Sqvire -- Extradimensional 召喚 (2024)

Miami Palm

• Slushwave 
• Vaporwave 
• Ambient pop 
• Dreamwave 
• Chopped and screwed 
• Sampledelic 
• Electronic

Kanada plaadifirma Miami Palm'i all üllitatud taiese narratiiviks on lugu maagist ja tema õpipoisist, keda ta kohustas koguma metsloomi erinevatest dimensioonidest, et alustada sõda -- selle asemel sell hoopis keskendus naistele, mistõttu karistuseks muutus veerevaks hiiglaslikuks lumepalliks, mis kutsus esile maailmalõpu. Vahemoraal sellele oleks -- täida oma kohust! Teisalt kuulates seda sulnist unelevat muusikat tuleb nentida, et see pigem annab edasi noormehe lembehetki pruudiga. Lõppmoraal oleks -- tegele armastuse, mitte sõjaga! See, kui mateeria on hingestatud, toob vaimu ülevuse -- tõstab inimese üllate ideedeni nagu armastus, eneseohverdus, hoolimine, lojaalsus, truudus, headus. Kuivõrd ka helilained on mateeria, siis hea muusika tagatiseks on hingestatus kui emanatsiooniprotsessi kogemus. Võttes arvesse Sqvire'i muusika kõrget unenäolisuse määra tuleb möönda, et budistidel ja (uus)platonistidel on õigus, et hinged taassünnivad ning tuginevad anamneesile. Artist tuleb kusagilt kõrvalt ning suunab selle unenäolise - vaat et müstilise - voolu otse kuulaja kõrva, aktiveerides arusaama, et kust me tulime ja kuhu me kunagi läheme.

c4 -- Synapse Propositions (2024)

Sub 65 media

• Club dance 
• Lo-fi 
• Electro-house 
• Electronic music 
• Tech-house 
• Ambient techno 
• Lobit 
• Funk house 
• Tech-electro 
• Acid electro

Netiplaadifirma Sub 65 media all üllitatud 4-loolise taiese allalaadimismaht on vähem kui 4MB (teisalt jälle albumi pikkus ulatub 25 minutini), mis kaude osutab plaadifirma eesmärgile üllitada hästi madala resolutsiooniga ehk lobit-muusikat. See on intrigeeriv eeldus selleks, et edastada klubimuusikat läbi "paksude kardinate". Leibeli reklaamlause eks-Twitter'is "Sünapsid tulistavad kõigist silindritest" kõlab ju hästi. Ka kõlab hästi seetõttu, et sellel on tõeväärtus -- kuivõrd üllitis kõlab iseenesest hästi. Siin klubimuusika (maailma)hing on kiiranud sagedusi, et seeläbi leida endale koht nii ajas kui ruumis. See maailm kehtestab end ennekõike põrgulikult hüpnootiliselt funky tehnohausi najal avaloos "computer says hi" (hakkab isegi meenutama ühe musta superautoga seriaali tunnusmuusikat); ning teisalt lõpulugu "canadian dandelion", kus ühildatakse omavahel sulnilt ämbient ja tehno: nii et lõpuks ei joonistu mällu ei ühe ega teise piirjooni; kuivõrd ülenedes millekski enamaks ja kõrgemaks kui algosakeste summa. Sinna vahele mahub 55 sekundiline ning 6-minutiline lugu -- neist viimane ("Threads") podiseb sugereeriva tehnoelektrona, doseerides hapet sel määral nagu hüperagathon ise on ette näinud hingesfääris võnkumiseks.

Humanfobia -- RINGU リング (2024)

Internet Daemon/Phantom Tapes/LOUDsilence/Let's talk Figures/Jamendo/Get your genki

• Witch house 
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music 
• Dark synth 
• Trianglecore 
• Conceptual

