Crouching_World Wasted Time (Bandcamp)

A Chicagoean quartet consisting of Jober, SNuffy, Paragus, Sabez, Kevin K, is ready to give out a follow-up (of 3 tracks) to their great debut issue Passed Out, which offered a refreshing touch to a kind of open-ended experimental music compiled of the burden of drone, noise, psychedelic, electro/psychoacoustic lines, effect-loaded voice and electronics (reminding of the early, academical music-based sonic experiments), altogether having brought forth a resonating, DIY-soaked blast. Surely the kind of overtly psychedelic, lo-fi-esque approach has always been pointed out in a fine way. This is an example by the post-psychedelic electronica-relied tradition, indeed. By beavering away on KORG Electribe MX, KORG microKORG, Manipulated Thumb Drum, MacBook, Guitar, mad pedals, microphone + vox, however, the sophomore release continues partly with the similar desires, on the other side, in the title named track its sound seems to be more clear, even blissful, channelized into a gazing, even trance rock-ish spot. Yet, such sorts of tendencies will be abandoned at Killing Time Pt. 2 which is played out with a more improvisatory outlook, fringed by abrasive, even nihilistic synth pulsatings and rough blasts. This album is obligatory for everyone who is involved in cutting edge-touched, improvisational music.

Listen to it here

9.2

[Old but important] Dog Bite The Yellow Springs EP (Rack & Ruin)

There was the year 2008, and two EP`s (The Owls And Eyes; The Yellow Springs) were released by Phil Jones aka Dog Bite from Atlanta, Georgia, USA. The first named issue was combined through lo-fi approach with looped samples of voice and strumming guitar chords holding up the subtle layering in that way. In principle, on The Yellow Spring, a 5-track issue, Jones proceeded the same act, yet excellently completed it, on the other way, having made difference as well by adding some new corners and flanks - tanpura drone sounds in the kick-off track Black Tie, and world music/tribal music-inflected Nameless Names. Aside the guitar strummings and fluctuant vocal layers as the main elements of EP`s sonic backbone it is fringed by suggestive electronics and effects. No doubt, though this EP was recorded and completed in the wake of Panda Bear`s Person Pitch being published approximately 18 months earlier, the release has its very own dynamic, touch and value. In a word, let`s make the distinction between those records, thereby giving a chance for you and this so far overlooked pearl of New Weird America/New Americana.

Listen to it here

Raindeer Raindeer EP (Bandcamp)

Raindeer does consist of three lads - Charlie Hughes (vocals, synth), Devin Byrnes (synth), and Beau Cole (guitar, bass) - coming from Baltimore, Maryland, a town being once home for Animal Collective. Vis à vis with Collective, besides the trio`s aesthetical heritage originating from similar (post-)psychedelic breeds and DIY-based conceptions and lo-fi-infused common ground their start, however, is not a less impressive opening at all compared to the very launch by Avey Tare-Panda Bear circa 10 years ago, more concretely, being soaked in a rousing mix of electronics and indie pop and subtly nudging at their boundaries and zones. Yet, those 6 tracks of the debut issue are remarkably more extrovert and pop-oriented encompassed by broad yet intelligent postures and caustic keyboard (under)currents, the kind of reminiscent of those played up by the English innovative pop group Space in the last years of the Britpop-era (the track The Green Lights), and MGMT as well. Of course, there can be found out some similarities with the later-era Animal Collective, which drove some obduarate Collective`s fans to despair (Dark Place). On the other side, fortunately, Raindeer is able to avoid this kind of ostentatious artistical shelves cranking out of emotions being anchored at a subject`s genuine sensitiveness. No doubt, the trio is able to master crafty pop numbers, for instance, the ending This Is My Last Transmission which at the outset is intentionally restrained to come off into a catchy even hysterical explosion.
A solid debut, indeed.

Listen to it here

9.2

[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)

Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).

Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.

Kuula albumit siit

JAH WAH L.S.D. (Jamendo)

Pariis`i eeslinnast Sarcelles`ist pärit artist JAH WAH on võrdluses oma eelmise, samuti 2010. aasta alul ilmunud üllitisega "Lp1" põhirõhku muutnud. "L.S.D" ei kõla enam vaevatuna hardtech/hardstep´ist, trance`st ning gabber`i puuslikest. Okei, need elemendid on jätkuvalt olemas, kuigi märksa varjatumal kujul. Kõik 6 träkki kannavad "acid"-nimelist alapealkirja ja järjekorranumbrit, ning tulemus on piisavalt intrigeeriv. Psühhedeelne happedance, rhythm and noise, puurivate elektrojurakate repetiivne lummus ning ohtrad kõlavarjundid löövad kontseptsiooni heledalt lõkendama. Tõepoolest, elektromoolokite nihkumine - tõusud ja kollapsid - pluss motoorselt müdisev bassiterror on kesksel kohal ning annavad kontseptsioonile vormi ja sihi. Siit võib leida sarnasusi nii Pan Sonic`u, Autechre`i kui The Orb`iga, sealt edasi kraut-elektroonikaga.

Kuula albumit siit

9.1

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)

1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

Nameless Dancers Morning Touches (Bump Foot)

Nameless Dancers`i taga on Jevgeni Haritonov, Moskva underground-sügavuste üks võtmefiguure, kirjanik, kultuuriaajakirjanik, ürituste kuraator, kes on osaline ansamblites-projektides Microbit Project, EugeneKha, Yoko Absorbing ning teinud ka muusikat oma pärisnime all. Kui kellegi kohta võiks muusikalises plaanis kasutada iseloomustust "mitmekülgsus", siis on see tema - muusik Jumala armust. Avangardrokk ja eksperimentaalne elektroonika (glitchtroonika, lobit/drone), ambient, noise, downtempo, chillout, sound-art, sound collage.

