The Durutti Column -- Renascent (2026)

London/Bandcamp

• Art rock 
• Ambient rock 
• Baroque pop 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Chamber pop 
• Sophisti-pop 
• Alternative pop/rock 
• Ork-pop 
• Dream pop

Ikka ja jälle kostuvad somes küsimused kõige ülehinnatumate ja alahinnatumate puntide kohta...sealhulgas ka Manchesteri kui ühe kõige olulisema üleilmse muusikametropoli omade kohta. Viimasel juhul alahinnatute kategoorias on ikka ja jälle rõhutatud The Durutti Columni. Millestki see oneti kõneleb. 11-loolise albumi pealkiri osutab uuele tulemisele; arvestades, et Vini Reilly (VR) puhul - kes täna sai 73-aastaseks - ka neljateistkümne aastane paus eelmisest üllitisest on igal juhul märk omaette; kuivõrd vanal postpunkaril on olnud aega lausuda (ja vaikida) ligi pool sajandit, siis iga järgmise taiese puhul eeldatavasti on öelda mõtet vaid siis, kui tundmused, aeg ja vormistus kokku langevad. VR võib vabalt võrrelda ning isegi pidada (post)pungi Robert Frippiks, mis tähendab sulneid ja ludinal kulgevaid kitarrimustreid, mille emotiivne rõhuasetus teatud kunstilistele poosidele toetudes tõstab tema pundi eemale eelpoolmainitud stiilidest nii kavatsuslikkuses kui tundemeeles. Tõsi, seda võib hetkel nimetada - ning igati teenitult - toetumiseks unenäolise (pop)muusika poosidele, kuivõrd algusaegadel kujundas ta ise nimetatud helimustreid, millele õige pea lisasid kaalu šotlased Cocteau Twins ja The Blue Nile. Unenäolisus tähendab alati ärapöördumist, mõneti põgenemist reaalsusest, et kogeda paralleelset, ent teistsugust reaalsust; mis näiteks võib tulevikku ette ennustada. (Tulevik ei ole ju midagi enamat kui minevikku jäänud teatud võimalikkuste - mida on palju ning veelgi enam (sõltuvalt inimeste avatusest) - aktualiseerimine. Väljapaistvaid muusikud, sh VR, võib pidada kaasaegseteks alkeemikuteks, kellede tegevuse eeldused toetuvad teistsugusele reaalsusele, st asjade tajumise erinevatele eeldustele, mis lõppkokkuvõttes toodavad huvitavaid järelmeid. Kui jungilikult väljenduda, siis nende artistide psühhe loomuldasa koostisosaks on lisaks teadvustatud sfäärile ka rõhuasetus teadvustamata spektri avamiseks. Kuulates seda 41-minutilist taiest tuleb möönda, et VR koos Bruce Mitchelli, Keir Stewarti ning käputäie stuudiokülalistega laseb endast läbi varasemalt kahekümne seitsmel stuudioalbumil loodu, et sellest midagi eriliselt hõrku destilleerida uue kümnendi ajastuvaimu loomuldasa arvesse võttes. Ta möönab, et imetabase tuuma kuulub vaikus - ent ruumis ei ole absoluutset vaikust -, mis tasa ja targu looritab kuuldavat. Looritamine antud juhul tähendab ka kramplikkusest - nt šabloonide vältimisest - üle saamist, mida näiteks viimase Radioheadi stuudioalbumi kuulamisel hakkas natuke tüütama (mis vormiliselt oli sarnane). Kuigi eeldustelt kasinad, ei jää need lood miniatuurideks, vaid õitsevad lugudeks. Albumil on ka puhast kulda, ent need peab kuulaja sõltuvalt oma vaimuseisundist ise üles noppima. 9.0 (8.5-10)

[Teaser of the day] Miss Ueki - Circles 1.0

Beatismurder

• Electronic 
• Indietronica 
• Art pop
• DIY
• Plinkerpop 

Artist: Miss Ueki

Release: Shake Shake

Label: Beatismurder

Year: 2009

[Teaser of the day] Tuonela - In the vaults of radiation 02

• Electronic
• Avant-garde 
• Sound art
• Post-industrial
• Ambient drone 
• Experimentalism

Artist: Tuonela 

Release: In the vaults of radiation

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Stéphane Clor - ventil - αερισμός

• Microtonal
• Post-minimalism 
• Experimentalism
• Avant-garde 
• Electronic 
• Ambient drone 

Artist: Stéphane Clor

Release: Exarcheia - Εξάρχεια

Label: wabi-sabi tapes

Year: 2026

Moonphase -- Dark Assembly (2026)

Petroglyph

• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Spoken word 
• Electronic 
• Sound art 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Illbient

Moonphase'i 8-looline "Dark Assembly" on album, mis ei taotle pelgalt atmosfääri loomist, vaid ehitab kuulaja ümber omaette rituaalse, okultistliku heliruumi. Petroglyph Music-nimelise netiplaadifirma all ilmunud teos asetub korraga dark ambient'i, musique concrète'i, eksperimentaalelektroonika ja spoken word'i piirimaile, sidudes need orgaaniliseks tervikuks. Nimiloost avalugu haarab tähelepanu erakordse veenvusega. Shane Becki sugestiivne jutustus ei ole siin pelgalt sõnaline kiht, vaid võrdväärne instrument, mille ümber Øystein Q. Jørgensen - kes, muideks, on eelpoolmainitud viljaka plaadifirma üheks asutajaks - hoolitseb aeglaselt pulseeriva heliloome eest. Päris- ja tehishelide piire on teadlikult hägustatud -- looduslikud (vähemalt päris-) hääled, elektroonilised tekstuurid, praksuvad-prõksuvad murdosasekundid ning elektroakustilised resonantsid sulavad ühte nii loomuldasa, et kuulaja lakkab õigustatult peagi küsimast, kus üks lõpeb ja teine algab. (Mis ilmselt ongi ideaalhelindi üheks tunnuseks). Just selles sünteesis peitub albumi suurim tugevus. Becki narratiiv mõjub mütoloogilise sisekaemusena; avamata end üheselt, viitavad need inimese ja looduse ürgsele sidemele, rituaalidele, mälule ning sisemisele muutumisele. Druiidimotiiv mõjub sümbolina teadmistele, mis eksisteerivad väljaspool ratsionaalset maailma. Tema hääl juhatab kuulajat läbi piirsituatsionistlike seisundite -- ärkveloleku ja unenäo, materiaalse ja vaimse, teadvustatud ja varjulejääva, mineviku ja oleviku vahel. Narratiivid ei jutusta klassikalises mõttes lugusid, vaid kutsuvad esile kujutluspilte ja psühholoogilisi seisundeid, mille tähendus sünnib kuulaja enda teadvuses. Albumi emotsionaalne kõrgpunkt saabub loos "Slow Dance Of The Druid". Siin saavutavad Jørgenseni õhulised ämbientsed orkestratsioonid ja Becki meditatiivne deklamatsioon erakordse, teineteisse põimuva tasakaalu. Muusika ei taotle dramaatilist kulminatsiooni, vaid aeglast, peaaegu märkamatut transformatsiooni. Helid näivad keerlevat ümber kuulaja, puudutades kõige intiimsemaid hingekeeli ning tekitades tunde, nagu liiguks teadvus ringjalt valgusesse. Vaikne ekstaas, mis ei vaja valjuhäälseid žeste. "Dark Assembly" pakub eksperimentaalmuusika austajale nii tehnilist peenust kui emotsionaalset sügavust, tõestades, et tumeämbient peene helikunstiga mastis võib olla võrdväärselt emotiivne mistahes muusikaga. Need 29 minutit ei püüa subjekti vallutada agressiivse energia ning otseteed mööda, vaid meelitada ta aegamööda oma hämarasse, kuid kummaliselt lohutavasse maailma. 9.5 (9.0-10)

[Teaser of the day] Taylor Sage - Endlosschleife

• Electronic music 
• Plinkerpop
• IDM
• Ambient techno

Artist: Taylor Sage

Release: Inertia

Label: TB.Music/Bandcamp 

Year: 2012

[Teaser of the day] Sai - You Know Me

• Post-metal
• Art metal
• Post-rock
• Industrial metal
• Technical metal

Artist: Sai

Release: Though We Meet But Once

Label: Mahorka

Year: 2025

[Teaser of the day] Loopeeneck - Red

• Abstract
• Experimentalism
• Post-minimalism 
• Avant-garde 

Artist: Loopeeneck

Release: Asmus Paper

Label: Noise Margin 

Year: 2026

Devereaux/Crane/Schwartz -- Lomita (2026)

Plus Timbre

• Improvised music 
• EAI 
• Avant-garde 
• Free jazz 
• Experimentalism 
• Musique brut 
• Post-bop 
• Live session 
• Improvised noise

