Leibnitz And The Spinozas – tutte le cose da sapere (disco muto) (2008)

20kbps

Krautrock Avant-rock Psychedelic Lo-fi Indie rock Electronic Experimental rock DIY Noise rock Shoegazing

Lugesin just Tõnis Kahu intervjuud, mille ta andis noorele Nestorile ERR-s nädalpäevad tagasi. Nagu alati, esitas ta huvitavaid järeldusi ja väiteid, mis tahes-tahtmata ergutavad (edasi) mõtlema – hoolimata sellest, kas lugeja nõustub nendega või mitte (lähtudes teistest eeldustest-arusaamadest). Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis jäi meelde koht, kus ta mainis, et vanadele hipidele oli vastuvõetamatu My Bloody Valentine'i muusika (ilmselt soovitas "Loveless'i"). Ilmselt 60ndate-70ndate psühhedeelia oli piisavalt erinev Iiri indilegendi omast, kuivõrd Kevin Shields'i näol oli tegu obsessiivse alkeemiku-helimaniakiga – kes ideaalse heli väljatöötamise nimel kulutas sadu tuhandeid Alan McGee pappi. Ilmselt MBV muusika on psühhedeelia antidoot, mille pealtnäha naiseliku ja sensuaalse pealiskihi all kobrutab tehnitsistlik kontrollitud müra. Vaakumit tekitav masinlikkus, mille võimalik transtsendentaalne eeldus a priori on teostamatu; kui tundmuste, eneseväljendusvabaduse ning seksuaalsuse välgatused ei olnudki fiktiivsed, siis olid need pelgad peibutised, milledel muu funktsioon ja tegevusväli puudus. MBV viis asju tajuda ei olnud mitte läbi vabalt läbitavate, vaid umbe jooksnud psühhootiliste kanalite. Kahe maailmaajaloolise filosoofi nime kandva artisti üllitis on ilmselgelt vähem masinlikum ja rohkem avatud minevikule, kuivõrd on maha surutud vajadus liikuda nii horisontaalselt edasi kui vertikaalselt ülespoole – nii paremale-vasakule kui tagasi ja allapoole põiked on muidugi aktsepteeritavad, naeruvääristades enese jõulise funktsionaalsega sardooniliselt tohutut muusikaäri, võltsväärtusi ning papist siluette. Surudes seejuures armutult alla helikvaliteeti (mahutades neli lugu 2,4 MB sisse – sic!), luues endale seeläbi vabadusi ja vabandusi. Nagu albumi pealkiri tähendab – kõik need asjad, mida sa teadma pead. Lisaksin omalt poolt – midagi juurde ei ole vaja. Üks vabandus tuleb siiski ära õiendada – meenutab kohati Bardo Pond'i. Nagu meie juhtiv kultuuriteoreetik vihjas – seoseid leiab alati.

Origami Repetika – Audrey (2008)

20kbps

DIY Singer-songwriter Indie rock Americana Psychedelic Lo-fi Chillwave Synth-pop

Olles just lõpetanud The Maravines'i kuulamise, ning kuulates Adam Sigmund'i elik Origami Repetika kaheloolist väljalaset, tahaksin pealiskaudselt küsida, et kui palju võib esmapilgul ühte ja sama artisti järjest kuulata (pealegi mõlemad pärit samast osariigist)? Või siis -- kui palju pean ma Amerikaanat järjest kuulama? Õige vastus -- transgressiivset nihkega muusikat/Amerikaanat/indit/jne võib järjest kaua nautida! Piiridest üle nihkuv ja seejärel vedruna tagasi pendeldav muusika tekitab loomuldasa elutervet dünaamikat. Sütitab lootust ehk tunneli lõpus paistab ähmane tuluke nagu võib-olla tekitas sarnast lootusekübekest kuuluskaunis näitlejatar kaanepealisel. Adam on läbi paari aastakümne olnud ühelt poolt uhke indimees ja teisalt kompromissitu lo-fi/DIY-tüüp; kes ka siin 401 sekundi vältel paneb indipuritaanidele puid alla harmoonikat mängides ja kui eksinud trubaduur väntoreliga sügistormis sahisevaid sünte manades. Suupilliga süntesaatoripop ja parmupilliga chillwave -- kõlab hästi, onju? Võib ka teisiti tõlgendada -- parmud viljelevad chillwave'i ja prükkarid armastavad langeda süntpoppi, mille summutatud helid kerkivad läbi prügimäe lehkava loori. Kõrge ja madal segunevad esteet-pasteetpeade õuduseks meelierutavaks väljalaskeks. Dirty habit -- nagu kannab pealkirja novembris kahekümne aastaseks saav artisti esimene taies. Väljalaskeks tõepoolest -- lugesite õigesti! -- mitte väljaheiteks. Ei ole siin sadu tuhandeid magama pandud -- ilmselt vaevu saja dollariga on asi vähemalt sama hästi ära tehtud.