Witch house'i žanrina võib pidada tumeda muusika ürgkujuks, mis ilmselt oli olemas ja mõjustas enne kui sai ilmsiks nullindate lõpus-kümnendate algul. Visuaalselt spekuleerisid artistid kolmnurkade, tagurpidi ristide ja teiste kujunditega ning samuti kasutati ebatavalisi kirjamärkide kujundusliike ja esoteerilist väljendusviisi. Muusikaliselt kaasati eri stiile, kuigi põhivundament valati tumeämbiendist, gootilikust neoklassikast ning aeglase(ma)ks keeratud okultsetest tumetehnorütmidest. Huvitav on, et stiil hääbus suht ruttu (nullindate keskpaigaks); ent näikse, et mõnele artistile on tänuväärselt vajutanud kinnisideelise jälje mällu ja tajju. Jutt käib Tšiili duost Humanfobia ning nende kureeritavast netiplaadifirmast Cian Orbe/Internet Daemon, olles nii koduks endale kui veelgi enam teiste artistide muusikale, kes - tõsi küll - osalevad pigem kogumikel. Kogumikud on loomulikult ajendatud tumedast (pop)kultuurist -- peamiselt õudusfilmidest ning üleloomulikust müstikast. Käesolev album on ajendatud Jaapani õudusklassikast "Ringu" (1998), mille põhiobjektiks on neetud VHS-kassett. Eks osaliselt tänu sellele on needus kandunud edasi ka muusikasse: ennekõike vaporwave-nimelise stiili vahendusel, mille üheks alažanriks näituseks on VHS-wave. Sellel 8-loolisel võib kuulda nii sämpleid filmist, kõrge ja madala resolutsiooniga rütme-sagedusi: viirastuslikkus ilmnebki reaalsuse moonutusena-seestumisena. Näiteks seegi kui nõiahauss võib korraks omandada süvahausi parameetrid, et seejärel nihkuda kuhugi mujale selleks, et taas kangastuda ("The Horror Call 7 days for Die"). See dünaamilisus teebki Mist Spectra ja Sabila Orbe muusikalise pingutuse naelutavaks. Kui hääbumise eikuhugi ja muutumise eimillekski meeldetuletamine, kuivõrd püütakse nii filmis kui muusikaliselt taandunut tagasi manada.

Tiago Morais Morgado -- Music For Motion Picture (2024)

MiMi

• Contemporary classical
• Art music
• Minimalism
• Conceptual
• Orc music

Sellel 8-loolisel taiesel on kuus lugu komponeeritud keelpillinelikule ja kaks sooloviiulile. Nagu ühes targas raamatus --parafraseerides -- öeldi, et muusikastiilide kirjelduslik kategoriseerimine on alati suhteline ja kontekstuaalne, sest žanrite tunnusjoonte lakkamatu muut(u)mine ei luba stiilidele püsivat identiteeti omistada. Ehk siin siiski saab, kuivõrd samasse kategooriasse kuuluvad instrumendid paratamatult genereerivad sarnaseid tämbreid ning kõlaloogikat; teisalt märksa intrigeerivam on taotlus filmi helindiks vormimisele -- milles kuiv, esmakuulamisel isegi igav ent obsessiivse käiamisega seda ületav helikeel annab tervikule kummastava dünaamika. Tõepoolest, kohati tugevalt krigiseb ja on kriipivalt kuiv - kui masina värgi osised täidetud peenest kõrbeliivast. Sellele vaatamata (või vastupidi - tänu sellele!) on täheldatav nii sisuline avardumine kui arenemine, milles segunevad omavahel ülevus ja norutunne.

Dominykas Niaura -- Bevietystė (2024)

Electron Emitter/Bandcamp

• Art pop 
• Deep techno 
• Shoegazing 
• Sampledelic
• Experimental pop 
• Dub 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Post-rock 
• IDM 
• Indietronica 
• Ambient pop 
• Avant-pop

Leeduka Dominykas Niaura teine album -- pärast viieaastast pausi sama maa netiplaadifirma Electron Emitter'i all. Muusika, mida nimetaksin transgressiivseks indiks -- avatud uste ja akendega; avatud peaaegu kõigele. Ühes loos mängib eepiliselt aeglane, ent raskete klaveriakordidega lugu tänavaaskelduste taustal -- või siis vastupidi. Või siis meisterlik tuulekellade kilin-kolin madalate basside kohal, millele hiljem lisanduvad oreli impro ning sõnaline pool. Pisikesed elemendid, ent täpselt ajastatud ning doseeritud. Üks lugudest läheb väga diibiks kätte läbi süvatehnoliku tunneli. Tuletab meelde sama liini artiste Eestist nagu Myrakaru, varane Galaktlan ja Uni. Tänapäevane indi tähendab loomulikult ka sämpledeelse elemendi ja mutantkingapõrnitsemise esindatust. Isegi konkreetmuusikale suudetakse anda eepiline mõõde. Kõik see avardab emotiivselt fooni, aga ka annab lootust, et muusikas ei ole veel kõik ära öeldud -- võib edasi areneda. Üldistades -- leedukate oma Seefeel või Paavoharju (oleneb konkreetsest loost või vaatenurgast). Väga kõva album! Uksi ja aknaid ei õnnestunud riivi panna. 

