Interpretace -- Ich kann ohne Esel nicht sein (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Neoclassical 
• Electronic

Viljakate Tšehhi industriaallegendite-kultuseksperimentaatorite järjekordne taies avab taas kitsukesi uurmeid ning võimendades nähtamatuid perspektiive ja pelki nihkeid. Kui see teos oleks mõne (konventsionaalse) rokkansambli repertuaarist pärit, siis räägitaks ilmselt üleminekuperioodist. Industriaalmuusikas seda probleemi pole -- võetakse seda, mida võtta annab. Teisalt see lähenemine kahtlemata esitab väljakutse teha sidusat teost ning vältida pealiskaudsust ja pelka eklektilisust. Kultuurijäätmete kuhjamine ja ümbertöötlemine, avatud situatsioonide loomine ja selles dogmaatilise identiteedi edasilükkamine. Nii et -- kes või mis on see eesel, kelleta rühmitus ei saa hakkama. Vastused võib-olla peituvad eri žanrites ja meetodites, mida siin kasutatakse nihete teostamise ja protsesside juhtimise platoodena, et vältida kategoriseerimist ning luua konstruktiivset meelesegadust. 8.0/10

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Superplasticfantastic -- Atlas (2024)

discos sentimiento

• House pop 
• Alternative dance 
• Club dance 
• Electronic pop 
• Italo disco 
• Easy listening 
• Techno pop 
• Disco house

Ebaõiglus valitseb universumit. Iga olend toitub mõne teise agooniast; hetked kihutavad nagu vampiirid aja aneemia peale; maailm on nutunõu. Selles tapamajas on käte kokkupanemine või mõõga tõmbamine sama asjatud žestid. Nõnda väitis üks Rumeenia filosoof. Võib-olla sellele morjendavale kirjeldusele vastukaaluks sobib see 9-looline lustakas, pealiskaudne ning kergemeelselt rütmikas taies, mis kehastab elu kui diskosaali, elu kui sünteetilise disko pidu. Pidupäeva viisil, et justkui homset ei eksisteerikski. Diskomuusika, mis oli hüljanud pärisorkestrid ja -pillid ning asendanud need süntesaatorite ning sekventseritega; liikudes retrolikes valgusvihkudes 80ndate alguse ja 80ndate lõpu stiiliarengute vahel. Italo disko, hauss ning tehno kohtuvad, sulandudes ja pildudes valgusküllaseid helke. 7.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Marek Bartůněk -- The Yakutia Incident (2024)

Insectorama

• Ambient dub
• Tech-dub
• Electronic music
• Deep techno
• Ambient techno
• Deep dub

 
Nelja looga plaat Ühendkuningriigi artistilt on helipeegel, mis süüvib elektroonilise muusika hüpnootilistesse korduvustesse. Siin välditakse valjust ja dramaatilisust, vulgaarsust ja pateetilisust; selle uneleva voo tugevus peitub nüanssides, mille iseäralikuks eelduseks on see, et meloodia piirjooned on ähmastatud ämbientlikuks taustaks. Olles mässitud sellesse kussutavasse vaipa omandavad tehno ja dub pehmema kõla, millele aeg-ajalt aitavad veelgi enam kaasa pelgad loodushelid ning lindisahinad ja vinüülikrõbinad (ülalpool mainitud žanrite esindajad hakkasid võimendama ja integreerima neid salvestustehnika sageli soovimatuid kõrvaltulemeid muusikasse). Voolates helijõena, millest ikka ja jälle kerkib midagi meeleolu mõjutavat esile -- ja kui ei tulegi midagi uut, siis tulemus tundub sellele vaatamata hea. Kuigi masinatega loodud muusika, on selles nii emotsionaalset kui ka ruumilist sügavust, vormides kuulaja muljesse orgaanilise tunde. Sobib ideaalselt hilisõhtuseks kuulamiseks, kui päevamüra on haihtunud ning maailm tundub natuke aeglasem. Või -- aeglustame ise seda hommikul või päeval kuulates. 7.0/10

Narkhiil -- Bloodlust (2024)

Bandcamp

• Dungeon synth 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Fantasy music 
• Dark ambient 
• Martial industrial 
• Drone
• Dark synth
• Black metal 

