Stabcoffin -- Thus Dawns the Sorcerer’s Way…. (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Dungeon synth 
• Dark ambient 
• Black metal 
• Ambient drone 
• Funeral synth

Vaatasin üht tõsielul põhineva krimisarja "I (Almost) Got Away With It" episoodi, milles 17-aastane tüüp tappis vägivaldse kasuisa kusagil Ühendriikides. Tema süüd ei suudetud algul tõestada, mistõttu lasti ta vabaks. Koolis ei varjanud veretööd koolikaaslaste eest -- mõned küsisid otse, et kas ta on nõus ka nende vanemad kõrvaldama, ning oli igatepidi tegija -- tüdrukud litsusid ligi, kutsuti peole jne. Ei tea, aga mõned konservatiivsed tegelased räägivad, et satanismi esimeseks ja peamiseks aktiks on tapmine -- alates abortidest ja lõpetades mõrvadega. Et USA abordikliinikud olevat üks neid peamisi kohti, mis tõmbavat sataniste ligi kui sitt kärbseid. Ei oska öelda, et kas nii koidab nõia tee -- talupojatarkusest järeldaksin, et pärast seda ilmselt nii mõnedki eeldused oleksid täidetud. Siinkirjutajale need, kes sellesse kõike tõsimeeli usuvad ning nood, kes selle vastu silmist-kõrvust leeki välja hingates võitlevad, on parajalt kentsakad tegelased. Võib ju seapea kiriku ukse külge naelutada või tagahoovis suviti kirstus magada, aga sellel on parimal juhul kultuuriline väärtus -- juhul kui sellega kaasneb kvaliteetne muusika, kirjandus ning kunst. Kui sellega ei saa hakkama, siis soovitaksin metsa vahel paar kiiremat sprinti või sadakond kätekõverdust teha -- uskuge, hakkab parem! Tallinlase Denis Vjurtts'i 9-looline album algab stiilipuhta (ent mitte tüütu) ämbientdroonmuusikaga, mis järgmistes lugudes vahetab neutraalse undamise müstilisemate hoovuste vastu - leinaliku, mustast mürast seestunud pahvakute (säherdust ekstaasi tekitavat osist võinuks märksa enam olla). Väga hea taies igatahes -- ei ole kapseldunud keldrisündi maneerlikusse, vaid unistab aeg-ajalt ka pööningu ämblikuvõrkudest ja katkistest klaasidest. Ei ole selle žanri eriline fänn olnud eelpoolmainitud (kokku)kuiva(va) poosetamise tõttu - mistõttu ei ole ka kuigi palju seda kuulanud -, mistõttu käesolev on üks parimaid, mida nimetet sahtlis kuulnud olen. Plaadiümbris on ka parajalt sugestiivne -- pakun, et Nosferatu käis joodeldamas. 8.5 (7.5-9.0)

Ruben Borgers -- Local Maxima (2025)

Colectivo Casa Amarela

• Ambient 
• Experimental electronica 
• Cosmic synth
• Kosmische Musik
• Progressive electronic 
• Electronic music 
• Avant-electronica

Belglase Ruben Borgers'i (RB) taies Portugali plaadifirma Colectivo Casa Amarela all räägib trippimisest paralleeluniversumites, et avastada midagi uut ning leida üles senini leidmatut. Muusika on komponeeritud laivsalvestustena süntesaatoritel, et ratsionaalne planeerimistahk oleks toetatud intuitiivse innu ning elektrooniliste masinate piiride kompomisega. Tõepoolest, RB saab ülesande püstitamisega ideaalilähedaselt hakkama, kuivõrd see on helide ja efektide keskselt põnev -- vaiksetest helide tasanditest kasvavad äkitselt välja impulsiivsed vesipüksid ja tornaadod (jäämata pelgaks ja ühildamatuks hüpertroofiaks); tunnistan ausalt, et ei tekkinud isegi ketserlikku mõtet sellest, et mis laadi ka marki masinatega seda üllitist produtseeriti. Tõsi, loos "Weyburn" annab masin oma kohalolust märku, ent seal see panustab inimlikule -- järjekindlalt jonnides ning kinnisideeliselt tähelepanu võita tahtev. See ei ole ei aju- ega hingesurmas moodustis, mida hoiavad loomuvastaselt püsti heakskiidu pälvinud masinad. Täpsemalt -- see toetub küll masinatele kvantitatiivselt, ent kvaliteet võrsub neist eraldatult. Kvantiteedi ja kvaliteedi üleminekuläviks on helide oskuslik organiseerimine -- nii lähedased, keskmised kui kauged kooskõlad kinnistavad loomuldasa ja orgaaniliselt selle 6-loolise heliuniversumi piire, mis - tõsi - näivad aeg-ajalt ähmastuvat. Kvaliteet tagab subjektile tektooniliselt raputavaid hingemaastikke; nagu omamoodi sügavikust; millest on võimalik ammutada jälle ja jälle ning jälle. Justkui heidaksid pilgu sügavikku, ent sügavik jõllitaks sind iga kord erinevate maskide tagant paljastunud seni nägematu palega. 9.0 (8.5-9.5)

Tim Hecker -- Mirages (2004)

Alien8/Bandcamp

• Ambient 
• Hauntology 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Drone 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Microsound 
• Musique concrète 
• Shoegazing

