Bandcamp
- Avant-garde
- Art music
- Post-chamber
- Improvised noise
- Sound poetry
- Post-psychedelic
- Post-classical
- Experimentalism
- Noise music
- Post-industrial
- Freeformfreakout
- Musique concrète
- Psycho-acoustic
Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)
