Zenapolæ- Death industrial
- Avant-garde
- Post-industrial
- Ethnotronica
- Dark ambient
- Spoken word
- Neoclassical
- Experimentalism
- Improvised noise
- Jazz noir
- Noise music
- Psycho-acoustic
- Sampledelic
Kuulates seda 17-loolist tuleb nentida ,et sellel elatakse väga huvitavat elu; kuigi enamus seesugusest elust jääb meie radaritelt välja -- mitte seetõttu, et me pimedad oleksime, vaid igaüks peaks ise leidma tee seesuguse muusika manu. Kahtlemata heliobjekt ei ole lihtsate killast -- valdavat tendentsi arvestades võib taolist muusikat stiililiselt lahterdada surmaindustriaaliks; algusaegade industriaalmuusikaga on emotiivne suund muutunud künistlikust (ja seesmiselt irvitavast) teravate, ja kohati suisa näkkukarjuvate emotsioonide manu; heli instrumendina (vähemalt ses aspektis) on keeratud puhtamaks ja teravamaks: analoogsignaal on teisenenud digitaalseks; kuigi jah, pruuni ning roosa müra pahvakuid on valge müra tasakaalustamiseks juurde lisatud. Juhuslikud tavaliselt ise seesuguse muusika otsa ei satu; isegi kui satutakse, siis ilmselt sägerduselt miiniväljalt lidutakse tuulisjalu. Ühendriikide katsetuslik netiplaadifirma Zenapolæ hoiab muideks sarnaselt üsna varjulist positsiooni -- ei näe ei nende promotööd ega uudiskirju; lihtsalt aeg-ajalt turgatab pähe, et jessas, seesugune on olemas -- mida kõike head ja paremat nad on jõudnud üllitada! Aga jah, nende 50 minuti jooksul - lood on keskmiselt alla kolme minuti pikad - tekib lisaks eelpoolmainitule palju huvitavaid esteetilisi pöördeid ja käänulisi trajektoore. Näiteks lugu "
Kenopsia II" läheb laiekraan-
jazz noir'i saatel kuhugi Scorsese-Hermann'i "
Taxi Driver'i", Prantsuse uue laine kinomuusika ning nonde ajastute psühhotrillerite ja õudusfilmide manu. Siin valitseb - nagu ennist juba öeldud - labiilne emotsionaalne lainetamine ja krambitav emotiivne intensiivsus, mis sööstab ettejuhtuvast läbi. Loos "
She" üks naine sõna otseses mõttes karjub hüsteeriliselt. Tuleb aru saada, et seesugust asja ei saa genereerida emotsionaalselt tasakaalukas seisundis -- seesugune tunnete ja tundmuste laviin vallandub piirsituatsioonides, mille eest tänapäeva ühiskonnas - milles tahetakse naeratamist ning õnnelikkuse teesklemist - sordiini alla pista; seesugune reaktsioon näitab millegi tõsise paigast nihkumise kompenseerimiseks rakendatava vaimse ja füüsilise jõu ilmnemist. Kõige selle taga on subjekti seisundid ja konditsioonid -- äng, depressioon, valu; võib olla on isegi talletatud toimikutes kusagil psühhoneuroloogiahaiglas. Meenub üks industriaal(müra)muusik, kes vaimuhaiglasse sattununa pidi iga päev ühe loo komponeerima raviarsti nõudel (äge on mõelda, et äkki ta hiljem ilmutas neist kompositsioonidest albumi. Kas ta raviarsti pani kirja kaasautorina?). NWK teeb vihjeid rokkmuusika suunas -- näiteks loos "
The End" kordab artist The Doors'i samanimelise loo kandvat fraasi; loos "
Father Cannot Yell" osutab Saksa avantrokilegendite CAN'i debüütalbumi "
Monster Movie" ühele loole -- albumil, millel CAN muuseas viljeles seinu väristavat garaaž-rokki (sealhulgas sellesama looga). Ka "
Collateral Damage" on erandlik tänu Lähis-Ida rahvamuusika motiividele. Vaimusilmas loojuvas päikeses kaikuvad helid mošeede ja minarettide ümber toovad meelde kaasaegsete Ali Phi, Cosmic Analog Ensemble'i ja Golpesar'i muusika, aga veel rohkem legendaarse Muslimgauze'i ragisevad-logisevad tolmukorda mattunud biidid. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tegu on meisterliku teosega, missugune kannab enda ambitsiooni ja taotluse kenasti välja; midagi ei jää millegi taha kinni; vastupidi -- toimub helielementide ja -kombinatsioonide vastastikune mõjutamine ja võimendamine, tuues esile uusi välju, nurki ning sünergiat. On selge, et siin ei ole popmuusikale omast luksuslikku liialdamist; siin on konkreetsed elemendid, mis ei võimalda pealiskaudset laiutamist, vaid iga pisidetaili relvaks muutmist.
9.0 (8.0-9.5)
