Pamba Lost Tapes (Clinical Archives)

The brothers Lenhart from Serbia started off in 1999, having before it played in the line-ups of different groups (Random Group; Pessimist). The recent issue consisting of 10 anonymous tracks is a decent case about rigid, even filthy guitar-lead penetration and its whistling feedbacks and whimsically caustic sounds of analogue synths and occasional assistance of a rhythm machine fluttering in the area of spaced-out rock jams, dadaistic patterns and nihilistic noise blowouts (which sound will be progressed into the sort of alarm sirens at times). In fact, all of tracks are recorded in live. Imagine a kind of formula which bases upon the early Einstuerzende Neubauten meets Gong. Or CAN`s live sessions fronted by Damo Suzuki. Yet, those descriptions are only some of the many possibilities. However, the track Untitled 06 does carry the most genuine hallmark of their brand.

Listen to it from here

8.8

AnalogNoiseMaster The Aural Enthusiast (Parafago)

AnalogNoiseMaster`s aesthetics and ideology seems overtly to hark back to those days when full-electronic scoped krautrockers kicked off proceedings on repetitive sonic patterns and developments of their inner spaces in the mid of 70`s, for instance, if to come over to the workouts by Conrad Schnitzler and Cluster. The 9-track set is relied mainly upon propulsive and abrasive sounds, sometimes lopsided by having subtle swayings from one channel to another or sheer proto-industrial/old school industrial music alchemical experiments or producing slightly dream-alike fabric layers above those hard cored lookouts. Beside krautrock it can be considered minimal music as well, more detailly, if to consider the austere supplements of analogue/modular synth-based whimsical chords and overthrows. At times it will be exploded into noise-infused rhythms and brown noise-backed examples (noise techno?!). For sure, the ANM`s recent brainchild is ebullient, playful, and fruitful, all in all, full of aural fun. Check it out the other issues under Parafago Records as well, however, this Italian label has developed into one of the most solid experimental music records nowadays already.

Listen to it here

9.5

Th.en.d Metaphors EP (Mixgalaxy)

The Berlin-based Norman Dauskardt aka Th.en.d has released two EPs to date. His first, the 3-track issue Schizophrenic Birth (2009, Acustronica) was composed in a seemingly loose way, yet, regarding some aesthetical intentions and sonic feats, it can be admitted now, those aspects of the sonority foresaw the future upon the next release(s). Beside overwhelming, lazy downtempo milieus, or more punctually, below the lustrous play of colours the motorik rhythms are pretending for the dominating position to be overtaken sometime. Moreover, though The Beatles and The Doors are referred as Dauskardt`s main influences, the krautrock-ish angle is the most evident characteristic on the new record. In any cases, it is not possible that a decent German-based experimental musician could somehow have had no idea about the glorious tradition and continuity of the Teutonic experimental rock scene. Buzz-injected, heavy-weighted in a psychedelic way, symphonic-inflected synth chords, austere yet dynamic metronome-drowned beats do play up a solid whole, first of all, reminding the doings of NEU!, and the soundscape of recent compatriots by the likes of Mina, Cidulator, Isolèe, and Lali Puna as well. If you wish call it as neokrautrock, or call it as post-disco, however, it is quite impossible to resist against the kind of mesmerizing, determined rhythm-based magic sound.

Listen to it here

9.3

[Artists] Th.e.n.d

Mixgalaxy Records
Acustronica
Myspace
Lastfm

[Artists] Replicast

Replicast
Myspace
Lastfm

aboombong amnemonic (Bandcamp)

First off, it is quite hard task to figure out in which way should aboombong`s new album/third album in turn be classified up to. However, it is a creatively destructive blend of diverse styles in the middle of it the prefix "post" is set up. Yet, JC Thorne`s music, even when you are used to be familiar with different sorts of musical genres, but despite of some closeness it sounds like the science fiction in real time. JC Thorne is a resident from Seattle, who has played in a dozens of ensembles during last three decades, though, it is very little known something about him. In the same way, some analogy can be drawn with Swedish krautrock/space rock/experimental rock outstanders Joxfield ProjeX, which is obviously curated by the two 60-years-old men.