Kanadalase Tim Hecker'i kolmas stuudioalbum "Mirages" on intuitiivses tunnetuses jõudnud sisuliselt maksimumini -- kusagil lähisarktilises kliimas habraste elektriliinide hingeelu kaardistamas. Arusaadav, et kaardistajaks on subjekt, mistõttu see piiritlemine peegeldab mõju tegijale endale. Samuti annab aimu sellest, kuidas isiksus muutub seesuguses äärmuslikus keskkonnas nii mentaalselt kui psühhiliselt (aga ka füüsiliselt). Üle tohutute väljade on välja venitatud subjekti närvid ja ganglionid. Kaardistaja seesmine kliima on muutunud. Kas päevase ereda valguse ja pärastlõunase varju mäng arktilistel väljadel või Hudson'i lahe tohututel jääväljadel muutub fatamorgaanaks, ajades reaalsuse ja väljamõeldise lootusetult sassi? Kohati kõlab heli murdumisena läbi paksu jääkihi -- või jääb see pelgaks kujutelmaks või soovmõtlemiseks. Näiteks kompositsioonis "Aerial-Light Pollution Orange" hakkab kuulaja mikroskoopilisest mürast eraldama mikroplahvatusi ning orkestreeritud helindeid (mis näikse koosnevat happelistest oreliakordidest ja paisutatud-pikendatud nootidest). Kõik see kandub üle järgmisesse taiesesse ("Non Mollare"), milles mikroplahvatuste kõrvale jätmisele vaatamata kummituslik pinge säilib -- justkui oleks kuulaja mässitud soojasse udusulgtekki, sellal kui kuulajat näpistab näost temperatuur 50 kraadi alla nullipügala. Seda 11-loolist taiest kuulates tuleb nentida, et see on kingapõrnitsemismuusikale sama lähedal kui ämbient- ja droonmuusikale. See määratleb stiililiselt ümber tohutut pinget võimendite ja muundurite taga. Samavõrd kujundlikult võib kõike seda ette kujutada survena jää all ("Counter Attack"). Samavõrd kui autor väljendub esteetiliselt - sümbolite kirjeldamise keeles -, samaga mõõdab ta sagedustele tektoonilist survet rakendades. Kõik see on kummituslikku laadi taju moonutamine väliste impulsside ning kompositsioonilise tarkusega afekteerides -- reaalse ja fiktiivse, sooja ja külma, olemasoleva ja puuduva vahel. 9.5 (9.0-10.0)

R$kp -- L’EAU LOURDE - Vemork / Mazingarbe (2025)

Mahorka

• Synth-wave 
• Dark electro 
• Dark ambient 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik

Edela-Prantsusmaalt pärit R$kp'i 14-looline taies on inspireeritud kahest militaar(teadus)ajaloolisest tahust, millest üks leidis aset enne teist maailmasõda ning teine külma sõja raames. Mõlema tuumapommi arendamise episoodi man oli asjasse segatud Prantsusmaa, seistes vastu kahe totalitaarse režiimi - natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu - tugevnemisele. Muusikaliselt on üllitis liikumine varjulise ja päiksepaistelise, sünge ja eepilise vahel. Joviaalsus ja pompöössus on prantslaste muusikas alati olulisel kohal seisnud -- küsimus on vaid selles, et võetud poosid oskuslikult välja mängitud saaksid, et pompöössusest tulenev esteetilisus ei jääks loomeprotsessi katalüsaatorina jääkidena häirima. R$kp'i muusikas on düstoopilist tundmust, mis seguneb futuristlike sündiprogressioonidega (võrreldav Jean-Michel Jarre'i omadega). Futurismi esindajad enne esimest maailmasõda nägid sõda arengu katalüsaatori ning vanade traditsioonide põrmustajana, ent varasemate sõdadega võrdluses tohutud inim- ja materiaalsed kaotused sundisid paljusid neist väärtusi ümber hindama. Prantslase narratiiv on veelgi eristatum -- osutades ohule, mis nägi ette totalitaarsete režiimide poliitsektantlust nii rahvuspõhise kui spetsiifilise klassiühiskonnana, mille varjus saab poliitiline eliit valitseda ja teisi terroriseerida. Vältimaks isotoopide sattumist pooletoobiste kätte. Loos "Mazingarbe 3" on kõige ilmsemalt kuulda raskete osakestega - neutronite ja prootonitega - vesiniku rikastamist ja nn raske vee tootmist, nii et kõik pingestatult säriseb. Generaatori käitamist - et lahutada või ühendada vooluringi - on kuulda teistes lugudes. Või siis meelte aktiveerimist, võimaldades hingel rännata läbi pimeda ja tundmatu ebakindluse tsooni -- isegi siis, kui inimene on selle enda haardesse võtnud (ja arvavat seda kontrollivat). 8.0 (7.0-9.0)

BR + EMERGE -- collab (2022)

Attenuation Circuit

• Experimentalism 
• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Lowercase 
• Sound art 
• Post-minimalism 
• Ambient drone 
• Abstract 
• Reductionism 
• Dark ambient 
• Organic electronica

Alguses ei olegi õigupoolest algust. Või siis -- algust valitseb vaikus ehk heliline eimiski. Eikusagilt-eimiskist irdub see helikudum, loogeldes droonivalt esiplaanile; imbudes kuulaja teadvusesse, kui aja kulgedes lisatakse mingeid helisid või tekitatakse muutusi, kuni kõlarid ja kuulaja analüütiline mõtlemine õilmitsema puhkevad. Muutuste tekkides tekivad sündmused -- muutus võib ka tähendada üleminekut luupivale režiimile kuivõrd avaloo sulnis ja peen arranžeering sellele toetub. Ent (post-)minimalistlikku struktuuri küllastatakse õrnade lisahelide, sügavate kajade ning kergete mutatsioonidega. Kompositsioon lõpuks kasvab omamoodi orkestreeringuks, milles tehnitsistlikku miilamist toidetakse orgaaniliste helidega väljastpoolt (vähemalt nii näib). Orgaaniliste helide lisandumine ei võrdu pelgalt kahega, vaid moodustab märksa kõrgema kogusumma. Kui ma võrdlen seda eelmise arvustatud taiesega (Fani Konstantinidou "Undertones"), siis muusika on väga sarnane, ent seda laadi heliloome puhul lõpphinnang sõltub sageli sellest, kuivõrd heli on satureeritud - või peaks hoopis tõdema - kuivõrd heli ise hakkab hingama. Mis omakorda sõltub looja kavatsuslikkusest ning oskustest. Siin heli hingab, hingamisraskusi ei evi -- sõltumata sellest, et kas on tõrva, tahma ja radiatsiooniga läbisegi või mitte. Stiilselt ülev kui elegantselt suitsetav tegelane. 8.5 (8.0-9.0)

