Dinastia -- Visuales (2012)

Cabaña Discos

• Synth-punk 
• Avant-rock 
• Minimal synth 
• Easy listening 
• Zolo 
• Art rock 
• New Wave
• DIY

Juhul kui albumi pealkiri vihjab otse nägemisaistingule, siis võiks ju eeldada, et helikeel püüab visuaalsust teatud efektide ja struktuuridega imiteerida. Sõnal "visuaalne" on siin kandev roll -- rütmimasinate subliimsed muutused ja heliefektide rohke kasutus viivad kuulaja elektroonilisest pungist avangardistliku elektrorokini ning veelgi kaugemale. Argentiina pundi muusika on oma eeldustelt küll suhteliselt minimalistlik, ent kasvatab karkassi ümber üllatavalt jõulise kihi. Näiteks loos "A San Martin" rõhutavad seda kontrasti kaunikõlalised, justkui poognaga tõmmatud kitarrid kriipivate sündialgoritmide kohal. Lugusid läbides võib kuulaja tajudes muutuda ka albumi žanriline fookus: kuulates pala „Catering“, torkab silma pungiliku energia lahustumine peaaegu et meeleolumuusikaks. Järgnev „Goonies“ kinnitab seda suunda veelgi, jõudes oma kõlalt suisa exotica- ja tiki-muusikani (ning seeläbi lähenedes kõveraid teid pidi hüpnagoogilise popi veerele). Teose meloodiatest tõuseb kõige teravamalt esile juba eelpoolmainitud lugu „A San Martín“, kus meloodiaregistrites pendeldamisega manipuleeritakse enim kuulajat -- tajudes seda kas madalaima või siis hoopis popmuusikalise apoteoosina. Pungiliku energia lahustumine lounge- või tiki-tundlikkuseks on käesoleva puhul eriti põnev nihe. See tekitab kerget troopilist mahajahtumist ehk kerget psühhedeelset peapööritust efektidest küllastatud süntesaatoripungis: agressiivne minimal synth ei jää kinni külma keldri-esteetikasse, vaid nihkub Lõuna-Ameerika puntidele omasesse, veidi iroonilisse ja ebamaisesse retrofuturismi. Vabalt võiks Dinastia ja selle liikmed luua kestva dünastia. Või on nad osa sellest loomingulisest puhangust, mis algas ansambliga The Stranglers -- kes ei olnud kunagi punk, ent lõi paralleelselt punkliikumisega agressiivselt sütitava energia. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Floating Mind - Help Yourself

MonoKraK

• Electronic music
• Ambient electro 
• Acid electro
• Progressive electronic 
• Tech-electro
• Deep electro 

Artist: Floating Mind

Release: Slow Liquid

Label: MonoKraK

Year: 2026

[Teaser of the day] Leonardo Pinto - Não tens aí o teu amigo?

• Post-hardcore
• Noise rock
• Avant-rock 

Artist: Leonardo Pinto

Release: Olha, também sabes acompanhar a Amália!

Label: MiMi

Year: 2026

[Teaser of the day] Kalli Talonpoika - Tühjus

• Punk rock
• Hardcore

Artist: Kalli Talonpoika

Release: Kuidas me saame üle vee?

Label: Degenerate Underground 

Year: 2026

Elvii Marten -- Playtenth (2026)

Enoughrecords

• Jungle 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Breakbeat 
• Drum and bass

Looming ei küsi lõpetatuse ega poolelioleku järele. See ei püüdle sihiteadlikult kulminatsiooni poole ega mõtle poolelijäämisele -- see lihtsalt on. Oma olemuselt ja iseloomult aus teos on üksildane, eksisteerides ennekõike oma loojale. Ent loojal - tean nii omast kui teiste käest - võivad tekkida kahtlused nii lõpetatuse kui tehniliste valikute osas. 7-loolisel albumil "Playtenth" ei ole kohta ei naturaalpillidele ega tuttavaks saanud elektroakustilistele improvisatsioonidele. Samuti ei ole kohta jätsule ega müramuusikale. On vaid elektrooniline trumm, bass ja puhas rütmiline modulatsioon. Trummi ja bassi rütmimustrid ning nende rohkem või vähem nihkes pinnas juhatavad kuulaja trummi ja bassi varasemale, tooremale ja mängulisemale pinnale – jungle’i ja breakbeat’i kaja- ja murdepunktide manu. Mis samas osutab sellele, et Elvii Marten ei ehita neist rütmidest teadlikult tantsusaali hümne ega funktsionaalset klubimuusikat. Tema kätes muutuvad murdrütmid arhitektuurseks labürindiks ja sageduste rägastikuks, millest läbi kaevumiseks tuleb seda tunnetada, st haaravalt mõtestada. Rütmigeneraatorid ja bassisagedused ei toimi siin liikumapaneva jõu, vaid ruumi moodustavate seintena. Nende tihedatest rütmirägastikest kumab aeg-ajalt läbi vaid õrnu, peaaegu nähtamatuid ämbientseid viipeid -- helilisi fantoome, mis tekitavad sekundiks illusiooni meloodiast või atmosfäärist, enne kui need taas perkussiivse modulatsiooni alla maetakse. (Aga mitte kauaks). See on plaat, mis ei ürita midagi tõestada ega kuskile jõuda, ometi on see radikaalne, st juurteni ulatuv, ilmutus. See registreerib rütmi eksistentsi tema kõige puhtamas ja üksildasemas vormis: impulss, kordus, nihe ja vaikus impulsside vahel. Leedu (esi)eksperimentaator näitab Elvii Marteni kehastuses, et alguspunkti tagasitulek ei ole taandareng, vaid julgus vaadata otsa rütmimassiivi mõneti kõige algelisemale tuumale. Või vähemalt noile hetkile, kui kõik kusagilt - taas nullpunkti lähistelt - pihta hakkas. Tulemuseks on dekonstrueeritud, ent hüpnootiline; hüplev, ent sügavalt meditatiivne rütmiuuring. 9.0 (8.0-9.5)

Maalem Aziz Arradi -- Gnawa Lila Vol.2 (2026)

Ayan

• World music 
• Gnawa 
• Ethnic music 
• Improvised music 
• Ritual music 
• Psychedelic 
• World fusion

