Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Americana. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Americana. Kuva kõik postitused

12/20/2010

Jay Bennett Kicking at the Perfumed Air (Rock Proper)


Jay Walter Bennett (1963-2009) was first of all known as a keyboard player in the line-up of Wilco during the years 1994-2001. He was dropped out from the band after the artistic-relied disagreements with the frontman Jeff Tweedy, and Jim O`Rourke who was being invited for producing and mixing Wilco`s fourth (and legendary) album Yankee Hotel Foxtrot finally issued in 2002. Thereafter Bennett released 6 solo albums reflecting upon his personal failures (department from the band, divorce) and disturbed touch because of having been sustained on painkillers (lacking the money for hip replacement surgery).

Vis à vis with his previous album Whatever Happened I Apologize (2007/2008), the 11-track brand new heavy Kicking at the Perfumed Air (mastered and recorded(?) 2007-2009) is more fulfilled with suggestive splendour, making it up through crafty variegated tunes, first off, offering energic and dynamic proceedings, on the other side, downdrifting into a melancholic alliance of sparse fingerpicked guitar and husky voice manner, or on the third side being brought forth via mid-tempo songs, based, as usual, upon alt-country/alt-folk tunes spiced up with lush organ blowups. Moreover, having managed to get in for a touch upon Bennett`s approach at the silence-noise and traditional/modern scale it does not make much difference in comparison with Wilco`s last issues in principle, having its experimental oasises in the middle of the American roots music-drenched desert. As Kicking at the Perfumed Air is filled with excellent tracks from the outset to this closure, it can proudly be admitted about the presence of the beautiful swan song by this great singer-songwriter.

Listen to it here

9.6

6/10/2010

The State Lottery When The Night Comes (If You Make It/Salinas Records)


6-liikmeline ning multigeograafiline TSL viljeles debüütalbumil "Cities We're Not From" (2008, Salinas Records) poppi, mille asukoht võib asuda kusagil USA loodepiirkonnas. Nende helipilti ilmestasid elemendid pop punk`ist, college rock`ist, grunge`st ning natuke alternatiivpopist ning southern rock`ist. Kolledžitüüpide elurõõmus pop. Ontlik pop, mille turvalisuses võis 101 protsenti kindel olla - kui mõnes loos (vt allapoole) juhtuski, et saundist hakkasid "teravused" esiplaanile nihkuma, keerati varsti rajalt maha. Tüütavalt lihtsakoelised salmi-refrääni kordused, kusjuures refrääni sisenemised olid juba eemalt aimatavad. Sellest hoolimata oli nende debüütalbumil paar silmapaistvat träkki (Kindergarten Class; Ridgewood).

Kuigi uue üllitisega ei kaasne veel ohhoo-efekti, võib siiski märgatavatest muudatustest rääkida. Esiteks on kaugenetud college rock-numbritest: eitatakse lamedaid refrääne (v.a Fourth Street), lauldakse tihti kooris (sh naisvokaal), mis kokkuvõttes omandab heatahtlikult muigamaajava jauramise mõõtme, teisalt brass-instrumentide ja klahvpillide kasutamine, mis kohati lubab psühhedeelial julgelt õilmitseda ning läheneda ska-punk`ile/pogo punk`ile (Geysers). Southern rock`i allhoovused on obligatoorsed. On hõikumisi ja rõkkeid, on tihedamalt muutusi nootides ja väldetes. Samuti rõõmuküllasust ja naeru on rohkem - kuigi täiskasvanulikumas võtmes, mis konkreetsel juhul on kindlasti plussmärgiline. Last but not the least - kas 8-minutilise lõpuloo Spring, 2008, Detroit. massiivsed ja psühhedeelsed americana-refräänid näitavad rohelist tuld bändi art-otsingutele edaspidiseks? Tahaks küll väga loota. Album on tugev ning veelgi enam süstib lootust tulevikuks.

Kuula albumit siit

8.4

4/01/2010

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)


Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

11/10/2009

[Vana ning oluline] 21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields (CLLCT)



Arvata, et USA alternatiivse folki ning kantri, ning New Weird America-liikumise südametunnistus jääb ainult Sub Pop`i, Drag City, Paw Tracks`i ning Locust`i artistide kanda, siis on see kindlasti eksitav. Ühendriikide muusikaskeene on niivõrd mitmekesine, niivõrd liigendatud, niivõrd mitmekihiline, et huvituja pilk saab tahes-tahtmata moonutatud - olenevalt sellest, mis suunas ta suvatseb vaadata. Hoomamatu. Ühendriigid ei ole ainult sõjaline ning majanduslik superjõud - nad on ka kunstilise väe poolest vaieldamatult suurimad. Ma ei kõnele siin meinstriimkultuurist. Ühendriikide kui mässulise koloonia eneseteadvus ning jõud kõneleb suurepärastes popheliteostes. Suures osas seesama mäslev energia, mis omal ajal Euroopast välja kanaliseeriti. Üheks väga elujõuliseks ühenduseks on CLLCT - ka tuntud kui the Collective Family või the 001 Collective. Sellest suurest kehast võib leida sadu artiste ning veel rohkem albumeid. Domineerivad suunad on alt-folk ning alt-country (ning singer-songwriter`lus). Neil on ka omad staarid välja kujunenud- James Eric, Tinyfolk, Shelby Sifers, Existential Hero, Adrian Aadvark, Super Famicom. Nende saiti külastab päevas ca 30000 inimest, mis iseenesest on respektaabel näitaja.

"21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields" ilmus 2008. aastal, makstes tänuvõlga Stephin Merritt`i 1999. aastal ilmunud tähisele "69 Love Songs". 43-aastane laulukirjutaja on kahtlemata Americana suur nimi ning kaverdavate artistide üks olulisimaid eeskujusid. Sarnaselt Magnetic Fields`i väga mitmepalgelisele loomingule võib sellel albumil kohata nii kolledžirokki (Steinbeck), indietronica`t (Secret Owl Society), power fuzz pop`pi (James Eric), slowcore`i (Spare Machine), digital electropop`pi (manipulator alligator), synth-pop/electronic pop`pi (Microfilm, Fairmount Fair) ning loomulikult alt-folk`i, lo-fi pop`pi ning alt-country`t. Sisse- ning väljapoole vaatamist. Minu lemmikvariantide eest on hoolitsenud James Eric, Secret Owl Society, Your Yellow Dress, Spare Machine, The American Icons of Rebellion, Evripidis And His Tragedies. Korralik kaverialbum, suutes esile tuua Merritt`i lauludes kätkevat potentsiaali ning ilu.

Kindlasti ka soovitan kuulata paar kuud tagasi ilmunud CLLCT pühendust lahkunud King of Pop`ile.

Kuula albumit siit