Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. Kõrge ja madala fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat. 8.5 (8.0-9.5)

Toni Dimitrov + Blanket Swimming -- Hermetic (2026)

Mahorka/Bandcamp/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Sound art

Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)

[Teaser of the day] Fields Of Ohio - Youngstown Speakeasy Akron Blues

• Electronic
• Sound collage 
• Deconstructed blues
• Hauntology 
• Avant-garde 

Artist: Fields Of Ohio

Release: (fields of ohio)

Label: Haze

Year: 2013

[Teaser of the day] Ennaytch - What Astaroth Commands, A Dutchess Defies

• Power electronics 
• Avant-garde 
• Noise music
• Psycho-acoustic 
• Abstract 

Artist: Ennaytch

Release: Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen of Perdition Volume Two: Daemonium Batavica

Label: Basement Corner Emissions

Year: 2025

[Teaser of the day] Protestant Work Ethic - Weather Side

12rec.

• Indie folk
• Alt-folk 
• Cowbell indie
• Folk indie

Artist: Protestant Work Ethic

Release: Turned, and Turning EP

Label: 12rec.

Year: 2007

Potenciómetro -- Radio Singles EP (2026)

Pueblo Nuevo

• AOR 
• Funk 
• Dance pop 
• Disco pop 
• Tekno 
• Electronic music 
• Deep techno 
• Easy listening 
• Yacht pop

Kui mullu üllitatud "Crema" (samuti Pueblo Nuevo all üllitatuna) mõjus järelpeo DJ-setina - psühhedeeliast, happest, süvahõllandusest vaibakloppimistehnoni välja -, siis "Radio Singles EP" kisub kolme looga helipildi veelgi laiemaks. Kõiki lugusid läbivaks elemendiks on funk -- seda popi, disko ning süvaklubimuusika tähenduses. Tõepoolest, "Gliptodontes en fuga" elektro- ja funkgruuviga tehno elik tekno pöörab rooli minimalistlikult. See mõjub loogilise jätkuna samale ajaloolisele teljele, mille alguspunktiks on seitsmekümnendate funk ja disko ning sihtpunktiks hüpnotehno. Vaskpuhkpillid ja orkestreeringud ei ole pelgalt värving, vaid lugude kandetalad, eepilise mõõtme ning nakatava rõõmu allikaks. Need puhkpillid lausa karjuvad ja kriibivad kõrva kõige mõnusamal võimalikul moel -- mitte hetkekski ei teki tunnet, et neid oleks liiga palju või vähe. Kõlab nagu 70ndate AOR, milles põimuvad jahtrokk, volatiilne kergejäts ning kergelt jonkslev igapäevamelu. Sõita autoga mööda Tšiili Vaikse ookeaniga paralleelset kulgevat magistraali ning nautida seda ülevat tunnet. See kõlab ilmselt kolmiku lapsepõlve lemmikmusana, mille mõju ei ole aastatega kuhugi kadunud. Kõige rohkem jääbki "Radio Singles EP" puhul kõlama Potenciómetro oskus oma muusikalisi kiindumusi häbenemata välja mängida. See on nagu omaenda raadiojaam -- mitte algoritmide, TI või programmijuhtide koostatud pleilist, vaid kolm pala, mis peegeldavad üksnes bändi maitset ja uudishimu. Kes ei tahaks vahel ise sellist raadiot teha või seda juhtida? Potenciómetro teeb seda täiesti omadel tingimustel ning just seetõttu mõjub "Radio Singles EP" ühtaegu kerge kõrvalepõikena "Crema" kõrvale ja väga selge avaldusena selle kohta, kust see trio tegelikult tuleb ja mida ihaldab. 8.5 (8.5-9.0)

Atone -- Un Jour EP (2004)

Autres Directions In Music/Archive

• Ambient pop 
• IDM 
• Plinkerpop 
• Indietronica 
• Electronic music

Antoine Monzonis-Calvet (tuntud ka kui Ladyatone) on Prantsuse produtsent, kes tegutses nullindatel Galliamaa elektroonilis-eksperimentaal(pop)muusikaskeenes. Tema looming paikneb mugavalt inditroonika, downtempo, lõdvestust pakkuva elektroonika ning ämbienthõngulise IDM-i ristumiskohas; segades sooje, orgaanilisi tekstuure keerulisemate elektronimpulssidega. Atone'i heli on introspektiivselt atmosfääriline, tundudes isikliku ja sidusana; mis on loogiline, kuivõrd olles näide ajastu isetegemise ja stiilide risttolmlemise hõngust. Kõik see kirjeldatu on ka esindatud käesoleval 5-loolisel taiesel, artisti esiküllitisel, pakkudes kaunikõlalist sügavust, millesse on intensiivsus sisse kätketud -- kõlades isegi natuke ähvardava, natuke hoiatavana. Hoiatus ei ole konkreetne - millelegi osutav -, vaid esteetiline võte, mis ei kohusta kuulajat millekski. Prantslase muusika lugude lõikes ei eristu siin tugeva variatsioonina, vaid pakkudes ühtede ja samade helilompide (pisi)detailset ülevaadet ja võrdlust. Mistõttu võib Atone'i muusikas tajuda omamoodi trotsi -- piiratud arvu helivõtete ja -värvingute esitlemist, nende võimalikkustega manipuleerimist, nende elluviimist, ka nende lõputut ringkäiku-kordamisest saadavat (rikutut?) naudingut. Mida paganat see tähendab, seda ma ei tea. 7.5 (7.5-8.0)

[Teaser of the day] Enbilulugugal - Shadow of Vomit Avalanche

☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢

• Black metal
• Blackgaze
• Raw black metal
• Black noise

Artist: Enbilulugugal

Release: Offerings to Curlyton (EP)

Label: ☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢

Year: 2019

Eustachian -- Conversation With Darius (2004)

Upitup

• Electronic music 
• IDM 
• Chilltronica 
• Downtempo 
• Breakcore 
• Jungle 
• Remix

Nagu tavaliselt Upitupi all üllitatud taiesed pettumust ei valmista - ehk ainult seda, et võiksid pikemalt kesta -, kuivõrd tegu on esteetiliselt nutikate ning vaimukate kogumitega. John Roche, Tony Welter ehk DJ Skull Vomi ning Masaki Pierce olid selle USA projekti taga (2001-2012); ainuüksi käesolev käputäis kompositsioone seitsmeteistkümne minuti vältel paljastab taiese rahutu iseloomu. Üleskeeratud vedruna kõlkuvast intellektuaaltantsumuusikast - mis kohati kõlab roostes uksehingede sümfooniana - raputava džungliliku rütmistiihiani, laiekraanilikest, kohati 50-60ndate polüneesialikest unistustest võbeleva pisirütmikani. Rhodes-klaverid viivad kuulaja mahejätsulähedaste virvendusteni. Üks lugudest on plaadifirmakamraadi Tracky Birthday remiks kompositsioonist nimega "Skyline", mis neist on kõige infantiilsem, bla-blaa-räppi sisaldav taies. Aju hakkab veits valutama... . Käesolevat hoiab koos mängulisus ning soov ühendada mehhaaniline täpsus sooja ja inimliku kõlapildiga. Lood vahetavad meeleolu katkematu vooluna, kuid mõjuvad hoopis orgaaniliselt; mõneti see meenutab raadiovastuvõtjat, mis püüab kinni paralleelmaailmade signaale. Just selline ettearvamatus ongi Eustachiani suurim tugevus. Ning teisalt ideed kestavad just nõnda kaua, et end ammendada; iga motiiv ja aje jätab endast maha meeldejääva jälje. 8.5 (7.0-9.0)

[Teaser of the day] Kozstandsya - Skydiver

• Glo-fi 
• Chillwave
• Alternative pop 
• Electronic 
• Shoegazing 
• Yacht pop
• Vaporwave
• Cinematic 
• Indie pop

Artist: Kozstandsya

Release: Lightning Strikes

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2019

[Teaser of the day] Candids - Modern Life

Jamendo

• Shoegazing 
• Indie pop/rock
• Glo-fi 
• Dream pop 
• Alternative pop/rock 

Artist: Candids

Release: Modern Life EP

Label: Jamendo/Bandcamp 

Year: 2017

[Teaser of the day] Skala Collective - Over Trees

Clinical Archives

• RIO
• Avant-prog 
• Psychedelic
• Film noir 
• Free jazz
• Avant-rock 
• Electronic 
• Improvised music
• Experimental rock 

Artist: Skala Collective 

Release: Black Constellation

Label: Clinical Archives 

Year: 2011

aboombong -- Antifascist (2026)

Pen And Mallet/Bandcamp

• Post-rock 
• Art rock 
• Reggae 
• Improvised music 
• World music 
• Krautrock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Neo-psychedelia 
• Avant-rock 
• Avant-funk 
• Alternative dance 
• Ethnotronica 
• Art music

