Day Of The Triangle -- twencen drag party (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Jungle 
• Breakcore 
• Progressive electronic 
• Drum and bass 
• Kosmische Musik 
• Acid techno 
• Electronic music 
• Psybient
• Alternative dance 

Kõigepealt -- miks peaks hankima Trash'ilt kassetti? Plaadifirma Trash Can Dance'i versiooni B-poolt palistab üks lugu ("acid") rohkem kui Bandcamp'i omal -- lisaks on see veel pikk lugu, lisaks veel väga hea lugu. Ütlen kohe ette ära, et taiese parim (aga A-pool ei jää teps maha). Halb on see, et lindid on praeguseks hetkeks ilmselt juba otsas (aprillis välja antud). Tartust pärit ühemeheprojekt Day Of The Triangle on kahtlemata siinkirjutaja lemmikartiste Maarjamaalt. Oli üllatus, et taies algab tõupuhta trummi ja bassi biitidega. Tavaliselt selle rütmid muudavad mu ettevaatlikuks, kuna ei pea antud stiili esindavaid artiste kuigi fantaasiaküllase mõtlemisega õnnistatuks (ise kasvasin selle stiili nautimisest 90ndate lõpus välja, ning naasmine selle manu hiljem on reeglina piirdunud pooletunnise kuulamiskogemusega). Samas teadmine, et DOTT katsetab trummi ja bassi, tekitas kahtlemata elevust -- nt uudishimu, et kas ja kuidas ta suhestab varasemat atmosfäärilist progressiivelektroonikat mainitet rütmidega (samasugune eeldus kehtib nt ka Tondi tegemiste kohta). Aga kõik siis areneb ja liigub -- nii rütmi kui harmoonia kohalt -- steriilne ja nuditud trumm ja bass kasvatab endale eelkäija jungle'i karvkatte, st biidid on karused, tektooniline bass põrkab mudasel pinnal, andes asjale kergelt anarhistliku 80ndate lõpu-90ndate alguse tantsupsühhedeelia vaibi. Teise poole loos lisanduvad ka hea maitse poolele jäävad psybient'i võnked. Analoogsüntekaid on taas hoolikalt näpitud, õigeid valikuid tehtud, andes ülemistele sfääridele räpasema (ja igati tervitatava) mõõtme juurde. Distortion ja feedback resoneeruvad selles -- sageli sel määral, et helipilt vappub korralikult! Mu arust on DOTT isegi Eesti mõistes alahinnatud -- ka see taies näitab taaskord, milleks mees võimeline on. Parafraseerides üht varauusaja filosoofi ja matemaatikut -- see helimaailm on korraldatud parimal moel -- kas just harmooniliselt ettemääratud, küll aga olles (kõikidest maailmadest) üks parimaid. Aasta lõpu edetabelis läheb igatahes siin loosi.

Kiwanoid -- Vanatühi (2024)

Mille Plateaux/Trash Can Dance/Glitch Please

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Illbient 
• Flashcore 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Micronoise 
• Post-witch
• Dark ambient
• Glitchtronica 
• Abstract 
• Microsound 
• Ethnotronica

Kui tahaks kuidagigi Kiwa((noid)i)) piiritleda, siis vägagi raskeks läheb (ja mõneti on see mõttetu tegevus). Pigem osutan Kiwa'ga esimesele kohtumisele, mis oli huvitav -- 2004. aasta oktoobris Tartus, pärast tema korraldatud-kureeritud Heli+Visioon-nimelise ürituse lõppu tuli ta mu juurde ning küsis, et kas ma olen Autharktos? Pärast jaatava vastuse andmist (olin paar nädalat varem esinenud üleüldse esimest korda HUH-nimelisel üritusel Tallinnas kultuuritehases "Polümeer" -- ka tema esines seal ansambli EDASI koosseisus, mängides ebatavalist instrumenti --- sitar? Tanpura?) küsisin totakalt, et kuidas on ta nimi? Ta küsis hunnitult vastu, et kas ma olen tolliinspektor või (tõepoolest, lollidele on vaja erilist tolliinspektorit)? Arutasime muusikast, küsis mu salvestatud muusika järele, soovides sellele kõrva peale heita (viisin talle paar kassetti hiljem). Sellest ajast saati olen imestanud, et kuhu küll ta (suurepärased) albumid jäänud on; kuivõrd tal on tuhat rauda tules olnud, siis ilmselt midagi sellist võib juhtuda. Aga jah, legendaarse Saksa plaadifirma Mille Plateaux'i, (varsti sama legendaarse) Eesti leibeli Trash Can Dance'i ning veel ühe Maarjamaa plaadifirma Glitch Please'i all ilmunud üllitised "enter the untitled" (2021) ning "Vanatühi" (2024) on löömas mõrasid Eesti elektroonilise muusika kujuteldavasse ajaloo(ede)tabelisse. Uue albumi pealkiri kahtlemata suhestub kunati eimiski kunatise nihkega eikusagil. Kõike seda, mida siia ei ole toodud, on jäänud nulli teisele (heledale ent silmipimestavalt kiiskavale) küljele. See on äraspidine aktualiseerumine, mis esmapilgul viirgab paljut, vihjates samas palju rohkemale, mis siit on ära jäänud ((negatsioon toidab kuuldavat (nihet?) energiaga)). Valdavalt pelutav ent osaliselt emotiivne abstraktsioon kinni(s)tub ajju, muutes tektoonilised põrked ja sakilised sagedusmustrid aju struktuuri osaks. Kui imetabane mikrokiip, mis lihtsalt mõttelise vajutusega vajadusel siseneb või väljub ajust. Kui magnetväljade interaktsioon vormumas singulaarseks kõneks eelnevast kaosest ja toitudes selle energiast. Raske on tänapäeval midagi uut originaalset luua -- nt AI-d tuleb suunata koletute kirjelduste ning ebaharilike stiiliosutuste ja -kombinatsioonidega, vältimaks piinlikke geneerilisi tulemusi --, ent käesolev on midagi ((((imetabast)))). Ei taha omadussõnu otse välja paisata, kuivõrd need kaotavad lausumisel vahetu tähenduse. Ulgvel tehno(etno)eepos, mis oma selgeimatel hetkedel resoneerub Olev Muska pööraseimate sagedustega. Kordan -- pööraseimate sagedustega, et täita korraks midagi, mis järgmiseks hetkeks on juba nihkunud ja seetõttu kadunud. Selle aasta parim koos Röövel Ööbiku albumiga "Transcent".

