[Old but important] Birds Build Nests Underground Cold Dreams (KlaNGundKraCH)

Birds Build Nests Underground is a profilic duo consisting of Michal Brunclík and Petr Ferenc who had used turntables, vinyl records and loops for a pair of tracks to be improvised and recorded at home in winter 2008. Cold Dreams is relied upon lopsided soundscapes and propelling centrepoints for aspiring toward a new sonority via weird and dystopic effects. By having exploited lots of vinyl records in the recent case the issue (subsequently over 40 minutes) does hint at ancient symphonic samples, psychedelically repetitive sonic units, electro-acoustic-alike crackling hisses. In fact, this is an album where old touch meets new one and analogue formation meets digital approach. Indeed, Cold Dreams is a case of turntablism which is impressed via unexpected prevarications and dodges. No doubt, if you have listened to some music by Philip Jeck, Martin Tetreault or Christian Marclay or the kind of someone else, however, you should be experienced with the sort of "perverted language". An interesting accomplishment and different view about the (pop) music.

Listen to it here

Park Bench Trauma Nix (Paragrafo)

My pleasure is to announce that the new label Parafago (obviously from the South America) has been available since the beginning of December, having reached for 3 albums to be released already. In any cases, its first notch by Park Bench Trauma (stupid yet witty name, isn`t?) is bounded up with stroking contradictions and peripheric sonic manifestos. 11 tracks could just be summed up as a mashup activity, for instance, reminiscent of the vast scale of sample/stylistic exploitation by Stock, Hausen & Walkmen. First off, although it consists of 11 tracks the time is quite limited for. Once again, as it is cued yet it is a very strange mess-up veering from electroacoustic/psychoacoustic/old school industrial/witch house-drenched nihilism and austere sound art to likely irony-filled sporadic pop numbers of classical music-based avant-garde, latin rhythms, spoken word, and electronic pop. No doubt, one of them The Neon Bible is a great pop standout, though I don`t know is it the original oeuvre or beatific outtake from elsewhere. Indeed, the anonymity of PBT is its distinct sign, thereby giving no possibility for different kind of side-effects to be surfaced sometime. In fact, there is just the case about music regarding its genuine position to be retained.

Listen to it here

8.4

Cagey House Major Monk (Black Square)

Avant-garde music veteran Dave Keifer aka Cagey House is back with an having-no-idea-which-album-it-could-be-in-queue release. Because of the high quality of his albums and the uncompromising intention for perfection, Cagey House`s follow-ups are very anticipated. Keifer started off producing music on the FruityLoops-based manipulations but later has found its fondness in sampling processing. In fact, he has issued 2 albums in the near future - Major Monk, and The Stupid Grin (under Sayonara).

In fact, the first three tracks - the seven ones in total - on Major Monk were completed in the beginning of 2009 already. The American musician had used lots of vocal samples to bring forth a suggestive narrative (he has even designed a dialogue relied upon a couple). The first-off Preliminary Major Champion Monk embarks on entering into an appalling radiophonic territory. On the other hand, regarding Keifer `s doings in last years the opening does not make an extraordinary feeling, though. (For instance, check it out for his masterpiece set Lark). As a king of the sampledelic(plunderphonics/cut and paste/sound collage music, he is still used to dive into the abyss of linear composing schemes where one sample is deliberately followed by another, having dosed an witty collation of chords to get deeply into a listener's inner world. On the other side, however, every key/key change on it regarding somehow emotions is charged up in different shape and amount thereby I can imagine it might even be a kind of frightening music for some listeners. By speaking in a more concrete way the soundscape is wrapped in by a poignant environment, dusty antiquity, much of it played out on Keifer`s big hype upon theremin (at least keen to its samples, indeed). The third and fourth track do deviate from the main concept of an unexpected but welcome direction so far. It comes out as if the like of Laetitia Sadier (McCarthy; Stereolab; Monade) is attended therein for to feature with Moog-relied backdrops thereby conveying a mild psychedelic-drenched dimensionality over to the soundscape. The next number Basement returns to the initial situation via "trampling and scraping things" (by Keifer`s own words). All you can be witnessing subsequently here is a mixed-up array of clicks and bleeps, otherwordly effusing sonic patterns of programmed toys, sole trombone blasts, and psychedelic shades as well. To get finished it off, you shall have to look at the excellent coverprint of Major Monk, purposefully amplifying the sonorous impression of it - and vice versa. In fact, it is just the pleasure to perceive it as a whole.

