Domino- Art punk
- Post-punk
- Rockabilly
- New wave
- Electronic
- Alternative rock
- Noise pop
- Indie punk
Salford'is asutatud The Fall oli traditsiooniliselt Mark E. Smith (1957-2018) ning tema suvast sõltuvad muusikud. Öeldi, et ta juhtis ansamblit nagu jalgpallitreener oma satsi. (Ilmselt peeti silmas vana kooli treenereid, kes võisid pärast mängu hoolealustele vastu lõtti anda või putsaga virutada). Temaga kannatavad selles osas võrdluse välja vist üksnes Anton Newcombe, Billy Corgan ning kodumaistest Tõnu Trubetsky. Vähe on ansambleid, mis tegutsenuks järjest neli aastakümmet ning üllitanuks kamaluga muusikat, mistõttu arvamused Manchester'i legendist ulatuvad seinast-seina. Ühelt poolt ajakirja The Wire ja John Peel'i favoriit ning BBC sessioonide esikohabänd, teisalt interdistsiplinaarne kriitik, filosoof, kirjanik ja teadlane Piero Scaruffi on olnud märksa kriitilisem, öeldes, et The Fall tegi harva suuri kompositsioone ja albumeid. Parimal juhul on need lõbusad ja huvitavad, kehvemal juhul piinlikud ja lihtlabased. See on rohkem hoiak kui muusika, rohkem elu kui kunst. The Fall kindlasti oli oluline ansambel 80ndatel ja 90ndatel, mil ühelt poolt valmisid The Fall'i kunstiliselt küpseimad ja irriteerivaimad albumid. Tegelikult esimestest albumitest saati paljastus The Fall'i kunstiline hullus. Hilisematest väärib eriliselt äramärkimist "
The Unutterable" (2000). Või noh, asi on igale konkreetsele albumile keskendumises, kuivõrd nagu eelpoolmainitud John Peel märkis, et "alati sama, alati erinev". Teisalt Smith'i puhul oli ajaline kontekst olulisem kui paljudel teistel. Tõusnud 70ndate teisel poolel esile koos suure plejaadi huvitavate, krautrokist, tantsumuusikast ning osaliselt avangardistlikust industriaalist inspireeritud postpunk- ja avangardbändidega (The Swell Maps, The Pop Group, PIL, A Certain Ratio, This Heat, The Slits, The Monochrome Set, Wire), jäi The Fall 80ndate keskpaiku kandma üksinda tollast vaimsust. 90ndatel oli The Fall Albioni roki/britpopi perifeeria silmapaistev esindaja, genereerides n-ö kõvasse tuuma uusi ideid (E oli sellest ajast saati pidevalt meedias pildil). Britpopi võidukäigu hääbumise ning Radiohead'i demonstreeritud kunstiliste katsetuste ja vähese läbimüügi suhte ja arusaama purustamise, jaurava
rock revival-haibi (mis oli pigem inspireeritud
garage'ist ja vähemambitsioonikamast punkliikumisest), kunstiliselt muljetavaldavate ning mõjukate liikumiste (
New Weird- ja eksperimentaalfolgi voolud) ja
DIY-kultuuri uue lainega (mille varasema laine osa oli ka verisulis The Fall - kuulake nende paari esimest taiest!) on The Fall jäänud ajaloolise eksponaadi rolli a la ansambel-mis-tegutsenud-neljal-aastakümnel-ning-mõjutanud-paljusid-teisi-artiste. Äralangemise põhjused on mõistetavad - kaitsebarjääri - meinstriimi ja põrandaaluse muusika vahelise piiri kadumisega oli MES relvitustatud. Tegelikult see juhtus juba aastaid enne Peel'i surma (2004). Väljund ja vahend -
The Peel Sessions - mille kaudu uued indibändid otsisid läbilööki, oli võimaldanud MES'l oma mõjukust säilitada ja kasvatada. On mis on, aga järjekorras 27nda albumiga on The Fall tagasi (nagu enamasti alati!), MES on kunstiliselt vormis ja rokib -- suudab põrnitseda ja valusalt hammustada nii omale huulde kui loomulikult kritiseerida teisi, ajel ka vaikida, edastada elutarkusi ning isegi nostalgitsevalt laulurea üles võtta. Lihtne, tuttavlik ja sirgjooneline -- selles mõttes, et kasutatavate elementide hulk on piiratud, kuid korralikuks löögirusikaks vormitud. Firmamärgina müdisev bassivundament, kriipivad, rasked kidrasaundid ja -efektid, korralikult tolmutav trummikarkass, nahaalsed sündijurakad, mis vallutavad nii pealmisi- kui ka süvakihte;
rockabilly-jämmid kihistavad konsistentsi ja loovad sünergiat. Primitivistlikud, kohati narritavad (helikombinatsiooni)d siin-seal annavad märku, et 9-loolise taiese loomise hetkel 53-aastane MES ei olnud iroonia- ja mängulist soont kaotanud. Ja see ongi kõige olulisem (vanad peerud sel puhul teenivad lisapunkti). Paganama kahju, et Kõigevägevam kutsus ta ära, et saaks The Fall'is bongosid mängida -- jätkuvalt meeliülendav olnuks näha 80ndates MES'i laval taidlemas. Oli mis oli, aga tegu oli kõige ägedama popstaariga.
8.0 (7.5-9.0)
