The Sleep Dealers -- 46 days of sleep dealer summer (2024)

Bandcamp

• Ambient drone 
• DIY 
• Post-minimalism 
• Drone 
• Sound collage 
• Acousmatic music 
• Neo-psychedelia 
• Avant-pop 
• Progressive pop 
• Noise pop 
• Deconstructed pop 
• Dream pop 
• Freeformfreakout

Vahtralehemaa suurimast provintsist - Ontario'st - pärit ansambli helipildis valitseb segu uuspsühhedeeliast, ämbiendist ja sellest küllastatud popist ning indirokist; pakkudes nii udust loori kui rasket intellektuaalsust (mis samas ei tähenda, et esimene ei oleks teisest haaratud). Varahommikuses udus sõudmiseks - sellest välja jõudmiseks - on vaja unistusi ning kalduvust eksperimentaalsete tekstuuride poole. Strukturaalne eksperimentaalsus väljendub siin kummastava väljavenitatusena ja veiderdava transgressiivsusena, millest võib välja lugeda nii kiindumust kui küllastatust tehnitsistliku hulluse vastu. Kes tahab lihtsat üldistust ja kokkuvõtet, siis känukid asuvad kuskil moodsa DIY-esteetika ja psühhedeelse roki avara, eri suundades triiviva olemuse vahel. Sellega võib rahulduda, ent ainuüksi see kirjeldus kätkeb endas osutusi sügavamale, kaugemale ning kõrgemale. Või siis ka väiksemaks, õhemaks ning hapramaks. Ühes loos tõepoolest kerkivad esile efektilaadsed süntesaatoriarpedžod, mis oma intensiivsuses - et mitte öelda hüsteerilisuses (liialdatud lõbususes?) - tunduvad suisa irvikliku kommentaarina progressiivse roki suunas (aga mõelda on vaja asjadest ikka positiivselt, st sarkastiliselt). Aga võib-olla on see hoopis mõne säherduse kaasaegse artisti suunas torge, kes on astunud liiga suurtesse kingadesse, et oskused ja tarkus ei jõua piinlikkust valmistades järele (nt M83). See, et artist liigub eelpoolnimetatud stiile pidi, on pigem juhus -- see pigem on stiilis a la tegime sardoonilist pulli, ent endi kunstiliste vormide puhul ei teinud mingit hinnaalandust; ehk on see raske eksistentsialistliku tõe allaneelamine -- mille mõrkjasmagusaks apoteoosiks on imekauni eepilisuse kehastus loos nimega "but you have to live, you have to live". Paganama valus ning samas ka vastupandamatult nõiduslik on seda kõike kuulda, lasta endast läbi, mille kidad kisuvad hinge tükkideks. Ei ole vaja semantikat, ei ole vaja ei pompöössust ega artistlikkust, piisab vaid emotiivset laengut kandvast häälutusest mürarohkete kitarride ning hüpnootiliselt kolkivate trummide kohal. Ei ole selleks spetsiaalselt vaja konnade väljaheiteid neelata. Parafraseerides David Lynch'i -- madness will end sometime. Seniks tuleb kiirendada lõppu, et uus saaks rutem alata. 8.5 (8.0-9.5)

Deepening -- Mountain Player (2025)

Inunct Music

• Bubblegum funk 
• Alternative dance
• Electronic music
• Synth-funk 
• Organic electronica

See kolmelooline teos (kokku 11 minutit) koosneb peamiselt lugude alguses kõlavatest sensuaalsetest loodushelidest, mis juhatavad sisse rütmid, nii sageduse kui ka tehniliste võtete poolest klubimuusikale lähemale jõudes. Bassiliinid põrkavad koomiksiliku elastsusega ja süntesaatorirütmid kalduvad aeg-ajalt sellesse kleepuvale, öisele territooriumile. Kohati läheb see üle nätskeks närimiskummi-funk'iks, mis aeg-ajalt näitab ka kohmakuse märke (mis on pigem positiivne märk maisest ebatäiuslikkusest kui orgaanilisest eksistentsist). Vokaal varieerub, kohati spiraalsesse silmusesse kokutama jäädes, kohati vabalt voolates, kuigi seal ei ole midagi väga erilist öelda -- ühelt poolt on keskmine kindlasti garanteeritud, võib-olla veidi üle selle (võib-olla lisapunktid tulevad teatud eksootikast, millest tuleb arvustuses veidi hiljem juttu). Vokaalsed ideed siin realiseeruvad harva funktsionaalsusest kõrgemale, sulades ja saades rütmi osaks, tõstmata seda; kuigi tekstuuriliselt huvitavad, hakkavad rütmid pärast mõningaid kuulamiskordi tunduma karguna. Võib arvata, et projekt peaks otsima tugevamat vokaalset identiteeti. Kohati tundub, nagu püütakse olla eksperimentaalsemad kui nad selleks tegelikult võimelised on; ning teisalt on see asjatuks osutunud hind, mida klubimuusikaks mitte muutumise eest makstakse (nt nimiloo meloodiat ülal hoidev akordionilõik on veidi kahtlane, kõlades nagu Adidase dressipüksides slaavi pättide - gopnikute - kodupidu). Kokkuvõtvalt on see PC Music'u plastilisuse vaoshoitud lähenemine ilma sügavama kaemuseta. 7.0 (6.5-8.0)

Charles Amirkhanian -- Ratchet Attach It (2025)

Other Minds/Bandcamp

• Art music 
• Avant-garde 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Improvised music