Traqueurs de Combes -- I.G.W.T (2024)

Nowaki Music

• Art pop 
• Organic electronica 
• Indietronica 
• Motorik 
• Experimental pop 
• Neokrautrock 
• Kraut-techno 
• Chamber pop 
• Post-rock 
• Avant-rock 
• Electronic 
• Glitchtronica 
• Ambient 
• Modern classical

Avalugu "Alex in Morty's Chapel" juhatab kenasti kätte otsa, mida sellelt 9-looliselt oodata -- laia tõmbega imekaunid orkestratsioonid, mille all pulseerib krautrokilik elektrooniline motoorika, mis tasapisi kaleidoskoopilise spektrina hakkab kuju kaotama, et samadest elementidest uus moodustada. Järgmistes lugudes on nii tempo aeglustumist kui unenäolisuse kasvu. Põgus heli. Pelk ettekujutus -- piisab ainult sellest, et liikuma ja kasvama hakata. Kohati tundub, et kuulajana tajud üksnes mõtte jõudu -- gravitatsiooni ei eksisteeri, on helifraasid, mis näikse pärinevat tundmatu päritoluga planeedilt, kus kehtivad teistsugused füüsikalised reeglid -- kui üleüldse. Marc Jolibois'i erakordsus artistina käesoleval seisneb tavatus lugude ülesehituses -- teadlikkuses hoida eemale sarnasusest teiste artistidega ja tõrjudes klassifikatsioone ning samas hunnitult säilitades ja kasvatades oma loomingulist tuuma. Teisalt jälle -- ei ole see pelk võõraks tahta jäämine ja olemine -- pigem kui äraspidine platonlik varjude märkamine, ent varjude omanikest targu distantsi hoidmine. Mida vähem jõudu rakendades, seda paremat tulemust saavutades. Imetabane -- nagu arvustusest olete juba aru saanud.

Day Of The Triangle -- twencen drag party (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Jungle 
• Breakcore 
• Progressive electronic 
• Drum and bass 
• Kosmische Musik 
• Acid techno 
• Electronic music 
• Psybient
• Alternative dance 

Kõigepealt -- miks peaks hankima Trash'ilt kassetti? Plaadifirma Trash Can Dance'i versiooni B-poolt palistab üks lugu ("acid") rohkem kui Bandcamp'i omal -- lisaks on see veel pikk lugu, lisaks veel väga hea lugu. Ütlen kohe ette ära, et taiese parim (aga A-pool ei jää teps maha). Halb on see, et lindid on praeguseks hetkeks ilmselt juba otsas (aprillis välja antud). Tartust pärit ühemeheprojekt Day Of The Triangle on kahtlemata siinkirjutaja lemmikartiste Maarjamaalt. Oli üllatus, et taies algab tõupuhta trummi ja bassi biitidega. Tavaliselt selle rütmid muudavad mu ettevaatlikuks, kuna ei pea antud stiili esindavaid artiste kuigi fantaasiaküllase mõtlemisega õnnistatuks (ise kasvasin selle stiili nautimisest 90ndate lõpus välja, ning naasmine selle manu hiljem on reeglina piirdunud pooletunnise kuulamiskogemusega). Samas teadmine, et DOTT katsetab trummi ja bassi, tekitas kahtlemata elevust -- nt uudishimu, et kas ja kuidas ta suhestab varasemat atmosfäärilist progressiivelektroonikat mainitet rütmidega (samasugune eeldus kehtib nt ka Tondi tegemiste kohta). Aga kõik siis areneb ja liigub -- nii rütmi kui harmoonia kohalt -- steriilne ja nuditud trumm ja bass kasvatab endale eelkäija jungle'i karvkatte, st biidid on karused, tektooniline bass põrkab mudasel pinnal, andes asjale kergelt anarhistliku 80ndate lõpu-90ndate alguse tantsupsühhedeelia vaibi. Teise poole loos lisanduvad ka hea maitse poolele jäävad psybient'i võnked. Analoogsüntekaid on taas hoolikalt näpitud, õigeid valikuid tehtud, andes ülemistele sfääridele räpasema (ja igati tervitatava) mõõtme juurde. Distortion ja feedback resoneeruvad selles -- sageli sel määral, et helipilt vappub korralikult! Mu arust on DOTT isegi Eesti mõistes alahinnatud -- ka see taies näitab taaskord, milleks mees võimeline on. Parafraseerides üht varauusaja filosoofi ja matemaatikut -- see helimaailm on korraldatud parimal moel -- kas just harmooniliselt ettemääratud, küll aga olles (kõikidest maailmadest) üks parimaid. Aasta lõpu edetabelis läheb igatahes siin loosi.

