[Teaser of the day] Burgundy Red - Look

• Electronic 
• Glo-fi 
• Ambient 
• Dreamwave

Artist: Burgundy Red 

Release: She took control and danced across the sky

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

noumnemonicon -- brdSequences (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Electronic music 
• IDM 
• Breakcore 
• Ambient techno 
• Glitchtronica

Noore kodumaise elektrooniku (ja muidu ka terase tüübi ja filosoofiatudengi) Oliver Lipsu ehk noumnemoniconi debüütalbum „brdSequences“ on just seda tüüpi muusika, mida Eesti eksperimentaalmuusikamaastik alati juurde vajab: pelk, aga intensiivne; avar, aga piisavalt kinnisideeline 21-minutiline teekond, mis tundukse mahuvat ühte hingetõmbesse, ent jätab kaja ajurakkudesse ning kuulmekäikudesse veel tundideks käiama. (Või vähemalt võrgutab kuulajat tegema kolm kuulamisringi järjest ilma, et taipaks, et selleks sai loomuldasa ohverdatud tund aega. Glitch Please’i poolt ilmunud plaat liigub sujuvalt avangardtehno, IDM-i, breakcore’i ja glitchtronica vahel, lisades sinna sekventser-põhist postrokki ja inditroonikat. (Nagu tegid seda kord Hood, Tarwater, To Rococo Rot, Kreidler). Madis võtku, esimene ja kolmas lugu kõlavad söakate kammerpoppaladena. Tulemus on ühtaegu habras ja raevukas. Albumi keset määratleb suvine linnulaul öös -- see, mis ei lase magada ega unustada, et päev on juba ukse ees. Just selles poolärkvel olekus, varajaste päikesetõusude ja valju linnulaulu saatel sündinud helimaastikud ongi plaadi tuum ja mõte. Helide looja laseb kujutlusvõimel vabalt lisada meloodiaid, helindeid ja rütme ning tõlgib need seejärel läbi hetktõrgete, rütmisutsakate, tihedate ja avarate atmosfääride ning rohkem või vähem arusaadavate rütmide. Siinne helikombinatoorika on ühtaegu rahustav ja rahutuks tegev -- justkui unelaul, mis vahepeal muutub häirivaks meeldetuletuseks, et puhkus ei ole kunagi garanteeritud. See ei ole taustamuusika - milleks paraku enamus nullindate IDM-ist muutus - ega ka tantsupõranda psühhofüüsiline menuk, vaid muusikaline dissotsiatsioonivahend igapäevaelus. Seda kuulates justkui tunneksid, et istud hommikul kell viis aknalaual, kohv käes, ja vaatad, kuidas maailm taas ärkab, samal ajal kui peas kumisevad möödunud öö helimustrid, sagedused ning lõputuna tundunud, peaaegu hulluks ajanud intensiivsus. Tunned end avatud uste-akendega ruumina, mille põrand-lagi ning seinad vibreerivad (kõige reljeefsemalt lugudes "hyye1" ja"hyye2") ning akna- ja uksehinged kriuksuvad; kuhu tuleb alatihti midagi juurde ning millest ajapikku palju taandub. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Elvii Marten - Our Longings

Enoughrecords

• Electronic music
• Jungle
• Dream and bass 
• Breakbeat
• Tristep

Artist: Elvii Marten

Release: playtenth

Label: Enoughrecords 

Year: 2026

Warjutus -- Pimeduse kutse (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Raw black metal 
• Post-minimalism 
• Post-metal 
• Dungeon synth

Võtan kätte esmapilgul anonüümse kasseti -- ning säherdused helikandjad väärivad alati tähelepanu. Alati. Kassetikaas on võõbatud hõbedaseks, kusjuures tehtud on seda ebaühtlase värvikihiga. Mingi plekk on sellel nii nähtavalt kui ka kombitavalt tasapinnal kõrgemale kihistunud, justkui peegeldades karbis peituva muusika DIY-suhtumist ja andes edasi autsaiderlikku kvaliteeti. (Hiljem seda lähemalt uurides meenutab see inimese pead külgprofiilis vaadatuna). Siin on neli lugu varjule jäetud, et kuulaja saaks neid avades nende valendikku tungida. Tegemist on artistiga, kes on oma muusikat viimase viie aasta jooksul järjepanu avaldanud Trash Can Dance'i alt. Warjutus on oma nime väärt ning nimele rõhudes võib kuulda mustmetalli selle intensiivses vihas ja valuvaevades, kuid teisalt avardavad helipilti šamanistlikult tukslev basstrumm ja madalaks surutud, kokkupakitud kitarrimüra taamal. Muidugi on õige mustmetalli puhul autsaiderlikkusest rääkimine mõneti kahtlane seisukohavõtt, kuna kõrgkvaliteedi poole püüdlemine muudab selle stiili esindajad reeglina igavaks. Teisalt metoodiliselt on robustsusele rõhumine ning piltlikult öeldes oma keskme ning jäsemete järamine stiili esindajatele omane võte. Warjutuse puhul võib stiili määratlemine sõltuvalt albumist kujuneda peadmurdvaks ülesandeks, kuna ta on pakkunud nii (tume)ämbienti kui ka funeral doom'i itkulise alatooniga metallmuusikat. Avaloos "Surnuaia vaikus" säetakse kuulaja vastavasse võtmesse ja kõlla -- morbiidselt puhuv tuul hauakivide vahel kostumas. Võib-olla on käesolev taies kõige lähedasem just black metali kõvatuumale ja selle tuvastamist hõlbustavatele tunnusjoontele. Siiski on sellel neljaloolisel taiesel minimalistlik, lihtsalt ühte lummavasse kordusesse kinni jäänud ämbient esindatud viimases loos "Läbi külma igaviku". Ma pole üldse kindel, kas kompositsioon tasahilju üldse muutub või on see kuulajasse sugenenud meelepett – igal juhul võimendab see teose mõjusust. Või on see alati keldrisündimuusika (või selle alaliik), mis ämbiendi kuulaja näppude vahelt ära tõmbab? Warjutus tõestab sellega, et ei ole vaja paljut öelda ega helipilti kaunikõlalise butafooriaga üle koormata -- kõike saab edasi anda (väga) vähese, aga korralikult teostatuga. Heli toetavad minimalistlik vibrato ja sügavus, viies kuulaja sisuliselt Toonela teele õudustunnet sisendavalt kulgema. Loo lõpuossa sugenevad üksildased krõbinad -- kas häirimaks kuulajat, et ta saatusega kergelt ei lepiks? Et see, mis teda ees ootab, ei ole sugugi peegelsile virvendus? Lumeingel kruusa peal, keda oli kuklasse tulistatud. 9.0 (8.5–9.5)

Juan Rodriguez -- Forhouse EP (2025)

Monofónicos/Archive

• Tech-house 
• Club dance 
• Electronic music 
• Deep house

Juan Rodriguezi (JR) "Forhouse"-nimeline EP, mis on ilmunud Kolumbia netiplaadifirma Monofónicose alt, tõmbab kohe esimese loo ekstaatiliste vokaalinäidetega käima --lakkamatult sosiskledes nüüd ja hiljem „come on, come on“ ja "can you feel" -- toores, sisuliselt hõimuenergia urbanistlikus hilisõhtuvööndis, mis süütab tantsupõranda leekidesse. Nende peale on kihistatud ühelt poolt süvahausi nakatatud õhulised süntesaatorihelid ning soojad, kergelt teadvust nihestavad klaveriakordid ja -arpedžod -- säherdused, mis tunduvad päikesevalguse soojendava läikena märjal betoonil kell 5 suvehommikul pärast emotsionaalselt tühjaks tõmmanud pidu. Külmatunne ihus ja tühjus hinges, mis tasapisi hakkab päikese kõrgemale tõustes hajuma. Ometi keeldub EP jäämast puhtalt unistavaks, tuues esile teravamad tehnilised elemendid: karge, kergelt metalne löökpillirütmika kõikumas pendlina muutliku energia saatel, lõigates läbi ajuudu kirurgilise täpsusega. See kontrast õnnestab kogu projekti kauni ja liigutava dünaamikaga -- see hingab ja pulseerib elava organismina, pidevalt eufooria ja kerge pinge vahel nihkudes ja niheledes. See pinge kehastab ideaalselt selle muusika igavest küsimust: kuidas eristada tech-house'i pumpavat pakilisust süvahausi veeldatud unenäolisusest? JR näib sellele vastavat, samas keeldudes valimast. Ta lihtsalt laseb kahel teineteisse seguneda -- esimese hoovused annavad struktuuri ja edasiviiva liikumise, samas kui süvahausi hingestatus hoiab vaibi hõljuva ja emotsionaalsena. Tulemus on hüpnootiline ja mõjus: piisavalt kaasahaarav, et kehi liigutada, piisavalt atmosfääriline, et meeli võluda. Siin on murdumist, siin on moondumist. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Hox Vox - Hans Arp