Isiklik esmatutvus selle Ühendriikide projektiga leidis aset 2010. aasta sügisel; bänd äratas tähelepanu suhteliselt keerulise ja eksootilise helipildiga, milles ühelt poolt domineeris läänelik söakas eksperimentaalmuusika/rokk-kaanon ning teisalt kasutati palju nii-öelda kolmanda maailma instrumente. Käesolev 9-looline taies võrreldes varasematega näikse mõnevõrra sirgjoonelisem, kuigi see hinnang on tinglik; võib-olla tõesti on liigutud rohkem sirgjoonelisema, antud juhul elektrooniliselt kipitava helipildi manu; mida tegi mõnda aega tagasi näituseks Trans Am ning teevad aboombongi kaasaegsed Sveamaalt nimega Joxfield ProjeX ja mõjukad kaasmaalased nimega Tortoise, segades omavahel elektroonikat ja tantsulist psühhedeeliat postrokilike ja krautrokilike impulssidega, ning ka ümberpööratult. Teisalt neis kompositsioonides on piisavalt sügavust, et avastada kruttivaid sekventse, maru efekte ning sugestiivseid muundumisi. Mis tähendab seda, et tegu on igati meelierutava kuulamisega, mis on muljetavaldav nii vertikaalselt kui lineaarselt, nii süvitsi kui pinnapealselt. Üks väljapaistvaimaid kompositsioone on "Fuck The System", milles staccato-kitarrimängu on komplitseeritud wah wah-efektidega -- tulemuseks on seestunud avangard-funk. Aga teistes lugudes paljastuvad ihad reggae, dubi, maailmamuusika järele, mistõttu meenub CAN'i arengumuster. Aga siin on ka Jimit, elektrilist Milesi, The Pop Groupi, Theoretical Girlsi. Lugude pealkirjad paljastavad mure jänkimaal valitseva poliitilise olukorra pärast. Kuivõrd helind on nõnda mitmekihiline, tuleb möönda ka lõbustavat stiihiat selles, mis tõmbab keha käima ning kisub suu muigele. Jah, kuigi üks lugudest kannab pealkirja "It's Simple", ei ole siin mitte midagi iseenesestvõetavat ja lihtsat. Kui kuulata kergelt seadistusest väljas olevat imeilusat klaverieleegiat "It Takes Us ALL", siis näikse, et on alla antud. Ent kindlasti ei saa see olla lõpp, kui nõnda sisendusjõulise muusikaga brutaalsuse ja rumaluse vastu protestitakse. 9.0 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] The Cousins - dizzy part 1

Jamendo

• Alternative rock 
• Indie punk
• Indie rock 
• Noise pop

Artist: The Cousins 

Release: Who's The Preacher?

Label: Jamendo 

Year: 2009

[Teaser of the day] Bryyn - How to Wait

Jamendo

• Indie folk
• Singer-songwriter
• Americana
• Folk indie 

Artist: Bryyn

Release: Root Metaphors

Label: Jamendo

Year: 2009

[Teaser of the day] Daniel Maze - Greys

Test Tube

• Micro-techno
• Electronic music
• Ambient 
• Abstract techno
• Glitch-techno

Artist: Daniel Maze

Release: Lush Premiere 

Label: Test Tube

Year: 2011

Aitänna 77 -- Spring is Coming Soon EP (2005)

Test Tube

• Glitch-folk 
• Post-folk 
• Electronic 
• Folktronica 
• Ambient folk

Kujutame ette situatsiooni, kus kitarri juhib mingisugune vedrul põhinev mehhanism, ning see mehhanism töötab ebastabiilselt; kutsudes kitarri mängides esile helisid, mis ühelt poolt on küll tuntavalt instrumendile omased, ent teisalt moondub elektrooniliseks vinnutamiseks ning õrnnurgeliseks hetktõrksuseks. Säherdust muusikat mängib Vall d'Uixóst pärit Mikel Martínez (MM), kes peaasjalikult üllitas oma muusikat 10-20 aastat tagasi oluliste elektroonilist ja akustilist muusikat väljastavate netiplaadifirmade nagu Test Tube'i, Error! Lo-Fi, Dusted Wax Kingdomi, Miga all. See muusika ilmsesti on kahevalentne -- ühelt poolt on selles domineerivam - digitaal-masinlik - alge ning sellele kontrapunktiks kussutav, vedru vibratsiooni mahasuruv element sees. MM tekitab eripärade miljöö ning vaimsuse eelpoolmainitud elemente nii mikroskoopilisel tasandil kui veelgi mikroskoopilisemal tasandil hüpitades ning ellu viies. Kuigi see on folkmuusika, ei teki siiski kordagi tunnet, et seda salvestaks tõsise näo ning ebameeldiva laulumaneeriga muusik. See 4-looline kõlab mängutoosimuusikana, mis on kunati üles keeratud ning mis kaane klõpsudes sulgub. Jah, see on õhuline, ent samas mõnusalt laisk, et mitte sirutada omi tiibu. Igati õnnestunud mikroeepilised kenitlused, kus elektroonika ja akustika kohtuvad viisil, justkui loodus ise prooviks digitaalsete vahenditega kohaneda. Siin tekitatakse folgi ja glitchi vahel delikaatset, ilma et see kaotaks oma orgaanilist hingamist. Hilisemate töödega kümmekond aastat hiljem liikus katalaan sämpledeelsema kontseptsiooni ning leitsakulisemate rütmidega igati kohaselt Dusted Wax Kingdomi alla, kuid siin oma esikreliisil tundleb ta avatud viljapuuaedade vahel tuuleiile enda peale juhtides. 8.0 (8.0-8.5)

The Hardliner -- Morrisx (2013)

20kbps

• 8-bit 
• Covers
• Tracker music 
• Conceptual
• Lobit 
• Electronic music 
• Chiptune

Tõsi see on, et Morrisseyst ei saa kunagi villand. Isegi kui see muusika, mida ta viimased 20 aastat on teinud, käib vaimu- ja ideevaesuses närvidele. (Viimane kõva taies oli "You Are the Quarry" aastast 2004). Aga siis näed taas sotsiaalmeedias klippe, kuidas Moz laseb rahval enda eest lauluridu joriseda. Ja mõtled, et mis saaks veel ehtsam ja ülevam olla! Mõtled, et see ilmselt ongi parim, mis isiklikus plaanis kunagi juhtunud on. Tõsi see on, et enamus, mida seal esitletakse, on The Smithsi lood. Ning The Smiths on... noh... kõigi aegade kõige-kõige bänd. Nii enne neid, nende viie tegutsemisaasta vältel kui ka pärast neid. Bänd, mille puhul sõnad olid kõige kõnetavamad, kidrakäikudel oli eriline kihistatud fluidum, bassi ja trummi tekitatud rütmika oli nii ajule, kehale kui veel-teab-millele. Kõik see kanaliseerus parimaks laulukirjutamiseks, mille harmooniatest-meloodiatest kunagi ei väsi. Šveitsi lobit-netiplaadifirma 20kbps'i all üllitatud kaheloolisel on The Smithsi lugu, mida Johnny Marr ja Moz pidasid oma lemmikuks viimaselt, samuti nende lemmikalbumilt "Strangeways, Here We Come" (1987). Teine lugu pärineb Mozi algusaegade loomingust (albumilt "Vauxhall And I"). Eripäraseks teeb üllitise vana kooli 8-bitine helikeel - mis muideks sai tuule tiibadesse umbes sellal, kui Manchesteri legendid tegutsesid -, mis ometi laseb neil suurepärastel kompositsioonidel uues kuues särada. See taies annab taas tunnistust tõsiasjast, et kui (endised) indimehed ja -naised on pöördunud teistsuguse muusika manu, siis The Smithsi südamesse kasvanud bändina ei unustata iial. Üllitise aega arvesse võttes - kuu aega pärast Andy Rourke'i surma -, tahaks uskuda, et sellega austatakse ka legendaarset bassimeest. Äärmiselt tore on - tegelikult paratamatu! -, et pealekasvavad põlvkonnad leiavad tee nende mussi manu. 10

Bing Satellites -- Voyage to the Moon (2026)

Bing Satellites/Bandcamp

• Ambient 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Kosmische Musik 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Post-minimalism 
• Space music

