Pamba Lost Tapes (Clinical Archives)

The brothers Lenhart from Serbia started off in 1999, having before it played in the line-ups of different groups (Random Group; Pessimist). The recent issue consisting of 10 anonymous tracks is a decent case about rigid, even filthy guitar-lead penetration and its whistling feedbacks and whimsically caustic sounds of analogue synths and occasional assistance of a rhythm machine fluttering in the area of spaced-out rock jams, dadaistic patterns and nihilistic noise blowouts (which sound will be progressed into the sort of alarm sirens at times). In fact, all of tracks are recorded in live. Imagine a kind of formula which bases upon the early Einstuerzende Neubauten meets Gong. Or CAN`s live sessions fronted by Damo Suzuki. Yet, those descriptions are only some of the many possibilities. However, the track Untitled 06 does carry the most genuine hallmark of their brand.

Listen to it from here

8.8

[Artists] No Pavarotti

KLaNGundKRaCH
Bandcamp
Lastfm

[Artists] Tolmunud Mesipuu

Tolmunud Mesipuu
Myspace
Lastfm

Evan Connolly The Pagans Fight Back (Evan Connolly)

Jam sessions and 17 tracks? Does it foretell us about something bourgeoisiely suspicious actually? Fortunately it does not reach the longitude of 2 hours or more, The Pagans Fight Back does not keep moving into the annoying sessions of predictable sonic patterns and boring cadences. Short improvisation sessions played up on electrified guitars and dynamic bass, vertically downward stomping drums and shimmering hi-hats bring forth a joyous synergy, reminiscent of CAN`s interplays between Michael Karoli and Holger Czukay or the doings by Burrito and Replicast as well. In fact, Evan Connolly (previously known as J2M2 and consisting of James, Mike, Matt, and Jason) might be the best model of jam sessions via joking speech interludes or instant experimental upturns (weird electronic music and sound effects) juxtaposed on music. The kind of stripped-down approach which makes up an interesting workout. Indeed, the quartet was inspired by the group Novels, when they recorded their Novels EP without previously writing any music or lyrics. So they decided to do the same thing in their friend's room, having recorded for 49 minutes and 15 seconds, and edited it down to 17 tracks within 32 minutes. Altogether, by wrapping up the album they have had lots of good time so will you get it as well.

Listen to it here

9.3

Crouching_World Wasted Time (Bandcamp)

A Chicagoean quartet consisting of Jober, SNuffy, Paragus, Sabez, Kevin K, is ready to give out a follow-up (of 3 tracks) to their great debut issue Passed Out, which offered a refreshing touch to a kind of open-ended experimental music compiled of the burden of drone, noise, psychedelic, electro/psychoacoustic lines, effect-loaded voice and electronics (reminding of the early, academical music-based sonic experiments), altogether having brought forth a resonating, DIY-soaked blast. Surely the kind of overtly psychedelic, lo-fi-esque approach has always been pointed out in a fine way. This is an example by the post-psychedelic electronica-relied tradition, indeed. By beavering away on KORG Electribe MX, KORG microKORG, Manipulated Thumb Drum, MacBook, Guitar, mad pedals, microphone + vox, however, the sophomore release continues partly with the similar desires, on the other side, in the title named track its sound seems to be more clear, even blissful, channelized into a gazing, even trance rock-ish spot. Yet, such sorts of tendencies will be abandoned at Killing Time Pt. 2 which is played out with a more improvisatory outlook, fringed by abrasive, even nihilistic synth pulsatings and rough blasts. This album is obligatory for everyone who is involved in cutting edge-touched, improvisational music.

