Laverna
- Modern classical
- DIY
- Spoken word
- Art music
- Improvised music
Elame lollide maailmas. Lollide muusikute maailmas, kelle muusikat järgitakse ja kelle muusika eest makstakse arusaamatutel põhjustel (miljoneid). Hiljuti endise poistebändi - mille nime ma tõesti ei mäleta ning mille mäletamine muusikaajalooliselt mitte midagi ei anna! - liige Robbie Williams võttis vaevaks ühe loo pealkirjastada "Morrissey", et muusikalegendi tögada viisil, mis on olnud viimase nurgakiviks rohkem kui nelja dekaadi pikkuse karjääri vältel. Tühisus tuleb arvama midagi mehest, kes tõesti on loonud ja päästnud tuhandeid hingi. Kui näiteks asjalikud Mark E. Smith või Piero Scaruffi arvavad-on arvanud midagi (kriitilist) tema kohta, siis jah, olgu nii. Aga keegi õnnetu Robert W? WTF! Käesolev 32-minutiline taies seevastu suudab tagasiulatuvalt eelpoolkirjeldatud sitaputru jõehobulikult hajutada, pakkudes jätsu, ämbiendi, improviseeritud muusika ning madalsagedusliku produktsiooni "ohvriks" langenud rütmistiku sünergiat. Selle kohal hõljub itaaliakeelne jutustus, mille sõnad on pooleldi maetud talviste helitormide keeristesse, mis raputavad väikeskaala stiihiatena nagu lumikeeris pühiks üle kõleda tasandiku. Trompetite sektsioonist samuti -- justkui Miles Davis'e 60ndate perioodi muusikat olnuks Teo Macero ja Gil Evans'i asemel produtseerinud Leyland Kirby (The Caretaker). Trompetid on siin tõeliseks ilmutuseks: kummituslikud, aga veidralt lohutavad, vilkudes sisse ja välja ähmaste meelde turgatanud unenägudena. Sugulushingedest soovitan kuulata teisi obskuurseid artiste nagu Tom Fahy't ja Dadala't. 8.0 (7.5-9.0)
