Head In Body Not So Empty EP (KLaNGundKRaCH)

Head In Body, the Czech-based project`s new EP sounds most time like a tribute to Suicide, a legendary no wave band from the USA. More specifically, it sounds as the album of a kind of variations dedicated to Vega & Rev`s creepy (anti-)hit Frankie`s Teardrop. Sonically it does mean that certain elements are nicely represented here - psychotic, chopped, and through delay-channelized mutated vocal effects bring forth themselves as the dominating pannel of the sound. On the other side, the EP build up a bit difference, succeeding keep moving elsewhere. And the different elements do base upon the experiments of profoundly low bass drones and brown noise crackles to have brought on the other side, and driving in the wake of Pan Sonic. Anyway, in a good shape balanced ominous album.

Listen to it here

8.8

[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

[Artistid] Bomis Prendin

Bomis Prendin
Free Music Archive/Artifacts/yclept
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)

Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!

Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.

Kuula albumit siit

[Artistid] Karen Cooper Complex

Free Music Archive
Myspace
Lastfm

[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010

Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.

36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.

Kuula albumit siit

Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)

Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.

Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.

Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] the dreams (Beko DSL)

Prantsuse ansambli the dreams (mitte segi ajada Fääri saartelt pärit tuntud Taani emoglämmrokkaritega) taga on mees ja naine (serpent ja bisoubisou), kes annavad hoogsalt valu kitarridele ning süntekale. Mainimata vokaali. Duo demonstreerib kõike seda, mis siinkirjutaja jaoks on (punk)muusikas oluline. Üle vindi keeramine - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevast dissonantsist täidetud. Eksperimenteerimine ei tunne piire - andke neile hea ots ning idee saab reaalsuseks. Oma hulluse nautimine ning sellest transsi langemine. Hingestatus, endast välja kukkumine. Eepiline dünaamilisus kannab seda punti edasi. Vaatasin nende esinemisi ning tuleb tõdeda, et laivansamblina on nad samuti viimase peal. Bänd on üllitanud paar albumit kahasse teiste artistidega (Death Sentence: Panda; Scorpion Violente).

Eelmisel aastal üle-vindi-keerava leibli Beko DSL all üllitatud album käristab pungiürbi mõnuga tükkideks. Avang Better Dead Than Brian Adams keerab vindi pöördumatult peale - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevat dissonantsi täis. Pealkirjale vääriliselt kompromissitu atmosfääriline feedback-müra viib tasemelt ja ajas veelgi kõrgemale kui näituseks The Jesus And Mary Chain (maitse asi, eks!) seda tegi. Kõrge lennuga ängpopp. Äng vallandatakse ühelt muusikute sisemisest tungist ning teisalt olemasolevate struktuuride lõhkumisest. Mõjutusi nähtub post-punk`i erinevatest faalanksitest. D.A.F, Suicide, The Screamers, Swell Maps. Tänapäevaste hingesugulaste sekka kuuluvad Times New Viking ning Cudevaso. Järgmine lugu leahciM yM koosneb tagurpidi keeratud helikihtidest ning minimalistlikust, samuti äraspidisest rütmist. Mees -ja naisvokaal lällavad teineteise võidu.

See album on mõeldud kõigile neile, kes tahavad pungiga algust teha. Oluline ei ole mitte niivõrd mingi oletatav kõla ning poosid, vaid metoodika. Näituseks Sex Pistols ei olnud punk, see oli Malcolm McLaren`i äriprojekt.

Kuula albumit siit

[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace