Vulpiano/Archive/FMA/Bandcamp
- Drone folk
- Avant-folk
- Neoclassical
- Chamber folk
- New Weird France
- Ambient folk
- Post-chamber
- Weird folk
- Post-minimalism
- Ambient rock
- Post-classical
- Space folk
- Apocalyptic folk
- Free folk
- Dream folk
- Post-folk
- Experimental folk
- Space folk
- Post-industrial
- Electro-acoustic
- Abstract
- Post-psychedelic
Kui üksteist aastat tagasi (2015. aastal) kirjutasin ingliskeelses arvustuses, et olenevalt tujust võiksin nimetada Prantsuse tandemit Natural Snow Buildings üheks viimase aja (ehk viimase kümnendi) parimaks ansambliks terves maailmas, siis praegu teen seda veendunult. Ilma naljata. Veelgi enam -- näiteks aeg-ajalt kahtlen suurte lemmikute The Smithsi, CAN'i ja My Bloody Valentine'i selles kvaliteedis ja aplombis, mida neile kiputakse omistama, aga Mehdi Ameziane'i ja Solange Gularte'i omas mitte. Nad on nullindate aastate algusest saati süvendanud oma sise- ja välisruumi kogemusi ligikaudu paarikümnel üllitisel (tõsi, nende viimane taies, nende magnum opus "Aldebaran" jääb täpselt kümne aasta tagusesse aega). Nende muusika on tohutult enamat algosakeste summast -- albumil „The Night Country“ loovad nad kuulaja kõrvadele lummava, hüpnootilise atmosfääri, millele võib aja ja ruumi mõõtmed omistada - kui olete piisavalt võimekas -, aga see on teisejärguline. Kuigi teos kestab ligi 80 minutit, ei muutu see kordagi ei väsitavaks ega igavaks. Vastupidi, album on meisterlikult tasakaalustatud: sedasi kirjeldatuna jääb taas mõndagi varjule - kuigi selles vahelduvad rohkem või vähem kosmilised nägemused unistavate ja idülliliste rännakutega; aga ka stiililiselt vahelduvad siin süngem sektsioon (tumefolk, keskaegsed madrigalid, sakraalmuusika, drooniv ja abstraheeritud ämbient) tavapärasemate eksperimentaalfolgi ja -roki vormide ning klassikajärgse muusika ja elektroakustiliste tõmbetuultega -, vaid NSB on stiihia; kui väga massiivse, väga laia ja sügava jõe muusikaline võrdkuju, mis võtab kõik teele jääva kaasa, visandades kõik lõppude lõpuks oma tahte järgi enda vormiks. Millest johtuvalt on tulutu püüda lahterdada hetki, mis pakuvad ülevat ilu ning transtsendentaalseid sildu ühest galaktikast teise. Kui tunned end üksildase ja masendununa, annab see üheteistkümnest loost koosnev kogumik tiivad, et lennata välja ja kaugele -- seni, kuni sust ei ole enam kübetki näha ((mitte seetõttu, et oled horisondilt kadunud, vaid ka seetõttu, et lah(us)tud loomuldasa sellesse)). See on isegi religioosset laadi kogemus; loodusest oled pärit, loodus kutsub sind tagasi, kuid vahepeal turmlevad kultuurilised ja ajastu hoovused subjekti veenides). Kuigi kasutasin eespool neile viitamiseks teatud silte, pean tunnistama, et nt määratlus „veiderfolk“ (või misiganes selle asemel) jääb igatahes tinglikuks ja ennekõike piiratuks, sest nende helimaastik on täiesti loomulik ja terviklik, st on tõeline. Ehk seesamune veiderfolk on ka terviklik, samas väikse osana olles sedasi iseendas ning samal ajal tervikut moodustamas. Ei oleks meelevaldne kutsuda nende muusikat kitsas tähenduses helikunstiks, millele senised praktikad on kitsaks jäänud. Sedasi albumi imetabasus võimaldab sukelduda „sfääridesse“, imepärastesse sügavustesse ning hoomamatutesse, teineteisse käänduvatesse avarustesse, milles transformatsioon ning transtsendentsus on kesksel kohal (üks loo pealkirjadest osutab sellele kaude: muutud selleks, mida sa kardad). Liikumine ja muutumine (ja hävimine) on loomuldasa juhtuvad, millest pääsu ei ole. Lisa sellesse sügavust, muuda see huvi objektiks. 9.5 (9.0-10)
