Bandcamp
- Experimental electronica
- Improvised music
- Avant-electronica
- Drone
- Post-minimalism
- Improvised noise
Modulaarsüntesaatorid on Brasiilia prantslase Didier Guigue' (DG) 8-loolisel taiesel kesksel kohal. Mitte ainult helide genereerimise, vaid ka näitamaks ja rõhutamaks inimese ja masina eris(t)ust, moevooludest ja haibist sõltumatust ning toore heli õitepuhkemist. Täpsemalt kasutab DG Reason Studios programme, mille muusik ja õppejõud seadistas elavas esituseses mõeldud impromuusikaprojekti Mesopotamia tarvis. Konkreetseks eesmärgiks oli produtseerida droonhelisid, mida iselomustaks mürarohkus ja ennustamatus, omamata täielikku kontrolli protsessi üle. Võib edasi mõelda, et artisti eesmärgiks oli masin eksternaliseerida -- tõmmata looja ja masina vahele selged eraldusjooned, panna püsti tehislikud tõkked. Süntesaatori kui masina mõtteks on võimaldada luua helisid ning helide süsteeme, mis tema omaniku kujutluses võiksid teoks saada. Alati see päris nii ka ei ole; masin võib evida ressursse ning kombinatoorikat, mida kasutaja on võimeline vaid osaliselt haldama. Siin on paslik meenutada modernistide meelelaadi. Fooni ja kontrasti loomiseks meenutan ühe esimese elektroonilise instrumendi, Telharmoniumi, looja Thaddeus Cahilli eesmärki esitada vastsel instrumendil traditsioonilist repertuaari, pakkumaks muusikat kodudesse ja kontoritesse; teisisõnu -- leiutise loomise kavatsuslikkus oli tingitud industriaalsest ideoloogiast, püüdes haista nõudmise hetkeseisu maailmas ning seeläbi pakkuda turustatavat kujutist praegusest reaalsusest. Modernistid seevastu vastandusid kirjeldatud seisukohale tehnoloogia antirepresentatiivse kasutamise taotlusega, mille eesmärgiks oli laiendada inimtaju uute tehniliste vahendite kasutuselevõtuga. See tähendas kihku otsida tundmatut uute fenomenoloogiliste ja kogemuslike arusaamadena, mis purustaksid seniseid "reaalsuse" mudeleid. DG distantseerib end ja oma instrumendi kaasajast seeläbi, et laseb elektroonilisel muusikal kõnelda futuristlikul toonil -- justkui too pärineks minevikust, potentsiaalselt mingist ajastust, millele ometi ei saa näppu konkreetselt peale panna. Sellest johtuvalt võib säherdune muusika kõnelda kõigis "uutes ja võimalikes tulevikkudes", mille majanduslikest, tööstuslikest, esteetilistest või misiganes kaalutlustest on artistil kama kaks. Siin vaieldamatult on vägev stiihia püsti pandud -- eelpoolkirjeldatud tendentsidest võib saada jälile artisti ja tema masina vahelise kommunikatsiooni konarlikkusele; kus ühelt poolt on juhtlõngad ja käsud edastatud, ent edastusliin on veidike katkenud. Siit tulenebki moonutus -- võimaldamata artisti arusaamu, mis on osa laiemast infotsüklist või vähemalt selle põhjal kujunenud, täies mahus ja plaanituses teostada. Seeläbi jääb uskumus püsima, et see on midagi erilist. 9.0 (8.5-9.5)