Out-Or -- Unreleased Debut (2024)

Trash Can Dance/Discogs

• Techno 
• Ambient techno 
• Experimental 
• Psychedelic electronica 
• Avant-electronica 
• Acid techno
• Sampledelic 

See kahest kassetist koosnev üllitis on algusest lõpuni über -- ümbrised on kujundatud kollase ja sinisega, milledel on kujutatud Polivoks'i nimelist NSVL-s toodetud süntesaatorit, mis oli Marko Sula instrument 90ndate algul. Siia on kogutud muusika aastatest 1992-94, mis nüüd tagasiulatuvalt sai debüteerida. Seesugust eksperimentaalset heli noil päevil Eestis tegi ilmselt ainult Hüpnosaurus, kuigi jah, 94. aastal tuli välja ka Ööbikute "Psychikosmos". Modern Ethnic (Rainer Jancis, Gert Sarv) üllitas esimese reliisi 95. aastal. Ka Taavi Laatsit Vonsuck'ina tegi esimesi elektroonilisi katsetusi tollal (mitteametlik "Unreleased & Old 1994-1998").

Seda albumit peaks käsitlema retrofuturistlikuna -- mitte kurioosumina kolme kümnendi tagant. Sellisena, mida paratamatult loodi uuele aastatuhandele lähenedes; kui muusikat, mille loomine tehnilises mõttes ei olnud iseenesestmõistetav. Vahelehe pildil on ilmekalt näha, kuidas sünt on päevinäinud juhtmega ühendatud "Majakk"-makiga (kahtlemata primitiivne näib tänaste võimaluste man); teisalt jälle piiratud tehniliste võimaluste olemasolu eeldas noist võimalustest maksimumi välja kaevamist-süvitsi minemist, mida võib-olla on rohkem kui oleks rohkete võimaluste korral pinnapealsustesse takerdumisel. Kuulates seda albumit - kahtlemata mälu teeb omi parandusi -, ent muusikas on maagiat, mis näikse entroopilist barjääri alandavat, pakkumaks võimalust astumaks ajakapslisse. Justkui hakkaks ka kuulajale kõik otsast pihta. Siin on tehnilisest piiratusest tulevat minimalismi, ent taamal on emotiivne happetehno ja -hausi lähipärand, osad tollased olulised indibändid (Chapterhouse, Slowdive, Röövel Ööbik) muutusid elektrooniliseks (Seefeel ja Moonshake juba olid seda), Aphex Twin, Mike Paradinas ja Autechre kujundasid olevikku; nii et -- vähem on rohkem. Siinkirjutaja jutt tegelikult on tinglik ning piirjooni kinnisideeliselt otsiv, kuivõrd tegelikkuses kõik siin õitseb. On mõttetu ja tulutu mustreid kõrge rohu seest otsida. Lihtsalt nautigem selle aasta olulisimat vana muusika esmareliisi. Eesti elektroonilise muusika ajalukku on lisatud rasvane peatükk.

Henri Hütt -- Võimatus kui elustiil (2019/2024)

Heaven's Trumpet/Trash Can Dance

• Space ambient
• Kosmische Musik
• Electronic music
• Post-psychedelic

Algselt ilmus Henri Hüti 6-looline taies juba 2019. aastal Heaven's Trumpet'i-nimelise plaadifirma märgi all. Siinkirjutaja häbiväärselt avastas taiese alles kuu aega tagasi, kuivõrd Trash'ilt sai ostetud taasüllitise kassett. Tõsi, parem hilja kui mitte kunagi. Tummine kuulamine, milles on nii seiklust kui kvaliteeti. See on Eesti variant Berliini kooli ruumiavardamise katsetest -- nn progressiivne elektroonika valitseb, milles analoog/modulaarsüntesaatorid (ent ka kitarrid on esindatud!) liiguvad atmosfäärist tagasi vaatamata välja, isegi kui lugude vaimukad pealkirjad püüavad jääda maiseks. See on tõetruu peegeldus objektist -- ruumist --, mis ühelt poolt on tohutult avar ning teisalt piiritletud arvu objektide ja sündmustega selle piirides. Ühelt poolt vabadus ning teisalt varjatuks jääda püüdev kontroll. Ütlete, et võimatu? Vaadake pealkirja, ning kuulake. Juhul kui Eesti-nimeline miniversum on vähegi objektiivne, siis paarikümne aasta pärast kuuluks käesolev teos Eesti ämbientklassikasse.

