Lemur -- Lemur (2013)

Enoughrecords

• Experimental rock 
• Post-rock 
• Psychedelic 
• Post-metal 
• Art rock 
• No wave 
• Technical metal 
• Avant-rock 
• Math rock 
• Noise rock 
• Neoprogressive rock

Portugali pealinnas elutseva Lemur'i 15-looline plaat on piisavalt pikk, et pakkuda piisavalt hetki, hoolimata üsna piiratud žanrilisest mastaabist (või on see pelk minupoolne tautoloogiline targutamine -- mille tõeväärtus ei maksa midagi edasise kuulamismaterjali hindamisel). Teisalt kahtlemata tuleb arvestada mündi teise külje esilekerkimide võimalusega -- pikka albumit võib kummitada oht muutuda venivalt igavaks. Üldiselt on see postrokk, kuigi artist on väga innukas selle piiridel ulakalt ratsutama. Punkpostrokk. Mis tähendab seda, et Lemur'il õnnestub igati vältida keskpäraseks artistiks muutumist. Hiiglaslikuks jääpangaks paisuva kitarri, bassi ja trummide koosmäng on sageli vaheldusrikas sugestiivsete viiuliseadete, kellamängu aktsentide ja psühhedeelse klahvpillide vahelelükkimisega. Aeg-ajalt hüljatakse võimutsev helimaastik, mis koosneb kõrguvatest kitarridest, julgetest bassijoontest ja mürisevast trummist, rütmiliselt keerulisema kõlaga matemaatilise roki/tehnilise metalli/progressiivroki matriitside nimel (näiteks "Cell's Cleavage", "Escape From Alamut"). Kompositsioonis „Razor Lung“ on tunda postpungilikku ja no wave'iliku udjamist), mida täiendavad ülevad viiulihelid, mis meenutavad kammerpopi kergust (ehk isegi Penguin Cafe Orchestra't). „Spikes and Nails“ seevastu on jõu demonstreerimine kiiresti muutuvate kitarrinootidega kihistamises; massiivne ja ülevoolav energia, mis on musta ning valge aine vastasmõjust ja osalisest ühtesulandumisest tõukunud. Kõik see on tervistav hullumeelsus, ning oleks kuritegu seda paigal hoida. Ühesõnaga, 15-looline taies (kokku 83 minutit!) väärib mäletamist tänu sõgedale energiale ning hullu teadlase intellektuaalsele innukusele. Väljaanne on osa legendaarse Portugali netiplaadifirma Enough Records'i kataloogist. 9.0 (8.0-9.5)

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)

Enoughrecords

• Psycho-acoustic 
• Deconstructed music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Ritual ambient 
• Post-dubstep 
• Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

Fabio Keiner -- ME'ARAT HA-TEOMIM - The Twins' Cave (2024)

Enoughrecords

 

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Ritual ambient
• Experimentalism 
• Drone
• Sound art 
• Avant-garde
• Sound poetry 