Fani Konstantinidou -- Undertones (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Drone 
• Sound art 
• Abstract 
• Improvised music 
• Post-industrial

Paari esimese kuulamiskorraga ei suutnudki näppu täpselt peale panna, mis on Fani Konstantinidou (FK) 4-loolise taiese ankurhelid. Tõsi on, et keskseid helisid siin ei olegi. Ei olegi kohta, kuhu näppu peale panna. Kui mõelda filmide kategooriates, siis meenub "Pulp Fiction", mis samuti koosnes neljast omaette, ent siiski seotud peatükist. Siin antakse siirdeid metoodiliselt ning samu või lähedaste helide tämbreid ja mustreid ühest loost teisse üle kandes. Lugu "Undertones II" kõlab nagu prügikonteineri hingeelu jäädvustamise näitena (selliseid laiendusi leiab ka teistest kompositsioonidest). Muidugi lisab autor sinna ka kellade kolinaid ning tukslevaid helinaid. Ühelt poolt FK läheneb viisil, mis on eduka albumi loomise eeldusteks. Esiteks heakskiidetud normide kasutamine, millelt on hea oma isikupärast kontseptsiooni arendada -- siia kuuluvad mõned helitrikid ja ebakonventsionaalsed võtted. See helide süsteem intensiivseimatel hetkedel koosneb justkui kinnisestest torudest, millest auru jõul suurte puhumismasinatega õhku läbi puhutakse või imetakse. Selle protsessi käigus hakkavad mõned helid helisema, vilisema ja pöörlema. FK taies on sõna otseses mõttes industriaalne muusika - mitte seesugune, mida industriaalsetes kogustes tootma peaks -, vaid tootmisliini heliline kirjeldus. Tõsi, aeg-ajalt seesuguse monokroomse heli seesugune jälgimine muutub letargiliseks koormaks, v.a "Undertones I", kus tooreid instinkte hoitakse elus ja isegi õhutatakse tagant. 7.5 (7.0-8.0)

Coast2c -- Radical Devotion (2025)

White Owl/Bandcamp

• Club dance 
• Electronic music 
• Remix 
• Techno 
• Tekno 
• Breakbeat 
• Jungle 
• Tech-electro

Isabella Koen oma ümbertöötluses loost "Wichita" lõgistab trummitaldrikke ja kolistab trummidega. Vägagi tervitatav vana kooli jungle'i ja murtud rütmide rägastik, pakkudes tummist rütmitiheduse ja sageduste prügist kerkivat energialaksu. Ka stiililiselt näikse see hälbivat üllitise peavoolust. Teisalt jälle -- kui lähtuda eeldusest, kui rapsiv see remiks seesmiselt on, kuivõrd see viskleb krampides (andes tunnistust vastandlikest impulssidest selle sisemuses), siis äkki see ei ole mitte stiililine hälbimine, vaid vastavasuunaline lahjenemine ratsionaliseeritult. Lahjendatud võrdkujude kasutamine muusikalise šabloonina, milles on rohkem õhku, vähem põlemist, sujuva(ma)id üleminekuid. Muusikas - nt erinevalt teadusest - oleks just vaja rohkem ühildamatust ja ühismõõdutust -, mis eeldatavasti tagaks rohkem eripära ning uusi (utoopilisi) ideid ja tegumoode. Mis ümberpööratult tähendab seda, et muusikaline üllitis ei peaks pretendeerima olemaks heliline õgardlikkus, vaid mingi ajavahemiku esileküündivate aspektide tõlgendus ja edasiarendus. Mehhiklannast elektronmuusik kasutab siin modulaarsüntesaatorite hapet ja tehisganglionite vahelisi laenguid, mis avaloos "Urgency of Action" ja järgnevas "Wichita" muunduvad detroitilikuks tehnoelektroks, andes edasi ühtaegu EP sügavust ja kinnisideelisust. Kuigi nii "Wichita" ja "Spirals" demonstreerivad artisti atmosfäärilisemat külge sellal, kui avalugu on tehnitsistliku masinavärgi joviaalne mana. Üksnes lugu "Lovers Don't Say Goodbye" on ilmselt isiklikus nõrkuses andnud järele juustusematele impulssidele, mistõttu tasemelt langeb tervikust veidi välja. Teisalt loo keskmises sektsioonis tärkav sündiprogressioon on kahtlemata üks parimaid hetki sellel EP-l. 8.0 (7.0-8.5)

Mentula Monstrosa -- Consorting With a Higher Order (2025)

Mountain Forest Cabin Dweller

• Dungeon synth 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Fantasy music

Kas ma tahaksin mõne penikoorma selles supis sulbata, kui keegi ei ole seda veel teinud? Keldri kivipõrandale on visatud sületäis heinu, nurgas seisab kann veega, selle kõrval odrakarask. Nurka on kerra tõmbunud seinapragude vahelt sisse lipsanud rästik ning öö saabudes võtavad ritsikad laulu üles. Kes lõi vee ja tema suure üleujutuse, kes muutis baaris ringi kakerdades ning märjukest lakkudes poja kärbseks, et ta saaks vaadata, mis mänge vanemad õhtuti isekeskis mängivad. Üheks saamine Kõrgema Jõuga käesoleval 6-loolisel taiesel kätkeb ilmselgelt ka pahelist elementi eeldusel, et põrguvürsti ei ole olemas (kelle inimloom mõtles pelgalt välja oma pattude peksukotiks. Või kui ongi, siis viimane kaevus inimlike sigaduste eest sügavale maapõue). Autoriteet nõuab Aabraham'ilt vereohvrit, viimase mõistus ja südametunnistus tõrguvad, ent ürgsest alluvus- ja loomissuhtest tulenev lojaalsus sunnib teda nõudmisele alluma. Ent terve mõistus võidab...ent mis inimlikust perspektiivist õieti on terve mõistus -- selle mõistmiseks peaksime suutma tungida iseendi mõtlemisest väljapoole, iseendi kogemusest välja. Siin üllitisel on kuulda vanatestamendilikku karmust, varjatut toorest vägivalda, eksistentsialistlikke väljakutseid ning piirolukordadesse asetamist. Ent lõppkokkuvõttes jääb uhkelt kõlama heliline eepilisus. 8.5 (8.0-8.5)

