20kbps
- 8-bit
- Covers
- Tracker music
- Conceptual
- Lobit
- Electronic music
- Chiptune
Tõsi see on, et Morrisseyst ei saa kunagi villand. Isegi kui see muusika, mida ta viimased 20 aastat on teinud, käib vaimu- ja ideevaesuses närvidele. (Viimane kõva taies oli "You Are the Quarry" aastast 2004). Aga siis näed taas sotsiaalmeedias klippe, kuidas Moz laseb rahval enda eest lauluridu joriseda. Ja mõtled, et mis saaks veel ehtsam ja ülevam olla! Mõtled, et see ilmselt ongi parim, mis isiklikus plaanis kunagi juhtunud on. Tõsi see on, et enamus, mida seal esitletakse, on The Smithsi lood. Ning The Smiths on... noh... kõigi aegade kõige-kõige bänd. Nii enne neid, nende viie tegutsemisaasta vältel kui ka pärast neid. Bänd, mille puhul sõnad olid kõige kõnetavamad, kidrakäikudel oli eriline kihistatud fluidum, bassi ja trummi tekitatud rütmika oli nii ajule, kehale kui veel-teab-millele. Kõik see kanaliseerus parimaks laulukirjutamiseks, mille harmooniatest-meloodiatest kunagi ei väsi. Šveitsi lobit-netiplaadifirma 20kbps'i all üllitatud kaheloolisel on The Smithsi lugu, mida Johnny Marr ja Moz pidasid oma lemmikuks viimaselt, samuti nende lemmikalbumilt "Strangeways, Here We Come" (1987). Teine lugu pärineb Mozi algusaegade loomingust (albumilt "Vauxhall And I"). Eripäraseks teeb üllitise vana kooli 8-bitine helikeel - mis muideks sai tuule tiibadesse umbes sellal, kui Manchesteri legendid tegutsesid -, mis ometi laseb neil suurepärastel kompositsioonidel uues kuues särada. See taies annab taas tunnistust tõsiasjast, et kui (endised) indimehed ja -naised on pöördunud teistsuguse muusika manu, siis The Smithsi südamesse kasvanud bändina ei unustata iial. Üllitise aega arvesse võttes - kuu aega pärast Andy Rourke'i surma -, tahaks uskuda, et sellega austatakse ka legendaarset bassimeest. Äärmiselt tore on - tegelikult paratamatu! -, et pealekasvavad põlvkonnad leiavad tee nende mussi manu. 10