Eesti artisti Narkhiili 10-looline üllitis viitab aeg-ajalt keldrisündi algallikale -- teise laine black metal'i atmosfäärilistele elektronulmadele. Sellega loomuldasa kaasnevad Tolkien'i loodud fantaasiad, keskaja nostalgia, sõjaindustriaalmuusika varjud, eksistentsialistlik gooti hääbumisesteetika (mis kohati võib muutuda nartsissistlikuks liialduseks). Kui parafraseerida Rumeenia mõtlejat Emil Mihai Cioran'it, siis ainsad, kelledel siin ilmas on põhjendus kohe suremiseks, on optimistid. Pessimistidel ei ole milleski pettuda, rääkimata küünikutest. Kõik jäljed tsivilisatsioonide hävimisest kaovad vähem kui 10 000 aastaga, olles vaid üks tuim akord paleontoloogia prügikastis. Teisalt jälle -- mida muud see reinkarnatsiooni idee ongi kui intellektuaalne seletus energia jäävuse seadusele. Dungeon synth on säherdune muusikastiil, mis 90ndatel kogus märgatavat populaarsust, ent nullindatel jäi üksikute entusiastide vedada; et kümnendatel taas elustuda. Narkhiil kasutab mõnes loos maitsekalt trummeldamist ("Blood Wine"), et veelgi ilmekamalt osutada algallikatele. Saatan peitub pisiasjades -- sellel taiesel on kõik paigas. Näiteks hobuse hirmutamised või kujutab see põrgulise hirnatamist, lisaks kurvameelsusest läbiimbunud droonhelid (funeral doom'i mõjud) ja kellamäng; või siis vastupidise emotiivse intensiooniga elektroonilised mürinad ja teravad efektid. Korralik ja sünnis taies, mille mängimist keskajal äkki ei oleks mõistetud teotusena. Sellises koguses verejanu kostub siit üllitiselt, mis on normaalne elus edasi minemiseks. 7.5/10

Joan Lavandeira -- Pain Recordings (2024)

Pueblo Nuevo

• Avant-garde
• Musique concrète 
• Sound art 
• Progressive electronic 
• Experimentalism 
• Drone 
• Abstract
• Electronic music 
• Ambient 
• Micronoise 
• Ambient drone 
• Spoken word 
• Indietronica 
• Ambient dub

Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all üllitatud 10-looline taies Barcelona artistilt kannab valule viitavat pealkirja (samuti sisaldab ühte lugu, mis tegeleb valu dekonstrueerimisega). Üks antiikaja tark väitis, et kui inimene suudab naudingutest vabaneda, siis ta enam valu ei karda. Võiks ju arvata, et naudingute pool kuulub popmuusikale; ning sellest johtuvalt naudingute osakaal väheneks diametraalselt popist kaugenedes. Ilmselt ei ole see käsitlus nii mustvalge -- nagu seegi, et inimestel on erinev valulävi ning subjektiivne arusaam heaolust ja hüvest (mille üheks koostisosaks võivad olla naudingud). JL ehitab samm-sammult oma väikest ent sidusat universumit, tulles perifeersete helide ja helikunsti vallast, ka jäädes enamasti sinna; kuigi liikudes aeg-ajalt sealt väljapoole (seeläbi süstides dünaamikat tervikusse). Näiteks loos "I saw a star" tuuakse IDM'ilike ja inditroonika kõrvale progressiivelektroonika elemendid sisse, mis süstivad kompositsiooni Saksa kosmilise muusika fantaasia seemneid. Sõnal "kosmos" on etümoloogiliselt sama juur sõnaga "kosmeetika", mis osutab korrastatusele. Korrastatus antud taustsüsteemis tähendab hunnitult puhkenud, loogiliselt ja sidusalt kasvanud helisüsteemi, mis surub alla valu leebemate pingeseisundite tekitamisega, pakkudes sinna vahele ka naudingulisi rõõmusünapse. Võtame loo "Labyrinth 79''", mis algab ämbientse dub-plõksumisega, millele aegamööda lisandub ja võtab juhtohjad üle hakkiv katedraalioreli droon, mille sügav kurblikkus ilmselt rõõmustaks tõsisemaid funeral doom'i fänne. Lõpptulemuseks on ekstaas. Samasugust pöörast vurrkannu elliptilist pöörlemist võib täheldada loos "Pasión Vergüenza Rabia Dolor", milles lisatakse ämbientsesse produktsiooni elektroonilised piipitamised, madalsageduslikud industriaalmürad-droonhelid-krõbinad, ent tulemus on taas orgastiline. Rõõm ei tähenda siin popilikku trillerdamist, vaid kaemuslikult heade esteetiliste valikute tegemist ning ideede täitmist helide aktualiseerimise, kombineerimise, vaheldumise ja vahendumisega. Üks parimaid asju, mida olen kuulnud AD 2024. 9.0/10