1968. aastal Marrakechis sündinud Aziz Arradi - tuntud ka kui Aziz “Rasta” - on Lõuna-Maroko sügavates vaimsetes ja muusikalistes traditsioonides juurdunud gnawa maâlem ehk meister. Medinas üles kasvanud ja juba varasest east alates sukeldus ta gnawa kultuuri helidesse ja rituaalidesse. Ta sai lapsepõlves mqadima juhendamisel initsiatsiooni, astudes mitte ainult muusikalisele, vaid ka vaimsele teele. Liladel ehk öistel tseremooniatel osalemisega õppis ta gnawa praktika sümboolseid, rütmilisi ja tervendavaid mõõtmeid, algul qraqebi - orjade ahelate kõlinat meenutavad metallist kastanjetid annavad tugeva, meetrilise rütmi - ja hiljem guembri - kolmekeelne bassikitarri meenutav nahaga kaetud keelpill - kaudu. Teismelisena harjutas ta Marrakechis koos tuntud vanematega, sealhulgas lugupeetud Maâlem Samiga, esinedes ja õppides traditsioonilistes ringkondades. See praktiline edasiandmine kujundas tema võimsa rütmitaju ja sügava arusaama transipõhisest esinemisest. Hiljem jätkas ta oma kunstilist arengut Maâlem Abdeltif el sidi Amara käe all, lihvides oma rolli nii guembri mängija kui ka solistina, kehtestades end täieõigusliku maâlemina, kes on võimeline juhtima tseremooniaid ja ansambleid. Aastatega on Aziz Aradi navigeerinud traditsiooni ja modernsuse vahel, panustades projektidesse, mis toovad gnawa muusika laiema publiku ette, jäädes samal ajal selle rituaalsetele alustele toetunuks. Tema stiil peegeldab Marrakechi koolkonna intensiivsust ja löökpillienergiat. Tänapäeval on ta pühendunud teadmiste edasiandmisele, andes need edasi noorematele põlvkondadele ja säilitades gnawa kultuuri elavat pärandit. Kuulaja võib nende nelja loo vältel nautida sügavaid rituaalseid juuri toore rütmilise jõuga. Tema kõlapilti juhib guembri hüpnootiline pulss, transsi tekitavad gruuvid ja Marrakechi koolkonna löökpillide intensiivsus. Autentne, minimalistlik ja võimas muusika paikneb rituaali, gruuvi ja globaalse põletusahju - jätsu, etnomuusika ning improvisatoorse muusika - ristumiskohas. Kuivõrd gnawa näol on tegu rikkaliku muusikalise ja rituaalse traditsiooniga, mis ühendab Lääne-Aafrika juuri, sufismi, berberi elemente ja islamit, siis 2019. aastal kanti see UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Gnawa rahvas pärineb peamiselt Sahara-aluse Aafrika (Saheli piirkonna) orjadest ja nende järeltulijatest, kes toodi Marokosse alates 11.–12. sajandist, mis intensiivistus 15.–17. sajandil. Orjakaubandus kulges läbi Sahara kõrbe, ning peamisteks keskusteks kujunesid Marrakech ja Mogador. Nad säilitasid oma aafrikalikud uskumused (animism, vaimude kultus), ühendades need islamiga, eriti sufismiga. Gnawa sünkretistlik kultuur ehk aafrikalikud elemendid (rütmid, tants, vaimud) sulanduvad moslemi araabia ja berberi mõjudega. Näiteks siin mehed huilgavad ja jauravad viisil, justkui hüljanuks aegruumi! Nende viis minutit vähem kui kaks tundi kestva sessiooni vältel võib kogeda artistide ekstasi, transsi, intensiivsust kui ka mahajahtumist. Kuivõrd eelnevalt kirjeldatut arvesse võtta, siis kuulmekäikudesse paisuvaga samavõrd oluline on ka nägemisimpulssi ergutavad (ring)tantsud ja soolotantsud, instrumentidele lähenemine ja mängimine ning publiku reaktsioonid. Võimas! 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Enzui - Fran Newtake

• Electronic music 
• Breaks
• Ambient pop
• Chilltronica 

Artist: Enzui

Release: Omiyage

Label: MiMi 

Year: 2026

[Teaser of the day] Tunist Dasa - Porcelain

• Minimal techno
• Electronic music
• Techno

Artist: Tunist Dasa

Release: Sanatorium

Label: pragmat

Year: 2026

[Teaser of the day] CLOUDWARMER - The Future You Planned For Is No Longer An Option

• Electronic
• Breaks
• Hauntology
• Experimental pop 
• Cinematic 
• Sampledelic
• Spoken word 
• Downtempo
• Art pop 

Artist: CLOUDWARMER 

Release: I Know the World Reasonably Well and Am Right About Everything

Label: blocSonic/Bandcamp

Year: 2026

[Teaser of the day] Despite Fellows - Nothing Else To Do

Jamendo

• C86
• Indie pop/rock
• Paisley Underground
• Jangle pop
• Alternative pop/rock 

Artist: Despite Fellows

Release: You Left Me For A Star

Label: Jamendo

Year: 2009

[Teaser of the day] 藤田建次 - Parallel lines 光のあいだ

• DIY
• New Weird Japan
• Lo-fi 
• Free folk

Artist: 藤田建次

Release: VA - A Perfect Sky 晴れの日 - The Tiny Luminous

Label: 15min

Year: 2026

[Teaser of the day] Suede Jacket - Many Ropes

• Art pop 
• Indie rock
• DIY
• Alternative rock 
• Psychedelic 

Artist: Suede Jacket

Release: Suede Jacket

Label: Giant Manilow

Year: 2013

Erasers -- Summer (2010)

Bandcamp

• Drone pop 
• Indietronica 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• DIY 
• Post-minimalism 
• New Weird Australia 
• Indie pop 
• Free folk 
• Dream pop

Mida suveks ikka tarvis on kui mitte minimalistlikku energia kulutamise plaani pluss kaunist naishäält droonivate orelite ja mõtlike kidraakordidega. Kolmas kompositsioon algab hoopis pioneerliku marsitrummeldamise saatel, arenedes kaemuslikuks psühhedeeliaks. Säherdune muusika võib olla vägagi väljapaistev ja kütkestav; parimaks näiteks soovitan kuulata Christy Ruschmeyeri ehk Betelmire'i kaht albumit aastatest 2006 ja 2008. Ei ole ju paljut vaja, kui leida tasakaal minimalismi ja muutlike popstruktuuride esitlemise vahel, mille ühendavaks lüliks on sisendusjõuline sensuaalne naisvokaal. Muusikaajalooliselt ulatub säherduse muusikatraditsiooni viljelemine pop- ja avangardmuusika piirimaile -- alates La Monte Youngi kureeritud The Theatre of Eternal Music-nimelisest kollektiivist välja kasvanud Velvet Underground'ist ja John Cale'ist ning teisalt Silver Apples'ist Spacemen 3, The Field Mice'i, Stereolabi ning Natural Snow Buildings'ini välja. Kuivõrd ka käesolev 19-minutiline taies on seotud New Weird-liikumisega - vähemalt New Weird Australia kogumikega seonduvalt -, siis droonivad helid tõusid taas rohkem esiplaanile nullindatel. Seda iseäranis USAs (kõige ilmekamalt Fursaxa, Charalambides ning ka Phil Elverumi tegemised) ja Soomes (nn metsafolk Kemialliset Ystäväti ning Lau Nauga eesotsas). Nii et nautigem seda pealtnäha lihtsat taiest, mis ei kiirusta selles mõistatusi täis ilmaruumis. Võib-olla see koguni vihjab, et mida vähem siin tõmmelda, seda parem on. Nii endale kui ka teistele. 8.5 (8.0-9.0)

Teen Daze -- Splashes Of Colour (2025)

Bandcamp

• Chillwave 
• Balearic Beat 
• Organic electronica 
• Chilltronica 
• Electronic pop 
• Glo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave

Selleks, et mõista chillwave'i jõudmist (või naasmist) baleaarsesse ulmailma, tasub chillwave'i trajektoori lahata individuatsiooni, projektsioonide ja sünteesi vaatenurkade kaudu. Kahtlemata alg(eli)ne chillwave oli keldris ja magamistoassündinud kajades, lindisahinates ja tuhmides sünteesaatorikihtides. Ariel Pink oli fenomen, kelle muusikat kirjeldati eristamatu kõlapildina -- milles sulasid üheks instrumendid, stiilid ning mõjud. See võis olla ka subjektiivse mälu projektsioon -- igatsus kaheksakümnendate lapsepõlve suvede, varjude, veekogude ja VHS-kassettide järele, mis unistustes ilmselgelt muutusid vastavalt veelgi rohelisemaks, sinisemaks ja värvilisemaks. Teisisõnu -- distantsilt kostuv hüpnootiline kaja, kus teadvus püüdis põgeneda analoognostalgiasse. Mingist hetkest need projektsioonid integreerusid reaalse, füüsilise maailmaga. Ning baleaarne helikeel oli füüsiliselt olemas -- soe, helge ning sillerdav. Kahtlemata sellel 4-loolisel helispektrid on toimunud avanemine: tuhmid sagedused on asendunud kõrgprodutseeritud helguse, eksaktsete rütmide, paitavate kitarriliinide ning voolavate 4/4 taktis downtempolike rütmidega. Veelgi enam -- ookeani veed ongi siin kanalite perifeersetel lainepikkustel loksumas. Kuulajana kujutle manu ka päikesetõusu ja -loojangu imetabasust, mistõttu saabki teoks esialgsest tšillveivilikust unistusest ja psühholoogilisest kaemusest lahti rullunud ning baleaaria reaalsuseks vormunud tervik. Ideeliselt ette hooldatud, et erinevuse ja ebatäiuse põhjal teadvustamata energiaga aktualiseerida tervikuks rullumine. Aga sellel tervikul ringina puudub algus- ja lõpp-punkt, mistõttu liikumine ei ole lõppenud. Imselt ka Jamison Isaaki saaga jätkub. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Origami Repetika - Steel Wool

sub65 media

• Alternative pop
• Indie pop
• Glam pop
• Shoegazing
• Lobit 

Artist: Origami Repetika 

Release: Night of the Jaguar

Label: sub65 media 

Year: 2019

[Teaser of the day] Gintas K - omnium The Fourth Policeman - 3

• Electronic music
• Avant-garde
• Abstract
• Experimental electronica 
• Microsound
• Avant-electronica 
• Micronoise 
• Experimentalism

Artist: Gintas K

Release: The Third Policeman

Label: Attenuation Circuit 

Year: 2025

[Teaser of the day] Kreemikast - Pane bassi juurde!