Netiplaadifirma Plus Timbre all üllitatud kahest pikast kompositsioonist koosnev 92 minutiline üllitis "Lomita" on heliline eksperiment, milles kohtuvad avangardistliku jätsu toorus ning samuti koemahladest nõretava elektroakustilise improvisatsiooni piire kõigutav aleatoorika. Ainuüksi plaadi visuaalne keel jutustab täpselt seda lugu, mida kõrvad muusikas tabavad veel enne kui põhjalikum pilk ümbrisele on heidetud: valgele lõuendile on piserdatud värvilaigud, kaootilised pintslitõmbed ning pihustatud varjundid peegeldavad juhuslikkuse ja organiseeritud kaose peent tasakaalu. Omakorda tähendab see seda, et albumi kõlamaailm ei toetu traditsioonilisele harmooniale ega rütmilisusele ega loo ülesehitusloogikale. Siin mõeldakse kogu kehaga -- impulsid on vabad ning need võivad tulla misiganes suunast. Kohati helid, mis põhinevad kitarril, bassil ja trummidel (aga ka salvestusruum nähtamatu elemendina) paisuvad inensiivseks - et mitte öelda - agressiivseks. "Lomita" (mis osutab California asulale, kus kolmik esmakordselt kohtus) sünnib hetkes -- sellal kui instrumendid reageerivad üksteisele kui ettearvamatud füüsikalised osakesed. Aga ka sellal kui nad üksteisele ei reageeri. Müra ja vaikuse vaheldumine võimaldatakse elektroakustiliste tekstuuride abil, kus akustilised pillihelid sulanduvad sujuvalt sagedusnihete ja digitaalsete mikrohelidega. Džässilikest elementidest on säilinud vaid vaba suhestumine ja absoluutne kohalolu, kuid struktuuri dikteerib juhus. Taiese visuaalil kujutatud kollased, lillad ja mustjad värvipiisad tähendavad helis plahvatavaid tämbreid ja struktuure – need on nagu ootamatud saksofonipursked (tõepoolest, vahel tundub, et kitarr imiteerib nimetatud puhkpilli) või osaliselt neeldunud impulssmürad, mis ilmuvad eikusagilt ja haihtuvad vaikusesse. Kolmik pakub kuulajale sügavalt intelligentset, samas ettearvamatut helimaastikku, mis nõuab täielikku süvenemist (kui sa ei süvene, siis varem või hiljem tuletab füüsiliselt meelde). Viimase kümne minuti vältel üllatatakse kuulajat standardiga selleks, et natuke gaasi lisada ja edasi rullida. See on suurepärane näide kaasaegsest vabaimprovisatsioonist, kus juhust kasutatakse kunstilise vahendina. Kuigi säherdust asja on tehtud ka varem, siis sellise muusika mõju ongi kunatine --mitte paberil või ekraanil väljendatuna, vaid vahetult ruumis ning kuularitest ja kõlaritest välja võnkudes. 9.0 (8.0-9.5)

Evergreen -- A Very Gradual Refinement (2026)

Treetrunk

• Ambient 
• Art music 
• Spiritual jazz 
• Electro-acoustic 
• New Age
• Post-classical 
• Ambient jazz 
• Contemporary classical

Kui Jon Shuemaker ning Thomas Park hakkavad koos muusikat tegema Evergreeni nime all, siis tulemuseks tõepoolest on igihaljas kergus džässist ja klassikalise muusika põhjaga kammermuusikast, millel ei ole kiiret kuhugi jõudmisega. „A Very Gradual Refinement” mõjub aeglaselt avaneva maastikuna, mille iga detail ilmub kuulaja ette juba tempot alandanuna. Kahe väga viljaka muusiku koostöös sündinud muusika toetub ämbiendi, spirituaalse jätsu ja kammerliku improvisatsiooni piirialadele, tunnetamata vajadust end ühegi žanri külge lõpuni siduda. Mainitud stiilid ühelt poolt on dialoogi pidamise aluseks, vabastamaks teadvustamata energiat erinevat kombinatoorikat kasutades, seda testides; selle veerand-, kolmveerand- ja pooltoone võimendades. Selle asemel voolab plaat loomuliku hingamisena, kus iga heli leiab oma koha. Mitte lihtsalt koha mittemidagiütleva aja- ja ruumifiksatsioonina, aga tõelise, võimalikest variantidest parima kohana, milles vaimne, psühhiline ning ruumiline korrapära käänduvad üksteisesse, st transformatiivseks, elujõust laetud tervikuks. Tandemi varasem eksperimentaalne taust ei ole kadunud, vaid sulandunud orgaaniliseks väljenduslaadiks. Kunagisest otsingulisusest on saanud seesmine rahu, milles improvisatsioon ei mõju demonstratiivselt, vaid orgaanilise osana terviku moodustamiseks. Flöödi ja teiste puhkpillide õhulised fraasid põimuvad harfi helendavate kõladega, luues peaaegu nähtamatu, ent pidevalt ilmneva tekstuuri. See on helikeel, mis ei nõua tähelepanu, vaid kutsub kuulajat endast osa saama, ehk koguni ennast selles tervikus peegeldama, st tunnetama. „A Very Gradual Refinement” õigustab oma pealkirja täielikult -- see on aeglane, kannatlik ja pidev selginemine. Plaat ei paku ei suuri kulminatsioone, dramaatilisi pöördeid ega eksperimentaalset provokatiivsust üleüldiselt, vaid usaldab väikeste nüansside teisenevat ja üle kanduvat jõudu. Just selles peitubki Evergreeni suurim võlu: nad loovad helimaailma, mis jääb kestma ka pärast viimase noodi vaibumist ning tõestab, et vahel sünnib kõige mõjuvam muusika just siis, kui kuhugi jõudmiseks ei ole vaja pedaali põhja suruda. Kohati meenub budistlik meeleolu ja meelelaad, kus eesmärgiks ei ole plaaniliselt (ja paaniliselt) kuhugi jõuda, vaid teekonnal olles täiustuda, saada paremaks kui eales varem. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Smooth Genestar - The Schlafwagen Requiem

cctrax

• Electronic music
• Ambient house
• Downtempo
• Cinematic 
• Nu jazz 
• Jazz house 

Artist: Smooth Genestar

Release: Last train downtown

Label: Cyan/cctrax

Year: 2017

[Teaser of the day] Ultrabase - Dubstep Illusions

Housefly

• Electronic music
• Dubstep
• Experimental electro

Artist: Ultrabase

Release: Dragon EP

Label: Housefly

Year: 2011

[Teaser of the day] TÝM ALSIPI - Speleofonie

• Electronic music
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Acousmatic music 
• Experimental electronica 

Artist: TÝM ALSIPI

Release: Elektroakustické skladby

Label: CS Industrial 1982-2010

Year: 1984/2026

[Teaser of the day] WANDERING DOG - Equinox

• Electronic music
• Conceptual 
• Progressive electronic 
• Fantasy music 
• Kosmische Musik 

Artist: WANDERING DOG

Release: Middle Of Nowhere

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Saya Akasegawa - I

• Electronic
• Harsh noise
• Otanoise 
• Avant-garde 
• Power electronics 
• Noisegrind
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 

Artist: Saya Akasegawa

Release: Bikkuri - Horror House

Label: MiMi

Year: 2026

[Teaser of the day] Bunshi - Loop 1

• Techno
• Electronic music
• Minimal techno
• Deep techno

Artist: Bunshi

Release: Deep Slow

Label: Soisloscerdos

Year: 2026

Blondo Connolly -- The Lost Rimini Tapes (2021)

Broque

• Italo disco 
• Dance pop 
• Post-disco 
• Electronic pop 
• Synth-rock
• Art rock 
• Dance rock