• Conceptual
• Electronic 
• Spoken word
• Art rock
• RIO
• Avant-prog 

Artist: Hox Vox

Release: Dada EP

Label: Bandcamp/Jamendo 

Year: 2010

[Teaser of the day] Formanky výplod - Vánoční

• Lo-fi 
• Avant-rock 
• Freeformfreakout 
• DIY
• Experimental rock

Artist: Formanky výplod

Release: Zkoušky 1985

Label: Výlov rybníka

Year: 2026

[Teaser of the day] The Man From Viersen - Genocide Blue

Rodent Tapes

• Conceptual 
• Electronic 
• Experimentalism
• Improvised music
• Krautrock 
• Avant-garde 

Artist: The Man From Viersen

Release: Genocide Blue

Label: Rodent Tapes

Year: 2025

[Teaser of the day] The Shalfonts - Do Me Bronze

• Alternative rock 
• DIY 
• Indie rock 
• Lo-fi 
• Noise pop

Artist: The Shalfonts

Release: Sturt Logic

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2009

[Teaser of the day] Dinastia - A San Martin

• Indie rock
• Electronic 
• Acid rock
• DIY
• Synth-punk 
• Psychedelic 
• Art pop 

Artist: Dinastia

Release: Visuales

Label: Cabaña Discos

Year: 2012

[Teaser of the day] Erasers - Something That’s Nothing

• Psychedelic 
• New Weird Australia 
• Electronic
• DIY
• Indie pop 
• Drone pop 
• Lo-fi 
• Organcore
• Indietronica

Artist: Erasers

Release: Summer 

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2010

Accasari -- Delaying an Action (2026)

Zenapolæ/Bandcamp

• Ambient 
• Shoegazing 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-rock 
• Ambient rock
• Ethereal wave
• Psychedelic
• Art rock

Venemaa projekt Accasari on produtseerinud muusikat juba ammusest ajast, mistõttu nende õhulisus ja sfäärilisus - millele nad on jäänud jäägitult truuks - kannab neid ikka jälle edasi. Siin on ja ei ole ka (palju) kitarri -- ühelt poolt kidrasaundid (elektri- ja basskitarr) on kaheloolisele taiesele lülisambaks, teisalt pillid pihustuvad (aeg)ruumis, olemata lisatud massiivsust taha. Kahtlemata on selle 36 ja poole minutilise üllitise vaimseks isaks "Pygmalioni"-nimeline album Slowdive'ilt, kui Neil Halstead mängis kitarre läbi efektiplokkide arvutisse, töötles neid seal; sedasi andes kriitikutele ajendi teritada hammast ning nimetada seda pigem kitarristi egotripiks. Simon Reynolds oma viimases raamatus mainis, et kingapõrnitsemisega seostub talle atmosfäärilisus; nõnda see on, kuivõrd nii Cocteau Twins kui ka Spacemen 3 olid mõjutatud nii kosmosest kui nende propageerijatest (nt Sun Rast, Joe Meekist, elektroonilise muusika pioneeridest). Nii Vini Reilly kui Robin Guthrie juba kümmekond aastat ja rohkem muundasid kidrahelid imetabaseks fluidumiks. Kahtlemata ka Robert Frippi flippertronics tehnikana näitas, mis suunas peab näo suunama. Ka pärast 90ndate Slowdive'i on suurepäraseid näiteid esile kerkinud (austraallane Skye Klein sooloprojektiga A Beautiful Machine), ning Moskva projekt kahtlemata on üheks selliseks. Kohati sugeneb helimaastikku melanhoolset kurbust ja süngust, mistõttu ei saa üle ega ümber võrdlusest Arizonast pärit legendaarse eeterlainepundi Lyciaga. Kitarrid lainetavad, ning nende mustrid taanduvad selgepiirilisest ähmaseks. Kuni taanduvad, et uuesti tsüklit alustada -- aga juba natuke teistsugusel viisil, erineva tundmuse ja puutega. Kohati kitarrid omandavad sünteetilise kuju, justkui sünteetilised klahvpillid võtnuks rolli üle. Aga kosmilises ruumis ei olegi vahet -- siin on kõik koos, ning veel enamatki. (Jah, vaatasin täna Ellen Niidu meistriteosest "Suur Maalritöö" tehtud joonisfilmi - mida ikka ja jälle suvatsen vaadata selles imbelitseeruvas maailmas -, kus Vaiko Epliku helindatud meistritöö kitarridel hõlmas samuti aeg-ajalt atmosfäärilisi helindeid. Üks noodifragment-kidramuster käesoleval kusjuures langeb Vaiko omaga ühte). Õhulisus mängib välja vaid siis, kui lummus selle taga suudab kuulaja ära tinistada. Nagu pealkirigi osutab -- tegevus(ed) on pausile pandud, ilu ei kõlba patta panna. Kui kuulaja leiab selle kuulamiseks aja, siis isevärki aegruum isevärki koostöös muusikutega ongi tekitatud. 9.0 (9.0-9.5)

Enbilulugugal -- Offerings to Curlyton (2017)

☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢/Archive

• Black metal 
• Avant-metal 
• Raw black metal 
• Ambient 
• Black'n'roll 
• Sound poetry 
• Dada music 
• Black noise 
• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Blackgaze 
• Experimentalism

Kaliforniast pärit artist, kelle nime ma ei oska välja kirjutada - nagu juhtus tutvumisel Jaapani projektiga Gerogerigegege -, armastab ilmselgelt mustmetalli. See ei tähenda mitte manerismidesse langemist, vaid selle muusika idealismist kannustatuna kaevuma sügavamale, haarama seda laiemalt ning üliinimlikkust süstiva kõhutundega. Isiklik kõhutunne ütleb, et ta ei eksi. Stiilile iseloomulikku transgressiivsust võib tajuda käesoleval 9-loolisel taiesel. Olgu selleks aeglustatud vokaaliga eikuhugi jõudmine ja ämbientsed ilmingud raginatest kriimustatud helipildis. Aga muidu -- enamasti kõik oigab, valdavalt kõik tulitab. Musta mant jõutakse sageli tsipa kergemate meeleoludeni, mis ilmnevad koorikpungi ning tumeda varjundiga surmametallina. Siin on estetiseeritud viha määral, mis muudab selle usutavaks ning tõsiseltvõetavaks määral, et tahaks millalgi siia naasta. Naasmine lõputu ringkäiguna siia ei oleks paradoksaalselt põrgulik, vaid loomuldasa tõmme ja käik. Muusika eesmärgiks ei ole mitte šokeerida, vaid šokipüssid tavapärasteks vahenditeks muuta. Energia, toorus ning esteetiline transgressiivsus muudavad need 26 minutit Valhalla esiku helikardinaks. Artist samas on elutervelt eneseirooniline -- üks lugude pealkirjadest kõlab tõlkes kui see, et mis must on järele jäänud, sülitage tulle. Ning kuulake selle sõnumi muusikalist saadet, siis jõuab kõik see paganama absurd kohale! 9.0 (8.5-9.5)

Makunouchi Bento -- Vitoru (2004)

One/Bandcamp

• Death industrial 
• Avant-garde 
• Electronic
• Math-rock
• Noise music 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Electro-acoustic

