ØÜð – Mold 06 (2024)

The Church Of Noisy Goat

Hauntology DIY Experimentalism Avant-garde Sampledelic Plunderphonics Lo-fi

Ristata omavahel tänapäevaseid ja antiiksed helisid on üsna tavapärane tänane praktika; Igor Jovanovic'i 5-looline taies on üks seesuguseid. Ennekõike Lezet'ina tuntud viljaka serblase tee on kestnud ligi paarkümmend aastat -- erilise aktiivsusega on just silma torganud paaril viimasel aastal. Nii eraldi kui teistega koos. Käesoleval 16-minutilisel üllitisel on sahinatel kummituslik mõõde, mille mõte ongi, et sellest meloodiad-harmooniad läbi tungiksid (kasutatud sealjuures 110 aasta vanuseid lugusid). See peaks looma lisadimensiooni -- aga kas alati loob, on omaette küsimus. Lisadimensioon tekiks, kui meloodiad toimiksid osaliselt tõkestava filtrina. Mõnes loos see toimib, ent paraku mitte alati. Mõni on lihtsalt läbikulgemine elik tühi lugu. Kokkuvõtvalt üllitise mõte ja teostus jätavad küsimused püsti.

Paul Nataraj – Dub in A Tea Cup (2024)

Pyramid Scheme/Bandcamp

Avant-dub Spoken word Sound collage Avant-garde Psycho-acoustic Experimentalism Sound poetry Sampledelic Musique concrète Turntablism Deconstructed music Experimental electronica Sound art Freeformfreakout Conceptual Avant-electronica Micronoise

Britt Paul Nataraj' (omab doktorikraadi heliuuringutes Sussexi ülikoolist) teos on audiovastus kahele Julian Henriques'i ja Stuart Hall'i esseele ning Paul'i enda uurimistööle „Migrant Memory and the Postcolonial Imagination”, mis uurib mälestusi lahkumisest Lõuna-Aasia asukohamaadest ning rändest Ühendkuningriiki. Uurimisintervjuudes, mida ta projekti tarvis läbi viis, leidis ta ühise joone, mis toetab mõlemas essees püstitatud ideed, et sisserändaja kogemus loob identiteedi kahekordistumise, vahepealolekutunde ning positiivselt kompleksse kultuurilise ebastabiilsuse (kuhu ma sobin?). Kahest pikast (ligi paarikümne minutilisest) kompositsioonist koosnev „Dub in a Tea Cup" kasutab reggae-introsid, mis pärinevad Nataraj' enda kogust, koos isiklike mõtisklustega rändajast ja tema enda kogemustest segaverelisena. Need kaks elementi ühinevad kaja transformatiivses ruumis; ja neil ei lasta kunagi settida nagu ka sisserändaja positsioonil. Albumi pealkiri osutab huvitavale mõttele: ma olen inglise teetassi põhjas olev suhkur, ning täieliku teemaitse saamiseks peate magusainet segama. DIY-muusikat promova Pyramid Scheme'i (Prangers'i liikmete juhitava)-nimelise plaadifirma all välja antud muusika loomise eeldused on huvitavad ning seda on ka väljund. Tegelikult ei ole see täiesti iseenesestmõistetav, et Lõuna-Aasia juurtega isik võtab enda väljendamiseks appi Kariibi saare muusika. Teisalt on see niivõrd mõistetav, kuivõrd reggae ja dub on endise impeeriumi emamaal juba aastakümneid koha leidnud ning pöördumatuid siirdeid popmuusikasse ajanud. Delay ja reverb on siin pea alati helidele elliptilisi trajektoore venimas. Teisalt -- palju siin dub'i stiilina tegelikult on? Või kui on, siis väga ebakonventsionaalsel viisil. Vähemalt mitte eesmärgipärastatud viisil. Tegelikult valitseb siin helikunstilistest ambitsioonidest välja kasvanud -- hakul tänaval peetava agitkõne ning sireenide huilgamisega antakse teada, et on vaja muutusi nii sotsiaalsel kui isiklikul tasandil. Ka muusikatehnilisel tasandil -- dub'i struktuurid lõhustatakse plaadimasinate ja efektiplokkidega (nagu seda varem edukalt on praktiseerinud Otomo Yoshihide, Philip Jeck, Martin Tetreault, Christian Marclay); kohati kulmineerudes müralähedaste pursetena. Sinna vahele ja peale ta korrutab isiklikke veendumusi (või hoopis sundmõtteid?). "Hirmunud ja õnnelik", "ma olen äärmiselt õnnelik siin", "võta omaks valu", "mis minust on saanud", "tagajärgede tapatalgud" jne. Globalismi makrotasandi probleemid ja pinged konverteeruvad indiviidi mikrotasandile. Suurepäraselt vormistatud taies -- aasta lõpus kohtume!