Listen to it here

9.5

[Artistid] Malim

Recycling Records
Myspace
Lastfm

Cagey House Major Monk (Black Square)

Netimuusika veteranist avangardist Dave Keifer aka Cagey House on tagasi järjekorras ma-ei-tea-mitmenda väljalaskega. (Järjekorranumbreid ma ei mäleta, kuid albumite headust küll). Õieti reliisis ta lähiajal 2 taiest - käesolevale lisaks ka "The Stupid Grin"-i (Sayonara).

Kolm esimest "Major Monk"-i rada (kokku seitse) valmisid juba 2009. aasta alul. Ameeriklane kasutas vokaalsämpleid, et tekitada mingilgi määral narratiivseid assotsiatsioone (ta on koguni konstrueerinud dialoogi mehe ja naise vahel). Sissejuhatav Champion Major Monk algab kui sisenemine õõvatekitavasse raadiokuuldemängu. Teisalt, Keifer`i viimaseid aastaid arvestades ei ole see erakordne (nt "Lark"). Sämplikunnina kasutab ta jätkuvalt lineaarseid komponeerimisskeeme, kus sämpel järgneb sämplile, nr. 2 kannatlikult nr.1-le. Doseerib mõõdukalt, s.t vaimukalt, leides sisendi kuulaja emotsioonidega suhestumiseks. Iseasi on muidugi see, et iga helialge on emotiivselt erinevalt laetud, mistõttu kuulaja võib isegi ehmatuse osaliseks saada. Lisaks võttestikule on ka helid üsna sarnased - kriipiv happelisus, tolmune arhailisus, ning seda suuresti armastusele theremini helide vastu. Kolmas ja neljas rada muudavad senist kontseptsiooni ootamatus, kuid tervitatavas suunas. Sulnid sündisaundid - nagu Laetitia Sadier (Stereolab, Monade) mängiks Moog`i taustaks - annavad Cagey House`i muusikale uue - malbe psühhedeelia - mõõtme. The Basement Number - kus Keifer enda sõnul "hõõrus, trampis ja kraapis asju" - taastub esialgne olukord. Lõputud klikid-klakid, mulinad-lalinad, üleskeeratavate asjade-lelude helid, tromboonitörtsutamised ning taaskord sisse juhatatud psühhedeelne helikude sulgevad teose. Ning taaskord tuleb Dave`i kiita suurepärase coverprint`i eest. Visuaalne mulje tugevdab kuuldut - ning vastupidi. Lihtsalt nauding on tajuda seesugust tervikut.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Australian Tropical Stinger Research Unit

Australian Tropical Stinger Research Unit
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)

Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.

“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.

Kuula albumit siit

Ergo Phizmiz The Faust Cycle (Headphonica)

Kas kujutate ette situatsiooni, et ärkate hommikul kell 7, panete käesoleva albumi pahaaimamatult mängima - heitmata seejuures pilku Winamp-player`ile (või millele iganes) - ning lõpetate õhtul kella poole kümne paiku? Täpipealt selliseks võib osutuda situatsioon tuntud sound collage-, plunderphonics-artisti ja ümberkontekstualiseerija (Aphex Twin, Velvet Underground, Missy Elliott jt) Ergo Phizmiz`i uue üllitisega.

Kuidas tuleks seda 5-loolist (träki keskmine pikkus läheneb 3 tunnile!) kurioosumit hinnata? Esiteks on see tohutusuur helikamakas, mida valmistati ette pikad 3 aastat ning oleks autori sõnul peaaegu aju kokku jooksutanud- täis erinevaid viiteid, stiile, epohhe ning seinast-seina meeleolusid. Kui otsida läbivat elementi, siis selleks on enamasti sürreaalse sisuga jutustused, mille vahele on lükitud tolmused ning kulunud latiinorütmid, konkreethelid (nii päris- kui linnadžunglist), art-pop, kabaree, ooper, art noir, klassitsistlik muusika. Suures ulatuses omandab album õõvastava kõlaga raadiofoonilise kunsti raamid. Luupainajalik tsükliline alkeemia. Samas - kuivõrd sämplilegend on kirjutanud muusikat ka nukuooperile ning helindanud (lühi)filmide saundträkke, siis sellesuunalised püüdlused ei tekitagi üllatusmomenti. Väljuda eelmisest käitlusest uute käitlusse, luua varasema põhjal uut väärtust - EP kuulutas välja “The Faust Cycle"`i remikskonkursi, mille põhjal üllitatakse lähitulevikus uus väljalase. Lisan mõned põhjendused (kokku on neid 46), miks seda albumit tasub kuulata: keelpillinelik, kes sõidab tsiklitel ning mängib Janacek`i; Marcel Duchamp õpib räppima; kõndiv grammofon; kus mujal võiksid sa kuulda plahvatavat siga?; (tummfilmitäht) Erich von Stroheim`i on siin korduvalt kuulda; Läti laululind Margita Zalite kaverdab Peggy Lee`d, tehes tolle muusika enda omaks. Ning ärge oma iPod`i üle koormake!

