c4 -- Transient II (2012)

Proc-Records

• Breaks 
• Lo-fi 
• Progressive electronic 
• Electronic music 
• Modern classical 
• DIY

Lähtudes ühe mõtleja arusaamast, et primitiivse ja kaasaegse vaimu vahel puudub kvalitatiivne erinevus, siis käesoleva neljaloolise taiese puhul torkab silma viis, mismoodi helikvaliteeti rakendatakse. On ju arusaadav, et žanriliselt on tegu kaasaegse taiesega -- tangerinedreamilikust progressiivelektroonikast tänapäevase klassikalise muusika põhise voolavate akordidega juurdlemiseni või väljavenitatud nootidega eksperimenteerimiseni; lohisevad flyinglotuslikud rütmid annavad tunnistust trip-hop'i ja acid techno/house'i kiiluveest esile tulemisega. Ent need madala resolutsiooniga ning "rikkis" sagedused - mille vilin taamal - annavad tunnistust artisti soovist eemalduda steriilsetest stuudiotest -- mille ruumides võrdluses kodusega on veelgi võimalik paar kvaliteedipügalat kõrgemale tõusta. Selge on see, et Edgar Froese'le tehnoloogiliselt ilmselt seesugune mõtlemine olnuks vastuvõetamatu (üks tuntud muusikaajakirjanik tõdes ühes arvustuses, et mida rohkem peent tehnikat kogunes Tangerine Dream'i stuudiotesse, seda kehvemaks nende muusika muutus). Ameeriklane Adam Crammond seevastu on meistrimees -- ta panus metsikusse annab eelpoolmainitud taiestele toore vahetuse -- selles rafineerimatuses löövad õitsele mainitud žanrite - ütleme et - viimased kümme protsenti. See on seesama rafineerimatus, millele kolm aastakümmet tagasi panustasid piraatraadiojaamad -- milles sahinate-raginate mõju muusikale tekitas müstilist efekti. Tegelikult võib seesugust lähenemist käsitleda ülimoodsa lähenemisena, milles tegijad eraldavad end primitiivilmingutega või "vigase" modernismi kontseptsiooni loomisega, et luua distantsi kaasaegsetest. 8.5 (8.0-9.0)

Shokushu -- Clouded, Crowned, Conquered (2012)

Proc-Records

• Breakcore 
• Electronic music 
• Progressive electronic
• Kosmische Musik 
• Electro pop

Kanadalase Yannick Houle ' 7-looline taies kuulutas üsna pea ühe peatüki -- netiplaadifirma Proc-Records'i lõppu. Aasta oli 2012, näiteks Modicum Of Silence ja Rack And Ruin olid just eelmistel aastatel uksed sulgenud (olen mõned nende leibelite üllitised arhiveerinud oma blogi leheküljel nimega [Rare albums]). Sündmused, mis laial skaalal eriti tõukeid ei tekitanud, ent kui võtta aluseks suur üllitiste arv neil saitidel, siis millelegi see ometi osundab. See tähendab tuhandeid tunde oma tundmuste ja ideede kirjeldamiseks muusikalise grammatika ja süntaksiga. Sageli taoliste netiplaadifirmade kadumisega kaovad võimalused neid enam kuulata juhul, kui sa ei ole helikandjat alla laadinud (ning lisaeeldusel, et seda teha oli võimalik üksnes plaadifirma koduleheküljel). Kuidagi õõvastav tunne läbib kuulajana sisemust -- meenub Sigmund Freud'i öeldu, et kui vaid teataks, kui ruttu elavad unustavad surnud, siis loobutaks elamast teistele mulje avaldamiseks. Montrèal'i produtsendi muusika kahtlemata kõneleb iseenda eest -- labürintjas ragisev elektropopp vaheldumas kiikamisega kosmosesse. Rohmakate molekulide kontsentratsiooni ja konfiguratsiooni mahendatakse väiksemate ja peenemate molekulide koondamisega teisse äärde. Mikrost saab makrokosmos -- ja vastupidi. Kiikamist kosmosesse võib mõista mitut moodi -- see, mida me näeme visuaalselt (k.a teleskoobi või kosmosesondide vahendusel), teine asi on, mida me ei näe -- mis pelgalt tekib meie ettekujutuses ja soovunelmates (see on inimlikust tahust palju olulisem -- ka religioosne ja metafüüsiline mõtlemine on selle järelm). Juba kustunud tähelt saabunud valgus segunemas subjekti mõttemolekulidega on ühelt poolt kujuteldamatu, ent teisalt vägagi reaalne -- mistõttu tasuks ka surnuid meeles pidada. Freud muidugi liialdas natuke -- muidugi mäletatakse surnuid, temast rääkimata. 8.0 (7.5-9.0)

Pollux -- Version (2009)

Proc-records

• Ambient 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Lobit 
• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Lobit 
• Abstract 
• Experimentalism