Nondi_ -- Flood City Trax (2023)

Bandcamp

• Footwork 
• IDM
• Experimental electronica 
• Juke 
• Deconstructed club 
• Ambient 
• Electronic music

See 12-looline album paikneb tantsupõranda ja koduse kuulamise vahel. Tatiana Triplin (TT) teeb siin kõike õigesti -- ühelt poolt säilitades footwork'i rütmilise (kõva)tuuma -- kiired, sünkopeeritud ja sageli polürütmilised trummimustrid, mis on iseloomulikud stiili 160 biiti minutis pekslevale tempole. Siiski lisab ta neile keerukaid, värelevaid ja sageli tõrksaid rütmielemente, mille tagant paistavad välja Aphex Twin'i ja Autechre'i nurgelised varjud. Kogu see algtekstuur - tükeldatud ja lahti võetud ning seejärel teistsuguses järjestuses kokku pandud sämpledeelia soulist, R'n'B-st ja hiphopist omandab IDM-ile iseloomulikud õilmitsevad tekstuurid, abstraktsed helimaastikud ning ja eksperimentaalsema helikujunduse. Või siis - olgem ausad - kõlades kui osaliselt informatsiooni kaotanud CD-helikandja kannatustest inspiratsiooni saanud loominguna. Primitiivne helikatke on jäänud ajusoppi kinni, see on sealt välja kougitud ning ülendatud uueks looks (ja ehk isegi vormiks) noodsate vidinate abil. Ometi tootemi kogemus ja püstloodtelgi vaimsus on imbunud taiestesse. Tänavaid iseloomustav rohmakus jääb, kunstikoolide mässulisus säilib, ent segatuna voolujoonelisema ning intellektuaalsema disainiga. Lisaks rütmile ilmnevad siin tekstuuri ja meloodia järsud muutused, luues kuulmispinge ja vabanemise tunde. Lähenedes rohkem IDM-i küljelt ning kogemusest, et suur osa selle žanri muusikast on tüütu, siis TT kahtlemata teeb siin oskuslikku ja mõjusat risttolmlemist. 8.5 (8.0-9.0)

Sebastian Tomb -- Even in shit, there is money (2025)

Gates of Hypnos

• Abstract 
• Microsound
• Avant-garde 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Lowercase

Selle 4-loolise taiese pealkiri tekitab seoseid. Kõigepealt tuleb meelde Rooma keistri Vespasianuse münte hoidva labakäe sirutamine pojale nina alla, torgates, et raha ei haise. Vahet ei ole, kas maksustatakse sõidukeid, omandit või avalikke käimlaid. Rahast on alati puudus, raha libiseb alatihti näppude vahelt. Teisalt ka niinimetatud sibivedajad teenivad korralikku raha sarnaselt matusebüroodega, kuna elu ise dikteerib paratamatust (või oleks õigem möönda -- paratamatuid vajadusi ning sellest tulenevaid tagajärgi). Kolmandaks Lennart Meri ütlus, et olukord on sitt, aga see on väetis tulevikuks. Piirdugem sellega, minnes plaadiümbrise manu. Need kolm baaritooli näevad välja kui trummid - nagu The Jesus And Mary Chain'i oma, kui seal algusaegadel trummeldas Bobby Gillespie. Minimalistlik (või õieti - piiratud), ent tõhus ja mõjus. Viis, kuidas Sebastian Tomb manipuleerib helide ja kuulajaga - süstides kuulajasse minimalistlikke praginaid-madalat bassiprõginat-liigestest lahti rappunud pruuni müra mõõdukat stiihiat -, siis siin on saavutatud sarnane tulem. Sõidad bussiga ning su kõrval istuv kaaslane võtab aeg-ajalt kotidt välja termose, et kohvi hea maitsta. Kõrvalvaatajana tungib kohvi lõhn ninna, ühelt poolt saavutatud, ent teisalt kättesaamatu. Berliinlase muusika samuti eritab molekule, mille mustrid mõnikord ergastavad kuulaja ajukeemiat, mõnikord jäävad lihtsalt põnevaks intellektuaalseks ajutuuleks. Omamoodi ekstaas saabub lõpuloo viimases kolmandikus, kui harjumuspärasesse heliprügisse sugenevad vaevukuuldavad orkestratsioonid, ent mis eelneva taamal mõjuvad tektoonilisena. 8.0 (7.5-8.5)

Bob Arktor -- Disconnected (2025)

Liminal Recs

• Post-industrial 
• EBM 
• Synth-industrial 
• Electronic music 
• Minimal synth