Teise Ilmasõja lõpuaasta jaanuaris sündinud ameeriklase Charles Amirkhanian'i (CA) rolli hinnatakse tänu teenetele nii Other Minds-nimelise plaadifirma asutamisel ning teiste artistide promomisel, aga ennekõike tema enda, konkreetsemalt helipoeetilise tegevuse tõttu, mis muusikastiilina teatavasti keerleb ümber inimvokaali võimalikkuste kasutamise ja laiendamise. Selle valdkonna suurnimed on-olid Meredith Monk, Demetrio Stratos (1945-1979), Michael Lentz, Laurie Anderson, Jaap Blonk, aga ka Roomet Jakapi Eestist (arvestades ainuüksi muusik-filosoofi mahukat koostööajalugu rohkem ja vähem kuulsamate avangardistidega üle ilma). Kahtlemata nimetatud artistidel kõigil on omad eripärad ning rõhuasetused (nt CA kasutas vokaali rütmina, st korduste põlistajana, millele ehitati kõik ülejäänu peale); ning mitte alati ei pidanud-pea vokaal olema kesksel kohal. Helipoeesial on olnud kanda ka poliitiline roll, kuna võimaldab semantikat vältides häält kasutada maksimaalselt vabalt. Häälevabadus on suurem kui sõnavabadus. 11-loolisel taiesel on vokaali vähe - ühes kohas on küll vaevu kuulda ingellikku fluidumit, ent enam jäävad meelde lõbusad palakesed mängituna honky donk-kõrtsiklaveril ("Hopper Popper", "Ticklish Licorice", "Tyrannus Rex"). Meeldib naljatamisi mõelda, et seesuguse tulemuseni jõudnuks ühiselt klaver taga jõmisedes Dennis Hopper ja Karl Popper, kui nad veetnuks trahtris tunde märjukest manustades. Purjakil olles ei pea midagi ei verifitseerima ega falsifitseerima, piisab toredast ühistegevusest. Muusika loomusse kuulub loomuldasa duaalsuse ja vastandlikkuse ületamine, mistõttu isegi "totter" kompositsioon võib tõe taotlusest kõlada ülevamalt. Tõeotsijad on sageli liigagi tõsised vanad, palju veetlevam külg mõtlemises on mängulisus ja vimkade viskamine -- teaduslik mõtlemine on oluline, ent metafüüsika ei tohiks kindlasti jääda tagaplaanile. Teisalt jah, Popper'i-Hopper'i olukorda võiks visandada groteskseks - seda enam, et mainitud loo lõpuossa sugenevad deliirsed elemendid, kuivõrd just joobnutes tõuseb esile eriline (oma) tõe lauda virutamise tung. Kuivõrd albumil kaasalöövate artistide nimekirjas on välja toodud kuus perkussionisti, siis ei oleks raske järeldada trummeldamise osakaalu üle (aga trummeldamist on sellele vaatamata kasinalt). On nii marssidel põhinevat improt kui ka roostes mängudoosi kriginatest-kahinatest produtseeritud abstraktsioone ((ilmselt helid on siiski tekitatud tellitava mutrivõtme kasutamisega (sic!)). Aga klaveril loodud sisutühje mõtisklusi, mis pigem tekitavad kahetsuslikke mõtteid pärast kõva pummelungi, et oli siis vaja oma aega, tervist ja raha sellele kõigele kulutada - hing jäi tühjaks ning kõht sai kurjaks. Akadeemilisi ringkondi halvav paatos tõsiseltvõetavuse üle -- mida muuseas märkis mõned kuud tagasi Elliott Sharp intervjuus Postimehele, et elektrikitarriga on raske teenida helilooja tiitlit sealsetes ringkondades -, mistõttu tuleb sisse mittemidagiütlevaid kompositsioone. Võinuks pigem pakkuda veel seesuguseid lugusid nagu "The U.S. Army Postal Unit at Blandford, Dorset, 1944", mis kõlab justkui celesta-klaveril mängitud eksootilise kaemusena (kui palju see tehnitsistlikus plaanis huviäratav on, eristub muidugi ise küsimuseks). Kokkuvõtvalt ikkagi pigem plusspoolele jääv teos, samas üldplaanis pakkumata sügavamat elamust. Võinuks siiski vokaali varjatumaid pälvusi eksperimentidesse sisestada või siis panustada üksnes kõrtsiklaverile, et komponeerida suurepärane üllitis. Kitsamas plaanis mainitud instrumendil improviseeritud asjad siin panevad hinge õkva tantsima. Milleks tekitada katkestusi - seda enam, et kahtlaste avantüüridega?! 7.5 (6.5-8.5)

Natural Snow Buildings -- The Snowbringer Cult (2008)

Ba Da Bing!/RYM/Discogs

• Drone folk 
• Ambient folk 
• Avant-folk 
• New Weird France 
• Free folk 
• Folk indie 
• Weird folk 
• Psych-folk
• Trance folk 
• Space folk 
• Experimental folk 
• Post-folk 
• Singer-songwriter 
• Indie folk

Prantsuse tandem Natural Snow Buildings (NSB) on eepilise formaadi ja sisu meistrid. Kitarridega (ja ajudega) moosekandid, kes kasutavad pikki kestusi ja kihilisi tekstuure, loomaks nii tähtedest unistavaid (makrouniversum) kui sügavale oma juurteni-juurpõhjusteni tungivaid kaemusi (mikrouniversum) ning manades esile sügavalt müstilisi folgist ja droonmuusikast läbiimbunud maastikke. Mitteprantslaslike gallialaste Mehdi Ameziane ja Solange Gularte muusikat iseloomustab setõttu hiiglasliku ruumilise haarde püüe, maagilise atmosfääri manamine ning teenitult kättevõidetud kultusstaatus eksperimentaalse muusika maailmas. Viimati arvustasin neid ("The Winter Ray, 2004) 16.07.2025, kui skeptiliste muusika- ja filmisnoobide keskkonnas nagu Rate Your Music (RYM) ulatus nende jälgijaskond 14 620 isikuni (see näitaja on näiteks suurem kui Suede'il, Mercury Rev'il, Travis'el, Seefeel'il, The Orb'il, Bastille'il, M People' il jpt). Täna, 24.01.2026 - käesoleva muusikablogi 17. aastapäeval - ulatub see number juba 16 173 isikuni. Ning RYM-i keskmised hinded omavad suuremat väärtust kui Pitchfork'i kümnelised hinded, rääkimata käest lastud muusikakriitikamaastiku nõrkusest Eestis (kõiksugu aastalõpukokkuvõtete mõte muutub küsitavaks, kui seda arvustustega ei taheta toetada; häbitult vähe arvustusi on Eesti muusikakriitikamaastikul -- miks ERR-i virtuaalsel lehel ilmub nii vähe arvustusi? Seal peaks vähemalt ülepäeviti üks arvustus ilmuma). Kui eelpoolosutatud albumist lähtuda, siis samuti megasuur, 26 taiesest koosnev taies jätkab samuti talviselt. Eriti läheb see ilmselt korda parasvöötmes ning sellest kõrgemal elavatele olenditele, kelle DNA-sse see aastaaeg kuulub. Kõik, kes talve kiruvad, palun vaadake sügavale iseendasse. Üks (isiklik) arhetüüpne ettekujutus on seotud tohutu lumeväljaga ning lumesajuga, kui seisan selle välja ühes otsas, nähes kaugustest lähenemas isikut, kes lähedale jõudes hääbub eikuhugi. Ka siin kummardatakse Lumetoojat, seda, kes värvib kõik tagasi alguspunkti, st valgeks ja külmaks. Kõlaliselt kostub see nihetena ja modaalsustena müra ja vaikuse vahel, analüütilise transgressiivsusena kitarritekstuuride, drooniva folgi, mikroskoopilise müra ning ämbientmuusika vahel. Stiihiline tolm ülemhelide näol annab nende muusikale nii hinge kui tagab sidususe. Üheksakümnendate lõpus alustanud Solange Gularte'i ehk Isengrind'i ning Mehdi Amezian'i ehk TwinSisterMoon'i muusikat esitletakse siin kolmes sektsioonis -- nii kummagi soololoomingut kui ühisloomingut, st NSB-muusikat hõlmavana. Ma ei näinud põhjust neid erinevaid sektsioone eraldi kuulata, kuna NSB-muusika niikuinii on meta; mistõttu kummagi rõhuasetused sooloartistidena on NSB-i raames praktiseeritud rakurssidest lähtuvad. Kuigi valitud rakurssidest lähtuvad, ei tähenda see, et kumbki eraldi lisasügavust põhiprojekti muusikasse lisaks. Seda tuleb muidugi möönda, et Solange vokaalselt manab ja laulab sageli oma sooloosas, kõlades palju paremini kui mõni laialt idealiseeritud naisfolkar (Joni Mitchell, Vashti Bunyan, Linda Perhacs). Aga tundub, et ka NSB-i osas on vokaali märksa enam, kuivõrd ettekujutuslikult nii kultustes kui manamisel on häälel nii foneetiliselt kui semantiliselt keskne roll täita. 9.5 (8.0-10)

Dudley -- Seasonal LP (2003)

Autres Directions In Music/Bandcamp

• Art music 
• Alternative dance 
• Indie folk 
• Lo-fi 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Cinematic 
• DIY 
• Post-classical 
• Folktronica 
• Neokrautrock 
• Hip-hop 
• Folk indie