Arnauld Barbe'i roll netimuusikamaailmas on kahevalentselt kaheldamatu -- ühelt poolt luues ise muusikat ning teisalt kureerides plaadifirmat Sirona-Records (mille diskograafia hõlmas rohkem kui 900 üllitist). Kusjuures käesolev 8-looline ning 15 minutiline üllitis ei olegi seotud prantslase koduleibeliga, vaid Creative Obsession'i ning Proc-records'iga (tegelikult kolmevalentselt kaheldamatu). Muusikaliselt hõlmab see osaliselt seda, mida ta presenteeris teiste esituses oma plaadifirma all. Ämbiendist ja droonmuusikast mikroskoobi all tuvastatava müramuusikani. Ämbient tähendab nii atmosfäärilisi orkestreeringuid kui pulseerivat ruumi kui ka kiirendatud heli vilinat, müra tähendab krabisevate prootonite ja neutronite lagunemist tuumareaktoris. Eraldi keere kaasneb muusika üllitamisega Proc-Records'i all, kuna siin eeldatakse madala resolutsiooniga helisid tavapärasest enam. Teisalt elektroonilise muusika puhul kasutada mõisteid "lo-fi" ning "madala resolutsiooniga" on ilmselt tautoloogiline - nii ajalooliselt kui heli loogikat süüvides näeme nende mõistete loomuldasa käändumist elektroonikasse. Mõtleme kasvõi Sub Rosa-nimelise leibeli all üllitatud elektroonilise ja müramuusika kogumikele, milledel kõige varasemad salvestused kõlavad kokku kõige muu kui populaarse muusika meelelaadiga (tõsi, tollal tähendas see hoopis midagi muud kui tänapäeval -- sotsiaalsest kihistumisest ja rollidest tulenevalt kuulati erinevates sootsiumites valdavalt kas kammermuusikat, (sõjaväe) marsimuusikat või umpa-umpa laadamuusikat. Erinevat laadi muusikal oli tollal tugev staatuse kandja märk man. AB kahtlemata manab siin esile kütkestavaid hetki, nii pinnapealselt sondeerides kui süvitsi minnes, nii teemasid arendades kui efekti afekti seisundis viibides. Oluline on nii kordus kui muutus. Mõistmaks kordust tuleb mõista ja kogeda muutlikku meelt. Muutlik meel on emotsioonide võimendamise reaktor. Ta teeb kõik selleks, et kuulajal oleks mugav ja ebamugav. 8.5 (7.5-9.0)

Dirk Lienig -- Ritual E.P. (2008)

Proc-records

• Deep techno 
• Electronic music
• Minimal techno 
• Club dance

Selle kolmeloolise üllitisega alustanud artistile olid nii 2008 kui ka 2009. aasta viljakad -- ta üllitas kokku seitse taiest, ning seejärel kadus muusikaliselt orbiidilt. Ilmselt sai tal kõik öeldud, ilmselt teisi kunstisfääre hõlmavad huvid erutasid rohkem või igapäevaelust tulenevad kohustused nõudsid lõivu. Tõsi on, et nende 15 ja poole minuti jooksul kütetakse kuuma, kasutades tehnomuusika aktualiseerimiseks ja vormindamiseks erinevaid modaalsusi -- süvatehnost ning minimalistlikest rütmialgoritmidest kuni didgeridoo-kääksatusteni välja. Arvustust kirjutades ning muusikat kuulates juhtus toa aken olema avatud, resoneerudes tänavalt kostuvate forsseeritud mootoritega masinate asjatu põrina, üle lendavate lennukite õhuvibratsiooni ning tuuleiilide jahedust süstivate puhangutega. Ühelt poolt loomulik-looduslik, mis justkui lunastab tehnilistest liialdustest tulenevat dissonantsi. Ritualistlik taandamine-maandamine, mis justkui peaks lunastama inimese kaugenemist loodusest. Või siis hoopis vastupidi -- rõhutab inimese röövellikku rolli looduse igapäevaellu sekkumisel. Kui me oleme sellest kaugenenud ja sellele vastandunud, siis miks me ei kaugene sellest autarkiliselt, luues sellest sõltumatu suletud süsteemi? Dirk Lienig'i (DL) üllitise puhul kehtib põhimõte: vähem on rohkem, vähem vabastab -- seda nii helilises ja strukturaalses kasinuses kui konsensuslikult heaks kiidetud produktsioonivõtete eiramises; mis samuti tähendab ökoloogilisuse optimeerimist. Sellest popmuusikale omasest priiskamise mõtteviisile vastanduvast kasinusest (võimalik et ka puudujäägist) kasvab välja mõningane vulgaarsus ja ehk isegi jultumus -- valdav on monotoonse rütmiga kuulaja tümitamine, võttes transilähedase seisundi ja ekstaatilise tundmuse loomisega peavoolumuusikalt relvad. See on vabastav poos sardoonilise miimika saatel. Ent sellel näikse olevat sügavam didaktiline tähendus -- kuulajale koputatakse südametunnistusele, kuidas viimane on institutsionaalsetele mehhanismidele lootma jäädes isikliku loomevabaduse ja otsustusvõime hüljanud. Selleks ei pea kõlama ja tegema "nagu päriselt on kombeks". DL hõivab muusikailma nurgataguseid ning tabusid, hõivates ja muutes omaks selle katte all teatud kõladest ja sümbolitest moodustatud territooriumi. Ta väldib enesetsensuur, rõhumata võimalikule konsensusele "headest" ja "kvaliteetsetest" helidest ning nende kombinatsioonidest. Selles seisnebki käesoleva üllitise riitus. 8.0 (7.5-8.5)

