BeatiIsMurder
- Blues rock
- DIY
- Alternative rock
- Singer-songwriter
- Indie rock
- Lo-fi
- Experimental rock
Käesolevat viieloolist võib vabalt kategoriseerida nii laulukirjutanise kui bluusrokina. Muusika, mis on kantud ängistusest, depressioonist, maailmavalust ning eksistentsiaalsetest küsimustest. Werner Kitzmüller küsib otse, et ta ei tea, kuhu kuradit ta küll kuulub! Arvestades seda kõike sitta, mis hetkel maailmas aset leiab, on ilmselt nii mõneski tekitanud misantroopseid tundeid -- tsiviilelanike tahtlik pommitamine ja tapmine - varjamatu sõjapidamine - liigitab inimliigi kannibalismi harrastavaks liigiks. Mitte kõik endised ohvrid või nende järglased ei ole ajaloost õppinud, olles võtnud omaks eelmiste kurjategijate-kiusajate võtted ning jätkanud sigatsemist. Kas sellised on võimelised lendama Marsile või veelgi kaugemale kosmosesse või elu alal hoidma? Ei usu kohe üldse sellesse, kuivõrd see eeldab kõrgemat moraalsust. Riike tüürivatelt vanatoidest jõmmidelt on seda ilmselgelt palju nõuda. Või siis toid jooksevad oma otsustega amokki seetõttu, et surmahirm varsti neid paratamatult tabava ees ajendab sellele arulagedalt vastu astuma. Käesolev tabab minu nõrku kohti, kuivõrd kitarrisaundid on hästi säbrulised ja risustatud, kohati delta blues'ile omaselt mudased, mida aeg-ajalt selle sügavuses toetavad ka elektroonilised allhoovused. Ütleme otse välja -- kidrasaundid aeg-ajalt aetakse täitsa pöördesse, hööritades ja püherdades improvisatsiooni ja eksperimentaalse ämbiendi narratiivis. Jäädes kuhugi Tore Elgarøy ja Loren Mazzacane Connorsi vastavalt mängumaadele ning äärealadele. Nihe on tajutav, nihe on pidev. Laulja tämber seevastu meenutab mõtlike hetkede Damon Albarni, mis tähendab kaemuslikkust ning sugestiivset harmoonilisust. Juhul muidugi mitte siis, kui ta asjakohaselt oigab dadaistlikult ja absurdi väljendavalt eelpoolkirjeldatud kurjusest läbiimbunud reaalsuse vastu. Kas seesugust 21. sajandit me tahtsimegi? 9.0 (8.5-9.5)