Other Eyes – Ghost Tape #9 (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Experimental rock Alternative rock Psychedelic Avant-rock Garage rock Indie rock

See kuuelooline ning 22-minutiline teos oli minu eelmise aasta üks lemmikuid rokk-kategoorias. Täpsemalt seda mürglit ei määratle mitte võimas energiakaarleek kitarride, trummide ning aeg-ajalt happeliste klahvpillide paistel, vaid meeleheide, lootusetus ning haavatavus. Kui avalugu justkui juhataks bändi sisse Sonic Youth'i, My Bloody Valentine'i ning Röövel Ööbiku ((kunati tõnupedarulik vokaal ning tämber (sic!)) patronaaži all, siis õige pea näikse ansambel mõistvat, et see ei ole mitte väljapääs, vaid hoopis tupiktee; mistõttu ansambel hakkab hulluma ning tuure juurde keerama, püüdes destruktiivse ahastusega kõike enda ümber lõhkuda, et efektiivselt ja elegantselt fookust kitsendada -- mitte oma energiat raisata ega hoogu jahutada --, et sinna kitsasse tunnelisse maksimaalselt tulistada. Ses mõttes on justkui tegu roki mässuga roki vastu ehk vastumürgiga etableerunud muusikale elik siis tegu on ehtsa rokkmuusikaga. Või kas ikka on? Äkki on nad aru saanud, et rokkmuusika ei ole enam teatud sõpruskonna kokkusaamise ning ühise tegevuse ja huvide põimumine ning teostamine, vaid omaette elu elav masin, mis kontrollib inimeste meeli, tundeid ja arusaamu. Kokkuvõtvalt traagika seisneb selles, et nad ei suuda ikkagi lõplikult veenda ning saavad ise ka aru -- sellest annab ilmekalt aimu lõpulugu nimega "Telekinesis", mille pikkade mürgiste hammastega sooritatakse enesetapp. See masin kontrollib ka nende meeli, tundeid ning mõttemustreid.

Pinktool – 2000-2011 (2022)

Trash Can Dance

Jungle Breakcore Alternative dance 8-bit Rhythmic noise Tracker music Acid techno Psychedelic Electronic music Sampledelic Electro pop Synth-pop Sound collage Freeformfreakout Acid house

Silver Lepik elik Pinktool paneb korraliku peo neil kolmel kassetil püsti. Madal ja kõrge, risune ja puhas kohtuvad siin -- mis on loodud eestimaise muusikaprogrammiga Sound Club. Meloodiates on kitši,  umpa-umpat ja enese üle naermist; aeg-ajalt ka idamaist rõhuasetust. Teisalt rütmilises dünaamikas on loogiline järjepidevus - 8-bitised rütmid arenevad breikbiidiks ning trummiks ja bassiks. Nii muusikaliselt kui ajaliselt ei jäänud happetehno- ja hauss algusaegadel kuigi kaugele (minevikku). Žanriliselt on asi veelgi kirevam -- tantsumuusika keskmest liigub asi koguni rokkmuusika äärealadele. Või miks koguni -- loomulikult nii peabki! Peaasjalikult on asi intensiivne udjamine -- sedalaadi mürarohked ent pop-puutega biidid on üks mängulisemaid ja elegantsemaid, mida siinkirjutaja on Eestis kuulnud (Mürgelmaschine tuleb lisaks meelde). Teisalt on vahel tunne, et muusika oleks justkui salvestatud pooleldi katkise helipeaga magnetofonile -- heli kerkiks esile justkui ühest küljest/kanalist ja on tajutav teise külje/kanali õrn kaja kusagil eemal. Igal juhul on see tervitatav. Kolmas kassett on veidi teistsugune nii vormistuselt, muusikaliselt kui koosseisult -- lisandunud on Neeme Lopp ja Martin Kauber. Osaliselt on need laivülesvõtted, muusikaliselt kas rokivad või tripivad; kuigi lugude struktuurid on lihtsustunud, kostub sellest jätkuvalt läbi algusaegade pinktoolilik pujäänlikkus. See on klassika -- selle juurde olen korduvalt tagasi pöördunud ning uusi aspekte avastanud. Hiljem on Silver Lepik teinud muusikat nii oma nime kui ka Crash Test MONEY-aliase all.

Fake Area Code – II (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Avant-rock Progressive electronic Neo-psychedelia Kosmische Musik Experimental rock Electronic Neo-psychedelia Freeformfreakout Space rock Improvised music

Eesti mürarokil läheb ilmselgelt kenasti -- Zahir jätkuvalt tegutseb ning sel aastal ilmusid albumid nii Fake Area Code'il kui hiljuti Other Eyes'il. FAC'i teine (muusikakriitikute klišee on, et raske) album jätkab müramist rohmakate (aju)kaablite ja lootusetult sassi läinud efektiplokkide vahel. Ikka vokaal, süntesaatorid ning trummid tekitamas toorest psühhedeeliat, milles on nii pinget, ängi, viha; ning lõppeks toimub vabanemine. Toorest liha tarbinud budist palveid ladumas. Või siis ümber pööratuna -- näiteks teise loo alguses, mis kõlab Klaus Schulze, Ash Ra Tempel'i kui Tangerine Dream'i valdustesse sisse murdmisena; et sealt hakata edasi tembutama nii vokaali, trumme kui elektroonikat keeristeks keerates. Sealses labürintjas ruumis leiab igaüks endale oma nurgakese. Mingil hetkel hakkavad tektoonilised sündibassid kogu kupatust hüpitama -- noh, hea ja halva tundmise kaev variseks maa sisse. Lõpulugu prääksub-vigiseb-tuuseldab kui ahvikäpp orki turjal. Ei viitsi enam punne albumitele lisada, aga see on kindlasti üks selle aasta rokialbumeid.