4-loolise taiese pulseerivad rütmid ja sekventsid moodustavad heliplatoo, millelt ei kostu kiirustamist ega pealetükkivust. Nende kohal hõljuvad atmosfäärilised, jääliustikelt tagasipeegelduva päikesevalguse helklemisena kaarduvad sünteetika ja orkestreeringud, vabalt meenutades ka kuuvalgust või varahommikuse mereõhu jahedust pärast pikka setti. Seaded on avarad ja nüansirohked, lastes elektroonilistel tekstuuridel hingata, kandes samal ajal edasi italodisko iseloomulikku romantilise teatri tunnet. Elektrikitarr siseneb elegantsiga: laialivalguv, kuid kontrollitud, lisades inimlikku, kergelt melanhoolset varjundit, häirimata sünteetilist kuma. See toimib pigem emotsionaalse kontrapunktina kui roki sissetungina (aga ka seda!), põimides sünte nii, et see laiendab helipaletti ja hoiab lugusid ikkagi masina juhituna. Aga masinlikkus nende 24 minuti vältel ilmneb viisil, kui süntesaatoreid ja rütmimasinaid sunnitakse loomuldasa masinlikkusest (osaliselt) loobuma emotsionaalse suursugususe ja sensuaalse atmosfääri kasuks. Nelja looga ei kesta see peomeeleolu kunagi üleliia; iga pala loob oma meeleolu, panustades samal ajal sidusasse Apenniinidele omasesse öisesse jutustusse. (Aga ka Chicago, San Francisco, Nizza ja Montréali ja muude kohtade öhe. Ka käesoleva artisti nimi vihjab mitte-itaalia juurtele). Konkreetsemalt projekt ammutab inspiratsiooni kaheksakümnendate alguse Aadria mere klubide helikeelest (legendaarne Rimini ja selle lokaalid). Italodisko oli transgressiivne stiil, mis võttis seitsmekümnendatest, et mõningaid elemente ja produtseerimisviise muuta, et uuel kujul kaheksakümnendaid määratleda. Ka käesolevalt õhkub veidi kosmilise disko vibratsiooni ning varahommikust niiskust Baleaaride rannikult. Seda elujõulisust, mis ei jää pidama ega saa lõpetatuks ühe kümnendi piires. 9.0 (9.0-9.5)

Mequetrefe -- Infraground (2018)

Camila/Bandcamp

• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Drone rock 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Trance rock 
• Alternative dance 
• Indie rock

Kuigi Mequetrefe ei ole tuntuim Hispaania kingapõrnitsemisega seotud bänd, siis igal juhul on neil kümnendi jooksul olnud öelda küll ja küll. (Vähe)tuntuse kohta osutab tõik, et kuigi album on üles laetud snoobide muusikaarvustusportaalis Rate Your Music, ei ole mitte keegi seda hinnanud. (Eks ma ise pean siis otsa lahti tegema). Eesliide "infra" pärineb latiinide keelest ja tähendab "allpool", "alamal", "nähtamatul". Selle põhjal võiks pealkiri osutada bändi kogemusele toetudes millelegi, mis on veel sügavamal kui underground -- nõnda varjatud ja marginaalne, et isegi põrandaalune tundub selle kõrval juba nähtav. Sellest johtuvalt võib isegi möönda trotslikkust välise suhtes -- bänd ei samastanud end isegi tollase põrandaaluse kultuuriga, vaid asus sellestki väljaspool või allpool. 7-loolisel taiesel on lugu "We Are the Mainstream", mis vaenab hipsterlust, moega kaasajooksmist ning peavooluks muutunud alternatiivkultuuri. Aga oluline on, mida punt ütleb ennekõike muusikaliselt; äsja nimetatud loos on muljetavaldavaid helilisi kanaliseerimisi, - võib ka öelda - liialdusi. Laulja manab veidra intonatsiooniga, mis ajapikku sulandub teiste instrumentide ja efektidega kokku. Hullumeelne käiamine, mis vabastab psühhedeelset energiat. Bänd mäletab alateadlikult, kuidas neid mustreid, seda sünergiat komponeerida. Kõige madalamatel hetkedel kumab spanjoolide muusikast nullindate väheviljastava Briti tantsuroki mõjusid, mille pealiskaudsus ning tüütus eei vääriks üldse märkimist; aga tuleb möönda, et Mequetrefe keerab sinna mõned tervitatavad vindid ikkagi juurde. Aga parimatel hetkedel pidurdatakse veidike ning sulandatakse kitarrid, elektroonika ning rütmid tumedamaks, raskesti hoovatavamaks psühhedeeliaks; misläbi meenutades pigem aega enne shoegaze'i sündi (kui meie vanemad olid veel noored; enamasti nooremad kui meie praegu), kui näiteks säherdune eellane nagu Spacemen 3 sulandas Sun Ra, Silver Apples'i, Angus MacLise'i, motoorse krautroki, Joe Meeki, Suicide'i mõjusid ümber nurga indirokki. Muusika, mis hetkiti tundus lõpuleviidamatu ning poolelijäetuna -- ning sellega oligi igati hästi. 8.5 (7.5-9.5)

[Teaser of the day] Rave Exorcist - Digital Theosis

• Electronic
• Experimentalism
• Post-industrial 
• Illbient
• Death industrial 
• Avant-garde 

Artist: Rave Exorcist

Release: Digital Theosis

Label: Militant Liturgy 

Year: 2026

[Teaser of the day] Ennaytch - Vinea discovers His Last Witch

• Abstract 
• Experimentalism 
• Electronic
• Ambient noise
• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 

Artist: Ennaytch

Release: Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen Of Perdition Volume Four: Mortem Principum, Mortem Regum

Label: Basement Corner Emissions

Year: 2026

[Teaser of the day] Stefano Grasso - Bambola - part 7

• Improvised music 
• Freeformfreakout 
• Musique brut 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimentalism

Artist: Stefano Grasso

Release: Bambola / Fontana

Label: Plus Timbre

Year: 2026

Cardiacs -- The Seaside (1984)

Alphabet/Bandcamp

• Pronk 
• Art punk 
• Glam punk 
• Post-punk 
• Zolo

Kuivõrd elu võib aeg-ajalt tunduda jubeda ning ülekohtusena, siis üks viis sellega kohanemiseks on omandada irooniline maailmavaade. Muusika puhul on see nii ja naa. Briti punt Cardiacs punnitab sellel 13-loolisel taiesel energiaga, mis kokkuvõttes tundub võltsina -- nagu keegi, kes naerab liiga kõvasti, liiga kaua ja vales kohas, et oni hingehaavu varjata ning mitte lahti rebestada. Kogeda nende 57 minuti vältel ooperlikku hüsteeriat, ülepingutatud rõõmu, paabulinnulikku karnevalilikkust, laskmata kunagi päriselt maha rahuneda. Selle närvilise, vaat et kompulsiiivse eufooria ajal näikse laiutavat tühjus ning hõredus selle egotripi ümber. See tühjus on säherdune, justkui oleks kuulaja jalge all pilt, mis imiteerib auku ja selle all laiuvat põhjatust. Mingisugune simulaakrum, mis ei ole ei liha ega kala. See vale naer on tegelikult üks Cardiacsi tuumikuid -- nad ei mängi kunagi tõsiselt ega autentselt tavapärases rokk- ja punkmuusika mõttes. Isegi kui mõtestada äraspidiselt: isegi kui Tim Smith jt ei püüdnud oma “päris-mina” peita, vaid põrutasid kuulajale õkva näkku, ainult et moonutatud ja võimendatud kujul, kõlab see paraku tihedalt ja väsitavalt. Isegi mõeldavad valemid - Queen kohtub Kissiga kohtub Uriah Heepiga - on tüütud. Üks energia, üks bänd, üks egotripp -- lihtsalt väikeste muutuste ning nihestustega, mis kuulaja teadvuses paratamatult nivelleeritakse. See on jälle see koht, kus britid võrreldes oma USA vastetega (James Chance and the Contortions) selgelt alla jäävad. 6.0 (5.5-6.5)

[Teaser of the day] Blondo Connolly - Autostrada 14

Broque

• Disco pop
• Electronic music
• Synth-rock
• Italo disco
• Post-disco

Artist: Blondo Connolly

Release: The Lost Rimini Tapes

Label: Broque

Year: 2021

[Teaser of the day] experiMENTALien - Oscillapse

• Post-industrial 
• Electronic 
• Experimentalism
• Reductionism
• Musique brut
• Microtonal 
• Ambient drone
• Avant-garde
• Micronoise 

Artist: experiMENTALien

Release: Nine Triads

Label: Attenuation Circuit 

Year: 2026

[Teaser of the day] Moonphase - Shimmering Of The Veil

• Electronic
• Experimentalism
• Dark ambient 
• Sound art
• Spoken word 
• Ambient drone
• Avant-garde 

Artist: Moonphase

Release: Dark Assembly

Label: Petroglyph Music 

Year: 2026

CLOUDWARMER -- I Know the World Reasonably Well and Am Right About Everything (2026)

blocSonic/Bandcamp

• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Art music 
• Ethnotronica 
• Plunderphonics 
• Trip-hop 
• Hauntology 
• Downtempo 
• Electronic 
• Indietronica 
• Experimentalism 
• Ambient pop 
• Psychedelic 
• Breaks 
• Cinematic

