[Artists] The Velcro Lewis Group

Velcro Lewis Group - 8.21.10 from Coach House Sounds on Vimeo.

The Velcro Lewis Group
Free Music Archive
Lastfm

[Compilation] VV.AA. - Rock Against Mommies vol. I: Attack Of The Space Mommies (Kill Mommy)

Don`t be afraid of the Sicily-based label Kill Mommy Records` slogan which suggests that this is a label for homemade rock`n`roll for amateurs. In fact, this so-called amateur-ish music has its powerful output and subtle sense of feeling which often overweights lots of examples regarding so-called established (indie) music. Here are 25 tracks represented showcasing a retrospective cut about the label`s active period during the last 2 years including such artists like Vanny Zero, Nowhere Boy Simon, The Last Merendina, The Big Wireman, Thee Undead Big Blues Shit, With Bubble In The Jungle, Dead Bugs, Ryan Patrick, Cafè Bakunin, Stereo Moon, The Brazierlights In The Window, Johnny Hoodoo, Vaqueros Paganos, Quint Baker, Jim Guittard, Ana Threat, My Pal Dragon, Plakonik Projekt, Thedirtycoast, Therese De Genova, Jon E. Erkkila, Sbirros, Gone Fishing, Mumble Mumble Mumble, and Billcarson. In a more concrete way, here can be heard such kind of music which veers from crackly blues and rockabilly madness to sophisticated alt-folk/folk indie/weird folk experiments and catchy indietronic jams, from psychedelic garage shootings and schizoid strummings to new wave and austere, roots-influenced string music from straightforward grrl riot punk to rough, even exorcized bass gears of psych-rock. The geographical range is also ultramundane: from Italy to USA, from Canada to Scotland, from Argentina to France, from Brazil to New Zealand, from Austria to Denmark. One cover can also be found from here:Nancy & Frank Sinatra`s Something Stupid by Vaqueros Paganos.

Listen to it here

Greyhound Out Of Mainline The Cat That Got The Dream (Bandcamp)

First-off, I felt deeply in love with this 10-track album, fulfilled with hypnotic blues and dirty psych-folk elements, which roots seem to be closely bounded up with the American Primitivism movement via angular, minimal-laid guitar chords and a genuine intimacy feeling, though, the project comes from Edinburgh, Scotland, UK. For sure, the issue is getting look high and low, more detailly, veering from the epic blowup of Rembetiko (The Strange Relationship) to murmuring dream-drowned illusions. The side-effects (or instruments) of those description objects are strongly reverb-drenched sonic membranes being often accompanied with concrete music sounds, spoken word snippets and dusty milieu evoking hiss-crackle appearances hovering overhead and everywhere. In any cases, it should not be misunderstood - it is not a kind of GOOM`s shortcoming but the kind of being occurred to come out as the advantage.

Listen to it here

9.3

[Artistid] Out Of Tune

Out Of Tune
Creative Class War
Myspace
Lastfm

Johnny Hoodoo At My House (Kill Mommy)

Kuulates šotlast Johnny Hoodoo`t on raske eksida ettekujutluses, et 40ndate eluaastate õhtusse kuuluv meesterahvas poleks läbi imbunud kanepist, õllest, rummist ja pornost. Midagi seesugust nagu Shaun Ryder, ainult et selle vahega, et Hoodoo vahetas 80ndate alul indiekitarrid USA (juurte)muusika ja dobrokidrade vastu ning ei ole tüsedaks läinud. 21 lugu demonstreerivad muusiku imetlusrallit rockabilly ning blues`i vastu, on nii kavereid kui originaale. (Ning kõiksugu autoriõigused saadab ta otsesõnu peesse, kuna see (autentne) blues-muusika on väga vana kraam). Mulle meeldib tüübi ükskõiksus - tema kohati deliirne jauramine-jõuramine, kare pillindus ja laulumaneer. Hoodoo võib küll pealtnäha olla pohhustlik lad, kuid mille varjus surgib käbe kurat (kuulake kasvõi nimiloo hõbedast blues-feedback`ki). Või ei olegi see pelk pohhuism, vaid varjatult helilise primitivismi taotlus? Ameerika Primitivism ei jää sellest kaugele. Ühesõnaga, kogu kupatus on piisavalt hingestatud, ning põhjendatud, et heita pilk tema maailma.

Kuula albumit siit

7.6

Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)

Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.

Kuula albumit siit

9.7

Instytut Zgrzytuff Cinema Modern (Pitu Pitu Recordz!)

Hetkel on käimas tundemöllud Devendra Banhart`i uue albumi ümber – kas metsjeesus reetis oma vanad ideaalid või mitte? Tõtt-öelda “reetis” Devendra oma ideaalid juba eelmisel albumil. Iseenesest kunstniku puhul rääkida mingisugusest ideaalide reetmisest on lihtlabane jura – kunstnik peabki liikumises, muutumises olema. Mis siis veel motiveeriks muusikut jätkama? Päevast-päeva, aastast-aastasse sama asja treimine? Kuulajatele sümpatiseerimine on juba teine asi. Tõsi, ka mulle meeldisid Banhart`i esimesed albumid märksa enam – tema primitiivsetes salvestustes oli konkreetseid hetkejäädvustusi, mis hiljem helitöötluse käigus tahes-tahtmata kaduma läksid. Muusika kisti alasti, ning sealt ei paistnudki enam eriti midagi välja. Lintidest ning odavatest mikritest tekkinud sahin-pahin oli omaette instrument, tekitades vaat et olulisima helisentimenti.