The Hirundu - Ushnied

Sense Of Content -- Interleaving Delay (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Drone 
• Micronoise 
• Abstract 
• Post-industrial

Need monoliitsed 37 minutit kingivad peaaegu sürreaalse kogemuse justkui jõllitaks mingit rõlget olendit roomamas Jumalast hüljatud terrassil. Kohmakas ja aeglane, ent näib piisavalt võõras ja ohtlik, et ellujäämisinstinkti üles äratada. Teisalt jälle - tänu nendele omadustele - nii paganama huvitav ja ligitõmbav! Iga murdosa sekundist on laetud tagurpidi pööratud helidega, mis ilmneb industriaalse suminana -- luues droonheli, mis oma jubedusttekitavale külmusele ja mehhaanilisusele vaatamata muutub pikapeale orgaaniliseks ja elavaks. Võib-olla on see põhjustatud tõsiasjast, et masinad on muutunud inimeste koduloomadeks; võib-olla seesugused helid ümbritsevad meid kogu aeg -- me lihtsalt ei kuule neid. Aga hangime kontaktmikrofonid, võimsad kõlarid ja - voilaa! - seesamune elukas on sinugi kodus. Kui püüda seda helide keeles ja loomise metoodika abil kirjeldada, siis heli pahupidi pööratud kvaliteet moonutab popstruktuurile omast sirgjoonelisust; loo arenedes taiese tekstuur ja ülesehitus muutuvad pisidetailide tasandil. Sellest kostub midagi tuttavlikku -- justkui rütmi ja vea - vearütmi/rütmivea - trotslik kombinatsioon edasi liikumas nagu pime lind. Loo intensiivsus näikse kasvavat -- jõudmata küll crescendo'ni, ent pidevalt pinget juurde kruttimas sellest vähesest käepärasest. See on ebaühtlane ja lakkamatult särisev pinge, mis tuleb sügavusest - või õieti sogasusest -, ebaselge struktuuriga heliilmast, mida ei ankurda ei rütm ega meloodia. Sellele kõigele vaatamata on kompositsioon kummituslik -- vaat et meditatiivne kogemus, mis kuulajat ühtaegu võrgutab ja segadusse ajab. Nii et ära karda -- astu hiigelkakandi manu ja kallista teda.

Lindenberg Munroe -- Soulness (2024)

Enoughrecords

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Post-industrial
• Improvised music 
• Chamber music 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Contemporary classical 
• Post-minimalism 
• Microtonal

Selle 6-loolise taiese lahtimõtestamiseks oleks vaja rohkem tunda akadeemilise muusika ringkondade mõttemaailma ja kunstilisi kavatsusi ning teisalt saada aru, kuidas ajalooliselt on modernism kasvanud üle postmodernismiks 20. sajandil. Siin kuuldu on põhimõtteliselt kammermuusika, tõsi, mis on avatud kõiksugu eksperimentaalstiilidele ja -vooludele. Üheks põhijooneks on metalsed droonivad keelpillid, mille kasinus on ja ei ole ka tinglik. Tinglikkust ületab tõik, et hüpnootilisus haarab kuulaja enesesse. Tingimatu seetõttu, et metalsed keelpillid, millest ekstraheeritakse droonhelisid, loovad tugeva, kuid samas ebatavalise põhitooni -- tihedad, hämarad helid võivad kuulajale jääda kergelt ebamugavaks. Siin-seal on seda akadeemilise lähenemise jäikust ja nõudlikku kuulamist maandatud sahinate-kahinate, mikroskoopiliste moonutuste ja orgaaniliste helidega (või vähemalt meenutavad neid). Avangardistlikku mikromaailma, mille põhirõhk on tekstuuril ning süngel tonaalsusel, tupsutatakse aeg-ajalt poolorkestratsioonidega (ennekõike lopsakas "Calm Mental Fields"). Kontrastsete elementide keeruline harmoonia kasvab sellest välja -- muusika sunnib kaasa mõtlema, meeleolu muutub pinge tõstmise ja maandamisega. Hoolimata näilisest aprioorsest vastuolust on teos sujuv, terviklik, hingestatud ning väärt kuulamine, mida tuleb meenutada aasta lõpus parimate albumite tabelis.

Developingrhythm -- Filtered Lounge (2024)

Broque

• Easy listening 
• Electronic pop 
• Trip-hop 
• Balearic house 
• Breaks 
• Lounge pop 
• Chilltronica

Saksa netiplaadifirma Broque all üllitatud 4-looline taies Johnny Knight'ilt - kes on DJ-tanud Londonis ja Baleaari saartel - paitab kõrvu teatraalsete ämbienthelide ja rohkem või vähem aeglaseks keeratud rütmidega. Kiigub, hüpleb ja tantsiskleb Café del Mar-kogumike ja Bristol'i tumeduse alateadvuslikes lainetes. Ühelt poolt sädelevad orkestratsioonid, dešifreerimatuks keeratud kõrgeid horisonte piidlevad vokaalid, konkreetselt pekslevad bassitrummid, mida siin-seal on kaunistatud keelpillinäpete- ja arpedžodega. Arusaadav ju -- müstiline Vahemeri tekitab igatsust ning sealne rannik meeleerutust. Teisalt on sellesse sisse kätketud ka bristollikku tumedust, mis ei ole nii äratuntavalt välja joonistatud, ent seda enam tekitab müstilisi tundmusi. Väga tšill tõepoolest!