Minus tekitab sellele 20-loolisele albumile lähenemine pinget juba teadmatuse tõttu, et kas peaksin projekti nime kirjutama ainult suurte tähtedega või võiksin ka kasutada väikeseid. CLOUDWARMER (olgu nii!) kahtlemata ongi njuujorklase Eddie Palmeri (EP) projektidest kõige paremini sünteesinud tema teadvustamatuid sisaldisi: tema mõtteid, tundeid ja kujutisi, mis on välja ujunud ta alateadvusest. Ta teatavasti alustas koos Brett Zehneriga projekti The Fucked Up Beat (koostöö jätkus ka käesoleva projekti esimestel taiestel) ning paralleelselt jooksutab ta projekti Fields Ohio koos Christine Annarinoga. Mõtlesin korraks, et kauges tulevikus, kui nii looja kui ka praegused kuulajad (ja ka mittekuulajad) on juba teisele poole läinud, olen raudpolt kindel, et käesolevad 87 minutit kõlavad ka kunati tulevikus värske ja aktuaalsena; ei ole ju teist võimalust, kuivõrd sellesse muusikasse on delikaatne pinge ja peen protest sisse kätketud (loomulikuks eelduseks on normaalne helindamine). Üheks EP kõige iseloomulikumaks omaduseks on kummituslikkus, kuid kummituslikkus on seesugune omadus, missugune sõltumata sellest, kui industrialiseeritud või tsiviliseeritud ühiskond on, siis surmaga seotud tundmused, ootused, assotsiatsioonid ning teadmatus kõige tipuks kerkivad ühel või teisel viisil niikuinii esile. Eks EP ujutabki meid kuulajaid üle teadvustamata protsessidega, mistõttu meie asi kuulajatena on selle informatsiooniga kohaneda -- kohanemata kurjast vaimust vaevatuks jäädes või siis sellega samastudes ehk teisisõnu hulluda rohkemal või vähemal määral. Oluline on siiski vabastada kuulajas psüühilist energiat, aga tuleb ka arvestada, et EP muusika on tegelikult tema suhe ja dialoog ülejäänud kollektiivse psühhega -- eeskätt selle teadvuse problemaatilise osaga, mis teadvuse ja teadmatuse osas on jäänud ähvardavalt kookonisse pidama. Ühes väga a(s)jakohases teleseriaalis püüdsid eriagendid Mulder ja Scully ühiskondliku ängi juurteni välja murda. Juurteni võib jõuda, aga juurte pesas peituv mürk, energia, eluvormid; aga ka paljastuv uus muster, võivad asjaosaliste nägemist, vaatenurka ja järeldusi taas (radikaalselt) muuta. Võib-olla otsime midagi, mida ei eksisteeri üleüldse. Või on otsustatud nõnda, et inimkond sellest ei saa kunagi teadlikuks. Loo "Living City Survival Kit" algusosas (ning hiljem ka lõpuosas) korrutab naiskodanik, et "they must change", aga see muutumine ülejäänud tsivilisatsiooni teadvusega dialoogi pidades on ju lõpmatu protsess, mis niikuinii ei peegelda mitte niivõrd tõde kui võimusuhteid. Mõistmiskoormust taustsüsteemide muutumise kaudu lisab ka looja enda valikute muutumine. Kui algusaegade valdava plunderphonics-esteetika osakaal on ajapikku ilmselt vähenenud -- mis vahekorras käesoleval albumil see on säetud, ei oska öelda; protsentuaalne väljatoomine komakohaga ei ole ka kõige põletavam küsimus siinkohal. Eks seegi, et EP on olnud aktiivne ligi 15 aastat, annab tunnistust osutatud dialoogist ning selle käigus vabanenud ja vabanevast psühhilisest energiast. Suurepärane ju, et EP energia ei ole vaibunud. Nii et -- võtame lihtsalt, püüame omi probleeme jõudumööda lahendada, ning nautida vahele selle albumi tekitatud meeliülendavaid vaibe. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Pirate Tapes - An Endlessly Sonic Ecstasy

Le Colibri Nécrophile

• Electronic 
• Experimentalism
• Drone
• Psycho-acoustic 
• Post-psychedelic 
• Avant-garde 

Artist: Pirate Tapes

Release: POP Of The POT

Label: Le Colibri Nécrophile 

Year: 2025

[Teaser of the day] Stefano Balice - tu fai il guinness

MAV [0kbps] Records

• Electronic music
• Lo-fi
• Radiophonic art
• Experimentalism
• Improvised music
• DIY
• Avant-garde 

Artist: Stefano Balice

Release: isterondeath

Label: MAV [0kbps] Records

Year: 2013

[Teaser of the day] nula.cc - protoplasm

• Avant-garde 
• Electronic music 
• Musique concrète
• Post-minimalism
• Reductionism
• Acousmatic music 
• Experimentalism

Artist: nula.cc

Release: from a book of silent stories

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2026

Dinastia -- Visuales (2012)

Cabaña Discos

• Synth-punk 
• Avant-rock 
• Minimal synth 
• Easy listening 
• Zolo 
• Art rock 
• New Wave
• DIY

Juhul kui albumi pealkiri vihjab otse nägemisaistingule, siis võiks ju eeldada, et helikeel püüab visuaalsust teatud efektide ja struktuuridega imiteerida. Sõnal "visuaalne" on siin kandev roll -- rütmimasinate subliimsed muutused ja heliefektide rohke kasutus viivad kuulaja elektroonilisest pungist avangardistliku elektrorokini ning veelgi kaugemale. Argentiina pundi muusika on oma eeldustelt küll suhteliselt minimalistlik, ent kasvatab karkassi ümber üllatavalt jõulise kihi. Näiteks loos "A San Martin" rõhutavad seda kontrasti kaunikõlalised, justkui poognaga tõmmatud kitarrid kriipivate sündialgoritmide kohal. Lugusid läbides võib kuulaja tajudes muutuda ka albumi žanriline fookus: kuulates pala „Catering“, torkab silma pungiliku energia lahustumine peaaegu et meeleolumuusikaks. Järgnev „Goonies“ kinnitab seda suunda veelgi, jõudes oma kõlalt suisa exotica- ja tiki-muusikani (ning seeläbi lähenedes kõveraid teid pidi hüpnagoogilise popi veerele). Teose meloodiatest tõuseb kõige teravamalt esile juba eelpoolmainitud lugu „A San Martín“, kus meloodiaregistrites pendeldamisega manipuleeritakse enim kuulajat -- tajudes seda kas madalaima või siis hoopis popmuusikalise apoteoosina. Pungiliku energia lahustumine lounge- või tiki-tundlikkuseks on käesoleva puhul eriti põnev nihe. See tekitab kerget troopilist mahajahtumist ehk kerget psühhedeelset peapööritust efektidest küllastatud süntesaatoripungis: agressiivne minimal synth ei jää kinni külma keldri-esteetikasse, vaid nihkub Lõuna-Ameerika puntidele omasesse, veidi iroonilisse ja ebamaisesse retrofuturismi. Vabalt võiks Dinastia ja selle liikmed luua kestva dünastia. Või on nad osa sellest loomingulisest puhangust, mis algas ansambliga The Stranglers -- kes ei olnud kunagi punk, ent lõi paralleelselt punkliikumisega agressiivselt sütitava energia. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Floating Mind - Help Yourself

MonoKraK

• Electronic music
• Ambient electro 
• Acid electro
• Progressive electronic 
• Tech-electro
• Deep electro 

Artist: Floating Mind

Release: Slow Liquid

Label: MonoKraK

Year: 2026

[Teaser of the day] Leonardo Pinto - Não tens aí o teu amigo?

• Post-hardcore
• Noise rock
• Avant-rock 

Artist: Leonardo Pinto

Release: Olha, também sabes acompanhar a Amália!

Label: MiMi

Year: 2026

[Teaser of the day] Kalli Talonpoika - Tühjus

• Punk rock
• Hardcore

Artist: Kalli Talonpoika

Release: Kuidas me saame üle vee?

Label: Degenerate Underground 

Year: 2026

Elvii Marten -- Playtenth (2026)

Enoughrecords

• Jungle 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Breakbeat 
• Drum and bass

