Laurel 2 -- Brazil (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Downtempo
• Dub
• Electronic music
• Breaks
• Big Beat
• Jungle

Brasiilia tähendab maailma suurima jõe ja vihmametsa asukohta, kus külastajat jõllitavad tuhanded silmapaarid, keda ise heal juhul märkad vilksamisi. Nad on valmis sind ründama, sind ära konsumeerima. See on koht, kus võid märkamatult ära eksida. Erinevalt päris elulisest olukorrast ootan alati, et mõni kunstiline taies -- ennekõike muusika -- võiks mind ära eksitada. Eesti rahvapärimuses on ka taoline metsavaim esindatud (lõuna murretes kõlab see veelgi lahedamalt -- "essütaja"). Muusikaliselt jõudis näiteks Tont oma esimese kümne üllitisega selleks reinkarneeruda -- Siim Kuusemäe muusikas oli seda fluidumit ja kergust, seda teispoolsusse kaldumist ja isegi lunastust algallikasse lahustumisel. See on midagi sellist, mida sa koged sügavas unes justkui kõige valusamatest alateadvuskihtidest selguseni jõudmisel. Ärkad üles, ning näiteks armastus, kellest oled rumaluse tõttu lahku läinud, kes kaob su käte vahelt kui Eurydike; või oled muusikapoes ning kuuled imaginaarset ideaalpopi albumit, kuid see libiseb su näppude vahelt (minu puhul kangastus My Bloody Valentine'i EP; aga ka anonüümseks jäänud Eesti artisti ebamaine laiv. Mulle tundub, et Laurel 2 püüab sellel 12-loolisel taiesel samast mõistestikust kasu lõigata. Eks ta lõikabki edukalt -- troopilisest palavikust nakatunud valdavalt madalsageduslikud biidid häälutuste saatel loodust ja lootust esile manamas. Kui see album oleks loodud näiteks aastal 1982, annaksin 11/10 -- praegu vähem. Keegi urineerib vahelehel -- nojah, vähemalt taipu on, et ei tee seda Amazonas'e voogudes. Lisan parimate albumite edetabelisse AD 2024. 8.0 (7.5-8.5)

In Vitro -- Ghostwriters on the storm (2024)

Soundsphere

• Minimal synth 
• Experimentalism 
• Kraut-techno 
• Ambient dub 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• Avant-garde 
• Progressive electronic 
• Micronoise 
• Psychedelic 
• Organic electronica

Eksperimentaalelektroonika varjulisematel aladel paarutav 5-looline üllitis ühendab minimal synth’i pealtnäha lihtsakoelise rütmika (jäigalt programmeeritud sekventserid loovad hüpnootilise struktuuri), ämbientmuusika dünaamiliste ruumipannoode põkkumised (millesse ilmuvad ootamatud, justkui kosmilisest tühjusest pärit helilised sähvatused), musique concrète’i tekstuurid (pärishelide ja tööstuslike sahinate segunemisel tekkinud orgaanilise-mehaanilise dünaamiline stiihia) ning krautrokist mõjutatud perifeersed modulaarvood (peenetundeliselt kriiskavad sündid, filtreeritud müra). See on teos, mis ei lase end hõlpsasti määratleda, liikudes ühest raskuskeskmest teisse. Mehhiko artisti taiest kuulates meenub kompromissitu natuur Conrad Schnitzler, kes liikus üldisemalt konkreetsemale krautrokk-liikumises -- elik stiili pioneerina kaugenedes sellest, tõrjudes stiili motoorset (kaasahaaravat) konventsiooni, luues elektroonilist abstraktsionismi. See on eksperimentaalne rokk lagundatud kujul -- näiteks "Dismnesias" ja "Migraciones" oma hüpnootilises sügavuses meenutavad Kraftwerk'i ja Neu! monotoonseid rütmistruktuure, kuid need on digitaalselt hägustatud ja häiritud, justkui pelgad varjud algsest Apatši(rütmi) koopast. See on näide deterministlikust loomisaktist, kus järgitakse rangeid produtseerimispõhimõtteid, et luua delikaatseid emotsioonidest laetud teoseid. Küll mehhaaniline, ent mitte steriilne. Ainus žanriline erand on ämbientsesse dub'i sukelduv "Fonos". Kokkuvõtvalt pakub see intellektuaalselt väljakutsuv taies meeldivat pingelõdvendust eksperimentaalse eelduse ja psühhedeelse väljundi vahel. 8.5 (8.0-9.0)

Fabio Keiner -- ME'ARAT HA-TEOMIM - The Twins' Cave (2024)

Enoughrecords

 

