Hanetration -- Debrief EP (2026)

Bandcamp

• Drone pop 
• Lo-fi 
• Ambient 
• Electronic 
• DIY 
• Avant-pop 
• Post-minimalism 
• Folktronica 
• Electro-acoustic 
• Experimental electronica 
• Art music 
• Experimental pop 
• Micronoise

Mõiste/sõna "debrief" (eesti keeles "järelarutelu" , "kokkuvõte" või "briifingujärgne analüüs") tähistab protsessi, kus pärast mingit sündmust, ülesannet või projekti vaadatakse toimunu põhjalikult läbi. Eesmärgiks on õppida kogemusest, jagada infot ja maandada võimalikke pingeid. Muusikalises kontekstis -albumi loomise piirides - tähendab see seda, et album on järelikult eelmiste taieste ning järelikult pikema tee osa, võib-olla koguni kokkuvõte või vshepeatus eelpool loodust. Juhul kui artist on tegutsenud 15 aastat, andnud välja igal aastal vähemalt ühe üllitise, siis on mõistlik eeldada, et ahvivaimustus loomisprotsessist jääb seljataha. Tulemuseks on looja muutumine esteetiliste valikute osas spartalike eluviisidega ja lihtsate harjumustega loojateks, kelle õoodud edaspidi määrab nende kirg, mis on omandanud analüütilisuse -- viimane antud kontekstis tähendab keskendumist kinnisideeliselt teatud helidele, omamoodi alkeemilist kaevamist olemasolevast personaalsest ja üleüldisemast kogemusest, nii klaarist teadvusest kui hämarast alateadvusest (ning nende piirialalt). See kõik võib osutuda komplitseerituks seetõttu, et intersubjektiivne mõistmine ei pruugi tekkida. Kui artist ei ole popmuusikatööstuse maffia katuse all kullakaevaja, siis ei teki sellest probleemi, vaid osutub privileegiks. Uduse Albioni artist Hanetration kahtlemata ise on eeldused selleks tekitanud -- kasvõi vormiliselt, kuna järjepidevalt produtseerides üksnes viieloolisi EP-sid. Muusikanautisklejatele võimaldab viimane keskenduda (pisi)detailidele, võrreldes viimaste taiestega, võrrelduna ka varasema loominguga. Kõrvaklappidega kuulates võib tajuda erutavat kompositsioonilist gravitatsiooni -- kuulaks justkui sirgjoonelist kulgemist, ent milles on jätkuvalt kurvist väljumisel salvestunud tsentrifugaaljõud sees. Nende kahe nurga all põrkuva impulsi osalise võinendumise, osalise hõõrdumise tulemuseks on taas väga meelepärane teos. Mõned väljapaistvamad näited -- "Knaur" ilmselt on lühend sõnast "kentaur", kelle poolhobune-poolinimene tekitab fantaasiaid vastu põrandat põrkuvate-osaliselt killustuvate rütmide, lendlevate kandle akordide ning sinna vahele kootud elektroakustilise tumeaine saatel. Kõlab justnagu Joanna Newsom produtseerinuks The Beta Band'i ja Sun City Girls'i ühisalbumi. Isiklikult tundub, et neist 24 minutist immitseb rohkem keskteele iseloomulikumaid helikombinatsioone kui muidu, ent briti puhul ei saa selles ka lõpuni kindel olla -- ta on elektroonilise muusika sireen, kelle trajektoor ongi elliptiliselt paljut hõlmav ja läbiv. "Stog" kõlab nõnda, justkui varast Stereolab'i suunanuks stuudios The Silver Apples'i tüübid (või artist lihtsalt on vajunud metronoomi tiksumise või pendli liikumise lummusesse), millelt hakkab loo teises pooles kostuma EDM-i ehk varaseid diastoolseid kahinaid: kuulatlege vaikuse puudumist ehk selle olemasolu raskes pooluneluses, tasakaalu leituse faasis vaikuse ja sahinmüra vahel. Isegi kui helid kostuvad konkreetsetena, siis piiritletud arusaama neist ei teki kunagi. Kui põhjatu kaevu võrdkujuna on uuel kuulamisel alati midagi uut võimalik selle sügavusest avastada. 8.5 (8.5-9.0)

Danya Pilchen & Kali Ensemble -- Paper Braids (2026)

Moving Furniture

• Ambient drone 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Microsound 
• Drone 
• Post-classical 
• Sound art 
• Reductionism

Sa pead paar korda enne ära surema, et saaksid hakata elama. Tegelikult on see paratamatu, ent probleem on selles, et enamik inimesi seda ei teadvusta, pidades vähemolulisi asju väärtuslikumaks. Oluline on tähelepanu. Kuidas saada fookust olulistele asjadele? Käesolev 55-minutiline taies algab niivõrd allasurutud minimalistliku helisignaaliga, niivõrd allasurutud tundmustega, niivõrd äärmusliku heli esitlemisega selle füüsilisuses, mille kõrval igamehe suvaline peeretus, röhitsemine ning kubeme kratsimisest tekkiv heli on ka tundeküllasem ja ilmekam. See armutu signaal kasvatab tasapisi liha luudele -- abstraheeritus muutub kombatavaks ja haaratavaks; konkreetsemalt oreli kui instrumendi osiseks. Orel ei pea väljenduma üksnes juuspeente armutute helidena, kuivõrd võib teiseneda ka jõepraami signaaliks. Seda ei pea olema palju, et saaks rääkida ämbientsest droonmuusikast või klassikajärgsest süvikutes kaevamistest. Jõepraami signaalid on sünesteetilised, kuivõrd sinna sugenevad ka udu jahedus ja rõske läbitungivus, virvatulekeste võbelemine ja aovalguse visa ilmnemine; lõhnad võivad tekitada peapööritust või koguni iiveldust. Ka võib kujutleda olukorda arktilisel jääväljal, kui taevast langevad päikesekiired toimiksid vahetute tapjatena -- lõikaksid jääst läbi kui sulavõist, muudaksid jäämäed mänglevalt kuubikuteks ja nelinurkadeks, rääkimata elusolenditest. Julgen arvata, et siinne dünaamika ei ole ainult ülesehituslik element, vaid see on ka provokatsioon, sundimaks kuulajat eelarvamusi ning ootusi muutma. See on mõneti rusuv taies segadust tekitavuse tõttu, saamata aru, millal see lõppeb (kohati valesti tundub, et taies juba lõppes; ent kui see tõepoolest lõppes, siis arusaam selle kohta jõuab pärale palju hiljem). Kõike seda saab teha muusika ülesehituslike tahkude segipaiskamisega. (See raputas... ajendades vahele kuulama Cocteau Twins'i "Treasure'it" -- tuues esile suguluse emotiivse kasinuse ja lopsakuse vahel juhul, kui mõlema alged on ehtsad, st kaemuslikud). Aga see ongi Hollandis resideeruva Ukraina juurtega helilooja kavatsuslikkus keskenduda inimeste ajakogemusele muusika vahendusel -- vaadelda, kuidas muusika mõjutab aja tajumist, kollektiivset kuulamist, ruumi akustikat ja väga peeneid, sageli mikroskoopilise tasandi helilisi detaile nagu seda on (mikro)tonaalsused, resonantsid, aeglased progressioonid. Tema helinstallatsioonides instrumendid ja ruum interakteeruvad ning - ei ole seda sugugi liialdus lausuda - sulavad üheks. Isegi päikesekiired piikidena ei suudaks neid üksteisest eraldada! 8.5 (7.5-9.0).

[Teaser of the day] Olev Muska - Piirileikkilaulu | Roundelay

• Ethnotronica 
• Conceptual 
• Glitch-techno
• Noise music
• Experimental electronica
• World music 
• Electronic music 
• Micro-techno
• Avant-electronica 

Artist: Olev Muska

Release: My Mouth Sang / My Heart Sank

Label: Glitch Please

Year: 2026

[Teaser of the day] THE FREAK FANDANGO ORCHESTRA - El Mariachi

Jamendo

• Gypsy folk
• World music
• Balkan folk 
• Ethno-punk

Artist: THE FREAK FANDANGO ORCHESTRA

Release: Wild Goats and Useless Heroes

Label: Jamendo/Bandcamp/Free Music Archive 

Year: 2014

Bleep -- Datenbergbau (2004)

Comfort Stand/Free Music Archive

• Shoegazing 
• Alternative pop 
• Electronic 
• Indie pop 
• Dream pop 
• Alternative dance