diobati tanpa – diobati tanpa (2022)

 

20kbps

 

• Deep techno 
• Lobit 
• Ambient techno

 

See kolmelooline üllitis Indoneesiast (või siis hoopis Venemaalt; lisaks isik(ud) peidab-peidavad end(id) paljude valenimede taha) on antud välja legendaarse Zürich'i 20kbps-nimelise lobit- ja lo-fi muusikale pühendatud leibeli alt (muusikat aastast 2002). Esimene, roostesagedustel võbelev lugu õigustab igati otsust (jätab koguni mulje tahtlikust manipulatsioonist plaadifirma suunda arvesse võttes), järgmised kaks võinuksid vabalt olla mõne ämbient- ja tehnoleibeli diskograafias. Sügav, sume ja mahedalt rütmikas, mis avardab ruumi nii kuulajas kui kuulaja ümber. Või on see tõlgendatav kosmoselaeva kulgemisega universumi tühjuses, mille ääretu kvantiteet pakub ka kosutavat kvaliteeti. See on kosmose sügavustest kiirgav tehnomuusika. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Origami Repetika – dirty habit EP (2004)

 

20kbps

Archive.org

 

• Psychedelic 
• Lo-fi 
• DIY 
• Noise pop 
• Shitgaze 
• Electronic 
• Indie pop/rock

 

Kriipiv, dissonantsi uppuv, kordustest jõudu ammutav on see lühike EP, mille autoriks on Adam Sigmund. Ei, see ei ole tülgastav – selles on õhulisust ja harmooniaid, tasakaalustamaks karust poolt. Ka see karune pool on suhteline – kui lugeda selleks raskelt vibreerivat orelipõhist käiamist, millel justkui näikse olevat eesmärk võimalikult sügav vaib sisse võngutada. Ei ole see muusika vaid indimeestele-naistele, kuna ka haussmuusika nautisklejad leiaksid siit endale üht-teist (eelkõige "yo ho ho and a bottle of rum"). Tõsi ta on, et Adam Sigmund'i hilisemad teosed nihkusidki elektroonilisema popi poole. See on kahtlemata omaaegse Zeitgeist-muusika näide, kuna tollal (AD 2004) oli Ariel Pink kõige kuumem uustulnuk. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Mauk Tenieb – Esiön (2021)

20kbps

Bandcamp

• Tribal ambient 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Cinematic

Minu mp3-mängijas on see album 44 minuti ja 35 sekundiline; tõepoolest, koosnedes vaid ühest kompositsioonist. Teises variandis on see jagatud 8 looks. Prantsuse artisti Mauk Tenieb`i album resoneerub suurepäraselt kunatise kultuurisündmusega – ei, ma ei mõtle olümpiamänge (kuigi jõudumööda vaatan ka seda), vaid taaskord meie ekraanidel (ETV+) linastuv Twin Peaks. Muusika, meeleolud, varjundid, näivus ja tõelisus. Must ja Valge Jahimaja. Dale Cooper ja Windom Earle. Tantsu vihtuv punane kääbik, kes meenutab mulle vana Mark E. Smith`i.  Ma tahaksin olla linna 51201 elaniku seas. Siis vist ma ei oleks jälle siin. 20kbps-nimelise netileibeli all reliisitud muusika näitab eriilmelisust alates rütmilisest ämbiendist häälutuste ja mitmehäälse laulmiseni. Ja ärevusest prisked jutusämplid ning tagurpidi kaarduvad helindid lisavad essentsi. Nagu ka teisalt ülimuretud kinemaatilised põiked ja kahinatest-sahinatest-vihmavulinast läbiimbunud helikude, mille puhul küsimus eksaktse ajalise perioodi kohta saaks olla üksnes retooriline. Eelpoolmainitu ning süngete ja helgete momentide vaheldumine annab albumile dünaamika. Väert kraam.