Particules – Escape Path (2024)

Mahorka/Bandcamp

Ambient Electronic music Ambient jazz Experimentalism Organic electronica Musique concrète Avant-garde

Mida õigupoolest tähendab õnnestumine või äpardumine muusikas? Näituseks kui kriitikud teevad maha mingit albumit, ent publik võtab selle positiivselt vastu. Kas publik on rumal ja inertne või on neil madalamad ootused (samas seada paljulugenud-kuulanud kriitikute kompetentsi kahtluse alla on tobe)? Teisalt võivad põranda alt ilmunud taiesed üleüldse kajastuseta jääda. Kuidas need peaksid suhestuma nii tuntud artistide muusika ja positsiooni kui võimaliku positiivsuse/negatiivsuse skaalaga? Või nad lihtsalt on. Juhul kui nad lihtsalt on olemas, siis -- kas peakski jääma anonüümseks ka edaspidi? Oletades, et anonüümsus mingist hetkest alates on juba nende imidži osaks. Loomulikult on need küsimused vägagi spekulatiivset (ning kohati vastuokslikku) laadi, kuivõrd kõike ei olegi võimalik luubi alla võtta -- näiteks kvaliteetset muusikat üllitava Bulgaaria netileibeli Mahorka puhul tekib küsimus, et miks just seda artisti ja just seda albumit arvustada ning mitte eelmist või üle-eelmist üllitist? See lihtsalt ongi pime valik ja õnnetu/õnnelik juhus. Või kui väga keskenduda ühele plaadifirmale, siis teised arvavad, et kriitik on sellega otsapidi seotud. Eelpoolarutatu ning käesoleva 9-loolisega seoses -- pealkiri osutab põgenemisele -- kas tegu on silla ehitamisega teistele või on see artisti isiklik varju tõmbumise ambitsioon? Kui on avalik, siis saavad ka teised seda taandumiseks ja ärakadumiseks kasutada. Selleks, et seda teha, peavad tee tunnused ja osutused tuttavlikud olema. Kunsti puhul tuleks tuttavlikkust mõista teatud väärtussüsteemi positiivsusena -- et subjekt võtaks asja omaks -- astuks üle lävepaku. Konkreetse taiese puhul on teekond kunstiliselt pikk ja väänlev, ent mitte kahtlustusi tekitav -- samas see ei tähenda, et siin intriigi ei oleks. Siinkirjutaja arust on see näide eksperimentaalse muusika raskusjõust popi keskme poole. Hõllanduv vabajäts on läbi põimunud ämbiendiga, mida lükkab edasi peenekoelise bassitrummi tuikamine. Ning huvitav Kraftwerk'i ämbienthalovalguses ülessoojendamine. Need on kõigest mõned võimalikest situatsioonikirjeldustest -- hea plaadi tunnus ongi see, kui võimalikkused on alale jäetud uusi kombinatsioone moodustama. On ju tervitatav, kui üllitis iga kuulamisega uue näo ette keerab. Samas need algelemendid on sarnased, et säilitada eos albumi sidusus. Ka siin on lõplike kombinatsioonide lõpp(arv) olemas, aga kuulajatena ei pea me seepärast muretsema. Väärt kuulamine.

ハヤトムラカミ – 糸波 (2024)

Lost Frog Productions

Electro-acoustic Indietronica Post-rock Organic electronica Art pop Ambient Folktronica Musique concrète Drone pop Micronoise

