Proc-records
- Experimentalism
- Experimental rock
- Psycho-acoustic
- Avant-rock
- Dada music
- Musique concrète
- Noise music
- Glitchtronica
- Acousmatic music
- Improvised noise
- Twang
- Post-minimalism
- Americana
- Dub
Mihhail Lezin'i ning Jevgeni Haritonov'i 23-looline album oleks ilmne enesetapp, kui artistid selle loomisel enesekindlad ei oleks olnud. Grindcore-albumi puhul number 23 ei oleks mõistagi probleem. Kui eelmises arvustuses osutasin sellele, et muusika võib muutuda imalaks, minnes sügavale inimhinge piiluma, inimehinge põhjast võib vastu paista see, mis ikka kipub põhja vajuma. Teisalt -- esimesi lugusid luulanuna ning tandemi varasemalt kuuldud kraami arvesse võttes võib tabada see oht, et liigutakse teisse äärmusesse -- hakatakse kummardama digitaalset luukeret, hüljates vaimsuse ja hinge. Sellega külgnev probleem on heli põhiliini ning erandite suhe -- kuivõrd viimased suudavad mahendada niigi psühhiliselt (üle)laetud fooni, pakkudes endid maandamisvarrastena -- sealjuures vähendamata (suurendades) albumi kvaliteeti. Vene tandem teeb asju õigesti, kuna joonestamise elemendid albumi lõppedes ei tundu olevat kuidagi üle koormatud; vastupidi -- väga hästi on tasakaalustatud eriliste lugudega; albumi pikkus tundub justkui taanduvat kaheksa-üheksa loo pikkuseks. Erisuste tugevus hoiab eemal tüütust ja tüdimust. Kohati muutub asi täitsa lõbusaks -- näiteks kui droonivad digitaalsed tõrkehelid saadavad filmilinalikku Amerikaanat-vesternirokki -- tekivad kahtlused, et kas see natuke jaburaks ei muutu või! Tõsi, lugu on hea, eelpoolmainitust kvaliteet ei lange. Ilmselt müraelement osutab ideede ja reaalsuse vahelisele paratamatule veast tulenevale nihkele. Võib-olla seegi, et joonestades tegija käed saavad pliiatsiga määritud - mille jäljed jäävad ka paberile (ning kustukummi kasutamine on pilti veelgi halvendanud). Ju see ongi horisontaalne arhitektuur nagu pealkiri osutab. Isegi kui eristust pakkuvaid vahepalu ei oleks, oleks H-L'i müra piisavalt vaheldusrikas, katmaks ära erinevate emotsioonide spektrit -- manipuleerides tundmusi nii hõreda digimüra kui tummise pruuni ja musta müraga. Lugu "Close Up" kutsub esile väga ekstaatilise kogemuse; ja väga ekstraatiline kogemus kahtlemata on väga hea! Teine keskne sammas on "Closed Zoom", mida sisse juhatav vinguv kitarrimüra kiiresti taandub, mille aseme võtavad üle transsi manavad suguharulikud rütmid kaasaegses masinlikus täpsuses. Üksteist minutit järjest antakse kuuma! Tõsi, enne lõppu näidatakse heli väändumise ja struktuuri kokkulangemisega, et ka masinad ja inimesed selle taga muunduvad. "Enclosed" kõlab nagu Geezer Butler looks müriseva bassimänguga vundamenti keset kiduvat maastikku, milles teda pidevalt katkestab jeekim elik hüplev helipuue. Loo "False" pealkiri ütleb iseenesest kõik -- kergemeelset meloodiat ohjab delay'st ja reverb'ist seestunud (eksperimentaal)dub, otsides loo edenedes üha enam mürasfäärist liitlast. Irooniline ja mõjus. Mõnes loos tundub, et lihtsalt mikrofon on torgatud pingestatud pilvesfääri, milles vastandlike laengutega osakesed üksteisega jõudu proovivad. Elekter ja pinge levivad sealt alumistesse kihtidesse. Kokkuvõtvalt tuleb möönda, et tegu on lemmikalbumiga neilt, olles nutikas, provokatiivne, võimalik et ka eneseirooniline. 9.0 (8.0-9.5)