Nole Plastique – The Disharmonization Of Primitive Thoughts (2005)

20kbps

• Electronic music 
• Post-psychedelic electronica 
• Improvised music 
• Industrial music 
• Avant-electronica 
• Experimental electronica 
• Lobit 

Kas (inim)mõte on midagi sellist, mida on eraldi vaja disharmoneerida ehk prügistada? Samas eeldusel, kui mõte on primitiivne, kas siis seesuguse mõtte disharmoneerimine ei muuda mõtet hoopis tõsiseltvõetavaks? Sarnaselt negatiivsete arvväärtuste korrutamisega võiks tulemuseks tulla positiivne (arv)väärtus. Üldisemas mõttes on paljud avangardistid ja muusikud (nt industriaalliikumises) püüdnud mõtlemist alla suruda ja pigem intuitsioonile toetuda. Tegutsedes talupojatarkuse piirides on viljastav, ent ideoloogiaid ratsionaalsusega segades muutub tulemus hävituslikuks. Kui vaadata pop- ja antipopmuusikat teleoloogilises ehk eesmärgipärases tähenduses, siis esimese ratsionaalsus on vähe(m) viljastavaid tulemusi andnud. Kaasanist Tatarimaalt pärit muusik Roman Kutnov on tegelenud muusikaga ebatavalisi produtseerimisviise ja helisagedusi kasutades. Ei kasutanud ta (vähemalt algusaegadel) sekventserit ning käesolev viielooline põhineb ülimadalal et mitte öelda prügisel 20 bitisagedusel. Vahet ei ole, mõtet Kutnov'i looming igatahes stimuleerib ja jätab lõpuks igati positiivse tunde. Siin on peamiselt esindet eksperimentaalne elektroonika ja industriaalne karedus, ent koht on ka omamoodi kidramuusikal. Selle on üllitanud 20kbps Records.

Origami Repetika – Wonder & Suspicion in Cryptomnesia (2020)

20kbps

 

• Lo-fi 
• DIY 
• Indie pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Bedroom pop 
• Psychedelic 
• Singer-songwriter

 

In fact, this album being released on the lo-fi imprint 20kbps is the favourite pop issue from this year. It deals with remembering and interpretation of dreams. In truth, it is a human being's necessity to live in the past because the present is just a second to get immediately disappeared and the future is not available in strict sense. So we are already dead in advance. I see Ariel Pink as the most important musician in the last two decade because his early home recorded lo-fi music could surpass the aforementioned categories of time. As one thoroughly music related person said after in my country he had heard Ariel's music for the first time God (who is beyond everything) started to create (pop) music. There has been just few embodiments of Lord – Ennio Morricone, and Angus Maclise I would like to add. First four albums by Tim Hecker and some albums by Natural Snow Buildings are also bright candidates. Listen to this 10-notch whole get immersed in swathes of soft guitar jangles, subtle vocal arrangements and exquisite synthesised progressions coming over the listener's head. The subject and the object meld together due to timeless sense of melody and harmony. One's perception seems to be otherwise as it was before starting a listen. You have a chance to soften personal existential turnarounds.

DaftN0!ze ‎– Summerhit (2020)

20kbps

Archive.org

• Electronic music 
• Dada music 
• Primitive music 
• Experimental pop 
• Outsider music 
• Psych-pop 
• Improvised music 
• Lobit 
• DIY 
• Lo-fi

Comment: this set of a couple of tracks is a work by a Switzerland-based duo who have been making music for some decades with intention to take disparate styles and mix them up to bring forth weird forms of music. Indeed, by listening to it one can admit it by recognising the phrase "grande finale" which is appropriate today and may be very appropriate in future and enjoying churning dusty organ-led improvisations full of acid, dizzy threads and intermittent primitive rhythmic patterns. All the supposed professionalism is deliberately stripped away to provokingly spit toward the so-called established acts and boasting vanity within. The release is a part of the library 20kbps, a leading lobit music imprint.

Thrust Pomp – Very Cool Party (2016)

20kbps

• Rave music 
• Electronic music 
• Hardstep

Comment: in some sense, this 4-notch outing sounds like a mocking caricature of such styles as rave, acid house, and acid techno. First of all, the set consists nominatively of such parts as Awesome Sex Party, Roaring Dirty Party, Extremely Nice Party, and Truly Marvellous Party. I recently watched a quite infantile, clichè-ridden, smartass citations-stuffed motion picture called Friends with Benefits (2011) and this issue would suitably have been a proper soundtrack for the film if Mila Kunis were replaced by some thematically relevant "actresses" like Erika B. or Simona V. and Justin Timberland could have much more fun in the alternative case. Heavily thumping rhythms are overdriven by electro progressions as if the depiction of a heavy... at different angles. More actions and less words. Less verbal onanism. The suggestively seedy release is produced by Vziel, and released on 20kbps imprint.