Jaapanlase Hayato Murakami 4-looline taies "Itonami" meenutab kulult ja hoiakutelt üht teist (viimastel aegadel üsna sageli) kuulatud Nipponi artisti Kukan Effect'i. Konkreetsemalt on see alla surutud elektroakustiline indi/folkmuusika, tugevate mõjutuste ja laenudega konkreet- ja ämbientmuusikast. Laulustruktuurid ja -tunnused kostuvad kriipivate ja värelevate helindite keskelt välja -- ühelt poolt meloodiad ja harmooniad on tüüned, isegi rahustavad; teisalt terav ja seesmiselt leeke pilduv vorm annavad taiesele dünaamilise kontrapunkti ning impulsi. Tänapäeval nimetatakse taolist asja EAI-ks ehk elektroakustiliseks improvisatsiooniks; isegi kui tehniliselt ei ole asi korrektne. Samuti on see Jaapani (aga laiemalt Aasia) kultuurist ja hoiakutelt mõjutatud taies, kuivõrd surutakse tormlevaid hingehoiakuid maha, kuigi siin see demonstratiivselt õnnestub osaliselt. Jutt käib eksperimentaalsest muusikast -- üheks taltsutamatuks variandiks oleks Jaapani müra(skeene), mis kahtlemata testib iga kuulaja esteetilist kompassi. Teisalt ka artisti plaadifirma Lost Frog Productions reeglina üllitab teravat sagedust ja müraküllast Jaapani segmendiga biiti. Muideks, album algab ja lõppeb kassettmängija sisse- ja väljalülitamisega. On see siis poos või päriselt?

Geiger von Muller - Blue Moon Frequency #5

LFC - Xurinsoppo (2024)

Bandcamp

Psychedelic Avant-blues Improvised music Experimental rock

Pöörase brasiillase Lucas Pastina järjekordne album mängib jätkuvalt alatutel võtetel -- võtnud aluseks bluusmuusika ning seda võimendanud elektrikitarril ja salvestanud nutitelefoniga -- tõsi, varasema ajaga võrreldes on lisanud ka mingisuguseid efekte; kuigi jah, üldises plaanis see tema kuvandit ei muuda, ning ongi hea -- kaheksa lugu kõlavad ühe tervikuna, kui üks terviklugu kokkuvõtvalt -- üks lugu lõpeb, teine algab; nende vahel on sekund pausi -- niimoodi igati võiduka lõpuni. Miks ka mitte kasutada bluusi rappimist, kui seda mitte teha Led Zeppelin'i moodi, kes ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt tagasihoidlikult kaasajastas (ja moonutas) stiili (et teha enda omaks). Lucas Pastina on veelgi konkreetsem, veelgi kinnisideelisem, veelgi trotslikum -- võttes ilmselt mingi tagasisidestusmürast kantud alateadvusse kinnistunud elemendi ning sellele kogu panuse teinud. Mulle meeldib brasiillase lähenemine seetõttu, et ühelt poolt on selles muusikas ülevus, kuid teisalt kumab läbi ka grotesksus -- seesama eelpoolmainitud ühele elemendile panustamine -- see ei ole mitte niivõrd irve bluusi, kuivõrd sapine kommentaar popmuusika kui omaette mooloki pihta. Lucas Pastina kohta võib väita sama kui John Peel väitis The Fall'i kohta -- alati ühesugune, alati erinev; ütlus ilmestab artisti mõtet ja kavatsust -- oluline ei ole mitte niivõrd tagantjärgi analüüs kui artisti kunati kuulamine, tema muusikast osasaamine, selle kuulamishetkes viibimine. Bluusmuusika traditsioon ulatub veel tagasi sellesse aega, kui muusikat veel ei salvestatud, aga esitati erilistel juhtudel. Või õigupoolest -- muusika esitamine oligi sündmus, oligi erilisus, oligi pühitsemine teatud mõttes -- Lucas Pastina esitabki muusikat publikule -- ta eesmärk ei ole ju müüa seda tuhandetele fännidele, vaid pakkuda oma vaeva, verd ja higi allalaadimiseks ning puhuti kuulamiseks. See siin on bluusi psühhedeelne seniit, mis kestab ja püsib, püsib ja kestab. Kidrariffi potentsi demonstreerimine ja teisalt selle küünlapäev. Miks mitte osa saada sellest mikrouniversumist, olla lendlev kübeke selle seestunud energias.