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Ritual ambient
• Experimentalism 
• Drone
• Sound art 
• Avant-garde
• Sound poetry 

Teeneka Austria helieksperimentaatori Fabio Keiner'i 5-looline taies on inspireeritud Jeruusalemma lähistel asuvast Te'omim-i nimelisest karstikoopast, mis on immutatud unustatud ajaloo ning antiikse müstikaga. Ta sukeldub sügavale ämbiendi ja droonmuusika vahelisele hämaralale, kus heli ise muutub ruumiks ja kus aeg taandub igavikulise tunde ees. Tulenevalt droonmuusikale omasest madalsageduslikust resonantsist on heli tõepoolest väga minimalistlik, ent ometi loob kaikuvat avarust ämbiendile omase ruumitunnetusega (mis samas ei ole otse kuulaja ees, vaid tunnetuslikult kusagil eemal). Väreleb pealtnäha abstraktses lihtsuses, ent luues küll ja küll ja küll sügavust. Naishäälutuste müstilised kajaefektid loovad tunnetuse, nagu kõlaksid need väljaspool tavapäraseid dimensioone, meenutades kadunud tsivilisatsioonide kõnet või isegi midagi sootuks ebamaist. Need ei ole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid viitavad millelegi sügavamale -- ajaloo, religiooni ja metafüüsika põimumisele. Need kõlad üldjoontes on rahustavad, kuid peidavad ka tumedamat alatooni, viidates spirituaalsele narratiivile, et üleloomulik sisaldab eneses hirmutavat. Näituseks eelpoolmainitud naishäälutused muutuvad aeg-ajalt pahaloomuliseks, ilmselt peegeldades monoteistlike religioonide juurde kuuluvat narratiivi vagade inimeste kiusamisest vanatühja poolt. Rütm -- kui see ka harva ilmub tavatul kujul -- mõjub läbi helimaastiku karstikoopa lakke kogunenud veepiiskade tilkumisena. See ilmneb taju piiril viirgava impulsina, mis pigem kujundab helikeskkonda, kui et annab sellele konkreetse struktuuri. Seega on album pigem ruumiline kogemus kui tavapärane muusika: see ei voola lineaarselt, vaid paisub ja kahaneb, muutudes peaaegu hingavaks organismiks. Fabio Keiner'il on õnnestunud meisterlikult manada olevat ja sõnada olematut, ähmastada öeldava ja öeldamatu piire. Tulemuseks on suurepärane album, mis on korraga õrn ja ähvardav, rahustav ja rahutuks tegev. Olles puhastav ning meelde tuletav, mis on inimelu juures esmase ja mis on teisese või kolmanda tähtsusega. 8.5 (8.0-9.0).

~ jon patch ~ -- Pacific Blossom (2024)

Dawn of Darkness

• New Age 
• Progressive electronic 
• Art rock 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Organic electronica
• Progressive rock 

See album on kummardus ajale, mil elektrooniline muusika püüdis korraga olla nii transtsendentne kui ka kergemat kuulamiskogemust pakkuv. Siin sulanduvad 70ndate lõpu ja 80ndate alguse New Age’i mõjud pehme progressiiv- ja kunstroki esteetikaga, moodustades tervikliku, sujuvalt voolava helimaastiku; parimatel hetkedel joondudes tangerinedreamiliku ruumielektroonikaga. Helipilt on täis helendavaid sünteetilisi akorde, mis ei häbene 80ndate juustusust. Mõnes loos kerkivad esile õhulised robertfrippilikud kitarrikäigud, mis ei pooseta, ent lisavad tervikusse särtsu. Täpsemalt kitarriroll on pigem õhuline ja impressionistlik -- need ei ole rokilikud rifid ega ka jätsulikud elemendid, vaid pigem kunstroki esteetikast lähtuvad laiendused. Albumi helikeel on läbimõeldult terviklik, vältides liigset eksperimentaalsust. Oluline ei ole mitte ekstreemsuste otsimine, vaid ühtse atmosfääri hoidmine. Isegi kui mõned meloodiad võivad olla ettearvatavad, on nende mõju justnimelt selles, et nad kinnistavad kuulaja meeleolu. Olles ühtlasi ka kosmiline tähendab see, et ruum on korrastatud, st korrapärane ehk kosmeetiline. Kosmos on kosm(eet)iline. Mis samas ei tähenda, et eksperimentaalsemaid hetki üldse siin ei oleks -- lihtsalt jäädes eelpoolmainitud kontseptsiooni varju on see edukas taktika jagada asjad seesugusesse proportsiooni (Sakuraku-nimelises kompositsioonis esitletakse abstraktseid helindeid ja antiemotiivset lähenemist. "Blossom - A Title Screen" jahmatab keskaegse flööti soleerimisega mahedate loodushelide keerises). Kokkuvõtvalt ei ole see revolutsiooniline kuulamine, aga pole ka pealiskaudne nostalgia. Pigem on see hoolikalt kureeritud pilguheit minevikku -- ajastusse, kus muusika võis olla korraga nii õrn kui suursugune, nii rahustav kui ka elevust tekitav. Artist ei suru peale, vaid loob ruumi. Iga kuulamisega album avardub millekski suuremaks ja kvaliteetsemaks. 8.0 (7.5-8.5)