Käesolev 5-looline taies pärineb sest ajast, kui Britpop oli hääbunud klassikalises 90ndate vormis - kui asemele olid tulnud moodustised, mis neid punte lahjema kastmena meenutasid (vanadest olijatest Pulp ja Suede olid tegevuse pausile pannud (samas ka mööngem, et kummagi viimased taiesed ei olnud enam parimate päevade tasemel), Oasis tegutses küll vanast rasvast ja tuimast inertsist, ent Blur kõige rahutumana suurest nelikust eemaldus albumiga "Think Tank" endistest aegadest, katsetades maailmamuusika ning veelgi ilmsemalt elektroonikaga -- kuigi jah, juba albumil "13" olid neid algeid produtsent William Orbit'i abiga korralikult juurutatud). Situatsioon oli uus, aastatuhandevahetuse pohmelus ja segadus jätkuvalt kestis. Säherduses olukorras pööratakse pilgud pigem mingi stiili langemisele eelnenud aega -- näiteks oli ära unustatud ja isegi tahtlikult tõrjutud kingapõrnitsemise kuulsusrikast perioodi 90ndate esimesel poolel (eriti 90ndate keskpaigas, kui näiteks Slowdive albumi "Pygmalion" järel heideti Creation Records'i ridadest välja; meistriteost naeruvääristati meedias, kuivõrd peavoolul ei olnud aega, fookust ega mahti enam sellega tegeleda -- illusoorselt uued ajad ja projektid ootasid). Eelpoolmainitud Blur'i liikumise trajektooril - mis pärast esimeste albumite kingapõrnitsemisega flirtimist liikus mujale -, tõmmates kaasa ja mõjutades ka arvamusliidreid varasemast teistsuguses suunas liikuma; aga ka paar nimetatud stiili käilakujudest - Ride ja Lush - liikusid muusikaliselt eemale). Nii et segane aeg nõuab hulle inimesi. Tegelikult ei nõuagi - pigem vastupidi -, durkheimilikult võttes anoomilises situatsioonis on normid ja ettekujutused nõrgenenud või hävinenud, kuivõrd inimesed on kaotanud usu millessegi (sageli messiaanlikuks peetavasse), otsimaks lohutust sellele eelnenust või sünkretiseerides erinevaid fenomene ja perioode (sageli rõhuasetusega sarnasustele). Mistõttu ka Bleep'i 24-minutilisel taiesel kohtuvadCocteau Twins ja Curve, Jane Siberry ja Massive Attack, Medicine ja Goldfrapp, The Chameleons ja Portishead, Bowery Electric ja Tori Amos. Ka eespoolmainitud Lush`i ja Ride`i tuleb taas mainida. Lauljatari laulmismeetod meenutab aeg-ajalt ka Laetitia Sadier'i. Nimed nimeks, aga eepiline mõõde avardub nende horisontaalsete kitarriseinte ja raskelt langevate rütmide saatel, mille puhul, tõsi, headus peitubki pisiasjades. Heleda kõlaga tsellofaani mähitud kitarrid, intensiivsed breikbiitlõigud, struktuursed muutused ja harmoonilised murdumised küllastavad mängu positiivse varjundiga. 8.0 (8.0-8.5)

[Teaser of the day] Countless Births - Inside the Blue Fire

MonoKraK

• Electronic music
• Breaks
• Illbient
• Ethnotronica
• Experimental electronica

Artist: Countless Births

Release: Inside The Blue Fire EP

Label: MonoKraK 

Year: 2017

[Teaser of the day] Cousin Silas - Cluster 784

Earthrid

• Dark ambient 
• Electronic music
• Ambient 
• Experimentalism 
• Abstract 

Artist: Cousin Silas

Release: Necropolis Line

Label: Earthrid 

Year: 2006

[Teaser of the day] Skyvax - A Flowering Sea

Kahvi

• Electronic music
• Chilltronica
• Synth-wave 
• Ambient pop

Artist: Skybax 

Release: Shorestory EP

Label: Kahvi Collective

Year: 2002

[Teaser of the day] Okemyshi - Rainy Nighter

Urban Sprawl

• Electronic music
• Drum and bass
• Jazzstep

Artist: Okemyshi 

Release: Ottomuff EP

Label: Urban Sprawl

Year: 2005

CAN -- Inner Space (1979)

Harvest/Bandcamp

• Krautrock 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• Kosmische Musik 
• Space rock 
• Avant-funk 
• Experimental rock 
• Art rock 
• Alternative dance 
• World music 

"Inner Space" oli taies, mida mul oli au CAN'i albumitest esimesena kuulda ning mis loomulikult väga inspireeris (sõber Kaupo oli selle endale hankinud -- loomulikult sai kohe kassetile ümber võetud -- ning seda linti sai järgmiste aastate jooksul lugematult käiatud); albumit, mis angloameerika kultuuriruumis on (vasakpoolsete) kriitikute (ent paraku varjatult kapitalistlikust ja kolonialistlikust) meelelaadist tulenevalt vägagi maha tehtud -- lähtudes printsiibist, et mis vana, see maha (ning seda kergekäelisemalt, kui kultuuritaies jäi väljapoole eelpoolmainitud sfääri). Ma ei saa aru, kuivõrd see kaheksalooline on algusest lõpuni puhas jõudemonstratsioon, mis algab juba plaadiümbrisest -- läbi pilvede taevasse sirutuv hiiglaslik mutrivõti kui tehnitsistlikku laadi tootem (uute helimaailmade mesiterdamiseks). Bassist Holger Czukay (HC) oli paar aastat tagasi kõrvale astunud, et anda ruumi Jamaika bassistile Rosko Gee'le. (HC põhjendus oli, et ta pillimänguoskused ei rahuldanud enam bändi ambitsioone; aga ta oli ka huvitatud stuudiost kui instrumendist muusika salvestamisel). Inimtrummi nimega Jaki Liebezeit abistab trummeldamisel Anthony "Rebop" Kwaku Baah -- samuti kolmandat albumit järjest. Ometi HC võtab ja toimetab stuudios helisid viisil, et võtta kuulaja kaasa tähtedevahelisele reisile. Siin segunevad maitsekalt funk ja psühhedeelia, kunstilise- ja ruumiroki krehvtisemad elemendid. Aga ka albumi "Saw Delight" (1977) varjamatu maailmamuusikaflirt on siin peenelt peidetud teiste kihtide vahele. Sekka ka eneseirooniat (noh, eks ikka too Jacques Offenbach'i ilmakuulus motiiv, valikusse langes see ilmselt ka seetõttu, et vihjab nii bändile kui albumi alternatiivsele nimele), mis on kõike muud kui lame ja hõre. Michael Karoli näitab, et ta on väga boss kitarrist; pakkudes sageli pika poognana üle taevavõlvi kulgevaid kaleidoskoopilisi mustreid, samuti on kitarrid hüpnootiliselt elektrifitseeritud (iseäranis transtsendantaalses kompositsioonis "Safe"), tekitades suisa maitsetundmusi. Kölni legendid ei tee nende 35 minuti vältel mitte midagi ei valesti ega üleliia: võttes oma talletatu ja kogemused, lastes selle paisu tagant valla lihtsalt voolama (nt "Sunday Jam"). Kõik CAN'i taiesed on sümpaatsed, ent "Monster Movie'i", "Ege Bamyasi", "Soon Over Babaluma" ja "Flow Motion'i" kõrval on see personaalne meelistaies. Ka julgen väita, et siin on CAN kõige lähemale jõudnud stiilimääratlusele "Kosmische Musik" (termin, mida ühelt pool arvati krautroki liikumise sekka, ent teisalt eraldavalt tähistas see progressiivelektroonilisi "kosmilistele muusikamasinatele" toetuvaid bände ja projekte. Pärl sigade ees ehk klassika, mis ootab veel tunnustamist (aga asjad liiguvad õiges suunas -- CAN'i (bändi)biograafia raamatu nimi pandi just albumi avaloo "All Gates Open" järgi). 9.5 (8.5-10)

[Teaser of the day] Thelmo Cristovam - 15. 24-08, tarde 01

Green Field Recordings

• Field recording
• Sound art
• Micronoise
• Soundscape
• Found sound
• Ambient noise

Artist: Thelmo Cristovam

Release: Field Recordings (Vols. 5 & 6)

Label: Green Field Recordings

Year: 2013

[Teaser of the day] Cosmic Funeral - Serenade To Fallen

Torn Flesh

• Black metal
• Depressive black metal

Artist: Cosmic Funeral

Release: Godless War To Eternity

Label: Torn Flesh 

Year: 2016

[Teaser of the day] Mihai Popoviciu - Space Cinematic

Arhiva7

• Club dance
• Electronic music
• Post-disco
• Electro pop
• Synth-funk 

Artist: Mihai Popoviciu

Release: Plastic woman

Label: arhiva7

Year: 2005

[Teaser of the day] SubUnit - Contour

1834

• Electronic music
• Ambient

Artist: SubUnit

Release: Contour / Offset

Label: 1834

Year: 2026

Aigar Vals -- Miisufy (Original Motion Picture Soundtrack) (2023/2024)

Bandcamp/Trash Can Dance

• Electronic 
• Dark wave
• Film score 
• Ambient
• Synth-wave
• Cinematic
• Ethnotronica
• Art rock 
• Conceptual

