Zenapolæ
- Art rock
- Ork-pop
- Spoken word
- Experimental rock
- Ambient techno
- Post-rock
- Chamber pop
- Electronic
- Conceptual
- Baroque pop
- Avant-rock
- Electronic
Oo jaa, ma mäletan Smiltzo`t veel sellest ajast, kui ta alustas Itaalia netiplaadifirma In Your Ears all selle kümnendi algul. Igatahes Francesco Monaci album "The Loneliness Of The Chess Players" (Enoughrecords) oli üks eelmise aasta väljapaistavamaid (rokk)üllitisi. Albumil kohtus eepilisus esteetilise nutikuse ning tehnoloogilise lõpuleviidusega, milles hõrk muutus isikupäraseks puudutuseks. Progresiivne rokk 21. sajandil, ma ütlen. Eks sama võib tegelikult väita ka käesoleva 10-loolise kohta, kuigi võrreldes eelmise aasta taiesega on muusika ehitatud ühiskonnategelaste, mõtlejate ning vabadusvõitlejate kõnede ümber (De Beauvoir, Mahatma ja Indira Gandhi, Luther King, Einstein jt). Imponeerib see sügavus, mis helipildi kulgemisel mööda lineaarseid kaldaid tungib lõppude lõpuks laugetelt platoodelt voogude sügavustesse. Kõige eepilisemad momendid põhjustavad hingeliigutust -- midagi Lambchop'i, Sufjan Stevens'i, Jens Lekman'i ning Penguin Cafe Orchestra kategooriast (iseäranis loos "Etre Femme"). Temaatiliselt ringlevad kõned vabaduse, võrdsuse ning demokraatia ihaluse ümber (eriti seal, kus seda ei ole -- konkreetselt Myanmar`is). Kahtlemata on demokraatias omad nõrkused, ent selles poliitilises formatsioonis on luba ja võimalus küsida iseeenda põhiolemuse (ja kehtivuse) järele -- ning sellest johtuvalt saada aru, et kus (kontroll)punktis konkreetsel ajahetkel viibitakse. Kõik nurjatud, kes püüavad poliitilist võimu kahmata, usurpeerida või sellest kinni hoida, muutuvad ruttu naeruväärseteks ja -alusteks. Olgu see riigi- või erakonna tasandil. Tuleb hinnata seda, mis meil on. Kõikide plussidega ja miinustega. Iseäranis plussidega. 9.0 (8.5-10)