Nameless Dancers`i esimene album "Cloudy Coffee" (2009, 45RPM-Records) oli sulnis (disco) house- ja drum and bass-rütmidega lounge-muusika, postmodernistlik easy listening. Haritonov ei oleks tema ise, kui ta ei üritaks põhituuma tsentrist väljapoole nihutada.

"Morning Touches" suudab eelnevast eristuda konkreetsete aktsentide poolest. Venelane ei ole teinud saladust sellest, et käesolev projekt on "olevikuväline" - muusika on inspireeritud 80ndate lõpu Nõukogude värvikirevast ning uhkeldavast graafilisest disainist. Kui muusikat teha, siis kas nostalgiapilguga minevikku või siis aimamisi tulevikku, vältimaks oleviku närvilisust. Käesoleval albumil on glamuurne transformatsioon helisse realiseeritud. Disco house-biidid on asendunud kinemaatilistema rütmidega, ajatut sentimenti on enam. Sound collage`i skeemid on selgelt välja joonistunud. Siin on Nõukogude-aegset psühhedeelset oreligruuvi, atmosfäärilist futupoppi, italo disco`t, bigbändide vahemereäärseid helesiniseid heiastusi ning latiinorütme. Kohati muutub helikeel üdini kergeks, ülenedes oma naiivsuses. Täna oli õhus tunda kevadist hingust ning "Morning Touches" sobitus sellega paganama hästi. Tõepoolest, kevade rütmika - pidev muutumine ootamatutes suundades.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Chad Golda

Chad Golda
Chad Golda
Chad Golda

[Artistid] Opera Dog

Opera Dog
Myspace
Lastfm

Thuoom sun resonate my summer (Textural Healing)

Metsad ning veekogu kaldad on läänemeresoomlastele pikka aega loomulikuks elukeskkonnaks olnud. Seetõttu ei ole imestamisväärne, et suured metsamassiivid laiuvad jätkuvalt Põhja-Euroopas, olemata “turvalisteks” parkideks muudetud. Mets ei ole “võõras” ega “ohtlik”, see on tugevalt identiteedi osa. Samuti nimetavad soomlased oma underground-folgi liikumist “metsafolgiks”. “Metsafolk” ei tähendagi mitte niivõrd kusagil metsade vahel salvestatud muusikat, vaid omab ennekõike sümbolistlikku tähendust. “Metsafolk” on oma horisondis sama läbipaistmatu kui mets ise - folkmuusikal kui sellisel on omad “puud” ees - psühhedeelne ning post-psühhedeelne elektroonika, elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, drone, ambient/illbient, noise ja lo-fi.

Üks selle liikumise esindajaid Tuomo aka Thuoom (vahetevahel ka kui Thuuooom) klassifitseerib oma muusikat kui "metsaelektro”. Mees, kes umbes 10 aastat tagasi mängis veel metalbändis ning katsetas popelektroonikaga (isegi millede nimesid ei pidanud ta oluliseks mulle mainida, tõsi, vihjates, et raskemuusikabänd jõudis lokaalselt tuntust koguda), on sellest seosetult kaugele irdunud. Katsetused marginaalsete tehnikate ning avangardžanritega on selle ilmseim tõestus. Drone, improvisatsioon, child music, elektroakustika, minimalism, circuit bending, ambient, vokaal(häälikute)eksperimendid, avant-folk- ja elektroonika. Kogu diskograafia - 7 albumit - on üllitatud veidi rohkem kui aasta jooksul (2008-2009) omaenda leibli Textural Healing all. 2009. aastast pärineb 4 albumit.

“Sun resonate my summer” on jätk albumile “EL EP”, mis hõlmas üksnes inimhäält (ning katsetusi kahe foneemikombinatsiooniga). Tuomo uueks lähtekohaks on pärishelide miksimine arvutimanipulatsioonidega. Kuigi lood nagu rubicon delayed, 3000 ning grilf vihjavad jätkuvalt eelnenud üllitisele, on see hoopis teistsugune teos. Tegelikult on ka äsjamainitud träkid varasema edasiarendus - näiteks rubicon delayed kõlab kui minimalistlik vokaaltekno. Jõulisus ning intensiivsus, mis oli nii iseloomulik albumi “Aava” domineerivates drone-liinides, paljastub ka loos smooth reversi. Tagurpidi käiatavas repetiivsuses, selle minimeeritud nihkes peitub võimas psühhvarjund. Avangu 6star folgilik kitarriläide areneb elektrooniliseks lainetuseks. Psühhfolgi liinid suunatakse loo kulgedes rohkemal ja vähemal määral läbi digitaalfiltrite. Ka lugu k`bomm algab õrnalt robbiebasho`liku ragamuusika mõjutustest kantud kitarritinistamisega, kuigi õige pea avastad ennast mesilaste motoorse sumina keskelt. Kuigi see ei ole ähvardav vaatepilt - pigem tekib kujutluspilt suurest putukasülemist lendamas kusagil kauni ja avara loodusmassiivi taamal. Kuigi akustilisi ning kitarridega loodud saunde on sel albumil märksa rohkem kui mõnel varasemal, kõlab muusika sellest hoolimata täiesti ekstraordinaarselt. Teisalt on see üks neist reliisidest, mille puhul on etem vakka olla ning muusikat nautida. Noil hetkedel, kui ma Thuoom`i kuulan, näib see maailma parim muusika olevat. See on album, mida võib iga päev kuulata, vajamata mingisuguseid õigustusi. Loodan, et Tuomo`l jätkub veel jõudu uusi albumeid seesugusel viisil hingestada.

Kuula albumit siit

9.3