Yoko Absorbing -- Элементы технического рисования (2008)

Proc-records

• Experimentalism 
• Experimental rock 
• Psycho-acoustic 
• Avant-rock 
• Dada music 
• Musique concrète 
• Noise music 
• Glitchtronica 
• Acousmatic music 
• Improvised noise 
• Twang 
• Post-minimalism 
• Americana 
• Dub

Mihhail Lezin'i ning Jevgeni Haritonov'i 23-looline album oleks ilmne enesetapp, kui artistid selle loomisel enesekindlad ei oleks olnud. Grindcore-albumi puhul number 23 ei oleks mõistagi probleem. Kui eelmises arvustuses osutasin sellele, et muusika võib muutuda imalaks, minnes sügavale inimhinge piiluma, inimehinge põhjast võib vastu paista see, mis ikka kipub põhja vajuma. Teisalt -- esimesi lugusid luulanuna ning tandemi varasemalt kuuldud kraami arvesse võttes võib tabada see oht, et liigutakse teisse äärmusesse -- hakatakse kummardama digitaalset luukeret, hüljates vaimsuse ja hinge. Sellega külgnev probleem on heli põhiliini ning erandite suhe -- kuivõrd viimased suudavad mahendada niigi psühhiliselt (üle)laetud fooni, pakkudes endid maandamisvarrastena -- sealjuures vähendamata (suurendades) albumi kvaliteeti. Vene tandem teeb asju õigesti, kuna joonestamise elemendid albumi lõppedes ei tundu olevat kuidagi üle koormatud; vastupidi -- väga hästi on tasakaalustatud eriliste lugudega; albumi pikkus tundub justkui taanduvat kaheksa-üheksa loo pikkuseks. Erisuste tugevus hoiab eemal tüütust ja tüdimust. Kohati muutub asi täitsa lõbusaks -- näiteks kui droonivad digitaalsed tõrkehelid saadavad filmilinalikku Amerikaanat-vesternirokki -- tekivad kahtlused, et kas see natuke jaburaks ei muutu või! Tõsi, lugu on hea, eelpoolmainitust kvaliteet ei lange. Ilmselt müraelement osutab ideede ja reaalsuse vahelisele paratamatule veast tulenevale nihkele. Võib-olla seegi, et joonestades tegija käed saavad pliiatsiga määritud - mille jäljed jäävad ka paberile (ning kustukummi kasutamine on pilti veelgi halvendanud). Ju see ongi horisontaalne arhitektuur nagu pealkiri osutab. Isegi kui eristust pakkuvaid vahepalu ei oleks, oleks H-L'i müra piisavalt vaheldusrikas, katmaks ära erinevate emotsioonide spektrit -- manipuleerides tundmusi nii hõreda digimüra kui tummise pruuni ja musta müraga. Lugu "Close Up" kutsub esile väga ekstaatilise kogemuse; ja väga ekstraatiline kogemus kahtlemata on väga hea! Teine keskne sammas on "Closed Zoom", mida sisse juhatav vinguv kitarrimüra kiiresti taandub, mille aseme võtavad üle transsi manavad suguharulikud rütmid kaasaegses masinlikus täpsuses. Üksteist minutit järjest antakse kuuma! Tõsi, enne lõppu näidatakse heli väändumise ja struktuuri kokkulangemisega, et ka masinad ja inimesed selle taga muunduvad. "Enclosed" kõlab nagu Geezer Butler looks müriseva bassimänguga vundamenti keset kiduvat maastikku, milles teda pidevalt katkestab jeekim elik hüplev helipuue. Loo "False" pealkiri ütleb iseenesest kõik -- kergemeelset meloodiat ohjab delay'st ja reverb'ist seestunud (eksperimentaal)dub, otsides loo edenedes üha enam mürasfäärist liitlast. Irooniline ja mõjus. Mõnes loos tundub, et lihtsalt mikrofon on torgatud pingestatud pilvesfääri, milles vastandlike laengutega osakesed üksteisega jõudu proovivad. Elekter ja pinge levivad sealt alumistesse kihtidesse. Kokkuvõtvalt tuleb möönda, et tegu on lemmikalbumiga neilt, olles nutikas, provokatiivne, võimalik et ka eneseirooniline. 9.0 (8.0-9.5)

Origami Repetika -- Weasel (2008)

Proc-records

• Chillwave 
• DIY 
• Lo-fi 
• Electronic 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave
• Glo-fi 