Rudemares -- Yggdrasil (Verđandi II) (2024)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Avant-blues 
• Hard bop 
• Post-bop 
• Improvised noise

Alexis Perepelycia (elektroonika), Luis Conde (altsaksofon) ning Ramiro Molina (elektrikitarr) doseerivad ekstaasi mõõdetud täpsusega, alustades hillitsetult, liikudes ning lisades kihte ja mustreid intensiivsemas tempos. Tundub, et selle tormilise (ratsionaliseeritud protsess loomulikult!) jätsu kehandi all roomab bluusi laama tänu Ramiro Molina slide-kitarri manipulatsioonidele. Hea muusika eelduseks on instinktide olemasolu, st nälg midagi ise ära teha, omada usku ja elujõudu. Õppida ja kogeda seda, mida veel pole suudetud teha. See on sageli põhjuseks, miks paljudel ansamblitel ja artistidel on esimesed albumid kõige elujõulisemad. Kui valida elujõu ja rafineerituse vahel, siis valiksin esimese. Seda 13-loolist taiest kuulates - neid leidlikke helilahendusi, intensiivseid sõna otseses mõttes raskusjõu all ägavaid kooskõlasid ja siis stiihiliselt üksteisest (osaliselt) lahtimurdvaid osiseid nautides - elab trios müüt jätsu jätkuvast väljendusrikkusest ja uute territooriumite koloniseerimisest. Meeste mängus on pinge, pillide helid lähenevad ja suubuvad üksteisesse. See on ühtse löögirusikana sellesinatse jätsu müüdi rafineerimine. 8.5/10

Interpretace -- Ich kann ohne Esel nicht sein (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Neoclassical 
• Electronic

Viljakate Tšehhi industriaallegendite-kultuseksperimentaatorite järjekordne taies avab taas kitsukesi uurmeid ning võimendades nähtamatuid perspektiive ja pelki nihkeid. Kui see teos oleks mõne (konventsionaalse) rokkansambli repertuaarist pärit, siis räägitaks ilmselt üleminekuperioodist. Industriaalmuusikas seda probleemi pole -- võetakse seda, mida võtta annab. Teisalt see lähenemine kahtlemata esitab väljakutse teha sidusat teost ning vältida pealiskaudsust ja pelka eklektilisust. Kultuurijäätmete kuhjamine ja ümbertöötlemine, avatud situatsioonide loomine ja selles dogmaatilise identiteedi edasilükkamine. Nii et -- kes või mis on see eesel, kelleta rühmitus ei saa hakkama. Vastused võib-olla peituvad eri žanrites ja meetodites, mida siin kasutatakse nihete teostamise ja protsesside juhtimise platoodena, et vältida kategoriseerimist ning luua konstruktiivset meelesegadust. 8.0/10

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Superplasticfantastic -- Atlas (2024)

discos sentimiento

• House pop 
• Alternative dance 
• Club dance 
• Electronic pop 
• Italo disco 
• Easy listening 
• Techno pop 
• Disco house

Ebaõiglus valitseb universumit. Iga olend toitub mõne teise agooniast; hetked kihutavad nagu vampiirid aja aneemia peale; maailm on nutunõu. Selles tapamajas on käte kokkupanemine või mõõga tõmbamine sama asjatud žestid. Nõnda väitis üks Rumeenia filosoof. Võib-olla sellele morjendavale kirjeldusele vastukaaluks sobib see 9-looline lustakas, pealiskaudne ning kergemeelselt rütmikas taies, mis kehastab elu kui diskosaali, elu kui sünteetilise disko pidu. Pidupäeva viisil, et justkui homset ei eksisteerikski. Diskomuusika, mis oli hüljanud pärisorkestrid ja -pillid ning asendanud need süntesaatorite ning sekventseritega; liikudes retrolikes valgusvihkudes 80ndate alguse ja 80ndate lõpu stiiliarengute vahel. Italo disko, hauss ning tehno kohtuvad, sulandudes ja pildudes valgusküllaseid helke. 7.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Marek Bartůněk -- The Yakutia Incident (2024)