Valentin Doychinov -- Overgrowth (2024)

Mahorka/Bandcamp

• Improvised music 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Electronic
• Improvised noise
• Art rock 
• Sound art 
• Guitar ambient 
• Micronoise
• Electro-acoustic

Genuas resideeruva kitarristi Valentin Doychinov'i 13 ülekasvu Mahorka all tähendavad elektrikitarri võimestamist eri vormides -- teisiti ei oskaks tema heli sõnastada. Kindel on see, et Eddie Van Halen 'i ja Gene Simmons'i stiilis rifirokki te siit eest eest ei leia. Ei mingeid pearinglusi pikkade juuste lehvides ega harkisjalu puusliku etendamist. See on sirge seljaga ning tõsise ilmega esitatud helimõistestik, mis tähendab üleminekut tavapärasest ebaharilikku -- transgressiivsus ühe ideaali kohaselt võiks kasvada meelelisusest välja. Midagi jääb albumi esimeses pooles puudu -- kui see oleks ainus omanäoline eksperimentaalkitarrialbum ilma pääl, siis võiks ennatlikult järeldada, et kitarr on üks piiratud instrument -- kuivõrd ei suuda selgitada, mis asi see eksperimentaalsus õigupoolest on. Akordide järgnevus on tajutav, ent selles puudub sügavam tähendus -- ei vormu kuulajale tajutavaks asjaks. Tõepoolest, siin on tekstuuri, ent selles puudub täpselt viimistletud elu ja kandev dünaamika erinevalt Robert Fripp'i omast; teisalt ei lasku artist Kenji Hainio kaootilis-meditatiivsesse kitarripainesse ega Glenn Branca kordusel põhinevasse hüpnootilisse totaalhelikambrisse. Tõsi, alates seitsmendast loost asi paraneb -- energia võimestub, lõhub elevandiluust torni, artist lõpetab oma naba imetlemise ning annab kõhetule traadist vaimule lõpuks keha. Aga ka selles formatsioonis toimub lõpuks mandumine. Eesmärgi täitmise ülesandest lähtudes ei suuda küüru ületada -- jäädes poolikuks, jäädes miskiks.

Field In Stream -- Selected Archive Source Material (2024)

Silber

• Field recording
• Drone 
• Sound poetry 
• Experimentalism
• Sound art
• Avant-garde 
• Sound documentary 

Kui 50ndatel prantslased Pierre Schaeffer, Bernard Parmegiani, Pierre Boulez, Luc Ferrari jt hakkasid pärishelisid salvestama, töötlema, teisendama, moonutama, vormima millekski muuks, siis oli see ju igati värskendav ja iseenesestmõistetav kontseptsioon. Võtta aluseks midagi, mis on n-ö päris, teha sellest midagi uut -- ning jätta mingi osa algmaterjalist samaks ka pärast töötlemist. Ideeliselt ja ideoloogiliselt väljakutsuv! Aga kui eesmärgiks ongi pärishelide salvestamine, siis tuleb küsida motiivi järele. Näiteks looduses salvestatu koju kättetoomine neile, kes ise ei viitsi või ei saa sinna minna. Selle miinuseks on looduse sünesteetiline avarus -- lõhnu ja värve helikandjaga kaasa ei saa. Teiseks motiiviks võiks olla helidokumentalistika -- jäädvustada kronoloogiliselt kas rännak või sündmus. Raske on öelda, et mida kujutab endast käesolev 14-looline teos. Siin on väga erinevaid helipilte -- alates laste mänguhetkedest ning õppemomentidest, täiskasvanute vahelisest ägedast tülist (kas see on tõeline või lavastatud? Arvan, et ehtne). Kui inim- ja loomahelid kõrvale jätta, siis lisanduvad motoriseeritud helid (sumisevad droonhelid, autode möödasõidus, helikopteri tiiviku vihin, lennuki turbiinide kummituslikud urinad jpm). Ning kolmandaks stiihilised loodushelid (tuul, lained). Missugune võiks olla sünergiline mört nende välisalvestuste vahel? Ehk just prognoosimatud helid (väldi algul lugude pealkirjadega tutvumist!), mis annavad tervikule eripärase tekstuuri. Selles seisneb ehedus ja katkendlikkus -- välisalvestustest moodustub ebaühtlane, kuid sihilikult katkendlik kuulamiskogemus. Helid on ju töötlemata ning vahetud ehk kohati ehmatavadki. Ent neis helides on kuulda rütmi- ja meloodiareegleid -- mis eeldab ju seda, et seesuguseid loomulikke kordusmotiive on meie ümber piisavalt -- vaid peatu ja kuulatu! Tõsi, mõnes keskkonnas on neid rohkem. Klassikul John Cage'il oli õigus väites, et kõik helid meie ümber on muusika. Siin on seda meditatiivset atmosfääri, mis omakorda eeldab helide kasvamist rituaalseks kogemuseks. Kokkuvõtvalt on sellel suurepärasel taiesel nii kuulaja kutsumist kui irriteerimist; (maha) rahustamist kui pingestamist. Üks tsükkel on täis -- kõik kordub taas (kas omaalgatuslikult või iseenesest)!