Oh heldeke, kolmelooline üllitis on nimetatud ühe eriti vilka looma - nirgi - järgi, kellel ingliskeelses maailmas ei ole kuigi head renomeed. Munavaras, libe sell, vingerdaja. Kuivõrd tavalise inimese teed vaevalt ristuvad nirgiga, siis ülalnimetatud osutused on puust ja punaseks tehtud salakavalate inimolendite näitel. Ameeriklane Adam Sigmund (AS) ilmselt püüab sulni helipildiga - koosnedes atmosfäärilisest pannoodest ning nostalgilistest laikudest ning madala resolutsiooniga helikiududest omakorda selles - heita ebamäärasel viisil positiivset valgust sellele kaunile loomale. AS muusika on süntees, mis manab esile kujutluspilte päikeseküllastest pärastlõunatest, varjurohketest lehtlatest ning unustusse vajunud kujutluspiltide mõrkjasmagusast nukrusest. Lood ei keskendu niivõrd erinevatele meloodiatele, kuivõrd atmosfäärilistele tekstuuridele, millest igaüks on kollaaž sätendavatest klahvpillidest ning (väga) lihtsatest biitidest. Üllitise teeb eriliseks Sigmundi võime täita seda introspektiivsust ehtsa rõõmu ning hinge pugeva nukrusega (iseäranis nimilugu). Kurbus tuleneb ilmselt ka arusaamast, et minevikku ei ole tehniliselt võimalik naasta. Kuigi paljud hüpnagoogilise popi valdkonna artistid kalduvad süngema või ebamaisema meeleolu poole, tundub "Weasel" positiivse laskumisena lapsepõlve. Paljajalu jooksmine, marraskil põlved, nõgesekõrvetustest ja sääsehammustustest tekkinud kuplad; heina sissevedu küüni, kus laste ülesandeks oli kuivanud heina madalmaks trampimine kas hüpates või saltotades. Helipaletil süütu kergus ning nostalgia kutsub kuulajaid täiskasvanuea pingetest vabanema; olevikust - sellest pilvisest ja pingelisest ajamääratlusest - väljuma ning lihtsalt helilises soojuses peesitama. Lo-fi/DIY-suhtumise korralik teostamine annab tunnistust lihtsuse ilust ja isikupärase helimaastike loomise jõust, kahjustamata kuulamiskogemust. Tegelikult see hoopis suurendab seda, pakkudes autentsust, millest digitaalsel täiuslikkusel sageli puudu jääb. Sigmundi taiest võiks nimetada võluvaks vastuoluks. Salakavalusega seostatav nimi muudetakse rõõmsaks ja koormamata helitaieseks. Salakavalaks võib-olla see jääbki, kuivõrd pealtnäha lihtne - ehk kohati suisa primitiivne - helikeel libiseb märkamatult hinge. Kõigil neil, kes otsivad õndsat põgenemishetke, nostalgilist embust ja ehtsat helilist kapriisi, tasub seda kindlasti proovida. Isegi taiese loomisaastast on midagi rohelisemat ja helesinisemat meenutada. 8.0 (7.5-8.5)

Sascha Müller -- Groove Machine Operator (2008)

Proc-records

• Tekno 
• Minimal techno 
• Club dance 
• Hardcore techno 
• Acid techno 
• Experimental techno

Teeneka Saksa produtsendi - olles olnud aktiivne ligi kolm aastakümmet - kahelooline taies peegeldab kõvatuuma tehno/tekno võlu ja valu. Ühelt poolt on tegu üsna maitsetu muusikaga, mis sageli sumpab halva maitse piiri(ala)l -- muusika, mis valjusele ja pealetükkivusele vaatamata ei suuda õhku tõusta, kuna madalad esteetilised kvaliteedid ning piinlikust tekitavad žestid kisuvad lendu ülemistelt trajektooridelt porri. Potentsiaalsed eeldused kõrgeks lennuks hävitatakse ühelt poolt vastandlike impulsside rakendamise ning teisalt liigse helilastiga. Rumalaks muutub asi nimelt seetõttu, et kupatust püütakse kompenseerida liigse energia ja valjusega, mis asjale veelgi groteskset raskust lisab. Jah see kirjeldus läheneb sellele, mida kunagi tunti saksa träänsina. Nii et lugu "Operator" on klišeede kildudest kokku vajutatud -- rohmaka tümakaga vajutatakse valjult ja tuimalt; seevastu nimilugu leiab sellest väljupääsu -- rohmakas tümm jääb kostma, ent lame rütm eraldatakse pompööössetest žestidest, suunates selle minimalismi isolaatorisse, andes asjale isegi hüpnootilise mõõtme. Rütmi varieerib paralleelselt kulgev oma kuju muutev elektrooniline undamine. Lõppkokkuvõttes läheneb tulemus minimalistlikule eksperimentaaltehnole. Kasutatavate instrumentide hea nimi saab selle looga päästetud. 7.0 (6.0-8.0)

Culvre -- ep1 (2008)

Proc-records

• Jungle 
• Ambient 
• Rap 
• Hip-hop 
• Breakbeat 
• Deconstructed club 
• IDM
• Neo-soul