• Electronic music
• Digital hardcore
• Breakcore
• Comedy pop

Artist: Kreemikast

Release: Õnn ja Rõõm

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Old Europe - Lower Danube Acid

sub65 media 

• Electronic music
• Lobit
• Synth-funk
• Electro pop
• Ambient

Artist: Old Europe

Release: Kurgan Jack

Label: sub65 media

Year: 2019

[Teaser of the day] Viscera - Shards

Archive

• Experimentalism 
• Avant-garde
• Electro-acoustic 
• Contemporary classical
• Art music 

Artist: Viscera

Release: A Whole Universe Of Horror Movies

Label: Hal McGee

Year: 1984

Internal Fusion -- Conte de la pensée dernière (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Avant-garde 
• Drone 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Ambient 
• World music 
• Ritual ambient 
• Experimentalism

Internal Fusioni ehk prantslase Eric Latteux' album "Conte de la pensée dernière" (Ivo Petrovi kureeritud Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all) on inspireeritud Edgar Hilsenrathi sama nime kandvast raamatust. Album katab seitse peatükki sellest raamatust, mis on pigem muinasjutu- või allegooriakeskne kui tavapärane jutustus. Bretooni stiil on tekstuuririkas, atmosfääriline ja kaemuslik -- kihistatud helimaastikud tugevate Lähis-Ida (araabia) motiividega, mis tekitavad laiendatud ruumi kuulaja ümber. See on eksperimentaalne ämbient orientaalses stiilis, segatuna kohaliku folgiga - nii keelpillide pinin kui ka trummide kolin on siin kuulda, nagu ka kerged moonutused nii ühest kui teisest, lisades seeläbi juurde ka elektroakustilisi monkokroomseid värvinguid ja varje. Aga kõik see kõlab ning võimendub müstilises - et mitte öelda - pühas ruumis, kus ajamääratlus kui inimlikust tajust võrsunud instrument taandub. Sedalaadi muusika tõttu ei pääse mööda võrdlustest nii Jerusalem In My Hearti, Sam Shalabi kui ka Muslimgauze'iga. Neist igaühega sarnaseid rõhuasetusi võib 58 minuti vältel kuulda. Ka Coil lisandub võrdlusse tänu fokusseeritud kinnisideelisusele ja rituaalalkeemilisele lähenemisele. Coil oli täis okultset, seksuaalset, surma- ja transformatsiooni-teemat, kasutades industriaal- ja droonmuusikat, eksperimentaalelektroonikat, folki ning subliimset helikujundust narratiivse maagia loomiseks. Internal Fusioni album on heliline tõlgendus, rituaalne teekond läbi küla, kõrbe ja viimase mõtte. Mõlemad on meisterlikud atmosfääri- ja meeleolukunstnikud, kes loovad eksklusiivseid, hüpnootilisi maailmu. See annab võimaluse tuua sisse idamaiseid helivärve: peeneid perkussioonimustreid, resoneerivaid droonhelisid, nüansirohkeid keelpilli keeltel kitkumisi ning kergelt orkestreeritud tekstuure, mis meenutavad traditsioonilist muusikat, kuid on sulatatud eksperimentaalsetesse kihistustesse. 9.0 (9.0-9.5)

Kiwanoid -- Ghost Nonius (2026)

Glitch Please/Bandcamp 

• Experimental techno
• IDM 
• Electronic music 
• Avant-techno

Kiwanoidi uusvana muusika - produtseeritud kümnendate hakul - on aktuaalne ka poolteist kümnendit hiljem. Kui mingi asi on aktualiseeritud, siis järgmine küsimus võiks olla: kas see teguviis oli õigustatud; võib ju küsida, et kas asi ei ole mitte vananenud?; kas selle võtted-mõtted kõlavad jätkuvalt kohaselt? Mitte igat asja ei ole ju mõtet aktualiseerida, on ju vastav ütluski: ära torgi sitta, muidu hakkab haisema. Kiwanoid on produtseerinud uut muusikat neli üllitist järjest viimase viie aasta jooksul, ent käesolev juurikana heidab valgust retrospektiivselt tuleviku suunas. Šamanistlik (tehno)tootem on juba sellesse sisse kätketud, andes asjale intensiivsuse ja suuna, aga ka talle ainuomase vaibi, milles on nii klaustrofoobiat kui tehisavarust. Tehisavarus aga on tinglik, st düstoopilise simulaakrumi sarnast. Masinad siin stimuleerivad oma terasest gliiarakke, närvilõpmetesse suunatakse erineva intensiivsusega elektrilööke, vooluringid õkva ja aina keeravad tuure manu. Kiwanoid plaadikuulamisõhtul mainis, et albumi produtseerimise ajal oli ta tugevalt mõjutatud reduktsionismist -- tahtes väljutada muusikast sellele iseloomulikud jooned (meloodiad ja harmooniad); aga võib-olla paratamatuks jääb, et meloodia- ja harmooniaalged jätkuvalt kõnelevad muusikas -- diskreetselt, varjule hoidvalt, ehk koguni monoloogiliselt (iseenda nutikatest eeldustest ja valendikus viibimisest sünnivad uued vaimusünnitised). Hullude professorite olemaolu on tervitatav! Paelub see, et Kiwanoidi loomingus ei ole industriaalne tumedus kunagi nihilistlik. Vastupidi -- isegi kõige abrasiivsemates helides on tajuda iseäralikku soojust. Või vähemalt -- kaose fraktaalid organiseeruvad korraks. Ta laseb neil mühada nagu looduse stiihial vähemtuntaval ja varjulejäävamal tasandil. Kui klassikaline industriaalmuusika kujutab masinat sageli inimese vaenlasena (millele ilmselt võiks sepavasaraga äiata), siis Kiwanoid laseb masinal muutuda metsavaimuks. Digitaalne substants ei ole tema maailmas steriilne, vaid vägagi orgaaniliselt matsuv (orgaaniline ei samastu siin analoogsega täpselt samamoodi nagu plaadiümbrisel kujutatu ei samastu tagantvaates Raffaello-päise teletupsuga). 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Ultimate Tourist - Lain

• Twee pop
• Folk indie
• Singer-songwriter 
• Indie pop
• Alternative pop
• Indie folk

Artist: Ultimate Tourist

Release: We Are The 28th - Volume 116

Label: We Are The 28th/Bandcamp 

Year: 2026

Teague Cullen -- Cat Eating Crickets (2006)

Urban Sprawl

• Anti-folk 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• DIY 
• Psychedelic 
• Singer-songwriter 
• Vaudeville 
• Oompah-oompah 
• Music Hall 
• Acid rock

Kuulasin kõigepealt Teague Cullen'i varast "Wire and Glass" EP-d aastast 2002. See oli minimalistlik kitarridega sketšimine, ilma laulu ning eriliste struktuurimuutusteta. Kodukootud lo-fi ja trotsifolk reaktsioonina lihvitud stuudiotööstuse või kuidas-peaks muusikat-tegema enesepaitusele ja -õigustusele, rakendades lihtsalt toorest tahet. DIY-loojana ta ei eelda ideaalseid tingimusi ega perfektset tehnoloogiat. Ta haarab akustilise kitarri, mürase mikrofoni ning orelite ja kellamängu järele, muutes närvilise tundlikkuse otsekoheseks helikeeleks. "Cat Eating Crickets“ (ilmunud samuti Urban Sprawl Recordsi all) tähistab TC muusikalises käekirjas otsustavat murdepunkti. Kui „Wire and Glass“ oli veel väga otsekohene, toore energiaga lo-fi plõnnimine, siis nende 22 minuti vältel ta katsetab laiendatud tekstuuride ning psühhedeelse kompositsiooniga. Kohati on see jantlik, justkui 19. sajandi perioodi ajaaugust välja karanud. Vodevill ja burlesk, kabaree ja laadamelu takkaotsa. Muidugi tuleb arvesse võtta, et see umpa-umpa on kaasaegse inimese visandatud. Kui Amerikaana võib vahel takerduda liigsesse tõsidusse johtuvalt ikkagi puritaansest traditsioonist ning vastanduv folk omakorda pelka küünilisse poosi, siis säherdune vodevillilik kõrvalekalle annab asjale kentsaka, eneseiroonilise ja mängulise mõõtme. Muretu umpa-umpa ja enamasti kummastava lüürika kontrast tekitab mõnusa pinge. Sellist asja on vahelduseks vägagi tore kuulata; omal ajal ju Blur olulise ansamblina nii teisel, kolmandal kui neljandal albumil flirtis sellega. (The Kinks kahtlemata oli varasemast mõjukas punt). Kassi, kes õgib kilke, saabki vaadelda otsekui silda ja eksperimentaalset laborit enne Foot Oxi sündi, millega TC saavutas laiemat kõlapinda. (Debüüdikas "Songs For Sam Oliphant" ilmus juba 2007. aasta jaanuaris). 8.0 (7.0-9.0)

[Teaser of the day] i am a freak - Increased infrared radiation emissions

Archive

• Electronic music
• Experimental electronica
• Progressive electronic
• Kosmische Musik 
• Sound poetry 
• Avant-electronica 

Artist: i am a freak

Release: A Feçund Plasma

Label: Archive

Year: 2015

[Teaser of the day] PSYWARFARE - F I L T H 3

• Power electronics
• Avant-garde 
• Noise music
• Experimentalism
• Psycho-acoustic
• Micronoise 
• Abstract 

Artist: PSYWARFARE

Release: F I L T H (physical on NotF)

Label: Gates Of Hypnos

Year: 2026

[Teaser of the day] Gliese 614 - Control Freak

Jerky Oats

• Rhythmic noise
• Electronic music
• Power electronics 
• Digital hardcore

Artist: Gliese 614

Release: Second Thought / Gliese 614 -- Too Late/Surrealism

Label: Jerky Oats

Year: 2011

[Teaser of the day] Tuonela - Pork Door

Petroglyph

• Abstract 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Micronoise
• Lowercase
• Acousmatic music 
• Experimentalism
• Microsound

Artist: Tuonela

Release: Set the captives free

Label: Petroglyph Music

Year: 2013

Qaribou -- Mu Korteris on Gaasileke (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• Slacker rock 
• DIY 
• Noise pop 
• Psychedelic 
• Indie punk

Kui mõelda kingapõrnitsejatele, siis stiili sünnipaigas Udusel Albionil unenäolisuse parimate esindajate Slowdive'i ja Chapterhouse'i muusikaline õndsus saavutati suurepärase produktsiooniga. Aga kodumaiste Bimini, aga ka Bizarre'i puhul sündis intrigeerivus hoopis kodukootud tulemusest ideaali poole küünitamisel. Justament see pidev "peaaegu" - näiva ja varjatu vahelise vastanduse ja koosmänguna - annab neile eristava iseloomu. Eesti DIY-bändid ei jäljenda enam 1990ndate indit, vaid on selle vaimsuse ja suhtumise oma koodi sulandanud, siis Qaribou tundub olevat selle loo järgmiseks peatükiks. Nii bändi nimes kui plaadi ümbrisel on parasjagu irooniat (noh, meenutab ju Sonic Youth'i "Daydream Nationit"), nad ei püüagi ehitada hüperreaalset taevast, vaid leppides korteriga, kus võib-olla gaasitoru tihend või kraani keermed on ära kulunud, kus kitarr undab natuke ala- või ülemäära (st, et kus eeldatavasti ei ole kohane), kus laul jääb poole lause pealt õhku rippuma. Kiitma peab tõika, et laulavad eesti keeles, kuigi jah, millest täpsemalt, aru ei saa. Samas ei saa ega taha ka öelda, et see mõjuks ehtsamalt kui täiuslikult produtseeritud unenägu. Mõlemad reeglina on head, mõlemad käänduvad teineteisse (My Bloody Valentine tootempundina, aga ka näiteks Flying Saucer Attack olid lüliks mudase ja üleva vahel. Eesti lo-fi ei sündinud mitte esteetilise valiku, vaid tehnoloogilise ja mängutehnilise piiratuse tagajärjel. Tõsi ka on, et uue põlvkonna Maarjamaa punkroki esindajatega (Skoone, Düsentroop, C.C., Kalli Talonpoika, Keskkool jt) on siin sugulust nii kõlaliselt kui suhtumises. Varase põlvkonna (Bimini, Bizarre, The Chance) puudustest sai järgmise põlvkonna ((Cuubik., Qaribou, (o)ther eyes)) teadlik esteetiline keel. Huvitav on Qaribou esitrubaduuri laulumaneer ja tämber, meenutades üllatuslikult hoopis Tartu (autsaider)trubaduuri Agulikassi -- suti sordiini all ja kaeblik. Loos "Shaurma kebab" kitarr vingub kevinshieldsilikult -- instrument meenutab legendi legendaarse Fender Jazzmasteri kõlavärve ja -mustreid, ometi asi muutub meeliülendavaks indifunkiks. Nimilugu kõlab justkui oleksid sisseimbunud mürgid hakanud juba meeli ähmastama ning saunde veeldama ning tasapisi kreeni vedama. "Enam-vähem" on suurepärase kihuga minek ja andmine, milles kohaliku pungi ja indi läbipõimumise ajalugu (Jim Arrow & The Anachrones, Röövel Ööbik) meeldivalt kõrvu ärr(g)itab. 8.5 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Pierre Dub - tha crew

• Electronic music
• Minimal synth
• Electro

Artist: Pierre Dub 

Release: Octopus Pockets

Label: ЩIZΛЯD ӨF DΛЯKПΣƧƧ

Year: 2014

[Teaser of the day] The Organdicks - Hveldt Gjulper Jeg?

Siko

• Experimentalism
• Sound poetry 
• Electronic
• Avant-garde 
• Dada music 

Artist: The Organdicks

Release: Snyt Og Berøyjelser

Label: Siko

Year: 2004

[Teaser of the day] Burgundy Red - Look

• Electronic 
• Glo-fi 
• Ambient 
• Dreamwave

Artist: Burgundy Red 

Release: She took control and danced across the sky

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

noumnemonicon -- brdSequences (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Electronic music 
• IDM 
• Breakcore 
• Ambient techno 
• Glitchtronica

Noore kodumaise elektrooniku (ja muidu ka terase tüübi ja filosoofiatudengi) Oliver Lipsu ehk noumnemoniconi debüütalbum „brdSequences“ on just seda tüüpi muusika, mida Eesti eksperimentaalmuusikamaastik alati juurde vajab: pelk, aga intensiivne; avar, aga piisavalt kinnisideeline 21-minutiline teekond, mis tundukse mahuvat ühte hingetõmbesse, ent jätab kaja ajurakkudesse ning kuulmekäikudesse veel tundideks käiama. (Või vähemalt võrgutab kuulajat tegema kolm kuulamisringi järjest ilma, et taipaks, et selleks sai loomuldasa ohverdatud tund aega. Glitch Please’i poolt ilmunud plaat liigub sujuvalt avangardtehno, IDM-i, breakcore’i ja glitchtronica vahel, lisades sinna sekventser-põhist postrokki ja inditroonikat. (Nagu tegid seda kord Hood, Tarwater, To Rococo Rot, Kreidler). Madis võtku, esimene ja kolmas lugu kõlavad söakate kammerpoppaladena. Tulemus on ühtaegu habras ja raevukas. Albumi keset määratleb suvine linnulaul öös -- see, mis ei lase magada ega unustada, et päev on juba ukse ees. Just selles poolärkvel olekus, varajaste päikesetõusude ja valju linnulaulu saatel sündinud helimaastikud ongi plaadi tuum ja mõte. Helide looja laseb kujutlusvõimel vabalt lisada meloodiaid, helindeid ja rütme ning tõlgib need seejärel läbi hetktõrgete, rütmisutsakate, tihedate ja avarate atmosfääride ning rohkem või vähem arusaadavate rütmide. Siinne helikombinatoorika on ühtaegu rahustav ja rahutuks tegev -- justkui unelaul, mis vahepeal muutub häirivaks meeldetuletuseks, et puhkus ei ole kunagi garanteeritud. See ei ole taustamuusika - milleks paraku enamus nullindate IDM-ist muutus - ega ka tantsupõranda psühhofüüsiline menuk, vaid muusikaline dissotsiatsioonivahend igapäevaelus. Seda kuulates justkui tunneksid, et istud hommikul kell viis aknalaual, kohv käes, ja vaatad, kuidas maailm taas ärkab, samal ajal kui peas kumisevad möödunud öö helimustrid, sagedused ning lõputuna tundunud, peaaegu hulluks ajanud intensiivsus. Tunned end avatud uste-akendega ruumina, mille põrand-lagi ning seinad vibreerivad (kõige reljeefsemalt lugudes "hyye1" ja"hyye2") ning akna- ja uksehinged kriuksuvad; kuhu tuleb alatihti midagi juurde ning millest ajapikku palju taandub. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Elvii Marten - Our Longings