CLOUDWARMER -- Nostalgia For a Future That Never Happened (2024)

blocSonic/Bandcamp

• Downtempo
• Trip-hop
• Hip-hop
• Electronic
• Jazz
• Cinematic
• Spoken word
• Sampledelic
• Easy listening
• Big beat
• Radiophonic art
• Experimental pop
• Synth-funk
• Downbeat

 
Eddie Palmer on tagasi. Kui ta varem tegi projekti CLOUDWARMER kahasse koos Brett Zehner'ga, siis nüüd mees näikse tegevat üksi. Ega siis sellepärast projekti muusikaline kvaliteet ei ole langenud -- kohati tundub, et kütet on isegi juurde valatud. Põhivalem on ikka üks ja sama nagu ühele ontlikule artistile kohane: downtempo'lik põhi, milles tooni annavad paksukoelised roomavad suitsused rütmid, mille taamal toimub oi kui palju! Loetelu läheks tõepoolest pikaks (kes artisti varasemat loomingut teavad, siis teavad ka, mida siit oodata!). Vahel rütmid muutuvad sünteetiliseks funk'iks, mis tähendab juba kvantitatiivset hüpet. Palmer'i loodud muusika põhiintriigiks on vormi ja väljundi erinevus. Kui eeldataks, et seesuguse mahajahutava muusika loomusest tuleneks justkui kergem pealiskaudsem helikeel, siis tegelik tulemus on tõepoolest ekspressiivse heli saatel sügav ja eksperimentaalne. Tema kodulinn Suur Õun ning albumi koduplaadifirma blocSonic tähendavad räppi, ning siin on seda kratsimist-kriimustamist. Kasutaksin sama väljendit, mida legendaarne John Peel kasutas The Fall'i kohta -- alati samasugune, alati erinev. Eddie Palmer lihtsalt laob varasemaga võrreldes natuke erinevalt, aga klotsid iseenesest eeldusena on juba mõjusad -- see näitab ka artisti tarkust valida välja need õiged, need mõjusad helindid. Rääkides pealkirjast -- jah, kuivõrd varasemate vihjete põhjal olen aru saanud, et artist oma vaadetelt on pigem vasakpoolne, siis võib arvata, et see tulevik, mida ta ette kujutas, oleks olnud koos demokraatlikku partei valitsemisega järgmisel neljal aastal. Võib olla, et just selline pingeseisund inspireerib looma teravamat helikeelt! Ühesõnaga kuulake seda 20-loolist taiest -- see on moodne amerikaana. Teisisõnu -- selles muusikas annavad tooni nii tunded kui ka ratsionaalne tuum, ent miski ei kee üle pea (aeg-ajalt võiks asi mängu huvides isegi vulgaarse(ma)ks muutuda!). 7.5/10

Sqvire -- Extradimensional 召喚 (2024)

Miami Palm

• Slushwave 
• Vaporwave 
• Ambient pop 
• Dreamwave 
• Chopped and screwed 
• Sampledelic 
• Electronic