Kuulates manchesterlase Brin Coleman'i loomisakti (tõepoolest -- lahtirullumise tähenduses), tuleb möönda, et mees teeb põhimõtteliselt samasugust muusikat, mida ta on juba teinud ligi kaks kümnendit. Kosmiline droonmuusika, milles ometi on nõnda palju värvinguid, eri intensiivsusega toone. "Voyage" on prantsuskeelne sõna, mille tähendus osutab merereisile. Eeldada füüsilist odüsseiat planeet Maa kaaslasele eeldab ilmselt uute portaalide avastamist. Samas kes teab -- äkki kõik see ihalus on pelgalt unistuslik, kuna ilmselt inimese saatuseks jääbki vaid unistustes ilmaruumis seigelda. Paljud kahtlevad senini väites, kas inimene on üleüldse Kuule jõudnud. (Vastupidine väide on, et võltsfilm monteeriti Stanley Kubricku stuudios kokku). Ütlen ausalt, et isiklikult on mul sellest teadmisest ükstaspuha ning ei mõista hukka neid, kes arvavad teisiti. Inimese ainuomane olemisviis on seotud Maaga -- tema aeg võib Maal lõppeda; aga kindel on, et loodus kestab ka pärast domineerivat primaati edasi. BC muusika näikse samuti kerget skepsist kandvat, kuna kõige selle kosmilise pulseerimise taustal on kuulda kummituslikku rongirataste klõbinat; mis on vihje sellele, et isegi unistus millestki (suurest) on paratamatult häiritud maise elu tegemistest ja sagimistest. Paratamatu argimüra, mis kulutab subjekti energiat ning otsustuskindlust. Entroopialävi paradoksaalselt kaugeneb vaatamata tehnilisele arengule. (Vähemalt hetkel näikse entroopiaväli suurenevat). Oluline käesoleva 62-minutilise üllitise juures on see, et BC hõivab pikkade droonide ning faasinihetega kogu ruumi kuulaja ümber -- ruum antud juhul ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne ja psüühiline. Õieti lisaks olemasoleva ümbritseva ruumi hõlmamisele hingestab ta kõike seda omal viisil. Muidugi käesolevat mikrotonaalset mitmekesisust tuleks nautida kõrvaklappidega, kuna näiteks isegi eelarvamuslikult tähtsusetud sahinate muutused taustal on tektoonilist laadi. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] The Womb - Summer '98

Danielle

• Indie pop
• Americana 
• Soft rock
• Alternative pop

Artist: The Womb

Release: Xennials

Label: Danielle

Year: 2026

[Teaser of the day] Colours - Cadette

Beko DSL 

• Alternative rock
• Noise pop
• Neo-psychedelia 
• Post-punk
• Singer-songwriter 
• Shoegazing
• Indie rock

Artist: Colours

Release: beko_grrrizzly

Label: Beko DSL

Year: 2011

[Teaser of the day] Betelmire - Your Photograph

Rain Above

• Organcore
• Singer-songwriter 
• DIY
• Electronic 
• Psychedelic
• Lo-fi 
• Drone pop

Artist: Betelmire 

Release: 606 MPH

Label: Rain Above

Year: 2010

usr/sbin -- After the road closed (2010)

Just Not Normal/Archive

• Post-rock 
• Improvised music 
• Electronic 
• Art rock 
• Ambient rock

Poeesia ja argifilosoofia kullatükk Charles Bukowski on öelnud, et ta ei tea, kui palju õlut on tarbinud selleks, et elu läheks paremaks. Kas muusika puhul läheb midagi paremaks? Kas muusika muutub ajapikku paremaks? Kas peab muutuma paremaks üleüldse? Või mõistetakse paremuse all hoopis muutumist? Pigem on see seotud inimlikku informatsioonipanga piiratusega - võib-olla kõige erudeeritumad muusikakriitikud - nagu näiteks Piero Scaruffi ja Simon Reynolds - võiksid teatud objektiivsusele pretenteerida. Aga ma ei ole kindel, et nad kõike kogetut õigesti mäletavad. Õigesti mäletamine eeldab uuesti kogemist, mis omakorda eeldab vaba aja olemasolu, mis teatavasti on vägagi piiratud ressurss. Oletan, et osaliselt sellest johtuvalt ning kontseptuaalsest eelarvamusest lähtuvalt väänatakse isiklikku arusaama kuulamiskogemusest. Eile täheldasin, et üks kohalik indirokkartist teritas hambaid sensatsioonilise Kanada tandemi Angine de Poitrine'i kallal -- millel olevat originaalsuse vaatevinklist vajakajäämisi. See paraku on mittemidagiütlev hõige, kuivõrd kõik on subjektiivne ning teisalt minnes tagasi arvustuse esimeses pooles esitatud informatsiooni paratamatu piiratuseni. Siinkirjutaja arvates kanadalased teevad seda mõnusalt iroonilises võtmes -- andes nende muusikale õige meki manu. Täpselt sama võib ka väita käesoleva kahest pikast kompositsioonist koosneva muusika kohta. Siin on küllalt varasemast tuttavlikku, ent kindlasti võib öelda, et keegi enne seda ei ole sellesse jõkke astunud (vähemalt sellal, kui seda tegi käesolev artist). Postrokilik virvendus, mis samas trotsib tavapärast ettekujutust nimetatud žanrist. Nii selle kui ka teiste stiilide laialivalguvus osutab eelpoolkirjeldatud piiratustele ning informatsiooni valikulisusele. Kuulen siin ka orientaalseid, samshalabilikke vibratsioone -- kitarridel esile manatud atmosfäärilised akordid ning ühes teises kohas kergelt kummituslikud inimhääled sulni elektroonilise fooni taustal tõmbavad asja käima. Kõik see on episoodiline, kuivõrd liigutakse edasi-tagasi, vahel venides kummipaelana, vahel kergelt põrgates ja kaldudes siia-sinna. Plaadifirmaks on Just Not Normal, mis on andnud välja väga eripärast muusikat nii artistide kui sellest johtuvalt ka albumite lõikes. Kindlasti on see muusika mõjutatud robertfrippilikust kitarrikäsitlusest, kuivõrd improvisatoorne voolavus on kindlasti Briti kidraheerose teene. Aga flegmaatilisus ilmneb nende elementide kiigutamises ning episoodidega manipuleerimises, mistõttu lõpuni rahuldatuse tunne ei täitu paraku albumi lõppedes. Mõistan, et mäng käib ka kuuldava ja kuuldamatu, pimeduse ja kuuvalguse delikaatsel piirialal. Siinne muusika ei nõua tähelepanu valjuse, vaid usaldusega -- eeldades, et kuulaja on valmis vooluga kaasa minema. Just seetõttu mõjub album pigem meeleolu kui sündmusena. Kuigi jääb veidi uina-muinaks, on kokkuvõtvalt siiski väärt kuulamisega tegu. (Ennekõike lugu "Beside Open Waters"). 7.5 (6.5-8.5)

[Teaser of the day] Mauro Sambo & George Cartwright - Lì risiede il respiro

• Experimentalism
• Improvised music 
• Avant-garde
• Post-bebop
• Free jazz

Artist: Mauro Sambo & George Cartwright

Release: Posso solo mostrare i denti

Label: Plus Timbre 

Year: 2026

[Teaser of the day] Dudley - Monday

autres directions in music

• Electronic
• Lo-fi
• Breaks
• Trip-hop
• Indietronica
• Hip-hop 

Artist: Dudley

Release: Seasonal LP

Label: autres directions in music

Year: 2003

[Teaser of the day] Emanuel Budka - Then You Just Squeeze Something In Your Hand

• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Experimentalism
• Acousmatic music
• Microsound

Artist: Emanuel Budka

Release: Saturday Afternoon You Make Some Noise In The Kitchen And Put A Can Of Peaches On The Cover

Label: Noise Margin

Year: 2025

[Teaser of the day] Pandacetamol - Dry Cantina

Mahorka

• Electronic music
• Avant-techno 
• IDM
• Experimental techno
• Glitch-techno

Artist: Pandacetamol 

Release: Below The Surface

Label: Mahorka

Year: 2025

[Teaser of the day] It Leaves, It Leaves - The Night

Perkunowa

• Indie rock
• Lo-fi 
• Alternative rock 
• DIY

Artist: It Leaves, It Leaves

Release: It Leaves, It Leaves

Label: Perkunowa

Year: 2010

[Teaser of the day] Michael Mersereau - Inland Empire

Cian Orbe

• Conceptual
• Experimentalism
• Sound poetry 
• Avant-garde 

Artist: Michael Mersereau

Release: V/A - Tribute to David Lynch

Label: Cian Orbe

Year: 2020

Et Voilà -- Architextures vol.1 (2026)

Mahorka/Bandcamp

• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Avant-techno
• Industrial techno 
• Ambient 
• Experimental techno

Meeleheitlikult pulseerivad, kildudeks purunevad rasked rütmid - oma raskuse all puruks litsutud rütmid - ja seda lugu ja albumit edasi lükkav industriaalne trummeldamine annab sellele muusikale rikutuse. Rikutus ei tähenda negatiivset, kuivõrd pigem tähistab hälbimist mingi stiili kõvast tuumast, st selle käsitööoskuslikust optimaalsusest. Selle kõige ehedamaks näiteks on IDM-muusika, millest enamus on käsitööoskuslikult suurepärane, ent puudub viimane pingutus, st tähendab eripära lisamine ning eristumine sadadest ja tuhandetest samasugustest artistidest. Käesoleva taiese avang kosmiliste süntide ning tuumlõhustuvate rütmidega on muljetavaldavalt kehtestav, mis õnneks ei rahuldu kompromissidega. Keeratakse tuure manu, kriipivad-kraapivad heliefektid ümber tektoonilise rütmimassi intriige punumas, ei karda riskida ning... kõik see saab lõppkokkuvõttes kenasti tasutud. Siin on kuulda piinavaid triviaalsusi, mille kontrapunktiks on ülenevad sündipartiid justkui sillana mudast taevasse. (Ka ämbientsed osised ei jää siin pelgaks kohatäiteks). Eks need kuusteist minutit kehastugi tootemisambaks, ühendades madala kõrgega, nüansirohke rohmakaga, muda nektariga, olles nõnda lisaks reflekteerimidele ka sambaks inimlikule eksistentsile. Siin kohtuvad autechrelik matemaatiline dekonstrueerimine-rekonstrueerimine ja düstoopne industriaalläige, laskmata kuulajal mugavustsooni langeda. Isiklik lemmik on "Brutalism 03", mille heliline vulgaarsus, pealetükkivus ning häbitus teevad artistile au. 8.5 (8.0-9.0)