Bob Arktor'i 5-loolist taiest kuulates taipad ruttu, et selle muusika juured peituvad industriaalmuusikas, ent on juba läbinud postindustriaalse faasi ja kategoriseerimise. Juba esimestest rütmidest nõuab see tähelepanu -- manipulatiivselt metsiku ja veidi higist leemendava kutsena, aga ka kalkuleeritud näitemänguna. Rütmid kalduvad elektroonilise kehamuusika suunas, kuid žanrile omast klubilist katarsist ei ole ega ka tule. Selle asemel tundub iga löök, iga efekt planeeritud mikroskoopilise plahvatusaktina, iga bassiliin kunstliku värinana, iga atmosfääriline ilming toksiliste aurude surve all kokku surutuna. Muusika nõuab kuulaja kohalolekut, kuid julgustab sind edasi minema ja riskeerima -- see on proovikivi, kuivõrd sa oled valmis lähenema servale ilma kukkumata. Hoog on pidev, kuid mitte kunagi destruktiivselt plahvatuslik, justkui teades, et ekstaas on kaosest vaid mõne sammu kaugusel, ning ollakse rohkem huvitatud tera(viku) jälgimisest kui tühjusesse kukkumisest. EBM-i mehaaniline distsipliin, industriaali miilav oht, võib-olla ka coldwave'i eemaloleku kontuurid loovad konfiguratsioone. Üllitise muudab väärtuslikuks nimetatud tahkude väljendusrikas enesekindlus. Enesest teadlikuks saanud estetiseeritud jõud ei ilmne kohe, vaid pärast toore jõu näitamist helide käitamisel ning struktuuride loomisel. Lavastus on puhas, piirnedes steriilsusega, võimendades tunnet, et see muusika ei ole sisse töötatud, vaid pigem kujundatud. Samas see tagab teatava kindlustunde -- nagu seisaksid vaikses, ent eesootavast õõvast tiines tehases: masinad sumisevad, õhk on külm, seintelt niriseb ja laest tilgub metronoomilise täpsusega kondentsvett; ning kusagil sügaval sisemuses tead, et kui see kõik korraga ellu ärkaks, ei jääks sa ellu. 7.5 (7.0-8.0)

Other Eyes -- Themes From Nowhere (2025)

Bandcamp

• Garage rock 
• Noise rock 
• Alternative rock 
• Psych-rock 
• Indie rock 
• Fuzz rock

Eesti kroonimata rokenrollbänd on tagasi üllitisega, mis mürab, kärab ja hullab; ent mille tagant võib oneti paista tõdemus, et ansambel on teinud endaga rahu sarnaselt nagu The Jesus And Mary Chain tegi seda albumil "Darklands". Või kas ikka on? Äkki on see naeratus, kus silmahammaste läikest peegelduv irve jääb igemete varju. Other Eyes ei ole ka varasemalt olnud liigestest lahti, ent sellel 6-loolisel on nende liigutused kindlalt kontrollitud. Õhk ragiseb jätkuvalt energiast, aga see ei ole enam meeleheitlik, vaid kontrollitud ja isegi ennast säästev. Milleks peakski ennast lõikuma ja põletama, kui toorust saab luua ilma meeleheitesse uppumata. Kes on sattunud eksiteele omaenda loodud labürindis, see ei otsi väljapääsu, vaid pigem täpset fookust subjekti õgivale ahastusele. Sellel võetakse üles ürgne rütm, et rokkida tsiklite, tšikkide ning seksi lummuses. Nende tegevustega kaasnev igapäevasus on igati heakskiidetav. Nad otsivad turvalisust -- ning ka leiavad. Jõhkruse fookust kitsendatakse ning aeg-ajalt suunatakse suisa eemale, lubatakse endale pitoreskset naudisklemist ("Two Rivers, Two Suns"). Aga-aga...säherdune lõpulugu on patulunastuskiri tulevikuks -- vaevalt et ansambel nõnda karjääri lõpetada tahab. Selleks, et mässata, tuleb kuulda ja mõista sellele vastanduvat õõnsat kaja. Ning koguda jõudu uuele tasandile tõusmiseks. Vennad Reidid väljendasid albumil "Munki" otsesõnu nii armastust kui viha roki vastu. Selle vastu, mis oli neist teinud ikoonid, ent mis oli neid ka aheldanud. Käesoleval üllitisel on magnetiline tõmme, valus ausus kumab siit läbi, mis kahtlemata tekitab vastandlikke tundmusi. Seista silmitsi väljapeetud ülbuse ja trotsliku elegantsiga, pakub see unustamatut kuulamiskogemust. See on tunnistus muusika võimest väljendada kõige äärmuslikumaid inimlikke emotsioone, isegi kui need tundmused viivad otse tupikusse ehk nagu albumi pealkirigi vihjab -- eikuhugi. Kõlagu paradoksaalselt või mitte -- kuhugi jõudmiseks tuleb enne jõuda eikuhugi. Olgu tegemist nutuse esmaspäeva hommiku või loomuldasa ebaõnnestumiste jadaga. 8.0 (7.5-9.0)

Interpretace XL -- Shere Khan (2025)

Noise Margin

• Industrial music 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Micronoise 
• Improvised noise

Kui Elvisest sai paarikümne aastaga mässuikoonist (üle)tarbimise (häbi)märk, siis tahaks ära oodata, et kas Boheemiast pärit industriaalboheemid ka kontrollimatult rasvuvad ja lonti vajuvad. Eks elu olegi kummaline -- olen näinud ligi üheksakümne aasta vanuseid mehi, kes veel käivad jõusaalis ja noore hirve moodi ringi lasevad ning teisalt neist mitukümmend aastat nooremad isikud on juba rondistunud. Võib olla peaksngelased ongi (kõvasti) vormist väljas, ent kindel on see, et esteetilises plaanis Tšehhi eksperimentaalmuusika legendid küll ei ole ära kukkunud. Mistõttu nende puhul järgmine küsimus -- kas aastas vähemalt kämblatäie taieste üllitamine neid korrumpeerib ja isutama ajab või hoiab neid kompromissitus vormis --, on juba üleliigne. Plaadiümbris on otse näkku irvitav -- imbetsillid, kes te praegu mädanete; kes te hävitasite tiigreid kümnete tuhandete kaupa 19. sajandi viimasest veerandist 20. sajandi keskpaigani, te pidanuks metsakassiga minema käsipidi kokku džunglipoisi kombel. Muinasjutte tuleb mõista otse, mitte kohandada neid viisil, et (mitte) olla kõva mees. Oma persest kõrgemale ei situ, ent ei ole ka mõtet püksi pasandada. Industriaalmuusika võib olla maneerlikkusest nõretav (nagu näiteks Swans'i viimane taies "Birthing" või Einstürzende Neubauten'i viimase otsa asjad), püstitades oma kuulsusrikkale ajaloole ausammast (st kui on teada, et midagi nihestavat niikuinii tulemas ei ole). Tšehhi legendite jaatus on eitus -- iga järgmise taiesega kummutavad nad iseennast; nad ei kummarda pühakute ees: 1) nad ei tea, kes need pühakud konkreetselt on 2) olla kõrgemal-madalamal, paremal-vasakul ei oma Universumi seisukohalt mingit tähtsust, st selleks puudub objektiivne alus. Kuivõrd Interpretace albumite hulk ei ole Interpretace (hulgateooria järgi), siis ootame neilt järgmist helis aktualiseerumise akti, et saada aimu nende headuse või viletsuse faktist. Modelleerivad nullist, et jõuda ei-kuhugi sidekriipsusillale. 8.5 (8.0-9.0)

