
Pueblo Nuevo
- Ambient
- Microtonal
- Organic electronica
- Space music
- Ambient drone
- Kosmische Musik
Kuulates seda kolmest pikast kompositsioonist koosnevat üllitist - kujunedes Tšiili siseasjaks (nii artist kui plaadifirma on sellest geograafiliselt väljavenitatud, ülipikast riigist) -, mistõttu küsimused võiksid taanduda järgmiseks: kas kestlikkus on tagatud? Kuidas kestlikkus on tagatud? Kas tühi ruum eeldab seda, et see tuleb täita esemetega? Kas olulisem - või tingimusteta oluline - ei ole mitte selles olevate asjade vaheline konfiguratsioon? Kas tühjus - nagu vaikuski - ei ole mitte suhteline? Psühholoogilisel tasandi mõnele ei meeldi suletud ruumi, teisele avara välja tunne. Filosoofist sõber Marko märkis Parmenidese filosoofiast rääkides tühjuse ja olemise vahel kokkulangevat ühtsust. Tõlgendan seda isemoodi nii, et selleks, et asjad saaksid ruumis ümber paikneda, on vaja liikumist ja muutumist; see paratamatult eeldab tühja ruumi olemasolu; täistuubitud ruumis ei ole konfiguratiivne teisenemine võimalik. Võib koguni väita, et tühjus on ses mõttes olemise eeltingimus, võimaldades olemise piiridel ilmneda. Siin on 55 minutit settimisarmuaega antud. Käesolev muusika kõlab igatahes kosmiliselt -- mõnusalt pehmelt ja täidlaselt; säherdune kõrge kvaliteediga heli tekitab kuulajas kindlasti rahulolutunnet. Isegi siis, kui mõnikord droonimise seesmine impulss (õrnalt) muutub - isegi süngemaks - on see ikkagi sündmuste lahenemise loogikasse loomuldasa sisse kätketud. Teisalt sellesse ürgdroonimisse käänduvad väljastpoolt veidi häirivad helid -- häirivad seetõttu, et justkui vaevukuuldavad, ülilühikese kestusega, seetõttu ka (pool)anonüümseks jäävad. Kahtlemata on need rabedama ja teravama kõlaga pelgaks kontrapunktiks eelpoolmainitud tüüne kvaliteediga droonimisele. Ühelt poolt meenutab kindlasti inimhääli, aga kohati kõlab kassi kräunumisena. Kellukeste ja sensorite värinad ennustavad oomenina varsti saabuvat vapustust. Eelpoolräägitu valguses tundub, et Seiten Walli kosmoselaeva ees laiub tohutu tühjus -- takistustest ei ole õrna aimugi; ülalmainitud kriuksud ja teised viivhelid kostuvad laevast seestpoolt. Ühelt poolt on see ülendav ja pidulik, ent teisalt sügavalt melanhoolne ja üksildane. Säherduse kosmoselennu puhul - iseäranis selle pikaldases kestuses - sealviibivate olendite tähelepanu paratamatult suundub sügavale siseilma - ähvardavalt sügavale, et see võib suisa ilmneda luupainaja ning hullumisena. Hästivormistatud reis tühjusest kantud tundega sügavale oma siseilma. 8.5 (8.0-9.0)

















