D-Fried -- Images sur la mer (2024)

Phonocake/Bandcamp 

• Progressive electronic 
• Conceptual 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• New Age 
• Dubtronica 
• Post-classical

Õnnestus hiljuti hankida Vangelis'e (kassett)album "Oceanic" (1996) teise ringi poest, mida võiks kirjeldada helitribuudina Vahemerele (kuivõrd Vangelis hellenina on seal üles kasvanud ning sellest igati läbi imbunud). Imetabane, mõtteid ärgitav, puhastav. Ka isiklikult sai kaheksa kuud tagasi Itaalia põhjaosas Aadria mere ääres viibitud -- tõepoolest, isegi seal, Vahemere väikseimas osas, mere maagia vallutas meeled ning osutas, missugune võiks inimese elurütm ja tunnetus olla (aeglasem tempo pluss elu vahetu teadvustamine). Uue Maailma tsivilisatsiooni häll, mis virgutas mõtteid ning andis aimu imetabasusest. Katalaan Jordi Saludes uurib ka mere/ookeani loomust, lähtudes mõttest, et ookeanid ühendavad kõiki mandreid. Album koosneb kahest pikast loost, millede kogupikkus ulatub pea 49 minutini. Algus on hästi päikeseküllane ja sädelev, mis esimese loo keskpaigas hakkab omandama isegi dub'ilikku rütmivarjundit ning tasapisi hakkavad lisanduma tumedamad toonid -- justkui võrdpilt batüskaafi reisist, mis rohesiniselt pinnalt laskub sügavamatesse kihtidesse. Kaldalt kogetuna magus tegevusetus segunemas mere eepilisusega annab helikoele lisataaga, mis antud juhul on kaemuslik -- korrapärane süvitsiminek ja avaruse ihalemine samaaegselt. Kui helipilt hakkab tumedamaks muutuma, siis sugenevad sinna tasakaalustava elemendina atmosfäärilised triibud ja valgust kandvad sünapsid. Tegu on kosmilise üllitisega, ent Jordi Saludes'i universumiks on rohekassinine meri. 8.5 (8.0-8.5)

Qorb'an -- Heimkehr (2024)

Rat Covenant

• Black metal 
• Raw black metal 
• Dungeon synth 
• Depressive black metal 
• Drone metal

See 8-looline album sisaldab elemente ja kombinatsioone, mis tekitavad vaimustust ja soovi naasta selle manu ikka ja jälle. Korrata korrapäraselt selle korda selle kordumatuses. "Heimkehr" on seestunud teekond mustmetalli süngesse tuuma, aeg-ajalt ukerdades koopasüntesaatorite mustavates voogudes. Kontrastid-kontrastid -- kohati kurblikud mõtisklused vaheldumas subliimse tooruse ning meeleheitliku raevu puhangutega. Kahtlemata koopasüntesaatorite osadest, mis toimivad küll atmosfääriliste vahepaladena, on raske midagi uudset leida. Tõsi, proloog on meditatiivne, kuid teised toimivad suures osas üleminekupaladena, pakkudes hingamisruumi raskemate lugude vahel. Tõsi, keldrisündist eraldunud droonhelid ristuvad metalliga, ning tulemus on lummav. Muusika vundamendiks on depressiivsed metall-destilleerimised. Need pole lihvitud või tehniliselt keerukad lood - ning see ei olegi taotlus (pigem vastupidi!). Heli on toores ja rafineerimata, mis kostub kui raevukas ja meeleheitlik möll keldrist korteri ülemistele korrustele. Kitarrid lõrisevad lõikava agooniaga, halastamatu trummeldamine ja häälepaelu sandistav vokaal edastavad meeleheidet. See on  nende nektar. Juba eelpoolmainitud pikkadest nootidest moodustunud orelifoon on tõstetud ülejäänust natuke ettepoole domineerima helipilti, lisades müstikat ning äraspidises pühaduses (ehk isegi õrna funeral doom'i aktsendiga) tasakaalustades agressiooni. Justnimelt autsaiderlik lo-fi produktsioon muudab möllu reaalseks ja vahetuks. Taaskord tõestus, et Rat Covenant-nimeline Saksa plaadifirma ei lase niisama lihtsalt jama läbi. 8.0 (7.5-8.5)

Unsign -- All You Need Is Lo' (2024)