Bas van Huizen -- Waanzintraan (2016)

Moving Furniture

• Noise music 
• Ambient noise 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Sound art 
• Experimentalism
• Lowercase
• Drone 
• Post-industrial 
• Improvised noise
• Illbient 
• Post-classical 
• Micronoise
• Psycho-acoustic 
• Post-minimalism 
• Reductionism

Mis juhtub, kui võtta prügiosised - kõige üldisemas mõttes - ja tõsta need ühele tasandile, panna võnkuma ja lasta neist elekter läbi (või siis vastupidi -- jätta need erinevatele tasanditele, et tekiks elekter ning pinge oleks võimsam). Tulemus võib olla midagi sellist, mida võib kuulda käesoleva artisti (üllitanud albumeid aastast 2008) 11-loolisel albumil. Jah, see on müramuusika, ometi kasutaksin mõninga ettevaatusega eesliidet "micro" või kasutaksin stiilimääratlust "noise". See ei ole tappev Japanoise-stiilis püstloodis atakk, see on peamiselt atmosfääriline, ruumiliseks paisutatud helisein, mis viitab kindlasti nii Glenn Branca totalismi ihalusele helis kui elektroakustilisele muusikale üldisemalt. Heliseinte sümfooniateks paisutamisel on vaja kontrolli ja oskuseid, kannatlikkust ning selget meelt. Kontroll eeldab - ja siin on seda ka kuulda - mürarohkete seinte mahasurumist ning lagede madaldamist. Imaginaar-visuaalselt ma kujutaksin end kusagil tühermaal keset hüljatud asju ja prügi ning pilvi mõõduka kiirusega üle liuglemas. Kaunis nägemus ju! Seda mürarohket idülli häirivad kohati FM-sageduslikud raadiolainete kruttimised, toored helikillukesed, mis on kukkunud eelpoolmainitet massiivist välja, ent on haaratud gravitatsiooniliselt tervikusse tagasi -- eriti lugude alguses või lühemapoolsetes kompositsioonides ilmnevad erisused. Sümfooniad on siin erinevate intesiivsustega. Näituseks "Stoppermot" kõlab klassikalise muusika järgse edasiarendusena. Väga efektne. Üldiselt on see album näide sellest, kuidas "ebanormaalsusest" elik ebakõladest, "mittemusikaalsetest" helialgetest ja kombinatsioonidest on loodud (uus) normaalsus (kui uus on, siis kui uus ta tegelikult on?) See ju ei ole heli, mis kuulajat pelutaks. Enamjaolt mitte. Kas me peame külmkapi undamist või pesumasina kuivatusfaasi mürgeldamist jälestusväärseks? Ilmselt mitte. Ilmselt seetõttu, et seesugune heli on praktilise kasuga kaasnev kahju. Võib-olla me siiski salaja päriselt naudime seda avalikult väljendatud põlguse varjus. Lugu "Reigerspijns" võiks küll pretendeerida kodumasina sumina võimendusele. Siuke sulnis sahinatest pikitud droonmuusika viirg, milles on elu tänu õrnalt tõusvatele ja langevatele helinditele. Mõnikord hääbub kompositsioonist impulss -- justkui jookseks veel eelmise loo inertsist (nt nimiloos). Lõpuloo "Zinnesikkel" teinepool meenutab katkendlikus ja müraelementidest laetud ioonkambris kohati My Bloody Valentine`i seestunumaid hetki -- segu seksuaalsest laetusest ning vappuma panevast ülevusest. Kui meid miski hirmutab, siis on see apokalüptiline nägemus lõpust -- konkreetsemalt inimolendi üksinda jäämise ja minemise maisest otsast ning võimalikust sellele järgnevast osast (apokalüptilised filmid seevastu püüavad alateadvusesse süstida kollektiivse lahkumise lunastust). Peab möönma, et üllitise lineaarsus kuidagi illustreerib seda -- seda on läbimas mingi pelutav vari -- kujutage ette edasi kihutavat (surma)lafetti, millel on inimene peal rappumas. Kokkuvõtvalt on need 55 minutit igati haaravad, st ei pressi kuulaja meeleolu ja kindlust kokku, vaid süstematiseerivad mõtteilma ja kannavad lisaväärtust. 9.0 (8.0-9.5)

ASSUAJE -- E kest va' pe kell (2013/2015)

Attenuation Circuit

• Post-industrial 
• Noise music 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Death industrial 
• Experimental rock 
• Radiophonic art