Origami Repetika – Jamboree Train (2017)

20kbps

Archive.org

• Experimental pop 
• Alternative 
• Indietronica 
• Avant-pop 
• Art pop 
• Weird pop 
• Psychedelic 
• Experimental pop 
• Americana

Comment: I have a good and a bad new to announce. The good new is today is the birthday of Kevin Shields, the mastermind behind My Bloody Valentine, the most creative and inspiring combo having existed after the break-up of The Smiths. The sad announcement is related to Glenn Branca who died on the 13th of May (today I just got aware of the fact). Both these men showcased the noise music can be truly ennobling and truly artsy and truly fascinating. Thereafter all the guitar music would turn into history. They did not care of the opinion of other people they behaved like mad professors by following their own sonic obsessions and alchemical drives. The same can be admitted about the Yankee Adam Sigmund who had been excelling at creating a template of weird pop music. He has issued music under such labels as KomKol Autoprod, 20kbps, Proc-Records, and Sirona-Records. The recent, 4-notch issue is out of the discography of 20kbps and is an uncanny reflection upon mutant slacker pop and warped Americana and roots music. In some sense Jamboree Train can be compared to Beck's Odelay (1996) though Adam Sigmund has made even more steps forward. His fun seems to be more buried and morbid through the effect loaded compositions propelled by stomping drum programming and artsy guitar handling and evocative tuning. In a word, the result is truly impressive.

Clockwork Keyboard - Clock Soup For Cooked Airports (2012)

20kbps

9.4

/DIY, Lo-fi, Psychedelic, Drone, Ambient, Deep house, Noise, Improvised music, Lobit, Experimentalism, Avant-garde/

Comment: I guess everyone who has listened to the likes of an early Cabaret Voltaire and other then-old school industrial experimentators, BBC Radiophonic Workshop, library music tapes, some early albums by The Hirundu (headed up by John Crewdson), more poppier R Stevie Moore and Ariel Pink and Rangers and Ducktails is able to understand the aesthetics of Clockwork Keyboard which is the collaboration act between Loose Link, Sven Meyer, and Noisesurfer. This huge cluster of 18 tracks takes on warped ambient music which is corrupted and increased in size due to rough beats, low but organic noises, globular psychedelic whiffs, mesmerizing droning and incisive sonic effects. Moreover, even sublime deep house oscillations do have a strong impact upon the soundscape. In a nutshell, I used to have a soft spot for such kind of music because its slight imperfectness seems to be quite perfect in a paradoxic way. Almost all the things which used to be way too produced are hermetic and without remarkable touch by their nature.

Emmoti ON - Apple EP (2009)

20kbps

8.5

/Sound collage, Sampledelic, Eurobeat, club dance/

Comment: there are 4 tracks which represent the aesthetics of sampledelic/cut and paste/sound collage experiments. More concretely, it is made up of tumultuous eurobeat cadences and cheesy, a little lo-fi bubblegum disco propulsions. Because of this the album could freely be played as a mixtape at the parties. 

Sea Office - Freon (2011)

20kbps
Lastfm

8.8

/Psycho-acoustic, Acousmatics, Improvised music, Freak folk, Sound collage, Lobit, Weird, Experimentalism/

Comment: there are up five barely distinguishable outlets by Sea Office (also known as Lockbox) a 17-year-old native from Denver mixing up concrete sounds, accidental spoken word snippets, dirty kind of ambient, and a shitloads of sampled minutiae. Above the intertwined stuff you can hear either piano chords or guitar twangs overdriving it. In a nutshell, it is a spontaneous and clouded psychotic output which, furthermore, can be considered as a gap between improvised music and plain arrangements (of course, in the experimental sense of this word). If to compare it with someone I recommend to listen to Uberlulu (indeed, their only album under 20kbps), or some stuff in the list of the cult Bob Chaos Records.

[Vana ning oluline] Uberlulu l'Araignée Au Plafond (20kbps/Bandcamp)

90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.

Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.

“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!

Kuula albumit siit