Daniel Maze -- Wounded Animals (2006)

Sinewaves

• Glitchtronica 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Electro-acoustic
• EAI 
• Experimental electronica 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Ambient 
• Abstract
• Sound art

Mulle rääkis ülikooliõpingute ajal arstiharidusega praktilise filosoofia õppetooli dotsent Valdar Parve, mida tegelikult tähendab stress(iseisund). Ta rääkis seda ajal - nullindate esimesel poolel -, kui stressi kuputi samastama depressiooniga ehk kasutati vale võrdlust. Ta illustreeris stressi mõistet haavatud looma näitega -- kui hirv veritseb ühest kohast - kaotades verd -, siis organism pumpab kompensatsiooniks verd teisest kehaosast sinna asemele. Ühe lemmikkanadalase Daniel Maze'i (DM) pikast, 32-minutilisest loost koosnev üllitis Itaalia eksperimentaalelektronmuusika netiplaadifirma Sinewavesi all on ilmselt artisti kõige toorem ja krobelisem kümnekonnast taiesest, mida ta üleüldse üllitas nullindatel ja kümnendate algul. Siin on peenhäälestatud mikroskoopilist müra, millele millalgi järgneb suht primitiivne, ent nakkav meloodiakäik; see omakorda mingi hetk teiseneb majesteetlikuks helisõlmeks, mis hoolimata - või just tänu sellele - teravatest servadest hoogu leides on efektiivne. Meeldib mõelda, et DM on astunud senisest hubase interjööriga ruumist kuhugi väiksemat mõõtu rõskesse tootmistehasesse, täis tööpinke ja -riistasid, täis pimedaid nurki ning tuhmi valgust. Surveõhuvasarate, kuvaldade, relakate, pinnalihvijatega jms püüavad aimata kultuurseid maneere. Peenetundelisus ning kõiksugu heale maitsele vastavad austusavaldused ja elegantsed kummardused - õieti DM enda loodud standardite poole kummardamine - on siin embrüonaalses faasis, mida kiht-kihi haaval delikaatsemaks ihutakse. Või täpsemalt -- kuulaja ise korduvate kuulamistega seda lihvib ja kihtidesse seab. Kohati see meenutab apokalüptilist faasi, kui kõik on mutta mattunud ning muda kuivades maapind koorikutena hakkab vabisema ja võbelema. Seda võib kuulda kompositsiooni esimeses pooles. Sinna juurde lisanduvad elektromehaaniliste masinate tekitatud mullid ja krõbinad, mis loovad nii distantsi kui saadet. Peaasjalikult viimases veerandis on kuulda ka vankuuverlasele iseloomulikku ämbientmuusikat hetktõrkelisest mikrokosmosest ümbritsetuna, millesse sisenevad ka laserite tulistatud kiired. Kõige inetabasem moment saabub kompositsiooni keskel - täpsemalt 16.19, kui minuti vältel kuulaja saab osa Daniel Maze'i teistest üllitistest tuttavat taevastest kaarikutest pudenevast helimaagiast. Ka see taies on väga hea, ent siiski haavatud seisundist lähtuv ning seda ilmekalt demonstreeriv. 8.5 (8.0-9.5)

Heidseck -- FMCH (2010)

Sinewaves

• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Lowercase 
• Dark ambient 
• Abstract 
• Reductionism

Fabrizio Matrone 5-loolise ülitise plaadiümbris vastab oma koloriidilt ja toiduaine hõreduselt täpselt sellele heliilisele sisule -- hallisegune, monokroomne drooniv valgala; pigem vaikusesse mattunud või sellest virguv valendik; vaatamata kasinusele ja redutseeritusele piisavalt sisendusjõuline. See kahtlemata on eksperimentaalmuusika mitte ainult sisuliselt, vaid ka märgiliselt, kuivõrd väljaandjaks on Itaalia leibel Sinewaves (järjekorranumbriga 62), mille diskograafiasse kuuluvad siinkirjutajale oluliste artistide Dave Zeali, Maurizio Bianchi, Daniel Maze'i ning Alessio Ballerini üllitised (nii et -- käised üles ning kuulama!). Kujutage ette, et see on küll ämbientmuusika, ent nende helide sfäärid ei alga mitte maapinnalt ning tõuse sealt kõrgematesse sfääridesse; pigem on selle madalaimaks punktiks karstialad ja -koopad, kust heli hakkab tasapisi imbuma maapinnale. Õigupoolest maapinna suunas, kuigi see võib osutuda pelgaks miraažiks. Itaalia artist muudab helipaleti piisavalt avaraks, et ka tumeduses võib tajuda keerulisi labürinte, nähtamatuid lõhesid, mida läbivad helid moodustavad tähelepanuvõitvaid helikombinatsioone. Sügavus tema kontekstis tähendab mürisevaid basse, mis võnguvad erinevatel sagedustel; teistsugused, kõrgemad sagedused loovad kontrasti ja kontrapunkte eelmistele; ei ole ju palju vaja, et seesuguses minimalistlikkus traditsioonis jõuda tõdemuseni: vähem on rohkem. Need 54 ja poole minutit pn muudetud abstraktsioonide aluskihiks ja tallermaaks. Helid on küll esmapilgul sissepoole pööratud, aga selles helis on piisavalt südikust, veenvust ning agressiivsust, et liikuda esmapilgul lihtsast - võib-olla koguni lihtlabasest - helindist millegi süvitsimineva ning sisendusjõulise manu. Abstraktne võib näituseks olla iseenesest traagiline sündmus nagu selleks on maastikupõleng või kaugusest maapinna suunas pealevalguv hiidlaine, siis see kõlab täpselt niimoodi -- samaaegselt aukartustäratavalt ja eepiliselt, ennustades ette pöördumatut hävingut. 9.0 (9.0-9.5)