Teeneka Austria helieksperimentaatori Fabio Keiner'i 5-looline taies on inspireeritud Jeruusalemma lähistel asuvast Te'omim-i nimelisest karstikoopast, mis on immutatud unustatud ajaloo ning antiikse müstikaga. Ta sukeldub sügavale ämbiendi ja droonmuusika vahelisele hämaralale, kus heli ise muutub ruumiks ja kus aeg taandub igavikulise tunde ees. Tulenevalt droonmuusikale omasest madalsageduslikust resonantsist on heli tõepoolest väga minimalistlik, ent ometi loob kaikuvat avarust ämbiendile omase ruumitunnetusega (mis samas ei ole otse kuulaja ees, vaid tunnetuslikult kusagil eemal). Väreleb pealtnäha abstraktses lihtsuses, ent luues küll ja küll ja küll sügavust. Naishäälutuste müstilised kajaefektid loovad tunnetuse, nagu kõlaksid need väljaspool tavapäraseid dimensioone, meenutades kadunud tsivilisatsioonide kõnet või isegi midagi sootuks ebamaist. Need ei ole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid viitavad millelegi sügavamale -- ajaloo, religiooni ja metafüüsika põimumisele. Need kõlad üldjoontes on rahustavad, kuid peidavad ka tumedamat alatooni, viidates spirituaalsele narratiivile, et üleloomulik sisaldab eneses hirmutavat. Näituseks eelpoolmainitud naishäälutused muutuvad aeg-ajalt pahaloomuliseks, ilmselt peegeldades monoteistlike religioonide juurde kuuluvat narratiivi vagade inimeste kiusamisest vanatühja poolt. Rütm -- kui see ka harva ilmub tavatul kujul -- mõjub läbi helimaastiku karstikoopa lakke kogunenud veepiiskade tilkumisena. See ilmneb taju piiril viirgava impulsina, mis pigem kujundab helikeskkonda, kui et annab sellele konkreetse struktuuri. Seega on album pigem ruumiline kogemus kui tavapärane muusika: see ei voola lineaarselt, vaid paisub ja kahaneb, muutudes peaaegu hingavaks organismiks. Fabio Keiner'il on õnnestunud meisterlikult manada olevat ja sõnada olematut, ähmastada öeldava ja öeldamatu piire. Tulemuseks on suurepärane album, mis on korraga õrn ja ähvardav, rahustav ja rahutuks tegev. Olles puhastav ning meelde tuletav, mis on inimelu juures esmase ja mis on teisese või kolmanda tähtsusega. 8.5 (8.0-9.0).

Lindenberg Munroe -- Soulness (2024)

Enoughrecords

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Post-industrial
• Improvised music 
• Chamber music 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Contemporary classical 
• Post-minimalism 
• Microtonal

Selle 6-loolise taiese lahtimõtestamiseks oleks vaja rohkem tunda akadeemilise muusika ringkondade mõttemaailma ja kunstilisi kavatsusi ning teisalt saada aru, kuidas ajalooliselt on modernism kasvanud üle postmodernismiks 20. sajandil. Siin kuuldu on põhimõtteliselt kammermuusika, tõsi, mis on avatud kõiksugu eksperimentaalstiilidele ja -vooludele. Üheks põhijooneks on metalsed droonivad keelpillid, mille kasinus on ja ei ole ka tinglik. Tinglikkust ületab tõik, et hüpnootilisus haarab kuulaja enesesse. Tingimatu seetõttu, et metalsed keelpillid, millest ekstraheeritakse droonhelisid, loovad tugeva, kuid samas ebatavalise põhitooni -- tihedad, hämarad helid võivad kuulajale jääda kergelt ebamugavaks. Siin-seal on seda akadeemilise lähenemise jäikust ja nõudlikku kuulamist maandatud sahinate-kahinate, mikroskoopiliste moonutuste ja orgaaniliste helidega (või vähemalt meenutavad neid). Avangardistlikku mikromaailma, mille põhirõhk on tekstuuril ning süngel tonaalsusel, tupsutatakse aeg-ajalt poolorkestratsioonidega (ennekõike lopsakas "Calm Mental Fields"). Kontrastsete elementide keeruline harmoonia kasvab sellest välja -- muusika sunnib kaasa mõtlema, meeleolu muutub pinge tõstmise ja maandamisega. Hoolimata näilisest aprioorsest vastuolust on teos sujuv, terviklik, hingestatud ning väärt kuulamine, mida tuleb meenutada aasta lõpus parimate albumite tabelis.

[INTERRUPT:JUMPER] -- Soundscrape (2024)

Enoughrecords

• Avant-garde 
• Electronic music
• Experimental electronica 
• Post-industrial 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Sound art