20kbps

• Lobit 
• Hip-hop
• Electronic music 
• Chilltronica 
• Lo-fi 
• DIY 
• Breaks

Legendaarse Šveitsi netiplaadifirma 20kbps (alustanud -- üllatus-üllatus! -- aastal 2002) all üllitatud 13-looline üllitis kannab igati tabavat nime. Päris 20 kbps-i siin ei saavutata, ent 64 kbps on siiski asjassepuutuv. Kõiksugu edetabelite hitid võiksid lõppviimistluses seesuguse redaktsiooni läbi teha -- halvemini nad vaevalt kõlaksid, pigem vastupidi. Kes 80ndate lõpu-90ndate alguse karvase saundiga on kokku puutunud, need teavad, milles peitub kvaliteet. Teralistes hip-hop-tekstuurides ilmneb retrolik alternatiivse muusika vaimsus, k.a Boards Of Canada'le iseloomulike liipavate rütmide sarnasusega. Eelpoolmainitud 80ndate lõpu/90ndate alguse rütmidele on antud teistsugune, mahasurutud kõla -- madal resolutsioon on saavutatud heli läbi digitaalsetest artefaktidest kahjustatud läätsede juhtimisega. Tulemuseks on sugereeriv ruumilisus, mida kohati raputavad arpedžod ja kordustesse uputatud meloodiakatked (millest kostub seapunk'i ja vaporwave'i unenäoline puude). Hip-hop kasvab välja allolevast ebatäiuslikust rütmitundlikkusest, mis tekitab tunde kaotsiminekust digitaalses udus. See album on mänguline simulaakrumitega manipuleerimine, millesse tahtlikult on "normaalse" elu ja muusika ettekujutuses puudujääk sisse istutatud. 7.5 (6.5-8.5)

Sternenspringer -- 2022 (2024)

tonAtom

• Experimental techno 
• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Avant-techno 
• Post-industrial

Gerd Neusser'i ja Jürgen Rieger'i paari kümnendi vanune projekt ammutab inspiratsiooni Warp-plaadifirma eksperimentaalsemast otsast -- noist murtud industriaalsest minevikust läbi imbunud rütmidest ja roostes lootustest (millele Maggie Piimanäppaja pani lõpliku põntsu 80ndatel -- iseasi, kas niigi surevat tööstust kinni pannes ja uut algust võimaldades peaks teda ühemõtteliselt hukka mõistma. Suurbritannia linnad tegid ju mingil hetkel läbi uuestisünni). Matemaatiliste algoritmide sisestamine muusikasse on tore, ent ainult sellest ei saa söönuks. Eelpoolmainitud roostesäbru kohal on süntesaatorite abiga päike sirama löödud, taevas on sinine. Tõsi, kohati muutub asi staatiliseks nagu nullindate alguse niinimetatud intelligentse tantsumuusika puhul -- ekstraheeriti välja teatud essents, mida siis esitleti sadade albumite kaupa (eelmisel suvel veendusin selles jalgpalli EM-i mänge jälgides -- visuaalia ei aidanud ka kaasa; ning kui aitaski, siis võib oletada, et tulemus oli veelgi kehvem). Sternenspringer'i 51 minutit võib asetada kuhugi Autechre'i ja eelpoolmainitud IDM-lataka vahele. Ilmutatakse intrigeerivaid tendentse, ent lõpuni ei juleta kraani keerata või päeva lõpuks püssi paugutada. Aga... enam-vähem korralik põmm tuleb kohast, kust seda ei oskakski oodata -- nimelt loos "Echo Link", kus kohtuvad juustuse saksa träänsi alged ja Autechre'i tesile poole kandev ajutuul. Ülisugereeriv minimalismi ja maksimalismi üleminekuid kaardistav helisüntees kerkib esile loost "Infra Map". 7.5 (6.5-9.0)

Saishō 最小 -- Camomille (2024)

Virtual Soundsystem

• Dreamwave 
• Ambient 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Post-classical 
• Drone 
• Post-minimalism 
• Vaporware