Insectorama

• Ambient dub
• Tech-dub
• Electronic music
• Deep techno
• Ambient techno
• Deep dub

 
Nelja looga plaat Ühendkuningriigi artistilt on helipeegel, mis süüvib elektroonilise muusika hüpnootilistesse korduvustesse. Siin välditakse valjust ja dramaatilisust, vulgaarsust ja pateetilisust; selle uneleva voo tugevus peitub nüanssides, mille iseäralikuks eelduseks on see, et meloodia piirjooned on ähmastatud ämbientlikuks taustaks. Olles mässitud sellesse kussutavasse vaipa omandavad tehno ja dub pehmema kõla, millele aeg-ajalt aitavad veelgi enam kaasa pelgad loodushelid ning lindisahinad ja vinüülikrõbinad (ülalpool mainitud žanrite esindajad hakkasid võimendama ja integreerima neid salvestustehnika sageli soovimatuid kõrvaltulemeid muusikasse). Voolates helijõena, millest ikka ja jälle kerkib midagi meeleolu mõjutavat esile -- ja kui ei tulegi midagi uut, siis tulemus tundub sellele vaatamata hea. Kuigi masinatega loodud muusika, on selles nii emotsionaalset kui ka ruumilist sügavust, vormides kuulaja muljesse orgaanilise tunde. Sobib ideaalselt hilisõhtuseks kuulamiseks, kui päevamüra on haihtunud ning maailm tundub natuke aeglasem. Või -- aeglustame ise seda hommikul või päeval kuulates. 7.0/10

Narkhiil -- Bloodlust (2024)

Bandcamp

• Dungeon synth 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Fantasy music 
• Dark ambient 
• Martial industrial 
• Drone
• Dark synth
• Black metal 

Eesti artisti Narkhiili 10-looline üllitis viitab aeg-ajalt keldrisündi algallikale -- teise laine black metal'i atmosfäärilistele elektronulmadele. Sellega loomuldasa kaasnevad Tolkien'i loodud fantaasiad, keskaja nostalgia, sõjaindustriaalmuusika varjud, eksistentsialistlik gooti hääbumisesteetika (mis kohati võib muutuda nartsissistlikuks liialduseks). Kui parafraseerida Rumeenia mõtlejat Emil Mihai Cioran'it, siis ainsad, kelledel siin ilmas on põhjendus kohe suremiseks, on optimistid. Pessimistidel ei ole milleski pettuda, rääkimata küünikutest. Kõik jäljed tsivilisatsioonide hävimisest kaovad vähem kui 10 000 aastaga, olles vaid üks tuim akord paleontoloogia prügikastis. Teisalt jälle -- mida muud see reinkarnatsiooni idee ongi kui intellektuaalne seletus energia jäävuse seadusele. Dungeon synth on säherdune muusikastiil, mis 90ndatel kogus märgatavat populaarsust, ent nullindatel jäi üksikute entusiastide vedada; et kümnendatel taas elustuda. Narkhiil kasutab mõnes loos maitsekalt trummeldamist ("Blood Wine"), et veelgi ilmekamalt osutada algallikatele. Saatan peitub pisiasjades -- sellel taiesel on kõik paigas. Näiteks hobuse hirmutamised või kujutab see põrgulise hirnatamist, lisaks kurvameelsusest läbiimbunud droonhelid (funeral doom'i mõjud) ja kellamäng; või siis vastupidise emotiivse intensiooniga elektroonilised mürinad ja teravad efektid. Korralik ja sünnis taies, mille mängimist keskajal äkki ei oleks mõistetud teotusena. Sellises koguses verejanu kostub siit üllitiselt, mis on normaalne elus edasi minemiseks. 7.5/10

Joan Lavandeira -- Pain Recordings (2024)

Pueblo Nuevo

• Avant-garde
• Musique concrète 
• Sound art 
• Progressive electronic 
• Experimentalism 
• Drone 
• Abstract
• Electronic music 
• Ambient 
• Micronoise 
• Ambient drone 
• Spoken word 
• Indietronica 
• Ambient dub

Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all üllitatud 10-looline taies Barcelona artistilt kannab valule viitavat pealkirja (samuti sisaldab ühte lugu, mis tegeleb valu dekonstrueerimisega). Üks antiikaja tark väitis, et kui inimene suudab naudingutest vabaneda, siis ta enam valu ei karda. Võiks ju arvata, et naudingute pool kuulub popmuusikale; ning sellest johtuvalt naudingute osakaal väheneks diametraalselt popist kaugenedes. Ilmselt ei ole see käsitlus nii mustvalge -- nagu seegi, et inimestel on erinev valulävi ning subjektiivne arusaam heaolust ja hüvest (mille üheks koostisosaks võivad olla naudingud). JL ehitab samm-sammult oma väikest ent sidusat universumit, tulles perifeersete helide ja helikunsti vallast, ka jäädes enamasti sinna; kuigi liikudes aeg-ajalt sealt väljapoole (seeläbi süstides dünaamikat tervikusse). Näiteks loos "I saw a star" tuuakse IDM'ilike ja inditroonika kõrvale progressiivelektroonika elemendid sisse, mis süstivad kompositsiooni Saksa kosmilise muusika fantaasia seemneid. Sõnal "kosmos" on etümoloogiliselt sama juur sõnaga "kosmeetika", mis osutab korrastatusele. Korrastatus antud taustsüsteemis tähendab hunnitult puhkenud, loogiliselt ja sidusalt kasvanud helisüsteemi, mis surub alla valu leebemate pingeseisundite tekitamisega, pakkudes sinna vahele ka naudingulisi rõõmusünapse. Võtame loo "Labyrinth 79''", mis algab ämbientse dub-plõksumisega, millele aegamööda lisandub ja võtab juhtohjad üle hakkiv katedraalioreli droon, mille sügav kurblikkus ilmselt rõõmustaks tõsisemaid funeral doom'i fänne. Lõpptulemuseks on ekstaas. Samasugust pöörast vurrkannu elliptilist pöörlemist võib täheldada loos "Pasión Vergüenza Rabia Dolor", milles lisatakse ämbientsesse produktsiooni elektroonilised piipitamised, madalsageduslikud industriaalmürad-droonhelid-krõbinad, ent tulemus on taas orgastiline. Rõõm ei tähenda siin popilikku trillerdamist, vaid kaemuslikult heade esteetiliste valikute tegemist ning ideede täitmist helide aktualiseerimise, kombineerimise, vaheldumise ja vahendumisega. Üks parimaid asju, mida olen kuulnud AD 2024. 9.0/10

CLOUDWARMER -- Nostalgia For a Future That Never Happened (2024)

blocSonic/Bandcamp

• Downtempo
• Trip-hop
• Hip-hop
• Electronic
• Jazz
• Cinematic
• Spoken word
• Sampledelic
• Easy listening
• Big beat
• Radiophonic art
• Experimental pop
• Synth-funk
• Downbeat

 
Eddie Palmer on tagasi. Kui ta varem tegi projekti CLOUDWARMER kahasse koos Brett Zehner'ga, siis nüüd mees näikse tegevat üksi. Ega siis sellepärast projekti muusikaline kvaliteet ei ole langenud -- kohati tundub, et kütet on isegi juurde valatud. Põhivalem on ikka üks ja sama nagu ühele ontlikule artistile kohane: downtempo'lik põhi, milles tooni annavad paksukoelised roomavad suitsused rütmid, mille taamal toimub oi kui palju! Loetelu läheks tõepoolest pikaks (kes artisti varasemat loomingut teavad, siis teavad ka, mida siit oodata!). Vahel rütmid muutuvad sünteetiliseks funk'iks, mis tähendab juba kvantitatiivset hüpet. Palmer'i loodud muusika põhiintriigiks on vormi ja väljundi erinevus. Kui eeldataks, et seesuguse mahajahutava muusika loomusest tuleneks justkui kergem pealiskaudsem helikeel, siis tegelik tulemus on tõepoolest ekspressiivse heli saatel sügav ja eksperimentaalne. Tema kodulinn Suur Õun ning albumi koduplaadifirma blocSonic tähendavad räppi, ning siin on seda kratsimist-kriimustamist. Kasutaksin sama väljendit, mida legendaarne John Peel kasutas The Fall'i kohta -- alati samasugune, alati erinev. Eddie Palmer lihtsalt laob varasemaga võrreldes natuke erinevalt, aga klotsid iseenesest eeldusena on juba mõjusad -- see näitab ka artisti tarkust valida välja need õiged, need mõjusad helindid. Rääkides pealkirjast -- jah, kuivõrd varasemate vihjete põhjal olen aru saanud, et artist oma vaadetelt on pigem vasakpoolne, siis võib arvata, et see tulevik, mida ta ette kujutas, oleks olnud koos demokraatlikku partei valitsemisega järgmisel neljal aastal. Võib olla, et just selline pingeseisund inspireerib looma teravamat helikeelt! Ühesõnaga kuulake seda 20-loolist taiest -- see on moodne amerikaana. Teisisõnu -- selles muusikas annavad tooni nii tunded kui ka ratsionaalne tuum, ent miski ei kee üle pea (aeg-ajalt võiks asi mängu huvides isegi vulgaarse(ma)ks muutuda!). 7.5/10