Stéphane Bossard'i (SB) ehk Dudley 9-looline taies Autres Directions In Music-nimelise netiplaadifirma all on kõigiti fantaasiat küttev, st pakkudes sügavaid harjutusi helilises arhitektuuris. Võttes kontseptuaalse vihje Jungi arusaamast, et unenägu on teater, kus unistaja on korraga stseen, näitleja, suflöör, lavastaja, autor, publik ja kriitik, toimib album subjektiivsuse suletud ahela ökosüsteemina. See on sügavalt isiklik, isetegemise ideest lähtuv alateadvuse uurimine, mida väljendatakse hoolikalt viimistletud helipaletina. SB navigeerib keerukal moodsate voolude kaardil: madal kohtub kõrgega, ometi see ei ole niisama tõde, niisama lihtne tõde kui see esmapilgul võib paista. Konstrueeritud lihtsus (kohati koguni lihtlabasus) võib olla vägagi kandev. Albumi raamistiku moodustavad sageli elegantsed, minimalistlikud struktuurid, meenutades kaasaegse kammermuusika täpsust. Rütmiline pulss - kohati motoorne ja ühtlane, teinekord aga vigane ja fragmentaarne -, andes 35 minutile edasiviiva hoo ja sõmerja tekstuuri tunde. Vaatamata kõrgele intellektuaalsele mõistestikule säilitab album sooja kunstilise muusika kvaliteedi, kuivõrd tundudes käsitsi valminuna, eelistades toorest emotsionaalset resonantsi steriilsele stuudiotäiuslikkusele. Žanripiiride ületamine on postmodernistlikul ajastul tavapärane, kuigi nende ületamisest tulenev tulemuslikkus nõuab spetsiifilist alkeemiat. Või siis laiendades mõtet -- SB leiab nendest ristumiskohtadest lisaenergiat; ristumiskohad ja teelahkmeid sildavad pontoonid ülenevad rituaalseks ruumiks ning ohverdamiskohtadeks. Näiteks artist ei aseta elektroonilist rütmi klaverimeloodia peale -- ta põimib need kokku, kuni eristus muutub ebaoluliseks. Flamenko-kitarre, mida saadavad kohmakad rütmihakatised ning teisalt loovad veelgi kontrasti - et mitte öelda kavatsuslikku liialdust - vägagi filmilinalikud orkestratsioonid. Ning hip-hop'i lohisevatest rütmidest sämpledeelse horisondi ihaluse kontekstis ei saa ka üle ega ümber ning sugereeriv sünteetika rahuldab akustilise poole tumedamaid, iharamaid fantaasiaid. Nagu juba öeldud, siis täidab Bossard selles heliteatris kõiksugu rolle. Ta on keerukate kompositsioonide autor, näitleja, kes esitab ning olles kriitik, kes lihvib servi, kuni asi muutub oluliseks. Tulemuseks on kujutlusvõimeline teekond, mis tundub selge unenäona: elav, kohati sürreaalne, kuid juhitud oma seesmisest, eripärasest loogikast. 9.0 (8.0-9.5)

The Hirundu -- Advertized As Magnatized (At Last) (2026)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Avant-garde 
• DIY 
• Art rock 
• Ambient 
• Psycho-acoustic 
• Hauntology 
• Electronic 
• Turntablism
• Abstract 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Dark ambient 
• Improvised music 
• Krautrock 
• Cinematic

Sageli osutub traagiliseks, kui jultunult inimene oma ja teiste elu vussi keerab, jäädes samal ajal täiesti tummahambaks, et mõista, kuidas tragöödia temast endast alguse on saanud ning kuidas ta seda pidevalt toidab. Aga nimetatud mõttetera võib üle kanda kunstiilma ja ümber pöörata niimoodi, et näidata ühe või teise looja erakordsust. Inglane Johnny Crewdson (JC) teiste inglise tüüpidega alustas muusikaloomist 80ndate lõpus, olles inspireeritud televiisorist nähtud Happy Mondays'i esinemisest. Vähehaaval on teised tüübid kõrvalt pudenenud, mistõttu The Hirundu'st õige pea sai ühemeheprojekt. Üks viimaseid tema asju, mida arvustasin, oli "Quernmore!" (2022), kus JC katsetas mürarohke bluusrokiga -- aga viisil, justkui olnuks tegu plaadimängija eksperimendiga. Meenutas Neu! katsetusi järjekorras teisel stuudioalbumil, kui Rother'il-Dinger'il oli raha otsa lõppenud ning lisalugude loomisel "remiksiti" juba olemasolevat kompositsiooni "Neuschnee/Super" eri kiirustel plaadimängijas ning magnetofonil. Võib öelda, et JC jätkab sarnase metoodikaga ka siin, et žanriline palett on avardunud. Näiteks "Tankard" on hüpnootiline krautrokk, mis, tõsi, on aeglaseks keeratud, mis võiks ka Daniel Lopatin'i repertuaari kuuluda, kui mees rohkem süvitsiminevam oleks. Aga jah, nagu ligi nelja kümnendi vältel kümnetel üllitistel, JC otsib ja katsetab -- ning leiab taas õige väljapääsu. Talle sageli omane dadaistlik segment seekord on teisenenud eksperimentaalseks energiaks; isegi abstraheeritud kaemuseks, mis sageli justnagu on suunatud tagaplaanile (mis sümboolselt peegeldab tema olematut suhet muusikatööstusega. Aga ka laiemas plaanis peavoolu ja infovoogu sobitumisel -- nt bändinimi tekitab otsingumootoris segadust). See näitab tema kui looja meisterlikkust, oskust delikaatselt nihestada ja nihkuda, mängida lisaks nähtavale ka nähtamatuga. Seda võib tõlgendada ka kolmandat moodi -- see, mis näikse ilmuvat, ilmneb kaude peeglite peegelduste peegeldustena. Mõni lugu näikse kõlavat laiekraanhõllandusena...ja kõlabki sellena, ent pakkudes kogemust väljaspool harjumuslikku situatsiooni. Ka vabajäts ei pea kihutama sajaga, piisab piduritega mängimisest, vaheldumisi aeglustades ja kiirendades. Nõnda, et flööt muutub libatrompetiks või -saksofoniks. Albumi ja lugude ebatavaline kirjaviis osutab kõrvalekaldele, hälbele, rikutusele. JC tekitatud deviatsioonid on konstruktiivset muutust esile kutsuvad, viies helikeelt kuhugi kaugemale ja sügavamale. Taaskord võib nentida, et päeva lõpuks on kuulaja kogenud paljut ning hulgi, ent mitte lämmatavas koguses. 9.0 (8.5-9.5)

Martin Rach -- River/Home (2022)

Bandcamp

• Free jazz 
• Modern classical 
• Cool jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Drone
• Post-classical 
• Avant-garde 
• Ambient

Leedu eksperimentalisti Martin Rach'i (MR) muusika eksisteerib paeluvas, enda kehtestatud nihkeseisundis. Mahukas diskograafia - avaldatud nii tema enda (lühendatud) nime all kui ka erinevate esinejanimede - Chtin Mara, Nin Martoize'i, Ainst Char'i, Elvii Marten'i, Mirth Mara, Marrach'i jt - all toimib MR looming kontseptuaalsel ristteel, kus jätsu, ämbientmuusika ja improviseeritud muusika progressioonid lakkavad edasi liikumast ja hakkavad üksteisesse sulanduma. Leeduka muusika kuulamine on sujuv arhitektuuriline lagunemine ning selle uuesti ülesehitamine, mis tekitab ka emotsionaalset voolavust. MR looming on harva ainult üks asi. Selle asemel käsitleb ta stiile skeletiraamidena, milledele ta riputab tekstuure ja "vigast" loogikat. Tema džässimõjutused osutuvad sageli žanri kummituseks. See on nostalgiline, virvendav mälestus puhk- ja löökpillidest, mis on aeglustunud, lahti võetud ja uuesti kokku pandud. See kannatlik ja tahtlik improvisatsioonivorm, mis esmapilgul eelistab noodi vaibumist helirünnakule. Paralleelselt sellega leiab aset ka emotsionaalne tsükkel, kus jõulised tõusud vahelduvad peaaegu vaikusega. Kuivõrd tegu on kompromissitu eksperimentaalmuusikaga, siis mainitud vaibumise element on ka tinglik. Rach'i praeguse loomingu kõige silmatorkavam element on dünaamiline volatiilsus. Tema kompositsioonid ei ole lihtsalt üleminekud, vaid need kas purskuvad või pihustuvad. Just siis, kui kuulaja harjub konkreetses suunas pealetungiga, lõikab artist sageli juhtme läbi. See kontrast loob tunde dekonstrueeritud aju fenomenoloogiast -- konkreetsemalt helilisest kujutisest mõtteprotsessis, kuidas see elama võiks hakata, kuidas see konteksti ümber kujundab. Kord on siin näha puid, ent mitte metsa nende taga. Kord on seal mets, ent hägune pilk takistab objekte konkretiseerimast. Jättes näiteks mõnes loos õhkõrna piiri klassikalise muusika ja droonmuusika vahele. 8.5 (8.0-9.0)