Liisi Grünbergi 10-minutiline animafilmi helindas Põlvamaa mees Aigar Vals, mis ilmus 2023. aastal (Trash Can Dance'i all kassettväljaandena järgmisel aastal) kaheksa looga ja kestab 16 minutit. Tulemust võiks kirjeldada kevadel toast väljalastud hulluva kassi käitumisena: piisavalt pöörane, täis ootamatut energiat, laskmata väga igavleda. Aga see on siiski inimese kujutelm kassist...ning seetõttu ka intrigeeriv. „Miisufy“ heliline pool on stiililiselt põnev karussell. See hüppab lihtsakoelisest elektroonikast kunstilisse rokkmuusikasse, tumeolluslikust elektroonikast üht, teist või kolmandat helindit saatvatesse häälutustesse; siin on hõimlikke (vale)rütme ning libisemist mööda psühhedeelseid relsse - edasi-tagasi, alla- ja ülespoole -, ilma et kunagi liiga tõsiseks või pretensioonikaks teiseneks (ilmselt just kiiresti muutuva iseloomu tõttu). Tulenevalt kontseptsioonist on see ju igati loogiline; teisalt Vals oli ka trummar Eesti uuspsühhedeelia lipulaeval nimega Badass Yuki -- kolmikule oli žanripiiride hägustamine olemuslikuks toimimisviisiks. Kõige silmapaistvamaks tunnuseks on just laiekraanlik tunnetus ja volatiilsus: muusika ei püüa filmi üle trumbata ega liiga sügavuti mõtiskleda, vaid liigub kaasa ja püüab jäljendada virtuaalkõutsi (vabandust, virtuaalkiisu) imaginaarset vallatlemist. Parim hetk on "Kitten Paradise" -- kergelt nukrutsev kaemus ämbientsete helide saatel, milles on nii avarust, sügavust kui emotiivset raskust. Mõni lugu on lapselikult lihtne elektrooniline visand -- kusagil rütmipragudes ja kidravuugis mikroskoopiliste keeristena tolmutav, teine seevastu paisub rokilikuks vinjetiks. Valsi helind ei ole liiga pealetükkiv, aga samas piisava iseloomuga, et meelde jääda. Nagu kass, kes ronib sülle, lööb natuke nurru, sügab end, kriimustab armastusest ning kargab siis äkki aknast välja -- tekitades segaseid tundmusi ning mis-siis-ikka laadis nõutust. Natuke sulgkaalu kategooria, aga mitte tühikargamine; natuke kleepuv, aga mitte limane; kõlades enamasti väärt mängutoosi muusikana. 8.0 (7.5-9.0)

DOC WÖR MIRRAN -- SYMPHONY IN A (nnoy) (2015)

Attenuation Circuit

• Industrial music 
• Electronic 
• Noise rock 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde
• Ambient 
• EAI 
• Art music
• Improvised noise

Isiklikult tundub, et industriaalmuusika on märksa intiimsem tavapärasest popmuusikast - isegi kui seal lauldakse linnukestest ja mesilastest, sügavatest tunnetest ning ihast kellegi vastu; popmuusika võrrandisse kuulub vajadus meeldida võimalikult suurele inimhulgale, disainitud ühisoas leidmiseks, kuivõrd olemuslikult on tegu sotsiaalse fenomeniga; isegi kui selle juurde kõneldakse üks silm kinni-teine lahti, et tahetakse ausust ja autentsust edasi anda, ei ole see kindlasti kõige sügavam eesmärk. Industriaalmuusika puhul seevastu on tulemuseks toores ja filtreerimata psühholoogiline maastik, peegeldamaks kellegi siseilma; ilmselt nii Throbbing Gristle'il kui Cabaret Voltaire'il kogunes sadu tuhandeid fänne, ent ei oleks vale väita, et on arvestatav hulk industriaalprojekte, keda teatakse väga vähe või üldse mitte (st kellel on üliväike jälgijaskond või kelle muusika tuleb päevavalgele alles aastaid hiljem pärast tegutsemise lõppemist). Nende artistide intiimsus nii muusikas (kui sõnades) on ilmselgelt tumedamad ja ebamugavamad, ent ikkagi on see lähedasem kui jagada kõigiti kättesaadavat esteetiliselt väljendatavat rõõmu ja armastust. Siin ongi see vahe, et artist ei pea andma intervjuusid, et oma autentsust rõhutada -- see võib olla - kui meenutada Holger Czukay intervjuud Eesti Ekspressile 24 aastat tagasi - elu ja surma küsimus. Antud taiese 12 kompositsiooni on produtseeritud ajavahemikus 1987-1993, ning siin on kõik industriaalmuusikale iseloomulikud helitrikid, ühelt poolt tämbrite kasinus, ent teisalt ka nende volatiilsus, stiililine esinduslikkus mürarokist minimalistliku sündimuusika, elektroakustilise improvisatsiooni, paarile akordile rajatud droonmuusika, unustusse vajununa kalimba näppimise ("More Slow" üleneb esiotsa primitivismist imetabaseks ämbiendiks) ning sageli klassifitseerimatu gravitatsiooni manu. Viimane tähendab näiteks seda, et artist võib vajuda iselaadi hüpnoosi, lihtsalt nautides talle võib-olla suisa orgastilisi helisid luupimas (mis teistele ei pruugi üldse nii näida). Industriaalmuusika puhul - selleks, et veenduda, et artisti üleüldse võiks sellesse traditsiooni arvata - tuleb see tunnetuslikult ära tabada! Küsimus ei ole primaarselt mitte heli vormis, vaid suhtumises, kuidas seda esitletakse ning heli iseloomustatakse. Kuulasin täna ka John ja Alice Coltrane'i albumit "Cosmic Music" (1968), mida saa(nu)ks ka konveierlindil industriaalmuusika algse definitsiooni järgi toota, kui vaid kopsud suudetaks piisavalt puhtaks köhida, et seda ekstaatilist peapööritust ülal hoida! Isiklikult tajusin DWM'i muusikas seda isikupära, seda veidrat psühhilist ja intellektuaalset voogu, mida sellelt 74-minutiliselt taieselt viirgas. Polnud teps mitte igav sümfoonia! 8.5 (7.5-9.5)

[Teaser of the day] Filippo Panichi - Noise Cancelling Noise

• Experimentalism
• Abstract
• Electronic
• Microtonal 
• Reductionism
• Drone
• Micronoise
• Avant-garde 

Artist: Filippo Panichi

Release: Seven 

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2023

[Teaser of the day] V L A D - Arab Snow

• Dark electro
• Electronic music
• Drag house
• Horror-synth
• Witch house

Artist: V L A D

Release: The darker it is, the better

Label: Witch Spectra

Year: 2021

[Teaser of the day] Origami Repetika - Stars Under Your Heels

Genetic Trance

• Soft rock
• Yacht rock
• Pop rock 
• AOR
• DIY

Artist: Origami Repetika 

Release: Stars Under Your Heels

Label: Genetic Trance

Year: 2019

Stereolab -- Peng! (1992)

Too Pure/Bandcamp

• Neokrautrock 
• Shoegazing 
• Drone pop 
• Alternative pop/rock 
• Indie pop/rock 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop

Inglise-Prantsuse pundi debüütalbum võib esmapilgul kõlada lihtsustatuna ja pealispindsena -- eriti arvestades hilisema perioodi (1996-2001) albumeid, kui nad arendasid välja omanäolise ideaalpopi käekirja. Tõepoolest, eklektiline, ent iga kuulamisega muutub see 11-looline üha armsamaks ja olulisemaks. Tuleb arvestada, kust nad välja kasvasid -- ühelt poolt on siin jätkuvalt Tim Gane'i (ning faktiliselt ka Laetitia Sadier'i) eelmise ansambli McCarthy lihtsus - et mitte öelda naiivsus -; kidraplõnnimine C86 vaimus; liikumine, millele ilmselgelt avaldasid muljet Johnny Marr'i helisevad Rickenbacker'i kitarrid. Teisalt - ja bänd ei ole ka sellest saladust teinud - oli neile väga oluline aasta varem ilmunud "Loveless". My Bloody Valentine Kevin Shields'iga eesotsas tegi asja revolutsiooniliselt, produtseerides kitarrimuusikat (alkeemilisel) viisil, mida paljud elektroonilisse muusika kategooriasse liigitatud artistid kasutama hakkasid. Sellises vaimsuses liikus ka Stereolab, jõudes sedasi oma šedöövriteni. Ei saa üle ega ümber Gane'i personaalküsimusest -- enne eelpoolmainitud jangle-punti kuulus ta müra-industriaalkolmikusse Uncommunity, mistõttu eksperimentaalse tahu uues (ja just selles) kuues ilmumine oli vaid aja küsimus. Aga kuuekümnendad on siin ka olulised: "You Little Shits" kidrakäsitlus kahtlemata peegeldab Arthur Lee ja Love'i vaimsust; klahvpillide, ennekõike Farfisa oreli meeliülendava ulgumise ja domineeriva rolli valguses on Ray Manzarek'it raske üle hinnata. (Jah, 70ndad veel ootasid, Faust ja teised krautrokkarite motoorsus oli siin pigem vaka all; minimalistide nagu Terry Riley ja Steve Reich'i mõju oli rohkem kohal). Aga-aga-aga...paljudes lugudes on pisikesed vihjed tulevikuks, kui Tim Gane ja kompanii hakkasid nendele osutustele karkassi ja liha kasvatama. Aga isegi sellele vaatamata...paganama lõbus, kohati ekstaatiline kuulamine! 8.5 (8.0-9.0)

Planina -- 244 (2026)

Noise Margin

• Experimentalism 
• Field recording 
• Conceptual 
• Musique brut 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Noise 
• Musique concrète