Alessio Ballerini -- Circolari per paesaggio (2008)

Sinewaves (045)

• Modern classical 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Glitchtronica 
• Experimental electronica 
• Post-rock 
• Ambient 
• Electronic music 
• Post-classical

Alessio Ballerini 11-looline album ei ole lihtsalt ämbientne maastikukõnnak. Siin sulanduvad pehmed ämbientkihid raskemate droonhelide ning teravate elektronhelidega, luues nii ruumi, kontrasti kui teravust. Ühes loos kõlab katedraaliorel -- mitte piduliku sära, vaid varjulejäänud, peaaegu varjulise kõlaga, kus instrumendi ühed toonid vaj(r)uvad aeglaselt ning teisalt hüppavad kiiskavalt esile, jättes endast maha peeneid, peaaegu märkamatuid järelkajasid ning mälu jälgi. Meenutades kiriku orelimängijat, kes peale kohustuslikku kava eksperimenteerib enda rõõmuks orelil. (Meenub kohe eesti juurtega organist ja eksperimentaalmuusik Kara-Lis Coverdale). Ning kogu kupatuse äkitselt lõppemisega osutatakse sellele, et kõik lõppeb kunagi, kõik lõppeb reeglina äkitselt. (Ennekõike loos "45-11"). Tõeline valgus ilmneb dünaamikas, aeglases kulgemises. Eksperimentaalelektroonikud, kes tegelevad just selliste peente, kihistunud helipindadega, on sageli nagu platoonikud või heideggeriaanid -- nad ei peatu nähtaval, vaid otsivad seda, mis jääb varju, mis ilmneb alles aja ja muutuse läbi. Plaadi nimi osutab ringikujulisele liikumisele, vormilisele võttele, ilmnedes budistliku meeldetuletusena teel püsimisest ja kulgemisest. Helid ei püüa midagi saavutada; nad lihtsalt voolavad, naasevad, muutuvad vaikselt. See ei paku kohest naudingut ega selgeid emotsioone. AB muusikas võib tajuda piiripealsust. Kuivõrd ämbient on osaliselt kasvanud välja klassikalise muusika sfäärilisusest (harmooniad ei arene ainult lineaarselt, vaid hõljuvad, laienevad ja moodustavad peaaegu ruumilisi välju) -, siis itaallase albumil on tunda ka seda pärandit. Samas teisele poole, ent sama lähedale, jääb ka postroki traditsioon. Samas ei jää ta sinna kinni. Ta võib kasutada rokilikku overdrive'i ("Together"), mis juba järgmises loos asendub abstraktse helikeele kui unustusse vajumisega. Või siis helid suisa lagunevad mingiks ajaks, et seejärel taas virguda ning veenvust tõestada. 8.5 (8.0-9.5)

Szvaszo -- Sndbot_00_04 (2004)