Adrián Juárez – EL DOCUMENTALISTA VOL. 3 (FRANCIA, PORTUGAL Y ESPAÑA) (2024)

Ruidemos

Sound art Field recording Musique concrète Sound documentary

Kas välisalvestuste autentsuse ja privaatsuse hoiak on määratletud eeldusel, et ette hoiatamata ülesvõtted on ausamad ja ehtsamad; samas säherdune lähenemine võib tekitada subjekti haavatavust -- miks on vaja kogu konteksti, kui võib uue heliteose tarvis piisata vaid teatud väljavõttest või katkest; kontekstist välja rebimine antud situatsioonis oleks subjekti mitte kahjustav -- pilt muutuks veelgi segasemaks kui sisse tuua kuuldemängu ning helidokumentalistika kontekst -- kas viimane näiteks ei ole mitte ka merehelide salvestamine -- omada loodust kui Jumala loomingut, esitledes seda ainult audiokogemusena on piirav ning võib isegi pühadust teotavana tunduda; teisalt kasutades loodushelisid selleks, et sellest koos kunstlikult tekitatud helidega luua uue väärtusega taies -- sellel on jumet, teisalt jälle -- miks mitte kasutada loodushelisid (nagu näiteks merelainete loksumist) jumalateenistusel oleks ju piisavalt sugereeriv taust papi kantslikõnele (teine võimalus oleks ehitada kirik mere kaldale). Nagu ikka välisalvestuste plaatidega ei üllata see. Siin on igasugu kraami -- nagu pealkirjast aimdub on piirkonnaks Ladina Euroopa -- siin on kuulda nii metroorongide rataste klõbinat, avalikus ruumis informatsiooni edastamist, samuti tundmatutest allikatest pärit helisid juhul kui pealkirjad konkreetsele asjale ei osutaks; ootesaalide suminat ning vihmasabinat ja üllatus-üllatus -- merelainete loksumist. Justkui avalik peaks olema privaatne ning privaatne avalik -- aga selle tõdemusega ei ole midagi peale hakata. Tõsi on, et see muusika või heli tahes-tahtmata jääb neutraalseks, kuna taoline eeldus on seda tüüpi taiestesse sisse kirjutatud nii, et kokkuvõtvalt käsitleme seda kogumikku pelga sissejuhatusena, mis võib meid Lõuna-Euroopas oodata.

Cédric Elisabeth – Aquarius (2024)

Detroit Underground

Deep house Deep techno Tech-house Ambient techno Ambient house

Sellessinatses maailmas, kus koha ja õnne leidmine sõltub palju sellest, kus me konkreetselt elame -- näiteks kas poptööstuse mõjuväljad noore muusiku ümber on tugeva(ma)d või nõrg(em)ad. Prantsusmaalt pärit Cédric Elisabeth elab hetkel Kopenhaagenis Taanis, tehes lummavat tehnot ja haussi, mis võiks vabalt maailma vallutada; aga võib-olla veel vallutabki, kes teab, kõik kohustuslikud elemendid on oivaliselt täidetud, ning kohustuslikele eeldustele on ta lisanud veel sensuaalset atmosfäärilisust, mis tõstab albumi nii otseses kui kaudses tähenduses kõrgele; unenäolisus, mis sellest esile kerkib, on midagi imetabast -- seda ongi raske sõnadesse panna. Isegi pealtnäha karedad elemendid sulanduvad sulnidusse. Ligi kolme dekaadi tagusest ajast meenub soovitus, kuidas haussi tegema hakata -- tuleb eelnevalt seda muusikat palju tarbida, et õiget tunnetust ja maitset tabada. Peabki ju helidesse panema, ainult et igaüks -- tegelikult enamus -- ei oska seda nõndaviisi rafineeritult teha. Mitte midagi ei ole sellele viieloolisele üllitisele ette heita, pigem just takka kiita, tuult tiibadesse soovida. Imepärase asja kiitmisega on see paradoks, et ülistamine pigem varjutab ilu. Mida rohkem vakka olla, seda parem. Meistriteos läheb selle aasta parimate albumite valimisel kindlasti loosi.

Elvii Marten – Mini (2024)

Bandcamp

House Chilltronica Balearic house Electronic music Alternative dance

Tundub tõepoolest nii, et tantsumuusika albumiga lõpetamine on mingis mõttes lootus ja ootus -- üks selgitus on see, et tavapäraselt alustanud rokkbändid peaksid jõudma tantsumuusikasse; näiteks nagu Primal Scream, The Field Mice, Röövel Ööbik, The Arcade Fire jpt on teinud. Teisest otsast tundub, et need kõige paadumad eksperimentaalmuusikud, kes katsetavad müra, industriaalmuusika, krõbeda elektroonikaga, ka lõpuks väsivad -- lasevad püksirihma lõdvaks ning maanduvad näiteks haussmuusika laisalt loksuvatele kallastele. Leeduka Martinas Rakshtinas'e aka Martin Rach'i aka Elvii Marten'i seesamune konkreetne kolmelooline üllitis on hea näide, kuidas tuntud karmide helidega opereerija mängib õrnade, pehmete ja südaöiste haussrütmide- ja vaibidega. Põhimõtteliselt on tegu ühe looga, kuivõrd kõige pikem lugu on kõigest kaks minutit ja üheksa sekundit kestev. Nagu näha, ei ole vahet, millises spektris eksperimentalist mängib -- tulemus on kogu aeg vahe.