Muusikateost saab määratleda ka viisil, kui väliskeskkonda jäävaid objekte seadistatakse nõnda, et ideelises plaanis nähakse ette, mismoodi peaks mehhanitsistlik helind kõlama. See on üks samm kaugemal John Cage'i nentimisest, et kõik on muusika. Päris nõus legendiga ei ole -- näiteks kõige jubedam on inimhääle ilmnemine kas jauramise või lolli iba ajamisena. Samas dialoogi astumine sellist heli tekitavate subjektidega on kahtlemata märksa lõbusam -- lihtsalt jaurates sarnasel viisil vastu. Iroonia ja sardoonia peeglina on tõhusad, kuivõrd vererõhku säherdune käitumine ei tõsta ning saad ka kultuur-psühholoogiliselt lõbusa ning teadvust avardava kogemuse. Ning jäävad lõpuks ka vait! Tšehhi industriaalmuusika legend Michael Borůvka näikse olevat läinud Chris Watson'i teed -- pigem dokumenteerides loomuldasa helide (mittekunstlise muusika?) hingeelu. Pildi järgi võib aimata, et ripprongid ja -raudteed on tal käesolevaks teemaks -- erinevalt maapealsetest vastetest on siin kuulda märksa vähem lokomotoorsust, palju enam trosside ja kaablite väljavenimist, liikumise ebaühtlusest tekkivat kabiinide jmt kolinat. Nojah, see monokroomsete helide kirjeldus ei saagi olla kuigi seksikas, ent see ongi enbekõike masinistidele ja helipuritaanidele pinget pakkuv kaasus. Isegi kui eemaldataks muusikast tähendusliku kihi (s.t pilti nägemata, kirjeldust lugemata, kommentaare kuulmata) - isegi siis nende surinate-kolksatuste-kriipimiste põhjal ei ole võimalik pimesikku mängida. Mida see annakski? Võib-olla nende helide põhjal mõni tehniliste asjade eest vastutav asjapulk kuuleks ära nii mõnedki vead ning sedadi ennetaks fataalseid tagajärgi.(Lõõbin-lõõbin!). Inimloomus ei pääse üle ega ümber metafooridest, sest meil puudub kogemus n-ö puhtast helist, st mis ei pärineks mingist füüsilisest tegevusest või fenomenist. Ka ei oleks üldse provokatiivne küsida, et kas linnulaulu või kõue kuul(a)mine plaadilt meelelahutuslikus võtmes on ikka see õige? Kas sünesteetilise kogemuse kõrvaldamine eos saab olla õige teguviis? Näikse hästi salvestatud, tundukse õigesti purki pandud, ent võimatult raske on midagi sellist punktidesse teisendada. Aga intuitiivselt on need 37 minutit huvitavad ja piisavalt teistsugused. 7.5 (7.5-8.0)

Humanfobia -- Indenumbra Poltergeist (2023)

20kbps/Archive

• Witch house 
• Newbreed 
• Avant-garde 
• Dark ambient 
• Drag house
• Lobit 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Cinematic 
• Micronoise

Kahtlemata on käesolev 10-looline taies vägagi intrigeeriv juba enne kuulamist, kuna ühelt poolt Tšiili tandem Humanfobia (Mist Spectra ja Sábila Orbe) - kes on olnud juhtivad witch house/newbreed-stiili ülalhoidjad nii isikliku loome kui netiplaadifirmade Cian Orbe, Witch Spectra ning (hiljem) Internet Daemon'i vahendusel vähemalt viimased kuus-seitse aastat, sõltumata sellest, kas stiil on haibilainel või mitte (hetkel tundub, et pigem mitte) - ning teisalt üllitades oma muusikat juhtiva Šveitsi lobit-netiplaadifirma 20kbps-i all. Ei pea ilmselt ütlema, milles see põnevus seisneb, kuna witch house reeglina eeldab artikuleeritud sagedustega helikeelt. Aga see kahtlemata on kõva asi, kuivõrd sagedused hääbuvad alatihti loomuldasa eikuhugi kui jõed Kandahari kõrbes liiva. Siin on neid sagedusi igasuguseid, ent see madalsageduslike helide tihke loor võimendab helipilti viimsepäeva puudutusega. Helirituaal, mis näikse olevat salvestatud otse keldrist, kus seintepragudest kostub kulunud VHS-i ja korduvalt ülesalvestatud kasseti mikroskoopiline, ebaühtlane, ent tähendusrikas müra ning lakke projitseeruvad nõidade kujud ning nurka ilmuvad puuslike tootemid. Eshatoloogiliselt -- kui rohkem või vähem kõdunenud laibad roomavad Kohtumõistja palge ette nagu mõnes "Tale Of The Crypt'i" osas kujutatud tegelased justkui varauusaegsete mõtlejate ja teadlaste sellesuunalise vaidluse vahele lõksu jäänuna. Ometi on see taies piisavalt vaheldusrikas ja kihiline - stiili tavapärastes piirides -, pakkumas plahvatuslikke möirgeid, filmilinalikku kergust ja kontekstuaalselt isegi kirgastumist ning huvitavatesse, ritualistlikesse helidesse kinnijäämist kinnisideelisel moel. Tulemus üleneb aeg-ajalt tumedaks hüpnoosiks, milles masinatega tekitatud helid transtsendeeruvad, tekitades koos peeneks pihustatud inimhäältega üleloomulikke moodustelmi. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] COITUS INTERRUPTUS - Labour Return

• Avant-garde
• Industrial music 
• Post-minimalism
• Electronic 
• Experimentalism

Artist: COITUS INTERRUPTUS 

Release: Optimistic Defloration

Label: CS Industrial 1982-2010/Střílek

Year: 1994/2026

[Teaser of the day] Betelmire - Bird And Bee

Rain Above

• Lo-fi
• Electronic 
• Indie pop 
• Singer-songwriter
• Psychedelic 
• Bedroom pop
• Indietronica 
• DIY

Artist: Betelmire

Release: Polyester Tea

Label: Rain Above

Year: 2008

[Teaser of the day] Adam Balusik - (For Those) Killed By The Western Greed

Tachyon

• Contemporary classical 
• Art music 
• Modern classical 

Artist: Adam Balusik

Release: Three Trees 

Label: Tachyon 

Year: 2017

[Teaser of the day] CAlix✦ - Keep Your Loves Where They Cant Hurt You

The Vapor Vault

• Electronic pop
• Vapor pop
• Dream pip
• Art pop
• Witch pop 

Artist: CAlix✦

Release: Stayhomekid

Label: The Vapor Vault

Year: 2014

[Teaser of the day] Teemu T - Wavescape

basic_sounds

• Dub-techno
• Electronic music
• Dubtronica 
• Ambient dub
• Tech-dub

Artist: Teemu T

Release: City Night

Label: basic_sounds

Year: 2014

[Teaser of the day] Emanuel Budka - Deaf Circles Part 3

• Noise music
• Avant-garde
• Psycho-acoustic
• Electronic 
• Experimentalism
• Radiophonic art
• Musique brut

Artist: Emanuel Budka

Release: Deaf Circles

Label: Noise Margin

Year: 2025

Miyachan Akichan -- Lucky Star (2009)

Rain Music

• Folktronica 
• New Weird Japan 
• Indietronica 
• Noise pop 
• Psychedelic 
• Art pop 
• Glitch-pop 
• J-pop 
• Shibuya-kei

Käesolev 5-looline taies Tõusva Päikese Maa Aki Tomita ja Daisuke Miyatani ehk Miyachan Akichan'i esitluses on erinevate jõudude ning vastasmõjude tulem -- mis ühelt pool vaimustub kodus salvestamise vahendite odavnemisest tulenevatest võimalustest, aga ka ajastust, mil tundus, et magamistoas salvestajad nagu Ariel Pink ja Devendra Banhart laiendasid mainitud võimalust; aga ka Animal Collective'i esimesed albumid tundusid DIY-haibile toekamat sisu pakkuvat -- ning sellest johtuvalt võib tagantjärele öelda, et ideoloogiliselt oli vale liikuda kuhugi sinna, kuhu nad albumiga "Merriweather Post Pavilion" (MPP) liikusid. "MPP" iseenesest ei olnud ju paha album, ent albumit suunanud tantsulisse psühhedeeliasse langemine - mida ajaloos on nii paganama palju jälle ja jälle proovitud teha! - oli suurushullustuses ja lootuste moonutamises ettenähtavalt ummiktee valimine, pärast mida nii spirituaalselt kui vormiliselt hakati lihtsalt manduma. Pidanuks jätkama eelnevalt katsetatud helidega - nende põhjal sünteesima midagi teistsugust ja samas paratamatult sarnast. Mistõttu ongi huvitav kuulata pealtnäha lihtsaid, peavoolu muusikatööstusest kaugele-kaugele jäävaid artiste nagu need jaapanlased, kelle muusika peegeldab lepitust nii mõtlemise ja olemise, subjekti ja objekti kui ka teadvuse ja maailma vahel. Siin ei ole unustatud ega hüljatud muusikaliste eelduste potentsiaali, vormistamaks nii folki, Nippo-poppi, elektroonikat, indit kui kodusalvestamisest saadavat (eneserealiseerimis)naudingut millekski ekstaatiliseks. Popmuusikatööstuse nõudmised ekstaasiks on objektistavalt unustamiseks taandatud, ning ka igasugune tahe end sellega joondada viib paratamatult ekstaasi närbumiseni. Kõige selle taga on jabur positivistlik ja progressivistlik idee edasiliikumisest ning uute märgisteni jõudmisest. Jaapanlased üldisemalt on näidanud muusikas lineaarsuse läbikukkumist; pigem kangekaelselt laiendanud arusaama muusikast kui kihilisest ja erisuunalisest ning alati tagasipööratavast protsessist, viimaks ellu ekstaatilist võimalikkust ehk mängulisust. Isegi kui esmapilgul näiv mängulisus taandub autistlikuks ettevõtmiseks, väärib see mäng ikkagi tõrvikuid. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Dadala - Brane Forest