Valentin Toma ja Felix Petrescu esituses ei olegi varem kuulnud nõnda torkivat, mürarohket muusikat -- helid on tõsiselt pingestatud, et mitte öelda ülesvinnastatud, kohe valmis vallanduma ning kuulajat üle võtma. Aga huvitavaks muutuvad need kimedad helindid energia vaheldumises, mis graviteeruvad helibaitides ja nende ümber või - vastupidi - põhjustavad raskusjõu väljavoolu, muutes seeläbi kardinaalselt helipildi kavatsuslikkust ja fookust. Kõigest viis lugu, kõigest üheksateist minuti vältel see heli puurib ja juurib kuulaja südamesse. Iseäranis loos "Rhybot" kraftwerkilikel süntesaatoritel esile manatud helid lisavad vürtsi eelpoolmainitud mürarohkesse helindisse, mille puhul salvestusmasinad-helimikserid tavaliselt lähevad võimendusskaalal juba rohelisest kollaseks ja oranžiks. Aga-aga... Rumeenia tandem manipuleerib kuulajaga, kuivõrd juba teisel kuulamisel paljastuvad mürakooriku alt ja surma(industriaal)ingli tiibade tagant märksa sulnimad helindid nii ämbiendi kui juba mainitud düsseldorfiliku elektro ja elektroonilise muusika kujul. "Jazbot" sõnab pelga paari minuti vältel, et matemaatilise rokiga kliimaksi saavutamiseks ei ole vaja nühkida kümneid minuteid. (Ilmselt kui need kaks rumeenlast teeksid seda märksa pikemalt, vaevalt ma seda nühkimiseks nimetaksin). Kompositsioon "Jeskovabot" paljastab elektroakustilised kajad ning rütmid, "Voiaj In Vitoru" areneb vokaalsest kajamanast kusagil taamal kaunitaotuslikuks - et mitte öelda eepiliseks - ämbientseks droonheliks, jääb kuulajal päeva lõpuks nentida Timişoara tandemi meisterlikkust heli värvimisel, disainimisel ning komponeerimisel.  9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Origami Repetika - Feathers Blown Away

Genetic Trance

• Singer-songwriter 
• Lo-fi 
• Dream pop
• Indie pop
• DIY

Artist: Origami Repetika

Release: Feathers Blown Away

Label: Genetic Trance

Year: 2019

[Teaser of the day] Dyvour - Second Dog Dream

• Rap
• Sampledelic 
• Electronic
• Hip-hop 

Artist: Dyvour

Release: DOG DREAMS 

Label: Trash Can Dance/Bandcamp 

Year: 2021

[Teaser of the day] Christophe Bailleau O'Farrell - Torso

• Modern classical 
• Avant-garde 
• Cinematic
• Experimentalism 
• Art music 

Artist: Christophe Bailleau O'Farrell

Release: Romantic, Visceral

Label: Mahorka 

Year: 2026

Floating Mind -- Ysp Music (2026)

MonoKraK/Archive

• Dub house 
• Club dance 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Deep techno

Ühes Recent Music Heroes-nimelises (eestikeelses) muusikablogis, mis on kajastanud paljusid Floating Mindi väljaandeid - reeglina üllitatud artisti oma netiplaadifirma MonoKraKi all -, on rõhutatud Floating Mindi hüpnootilisi ja pulseerivaid rütme, mis vahelduvad jahedamate süntesaatorilõikude ja kummituslike vokaalikordustega. Ka seekord vokaalsed hõllandused siin-seal löövad lõkendama; dub-lainetustest ja tehnorütmidest kiirgava energia esinemine ja segunemine on loonud helis illusoorse kvaliteedi. Mõjutused, mis kaja(sta)vad Düsseldorfi stiilis robotlikku elektroonikat - mõelgem Kraftwerkist inspireeritud maneristlikule täpsusele -, kuid millel on melanhoolsem iroonia ja emotsionaalsed alatoonid. Uute ja vanade elementide segu tantsib sulnist süvatehnovalssi, ammutades inspiratsiooni algoritmide, möödunud ajastute ja erinevate lähenemisviiside spektraalsetest kajadest. Hüpnootiline efekt ei tulene mitte ainult kordusest, vaid ka lahenduse edasilükkamisest, hoides kuulajat arusaamise äärel. Rütmide ja programmeerimise tehniline täpsus loob sujuva voo, samas kui peened variatsioonid ja heliefektid - nt ühes loos kaugustes sulnilt võbelev tagasisidestusefekt - hoiavad koos 3-loolise taiese dünaamilist tuuma. Ühes loos soleerib kitarr subliimselt, meenutades nii The Future Sound Of Londoni orgaanilist psühhedeeliat kui fragmente Boards Of Canada viimaselt taieselt. Tundub tõesti, et Roberto Vitali on tasahilju liikumas kuhugi mujale. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Random Forest - Silent Horizons

• Electronic
• Ambient rock 
• Post-rock
• Art rock 

Artist: Random Forest

Release: Reverie

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Gestura - for Bugs (Cat)

• Electronic
• Ambient
• Dreamwave
• Ambient rock 
• Vaporwave 

Artist: Gestura

Release: Keeping the River Beautifully Messy: Five Years of Histamine Tapes

Label: Histamine Tapes

Year: 2023

[Teaser of the day] Massimo Ruberti - Snorri / Hollow Earth

Nostress

• Electronic music 
• Krautrock
• Ethnotronica 
• Psychedelic 
• Organic electronica
• New Age

Artist: Massimo Ruberti

Release: Granchite Yumtruso PT.1

Label: Nostress

Year: 2016

Argo Vals -- In Loving Memory Of (2020)

Vaiguviiul/Bandcamp

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Ambient 
• Indietronica 
• Progressive rock 
• Art rock 
• Electronic 
• Experimental rock

Argo Valsi (AV) 20-looline teos on märkimisväärne, kuna siin - 2020. aastal - omandatud teadmistega austatakse pärandit ning ülendatakse tulevikku. Tema kitarritämbrid on paeluvad -- helivärvingud toovad esmajoones meelde Sven Grünbergi komponeeritud "Naksitrallide" multifilmi heliriba. AV muusikaline helipilt on ühelt poolt lihtne - ehk isegi kohati lihtsustatud -, aga selle mõte ongi polaarsused ilmekamalt esile tuua, vastandeid võimendada. Eesti jäts- ja progeroki traditsioon, vastavalt Kasekese ja Radariga, In Spe ja Messiga eesotsas, oskas säherdusibpastelseid maastikke luua. AV lisab helipilti raskust kaalukate trummide, bassikrudina ning elektroonilise vulinaga. Kui miski muutub liiga kergeks, siis selle tähtsus ilmselt kaugeneks meie soovidest ja arusaamadest. Elektroonika on ka kusagil vahel esindatud, ent see on vaid hetkiti autonoomne. Kitarrist vannub armastatud põhiinstrumendile truudust. Siin on oluline nii olemasolu kui puudumine. Viimane vallandab analoogia või konkreetsete näidete põhjal mälestuste ja kogemuste voo. Elik siis see, mis kitarride olemas-olemisest jääb väljapoole, kompenseeritakse loomuldasa elektrooniliste-ämbientsete murrangutega -- aga see ei ole elektrooniline muusika -- pigem lihtsalt intellektuaalrokki integreeritud elektroonilised mullistused, mis on osa hoopis teistsugusest traditsioonist. Mida muud saabki autor sellelt elitistlikult positsioonilt lähtudes soovitada, kui kuulata albumit süvenenult: unustada pooleteiseks tunniks kõik muu ning nautida vaadet oma vaiksele kodutänavale või ümbritsevatele kaunitele maastikele. Elik AV muusika on ühtaegu intiimne ja ekspansiivne, mikrokosmiline ning makrokosmosest unistav. 9.0 (8.0-9.5)

Totoabas -- Winter Spawning (2026)

Circum-Disc/13 raw

• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Electronic 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Psychedelic 
• EAI

