Kuvatud on postitused sildiga Avant-folk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Avant-folk. Kuva kõik postitused
1/21/2011
dustdevil & crow while speaking softly you can hear the insects sing (Bandcamp)
While speaking softly you can hear the insects sing is the sophomore album by dustdevil & crow, however, in the meantime having got a solid addition regarding the line-up subsequently consisting of Michael Duane (guitars, basses), Bendle (voice, inept guitar, junk percussion, jaw harp, organ, low tech digital mischief), Aboombong (drums, percussion, treatments drones), Delphine Sayre (voice), Rob Tarana (violin), and Nick Toombs (guitar, field recording) at the moment. Indeed, all of those artists and their roles are very worth to be emphasized out. Here are represented 11 tracks, making out an idiosyncratic mix of post-rock, avant-garde, chamber rock/folk, dark-hued folk, psychedelia, and more concretely, having obvious influences from the 60`s British psych-folk, drone folk, some decades later appeared concept-based vanguard guitar workouts, and fuzz-filled or other feedback-based experimentations. Regarding the recent case, indeed, it is quite hard to draw difference between the kind of post-folk and post-rock. Yet, it would not have made up any difference at all if the basic ground were rubbish. Moreover, the sextet has even their own "pop song" (Breathing In). In a nutshell, it is a wide-opening yet subtle killer giving no chance for a listener to be realized out with some listening times.
Listen to it here
9.5
11/22/2010
Model Warships Capsules (Bandcamp)
No doubt, Leeds-based Michael Waters is an idiosyncratic singer-songwriter, who has issued 4 releases during last 2 years under the likes of Tavern Eightieth, BeatIsMurder, and Bandcamp. For an argue, concerning on his abundant experiences and possibly much collected know-how in various experimental ensembles (Perfect Writing; Shi Toys; Syuzhet; The Amber Sleep; Cedar Trees), it should not make a big heck of his (sub)conscious expressions and stylistic palette. Indeed, it is eccentrically diverse on each of his issues, stretching out to form kinds of striking wholes consisting of wide-rangely used plaintive and sometimes dirge-alike vocal manners encompassed by noise and hiss-infused guitar strummings, which is enriched with glockenspiel snippets, electronics and stereo effects. Finding out his nichè in drifting between the ways of silence and noise, calmness and unrest, dream-alikeness and horribleness Waters` music is compared to such defiant pop acts as Xiu Xiu, Frog Eyes, Belong, Sufjan Stevens, and Martin Grech. By my side I would add the metal-slapping adoreness of Einstuerzende Neubauten, and dream folk-esque invertedness of Pipher, and Barbagallo.
The whole array of the abovementioned elements are proudly represented on Capsules too, though, some new elements are up here for Waters` weird conception to be completed. For instance, through electro-cadenced undercurrents and metallic abrasiveness are brought forth some new grinning facies. No doubt, Model Warship is one of the most powerful representatives in the New Weird Europe movement nowadays.
Listen to it here
9.4
11/21/2010
[Artists] Modern Warships
Sildid:
Anti-folk,
Avant-folk,
Bandcamp,
BeatIsMurder,
Dream folk,
Experimental folk,
Experimentalism,
Lo-Fi,
New weird Europe,
Noise,
Psych-folk,
Psych-rock,
Singer-songwriter,
Tavern Eightieth,
Weird folk
11/01/2010
[Old but important] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)
In fact, the Exeter-based musical group of 10-20 members should be a legendary one, not only having some cult reputation among dedicated music lovers. COTD is through its line-up closely related to the other collectives and projects as well (for instance, A Tiny Window; Ail Fionn; Dongas The Tribe). Their soundscape is involved in hypnotic jam sessions, impressive pictures of art-y folk music, having the closeness to natural and organic soundscape and depthness inbetween and beyond the layers, playing up a lot of meditative psychedelic circuits, thereby constituting up as powerful uniqueness and intelligent variety finally. The array of Exetrians` instruments is similarly impressive one, including the music-oriented instruments, and artifacts as well. However, if you take some time to getting enjoyed them you shall have to reserve a couple of hours, because the most of sessions are up there into this tendency. And the UK-based collective is not limited to the sound conception only - I strongly recommend to you to visit their site and read their argumented views about many phenomena and manifestations (including music business). Let`s them speak and you'll definitely get some (self-) reflection.