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Ergo Phizmiz

Ergo Phizmiz
Ergo Phizmiz
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Cagey House B for Breakfast (Bypass)

Kas B for Breakfast" on sama, mis oleks "H hommikusöögi tarvis"? Või peab jätkuvalt täht "B" seda seost tunnusmärgitsema? Või hoopis mõni teine initsiaal? Näiteks M(esilane)? See on ilmselt sama, mis küsida, mis eristab Dave Keifer`i 13. albumit tema eelmistest teostest "Lark" ja "1902". Narratiivi muutused pisiasjades, millel on illusoorne moment juures, st tegelikkuses ameeriklase muusikalist kehandit muutmata. Hoolimata tõigast, et Jaapani leibel (Bump Foot) on vahetunud Hiina oma (Bypass) vastu - viimane on ennekõike tuntud rütmikeskse elektroonilise muusika kataloogi läbi. Tõepoolest, Cagey House`i kulg - 5 lugu 14 minuti sees - on jätkuvalt mittetantsuline ja sämplikeskne - kummastavad miljööd, happelised sündipassaažid, spooky klaverimuusika, teatraalsed sopransämplid - mis kokkuvõttes justkui pärineks kusagilt kummitusooperist. Sametise interjööriga art house-muusika. Metafüüsiline noir. Minu lemmiklugu on Honey Yep Nope - hunnitute vokaalosiste ja klaveriakordidega klanitud sundimatu electro-draiv.

Korralik tasemenäit jäjekordselt. Teisalt - kuivõrd seda üllitist võiks vabalt ka eelpoolmainitud albumite osaks arvata, siis ootaks ameeriklaselt juba uutele aladele liikumist. Muidugi, daoistlikust perspektiivist vaadatuna on kõik jätkuvalt korras - kulgemine ilma kulgemiseta.

Kuula albumit siit

8.7

a27 z archiwum.G (pitu pitu recordz!)

a27 järjekorras teine album “z archiwum.G” koosneb 6 loost kogupikkusega 10 minutit. Põhimulje? Kui olete kunagi katsetanud-salvestanud mõne sämpleriga, siis aimate, mis siin juhtuda võis. Sellele on salvestatud erinevaid rütme ja naturaalhelisid (kraanist valguva vee vulin, vokaalhäälitsused-oiged) pluss tuuranud sämpleid brass- ja jazzmuusikast. Seejärel lülitanud sisse masina rütmifunktsiooni ja slice-režiimi, keerates sellele suvalt kõrvale control effect-nuppe. Tulemuseks on ka suvalt tükeldatud helipilt. Sämplisõda. Vastanditest koosnevaid skaalasid on mitmeid - hõre-tihe, emotsioonitu-sugestiivne, anonüümne-paljuütlev, kramplik-voolav, psühhootiline-lõõgastav, arusaamatu-mõistetav, diletantlik-meisterlik. Kuid kindlasti olulisim on, et siin ei hakka igav. Kontseptuaalne eeldus on ju tuttav - vaimustus "vigadest" (elik valikuvabaduse temaatika) ning kaose representeerimine konkreetsete isikute peades (Filip Golarz ja tema poeg Adolf). Inimene kõnetab masinat, ja vastupidi. Sämpli- ja masinaajastu pidu ja pillerkaar. Kuigi ilmselgelt mitte tantsimiseks ette nähtud.

Kuula albumit siit

8.2

[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)

Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.

Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.

Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.

Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.

Kuula albumit siit

Gnomefoam Retina Fanfare! (Jamendo)

33 aastane Bradford`ist pärit Steve Bromley on tuntud projektidest Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai ning Almiqui. Kuid ennekõike on ta Gnomefoam, veider plunderphonics-artist (kuigi jah, sõnapaar “veider plunderphonics-artist” kõlab veidi tautoloogiliselt), leibli Rack& Ruin Records`i (R& R) üks “staare”. Tema töövahenditeks on hoomamatu popmuusikaline traditsioon, ebastandardsus ning arvutiprogramm Audacity. Dadaistlik elektroonika (eelkõige kaks esimest albumit), pseudo-drum and bass, kitarririfid, loop`ivad vokaalfraasid-manifestatsioonid. Pori määrib taevast, n-ö lahtise saundi kontseptsioon kontrasteerub hi-fi õhuliste ning kergete orkestratsioonidega. Ka eestlastel on sarnase lähenemise ning kõlaga artist kenasti esindatud - Lauri Sommeri ning Villem Valme projekt Tuljak eelmisest kümnendist.