See 6-looline üllitis kõlab huvitavalt -- elektrooniline muusika võibki kõlada palju huvitavamalt kui näiteks kitarrimuusika, kuna eelduslikult on suurema helipanga ja võimalustega (teisalt kui kitarrimuusika kaasab elektroonika, siis võib olukord muutuda). Aga jah, kuivõrd elektroonilise muusika sfäär on ääretult lai, mistõttu käesolevat piiritleda tahtes tuleb lisada märgusõnad "eksperimentaalne", "mürane", "industriaalne" -- keeratud-väänatud ja üles-alla tõmmatud on tundide viisi modulaarsünteka heebleid ja nuppe. Nii see kulgeb, ühest faasist teisse -- vahetades sellal nii teravusi kui õrnusi, unistusi ja valuimpulsse. Käesolevat aluseks võttes tuleb nentida, et elektrooniline muusika võib näida stiihilisena, puhudes ja leeki suurendades kui vastavalt tuul ja tuli. Kui seesugune helind oleks leitud kusagilt aegade hämarusest, siis kindlasti asetataks elektroonilise muusika klassikaarhiivi. Väga oluline ohtrate võimaluste juures on arusaam, mida teha tahetakse -- et jäädaks algse kontseptsiooni juurde, et seda viidaks ellu kinnisideeliselt ent värvingut säilitades. Sellest tulenevalt on ka pealkiri valitud väga asjakohane. Väljaandjaks legendaarne Portugali netiplaadifirma Enoughrecords. Kindlasti läheb aasta lõpus loosi.

Smiltzo -- The Loneliness Of Chess Players (2024)

Enoughrecords 

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Modern classical 
• Electronic 
• Progressive rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Progressive electronic 
• Chamber rock

Kolm aastat tagasi arvustasin Francesco Monaci aka Smiltzo albumit "A Lifelong Quarantine" (2021, In Your Ears). Nagu tookord ütlesin, et kui tegu on eksperimentaalmuusika ja Itaaliaga, siis võib oodata väga erinevate tahkude esilekerkimist -- kui eri kuju ja suurusega laavasaarte teket meres pärast võimsat vulkaanipurset. Kui varem Monaci manas elektroonika ja kitarridega esile väljendusrikkaid maastikke Saksa kosmilise muusika ja progeroki vaimus, siis nüüd on siit mujale suundutud. Eluaegne karantiin on muutunud malemängu kinnisideeks, milles tähe-numbri kombinatsioonid edastavad sügavaid mõttekäike-muusikalisi planeerimisi artisti kaemuses. Üksildus on ilmselt sellises olukorras tervitatav eeldus, või teisiti -- on pühendumuse paratamatu tagajärg. Harras ja pühalik on itaallase helipilt, mistõttu meenutab Talk Talk'i viimast kahte üllitist ning ninamehe Mark Hollis'e sooloalbumit takkaotsa. See on toosama aukartustäratav pühadus, mis kerkis esile Mark Hollis'e muusikalist ja elutrajektoori vaadates -- mis muutus üha hillitsetumaks ja üha vaiksemaks, mille hääbumine jõudis lõpp-punkti muusiku surmaga 2019. aastal. Elu kui kunstiloome alus ja motiiv. Isegi kui helid muutuvad teravamaks ja kergelt söövitavaks, siis ülevus ja kurbus jäävad -- tuleb kokkuvõtvalt nentida, et Francesco Monaci on teinud suurepärase rokkoopuse (Enoughrecords'i tiiva all). Ka tabasin albumi lõppedes end mõttelt, et midagi ei oleks olnud valesti, kui album kandnuks pealkirja "... Chess Prayers".

4T Thieves -- Cortex64 (2024)

Enoughrecords

• Breaks
• Chiptune
• Electronic music
• Tracker music
• 8-bit
• Electro
• Neokrautrock
• Indietronica
• Bitpop

Portugali plaadifirma Enoughrecords'i all üllitatud 8-looline taies teenekalt muusikult Nik Racine'lt (muuseas Kahvi Collective'i eestvedaja) segab mõnusalt külma ja kuuma, tuues kokku vana kooli kaheksabitise arvutimuusika- ja telekamänguheli teistsuguste (helisagedus)tendentsidega -- ämbiendi, indi, krautrokiga. Kui mõelda tõigale, et poolteist kümnendit tagasi püüti mainitet madala resolutsiooniga heli tuua popmuusikasse - ilmselt rõhudes kurioossusele ja kuulajate arvutimängu kogemusele -, siis aastal 2024 ei ole sellel enam mõtet -- see heli on võrdväärne teiste seas. Ühesõnaga -- naudime sulnist elektroonilist muusikat, milles on nii nostalgiat, kunstilist ambitsiooni kui emotiivset ergutit. Kolme kümnendi tagune telekamängu kogemus annab asjale kibemagusa puudutuse -- kõik need nummid mängud (Lode Runner, Blades of Steel, Getaway, Trojan, Milk & Nuts, Duck Hunt, Bomberman, Super Mario jpt) tulevad meelde -- mängud, mille väärtus on selgunud justnimelt tagantjärele -- kuivõrd neis ei püütud reaalsust (maksimaalselt) matkida, vaid jäeti tegelikkust nihestav tahk sisse. Seda nihestust tasuks käesolevat albumit kuulates silmas pidada. 

