Southern Shores Grande Comore / Mauna Loa (BadPanda)

Southern Shores is a duo from Halifax (the same city, the hockey star Sidney Crosby comes from), Canada while residing in Europe (Berlin, Germany) now. Their 2-track single at BadPanda Records is overtly opened for different stylistic interpretations and point of views, on the first place beavering away at subtle glo-fi (yet not being hypnagogic pop on its own) and poptronic moods being compared to Air France and Washed Out, on the other side it could be viewed through lush, synth-relied baroque pop and chamber pop and tropicalia pop workout expressions as well. In a more detailed way, it is full of warbling vocal-based hitches and high-voltage-loaded brass orchestrations wrapped up by seething synthezised paces. Partly because of having obvious references to different places around the world (Grande Comore is an island in the Indian Ocean off the coast of Africa; Mauna Loa is a Hawaiaan volcano) it can be considered as a soundtrack of voyage music as well. All in all, undoubtedly this kind of sonic mould does represent nowadays pop essence still waiting for the highest chart tops to be conquered once in the future.

Listen to it here

9.8

The KVB Beko_73 (Beko DSL)

Behind The KVB is a man named as Klaus Von Barrel who comes from Southampton, England. He is previously known as a guitarist in the line-up of the gothic/post-punk band Suicide Party. His 3-track EP under Beko DSL is essentially rock and roll music even by nowadays variety and omnipotence. Imagine a kind of New Order which is line-upped with Ian Curtis and his murky seethings and introspective wraiths. Or like Bauhaus with a more synthetic approach. In a more concrete way, the concept is focused upon an impressive mix of throbbing synthezised rhythms, drilling acid-filled sonic coats, dark-hued synth clouds, impassive sense of vocal manner, rattle and brusque guitar massives, and whistling feedback which purposefully come forth to flutter again and again.The whole is here to be destroyed by itself and thereafter to be re-created for itself. A forceful destroyer and reminder simultaneously, indeed.

Listen to it here

9.7

Jay Bennett Kicking at the Perfumed Air (Rock Proper)

Jay Walter Bennett (1963-2009) was first of all known as a keyboard player in the line-up of Wilco during the years 1994-2001. He was dropped out from the band after the artistic-relied disagreements with the frontman Jeff Tweedy, and Jim O`Rourke who was being invited for producing and mixing Wilco`s fourth (and legendary) album Yankee Hotel Foxtrot finally issued in 2002. Thereafter Bennett released 6 solo albums reflecting upon his personal failures (department from the band, divorce) and disturbed touch because of having been sustained on painkillers (lacking the money for hip replacement surgery).

Vis à vis with his previous album Whatever Happened I Apologize (2007/2008), the 11-track brand new heavy Kicking at the Perfumed Air (mastered and recorded(?) 2007-2009) is more fulfilled with suggestive splendour, making it up through crafty variegated tunes, first off, offering energic and dynamic proceedings, on the other side, downdrifting into a melancholic alliance of sparse fingerpicked guitar and husky voice manner, or on the third side being brought forth via mid-tempo songs, based, as usual, upon alt-country/alt-folk tunes spiced up with lush organ blowups. Moreover, having managed to get in for a touch upon Bennett`s approach at the silence-noise and traditional/modern scale it does not make much difference in comparison with Wilco`s last issues in principle, having its experimental oasises in the middle of the American roots music-drenched desert. As Kicking at the Perfumed Air is filled with excellent tracks from the outset to this closure, it can proudly be admitted about the presence of the beautiful swan song by this great singer-songwriter.

Listen to it here

9.6

Cody England The Monotony Monopoly (Rack & Ruin)

First off, the description "Cody England from USA" met at the record site sounds very amusing way, isn`t? By this way, I can remember for that Dallas, the Estonian indie frontband by 90`s was also made fun of it the same way at times ("Dallas from Tallinn"). However, the Arkansas-based musician is described as "a part-time assistant librarian and a full time creative", which actually says much about his dedication to the creating process. He made his debut this year, having released two issues to date. The debut The Metal Band from Hamburger Land (an apparent reference to his previous employment) showcased his adoreness toward minimal songwriting approach with deeply lovelorn lyrics and taking on some bittersweet arrivings at memories. Yet, the conception of his opening album was a bit too fragile and loose, where the parts of it were set apart from each other, sounding sometimes as a set of the Christmas songs for the lo-fi crowd.