The opening Cheshiahud Loop sounds like a smog-buried and neurotically repeating Holy Fuck. From Cracked and bloodied Fingers deepens further to increase the smog consistency while shoegaze and space rock frames do catch fire and begin to melt and seemingly slide away. More concretely, over 10 minutes of pure ecstasy can be discovered from here. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam is played out through a very wide range of musical instruments (including shitloads of ethnic music drums and bells), yet, the very result is based upon a ticking loop of a hypnotic guitar gear in space rock/krautrock regime. 18-minutes of elemental enchantment, which could easily be considered the 21st century Hallelujah (CAN`s Tago Mago), or Krautrock (Faust`s IV). The epic alchemy, the way how to come over to my opinion essentially. Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey does acquire monstrous dimensions via demolishing drums and scratching guitars while retaining its majestic façade. The anxiety and anger on the track could almost cut with a knife. The album will be stopped off after Noon which is billowy/expanding/spasmic ambient drone metallic refuse, thereafter the whole can be summed up as a monster hovering above everywhere. This is a kind of eclipse of the sun, played up with an experienced know-how and outrageous energy swoop. In fact, one of the most astonishing releases of 2010, for sure. Enjoy and take care of it.

Listen to it here

10.0

[Old but important] Replicast The Wallstreet Compound (Obliq/Cryptophonics)

Replicast, Colorado-based octet`s (one of the persons behind it is Eric Allen, also known as a member of The Apples In Stereo) sophomore album, being released in the end of the previous year, reveals the next steps after the debut album Replicast-X. The follow-up, consisting of 9 tracks is full of mixed music (recorded in live and made without overdubs), i.e krautrock-esque hazy jams (remembering CAN`s early period loosely-leaded session sonority), tingling guitar glides, meditative rhythm sections, extending guitar riffs, eager experimentations with drum kits, and all of it is hardwired to a caustic soup of psychedelic Oberheim synthesizers. In a nutshell, this is a huge improvisation set, except Radio Nippon sounding like a tribute to Sonic Youth, though. The whole is mostly instrumental, hovering between outer space and earth, spinning up a lot of every kind of dust on variable sonic elements. No doubt, it may at times be seem as a bit inbalanced or swaying plateau, however, not because of being somehow imperfect, instead of it rather searching for new sonic possibilities through dense interplay of certain instruments, thereafter changing them and finding out for new combinations with others.

Listen to it here

ArnAck To mars (Breathe Compilations)

Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.

Kuula albumit siit

9.3

Joxfield ProjeX Smorgasbord - Oddities and Rarities 2005-2010 (Clinical Archives)

Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).

"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Aboombong

Aboombong
Aboombong
Myspace
Lastfm

aboombong amnemonic (Bandcamp)

Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0

Sekotis People In Grass Houses (No-Source)

Kuigi briti Tom Stokes´i 7-loolise üllitise kirjeldamiseks on plaadifirma No-Source leheküljel kasutatud žanrimääratlust "shoegaze", on tõeluses kingapõrnitsemiskontseptsiooni kuulda üksnes episoodiliselt, ning võib-olla sedagi suuresti heas usus vastutulemise kaudu. Põhiosa on kindlalt reserveeritud elektroonilise (pop)muusika ja äärealasid armastava rock`i sulamile, kust ei puudu ka uinutav ambient-kihistus. Särisev elekter ja närviimpulsse väristav elektroonika, ülev ainitipilguline liikumine nagu filmikangelane Kowalski ("Vanishing Point") on pöördumatult oma eesmärgi poole suundumas. Iseenesest lakooniline heli- ja struktuurileksika, kus kord esile tõusnud traatidele järgneb trummide domineerimine, ning tsükkel kordub. Ilmselgelt on tervik allutatud (motoorse) krautrock´i mõjudele - võib muidugi oletada, kas need mõjud on vahetud (Neu!, Faust) või kaudsed (nt Fujiya & Miyagi ja Ladytron`i vahendusel). Või on seesugune helipilt saavutatud hoopis Hella, Godflesh`i, Aphex Twin`i, Portishead`i ja Lightning Bolt`i - kui viidatud eeskujude - iseäraliku kombinatsiooni kaudu? Tegelikult ju vahet ei ole, oluline on, et Stokes suudab taseme saavutada ja seda hoida - kuigi jah, esimeste kuulamistega ei pruugi album kohe avaneda.

