Jon E. Erkkila – Every Man Needs A Mexican Mistress (2011)

Kill Mommy

Bandcamp

• Lo-fi 
• Country 
• DIY 
• Americana 
• Singer-songwriter

Comment: Jon E. Erkkila is a transgender female/shemale person who is proud to be the first transgender country superstar in the USA. Indeed, it is a huge honour, isn`t? Every Man Needs A Mexican Mistress is the country music case with DIY/lo-fi attitude. Sloppy banjos, and accidental harmonicas, and loose-fitting yet somehow charming (male-tinged) singing used to constitute an intriguing whole. I would like to call it a sort of country-exploitation issue because she used to manipulate with hillbilly and country clichès while having a tongue-in-cheek attitude. In truth, could you imagine a glamorous, vamped shemale standing over there and singing seriously the country songs. Although it embraces 11 tracks it will clock in at a 27-minute only but it is not problem. The issue is a part of a short existed Italian label, Kill Mommy. Additionally to the release she would have issued even more 14 albums. Let's discover them under the name Slow Groan) through Bandcamp.

White Floor Circus - White Floor Circus (2011)

Kill Mommy

8.6

/Lo-fi, DIY, Improvised music, Cut and paste, Psychedelic rock, Progressive rock, Sound collage, Krautrock, Alternative/

Comment: this album involves 3 lengthy compositions which is made up of loose jamming of furry, psychedelic (more more glowering) guitar riffs, flowing subconscious vocal hovering, angular drum parts and distending synth orchestrations (thus reminding of CAN sometimes), mixed up with some droll samples now and then. The duo originates from Siracusa, Italy.    

The Sbirros - Hits From The Crypt (2011)

Kill Mommy

9.0

/Punk rock, Alternative rock, Psychobilly, DIY, Rockabilly, Noise rock, Lo-fi, Garage rock/

Comment: a joyous set of punk/and psychobilly-induced torrents within a concept compiled of the scaffolds of dashing/garage-y rock and roll, the influences of B-category horror movies, DIY aesthetics, Tarantino and Rodriguez produced Mexico-related killsplotation motion pictures. Let`s check out some titles of notches represented there - Teenage Vampire, I Married A Monster From Outer Space, The Toxic Avenger and the meloman can draw parallels upon such Russian combo as Messer Für Frau Müller/Messer Chups who also used to love mixing up obscure themes with a batch of funny topics. These 11 tracks are fronted by Sheena, a shouting and shooting fury who is assisted by Mass, Nitro, and Igor Mortis. This Italy-based collective does not exist anymore being replaced to Female Troubles now. An appealing stuff indeed, the kind of grower, especially the track I Was A Teenage Mutant Rocker where the ensemble exploits the effects pulled out from a theremin.

Five Star Debauchery - Five Star Debauchery (2011)

Kill Mommy
Lastfm

8.8

/Punk rock, Alternative pop/rock, Fuzz rock, Blues, Folk rock, Singer-songwriter/

Comment: only good words can I say about this Kentucky-rooted musician`s debut album. These 20 relatively short-running tracks are played up with the help of twanging and fuzzy guitars, harmonica-relied whiffs, and appealingly striking voice (actually you can clearly perceive how he used to love his enterprise). Taylor stands at the crossroad of American roots music (blues, folk and rock`n`roll) and punk respectively. While the release is created with the bunch of ordinary rock instruments Taylor is able to churn lots of modalities and accents on it. Inspite of conjuring up either dreamy jitters or making more straightforward drive sometime, however, his concept is highly enjoyable and hitting all the time. Rock and roll must go on.

Ana Threat - Tug Of War Of Love (2010)

Kill Mommy
Lastfm

7.7

/Primitive pop, Anti-punk, Lo-fi, DIY, Blues, Psychedelic, Weird, Garage rock/

Comment: Ugghhh, what the hell is the coverprint about... . This is a combo from Vienna, Austria offering a weird 5-track set of primitivistic notches. Though being apparently the primitive output, however, such sort of nihilistic approach toward punk, garage sounds, psychedelia makes sense nevertheless.

