Autoplate/ORAL
Käesolev taies ulatub nii kaugesse aega kui aastasse 2002, kui see sai üllitatud ORAL-nimelise plaadifirma all CD-R'ina. Käesoleva taiese kontekst on mahutatud Autoplate'i kordusväljaandesse (ehk on Saksa netiplaadifirma oluline seetõttu, et Taavi Tulevi debüüdikas "Televiisor on tuksis" üllitati aasta varem justament selle alt). Kanadaprantslase Jean- Sébastien Roux' 9-looline üllitis seiskab aja kui ka pakub kummastavaid kiirendustrampliine - kuigi viimased näikse kõlavat pigem viirastuse või kuulajate soovunelmana kulgeda hangunud meeleseisundist eemale, liikuda sellest külmast olekust välja. Soov liikuda välja(poole) tähendab reeglina liikuda sinna, kus võrreldes varasema seisundiga on vähem kitsendusi. Aga konkreetselt on 40-minutilise taiese kirjelduses osutatud ühele plaadimängijale ning ühele nõelale, moodustades üh(ts)e heliobjekti. Montréal'i muusik plaadil nõela sihitult liigutades muudab muidu juhuslikest meloodiaosakestest koosneva kogumi anonüümseks ning seeläbi pluss isikliku nägemuse ja töötlemisega täiesti vahtseks tulemuseks. Jah, kanadalastel on lisaks Martin Tétreault, Érick d'Orion, Alain Macklovitch, Cheldon Paterson ning Kid Koala, kes on eksperimentaalselt lähenenud grammofonile ajaliselt varem, mistõttu taas võib täheldada Quebec'i provintsi põrandaaluses maailmas spetsiifilise traditsiooni väljakujunemist. Kahtlemata kaunis muusika, mis lisaks eelpoolmainitud aeglustamise-kiirendamise momentidele pakub atmosfäärilist rütmikat, mis siiski aeg-ajalt taandub introvertseks minimalismiks. Siin on sulneid rütme, ent need ei ole raskekaallased, lükkamata ihu liikuma. Aga astrotants on see kindlasti! Selles muusikas on tajutav ka vinüülplaatide maagia - isegi enam - seda tahku on osatud meisterlikult rõhutada, mistõttu need inimesed, kelle arust vinüülplaatide krõbin annab tunnistust madalast helikvaliteedist, ei ole siia kuigi oodatud. Või siis vastupidi - säherdune vinüüljas kontseptuaalsus-saviplaatide (meta)füüsiline kohtlemine annab neile vabanduse astuda mööda endi seatud esteetilistest piirangutest. 9.0 (8.0-9.5)
- Experimental electronica
- Turntablism
- Ambient
- Avant-electronica
- Microsound
- Abstract
- Electronic music
- Minimal techno
- Glitchtronica
- Clicks'n'cuts
- Ambient techno
Käesolev taies ulatub nii kaugesse aega kui aastasse 2002, kui see sai üllitatud ORAL-nimelise plaadifirma all CD-R'ina. Käesoleva taiese kontekst on mahutatud Autoplate'i kordusväljaandesse (ehk on Saksa netiplaadifirma oluline seetõttu, et Taavi Tulevi debüüdikas "Televiisor on tuksis" üllitati aasta varem justament selle alt). Kanadaprantslase Jean- Sébastien Roux' 9-looline üllitis seiskab aja kui ka pakub kummastavaid kiirendustrampliine - kuigi viimased näikse kõlavat pigem viirastuse või kuulajate soovunelmana kulgeda hangunud meeleseisundist eemale, liikuda sellest külmast olekust välja. Soov liikuda välja(poole) tähendab reeglina liikuda sinna, kus võrreldes varasema seisundiga on vähem kitsendusi. Aga konkreetselt on 40-minutilise taiese kirjelduses osutatud ühele plaadimängijale ning ühele nõelale, moodustades üh(ts)e heliobjekti. Montréal'i muusik plaadil nõela sihitult liigutades muudab muidu juhuslikest meloodiaosakestest koosneva kogumi anonüümseks ning seeläbi pluss isikliku nägemuse ja töötlemisega täiesti vahtseks tulemuseks. Jah, kanadalastel on lisaks Martin Tétreault, Érick d'Orion, Alain Macklovitch, Cheldon Paterson ning Kid Koala, kes on eksperimentaalselt lähenenud grammofonile ajaliselt varem, mistõttu taas võib täheldada Quebec'i provintsi põrandaaluses maailmas spetsiifilise traditsiooni väljakujunemist. Kahtlemata kaunis muusika, mis lisaks eelpoolmainitud aeglustamise-kiirendamise momentidele pakub atmosfäärilist rütmikat, mis siiski aeg-ajalt taandub introvertseks minimalismiks. Siin on sulneid rütme, ent need ei ole raskekaallased, lükkamata ihu liikuma. Aga astrotants on see kindlasti! Selles muusikas on tajutav ka vinüülplaatide maagia - isegi enam - seda tahku on osatud meisterlikult rõhutada, mistõttu need inimesed, kelle arust vinüülplaatide krõbin annab tunnistust madalast helikvaliteedist, ei ole siia kuigi oodatud. Või siis vastupidi - säherdune vinüüljas kontseptuaalsus-saviplaatide (meta)füüsiline kohtlemine annab neile vabanduse astuda mööda endi seatud esteetilistest piirangutest. 9.0 (8.0-9.5)

















