Mahorka- Hip-hop
- Rap
- Chopped and screwed
- Jazz-hop
- Sampledelic
- Cinematic
- Urban music
- Breaks
- Avant-hop
- Cloud rap
- Nu jazz
- Chilltronica
Jah, pakkuda 26 lugu on riskantne ettevõtmine, ent teisalt jälle -- kui kogupikkus jääb alla 50 minuti, siis hirme võib sellega maandada. Ometi -- kas keskmiselt alla kahe minuti jäävad lood ei jää pelkadeks sketšideks, kui just ei ole esitletud siin hulgi ühest loost teisse kasvavaid interlüüde. Kaasaegne maailm niikuinii kannatab räpparite ülekülluse all, ning palju neid on, kes mingilgi määral uudsena tunduvad. Kui keegi väidab, et tema muusika on harukordne, siis see väide ei ole põrmugi erakordne. Reeglina on see vale. Nii palju kui olen kuulnud Playboi Carti uue albumi lugusid, siis radikaalsemal tiival on see kõigest Death Grips'i ja Kanye pöörasemate hetkede ülessoojendamine. Hardast austusest on asi kaugel. Sama saab ka väita Moki Mcfly muusika kohta, ent Moki rändab ringkondades, kus teda teab ehk paarsada inimest. Teisalt kui ta oleks eelpoolmainitud räpistaari asemel, siis ei oleks see üldse teenimatu või kohatu. Situatsiooni võib võrrelda paari tuhande aasta taguse ajaga, kui käis ringi sadu messiaseid, kes kuulutasid oma tõde; ent vaid üks tõusis teistest esile, ning kristluse järgijad hakkasid seejärel teisi õpetusi välja juurima. Tõsi, kui tähte närida, siis Moki ei esita verbaalset sõnumit (v.a mõned lood), vaid näitab üksnes helikombinatsioone; tehes seda enamasti veenvalt -- eriti seal, kus tormlevad heliefektid segunevad loomuldasa filmiliku maastikuga (nt "
Thermione", "
Anathema", "
Temporal"). Väga väljapaistvad taiesed tõepoolest! Ka happeline uusjäts ("
Undercurrent") ning venitatud suupilliakordidega vürtsitatud kaasahaaraval biidil ratsutav "
Semiotics" on igati veenvad. Kahtlemata ebatavaliste struktuuride ja atmosfääriliste tekstuuride rõhutamise taga võib aimata Flying Lotus'e mõju. Ülejäänud lood ei jää tasemelt kuigi maha, ent valides riskivabama meeli ja tundmusi rahustava tee.
8.0 (7.0-9.0)