Unlike the most of their experiments these are not usually filled in very surreal, darksided feedbacks and echo effects which by the side are injected with gorgeous mystical attitude. But it is the case of Compilation 8. You can meet some free form improvisations, electro-acoustic ambiences, and psychedelic sonic conceptions. And indeed, over a long period some low-end (and shamelessly undervalued) electronic keyboards and electronics/sampling units have been exploited. If Kemialliset Ystävät`s frontman Jan Anderzèn expressed once devout hope that his music would be in certain way to be related to the outer space having its very goal in this way while it can be said that obviously by Matthew Watkins` curated band sounds into the universe for sure. A seemingly simple journey on the one hand, it expresses a static (or in a minimal way sounding) sonic trance on the other hand, within the borders of the high-level articulatedness the progressions of sonic algorithms are getting even more visible with coming to the end. In fact, it does not create any kind of tensions or frictions while flowing into transcendental meditations. In a more concrete way, through comparisons, here is a link of kinship with Six Organs Of Admittance, and Spiritualized to be found, although, in a much deeper embodiment. An astonishingly deep stuff.
Listen to it here
10/15/2010
[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)
Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).
Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.
Kuula albumit siit
Sildid:
Archive.org,
Avant-folk,
Avant-garde,
Experimental indie,
Freak folk,
Live recording,
New weird America,
Poptronica,
Post psychedelic electronica,
Psych-folk,
Psychedelia,
Weird folk
9/27/2010
[Vana ning oluline] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)
Exeter`is baseeruva ning reeglina 10-20 liikmest koosneva rühmituse (kuigi koosseis ei pärine üksnes Uduselt Albionilt) ning sellega tihedalt seotud kollektiivide (nt A Tiny Window, Ail Fionn, The Dongas Tribe) kogumikud peaksid ideaalis legendaarsed olema. Hüpnootilised jämmid, impressiivsed folkkujutluspildid, looduslähedane aura, kihiline ja kihtidevaheline sügavus, psühhedeelsus ning ka kordumatus. Intelligentne mitmekesisus. Ning võimas pillipark - kuhu kuuluvad nii pärisinstrumendid kui artefaktid - loomulikult. Varuge nende nautimiseks aega - kogumike pikkused ulatuvad sageli paari tunnini. Kui mul vahetevahel saab kirjust popmuusikalisest situatsioonist villand, panen mõtete puhastamiseks just COTD-i peale. Ning nimetet kollektiiv ei piirdu üksnes helilise poolega - soojalt soovitan külastada nende kodulehekülge ning nende ratsionaalseid, erudeeritud ja argumenteeritud seisukohti paljude fenomenide ja ilmingute (sh muusikaäri) kohta siin ilmas. Uurige ning saate kindlasti targemaks.
Erinevalt enamikust kompilatsioonidest eksperimenteeritakse käesoleval vokaaliga-sürreaalsete häälutustega, sünkjad feedback-pannood ja kajaefektid lisavad tervikule müstilist nimbust. Siin on märksa enam nurgelist vabas vormis improvisatsiooni, elektroakustilist puru, psühhedeelset ja ruumilist-kosmilist helikudet ja kontseptsiooni. Ning tõepoolest, üle pika aja kasutatakse taas elektroonilisi klahvpille, sämplereid ja elektroonikat. Kui Kemialliset Ystävät`i liider Jan Anderzèn avaldas lootust, et tema muusika võiks mingil moel ilmaruumiga ühilduda, seda representeerida, siis 40-aastase Matthew Watkins`i poolt (rohkem või vähem tinglikult) kureeritava ansambli heliuniversumi kohta võib seda kindlasti väita. Näiliselt lihtne, kuigi tegelikkuses põhjalikult artikuleeritud muusika. Ühelt poolt rõhutatult staatiline (või minimalistlik), teisalt progressiooni algoritmidele allutatud. Ning see ei tekita hetkekski negatiivset pingestatust või hõõrdumist. Transtsendentaalsed meditatsioonid. Siin on sugulust nii Spiritualized`i kui Six Organs Of Admittance`iga, samas märksa sügavamatele retkedele suundudes. Väga diip.