Listen to it here

9.2

Ghost Dance Elkan (Ghost Dance)

Ghost Dance (not to confuse it with the same-titled gothic rock band from England in the 80`s) is a two-piece ensemble from Lancaster, Pennsylvania. Chris Corrao (guitar) and Tyler Taglieri (drums) play up a decent joint of math rock and noise rock with an intense touch of experimental rock. Being influenced by the likes of Tera Melos, Hella, Lightning Bolt, the duo`s 6-track debut release is managed to showcase seriously sheer and rough ornamentics of repeated motives driving mainly on up-and-down drifting abrasive guitar riffs embellished by more light-radiant, progressive rock-like keys, and at times massively hammering rhythm combinations too. Sometimes Ghost Dance`s soundscape is quite laconic by building up the way on arid chord bows and even drone-shaped glimpses. Sometimes all of that seems to be thoroughly composed, the another time quite loosely related, yet. All in all, it reminds of a kind of gestalt rock manifesto playing out in a mode of improvised, jazz-like music applying a vague control upon it. Undoubtedly it is a vital issue, yet, which circumscription needs lots of listen times for the access to be allowed.

Listen to it here

8.8

[Artists] Replicast

Replicast
Myspace
Lastfm

[Old but important] Replicast The Wallstreet Compound (Obliq/Cryptophonics)

Replicast, Colorado-based octet`s (one of the persons behind it is Eric Allen, also known as a member of The Apples In Stereo) sophomore album, being released in the end of the previous year, reveals the next steps after the debut album Replicast-X. The follow-up, consisting of 9 tracks is full of mixed music (recorded in live and made without overdubs), i.e krautrock-esque hazy jams (remembering CAN`s early period loosely-leaded session sonority), tingling guitar glides, meditative rhythm sections, extending guitar riffs, eager experimentations with drum kits, and all of it is hardwired to a caustic soup of psychedelic Oberheim synthesizers. In a nutshell, this is a huge improvisation set, except Radio Nippon sounding like a tribute to Sonic Youth, though. The whole is mostly instrumental, hovering between outer space and earth, spinning up a lot of every kind of dust on variable sonic elements. No doubt, it may at times be seem as a bit inbalanced or swaying plateau, however, not because of being somehow imperfect, instead of it rather searching for new sonic possibilities through dense interplay of certain instruments, thereafter changing them and finding out for new combinations with others.

Listen to it here

Sky Event Sky Event (pan y rosas sitio)

2 musicians, Hathaway Hester (cello, little instruments), and Keith Helt (guitar, little instruments), are influenced equally by modern out and avant composition as well as contemporary Chicago creative music. As it is said, their soundscape is full of plinks, plucks and percussive slaps surrounded by abrasive chamber and electro-acoustic ambiences. At the half time it sounds really austere and rigorous, the first and third track do reflect more delightful approach. In fact, I can´t give it utterly positive agreement because sometimes it seems obvious that involving in the creative process do offer much more fun than the very output for listeners.

Listen to it here

7.5

[Artists] Difondo

Difondo
La bèl
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)

Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

[Artistid] Kuollut Muisto

Myspace
Svag, Ond og Liderlig

[Artistid] Free-Spoken Band

Jamendo
Qulture Production
Myspace
Lastfm

Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)

David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8

Trio Argentino de Bajos - Mundo Material (Clinical Archives)