KWI -- Hands (2025)

CS Industrial 1982-2010

• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-electronica 
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimental electronica

Tšehhi eksperimentaalmuusikal läheb hästi, kuivõrd kaks selle valdkonna plaadifirmat - CS Industrial 1982-2010 ning Noise Margin on tõusnud jõuliselt esile, andes välja enamasti ahmima võtvat helindit. Tõsi, esimene neist oli püünel juba aastaid tagasi ning pigem on hakanud taanduma, ent teine tegutseb aktiivsuse tipul. Arusaadav on esimese taandumine, sest nagu nimigi ütleb, siis rõhuasetus oli suunatud vanemale, ajaloolisele industriaal- ja müramuusikale. Ka samad artistid jooksevad kummagi diskograafiast läbi -- põhiosa taieseid tuleb legendaarselt rühmituselt nimega Interpretace või sellega seotud tegelastelt. Ka Slawek KWI on legendaarne artist, kes on tegutsenud 80ndate teisest poolest saati. Tema kahest pikast kompositsioonist koosnev taies demonstreerib eksperimentaalse elektron- ja müramuusika kokkukuulumist, mida ühendavaks detailiks on "improvisatsioonid" modulaarsüntesaatori(te)l. Kujutagem ette, et ostate omale seesuguse pilli - koguka, paarikümne kilose tüki -, ning hakkate katsetama ja katsetama ning katsetama. Ei taha ei süüa, juua ega magada. Ent mingil hetkel ei piisa ka sellest -- õhku võngutada on tore, ent veelgi ähedam on, kui selle õhuvõngutamise parimaid osi saaks teistega jagada. Kuivõrd tegu on eksperimentaalmuusikaga, siis Kingsley või Perrey stiilis meloodiatele keskenduvat analoogludistamist siin ei kuule. Siin püütakse tuumitsi sügavale helisse tungida ning tuuakse esile helide erinevaid avaldumisviise. Avaldusvorm võib osutuda nakatumisvormiks. Nagu riukalikud kratid mängiksid lõbustavaid heliefekte klahvpillidel, mille nad on piista pannud progevanadelt. Ka Marsil saabub kord kevad -- siinne helistiihia meenutab mõneti (üle tundmatute maastike) rulluvat loodusraevu. Olgu kinnisideeline masin sulle kerge! 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient 
• Art music
• Cinematic 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Hauntology 
• Electronic music 
• Experimentalism

Tahaks osata kirjutada sama meditatiivset mõtisklust võrdluses Makunouchi Bento (MB) pakutava helikeelega. Paar aastakümnet tegutsenud söakas Rumeenia eksperimentaal-elektroakustiline tandem Felix Petrescu ja Valentin Toma ei ole ilmselt veel leidnud väärilist tunnustust selle imetabase eest, mida nad on loonud siia ilma (ja võib-olla ka sellest väljapoole)  Aga nagu üks tark šveitslane ütles, et ükskõik kui isoleeritud ja üksildasena sa end ka tunned, kui teed oma tööd siiralt ja kohusetundlikult, tulevad tundmatud liitlased sind otsima. See annab vargsi lootusrikka, peaaegu vaimse tooni. See indikeerib duo pühendumust: nende siiras ja kompromissitu lähenemine filmilinalikule, piire hägustava muusika loomisele köidab loomuldasa kuulajaid, kes resoneeruvad selle veidrusega. Muusikaskeenedes, kus nähtavus sageli sõltub trendidest või esteetiliste algoritmide resonantsist, tundub see õrna kunstilise terviklikkuse manifestina. Nende muusika kirjeldus võiks lähtuda aja ja ruumi trotsimisest -- tuttavlik, millele samas on väga raske näppu peale panna -- võimatu määratleda, jättes järele vaid püsiva meeldivuse tunde. MB looming segab sageli kummituslikke elemente (ilmselt vanade salvestuste kummituslike kajade simulatsioonid, hingedelt maha kistud rahvamuusika, koost lagunevad elektroonilised atmosfäärid, orgaaniliste pulsside resonantsid väliülesvõtete ja elektroakustilise kihistusega. Nagu juba kaude öeldud: muusika tundub pooleldi meelde jäänud unenäona või pooleldi kuuldud meloodiana teisest kultuurist või ajastust, mis lahustub hetkel, kui püüda seda haarata ning määratleda. See peegeldab seda, kuidas nende albumid - varastest intelligentse elektronmuusika varjundiga eksperimentidest hilisemate teosteni, nagu helindid olematutele filmidele või olles oma tegemistes inspireeritud Bela Bartók'i folklooriarhiividest - kutsuvad esile kadunud või paralleelmaailmu, neid kunagi targu selgitamata. See on müstikat toitev sügav allikas. Nende tähelepanu keskendub tasakaalule ja hingamisele: põnevus ja intriig, aga ka rahu ja vaikus -- viis, kuidas muusika hingab ja lõdvestub, laieneb ja tõmbub kokku. Nende teosed liiguvad sageli läbi pinge ja vabanemise spiraalide -- kramplik tõmblemine lõõgastumise eeltingimusena on kena, sisuliselt füsioloogiline metafoor sellele, kuidas nende tihedamad, lämmatavamad lõigud lükkavad lahti tee õhulistele hetkedele. See ei ole lihtsalt hõljuv ämbientmuusika; see on muusika, millel on lisaks pulss, mälu ja emotsionaalne lihaskond. Viide euroopalikkusele ja orientalismile on pigem teenitud kui poosetav hoiak. Lai palett mentaliteedi ja praktikate läbipõimumisest - provintslikud juured, globaalsed sämplimistraditsioonid ning spektraalne töötlus - teeb erilise tegevusjuhendina ruumi uutele kummitustele kunatises hetkes. See on erakordselt tundlik ja läbinägelik teos, vältides žanritesse vajumist või tehniliste traagelniitide paljastamist esteetilises joovastuses, eelistades igatahes muusika emotsionaalse ja eksistentsiaalse mõju esilekutsumist. Juhul kui olete olnud Timișoara tandemi muusika austaja (või selliste artistide nagu The Caretaker`i ning The Fucked Up Beat`i oma), siis taoline tekst(uur) peegeldab nende vaikset püsivust ja kummalist, ajatut ilu, milleks siiski on tarvitsenud aega. 9.0 (8.5-9.5)

Hanetration -- Waldsterben EP (2015)

Bandcamp

• Drone
• Art pop 
• Post-minimalism 
• DIY 
• Abstract 
• Drone pop 
• Neokrautrock 
• Avant-pop 
• Microtonal 
• Experimentalism
• Acid rock 
• Indietronica 
• Avant-garde
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• Experimental pop