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)

Cavern Brew

Enoughrecords

Bandcamp

Free Music Archive

Archive.org

Scene.org

Jamendo

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)

Edgeist – Outer (2021)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Kraut-electro 
• Neokrautrock 
• Electronic music 
• Space disco 
• Kosmische Musik 
• Motorik 
• Cosmic synth 

Moondog, üks omapäraseimaid artiste muusika ajaloos, olla väitnud, et tal kulus viis kümnendit leidmaks helisid, mis on kooskõlas MegaMõttega – ilmselt siis universumiga ühekssaamist. Kuulates seda Portugali plaadifirma enoughrecords all välja antud Prantsuse artisti üllitist tekib mõte, et see on ühe traditsiooni lõppmäng. Õigupoolest kahe traditsiooni ühtimine ja lõpetamine. Motoorsed rütmid lükkamas edasi poolläbilaskva sädelusega sündikarusselli – krautrokk ja kosmosedisko on sujuvalt ühildatud ühte keermesse. Kui mõelda Kraftwerk'ile ja sellestsamusest eraldunud duole Neu!, siis kuuleme wagnerliku vaimu ja traditsiooni edasikestmist. Suursugusust. Puhastavat ülevust. Oleks Richard elanud tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat? Võib-olla. Tantsumuusika, milles tantsule kutse ei ole siiski esmane. Permuteerunud tantsumuusika, mis opereerib kasinate vahenditega, ehkki suudab pakkuda piisavalt intellektuaalset varieeruvust ja ülevust. Mingi traditsiooni trajektoor lõpufaasis muutub paratamatult ahtaks – saab lõpule viidud. Teisalt kõige huvitavamad ja elavamad albumid-fenomenid reeglina on liikumise alg- ja keskosas. Ka nii oli krautrokiga. Ja ust peab oskama elegantselt enda järel sulgeda.

7.0 (6.5-8.0)

Paperclip Crown – What Are Paperclips Made Of (2021)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

• Post-industrial
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Minimalism 
• Experimental electronica 
• Hauntology 

Teeneka Portugali plaadifirma enoghrecords'i alt on ilmunud üks suhteliselt lühike, ent intrigeeriv üllitis. Kui välja arvata üks kitarriplõnnimise saatel mängitud lugu (mis võinuks lisamata jääda!) – mille keskosas lisanduvad albumile nii elektroonilised kriiped kui albumile nii iseloomulikud sahinad ja prügistatud helindid. Stiilimääratlused (moodne klassika ja abstraktne tehno näituseks) ja põiked erinevatesse žanritesse ei pruugigi olla siin eesmärk omaette, vaid lihtsalt opereerida eelpoolmainitet perifeersete helinditega. Uurida selle võimendavat ja võimestavat iseloomu – nii füüsilises kui psüühilises võtmes. Tegelikkuses see perifeeria on albumi kõige etem osa – tekib metafüüsiline huvi kuulda neis sagedustes midagi intrigeerivalt ebamaist. Ilmselt sarnane tunne raadiosageduste püüdjate-dešifreerijatega, kes lootsid läbi raadiolainete rägastike lisaks vaenlase jutule kuulda ka tulnukalikku. Ent oskuslik madalate sageduste võimendamine juhatab kuulajale ka psüühilises plaanis õige otsa kätte. Selleks ei ole tarvis istuda suletud ruumis ja kuulata pikki tunde madalsagedusi nagu kord Pan Sonic'u mehed olla teinud. 