Alvin Lucier -- Bird and Person Dyning (1976)

Cramps/Bandcamp

• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Microtonal 
• Spoken word 
• Micronoise 
• Sound art 
• Conceptual

Käesolev taies sisaldab kahte pikka kompositsiooni -- kummagi pikkus ületab 20 minutit. Mis antud kontekstis tähendab seda, et siin on palju kordusi, siin on palju progressioone, siin on tahtlikult sarnases voos ning helinivool tammumist, toomaks esile taiese seesmist mõtet erinevuse läbi. Aga elektroonilis-eksperimentaalse muusika suurkuju ei halasta ka kuulajatele -- justkui juhiks tahtmatult tähelepanu sellele, et äkki kuulaja korteri uksekell on eemaletõukavat linnulaulu meenutavalt helisemas. Helid on viledad ja teravad, vilisevad läbi kuulmekile ja ajukoore, tõsi, rohkem või vähem moonutatud jutuvada-laulujoru tõuseb esiplaanile loos "The Duke of York" (mis on vana lastelaulu "The Grand Old Duke of York" tõlgendus). Kõik see näikse tänapäeva inimese muusika mõistmise positsioonilt ebatavaline ning sellest johtuvalt ka väljakutsuv, milles seisnebki selle kuulamise ebamaine uudsus, jõud ning väärtus. Esitaja kannab siin mikrofone peas, liikudes ruumis aeglaselt ringi ning kuulates, kuidas kergelt tagasisidestusest laetud ruumiakustika neid helisid muudab. Väike elektrooniline seade tekitab toda lindude säutsumist meenutavat vilinat. Eelnevast tulenedes saab väita, et teose tegelik instrument ei ole mitte elektrooniline heliallikas, vaid ruum ise. Iga samm, peapööre ning kauguse ja asukoha muutus teisendab kuuldavat helipilti, mistõttu ei ole olemas kahte täiesti identset esitust. (Tundub, et ka Herakleitos on helilooja inspiratsiooniallikaks). Heli ei ole siin eesmärk omaette, vaid vahend ruumi omaduste esiletoomiseks. Siin ei jutustata lugu ega arendata meloodiat ning harmooniaid, vaid imetletakse heli füüsilisust, selle toorust, selle käegakatsutavust. 8.0 (8.0-8.5)

The Organdicks -- Merry Robot 3000: Legalize Magnetism -EP (2001)

Siko

• Primitronica 
• Lo-fi 
• Electronic music 
• DIY 
• Psychedelic

Igati mõnus nuudeldamine, igati äge mööbeldamine sellel kümneloolisel taiesel -- ühelt poolt primitivistlik, teisalt eneseteadlik süntekatel soleerimine; mõneti leitsakuline rampsimine lühikestes improtõmblustes väljendub kergelt mulisevas rütmikas, mille mulin sai mingil hetkel üsna populaarseks netmuusikamaailmas tänu Dave Keiferi ehk Cagey House'i tegemistele. See kõlas justkui mingi hull tüüp pääses prestiižsele kultuurilavale, mille külgi katavad rasked burboontooni kardinad, valitseb ühelt poolt intiimne õhkkond; valehäbi on haihrunud, kuna artist justament mängib selle minimeerimisele. Süntekaid ei käsitleta täpsusriistade, vaid mänguasjadena, mille nuppe võib keerata seni, kuni helide vahel tekib (nähtamatu) vestlus. Meloodiad sünnivad pigem uitmõtte kui kompositsioonina ning rütmid muutuvad tukslevaks elusorganismiks. Säherduse DIY-elektroonika suurim tugevus ei ole mitte tehniline virtuoossus, vaid vahetu avastamisrõõm -- tunne, et muusika sünnib kuulaja kõrvades.
"Legalize Magnetism" ei püüa olla ei futuristlik ega nostalgiline. See eksisteerib omas nihkes, mille tehnilised piirangud muutuvad loominguliseks eeliseks. Salvestise tekstuur, pisut logisemine ja spontaansed kõrvalepõiked loovad maailma, mis meenutab korraga laste teaduslaborit, katkist mänguasjapoodi ja kosmilist garaaži. The Organdicks leiab tasakaalu huumori ja siira loomingulise uudishimu vahel. Selle tõttu ei mõju plaat pelgalt veidruse vaid dokumenteerib aega, mil lo-fi elektroonika ei olnud veel žanrikonventsioon, vaid eelkõige vabaduse vorm. 8.0 (7.5-8.5)

Pan•American -- Fly the Ocean in a Silver Plane (2026)

Kranky/Bandcamp 

• Ambient rock 
• Art rock 
• Post-rock 
• Dreamwave 
• Hypnagogic 
• Electronic 
• Organic electronica 
• Glo-fi 

Pan•American ehk kodanikunimega Mark Nelson (MN) oskab meisterlikult luua ruumi (justkui eikusagilt), kus aeg näikse peatuvat. Kui Nelsoni varasem looming - st 90ndatel ja 00ndatel Labradfordi aegadel ja varajastel sooloplaatidel - kippus olema pigem hämarduv, minimalistlik ning ehk isegi letargiline ja omaette hoidev, siis siin 10-loolisel pööratakse pilk emotiivselt helgema, pastelsema horisondi poole. Helgus on sageli seotud nostalgiaga -- mälestustega päikesevinest, varjutatud suveõuedest ning lapsepõlvest. Kitarriakordid ei ole siin teravad, vaid pehmeks lihvitud, mähitud kergelt udusesse kajja ja soojusesse. See meenutab näiteks Matt Mondanile'i ehk Ducktailsi parimate päevade hüpnagoogilise popi ja chillwave'i esteetikat, kuigi MN teeb seda intellektuaalrokkari analüütiliselt päikest pillutava rahulikkusega. Kõik see analooglindi kuulamisest kiirguv kerge lõõsk -- nimetagem seda tüünuseks helikeeles -- subliimse lennuga, ent ilma raputavate turbulentsideta. Kui esimestel kuulamistel tabasin end mõttelt, et kuivõrd siinsed miniatuursed rütmihakatised hakkavad paisuma ja kasvama pealtnäha lapsikust ja kergemeelsest, siis tundus korraks, et teenekas muusik hakkab ideedest tühjaks jooksma. Tegelikult just selles mõte ongi, et pealtnäha pealiskaudsetele ideedele anda sisu ning neist aretada välja midagi imetabast. Just see ongi see, mis tema puhul näikse ainuõige valik. Ühendriiklase muusika kehastab tundmust, et miski ilus on kaugel või juba jäänud seljataha, kuid sellele mõtlemine ei tekita mitte kurvameelsust, vaid pigem turvatunnet ja helget ootust (selle tunde kestmisest). Ja kui naisvokaal veel lisaks siseneb, siis...jah. Magusvalumuusika ilma valuta on see. Kahtlemata üks tipphetki käesolevast aastast. 9.5 (9.0-10)

The Hirundu -- Dron-ola (2026)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Reductionism 
• Microsound 
• Experimentalism 
• Lowercase 
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Electronic 
• Dark ambient 
• Illbient 
• Hauntology 
• Industrial music 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Acousmatic music 
• Field recording

Mis siin salata -- rõõm on olla tagasi ühe oma lemmikartisti inglase Johnny Crewdsoni ehk The Hirundu juures. Mees, kes alustas bänditegemist koos mõne kaaslasega kaheksakümnendate lõpus Blackpoolis, olles inspireeritud Happy Mondaysi otse-eetri esinemisest televisioonis. Tõsi on, et Johnny on jätkanud mingist hetkest üksinda ning liikudes Manchesteri legenditest muusikaliselt vägagi kaugele. Heaks näiteks on käesolev seitsmelooline taies, mis algab vaevukuuldava, ent pahaendelise tumeämbiendina, kätkedes nii industriaalmuusika musta krutskilisust kui droonmuusika pingestatud seestumust. Kuigi mulle meeldib säherdune muusikastiil nagu postindustriaal, kiidan alati heaks neid artiste, kes suudavad nimetatud stiilist mööda minna viisil, et pigem osatakse võtta kaasa midagi seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, ning Crewdson vana kooli mehena ka seda teeb. Siin on seda analoogi, seda undamist ning käivitamist - ning ongi jäänud käivituma -, lisades asjale nostalgilist hõngu manu. Kõige selle juures on masinad loomuldasa vulgaarsed ja pealetükkivad -- demonstreerides häbenemata hälbeid oma töötsüklites ja mootoritaktides, ometi muutumata seejuures kiiskavaks ja kriiskavaks ning seeläbi hirmutamata kuulajaid kuulamisprotsessist eemale. Ning need, kes arvavad, et JC puudub huumorimeel, siis kuulaku kompositsiooni nimega "Baloneiusmonk" -- täiega lõbus lugu! "Coconut Snow" seevastu avardub lõputult, kuna liikudes stiihiliste loodushelide saatel üle ookeanite sealt lõpmatusse kosmosesse, ning ikkagi tagasi Emakesele Maale. Võimsad tõmbetuuled ja turbulentsid voolivad seda helindit. Hiljem lisandub tuntavamalt kummituslikkust ("Wowlude", "Zul") helindisse, osundades tehnika ja aja paratamatule seostumisele ning muutumisprotsessidele. Tehnikasse ja teadusesse on ajalisus sisse kätketud -- esiteks kogemusliku eeldusena, samuti horisondina ning teiseks - taas esimesest johtuvalt - poliitiliste, ideoloogiliste, majanduslike impulssidega subjekti mõjutajana -, milles tehnika ja teadus muutuvad. JC ja tema hirundu-loom ka muutub, aga ikka aina imetabases suunas. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Confield x Humanfobia - House of Harkonnen at Giedi Prime