Clinical Archives

• Avant-garde
• Free jazz
• Electronic
• Improvised music
• Avant-jazz 
• Experimentalism
• Improvised noise 

Artist: Dadala

Release: Recycles

Label: Clinical Archives 

Year: 2009

[Teaser of the day] Shinobu Nemoto - Trip 11

Resting Bell

• Ambient drone
• Avant-garde
• Lowercase 
• Electronic
• Microtonal
• Onkyo
• Reductionism 
• Ambient 
• Experimentalism

Artist: Shinobu Nemoto

Release: Melting Loop Trip

Label: Resting Bell 

Year: 2010

[Teaser of the day] Higuchi Eitero - Wiko

Rain

• Plunderphonics
• Electronic music
• Clicks`n`cuts
• Avant-garde
• Sound collage
• Turntablism 
• Sampledelic 
• Experimentalism 

Artist: Higuchi Eitero

Release: Zannyou

Label: Rain 

Year: 2006

Múm -- Finally We Are No One (2002)

FatCat

• Art pop 
• Experimental pop 
• Electronic 
• Ambient pop 
• Indietronica 
• Avant-pop
• Glitch-pop 
• Plinkerpop

Kes vaatab sissepoole, see unistab; kes vaatab väljapoole, see ärkab. Islandi uhkuse Múm'i teine album teeb mõlemat korraga -- ning dünaamiliselt ka tagurpidi. "Finally We Are No One" (islandi keeles "Loksins erum við engin" on üllitis, mis vaarub pealtnäha ebakindlas seisundis, kuid just see ebakindlus vähendab imelikul kombel eraldatust ülejäänud maailmast. Vastupidi: mida enam islandlased kahtlevad ja hõljuvad, seda tugevamaks kasvab sugulustunne kõigega. Kahtlus ei lõhu siin, vaid soodustab ühtsust. Enesekindlus seevastu kitsendab taju ja piirab ühenduse ulatust -- justkui teadlikkus iseendast oleks juba piirav filter. Albumi unistamine ja iha on tegelikult puudumine ja teadmatus. See on ihalemine paksude burboonvärvi kardinatega varjatud toas, kus nahast diivanid ja ornamentikast rikas mööbel loovad intiimse, peaaegu salajase õhkkonna. Mis seal toas toimub, jääb alati poolikuks aimduseks. Ja vastassuunas - väljaspool - seisab arusaamade kokkulangematus: laine ei saa muutuda ookeaniks, sest ta juba on ookean. Küsimus ei ole muutumises, vaid horisontide kitsendamises (kas tahtlikult või mitte -- see ei olegi oluline). Samamoodi ei jõua „mina“ kunagi teadlikkuseni, sest „mina“ on juba valmis eelhoolitsetud teadlikkusena -- osana inditeadlikkusest, millele aluse panid My Bloody Valentine, Sonic Boom, Stereolab, Medicine, Tortoise, The High Llamas ja Slowdive (ennekõike „5 EP“ ning „Pygmalion“) ning mida viimistlesid veelgi Mouse On Mars, To Rococo Rot, Kreidler, Hood ja Piano Magic. múm ei kopeeri neid, vaid nebde kõverust külvates lõikab kumerust teistsugustel sagedustel. "Finally We Are No One" ei ole lihtsalt album, vaid seisund, kus unistus ja ärkamine, sisse- ja väljavaatamine, "mina" ja kõik muu sulavad ühte ilma selge piirita. See on plaat, mis ei anna vastuseid, vaid lahustab probleeme nii õrnalt, suisa märkamata, millal saad osaks millestki suuremast ja monumentaalsemast. Võrreldes kaks ja pool aastat varem ilmunud debüütalbumiga "Yesterday Was Dramatic – Today Is OK" on bänd kasvatanud liha ning kihte, katmaks algusotsa pigem luitunud konfiguratsioone. Ning lõpetuseks -- albumi pealkiri resoneerub The Smiths'i loo "Pretty Girls Make Graves" keskse stroofiga: /give in to lust, give up to lust, oh heaven knows we'll soon be dust.../. 8.5 (7.5-9.0)

Ellah A. Thaun -- S i s † e Я (2014)

Bandcamp

• Jangle pop 
• Indie pop 
• Singer-songwriter 
• Bedroom pop 
• Psychedelic 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• DIY

Prantsuse (Rouen'i) artist Ellah A. Thaun ( ka teada kui D A N T E) on olnud aktiivne kümnendatest algusest saati, ning tema looming võlus just tee-seda-ise esteetikaga. Reeglina DIY-artistid on transgressiivsed, liikudes kidrapõhise popi juurest sünteetilise kõlaga eksperimentide manu (mis ei ole ka ime, kuna enam-vähem paralleelselt sooloasjadega kuulus ta eksperimentaalsesse (post)industriaaltandemissse nimega Valeskja Valcav, mistõttu mõjud nii EBM-st, postpungist, tumelainest, minimaalsündist jms - millega sageli käidi ülemeelikult ringi - on loomuldasa isiklikku muusikasse sisse tungivad). Sageli jääb läbivaks niidiks psühhedeelsus, mida siis keeratakse vastavalt sisetundmustele kõvemaks või mahedamaks. Kujutan selgelt ette, et kodustuudio on artist püstitanud kodutuppa. Antud taiesel on kaks lugu - mis erinevalt pealkirja kirjaviisist ei lähe teps mitte witch house'i/drag house'i/newbreed'i aladele. Plaadiümbris on maagilise realismi stiilis ülesvõte, millel olev kujutis võib-olla vihjab mõnele paganlikule/eelkristlikule kujule (nt Maa-Emale). Nimilugu on suurepärane näide geneerilisest kidrapopist, et seda võib mängida nii indifestaril, kusagil külasimmanil kui ka veel kolmandas-neljandas situatsioonis. Kaasahaaravad harmooniad ja meloodiad, milles kitarrid on pandud kordama luuperi vahendusel (kõlades kohati kandle täidlase helinana). Lihtsa ülesehitusega kompositsioon, mida saaks rahvamassid taamal kaasa laulda; ennekõike artisti sugestiivne fraseerimine - mis ülenevad häälutusteks - ning artikuleerimine annavad asjale õige meki manu. "Since Yesterday" on toorem, lo-fi'likum ning introvertsem - ilma luuperi polsterdusteta. Ometi need tsellofaani mähitud kõlaritest kostuvad kidrahelid ning kohmetud poolakordkokutamised mõjustavad kuulajat. Liiga lihtne, et tajuda seda pealiskaudse ja lihtsustatuna EAT'i jangle pop ehk plõnnimisindi meenutab neid kauneid aegu 11-20 aastat tagasi. Vaadake ja avage kõrvad, tajumaks kontrasti tänapäevase vaimupimeduse ning inspiratsioonikriisiga, mille osaks on saanud naljakas paranoia tehisintellekti olemasolu kohta muusika(tööstuse)s. Ma kahtlustan selle valguses vandenõud, et muusikatööstus püüab edendada nürimeelse ja madalakvaliteetse muusika müüki "naturaalse"  ja "puhta" sildi all. Varsti lüüakse nii mõnelegi plaadile peale silt "mahetoodang". 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Philippe Zulaica - Lune

Nowaki

• EAI 
• Experimentalism 
• Post-classical
• Improvised music
• Avant-garde 
• Art music 
• Chamber music

Artist: Philippe Zulaica

Release: Juste un fragment

Label: Nowaki Music

Year: 2019

[Teaser of the day] Moe Lodin - I Killed Our Love Before You

racewillbegin

• DIY
• Indie pop
• Electronic
• Lo-fi
• Singer-songwriter
• Synth-pop
• Indietronica
• Bedroom pop 

Artist: Moe Lodin

Release: rwb012

Label: racewillbegin 

Year: 2004

[Teaser of the day] Lgor - Tunguska Meteor

Chase

• Ambient drone
• Electronic music
• Dark ambient 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Illbient 

Artist: Lgor

Release: Ward LP

Label: Chase 

Year: 2011

Tlon -- Acoustic Lazy Dolls (2002/2003)

Autoplate/ORAL

• Experimental electronica 
• Turntablism 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Microsound 
• Abstract 
• Electronic music 
• Minimal techno 
• Glitchtronica 
• Clicks'n'cuts 
• Ambient techno