Kaks kuud tagasi kajasse üllitatud kahelooline taies Prantsuse plaadifirma Circum-Disci ja tšehhide 13 raw all sunnib ajurakke liigutama ning kujuteldavaid konspekte ümber mõtestama, kuivõrd tšehhid Petr Vrba (moodulelektroonika ja trompet) ning Zdeněk Závodný (šoti torupillid ja klarnet) võluvad välja värskendavaid helikombinatsioone ning nihkes helimaastikke. Tegemist on vägagi mängulise muusikaga, kus modulaarsüntekad krambitavad, justnagu nende sisemisi struktuure torgitaks naaskliga -- vajutades õkva helilisse närvipessa. Säherdused sadistid siis! Albumi parimad hetked ilmnevad värskendaval ristteel, kus saavad kokku sügav, üle pea laineid kokku lööv vabajäts, improvisatoorne müra selle leebemal - kuigi mitte vähem introgeerival - kujul ning kompromissitu elektroakustika. Sel tabamatul hetkel vallandub helide seesmine, painajalik sünergiline jõud, mis teiseneb peenelt moduleeritud seismilisteks raputusteks. Just esikkompositsiooni "bladders, bloody bladders!" progressioon ilmneb lõbustavast klaaspärlimängust pealtnäha stiihilise, ent efektiivse kaoseni. Plaadi teise loo "sit in the centre, sway slightly and slowly turn your head from side to side" esimene pool meenutab krautroki legendi Fausti koostööd minimalismi suurkuju Tony Conradiga üle poole sajandi tagasi. Selle kasin, näiliselt monotoonne helikeel on ometi emotiivselt tugevalt laetud ning areneb loo teises pooles imetabaseks, sisuliselt jauravaks ämbientkihistuseks (ei kuule midagi nõnda erilist just igapäevaselt!) -- tõestus, et säherdune minimalismi ja psühhedeelia ristumine on ka AD 2026 aktuaalne ja igati toimiv. (Ilmselt seetõttu ka ajatu). "Winter Spawning" ei ole pelgalt kuulamine, see on hüpnootiline ja kriipiv seisund, millesse kaduda, millest jõudu ammutada, millesse uskuda. 9.5 (9.0-10)

[Teaser of the day] King Gizzard & The Lizard Wizard - Antarctica

• Southern rock
• Newgrass
• Psychedelic

Artist: King Gizzard & The Lizard Wizard

Release: Flight b741

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2024

[Teaser of the day] Camp - Limite

• Avant-techno
• Electronic music
• IDM
• Experimental techno 

Artist: Camp

Release: Polaire

Label: No Type

Year: 2026

[Teaser of the day] Depth Affect - Realfish

• Electronic music
• Electro pop
• Chiptune
• Synth-pop
• Bitpop

Artist: Depth Affect 

Release: Matter Of Tempo EP

Label: Autres Directions In Music

Year: 2011

Baptême -- the Psychopathic Playboy Compilation (2017)

Vaatican

• Hip-hop 
• Trap 
• Experimental hip-hop 
• Avant-hop 
• Southern hip-hop 
• Soul 
• Industrial hip-hop

Ilmselt hip-hop-muusika puhul ei ole vaja karta naeruväärseks jäämist, kuna helide valik ja esteetika ammutavad niikuinii minevikust, sh ka kitši ning kämpi maastikelt. Hip-hop žanrina niikuinii peegeldab inimolemise spektrit kogu ulatuses, mistõttu eeldada mainitud "madaluse" tõrjumist ei sobitu räpiga kokku. Sageli räpparid muutuvad oma loomingus iseenda või kellegi teise matkimise või rohelise paberi ahnitsemise ajel karikatuurseks, asetades ka neid kuhugi sinnapoole. Vaatluse all olev 12-looline teos on dünaamiline, eri tahkude energiast ja esteetilistest valikutest tingitud tervik, mille heliline spekter ulatub kütkestavalt katsetuslikust autotuunitud laulmise ning kõige stereotüüpsemate räppteemade teadliku ekspluateerimiseni. Just seda ongi tarvis -- edevuse ja nõrkuse samaaegset demonstreerimist, sest just see muudab albumi eksperimentaalsema tahu kuulajale inimlikult südamelähedasemaks ja vastuvõetavamaks. Teoses avalduvad tuttavad, tumedad mõjutused, mis meenutavad Tricky ikoonilist üllitist "Pre-Millennium Tension" (1996) -- heliliselt tume, lämmatav ja valulik. Album keerdub endasse põrnitsevasse sügavusse, kust uuesti pinnale pääseda on sama keeruline kui sügavast maakaevust välja ronida. Tõepoolest -- hullusele eelneb hallis kainuses toimunud tugev vapustus; kui oled kord juba kuhugi eksistentsiaalsesse sügavusse vajunud, pead sealt ka üles ronima. Teine variant on olemas, aga...jah. See napilt üle 31 minuti pikkune üllitis ei ole hea pelgalt seetõttu, et katsetab julgelt helidega. Selle tegelik väärtus peitub tõigas, et elementide liitmisel tekkiv kaootilisus ei nihku energeetiliselt valesse suunda ega muutu eesmärgituks müraks. Entroopia surinat on kuulda, ent see on kalkuleeritud tegevuse pois.Kuulajana ihkamegi muusikast leida teatavat hullust, kuid see peab olema artikuleeritud ja esteetiliselt läbi mõeldud. Just kontrollitud kaos tõestab artisti loomingulist tarkust ja meelekindlust. Hullus muutub kunstis nauditavaks siis, kui looja suudab seda valitseda ning kasutada seda oma loomeprotsessi teadliku (alg)osana. Pealkiri "Psychopathic Playboy" viitab maskile, mille taha peitutakse. Hulluse artikuleerimine väljendub albumi struktuuris -- hoolimata näilisest kaosele lähenemisest ei lagune kompositsioonid koost, vaid iga rütmikäänak, iga tekstiline kordus teenib suuremat narratiivi. Baptême dirigeerib tehnoloogilist võõrandumist ja seesmist ängi. Põrand kõigub ja seinad ähvardavad pääle kukkuda. Baptême'i muusika ei päädi kultuuripoliitilise jõudemonstratsioonina, kuivõrd (suht) anonüümse artistina ei ole tal ei majanduslikke ootusi ega fännide ees kohustusi -- just seeläbi andes taiesele trumpeeldused ja -järeldused kätte. Oujee, loo "Kierkegaard" lõpukolmandikku kaunistavad mikrotehnole iseloomulikud dekonstrueeritud klikkivad-tükeldatud rütmid, andes aimu artisti kultuurilis-filosoofilisest erideeritusest. Eksistentsialistlik ettemääratus sunnib subjekti loomuldasa astuma edasi ning teadvustatult toimima teisiti. 8.5 (8.0-9.0)

Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. "Kõrge" ja "madala" fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat olemise võrdkujuna. 8.5 (8.0-9.5)

Toni Dimitrov + Blanket Swimming -- Hermetic (2026)

Mahorka/Bandcamp/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Sound art

Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)

[Teaser of the day] Fields Of Ohio - Youngstown Speakeasy Akron Blues

• Electronic
• Sound collage 
• Deconstructed blues
• Hauntology 
• Avant-garde 

Artist: Fields Of Ohio

Release: (fields of ohio)

Label: Haze

Year: 2013

[Teaser of the day] Ennaytch - What Astaroth Commands, A Dutchess Defies

• Power electronics 
• Avant-garde 
• Noise music
• Psycho-acoustic 
• Abstract 

Artist: Ennaytch

Release: Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen of Perdition Volume Two: Daemonium Batavica

Label: Basement Corner Emissions

Year: 2025

[Teaser of the day] Protestant Work Ethic - Weather Side

12rec.

• Indie folk
• Alt-folk 
• Cowbell indie
• Folk indie

Artist: Protestant Work Ethic

Release: Turned, and Turning EP

Label: 12rec.