Looming ei küsi lõpetatuse ega poolelioleku järele. See ei püüdle sihiteadlikult kulminatsiooni poole ega mõtle poolelijäämisele -- see lihtsalt on. Oma olemuselt ja iseloomult aus teos on üksildane, eksisteerides ennekõike oma loojale. Ent loojal - tean nii omast kui teiste käest - võivad tekkida kahtlused nii lõpetatuse kui tehniliste valikute osas. 7-loolisel albumil "Playtenth" ei ole kohta ei naturaalpillidele ega tuttavaks saanud elektroakustilistele improvisatsioonidele. Samuti ei ole kohta jätsule ega müramuusikale. On vaid elektrooniline trumm, bass ja puhas rütmiline modulatsioon. Trummi ja bassi rütmimustrid ning nende rohkem või vähem nihkes pinnas juhatavad kuulaja trummi ja bassi varasemale, tooremale ja mängulisemale pinnale – jungle’i ja breakbeat’i kaja- ja murdepunktide manu. Mis samas osutab sellele, et Elvii Marten ei ehita neist rütmidest teadlikult tantsusaali hümne ega funktsionaalset klubimuusikat. Tema kätes muutuvad murdrütmid arhitektuurseks labürindiks ja sageduste rägastikuks, millest läbi kaevumiseks tuleb seda tunnetada, st haaravalt mõtestada. Rütmigeneraatorid ja bassisagedused ei toimi siin liikumapaneva jõu, vaid ruumi moodustavate seintena. Nende tihedatest rütmirägastikest kumab aeg-ajalt läbi vaid õrnu, peaaegu nähtamatuid ämbientseid viipeid -- helilisi fantoome, mis tekitavad sekundiks illusiooni meloodiast või atmosfäärist, enne kui need taas perkussiivse modulatsiooni alla maetakse. (Aga mitte kauaks). See on plaat, mis ei ürita midagi tõestada ega kuskile jõuda, ometi on see radikaalne, st juurteni ulatuv, ilmutus. See registreerib rütmi eksistentsi tema kõige puhtamas ja üksildasemas vormis: impulss, kordus, nihe ja vaikus impulsside vahel. Leedu (esi)eksperimentaator näitab Elvii Marteni kehastuses, et alguspunkti tagasitulek ei ole taandareng, vaid julgus vaadata otsa rütmimassiivi mõneti kõige algelisemale tuumale. Või vähemalt noile hetkile, kui kõik kusagilt - taas nullpunkti lähistelt - pihta hakkas. Tulemuseks on dekonstrueeritud, ent hüpnootiline; hüplev, ent sügavalt meditatiivne rütmiuuring. 9.0 (8.0-9.5)

Maalem Aziz Arradi -- Gnawa Lila Vol.2 (2026)

Ayan

• World music 
• Gnawa 
• Ethnic music 
• Improvised music 
• Ritual music 
• Psychedelic 
• World fusion

1968. aastal Marrakechis sündinud Aziz Arradi - tuntud ka kui Aziz “Rasta” - on Lõuna-Maroko sügavates vaimsetes ja muusikalistes traditsioonides juurdunud gnawa maâlem ehk meister. Medinas üles kasvanud ja juba varasest east alates sukeldus ta gnawa kultuuri helidesse ja rituaalidesse. Ta sai lapsepõlves mqadima juhendamisel initsiatsiooni, astudes mitte ainult muusikalisele, vaid ka vaimsele teele. Liladel ehk öistel tseremooniatel osalemisega õppis ta gnawa praktika sümboolseid, rütmilisi ja tervendavaid mõõtmeid, algul qraqebi - orjade ahelate kõlinat meenutavad metallist kastanjetid annavad tugeva, meetrilise rütmi - ja hiljem guembri - kolmekeelne bassikitarri meenutav nahaga kaetud keelpill - kaudu. Teismelisena harjutas ta Marrakechis koos tuntud vanematega, sealhulgas lugupeetud Maâlem Samiga, esinedes ja õppides traditsioonilistes ringkondades. See praktiline edasiandmine kujundas tema võimsa rütmitaju ja sügava arusaama transipõhisest esinemisest. Hiljem jätkas ta oma kunstilist arengut Maâlem Abdeltif el sidi Amara käe all, lihvides oma rolli nii guembri mängija kui ka solistina, kehtestades end täieõigusliku maâlemina, kes on võimeline juhtima tseremooniaid ja ansambleid. Aastatega on Aziz Aradi navigeerinud traditsiooni ja modernsuse vahel, panustades projektidesse, mis toovad gnawa muusika laiema publiku ette, jäädes samal ajal selle rituaalsetele alustele toetunuks. Tema stiil peegeldab Marrakechi koolkonna intensiivsust ja löökpillienergiat. Tänapäeval on ta pühendunud teadmiste edasiandmisele, andes need edasi noorematele põlvkondadele ja säilitades gnawa kultuuri elavat pärandit. Kuulaja võib nende nelja loo vältel nautida sügavaid rituaalseid juuri toore rütmilise jõuga. Tema kõlapilti juhib guembri hüpnootiline pulss, transsi tekitavad gruuvid ja Marrakechi koolkonna löökpillide intensiivsus. Autentne, minimalistlik ja võimas muusika paikneb rituaali, gruuvi ja globaalse põletusahju - jätsu, etnomuusika ning improvisatoorse muusika - ristumiskohas. Kuivõrd gnawa näol on tegu rikkaliku muusikalise ja rituaalse traditsiooniga, mis ühendab Lääne-Aafrika juuri, sufismi, berberi elemente ja islamit, siis 2019. aastal kanti see UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Gnawa rahvas pärineb peamiselt Sahara-aluse Aafrika (Saheli piirkonna) orjadest ja nende järeltulijatest, kes toodi Marokosse alates 11.–12. sajandist, mis intensiivistus 15.–17. sajandil. Orjakaubandus kulges läbi Sahara kõrbe, ning peamisteks keskusteks kujunesid Marrakech ja Mogador. Nad säilitasid oma aafrikalikud uskumused (animism, vaimude kultus), ühendades need islamiga, eriti sufismiga. Gnawa sünkretistlik kultuur ehk aafrikalikud elemendid (rütmid, tants, vaimud) sulanduvad moslemi araabia ja berberi mõjudega. Näiteks siin mehed huilgavad ja jauravad viisil, justkui hüljanuks aegruumi! Nende viis minutit vähem kui kaks tundi kestva sessiooni vältel võib kogeda artistide ekstasi, transsi, intensiivsust kui ka mahajahtumist. Kuivõrd eelnevalt kirjeldatut arvesse võtta, siis kuulmekäikudesse paisuvaga samavõrd oluline on ka nägemisimpulssi ergutavad (ring)tantsud ja soolotantsud, instrumentidele lähenemine ja mängimine ning publiku reaktsioonid. Võimas! 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Enzui - Fran Newtake

• Electronic music 
• Breaks
• Ambient pop
• Chilltronica 

Artist: Enzui

Release: Omiyage

Label: MiMi 

Year: 2026

[Teaser of the day] Tunist Dasa - Porcelain

• Minimal techno
• Electronic music
• Techno

Artist: Tunist Dasa

Release: Sanatorium

Label: pragmat

Year: 2026

[Teaser of the day] CLOUDWARMER - The Future You Planned For Is No Longer An Option

• Electronic
• Breaks
• Hauntology
• Experimental pop 
• Cinematic 
• Sampledelic
• Spoken word 
• Downtempo
• Art pop 

Artist: CLOUDWARMER 

Release: I Know the World Reasonably Well and Am Right About Everything

Label: blocSonic/Bandcamp

Year: 2026

[Teaser of the day] Despite Fellows - Nothing Else To Do

Jamendo

• C86
• Indie pop/rock
• Paisley Underground
• Jangle pop
• Alternative pop/rock 

Artist: Despite Fellows

Release: You Left Me For A Star

Label: Jamendo

Year: 2009

[Teaser of the day] 藤田建次 - Parallel lines 光のあいだ

• DIY
• New Weird Japan
• Lo-fi 
• Free folk

Artist: 藤田建次

Release: VA - A Perfect Sky 晴れの日 - The Tiny Luminous

Label: 15min

Year: 2026

[Teaser of the day] Suede Jacket - Many Ropes

• Art pop 
• Indie rock
• DIY
• Alternative rock 
• Psychedelic 

Artist: Suede Jacket

Release: Suede Jacket

Label: Giant Manilow

Year: 2013

Erasers -- Summer (2010)

Bandcamp

• Drone pop 
• Indietronica 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• DIY 
• Post-minimalism 
• New Weird Australia 
• Indie pop 
• Free folk 
• Dream pop

Mida suveks ikka tarvis on kui mitte minimalistlikku energia kulutamise plaani pluss kaunist naishäält droonivate orelite ja mõtlike kidraakordidega. Kolmas kompositsioon algab hoopis pioneerliku marsitrummeldamise saatel, arenedes kaemuslikuks psühhedeeliaks. Säherdune muusika võib olla vägagi väljapaistev ja kütkestav; parimaks näiteks soovitan kuulata Christy Ruschmeyeri ehk Betelmire'i kaht albumit aastatest 2006 ja 2008. Ei ole ju paljut vaja, kui leida tasakaal minimalismi ja muutlike popstruktuuride esitlemise vahel, mille ühendavaks lüliks on sisendusjõuline sensuaalne naisvokaal. Muusikaajalooliselt ulatub säherduse muusikatraditsiooni viljelemine pop- ja avangardmuusika piirimaile -- alates La Monte Youngi kureeritud The Theatre of Eternal Music-nimelisest kollektiivist välja kasvanud Velvet Underground'ist ja John Cale'ist ning teisalt Silver Apples'ist Spacemen 3, The Field Mice'i, Stereolabi ning Natural Snow Buildings'ini välja. Kuivõrd ka käesolev 19-minutiline taies on seotud New Weird-liikumisega - vähemalt New Weird Australia kogumikega seonduvalt -, siis droonivad helid tõusid taas rohkem esiplaanile nullindatel. Seda iseäranis USAs (kõige ilmekamalt Fursaxa, Charalambides ning ka Phil Elverumi tegemised) ja Soomes (nn metsafolk Kemialliset Ystäväti ning Lau Nauga eesotsas). Nii et nautigem seda pealtnäha lihtsat taiest, mis ei kiirusta selles mõistatusi täis ilmaruumis. Võib-olla see koguni vihjab, et mida vähem siin tõmmelda, seda parem on. Nii endale kui ka teistele. 8.5 (8.0-9.0)