Käesolev taies ulatub nii kaugesse aega kui aastasse 2002, kui see sai üllitatud ORAL-nimelise plaadifirma all CD-R'ina. Käesoleva taiese kontekst on mahutatud Autoplate'i kordusväljaandesse (ehk on Saksa netiplaadifirma oluline seetõttu, et Taavi Tulevi debüüdikas "Televiisor on tuksis" üllitati aasta varem justament selle alt). Kanadaprantslase Jean- Sébastien Roux' 9-looline üllitis seiskab aja kui ka pakub kummastavaid kiirendustrampliine - kuigi viimased näikse kõlavat pigem viirastuse või kuulajate soovunelmana kulgeda hangunud meeleseisundist eemale, liikuda sellest külmast olekust välja. Soov liikuda välja(poole) tähendab reeglina liikuda sinna, kus võrreldes varasema seisundiga on vähem kitsendusi. Aga konkreetselt on 40-minutilise taiese kirjelduses osutatud ühele plaadimängijale ning ühele nõelale, moodustades üh(ts)e heliobjekti. Montréal'i muusik plaadil nõela sihitult liigutades muudab muidu juhuslikest meloodiaosakestest koosneva kogumi anonüümseks ning seeläbi pluss isikliku nägemuse ja töötlemisega täiesti vahtseks tulemuseks. Jah, kanadalastel on lisaks Martin Tétreault, Érick d'Orion, Alain Macklovitch, Cheldon Paterson ning Kid Koala, kes on eksperimentaalselt lähenenud grammofonile ajaliselt varem, mistõttu taas võib täheldada Quebec'i provintsi põrandaaluses maailmas spetsiifilise traditsiooni väljakujunemist. Kahtlemata kaunis muusika, mis lisaks eelpoolmainitud aeglustamise-kiirendamise momentidele pakub atmosfäärilist rütmikat, mis siiski aeg-ajalt taandub introvertseks minimalismiks. Siin on sulneid rütme, ent need ei ole raskekaallased, lükkamata ihu liikuma. Aga astrotants on see kindlasti! Selles muusikas on tajutav ka vinüülplaatide maagia - isegi enam - seda tahku on osatud meisterlikult rõhutada, mistõttu need inimesed, kelle arust vinüülplaatide krõbin annab tunnistust madalast helikvaliteedist, ei ole siia kuigi oodatud. Või siis vastupidi - säherdune vinüüljas kontseptuaalsus-saviplaatide (meta)füüsiline kohtlemine annab neile vabanduse astuda mööda endi seatud esteetilistest piirangutest. 9.0 (8.0-9.5)

Jo Bled -- Sonic Mania Level : Without Limits (2025)

Argali

• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Freeformfreakout 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Musique concrète 
• Reductionism 
• Avant-garde 
• Musique brut
• Acousmatic music 
• Micronoise 
• Sound art

Vermonti osariigist pärit artisti 10-looline taies Ühendriikide netiplaadifirma Argali Records'i all oli üllitatud mineva aasta esimesel aprillil. Kuulates seda ei saa küll tõdeda, et asi taanduks kuidagi villase viskamiseks. Isegi väga tõsine on see nii kavatsuslikkuses kui täideviimises. Sõber Taavi ütles hiljuti, et kõrge kvaliteediga helindi salvestamiseks ei ole tarvis ainult head väljundit, st helikaarti; aga ka sisendheli. Olen nõus väite esimese poolega, ent teise puhul paratamatult - kes tegelevad konkreet- ja mikrohelidega - , tuleb standardeid mingil määral alandada - või oleks õigem öelda, et asjale teisiti läheneda. Hea helikaart-konverter seevastu on ülioluline, toomaks välja kõik helinüansid ning teisendamaks helipildi elavaks, dünaaamiliseks ning lopsakaks. Ameeriklane kasutab siin gonge, laste mänguasju, kellasid, sämpleid, trumme...ning 1922. aasta rahudollarit (intrigeeriv igatahes oleks mõelda, et rahudollar määrab siin mängu). Maniakaalsus tõepoolest on tihti seotud piiride ületamisega -- samas piiride ületamine on sageli entroopia ja kaose valitsemise ilming, mis varem või hiljem talletub ontlikuks seisundiks. See on seotud intensiivsusega, st energia suurema ülekandumisega ühest (või mitmest) kohast konkreetsesse punkti. Ilmselt emotiivne seisund on kõrge, meeled on ergud, kõike võib tajuda; ning kõigele energeetiliste tingimuste olemasolul ka reageeritakse. Piiride ületamine ei ole seisund, see on transformatiivne protsess. Antud 38-minutiline taies eelpoolkirjeldatud kriteeriumitele toetudes meenutab eel-Velvet`ite ning endiste La Monte Young'i jüngrite John Cale'i ning Angus MacLise'i eksperimente 60ndate keskpaigas ja hiljemgi. Nii et vaataks seda ka (katsetusliku muusika) traditsiooni osana. Mitmeti veenev taies igatahes, milles eelpoolmainitud instrumentide ja "instrumentide" kogusumma näikse olevat kõrgem nende potentsiaalist. Prügimäedraama üleneb omanäoliseks katarsiseks ja isevärki valgustuseks. 9.0 (8.5-9.5).

[Teaser of the day] All Systems Online - Dungeon Raider

Silent Running Scandal

• Chiptune
• Electronic music
• Synth-wave
• Dubstep 
• 8-bit 
• Synth-pop  

Artist: All Systems Online

Release: Star Bound EP

Label: Silent Running Scandal/Bandcamp  

Year: 2015

[Teaser of the day] Mizuki's Last Chance - An Orison of Sonmi

Housefly

• Tracker music
• Electronic music
• UK garage
• Bitpop
• Breakcore
• 8-bit 
• Dubstep 
• Chiptune

Artist: Mizuki's Last Chance

Release: Tactical Assault

Label: Housefly 

Year: 2011

[Teaser of the day] Alexei Biryukoff - chase #004

Black Square

• Field recording
• Experimentalism
• Musique concrète
• Conceptual 
• Avant-garde

Artist: Alexei Biryukoff

Release: Train Chase

Label: Black Square 

Year: 2013

Enko -- Steel Retina (2008)

Qulture Production

• Noise music 
• Glitchtronica 
• Harsh noise 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Plunderphonics

Käesolev 7-looline taies on sama konkreetne ja täpne...kui terasvõrkkest. Ei jää midagi sellele tagasi peegeldamata ega projitseerimata. Aga nagu alati taandub küsimus lõpuks sellele, et kuidas nähtut tõlgendada? Kas kõik näevad ikka ühtmoodi, kas ikka kõik näevad "õigesti"? Kas terasest reetina eeldab ka terasaju olemasolu? Ehk seda "õigesti" nägemise kriteeriumit on ajaliselt pisendatud (kokku kõigest 19 minutit), vältimaks tõlgendustes liiga laiali valgumast. Aga jah, helilis-psüühiliselt on Enko taies kahtlemata kannatust proovile panev. Kas kannatuse proovile panemine on õigustatud? Ka masohhism on kannatuse üks vormidest. Küsiks siis uuesti -- miks jaatamise korral masohhism on siis stigmatiseeritud, kui eraldusjooni on nii raske tõmmata? See ei ole niisama tilu-lilutamine -- see on müramuusika - üsna kitsale spektrile toetuv eksperimentaalsus - andes sellest arusaama kui hetktõrke - st teravate nurkade ja lõikavate servadega - ning võimsalt kompresseeritud ning kiire ründemomendiga helisageduste sümbioosist, milles heliline agressiivsus vaheldub pinget maandava abstraheeritusega (või siis kõlatardumusse taandumisega). Eks siin võib võrdlusi tõmmata nii mõnegi Editions Mego artistiga, kellele heliprügi oli tänuväärt (ümbertöötlus)materjal. Siin-seal tulevad sisse distantsilt kostuvad inimhääled, mis emotiivselt annavad tugeva laengu metalselt läikivale hullusele. 8.0 (7.5-8.0)

CMD -- Ice Daggers (2015)

basic_sounds/Archive

• Dub techno 
• Experimental electronica 
• Tech-dub 
• Electronic music 
• Drone 
• Dark electro 
• Deep dub 
• Progressive electronica

Käesolev kolmelooline taies algab dub'iliku tehno matsumise-tatsumisega - ent arvestades, et taies on üllitatud katsetamisalti Kanada netiplaadifirma basic_sounds all -, siis võib hellitada lootusi, et siit hakkab tulema nimetatud stiili peavoolust ja põhisagedustest kõrvalehiiliva(ma)t helindit ja konstruktsioone. Ning tõepoolest, kui sügavale, ent suht rõõmsameelsele - tänu lõbustavatele sündiarpedžodele - avaloole järgneb midagi märksa süngemalt introvertsemat -- vähemalt loo algus laskub sünteetilisse alkeemiasse, mis tasapisi hakkab pealkirjale osutavalt piike kristalliseerima ja pilduma. Ka lõpulugu säilitab sünguse, kuigi piikide heitmine asendub kestva droonheliga, mille taamal prõksuvad rütmid ja kergem elektroonika. Neis kahes viimases loos ilmselgelt võib tajuda ka elektro ja tumelaine eristamatut põimumist, mis annab asjale minoorse kalde ning vaatenurga. Käesoleva ajastu vaatenurgast erinevalt - vana kooli muusika traditsioonist - vaadatuna võib võtta appi ka Edgard Froese ning Klaus Schulze tumedamate hetkede esteetika, milles progressiivsus väljendub uute helide loomises ning hiljem taandudes pigem ebatõhusaks uue tehnika kasutuselevõtuks. Siin 11-minutilisel Montréal'i produtsendi taiesel on tühjad - ent segavad - ambitsioonid kõrvale heidetud, taibates, et on jõutud progressiajastu lõppu. Taiese keskmine- ja lõpuosa maalivad sellest ka suhteliselt ilmeka pildi. 8.5 (8.0-8.5)