Udusel Albionil elutsevast-tegutsevast artistist Hanetration on aastatega kujunenud üks lemmikartiste. Kuigi reeglina olen viimastel aastatel kuulanud üksnes ta kronoloogiliselt paremale jäävaid, st uusi taieseid, siis tore on naasta ka vanade manu. Sest seal on juured ning vanad osised, milledest on tulevikus uusi asju üles ehitatud. „Waldsterben“ - kuigi olen saksa keelt põhikeelena õppinud, olen paraku lõviosa sellest unustanud - tähendab see ilmselt „metsa surma (protsessi)“, mis germaani maades ja üldisemalt Läänes on osutunud tõsiseks probleemiks. Metsad on kas maha võetud ja raadatud või muudetud parkideks. Tõepoolest, kust võtab inimene õiguse hävitada midagi, mis on piisavalt õnnis, et meie hinge ülendada? Nagu Elias Canetti on maininud, et mets moodustab midagi väga erilist -- omanäolise katedraali. „Waldsterbenit“ kuulates võiks öelda, et projekt on võimalus aega taaselustada. Hanetration'i taies kõlab sarnaselt popmuusikaga, kuigi artist hoiab tähelepanelikult sellega vahemaad; olles küllastunud meeldejäävate rütmidega ja mille ligitõmbavuse valem lähtub hoopis teistsugustest väärtushinnangutest ning kunstilistest võtetest. Lõpupoos „Aurora“ ei mängita peitust: siin luuakse summutatuid rütme ja kurjakuulutavaid droonhelisid, pakkudes samal ajal kogu loo vältel lakkamatult minimaalseid muutusi. „Friction“ on näide sellest, kuidas Hanetration on loo painutanud meelierutavalt droonivaks happerokimalliks, muutudes ning hakates lõpuosas kõlama toretsevalt barokselt hoovavate katedraaliorelite põhjal. „Impulse“ on midagi, mis...ilmselgelt on ajendatud motoorsest krautroki traditsioonist, kuna need kohtuvad hüpnootilise bassikäigu ning kergelt varjuva trummihelide ristumiskohas, meenutades seeläbi eelkõike ansamblit NEU! ning verisulis Kraftwerk'i. Meenutades, kuivõrd ennekõike on see eriline ristand motoorsusest ning rituaalsest hõimlikkusest (võib naljatamisi fantaseerida -- ehk oleks nõnda mõni Aafrika hõim kõlanud, kui Saksamaal olnuks Mustal Mandril asumaid ning kolonisatsioon kestnuks veel pool sajandit pärast teist maailmasõda). Hanetration`i diskograafiat võib tajuda sarnaselt lookleva rajaga, mis koosneb suurematest ja väiksematest kurvidest, kõrvalepõigetest ning puude ja rahnude taha vaatamisest. Heliloomingu absoluutskaalal on see kindlasti silmapaistev üllitis. Sisenege tüünelt ja kartuseta Cornwall'i artisti katedraali. 9.0 (8.5-9.5)

Cinchel -- Reign Water (2014)

Subterranean Tide

• Ambient 
• Electronic 
• Microsound 
• Art music 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Drone 
• Abstract 
• Guitar ambient 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Microtonal

Jason Shanley (JS) ehk Cinchel on Tuulisest Linnast pärit produtsent, kes on alates aastast 2010 üllitanud keskmiselt ühe albumi aastas (ning käputäis EP-sid lisaks). Eeldatavasti minimaal-optimaalselt on see piisav aeg, et ühelt poolt tagantjärele kainenenult analüüsida juba tehtut ning samas kaugeneda eelmise üllitise tegemistest ning keskenduda uuele. „Reign Water“ koosneb kuuest kompositsioonist, mis koosnevad tihedast ent õhulisest droonmuusikast, tektoonilist efekti manavatest madalbassisagedustest ning pealtnäha suva helide hõljumisest ümberringi. JS kitarristina - ent ennekõike helieksperimentaatorina - toob välja kitarri kui instrumendi varjatud hüvesid. Vaatamata esmapilgul karmile ja kasinale olemusele paljastab tervik kuulamisprotsessi käigus peensusi (mis lõppkokkuvõttes moodustavad mõjusa heliuniversumi). Mis on ka väga oluline muusikateose sidususeks -- tajun mängulisust või koguni leebet irooniat tema käekirjas ja tegemistes (iseäranis loos "Water, Dirt, Flower Food"). Kohati kaunistavad seda sädelevad hetktõrke-helid, kohati hakkavad pikaldased noodid elektrooniliste impulssidena tukslema, kohati akordide kõrgust keeratakse kõrgemaks, tekitades kergelt ebamaist - et mitte öelda perverteeritud - efekti. See mulje avaldub ka pikima kompositsiooni "Animals Take Shelter" keskosast saati, kui eelnevalt sünteetilise magmana kuulajale pealevalgunud droonhelid taanduvad sfääride niidistiku ja konfettide ees, et need saaksid paisuda algul lummavaks ning seejärel eepiliseks võnkumiseks. Rääkides kesksest droonmuusikast -- siis JS toob esile eelduslikult minimalistliku muusika ühe praktiseerituima alaliigi puhul erinevaid modaalsusi, mis tõesti hoovavad omaette maailmadena omaette universumis. "The Cold Appears" - kujutan ette - Chicago elanikke Michigan`i järve kallastel Suure Järvistu jäist hingust nii füüsiliselt kui visuaalselt - murenenud jää(kamakate) raevukalt lainetavat suppi - samaaegselt nautisklemas ja trotsimas (kahtlemata need imetabased ja maagilised 45 minutit muljetavad ka Maarjamaa lumetuisuses ilmas). Lõpuloo "All Is Renewed" tämbrid muutuvad pehmemaks ja popilikumaks sulnis pulseerimise vormis, lähenedes pigem Stereolab'i katsetuslikematele hetkedele (ning seeläbi ka Steve Reich'i orelieksperimentidele). 9.0 (8.0-9.5)

Ratkiller -- Antifinity (2025)

Glitch Please

• Noise music 
• Plunderphonics 
• Avant-garde 
• Sampledelic 
• Freeformfreakout 
• Sound collage 
• Electronic 
• Power electronics 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Abstract

Aastakümneid tagasi salvestasin The Fall'i albumi "Perverted By Language" (1983) kassetile. Mingi hetk keerasin lindi tagurpidi, tahtes kuulda "normaalset" keelt. Nali naljaks (see lause teine pool), aga Mihkel Kleis'i (MK) ehk Ratkiller`i 31-minutiline (või siis 62-minutiline) taies edukat 2025. aastat nautinud Eesti plaadifirma Glitch Please'i all pakub "normaalse" versiooni kõrvale ka "rikutut", antud juhul tagurpidi pööratud kompositsiooni. Autori sõnul võib muusikat võrrelda peeglitest täidetud ruumiga, kus peeglid peegeldavad üksteist. Arvata võib, et tulemuseks ei saa olla mitte midagi muud kui midagi väga skisoidset, st mõistusele hoomamatut. Inimlikul tasandil -- kas see on midagi ideerünnaku sarnast? Ideede rünnak -- kui subjekti mõjutavad samaaegselt teised subjektid, mõjutades üksteise psühhilist tuuma, üksteise egosid, üksteise raskelt kokku traageldatud "minasid", et sellel lasta taas mõrad peegelpinda lüüa; kirjeldatu ning sellest johtuva valu tagajärjel hakatakse otsima vaba ust, et ruumist saaks võimalikult ruttu lahkuda. See hüperkollaaž ei anna asu ei helisemantilises ega -intensiivses tähenduses. Üks armutu "nuudeldamine" pealtnäha loogiliselt rakendudes, aga...loogiline vastuolu ilmneb tervet mõistust murendavas intensiivsuses, pakendades tuhandeid eri kujukestega killukesi ühtseks tervikuks, lükates neid kokku ning pannes hoovama. Energiline intensiivsus on poom, mille kaikudes killukesed killustuvad üksteise kõrvale (ning mõned kõrvuti asuvad põimuvad teineteisest läbi). Mainitud nuudeldamine ulatub kahtlemata ka mustmetalli (sund)impulsside mõjuulatusse -- selle ebaromantilisse haavatavusse, evides selle müstilist kultuslikku jõudu ning positiivset irratsionaalsust ((lõhenemisel ja lagunemisel kui kontrollmehhanismide kadumisest tekkinud (lisa)jõudu)). Kaasasündinud surmatungi impulsse siin ei püüta välja lülitada, vaid vastupidi -- tugevate emotsioonide laastamistöö viiakse primitiivseimale tasandile. Lõpuks saabub kompromiteeritud vaibumine ja rahu -- kui valu "pärisimpulsid" on vaibunud, ent alles on jäänud fantoompisted. Nõnda see tervikobjekt kujunebki kuulaja (s)ees. Õieti kuulaja muutub. 8.5 (8.0-8.5)