Sqvire -- Extradimensional 召喚 (2024)

Miami Palm

• Slushwave 
• Vaporwave 
• Ambient pop 
• Dreamwave 
• Chopped and screwed 
• Sampledelic 
• Electronic

Kanada plaadifirma Miami Palm'i all üllitatud taiese narratiiviks on lugu maagist ja tema õpipoisist, keda ta kohustas koguma metsloomi erinevatest dimensioonidest, et alustada sõda -- selle asemel sell hoopis keskendus naistele, mistõttu karistuseks muutus veerevaks hiiglaslikuks lumepalliks, mis kutsus esile maailmalõpu. Vahemoraal sellele oleks -- täida oma kohust! Teisalt kuulates seda sulnist unelevat muusikat tuleb nentida, et see pigem annab edasi noormehe lembehetki pruudiga. Lõppmoraal oleks -- tegele armastuse, mitte sõjaga! See, kui mateeria on hingestatud, toob vaimu ülevuse -- tõstab inimese üllate ideedeni nagu armastus, eneseohverdus, hoolimine, lojaalsus, truudus, headus. Kuivõrd ka helilained on mateeria, siis hea muusika tagatiseks on hingestatus kui emanatsiooniprotsessi kogemus. Võttes arvesse Sqvire'i muusika kõrget unenäolisuse määra tuleb möönda, et budistidel ja (uus)platonistidel on õigus, et hinged taassünnivad ning tuginevad anamneesile. Artist tuleb kusagilt kõrvalt ning suunab selle unenäolise - vaat et müstilise - voolu otse kuulaja kõrva, aktiveerides arusaama, et kust me tulime ja kuhu me kunagi läheme.

c4 -- Synapse Propositions (2024)

Sub 65 media

• Club dance 
• Lo-fi 
• Electro-house 
• Electronic music 
• Tech-house 
• Ambient techno 
• Lobit 
• Funk house 
• Tech-electro 
• Acid electro

Netiplaadifirma Sub 65 media all üllitatud 4-loolise taiese allalaadimismaht on vähem kui 4MB (teisalt jälle albumi pikkus ulatub 25 minutini), mis kaude osutab plaadifirma eesmärgile üllitada hästi madala resolutsiooniga ehk lobit-muusikat. See on intrigeeriv eeldus selleks, et edastada klubimuusikat läbi "paksude kardinate". Leibeli reklaamlause eks-Twitter'is "Sünapsid tulistavad kõigist silindritest" kõlab ju hästi. Ka kõlab hästi seetõttu, et sellel on tõeväärtus -- kuivõrd üllitis kõlab iseenesest hästi. Siin klubimuusika (maailma)hing on kiiranud sagedusi, et seeläbi leida endale koht nii ajas kui ruumis. See maailm kehtestab end ennekõike põrgulikult hüpnootiliselt funky tehnohausi najal avaloos "computer says hi" (hakkab isegi meenutama ühe musta superautoga seriaali tunnusmuusikat); ning teisalt lõpulugu "canadian dandelion", kus ühildatakse omavahel sulnilt ämbient ja tehno: nii et lõpuks ei joonistu mällu ei ühe ega teise piirjooni; kuivõrd ülenedes millekski enamaks ja kõrgemaks kui algosakeste summa. Sinna vahele mahub 55 sekundiline ning 6-minutiline lugu -- neist viimane ("Threads") podiseb sugereeriva tehnoelektrona, doseerides hapet sel määral nagu hüperagathon ise on ette näinud hingesfääris võnkumiseks.

Humanfobia -- RINGU リング (2024)

Internet Daemon/Phantom Tapes/LOUDsilence/Let's talk Figures/Jamendo/Get your genki

• Witch house 
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music 
• Dark synth 
• Trianglecore 
• Conceptual