Alexei Borisov and Jelena Glazova – Entrance to Hades (2024)

pan y rosas discos

Drone Experimental electronica Sound art Avant-electronica Glitchtronica Micronoise Experimentalism Avant-garde

Vene uue laine põrandaaluse muusika üks isasid Aleksei Borissov on Eesti vastava valdkonna inimestele tuttav nägu – mees on korduvalt käinud siingi esinemas. Seekord koos riialanna Jelena Glazova'ga -- ka teatud eestlastele tuttav -- seitsme loo vältel allilma sisenemas Chicago eksperimentaalplaadifirma pan y rosas discos vahendusel. Ilmselt on tegu maandamata masinaga, mis säriseb-väriseb nagu jeekimeid täis kolavanker. Aga kõrvaklappe on tarvis, et seda põrgumürglit kuulda. Vastasel juhul mikroskoopilised helid ilma kõrvaklappideta tekitavad segadust ja pealiskaudset saginat ning mõttetut st eimidagiütlevat vidinat. Kõrvaklappides hakkab see mikromaailm konkretiseeruma -- tulevad esile jämedad droonhelid, glitchilik elektrooniline prügi, mis iseenesest on ju huvitav ja intrigeeriv; sest see on konkretiseeritud, see on struktureeritud ja eesmärgipäraselt esitatud. Lisaks veel tekitab huvi, et kas see muusika on improviseeritud või on see eelnevalt komponeeritud. See on üldjoontes minimalistlik muusikaväli, mille ülemistes fraktsioonides toimub väga kibe sagimine. Ilmselt tänapäeval ei ole enam oluline arutleda selle üle nagu veerand sajandit tagasi, et kas sülearvutil (mille soetamine tollal oli väga kallis lõbu) loodud muusika on improviseeritud või mitte -- või juhul kui on improviseeritud, siis kas tegu ei ole ikkagi mitte võltsimprovisatsiooniga; omal ajal tekitas neid kiivaid diskussioone ilmselt niinimetatud pärisimprovisatsiooniliste muusikute hirm jääda ilma oma leivapajukist. Taaskord pöördudes tagasi paari nädala tagusesse Tõnis Kahuga tehtud intervjuusse, milles meie esimuusikakriitik-kultuuriteoreetik väidab, et tänapäeval tehakse popmuusikat lihtsalt etteantud klotse erinevalt kokku seades; teisalt on siiski selge, et vähemalt mingis osas elektroonilises muusikas on olnud tendents ette antud klotse lõhkuda, moonutada, kardinaalselt teisendada. Isegi kui tegu on olnud põrandaaluste aktidega, pääsevad need mõjud varem või hiljem popilikemate jüngrite ja stiilide vahendusel ülespoole (popmuusikasse -- Arca, Tirzah, hip-hop). Tõsi, heliloomeprogrammid on paisunud omaette universumiteks, mille piire ja võimalikkusi on raske alati hoomata. Vaatame siis konkreetset albumit detailsemalt -- nagu juba eelpool mainitud, on selle albumi selgrooks droonmuusika sellise jämedusega, et see annab võnkeid, mürtsatusi ning hälbeid igale poole mujale, st tähendab nii vasakule kui paremale, nii üles kui alla; kaunistuseks siin-seal on omaette elu elav digitaalne prügi -- nimetan seda glitch-karmaks -- seda võib käsitleda paroodia või sardoonilise arvamusena digikultuurist -- selle valdavast segmendist. Näiteks seesamune toores puuriv droon, mis seda kursust valitseb, on ühelt poolt muljetavaldavalt valitsev, ent teisalt murdub iseenda raskuse all -- nii võib öelda, kuivõrd mõtlen raskuse all murdumist heli muutumist ja moondumist digitaalse sunni all -- heli peab muutuma, heli peab varieeruma, heli peab olema võimalikkuste realiseerimise tasemel. Heli muutub heledamaks, muutub intensiivsemaks, omandades uusi digitaalseid sagedusi, võnkeid, nihkeid, suletud trajektoore; seda pisihelide ja põhiheli omavahelist suhet võib kirjandusklassikast laenatud näitega võrrelda huntide ulgumise ja krahv Dracula käeviibutuse suhtega -- põhijurakas paneb ka kõige mikroskoopilisemad osakesed nähtavalt võnkuma. Kiidame igati heaks üllitiseks.