Cinnabar Club -- Machine Magick (2024)

djummi-records/Bandcamp 

• Neokrautrock 
• Sophisti-pop 
• Motorik 
• New wave
• Art pop 
• Post-disco 
• Alternative dance 
• Psychedelic 
• Indietronica 
• Electroclash 
• Synth-punk

Saksa netiplaadifirma djummi-records all üllitatud 4-looline taies Šoti projektilt valab kuulaja üle toore elektroonilise energiaga, mille juured on otsapidi krautrokis -- nii otseselt (Can, Faust, Neu! kui moodsa roki rajajad) kui kaudselt (postpungi, uue laine ning sünteetilise popi mõjutajatena). Rütmid on hüpnootilised ning samas toorelt šamanistlikud. Aeg-ajalt seda toorest motoorset tuuma murendavad sünteetilised orkestratsioonid. Paralleelkunstimaailmast -- justkui loeksid USA klassiku Ambrose Bierce'i (sõja)novelle, mille toorete ja jõhkrate kirjelduste tagant paistavad välja inimlikud omadused, sh positiivsed. Vägivald võib olla orgaaniline ja komponeeritud, mille rafineeritus võib tekitada isegi mulje valikuvabadusest. Inimolend on neetud hõljuma ühest hirmust teisse. Mees- ja naisvokaal kohtuvad, põimuvad...ent ei söö üksteist ära. Analoogsõmerus kohtub lakoonilise digitaaliaga, mille ühtimisväli on viljakas kui suure jõe suubumine ookeanisse. Sigimist-sagimist on palju -- võtab aega enne, kui hoomad kogupilti. See on psühhedeelne ent korrastatud, st kontrollitud kaos, mille mahendatud ots langeb tinglikult 80ndatesse (Talking Heads, Heaven 17, ABC, Lipps Inc.). Kahtlemata on see 2024. aasta album, mille väärtus seisneb nii tribuudi maksmises kui uue sünteesimises.

Delight Lab -- Horizontes en Fuga (2024)

Pueblo Nuevo

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Spoken word 
• Dark ambient 
• Modern classical 
• Post-psychedelic 
• Improvised music

Kena taas naasta teeneka Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo diskograafia manu. Sama riigi projekti 10-loolise taiese keskpunkti-kõvatuuma on raske kindlaks teha hüpleva temperamendi ning stiilirohkuse tõttu. Ei, siin ei kohta vabas vormis helihullust, ent žanriliselt pöörane vahelduvus rullub lahti kuulaja ees. Eks see kõik hakkab albumi edenedes settima ning normaliseeruma, või teisalt kuulaja harjub artisti loomismustriga. Nende 25 minuti jooksul liueldakse kaasaegsest klaveriklimberdamisest ja sõnaseadmise tahust improvisatoorsesse vormi, tumeämbienti ja progressiivelektroonikasse. Gonge taotakse, marimbal õrnalt klõbistatakse, klahvpillidel improviseeritakse -- võiks ju arvata, et suursugusust rõhutatakse pompöössete žestidega (nt katedraaliorelil fraase korrates, tõsi, et seejärel kontrolli kaotada); ent teisalt kihab selle all mikrosämplimise ja glitch-esteetika keeruline mikromaailm. Väändeid-käänakuid, ootamatut kolksumist-kloppimist-roomamist kerkib loogikat järgides või eirates esile ning sahina-krabinavaipu tõmmatakse kuulajale peale. Kokkuvõtvalt -- kiiduväärt taies.