Retina Fanfare! on briti viies album, ning esimene, mille ta on reliisinud väljaspool R& R. Uus album on välja antud (Euroopa suurima vaba muusika keskkonna) Jamendo all. Hakitud, teravad bassid, atmosfäärilised helid, süntesaatorkitarride rifid (Edible Pants) – justkui toimuks võitlus müra ning vaikuse polügoonidel ning adrenaliini kõrgele pumpamine vastanditel mängimise kaudu. Hektopeds in Love on atmosfääriline, kuigi tavapärasest kitsama sagedusamplituudiga drum`n`bass. Fangs – energiast tulvil electro-indie pakub täiesti uue kogemuse Gnomefoam`i mängumailt. Ka Unfurl (Punch Up) otsib alternatiivpopist tuge. Who Knows ristab chiptune-elemente hajutatud vokaali, muuseas ka autotuunitud vokaali, ning helifektidega, lähenedes Gnomefoam`i esimese albumi “Frozen Freedom” kõlapildile. Albumi lõpetab juba turvaline süntpopp, v.a loo lõpp (Benefits).

Hea inimene Steve Bromley saatis mulle oma järgmise albumi “Fucklord Dragonfist” versiooni, mis peaks ilmuma tuleva aasta alul. Igal juhul on küllaga põhjust järje ootamiseks.

Kuula albumit siit

8.7

[Vana ning oluline] Chenard Walcker Houseplant (Free Sample Zone)

See arvustus oleks pidanud märksa varem välja tulema...

Nähtavasti Chenard Walcker`i nimi ei ütle enamusele midagi vaatamata tõigale, et prantslase diskograafia jääb 30-40 albumi vahele (seda kõigest 4 aasta jooksul!). Ta pani aluse leiblile Free Sample Zone. Nagu sellest välja lugeda võib, olid sämplid tema muusikas olulisemal kohal kui enamusel muusikutest. Tõepoolest, teda võib õigusega lugeda plunderphonics/sound collage/ cut and paste-liikumise üheks järjepidevaimaks ning huvitavaimaks esindajaks viimase dekaadi jooksul. Mida kõike ei või tema muusikas kuulda – jazz`i ning funk`i erinevad standardid, latiino- ning kaasaegsed linnarütmid, soul, bossa nova, bhangra, disco house, šansoon, torupillihelid, gregoriaani laulud, Bollywood`i skeene. Tuntud helikätkeid jookseb tema muusikast üksjagu läbi. Teisalt oli ta üks esimesi vaba muusika kontseptsiooni juurutajaid. Tema tegevuse ideoloogiliseks lähtekohaks oli, et varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine on eetiline tegevus ning sisaldab eneses uut autorlust. Tõsi ka - tegelikult on ju see recycling-tegevus! Lõviosa tema muusikast ongi reliisitud Free Sample Zone all (paar albumit on tulnud ka WM Recordings`i ning Comfort Stand`i alt välja). Muideks, FSZ all on oma muusikat üllitanud ka tuntud Iisraeli kirjanik, näitleja, poeet, muusik ning vabamõtleja Roy “Chicky” Arad, kes esindas Iisraeli 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel poliitiliselt skandaalse ansambli Ping Pong koosseisus, lehvitades esinemise ajal Süüria lippu. Nende lugu Sameach oli muuseas NME võitjasoosik. Tegelikkuses jäädi tagantpoolt teiseks... . Arad`il on Walcker`iga mitu albumit kahasse tehtud. Ka FSZ diskograafia viimaseks albumiks jäänud, Iisraeli-Liibanoni (Hizbollah`i) konflikti vastustav “Streets (Haifa-Beirut)” oli “Chicky” ning Walckeri koostöö. Prantslasest rääkisin ma minevikuvormis seetõttu, et ta langes 2006. aastal diabeedi tagajärjel koomasse ning pärast seda on ta maailmast arusaamise viis võrreldav väikelapse omaga. Õnneks jättis ta endast korraliku pärandi maha. Varem või hiljem saavutab Walcker oma aujärje, pole kahtlustki!

Tegelikult ei olnuks vahet, millise albumi ma Chenard Walcker`i repertuaarist välja valinuks. Albumid esindavad ju üht ja sedasama sämplimoolokit. Käesoleva albumi 42 lugu annavad hea ülevaate Chenard Walcker`i loomismudeli(te)st. Sisulise poole pealt on kuulda Kesk-Ida etnorütme, psühhedeelset flöödi- ning kammermuusikat, musta funk`i ning rnb`d, afrofuturismi, tantsubiitidega vürtsitatud spoken word`i. Koguni kaks hümni on esindatud – smooth-jazz`ilik Prantsuse ning riffkitarridest kiiskav kiiretempoline USA oma.

Kuula albumit siit