Käesoleva taiese võinuks lõpetada kümne minutiga, et saada muusikaline informatsioon kätte...ent ei ole kindel emotiivse efekti saavutamise osas. Igatahes need lood ei muutu tüütuks 36 minuti möödudes. Ülemine ämbientne kiht paitab siidise puudutusega, alumine pigem klassikalisest muusikast kui süntesaatoripõhisest nostalgiast inspireeritud kiht süstib tumedat tüünust. Nende kahe elemendi läbipõimumisel ilmnebki taiese heliliselt eksperimentaalne ja tundmuslikult emotiivne iseloom. Eelpoolmainitud tüüned loorid loovad gravitatsioonilisi ankruid -- poognaga keelpillide noodid on venitatud välja meeldiva muteerumiseni (nende vahele on seatud vaporwave'i-dreamwave'i aegruumi hägustavad filtrid, mistõttu mingist hetkest alates hakkab muusika meenutama mõnd tagasihoidlikumat funktsiooni täitva masina-mehhanismi õrna suminat). Eelpoolmainitud hägustamisega seoses tekib tunne justkui kõiguks unenäo ja ärkamise vahel. Eks needki määratlused hakkavad konkreetsete helide taamal kaotama tähendust. Sellega seonduvalt taiese eksperimentaalset loomust -- vaatamata pealtnäha aimatavatele struktuuridele ja orgaanilisele helivoo loomuldasa lahtirullumisele -- võibki võrrelda unenägude ennustamatusega (mis lõppude lõpuks on aju enese looming). Kuigi ruumilisuselt võib asja võrrelda Stars of the Lid'i ning tekstuuriliselt varase Brian Eno'ga on see igatahes samm rohkem kirka unenäo poole. Unenägu, millest ärkamine võiks valikuliselt päris raskeks osutuda. 9.0 (8.5-10.0)

Ludwig Berger -- Species Loneliness (2024)

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Conceptual 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Sound art 
• New Age 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Sound poetry

Eelmisel aastal ilmus sakslaselt Ludwig Berger'ilt kaks EP-d -- maikuus "Garden of Ediacara" -- mis koosnes esmapilgul lõbusatest dešifreerimatutest häälitsustest ämbientse muusika foonil. Kaks kuud varem ilmus kõlaliselt kurvem "Species Loneliness", mille narratiiviks olid 70ndate ökoõudusfilmid, kus kujutati teiste liikide loomupäratut liigagressiivsust, kuna inimene oli surunud oma ekspansiivsusega teised liigid talumatuseni. Ludwig Berger suunab nonde linateoste kõhedusttekitava ja ootusäreva hirmu kaasaegsesse leinalaulu kaotatu pärast ja otsingusse selle järele, mida võiks veel taastada. 6-loolisel kõlavad summutatud kompositsioonid, mida kummitavad eelmise sajandi ökoõudus- ja ökogooti filmide kajad, samas kui põimunud välisalvestused tekitavad hingamisruumi. Lood keskenduvad mõistele „liikide üksindus“ -- ökoloogilisele isolatsiooni ja üksinduse vormile. See väljendab koduigatsuse paradoksi, eemalolekutunnet, mis ilmneb meid ümbritsevates maastikes ja keskkondades ning tuleneb looduslike elupaikade kadumisest ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest. Muteerunud sämplitele on loodud ökonostalgia, igatsus tähendusrikaste suhete järele, mis on varjatud antropotseeni varjudesse. Kahtlemata on EP meisterlikult ja intrigeerivalt produtseeritud -- irriteerivus täpsemalt seisneb selles, et on kasutatud helisid, mille puhul ei ole kindel, kas siin üldse ongi kasutatud arvuteid ja süntesaatoreid. Meenutab pigem Bebe ja Louis Barron'i heliriba filmile "Keelatud planeet" (1956) kui kaasaegset ämbientmuusikat. Läbivast vulinast ja värsketest õhusõõmudest rikastatud heli tõi mälupilti Nõukogude filmi "Amfiibinimene" (1962). Märksõnaks üksindus ja eskapism, et olla iseendaga ja iseendale siin maailmas; mida võimendab ja võimestab tehnoloogiline (ja muu) areng. 8.5 (7.5-9.0)

Reversed Bear Trap -- Champions of Modern Sport (2024)

pan y rosas discos/pan y rosas discos

• Experimental hip-hop 
• Avant-hop 
• Electronic 
• Rap 
• Industrial hip-hop 
• Sampledelic 
• Trap 
• Sound collage

