Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Bedroom pop. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Bedroom pop. Kuva kõik postitused

11/30/2010

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)


Having a speak about Felipe Casey Cardona`s 4-track cassette single Casio Nightlife it is not realistic to ignore a nowadays musical situation, this kind of which was rooted by Ariel Pink`s low-tech doings in the middle of the 00`s having attracted so many attention and (re-)launched a new home recording wave, developed mostly into chillwave/glo-fi/stargaze, or witch house/drag/haunted house music nowadays, which relies on a blend of the roughness of the do-it-yourself aesthetics and dream-alikeness of the bedroom music. However, the situation is greatly changed to date and the greatest of them (Ariel Pink, Devendra Banhart, Wavves) are being signed up by well-known labels, moreover, the aforementioned artists have managed to move on toward the centre of pop music, though.

Cardona takes his path in a direct and downright way. Low-end synths and noir-alike vocal sequences with some sense of violet-y colorings are ready to be instantly thrown to the forefront from the very start to the end. The opening and self-titled track seems to be a tribute to the erotic music, on the other way, the finishing Subjective Paradoxical Argument is a deep inner space noir. Two tracks in between do conjure naivistic synth chords and merely discernible distorted backcloth, by having the singing in English and in Spanish. In fact, he does prevalently drift in a lucid and high spirited mood, yet, in the ending phase his conception is used to seem a little bit monotonous and weary. But he is a talented guy anyway. Lets wait what will the sophomore issue bring with.

Listen to it here

7.7

9/07/2010

Bye Bye Blackbird Happy High EP (Arcade Sound)


Plaadifirma Arcade Sound ei oma mahukat diskograafiat (hetkel ulatub see 5 reliisini), kuid seesuguste artistide nagu Memoryhouse`i, Teen Daze`i (hetkel diskograafiast maas) ning MillionYoung`i reliisid on Pitchfork`is positiivselt (üle seitsme punkti kümnest) arvustamist leidnud. Kõva sõna albumeid vabalt üllitava rekordsi kohta igatahes. Mis annab tunnistust sellest, et netist tulev muusika väärib tähelepanu ning peavoolu häälekandjad hakkavad tasapisi oma poliitikat ümber kujundama, kuivõrd muidu läheks palju väärtuslikku muusikat neist lihtsalt mööda.

Bye Bye Blackbird`i (ka Blackbird Blackbird) taha peitub San Francisco mees Mickey Saunders, kes produtseerib nullindatele iseloomulikku saundi. Psühhedeelne DIY/lo-fi, magamistoa elektroonika. Kõrgele tõstetud vokaal plekiste süntesaatorisaundide ning prõmpivate rütmide taamal hõljumas. Nimetatud 4-looline üllitis on lihtne output, mis kõigest elab oma elu, pretendeerimata kõrgele aujärjele. (Kuigi sisaldab hetkiti nutikaid heliseemneid, maandatakse need tavapärasesse voogu). Rajad on lühikesed, mistõttu väärib "Happy High" repeat-režiimile seadmist, saamaks korralikku ülevaadet. Siinkirjutajale meenutab Saunders`i saund mitte niivõrd leiblikaaslasi - Memoryhouse`i, Teen Daze`i ning MillionYoung`i glo-fi/chillwave/hüpnagoogilist poppi ja Magic Man`i poptroonika ja New Weird America traditsioonide segu -, kuivõrd eelkõige kanadalase Matthew Adam Hart`i aka The Russian Futurists`i esteetilist jalajälge.

Kuula albumit siit

8.3

8/26/2010

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)


Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.

FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.

Kuula albumit siit

7.7

4/01/2010

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)


Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

1/13/2010

[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)


Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.

Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.

Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.

Kuula albumit siit

12/26/2009

The Family Simpson Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)


The Family Simpson on laulukirjutaja Ian Simpson Šotimaalt Stonehaven`ist, kes võrdleb oma muusikast esilekerkivat ilu “katlaga, mille sisu on paisatud sügavkülmikusse” või “limonaadi, millest on suveriided läbi ligunenud”. Irooniline jah! Seetõttu ning ka intonatsiooni ning tehnilise lihtsuse poolest meenutab ta Šoti ekstsentrikust vagabundi Nick Currie`t aka Momus`t. Kitarrid, süntesaatorid, loop-pedaalid, vokaal. Tõsi küll, Momus`e intelligentse sarkasmi ning poliitilise ebakorrektsuse järele ei ole ta veel ennast sirutanud. Ka Simpson mainib imaginaarseid tegelasi, ainult selle erandiga, et ta seob nood tihedamalt iseendaga. Ta ei taha lihtsalt pealt vaadata, jutustada, vaid olla (inter)aktiivse suhte teine pool. Introspektsioon ning kurtuaasne temaatika. Inspiratsiooniallikana on ta maininud postkaartidel talletatud hetki. Muusikaliselt on siin poolelektroonilist indie`t/magamistoapoppi ning minikammerpoppi, lo-fi poppi ja kaunikõlalist velvetmuusikat. Ohtralt helimöllu veeklaasis. Iseäralikemaks looks on Bite, mis oma akustilise kidratroonikaga meenutab mulle varajast Mice Parade`i. See ning Soup ja My Funny Valentine on meistriteosed. Ka ülejäänud 8 lugu ei hiilga keskpärasusega.

Kuula albumit siit

8.8