Teen Daze -- Splashes Of Colour (2025)

Bandcamp

• Chillwave 
• Balearic Beat 
• Organic electronica 
• Chilltronica 
• Electronic pop 
• Glo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave

Selleks, et mõista chillwave'i jõudmist (või naasmist) baleaarsesse ulmailma, tasub chillwave'i trajektoori lahata individuatsiooni, projektsioonide ja sünteesi vaatenurkade kaudu. Kahtlemata alg(eli)ne chillwave oli keldris ja magamistoassündinud kajades, lindisahinates ja tuhmides sünteesaatorikihtides. Ariel Pink oli fenomen, kelle muusikat kirjeldati eristamatu kõlapildina -- milles sulasid üheks instrumendid, stiilid ning mõjud. See võis olla ka subjektiivse mälu projektsioon -- igatsus kaheksakümnendate lapsepõlve suvede, varjude, veekogude ja VHS-kassettide järele, mis unistustes ilmselgelt muutusid vastavalt veelgi rohelisemaks, sinisemaks ja värvilisemaks. Teisisõnu -- distantsilt kostuv hüpnootiline kaja, kus teadvus püüdis põgeneda analoognostalgiasse. Mingist hetkest need projektsioonid integreerusid reaalse, füüsilise maailmaga. Ning baleaarne helikeel oli füüsiliselt olemas -- soe, helge ning sillerdav. Kahtlemata sellel 4-loolisel helispektrid on toimunud avanemine: tuhmid sagedused on asendunud kõrgprodutseeritud helguse, eksaktsete rütmide, paitavate kitarriliinide ning voolavate 4/4 taktis downtempolike rütmidega. Veelgi enam -- ookeani veed ongi siin kanalite perifeersetel lainepikkustel loksumas. Kuulajana kujutle manu ka päikesetõusu ja -loojangu imetabasust, mistõttu saabki teoks esialgsest tšillveivilikust unistusest ja psühholoogilisest kaemusest lahti rullunud ning baleaaria reaalsuseks vormunud tervik. Ideeliselt ette hooldatud, et erinevuse ja ebatäiuse põhjal teadvustamata energiaga aktualiseerida tervikuks rullumine. Aga sellel tervikul ringina puudub algus- ja lõpp-punkt, mistõttu liikumine ei ole lõppenud. Imselt ka Jamison Isaaki saaga jätkub. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Origami Repetika - Steel Wool

sub65 media

• Alternative pop
• Indie pop
• Glam pop
• Shoegazing
• Lobit 

Artist: Origami Repetika 

Release: Night of the Jaguar

Label: sub65 media 

Year: 2019

[Teaser of the day] Gintas K - omnium The Fourth Policeman - 3

• Electronic music
• Avant-garde
• Abstract
• Experimental electronica 
• Microsound
• Avant-electronica 
• Micronoise 
• Experimentalism

Artist: Gintas K

Release: The Third Policeman

Label: Attenuation Circuit 

Year: 2025

[Teaser of the day] Kreemikast - Pane bassi juurde!

• Electronic music
• Digital hardcore
• Breakcore
• Comedy pop

Artist: Kreemikast

Release: Õnn ja Rõõm

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Old Europe - Lower Danube Acid

sub65 media 

• Electronic music
• Lobit
• Synth-funk
• Electro pop
• Ambient

Artist: Old Europe

Release: Kurgan Jack

Label: sub65 media

Year: 2019

[Teaser of the day] Viscera - Shards

Archive

• Experimentalism 
• Avant-garde
• Electro-acoustic 
• Contemporary classical
• Art music 

Artist: Viscera

Release: A Whole Universe Of Horror Movies

Label: Hal McGee

Year: 1984

Internal Fusion -- Conte de la pensée dernière (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Avant-garde 
• Drone 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Ambient 
• World music 
• Ritual ambient 
• Experimentalism

Internal Fusioni ehk prantslase Eric Latteux' album "Conte de la pensée dernière" (Ivo Petrovi kureeritud Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all) on inspireeritud Edgar Hilsenrathi sama nime kandvast raamatust. Album katab seitse peatükki sellest raamatust, mis on pigem muinasjutu- või allegooriakeskne kui tavapärane jutustus. Bretooni stiil on tekstuuririkas, atmosfääriline ja kaemuslik -- kihistatud helimaastikud tugevate Lähis-Ida (araabia) motiividega, mis tekitavad laiendatud ruumi kuulaja ümber. See on eksperimentaalne ämbient orientaalses stiilis, segatuna kohaliku folgiga - nii keelpillide pinin kui ka trummide kolin on siin kuulda, nagu ka kerged moonutused nii ühest kui teisest, lisades seeläbi juurde ka elektroakustilisi monkokroomseid värvinguid ja varje. Aga kõik see kõlab ning võimendub müstilises - et mitte öelda - pühas ruumis, kus ajamääratlus kui inimlikust tajust võrsunud instrument taandub. Sedalaadi muusika tõttu ei pääse mööda võrdlustest nii Jerusalem In My Hearti, Sam Shalabi kui ka Muslimgauze'iga. Neist igaühega sarnaseid rõhuasetusi võib 58 minuti vältel kuulda. Ka Coil lisandub võrdlusse tänu fokusseeritud kinnisideelisusele ja rituaalalkeemilisele lähenemisele. Coil oli täis okultset, seksuaalset, surma- ja transformatsiooni-teemat, kasutades industriaal- ja droonmuusikat, eksperimentaalelektroonikat, folki ning subliimset helikujundust narratiivse maagia loomiseks. Internal Fusioni album on heliline tõlgendus, rituaalne teekond läbi küla, kõrbe ja viimase mõtte. Mõlemad on meisterlikud atmosfääri- ja meeleolukunstnikud, kes loovad eksklusiivseid, hüpnootilisi maailmu. See annab võimaluse tuua sisse idamaiseid helivärve: peeneid perkussioonimustreid, resoneerivaid droonhelisid, nüansirohkeid keelpilli keeltel kitkumisi ning kergelt orkestreeritud tekstuure, mis meenutavad traditsioonilist muusikat, kuid on sulatatud eksperimentaalsetesse kihistustesse. 9.0 (9.0-9.5)

Kiwanoid -- Ghost Nonius (2026)

Glitch Please/Bandcamp 

• Experimental techno
• IDM 
• Electronic music 
• Avant-techno

Kiwanoidi uusvana muusika - produtseeritud kümnendate hakul - on aktuaalne ka poolteist kümnendit hiljem. Kui mingi asi on aktualiseeritud, siis järgmine küsimus võiks olla: kas see teguviis oli õigustatud; võib ju küsida, et kas asi ei ole mitte vananenud?; kas selle võtted-mõtted kõlavad jätkuvalt kohaselt? Mitte igat asja ei ole ju mõtet aktualiseerida, on ju vastav ütluski: ära torgi sitta, muidu hakkab haisema. Kiwanoid on produtseerinud uut muusikat neli üllitist järjest viimase viie aasta jooksul, ent käesolev juurikana heidab valgust retrospektiivselt tuleviku suunas. Šamanistlik (tehno)tootem on juba sellesse sisse kätketud, andes asjale intensiivsuse ja suuna, aga ka talle ainuomase vaibi, milles on nii klaustrofoobiat kui tehisavarust. Tehisavarus aga on tinglik, st düstoopilise simulaakrumi sarnast. Masinad siin stimuleerivad oma terasest gliiarakke, närvilõpmetesse suunatakse erineva intensiivsusega elektrilööke, vooluringid õkva ja aina keeravad tuure manu. Kiwanoid plaadikuulamisõhtul mainis, et albumi produtseerimise ajal oli ta tugevalt mõjutatud reduktsionismist -- tahtes väljutada muusikast sellele iseloomulikud jooned (meloodiad ja harmooniad); aga võib-olla paratamatuks jääb, et meloodia- ja harmooniaalged jätkuvalt kõnelevad muusikas -- diskreetselt, varjule hoidvalt, ehk koguni monoloogiliselt (iseenda nutikatest eeldustest ja valendikus viibimisest sünnivad uued vaimusünnitised). Hullude professorite olemaolu on tervitatav! Paelub see, et Kiwanoidi loomingus ei ole industriaalne tumedus kunagi nihilistlik. Vastupidi -- isegi kõige abrasiivsemates helides on tajuda iseäralikku soojust. Või vähemalt -- kaose fraktaalid organiseeruvad korraks. Ta laseb neil mühada nagu looduse stiihial vähemtuntaval ja varjulejäävamal tasandil. Kui klassikaline industriaalmuusika kujutab masinat sageli inimese vaenlasena (millele ilmselt võiks sepavasaraga äiata), siis Kiwanoid laseb masinal muutuda metsavaimuks. Digitaalne substants ei ole tema maailmas steriilne, vaid vägagi orgaaniliselt matsuv (orgaaniline ei samastu siin analoogsega täpselt samamoodi nagu plaadiümbrisel kujutatu ei samastu tagantvaates Raffaello-päise teletupsuga). 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Ultimate Tourist - Lain