Kahtlemata võib seda 12-loolist taiest käsitleda jätkuna 2023. aastal ilmunud albumile "Psionic Youth", millel artist pani püsti mässu steriilse, formaalse ning liigorganiseeritud muusika vastu. Nagu eelkäijale omane, on ka siin põhitähelepanu suunatud hiphopile, ent loomuldasa teiste stiilide mõjuvälja ulatudes (industriaalmuusika, elektro, träpp, müramuusika). Teisalt jälle -- üks asi on kõiksugu stiile ja elemente kokku kuhjata, teine asi on organiseerida buliimia korrastatud ja meeldejäävaks löögirusikaks. Filmist "Saag" koletu piinariista järgi nime laenanud artist kõlab käesoleval võrreldes varasemaga kindlasti organiseeritumalt, isegi banaalseid vimkasid sisse visates (nt kui tõsine räpisekvents käändub süldipopiks). Ka paljude lugude pealkirjad on naljatlevad ja ironiseerivad, mis on ju igati tore -- muusikast peabki ootama mängulisust ja provokatiivsust! Selleni jõudmiseks peab kontseptsioon nii teoreetiliselt kui praktiliselt paigas olema, et see töötama hakkaks. Näiteks kui helikollaaži jms on võimalik maha müüa mitte sellena. Siin see toimib -- isegi kui esmapilgul hullust paarutamisest aru saamiseks ja settimiseks tuleb rohkelt ringe teha. 8.0 (7.0-8.5)

Saguzar -- Total Necro D-Beat Desecration (2024)

Bandcamp 

• Crust punk 
• Black'n'roll 
• Black metal 
• D-Beat 
• Blackened crust 
• Speed metal

Hispaania piiridesse jäävalt Baskimaalt (sealsest päälinnast Bilbao'st) pärit punt kütab kuuma, toetudes äärmuslikuima metallmuusika ja mootorrattakultuuri tegelikkusele ja müüdile. Siin tuleb energia nii Motörhead'ist kui varasest mustmetallist (bändi kirjatüüp vihjab Burzum'ile) ning hardcore'ist -- energiat ammutataksegi mainitet pungi ja metalli vahealalt. Aga on ka tavapärasest kaks korda kiiremini mängitud rokenrolli (Elvis on metalli esiisa?). Ehk isegi Alan Vega't ja Suicide'i on siin kuulda -- vokaali võimendatakse ja pannakse kajama ekstaasis; tõsi, antud juhul raevus (korisevas ja kiristavas vokaalis ei ole tüütut ja piinlikku manerismi!). Seesuguse muusika veenvus pannakse tavaliselt küsimärgi alla siis, kui energiaga välja ei vea; kui ainult, siis aneemiline võib olla nende tüüpide välimus; ent tuleb ka tunnustada Saguzar'i tüüpide oskust idee asjaks vormistada -- igati huvitavat segmenti eritub tohutust energiavoost: introd on ägedad, isegi kidrarifid muutuvad seesuguse surve all millekski irriteerivaks; rääkimata trummidest, mis kaiguvad nagu homset päeva ei tulekski. Võimas kompromissitu muusika, ent sobib mitte ainult metallistidele ja punkaritele. 8.5 (8.0-9.5)

Almufaraka -- Master Of Disorder (2024)

Circum-Disc

• Improvised music 
• Dada music
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Sound poetry

Prantsuse plaadifirma Circum-Disc'i all üllitatud kaheksaloolisel taiesel tekitavad kolm vokalisti-vokaalakrobaati suudega helimaastikke, ning neid toetab trummar. Nad mitte ainult ei vahenda, aga kehastuvad ka ise helienergia kanaliteks. Nende piklikud (ehk ka pilklikud) "ooooooo", "eeeäääöööö", "mhhmhhh" ja-nii-edasi häälutused-oiged-röhitsused on siseelu pinge vibratsioonilised väljendused, iga kääne ja modulatsioon on põgus hetk pidevas muutumises. Need häälitsused (neid võib sõna otseses mõttes tajuda efektidena -- nendega kaasneb otsene tulem kuulaja tajule) mööduvad tahtlikult intellektist ja resoneerivad vastuvõtjate endi intuitiivse tajuga. Ma ju ei taipa venitatud "mmm" tähendust; ma tajun selle laienemist, selle püsivat kohalolekut helikudumis. Kõike seda arvesse võttes meenub, et lisaks kõigele on suu ka seedekulgla algus (äärmuslikemaid helisid võiks siin tõlgendada seedekulgla, peristaltika jms väljendusena). Eelpoolmainitu taamale paigutatud trummar ei toimi mitte jäiga taktimõõtjana, vaid maandusjõuna, rütmilise konkretiseerijana, võimaldades vokaalkatsetustel sidusalt hõljuda, lahustumata puhtaks abstraktsiooniks. Tema pulss ei ole piirang, vaid pigem elutähtis alamvool, ühtlane südamelöök, mille taustal voolavaid häälitsusi kujundatakse. Nii et häälutuste ja löökide koosmõju loob emotiivse pinge puhta kestuse ja "kirjavahemärkide" vahele. Trummari aktsendid ja täidised ei ole lihtsalt rütmiline plaasterdamine; need on energeetilised impulsid, mis interakteeruvad vokalistide heliuuringutega -- mõnikord tõukavad neid edasi, mõnikord pakkudes hetke maandatud peegeldust -- trummar korra loojana. 8.0 (7.5-8.5)

