- Drone
- Electronic
- Experimental rock
- Minimalism
- Avant-rock
- Krautrock
- Psychedelic
- Motorik
- Art rock
Soomlase Jetro Kaikkose 3-looline teos äigab ja kussutab samaaegselt. Algab motoorse droon- ja basstrummi hüpnodialoogina (millel omakorda rullub sünteetiline analoogstiihia), mis on allutatud minimalistliku kontseptsiooni saladusele. See saladus on küll tajutav, ent sõnadesse raskesti pandav. Kui selles pikalt kestvas loos (ka ülejäänud kaks kompositsiooni kestavad vähemalt 16 minutit) on kidrad tasalülitatud (Suppurate), siis järgmistes lugudes muutub pilt hajusamaks, lõdvemaks ja lõtke sisaldavaks. Motoorne pinge ja läige taanduvad, alles jäävad korduvad tsüklid elegantselt loiu trummeldamise ja sordiini alt kostuva kidratööga, mis pikapeale hakkab välja venima, elektroonilisemat ja kriipivamat kuju omandama ja üleüldse pööraseid pöördeid omandama – vist meenus loojale avaloo ind ja kompromissitus. Nimilugu-lõpulugu algab taas sulnilt ja aeglaselt, tagurpidi käänduvate kitarride ja ümberringi pühkivate elektroonilise uhtmetega, mis osutavad temporaalsele suhtelisusele – kõik sõltub taustsüsteemist ja horisondist. Kui see taustsüsteem koosneb huvitavatest eeldushelidest ja kontseptsioonidest, siis kuulajal ei teki mõtet asja tüütust venivusest ja kiusatus sellest loobuda. Nõnda see lugu elliptilisi mustreid esile lohistades lõpule jõuab. Väga korralik teos kokkuvõtvalt.
8.5 (8.0-9.0)