7.5 (6.0-8.5)

A.J. Kaufmann – Silent Revolution, Deafening Meditation (2020)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Post-punk 
• Indie rock
• Noise rock 
• Lo-fi 
• Art punk
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Rockabilly 
• DIY 
• Alternative rock 

Täna saanuks Onu Bella 60-aastaseks. On väga vähe neid artiste popmuusikas, kes tõsiselt korda oleks läinud. Muidugi lisaks ka Mark E. Smith ja Glenn Branca. Mehed, kes lõid midagi erakordset, olles eelnevalt minevikust õigesti aru saanud. Huvitav, et kõik nad surid ühel ja samal aastal ning sama haiguse tagajärjel (vastavalt 2018 ning vähk). Muideks, täna on sünnipäev ka Jarvis Cocker`il, kes seisab minu edetabelis neile kõige lähemal. Mäletan Bella saateid R2-s. Osa neid olid reisisaated, k.a Londoni päevikud. Ka see 16-looline üllitis on inspireeritud ühe poolaka viibimisest Suurbritannia pealinnas, muusikaliselt ratsutades kunstilise pungi elik postpungi-nimelise lohe seljas. Muidugi on siin ka postpungist edasi arenenud alternatiivrokki – nt primalscreamilikku bluuspsühhi ja rockabilly`t aastast 94. Hea on, et artist ei aja asja hermeetiliseks ja tõsiseks, lastes struktuuridel ja helikvaliteedil siin-seal lihtsalt ära laguneda. Tõmmates piduri maha enne, kui asi tõsiseks muutub. Roheline, korduvkasutatav ja DIY. Muutumata silmakirjalikuks nagu rikkad Lääne-Euroopa riigid, kes räägivad rohepöördest, aga forsseerivad metsade mahavõtmist peamiselt vaestest riikidest nagu Rumeenia (dokfilm “Lageraie – Euroopa hääbuvad metsad”). Eriti masendav on, et metsa mahavõtmist ajendab inimeste mõttetu tarbimine nagu paberrätikute nõudlus. Paberrätikud tuleks tavakasutajatele üleüldse ära keelata! Nõukogude ajal nuusati nina riidest rätikutesse ning ei olnud see kuidagi ebahügieeniline. Nimetatud halb harjumus-fetiš (et mitte öelda kuritegelik vajadus) tuleks inimestest esimese asjana välja juurida, sest see on ökosüsteemide ja looduskeskkondade arvelt! Albumi on üllitanud Portugali leibel Enoughrecords.

ANT GM – Pekulliar (2019)

Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Bandcamp

Scene.org

• IDM 
• Electronic music 
• Deep house
• Ambient techno

Pealkirjale viidates ja sisule osutades küsiksin vastu, et on siis see Hispaania projekti kolmelooline tõesti (nii) immelik? Ja kas peakski olema immelik? Oma eriilmelise loomuse poolest – ulatudes subliimsest IDM rütmialkeemiast haussmuusika sünkjashägusate hõllanduste ja eksistentsialistliku aegkontiinumi kujutamiseni elektroonilise muusika võtmes – meenutab see kõhklustest-mängulisusest tingitud üllitis elektroonilise muusika suurkujude Aphex Twin'i ja Autechre'i algusaegu. Ent see mängulisus kannab igati välja – see on loodud ilma kõhklusteta. Lisaväärtust lisab lugude kulgemine sahina saatel. Ja ärge unustage, et noise reduction-nupud on saatanast! Õnneks kaasajal on sahinad-kahinad niikuinii legitimeeritud. Üllitaja on Ibeeria poolsaare väiksema riigi oluline plaadifirma Enoughrecords. Ei saa eraldi märkimata jätta, et "Ether" on superhauss.  

Globobscuro – Morphism of a Dream Anthology (2019)

Enoughrecords
Archive.org
Bandcamp

• Post-industrial 
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Electro-acoustic 
• Dark ambient 
• Illbient 
• Spoken word 
• Neoclassical 
• Dark wave