Muscle Mass -- Riders (2024)

Silber

• Breaks 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Sampledelic 
• Deconstructed club 
• Avant-garde 
• Jungle 
• Ambient 
• Post-minimalism

Rikke teadvustamine on samm selle suunas, et probleemi paljastada; samas on see ka inimese surelikkuse nentimine -- osutus liikumisele endast väljapoole. Muusikas rikkele kompositsiooni ehitamine on nihilistlik tegu(mood) -- võrdluses "suurte" kompositsioonidega ei jää see karvavõrdki alla. Deklareeritud suur on sageli väike ja keskmine -- see on võõrdunud tõelisest, see on impotentsete esteetide lahja lõuatäis. USA eksperimentaalplaadifirma Silber Records'i all üllitatud taies ei üritagi "madalat" ja "vigast" ülendada, vaid annab sellele kordustesse uputamisega elutsükli ja hinge. Jungle-rütmid hüplevad ja lõgistavad autistlikku mantrat kuni maabuvad ämbientlikku ja filmilinalikku unustusse. Unustus võib olla lunastus. Selles ilmneb masinlikkus kõrvuti inimlikkusega riknenud kujul -- tehnika (destruktiivsed tootmisvahendid) võimaldab ühtedel saavutada ülemvõimu teiste üle. Make error great again -- MEGA. 7.5 (7.0-8.0)

Laurel 2 -- Brazil (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Downtempo
• Dub
• Electronic music
• Breaks
• Big Beat
• Jungle

Brasiilia tähendab maailma suurima jõe ja vihmametsa asukohta, kus külastajat jõllitavad tuhanded silmapaarid, keda ise heal juhul märkad vilksamisi. Nad on valmis sind ründama, sind ära konsumeerima. See on koht, kus võid märkamatult ära eksida. Erinevalt päris elulisest olukorrast ootan alati, et mõni kunstiline taies -- ennekõike muusika -- võiks mind ära eksitada. Eesti rahvapärimuses on ka taoline metsavaim esindatud (lõuna murretes kõlab see veelgi lahedamalt -- "essütaja"). Muusikaliselt jõudis näiteks Tont oma esimese kümne üllitisega selleks reinkarneeruda -- Siim Kuusemäe muusikas oli seda fluidumit ja kergust, seda teispoolsusse kaldumist ja isegi lunastust algallikasse lahustumisel. See on midagi sellist, mida sa koged sügavas unes justkui kõige valusamatest alateadvuskihtidest selguseni jõudmisel. Ärkad üles, ning näiteks armastus, kellest oled rumaluse tõttu lahku läinud, kes kaob su käte vahelt kui Eurydike; või oled muusikapoes ning kuuled imaginaarset ideaalpopi albumit, kuid see libiseb su näppude vahelt (minu puhul kangastus My Bloody Valentine'i EP; aga ka anonüümseks jäänud Eesti artisti ebamaine laiv. Mulle tundub, et Laurel 2 püüab sellel 12-loolisel taiesel samast mõistestikust kasu lõigata. Eks ta lõikabki edukalt -- troopilisest palavikust nakatunud valdavalt madalsageduslikud biidid häälutuste saatel loodust ja lootust esile manamas. Kui see album oleks loodud näiteks aastal 1982, annaksin 11/10 -- praegu vähem. Keegi urineerib vahelehel -- nojah, vähemalt taipu on, et ei tee seda Amazonas'e voogudes. Lisan parimate albumite edetabelisse AD 2024. 8.0 (7.5-8.5)

In Vitro -- Ghostwriters on the storm (2024)