nula.cc – mayrau (2024)

nula.cc

Field recording Ambient Musique concrète Avant-garde Experimentalism

Selle 16-minutilise kompositsiooni algus algab (mängivat faili iseloomustava) plaadiümbrisega (mis on erinev ametlikust ümbrisest), kuivõrd eelduslikult kõik välisalvestustega seotud taiesed on tingitud mingist konkreetsest objektist, keskkonnast või välisündmusest. Mida see kaanepilt siis kujutab? Paistab mingi torn -- ilmselt vaatlustorn --, mille taamal päike paistab pilvede vahelt. Aga see paistmine ei ole siramine -- vastupidi, ilmselt hakkab varsti jälle padukat sadama. Aga mitte käesoleva 16 minuti jooksul. Lloyd Dunn annab salvestades pärishelidele metalse industriaalse kõla, justkui kusagil prügitöötlemiskonteineri, kaevandusšahtide või tootmisliini undamine oleks üles võetud. Midagi kriiskab-undab siin-seal, elusloodusest on kuulda inimhääli ja koera niutsumist. Kas üleüldse on eetiline salvestada midagi "pärist" ning seda paratamatult moonutatult edasi anda-sisse sööta? Sel viisil nagu serveerib seda Lloyd Dunn on see igati maitsev -- algallikale on külge poogitud autori nägemus, kaevanduse masinlikud kajad ja rütmid rulluvad valla, resoneeruvad, omandades uusi varjundeid ja rakursse. Teos ei ole ood masinlikkusele, see peegeldab metalli väsimist, väändumist ja kulumist. See on määrdunud päikesevalgus, mis sirab hooratta ja nukkvõlli õlisest kestast väljapoole. See on masina hingeelu, mis jäljendab eluslooduse pulsse ja tsükleid, püüeldes singulaarsusesse (rikutud ja hirmunud inimmõtlemises).

Hanetration – Resonator EP (2024)

Bandcamp

Minimalism Cool jazz Chamber music Drone Experimentalism Indietronica Avant-garde Electronic Post-psychedelic Art music Tribal ambient

Pärast pikka seitset aastat vaikimist on saladuslik Briti produtsent tagasi, tuues melomaanidele meelierutavat metafüüsikat. Lainepikkusi füüsikaliste fenomenidena ning metat inimkogemuse põhise interdistsiplinaarse vorminguna nende peal. Muidugi, kirjeldades tema muusikat tahaks Hanetration'it suruda kuhugi tuttavlikku skeemi, ent keeruline on seda teha. Ka ebaõiglane oleks seda teha, kuivõrd Cornwall'i eksperimentalisti pagas on kogu aeg olnud piire hülgav. Hiilgavalt hülgav. Võib-olla oleks parim viis tema loomingu edasiandmiseks võrrelda seda 90ndate elektroonilise muusika gigantide Antechre'i ja Boards Of Canada'ga. Kui esimene on kompromissitult säilitanud abstraktse (rütmi)keele, siis BOA seevastu on liikunud orgaanilisema et mitte öelda indi- ja folkmuusika perifeeriasse. Konkreetselt inditroonika/folktroonika serva pääle. Hanetration erinevalt BOA-vennakestest on alati hoidnud kõiki võimalikkusi alal, mistõttu üllitistel on need ikka ja jälle teoks saanud. Varasem ja käesolev traditsioon ja meetodid hüppavad hunnitult nähtamatutesse tappidesse, olles kord näiliselt improvisatoorne ja aleatooriline, ent teisalt kohati minimalistlik ja eelnevalt paika pandud. BOA tasa-hägune elektronvool ja Arvo Pärdi kammerlikkus saavad üheks 60ndate Miles'i ja 19.sajandi rataslaevade udupasunad vahetavad vastastikku viisakusi, millele lisandub masinliku afrofuturismi kõla -- justkui sämpler või rütmimasin hoiaksid külaelu biiti üleval. Loos" Human" resoneerub elektrisahin/pinge abstraktse kellatiksumisega. Veidi kurjakuulutav on see kõik. Kui 5-loolist taiest alustas teos "Breathe" -- väreleva droonheli, jahejätsu virdamiste ning kajaefektidega rütmist toituv meistriteos --, siis lõpulooks on sümboolse pealkirjaga "Winter". Veelgi sümboolsemaks ja üheselt mõistetavamaks muutub asi konkreetset helikeelt kuulates. See on katedraaliorelil põhinev droon-oratoorium, mis ei püüagi eksperimentaalse helikeele, võtete ja kujunditega meelesensatsiooni esile manada, kuivõrd päeva ja elu lõpuks leida settimist ning hingerahu. Rahu tegemist enda, maailma ja Jumalaga. Kirikuorel on tõesti ilmekas -- algul üürgab, et järk-järgult sumbuda. Sumbume ka meie kõik. Parim asi sellest aastast. Seni.