Dawn of Darkness

• Cosmic synth
• Conceptual
• Avant-electronica 
• Electronic music
• Newbreed
• Witch house
• Experimental electronica
• Sound poetry 
• Cosmic witch

Artist: Confield x Humanfobia

Release: The Planet is Arrakis

Label: Dawn of Darkness

Year: 2026

[Teaser of the day] Iñaki Barrocal - All is Full of Love

Khannonmusic

• Electronic 
• Conceptual 
• Ambient pop
• Cover
• Art pop
• New Age

Artist: Iñaki Barrocal

Release: Paradiso

Label: Khannonmusic Studios 

Year: 2024

[Teaser of the day] 未明 - ホワイトノイズ

• Electronic 
• Ambient
• Modern classical 
• Avant-pop
• Art pop 
• Post-classical 

Artist: 未明

Release: kaerimichi

Label: elementperspective

Year: 2026

[Teaser of the day] Origami Repetika - Mickey Is Sad

Sub65 Media

• Dreamwave
• Post-minimalism
• Glo-fi 
• Lobit 
• Electronic music
• Ambient
• Hypnagogic pop

Artist: Origami Repetika

Release: tragedy in disneyverse

Label: Sub65 Media

Year: 2012

[Teaser of the day] Submersible - Stairwell

• Electronic music 
• Deep techno 
• Deep house

Artist: Submersible

Release: VA -- Selected Works 4

Label: Slope Point

Year: 2023

Camp -- Polaire (2026)

No Type/Bandcamp

• Experimental techno
• Micro-techno
• Clicks'n'cuts
• Avant-techno
• IDM
• Electronic music

Paari tunni pärast algab Los Angeleses jalgpalli MM-i esimene kuueteistkümnendikfinaal Kanada ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel. Seni on paslik kuulata Kanadast pärit muusikat -- täpsemalt No Type'i plaadifirma alt ilmunud Campi viieloolist, 21-minutilist teost. Selle EP märksõnadeks on mikrodetailidele keskenduv intellektuaalne rütmikeel ja esteetilisest pingest laetud elektroonika. Viited intellektuaalsusele kõlavad alati veidi poosetavalt ja halenaljakalt -, ent käesoleval juhul on see õigustatud. Camp ei ehita lugusid suurte meloodiate või efektsete kulminatsioonide ümber, vaid uurib tehno võimalusi selle kõige elementaarsemal tasandil: erinevad rütmimustrid, tämbrid, tekstuurid ja heliliste sündmuste omavahelised suhted moodustavad teose elujõu ning loomuse. Teisalt võib "Polaire'i" võtta ka trummimasina(te) hingeelu uurimisena. Klikid-klõbinad, krõbinad-sahinad, metalselt undavad kajatuuled, hetktõrked-energeetilised tasakaaluhäired ning rohkem või vähem märgatavad nihked ei ole siin pelgalt rütmilised detailid, vaid kogu muusika kandvad elemendid. Väikseimadki muutused omandavad tähenduse ning sunnivad kuulajat tähelepanu koondama just sellele mikroskoopilisele tasandile, kus selle plaadi tegelik mäng voolab. Viide jalgpallile ei ole juhuslik. Ka eksperimentaalsel tehnol ja tipptasemel jalgpallil on midagi ühist. Kui maailmameistrivõistlustel peetakse üle saja kohtumise, hakkab mänge eristama just kõige väiksed nüansid. Campi muusikas toimib sama loogika: pealtnäha napp materjal muutub põnevaks tänu peenele vaheldusele ning mikroskoopilistele nihetele. Erinevus seisneb aga selles, et muusika ajalisus väljendub teisiti võrreldes pallimängudega. (Pallimängu afektiivsus subjektile mõjub reeglina mängu vaatamise hetkel). Muusikaalbumeid kuulatakse ikka ja jälle ning nende väärtus võib aastatega isegi kasvada. Vaevalt meenutab keegi aastate pärast Kanada ja LAV-i vahelist kuueteistkümnendikfinaali, kuid "Polaire" on just seda tüüpi plaat, mille juurde tasub aeg-ajalt tagasi pöörduda. Selle suurim tugevus on hüpnootiline voolavus -- tunnusjooned, mis muudavad ka väikseimad helidetailid tähenduslikuks. 8.5 (8.5–9.0)

Lezet -- Sopor (2026)

Dawn of Darkness

• Conceptual 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Experimentalism

Kuulan hetkel serblase Igor Jovanovici ehk Lezeti 7-loolist taiest, mis piirdub kõigest kaheksateistkümne minutiga. Kõigel sellel näikse olevat konkreetne põhjus, kuivõrd kompositsioonid on üksteisega ühendatud -- see muusika võiks vabalt kõlada klaasharmoonikal mängitud helindina, mis on läbi filtrite helispektri perifeeriasse keeratud ja suunatud. See konkreetsemalt tähendab üsna kasinat helipilti kuulajale -- justkui maliigset muinasjutulist narratiivi kannab see kergelt rabe, kerget resonantsi trotsiv taies. Siin ongi nõnda, et iga siinne element, iga heliline fenomen omab nii instrumentaalset kui eesmärgipärast väärtust. Kõige puhtama kõlaga neist kompositsioonidest eristub "Sopor 5", mille puhul on murenenud koorik, mis ümbritseb elust räsitud isiku hingelist seisundit paksu kookonina. Pealkiri osutab nimelt sügavale teadvuse depressioonile, mille puhul isikut ei saa tavaliste stiimulitega teadvusele äratada, kuigi tugeva stimulatsiooni (näiteks valu, valju heli ning ereda valgusega) saab teda siiski lühiajaliselt erutada, säilitamaks koordineeritud kaitsereaktsioone ja elutähtsaid näitajaid. Kuigi eelpoolkirjeldatu on meditsiiniline iseloomustus, saab seda taandada ka kaasaja igavleva ning järjest tugevamaid stiimuleid otsiva inimese hingelise seisundile. Või vastupidi -- mõni isik, vältimaks tugevaid emotsioone, püüab end ümbritseva suhtes justament välja lülitada. Lezet ei dramatiseeri seda seisundit, vaid kujutab seda pigem kui aeglaselt kulgevat teadvuse murenemist. Seetõttu ei mõju "Sopor" mitte niivõrd eksperimentaalelektroonika näidisena, kuivõrd heli- ja vaimuseisundi sobitamisena - õigete lainepikkuste leidmisena -, kus vaikuslähedus, miilav resonants ning hõredaks filtreeritud kõlaruum on sama olulised üksikult kuuldavate helidega. Seda võib nimetada ka gravitatsiooniaukudega ämbiendiks, st selliseks, kus sagedused aeg-ajalt kaotavad konfiguratsiooni ning liiguvad seejärel taastumistsüklisse. 7.5 (7.0-8.0)

[Teaser of the day] Ivan Black - Nehalennia

• Progressive electronic
• Ambient drone 
• Electronic music 
• Ambient 

Artist: Ivan Black

Release: Celtic

Label: Petroglyph Music

Year: 2026

[Teaser of the day] Jukka-Pekka Kervinen - apart from each other

• Experimentalism
• Electronic 
• Avant-garde 
• Glitch 
• Improvised music 

Artist: Jukka-Pekka Kervinen 

Release: asymmetric modes

Label: pan y rosas discos

Year: 2023

[Teaser of the day] Nim Chimpsky_ - No Sleep in Maryville

• Electronic music
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Musique concrète 
• Experimentalism 

Artist:Nim Chimpsky_

Release:Feels Like 43°

Label: Archivo Veintidós

Year: 2022

Keep Away From Heat... -- POS3p EP (2008)

Rack And Ruin

• Ambient drone 
• Neo-psychedelia 
• Ambient 
• Art rock 
• Ambient rock 
• Noise pop 
• Electronic