Kamraad Marko mainis Muusikakriitika-blogis Burzum'i "Aske" EP'st kirjutades, et oluline on musikaalsus. AC/DC (mida ta näiteks tõi) oli musikaalne väga alguses -- enda kordamine mingist hetkest ei ole enam musikaalsuse teema, vaid peenhäälestamine turundamiseks. Korduste luupi langemine annab tunnistust halvemal juhul tölplusest, paremal juhul küünilisusest (eeldusel, et artistil on loominguline laeng jätkuvalt sees). Austraalia pundi puhul kahtlustan ilmselt õigustatult esimest varianti, st lihtlabast varieerimatust. Kui rokkmuusikas puudub kompromissitu püüe edasi liikuda, siis ei ole see enam rokkmuusika -- isegi kui seda aastast-aastasse tehakse kitarride ja trummidega. Musikaalsus selles staadiumis muutub mittemidagiütlevaks omaduseks. Näiteks Röövel Ööbik on päris rokenroll ning Rohelise Mandri peerude (isegi kui nad veel ei olnud peerud) nurisünnitud ei ole seda mitte. Tantsu- ja elektroonilises muusikas seevastu on kordustel embrüoonilisel tasandil ülioluline roll -- see on seotud ratsionaalsuse uinutamise ning transiseisundi esile manamisega, võimaldades aastakümnete tuhandete vanustel impulssidel omasüülisusse tagasi käänduda. See on pärispatt, millest mõjus tantsumuusika ikka ja jälle jõudu on ammutanud. Näituseks jänki Andy Culver'i aka Culvre'i 5-looline taies, mis tuksleb 17 minutit ja 16 sekundit, kiskudes lahti haavu räpi, murtud rütmide ning ämbiendi sügavustes. Siinsed kordused ei ole iseenesestmõistetavad masina hingeelust ekstraheeritud šabloonid (nagu Eurovisioonil oksendamiseni võib kogeda), vaid selle võimalikkused on artistis suuri pingeid tekitanuna lõpuks ühe kasuks välja valituna suuresti realiseeritud -- ent sinna on jäetud ka realiseerimata osast ja valiku kahtlusest tulenev pinge, mis istutab muusika koekihtidesse närvilisuse. Ohiolane ei vali trummi ja bassi kui siledamat ja parektikõlblikumat varianti -- eelistades metsikuma ent riskantsema jungle'i ja breikbiidi rägastikke. Ka ämbient ei tähenda tema leksikas passiivset tugitoolelaadset toidet, vaid aktiivset vastuvõttu eeldavat loomingulist palangut.Minnes tagasi arvustuse algusesse -- Andy Culver ei tegele toote- ja turudisaini, vaid muusika (ja musikaalsusega). 8.5 (7.5-9.0)

Origami Repetika -- No Jack O' Lantern This Year (2008)

Proc-Records

• Synth-punk 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Art punk 
• DIY 
• Electronic 
• Neofolk 
• Singer-songwriter 
• Motorik 
• Apocalyptic folk

USA muusik Adam Sigmund näitab kahest loost koosneval üllitisel eri ilmeid. Avangust nimilugu kõlab kui Suicide'i ja Primitive Calculators'i hübriidist sohilaps -- ühelt poolt teravalt ihuv elektroindustriaalne punkkäiamine, ent teisalt on sellesse ka hüpnootiline vihk sisse istutatud. Võimas psühhedeeliast ja kosmoserokist küllastatud kidra ülesõit sööbib kuulaja meeltesse. Elik liikudes veelgi enam minevikku -- Velvet Underground'i, Neu!, Faust'i karvased kõrvad paistavad kõige tagant välja. Teine kompositsioon ("Pinata") seevastu hülgab mehaanilise motoorsuse -- kuigi säilitades kordustele rajatud hüpnootilisuse --, liikudes atmosfäärilise neofolgi/apokalüptilise folgi manu, nautides neoklassikalisi paisutusi ja ülevat tumedust. Olles küll nartsissistlik, enda lumma imetlev; ent põhjusega. 8.0 (8.0-8.5)

Carfil -- c.y.o.h.o (2007)

PROC-REC

• Lobit 
• Ambient 
• Lo-fi 
• DIY 
• Tekno 
• Electronic music 
• Acid techno

Seda 6-loolist taiest kuulates võidakse sattuda meeldivalt paradoksaalsesse olukorda, kus puudumine võib kuulajale pakkuda midagi, mida külluslik pool on temas aegamööda närvetanud ja madaldanud. Jutt käib niinimetatud lobit-muusikast, milles kasutatakse madala(ma)t resolutsiooni, millega tavakuulaja on harjunud. Teisisõnu, sagedused, mis jäävad alla 100 kbps-i. Järjepidev lähenemine sai alguse 2002. aastal netiplaadifirma 20kbps'i asutamisega, mille raames üllitati erinevaid stiile -- klubimuusikast indini. Eesmärgiks oli ilmselt legitimeerida ebatavaline helipilt, milles võisid olla ära lõigatud kas madalamad või kõrgemad sagedused, heli võis olla häguse või suisa plekise kõlaga, hakkida; rütmid olla ebaloogiliselt teravad et mitte öelda katkised -- midagi seesugust, mida viisakates stuudiotes peetakse parimal juhul demo vääriliseks. Teisalt -- steriilseks töödeldud helipilt esteetiliselt tasandab artisti valikuid ja eripära, millele kontrastiks midagi sellist, mida kostis piraatraadiojaamadest läbi sittade sageduste ning mis võis otsida sugulust 80ndate põrandaaluse kassettikultuuriga (mis toetus peaasjalikult eksperimentaalsele müra- ja industriaalmuusikaskeenele). Nii et kuulaja ise otsustab, et kas tal jääb seda kuulates midagi puudu, mis võimaldab kõrge tasemega asju taas nautima ja väärtustama hakata; või vastupidi -- läbi hämu ja "vigade" leida lisaväärtust ja vaheldust just seesugusest muusikast. Käesoleval on toda 80ndate lõpu põldudel korraldatud ebaseaduslike reivide vaibi, mida kohale mittejõudnutele mängitakse piraatjaamast. Meeldib ka esteetiline stiihilisus -- ebamaine tehno ja tekno kohtuvad, segunevad ja/või vahelduvad loomuldasa ämbiendiga. Aristoteles ütles kvaliteedi kohta: see ei ole mitte tegemise viis, vaid harjumus. 