Soundsphere

• Minimal synth 
• Experimentalism 
• Kraut-techno 
• Ambient dub 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• Avant-garde 
• Progressive electronic 
• Micronoise 
• Psychedelic 
• Organic electronica

Eksperimentaalelektroonika varjulisematel aladel paarutav 5-looline üllitis ühendab minimal synth’i pealtnäha lihtsakoelise rütmika (jäigalt programmeeritud sekventserid loovad hüpnootilise struktuuri), ämbientmuusika dünaamiliste ruumipannoode põkkumised (millesse ilmuvad ootamatud, justkui kosmilisest tühjusest pärit helilised sähvatused), musique concrète’i tekstuurid (pärishelide ja tööstuslike sahinate segunemisel tekkinud orgaanilise-mehaanilise dünaamiline stiihia) ning krautrokist mõjutatud perifeersed modulaarvood (peenetundeliselt kriiskavad sündid, filtreeritud müra). See on teos, mis ei lase end hõlpsasti määratleda, liikudes ühest raskuskeskmest teisse. Mehhiko artisti taiest kuulates meenub kompromissitu natuur Conrad Schnitzler, kes liikus üldisemalt konkreetsemale krautrokk-liikumises -- elik stiili pioneerina kaugenedes sellest, tõrjudes stiili motoorset (kaasahaaravat) konventsiooni, luues elektroonilist abstraktsionismi. See on eksperimentaalne rokk lagundatud kujul -- näiteks "Dismnesias" ja "Migraciones" oma hüpnootilises sügavuses meenutavad Kraftwerk'i ja Neu! monotoonseid rütmistruktuure, kuid need on digitaalselt hägustatud ja häiritud, justkui pelgad varjud algsest Apatši(rütmi) koopast. See on näide deterministlikust loomisaktist, kus järgitakse rangeid produtseerimispõhimõtteid, et luua delikaatseid emotsioonidest laetud teoseid. Küll mehhaaniline, ent mitte steriilne. Ainus žanriline erand on ämbientsesse dub'i sukelduv "Fonos". Kokkuvõtvalt pakub see intellektuaalselt väljakutsuv taies meeldivat pingelõdvendust eksperimentaalse eelduse ja psühhedeelse väljundi vahel. 8.5 (8.0-9.0)

Fabio Keiner -- ME'ARAT HA-TEOMIM - The Twins' Cave (2024)

Enoughrecords

 

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Ritual ambient
• Experimentalism 
• Drone
• Sound art 
• Avant-garde
• Sound poetry 

Teeneka Austria helieksperimentaatori Fabio Keiner'i 5-looline taies on inspireeritud Jeruusalemma lähistel asuvast Te'omim-i nimelisest karstikoopast, mis on immutatud unustatud ajaloo ning antiikse müstikaga. Ta sukeldub sügavale ämbiendi ja droonmuusika vahelisele hämaralale, kus heli ise muutub ruumiks ja kus aeg taandub igavikulise tunde ees. Tulenevalt droonmuusikale omasest madalsageduslikust resonantsist on heli tõepoolest väga minimalistlik, ent ometi loob kaikuvat avarust ämbiendile omase ruumitunnetusega (mis samas ei ole otse kuulaja ees, vaid tunnetuslikult kusagil eemal). Väreleb pealtnäha abstraktses lihtsuses, ent luues küll ja küll ja küll sügavust. Naishäälutuste müstilised kajaefektid loovad tunnetuse, nagu kõlaksid need väljaspool tavapäraseid dimensioone, meenutades kadunud tsivilisatsioonide kõnet või isegi midagi sootuks ebamaist. Need ei ole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid viitavad millelegi sügavamale -- ajaloo, religiooni ja metafüüsika põimumisele. Need kõlad üldjoontes on rahustavad, kuid peidavad ka tumedamat alatooni, viidates spirituaalsele narratiivile, et üleloomulik sisaldab eneses hirmutavat. Näituseks eelpoolmainitud naishäälutused muutuvad aeg-ajalt pahaloomuliseks, ilmselt peegeldades monoteistlike religioonide juurde kuuluvat narratiivi vagade inimeste kiusamisest vanatühja poolt. Rütm -- kui see ka harva ilmub tavatul kujul -- mõjub läbi helimaastiku karstikoopa lakke kogunenud veepiiskade tilkumisena. See ilmneb taju piiril viirgava impulsina, mis pigem kujundab helikeskkonda, kui et annab sellele konkreetse struktuuri. Seega on album pigem ruumiline kogemus kui tavapärane muusika: see ei voola lineaarselt, vaid paisub ja kahaneb, muutudes peaaegu hingavaks organismiks. Fabio Keiner'il on õnnestunud meisterlikult manada olevat ja sõnada olematut, ähmastada öeldava ja öeldamatu piire. Tulemuseks on suurepärane album, mis on korraga õrn ja ähvardav, rahustav ja rahutuks tegev. Olles puhastav ning meelde tuletav, mis on inimelu juures esmase ja mis on teisese või kolmanda tähtsusega. 8.5 (8.0-9.0).