Ägakäken – AxLxBxUxM (2022)

  

Bandcamp

Trash Can Dance

 

• Avant-metal 
• Drone 
• Extreme metal 
• Death industrial
• Gorenoise
  
• Black noise 
• Dark ambient 
• Ambient drone 
• Crust punk 

 

Ägakäken'i arvustamise alustamiseks oli vaja teha jõupingutusi. Nimelt ei saanud kuulata uues seadmes, mis millegipärast ei ühildunud sinikikuga ega ei olnud sellel ka kõrvaklapipesa; mistõttu tuli kolida vanasse aparaati, et naabritel jõulumeeleolu mitte ära rikkuda ja verivorsti kurku ehmatada. Vaikselt ei ole Ägakäken'it mõtet kuulata, sest energia ja füüsiline laine on osa selle duo identiteedist, mis on arhailine, armutu, küüniline, toores ja roostes, mis tasapisi kokku loksunud 10235 aasta vältel. Kui pidada silmas talvist pööripäeva, siis tegu igati kohase helindiga. Nimi "Ägakäken" kõlab kuidagi võikalt ja sarnaneb kõlaliselt sõnaga "kägiveen", mille rebenemiseI on surnud nii mõnigi loll ja tõbras. Täpsemalt olen viimase kahe kuu jooksul vaadanud seriaali "1000 viisi suremiseks", mille iga episoodi lõpumoraali asemel võiks lihtsalt mängida Eesti duo muss. Vähem targutamist ja rohkem uute meeleoIude loomist! Käesolev album eelnes teosele "Seksiori Indrek", mida pean üheks selle aasta parimaks albumiks (tegelikult kõige paremaks). Ent see ei jää Intsu-albumist palju maha. Ent siiski. See on positiivne nietzschelikust filosoofiast kantud meeldetuletus – suru nõrkused ja meeleheide alla ning küta täiega edasi. Ei andesta ühiskond ega ka lõpuks sina ise endale. Et ühiskond võidaks, tuleb kõigepealt ise(ennast) võita. Nagu ütles üks tark mees René ligi 4 sajandit tagasi – valluta end! Samas viha tuleb millalgi ja kusagil välja valada – positiivses kunstilises vormis. Nende kärisev-põrnitsev metall on kokku joodetud tumemürast, toonelaindustriaalist, mudakoorikupungist, ängistatud hümnidest. Ent nad seadsid sisse huvitava traditsiooni – kogu selle mürgli keskel on üks pika kestusega õhuline (kuigi pahaendeline) tumeämbient/droon-laks. Kuigi lühike lõpulugu on raugel kidraplõnnimisel põhinev nõrkushetk, oli see viljakas sõnnik võimsale järjele. 

7.5 (7.0-8.5)

Tont – Biomass (2022)

Bandcamp

Trash Can Dance

• Drum and bass 
• Ambient dub 
• Organic electronica 
• Psychedelic 
• Dreamwave 
• Field recording 
• Musique concréte
• Downtempo 
• Experimentalism 
• Avant-garde 

Eesti keele seletav sõnaraamat sedastab, et tont on ebamäärane üleloomulik olend, kuri vaim, koll, viirastus vms. Tont kiusab, ehmatab, hirmutab inimesi. Arvestades Siim Kuusemäe kiindumust loodusesse ja loodushelidesse, siis pigem ta kehastub seesuguseks tegelaseks, keda lõunaosariikides tuntakse essütäjä (eksitaja) nime all. Metsavaim, kes salakavalalt meelitab metsas eksleja veelgi sügavamale ja ohtlikumatele metsaaladele (sood, rabad, laukad). Artisti helid on vastupandamatult meelitavad ja unenäolised – tekitavad poolärkveloleku tunnet, mis samas tekitab kuulajas ka mineviku suunas liikumiseks tundmusi, otsimaks ja leidmaks positiivseid mälestusi pidepunktidena. Tõsi, albumi teine pool ilmneb märksa rütmilisema aluspinnasena, kus juba varasematelt albumitelt tuttavlikele downtempo- ja dub-rütmidele lisanduvad aeg-ajalt trummi ja bassi sagedused. Ent see ei ole trumm ja bass ei stiililiselt domineerivas ega ka konventsionaalses tähenduses (mis ruttu muutuks tüütuks). See on kaunistus, mis loomuldasa sulandub ülejäänud tervikusse. Vaevumärgatav, ent tõhus. Kuigi eelmisel albumil „Džunglirada” oli ilmselt hunnituid hetki rohkem, tuleb möönda, et on hüva teos küll. Sobib nii kartulikoore identiteedi, eksootika-müstika kui ka universaalse tundmuse poole püüdlejatele. Selle albumiga (eelneva loomingu taustal) vääriks Tont aasta alternatiivartisti tiitlit.  

