Songraphie – Toys (2005)

Zymogen

Archive.org

• Glitchtronica 
• Primitive music 
• Electronic music 
• Toytronica 
• IDM 
• Experimental techno 
• Experimental electro

Comment: At Lastfm site of Songraphie it is said they are Ilya & Paul Bocharov, two young Russian producers who enjoy dismantle the structures of electronica cliché…the puppeteers of a toys theatre made of glitches, heavy compressed beats, low frequencies, and an incredible quantity of talent. Secondly, Toys was released on Zymogen, a first-rate Italian imprint being a dwelling place for such artists worldwide as Alessio Ballerini, offthehesky, Muhr, Nicola Ratti, Nicolas Bernier, Simon Trottier, Bacanal Intruder, D`incise, Takeshi Nakamura if to name approximately a half of the roster. From glitched-out electronic incantations and profound ambient looming to mischievous (electronic) folk and soporific fog-drenched modern classical music. Given that it must hint at the presumable quality of the Russian duo`s issue. Indeed, I have no objections at all by enjoying this 9-notch issue where over-reaching combinations in sound and rhythms are adeptly entwined with a tongue-in-cheek attitude. From exquisite IDM glass bead games and churning electro/chiptune gears and enchanting techno explorations to downstroked shuffles and iterative infantile loops which chime at times either in a primitive or funny way. After you have gotten a hand on its dimensions you can admit the outing is a splendid one.

Ibakusha - Novctzember (2005)

Zymogen

9.3

/Indietronica, Ambient, Downbeat, IDM, Electronic pop, Glitchtronica, Downtempo, Post-rock, Crossover/

Comment: this batch of 6 tracks is an intricate issue which consists of crispy IDM beats, more organic and panoramic indie/post-rock and electronic pop-induced progressions and slowed down, crackle-heavy digital electronica, glitch-heavy ambient and blissed-out downtempo and downbeat flickers bubbling over on  the left and right side. The issue is released on the Italian qualitative label Zymogen.

Takeshi Nakamura - Ordinary Days (2006)

Zymogen
Lastfm

8.7

/Experimental techno, Experimental electronica, Dystopbient, Glitchtronica, Abstract techno, Avant-electronica/

Comment: lots of murky glimmer, lots of devouring beats, lots of dystopic, industrial-inflected landscapes, lots of vibrant floatation and on the contrary filled in with chopped electronica, all of that established by Takeshi Nakamura, a Japanese electronic musician on the legendary Zymogen label. Thereby, more concretely, it seems to be part of the experimental techno scene, on the other side, it leaves itself to be quite remote of all, of any scenes. If to regard Nakamura`s dissipation into restraint moaning effects it can be considered a sort of zombie techno either. It is a quite depressive yet interesting album.

Stephen Walter - Monocline (2007)

Zymogen
Lastfm

9.2

/IDM, Ambient, Experimental electronica, Modern classical, Minimal, Avant-electronica, Musique concrète, Ambient techno/

Comment: there is a big difference between IDM and IDM, ambient and ambient, respectively. Some of the musical projects are deliberately tweaked in the vein of these styles, some of them are accidentally related to them. Stephen Walter`s album is obviously the last case, which is a huge experimentation act ultimately. At times it veers out toward the examples of large-scale ambient, at times reflects upon a sort of beat-induced ethereal sound shimmered right and left. Some explorations are posed on tuning a radio, sine waves and concrete sounds. At times it is drenched in piano music in a weird way. In a nutshell, the 8-track album is a classic one which will celebrate the 5th year anniversary in January.

Alessio Ballerini Blanc (Zymogen)

The privilege, the pleasure is mine... . Zymogen is back with its new notch, Alessio Ballerini`s brand new heavy album Blanc. The coverprint with a snowy mountain peak...what is it up here to be referred actually? As it is obviously known "Blanc" does mean as "white" in French, so is it possible to have somehow a reference to the highest peak in the Europe? Why not, though in fact, the album concerns on climate changes regarding the melting of the ice sheets of Greenland. 5 tracks are appeared here to be sounded really warm and comfortable, though, it is full of ghosts and ghouls, which, however, are not used to be frightening occurences. The whole one might be reminiscent of borealic space of Tim Hecker, endlessly snowy landscapes, chaotically swirling airy vectors and silent whirls of the storm. Here you can relax for listening to hiss-infused mini-orchestrations, electro-acoustic trash-y clangors, minimally sounding piano loaded modern classical pieces. Could you imagine that a kind of (beatific) shit and a piece of beauty are rolling alongside to get finally joint together, and as a result, delivering a hallmark about an exhilarating sound example in the end of 2010. By the way, Ballerini is helped by Canenero, Gianni Pavan, and Christian Fennesz (indeed, by this famous österreicher Fennesz).

Listen to it here

9.4

Nicolas Bernier + Simon Trottier The Market Fresh (Zymogen)

Montrèal`i supertandem Bernier-Trottier on tagasi - seekord üheainsa, kuid pika, 19-minutilise looga imelise Itaalia label`i Zymogen all. Eeldused on per excellence, eks ole? Tõesti, taaskord maalitakse impressiivseid pilte, igas noodis ja katkes on jõudu ning vektoriaalsust. Võrreldes kahe varasema albumiga - "Et Retrouvé En Fôret" (12rec, 2009) ning "Objet Abandonné En Mer" (12rec, 2007) - on elemente ehk vähemaks jäänud - kadunud on läpparifolgi numbrid, digitaalelektroonilised uuristused-arendused -, kuid ka see album kinnitab jõudsalt fakti, et Montrèal on boreaalse muusika kodulinn. Minoorse helikeele kaudu on tunda varasügist - lehtede kolletumist, kõditavat külma hingust ning pikka ja aeglast muutust. Improlikele üksikutele kitarripuudutustele - mis liuglevad läbi (elektroakustilise) ruumi - lisatakse feedback`ist toituvat kitarri overdrive`i, mis kohati omandab kummituslikud mõõtmed - pikad fagotti meenutavad tumedakõlalised akordid tõusevad sügavustest ning jäävad kestma. Siin on ka GY!BE´le nii iseloomulikku hingekriipivat kitarrisentimenti - klimp tõuseb kurku. Ei ole ime, miks mõlemad quebecois`id on hinnatud muusikud, oodatud külalised koostööpartnerite (Ferriswheel; Tricot Machine; Ghost Bees; Timber Timbre) ning esinejatena olulistel muusikafestivalidel (Sonar; Transmediale). Ka käesolev album/träkk on Sound Travels Festival`i raames Torontos üles võetud.

Kuula albumit siit

9.8

[Vana ning oluline] Werken Sum (Zymogen)

Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.

TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.

Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).

Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!

Kuula albumit siit

[Artistid] Oskar Hallbert

Look its Kama aina in my garden (Vindoga 2008)

Oskar Hallbert | MySpace Music Videos

Oskar Hallbert
Oskar Hallbert
Myspace
Lastfm

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4