Core of the Coalman -- Kilometric Chameleon POV (2025)

Klang-und-Krach/Bandcamp 

• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-classical 
• New Age
• Avant-electronica 
• Electronic music 
• Found sound 
• Sound art 
• Drone 

Praha eksperimentaalse muusika väljaandja Klang-und-Krach`i all üllitatud kahelooline taies - kummagi loo pikkus on täpselt 29.51 - on kujundatud (siinpoolsest) materjalist ja artefaktidest, et moonutuste-laienduste-manipulatsioonide tehnikaga kui müstiliste kaarikutega (Platon mäletavasti kasutas seda kujundit mälu taastumise ja teadmiste poole liikumise illustreerimiseks) tõusta siinsest dimensioonist ülespoole-väljapoole-kõrvale. Selle muusika taga on Ameerikast pärit, kuid Suurbritannias elutsev 50-aastane Jorge Boehringer (JB) (ka teada projektidest On Growth and Form ning Kneeling Coats), kes tudengi ja muusikuna on salvestanud pärishelisid - nii Texas`es (San Antonio loomaaias), Tšehhis (äikesetormist räsitud tänaval), Inglismaal; lisaks Soomes üles astutud laivesinemiste salvestused üheteist aasta vältel enne, kui asi sai kunstlike helidega - mängitud kitarril, süntesaatoritel, viiulil, klaveril, suupillil ning arvutil heli programmeeritud - segatud ning purki pandud. Kas kaua-tehtud-kaunikene? Muusika on igati sugereeriv, emotiivselt laetud ning kunstiliselt huvitav -- huviäratavaks muutub JB (kes muuseas on muusikat õppinud innovaatilise muusika korüfeede Pauline Oliveros`e, Fred Frith`i ning Alvin Curran`i all pluss olnud residentuuris ja töötubades Maryanne Amacher`i, Gordon Mumma, Alan Kaprow` kui Paul Demartinis`ega) kunst seetõttu, et selles muusikas on kõrge orgaanilisuse määr -- tunni aja vältel on püütud lähtuda (mõtte) hüpoteesist, et kuidas küll võiks paista kameeleonile kõik see, mis ta ümber aset leiab (kuivõrd teised teda ei näe, siis ses mõttes ideaalne jälgimispositsioon -- võrreldes inimesega näeb ta teistmoodi juba seetõttu, et ta mälu ei ole laetud mõistestike ning tinglike-subjektiivsete teadmistega). Teisalt huvitab artisti ka ajalis-ruumiline tahk -- aja- ja kohavaim, selle muutumine inimmälus. JB ütleb, et ta mälus sulavad nii aeg kui vahemaa nende kohtade vahel üheks, mis kajastub ka käesoleval taiesel. Kas me peaksime mälu käsitlema ajalise vahemaana sünapsite vahel või siis mälu on interdimensionaalne parallaks, mis mõõdetakse parsekites (andes mälule tohutu kosmilise mõõtme). Tõepoolest - nagu lugude koondnimetused osutavad -- selles on nii lõdvestust kui põnevust, selles on nii vana kui uut kooli, nii tavapillide õrnust kui elektroonika karmust, nii madalat kui taevalikku. 9.0 (8.0-10)

Mooncup Accident – New Blood for the Old Ceremony (2019)

KlaNGundKraCH

Bandcamp

• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Noise 
• Avant-rock 
• Experimentalism 
• Voice poetry 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Freeformfreakout 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Avant-blues 
• Conceptual 
• Glitchtronica 