8.0 (7.5-8.5)

Poon – Poon (2012/2014)

Bandcamp

Trash Can Dance

• Avant-blues
• Improvised music 
• Noise 
• Drone 
• Freeformfreakout 
• Abstract 
• DIY 
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Lo-fi 
• Bedroom music 

Poon. Poon? Poon keda? Poon mida? Poon millega? Poon millal? Tartu müraküllase avangardi üks esindajaid (NE!, Autharktos, Martiini) poob oma debüütalbumil nii et vähe ei ole. Mulle meeldib mõelda, et ta poob tänapäeva popmuusikat, millest siinkõneleja saab mingisuguse aimduse tänu saadetele Muusikanõukogu ja Muusika sinu kõrvadele. See on masendav, mis sealt valdavalt kostub. Rämps. Poptroonika vaimselt mandunutele. Inferioorsus. Inferno. Elutus, viljatus, klišeelikkus, artistlikkuse puudumine, hapnikupuudusesse produtseerimine. Poon'i 16-looline (Trash Can Dance'i kassettversioon sisaldab kahtekümmet lugu, st nelja lisalugu) album kõlab kui vastumürk sellele. Tõmba oksa, raisk! Ja vastumürk mürgile antud kontekstis ei ole mürk. See on puhastav kogemus loomerõõmust, loomise protsessist ja väljalastud esteetilisest purakast. Salvestatud kitarri, harmooniumi, taldrikute-pottidega. Kasutatud arvuti operatsioonisüsteemi salvestusprogrammi, edastamaks ulgu ja sõnumeid alateadvuse piirimailt. Millest olulisim on vist "lase kui leebe tuul/ja keegi ei saa mind takistada". Captain Beefheart potinõude keskel musitseerimas. Heitke see kuradi Ableton Live masterdamisprotsessis kõrvale ja miksige mingi muu programmiga. Isegi Mart Avi viimane album ei ole sellest šabloonsest patust prii, olles tema nõrgim. Ühesõnaga – poodud.

Tont – Džunglirada (2020)

Trash Can Dance

Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• New Age 
• Organic electronica 
• Acousmatic music 
• Spoken word 
• Field recording 
• Musique concrète 
• Art music 
• Sampledelic 
• Experimentalism 
• Post-rock 

Kuulasin Tondi albumit kahe eestimaise indiklassiku - Dreamphish'i "Garlic Icecream'i" (1997) ja Borax'i "Tallinn" (1996) vahel. Nimetet (kassett)üllitised on jätkuvalt väga südamelähedased, kunagi seotud lootuste, vabadus(tund)e ja usuga, hetkel omades sügavat nostalgilist ja jätkuvalt kunstilist-emotiivset väärtust. Kuidas see Siim Kuusemäe loominguga võiks seostuda? Kujutan ette, et aastakümnete pärast võivad Tondi kassettväljaanded (Trash Can Dance'i kompromissitu järjepidevus!) olla samasugused klassikud nii mõnegi hetkel hilisteismelise jaoks. Miks mitte ka siinkirjutaja jaoks... .

"Džungli" all reeglina mõistetakse läbimatut troopilist vihmametsa, mis avaldab kustumatut mõju sealviibiva inimese psüühikale ja füüsisele. Vähem teatakse, et on olemas ka parasvöötme vihmametsad, peaasjalikult Kanada lääneosas Briti Columbias, mis sademete hulga ja massiivsusega ei jää troopikale alla. Mulle tundub, et Tont rändab nii siia kui sinna, ja kolmandaks jääb alateadlikult kohale – kodusesse Eestisse ja mälestustesse. Kogu see intensiivne kajadesse uppumine on kui läbi mälestuskihtide vajumine ja varjude liikumine; mingi sisu otsimine, mis – tõsi küll! – võib osutuda püüdmatuks sinilinnuks. Eks mälestused ole seotud tehnika ja konstruktsiooniga, nagu ka muusika; ning omavahelisel põkkumisel võivad vägagi vilja kanda. Oluline on tohutu vabadusiha, mis albumit läbib – inimolemise käändumine allikasse, kust me kõik pärineme ja vähem või rohkem alateadlikult seda endale teadvustame ja selle poole võngume. Loodus on suurim kunstiteos ja asi iseeneses ning "Džunglirada" selle meisterlik peegeldus. Vari koopaseinal võib tõepoolest lummav olla. 

Timo Petmanson – Voyage to Neptune (2020)

Timo Petmanson

Bandcamp

Trash Can Dance

• Library music 
• Alternative pop 
• Jazz rock 
• Easy listening 
• Cinematic 
• Space pop 
• Fusion 
• Lounge pop 
• Psychedelic 

Kellele ei meeldiks reisida... . Käia paar korda aastas planeedil Neptuun ja külastada selle kaaslasi, ammutada sealt jõudu ja inspiratsiooni kunsti loomiseks, olla empaatiline ja osavõtlik. See on astroloogiline lend, mis seotud Päikesesüsteemi eelviimase planeediga (siinkirjutaja jaoks on planeet Pluuto jätkuvalt üks Päikese poegadest). Muusikaliselt on Timo Petmansoni kümnelooline album võrreldes kahe aasta taguse üllitisega "Hacker Songs" hillitsetum-mõõdukam ja rohkem vaibile keskendunum; ei ole selles teravaid – et mitte öelda kramplikke – rütmilisi nükkeid, pigem liikudes alale, mille eest esiseisjaks Maarjamaal on viimastel aastatel olnud Misha Panfilov; muusika, milles kohtuvad retro ja futu, tekitades ühe tohutu helilise kontiinumi fuusionist, progest, library music'ust, lounge pop'ist, kosmosepopist, psühhedeeliast ja easy listening'ist. Tõsi, käesoleval albumil on ehk rohkem tajutav kosmiline kontseptsioon, mis iseloomustab teisigi Tallinna põrandaaluse leibeli Trash Can Dance artiste nagu Kroma, Trent Hawkins ja Day Of The Triangle. Elegantselt krampliku rütmimustri puudumist siin kompenseerivad ülendavad meloodilised tõusud ja hingelõikavad harmooniad, mis vaalutavad vahedalt nagu hiigelmagnetist lükkuv rakett läbiks radioaktiivset vööndit.