Kuula albumit siit

9.3

Ducktails: Live at WFMU on Marty McSorley's show on 10/24/2008

Üle-eelmise aasta jõululaupäeval salvestatud 7-looline sett (sh intervjuu) paljastab Matt Mondaline`i suuruse. Kuigi väljutanud muusikat suht lühikest aega, on New Jersey resident mõne aasta vältel jõudnud üheks silmapaistvaimaks DIY-liikumise suurkujuks tõusta. Jänki on lugu pidanud töötlemata helikvaliteedist, salvestamiskeskkondadeks on olnud tööriistasara ja kelder ning levitanud oma loomingut üksnes kassettidel ja vinüülidel.

Kitarrid, Casio, Moog ja helifaaside modulaatorid on tema mänguvahenditeks. Helipilt on ühelt poolt uinutav, kuid teisalt (kohati väga) erk oma tekstuurilt. Mulksuvad elektroonilised (mini)efektid/drone, newage`ilikud süntesaatorite ja loodushelide põimumised ning minimalistlikult progresseeruv kihistus on vundamendiks, kandes edasi Neu!, Tangerine Dream`i, Conrad Schnitzler`i ja Harmonia aegumatuid ideaale - demonstreerides ilmekalt, kus peitub chillwave/glo-fi ideoloogiline lähtepunkt. Tõepoolest, suurepärane sessioon.

Kuula albumit siit

Hippo Campus Glass (Rack & Ruin)

Üks osa Jaapani muusikast on tuntud oma kaootilise ja hullunud iseloomu poolest. Pean silmas eelkõige japanoise`i ning (laus)psühhedeelsete tendentside ja space rock`i esindajaid, kelledest paljud on mõjutatud Kenji "Damo" Suzuki`st, ilmselt mõjukaimast Nipponimaalt pärit lauljast Euroopa ansamblis (CAN). Hippo Campus`e 9-looline ning 25-minutiline album paljastab neid tahke, pakkudes rakursse psych-pop`ist ja ambient-virvendustest kuni krautrock`ini välja. Palju on improlikku eksperimenteerimist, mis kohati meenutab Animal Collective`i obskuurseimaid hetki, kuigi üldises plaanis muutub jaapanlase katsetamine üsna tüütuks klaaspärlimänguks, olemata siiski jama. Siin on mõned eeskujulikud näited - Glass Eyes, Glass Palace liugleb läbi kristalliseeruva udukogu, pakkudes astraalse unenäokogemuse; Nasty Drip on tõepoolest see, millele ta viitab; Juice kõlab kui Fuyija & Miyagi lugude kaksikvend, hiilates üllitise popilikema hetkega. Mis veel - soovitan kõrva pääle heita leiblikaaslasele Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai`le, millega peategelane omab kunstilist ja päritolulist ühisosa.

Kuula albumit siit

7.8

[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)

Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!

Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.

Kuula albumit siit

[Artistid] Karen Cooper Complex

Free Music Archive
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Hexlove Harp Drafts (Obstructive Vibrations/FMA)

Hexlove on Zach Nelson. 2009. aastal ilmunud 4-loolise EP ja lugude nimed vihjavad harfile. Tõsi see on, et Portland`i tüüp eelistab eelpoolmainitud keelpilli kitarridele. Ei ole ka probleemi - vaheldus ja ebastandarsus on teretulnud ning teisalt domineerivad helipildis niikuinii süntesaatorid ning trummimustrid, mistõttu helikude ei piinle ei aneemilisuses ega hõreduses. Harfi ülesanne on lisada süntesaatoritele nõiduslikku fluidumit ning sisse juhatada üleminekud ja olla sildumisaineks. Üllitise träki keskmine pikkus läheneb 6-le minutile, mis vihjab sellele, et popmuusika keskmest on kaugele väljapoole liigutud. Eksperimentaalsed prismad on need, mille kaudu midagi näha tahetakse - tortoiselikult või jakileibezeitlikult - kuidas soovite - tehnilised trummiimprovisatsioonid ja -kaskaadid, helikoe hõllanduslikkus tõstab mällu Labradford`i ning Tangerine Dream`i. Ilu printsiibi kohaselt keskseks looks - kuigi see on juba juuksekarva pooleks ajamine - pean Harp Loves II-e, mis liigub vanadel headel ambient-radadel. Väga ilus muusika mitmes mõttes - kõrvailu pakkuv ning taibukust ja vahedat meelt peegeldav. Kuigi see plaadiümbris on küll arusaamatus.