Enoughrecords

• Electronic music
• Jungle
• Dream and bass 
• Breakbeat
• Tristep

Artist: Elvii Marten

Release: playtenth

Label: Enoughrecords 

Year: 2026

Warjutus -- Pimeduse kutse (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Raw black metal 
• Post-minimalism 
• Post-metal 
• Dungeon synth

Võtan kätte esmapilgul anonüümse kasseti -- ning säherdused helikandjad väärivad alati tähelepanu. Alati. Kassetikaas on võõbatud hõbedaseks, kusjuures tehtud on seda ebaühtlase värvikihiga. Mingi plekk on sellel nii nähtavalt kui ka kombitavalt tasapinnal kõrgemale kihistunud, justkui peegeldades karbis peituva muusika DIY-suhtumist ja andes edasi autsaiderlikku kvaliteeti. (Hiljem seda lähemalt uurides meenutab see inimese pead külgprofiilis vaadatuna). Siin on neli lugu varjule jäetud, et kuulaja saaks neid avades nende valendikku tungida. Tegemist on artistiga, kes on oma muusikat viimase viie aasta jooksul järjepanu avaldanud Trash Can Dance'i alt. Warjutus on oma nime väärt ning nimele rõhudes võib kuulda mustmetalli selle intensiivses vihas ja valuvaevades, kuid teisalt avardavad helipilti šamanistlikult tukslev basstrumm ja madalaks surutud, kokkupakitud kitarrimüra taamal. Muidugi on õige mustmetalli puhul autsaiderlikkusest rääkimine mõneti kahtlane seisukohavõtt, kuna kõrgkvaliteedi poole püüdlemine muudab selle stiili esindajad reeglina igavaks. Teisalt metoodiliselt on robustsusele rõhumine ning piltlikult öeldes oma keskme ning jäsemete järamine stiili esindajatele omane võte. Warjutuse puhul võib stiili määratlemine sõltuvalt albumist kujuneda peadmurdvaks ülesandeks, kuna ta on pakkunud nii (tume)ämbienti kui ka funeral doom'i itkulise alatooniga metallmuusikat. Avaloos "Surnuaia vaikus" säetakse kuulaja vastavasse võtmesse ja kõlla -- morbiidselt puhuv tuul hauakivide vahel kostumas. Võib-olla on käesolev taies kõige lähedasem just black metali kõvatuumale ja selle tuvastamist hõlbustavatele tunnusjoontele. Siiski on sellel neljaloolisel taiesel minimalistlik, lihtsalt ühte lummavasse kordusesse kinni jäänud ämbient esindatud viimases loos "Läbi külma igaviku". Ma pole üldse kindel, kas kompositsioon tasahilju üldse muutub või on see kuulajasse sugenenud meelepett – igal juhul võimendab see teose mõjusust. Või on see alati keldrisündimuusika (või selle alaliik), mis ämbiendi kuulaja näppude vahelt ära tõmbab? Warjutus tõestab sellega, et ei ole vaja paljut öelda ega helipilti kaunikõlalise butafooriaga üle koormata -- kõike saab edasi anda (väga) vähese, aga korralikult teostatuga. Heli toetavad minimalistlik vibrato ja sügavus, viies kuulaja sisuliselt Toonela teele õudustunnet sisendavalt kulgema. Loo lõpuossa sugenevad üksildased krõbinad -- kas häirimaks kuulajat, et ta saatusega kergelt ei lepiks? Et see, mis teda ees ootab, ei ole sugugi peegelsile virvendus? Lumeingel kruusa peal, keda oli kuklasse tulistatud. 9.0 (8.5–9.5)

Juan Rodriguez -- Forhouse EP (2025)

Monofónicos/Archive

• Tech-house 
• Club dance 
• Electronic music 
• Deep house

Juan Rodriguezi (JR) "Forhouse"-nimeline EP, mis on ilmunud Kolumbia netiplaadifirma Monofónicose alt, tõmbab kohe esimese loo ekstaatiliste vokaalinäidetega käima --lakkamatult sosiskledes nüüd ja hiljem „come on, come on“ ja "can you feel" -- toores, sisuliselt hõimuenergia urbanistlikus hilisõhtuvööndis, mis süütab tantsupõranda leekidesse. Nende peale on kihistatud ühelt poolt süvahausi nakatatud õhulised süntesaatorihelid ning soojad, kergelt teadvust nihestavad klaveriakordid ja -arpedžod -- säherdused, mis tunduvad päikesevalguse soojendava läikena märjal betoonil kell 5 suvehommikul pärast emotsionaalselt tühjaks tõmmanud pidu. Külmatunne ihus ja tühjus hinges, mis tasapisi hakkab päikese kõrgemale tõustes hajuma. Ometi keeldub EP jäämast puhtalt unistavaks, tuues esile teravamad tehnilised elemendid: karge, kergelt metalne löökpillirütmika kõikumas pendlina muutliku energia saatel, lõigates läbi ajuudu kirurgilise täpsusega. See kontrast õnnestab kogu projekti kauni ja liigutava dünaamikaga -- see hingab ja pulseerib elava organismina, pidevalt eufooria ja kerge pinge vahel nihkudes ja niheledes. See pinge kehastab ideaalselt selle muusika igavest küsimust: kuidas eristada tech-house'i pumpavat pakilisust süvahausi veeldatud unenäolisusest? JR näib sellele vastavat, samas keeldudes valimast. Ta lihtsalt laseb kahel teineteisse seguneda -- esimese hoovused annavad struktuuri ja edasiviiva liikumise, samas kui süvahausi hingestatus hoiab vaibi hõljuva ja emotsionaalsena. Tulemus on hüpnootiline ja mõjus: piisavalt kaasahaarav, et kehi liigutada, piisavalt atmosfääriline, et meeli võluda. Siin on murdumist, siin on moondumist. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Hox Vox - Hans Arp

• Conceptual
• Electronic 
• Spoken word
• Art rock
• RIO
• Avant-prog 

Artist: Hox Vox

Release: Dada EP

Label: Bandcamp/Jamendo 

Year: 2010

[Teaser of the day] Formanky výplod - Vánoční

• Lo-fi 
• Avant-rock 
• Freeformfreakout 
• DIY
• Experimental rock

Artist: Formanky výplod

Release: Zkoušky 1985

Label: Výlov rybníka

Year: 2026

[Teaser of the day] The Man From Viersen - Genocide Blue

Rodent Tapes

• Conceptual 
• Electronic 
• Experimentalism
• Improvised music
• Krautrock 
• Avant-garde 

Artist: The Man From Viersen

Release: Genocide Blue

Label: Rodent Tapes

Year: 2025

[Teaser of the day] The Shalfonts - Do Me Bronze

• Alternative rock 
• DIY 
• Indie rock 
• Lo-fi 
• Noise pop

Artist: The Shalfonts

Release: Sturt Logic

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2009

[Teaser of the day] Dinastia - A San Martin

• Indie rock
• Electronic 
• Acid rock
• DIY
• Synth-punk 
• Psychedelic 
• Art pop 