See on äge, kahest pikast kompositsioonist koosnev taies Belgradi artisti Predrag Nedici esituses, mis anti välja kunagise juhtiva netiplaadifirma Rack And Ruin Recordsi alt - mille juhiks oli Dean Birkett - esimese aasta reliisina. See muusika on väga huvitav just selles mõttes, et siin on kanaliseeritud ämbienti, drooni ning mürasust, mis teatavatel hetkedel muutub Robert Frippi meenutavaks kitarriulmaks – vaikselt undavateks, pikalt väljavenitatud kitarriakordideks. Need akordid on väga ilmekad, pastelsed, sulnid ja õrnad. Seda helikeelt võib mõista nii sfääride muusika kui ka ilu nautimisena kusagil looduses, Vanajumala selja taga. See muusika on kahtlemata võrdkuju järgnevale paradoksile: kui inimene elab keset loodust, täielikus looduslikus eraldatuses, ei vaja ta tegelikult sellist muusikat. Ta ei vaja üldse mingisugust muusikat. Helisid vajatakse üksnes tsivilisatsioonis, millele aja möödudes on omane roiskuda nagu külmkapi nurka unustatud piimapakil; kus tahetakse tagasi tõmbuda, eralduda ning luua enda ümber kunstlik, kuid siiski iseseisev dimensioon. Seda see muusika kahtlemata ka võimaldab. Kuivõrd tegu on väga hea muusikaga, siis see õnnestub suurepäraselt. Iseasi on muidugi loomisakt ise – on võimalik Looja ja Universumiga suhestuda otse, sest loodus on Looja nägu. Mistõttu ranges mõttes muusikat või loomingut justkui ei olegi tarvis, või kui loomingut ongi vaja, siis väljendub selle tarvidus teistsugusel viisil. Kuid siin on olemas ka kaasaegsele muusikale omaseid segmente: mürarokilikku uuspsühhedeeliat, milles on nii tantsulist kui ka sünteetilist segmenti, nii uuristavaid sagedusi kui emotiivseid apoteoose. Meenub igatahes lõpuaegade Spacemen 3 (album "Recurring") ning algusaegade Panda Bear, ning Peter Kemberi algusaegade produtseeritud Panda Bear. Tsivilisatsioon on hääbumise rada, allakäigu tee. Siin on võimalik vabadust osta ainult rahaga, kuid see vabadus on ka sellisel juhul pasakarva illusioon, mis viib õigelt teelt kõrvale hälbimisse – nagu näiteks Epsteini kaasus eliidi asju on teatud valgusse seadnud. Aga säherdused juhtumid Rooma keisritega 2000 aasta eest kinnitavad väljatoodud seaduspära. Albumi algusots kõlab aga tõelise imipumbana: justkui paljudest kanalitest voolaks korraga sisse hulganisti helisid, mis segunevad, tuunivad uusi vorme, tekitavad sünergiat ning muutuvad terviklikuks kompositsiooniks. Õnneks mainitet kavatsuslikkus demonstratiivselt esile ei kerki. Kitarrid, vokaalsed virvendused ja muud instrumendid tõusevad esile eepilise tõusulainena eikusagilt, tekitades hinges subliimse ja üleva meeleolu. Ning olgem ausad, Robert Fripp ei suutnudki oma nime all kunagi midagi nii õnnestunut kokku panna. Siin helid ei ole mehaaniliselt üksteise otsa lükitud, vaid voolavad üksteisesse, sulatades kokku mineviku ja oleviku üheks homogeenseks vooluks. Kui looduslik eraldatus pakub meile otsest olemist, siis tsivilisatsioon tekitab defitsiiti lacanlikus tõlgenduses. "POS3" elektrooniline mürapop ja drooniv kitarriulm ei ole lihtsalt põgenemine reaalsusest, vaid katse seda puudust täita -- akustilise proteesina täita, püüdes taastada kaotatud sidet Universumiga. Diip ja mõjus. 9.0 (8.5–9.5)

Knife Feelings -- Desperate for Living (2026)

Pan Y Rosas Discos/Bandcamp

• Post-punk 
• No Wave 
• Art punk 
• Indie punk 
• Noise rock 
• Alternative rock

Vaadates plaadiümbrist ning mõtiskledes 10-loolise taiese pealkirja üle tuleb möönda tõika, et elu on kõige armsam ikka siis, kui ininene on sattunud piirsituatsiooni. Chicago eksperimentaalse muusika - arvestades Tuulise Linna eksperimentaalse muusikamaastiku tugevast priijätsu traditsioonist tulenevalt olemuslikult improvisatsiooniline ning žanripiire eirav - netiplaadifirma Pan Y Rosas Discose all üllitatud asja on metadatas klassifitseeritud pungina, siis jah, alles 80ndate keskpaigast hakati laiemalt kasutama terminit "post-punk". Enne seda kirjeldati asja peaasjalikult pungi või uue lainena. Seevastu USAs - iseäranis Suures Õuna Lower East Side'i linnaosas - esile kerkinud uuendusliku pungi liikumine väljendas põlglikkust mõiste "uus laine" vastu, kuna paljude puntide toores energia hakkas lahustuma sünteetilisuses ning selle väärkasutamisest tingitud esteetiliste valikute tõttu. "No Wave" oli esteetiliselt kompromissitu - kuhu lisandusid nii vabajäts, industriaalne essents kui elektrooniline segment -, ent mis hoidis alal algse pungi toorust (ilmselt saades vaimujõudu ka John Cage'i muusika kui fenomeni tõlgendamisest). Tegelikult see jõhkrus tuli veelgi ilmsemalt kontrastsuste rõhutamisega esile. Glenn Branca kitarrimüra klassifitseeriti totalismina, ning Granca projektides osalenud mehed, sh Thurston Moore ja Lee Ranaldo, hakkasid seda avangardistlikku tendentsi rohkem laiemale pinnale laotama. Ka Knife Feelings'i muusikas kõlavad need prepareeritud, sonicyouthilikult kriipivad, tsellofaanlikku hämu pumpavad kidrad valjult instrumendina ning sõnumit edastava naiskarjumise (mõjutatuna nii helipoeesiast kui mäslevast riot grrrl-liikumisest!) ning ägeda trummeldamise taamal tekitavad nauditavalt pingelise mänguvälja, mille juurde võiks ikka ja jälle naasta. Kui punkmuusika suurim viga on, et selle monotoonsus energiast hoolimata alatihti kipub närbuma, siis siin seda probleemi ei ole -- doseeritakse õite nutikalt! Ning metadatas mainitud kirjeldus on igati õige -- õige punk tõepoolest! 8.5 (8.0-9.0)

Jeff Gburek + Eryk Nowacki -- Small Fires (2026)

Mahorka/Bandcamp/Ramble

• American Primitive Guitar 
• Psychedelic
• New Weird 
• Dream folk 
• Drone folk 
• Improvised music
• Free folk 
• Raga music

Kui kuulan seda mahukat 16-loolist ning 93-minutilist taiest, siis võiks öelda, et ühelt poolt olen säherdust muusikat palju kuulanud, ent teisalt taolise meditatiivse muusika kuulamise iga kuulamine on eripärane ja kordumatu. Nagu jalutamisel iga samm on ühelt poolt samasugune, aga erinev ses mõttes, et omab erinevaid aja- ja ruumikoordinaate. Jeff Gburek (akustiline kitarr, mandoliin, modulaarsüntesaatorid ning muud instrumendid) ning Eryk Nowacki (India keelpillid) pühitsevad siin Ameerika põliselanike väikese lõkke tegemise traditsiooni, vastandudes kolonistide agressiivsele viisile, andmaks teada oma eravaldustest. Lõkke ääres istumine ja leekide silmitsemine on maagiline toiming, ning seda veelgi võimendada on näiteks muusikat seal mängida. Konkreetne muusika on tuttav seetõttu, et seesugust India hõngudega muusikat on teinud ka üks Ameerika kitarriprimitivismi käilakujusid Robbie Basho, aga siin on niikuinii seda India klassikalise muusika raaga narratiivi, kuvõrd sitari, tanpura ning sazi akordid toovad Ida Läänesse. (Või siis vastupidi). Igal juhul need instrumendid kõlavad ka praegusel hetkel eurooplasele müstiliselt -- isegi kui tutvus nendega on põhjalikumalt leidnud aset juba rohkem kui pool sajandit -- kõike tuntavamalt biitlite 60ndate teise poole ning elektrilise perioodi Miles Davise albumitel. (Kuigi see oli vaid üks helilistest komponentidest tollal teiste kõrval albumitel "Bitches Brew" ning "On The Corner"). Nullindatel ja kümnendatel sai palju kuulatud Children Of The Drone'i, Exeteris resideeruvat eksperimentaalfolkaritest koosnevat punti, mis alatihti andis endast maailmale teada maagiliste folgipõhiste jämmimisülesvõtetega. (Sageli tehes seda õues). Kuigi mainitud 93 minutit võivad paberil tunduda hirmutava pikkusena, näikse Bulgaaria plaadifirma Mahorka ning Austraalia Ramble'i all kahasse üllitatud taies voogavat pigem ühe pika voona kui kuueteistkümne eraldiseisva palana. Tandemi loodud voo lummavus läheb teisele poole -- olgu selleks unenäolisus, kõrgeimate ideede või ehtsa olemise kompimine. Improvisatsioon ei mõju siin virtuooslikkuse demonstratsioonina, vaid tähelepaneliku kuulamise praktikana, kus iga uus motiiv sünnib eelmisest loomuliku jätkuna. Seetõttu ei nõua "Small Fires" mitte niivõrd analüüsimist kui kohalolekut -- see on plaat, mis avaneb kõige paremini siis, kui sukelduda aeglaselt selle kihtidesse ja kihtide vahele. 8.0 (8.0-8.5)

