiteks, et erinevad stiilid võivad hunnitult ühtida ühe albumi piirides; kõike seda saab lopsakalt ja elegantselt lavastada ühe üllitise piires. Tõsi, teisalt on see kümneloolise nõrkus, kuivõrd nad näikse matkivat muusikat kui bioloogilise tehisintellekti tehtuna -- kuklatunne hoiatab alatihti, et selle taga ei pruugi olla inimesed. Šokivangistatud avangardrokk. 

NB! Lähitulevikus kuulajad muutuvad paranoiliseks, kuivõrd muutub oluliseks eristada masinat inimesest -- eelkõige neile, kes eelistavad inimese tehtut masinale, ent hakkavad iga taiest kahtlustama.

Hugo Jugy – Brain Sucks (2016)

Jamendo

Indie rock Post-rock DIY Alternative rock Slacker rock Cowbell indie Art rock Progressive pop Psychedelic Singer-songwriter

14 lugu muusikat 1990.aastal sündinud prantslaselt, keda tänapäeva terminoloogias saaks nimetada lõngusepopi esindajaks. Osaliselt on see õigustatud -- kui ta laulab; mõni esteetpea ütleks, et ta ei oska laulda (see on pigem kiitus -- lihtsalt ei huvita nende laulmisstandardid) --, teisalt on seal siukest mõnusat pastelset lehmakellaindit ning sulnist jätsumaiguga meelelahutuslikku postrokki, mis toob meelde John McEntire'i pühapäevaprojekti Sea And The Cake'i. On see siis madala ja kõrge vastandamine või ei, ent meeleolu loob ja hoiab uhkelt ülal küll. Aju-teema on talle ütlemata tähtis -- lisaks sellele albumile kannab üks tema üllitis pealkirja "Head Voices". Asja huvitavamaks tehes lisab Hugo viguriga kunst- ja progepoppi, mis tasapisi hakkab meenutama progekeigarit Kevin Ayers'it. Iga kuulamisega avanevad praod ja rullub valla kihte, ning koos sellega ka artisti sügavus ning meisterlikkus. Neetult hää asi. Lõunaeestlased ütleksid -- aju immõs!

KobrA -- Madvillainy X Madscience Remix (2023)

 

Jamendo

Hip-hop Sampledelic Rap Remix

Raske on näppu täpselt peale panna, et mis teeb ühest hip-hop-albumist nauditava albumi. Näiteks kuulasin hiljuti Wu Tang Clan'i esikalbumit, ent üldisest kiidukoorist hoolimata jäi see minu universumis kuhugi ripakile. Midagi oli kas liiga palju või hoopis vähe -- või siis vales vahekorras. Ilmselt nagu üleüldiselt muusika puhul on oluline voolavus -- voolavus nii helis kui meeleolus. Saavutada mõlemat üheaegselt ei ole vist kuigi kerge ülesanne. Voolavus meeleolus eeldab kergust ja õhulisust -- rämeräpparite kiuste. Tegelikult viimatimainitud omadus on just kontrasti loov eeldus ja mängu osa. 10-looline taies krutib korralikult rämeda ent mängulise vokaali, õhuliste ent huvitavate sämplite ning sugereerivate rütmide õiges kihistuses ja järjestuses. Enamik koostisosi on õigesti doseeritud ja kokku segatud. Ka ei ole taies liiga pikk, et hakkaks iseennast kordama ning kuulajat tüütama. Kusjuures autor ise ei olnud rahul originaaliga, mistõttu ta tegi selle ümber MF DOOM'i sünnipäeval, mälestades niiviisi tema arust läbi aegade suurimat räpi kurikaela. Kiidame igati heaks.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Nihil Limit -- First EP (2004)

17 Sons//Jamendo//Bandcamp

Alternative dance/Hi-NRG/Electronic music/Electro/Electro-house/Minimal synth

Mida muud võikski oma esimese üllitise pealkirjaks panna kui mitte "esimene". Numbriline markeering on päris hüva, kuna nimelise üllitise puhul paneb mõtlema, et mitmes see või too artisti diskograafias üleüldse on. Prantsuse leibel 17 Sons oli viljakas plaadifirma, mis üllitas huvitavat muusikat nullindate keskpaigast kümnendate alguseni. Käesolev 21-minutiline on just seesugune, mis plärtsub eri stiilide piiridel, olemata tegelikult tõupuhas vaatamata ülalmainitud stiilidele -- seesugused asjad kipuvad piisavalt mängulised ja huvitavad olema, et kõrv kreeni vajuks ja jalg tatsuma hakkaks. Ühelt poolt minimalistlik -- et mitte öelda helilistelt eeldustelt kasin -- ning teisalt meeliliigutavalt kombineeriv. Rütm taob suht monotoonsel sagedusel, ent paralleelkanalis elavad vilgast elu elektrojurakad. Jörisevad, undavad, huugavad -- justkui elegantselt krampides tõmmeldes. Ning pannes ka kuulaja võnkuma. Minimalistlikust sündimuusikast väljakasvanud äge tantsukas.

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)

Cavern Brew

Enoughrecords

Bandcamp

Free Music Archive

Archive.org

Scene.org

Jamendo

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)