Kuula albumit siit

[Kontsert] Faust Live at WFMU Fest Oct 1 2009

Faust on ansambel, mis tõsisele eksperimentaalrokifännile lähemalt tutvustamist ei vaja. Legendaarne Saksamaa (Liitvabariigi) rühmitus, mida on peetud krautrock`i kvintessentsbändiks - enamakski, kui olid seda CAN või Kraftwerk näituseks. Bänd, mis tegutses 70ndatel neli aastat, andes välja geniaalset muusikat, millele järgnes paarkümmend aastat vaikust, et seejärel vanade meestena naasta. Kindlasti oli nende tagasitulek seotud ka krautrock`i olulisuse teadvustamisega popmuusika ajaloos ja arengus, iseäranis seostatuna teatud bändide (The Fall, Tortoise, Stereolab) peamiste eeskujudena. Rääkides veel Faust`i albumitest, siis siinkirjutaja jaoks on "IV" maailma esimene indiealbum - omast ajast umbes veerand sajandit ees.

Kuigi algusaegade kuuikust on järele jäänud vaid kaks meest - Jean-Herve Peron, Zappi Diermaier -, kelledega on liitunud James Johnston ja Geraldine Swayne, kestab Faust`is jätkuvalt müütiline hingus. Rohkem kui poolteisetunnine laiv varieerub varase Faust`i klassikaliste art-rock-numbrite (Jennifer, Sad Skinhead, So Far, Psalter, Krautrock) ja hilisema elektroakustilise eksperimentalismi, sound art`i ning free jazz`ilike uuristuste vahel. Sessiooni fragmentaarsus meenutab "The Faust Tapes"-i. Toniseeriv energialaks on igati garanteeritud.

Kuula albumit siit

[Artistid] Parallel Pyres

Myspace

Parallel Pyres Parallel Pyres (Parallel Pyres)

Parallel Pyres (PP) on Joshua Frank, kanadalane, kes jagab koos vanemate ja vend Simon`iga eluruumi Shanghai ja Montrèal`i vahel. Joshua ja Simon teevad koos bändi Hot & Cold, mis segab no wave`i, psühhedeeliat ja electro-punk`i. Samuti Simon`i omanimeline sooloprojekt kõlab samasse nurka.

Ka PP`i muusika ammutab avangardistlikku väge nu wave`ist, kuigi selle teisest divisjonist. Suicide`ilik ängist muserdatud punktroonika on asendunud pealtnäha helgemate toonidega. Tema muusika põhitoon - hüpnootiline ja motoorne electro-indie/drone/neokrautrock/psühhedeelia meenutab kõige rohkem legendaarset The Silver Apples`i, ka on sugulushingedeks Neu! ja Clinic, samuti kohtab kohati sarnasust viimase otsa Spaceman 3, Animal Collective`i (psühhootiline trummeldamine) ja Ganglians´iga (lo-fi`likud robustsed ja rabedad elektroonilised sissejuhatused, psühhootiline trummeldamine, feedback`ist ja reverb`ist jõudu ammutav vokaal). Elektroindustriaalne elektriorelitega analoogsete fraaside lõputuna näiv käiamine annab Joshua`le ühisosa minimalistidega - ja kuidas veel!

Tunnistan, et esimese kahe kuulamise järel jättis käesolev mittemidagiütleva mulje ning tahtsin hindeks panna 6.5. Tõsi, kolmanda kuulamise ajal käis prõks peas ning pärast seda on iga kuulamisega asi aina paranenud. Paljastub montrèallase geniaalsus - see, kuidas ta väheste, kõige rohkem kahe-kolme helilayer`i vahendusel minimalistlikult faase nihutab. Võnked. Võnked.

Kuula albumit siit

9.0