Artist: Dinastia

Release: Visuales

Label: Cabaña Discos

Year: 2012

[Teaser of the day] Erasers - Something That’s Nothing

• Psychedelic 
• New Weird Australia 
• Electronic
• DIY
• Indie pop 
• Drone pop 
• Lo-fi 
• Organcore
• Indietronica

Artist: Erasers

Release: Summer 

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2010

Accasari -- Delaying an Action (2026)

Zenapolæ/Bandcamp

• Ambient 
• Shoegazing 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-rock 
• Ambient rock
• Ethereal wave
• Psychedelic
• Art rock

Venemaa projekt Accasari on produtseerinud muusikat juba ammusest ajast, mistõttu nende õhulisus ja sfäärilisus - millele nad on jäänud jäägitult truuks - kannab neid ikka jälle edasi. Siin on ja ei ole ka (palju) kitarri -- ühelt poolt kidrasaundid (elektri- ja basskitarr) on kaheloolisele taiesele lülisambaks, teisalt pillid pihustuvad (aeg)ruumis, olemata lisatud massiivsust taha. Kahtlemata on selle 36 ja poole minutilise üllitise vaimseks isaks "Pygmalioni"-nimeline album Slowdive'ilt, kui Neil Halstead mängis kitarre läbi efektiplokkide arvutisse, töötles neid seal; sedasi andes kriitikutele ajendi teritada hammast ning nimetada seda pigem kitarristi egotripiks. Simon Reynolds oma viimases raamatus mainis, et kingapõrnitsemisega seostub talle atmosfäärilisus; nõnda see on, kuivõrd nii Cocteau Twins kui ka Spacemen 3 olid mõjutatud nii kosmosest kui nende propageerijatest (nt Sun Rast, Joe Meekist, elektroonilise muusika pioneeridest). Nii Vini Reilly kui Robin Guthrie juba kümmekond aastat ja rohkem muundasid kidrahelid imetabaseks fluidumiks. Kahtlemata ka Robert Frippi flippertronics tehnikana näitas, mis suunas peab näo suunama. Ka pärast 90ndate Slowdive'i on suurepäraseid näiteid esile kerkinud (austraallane Skye Klein sooloprojektiga A Beautiful Machine), ning Moskva projekt kahtlemata on üheks selliseks. Kohati sugeneb helimaastikku melanhoolset kurbust ja süngust, mistõttu ei saa üle ega ümber võrdlusest Arizonast pärit legendaarse eeterlainepundi Lyciaga. Kitarrid lainetavad, ning nende mustrid taanduvad selgepiirilisest ähmaseks. Kuni taanduvad, et uuesti tsüklit alustada -- aga juba natuke teistsugusel viisil, erineva tundmuse ja puutega. Kohati kitarrid omandavad sünteetilise kuju, justkui sünteetilised klahvpillid võtnuks rolli üle. Aga kosmilises ruumis ei olegi vahet -- siin on kõik koos, ning veel enamatki. (Jah, vaatasin täna Ellen Niidu meistriteosest "Suur Maalritöö" tehtud joonisfilmi - mida ikka ja jälle suvatsen vaadata selles imbelitseeruvas maailmas -, kus Vaiko Epliku helindatud meistritöö kitarridel hõlmas samuti aeg-ajalt atmosfäärilisi helindeid. Üks noodifragment-kidramuster käesoleval kusjuures langeb Vaiko omaga ühte). Õhulisus mängib välja vaid siis, kui lummus selle taga suudab kuulaja ära tinistada. Nagu pealkirigi osutab -- tegevus(ed) on pausile pandud, ilu ei kõlba patta panna. Kui kuulaja leiab selle kuulamiseks aja, siis isevärki aegruum isevärki koostöös muusikutega ongi tekitatud. 9.0 (9.0-9.5)

Enbilulugugal -- Offerings to Curlyton (2017)

☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢/Archive

• Black metal 
• Avant-metal 
• Raw black metal 
• Ambient 
• Black'n'roll 
• Sound poetry 
• Dada music 
• Black noise 
• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Blackgaze 
• Experimentalism

Kaliforniast pärit artist, kelle nime ma ei oska välja kirjutada - nagu juhtus tutvumisel Jaapani projektiga Gerogerigegege -, armastab ilmselgelt mustmetalli. See ei tähenda mitte manerismidesse langemist, vaid selle muusika idealismist kannustatuna kaevuma sügavamale, haarama seda laiemalt ning üliinimlikkust süstiva kõhutundega. Isiklik kõhutunne ütleb, et ta ei eksi. Stiilile iseloomulikku transgressiivsust võib tajuda käesoleval 9-loolisel taiesel. Olgu selleks aeglustatud vokaaliga eikuhugi jõudmine ja ämbientsed ilmingud raginatest kriimustatud helipildis. Aga muidu -- enamasti kõik oigab, valdavalt kõik tulitab. Musta mant jõutakse sageli tsipa kergemate meeleoludeni, mis ilmnevad koorikpungi ning tumeda varjundiga surmametallina. Siin on estetiseeritud viha määral, mis muudab selle usutavaks ning tõsiseltvõetavaks määral, et tahaks millalgi siia naasta. Naasmine lõputu ringkäiguna siia ei oleks paradoksaalselt põrgulik, vaid loomuldasa tõmme ja käik. Muusika eesmärgiks ei ole mitte šokeerida, vaid šokipüssid tavapärasteks vahenditeks muuta. Energia, toorus ning esteetiline transgressiivsus muudavad need 26 minutit Valhalla esiku helikardinaks. Artist samas on elutervelt eneseirooniline -- üks lugude pealkirjadest kõlab tõlkes kui see, et mis must on järele jäänud, sülitage tulle. Ning kuulake selle sõnumi muusikalist saadet, siis jõuab kõik see paganama absurd kohale! 9.0 (8.5-9.5)

Makunouchi Bento -- Vitoru (2004)

One/Bandcamp

• Death industrial 
• Avant-garde 
• Electronic
• Math-rock
• Noise music 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Electro-acoustic

Valentin Toma ja Felix Petrescu esituses ei olegi varem kuulnud nõnda torkivat, mürarohket muusikat -- helid on tõsiselt pingestatud, et mitte öelda ülesvinnastatud, kohe valmis vallanduma ning kuulajat üle võtma. Aga huvitavaks muutuvad need kimedad helindid energia vaheldumises, mis graviteeruvad helibaitides ja nende ümber või - vastupidi - põhjustavad raskusjõu väljavoolu, muutes seeläbi kardinaalselt helipildi kavatsuslikkust ja fookust. Kõigest viis lugu, kõigest üheksateist minuti vältel see heli puurib ja juurib kuulaja südamesse. Iseäranis loos "Rhybot" kraftwerkilikel süntesaatoritel esile manatud helid lisavad vürtsi eelpoolmainitud mürarohkesse helindisse, mille puhul salvestusmasinad-helimikserid tavaliselt lähevad võimendusskaalal juba rohelisest kollaseks ja oranžiks. Aga-aga... Rumeenia tandem manipuleerib kuulajaga, kuivõrd juba teisel kuulamisel paljastuvad mürakooriku alt ja surma(industriaal)ingli tiibade tagant märksa sulnimad helindid nii ämbiendi kui juba mainitud düsseldorfiliku elektro ja elektroonilise muusika kujul. "Jazbot" sõnab pelga paari minuti vältel, et matemaatilise rokiga kliimaksi saavutamiseks ei ole vaja nühkida kümneid minuteid. (Ilmselt kui need kaks rumeenlast teeksid seda märksa pikemalt, vaevalt ma seda nühkimiseks nimetaksin). Kompositsioon "Jeskovabot" paljastab elektroakustilised kajad ning rütmid, "Voiaj In Vitoru" areneb vokaalsest kajamanast kusagil taamal kaunitaotuslikuks - et mitte öelda eepiliseks - ämbientseks droonheliks, jääb kuulajal päeva lõpuks nentida Timişoara tandemi meisterlikkust heli värvimisel, disainimisel ning komponeerimisel.  9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Origami Repetika - Feathers Blown Away