2002. aastast tegutsenud Argentiina trio (Hèctor Pegullo, Ricardo Basaldua, Pablo Federico) mängib valdavalt instrumentaalset kitarrimuusikat jazz`i võtmes. 13 lugu 65 minuti sees. Vaikne kitarrinäppemuusika, nailonkeelte sünergia, neutraalsed motiivid, hillitsetud meeleolude vaheldumine mõõduka ning märkamatu improvisatsiooni saatel. Valdavalt kodanlik saalis-tunnustavalt-aplodeerimise muusika (vaimusilmas kangastuvad pildid krimpsus poose ja ilmeid manavatest muusikutest). Mõned vürtsikamad hetked eristuvad seetõttu selgemalt - nt Resolana või lõpetav kaver Madonna loost Material Girl (1985). Kui välja arvata viimatinimetatu, siis ülejäänud vokaalosad on hispaaniakeelsed joigumised (nt En esta soledad, De Madrugada). Siinkirjutaja lemmik on Demasiado cerca de tu sonrisa, kus kordusmotiiv vaheldub enniomorriconeliku teemaarenduse ja kergusega ning samuti keskmisest enam meelolu loovad Cuandombe ja We go to Pipinas (mariachi-motiivid). Nagu Brian Eno kord vihjas, et palju kitarrist ikka saab erinevaid helisid välja võluda (sellel on 6 keelt ning popinstrumentidest ilmselgelt võimsaim traditsioon). Kokkuvõttes võib nentida, et valdavalt omandab käesolev seesuguse klaaspärlimängu mõõtme, mis esmajoones oleks lahtimõtestamiseks mõeldud akustilise kitarri friikidele ja matemaatilistest skeemidest lugupidavaile kriitikuile (paberit ja tinti puudutab see kahtlemata rohkem kui aju emotiivseid punkte). See ei ole väga emo-muusika.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)

Exeter`is baseeruva ning reeglina 10-20 liikmest koosneva rühmituse (kuigi koosseis ei pärine üksnes Uduselt Albionilt) ning sellega tihedalt seotud kollektiivide (nt A Tiny Window, Ail Fionn, The Dongas Tribe) kogumikud peaksid ideaalis legendaarsed olema. Hüpnootilised jämmid, impressiivsed folkkujutluspildid, looduslähedane aura, kihiline ja kihtidevaheline sügavus, psühhedeelsus ning ka kordumatus. Intelligentne mitmekesisus. Ning võimas pillipark - kuhu kuuluvad nii pärisinstrumendid kui artefaktid - loomulikult. Varuge nende nautimiseks aega - kogumike pikkused ulatuvad sageli paari tunnini. Kui mul vahetevahel saab kirjust popmuusikalisest situatsioonist villand, panen mõtete puhastamiseks just COTD-i peale. Ning nimetet kollektiiv ei piirdu üksnes helilise poolega - soojalt soovitan külastada nende kodulehekülge ning nende ratsionaalseid, erudeeritud ja argumenteeritud seisukohti paljude fenomenide ja ilmingute (sh muusikaäri) kohta siin ilmas. Uurige ning saate kindlasti targemaks.

Erinevalt enamikust kompilatsioonidest eksperimenteeritakse käesoleval vokaaliga-sürreaalsete häälutustega, sünkjad feedback-pannood ja kajaefektid lisavad tervikule müstilist nimbust. Siin on märksa enam nurgelist vabas vormis improvisatsiooni, elektroakustilist puru, psühhedeelset ja ruumilist-kosmilist helikudet ja kontseptsiooni. Ning tõepoolest, üle pika aja kasutatakse taas elektroonilisi klahvpille, sämplereid ja elektroonikat. Kui Kemialliset Ystävät`i liider Jan Anderzèn avaldas lootust, et tema muusika võiks mingil moel ilmaruumiga ühilduda, seda representeerida, siis 40-aastase Matthew Watkins`i poolt (rohkem või vähem tinglikult) kureeritava ansambli heliuniversumi kohta võib seda kindlasti väita. Näiliselt lihtne, kuigi tegelikkuses põhjalikult artikuleeritud muusika. Ühelt poolt rõhutatult staatiline (või minimalistlik), teisalt progressiooni algoritmidele allutatud. Ning see ei tekita hetkekski negatiivset pingestatust või hõõrdumist. Transtsendentaalsed meditatsioonid. Siin on sugulust nii Spiritualized`i kui Six Organs Of Admittance`iga, samas märksa sügavamatele retkedele suundudes. Väga diip.