This anthology of 42 tracks embraces the Italian experimental musician Emiliano Pietrini aka Globoscuro's works and collaborations with such artists as Sean Derrick Cooper Marquardt, Nina Maroccolo, Lutz Thuns, Peter Wullen, Ilaria Fierro, Serena Zingoni, Una Lee, Imi Gavin, Cousin Silas, and Øystein Jørgensen musically ranging from frantic old school industrial and malignant illbient and exquisite noise/micronoise to musique concrète and electro-acoustic experiments, however, going so far as to reach a desirable, ennobling point. These albums did solidify the status of such imprints as Noise-Joy, Enoughrecords, Kaos Ex Machina Promotions, Smell The Stench, and Hortus Conclusus. Being mostly characteristic to Italians he is also able to imbue these very extreme ideas of peripheral sounds with an emotive ingredient thereof resulting in some sort of purgative mysticism as if there were a hidden portal between ancient and contemporary world. If we also could physically overcome the burden of entropy we could travel back in time and go back to our heathenish roots. We have lost our touch with Nature, with our very genuine source. Lost souls as we are because we have been indoctrinated with such nonsenses as ancestral sin, and holy trinity. You know, Holy Trinity were in fact Socrates, Plato, and Aristotle as the three most smart and inspiring men in history I can admit it. In a word, being mentally and naturally a disciple of old school industrial and on the other side exploiting contemporary digital technology one can perceive an artist going beyond the nowadays limits by crosscutting these styles in his own way. I am very convinced his soundscapes will ring ahead of its time in many decades.

Chuzausen – Corrupted Projects (2019)

 
Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Scene.org

Bandcamp

• IDM 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Bitpop 
• Alternative dance 
• Robot pop

Comment: first of all, this great album is issued by a Portuguese imprint, Enoughrecords which is apparently the oldest netlabel being active so far. All other netlabels which started earlier and some of those which would embark on later than 2001 are unfortunately defunct now. However, here it is an elegant gross of jagged intelligent dance mould – sorry, music – from neighbouring Spain which is spiced up by galvanized electro riffs and noisy chiptune undercurrents. For instance, an astounding track called 2000 Problems which almost sounds like an electro(nic) version of Gang Of Four (RIP Andy Gill). Superb cyber punk composition where brittle electronic fabric and air are exquisitely balanced to go ultimately up to an ecstatic dance-appealed apotheosis. However, merry companion by robots can be met everywhere throughout the course of this 9-track outing. Even more, it may sound like an indulgence for a fully mechanic world to come when human race could not keep the pace anymore and robots are singular enough...to single out. And those joyous samples from vintage TV adverts just accentuate a steep gap between the different eras, between the past and future. Forthcoming dance party based purely on reason. Pure reason is a pure fun.

Tony Diana – Orbis Alius (2018)

Enoughrecords

Archive.org

Jamendo

Free Music Archive

Bandcamp

• Dark ambient 
• Electro-acoustic 
• Post-industrial
• Art music 
• Space music
• Abstract 
• Electronic music 
• Neoclassical

Comment: this 10-track issue consists of the collaborations by Tony Diana with different artists like Glen Sogge, Boson Spin, Tyler Jones, Darien Davis, Anthony Armondo, Lambmother, and Sergiu Salagean. In overall, the impression is mind-blowing due to intensifying and magnifying progressions based on murky ambient-infused landscapes, massive electro-acoustic rattling, spaced-out vocal ruffles and gleaming synthesised tentacles throughout the course. At times those impregnable blackened walls will be traded either for more softened rhythms or stellar sonic effects. What it would be like to travel to another dimension with music and then back again. You can hear it, you can feel it. Play it loud, partake physically and mentally in it. I guess the ultimate experience would be something mystical and out of this world. The powerful issue is a part of of the discography of a Portuguese imprint, Enoughrecords.

Open Work Stocking – Intrude into the Grey Slush (2008)

Enoughrecords

Jamendo

Free Music Archive

Archive.org

• IDM 
• Electronic music 
• Alternative 
• Epic 
• Experimental electro 
• Ambient noise 
• Experimental techno 
• Kraut-electro 
• Kraut-techno 
• Alternative dance 
• Art music

Comment: Open Work Stocking is the Russian producer Anton Tatarinov and this 6-cut issue is his debut release under the Portuguese imprint Enoughrecords. Quite much has changed since the year of 2008 yet it is a very solid result full of gentle melodies and lofty progressions while employing the sharp sounds of noises, glitches, unnerving pulsating electronic rhythms. Intellectually merging together the Detroit-based techno and electro tradition and Cologne and Dusseldorf-based IDM/techno/neokrautrock legacy to pop out somewhere in Russia. Additionally, it is keenly a dance-appealed case and those lightweight orchestrations remind of Arthur Russell. Ultimately I am going to say – it is absolutely stunning being perfectly balanced between the experimentally sophisticated and emotively full-fledged one. It must have towered as an IDM classic.