~ jon patch ~ -- Pacific Blossom (2024)

Dawn of Darkness

• New Age 
• Progressive electronic 
• Art rock 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Organic electronica
• Progressive rock 

See album on kummardus ajale, mil elektrooniline muusika püüdis korraga olla nii transtsendentne kui ka kergemat kuulamiskogemust pakkuv. Siin sulanduvad 70ndate lõpu ja 80ndate alguse New Age’i mõjud pehme progressiiv- ja kunstroki esteetikaga, moodustades tervikliku, sujuvalt voolava helimaastiku; parimatel hetkedel joondudes tangerinedreamiliku ruumielektroonikaga. Helipilt on täis helendavaid sünteetilisi akorde, mis ei häbene 80ndate juustusust. Mõnes loos kerkivad esile õhulised robertfrippilikud kitarrikäigud, mis ei pooseta, ent lisavad tervikusse särtsu. Täpsemalt kitarriroll on pigem õhuline ja impressionistlik -- need ei ole rokilikud rifid ega ka jätsulikud elemendid, vaid pigem kunstroki esteetikast lähtuvad laiendused. Albumi helikeel on läbimõeldult terviklik, vältides liigset eksperimentaalsust. Oluline ei ole mitte ekstreemsuste otsimine, vaid ühtse atmosfääri hoidmine. Isegi kui mõned meloodiad võivad olla ettearvatavad, on nende mõju justnimelt selles, et nad kinnistavad kuulaja meeleolu. Olles ühtlasi ka kosmiline tähendab see, et ruum on korrastatud, st korrapärane ehk kosmeetiline. Kosmos on kosm(eet)iline. Mis samas ei tähenda, et eksperimentaalsemaid hetki üldse siin ei oleks -- lihtsalt jäädes eelpoolmainitud kontseptsiooni varju on see edukas taktika jagada asjad seesugusesse proportsiooni (Sakuraku-nimelises kompositsioonis esitletakse abstraktseid helindeid ja antiemotiivset lähenemist. "Blossom - A Title Screen" jahmatab keskaegse flööti soleerimisega mahedate loodushelide keerises). Kokkuvõtvalt ei ole see revolutsiooniline kuulamine, aga pole ka pealiskaudne nostalgia. Pigem on see hoolikalt kureeritud pilguheit minevikku -- ajastusse, kus muusika võis olla korraga nii õrn kui suursugune, nii rahustav kui ka elevust tekitav. Artist ei suru peale, vaid loob ruumi. Iga kuulamisega album avardub millekski suuremaks ja kvaliteetsemaks. 8.0 (7.5-8.5)

Rudemares -- Yggdrasil (Verđandi II) (2024)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Avant-blues 
• Hard bop 
• Post-bop 
• Improvised noise

Alexis Perepelycia (elektroonika), Luis Conde (altsaksofon) ning Ramiro Molina (elektrikitarr) doseerivad ekstaasi mõõdetud täpsusega, alustades hillitsetult, liikudes ning lisades kihte ja mustreid intensiivsemas tempos. Tundub, et selle tormilise (ratsionaliseeritud protsess loomulikult!) jätsu kehandi all roomab bluusi laama tänu Ramiro Molina slide-kitarri manipulatsioonidele. Hea muusika eelduseks on instinktide olemasolu, st nälg midagi ise ära teha, omada usku ja elujõudu. Õppida ja kogeda seda, mida veel pole suudetud teha. See on sageli põhjuseks, miks paljudel ansamblitel ja artistidel on esimesed albumid kõige elujõulisemad. Kui valida elujõu ja rafineerituse vahel, siis valiksin esimese. Seda 13-loolist taiest kuulates - neid leidlikke helilahendusi, intensiivseid sõna otseses mõttes raskusjõu all ägavaid kooskõlasid ja siis stiihiliselt üksteisest (osaliselt) lahtimurdvaid osiseid nautides - elab trios müüt jätsu jätkuvast väljendusrikkusest ja uute territooriumite koloniseerimisest. Meeste mängus on pinge, pillide helid lähenevad ja suubuvad üksteisesse. See on ühtse löögirusikana sellesinatse jätsu müüdi rafineerimine. 8.5/10