Boban Ristevski -- Tracks from the comps 7 (2024)

Bandcamp

• Experimentalism
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music 
• Sound art 
• Microsound 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Post-industrial 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Abstract
• Minimalism

Muusika, mida kuuleme käesoleval kuueloolisel, on täpne, lakooniline ning kontrollitud. Tänu viimasele tegevusele tuleb taiese iseloom ja mõte reljeefselt esile. Isegi taandatud fraktaalides kuuldav mikromüra on kontrollitud nii sageduses kui resonantsis. Ekstaasi jõudmine on kontrollitud tegevus. Makedoonlase Boban Ristevski muusikasse on kätketud industriaal- ja müramuusikaga seotud eksperimentaalmuusikale iseloomulik kriipiva ja kütkestava ning pingestatud ja ülendava vastandusest tulenev kunstiline ülenemine. Helinivoo kord tõuseb (tõsi, ei tõuse kordagi väga kõrgele), kord langeb, ent seesmine toores energia valgub haaravalt väljapoole, et kutsuda kuulajat kaasa mõtlema (vahetu mõistmine ei ole antud juhul iseenesestmõistetav) -- eeldades avatud vaimu ja kannatlikkust. Kuivõrd Boban Ristevski on raamatukoguhoidja, siis on ta maininud ka kirjandust olulise mõjutajana -- näituseks lugu "Dreaming Ahead Of Time" on piisavalt redutseeritud, et anda pealkirjale eriline tähendus. Mõistmine aitab ära tunda ning positiivne (ära)tundmine on südame ja armastuse eelduseks. Ka seesugust helilist abstraktsiooni saab väga armastada, kuivõrd sellest kiirgab soojust kui ahjust kusagil majakeses keset lumevälja. Kohati meenub lapsepõlvest kuuldu, kui rongirataste hüpnootiline motoorsus 5-6 kilomeetri kauguselt kõrva kostis. Üks ilusamaid helisid, mis siiani kummitab.

Ainus miinus käesoleva taiese juures on - nagu pealkirigi vihjab -, et tegu ei ole albumiga -- koosnedes lugudest, mis on (tagasi) kogutud kogumikelt (Argali, Midnightradio, Attenuation Circuit, Internet Daemon). Teisalt jälle on lood esteetiliselt sidusad, moodustades nauditava terviku. Ühesõnaga, kontrollitud kaosest sünnib intellektuaalne ilu ja ekstaas.

Niclas Tamas -- The Shrunmas Plains (2024)

Zenapolæ

• Modern classical 
• Post-classical 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Art music 
• Contemporary classical 
• Cinematic

USA netiplaadifirma Zenapolæ all üllitatud kahelooline taies (51- ja 45-minutilised kompositsioonid) on kui pikale rännakule minek, mille eel valitseb suur põnevus, ent kilomeetrite möödudes hakkab tüdimus järk-järgult kasvama; ent tark rändaja kohaneb oludega, leides siit-sealt huvitavaid ilminguid, üldistades teatud mustrite kordudes enesele pidepunkte, mis hoiavad teelolija toonust üleval. On isegi paratamatu, et pikal reisil see, kes otsib, see ka leiab. Me vajame kordust; eelduslikult erisus/erinevus on paratamatus, mis omakorda eeldab mõtestamiseks kordust, st mingi asja või fenomeni identiteedi rohkem või vähem korrastatud esinemine aktualiseerib eksistentsi. Näituseks krautroki motoorne rütm on keskselt erinevuse tõrjumisele üles ehitatud. Ungarlase Niclas Tamas'i muusikat võib nimetada kaasaegseks klassikaks, mis pöörleb voolava lopsaka klaverimuusika ümber, mida kunati kaunistavad orkestratsioonid või selle lühikesed vahelelõiked, õõnsad klaasharmoonika akordid, elektroonilised efektid ja kajad ning helistruktuure läbivad raputused. See kõik voolab, see kordub mingil määral jälle, muutub, ning kordub mingil määral jälle. Muljetavaldav muusika ning huvitav reis. Kuivõrd tegu on artisti ühe triloogia viimase osaga, siis soovituslik oleks kuulata ka kaht varasemat osa (kehtib ka siinkirjutajale). Album läheb aasta lõpus kindlasti loosi.