Instytut Zgrzytuff`i taga on kaks muusikut, kes varjuvad pseudonüümide kraj beztrwogi ning marker taha (kummagi tegelase diskograafias on mitu märki maha pandud). Uue projekti muusika sündis spontaanselt, ilma igasuguse kava ning plaanimiseta. Ausalt öeldes jättis avakuulamine nadi mulje. Tõsi, iga järgmise kuulamiskorraga sai järjest kenamini poolakate helimustriga kohanetud. Domineerib minimalistlik, bluesilik kitarriliin, kuhu on aeg-ajalt kätketud ka digitaalset tolmu ning isegi raadiolaineid ja toonide genereerimist-võimendamist. Mittehermeetiline kõlapilt. Ähmaselt kõlav vokaal on esindatud ainult ühes loos, üksnes rõhutamaks käesoleva albumi omapära. Eksperimentaalne (anti-)blues.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Phil Reavis The Reagan Years (WM Recordings)

Muusikaajalool on kombeks oma kadunud poegi-tütreid kunati tulevikus ilmavalgele tõsta. Muusika vallas toimub tahes-tahtmata varasemate fenomenidega tugevam sidestumine kui inimühiskonnas, kus enamus esivanematest on lihtsalt üks haihtunud umbmäärane abstraktne mass. Miks? Sest et muusikanähtused on eesmärk omaette, kuid inimkonna ülesandeks on täita ajaloolise tööriista rolli. Olete kindlad, et teie kondid jäävad pärast paarsaja aastast vedelemist maapõues buldooserist või kopa raudsest puudutusest purustamata? Muidugi, ajaloolises protsessis suurimad panustajad jäävad sellest harilikult puutumata. Võtke või jätke, aga see on panuste hindamise kriteerium. Ma ei tea, kuidas minu morbiidse jutu mõte võib inimlikus plaanis puudutada Phil Reavis`t, kuid fakt on, et see Indiana osariigist Muncie`st pärit mees on kohalikku põrandaalusesse muusikaskeenesse tugevasti panustanud. 80ndatel mängis ta seesugustes kollektiivides nagu Guano Brothers, Sign Language, Mad Hatters, The Atomic Butterfly, Soul Celtics jt. Nimetatud bände ning lugematul hulgal teisi rühmitusi – millest tuntuimad olid Chemotherapy, Latent Chaos, Suedetones ning The Convertibles - ühendas tiirlemine kohaliku underground-tuiksoone Bob Chaos Records`i ümber. Nimetatud plaadifirma tegutses aastatel 84-88 ning andis selle aja jooksul välja umbes 30 kassettalbumit. Seda veidra muusika plaadifirmat on kirjeldatud kui “omast ajast eest olnut” või “omal ajal vales kohas olnut”. Plaadifirma kodulehekülg võimaldab lahkelt kogu diskograafiale kõrva peale heita. Tehke seda!

35-looline “Reagan`i aastad” annab ilmekalt aimu valitsenud cutting edge-tendentsidest. Kuigi albumi esimene kolmandiku helipilt põhineb bluusi ning delta bluusi nurgakividel, jääb helipilt siiski kaugele nimetatud žanrite (pop)keskest. Helid langevad sisekaemustesse – enamasti see ei ole harmooniline protsess. Kramplikku tõmblemist on igas noodis tunda. Mees ning tema kriipiv elektrikitarr. Albumi ülejäänud osa järgib USA indie-muusika parimaid traditsioone. Tegelikult loob seda - loomulikult ning paratamatult - teatud mõjujoonte kaudu. I`m Gigglin` hulgub Jon Spencer Blues Explosion`i mängumail, Scooter meenutab akustilist versiooni Sonic Youth`ist, ning Delicatessing rokib Tim Toe meloodia järgi. Lugu Giggle Box ning Chicken värbavad ka dadaistlikke elemente – puhtakujuline avangard(ism), West of Here loob kaost psühhedeelse ning fluiidse flöödimängu abil, meenutades oma ebakonventsionaalsuselt, kompromissituselt ning skisoidsuselt Sun City Girls`i. Star Trek ning Good Riddance on destruktiivsed anti-kitarrimuusika manifestid. Lood 25-31 kannavad alapealkirja Trust Us – ehk siis versioone Captain Beefheart`i loost, mis võimaldab Phil Reavis`el näidata end ruumilise kõlapildi kaudu. Selle albumiga väärib Phil Reavis kindlasti kohta Põhja-Ameerika ekstsentriliste laulukirjutajate panteonil kõrvuti John Fahey, Robbie Basho, Jandek`i, Bill Callahan`i või Vic Chesnutt`iga. Tema kohta geenius lausuda ei ole vähimalgi määral liialdus. Oma ning kordumatu käekirjaga muusik. God bless you, man!

Kuula albumit siit