Yoko Absorbing -- RISK ISKR (2008)

PROC-REC/Yoko Absorbing

• Experimentalism 
• Abstract 
• Sound collage 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Psycho-acoustic 
• Lobit

Tõmmates paralleele Radiohead'iga, siis võiks üllitist "RISK ISKR" pidada Vene duo (Jevgeni Haritonov ja Mihhail Lezin) "Kid A" albumiks. Nende eksperimentaalmuusika/rokk on siin peaasjalikult abstraheeritud madalabitiseks pruuniks müraks. Sinna vahele on pikitud helindeid, mis korraks juhivad tähelepanu eemale, ent üldjoontes on see nüristava helindi näide -- ilmselt eesmärgistatult. Müramuusika mõiste algselt oli seotud modernismiga -- nimetatud voolu esindajad uskusid arengusse, kusjuures sõda pidi olema uuenduste katalüsaatoriks. Tõsi, Esimese maailmasõja destruktiivsus (võrreldes varasemate sõdadega) tegi ka nende arusaamadesse tõsiseid korrektiive. Ja õigusega -- praeguseks hetkeks ollakse jõutud arusaamisele, et Neljas ilmasõda peetaks kaigaste ja kividega. Eks see 10-looline peegeldabki sõja kui fenomeni absurdi ja inimloomuse madalaimat ühisnimetajat, olles peeglina sellest igati väärtuslikum ja seistes kõrgemal. Teisalt jälle võib seda taiest mõista iroonilise kommentaarina muusikas kõrge kvaliteediga helindite poole püüdlejatele, näidates, et seesugune esmapilgul madal võib olla vähemalt sama emotiivne. Siin on üks väga ilmekas absurdi edastav koht, kus inimhääl moondub kana kaagutamiseks, millele järgnevad püssilasud ning karjumine. Album on üllitatud paar nädalt enne Vene-Gruusia sõda PROC-REC'i all.

Keith Jars -- Apnea Volupt (2008)

PROC-REC

• Lobit 
• Experimental electronica 
• Acid techno 
• Psychedelic 
• Acid electro 
• Ambient techno

PROC-REC all välja antud 7-looline üllitis kõlab nostalgilise vaimuna kaugetest aegadest. Ajalist distantsi eviva ent teravmeelse vaimuna, mis tuleb kummitama su kuklatagust sellal, kui oled andunud tüütule kidramuusikale või püüad aru saada tänapäeva lamedast EDM-järgsest kakandproduktsioonist, mis on mürgitanud nii stuudiod kui AI. Kui heatahtlik mazzik, mis tungib kuulajasse -- keda on haavatud halva heliga --, et vabastada teda sellest sitast. Selleks, et seda teha, peab omama teatud ühisosa -- selleks on klubirütmid ning -küte; mürgistust väljutatakse happeliste karvaste biitidega, millel on sugulussidemed säilinud 80ndate lõpu happekultuuriga, ent teisalt küntakse kompromissitult madala resolutsiooniga rütmikultuuri põldu. Traktor on küll üleni porine, ent põllulapp paistab kõrgustest struktureeritu ja hõrguna. Kohati toob Prantsuse produtsent subtiilse kosmose kohale. Kuradi produd, tunnistage eeldust, et inimene on ebatäiuslik ja haavatav olend, mistõttu ärge püüdkegi luua veatut steriilset toodet -- see ei kõneta, see on surnud, sellel ei ole mõtet. Kosmos koosneb elutervest mürast.