Kuula albumit siit
9/09/2010
A.K.A Gelbart Banjo Tapes (Birdsong)
Esiteks, üllitise pealkirjast ei tasu end väga eksitada lasta. Bandžoplõnnimine ei ole valdav, palju enam on siin elektrikitarriga mürgeldamist. Käesoleval hetkel kuuluvad Adi Gelbart`i (A.K.A The Lonesomes) arsenali viiulid (ilmselt juutide rahvuspill), gongid, trummid, tolmused klahvpillid ning heliefektid. Mis siinkirjutajale selle kõige juures enim meeldib, ongi uljas hoogsus, kuid teisalt ka läbimõeldud lähenemine, jäädes kokkuvõttes tasakaalustatud eksperimentalismi piiridesse- ühtides loomupäraselt meeleolulisusega. Paralleele võib tõmmata ameerika primitivistide kiretu kitarrikäsitlusega, kuid Gelbart`i jaoks ei ole emotsionaalne hillitsetus kidrasoikumise kaudu eesmärk omaette, vaid kui vahend, millelt õhku tõusta, millele vastandus - lopsakad motiivid, meloodiad ja harmooniad - rajada. Seesuguselt lähenemiselt meenutab ta oma kaasaegseid nagu Molloy And His Bike, Phil Reavis, Barbagallo ning gillicuddy. Vaikelu käändub ootamatult surfmuusika numbriteks, olles kord muretu, kord altkulmu põrnitsev. Kaheksa lühikese loo seast väärivad erilist rõhutamist I`ve seen Him rising (eepiliselt draiviv refrään), Fried haters (libisev sünkjas surfikäik) ning Interstellar (kõrvust haarav psühhedeelne kokteil exotic pop´ist ja surfgruuvist). Võimalik, et mainitud lugudes on poppotentsiaali pelgalt rohkem. Ei jää muud üle kui taaskord kõrged punktid anda.
Kuula albumit siit
9.1
8/31/2010
The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)
5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).
Kuula albumit siit
9.3
6/27/2010
6/08/2010
Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)
Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).
Kuula albumit siit
9.6
5/01/2010
ker walking up hills (The Papertiger Sound)
New Brunswick`ist pärit Kerstin Wilson on osaline nii The Papertiger Sound`is, The Plebs`is kui KoAK`is - millest esimene teeb retropuutega elektroonilist dream pop`pi ja shoegaze`i, teine ja kolmas segavad eepiliseks kokteiliks omavahel post-rock- , slowcore-, folk- ja kingapõrnitsemiselemendid. Looduse keskel elava ning ökoeluviisidest lugu pidava daami sooloprojekti ker iseloomustab singer-songwriter`i eepiline kaemuslikkus vürtsitatuna erinevate stiilidega, milles on nii brassi, new weird´i, kingapõrnitsemist, naturaalhelisid ja ohtralt heliefekte. Teisisõnu, Wilson on keskmisest kitarrimoosekandist märksa laiema ja innovaatilisema tajuga tegelane.
Ka "walking up hills" suudab nelja-aastasele projektile nii mõndagi lisada. Helipilti on sugenenud rohkem kui kunagi varem maalähedust - rustikaalset loomulikkust ning lihtsust. Helipilt on muutunud lo-fi`likumaks - tuututavad puhkpillid, vaikselt uurmeid ajavad harmooniumiliinid, meloodika "kiiksutamine", isegi üks konarlik tehnorütm on teiste sekka ära eksinud (northern tree line). Bass- ja elektrikitarri toored saundid koos happeliste sündisaundidega meenutavad The Breeders`it (rolling down mountains). Nimilugu on puhtakujuline häälutuseksperiment. 8 lugu (albumi kogupikkus kõigest 21 minutit) ei jää üksteise suhtes fragmentaarseks, moodustades orgaanilise terviku - moodustades lõppkokkuvõttes ker`i kõige katsetuslikuma teose.
Kuula albumit siit
9.0
4/27/2010
4/21/2010
4/04/2010
Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)
1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?
"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.
Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.
Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.
Kuula albumit siit
10.0
Sildid:
Ambient,
Ambient drone,
Avant-folk,
Avant-garde,
Drone,
Drone folk,
Experimental folk,
Kosmische Musik,
Minimalism,
Post psychedelic electronica,
Post-rock,
Psychedelic,
Sound-art,
Vulpiano
2/21/2010
2/14/2010
Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)
Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.
Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.
Kuula albumit siit
9.5
2/09/2010
2/03/2010
1/29/2010
1/27/2010
gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)
Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).
Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.
Kuula albumit siit
9.5
Tellimine:
Postitused (Atom)