Kanada plaadifirma Miami Palm'i all üllitatud taiese narratiiviks on lugu maagist ja tema õpipoisist, keda ta kohustas koguma metsloomi erinevatest dimensioonidest, et alustada sõda -- selle asemel sell hoopis keskendus naistele, mistõttu karistuseks muutus veerevaks hiiglaslikuks lumepalliks, mis kutsus esile maailmalõpu. Vahemoraal sellele oleks -- täida oma kohust! Teisalt kuulates seda sulnist unelevat muusikat tuleb nentida, et see pigem annab edasi noormehe lembehetki pruudiga. Lõppmoraal oleks -- tegele armastuse, mitte sõjaga! See, kui mateeria on hingestatud, toob vaimu ülevuse -- tõstab inimese üllate ideedeni nagu armastus, eneseohverdus, hoolimine, lojaalsus, truudus, headus. Kuivõrd ka helilained on mateeria, siis hea muusika tagatiseks on hingestatus kui emanatsiooniprotsessi kogemus. Võttes arvesse Sqvire'i muusika kõrget unenäolisuse määra tuleb möönda, et budistidel ja (uus)platonistidel on õigus, et hinged taassünnivad ning tuginevad anamneesile. Artist tuleb kusagilt kõrvalt ning suunab selle unenäolise - vaat et müstilise - voolu otse kuulaja kõrva, aktiveerides arusaama, et kust me tulime ja kuhu me kunagi läheme.

c4 -- Synapse Propositions (2024)

Sub 65 media

• Club dance 
• Lo-fi 
• Electro-house 
• Electronic music 
• Tech-house 
• Ambient techno 
• Lobit 
• Funk house 
• Tech-electro 
• Acid electro

Netiplaadifirma Sub 65 media all üllitatud 4-loolise taiese allalaadimismaht on vähem kui 4MB (teisalt jälle albumi pikkus ulatub 25 minutini), mis kaude osutab plaadifirma eesmärgile üllitada hästi madala resolutsiooniga ehk lobit-muusikat. See on intrigeeriv eeldus selleks, et edastada klubimuusikat läbi "paksude kardinate". Leibeli reklaamlause eks-Twitter'is "Sünapsid tulistavad kõigist silindritest" kõlab ju hästi. Ka kõlab hästi seetõttu, et sellel on tõeväärtus -- kuivõrd üllitis kõlab iseenesest hästi. Siin klubimuusika (maailma)hing on kiiranud sagedusi, et seeläbi leida endale koht nii ajas kui ruumis. See maailm kehtestab end ennekõike põrgulikult hüpnootiliselt funky tehnohausi najal avaloos "computer says hi" (hakkab isegi meenutama ühe musta superautoga seriaali tunnusmuusikat); ning teisalt lõpulugu "canadian dandelion", kus ühildatakse omavahel sulnilt ämbient ja tehno: nii et lõpuks ei joonistu mällu ei ühe ega teise piirjooni; kuivõrd ülenedes millekski enamaks ja kõrgemaks kui algosakeste summa. Sinna vahele mahub 55 sekundiline ning 6-minutiline lugu -- neist viimane ("Threads") podiseb sugereeriva tehnoelektrona, doseerides hapet sel määral nagu hüperagathon ise on ette näinud hingesfääris võnkumiseks.

Humanfobia -- RINGU リング (2024)

Internet Daemon/Phantom Tapes/LOUDsilence/Let's talk Figures/Jamendo/Get your genki

• Witch house 
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music 
• Dark synth 
• Trianglecore 
• Conceptual