Sann Gusmão – Emaranhado (2018)

Enoughrecords

Free Music Archive

Archive.org

Bandcamp

• Ambient noise 
• Guitar ambient 
• Art music 
• Musique concrète 
• Field recording 
• Epic 
• Avant-garde 
• Illbient 
• Experimentalism 
• Dark ambient

Comment: imagine there would be such a kind of artist on the stage of Eurovision by poisoning the lousy taste of the present superficial audience. Hiss and microscopic noises coming through very huge loudspeakers would spread everywhere and conquering the senses of the audience on 120 decibels. This could be an apocalyptic, transcendental experience for them by indicating what would happen if they continue live a decayed life. Like standing face to face with the Grim Reaper who moves his scythe like an electric guitar and as a consequence cranking up the decibels. All would be bleeding – their ears, eyes and noses. Through pain and smell of blood they could experience majestic beauty of mixed machinery and lost humanity once generated by heroes. Indeed, this bunch of 9 notches is the ennobling chaos of a managed process. You can enjoy different sonic monoliths over there, at times more abstract, at times more emotions filled soundscapes. All of that sounds fairly in an elemental way. With regard to Portugal, it is the case indeed, because the artist comes out of Portugal and is a part of the discography of a Portuguese imprint, Enoughrecords. For sure, one of the most impressive and consistent and multi-layered issues in 2018 so far.

Jupiter Makes Me Scream – Tuesday Morning Huricane EP (2008)

Enough

Bump Foot

Free Music Archive

Jamendo

• Post-rock 
• Art rock 
• Alternative rock
• Crossover 
• Electro-indie
• Experimental rock
• Ambient rock 
• Synth-rock

Comment: my first impression was it is an arty-farty issue while hearing superficial piano chords moving in front of the scale. In fact, those piano chords were not so superficial and many more layers would be get added to the mix. So ultimately it can be admitted it is very far away of being superficial and simplistic. Karolis Burzinskas who is behind the project adds craftily not only emotively accentuated piano chords and orchestrated templates to the mix but also manipulates with synth-based and funky cadences here and there. For instance, at Sunshine Radio it evokes memories about such Soviet synth-led combos as the Latvian Zodiac (it is still a favourite of mine), and the Lituanian Argo. Of course, If you wish you could also draw parallels upon such post-rock luminaries as God Is An Astronaut, and Bark Psychosis but it is indispensable anyway. As well as those thoughtful and picturesque extended piano chords and orchestrations remind of a late Talk Talk at This Girl. However, Karolis Burzinskas` handful of tracks is an ennobling outing where different kind of shifts between the styles and tempos pitch a game. And the cover print is truly heart-breaking. The release is a part of the discography of Portuguese imprint Enoughrecords, and also a part of the discography of Japanese imprint Bump Foot.

Alex Mason & The Minor Emotion – Soul Breaker (2017)

Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Free Music Archive

Bandcamp

• Modern classical 
• Contemporary classical 
• Neoclassical 
• Post-classical 
• Epic 
• Art music 
• Chamber music

Comment: this 9-notch issue comes out from Russia, it is a collaborative issue between Alex Mason, and The Minor Emotion. Its formula is simple – lone, minor piano tapped chords being accompanied by soaring synthesised orchestrated progressions which at times are being bent into murky, neoclassical sadness. Emotionally it is hard to measure the impact of the whole upon the listener. Undoubtedly it is epic but on the other side it might be a bit anemic to feed one's the most profound, transcendental ideas. If you need more vivid colours to be inserted into your every day's life then you have to listen to it while watching outside from the window or just walking in the middle of autumnal beauty and decay. Indeed, maybe concrete sounds and sonic effects could add a more organic touch to the whole. The result is a bit flat out in its sheared and predictable dynamics and two dimensional shift. The outing is a part of the discography of Enoughrecords.