- Library music
- Alternative pop
- Jazz rock
- Easy listening
- Cinematic
- Space pop
- Fusion
- Lounge pop
- Psychedelic
Kellele ei meeldiks reisida... . Käia paar korda aastas planeedil Neptuun ja külastada selle kaaslasi, ammutada sealt jõudu ja inspiratsiooni kunsti loomiseks, olla empaatiline ja osavõtlik. See on astroloogiline lend, mis seotud Päikesesüsteemi eelviimase planeediga (siinkirjutaja jaoks on planeet Pluuto jätkuvalt üks Päikese poegadest). Muusikaliselt on Timo Petmansoni kümnelooline album võrreldes kahe aasta taguse üllitisega "Hacker Songs" hillitsetum-mõõdukam ja rohkem vaibile keskendunum; ei ole selles teravaid – et mitte öelda kramplikke – rütmilisi nükkeid, pigem liikudes alale, mille eest esiseisjaks Maarjamaal on viimastel aastatel olnud Misha Panfilov; muusika, milles kohtuvad retro ja futu, tekitades ühe tohutu helilise kontiinumi fuusionist, progest, library music'ust, lounge pop'ist, kosmosepopist, psühhedeeliast ja easy listening'ist. Tõsi, käesoleval albumil on ehk rohkem tajutav kosmiline kontseptsioon, mis iseloomustab teisigi Tallinna põrandaaluse leibeli Trash Can Dance artiste nagu Kroma, Trent Hawkins ja Day Of The Triangle. Elegantselt krampliku rütmimustri puudumist siin kompenseerivad ülendavad meloodilised tõusud ja hingelõikavad harmooniad, mis vaalutavad vahedalt nagu hiigelmagnetist lükkuv rakett läbiks radioaktiivset vööndit.