Year: 2007

Potenciómetro -- Radio Singles EP (2026)

Pueblo Nuevo

• AOR 
• Funk 
• Dance pop 
• Disco pop 
• Tekno 
• Electronic music 
• Deep techno 
• Easy listening 
• Yacht pop

Kui mullu üllitatud "Crema" (samuti Pueblo Nuevo all üllitatuna) mõjus järelpeo DJ-setina - psühhedeeliast, happest, süvahõllandusest vaibakloppimistehnoni välja -, siis "Radio Singles EP" kisub kolme looga helipildi veelgi laiemaks. Kõiki lugusid läbivaks elemendiks on funk -- seda popi, disko ning süvaklubimuusika tähenduses. Tõepoolest, "Gliptodontes en fuga" elektro- ja funkgruuviga tehno elik tekno pöörab rooli minimalistlikult. See mõjub loogilise jätkuna samale ajaloolisele teljele, mille alguspunktiks on seitsmekümnendate funk ja disko ning sihtpunktiks hüpnotehno. Vaskpuhkpillid ja orkestreeringud ei ole pelgalt värving, vaid lugude kandetalad, eepilise mõõtme ning nakatava rõõmu allikaks. Need puhkpillid lausa karjuvad ja kriibivad kõrva kõige mõnusamal võimalikul moel -- mitte hetkekski ei teki tunnet, et neid oleks liiga palju või vähe. Kõlab nagu 70ndate AOR, milles põimuvad jahtrokk, volatiilne kergejäts ning kergelt jonkslev igapäevamelu. Sõita autoga mööda Tšiili Vaikse ookeaniga paralleelset kulgevat magistraali ning nautida seda ülevat tunnet. See kõlab ilmselt kolmiku lapsepõlve lemmikmusana, mille mõju ei ole aastatega kuhugi kadunud. Kõige rohkem jääbki "Radio Singles EP" puhul kõlama Potenciómetro oskus oma muusikalisi kiindumusi häbenemata välja mängida. See on nagu omaenda raadiojaam -- mitte algoritmide, TI või programmijuhtide koostatud pleilist, vaid kolm pala, mis peegeldavad üksnes bändi maitset ja uudishimu. Kes ei tahaks vahel ise sellist raadiot teha või seda juhtida? Potenciómetro teeb seda täiesti omadel tingimustel ning just seetõttu mõjub "Radio Singles EP" ühtaegu kerge kõrvalepõikena "Crema" kõrvale ja väga selge avaldusena selle kohta, kust see trio tegelikult tuleb ja mida ihaldab. 8.5 (8.5-9.0)

Atone -- Un Jour EP (2004)

Autres Directions In Music/Archive

• Ambient pop 
• IDM 
• Plinkerpop 
• Indietronica 
• Electronic music

Antoine Monzonis-Calvet (tuntud ka kui Ladyatone) on Prantsuse produtsent, kes tegutses nullindatel Galliamaa elektroonilis-eksperimentaal(pop)muusikaskeenes. Tema looming paikneb mugavalt inditroonika, downtempo, lõdvestust pakkuva elektroonika ning ämbienthõngulise IDM-i ristumiskohas; segades sooje, orgaanilisi tekstuure keerulisemate elektronimpulssidega. Atone'i heli on introspektiivselt atmosfääriline, tundudes isikliku ja sidusana; mis on loogiline, kuivõrd olles näide ajastu isetegemise ja stiilide risttolmlemise hõngust. Kõik see kirjeldatu on ka esindatud käesoleval 5-loolisel taiesel, artisti esiküllitisel, pakkudes kaunikõlalist sügavust, millesse on intensiivsus sisse kätketud -- kõlades isegi natuke ähvardava, natuke hoiatavana. Hoiatus ei ole konkreetne - millelegi osutav -, vaid esteetiline võte, mis ei kohusta kuulajat millekski. Prantslase muusika lugude lõikes ei eristu siin tugeva variatsioonina, vaid pakkudes ühtede ja samade helilompide (pisi)detailset ülevaadet ja võrdlust. Mistõttu võib Atone'i muusikas tajuda omamoodi trotsi -- piiratud arvu helivõtete ja -värvingute esitlemist, nende võimalikkustega manipuleerimist, nende elluviimist, ka nende lõputut ringkäiku-kordamisest saadavat (rikutut?) naudingut. Mida paganat see tähendab, seda ma ei tea. 7.5 (7.5-8.0)

[Teaser of the day] Enbilulugugal - Shadow of Vomit Avalanche

☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢

• Black metal
• Blackgaze
• Raw black metal
• Black noise

Artist: Enbilulugugal

Release: Offerings to Curlyton (EP)

Label: ☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢

Year: 2019

Eustachian -- Conversation With Darius (2004)

Upitup

• Electronic music 
• IDM 
• Chilltronica 
• Downtempo 
• Breakcore 
• Jungle 
• Remix

Nagu tavaliselt Upitupi all üllitatud taiesed pettumust ei valmista - ehk ainult seda, et võiksid pikemalt kesta -, kuivõrd tegu on esteetiliselt nutikate ning vaimukate kogumitega. John Roche, Tony Welter ehk DJ Skull Vomi ning Masaki Pierce olid selle USA projekti taga (2001-2012); ainuüksi käesolev käputäis kompositsioone seitsmeteistkümne minuti vältel paljastab taiese rahutu iseloomu. Üleskeeratud vedruna kõlkuvast intellektuaaltantsumuusikast - mis kohati kõlab roostes uksehingede sümfooniana - raputava džungliliku rütmistiihiani, laiekraanilikest, kohati 50-60ndate polüneesialikest unistustest võbeleva pisirütmikani. Rhodes-klaverid viivad kuulaja mahejätsulähedaste virvendusteni. Üks lugudest on plaadifirmakamraadi Tracky Birthday remiks kompositsioonist nimega "Skyline", mis neist on kõige infantiilsem, bla-blaa-räppi sisaldav taies. Aju hakkab veits valutama... . Käesolevat hoiab koos mängulisus ning soov ühendada mehhaaniline täpsus sooja ja inimliku kõlapildiga. Lood vahetavad meeleolu katkematu vooluna, kuid mõjuvad hoopis orgaaniliselt; mõneti see meenutab raadiovastuvõtjat, mis püüab kinni paralleelmaailmade signaale. Just selline ettearvamatus ongi Eustachiani suurim tugevus. Ning teisalt ideed kestavad just nõnda kaua, et end ammendada; iga motiiv ja aje jätab endast maha meeldejääva jälje. 8.5 (7.0-9.0)

[Teaser of the day] Kozstandsya - Skydiver

• Glo-fi 
• Chillwave
• Alternative pop 
• Electronic 
• Shoegazing 
• Yacht pop
• Vaporwave
• Cinematic 
• Indie pop

Artist: Kozstandsya

Release: Lightning Strikes

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2019

[Teaser of the day] Candids - Modern Life

Jamendo

• Shoegazing 
• Indie pop/rock
• Glo-fi 
• Dream pop 
• Alternative pop/rock 

Artist: Candids

Release: Modern Life EP

Label: Jamendo/Bandcamp 

Year: 2017

[Teaser of the day] Skala Collective - Over Trees

Clinical Archives

• RIO
• Avant-prog 
• Psychedelic
• Film noir 
• Free jazz
• Avant-rock 
• Electronic 
• Improvised music
• Experimental rock 

Artist: Skala Collective 

Release: Black Constellation

Label: Clinical Archives 

Year: 2011

aboombong -- Antifascist (2026)

Pen And Mallet/Bandcamp

• Post-rock 
• Art rock 
• Reggae 
• Improvised music 
• World music 
• Krautrock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Neo-psychedelia 
• Avant-rock 
• Avant-funk 
• Alternative dance 
• Ethnotronica 
• Art music