Huerequeque – Huerequeque (2020)

Bandcamp

Trash Can Dance

• Dub 
• Lo-fi 
• Sampledelic 
• DIY 
• Electronic 
• Ethnotronica 
• Psychedelic 
• Remix

 

Madis Kõivu esseedest ilmus kogumik “Luhta-minek” 15 aastat tagasi. “Luhta-minek” on hea termin Rakvere tüübi huerequeque viieloolise üllitise iseloomustamiseks. “Luhta-minek” võiks iseloomustada eestlase rustikaalsust, ugrilikku looduslähedust ja - armastust. Paljaste jalgadega keset märga niitu-karjamaad varasel hommikul, ümbritsetuna uduloorist ja sookurgede hõigetest. “Luhtaminek” teisalt võiks viidata uutele mõjudele avatusena, kaugete maade mõjude absorbeerimisele ja ristamisele millekski uueks (ja mitte-puhtaks). “Luhtamineku” tõeline väärtus seisneb pigem tehnoloogilises hälbimises – steriilse, kaasaja salvestamistehnoloogia ja - ideoloogia tahtlikus eiramises (ka jaatamises) vastavalt oma suvale. See on iseseisvuse ja mässu manifest. Vastavalt oma suvale tarbimises, loobumises ja tähenduste ja (konventsionaalsete) eesmärkide moonutamises. Ei ole ju mõtet Ableton Live`i rohkem kui viiesajaleheküljelist manuaali läbi lugeda ja pähe toppida, piisab vaid mõne triki ja efekti järjepidevast kasutamisest. Lohiseva rütmiga, raskelt sämplitest pikitud ja industriaalse alatooniga dub-kajaefektid loovad kummastavalt troopilise tunde, justkui luhas seismise hetkel varahommikul udus valitseks võdisemapaneva 10 soojakraadi asemel 30 kraadine leitsak. On see ilmsi või eksisteerib tõesti kusagil selline koht? Vahet ei ole – siin on see heli-koht. 

Kroma – Siin kus lõpeb Maa (2014)

Trash Can Dance

Bandcamp

• Kosmische Musik 
• Electronic music
• Progressive 
• Space music 
• Cosmic synth

Viimased uudised Minneapolise-nimelisest linnast Ameerikamaal edastavad, et osa rahvast ei taha enam politseid kui institutsiooni. Oleksime justkui jõudnud valgustatud seisundisse, kus ei oleks vaja ei politseid, kohtuvõimu ega valitsust. Robert Nozick'i klassikalises teoses "Anarhia, riik, utoopia" käiakse välja idee, et sarnaste huvidega inimesed võiksid koonduda kommuunidesse, kuid konfliktide vältimiseks erinevate kogukondade vahel tuleks palgata turvafirmad või mingi sarnane vahendav institutsioon. See peegeldab seda, et inimene on loodusest eemaldunud; konflikte ei suudeta loomuldasa isekeskis lahendada, erinevused on lepitamatuks kasvanud. Ma ei ole kindel, et inimkond oleks hetkel valmis jõuinstitutsioonidest loobuma; ei ole valmis, asemele tuleks üksnes rohkem vägivalda. Küsimus on eskapismis – kuidas põgeneda üksteise eest, kuidas vabaneda humanistlikust õudusest. Inimese kui olendi loomuse ja kui isendi ilu esilekerkimiseks oleks ideaalis vaja olukorda, kus tsivilisatsioon hukkuks ja inimene loodusliku liigina võiks tuhandetes kordades vähem asustada Põhja-Ameerika ja Aasia põhja- ja lõunaosa, Ida-Aafrika murranguala, Amazonase vihmametsa, Mikroneesia ja Paapua paradiislikke kaldaid. Alasid, kus oldaks vastamisi ülekaaluka looduse stiihia ja iluga, mis ühelt poolt annab loodusele võimaluse ja teisalt sunnib inimest keskenduma olulisele, mitte tegelema seinast-seina lolluste ja puudustega (majandusnäitajad, lõputu võlaorjus, tööpuudus, nipsasjade ihaldamine, (kontseptuaalne) ülemõtlemine, ühte ideoloogilisse sohu vajumine ja (ideoloogilised) sõjad, saastatus, drastilised meeleolukõikumised, enesetapud, upsakas egoism, sookvoodid- ja neutraalsus, rassiprobleemid, silmakirjalikkus, vähemused ja põgenikeprobleemid jne). Teisisõnu, kui suudame end kõigest sellest piisavalt distantseerida ja selge pilguga hinnata, siis võime südamerahuga tõdeda, et elame hiiglaslikus vaimuhaiglas. Eksistentsiaalses mõttes – suhestatuna loodusega – on käesolev olukord kõigest agoonia pikendamine. Inimene kui loomaliik peaks lähenema loodusele, peaks muutuma loomalikuks-loomulikuks. Teine võimalus oleks kosmosesse põgenemine, aga seda võimalust ei ole ega tule – mis kuidagi ei korreleeru piletihulga ja -hinnaga, mida Elon Musk'il on õnnestunud ullikestele miljonite eest maha müüa. Märgatavalt odavama ja käegakatsutavama kosmosereisi saab hankida Antti Turpi ehk Kroma muusika vahendusel, mille pealkirjad viitavad varasematele põgenemistele (nt Lem'i "Solaris", Verne'i "20 000 ljööd vee all"). Ainuüksi plaadifirma Trash Can Dance poolt üllitatud kassettväljaande kaas teeb südame soojaks – Mirabilia raamatusarja stiilis kujundatud skafandris eskapist jälgimas ekraanilt iludust nimega Maa. Kõrvuti leibelikaaslaste Trent Hawkins'i ja Day Of The Triangle'iga on Kroma korralikult panustanud teadvuse avardumisse ja puhastumisse-korrastamisse. Tõepoolest, sõna "kosmos" ja ka sõna "kosmeetika" pärinevad etümoloogiliselt ühest ja samast kreekakeelsest sõnast "kónsmos", mis osutab korrastatusele või korda tegemisele. Atmosfääriline korrastatus, mida hoiavad alal pulseerivad (analoog)süntesaatori rütmid ja kaunistavad sünteetilised arengud ülakihtides ja eemal/kaugustes. Hea on olla kosmoses, veel parem lokaalselt kodus. Vaimselt ja füüsiliselt terves kodus.