Witch house'i žanrina võib pidada tumeda muusika ürgkujuks, mis ilmselt oli olemas ja mõjustas enne kui sai ilmsiks nullindate lõpus-kümnendate algul. Visuaalselt spekuleerisid artistid kolmnurkade, tagurpidi ristide ja teiste kujunditega ning samuti kasutati ebatavalisi kirjamärkide kujundusliike ja esoteerilist väljendusviisi. Muusikaliselt kaasati eri stiile, kuigi põhivundament valati tumeämbiendist, gootilikust neoklassikast ning aeglase(ma)ks keeratud okultsetest tumetehnorütmidest. Huvitav on, et stiil hääbus suht ruttu (nullindate keskpaigaks); ent näikse, et mõnele artistile on tänuväärselt vajutanud kinnisideelise jälje mällu ja tajju. Jutt käib Tšiili duost Humanfobia ning nende kureeritavast netiplaadifirmast Cian Orbe/Internet Daemon, olles nii koduks endale kui veelgi enam teiste artistide muusikale, kes - tõsi küll - osalevad pigem kogumikel. Kogumikud on loomulikult ajendatud tumedast (pop)kultuurist -- peamiselt õudusfilmidest ning üleloomulikust müstikast. Käesolev album on ajendatud Jaapani õudusklassikast "Ringu" (1998), mille põhiobjektiks on neetud VHS-kassett. Eks osaliselt tänu sellele on needus kandunud edasi ka muusikasse: ennekõike vaporwave-nimelise stiili vahendusel, mille üheks alažanriks näituseks on VHS-wave. Sellel 8-loolisel võib kuulda nii sämpleid filmist, kõrge ja madala resolutsiooniga rütme-sagedusi: viirastuslikkus ilmnebki reaalsuse moonutusena-seestumisena. Näiteks seegi kui nõiahauss võib korraks omandada süvahausi parameetrid, et seejärel nihkuda kuhugi mujale selleks, et taas kangastuda ("The Horror Call 7 days for Die"). See dünaamilisus teebki Mist Spectra ja Sabila Orbe muusikalise pingutuse naelutavaks. Kui hääbumise eikuhugi ja muutumise eimillekski meeldetuletamine, kuivõrd püütakse nii filmis kui muusikaliselt taandunut tagasi manada.

Tiago Morais Morgado -- Music For Motion Picture (2024)

MiMi

• Contemporary classical
• Art music
• Minimalism
• Conceptual
• Orc music

Sellel 8-loolisel taiesel on kuus lugu komponeeritud keelpillinelikule ja kaks sooloviiulile. Nagu ühes targas raamatus --parafraseerides -- öeldi, et muusikastiilide kirjelduslik kategoriseerimine on alati suhteline ja kontekstuaalne, sest žanrite tunnusjoonte lakkamatu muut(u)mine ei luba stiilidele püsivat identiteeti omistada. Ehk siin siiski saab, kuivõrd samasse kategooriasse kuuluvad instrumendid paratamatult genereerivad sarnaseid tämbreid ning kõlaloogikat; teisalt märksa intrigeerivam on taotlus filmi helindiks vormimisele -- milles kuiv, esmakuulamisel isegi igav ent obsessiivse käiamisega seda ületav helikeel annab tervikule kummastava dünaamika. Tõepoolest, kohati tugevalt krigiseb ja on kriipivalt kuiv - kui masina värgi osised täidetud peenest kõrbeliivast. Sellele vaatamata (või vastupidi - tänu sellele!) on täheldatav nii sisuline avardumine kui arenemine, milles segunevad omavahel ülevus ja norutunne.

Dominykas Niaura -- Bevietystė (2024)

Electron Emitter/Bandcamp

• Art pop 
• Deep techno 
• Shoegazing 
• Sampledelic
• Experimental pop 
• Dub 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Post-rock 
• IDM 
• Indietronica 
• Ambient pop 
• Avant-pop

Leeduka Dominykas Niaura teine album -- pärast viieaastast pausi sama maa netiplaadifirma Electron Emitter'i all. Muusika, mida nimetaksin transgressiivseks indiks -- avatud uste ja akendega; avatud peaaegu kõigele. Ühes loos mängib eepiliselt aeglane, ent raskete klaveriakordidega lugu tänavaaskelduste taustal -- või siis vastupidi. Või siis meisterlik tuulekellade kilin-kolin madalate basside kohal, millele hiljem lisanduvad oreli impro ning sõnaline pool. Pisikesed elemendid, ent täpselt ajastatud ning doseeritud. Üks lugudest läheb väga diibiks kätte läbi süvatehnoliku tunneli. Tuletab meelde sama liini artiste Eestist nagu Myrakaru, varane Galaktlan ja Uni. Tänapäevane indi tähendab loomulikult ka sämpledeelse elemendi ja mutantkingapõrnitsemise esindatust. Isegi konkreetmuusikale suudetakse anda eepiline mõõde. Kõik see avardab emotiivselt fooni, aga ka annab lootust, et muusikas ei ole veel kõik ära öeldud -- võib edasi areneda. Üldistades -- leedukate oma Seefeel või Paavoharju (oleneb konkreetsest loost või vaatenurgast). Väga kõva album! Uksi ja aknaid ei õnnestunud riivi panna. 

