Trash Can Dance/Bandcamp
- Ambient
- Organic electronica
- Avant-garde
- Conceptual
- Dark ambient
- Electronic
- Experimentalism
- Ambient dub
- Drone
Käesolev 59-minutiline taies kõlab just nõnna nagu artist nii ennemuiste kui muiste kui hiljuti kõlas -- justkui jäänuks Maarjamaal metsa kinni pärast kuudepikkust leitsakut, mille katkestas tugev paduvihm. Tulemuseks on omamoodi saunaefekti kogemine: kui puude vahelt välja pääsed mõne pügala jagu jahedamasse keskkonda, siis vappud külmast (nagu siinkirjutaga 2018. aastal juhtus. Mäletate ju tollast põrgukuumust?). Ei ole kunagi Siim Kuusemäe muusikat osanud ette kujutada kusagil Amazonases või Kalimantanil liaanide ja padrikute ning isegi sealsete konnade keskel (isegi siis, kui kohati mõned instrumendid meenutavad marimba ja gamelani helisid artisti ainuomases tõlgenduses) -- ikka ja ainult koduse Eesti looduse keskel, kuigi jah, liigirikkust siin kompenseeritakse eestlusse puutuvate võrdkujudega nagu maalähedus, looduse armastus, privaatruumi loomine, isetegevus, aastaaegade vaheldumisest tuleneva suremise ja taassünni sümboolne kogemine (ja nõnda pärissurmaks valmistudes). Muidugi konkreetsed loodushelid nagu sookurgede kluugutamine ning konnade krooksumine (viimane on albumil kesksel kohal -- arvestades tõika, et ka plaadiümbrisel on kahepaikseid kujutatud) ankurdavad taiese konkreetselt loodusesse. Kõike seda on ilus mõelda -- veelgi meeldivam on seda tajuda siis, kui helid neilt arhetüüpidelt mulla maha uhuvad ning kõdu minema puhuvad. Siin on nii ehtsat meelelumma kui ka süngemaid hoovuseid ning tumedamaid vooge (mis kahtlemata on ka sisendusjõulised). Kerge dub'i element, ning tektooniliselt vibreerima hakates muutub muusika (orgaaniliseks) dubstep'iks. Vahet ei ole, kuidas seda klassifitseerida, kuivõrd selle muusika kirjeldamiseks tundub see isegi kohatuna. Teisisõnu -- puhas kraam. 9.0 (8.0-10)
