Mahorka/Bandcamp
- Ambient drone
- Abstract
- Ambient rock
- Experimentalism
- Post-minimalism
- Microtonal
- Sound art
- Drone rock
- Guitar ambient
- Drone doom
- Shoegazing
- Space rock
- EAI
Esimene küsimus on: kuidas see muusika kõlab? Teine küsimus on: kuidas see muusika "peaks" kõlama? Kolmas küsimus on: kui see muusika peaks teistmoodi kõlama, siis mis on "valesti" muusika või selle kõlaga? Kas muusika saab üleüldse valesti kõlada? Kui saab, siis sellisel juhul peab vastuvõtjal heli suhtes olema kindel eelhoiak, teatud eelistused. Aga kui tekitada totaalne helimüür - mille poole püüdles Glenn Branca ning omakorda tema koostööpartnerid Lee Ranaldo ja Thurston Moore Sonic Youthi kõige katsetuslikematel hetkil -, kas säherdusel juhul saab sellise subjekti maitsele vastu tulla? Kas kuulaja saab sellisest müürist endale sobivad sagedused välja noppida või on seal toimunud juba kvalitatiivne muutus? Teoreetiliselt saaks, siis võiks ka praktiliselt katsetada. Kuulan seda kahest pikast - kumbki üle paarikümne minuti - kompositsioonist koostööalbumit, mis kutsub minus tahtmatult esile kõiksugu küsimusi õige ja vale, näiva ja pärise, otsese ja tingliku, totaalse ja osalise, õhulise ja lämmatava kohta. Mis õieti selles helindis on antud? Tekkis paralleel universumiga, mis väidetavalt pidi koosnema 1066 aatomist. Kui hakkan selle heliversumi detaile kokku lugema, siis saan ka suhteliselt vähe detaile. Madalsageduslik ning kesksageduslik kiht, mis igaüks enamasti võngub sama amplituudis; tõsi, kui kummaski midagi muutub - ning reeglina intensiivsemaks -, siis see hakkab kerima supernoovalikuks plahvatuseks, mille loogika on kätketud hävimisse ja lõppemisse. Teistsugune lahendus puudub, vastasel juhul oleks see säherduse universumi keele ja loogika kohaselt midagi täiesti muud ning seletamatut. Ülemistes kihtides seevastu toimub peenekoeline kruttimine, mingid pininad ning kajadest ja stereoefektidest moodustunud elektroakustilisted rütmid liiguvad ühest kanalist teisse. Tõepoolest vaevukuuldavad tavamõistes, aga siinses keskkonnas on seda just niipalju kui vaja. "Plone" on ülijõuline droonmuusika, ning selle potentsiaal on tohutu, mis võimestaks nii metallmuusikat, kosmilist rokki kui füüsilist taluvusvõimet testivat kingapõrnitsemist (nõnda võiks kõlada My Bloody Valentine aukartustäratava joa all). Kuju tasapisi muutub, energia vabaneb, haihtub ning asendub, aga jõuline ülevus kestab jõudsalt lõpuka võiduni. Ometi tundub, et see jääb lõpuni kummituslikuks, kuivõrd jäädes eelpoolmainitud vastandmääratluste vahele. Ehk enamatki -- nagu albumi pealkiri osutab eimiskile ehk olematusele. Nagu Platoni koopa(varju) võrdkuju, kätkedes endas nii näivat kui ideelist ehk pärist. Ütleme siis nõnda -- vilunud käsitööoskuse abil ekstraheeritakse doxa'st tõelisuse alge ning seda võimendatakse maksimaalse resoneerumismäärani. Imetabane kuulamine igatahes! 9.5 (9.0-10)
