Monotonik
- Indietronica
- Shoegazing
- Synth-pop
- Alternative pop
- Electronic
- Indie pop/rock
- Post-rock
- Ambient pop
Monotonik oli vaieldamatult üks olulisemaid netiplaadifirmasid oma tegutsemisajal; kindlasti olles üks neist, kes võtsid kasutusele uue - digitaalse - võimaluse; st muusikat ei pea ilmtingimata üllitama füüsilisel kandjal. Simon Carless alustas sellega juba 90ndate teise pooles, kahtlemata põrandaaluseid trende tajudes, aga ka luues oli loov ning teednäitav. Heites pilgu Archive.org-i kuulamis- ja allatõmbamisnäitudele, siis nii mõnegi üllitise puhul näidud ulatuvad sadadesse tuhandetesse, k.a käesoleva puhul (üle 350 000). Kahtlemata see taies resoneerus tollal Teutoonimaal populaarse teise-kolmanda laine krautroki ja tehno- ja sünt(popi)laine seguga, mis enamasti oli nutikas, ilmutades eksperimentaalseid instinkte. Kui algul tajusin, et Stefan Ternemari loodud 3-loolisel on kohti, kus tunnen, et võinuks rütmid piisake rohkem olla töödeldud, siis mingil hetkel olin läbi teinud täieliku metamorfoosi. Sain aru, et siin on ju kõik suurepäraselt parlanksis -- mingi muutuse järgnedes sain aru, et elu selle saatel on lill -- rütmid ja süntekad, elektriklaverid ja elektrikitarrid tekitavad heliversumi, milles on nii jahutavat vibratsiooni kui kunstipärast kinnisideelisust. Hõredamate struktuuride kohal hõljuvad muretu elu filmilinalikud heiastused, mis võtab hinge ning küllastab seda veelgi. Võtame ette nimiloo, milles on etendada kitarridel kandev roll; siinkirjutaja päeva tipphetke loovad kingapõrnitsemise ja postroki piiride uuesti kaardistavad instrumendid. Atmosfäärilisust ja sfäärilisi imesid aupaistele upitavad, millele alusepanijate sekka kuulusid Slowdive ja Chapterhouse; nimetatud puntide mõju oli raske üle hinnata, kuivõrd nullindate algust määratles olulise Morr Music-nimelise plaadifirma Slowdiveˋi tõlgenduslugude kogumik. Lisame siia ka veel efektid, mis iga kuulamisega tulevad üha reljeefsemalt esile; ilmselt seetõttu, et ruum on struktureeritud, samas piisavalt avar, et iga sisestatud elemendi lisandudes ei tekitaks küll pinnast värisema panevat efekti, ent igatahes lööb peegelpindse pinna mõnusalt lainetama. Igal juhul ka vokaalid - nii meeshääl (Henrik José) kui naishääl (Sofie Eriksson) eraldi eri lugudes - lisavad emotsionaalset avarust, lüürilist melanhoolist, kultuurilisi äratundmispunkte, sensuaalsust ja ülevat surinat kupatusse -- tegelikult ju konstitueerivad seda. 9.0 (8.5-9.5)