Isiklik esmatutvus selle Ühendriikide projektiga leidis aset 2010. aasta sügisel; bänd äratas tähelepanu suhteliselt keerulise ja eksootilise helipildiga, milles ühelt poolt domineeris läänelik söakas eksperimentaalmuusika/rokk-kaanon ning teisalt kasutati palju nii-öelda kolmanda maailma instrumente. Käesolev 9-looline taies võrreldes varasematega näikse mõnevõrra sirgjoonelisem, kuigi see hinnang on tinglik; võib-olla tõesti on liigutud rohkem sirgjoonelisema, antud juhul elektrooniliselt kipitava helipildi manu; mida tegi mõnda aega tagasi näituseks Trans Am ning teevad aboombongi kaasaegsed Sveamaalt nimega Joxfield ProjeX ja mõjukad kaasmaalased nimega Tortoise, segades omavahel elektroonikat ja tantsulist psühhedeeliat postrokilike ja krautrokilike impulssidega, ning ka ümberpööratult. Teisalt neis kompositsioonides on piisavalt sügavust, et avastada kruttivaid sekventse, maru efekte ning sugestiivseid muundumisi. Mis tähendab seda, et tegu on igati meelierutava kuulamisega, mis on muljetavaldav nii vertikaalselt kui lineaarselt, nii süvitsi kui pinnapealselt. Üks väljapaistvaimaid kompositsioone on "Fuck The System", milles staccato-kitarrimängu on komplitseeritud wah wah-efektidega -- tulemuseks on seestunud avangard-funk. Aga teistes lugudes paljastuvad ihad reggae, dubi, maailmamuusika järele, mistõttu meenub CAN'i arengumuster. Aga siin on ka Jimit, elektrilist Milesi, The Pop Groupi, Theoretical Girlsi. Lugude pealkirjad paljastavad mure jänkimaal valitseva poliitilise olukorra pärast. Kuivõrd helind on nõnda mitmekihiline, tuleb möönda ka lõbustavat stiihiat selles, mis tõmbab keha käima ning kisub suu muigele. Jah, kuigi üks lugudest kannab pealkirja "It's Simple", ei ole siin mitte midagi iseenesestvõetavat ja lihtsat. Kui kuulata kergelt seadistusest väljas olevat imeilusat klaverieleegiat "It Takes Us ALL", siis näikse, et on alla antud. Ent kindlasti ei saa see olla lõpp, kui nõnda sisendusjõulise muusikaga brutaalsuse ja rumaluse vastu protestitakse. 9.0 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] The Cousins - dizzy part 1

Jamendo

• Alternative rock 
• Indie punk
• Indie rock 
• Noise pop

Artist: The Cousins 

Release: Who's The Preacher?

Label: Jamendo 

Year: 2009

[Teaser of the day] Bryyn - How to Wait

Jamendo

• Indie folk
• Singer-songwriter
• Americana
• Folk indie 

Artist: Bryyn

Release: Root Metaphors

Label: Jamendo

Year: 2009

[Teaser of the day] Daniel Maze - Greys

Test Tube

• Micro-techno
• Electronic music
• Ambient 
• Abstract techno
• Glitch-techno

Artist: Daniel Maze

Release: Lush Premiere 

Label: Test Tube

Year: 2011

Aitänna 77 -- Spring is Coming Soon EP (2005)

Test Tube

• Glitch-folk 
• Post-folk 
• Electronic 
• Folktronica 
• Ambient folk

Kujutame ette situatsiooni, kus kitarri juhib mingisugune vedrul põhinev mehhanism, ning see mehhanism töötab ebastabiilselt; kutsudes kitarri mängides esile helisid, mis ühelt poolt on küll tuntavalt instrumendile omased, ent teisalt moondub elektrooniliseks vinnutamiseks ning õrnnurgeliseks hetktõrksuseks. Säherdust muusikat mängib Vall d'Uixóst pärit Mikel Martínez (MM), kes peaasjalikult üllitas oma muusikat 10-20 aastat tagasi oluliste elektroonilist ja akustilist muusikat väljastavate netiplaadifirmade nagu Test Tube'i, Error! Lo-Fi, Dusted Wax Kingdomi, Miga all. See muusika ilmsesti on kahevalentne -- ühelt poolt on selles domineerivam - digitaal-masinlik - alge ning sellele kontrapunktiks kussutav, vedru vibratsiooni mahasuruv element sees. MM tekitab eripärade miljöö ning vaimsuse eelpoolmainitud elemente nii mikroskoopilisel tasandil kui veelgi mikroskoopilisemal tasandil hüpitades ning ellu viies. Kuigi see on folkmuusika, ei teki siiski kordagi tunnet, et seda salvestaks tõsise näo ning ebameeldiva laulumaneeriga muusik. See 4-looline kõlab mängutoosimuusikana, mis on kunati üles keeratud ning mis kaane klõpsudes sulgub. Jah, see on õhuline, ent samas mõnusalt laisk, et mitte sirutada omi tiibu. Igati õnnestunud mikroeepilised kenitlused, kus elektroonika ja akustika kohtuvad viisil, justkui loodus ise prooviks digitaalsete vahenditega kohaneda. Siin tekitatakse folgi ja glitchi vahel delikaatset, ilma et see kaotaks oma orgaanilist hingamist. Hilisemate töödega kümmekond aastat hiljem liikus katalaan sämpledeelsema kontseptsiooni ning leitsakulisemate rütmidega igati kohaselt Dusted Wax Kingdomi alla, kuid siin oma esikreliisil tundleb ta avatud viljapuuaedade vahel tuuleiile enda peale juhtides. 8.0 (8.0-8.5)

The Hardliner -- Morrisx (2013)

20kbps

• 8-bit 
• Covers
• Tracker music 
• Conceptual
• Lobit 
• Electronic music 
• Chiptune

Tõsi see on, et Morrisseyst ei saa kunagi villand. Isegi kui see muusika, mida ta viimased 20 aastat on teinud, käib vaimu- ja ideevaesuses närvidele. (Viimane kõva taies oli "You Are the Quarry" aastast 2004). Aga siis näed taas sotsiaalmeedias klippe, kuidas Moz laseb rahval enda eest lauluridu joriseda. Ja mõtled, et mis saaks veel ehtsam ja ülevam olla! Mõtled, et see ilmselt ongi parim, mis isiklikus plaanis kunagi juhtunud on. Tõsi see on, et enamus, mida seal esitletakse, on The Smithsi lood. Ning The Smiths on... noh... kõigi aegade kõige-kõige bänd. Nii enne neid, nende viie tegutsemisaasta vältel kui ka pärast neid. Bänd, mille puhul sõnad olid kõige kõnetavamad, kidrakäikudel oli eriline kihistatud fluidum, bassi ja trummi tekitatud rütmika oli nii ajule, kehale kui veel-teab-millele. Kõik see kanaliseerus parimaks laulukirjutamiseks, mille harmooniatest-meloodiatest kunagi ei väsi. Šveitsi lobit-netiplaadifirma 20kbps'i all üllitatud kaheloolisel on The Smithsi lugu, mida Johnny Marr ja Moz pidasid oma lemmikuks viimaselt, samuti nende lemmikalbumilt "Strangeways, Here We Come" (1987). Teine lugu pärineb Mozi algusaegade loomingust (albumilt "Vauxhall And I"). Eripäraseks teeb üllitise vana kooli 8-bitine helikeel - mis muideks sai tuule tiibadesse umbes sellal, kui Manchesteri legendid tegutsesid -, mis ometi laseb neil suurepärastel kompositsioonidel uues kuues särada. See taies annab taas tunnistust tõsiasjast, et kui (endised) indimehed ja -naised on pöördunud teistsuguse muusika manu, siis The Smithsi südamesse kasvanud bändina ei unustata iial. Üllitise aega arvesse võttes - kuu aega pärast Andy Rourke'i surma -, tahaks uskuda, et sellega austatakse ka legendaarset bassimeest. Äärmiselt tore on - tegelikult paratamatu! -, et pealekasvavad põlvkonnad leiavad tee nende mussi manu. 10

Bing Satellites -- Voyage to the Moon (2026)

Bing Satellites/Bandcamp

• Ambient 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Kosmische Musik 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Post-minimalism 
• Space music

Kuulates manchesterlase Brin Coleman'i loomisakti (tõepoolest -- lahtirullumise tähenduses), tuleb möönda, et mees teeb põhimõtteliselt samasugust muusikat, mida ta on juba teinud ligi kaks kümnendit. Kosmiline droonmuusika, milles ometi on nõnda palju värvinguid, eri intensiivsusega toone. "Voyage" on prantsuskeelne sõna, mille tähendus osutab merereisile. Eeldada füüsilist odüsseiat planeet Maa kaaslasele eeldab ilmselt uute portaalide avastamist. Samas kes teab -- äkki kõik see ihalus on pelgalt unistuslik, kuna ilmselt inimese saatuseks jääbki vaid unistustes ilmaruumis seigelda. Paljud kahtlevad senini väites, kas inimene on üleüldse Kuule jõudnud. (Vastupidine väide on, et võltsfilm monteeriti Stanley Kubricku stuudios kokku). Ütlen ausalt, et isiklikult on mul sellest teadmisest ükstaspuha ning ei mõista hukka neid, kes arvavad teisiti. Inimese ainuomane olemisviis on seotud Maaga -- tema aeg võib Maal lõppeda; aga kindel on, et loodus kestab ka pärast domineerivat primaati edasi. BC muusika näikse samuti kerget skepsist kandvat, kuna kõige selle kosmilise pulseerimise taustal on kuulda kummituslikku rongirataste klõbinat; mis on vihje sellele, et isegi unistus millestki (suurest) on paratamatult häiritud maise elu tegemistest ja sagimistest. Paratamatu argimüra, mis kulutab subjekti energiat ning otsustuskindlust. Entroopialävi paradoksaalselt kaugeneb vaatamata tehnilisele arengule. (Vähemalt hetkel näikse entroopiaväli suurenevat). Oluline käesoleva 62-minutilise üllitise juures on see, et BC hõivab pikkade droonide ning faasinihetega kogu ruumi kuulaja ümber -- ruum antud juhul ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne ja psüühiline. Õieti lisaks olemasoleva ümbritseva ruumi hõlmamisele hingestab ta kõike seda omal viisil. Muidugi käesolevat mikrotonaalset mitmekesisust tuleks nautida kõrvaklappidega, kuna näiteks isegi eelarvamuslikult tähtsusetud sahinate muutused taustal on tektoonilist laadi. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] The Womb - Summer '98