Witch house'i žanrina võib pidada tumeda muusika ürgkujuks, mis ilmselt oli olemas ja mõjustas enne kui sai ilmsiks nullindate lõpus-kümnendate algul. Visuaalselt spekuleerisid artistid kolmnurkade, tagurpidi ristide ja teiste kujunditega ning samuti kasutati ebatavalisi kirjamärkide kujundusliike ja esoteerilist väljendusviisi. Muusikaliselt kaasati eri stiile, kuigi põhivundament valati tumeämbiendist, gootilikust neoklassikast ning aeglase(ma)ks keeratud okultsetest tumetehnorütmidest. Huvitav on, et stiil hääbus suht ruttu (nullindate keskpaigaks); ent näikse, et mõnele artistile on tänuväärselt vajutanud kinnisideelise jälje mällu ja tajju. Jutt käib Tšiili duost Humanfobia ning nende kureeritavast netiplaadifirmast Cian Orbe/Internet Daemon, olles nii koduks endale kui veelgi enam teiste artistide muusikale, kes - tõsi küll - osalevad pigem kogumikel. Kogumikud on loomulikult ajendatud tumedast (pop)kultuurist -- peamiselt õudusfilmidest ning üleloomulikust müstikast. Käesolev album on ajendatud Jaapani õudusklassikast "Ringu" (1998), mille põhiobjektiks on neetud VHS-kassett. Eks osaliselt tänu sellele on needus kandunud edasi ka muusikasse: ennekõike vaporwave-nimelise stiili vahendusel, mille üheks alažanriks näituseks on VHS-wave. Sellel 8-loolisel võib kuulda nii sämpleid filmist, kõrge ja madala resolutsiooniga rütme-sagedusi: viirastuslikkus ilmnebki reaalsuse moonutusena-seestumisena. Näiteks seegi kui nõiahauss võib korraks omandada süvahausi parameetrid, et seejärel nihkuda kuhugi mujale selleks, et taas kangastuda ("The Horror Call 7 days for Die"). See dünaamilisus teebki Mist Spectra ja Sabila Orbe muusikalise pingutuse naelutavaks. Kui hääbumise eikuhugi ja muutumise eimillekski meeldetuletamine, kuivõrd püütakse nii filmis kui muusikaliselt taandunut tagasi manada.

Tiago Morais Morgado -- Music For Motion Picture (2024)

MiMi

• Contemporary classical
• Art music
• Minimalism
• Conceptual
• Orc music

Sellel 8-loolisel taiesel on kuus lugu komponeeritud keelpillinelikule ja kaks sooloviiulile. Nagu ühes targas raamatus --parafraseerides -- öeldi, et muusikastiilide kirjelduslik kategoriseerimine on alati suhteline ja kontekstuaalne, sest žanrite tunnusjoonte lakkamatu muut(u)mine ei luba stiilidele püsivat identiteeti omistada. Ehk siin siiski saab, kuivõrd samasse kategooriasse kuuluvad instrumendid paratamatult genereerivad sarnaseid tämbreid ning kõlaloogikat; teisalt märksa intrigeerivam on taotlus filmi helindiks vormimisele -- milles kuiv, esmakuulamisel isegi igav ent obsessiivse käiamisega seda ületav helikeel annab tervikule kummastava dünaamika. Tõepoolest, kohati tugevalt krigiseb ja on kriipivalt kuiv - kui masina värgi osised täidetud peenest kõrbeliivast. Sellele vaatamata (või vastupidi - tänu sellele!) on täheldatav nii sisuline avardumine kui arenemine, milles segunevad omavahel ülevus ja norutunne.

Dominykas Niaura -- Bevietystė (2024)

Electron Emitter/Bandcamp

• Art pop 
• Deep techno 
• Shoegazing 
• Sampledelic
• Experimental pop 
• Dub 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Post-rock 
• IDM 
• Indietronica 
• Ambient pop 
• Avant-pop

Leeduka Dominykas Niaura teine album -- pärast viieaastast pausi sama maa netiplaadifirma Electron Emitter'i all. Muusika, mida nimetaksin transgressiivseks indiks -- avatud uste ja akendega; avatud peaaegu kõigele. Ühes loos mängib eepiliselt aeglane, ent raskete klaveriakordidega lugu tänavaaskelduste taustal -- või siis vastupidi. Või siis meisterlik tuulekellade kilin-kolin madalate basside kohal, millele hiljem lisanduvad oreli impro ning sõnaline pool. Pisikesed elemendid, ent täpselt ajastatud ning doseeritud. Üks lugudest läheb väga diibiks kätte läbi süvatehnoliku tunneli. Tuletab meelde sama liini artiste Eestist nagu Myrakaru, varane Galaktlan ja Uni. Tänapäevane indi tähendab loomulikult ka sämpledeelse elemendi ja mutantkingapõrnitsemise esindatust. Isegi konkreetmuusikale suudetakse anda eepiline mõõde. Kõik see avardab emotiivselt fooni, aga ka annab lootust, et muusikas ei ole veel kõik ära öeldud -- võib edasi areneda. Üldistades -- leedukate oma Seefeel või Paavoharju (oleneb konkreetsest loost või vaatenurgast). Väga kõva album! Uksi ja aknaid ei õnnestunud riivi panna. 