Genetic Trance

• Singer-songwriter 
• Lo-fi 
• Dream pop
• Indie pop
• DIY

Artist: Origami Repetika

Release: Feathers Blown Away

Label: Genetic Trance

Year: 2019

[Teaser of the day] Dyvour - Second Dog Dream

• Rap
• Sampledelic 
• Electronic
• Hip-hop 

Artist: Dyvour

Release: DOG DREAMS 

Label: Trash Can Dance/Bandcamp 

Year: 2021

[Teaser of the day] Christophe Bailleau O'Farrell - Torso

• Modern classical 
• Avant-garde 
• Cinematic
• Experimentalism 
• Art music 

Artist: Christophe Bailleau O'Farrell

Release: Romantic, Visceral

Label: Mahorka 

Year: 2026

Floating Mind -- Ysp Music (2026)

MonoKraK/Archive

• Dub house 
• Club dance 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Deep techno

Ühes Recent Music Heroes-nimelises (eestikeelses) muusikablogis, mis on kajastanud paljusid Floating Mindi väljaandeid - reeglina üllitatud artisti oma netiplaadifirma MonoKraKi all -, on rõhutatud Floating Mindi hüpnootilisi ja pulseerivaid rütme, mis vahelduvad jahedamate süntesaatorilõikude ja kummituslike vokaalikordustega. Ka seekord vokaalsed hõllandused siin-seal löövad lõkendama; dub-lainetustest ja tehnorütmidest kiirgava energia esinemine ja segunemine on loonud helis illusoorse kvaliteedi. Mõjutused, mis kaja(sta)vad Düsseldorfi stiilis robotlikku elektroonikat - mõelgem Kraftwerkist inspireeritud maneristlikule täpsusele -, kuid millel on melanhoolsem iroonia ja emotsionaalsed alatoonid. Uute ja vanade elementide segu tantsib sulnist süvatehnovalssi, ammutades inspiratsiooni algoritmide, möödunud ajastute ja erinevate lähenemisviiside spektraalsetest kajadest. Hüpnootiline efekt ei tulene mitte ainult kordusest, vaid ka lahenduse edasilükkamisest, hoides kuulajat arusaamise äärel. Rütmide ja programmeerimise tehniline täpsus loob sujuva voo, samas kui peened variatsioonid ja heliefektid - nt ühes loos kaugustes sulnilt võbelev tagasisidestusefekt - hoiavad koos 3-loolise taiese dünaamilist tuuma. Ühes loos soleerib kitarr subliimselt, meenutades nii The Future Sound Of Londoni orgaanilist psühhedeeliat kui fragmente Boards Of Canada viimaselt taieselt. Tundub tõesti, et Roberto Vitali on tasahilju liikumas kuhugi mujale. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Random Forest - Silent Horizons

• Electronic
• Ambient rock 
• Post-rock
• Art rock 

Artist: Random Forest

Release: Reverie

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Gestura - for Bugs (Cat)

• Electronic
• Ambient
• Dreamwave
• Ambient rock 
• Vaporwave 

Artist: Gestura

Release: Keeping the River Beautifully Messy: Five Years of Histamine Tapes

Label: Histamine Tapes

Year: 2023

[Teaser of the day] Massimo Ruberti - Snorri / Hollow Earth

Nostress

• Electronic music 
• Krautrock
• Ethnotronica 
• Psychedelic 
• Organic electronica
• New Age

Artist: Massimo Ruberti

Release: Granchite Yumtruso PT.1

Label: Nostress

Year: 2016

Argo Vals -- In Loving Memory Of (2020)

Vaiguviiul/Bandcamp

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Ambient 
• Indietronica 
• Progressive rock 
• Art rock 
• Electronic 
• Experimental rock

Argo Valsi (AV) 20-looline teos on märkimisväärne, kuna siin - 2020. aastal - omandatud teadmistega austatakse pärandit ning ülendatakse tulevikku. Tema kitarritämbrid on paeluvad -- helivärvingud toovad esmajoones meelde Sven Grünbergi komponeeritud "Naksitrallide" multifilmi heliriba. AV muusikaline helipilt on ühelt poolt lihtne - ehk isegi kohati lihtsustatud -, aga selle mõte ongi polaarsused ilmekamalt esile tuua, vastandeid võimendada. Eesti jäts- ja progeroki traditsioon, vastavalt Kasekese ja Radariga, In Spe ja Messiga eesotsas, oskas säherdusibpastelseid maastikke luua. AV lisab helipilti raskust kaalukate trummide, bassikrudina ning elektroonilise vulinaga. Kui miski muutub liiga kergeks, siis selle tähtsus ilmselt kaugeneks meie soovidest ja arusaamadest. Elektroonika on ka kusagil vahel esindatud, ent see on vaid hetkiti autonoomne. Kitarrist vannub armastatud põhiinstrumendile truudust. Siin on oluline nii olemasolu kui puudumine. Viimane vallandab analoogia või konkreetsete näidete põhjal mälestuste ja kogemuste voo. Elik siis see, mis kitarride olemas-olemisest jääb väljapoole, kompenseeritakse loomuldasa elektrooniliste-ämbientsete murrangutega -- aga see ei ole elektrooniline muusika -- pigem lihtsalt intellektuaalrokki integreeritud elektroonilised mullistused, mis on osa hoopis teistsugusest traditsioonist. Mida muud saabki autor sellelt elitistlikult positsioonilt lähtudes soovitada, kui kuulata albumit süvenenult: unustada pooleteiseks tunniks kõik muu ning nautida vaadet oma vaiksele kodutänavale või ümbritsevatele kaunitele maastikele. Elik AV muusika on ühtaegu intiimne ja ekspansiivne, mikrokosmiline ning makrokosmosest unistav. 9.0 (8.0-9.5)

Totoabas -- Winter Spawning (2026)

Circum-Disc/13 raw

• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Electronic 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Psychedelic 
• EAI

Kaks kuud tagasi kajasse üllitatud kahelooline taies Prantsuse plaadifirma Circum-Disci ja tšehhide 13 raw all sunnib ajurakke liigutama ning kujuteldavaid konspekte ümber mõtestama, kuivõrd tšehhid Petr Vrba (moodulelektroonika ja trompet) ning Zdeněk Závodný (šoti torupillid ja klarnet) võluvad välja värskendavaid helikombinatsioone ning nihkes helimaastikke. Tegemist on vägagi mängulise muusikaga, kus modulaarsüntekad krambitavad, justnagu nende sisemisi struktuure torgitaks naaskliga -- vajutades õkva helilisse närvipessa. Säherdused sadistid siis! Albumi parimad hetked ilmnevad värskendaval ristteel, kus saavad kokku sügav, üle pea laineid kokku lööv vabajäts, improvisatoorne müra selle leebemal - kuigi mitte vähem introgeerival - kujul ning kompromissitu elektroakustika. Sel tabamatul hetkel vallandub helide seesmine, painajalik sünergiline jõud, mis teiseneb peenelt moduleeritud seismilisteks raputusteks. Just esikkompositsiooni "bladders, bloody bladders!" progressioon ilmneb lõbustavast klaaspärlimängust pealtnäha stiihilise, ent efektiivse kaoseni. Plaadi teise loo "sit in the centre, sway slightly and slowly turn your head from side to side" esimene pool meenutab krautroki legendi Fausti koostööd minimalismi suurkuju Tony Conradiga üle poole sajandi tagasi. Selle kasin, näiliselt monotoonne helikeel on ometi emotiivselt tugevalt laetud ning areneb loo teises pooles imetabaseks, sisuliselt jauravaks ämbientkihistuseks (ei kuule midagi nõnda erilist just igapäevaselt!) -- tõestus, et säherdune minimalismi ja psühhedeelia ristumine on ka AD 2026 aktuaalne ja igati toimiv. (Ilmselt seetõttu ka ajatu). "Winter Spawning" ei ole pelgalt kuulamine, see on hüpnootiline ja kriipiv seisund, millesse kaduda, millest jõudu ammutada, millesse uskuda. 9.5 (9.0-10)