MARTIN RACH with LYNN WAILS -- my heart (2015)

Attenuation Circuit

• Sound poetry
• Avant-garde
• Abstract
• Experimentalism
• Electronic

Naishääl Lynn Wailsi esituses kokutab ebaloomuldasa justkui oleks helikaart väljunud õigetelt sagedustelt. Puhvertsoon on rajalt maas kui isiku süda, kes on äsja jeekimit näinud. Kas jeekimid, sortsid ning teised tühjad teevad taolist häält -- ilmselt see oleks väga primitiivse eluvormi tunnus, milkega keegi samastuda ei tahaks; või siis dimensioonide vaheline faasinihe ajab nii mõnelgi südame kurjaks ning kõri hapuks. Helid sisenevad tükeldatuna, millele eelnes helisageduste perifeeriasse sisenemine ning selles sobramine. Pikad signaalid ning kestev spartalik abstraktsus on äärmusliku eksperimentaalsuse üks ilmekamatest väljendusviisidest. Kõik see ning kõiksugu muud helid on vastuvõetavad laia silmaringiga Leedu eksperimentalistile ja helikunstnikule Martinas Rakshtinasele ehk Martin Rachile. (Ehkki ta opereerib veel viie artistinime all). Oma südame reklaamimine taolisel, isegi kliinilisel viisil võib võimalikud kandidaadid eemale peletada. Ning üsna pea saab selgeks, et kogu 4-looline album liigub samasugusel lainel edasi, lihtsalt tähele pannes ning leides uusi võimalusi ja väljundeid uuteks konkreetseteks väljendusviisideks. See on helilise toormaterjali kaevandamine ning sellele toorusele pelga ilme ja kuju sisse kraapimine. Karm ja primitiivne, aga aus ja mõjus. 7.5 (7.5-8.0)

José Gallardo A. -- Drones postquimio (2026)

Pueblo Nuevo

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Progressive electronic 
• Micronoise

Kolumbia artist möllab sellel 7-loolisel ning 23-minutilisel üllitisel nii pikkade kui lühikeste heliklotsidega, tehes seda üldjoontes edukalt ja veenvalt. Kõrvauss ei hakka urgitsema - mida taolise kompromissitu eksperimentaalmuusika puhul olekski raske ette kujutada ja ebaloogiline taotleda -, aga meeldivad helitükikesed mõlemast kanalist kindlasti paitavad kuulmis- ja mõtlemiskeskusi. Autor rõhutab Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo koduleheküljel tonaalsuste olemasolu, mille kontrapunktiks on tooremapoolne produktsioon, kus juba eelpoolmainitud droonivate tükikeste kõrvalt - mis sageli on kajadesse mattunud või just neist esile tõusvad - valguvad esile eepilisemad valgusvihud progressiivelektroonilise muusika traditsioonist lähtuvalt. Aga ka stiihilised helielemendid-efektid siin-seal hoiavad intriigi kahtlemata üleval. Võib-olla taiese südamik jääb liiga varjule - jah, orienteerumiseks käesoleval juhul, tunnen, on seda intuitiivselt vaja -, aga jah, õnneks on tunda muusiku poolset jonnakat pingutust liikuda, muutuda ning suhestuda eristuvalt ja kontrastselt. Aga ta ei tee seda mehaaniliselt, orgaanilisus elava järgnevuse ja mängulise kombinatoorikaga annab heakskiidetava tulemuse. Gallardo käsitleb helimaterjali pidevalt muutuva keskkonnana, kus erineva määraga nihked tämbris, ruumitunnetuses ja sageduste erinevustes suunavad melomaani tähelepanu heliprotsesside kulgemisele ning (võimaliku) tulemuse ekstraheerimisele. Eks taoline muusika on loomult totalistlik, mistõttu rääkida sellest kui improvisatoorsest, aleatoorilisest või deterministlikust muusikast on tautoloogiline ettevõtmine -- kõik mainitud elemendid sisalduvad sageli teineteises, teineteise kõrval või järel. Mis kord oli artisti idee ja fantaasia on saanud päeva lõpuks lihaks. 8.0 (7.5-8.5)

Seefeel -- Sol.Hz (2026)

Warp/Bandcamp

• Shoegazing 
• Electronic 
• Ambient 
• Experimental rock 
• Sound poetry 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Sound art 
• Post-minimalism

Kuulates kitarrimuusikat ja elektroonikat juba rohkem kui kolm kümnendit ristanud legende tuleb küsida, et millest seda mitte kuulanuna võiks ilma jääda? Vormiliselt ilmselt mitte millestki, teisalt on selge, et Seefeel on on ajanud oma rida, lähtunud kingapõrnitsemisse kätketud tarkade kivi otsingutest, pihustades ja lagundades kitarrisaunde molekulaarseteks fraktaalideks. Ning säherdusel juhul rokkmuusika käilapillide kõlad kaugenevad roki käilapullide matšolikust punnitamisest. (Samas mainitet eemaldumine peakski õige rokivaimuga kaasas käima). Teisisõnu -- nende muusika peaks väga hästi sobituma postroki määratlusega: kasutada kitarre mitterokilikul viisil. Mõni võib ju öelda, et - ehhee, vabandust -, aga Briti punt on ideedest täitsa tühjaks jooksnud. Kes ei jookseks! Ma ei tahaks seda nõndamoodi käsitleda, kuna 9-loolise taiese vaimsus sunnib vastupidist tunnetama ning väitma. Selles kasinuses on ilu ja sügavust -- seal, kus on viimatinimetatud ilmingud, seal reeglina kolmanda õena on ka müstiline tunnetus kohal. Armastus sedalaadi muusika vastu sai isiklikus plaanis peaasjalikult alguse Slowdive'i "Pygmalioniga" (1995, Creation) ning hiljem seda suunda modifitseerisid Labradford, siin-seal Mark Van Hoen, Stars Of The Lid ning Labradfordi ninamees Mark Nelson oma sooloprojektiga Pan American (kellelt ka just ilmus uus taies). Aga nende esivanemaks atmosfääriliseks keeratud minimalistlike kitarride ja elektroonikaga on kindlasti Vini Reilly (jah, ka The Durutti Columnil ilmus just album). Ei saa üle ega ümber ka Cocteau Twinsist (nii omapäi kui koos Harold Buddiga). Ka Sven Grünbergi filmimuusika ning hiljuti avastatud ja avaldatud Venetsueela ukrainlanna Oksana Linde aastakümnete tagune ookeaniavarusi peegeldav elektronmuusika on kandnud sarnast vaimsust. Seefeel on kindlasti kõlanud oma modaalsuste elluviimisel rohkem sünteetilisemana, aga antud juhul nende (heli)kunstilisus rokkmuusika vahendeid kasutades viib nad kaugele-kaugele pelutavast igapäevast nagu mõnda ulmeromaani sukeldudes. Brittide helid ei püüdle ei kulminatsiooni ega traditsioonilise atmosfäärilisuse poole; pigem tekitatakse seisundeid, milles kuulaja tajub aja kulgu ning ruumilist tunnetust teisiti. Kahtlemata need, kes otsivad teistsugusust ning seeläbi lunastust, on õiges kohas. (Nad on selle albumiga jõudnud ideaalile lähemale kui näituseks see õnnestus kahel viimasel albumil Talk Talkil. (Ehk jõudnuks Mark Hollise juhitud punt kuuenda üllitisega säherduse, st perfektselt otsi kokku sõlmiva tulemuseni). Seefeel on siin nii karge kui kergelt leitsakuline, nii kergelt eemalehoidev kui kummastavalt empaatiline, nii kategooriliselt imperatiivne kui omaenda ilu valguses kergelt veelduma hakkav. See suhestatus, see muusikasisene karkass püsib sisuliselt täiuslikus suhtes. Helid näivad olevat korraga nii liikumatud kui pidevas muutumises, justkui vaataks aegluubis kristalliseeruvat udu või millegi ebatavalise - näiteks mägede - liikumist või ookeani isereguleerimist elava entiteedina. Sellest tuleneb ka albumi paradoksaalne jõud. Materjal on napp, žestid tagasihoidlikud ning ideed esmapilgul peaaegu märkamatud, kuid nende elementide omavaheline suhestumine ning mõningane hõõrdumine tekitab imetabase gravitatsiooni. Muusika ei nõua tähelepanu, vaid ongi loomuldasa iseloomaks muutunud. Ning võib-olla seisnebki Seefeeli suurim saavutus selles, et nad on jätkuvalt võimelised looma helimaastikke, mis ei paku pelgalt pelgupaika igapäeva eest, vaid seavad küsimärgi alla kogu iseenesestmõistetavuse, mida reaalsuseks nimetatakse. Võttes selle triptühhina lahti ilmneb selle taga veel midagi muud, ning millesse saab aina sügavamale kaevuda, kaevuda, ja kaevuda, ning kaevuda. Kindlasti üks parimaid asju AD 2026 ning julgen kihla vedada, et sellest saab klassikaline album, st millest räägitakse veel aastakümneid hiljem. 9.5 (9.0-10)