Sinewaves

• Ambient 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Art music

Udine residendi Michele Viel'i ehk Szvaszo 6-looline taies väljapaistva Saapamaa eksperimentaalmuusika netiplaadifirma Sinewaves'i (2004-2013) all on ühtpidi ämbientmuusika taies, millest siiski kumab läbi eksperimentaalne taotlus ja eesmärk-- ta lisab muusikasse sügavust kumisevate, isegi tektooniliste basside ning natuke õõnes helispektriga. Ühelt poolt see tekitab tunde, justkui viibiks hiiglasuures, heeliumiga täidetud õhupalli sisemuses -- olles abstraheerinud end elust, eraldunud äärmuslikku kunstlikku keskkonda -- milles viibimine lühendaks elu märkimisväärselt, ent võib-olla võimendaks kompensatsiooniks tundmusi. Vererõhk laes, silmad punnis, veri kõrvus kohisemas. Itaallase muusika näikse olevat üles ehitatud tagurpidi toimivale gravitatsioonile, mistõttu kerkib meeltesse justament kummastav pilt õhupallist kui tontoloogiliste helindite ühest võrdkujust. Justkui oleks siin midagi ankurdatud, samas nii mõndagi hajub laiali, ent energia samas jääb alles -- impulsid on kindlad ning määratletud suundadega; justnagu mingi fenomeni ontoloogiline nentimine, mille kohta saab ühtaegu väita, et see eksisteerib kui ka vastupidist tõdeda. Stiililises mõttes väljenduks see sujuvas ümber mõtestamises ämbiendilt klassikalisele muusikale või siis kunstilisele eksperimentaalelektroonikale -- ning vastu- ja ristipidi. Samuti kõrvuti avarusega võib selles tajuda ka klaustrofoobseid tundmusi, mis ilmselt tuleneb pahaendelisemate helide liikumisest ja ruumi hõivamisest. Järgmises mõttes on see tark muusika, kuivõrd minimalistlikus ja lakoonilises vormis suudetakse edastada kuulajale palju enamat kui esmapilgul näib. Ökonoomsus kohtub holistliku (elu)tunnetusega. Kahtlusteta väga peen, meisterlik ning intrigeeriv üllitis. 8.5 (8.5-9.0)

Dave Zeal -- Provisions For The Restless Hour (2006)

Sinewaves

• Ambient 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient drone 
• Electronic music

Ma kuulan imetabast muusikat imetabase Itaalia elektronmuusikaplaadifirma Sinewaves diskograafiast, mis tekitab mus mõtteid eetilisusest esteetiliste valikute tegemisel. Ühelt poolt on tegu kussutava ämbient-muusikaga, sellesse on kamaluga hüpnootilisust sisse süstitud, ent teisalt on sellesse illu segatud ka roostet -- tehtud seda tahtlikult. Kuivõrd siin on kaunikõlalist konkreethelidega segatud hõllandusi, siis on see tahteakt vaieldamatu. Igati kaunis muusika, mille ekstaasi jahutatakse maha plekise kõlaga nootide viimase kolmandiku vahekihtides. Pintsettidega on lisatud punakaspruuni tolmu. Võib-olla seesamuse rooste ja konkreethelide esitlemine on justnimelt viis peegeldada autentsemat ning terviklikumat reaalsust. Elu ei olegi ilus ja harmooniline; see sisaldab sageli räpasust, lagunemist ning ebamugavust. Mateeria on eelduslikult ebatäiuslik -- ilmselt on selle olemasolu vajalik niivõrd kuivõrd ideedel oleks võimalik mingilgi määral teostuda. Kunstnikul võib olla eetiline kohustus kujutada reaalsust laiema spektrina; pidades eetiliseks valikuks, et rajada oma töö tõepärasemasse, vähem idealiseeritud reaalsusesse. Teisalt kuulates lugu nimega "Asking For Directions", milles kohtuvad sulnid merelainerullumised ja hüpnootiline rütm - mille vulin viib kuulaja täielikult teisele poole -, siis mõtlen, et jah, Kanada artist on teistes lugudes natuke liiga pealesurutud ebamugavustundega minu kui kuulaja emotsionaalset ruumi kriimustanud. Aga ainult veidike. Maha jahutamise-maha jahtumise (eskapismist osaliselt välja viskamise) tõttu jätan maksimumpunktid välja andmata. 9.0 (8.0-10.0)

Daniel Maze - The Art Of Sleeping In (2006)

Sinewaves

9.6

/Glitchtronica, Avant-garde, Ambient noise, Minimal, Sound art, Avant-electronica, Microtonal, Experimentalism, Abstract, Experimental electronica, Noise, Crossover, Ambient/

Comment: While I have deplorably not written any comments/reviews about Daniel Maze`s oeuvre, I have been a fan of him for a while. (Funny, if I think about the Canadian music I used to relate him to Loscil, Tim Hecker, Muhr, GY!BE). The musician from Vancouver has been a profilic composer searching for innovatively striking fields in the realms of ambient, minimal music, sound art, noise, and experimental electronica. Similarly to this 3-pieced album, which consists of 3 long developments. In fact, Maze deserves his surname, propelling from tense, glitch-fried soundscapes and microtonal progressions (digital stridulation of grasshoppers!!!) to slightly soaring, throbbing plateaus and austere abstractness (at times made up of the crackles only), from pulsating electronic music to laid-back noise outbursts/and metallic orchestrations laid out sometimes. I am sure La Monte Young, Luigi Archetti, and Glenn Branca would like this record. In conclusion, it is a classic album of the electronic/and ambient music indeed.