[Teaser of the day] King Gizzard & The Lizard Wizard - Antarctica

• Southern rock
• Newgrass
• Psychedelic

Artist: King Gizzard & The Lizard Wizard

Release: Flight b741

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2024

[Teaser of the day] Camp - Limite

• Avant-techno
• Electronic music
• IDM
• Experimental techno 

Artist: Camp

Release: Polaire

Label: No Type

Year: 2026

[Teaser of the day] Depth Affect - Realfish

• Electronic music
• Electro pop
• Chiptune
• Synth-pop
• Bitpop

Artist: Depth Affect 

Release: Matter Of Tempo EP

Label: Autres Directions In Music

Year: 2011

Baptême -- the Psychopathic Playboy Compilation (2017)

Vaatican

• Hip-hop 
• Trap 
• Experimental hip-hop 
• Avant-hop 
• Southern hip-hop 
• Soul 
• Industrial hip-hop

Ilmselt hip-hop-muusika puhul ei ole vaja karta naeruväärseks jäämist, kuna helide valik ja esteetika ammutavad niikuinii minevikust, sh ka kitši ning kämpi maastikelt. Hip-hop žanrina niikuinii peegeldab inimolemise spektrit kogu ulatuses, mistõttu eeldada mainitud "madaluse" tõrjumist ei sobitu räpiga kokku. Sageli räpparid muutuvad oma loomingus iseenda või kellegi teise matkimise või rohelise paberi ahnitsemise ajel karikatuurseks, asetades ka neid kuhugi sinnapoole. Vaatluse all olev 12-looline teos on dünaamiline, eri tahkude energiast ja esteetilistest valikutest tingitud tervik, mille heliline spekter ulatub kütkestavalt katsetuslikust autotuunitud laulmise ning kõige stereotüüpsemate räppteemade teadliku ekspluateerimiseni. Just seda ongi tarvis -- edevuse ja nõrkuse samaaegset demonstreerimist, sest just see muudab albumi eksperimentaalsema tahu kuulajale inimlikult südamelähedasemaks ja vastuvõetavamaks. Teoses avalduvad tuttavad, tumedad mõjutused, mis meenutavad Tricky ikoonilist üllitist "Pre-Millennium Tension" (1996) -- heliliselt tume, lämmatav ja valulik. Album keerdub endasse põrnitsevasse sügavusse, kust uuesti pinnale pääseda on sama keeruline kui sügavast maakaevust välja ronida. Tõepoolest -- hullusele eelneb hallis kainuses toimunud tugev vapustus; kui oled kord juba kuhugi eksistentsiaalsesse sügavusse vajunud, pead sealt ka üles ronima. Teine variant on olemas, aga...jah. See napilt üle 31 minuti pikkune üllitis ei ole hea pelgalt seetõttu, et katsetab julgelt helidega. Selle tegelik väärtus peitub tõigas, et elementide liitmisel tekkiv kaootilisus ei nihku energeetiliselt valesse suunda ega muutu eesmärgituks müraks. Entroopia surinat on kuulda, ent see on kalkuleeritud tegevuse pois.Kuulajana ihkamegi muusikast leida teatavat hullust, kuid see peab olema artikuleeritud ja esteetiliselt läbi mõeldud. Just kontrollitud kaos tõestab artisti loomingulist tarkust ja meelekindlust. Hullus muutub kunstis nauditavaks siis, kui looja suudab seda valitseda ning kasutada seda oma loomeprotsessi teadliku (alg)osana. Pealkiri "Psychopathic Playboy" viitab maskile, mille taha peitutakse. Hulluse artikuleerimine väljendub albumi struktuuris -- hoolimata näilisest kaosele lähenemisest ei lagune kompositsioonid koost, vaid iga rütmikäänak, iga tekstiline kordus teenib suuremat narratiivi. Baptême dirigeerib tehnoloogilist võõrandumist ja seesmist ängi. Põrand kõigub ja seinad ähvardavad pääle kukkuda. Baptême'i muusika ei päädi kultuuripoliitilise jõudemonstratsioonina, kuivõrd (suht) anonüümse artistina ei ole tal ei majanduslikke ootusi ega fännide ees kohustusi -- just seeläbi andes taiesele trumpeeldused ja -järeldused kätte. Oujee, loo "Kierkegaard" lõpukolmandikku kaunistavad mikrotehnole iseloomulikud dekonstrueeritud klikkivad-tükeldatud rütmid, andes aimu artisti kultuurilis-filosoofilisest erideeritusest. Eksistentsialistlik ettemääratus sunnib subjekti loomuldasa astuma edasi ning teadvustatult toimima teisiti. 8.5 (8.0-9.0)

Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. "Kõrge" ja "madala" fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat olemise võrdkujuna. 8.5 (8.0-9.5)

Toni Dimitrov + Blanket Swimming -- Hermetic (2026)

Mahorka/Bandcamp/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Sound art

Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)

[Teaser of the day] Fields Of Ohio - Youngstown Speakeasy Akron Blues

• Electronic
• Sound collage 
• Deconstructed blues
• Hauntology 
• Avant-garde 

Artist: Fields Of Ohio

Release: (fields of ohio)

Label: Haze

Year: 2013

[Teaser of the day] Ennaytch - What Astaroth Commands, A Dutchess Defies

• Power electronics 
• Avant-garde 
• Noise music
• Psycho-acoustic 
• Abstract 

Artist: Ennaytch

Release: Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen of Perdition Volume Two: Daemonium Batavica

Label: Basement Corner Emissions

Year: 2025

[Teaser of the day] Protestant Work Ethic - Weather Side

12rec.

• Indie folk
• Alt-folk 
• Cowbell indie
• Folk indie

Artist: Protestant Work Ethic

Release: Turned, and Turning EP

Label: 12rec.

Year: 2007

Potenciómetro -- Radio Singles EP (2026)

Pueblo Nuevo

• AOR 
• Funk 
• Dance pop 
• Disco pop 
• Tekno 
• Electronic music 
• Deep techno 
• Easy listening 
• Yacht pop

Kui mullu üllitatud "Crema" (samuti Pueblo Nuevo all üllitatuna) mõjus järelpeo DJ-setina - psühhedeeliast, happest, süvahõllandusest vaibakloppimistehnoni välja -, siis "Radio Singles EP" kisub kolme looga helipildi veelgi laiemaks. Kõiki lugusid läbivaks elemendiks on funk -- seda popi, disko ning süvaklubimuusika tähenduses. Tõepoolest, "Gliptodontes en fuga" elektro- ja funkgruuviga tehno elik tekno pöörab rooli minimalistlikult. See mõjub loogilise jätkuna samale ajaloolisele teljele, mille alguspunktiks on seitsmekümnendate funk ja disko ning sihtpunktiks hüpnotehno. Vaskpuhkpillid ja orkestreeringud ei ole pelgalt värving, vaid lugude kandetalad, eepilise mõõtme ning nakatava rõõmu allikaks. Need puhkpillid lausa karjuvad ja kriibivad kõrva kõige mõnusamal võimalikul moel -- mitte hetkekski ei teki tunnet, et neid oleks liiga palju või vähe. Kõlab nagu 70ndate AOR, milles põimuvad jahtrokk, volatiilne kergejäts ning kergelt jonkslev igapäevamelu. Sõita autoga mööda Tšiili Vaikse ookeaniga paralleelset kulgevat magistraali ning nautida seda ülevat tunnet. See kõlab ilmselt kolmiku lapsepõlve lemmikmusana, mille mõju ei ole aastatega kuhugi kadunud. Kõige rohkem jääbki "Radio Singles EP" puhul kõlama Potenciómetro oskus oma muusikalisi kiindumusi häbenemata välja mängida. See on nagu omaenda raadiojaam -- mitte algoritmide, TI või programmijuhtide koostatud pleilist, vaid kolm pala, mis peegeldavad üksnes bändi maitset ja uudishimu. Kes ei tahaks vahel ise sellist raadiot teha või seda juhtida? Potenciómetro teeb seda täiesti omadel tingimustel ning just seetõttu mõjub "Radio Singles EP" ühtaegu kerge kõrvalepõikena "Crema" kõrvale ja väga selge avaldusena selle kohta, kust see trio tegelikult tuleb ja mida ihaldab. 8.5 (8.5-9.0)