Upitup
- Electronic music
- Avant-rock
- IDM
- Easy listening
- Breaks
- Deconstructed music
- Minimal synth
- Ambient pop
- Avant-blues
Käesolev 14-looline üllitis pärineb Upitup Recordsi diskograafiast; Noidboy (ehk No-Identity-Boy) on reaalsusest täielikult eraldatud tegelinski -- olemata kontseptsioonidest koormamata, seistes meloodiate ja rütmide, vormide ja väljenduste vahel ja vahekihtides, astumata sellesse maailma, mida tavamõistes tuntakse. Ta väidetavalt kannatab täieliku kontakti puudumise all normaalsuse, lineaarsuse ja loogikaga. Seetõttu ei saa temas kujuneda sellist kindlat isiksust, mida tavamõistuslikult ette kujutatakse. Kuulates seda 29-minutilist taiest tuleb tõesti tõdeda, et Noidboy lühikesed helipassažid stiilikirevuse tõttu tunduvad isegi lühemad kui need tegelikult on. Ühelt poolt on pörast rokkmuusikalises vormis möllamist, mis võiks oma bluusiliku põhja tõttu olla 21. sajandi Captain Beefhearti vasteks (iseäranis "Boludo"). Bluus lihtsalt vahendi või platvormina sulab kuulaja kõrvades ja kõrvade vahel osaliselt ära, sulades siiski ka millekski muuks. Ning teisalt on siin eriilmelisi elektroonilisi tekstuure, prõksuvaid rütme ja sünteetilisi atmosfääre kohta, mis liiguvad läbi nõelasilmade, ussiemmide ja kahe heinakuhja vahel seisva eesli seedekulgla. Minimalistliku süntesaatori või bassi skeletipulseerimised, murtud rütmid ning loungeˋilikud hõllandused ämbientpopiga kahasse jagatud ruumis tekitavad pehmema, introspektiivsema territooriumi. Siin-seal. Elik tavapäraste laulustruktuuride asemel näib "Elp" olevat huvitatud heli enda võimalikkuste elluviimisest, fragmenteeritusest tekkinud uute piirialade kompimise tagajärjel sündinud ideede rekonstrueerimisest, rütmide ja ruumi piirangu ja avaruse koosmõjust ning elektrooniliste elementide muundumisest millekski mehaaniliseks viisil, et see kummastavalt ei kõla enam mehaaniliselt. Kas just orgaaniliselt-- see on omaette küsimus. Selle rütmiliste aluste ja atmosfäärilisemate lõikude vahel on iseloomulik pinge. Need kohati ei ole mitte minimalistlikud, vaid minimaalsed arranžeeringud, jättes piisavalt ruumi väikeste detailide, nihkuvate tekstuuride ja resoneeruvate bassikontuuride esilekerkimiseks. Mitmekesisest kuulamiskogemusest hoolimata on tulemuseks terviklik tulemus -- ehk seetõttu, et see tundub uuriv, muutumata tarbetult keerukaks. Keerukaks kohati küll, aga mitte pelgalt keerukuse nimel, aga muusiku suure ajuenergia ning ajukoorel plinkivate elektrilaengute tulevärgi tõttu. 8.5 (8.5-9.0)