Day Of The Triangle – bizarre world of non (2018)

Bandcamp

• Kosmische Musik 
• Electronic music 
• Alternative 
• Synth-pop 
• Ambient techno 
• Cosmic fusion 
• Soundscape
• Crossover 
• New Age 
• Deep house

Comment: I can remember for Day Of The Triangle's albums called Salvia Sundays, 48, and Chair Conspiracy could be considered one of the best albums in 2015. And today I can say that bizarre world of non is the favourite release of mine in 2018. Within the Estonian underground scene Tartu-based artist's music was something truly remarkable to provide such a refreshing sort of cosmic breeze up to one's wearisome globe (by the Estonian artists Trent Hawkins and Tont can somehow be compared to it in stylistic and sensual manner). And it still does in the same way 3 years later up to one's cerebral convolutions by trudging across a mystical universe with pulsating rhythms, spaced-out synthesised cascades, and amusing vocal arrangements and tectonic yet transcendental drones. It may remind a bit of The Orb's masterpiece called Orblivion but just for a second (by the way, it starts off with a bouncy synthwave rhythmic metric to develop into an exuberant electro and tricky yet full-fledged (contingent) synth-pop and astral techno and deep house mixed soup as if produced by an outsider mastermind). What's the difference between it and the artists of the so-called Berlin School? The synths and soundscapes represented over there are more warm, less hollow and more timeless. As if reflecting upon the working process of cosmic furnaces full of colourful transformations, supernatural changes, and lush heat emitting. Indeed, one obviously cannot pin down the exact period and place of these sonic progressions. By changing the side of a copy of the tape (indeed, the tape is issued as a limited edition under Trash Can dance) the listener can hear more enchantingly iterative New Age-y hovers as if depicting a flamboyant world beyond the reach and power of our most potent telescopes. Could you see the apparition of Creator? As I already said these 8 tracks do constitute the best issue in 2018.

Aigar Vals – End Game (2018)

Bandcamp

• Shoegazetronica 
• Synthwave 
• Post-punk 
• Alternative rock 
• Ethereal wave 
• Epic 
• Dream pop 
• Indie 
• DIY 
• Art pop/rock
• Crossover

Comment: Aigar Vals is known as the drummer from such Estonian dance-appealed indie groups as Badass Yuki, and Junk Riot. End Game is his debut album some weeks before his band mate from Badass Yuki Mart Avi would release his fourth solo outing OtherWorld. 8-notch outing is an intriguing drift between cinematic synthesised developments and epic panoramas – oh yeah, it is so beautiful! - and on the other side, it is more about undulating yet warped electronic shoegaze. Let's say – it is an example of unconventional shoegaze. Indeed, I would like to avoid the term nugaze because nugaze used to relate to something superficial and volatile and secondary in my mind. Most of those bands are produced and channelized into a very similar product. All those guitars, drums, and synths are packaged tightly into a sparkling yet empty box. One can feel lo-fi and DIY-tinged (at times elegantly awkward) attitude within the whole by adding an extra charge to it. Additionally there are up bold bass lines, stomping piano chords and heavy drum fringes here and there thereby drawing parallels upon the electronic post-punk/synthwave scene. Thirdly, those decelerated a bit murky soundscapes remind a bit of such ethereal wave juggernauts as Lycia, Autumn's Grey Solace, and Love Spirals Downwards. All those unforgettable halcyon hours spent behind heavy curtains sometime in the past. However, in the context of Estonian music it is absolutely singular, absolutely extraordinary. I like it very very very much. The issue is a part of the discography of Estonian underground (mostly) tape imprint Trash Can Dance (best regards to Trash as well!).

Ilya i Alisa – Winter Invocation (2007)

Bandcamp

• Micronoise 
• Avant-garde 
• Drone 
• Microsound 
• Experimentalism 
• Leftfield 
• Spoken word 
• Alternative 
• Acousmatic music 
• Electronic music 
• Field recording 
• Musique concrete 
• Art music

Comment: Ilya Bogatyryov aka Ilya i Alisa as his one-man-project can be considered as one of the most enchanting and mystical groups to have ever been existed in Estonia. Previously I have commented about How I Entered The Dark Forest (2010) which was a true miscellany of post-punk, drone, dream folk, ambient, progressive rock, spoken word but the recent case is more austere but it does not mean it is somehow less profound and more superficial. The aforementioned releases are issued on tapes by Trash Can Dance, a Tallinn-based underground imprint. Winter Invocation is a short release of approximately 20 minutes. I guess the winter in 2007 was fragile with regard to the title. Unfortunately I cannot remember it anymore. The issue consists of electro-acoustic noises and drones creating the background mostly for female singing and chants in this way. Yet the words are not sufficient enough to bring forth the depth of the release. For instance, if you listen to the abovementioned microscopic noise soundscape I assume Snow Queen also appears in the background. It is ennobling and somehow frightening at the same time. It's beautiful in its uncompromising, anti-pop bearing. It is beautiful, beatific ugliness. So yeah, listen to it and get a copy of the tape if possible which ultimately will cost much money.