Carfil -- EP1 (2008)

PROC-REC

• Outsider house 
• Club dance 
• Deep house 
• Electronic music 
• Lobit 
• Tech-house

Käesoleva viieloolise taiese väärtus seisneb selles, et haussmuusika karkassile on ehitatud huvitav helihoone -- seda on tunnetatud nii madalama kilobittsageduse (160) kui suti nurgelisemate meloodiate ja rütmidega. Carfil oli artist, kes põhiliselt oli aktiivne nullindate kolmel viimasel aastal, andes muusikat välja just madalsageduslikke helisid hindavate plaadifirmade (20kbps ja PROC-REC) käpa all. Haussmuusika iseenesest on üsna eneseküllane stiil (erinevalt nt trummist ja bassist), mis ei vaja eneseõigustamiseks erilist pingutust -- kõlamata aegunu, vinduva ja vaimuvaesena. Veelgi enam -- olen varemgi täheldanud hausi puhul madalsageduslike helide kasutamist (tulenedes nii helivalikust kui produktsioonist-miksist), kuigi jah, mingist hetkest hakati põhistiilist eristama outsider house'i. Ehk peaks Carfil'i asja omakorda nimetama outsider outsider house'iks (olles enne autsaider kui see stiil välja mõeldi). Meeliköitev kuulamine igatahes.

Yoko Absorbing -- Roughly & Gently (2008)

Microbit/PROC-REC/Kubotrop

• Noise rock 
• Lobit 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Electronic 
• Jungle 
• Chopped and screwed 
• Neo-psychedelia 
• Krautrock 
• DIY 
• Dark ambient 
• Dub 
• Musique concrète 
• Alternative dance

Ei meeldi reeglina siinkirjutajale Vene rokkmuusika -- isegi (või iseäranis siis) kui seda nimetatakse mittemidagiütlevalt alternatiivseks. Põhjus on pompöösses tühisuses, millest kumab läbi epigoonlus ning hea ja halva maitse eristamatus. Näiteks Bi-2 (nagu-päris!) koostöö sümfooniaorkestriga (see ideena on juba rõlge) ning teisalt meenub filmi "Leto" järelpeo käigus tõlgendatud muusikalood, mille versioonid olid lihtsalt piinlikud (eeldades, et andsid edasi nõukaaja muusikalist tühisust, siis järelikult käis kah!). Ka Kino tagantjärele vaadates on praeguseks hetkeks tühjaks jooksnud kumm (ei saa seda tasemelt võrrelda Tsoi eeskujude Joy Division'i, The Cure'i ja The Smiths'iga). Ent Yoko Absorbing on teine tera -- Jevgeni V. Haritonov'i (EugeneKha) ning kunstnik-poeedi Mihhail Lezin'i muusika on sõltumatu eksperimentaarium, mille keskmes on rokkmuusika, ent millega kompleksivabalt ja oskuslikult tehakse kõiksugu trikke. Poogitakse jungle'it ja tehnorütme külge, kiirendatakse-aeglustatakse linte, konkreethelidega avardatakse heliruumi; kanaliseeritakse-filtreeritakse helisid laulude struktuure muutval viisil. Diip öeldi sellise asja kohta näiteks 27 aastat tagasi. Suurepärane kosutav vastumürk kunstilisele steriilsusele ning loomingulisele aneemiale. Väljaandjaks legendaarsed netiplaadifirmad Microbit, Kubotrop ja PROC-REC.

Gemini Lounge Orchestra – Two Years on the Rock (2007)

Proc-Records

• Sampledelic
• Sound collage
• Spoken word
• Electronic music
• Avant-garde
• Conceptual
• Experimentalism
• Hauntology
• Plunderphonics

Tõepoolest, see album koosneb ainult ühest pikast loost, mis – üllatus, üllatus – kannab looga sama nime. Muusikaliselt koosneb see lohisevatest madala resolutsiooniga trip-hop rütmidest, mis on olnud valdav juba rohkem kui aastakümme (tänu Flying Lotus'e varjunimega ristiisale) ning teisalt narratiivi peegeldavast sämplipõhisest materjalist nagu filmist väljavõtted-vägivaldsed dialoogid, mis on täidetud urinate, karjumiste ja ähvardustega. The Rock oli tuntud kurikuulus vangla Alcatraz'i saarel Californias, kus istusid gangsterid (tuntuim kahtlemata Al Capone). Ligi kolm kümnendit sünnitas selle karmus ja kindlustatus legendeid. Selle albumi ülesehitus on nagu kurjategija eluloojoon - algab vaikselt, hillitsetult; liigub märksa valjema ja vägivaldsema suunas, mingi hetk sugenevad helgemad ja lootusrikkamad helid-etapid, kuigi lõpuks on vägivald ja tagasilangemine taas tavapärase koha omandanud. Rusikalöögid näkku. Üle äärte valguv vägivald. Käesolev vaade kaheaastasele perioodile võtab aega kõigest 17 minutit (tõsi, mõtteliselt on need jaotatud 18 osaks). Reliis on osa Proc-Recs-nimelise eksperimentaalplaadifirma kogust. Kuna väljaandmise aastaks on 2007, ei tohi ära unustada, et sel ajal ei olnud vanade sämplite põhise, kummitusliku alatooniga muusika haip kuigi märkimisväärne - see saabus pigem mõned aastad hiljem; viljakas pinnas oli kahtlemata olemas - Irdial Discs'i The Conet Project: Recordings of Shortwave Numbers Stations oli üllitatud ja isegi uuesti üllitatud ja The Caretaker oli kamaluga albumeid reliisinud. Wilco sämplis esimesest ning tänu tülile autoriõiguste üle jõudis laiemasse teadvusesse. Hiljem näitas taset selles vallas The Fucked Up Beat ning selle õigusjärglane CLOUDWARMER (kes hiljuti üllatas kolm albumit korraga).

