Urban Sprawl
- Anti-folk
- Lo-fi
- Drone pop
- DIY
- Psychedelic
- Singer-songwriter
- Vaudeville
- Oompah-oompah
- Music Hall
- Acid rock
Kuulasin kõigepealt Teague Cullen'i varast "Wire and Glass" EP-d aastast 2002. See oli minimalistlik kitarridega sketšimine, ilma laulu ning eriliste struktuurimuutusteta. Kodukootud lo-fi ja trotsifolk reaktsioonina lihvitud stuudiotööstuse või kuidas-peaks muusikat-tegema enesepaitusele ja -õigustusele, rakendades lihtsalt toorest tahet. DIY-loojana ta ei eelda ideaalseid tingimusi ega perfektset tehnoloogiat. Ta haarab akustilise kitarri, mürase mikrofoni ning orelite ja kellamängu järele, muutes närvilise tundlikkuse otsekoheseks helikeeleks. "Cat Eating Crickets“ (ilmunud samuti Urban Sprawl Recordsi all) tähistab TC muusikalises käekirjas otsustavat murdepunkti. Kui „Wire and Glass“ oli veel väga otsekohene, toore energiaga lo-fi plõnnimine, siis nende 22 minuti vältel ta katsetab laiendatud tekstuuride ning psühhedeelse kompositsiooniga. Kohati on see jantlik, justkui 19. sajandi perioodi ajaaugust välja karanud. Vodevill ja burlesk, kabaree ja laadamelu takkaotsa. Muidugi tuleb arvesse võtta, et see umpa-umpa on kaasaegse inimese visandatud. Kui Amerikaana võib vahel takerduda liigsesse tõsidusse johtuvalt ikkagi puritaansest traditsioonist ning vastanduv folk omakorda pelka küünilisse poosi, siis säherdune vodevillilik kõrvalekalle annab asjale kentsaka, eneseiroonilise ja mängulise mõõtme. Muretu umpa-umpa ja enamasti kummastava lüürika kontrast tekitab mõnusa pinge. Sellist asja on vahelduseks vägagi tore kuulata; omal ajal ju Blur olulise ansamblina nii teisel, kolmandal kui neljandal albumil flirtis sellega. (The Kinks kahtlemata oli varasemast mõjukas punt). Kassi, kes õgib kilke, saabki vaadelda otsekui silda ja eksperimentaalset laborit enne Foot Oxi sündi, millega TC saavutas laiemat kõlapinda. (Debüüdikas "Songs For Sam Oliphant" ilmus juba 2007. aasta jaanuaris). 8.0 (7.0-9.0)