Mihai Popoviciu -- Plastic Woman (2005)

Arhiva7

• Synth-funk 
• Electro pop 
• Post-disco 
• Hi-NRG 
• Italo disco 
• Deep techno 
• Club dance 
• Electronic music

Käesolev kuuelooline taies võtab šnitti kuldaja diskost, ent andes asjale sünteetilise vaaba; ikka ses võtmes nagu itaallased nii saapamaal kui mujal diasporaas olles tunnetasid tulevikku. Siin on nii elegantsi kui ka robustsust; kuivõrd tegu on nutika artistiga, siis viimase iseloomustuse puhul tasub asja tunnetada kindlasti muigega. Kuivõrd need peaaegu 30 minutit kaevad kaugelt tulevikust tagasi minevikku, siis tagantjärele tarkusega saab teha imesid ja tegusid. Eks MP seda teebki -- siin on nii Yello-sugust ülekaaluliste alpimajakeste meeste rohmakust ning kergeid maitsevääratusi-kahtlasevõitu nalju kui geidiskost võrsunud seda õiget Hi-NRG-tantsulkat. 80ndate kajadega trummimasinad, happelised sündisekventsid ning mesimagusate sõnadega naiste paitamine. Lipps Inc., Gino Soccio, Patrick Cowley'i, Giorgio Moroderi vaib kandumas läbi kümnendite, andmaks ja kandmaks midagi elujõulist minevikust kaasaega. "Monothonik 12" on erand emotiivse tagasihoidlikkuse ning isegi kasinalt abstraktse tehnorütmiga. Aga see kasinus tehnoülikonnas leiab üles ruumilise resonantsi ja tunnelid sekventside vahel, kinkides neile vähestele elementidele kaalukuse. Viimane näide osutab sellele, et MP kasutab (disko)pärandit pigem tööriistakastina kui püha reliikviana, painutades tuttavaid võtteid (kaasaegse) klubitunnetuse teenistusse. Seetõttu ei mõju taies ei muuseumieksponaadi ega ka lõpuni iroonilise stiiliharjutusena, vaid alternatiivse tuleviku peegeldajana kusagil paralleeluniversumis teistest isoleerituna. Tolmused peeglikuulid laes lükatakse uuesti pöörlema ning nende peegeldustes vilksatavad nii erksad toonid kui kolletunumad varjundid. Kibdla peale James Bondi filme oleks selle saatel väga tšill vaadata. 8.5 (7.5-9.5)

[Teaser of the day] Mystahr - Arhythmanics

Justnotnormal 

• Electronic music
• Drone
• Experimental electronica 
• Post-minimalism 
• Avant-electronica 

Artist: Mystahr

Release: Mtiful

Label: Justnotnormal 

Year: 2008

[Teaser of the day] Roy F Guzmán - XI

• Electronic 
• Experimentalism
• EAI
• Deconstructed ethnic
• Avant-garde 

Artist: Roy F Guzmán

Release: Axiomas Indígenas

Label: Archivo Veintidós

Year: 2020

Boards Of Canada -- Inferno (2026)

Warp/Bandcamp

• Electronic music 
• Neo-psychedelia 
• Ambient pop 
• Progressive electronic 
• IDM 
• Alternative rock 
• Downtempo 
• Indietronica

Kahtlemata see 18-looline taies on üks tähelepanuväärsemaid AD 2026. Mitte ainult seetõttu, et kolmeteistkümne aastase pausi järel ilmus nende viies album, vaid ka seetõttu, et üks kõrge võimukandja kasutas tandemi lugu - nagu tavaliselt - ilma neilt nõu küsimata. Mõistetav ju: tollele tegelasele on kogu maailm võlgu! Kui avada nende vinüülalbum - kuulake kindlasti seda vinüülilt! - vahelehtedelt muuseas vahivad vastu ilma silmaiiristeta õõvastavad lastepildid, mida veelgi on mutileerinud pahaendelised suisa katsutavaks muutunud sagedused. Albumi pealkiri osutab vanatühja residentsile. Lapsed ja ende emad surevad Lähis-Idas, sellele eelnes Epsteini (failide) kaasus. Humanism on kriisis, säherduses maailmas ei ole just pillerkaar elada -- üks käibenali on, et kurat lõigi põrgu selleks, et inimlike sigaduste eest ära pageda. Vendi Mike Sandisoni ja Marcus Eoini on kahtlustatud satanismis, mis ilmselt lisab täiendava aegruumilis-emotsionaal-kultuurilise mõõtme heli(kandja)le. Ei ole mõtet siin satanismi lähemalt lahata, ent kindlasti on vendadel inimlikkust rohkem kui surmavõngete lähenemisest lolliks keeranud vanatoidel ning veremaitse suhu saanud kuutõbistel. Nende muusika on ilus ja veenev - oma kauniduses veenev - muusika -- algusaegade tolmuse intellektuaaltantsumuusika tukslemised ja risuse downtempo rütmid on jätkuvalt siin esindatud, ent liigutakse ka neopsühhedeelia ning progressiivelektroonika sügavuses ja sugereerivuses. Ka on siin rokkmuusikat -- avara kõlaga panoraamitud kitarre, millega vennaksed teevad kummarduse kaasmaalasest kidraheerosele Robin Guthrie`le ja tema teed rajanud bändile (dream pop, shoegaze, ethereal wave, ambient pop/rock). Põrgule osutavad ka sõnalised osad-dialoogid, mis sageli on moonutatud androgüünsel viisil, et ainult nõnda võiks tajuda vanapaganat rääkimas. "Naraka" on viimase peal Hare Krishna tõlgendus, kus kohtuvad India, psühhedeelia ning müstitsism (nagu biitlid 60ndate teisel poolel, tõsi küll, hoopis teistsuguse valemi alusel). See on lummav, ent võtab samas ka näo muigele. (Lugu, mida tahaks kindlasti külalistele tutvustada!). Nende maailm näikse olevat nii lähedal, ent ometi jääb see ka pärast paljusid kuulamiskordi mõistatuslikult eemale. 8.5 (7.0-9.5)

King Gizzard & the Lizard Wizard -- Phantom Island (2025)

Bandcamp/p(doom)

• Psych-rock 
• Art rock 
• Southern rock 
• Baroque pop
• Ork-pop 
• Sunshine pop 
• Alternative pop/rock 
• Hard rock 
• Heavy psych

Kuulates viljaka Austraalia bändi järjekorras kahekümne seitsmendat (ning hetkel üllatuslikult viimast) stuudioalbumit tuleb möönda, et bänd on justkui stiililistest keeristest välja astumas ning minemas lihtsamat, orgaanilisema kõlaga teed -- samas see lihtsus on petlik, kuivõrd konkreetsetele radadele pühendudes tuleb keskenduda finessidele, mis teeksid üllitisest eraldiseisva taiese, st eristaks seda teistest sarnastest (võrdluses nii oma diskograafia piirides kui teiste artistidega). Metallroki ja elektropopi elemendid on jäetud seljataha - nii ka raskelt pealesuruvad kidrasaundid kui sünteetilised instrumendid ja -sekventsiread -, mis on asendunud lendleva popiga, milles on nii lõunaroki, barokkpopi kui 60ndate lõpu psühhedeelse folgi kergust. (Tõsi, natuke on ka raskema psühhedeelia(hardroki puudet, mis võib mõnda nende varasemat taiest meenutada). Klahvpillidest on esindatud klaver, orel ning legendaarne Mellotron, mis loovad lisadimensioone kitarridele, trummidele, vokaalile ning poognaga keelpillidele ja erinevat sorti puhkpillidele, mida mängib tohutu hulk külalisesinejaid (sh kontsermeister/dirigent). Nii The Allman Brothers, Blue Öyster Cult, The Incredible String Band, Jefferson Airplane, Crosby, Stills & Nash kui The Byrds tulevad meelde, ent retrospektiivset muusikat tasub alati kvaliteetselt ette võtta, kuna - olgem ausad - enamus poole sajandi tagusest muusikast on suht isikupäratu nii produktsioonilt kui ideedelt. See lihtsalt on algsete ideede täiendamine, ehk isegi ümber mõtestamine, andes praegu isegi huvitavamaid tulemusi. (Igati loogiline eeldustelt, kuna tehnoloogia areng ja ideede realiseerimine tohutu hulga albumite näol on vahepealsel ajal aset leidnud). Ägedad hipid igatahes, kes võib-olla ideeliselt kannavad legendaarse kaasmaalase Daevid Alleni vaimsust. 8.0 (7.0-9.0)