Mumble Mumble Mumble - Mumble Mumble Mumble (2011)

Kill Mommy
Lastfm

8.0

/DIY, Math metal, Doom metal, Improvised music, Math rock, Experimental rock, Post-metal/

Comment: This is the debut release by a duo from Turin, Italy having 8 tracks within 21 minutes in total. More particularly does it mean that they are densely searching for a seamless realm between doom/doom metal and math rock/math rock, among other details having experimented with the speed of rhythms, at times having their sound on hold, i.e slowing it really down. On the other side, it is a joyous, improvised DIY-esque notch. An interesting output and apparent evidence of what it is possible to do just with a bass guitar, vocal and drums.

Quint Baker - Psychic Cat'z Golden Fleece (2010)

Kill Mommy
Lastfm

8.6

/Experimental indie, Lo-fi, Indietronica, Poptronica, Dada music, Weird pop, DIY, Psycho-acoustic, Avant-garde, Experimentalism/

Plakonik Projekt - Luv & Hate (2010)

Kill Mommy

10/9

/New wave, Soft rock, Alternative, Noir pop, Baggy, Fusion/

Thedirtycoast -Thedirtycoast (2010)

Kill Mommy Records

Thedirtycoast
Lastfm

10/8

/Psychedelia, Alternative pop, Experimental indie, soft rock, singer-songwriter/

[Compilation] VV.AA. - Rock Against Mommies vol. I: Attack Of The Space Mommies (Kill Mommy)

Don`t be afraid of the Sicily-based label Kill Mommy Records` slogan which suggests that this is a label for homemade rock`n`roll for amateurs. In fact, this so-called amateur-ish music has its powerful output and subtle sense of feeling which often overweights lots of examples regarding so-called established (indie) music. Here are 25 tracks represented showcasing a retrospective cut about the label`s active period during the last 2 years including such artists like Vanny Zero, Nowhere Boy Simon, The Last Merendina, The Big Wireman, Thee Undead Big Blues Shit, With Bubble In The Jungle, Dead Bugs, Ryan Patrick, Cafè Bakunin, Stereo Moon, The Brazierlights In The Window, Johnny Hoodoo, Vaqueros Paganos, Quint Baker, Jim Guittard, Ana Threat, My Pal Dragon, Plakonik Projekt, Thedirtycoast, Therese De Genova, Jon E. Erkkila, Sbirros, Gone Fishing, Mumble Mumble Mumble, and Billcarson. In a more concrete way, here can be heard such kind of music which veers from crackly blues and rockabilly madness to sophisticated alt-folk/folk indie/weird folk experiments and catchy indietronic jams, from psychedelic garage shootings and schizoid strummings to new wave and austere, roots-influenced string music from straightforward grrl riot punk to rough, even exorcized bass gears of psych-rock. The geographical range is also ultramundane: from Italy to USA, from Canada to Scotland, from Argentina to France, from Brazil to New Zealand, from Austria to Denmark. One cover can also be found from here:Nancy & Frank Sinatra`s Something Stupid by Vaqueros Paganos.

Listen to it here

Johnny Hoodoo At My House (Kill Mommy)

Kuulates šotlast Johnny Hoodoo`t on raske eksida ettekujutluses, et 40ndate eluaastate õhtusse kuuluv meesterahvas poleks läbi imbunud kanepist, õllest, rummist ja pornost. Midagi seesugust nagu Shaun Ryder, ainult et selle vahega, et Hoodoo vahetas 80ndate alul indiekitarrid USA (juurte)muusika ja dobrokidrade vastu ning ei ole tüsedaks läinud. 21 lugu demonstreerivad muusiku imetlusrallit rockabilly ning blues`i vastu, on nii kavereid kui originaale. (Ning kõiksugu autoriõigused saadab ta otsesõnu peesse, kuna see (autentne) blues-muusika on väga vana kraam). Mulle meeldib tüübi ükskõiksus - tema kohati deliirne jauramine-jõuramine, kare pillindus ja laulumaneer. Hoodoo võib küll pealtnäha olla pohhustlik lad, kuid mille varjus surgib käbe kurat (kuulake kasvõi nimiloo hõbedast blues-feedback`ki). Või ei olegi see pelk pohhuism, vaid varjatult helilise primitivismi taotlus? Ameerika Primitivism ei jää sellest kaugele. Ühesõnaga, kogu kupatus on piisavalt hingestatud, ning põhjendatud, et heita pilk tema maailma.