Bunshi – Plants (2024)

Soisloscerdos/Archive.org/Bandcamp

Tech-house Club dance Funk house Electro house

Käesolev 3-looline taies tõstatab siinkuulajas küsimuse samasusest -- kui filosoofias sageli on küsimuse funktsionaalne asetus suunatud mingi fenomeni olemuse säilitamisele (küsimus sellest, et kuidas midagi saavutada pärast seda, kui on jõutud arusaamisele selle millegi samasuse sisu osas), siis muusikas -- vastupidi -- on teemaks selle vältimine, st erisuse esiletõstmine. Teisalt mingis konkreetses stiilis sumpamine eeldab piirides püsimist ning paratamatult kattumist teiste artistidega. Haussmuusikas on see kindlasti teemaks -- paradoks peitub ilmselt selles, et sageli erinevad artistid sõltumatult teineteisest võivad teha lähedasema loo kui mõni artist remiksides artisti originaallugu. Lisaks eelpoolmainitud artistlikkusele lisandub ka tehnoloogiline pool vastavate pehmeprogrammide ja kindla (kultus)raudvaraga. Kui filosoofias on (pool)argumendiks, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda kaks korda, siis muusikas kahtlemata oleks see nõrgem argument -- piisaks vaid väikesest meloodiakatkest, et süüdistuste laviin valla päästa. Teisisõnu -- muusikailmas on ilmne astuda ühte ja samasse Thames'i jõkke, sõltumata kümnendist või sajandist. Muidugi lisanduvad sellele ka subjektiivsed faktorid nagu võimaliku hageja tahe, arusaamised, plaadifirma maksujõuline võimekus. Eks ka süüdistuse iseloom on subjektiivne -- "see lugu meenutab (väga) toda lugu". Ent kui sooritada heligraafiline võrdlus, siis erinevus tuleks kindlasti ilmsiks. Aga jah -- aeg nautida korralikku tehno, funk- ja elektrokallakuga haussi. Kui hästi kõik see on välja mõõdetud!

Millsart – X-Ray Zulu (2024)

Axis

Tech-house House Techno Electronic music Nu jazz Acid jazz

Detroit'i klubimuusikaguru (Underground Resistance'i üks asutajaliikmeid) Jeff Mills'i 4-looline taies ei vea kindlasti kuulajat alt -- see on hõrk house'i ja techno sisesele ja vahelisele dünaamikale üles ehitatud taies, kuhu vahele samas ei ole peljatud puistata teisi "liivateri". Need terakesed ei kahjusta süsteemi, vaid kui Jumala puistatud manna ühele kõrberahvale kauges minevikus pakuvad võimalust liikuda uutele väljadele ja horisontidele. Näiteks loos "Peace From The Virgo Cluster" on selleks lopsakas jätsukiht, mis virvendab ja väreleb jäikade kick-trummide kaskaadi kohal, pakkudes nii vaheldust kui uut rütmiimpulssi. Lugu "Methane Bubbles" on nimetatud Mills'i läbi aegade üheks parimaks looks -- tõepoolest, ühtaegu pealetükkiv ja hüpnootiline house-klaver annab tooni, samas liituvad sellega happest niisked ämbientpilved, millest kokku kujuneb üks pöörane sõit. No tõele on andes -- kogu see klaveripartii üksinda on juba meistriteos. Kokkuvõtvalt võib nentida, et selle aasta lõpuks on juba üks täke kujuteldavas tabelis olemas.

The Hirundu - M