Danielle

• Indie pop
• Americana 
• Soft rock
• Alternative pop

Artist: The Womb

Release: Xennials

Label: Danielle

Year: 2026

[Teaser of the day] Colours - Cadette

Beko DSL 

• Alternative rock
• Noise pop
• Neo-psychedelia 
• Post-punk
• Singer-songwriter 
• Shoegazing
• Indie rock

Artist: Colours

Release: beko_grrrizzly

Label: Beko DSL

Year: 2011

[Teaser of the day] Betelmire - Your Photograph

Rain Above

• Organcore
• Singer-songwriter 
• DIY
• Electronic 
• Psychedelic
• Lo-fi 
• Drone pop

Artist: Betelmire 

Release: 606 MPH

Label: Rain Above

Year: 2010

usr/sbin -- After the road closed (2010)

Just Not Normal/Archive

• Post-rock 
• Improvised music 
• Electronic 
• Art rock 
• Ambient rock

Poeesia ja argifilosoofia kullatükk Charles Bukowski on öelnud, et ta ei tea, kui palju õlut on tarbinud selleks, et elu läheks paremaks. Kas muusika puhul läheb midagi paremaks? Kas muusika muutub ajapikku paremaks? Kas peab muutuma paremaks üleüldse? Või mõistetakse paremuse all hoopis muutumist? Pigem on see seotud inimlikku informatsioonipanga piiratusega - võib-olla kõige erudeeritumad muusikakriitikud - nagu näiteks Piero Scaruffi ja Simon Reynolds - võiksid teatud objektiivsusele pretenteerida. Aga ma ei ole kindel, et nad kõike kogetut õigesti mäletavad. Õigesti mäletamine eeldab uuesti kogemist, mis omakorda eeldab vaba aja olemasolu, mis teatavasti on vägagi piiratud ressurss. Oletan, et osaliselt sellest johtuvalt ning kontseptuaalsest eelarvamusest lähtuvalt väänatakse isiklikku arusaama kuulamiskogemusest. Eile täheldasin, et üks kohalik indirokkartist teritas hambaid sensatsioonilise Kanada tandemi Angine de Poitrine'i kallal -- millel olevat originaalsuse vaatevinklist vajakajäämisi. See paraku on mittemidagiütlev hõige, kuivõrd kõik on subjektiivne ning teisalt minnes tagasi arvustuse esimeses pooles esitatud informatsiooni paratamatu piiratuseni. Siinkirjutaja arvates kanadalased teevad seda mõnusalt iroonilises võtmes -- andes nende muusikale õige meki manu. Täpselt sama võib ka väita käesoleva kahest pikast kompositsioonist koosneva muusika kohta. Siin on küllalt varasemast tuttavlikku, ent kindlasti võib öelda, et keegi enne seda ei ole sellesse jõkke astunud (vähemalt sellal, kui seda tegi käesolev artist). Postrokilik virvendus, mis samas trotsib tavapärast ettekujutust nimetatud žanrist. Nii selle kui ka teiste stiilide laialivalguvus osutab eelpoolkirjeldatud piiratustele ning informatsiooni valikulisusele. Kuulen siin ka orientaalseid, samshalabilikke vibratsioone -- kitarridel esile manatud atmosfäärilised akordid ning ühes teises kohas kergelt kummituslikud inimhääled sulni elektroonilise fooni taustal tõmbavad asja käima. Kõik see on episoodiline, kuivõrd liigutakse edasi-tagasi, vahel venides kummipaelana, vahel kergelt põrgates ja kaldudes siia-sinna. Plaadifirmaks on Just Not Normal, mis on andnud välja väga eripärast muusikat nii artistide kui sellest johtuvalt ka albumite lõikes. Kindlasti on see muusika mõjutatud robertfrippilikust kitarrikäsitlusest, kuivõrd improvisatoorne voolavus on kindlasti Briti kidraheerose teene. Aga flegmaatilisus ilmneb nende elementide kiigutamises ning episoodidega manipuleerimises, mistõttu lõpuni rahuldatuse tunne ei täitu paraku albumi lõppedes. Mõistan, et mäng käib ka kuuldava ja kuuldamatu, pimeduse ja kuuvalguse delikaatsel piirialal. Siinne muusika ei nõua tähelepanu valjuse, vaid usaldusega -- eeldades, et kuulaja on valmis vooluga kaasa minema. Just seetõttu mõjub album pigem meeleolu kui sündmusena. Kuigi jääb veidi uina-muinaks, on kokkuvõtvalt siiski väärt kuulamisega tegu. (Ennekõike lugu "Beside Open Waters"). 7.5 (6.5-8.5)

[Teaser of the day] Mauro Sambo & George Cartwright - Lì risiede il respiro

• Experimentalism
• Improvised music 
• Avant-garde
• Post-bebop
• Free jazz

Artist: Mauro Sambo & George Cartwright

Release: Posso solo mostrare i denti

Label: Plus Timbre 

Year: 2026

[Teaser of the day] Dudley - Monday

autres directions in music

• Electronic
• Lo-fi
• Breaks
• Trip-hop
• Indietronica
• Hip-hop 

Artist: Dudley

Release: Seasonal LP

Label: autres directions in music

Year: 2003

[Teaser of the day] Emanuel Budka - Then You Just Squeeze Something In Your Hand

• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Experimentalism
• Acousmatic music
• Microsound

Artist: Emanuel Budka

Release: Saturday Afternoon You Make Some Noise In The Kitchen And Put A Can Of Peaches On The Cover

Label: Noise Margin

Year: 2025

[Teaser of the day] Pandacetamol - Dry Cantina

Mahorka

• Electronic music
• Avant-techno 
• IDM
• Experimental techno
• Glitch-techno

Artist: Pandacetamol 

Release: Below The Surface

Label: Mahorka

Year: 2025

[Teaser of the day] It Leaves, It Leaves - The Night

Perkunowa

• Indie rock
• Lo-fi 
• Alternative rock 
• DIY

Artist: It Leaves, It Leaves

Release: It Leaves, It Leaves

Label: Perkunowa

Year: 2010

[Teaser of the day] Michael Mersereau - Inland Empire

Cian Orbe

• Conceptual
• Experimentalism
• Sound poetry 
• Avant-garde 

Artist: Michael Mersereau

Release: V/A - Tribute to David Lynch

Label: Cian Orbe

Year: 2020

Et Voilà -- Architextures vol.1 (2026)

Mahorka/Bandcamp

• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Avant-techno
• Industrial techno 
• Ambient 
• Experimental techno