Kitarr, hääl ja kolm diktofoni. Või siis hääl, kitarr ja kolm diktofoni. Või hoopis – kolm diktofoni, kitarr ja hääl? Ent – kolm diktofoni, hääl ja kitarr? Ligi paarkümmend aastat tagasi kirjutas Lauri Sommer ajakirja Vikerkaar artikli diktofonišamanismist, et kuidas kasutada diktofoni muusikas, sh rokkansambli koosseisus. Eks ta ise ka on kasutanud sooloprojektis Kago seda asjandust; ja Tartu avangardmuusikaprojekti NE! raames – kuhu ta samuti kuulus – on samuti diktofoniga mängitud (Youtube's nägin kord Margus Kiisi seda laivis kasutamas). Mooncup Accident ei saa hakkama ilma kolme diktofonita korraga. (Väike)kodanlane kirjeldaks seda muusikat hullumaja sessioonina, kus piinatakse omi häälepaelu, kitarri ja kes-teab-mida-veel. Ja pagan võtaks – kas te ei tea siis, et diktofoni tuleks kasutatada ainult jutu salvestamiseks! Kolme kasutamine on ressursi raiskamine igati! Sanitarid on patsiendi palati ukse ettenägelikult blokeerinud, et ta saaks normist hälbivat bluusi ekstreemseks Captain Beefheart'ks kehastununa mängida. See on vist sama, mis kuulata, kuidas ürginimene vaevleks kõhukinnisuse käes. Õigupoolest häälepaelad on juba enne salvestunupu vajutamist põhjalikult ruineeritud, mistõttu tuleb artisti suust pelk kähin-sisin ja boonuseks mõned selgemad, ent referentsita häälikud, mida toetavad ebaharilikult läbilõikavad metalsed kitarrisaundid ja plahvatustena segadust külvavad mürapahvakud. Ka glitch-muusikale omistatakse Jan Klamm`i poolt oma tähendus eeldusel, et glitch ei ole konkreetset tähendust muusikas niikuinii omanud. Seesugune asi võib nakatada ja tekitada psühhosomaatilisi muutusi. Oli siis seda kõike tarvis! Klang-und-krach!!!

Birds Build Nests Underground - Cold Dreams (2009)

KLaNGundKRaCH
Mediafire

8.7

/Dystopbient, Illbient, Sound collage, Plunderphonics, Avant-garde, Lobit, Film noir, Repetitronica, Hauntology, Acousmatic, Experimentalism, Musique concrete, Microsound, Sampledelic/

Comment: Eeehh...it is an idiosyncratically off-kilter set of two tracks by its formal stand, the last of them running over 33 minutes. The album is "just" about malignant ambient music, near-experimental jazz snippets and a lush repeating film score sample gear, having lots of phase changes over its course. All the sound of a duo is wrapped up by a mighty, hiss-backed mist.

No. Pavarotti - Fat Pink Mouse In Graceland / Un Giorno Perfetto (2009)

8.2

KLaNGundKraCH

Mediafire

/Experimental rock, Cover, Avant-rock, Space rock, Shoegaze/

[Artists] No Pavarotti

KLaNGundKRaCH
Bandcamp
Lastfm

[Old but important] Birds Build Nests Underground Cold Dreams (KlaNGundKraCH)

Birds Build Nests Underground is a profilic duo consisting of Michal Brunclík and Petr Ferenc who had used turntables, vinyl records and loops for a pair of tracks to be improvised and recorded at home in winter 2008. Cold Dreams is relied upon lopsided soundscapes and propelling centrepoints for aspiring toward a new sonority via weird and dystopic effects. By having exploited lots of vinyl records in the recent case the issue (subsequently over 40 minutes) does hint at ancient symphonic samples, psychedelically repetitive sonic units, electro-acoustic-alike crackling hisses. In fact, this is an album where old touch meets new one and analogue formation meets digital approach. Indeed, Cold Dreams is a case of turntablism which is impressed via unexpected prevarications and dodges. No doubt, if you have listened to some music by Philip Jeck, Martin Tetreault or Christian Marclay or the kind of someone else, however, you should be experienced with the sort of "perverted language". An interesting accomplishment and different view about the (pop) music.

Listen to it here

Head In Body Not So Empty EP (KLaNGundKRaCH)

Head In Body, the Czech-based project`s new EP sounds most time like a tribute to Suicide, a legendary no wave band from the USA. More specifically, it sounds as the album of a kind of variations dedicated to Vega & Rev`s creepy (anti-)hit Frankie`s Teardrop. Sonically it does mean that certain elements are nicely represented here - psychotic, chopped, and through delay-channelized mutated vocal effects bring forth themselves as the dominating pannel of the sound. On the other side, the EP build up a bit difference, succeeding keep moving elsewhere. And the different elements do base upon the experiments of profoundly low bass drones and brown noise crackles to have brought on the other side, and driving in the wake of Pan Sonic. Anyway, in a good shape balanced ominous album.

Listen to it here

8.8