Night Tapes -- portals//polarities (2025)

Nettwerk/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Glo-fi 
• Dream pop 
• Chillwave 
• Shoegazing 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Hypnagogic pop 
• Ambient pop 
• Alternative dance 
• Psychedelic 
• Indie dance

Ilmselt kui Night Tapes'i album ilmunuks 16-17 aastat tagasi, olnuks London'i ansamblil paremad võimalused läbilöögiks. Kuivõrd tegu on muusikatööstuses osalejaga, siis tuleb arvestada turukonjuktuuriga. Ilmselt nad ise ei ole ju trendimuutjad-murdjad, mistõttu tuleb kuhugi voogu sobituda. Või siis pigem -- las koerad klähvivad, karavan läheb edasi! Tegu on ju igati korraliku muusikaga, mida ei pea korralikus seltskonnas häbenema, ammutades peaasjalikult jõudu chillwave/glo-fi/hüpnagoogilise popi maagiast. Ent pealkiri osutab sellele, mis annab käesolevale 13-loolisele taiesele lõpliku viimistluse ning veetluse. Liikumine mööda indimuusika erinevaid modaalsusi annab asjale õige maitse manu ning lisab krehvtisust, mistõttu muidu liiga kergekaaluliseks kuulamiseks jääda võinud taies apelleerib oskuslikult tundlikkusele ja emotsioonidele. Kahtlemata on vahe unelemispopil ja unelemispopil -- kui näiteks neli kümnendit tagasi Boston'i punt Galaxie 500 viljeles seda minimalistlike kitarride ja vokaali saatel, siis jah, Iiris Vesik'u sugereeriv vokaal osutab enim sellele traditsioonile. Tugev klahvpillide olemasolu loob teistsugusema - juba valmis - kõrgplatvormi, millel jätkub peenhäälestus. Olenevalt konkreetsetest lugudest meenuvad kord The Sundays, kord Pia Fraus, kord Memoryhouse, kord Ariel Pink, kord tantsuline Curve. Tõepoolest, ühes loos jõnksutavad trummi ja bassi/jungle-rütmid vankrit edasi, kasvades tasapisi eepiliseks ämbientpoprokiks. Nii mõnigi kord lauljatari dešifreerimatusse kalduv vokaalitsemine hakkab meenutama unelemispopi ema Elisabeth Fraser'it ning tema bändi Cocteau Twins'i müstilisemast veimevakast tõusvat muusikat. Albumi teises pooles on mitu pärlit, milledega võiks illustreerida möödunud aasta väljapaistva rokkmuusika kogumikke. Jäingi hindamisel veidi kahe heinakuhja vahele kinni -- otsustasin lõpuks, et tegu ei ole palju hea, vaid natuke väga hea üllitisega. 8.5 (7.5-9.0)

Quazimono -- Lo-Fi Anomalies for Anxious People (2024)

Mahorka/Bandcamp

• Breaks 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Post-techno
• Avant-blues 
• Musique concrète 
• Spoken word

Kõrbemaastikud on (eksperimental)muusikas mänginud olulist rolli. Captain Beefheart - keda kõige vingem ja valusam kriitik Piero Scaruffi peab kõige olulisemaks (pop)muusikuks 20. sajandi teisel poolel - on liiva ja kivide keskel üles kasvanud. Aga ka Josh Homme, Stevie Nicks ning Frank Zappa omavad kõrbesugemeid. Kõrbemaastiku halastamatu olemuse hirmutavus ning kütkestavus romantilises veetluses kajavad neilt kõrvetatud luidetelt vastu: jäik, viljatu ja rahutukstegev, meenutades kuiva ja karmi maastikku, kus elunatuke on klammerdunud kõige peenema niidi külge. Tänu sellele eluimpulss rütmiks kehastununa eendubki kõleduse heliliseks topograafiaks. Elastse selgrooga rütm - kui ühtne tervik, ent ometi liigendatud osadest koosnev -, pulseerides mehaanilise järjekindlusega, peegeldades praguneva pinnase karjeid ning mudakänkrate murenemise kriginat. Need rütmid ei ole teada-tuntud rütmikeermetele orienteeritud; need tungivad peale, kaevudes sügavale kuulaja tajju nagu lihasse kinnitunud okkad. Siia on süstitud rahutus, peen dissonants, mis kiirgab vaikset valu, ilma et kunagi vallandaks stiihilisi emotsionaalseid puhanguid. Produktsioon on karm -- kaalutletult minimalistlik kaja (võib aeg-ajalt vaevu kogeda ümbritseva keskkonna kahinaid -- nii looduslikke kui industriaalseid), milles esmapilgul puuduvad lopsakad kihid, et rõhutada veelgi lõgistava rütmi kesksust ning fookust sellele (ainult albumit lõpetav tõlgenduslugu -- kajadest rikastatud bluusrokk -, võtab eelnevalt kogunenud pingeid maha). Kõrb ongi seetõttu kõrb, et seal ei ole kohta luksusele. Ent sellest viljatust pinnasest kasvab välja sügav intensiivsus: rahutute rütmide selgroogu painutav lainetus tekitab kumulatiivseid valuaistinguid, mis jätavad teadvusesse jälje veel kaua pärast hääbumist. Valu impulss kiirgab läbi järeleandmatu rütmilise nõudlikkuse ja helilise hõreduse. Neile, kes on valmis taluma seda karmi ilu, pakub see 10-looline taies transformatiivset teekonda -- rahutuks tegevat ja kummaliselt erksaks tegevat teekonda -- justkui julgustataks kuulajat isiklikke hirme teadvustama ning siis neile otsa vaatama. Väljaandjaks võrratu Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka. 9.5 (9.0-10)

Pandacetamol -- Below The Surface (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient
• Electronic music
• Ambient techno
• Progressive electronic
• Kosmische Musik
• Space music
• Ambient drone