• Twee pop
• Folk indie
• Singer-songwriter 
• Indie pop
• Alternative pop
• Indie folk

Artist: Ultimate Tourist

Release: We Are The 28th - Volume 116

Label: We Are The 28th/Bandcamp 

Year: 2026

Teague Cullen -- Cat Eating Crickets (2006)

Urban Sprawl

• Anti-folk 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• DIY 
• Psychedelic 
• Singer-songwriter 
• Vaudeville 
• Oompah-oompah 
• Music Hall 
• Acid rock

Kuulasin kõigepealt Teague Cullen'i varast "Wire and Glass" EP-d aastast 2002. See oli minimalistlik kitarridega sketšimine, ilma laulu ning eriliste struktuurimuutusteta. Kodukootud lo-fi ja trotsifolk reaktsioonina lihvitud stuudiotööstuse või kuidas-peaks muusikat-tegema enesepaitusele ja -õigustusele, rakendades lihtsalt toorest tahet. DIY-loojana ta ei eelda ideaalseid tingimusi ega perfektset tehnoloogiat. Ta haarab akustilise kitarri, mürase mikrofoni ning orelite ja kellamängu järele, muutes närvilise tundlikkuse otsekoheseks helikeeleks. "Cat Eating Crickets“ (ilmunud samuti Urban Sprawl Recordsi all) tähistab TC muusikalises käekirjas otsustavat murdepunkti. Kui „Wire and Glass“ oli veel väga otsekohene, toore energiaga lo-fi plõnnimine, siis nende 22 minuti vältel ta katsetab laiendatud tekstuuride ning psühhedeelse kompositsiooniga. Kohati on see jantlik, justkui 19. sajandi perioodi ajaaugust välja karanud. Vodevill ja burlesk, kabaree ja laadamelu takkaotsa. Muidugi tuleb arvesse võtta, et see umpa-umpa on kaasaegse inimese visandatud. Kui Amerikaana võib vahel takerduda liigsesse tõsidusse johtuvalt ikkagi puritaansest traditsioonist ning vastanduv folk omakorda pelka küünilisse poosi, siis säherdune vodevillilik kõrvalekalle annab asjale kentsaka, eneseiroonilise ja mängulise mõõtme. Muretu umpa-umpa ja enamasti kummastava lüürika kontrast tekitab mõnusa pinge. Sellist asja on vahelduseks vägagi tore kuulata; omal ajal ju Blur olulise ansamblina nii teisel, kolmandal kui neljandal albumil flirtis sellega. (The Kinks kahtlemata oli varasemast mõjukas punt). Kassi, kes õgib kilke, saabki vaadelda otsekui silda ja eksperimentaalset laborit enne Foot Oxi sündi, millega TC saavutas laiemat kõlapinda. (Debüüdikas "Songs For Sam Oliphant" ilmus juba 2007. aasta jaanuaris). 8.0 (7.0-9.0)

[Teaser of the day] i am a freak - Increased infrared radiation emissions

Archive

• Electronic music
• Experimental electronica
• Progressive electronic
• Kosmische Musik 
• Sound poetry 
• Avant-electronica 

Artist: i am a freak

Release: A Feçund Plasma

Label: Archive

Year: 2015

[Teaser of the day] PSYWARFARE - F I L T H 3

• Power electronics
• Avant-garde 
• Noise music
• Experimentalism
• Psycho-acoustic
• Micronoise 
• Abstract 

Artist: PSYWARFARE

Release: F I L T H (physical on NotF)

Label: Gates Of Hypnos

Year: 2026

[Teaser of the day] Gliese 614 - Control Freak

Jerky Oats

• Rhythmic noise
• Electronic music
• Power electronics 
• Digital hardcore

Artist: Gliese 614

Release: Second Thought / Gliese 614 -- Too Late/Surrealism

Label: Jerky Oats

Year: 2011

[Teaser of the day] Tuonela - Pork Door

Petroglyph

• Abstract 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Micronoise
• Lowercase
• Acousmatic music 
• Experimentalism
• Microsound

Artist: Tuonela

Release: Set the captives free

Label: Petroglyph Music

Year: 2013

Qaribou -- Mu Korteris on Gaasileke (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• Slacker rock 
• DIY 
• Noise pop 
• Psychedelic 
• Indie punk

Kui mõelda kingapõrnitsejatele, siis stiili sünnipaigas Udusel Albionil unenäolisuse parimate esindajate Slowdive'i ja Chapterhouse'i muusikaline õndsus saavutati suurepärase produktsiooniga. Aga kodumaiste Bimini, aga ka Bizarre'i puhul sündis intrigeerivus hoopis kodukootud tulemusest ideaali poole küünitamisel. Justament see pidev "peaaegu" - näiva ja varjatu vahelise vastanduse ja koosmänguna - annab neile eristava iseloomu. Eesti DIY-bändid ei jäljenda enam 1990ndate indit, vaid on selle vaimsuse ja suhtumise oma koodi sulandanud, siis Qaribou tundub olevat selle loo järgmiseks peatükiks. Nii bändi nimes kui plaadi ümbrisel on parasjagu irooniat (noh, meenutab ju Sonic Youth'i "Daydream Nationit"), nad ei püüagi ehitada hüperreaalset taevast, vaid leppides korteriga, kus võib-olla gaasitoru tihend või kraani keermed on ära kulunud, kus kitarr undab natuke ala- või ülemäära (st, et kus eeldatavasti ei ole kohane), kus laul jääb poole lause pealt õhku rippuma. Kiitma peab tõika, et laulavad eesti keeles, kuigi jah, millest täpsemalt, aru ei saa. Samas ei saa ega taha ka öelda, et see mõjuks ehtsamalt kui täiuslikult produtseeritud unenägu. Mõlemad reeglina on head, mõlemad käänduvad teineteisse (My Bloody Valentine tootempundina, aga ka näiteks Flying Saucer Attack olid lüliks mudase ja üleva vahel. Eesti lo-fi ei sündinud mitte esteetilise valiku, vaid tehnoloogilise ja mängutehnilise piiratuse tagajärjel. Tõsi ka on, et uue põlvkonna Maarjamaa punkroki esindajatega (Skoone, Düsentroop, C.C., Kalli Talonpoika, Keskkool jt) on siin sugulust nii kõlaliselt kui suhtumises. Varase põlvkonna (Bimini, Bizarre, The Chance) puudustest sai järgmise põlvkonna ((Cuubik., Qaribou, (o)ther eyes)) teadlik esteetiline keel. Huvitav on Qaribou esitrubaduuri laulumaneer ja tämber, meenutades üllatuslikult hoopis Tartu (autsaider)trubaduuri Agulikassi -- suti sordiini all ja kaeblik. Loos "Shaurma kebab" kitarr vingub kevinshieldsilikult -- instrument meenutab legendi legendaarse Fender Jazzmasteri kõlavärve ja -mustreid, ometi asi muutub meeliülendavaks indifunkiks. Nimilugu kõlab justkui oleksid sisseimbunud mürgid hakanud juba meeli ähmastama ning saunde veeldama ning tasapisi kreeni vedama. "Enam-vähem" on suurepärase kihuga minek ja andmine, milles kohaliku pungi ja indi läbipõimumise ajalugu (Jim Arrow & The Anachrones, Röövel Ööbik) meeldivalt kõrvu ärr(g)itab. 8.5 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Pierre Dub - tha crew

• Electronic music
• Minimal synth
• Electro

Artist: Pierre Dub 

Release: Octopus Pockets

Label: ЩIZΛЯD ӨF DΛЯKПΣƧƧ

Year: 2014

[Teaser of the day] The Organdicks - Hveldt Gjulper Jeg?