Meeleheitlikult pulseerivad, kildudeks purunevad rasked rütmid - oma raskuse all puruks litsutud rütmid - ja seda lugu ja albumit edasi lükkav industriaalne trummeldamine annab sellele muusikale rikutuse. Rikutus ei tähenda negatiivset, kuivõrd pigem tähistab hälbimist mingi stiili kõvast tuumast, st selle käsitööoskuslikust optimaalsusest. Selle kõige ehedamaks näiteks on IDM-muusika, millest enamus on käsitööoskuslikult suurepärane, ent puudub viimane pingutus, st tähendab eripära lisamine ning eristumine sadadest ja tuhandetest samasugustest artistidest. Käesoleva taiese avang kosmiliste süntide ning tuumlõhustuvate rütmidega on muljetavaldavalt kehtestav, mis õnneks ei rahuldu kompromissidega. Keeratakse tuure manu, kriipivad-kraapivad heliefektid ümber tektoonilise rütmimassi intriige punumas, ei karda riskida ning... kõik see saab lõppkokkuvõttes kenasti tasutud. Siin on kuulda piinavaid triviaalsusi, mille kontrapunktiks on ülenevad sündipartiid justkui sillana mudast taevasse. (Ka ämbientsed osised ei jää siin pelgaks kohatäiteks). Eks need kuusteist minutit kehastugi tootemisambaks, ühendades madala kõrgega, nüansirohke rohmakaga, muda nektariga, olles nõnda lisaks reflekteerimidele ka sambaks inimlikule eksistentsile. Siin kohtuvad autechrelik matemaatiline dekonstrueerimine-rekonstrueerimine ja düstoopne industriaalläige, laskmata kuulajal mugavustsooni langeda. Isiklik lemmik on "Brutalism 03", mille heliline vulgaarsus, pealetükkivus ning häbitus teevad artistile au. 8.5 (8.0-9.0)

Alvin Lucier -- Bird and Person Dyning (1976)

Cramps/Bandcamp

• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Microtonal 
• Spoken word 
• Micronoise 
• Sound art 
• Conceptual

Käesolev taies sisaldab kahte pikka kompositsiooni -- kummagi pikkus ületab 20 minutit. Mis antud kontekstis tähendab seda, et siin on palju kordusi, siin on palju progressioone, siin on tahtlikult sarnases voos ning helinivool tammumist, toomaks esile taiese seesmist mõtet erinevuse läbi. Aga elektroonilis-eksperimentaalse muusika suurkuju ei halasta ka kuulajatele -- justkui juhiks tahtmatult tähelepanu sellele, et äkki kuulaja korteri uksekell on eemaletõukavat linnulaulu meenutavalt helisemas. Helid on viledad ja teravad, vilisevad läbi kuulmekile ja ajukoore, tõsi, rohkem või vähem moonutatud jutuvada-laulujoru tõuseb esiplaanile loos "The Duke of York" (mis on vana lastelaulu "The Grand Old Duke of York" tõlgendus). Kõik see näikse tänapäeva inimese muusika mõistmise positsioonilt ebatavaline ning sellest johtuvalt ka väljakutsuv, milles seisnebki selle kuulamise ebamaine uudsus, jõud ning väärtus. Esitaja kannab siin mikrofone peas, liikudes ruumis aeglaselt ringi ning kuulates, kuidas kergelt tagasisidestusest laetud ruumiakustika neid helisid muudab. Väike elektrooniline seade tekitab toda lindude säutsumist meenutavat vilinat. Eelnevast tulenedes saab väita, et teose tegelik instrument ei ole mitte elektrooniline heliallikas, vaid ruum ise. Iga samm, peapööre ning kauguse ja asukoha muutus teisendab kuuldavat helipilti, mistõttu ei ole olemas kahte täiesti identset esitust. (Tundub, et ka Herakleitos on helilooja inspiratsiooniallikaks). Heli ei ole siin eesmärk omaette, vaid vahend ruumi omaduste esiletoomiseks. Siin ei jutustata lugu ega arendata meloodiat ning harmooniaid, vaid imetletakse heli füüsilisust, selle toorust, selle käegakatsutavust. 8.0 (8.0-8.5)

The Organdicks -- Merry Robot 3000: Legalize Magnetism -EP (2001)

Siko

• Primitronica 
• Lo-fi 
• Electronic music 
• DIY 
• Psychedelic

Igati mõnus nuudeldamine, igati äge mööbeldamine sellel kümneloolisel taiesel -- ühelt poolt primitivistlik, teisalt eneseteadlik süntekatel soleerimine; mõneti leitsakuline rampsimine lühikestes improtõmblustes väljendub kergelt mulisevas rütmikas, mille mulin sai mingil hetkel üsna populaarseks netmuusikamaailmas tänu Dave Keiferi ehk Cagey House'i tegemistele. See kõlas justkui mingi hull tüüp pääses prestiižsele kultuurilavale, mille külgi katavad rasked burboontooni kardinad, valitseb ühelt poolt intiimne õhkkond; valehäbi on haihrunud, kuna artist justament mängib selle minimeerimisele. Süntekaid ei käsitleta täpsusriistade, vaid mänguasjadena, mille nuppe võib keerata seni, kuni helide vahel tekib (nähtamatu) vestlus. Meloodiad sünnivad pigem uitmõtte kui kompositsioonina ning rütmid muutuvad tukslevaks elusorganismiks. Säherduse DIY-elektroonika suurim tugevus ei ole mitte tehniline virtuoossus, vaid vahetu avastamisrõõm -- tunne, et muusika sünnib kuulaja kõrvades.
"Legalize Magnetism" ei püüa olla ei futuristlik ega nostalgiline. See eksisteerib omas nihkes, mille tehnilised piirangud muutuvad loominguliseks eeliseks. Salvestise tekstuur, pisut logisemine ja spontaansed kõrvalepõiked loovad maailma, mis meenutab korraga laste teaduslaborit, katkist mänguasjapoodi ja kosmilist garaaži. The Organdicks leiab tasakaalu huumori ja siira loomingulise uudishimu vahel. Selle tõttu ei mõju plaat pelgalt veidruse vaid dokumenteerib aega, mil lo-fi elektroonika ei olnud veel žanrikonventsioon, vaid eelkõige vabaduse vorm. 8.0 (7.5-8.5)

Pan•American -- Fly the Ocean in a Silver Plane (2026)

Kranky/Bandcamp 

• Ambient rock 
• Art rock 
• Post-rock 
• Dreamwave 
• Hypnagogic 
• Electronic 
• Organic electronica 
• Glo-fi 

Pan•American ehk kodanikunimega Mark Nelson (MN) oskab meisterlikult luua ruumi (justkui eikusagilt), kus aeg näikse peatuvat. Kui Nelsoni varasem looming - st 90ndatel ja 00ndatel Labradfordi aegadel ja varajastel sooloplaatidel - kippus olema pigem hämarduv, minimalistlik ning ehk isegi letargiline ja omaette hoidev, siis siin 10-loolisel pööratakse pilk emotiivselt helgema, pastelsema horisondi poole. Helgus on sageli seotud nostalgiaga -- mälestustega päikesevinest, varjutatud suveõuedest ning lapsepõlvest. Kitarriakordid ei ole siin teravad, vaid pehmeks lihvitud, mähitud kergelt udusesse kajja ja soojusesse. See meenutab näiteks Matt Mondanile'i ehk Ducktailsi parimate päevade hüpnagoogilise popi ja chillwave'i esteetikat, kuigi MN teeb seda intellektuaalrokkari analüütiliselt päikest pillutava rahulikkusega. Kõik see analooglindi kuulamisest kiirguv kerge lõõsk -- nimetagem seda tüünuseks helikeeles -- subliimse lennuga, ent ilma raputavate turbulentsideta. Kui esimestel kuulamistel tabasin end mõttelt, et kuivõrd siinsed miniatuursed rütmihakatised hakkavad paisuma ja kasvama pealtnäha lapsikust ja kergemeelsest, siis tundus korraks, et teenekas muusik hakkab ideedest tühjaks jooksma. Tegelikult just selles mõte ongi, et pealtnäha pealiskaudsetele ideedele anda sisu ning neist aretada välja midagi imetabast. Just see ongi see, mis tema puhul näikse ainuõige valik. Ühendriiklase muusika kehastab tundmust, et miski ilus on kaugel või juba jäänud seljataha, kuid sellele mõtlemine ei tekita mitte kurvameelsust, vaid pigem turvatunnet ja helget ootust (selle tunde kestmisest). Ja kui naisvokaal veel lisaks siseneb, siis...jah. Magusvalumuusika ilma valuta on see. Kahtlemata üks tipphetki käesolevast aastast. 9.5 (9.0-10)