Traqueurs de Combes -- I.G.W.T (2024)

Nowaki Music

• Art pop 
• Organic electronica 
• Indietronica 
• Motorik 
• Experimental pop 
• Neokrautrock 
• Kraut-techno 
• Chamber pop 
• Post-rock 
• Avant-rock 
• Electronic 
• Glitchtronica 
• Ambient 
• Modern classical

Avalugu "Alex in Morty's Chapel" juhatab kenasti kätte otsa, mida sellelt 9-looliselt oodata -- laia tõmbega imekaunid orkestratsioonid, mille all pulseerib krautrokilik elektrooniline motoorika, mis tasapisi kaleidoskoopilise spektrina hakkab kuju kaotama, et samadest elementidest uus moodustada. Järgmistes lugudes on nii tempo aeglustumist kui unenäolisuse kasvu. Põgus heli. Pelk ettekujutus -- piisab ainult sellest, et liikuma ja kasvama hakata. Kohati tundub, et kuulajana tajud üksnes mõtte jõudu -- gravitatsiooni ei eksisteeri, on helifraasid, mis näikse pärinevat tundmatu päritoluga planeedilt, kus kehtivad teistsugused füüsikalised reeglid -- kui üleüldse. Marc Jolibois'i erakordsus artistina käesoleval seisneb tavatus lugude ülesehituses -- teadlikkuses hoida eemale sarnasusest teiste artistidega ja tõrjudes klassifikatsioone ning samas hunnitult säilitades ja kasvatades oma loomingulist tuuma. Teisalt jälle -- ei ole see pelk võõraks tahta jäämine ja olemine -- pigem kui äraspidine platonlik varjude märkamine, ent varjude omanikest targu distantsi hoidmine. Mida vähem jõudu rakendades, seda paremat tulemust saavutades. Imetabane -- nagu arvustusest olete juba aru saanud.

Day Of The Triangle -- twencen drag party (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Jungle 
• Breakcore 
• Progressive electronic 
• Drum and bass 
• Kosmische Musik 
• Acid techno 
• Electronic music 
• Psybient
• Alternative dance 

Kõigepealt -- miks peaks hankima Trash'ilt kassetti? Plaadifirma Trash Can Dance'i versiooni B-poolt palistab üks lugu ("acid") rohkem kui Bandcamp'i omal -- lisaks on see veel pikk lugu, lisaks veel väga hea lugu. Ütlen kohe ette ära, et taiese parim (aga A-pool ei jää teps maha). Halb on see, et lindid on praeguseks hetkeks ilmselt juba otsas (aprillis välja antud). Tartust pärit ühemeheprojekt Day Of The Triangle on kahtlemata siinkirjutaja lemmikartiste Maarjamaalt. Oli üllatus, et taies algab tõupuhta trummi ja bassi biitidega. Tavaliselt selle rütmid muudavad mu ettevaatlikuks, kuna ei pea antud stiili esindavaid artiste kuigi fantaasiaküllase mõtlemisega õnnistatuks (ise kasvasin selle stiili nautimisest 90ndate lõpus välja, ning naasmine selle manu hiljem on reeglina piirdunud pooletunnise kuulamiskogemusega). Samas teadmine, et DOTT katsetab trummi ja bassi, tekitas kahtlemata elevust -- nt uudishimu, et kas ja kuidas ta suhestab varasemat atmosfäärilist progressiivelektroonikat mainitet rütmidega (samasugune eeldus kehtib nt ka Tondi tegemiste kohta). Aga kõik siis areneb ja liigub -- nii rütmi kui harmoonia kohalt -- steriilne ja nuditud trumm ja bass kasvatab endale eelkäija jungle'i karvkatte, st biidid on karused, tektooniline bass põrkab mudasel pinnal, andes asjale kergelt anarhistliku 80ndate lõpu-90ndate alguse tantsupsühhedeelia vaibi. Teise poole loos lisanduvad ka hea maitse poolele jäävad psybient'i võnked. Analoogsüntekaid on taas hoolikalt näpitud, õigeid valikuid tehtud, andes ülemistele sfääridele räpasema (ja igati tervitatava) mõõtme juurde. Distortion ja feedback resoneeruvad selles -- sageli sel määral, et helipilt vappub korralikult! Mu arust on DOTT isegi Eesti mõistes alahinnatud -- ka see taies näitab taaskord, milleks mees võimeline on. Parafraseerides üht varauusaja filosoofi ja matemaatikut -- see helimaailm on korraldatud parimal moel -- kas just harmooniliselt ettemääratud, küll aga olles (kõikidest maailmadest) üks parimaid. Aasta lõpu edetabelis läheb igatahes siin loosi.