Kuula albumit siit

7.6

Stereo Moon Like The Morning Does (Kill Mommy)

“Stereokuu” on kanadalane Emm Smith, iseõppinud muusik, kes albumil “Like The Morning Sun Does” olevad träkid salvestas juba üle-eelmise kümnendi lõpus, v.a avang I Would Dream For You. Album on uuesti üllitatud pärast 5 aastast pausi, seekord blues`i, rockabilly`t ning alt-folk`i väljastava Sitsiilia plaadifirma Kill Mommy märgi all. 24 loo salvestamiseks kasutas Smith laenatud 4- ja 8-realisi rekordereid. Akustiline kitarr ning vokaal; kuivõrd mees oskab huvitavalt kõlada, on see ennekõike saavutatud tänu tema sugestiivsele ja välterohkele laulumaneerile. Teisalt - kuigi kitarr on esikohal, ei kõla taust luitunud tapeedina - esiteks lindisahinasse mattumine lisab hindamatut, sinna sisse on vahetevahel lisatud ka suva sämpleid ning fikseeritud erinevaid elektroonilisi-eksperimentaalseid rakursse. Robustne, samas soe helikude. Põhja-ameeriklased valdavad seda kunsti hästi, eks ole. Smith kasutab loomulike ruumide kajasid, paaris loo (Everybody Love Someone, Read Between The Lines) tarvis sammub ta vannituppa ja surub kitarrikeeled vastu valamu äärt, ja puhast kulda valgub üle ääre. Muuseas, vannituba pidas ta parimaks ning kahetses, et rohkem lugusid seal ei salvestanud (meenub, et Raul Saaremets oma saates 90ndate lõpus mängis ühte Eesti trubaduuri nimega Ants, kes samuti salvestas vannitoas ning kelle muusika kõlas vapustavalt hästi!).

Emm Smith`i blogi tiitlit nähes saab aimu tema märksõnadest: armastus, olla armastatud ning eemale trippida. Lüüriline pool kinnitab kõike seda. Igatsusest, põgenemisest, armastusest ning armuhaigusest kantud laulud vahelduvad “rohutekstidega”, mis kohati sõna-sõnaliselt ülenevad oodiks sellele. Veelgi enam - ontariolane rakendas muusikategemist kanepisuitsetamisest saadava kogemuse võimendamiseks, püüdes muusikasse lükkida niipalju ideid kui võimalik. Lüürika on kaheldamatult nauditav - ilus, sissepoole ning kõrvalt vaatav, kohati müstiline ning mõtlemapanev (Grow Up illustreerib subtiilselt mälestuste ning oleviku rasket kokkupõrget).

Siinse keskkonna eesmärk ei ole kindlasti mõnuainete kasutamist propageerida. Eesmärk on muusikat, iseäranis head, tutvustada. “Like The Morning Sun Does” on kaheldamatult DIY/kodus salvestamise meistriteos. Suurepäraseid näiteid on kamaluga - mõni neist võtab hinge alt õõnsaks; teisalt, konkreetselt midagi välja tuua ei ole ka mõtet - igaüks peab need ise andeka Kanada hipi muusikast leidma. Kuid see on küll fakt, et Emm Smith kõlab paeluvamalt kui (varane) Devendra Banhart. Tõsiselt.

Kuula albumit siit

9.3

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)

Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4