No doubt, the sophomore one is much better evolved into the impressive output, though, based upon the same instrumentation as the previous time. His music is played up with cheap yet magnificient effect-drenched Casio synths (I have at home an example of the first series, namely Casio Tonebank SA-1 bought for 300 EEK/ca 25 USD and being properly worked out during the last 10 years), and home organ GEM H-400 as well. His warm, dream-alike voice does make up lots of great resonances with mild organ drones and programmings on the slow-paced/middle-paced/fast-paced mode. Being sometimes serious, sometimes sad, and sometimes funny the only "weakness" is a fact the record is too short (5 tracks within circa 10 minutes). Searching for soul mates Cody England`s approach can be compared to the aesthetics of his home label Rack & Ruin the first place, though, which generalized sonority has lots of common roots with the bedroom music pioneering by The Russian Futurists and keyboard-drones-based-austereness-drowned-into-harmonies of Beach House as well. A strong workout, indeed.

Listen to it here

9.1

[Artists] Cody England

Cody England/Bandcamp
Rack& Ruin Records
Myspace
Lastfm

Tiny Fireflies ePop005 (Eardrums Pop)

By concerning on every kind of single labels around us I have mostly referred to Beko DSL, yet, there are other akin records as well, definitely enough worth to pay much attention. For instance, the likes of Club 7, Bad Panda, and Eardrums Pop are the names to be rememebered in the first place.

In fact, the last named record was previously known by its sizable indie pop compilations (13 compilations in total), having acquired a kind of magnificient quality the better you are hardly able to find out from somewhere else (indeed, your obligation is just to listen to those ones!). However, the last notches of its discography are exclusively the matter of singles, having a geographical stretch from Indonesia to The United Kingdom, from Finland to the United States. By stilistical approach it might be compared to the sounds of the legendary The Slumberland Records, and The Best Kept Secrets. Indeed, mellow indie pop, consisting of jangle pop and twee pop shadows, yet, having a nowadays touch via poptronic elements.

The Fireflies`s 3-tracks single set is the first missive, signifying the departure from the array of compilations. A duo (Leslie and Kristine) comes from Chicago, having been sharing their duties at Very Truly Yours, and proceeding their solo projects (Tiny Microphone; Fireflies) as well. One of those beatific tracks is a cover of Skeeter Davis` hit The End Of The World, inspired by Claude Longinet`s interpretation of it, and another (Holding Pattern) exploits a sample by Serge Gainsbourg`s La Horse. As it is said yet, it sounds really beatific reminiscent of chillwave oozings and sighs, getting quite close to Memoryhouse (Kristine`s hyper dreamy timbre and vocal manner turns/ascents tend to be similar to Denise Nouvion). On the other hand, a kind of slow(core) movement with the help of drum machines and cathedral-alike organs conveys a decent cue toward Beach House, though. Or hinting at the beautiful coverprint (by Minkee) could have it be named as "lovewave" instead of? A great music, no doubt.

Listen to it here

9.4

[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)

Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

Les Marquises Beko_59 (Beko DSL)

2. novembril ilmub prantsuse-USA bändi Les Marquises`i debüütalbum "Lost Lost Lost" (Lost Recordings), mida siinkirjutaja korduvalt kuulanuna võib väga heaks hinnata.

Lyonlased Jean Sèbastien Nouveau ja Jonathan Grandcollot on osalenud vähetuntud indieaktides (Pan Pan Pan, Colo Colo, Immune, Robe Et Manteau), seevastu austinlane Jonathan Graiger on osaline tuntud americana-aktides nagu Shearwater (live-esinemistel), Minus Story ja Hospital Ships (sooloprojekt).

Ei ole kahtlustki, et Les Marquises`i muusikas kõneleb Shearwater`i õhuline kammerlikkus ja hillitsetus ning Hospital Ships`i staatilisus, samas välditakse vihjeid ameerikalikele muusikatraditsioonidele. Samuti Minus Story indie-plahvatuslikkus ei ole selle bändi implikatsioon. Foonina kumab läbi Beach House`i (teine prantsuse-USA kollaboratsioon!) poolt juurutatud minimeeritud popi kontseptsioon. Live-ülesvõttena salvestatud kolisevad trummid, Graiger`i palveks pitchitud kaeblik vokaal, elektrooniline noir, orelite sugestiivne drone ning hingekriipivad (ja pompöössed) orkestratsioonid teevad sellest imetabase reliisi (meenutab kohati Air`i "Moons Safari" aega ja ruumi ületavat ilu). Asi muutub seda üllatavamaks, kui selgub, et süntesaatoritest on salvestamiseks kasutatud üksnes väikese tootenumbriga klahvpille (Yamaha HandySound`i miniorel, Realistic Concermate-650 ning Casio SK-1). Mis veel - debüütalbum ei paku Volcano The Bear`i (Only Ghosts) ja Gareth Brown`i (Comme Nouns Brulons) suurepäraseid remikse ega alternatiivversiooni loost Only Ghosts. Omandage lisaks "Lost Lost Lost"-ile ka see.

Kuula albumit siit

9.6

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)

Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.

FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.