The Hirundu - Ushnied

Sense Of Content -- Interleaving Delay (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Drone 
• Micronoise 
• Abstract 
• Post-industrial

Need monoliitsed 37 minutit kingivad peaaegu sürreaalse kogemuse justkui jõllitaks mingit rõlget olendit roomamas Jumalast hüljatud terrassil. Kohmakas ja aeglane, ent näib piisavalt võõras ja ohtlik, et ellujäämisinstinkti üles äratada. Teisalt jälle - tänu nendele omadustele - nii paganama huvitav ja ligitõmbav! Iga murdosa sekundist on laetud tagurpidi pööratud helidega, mis ilmneb industriaalse suminana -- luues droonheli, mis oma jubedusttekitavale külmusele ja mehhaanilisusele vaatamata muutub pikapeale orgaaniliseks ja elavaks. Võib-olla on see põhjustatud tõsiasjast, et masinad on muutunud inimeste koduloomadeks; võib-olla seesugused helid ümbritsevad meid kogu aeg -- me lihtsalt ei kuule neid. Aga hangime kontaktmikrofonid, võimsad kõlarid ja - voilaa! - seesamune elukas on sinugi kodus. Kui püüda seda helide keeles ja loomise metoodika abil kirjeldada, siis heli pahupidi pööratud kvaliteet moonutab popstruktuurile omast sirgjoonelisust; loo arenedes taiese tekstuur ja ülesehitus muutuvad pisidetailide tasandil. Sellest kostub midagi tuttavlikku -- justkui rütmi ja vea - vearütmi/rütmivea - trotslik kombinatsioon edasi liikumas nagu pime lind. Loo intensiivsus näikse kasvavat -- jõudmata küll crescendo'ni, ent pidevalt pinget juurde kruttimas sellest vähesest käepärasest. See on ebaühtlane ja lakkamatult särisev pinge, mis tuleb sügavusest - või õieti sogasusest -, ebaselge struktuuriga heliilmast, mida ei ankurda ei rütm ega meloodia. Sellele kõigele vaatamata on kompositsioon kummituslik -- vaat et meditatiivne kogemus, mis kuulajat ühtaegu võrgutab ja segadusse ajab. Nii et ära karda -- astu hiigelkakandi manu ja kallista teda.

Lindenberg Munroe -- Soulness (2024)

Enoughrecords

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Post-industrial
• Improvised music 
• Chamber music 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Contemporary classical 
• Post-minimalism 
• Microtonal

Selle 6-loolise taiese lahtimõtestamiseks oleks vaja rohkem tunda akadeemilise muusika ringkondade mõttemaailma ja kunstilisi kavatsusi ning teisalt saada aru, kuidas ajalooliselt on modernism kasvanud üle postmodernismiks 20. sajandil. Siin kuuldu on põhimõtteliselt kammermuusika, tõsi, mis on avatud kõiksugu eksperimentaalstiilidele ja -vooludele. Üheks põhijooneks on metalsed droonivad keelpillid, mille kasinus on ja ei ole ka tinglik. Tinglikkust ületab tõik, et hüpnootilisus haarab kuulaja enesesse. Tingimatu seetõttu, et metalsed keelpillid, millest ekstraheeritakse droonhelisid, loovad tugeva, kuid samas ebatavalise põhitooni -- tihedad, hämarad helid võivad kuulajale jääda kergelt ebamugavaks. Siin-seal on seda akadeemilise lähenemise jäikust ja nõudlikku kuulamist maandatud sahinate-kahinate, mikroskoopiliste moonutuste ja orgaaniliste helidega (või vähemalt meenutavad neid). Avangardistlikku mikromaailma, mille põhirõhk on tekstuuril ning süngel tonaalsusel, tupsutatakse aeg-ajalt poolorkestratsioonidega (ennekõike lopsakas "Calm Mental Fields"). Kontrastsete elementide keeruline harmoonia kasvab sellest välja -- muusika sunnib kaasa mõtlema, meeleolu muutub pinge tõstmise ja maandamisega. Hoolimata näilisest aprioorsest vastuolust on teos sujuv, terviklik, hingestatud ning väärt kuulamine, mida tuleb meenutada aasta lõpus parimate albumite tabelis.