Interpretace -- Ich kann ohne Esel nicht sein (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Neoclassical 
• Electronic

Viljakate Tšehhi industriaallegendite-kultuseksperimentaatorite järjekordne taies avab taas kitsukesi uurmeid ning võimendades nähtamatuid perspektiive ja pelki nihkeid. Kui see teos oleks mõne (konventsionaalse) rokkansambli repertuaarist pärit, siis räägitaks ilmselt üleminekuperioodist. Industriaalmuusikas seda probleemi pole -- võetakse seda, mida võtta annab. Teisalt see lähenemine kahtlemata esitab väljakutse teha sidusat teost ning vältida pealiskaudsust ja pelka eklektilisust. Kultuurijäätmete kuhjamine ja ümbertöötlemine, avatud situatsioonide loomine ja selles dogmaatilise identiteedi edasilükkamine. Nii et -- kes või mis on see eesel, kelleta rühmitus ei saa hakkama. Vastused võib-olla peituvad eri žanrites ja meetodites, mida siin kasutatakse nihete teostamise ja protsesside juhtimise platoodena, et vältida kategoriseerimist ning luua konstruktiivset meelesegadust. 8.0/10

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Superplasticfantastic -- Atlas (2024)

discos sentimiento

• House pop 
• Alternative dance 
• Club dance 
• Electronic pop 
• Italo disco 
• Easy listening 
• Techno pop 
• Disco house

Ebaõiglus valitseb universumit. Iga olend toitub mõne teise agooniast; hetked kihutavad nagu vampiirid aja aneemia peale; maailm on nutunõu. Selles tapamajas on käte kokkupanemine või mõõga tõmbamine sama asjatud žestid. Nõnda väitis üks Rumeenia filosoof. Võib-olla sellele morjendavale kirjeldusele vastukaaluks sobib see 9-looline lustakas, pealiskaudne ning kergemeelselt rütmikas taies, mis kehastab elu kui diskosaali, elu kui sünteetilise disko pidu. Pidupäeva viisil, et justkui homset ei eksisteerikski. Diskomuusika, mis oli hüljanud pärisorkestrid ja -pillid ning asendanud need süntesaatorite ning sekventseritega; liikudes retrolikes valgusvihkudes 80ndate alguse ja 80ndate lõpu stiiliarengute vahel. Italo disko, hauss ning tehno kohtuvad, sulandudes ja pildudes valgusküllaseid helke. 7.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Marek Bartůněk -- The Yakutia Incident (2024)

Insectorama

• Ambient dub
• Tech-dub
• Electronic music
• Deep techno
• Ambient techno
• Deep dub

 
Nelja looga plaat Ühendkuningriigi artistilt on helipeegel, mis süüvib elektroonilise muusika hüpnootilistesse korduvustesse. Siin välditakse valjust ja dramaatilisust, vulgaarsust ja pateetilisust; selle uneleva voo tugevus peitub nüanssides, mille iseäralikuks eelduseks on see, et meloodia piirjooned on ähmastatud ämbientlikuks taustaks. Olles mässitud sellesse kussutavasse vaipa omandavad tehno ja dub pehmema kõla, millele aeg-ajalt aitavad veelgi enam kaasa pelgad loodushelid ning lindisahinad ja vinüülikrõbinad (ülalpool mainitud žanrite esindajad hakkasid võimendama ja integreerima neid salvestustehnika sageli soovimatuid kõrvaltulemeid muusikasse). Voolates helijõena, millest ikka ja jälle kerkib midagi meeleolu mõjutavat esile -- ja kui ei tulegi midagi uut, siis tulemus tundub sellele vaatamata hea. Kuigi masinatega loodud muusika, on selles nii emotsionaalset kui ka ruumilist sügavust, vormides kuulaja muljesse orgaanilise tunde. Sobib ideaalselt hilisõhtuseks kuulamiseks, kui päevamüra on haihtunud ning maailm tundub natuke aeglasem. Või -- aeglustame ise seda hommikul või päeval kuulates. 7.0/10