Pandacetamol'i 12-loolisel on rütmid ja sünteetilised helivood, virmaliste veiklemine ning sisemaailma rohkem või vähem teadvustatud ustest uutesse universumitesse sisenemine. Sisemaailmad korreleeruvad välisilmaga, pakkudes liikumiskoridore hulgi ja otse. Nii et 59-minutiline üllitis on heliline peegeldus duaalsusest subjekti seesmiste uste ja tohutu välise avaruse vahel. Albumi aluseks on meeleolu vormiv segu rütmilistest virvendustest ja voogavatest sünteetilistest helivoogudest. Pandacetamol'il õnnestub tabada seda, mida saab kirjeldada virmaliste helidena -- seda kummitavat, kõrgsageduslikku esteetikat, mis tundub nii sfääride harmooniast puudutatuna kui ka sügavalt üksildane, värvirohke ent külm. Erinevalt näiteks Tim Hecker'i boreaalsest lopsakusest ning kummastavast soojusest või siis 70ndate lõpust esilekerkinud sageli banaalsest kosmosemuusikast - mis on läppunud soojusest risustatud - peegeldab käesolev tühjuse reaalsust: see on ilus, tõepoolest, aga see on ka füüsiliselt kurnav ning emotsionaalselt vahemaad tekitav ja hoidev. Ümberpööratud loogikaga ekspansiivsus. See ei ole romanss tolmukübemega, kes on sinna juhuslikult(?) sattunud. Selles peitub paeluv pinge: see tund aega kajastab ka analogismi ja essentsialismi vahelist võitlust, mida ühelt poolt vaadeldakse läbi hinge ühtsuse prisma. Pandacetamol õõnestab "mina" killustatuse ja muutuse teekonnal halastamatult: sarnasused ilma ühise substantsita, mis voogavad ja lahustuvad rütmiliste virvendustena ja sünteetiliste vooludena üle helimaastike. See ei ole hubane kosmiline embus. Soojuse tõrjumine kummitava väljakutsena on albumi tugevus. Emotsionaalse distantseeritusega ja füüsilise taagaga läheneb Pandacetamol eksistentsi keskmes olevale üksildusele -- see ei ole mitte kõrvalekalle mingist tõelisest, olemuslikust "minast", vaid analoogiline tõde hingest. Tulemus on sügavalt üksildane, jah, aga ka vabastav: heli, mis näitab, et tühjuses tuleb elada ilma illusioonideta, leides ilu teravas virvenduses, mitte aga lohutavas müüdis muutumatust tuumast. 8.5 (7.5-9.0)

INTERPRETACE -- Vytloukat klín klínem (2025)

CS Industrial 1982-2010

• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Experimental rock

Tšehhi industriaallegendite Interpretace albumi pealkiri tõlkes kõlab kui kiilu kiiluga välja lööma. Kuulates seda üheloolist, poole tunni pikkust kompositsiooni - mis kõlab kui kõverkõlarist üürgav rokkmuusika -- siin on kitarridega ja trummidega nuudeldamist, mille taamal liiguvad sünkjad sündipilved; ent kogu see helipilt kõlab fragmendina totalitaarsest ühiskonnast, kus reaalsus on muudetud fiktsiooniks. Kõik see elekter, mis kitarride taga on ning neist omakorda väljub, on ebaproportsionaalselt kohal-olev ning küüniliselt tõele pretendeerida püüdev. Tegu ongi hulluse manifestatsiooniga -- koguni fakti nentimisega, et nendega on ühel pool -- vaadake parem ise, kuidas hakkama saate! Võttes arvesse tõika, et bänd alustas tegevust Tšehhoslovakkias sellal, kui The Plastic People of the Universe'i liikmete arreteerimisest ei olnud möödunud kuigi palju aega. Näide sellest, kuidas egalitaarsust võidakse mõista nivelleerimisena, mille tagajärjel traktor päeva lõpuks kõigile punase vaiba peale tõmbab; kus kõik on ühtviisi õnnelikud ja paljad, s.t õnnetud ja vaesed. Interpretace muusika essents ilmutab rituaalses vastupanus, manipuleerides kitarride, lintide ning "ebardhelidega", et pageda normaliseerimisprotsessist, s.t seista vastu võimu manipulatsioonidele. Formaalselt võiks nende muusikast rääkida kui psühhedeeliast, ent nende eesmärgiks ei ole teps mitte piiride ületamine, vaid nende painutamine-moonutamine, sh piiride paikapanijate neruvääristamine. Siin ei ole hullus mitte ainult esteetiline -- see on kriitika: totalitaarsed tehnikad püsivad, sest need on võimumehhanismi rakendajatele kasulikud; kui vaja, siis taaskasutades vanu kontrollimeetodeid uutes valitsemisformatsioonides. Kõik vaid taandub võimusuhete ümbermängimisele. Kiil tuleb kiiluga välja lüüa nii, et välja lööv kiil ka lendaks tükkideks. 8.5 (8.5-9.0)

Swaying Smoke -- Grieving Tendrils Remain Hidden (2025)

Swaying Smoke/Bandcamp

• Avant-garde 
• Drone 
• Avant-rock 
• Post-minimalism 
• Experimental rock 
• Drone rock 
• Illbient 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Ambient

Käesoleva 6-loolise taiese taga on James Lowery (JL), kes palju aastaid tagasi vedas vabalt üllitatava muusika blogi (kui mäletan õigesti, siis lehekülje nimi oli Illusory nagu ka ta plaadifirma nimi). JL muusikale on iseloomulik kajade olemasolu -- konkreetsemalt monokroomsed kajad, mis justkui koosnevad terasest, roostest ning õõva kuulutava vaimu hingeõhust. Need kajad ei ole ekstra esile tõstetud, ent need imbuvad kuulaja vereringesse. Koletu deemon lõputust ilmaruumist sisistmas, et mingit lootust ei ole -- inimese impulsid on nõrgad, mõistus ning aeg piiratud. JL muusika lööb harmooniate massiga -- rõhuasetusega teisel sõnal -, kus tektoonilised platood liiguvad-nihkuvad-muutuvad, muutes aluseks olevaid helisid, samas uusi juurde luues. Droonmuusika roll siin on tekstuuri kasvatamine, ent rokkmuusikaline impulss teisalt annab asjale selgema suuna (eks see piiride tõmbamine ole väheke intuitiivne, kuivõrd mainitud žanrid on traagelniidi jälgi jätmata üheks põimitud). Artisti suurusest annab märku eepilisuse ilmnemine orkestratsioonide ning klaveriakordide näol, pakkudes tehnilisele lähtepunktile vaatamata tugeva emotiivset vaheldust ja tõusunurka. Näiteks avalugu on väga kaeblik -- et mitte öelda sügavalt kurb. Seevastu lugu D ilmutab imepärast lendu ämbiendi ja progressiivelektroonika tiibadega, olles ülevuses isegi omamoodi lõbus(tav). Loos E sugeneb sulatuskatlasse katedraaliorel, mis hoiab teostmoodi meeleolu üleval. Vähemalt selle albumi valguses -- äkki ikka on lootust? 9.0 (8.5-9.5)

Heezen -- Secret Speech EP (2006)

12rec./Free Music Archive/Bandcamp

• Folk indie 
• Post-folk 
• Indietronica
• Plinkerpop 
• Electronic 
• Folktronica 
• Post-rock 
• Art rock 
• Indie folk