Cuubik. – to James (2016)

Bandcamp

Trash Can Dance

• Indie pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Dream pop 
• Lo-fi 
• DIY 
• Psychedelic rock

Comment: in the 90s there had been the vital indie guitar pop/rock scene in Estonia full of urge and naivety. Probably the most well-known ensemble was Röövel Ööbik, the first combo coming out behind the Iron Curtain to had appeared in John Peel show and had their own session. However, there had been existed such combos as ÖÄK, 1983, Dallas, Dreamphish, Bizarre, The Chance, Afternooning Plague Family, Bimini, Borax, FM Violet, The Choice, Jim Arrow And The Anachrones. In the 00s most of the collectives ended their tenure and new combos were more professional and unfortunately boring and lacklustre. Cuubik. is a contemporary group yet their soundscape sounds very authentic in comparison with the aforementioned era. The members of the combo call their sound fake indie yet it disorienting description. It is an instance of indie/alternative pop/rock at its finest and genuine meaning. It is more than a little bit lo-fi and DIY, it is a little bit dreamy, it is a little bit psychedelic and even employing electronic and dance-appealed sounds at times. I feel myself truly fascinated while listening to these slightly drowsy yet highly enchanting compositions. Highly nostalgic and refreshing at the same time. I do not miss the 90s but I am always ready to rememebr it with a positive word. One can find out a couple of great tracks from within it (Philosophers, Mindgame Mastermind, You and You). You can get a shortened version of the album on tape as well being released on Trash Can Dance.

Tont – Vaba Vesi (2017)

Trash Can Dance

Bandcamp

• Ambient 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Field recording 
• Alternative 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• World music 
• Ethnotronica 
• Spoken word

Comment: Tont (Ghost) is the project of Estonian traveller and musician Siim Kuusemäe whose subsequent outing has been managed grossly in a similar way as his previous ones though there are up some different characteristics as well. So it can be said the artist's physical and mental journey goes on. While I am writing this comment I am not listening to a digital copy of it but an exemplary of the limited edition of 48 tapes entitled Vaba Vesi (Free Water) being released on Tallinn-based underground imprint Trash Can Dance. It starts off with reciting one extraction by the Estonian writer Arvo Valton who states that the thought of travelling can be equalled with the thought of living and the experience of travelling makes one feel more excited about and more empathetic and being an integral part of his/her development. It is the most humanity-related phenomenon. It used to correlate with the thought of Heraclitus, the pre-Socratic philosopher from ancient Greece who stated all is moving around and there is no chance to step into one and the same river twice. Similarly Tont has not done it before and does not do it the recent time either. Or is not allowed to do it. Additionally, by Heraclitus Tont may be standing at a crossroad because additionally those prevalent sultry field recording based sounds and shamanic rhythmic patterns one can also hear a more abstract composition at the self-titled track as if hearing passing by the cars at a remote distance while staying somewhere in the middle of the forest. In another piece called Sume Tont exploits more synthetic, artificial templates to create a clear-cut ambient composition in the traditional sense of this word. In a word, Tont issued a subsequent purgatorial outing which can be admitted a best recording in a year. In 2017, more profoundly. Besides his solo albums I recommend put ear on a project, Allinn (at Bandcamp), he has also been get involved in.

Trent Hawkins – Ninnananne/t2helaev (2015/2016)

Bandcamp

• Kosmische Musik 
• Krautrock 
• Ambient 
• Synthwave 
• Electronic music 
• Alternative 
• Art music 
• Mood music

Comment: indeed, by now I decided to review two issues by an artist within one comment because I am listening to a tape which physically includes both of them being issued by Tallinn, Estonian underground imprint Trash Can Dance (a print-run of 36 tapes; soon in next days it will be officially announced for sale). Trent Hawkins is the pseudonym of a guy from Tartu, Estonia who is also known as the drummer of a local stoner rock group, Smõuk. However, substantial guitar riffs and oppressive psychedelic noodling of desert rock is jettisoned for floating synthesisers and ticking rhythms which are up there to depict something otherworldly and beatific. I like the artist's pure aesthetic of Kosmische Musik where all the elements are enjoyably aligned to constitute a logical whole with enchanting space between and around. It might slightly remind of some works by M. Geddes Gengras under Umor-Rex where one can discern similar perceptions of mathematical relations and measures between the establishing sonic elements. Furthermore, it is as pristine as one counterpart could be against lousy aspects surrounding us in our every day's life. A sort of music for escapists. Similarly to the American musician's soundscapes the recent one is also the grower. At first glance it might seem a little bit lightweight and even superficial but it is the deceptive impression. At first one needs to take some time for warm-up to comprehend this hippy of ambient music (the description by the label boss Gert "Trash" Moser). Or maybe not, though. All in all, both of them are fairly fine ones. After listening to these ones I am sure you will be listening to Trent Hawkins third issue (3) either (also available in tape format on Trash Can Dance).