Kuula albumit siit

Ominous Audio Drum Improvisation with Electronics (Modicum Of Silence/Jamendo)

Nic Ross`i aktiivsus ning mitmekülgsus on igati tervitatavad ning tunnustamist väärivad omadused. Tuntud ennekõike projektide gotikplage ja Our Subatomic Earth järgi, veab noor ameeriklane koos teise muusiku Kevin McCraney`iga label`it Modicum Of Silence (mis on keskendunud Ohio osariigist pärit eksperimentaalmuusikale) ning teeb koostööd ja abistab oma know-how`ga teisi artiste (nt Chad Foltz`i).

Nagu käesolevast pealkirjast aimdub, keskendub Ross oma viimases projektis trummimuusikale ja elektroonikale. Teisisõnu, segu karmist post-metal`ist, post-rock`ist, ambient`ist ja avangardist (Our Subatomic Earth) on mõneks ajaks kõrvale heidetud. 31-minutilise ja 7-loolise taiese lähtealuseks on vibreerivate trummikilede kineetilise energia "tõlkimine" pooljuhuslikeks MIDI-andmeteks. Virtuaalsed instrumendid ja heliefektide live-ülesvõtted on lisatud trummari rütmide ning tempomuutuste taamale, mis omakorda põhineb puhtalt improvisatsioonil. Siin on instrumentaalne tumedakõlalisus (ja eeldatavalt pahaendelisus) vaheldumas atmosfäärilise kihistusega. Trummeldamise, stereoefektide, digitaalsete krõbinate ning urisevate sündisaundide vahele jääb palju tervistavat efekti lisavat õhulisust. Dragging the Limitless Void osutab kõige ilmsemalt tõigale, et Ross`i ei ole külmaks jätnud Tim Hecker`i boreaalne šamanism. Lopsided and Flat muudab suunda 360 kraadi, omandades tormleva acid fusion`i parameetrid. Lõpurajas Ominousness lööb kaasa ka McCraney, toetades süngekõlalist helipannood rüperaalist välja võlutud abrasiivsete digitaalefektidega. (Mehed tõdevad loo lõpus: "It is pretty crazy") Põnev ettevõtmine ning soliidne vormistus.

Kuula albumit siit

9.3

[Kogumik] ULQUTUSHUY volumen1 (Los Emes Del Oso)

Prantsuskeelne label Los Emes Del Oso lükkab tänuväärset üritust, reliisides erinäoliste artistide sekka eksootilisi maailmamuusika mõjudega helisid. Konkreetsemalt ketšuakeelset muusikat, helisid Peruust ja Boliiviast - kui ketšuate ehk endise Maia (Inka) impeeriumi järeltulijate põhialalt (lisaks elab neid suuremate gruppidena veel Tšiilis, Kolumbias ja Argentiinas). Justament, maailmamuusika mõjudega üllitisi, kuivõrd nimetet 15-looline kompilatsioon kätkeb eneses ohtralt improvisatsioonilisi, psühhedeelseid ning teisigi tänapäevaga seostatavaid hetki. Nimelt minu kui läänemaailma inimolendi ettekujutusse on sööbinud pilt pärimusmuusikat kui millestki ontlikust, autentsust säilitada püüdvast või seda restaureerivast (mitte dekonstrueerivast) muusikast. Tõepoolest, flöödimuusika improd, puhkpillide ja trummide saatel free jazz`ile lähenevad momentumid, emotsionaalsete raadioonude vaimus lugudele pealelugemised annavad ketšuade muusikale kaasaegse mõõtme, olemata seejuures kuidagi ära lörtsitud. (Rääkides veel psühhedeelsest kogemusest, on väga usutav, et Lõuna-Ameerika põliselanikele oli see ilmselt kauem tuntud kui valgele inimesele). Teisalt, sellelt kogumikult võib leida ka viiulipartiisid, millel on palju sarnasusi keldi folgiga. Lood on talletatud festaritelt ja karnevalidelt ning räägivad nende müstilistest jumalatest, armastusest ning värdjalikest konkistadooridest. Kaunis ning rikastav kogemus (kuulamis)rutiini hajutamiseks.

Kuula albumit siit

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)

5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).

Kuula albumit siit

9.3