[Teaser of the day] Sensual Physics - Let's Call Them Friends

Epsilonlab

• Electronic music
• Ambient house 
• Club dance
• Electro house 

Artist: Sensual Physics

Release: Expanding Itself 

Label: Epsilonlab

Year: 2005

[Teaser of the day] Viscid - Extant

Free Music Archive 

• Electronic 
• Art pop
• Kraut-electro
• Psychedelic 
• Motorik
• Experimental pop
• Avant-pop 

Artist: Viscid

Release: Magn 

Label: Nul Tiel/Free Music Archive 

Year: 2025

[Teaser of the day] Echion - Signal Stage

Camomille 

• Electronic music
• IDM
• Ambient techno
• Chilltronica 
• Downtempo 

Artist: Echion

Release: Signal Stage

Label: Camomille

Year: 2003

[Teaser of the day] Full Frontal - Easier

Beko DSL

• Ambient
• Hypnagogic pop
• Sound poetry
• Progressive electronic 
• Experimental pop
• Electronic music 
• Glo-fi
• Avant-pop 

Artist: Full Frontal

Release: beko_grrrizzly

Label: Beko DSL

Year: 2011

[Teaser of the day] Craca - Revoada

• Electronic 
• Experimentalism
• Drone
• Ambient drone
• Avant-garde 
• Minimal synth
• Progressive electronic 

Artist: Craca

Release: DSRPTV presents Music for Scapes Vol.II

Label: dsrptv

Year: 2024

[Teaser of the day] Camp - Ingrid

No Type

• Electronic music
• Outsider electro
• Improvised music 
• DIY
• Experimental electro

Artist: Camp

Release: Mean

Label: No Type

Year: 2016

[Teaser of the day] Ellah A. Thaun - S i s † e Я

• Indie folk
• Singer-songwriter
• Folk indie
• New Weird France
• Dream folk

Artist: Ellah A. Thaun

Release: S i s † e Я

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2014

[Teaser of the day] Bemused - Brother Sun, Sister Moon (part 1)

Jamendo

• Easy listening
• Folk indie
• Electronic
• Indie folk

Artist: Bemused

Release: Shut your eyes and see

Label: Jamendo 

Year: 2025

[Teaser of the day] DOC WÖR MIRRAN - Meerschweinschen Teddy Beers

• Experimentalism
• Electronic
• Industrial music 
• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 

Artist: DOC WÖR MIRRAN

Release: SYMPHONY IN A (nnoy)

Label: Attenuation Circuit 

Year: 2015

[Teaser of the day] Choke - Barcelona (Jet Set)

Archive

• Alternative rock
• Shoegazing
• Noise rock
• Indie rock

Artist: Choke

Release: Hard to Swallow: 4-track demos from Choke

Label: Archive/Pen & Mallet

Year: 2009

[Teaser of the day] Stefano Balice - sbruffone due volte

MAV [0kbps]

• Electronic music
• Experimental pop
• Dada music
• Art music
• Dark cabaret
• Avant-pop 

Artist: Stefano Balice

Release: Senza titolo col troglodita

Label: MAV [0kbps]

Year: 2016

[Teaser of the day] Keith Helt - Deer hex variation

• Art rock
• No wave
• Experimental rock 
• Post-punk 
• Alternative rock 
• Art punk

Artist: Keith Helt

Release: Unweaving

Label: pan y rosas discos 

Year: 2026

Aymeric de Tapol -- Klingelt (2005)

Nowaki Music

• Reductionism 
• Avant-garde 
• Lowercase
• Glitchtronica 
• Dark ambient 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Hauntology 
• Sound poetry 
• Microsound

Hetkest, mil Aymeric kujuteldava nõela plaadile asetab, hakkab kohe juhtuma...st ei juhtu alustuseks midagi. Ise ta nendib, et ta on hirmul, väga hirmunud ning küsib, et kas kuulsite? Algul tundub 14-looline album vähem muusikana ning pigem vandalistliku teguviisi jäädvustamise moodi. Esimesed kuulamised on tõeliselt vaenulikud -- abstraheeritud isevärki julmuseks, taandatud heliks, mille haprast pealispinnast kumab luustik läbi. Ehk on see roostest puretud lehtmetall, mida lohistatakse läbi betooni, õõnsad bensiinivaatide resonantsid, kaugustest kostuvad elektrilised lühised. Ehk on see koguni orgaanilise anorgaaniliseks teisenemise võrdkujuks -- jõhker, kuid aus. Samal ajal kuulen kõrvaklappidest läbi eespool istuvat ema oma lapsele "Suurt maalritööd" ilmekalt ette lugemas. Homme on ju Suur Reede -- (täht)päev, tähistades ühelt poolt silda ning teisalt suurimat kriginat maise ja taevaliku vahel. Ometi paljastab kuulaja püsivus sügavama,, märksa keerulisema arhitektuuri. Eelpoolmainitud esteetiline tõrksus hakkab materialiseeruma millekski rütmiliseks. Konkreetsemalt on see katkine kellavärk: pulss näikse takerduvat, lakkab mingitel hetkedel töötamast, ent tänu kontrollmehhanismide toele siiski taaskäivitub ning liigub edasi. Mehhanismi takerdumine jätab siiski maha ilmekad, peaaegu visuaalsed jäljed, segunedes poolvaikusega, mis ei olegi tühi; see on kõrbenud, rütmist väljas, ent ikka veel liikuv. Kõiges selles kangastub peen õõv ning ebamugavustunne -- kui kristalliseerunud mälestused, heliline vaste vanadele fotodele, mis on rõskele pööningule hallitama jäetud. Mõju on sügavalt jube, miilav ebamugavustunne, mis laskub pigem luudesse kui kõrvadesse. See on tunniajane luupainajalik kaemus lagunemisest, mälestustest ning ebamäärasest piirist mehaanilise rikke ning üleloomuldasa vahel. 9.0 (8.0-9.5)

Pinokkel -- Kadunud süit (2010)

Bandcamp

• Alternative rock 
• Neoprogressive rock 
• Art rock 
• Psychedelic

/Me kõik seisame saarel, kuigi randa me ei näe. Vikerkaar vikerkaar kus on su algus/ Kaunildasa lauldud mees- ja naisvokaali põimelduna teatraalsetest helikujunditest toetatuna. Eesti proge on alati olnud sümpaatne, kuivõrd sõnad on arusaadavad ning alatihti laenatud värssidega Eesti luuleklassikutelt (kes loomulikult on tasemel). Kui paljud üleüldse on teadlikud või kes olid teadlikud, mäletavad veel seda Pinokli 4-harulist taiest. Ma ise ei olnud sellest teadlik, aga õnneks Gert "Trash" Moser osutas sotsiaalmeedias sellele paarikümne minutilisele eestikeelsele teosele. Huvitav taies seetõttu, et sulatab omavahel kokku nii sõltumatu popi kui progressiivroki. See esimene element on pigem tajutav seetõttu, et... noored inimesed muusikat loovad (ka 80ndatel mängisid proget noored, ent näis, et nad tegid seda tõsisemate nägudega). Sekka ka psühhedeeliat niivõrd, kuivõrd see on kuulunud pärisosana eelpoolmainitud žanrite manu, nii selle loomusesse. Kui võtta Pinokli muusika ning tun(dma)tus, siis võrdleks ehk seda Briti pundiga Ooberman, kes nullindate algul kerkis mingiks ajaks Briti muusikapressi rambivalgusesse, et sealt ka sama targalt kaduda. Apokalüptilised meeleolud - mida illustreeritakse laevahuku kujundiga - valitsevad lüüriliselt, millele on klotse laotud kidradega, trummide ning happelis-sünteetiliste klaverilaadsete instrumentidega. Taiese tipp on arvustuse alguses tsiteeritud lüürikaga "Maa ja rahvas". Kõige vastuokslikum lugu on "Kadunud lapsed", mille algus on suht pläss, ent loo keskel lõikab sketšiliku esitluslaadi ja muusika läbi äge bassikäik, mis võiks pärineda mõnelt avangardproge või krautroki pundilt. Ning seejärel keeratakse refräänis tuurid üles ning lugu jookseb nagu kord ja kohus lõpuni. Taies, mida tahaks, et mäletataks kogu aeg, ent kahtlustan, et pigem hakatakse episoodiliselt mäletama ja meelde tuletama. 8.0 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Mila Drone - Tylpur

• Experimental metal
• Ambient
• Drone doom metal
• Post-metal
• Avant-metal

Artist: Mila Drone

Release: Mr Underson

Label: Soundsphere

Year: 2021

[Teaser of the day] Benjamin Jackson - Holy Mountain

Upitup

• Electronic
• Hypnagogic pop
• Ambient pop
• Art pop 

Artist: Benjamin Jackson

Release: 2 (Wild Palms)

Label: Upitup 

Year: 2012

[Teaser of the day] The Organdicks - So, The Carrot's Getting Hairy

Siko

• Comedy pop
• Electronic music
• DIY
• Dada pop

Artist: The Organdicks

Release: Merry Robot 3000: Legalize Magnetism

Label: Siko

Year: 2001

Pimuri -- Rising And Falling (2007)