Traqueurs de Combes -- I.G.W.T (2024)

Nowaki Music

• Art pop 
• Organic electronica 
• Indietronica 
• Motorik 
• Experimental pop 
• Neokrautrock 
• Kraut-techno 
• Chamber pop 
• Post-rock 
• Avant-rock 
• Electronic 
• Glitchtronica 
• Ambient 
• Modern classical

Avalugu "Alex in Morty's Chapel" juhatab kenasti kätte otsa, mida sellelt 9-looliselt oodata -- laia tõmbega imekaunid orkestratsioonid, mille all pulseerib krautrokilik elektrooniline motoorika, mis tasapisi kaleidoskoopilise spektrina hakkab kuju kaotama, et samadest elementidest uus moodustada. Järgmistes lugudes on nii tempo aeglustumist kui unenäolisuse kasvu. Põgus heli. Pelk ettekujutus -- piisab ainult sellest, et liikuma ja kasvama hakata. Kohati tundub, et kuulajana tajud üksnes mõtte jõudu -- gravitatsiooni ei eksisteeri, on helifraasid, mis näikse pärinevat tundmatu päritoluga planeedilt, kus kehtivad teistsugused füüsikalised reeglid -- kui üleüldse. Marc Jolibois'i erakordsus artistina käesoleval seisneb tavatus lugude ülesehituses -- teadlikkuses hoida eemale sarnasusest teiste artistidega ja tõrjudes klassifikatsioone ning samas hunnitult säilitades ja kasvatades oma loomingulist tuuma. Teisalt jälle -- ei ole see pelk võõraks tahta jäämine ja olemine -- pigem kui äraspidine platonlik varjude märkamine, ent varjude omanikest targu distantsi hoidmine. Mida vähem jõudu rakendades, seda paremat tulemust saavutades. Imetabane -- nagu arvustusest olete juba aru saanud.

Day Of The Triangle -- twencen drag party (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Jungle 
• Breakcore 
• Progressive electronic 
• Drum and bass 
• Kosmische Musik 
• Acid techno 
• Electronic music 
• Psybient
• Alternative dance 

Kõigepealt -- miks peaks hankima Trash'ilt kassetti? Plaadifirma Trash Can Dance'i versiooni B-poolt palistab üks lugu ("acid") rohkem kui Bandcamp'i omal -- lisaks on see veel pikk lugu, lisaks veel väga hea lugu. Ütlen kohe ette ära, et taiese parim (aga A-pool ei jää teps maha). Halb on see, et lindid on praeguseks hetkeks ilmselt juba otsas (aprillis välja antud). Tartust pärit ühemeheprojekt Day Of The Triangle on kahtlemata siinkirjutaja lemmikartiste Maarjamaalt. Oli üllatus, et taies algab tõupuhta trummi ja bassi biitidega. Tavaliselt selle rütmid muudavad mu ettevaatlikuks, kuna ei pea antud stiili esindavaid artiste kuigi fantaasiaküllase mõtlemisega õnnistatuks (ise kasvasin selle stiili nautimisest 90ndate lõpus välja, ning naasmine selle manu hiljem on reeglina piirdunud pooletunnise kuulamiskogemusega). Samas teadmine, et DOTT katsetab trummi ja bassi, tekitas kahtlemata elevust -- nt uudishimu, et kas ja kuidas ta suhestab varasemat atmosfäärilist progressiivelektroonikat mainitet rütmidega (samasugune eeldus kehtib nt ka Tondi tegemiste kohta). Aga kõik siis areneb ja liigub -- nii rütmi kui harmoonia kohalt -- steriilne ja nuditud trumm ja bass kasvatab endale eelkäija jungle'i karvkatte, st biidid on karused, tektooniline bass põrkab mudasel pinnal, andes asjale kergelt anarhistliku 80ndate lõpu-90ndate alguse tantsupsühhedeelia vaibi. Teise poole loos lisanduvad ka hea maitse poolele jäävad psybient'i võnked. Analoogsüntekaid on taas hoolikalt näpitud, õigeid valikuid tehtud, andes ülemistele sfääridele räpasema (ja igati tervitatava) mõõtme juurde. Distortion ja feedback resoneeruvad selles -- sageli sel määral, et helipilt vappub korralikult! Mu arust on DOTT isegi Eesti mõistes alahinnatud -- ka see taies näitab taaskord, milleks mees võimeline on. Parafraseerides üht varauusaja filosoofi ja matemaatikut -- see helimaailm on korraldatud parimal moel -- kas just harmooniliselt ettemääratud, küll aga olles (kõikidest maailmadest) üks parimaid. Aasta lõpu edetabelis läheb igatahes siin loosi.