Noskovsolegs – Urbanspace (2009)

Proc-Records

• Hard techno 
• Leftfield 
• Powerelectronics 
• Digital hardcore 
• Rhythmic noise

Comment: Recent Music Heroes arrives at the discography of Proc-Records. Noskovsolegs` two-notch issue (proc259) is unique in that context because there have been only a couple of releases since involving a video file. As the title says it involves an industrialized landscape of a city, robotically moving plastic statues of comics heroes with frightening angry faces all of that being subjugated to flashing video treatment. Musically it is logically bound because of providing a bond between harsh rhythmic patterns, and white noise drenched mechanic noises. Indeed, by watching the visual scale of my music player I can say all the frequencies are cranked up to the maximum degree. It can be assumed it is the kind of anti-rave music because with such frequencies it may be possible to kill the audience. Very harsh, very peripheral.

Gemini Lounge Orchestra – Two Years on the Rock (2007)

Proc-Records

• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Alternative 
• Film noir 
• Electronic music 
• Sound collage 
• Leftfield 
• Exploitation music

Comment: I am back again to another 17-minute track (day before yesterday I reviewed Pollux`s Naked Lights) though the recent issue under a resident artist within the Proc-Records` discography (proc003) is more based on spoken word samples accompanied by slowly slinging rhythms. The former element is based around the snippets from gangster motion pictures. //”Where is my fucking money?/I don`t know!/Where is my money?/It is in the box/I am talking here not you/Fuck you! If you could open up your mouth then you could shut up/Fuck it yourself!”/Your fucking phony/You get me out of here//. Indeed, it is a dialogue between a young layer and an experienced mob who is arrested and insists to get out of jail. And there is up shooting in the ending part as well though those sordid speech moments and ill-omened sonic themes and nervous broken beat and retro-futurist haunting electronica and orchestration blended appearances are at times jettisoned for more flamboyant, just very lite orchestrated moments which chime thereby in a fake, excessively emotional way. In a final part one can hear affectionate shouting and imploring mercy which is followed by shooting and ultimately by execution. In a word, it is all about very inferior aspects of human kind. However, as a sonic statement and formal sound collage it must be astounding because it compels the listener to think of these adverse situations and choices in life. Get it as a preventive act against the criminal career.

Mega – Scanner (2008)

Proc-records

• Alternative dance 
• Dub 
• Electronic music 
• Deep tekno

Comment: I am pleased to be back at the discography of Proc-records (proc041), and the recent issue is a two-track issue by Mega, called Scanner. There are represented lots of rhythms, spaced-out synthesizers and shades of dub-inflected and electronic origin. These rhythms are set up at a mid-tempo range. The dub influences are prominently put forth at Autumnscanner though later it will be intermingled with catchy tekno rhythms. The second track Abstinent Freakno is more about deep tekno shuffling with microscopic noises as if a track coming silently through the hours between the night and early morning. Because of that the outing can be considered as the sort of music, which used to be played late at a party. In a word, the result is a solid drift between arousing rhythms and laid-back milieus. Get it to insert it into your home system. 

Modek – Acid Before Lunch (2008)

Proc-Records

• Techno 
• Tekno 
• Alternative 
• Acid techno 
• Acid house

Comment: Recent Music Heroes is back again at the discography of Proc-Records, this time listening to Modek`s 4-notch issue (proc054) where the most pre-eminent word is “acid”. Indeed, taking acid before lunch and after lunch in the way it happened to be in the United Kingdom in the end of the 80s and the beginning of the 90s. The current issue could be considered a tribute to it or a solid follow-up to it. There were such styles as acid techno, and acid house, which strongly influenced the club/dance music scene and alternative rock/indie scene locally and a little bit later worldwide. I like Modek`s way to set up the path and then unleash all his energy and anxiety into it to foster it in a quite maniac way. However, more elaborated and hypnotized rhythms one can enjoy in the final part of the issue (Acid004). Get slammed and stoned by these tectonic vibes.        

Spacecraft – The Mission Continues (2007)

Proc-records

• Abstract 
• Techno 
• Lo-fi 
• DIY 
• Electronic music 
• Experimental techno
• Avant-techno

Comment: this issue is from a decade being released approximately 10 years ago is a mind-provoking one due to those obtuse rhythmic patterns and dull synthesizer-based progressions. As I said already this issue was released roughly 10 years ago thereby foreseeing all those gentle tape label-based issues residing proudly at Bandcamp today. On the other side, it is also about the past and surfaces as a tribute issue to those industrial music combos that emerged four decades ago and later started to focus more on dance-appealed rhythms and less sonic experiments (for instance, Cabaret Voltaire, and Throbbing Gristle). The issue is a part of the immense discography of Proc-records (proc005). Thematically the laconic issue is related to space objects, and space invasions. More profoundly, it is all about asteroids, black holes, laser radiation, and conquests. In a word, it is a solid techno ghost from the past.