Nishi/Bandcamp
- Experimental rock
- Post-rock
- Art rock
- Spoken word
- Electronic
- Pomp rock
Itaallase Andrea Di Carlo 8-looline avaalbum on kenasti tasakaalustatud, et ta ei hakka ühelt poolt hullu ajama ning teisalt on ta siin nii mõnedki huvitavad ideed lihaks teinud. Arusaadav ju, et kui tegu on debüüttaiesega, siis tavaliselt omatakse ideid, mida letti laduda -- järgmised taiesed võivad juba olla nii ja naa. Muusika siin ei ole kramplik, vaid nõtke klaveri klimberdamise juhtimisel kenasti edasi liikumas -- millega liituvad nii küllastunud orkestratsioonid, dramaatilised jutukatked ning efektselt modelleeritud häälutused, elektrisse kootatud kitarri(seina)d ning peened heliefektid - milledes on nii pärishelisid kui sünteesitud kihte. Tulemuseks on helipildi loomuldasa laienemine, millest immitseb nii meloodilist majesteetlikkust - samas vaatamata pompöössusele minemata vähimalgi määral läägeks - ning teisalt kunstilisus, mis ei pea uuele ringile minema, et enda sümboolset surma lavastada ja kogeda ning samasuguse - reeglina hädisema - kakandina naasta. Igavese Linna muusikul seda probleemi ei olnud, kuivõrd teda ei kohustanud kõrge staatus, selle säilitamine ning võimukate rokkarite panteon. Tühisuse pjedestaal, millelt peale valju hääle ning tühja kõmina ei ole seal seisjatel reeglina midagi asjalikku niikuinii edastada. Nartsissismi närvetunud sära muudab sealsed residendid naeruväärseks, kelledel ei näi sünapsite vahel elektrilaenguid tekkivat -- ehk iroonilisel kombel on need muusikasse ohverdatud. Võimujanu asemel esitletakse siin loomuldasa laetud ideid, saamaks pakkuda kuulajale mõnusat kulgemist. Ei ole siin midagi murrangulist, ent pole ka väiklaste ideede pikki varje. 8.0 (7.5-8.5)