Proc-Records

• Electro pop 
• Synth-pop 
• Alternative dance 
• Minimal synth 
• Electro-rock 
• New wave

Need 57 minutit on ühtaegu jahmatav ja lõbus kuulamine -- justkui naasnuks ajamasinas tagasi 80ndate Lätti ning nende juhtiva pundi Zodiac'i manu. Lõunanaabrid olid akadeemiliselt haritud muusikud, kes saanud kätte elektroonilised instrumendid ning eelnevalt kuulanuna Lääne muusikat ja võttes arvesse bändide atesteerimise komisjoni esteetilisi "ettekirjutusi" kujundasid selke põhjal oma saundi. Ilmselt mõni sealt komisjonist kortsutas kulmu stiilis "eks see üks paganama Pink Floyd ole", aga tegutseda neil igatahes lubati. Samas Lääne kultuuriruumist ei oskagi kedagi puusalt tulistades esile tõsta. Veidike ikka paradoksaalne, kuivõrd taolise muusikaga seal kaasnesid postpungi ning tumelaine ja gooti mõjud. Justkui targu ja tahtlikult hoidub kõigest sellest, piidleb küll, ent hoiab vahemaad. Podisevad sündid moodustavad rütmi, mille kohal lendlevad atmosfäärilised kihid, justkui uskumaks järjekordsesse masinate abistamise missiooni. Kosmoseajastu muusika järjekordne tulemine, mida nii ametlikel kui mitteametlikel kosmonautidel oli hea nautida. Ning on seda kunati jätkuvalt. Kui Delia Derbyshire suhtus pehmelt öeldes skeptiliselt süntesaatorite massidesse levimisse - ilmselt ka digitaalsete klahvpillide kvaliteeti -, ning omanimelise süntesaatoriehitaja Don Buchla arusaam süntesaatoritest oli vastupidine hiljem levinud tavaarusaamale, et need pillid on mõeldud imiteerima n-ö pärispille, siis näiteks Pimuri taga oleval tegelasel on kindlasti pasafilter kõrvade vahel ning frontaalsagaras, laskumata kahtlastesse avantüüridesse. Kuigi selle albumi helispekter on suhteliselt kitsas ning n-ö ülevaate ning emotiivse laksu saab juba esimeste kompositsioonidega (kokku neid on 15) kätte, siis lõpuni kannatab kuulata küll. 8.0 (8.0-8.5)

[Teaser of the day] DR. ESC - Aega on, et venitada!?

Jamendo

• Jungle
• Electronic music
• Footwork
• Drum and bass
• Breakcore

Artist: DR. ESC

Release: Mulle meeldib rongiga sõita

Label: Jamendo

Year: 2009

[Teaser of the day] nula.cc - Ultimata

nula.cc

• Avant-garde
• Electronic
• Musique concrète 
• Sound art
• Ambient 
• Experimentalism
• Sampledelic 
• Acousmatic music 
• Ambient noise

Artist: nula.cc

Release: Ultimata

Label: Self-released 

Year: 2026

[Teaser of the day] Cagey House - The Bad Summer

MAV [0kbps] Records

• Avant-pop
• Modern classical 
• Electronic
• Experimental pop
• Post-classical 
• Art pop

Artist: Cagey House 

Release: Cry One Best Demo

Label: MAV [0kbps] Records

Year: 2015

AR.MA -- Trees and Dew (2025)

Phonocake

• Ambient 
• Art music 
• New Age 
• Fourth World 
• Electronic music 
• Sound poetry

Kuulates seda 10-loolist taiest tuleb märkida tõsiasja, et selles on nii idamaist (Kaug-Ida) puudet kui üldisemat elektroonilist kudet, mis samas oma orgaanilisuses sõuab pigem akustilisuse suunas. Näiteks Sven Grünbergi muusikas on säherdused kalduvused ja iseloomujooned täheldatavad ("Milarepa laulud"). Aga jah, ühelt poolt see muusika näikse põhijoontes olevat traditsiooniline - seda eelpoolkirjeldatud stiilide piires mõõdutundekalt opereerides -- iseasi muidugi, et olemine eeldabki piiride olemasolu ning neis püsimist; piiridest väljumine reeglina saab kesta ajutiselt; nimetada seda helijõeks saab, ent teisalt ei ole see jõgi, mille voogudesse oleks võimalik astuda kahte korda. Siin toimub nii sulnis estetitseerimine kui peenetundeline jõepõhja kriipimine ja süvendamine Mateeriat sel viisil vormides tulevad esile kummastavad seosed ning kunstilised pöördkäigud. Ma ei ütleks, et album kujundab kuulaja meeleolu ümber; pigem see sobituks teatud meeleseisundites olles ideaalseks helindiks. Näiteks pärast pikka kurnavat perioodi, kui seatud eesmärgid on täidetud ning pingelangus distsipliini räsimas, siis võiks taolise muusika seltsis ajaveetmine sobida rusikana silmaauku. Kus akordionid, Kaug-Ida näppepillid ja bambusflöödid rohkem või vähem (eba)harilikul viisil ilmnevad ning kus kaugidalikku temperamenti tuulekelladesse, gongidesse ning klaasharmoonikatesse valades muudetakse kahtlemata kogusumma suuremaks algosakeste kvantiteedist ja kvaliteedist. Elektrooniline kude on ka intrigeeriv, kuivõrd kohati on heli kallutatud suisa hüsteeriliseks. Kõige selle taamal näikse hõljuvad pildid - justnimelt - koskedest, looduslikust idüllist, kuivõrd nimetatud helisid ei ole otseselt kuulda, ent ilmnevad eelpoolmainitud helide osistena. Siinses kontekstis saab rääkida ka ämbiendist, aga siis tuleb rääkida ka New Age'ist -- see on igatahes loogiline, kuivõrd see on ühtpidi seotud meditatsiooni ning kõrgema teadvuse saavutamise eesmärgiga. Ka see osaliselt suhestub ning lähtub Jon Hassell'i Neljanda Maailma kontseptsioonist ning praktikast. No on küll meeleolukas, ent samas ka piisavalt sügav kuulamine. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Iivana Mišukka & Arja Kastinen - Kirkonkellot

• Field recording
• Conceptual
• New Weird Finland
• Folk music
• World music
• Avant-folk
• Ethnic music

Artist: Iivana Mišukka & Arja Kastinen

Release: Iivana Mišukka

Label: Death Is Not The End

Year: 2026

[Teaser of the day] A Beautiful Machine - The Last Time

Embryo

• Space rock
• Indie rock 
• Noise pop
• Shoegazing
• Neo-psychedelia 
• Dream pop
• Post-rock 
• Alternative rock 

Artist: A Beautiful Machine

Release: Another Time EP

Label: Embryo Recordings

Year: 2004

Imoutoid -- ADEPRESSIVE CANNOT GOTO THECEREMONY (2007)

Maltine

• J-pop 
• Shibuya-kei 
• Dance pop 
• Alternative pop 
• Electronic pop 
• Electro pop 
• Synth-funk 
• Electro-house

Naljatamisi võib öelda, et see 3-looline taies algab sulni Nipponi oma Amapiano introga, mille tasahilju võtavad üle nurgelised rütmid ning kriimustavad harmooniad. Seda kriimulisust võib mõista nii otseselt -- traatjad katked ning masinlikud laiendid arenevad välja ronitaimedena mööda kindlalt juuri pinnases omava puu tüve -, aga ka kaudselt -- see on ekstaatiline nii mõõdukates, ent kindlalt täheldatavates üleminekutes. Isegi kui algus ja üleminek on kohmakad - ma kahtlustan, et tahtlikult lavastatuna. Ekstaas teatavasti on vägagi nakkav - vähemalt käesoleval 12-minutilisel taiesel. Kogu see Jaapani kultuur - mida on mürgitanud Lääne peavoolu- ja massikultuur(itus) - pinnapealsuse ja tühisuse musternäide -, on suutnud sellest positiivselt välja tulla. Ehk koguni just tänu sellele -- selles muusikas plinkivad tuled annavad mainitud tühjusele tähenduse ning suisa meelelahutusliku naudingu ning kohustuseta pööratakse samuraisämplerid ja -süntesaatorid "kultuuritoojate" vastu. Kui tühjuses tekitada sissepoole pööratud plahvatus, siis seesamune lagedus hakkab nende loojaid lämmatama ning ajusid lõhki rebima. See on nii funk, see on nii house, see on nii tantsuline murtud rütmide keerisena, et vesipeade ajud hakkavad keema. Sest jaapanlaste kui Kaug-Ida kultuuri taga on traditsioonid, mida nad tahavad mäletada -- erinevalt Läänest, kus tegutsetakse tavade ja kommete lõhkumisega -- ilmselt utoopilise tagamõttega, et siis võib-olla suudetaks midagi (kardinaalselt) uut luua -- isatappu kujutas ette Nietzsche, ilmselt arvas ta, et inimpiirid on jäävad selle taha, keda ta eitades jaatas. Ent kildudest saab kokku panna alati midagi vähemat, vähem terviklikumat, armidega, kriimustustega, valuaistingutega, fantoomvaluga; kui sellest aru saadakse, siis mõistuse taastudes naastakse niikuinii selle juurde tagasi. Säherdusel moel proovides saadakse haiget. Aga see on juba teojärgne tõdemus. 8.5 (8.0-9.0)