Siko

• Experimentalism
• Sound poetry 
• Electronic
• Avant-garde 
• Dada music 

Artist: The Organdicks

Release: Snyt Og Berøyjelser

Label: Siko

Year: 2004

[Teaser of the day] Burgundy Red - Look

• Electronic 
• Glo-fi 
• Ambient 
• Dreamwave

Artist: Burgundy Red 

Release: She took control and danced across the sky

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

noumnemonicon -- brdSequences (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Electronic music 
• IDM 
• Breakcore 
• Ambient techno 
• Glitchtronica

Noore kodumaise elektrooniku (ja muidu ka terase tüübi ja filosoofiatudengi) Oliver Lipsu ehk noumnemoniconi debüütalbum „brdSequences“ on just seda tüüpi muusika, mida Eesti eksperimentaalmuusikamaastik alati juurde vajab: pelk, aga intensiivne; avar, aga piisavalt kinnisideeline 21-minutiline teekond, mis tundukse mahuvat ühte hingetõmbesse, ent jätab kaja ajurakkudesse ning kuulmekäikudesse veel tundideks käiama. (Või vähemalt võrgutab kuulajat tegema kolm kuulamisringi järjest ilma, et taipaks, et selleks sai loomuldasa ohverdatud tund aega. Glitch Please’i poolt ilmunud plaat liigub sujuvalt avangardtehno, IDM-i, breakcore’i ja glitchtronica vahel, lisades sinna sekventser-põhist postrokki ja inditroonikat. (Nagu tegid seda kord Hood, Tarwater, To Rococo Rot, Kreidler). Madis võtku, esimene ja kolmas lugu kõlavad söakate kammerpoppaladena. Tulemus on ühtaegu habras ja raevukas. Albumi keset määratleb suvine linnulaul öös -- see, mis ei lase magada ega unustada, et päev on juba ukse ees. Just selles poolärkvel olekus, varajaste päikesetõusude ja valju linnulaulu saatel sündinud helimaastikud ongi plaadi tuum ja mõte. Helide looja laseb kujutlusvõimel vabalt lisada meloodiaid, helindeid ja rütme ning tõlgib need seejärel läbi hetktõrgete, rütmisutsakate, tihedate ja avarate atmosfääride ning rohkem või vähem arusaadavate rütmide. Siinne helikombinatoorika on ühtaegu rahustav ja rahutuks tegev -- justkui unelaul, mis vahepeal muutub häirivaks meeldetuletuseks, et puhkus ei ole kunagi garanteeritud. See ei ole taustamuusika - milleks paraku enamus nullindate IDM-ist muutus - ega ka tantsupõranda psühhofüüsiline menuk, vaid muusikaline dissotsiatsioonivahend igapäevaelus. Seda kuulates justkui tunneksid, et istud hommikul kell viis aknalaual, kohv käes, ja vaatad, kuidas maailm taas ärkab, samal ajal kui peas kumisevad möödunud öö helimustrid, sagedused ning lõputuna tundunud, peaaegu hulluks ajanud intensiivsus. Tunned end avatud uste-akendega ruumina, mille põrand-lagi ning seinad vibreerivad (kõige reljeefsemalt lugudes "hyye1" ja"hyye2") ning akna- ja uksehinged kriuksuvad; kuhu tuleb alatihti midagi juurde ning millest ajapikku palju taandub. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Elvii Marten - Our Longings

Enoughrecords

• Electronic music
• Jungle
• Dream and bass 
• Breakbeat
• Tristep

Artist: Elvii Marten

Release: playtenth

Label: Enoughrecords 

Year: 2026

Warjutus -- Pimeduse kutse (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Raw black metal 
• Post-minimalism 
• Post-metal 
• Dungeon synth

Võtan kätte esmapilgul anonüümse kasseti -- ning säherdused helikandjad väärivad alati tähelepanu. Alati. Kassetikaas on võõbatud hõbedaseks, kusjuures tehtud on seda ebaühtlase värvikihiga. Mingi plekk on sellel nii nähtavalt kui ka kombitavalt tasapinnal kõrgemale kihistunud, justkui peegeldades karbis peituva muusika DIY-suhtumist ja andes edasi autsaiderlikku kvaliteeti. (Hiljem seda lähemalt uurides meenutab see inimese pead külgprofiilis vaadatuna). Siin on neli lugu varjule jäetud, et kuulaja saaks neid avades nende valendikku tungida. Tegemist on artistiga, kes on oma muusikat viimase viie aasta jooksul järjepanu avaldanud Trash Can Dance'i alt. Warjutus on oma nime väärt ning nimele rõhudes võib kuulda mustmetalli selle intensiivses vihas ja valuvaevades, kuid teisalt avardavad helipilti šamanistlikult tukslev basstrumm ja madalaks surutud, kokkupakitud kitarrimüra taamal. Muidugi on õige mustmetalli puhul autsaiderlikkusest rääkimine mõneti kahtlane seisukohavõtt, kuna kõrgkvaliteedi poole püüdlemine muudab selle stiili esindajad reeglina igavaks. Teisalt metoodiliselt on robustsusele rõhumine ning piltlikult öeldes oma keskme ning jäsemete järamine stiili esindajatele omane võte. Warjutuse puhul võib stiili määratlemine sõltuvalt albumist kujuneda peadmurdvaks ülesandeks, kuna ta on pakkunud nii (tume)ämbienti kui ka funeral doom'i itkulise alatooniga metallmuusikat. Avaloos "Surnuaia vaikus" säetakse kuulaja vastavasse võtmesse ja kõlla -- morbiidselt puhuv tuul hauakivide vahel kostumas. Võib-olla on käesolev taies kõige lähedasem just black metali kõvatuumale ja selle tuvastamist hõlbustavatele tunnusjoontele. Siiski on sellel neljaloolisel taiesel minimalistlik, lihtsalt ühte lummavasse kordusesse kinni jäänud ämbient esindatud viimases loos "Läbi külma igaviku". Ma pole üldse kindel, kas kompositsioon tasahilju üldse muutub või on see kuulajasse sugenenud meelepett – igal juhul võimendab see teose mõjusust. Või on see alati keldrisündimuusika (või selle alaliik), mis ämbiendi kuulaja näppude vahelt ära tõmbab? Warjutus tõestab sellega, et ei ole vaja paljut öelda ega helipilti kaunikõlalise butafooriaga üle koormata -- kõike saab edasi anda (väga) vähese, aga korralikult teostatuga. Heli toetavad minimalistlik vibrato ja sügavus, viies kuulaja sisuliselt Toonela teele õudustunnet sisendavalt kulgema. Loo lõpuossa sugenevad üksildased krõbinad -- kas häirimaks kuulajat, et ta saatusega kergelt ei lepiks? Et see, mis teda ees ootab, ei ole sugugi peegelsile virvendus? Lumeingel kruusa peal, keda oli kuklasse tulistatud. 9.0 (8.5–9.5)

Juan Rodriguez -- Forhouse EP (2025)

Monofónicos/Archive

• Tech-house 
• Club dance 
• Electronic music 
• Deep house

Juan Rodriguezi (JR) "Forhouse"-nimeline EP, mis on ilmunud Kolumbia netiplaadifirma Monofónicose alt, tõmbab kohe esimese loo ekstaatiliste vokaalinäidetega käima --lakkamatult sosiskledes nüüd ja hiljem „come on, come on“ ja "can you feel" -- toores, sisuliselt hõimuenergia urbanistlikus hilisõhtuvööndis, mis süütab tantsupõranda leekidesse. Nende peale on kihistatud ühelt poolt süvahausi nakatatud õhulised süntesaatorihelid ning soojad, kergelt teadvust nihestavad klaveriakordid ja -arpedžod -- säherdused, mis tunduvad päikesevalguse soojendava läikena märjal betoonil kell 5 suvehommikul pärast emotsionaalselt tühjaks tõmmanud pidu. Külmatunne ihus ja tühjus hinges, mis tasapisi hakkab päikese kõrgemale tõustes hajuma. Ometi keeldub EP jäämast puhtalt unistavaks, tuues esile teravamad tehnilised elemendid: karge, kergelt metalne löökpillirütmika kõikumas pendlina muutliku energia saatel, lõigates läbi ajuudu kirurgilise täpsusega. See kontrast õnnestab kogu projekti kauni ja liigutava dünaamikaga -- see hingab ja pulseerib elava organismina, pidevalt eufooria ja kerge pinge vahel nihkudes ja niheledes. See pinge kehastab ideaalselt selle muusika igavest küsimust: kuidas eristada tech-house'i pumpavat pakilisust süvahausi veeldatud unenäolisusest? JR näib sellele vastavat, samas keeldudes valimast. Ta lihtsalt laseb kahel teineteisse seguneda -- esimese hoovused annavad struktuuri ja edasiviiva liikumise, samas kui süvahausi hingestatus hoiab vaibi hõljuva ja emotsionaalsena. Tulemus on hüpnootiline ja mõjus: piisavalt kaasahaarav, et kehi liigutada, piisavalt atmosfääriline, et meeli võluda. Siin on murdumist, siin on moondumist. 8.5 (8.5-9.0)