Hispaanlase (katalaani) Raül Fuentes'e 6-looline "Secret Speech EP“ on üks neist haruldastest reliisidest, mis tundub otsivat pidevalt tasakaalu žanrite õhukesel piiril, libastumata kordagi ühele või teisele poolele, vaid näikse ammutavat igasugusest parimat. Oma olemuselt on see meisterlik elektroonika ning folk- ning indi-tundlikkuse sulam, luues heli, mis on nii intiimselt orgaaniline kui ka krutskiliselt digitaalne. Lugusid on vürtsitatud tagurpidi kulgevate efektidega ning veidrate viledega-kõlinatega, mis justkui meenutaksid lapsepõlve helisid ja naiivseid meloodiaid, mida on kihistatud kergelt krõmpsuvate rütmidega -- need hetktõrke tüüpi rütmielemendid ragisevad ja praksuvad nagu vinüüli staatiline müra või sügislehed laiaks tallatuna külmast näpistatud pinnal. Lisaks neile mikroskoopilistele müradele lükkavad muusikat tavapärasest postroki struktuurist eemale crescendodest ning rõhutatud atmosfäärilistest paisumistest möödasõit. Aga see ei tähenda, et Heezen'i muusika ei oleks eepiline. Nii mõnigi kord mängitakse õrnade indifolgi teemaarengutega, kus akustilise varjundiga meloodiad avanevad nagu vaiksed ülestunnistused. Mis aga tõstab „Secret Speech'i“ millekski tõeliselt transtsendentseks, on säherdused imetabased hetked, kui need lopsakad, orkestreeritud padjad võimust võtavad. Need filmilinalikud kasvamised lisavad suursugusust, muutes introspektiivsed visandid emotiivseteks lugulauludeks. Just neis lõikudes särab projekt kõige eredamalt, ühendades elektroonika külma täpsuse folgi sooja tuumaga, luues tundmusi avarast, avatud taevast intiimsetes koldeesistes jutustustes (vaatamata tõigale, et kompositsioonid on instrumentaalsed). „Secret Speech“ on nii neile, kes otsivad otsekoheseid meloodiaid kui ka neile, kes tahavad näha, kuidas leek paisub tulelõõmaks. Kui hindate artiste, kes hägustavad piire (mõeldes näiteks Four Tet'i esiotsa albumite dekonstrueeritud roki kalduvustele või Múm'i poolenisti lahti murtud-poolenisti sünteesitud folgile), siis see üllitis illustreerib ilmekalt seda piiri, mille tulemuseks on kummitav ja uuenduslik heli, mis on ühtaegu delikaatne ja kütkestav; avav, ent distantsi hoidev. Ei ole see mõeldud üksnes hilisõhtuseks mõtiskluseks, aga hämarusse mattunud lumised reljeefid kahtlemata võimendavad selle imetabasust. Karud seda talveunes kuuleksid. 9.0 (8.5-9.5)

Kollaborateur -- Ritual Romano (2025)

Militant Liturgy

• Dark ambient 
• Ritual ambient 
• Micronoise 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Abstract 
• Conceptual 
• Avant-garde
• Post-minimalism 

Käesolev 6-looline taies pärineb Poola leibeli Militant Liturgy alt, mille asjapulgad kirjeldavad oma platvormi sõltumatu plaadifirmana, mille alt välja antav raske elektrooniline muusika on mõjutatud kristlikust temaatikast, olles stiililiselt seotud ämbient-, droon-, industriaal- ning müramuusikaga. Tõepoolest kõik need mainitud žanrid on siin kenasti esindatud, mille kohal hõljub hämarsünge loor, mis ilmselt ongi eelpoolmainitud ristiusu mõju. Ehk siis kristluse ideeliselt süngem külg ja mõju inimteadvusele tuuakse pinnale -- kui on inspireeriv, ei ole ju vahet, kuivõrd elus kipub nõnda olema, et asju ja nähtusi saab vaadelda nii helge(ma)st kui ka tumeda(ma)st vaatevinklist. Annab aimu kultuuri sügavusest. Igatahes. Aga võib-olla tekitab see taies kuulajas härdust, koosnedes aukartusest, teadmatusest ning hirmust. Kõik need kujutluspildid viimsest kohtupäevast, põrgust ning puhastustulest; kesk- ja varauusaegsete mõtlejate ja teadlaste lõputud arutlused selle üle, et kuidas surnukehad peaksid ilmuma Looja ette (kodumaine mõtleja Roomet Jakapi - kes muideks on Poolas mõnda aega õpetanud - on seda teemat aastakümneid uurinud ja tutvustanud -- soovitan tema Vabamõtleja sarjas ilmunud teost "Irratsionaalne"). Muidugi, eks inimkonda suht algusest saati on kammitsenud hirm Jumala(te) kättemaksu ees ning mõtlemist on kandnud pingutused päästa lahti meelte ümbert usulise hirmu pingul keermed (nagu väitis luuleliselt Rooma atomist Lucretius). Selle teema peensustesse sisenemisel võivad käesolevad 26 minutit helilist roomamist valdavalt kõmisevate, ent kildudeks purunevate rütmidega pakkuda ergutavat tausta. Aga uurides lugude pealkirjade tähendust ning tõlgendamisviise, sain aru, et plaadifirma tähendabki täpselt seda, millele nimi osutab. Oh mind uskmatut küll! Nagu on olemas kristlik bläkk, nõnda näikse, et vähemalt selle plaadifirma näol olemas kristlik tumeämbient. Ning on tõesti hea! Või on see väljaspool head ja kurja. 8.5 (8.0-9.0)

Julien Palomo -- Modulisme Session 132 (2025)

Modulisme

• Abstract 
• Micronoise 
• Electro-acoustic 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Musique brut

Tean Prantsuse artisti ennekõike tänu seotusele Mahorka-nimelise netiplaadifirmaga. Bulgaaria leibel on andnud ta asju välja ning samuti on ta teinud koostööd teistega (kaks üllitist Fabbien Robbe'ga) Mahorka diskograafias. See 20-looline taies on silmatorkav näide ühtaegu abstraktsest ja robustsest modulaarelektroonilisest muusikast -- helid läbi vägivallaprisma -- tahtlikult abrasiivsed ja struktureerimata helimaastikud, mille taga võiksid olla lindimanipulatsioonid, moonutatud elektroonika, mürageneraatorid ning "õhust võetud" helid (kui teaks, et seda ei ole loodud modulaarsüntekaga). Siin puuduvad meloodiad ning tavapärased rütmid (rütm on siin imaginaarne) -- see on lakkamatu robustsete tekstuuride ning teravate sakkide rünnak, manades füüsilist ja psühholoogilist agressiooni ilma lahenduseta, keeldudes kuulaja kogemust struktureerimast ja rahustamast. Erinevalt päriselust jäljendatakse siin muusika vahendusel agressiooni: helid kuhjuvad rivaalitsedes (moonutused võistlevad domineerimise nimel, tekitades eristumatusest tuleneva kriisi (kus iga element püüab silma paista-kõrva torgata)). Mehaanilise toorusega vägivallatsetakse ilu kallal, mistõttu ei ole ka õigustatud ootused ekstaasile. Esialgne ebamugavustunne muutub hälbinud lummuseks. Hälbivuse tõttu struktuuris toimub ühtlustumine ja seejärel ühtsustumine: müra kehastab rituaalset vabanemist, minimeerides pingeid ning võimalikku vägivalla eskaleerumist. Võib ju küsida, et mida need helindid endast õieti kujutavad? Abstraktsioon tähendab helide ilmnemist füüsilisel kujul, st kindlasti ilma moraali taagata (ilmselt ka seetõttu oli Delia Derbyshire'ile vastukarva, et süntesaatorid läksid hulgitootmisse -- olles "süüdi" rohkem või vähem "kahtlaste" taieste avalikkusesse paiskamise tõttu). Modulaarne ülesehitus võimaldab täpset kontrolli tagasisideahelate ja ostsillaatorite üle, võimaldades kontrollivalt manipuleerida vägivaldsete impulssidega. Kõik see oli veelgi ilmsem ja vahetum eelmise sajandi esimesel poolel, kui masina kui võõra taltsutamine ja sellest tuleva heli integreerimine nõudis võõra põhjalikku tundmaõppimist. Ühes loos on kuulda kärbse suminat -- kõlab kui ootamatu teadaanne elu võimalikkusest ilmaruumis. Jaapani kompromissitu kidravirtuoos Keiji Haino mainis ühes hiljutises intervjuus, et vabajätsu õppinu lõpetab päeva lõpus ikkagi vabajätsu seltsis. Käesolev näide on hea näide sellest, kuidas vabajätsule spetsialiseerunu lõpetab kosmoses. 8.5 (8.0-9.0)