Rat Covenant -- RAT-153 - 18.98 Occultus Penetration (2024)

Bandcamp

• Black metal 
• Ethereal wave 
• Dungeon synth
• Raw black metal 
• Avant-metal 
• Black noise 
• Blackgaze

Jätkan postmodernistliku muusika arvustamisega, tõsi, selle agressiivsema ja tumedama poolega -- mustmetalliga. Saksa projekti 8-looline üllitis kõlab kui veganid harrastamas kannibalismi või rohepöörajad üksteist bioküttena ohverdamas helge tuleviku nimel. Inimvihkajalik udjamine, mille eesmärk on iseenda loodud kaosesse ära uppuda või endast tükke lahti raputada ja vundamenti mõrasid tekitada -- kui võimsatest magnetgradientidest ehitatud hoone, mis magnetväljade toimimisel ennast põrmu paiskab. See on taies, millel ristuvad ekstreemmetall ning absorbeeriv müra. Müra on siin erinevat laadi -- mikroskoopilisest hämust kuni kingapõrnitsejate perifeersete määratlematute helideni. Üks erandlik lugu on "18.98", mis kõlab kui austusavaldus USA darkgaze/ethereal wave/dark wave-legendile Lycia'le, millest kasvab välja lõrisev laulusaade paremas kanalis. Teised erandid on lühikesed vahepalad, mis hälbivad rohkem või vähem tervikust -- nt "Nilson High", mis koosneb rongirataste klõbinast ja flöödi improst (nn train tunnel synth). Edaspidistes lugudes on jõuramist juba suurte hulkadena ja vihisevatel kiirustel, milles on nii raevu, ängi, hullumist kui piina(mist). Lõpphinne sõltub tunnetusest -- ütleme nii, et vähemalt 4/5 (ideaal)plaanist on ellu viidud. Väärt asi, aga kuulake ka teisi üllitisi sellelt väga viljakalt projektilt.

Us & Sparkles -- The Birds Kick In (2024)

Bandcamp/Damn Rich 

• Modern classical 
• Organic electronica
• Post-rock
• Indietronica 
• Art pop 
• Spoken word 
• Ambient 
• Art music
• Post-classical 
• Americana 
• Electronic 
• Chamber music 

Kui eile (25.10) Valner Valme kasutas Muusikanõunike saates Kitty Florentine'i lugu kirjeldades mõistet "postmodernistlik" -- justkui olnuks lugu erinevatest stiilidest ja tahkudest kokku kleebitud kui kollaaž --, siis sama mõistet võiks ka kasutada käesoleva 8-loolise taiese kohta. Mitte niivõrd lugude, kui albumi mõõtmes -- kohati kõlab kui Tortoise-lite (või õigem oleks öelda kui Sea And The Cake -- mis teatavasti on John McEntire'i kõrvalprojekt), siis jälle ülevad orkestratsioonid võtavad võimust; ühes loos üks härrasmees vestab kerge elektroonilise põrkamise ning ämbientsete hõllanduste saatel muusikast kui olulisest kunstivormist, kui eneseteostusviisist (jah, me teame seda!); väljapoolesuunatus suunatakse sisse -- mõtlik ämbient näitab emotiivselt habrast palet (juhul kui kuulaja oleks melanhooliast haaratud, ma mõtlen, et siis võiks isegi pisar silmanurgast pudeneda). Sama võib ka väita kammerlike vormide ilmnemisel, milles on nii õrnust kui sügavust -- üks võimendab teist. Et asi veelgi selgem (või segasem?) oleks, siis flirditakse ka suitsuse Amerikaanaga. Eelpoolmainitud postmodernistlik vaim ilmneb ka kaasaegse kuulaja kannatuse proovile panemises -- album on viimistletud viisil, vältimaks tüütuks muutumist; teisalt melomaanile on oluline, et tervik ei jääks pealiskaudseks ega umbseks (päris- ja kunstlike helide süntees lisab albumile panoraamsust). Pärast väikest kõhklust (ning neljakordset kuulamist) otsustain albumi lisada aasta parimate listi.

Wings Of An Angel -- Find Your Voice In The Crowd (2024)

Bandcamp

• Psybient 
• EDM 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Raga music 
• World music 
• Klezmer 
• Psytrance

See on huvitav üllitis ainuüksi seetõttu, et ei saagi päris aru, et kas tegu on iroonilise kommentaari või tõsiseltvõetava taiesega. Ühelt poolt võiks ju seda võtta David Guetta paroodiana, milles elektroonilise tantsumuusika klišeed õitsevad täiega; teisalt on siin kuulda ka psühhedeelset ämbienti orientaalse (Lähis-Ida rahvamuusika ja India klassikaline muusika/ragad) maailmamuusika elementidega. Vuugivahedest immitseb haaravat müstikat (kütkestavate heliefektide ja häälutustega on seda oskuslikult võimendatud), mis tasakaalustab mehaanilist rütmi. Tuleb nentida, et tegu on korraliku sulamiga, mida lükkab edasi mõnus tümm. Olles kuulanud Felix Kaplan'i varasemaid katsetusi ämbiendi, progressiivelektroonika ning kaasaegse klassika/klassika-järgse muusikaga, siis ei ole kahtlust, et segades hõllandust helikatlasse on tulemus meisterlik ja sujuv. Võib vabalt seda nimetada ka artisti rokkalbumiks.