Kikapu
- Psytrance
- IDM
- Post-classical
- Electronic music
- Ethnotronica
- Downtempo
Pöördun ajas tagasi 23 aastat, kui Montréalis resideeruv Charles Bisaillon (CB) andis välja neljaloolise üllitise Kikapu-nimelise netiplaadifirma all. Enne seda oli frankokanadalane ringi uidanud mööda oma suurt kodumaad ning jõudnud Itaaliasse välja (kuhu ta vahepeal veel konkreetsemalt jõudis, seda paraku ei ole täpsustatud). 22-minutiline üllitis kahtlemata võidab poolehoiu oma täidlase helikeelega (CB kasutab salvestamisel peaaegu eranditult analoogseadmeid ning veerandtolliseid analooglinte). Kahtlemata tema muusika - ka pealkiri võib sellele osutada - sobitub nii meeleolult ja geograafiliselt kui ka klimaatiliselt ja kalendriliselt novembrikuiste tingimustega; kui sügisene niiskus hakkab taanduma, maad võtab kuivus ja külmus. Visuaalselt maastikud muutuvad mustvalgelt minimalistlikeks (ning sarnane situatsioon valitseb kevadel märtsikuus). Roomavad rütmid siin-seal tuletavad meelde algusaegade Boards Of Canadat (kuigi see muusika on šotlaste tollasest loomingust nüansirohkem), aga teisalt on siin ka psühhedeelse trance'i värvikirevust (iseäranis loos "Sweepmode"). Kellele ainuüksi mainitud stiili nimetamine peaks tekitama allergiat, siis vabanduseks olgu öeldud, et artist kasutab seda piiripealselt ja katsetuslikult. "April Snow" seevastu on külmatunnet sisendavalt atmosfääriline, mis justkui natuke laguneb ja laiali valgub horisondil (meenutades kuulsama kaaslinlase Tim Heckeri esimestel albumitel kuuldut), sinna alla sugenevad hüpnootiliselt roomavad rütmid, tekitades melanhoolset sünergiat. Teistes lugudes on kuulda ka hõimutrummide programmeeritud rütme, mis efektide ja pealiskihtidega transformatiivses vormis üheks saavad. Kanadalase muusika ei ole rajatud hetkestiimulitele, see võtab kuulaja aktiivselt kaasa, osutades eesseisvale rajale kui millelegi, mis kulgedes liigub algsest punktist märksa eemale. 8.5 (8.0-9.0)