Kuula albumit siit

7.7

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Gobble Gobble

Gobble Gobble
Bart Records
Beko DSL
Myspace
Lastfm

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8

EDH Beko 44 (Beko DSL)

EDH ehk Emmanuelle de Héricourt pluss 2 abilist on üllitanud 4-loolise reliisi Beko DSL`i alt. Kes on tutvust teinud pariisitari hiigelteosega "New York tracks 2001- 2002", neid need neli träkki ei üllata. Kuigi mingi erinevus on siiski täheldatav. Lo-fi ja primitivistlik sentiment on jätkuvalt täheldatav, kuigi enam mitte nii alasti - näituseks second hand-süntesaatorite provokatiivselt hõredad rütmiliinid on siit eemaldatud. Teisisõnu, eksperimenteerimise faas on lõppenud ja EDH on jõudnud korralike poplahendusteni - näituseks avangus Stereotrop on nakkavad bassikäigud, plekine sündisaund ning Emmanuelle`i kõrgustesse rihtivad ja muretult hõiskavad vokaalliinid. Elektrokäigud on olulised, kuid ka indiesuhtumine pole väheoluline. Või siis erinevaid helisid-stiile segipaiskav Paradise. Piisavalt sophisticated, piisavalt iepäine. Tõepoolest, see muusika kõnetab jätkuvalt oma post-punk- ja avangard/no wave`i lapsepõlve kaudu, mistõttu pidada seda järjekordseks hipster-hollallaaks oleks räigelt vale. Dark Age otsib toetust David Sylvian`i ja Joy Division`i tumepoolsetest maailmadest. Tahab, otsib ja leiab.

Kuula albumit siit

9.0

A Warmth Hearth (Rack & Ruin)

A Warmth on Robby Massey, kes varemalt oli tuntud kui dessktop, mida võis pidada CocoRosie pisivennaks - primitivistlikud popkontseptsioonid, mis leidsid toetust osaliselt folgist, osaliselt elektroonikast, osaliselt lo-fi`st ning osaliselt ümbritsevatest helidest. Muusikategemisel ei põlatud ära ka panne-potte.

Uus projekt jätkab enam-vähem sama rida - 5 loo vahendusel esitletakse süüdimatult lo-fi`likku instrumentaalpoppi - madalanoodilised süntesaatoriliinid, sporaadilised kellamängud, taamal distortion-kahinad ja- lainetused. Isegi orkestratsioone on korraks kuulda (Dream Song). Meloodiad ei ole hakatised- või kui ongi -, siis kasvavad ning tõusevad väljapeetult esile. Pisidetailid siin-seal, mis määravad albumi headuse.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Grace Valhalla

Grace Valhalla
Jamendo
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Red Crayon Aristocrat Club

The Red Crayon Aristocrat Club
Zorch Factory Records
Myspace
Lastfm

RxRy RxRy (RxRy)

Not Noah Lennox on üks neist siltidest, mida RxRy muusika kirjeldamiseks on kasutatud. Kuivõrd ei teata, kes see müstiline USA muusik on, on koguni spekuleeritud Panda Bear`i ennast selle taga olevaks. Asukoha-päritolumaaks on märgitud USA-d ning konkreetseks locus`eks Abroad`i. Kas vihjab "välismaal", "võõrsil" konkreetselt Lissabon`ile ja Portugalile? Tõepoolest, ka muusikaliselt kõlab see laias laastus miksina Brian Eno`st ja Animal Collective`st.

Üks hinnang, mida 8-loolise ülllitise kasuks olen täheldanud, kõlab vägevalt - "võimsam kui Four Tet`i ja Pantha du Prince`i selleaastased albumid". Ise ei ole viimatinimetatuid kuulnud, seetõttu ei oska ka hinnangut jagada. Kes teab, kas hakkakski üldse nendega võrdlema, kuivõrd RxRy`l on palju rohkem ühist chillwave/glo-fi/hypnagogic pop-artistidega. Teisalt, kui tõepoolest võrrelda seda Memoryhouse`i, Magic Man`i, MillionYoung`i, Wonder Wheel`i, Dizzy Jaguars`iga, siis kaalukauss kalduks viimaste kasuks. Iseenesest konkreetses helipildis on ju kõik kenasti paigas - liigendatud sündirütmid, ambient-tekstuur, field recording-udu, (Antillis Frnt), digitaalne looritatus. Kena helind küll, kuid millel kahjuks puudub tippu tõstev sugestiivsus, see sütitav harmooniate-meloodiate kaskaad. Selles osas on parimaks näiteks Convrtvbl Bvbes, millel on küll hea käik, kuid mille põhimotiiv jääb nartsissistlikult ennast kordama. Tõepoolest, meenutab oma tuhmuses Loomakollektiivi viimast ja kõvasti ülehaibitud reliisi, saavutades siiski veenvama lõpptulemuse. Tõepoolest - äkki ongi Panda Bear?

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Zooey

Zooey
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cldscp

Cldscp
Myspace
Lastfm