Developingrhythm -- Filtered Lounge (2024)

Broque

• Easy listening 
• Electronic pop 
• Trip-hop 
• Balearic house 
• Breaks 
• Lounge pop 
• Chilltronica

Saksa netiplaadifirma Broque all üllitatud 4-looline taies Johnny Knight'ilt - kes on DJ-tanud Londonis ja Baleaari saartel - paitab kõrvu teatraalsete ämbienthelide ja rohkem või vähem aeglaseks keeratud rütmidega. Kiigub, hüpleb ja tantsiskleb Café del Mar-kogumike ja Bristol'i tumeduse alateadvuslikes lainetes. Ühelt poolt sädelevad orkestratsioonid, dešifreerimatuks keeratud kõrgeid horisonte piidlevad vokaalid, konkreetselt pekslevad bassitrummid, mida siin-seal on kaunistatud keelpillinäpete- ja arpedžodega. Arusaadav ju -- müstiline Vahemeri tekitab igatsust ning sealne rannik meeleerutust. Teisalt on sellesse sisse kätketud ka bristollikku tumedust, mis ei ole nii äratuntavalt välja joonistatud, ent seda enam tekitab müstilisi tundmusi. Väga tšill tõepoolest!

Valentin Doychinov -- Overgrowth (2024)

Mahorka/Bandcamp

• Improvised music 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Electronic
• Improvised noise
• Art rock 
• Sound art 
• Guitar ambient 
• Micronoise
• Electro-acoustic

Genuas resideeruva kitarristi Valentin Doychinov'i 13 ülekasvu Mahorka all tähendavad elektrikitarri võimestamist eri vormides -- teisiti ei oskaks tema heli sõnastada. Kindel on see, et Eddie Van Halen 'i ja Gene Simmons'i stiilis rifirokki te siit eest eest ei leia. Ei mingeid pearinglusi pikkade juuste lehvides ega harkisjalu puusliku etendamist. See on sirge seljaga ning tõsise ilmega esitatud helimõistestik, mis tähendab üleminekut tavapärasest ebaharilikku -- transgressiivsus ühe ideaali kohaselt võiks kasvada meelelisusest välja. Midagi jääb albumi esimeses pooles puudu -- kui see oleks ainus omanäoline eksperimentaalkitarrialbum ilma pääl, siis võiks ennatlikult järeldada, et kitarr on üks piiratud instrument -- kuivõrd ei suuda selgitada, mis asi see eksperimentaalsus õigupoolest on. Akordide järgnevus on tajutav, ent selles puudub sügavam tähendus -- ei vormu kuulajale tajutavaks asjaks. Tõepoolest, siin on tekstuuri, ent selles puudub täpselt viimistletud elu ja kandev dünaamika erinevalt Robert Fripp'i omast; teisalt ei lasku artist Kenji Hainio kaootilis-meditatiivsesse kitarripainesse ega Glenn Branca kordusel põhinevasse hüpnootilisse totaalhelikambrisse. Tõsi, alates seitsmendast loost asi paraneb -- energia võimestub, lõhub elevandiluust torni, artist lõpetab oma naba imetlemise ning annab kõhetule traadist vaimule lõpuks keha. Aga ka selles formatsioonis toimub lõpuks mandumine. Eesmärgi täitmise ülesandest lähtudes ei suuda küüru ületada -- jäädes poolikuks, jäädes miskiks.