"Jou vennas, mulle väga meeldib su muusika. Hoia ikka kõva ning jätka tasemel muusika produtseerimist". Ma alandlikult tänasin. "Kus sa muusikat avaldad ja kas sulle on tagasisidet antud?". Vastasin, et avaldanud olen Archive.org'i ja Bandcamp lehekülgedel. "Kas sa tahaksid, et teeksime sinuga intervjuu, et seejärel linkimise kaudu saaksid 800 000 kuni 1,5 miljonit promoklikki?" Loobusin põhjendusega, et mu muusika on spetsiifiline ja eksperimentaalne ning osa vabalt väljastatava muusika ja DIY-skeenest; ning see, kes ise huvitub, on igati teretulnud. Igatahes on rohkem kui kummastav, et kiidetakse su loomingut, samas üks järgmisi küsimusi on (väidetavatelt Pitchfork'i ja The Rolling Stone'i kaastöölistelt -- tõsi, nimed ja töökohad nagu sobivad omavahel), et kus sa oma muusikat välja andnud oled? Ilmselt Discogs'i saidi külastamine ning internetist otsimine on neile võõras tegumood. Iseasi, kuidas nad kõne all olevat muusikat kuulasid. Mulle internetist otsimine niivõrd võõras ei ole, mistõttu sain teada, et selle esinejanime taha peitub itaallane Alesssandro Quintavalle (AQ), kelle 4-looline taies üllitati juba 2013. aastal CD-R-l ning paar aastat hiljem digitaalselt. Heligraanulite krõbin ja elektrikitarri möirged lõhestavad siin vaikust, näitlikustades düsfunktsionaalset laulukirjutamisoskust ning asjadest "valesti" arusaamist. Kitarri kaikumine mürapoomina on muljetavaldav, uhudes ühest seinast teisse -- olles väljakutsuv mitte ainult mentaalselt, vaid ka füüsiliselt -- on tunda, kuidas õhk kitarrivõngete all põleb ning tuhk langeb kuulaja paljastunud päikesest parkunud peanahale. Ometi ei ole see 30-minutiline taies digitaalajastule omane ilming, kui toores digitaalsus sageli ei ärkagi ellu. AQ muusikas seevastu on tajutavad tektooniliste helilaamade nihked, andes särtsu ja lisades vunki nagu eikunagi varem; kohati kõlades natuke katkiläinud hiigeldidžeriduuna. Kõik elab ja hingab, ning artist doseerib helilist tervikut uute helidega -- mis lõpupoole omandab nii helikollaaži mõõtmed kui raadiokuuldemängu omadused. Ei saa üle ega ümber lähisidaliku muusika viirgudest, mis alati kõlab lummavalt ja ebamaisena (olles ühtlasi kummardus Muslimgauze'le). Siin on ka ilmseid liialdusi, ent need lisavad veelgi muutust ja dünaamilist impulssi (kuigi müramuusika puhul liialdustest rääkimine reeglina on tautoloogia). Näiteks lühilaineraadio kruttimine on alati põnev ja natuke hirmutav. AQ teeb au oma rahvuskaaslastest (müramuusika) pioneeridele -- alates vendadest Russolodest ja futuristidest Mauthausen Orchestra ja Maurizio Bianchi'ni ning lõpetades Atrax Morgue'i ning Giancarlo Toniutti'iga. Plaadiümbrisel kenitlevale keldule lasti üks korralik surakas elektrit sisse. 9.0 (8.5-9.5)

Drill Folly -- No Love Lost (2013)

Wood & Wire/Bandcamp

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Drone 
• Electronic music
• Ambient 
• Indietronica 
• Dubtronica 
• Ambient drone

Erinevalt Wood & Wire'i plaadiümbriselt vaatab tema enda Bandcamp'i leheküljelt vastu veetlev brünett, kes mikserpuldi taga häbelikult keerab nuppe ja lükkab heebleid üles-alla. Mulje muutub veelgi paremaks, kui visuaalset pilti toidab ajukeemiat ergutav muusika selle taga (millise tervemõistusliku mehe unistus pärast seda ta ei oleks!). Kuigi 8-loolise üllitise pealkirja saab lugeda nii üht- kui teistmoodi, siis albumi lõppedes tahaks küll uskuda, et armastus on võitnud; kui tõesti on kaotsi mindud, siis ainult sellesse tehnitsistlikusse muusikasse. Austraallanna Sarah Phelan'i (SP) eksperimentaalelektroonilise muusika taga näikse olevat nii akustilised kui elektroonilised helid, ent viis, kuidas kaunis daam neid väänanud on, muudab ka esimesed elektroonilise muusika osaks. Mis samas võimaldab aimata popilikke tendentse tema helipildis -- näituseks SP keskne "poplugu" "Third Movement", mis tasakesi metastaseerub indivõngete ja trip-hop-biitide saatel, võttes üle eelduslikult lameda popstruktuuri. Tõsi - ja mida rohkem ma seda 31-minutilist teost kuulan -, sugeneb siiski arusaam, et see võibki olla artisti visioon isiklikust popmuusikast. Kõik ju muutub ajas, ent ennekõike inimeste mõtteilmas. See, mida nullindatel tajuti eksperimentaalelektroonilise muusikana, seda täna võidakse käsitleda juba servapidi popmuusikasse ulatuvana. Näiteks timheckerlikult drooniv peenmodaalne ämbient "Grief" võiks vabalt kõlada süvamere ekspeditsiooni dokumentaalfilmi helindina, olles ühtaegu aukartustäratav ja pühalikkust sisendav. Arusaam meinstriimist on laienenud ja teisenenud, paljud radikaalsete helidega sahmerdavad artistid müüvad miljoneid helikandjaid. Definitsioonide sfäär ei ole siin primaarne -- keerulise kuubiku moodustavad helid kasvavad, moodustades kõiksugu kombinatsioone ning emotiivseid konkse ja püüniseid kuulaja peas ja hinges. 8.5 (8.0-9.0)

Mercury Rev -- Deserter's Songs (1998)

V2/Bandcamp

• Alternative pop/rock 
• Dream pop 
• Art pop/rock 
• Chamber pop 
• Americana 
• Alternative dance 
• Indie pop/rock 
• Ork-pop 
• Baroque pop 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop

Mercury Rev'i kolmveerandtunni pikkune üllitis "Deserter's Songs" on 90ndate teise poole tipphetkedest, mis viib kuulaja lummavale muusikalisele teekonnale, täis õilmitsevat ilu ja kummastavat imetabasust. See 1998. aastal ilmunud album on kunstroki ja unenäopopi hõrk sügavustest üles tungiv ja sügavale laskuv näide; üleelusuuruses panoraamrokk, mis tollal mõjus raputava ilmutusena. Kammerlik pop, tekitades tektoonilisi võnkeid art house-püünel. Esitledes end ameerikaliku unistusena, mille loomise eeldusi oli skaneerinud risti-põiki üle Ühendriikide -- mitte ainult geograafiliselt, vaid ka ajal(ool)iselt, valides välja tõmmisemaid osi tohutust kogumist, et seejärel tolmristelda need omanäoliseks kunsti(auru)rulliks. Nagu õigele teosele omane, vihjab plaadiümbris sisule -- väejooksik kimumas elegantselt pimedas urkas. Ümbrise sünkjasmust taust resoneerub plaadile maalitud muusikaga, ühelt poolt olles eskapistlik ning teisalt trotslikult eneseteadlik. Avang "Holes" on unenäoline viirg, mis lainetab eikusagilt ja eimiskist, et seejärel millalgi käänduda tagasi alateadvuse lõugastesse. Tekitades transsi esilekutsuvaid vaimupilte ning vaigistades tormlevat psühhet, ent ometi jättes pingeseisundite kehastuses konarused pinnale dünaamikat tekitava võimalikkusena. "Goddess on a Hiway" lihtsa vormi, ent heliliselt võimeka mürapopiga tekitab meeldivat meeltesegadust, mille küljed on palistatud orkestratsioonide ning klahvpillide väätidega. Jonathan Donahue unistuslik kohalolev-äraolev vokaal hõljub üle sinakate helisügavike Amerikaana laiekraanpannoodel. Lisakummituslikkust süstivad helikeelde Grasshopper'i manipuleeritud ostsillaatorid. Eraldi äramärkimist väärib "Delta Sun Bottleneck Stomp" -- mäslev indimalakas, kasutades intros haussklaverit enne, kui perutav obene aasale paarutama lastakse. Sama meeleolukas ja hoogne kapjade klõbin-plagin nagu Happy Mondays'i "Step On" või My Bloody Valentine'i "Soon". Albumi sügavaimat (kvint)essentsi immitseb loost "Pick Up If You're There" -- ilmselt mõeldud lõpetava vahepalana, mis on väga sisendusjõuliselt komponeeritud Adam Snyder'i mängitud mellotronil. Samuti teises vahepalas "I Collect Coins" kaetakse tolmunud ja ragiseva klaveri mängu saatel tagasi sinna, kui tavaelu ilmingutes oli paljut hoopis teisiti -- ent soojaks tõmbub sees. 9.0 (8.0-9.5)

Junga -- Portaal EP (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Jungle 
• Electronic music 
• Ambient 
• Breakbeat
• Drum and bass 
• Organic electronica

Siim Kuusemäe (Tont, Junga) muusikat on alati rõõm kohata. Kui vana tuttavat, kellel Eesti muusikamaastikul on sarnane koht nagu Valdur Mikital semiootilises kirjanduses või Fred Jüssil loodusvaatlejana. Selle kuulmine kutsub esile ainulaadseid tundmusi ja ärgitab ihasid. Herakleitoslikult öeldes ei ole võimalik kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda, ent sarnaselt eelsokraatilise filosoofiga näikse SK seisvat (kaheldes) teelahkmel. Muusika, mida ta Jungana produtseerib, võiks vabalt kõlada ka Tondi nime all (justnimelt Tondi viimase üllitise "Raudrohi" valguses). Võib-olla erinevuse rõhutamine nimes õigustab end tulevikus, ent hetkel ei näe selleks väga alust. Lisaks kõigele kostub trummi ja bassi rütmide taamal jätkuvalt loodusest inspireeritud orgaanilisust (naljatamisi -- konteksti arvestades loodusliku fooniga ioniseerivat kiirgust!), mida rõhutatakse ka visuaalselt vahelehel. Rütmide ja motiividega opereerimised-manipuleerimised on ajapikku üheks sulandunud, mistõttu korduvad helid (nn argipäeva helid) ei ole enam seotud konkreetsete päevadega, vaid kõigi päevade või suisa ühe inimelu ulatuse ja (elu)tööga. Seda formaalsust kõrvale jättes tuleb tunnustada SK võimet kujutluspilte toita. Ikka looduskeskselt. Kui avaloos neiu ütleb: "give me a break", siis rütmid hakkavad tellinguid püstitama. Samas tema rütmid ei ole läbi immutatud tehnitsistlikust ängist, mis sageli võib tekitada lämbumistunnet ja kitsikushirmu. Ei tahaks rütme nimetada isegi elektrooniliseks -- pigem võrdleksin mõne bioloogilise protsessiga, millel on kindel rütm ja funktsioon (nt südame tukslemine). Rütmid hingavad, kiirates teise maailma (või neljanda maailma) tüünust ja orgaanilisust. Sellega seonduvalt, aga ikkagi omaette rõhutamist väärib erinevatele vaikuse spektritele loomuldasa toetumine. Nipernaadina laanes ringi paarutades, nautides kevadel halihaljast tuliseina, mis siit-ja-kõikjalt üles kohub; suvel kogedes kogend-rohelist vaikust; sügisel keset sumekollast vaikust valvamas verdund latvadega haabade haavarahu; talvel seistes keset kahjasinist lumevaikust, millesse kukuvad lumitähed ja lumikäod (Nikolai Baturini tabavaid kujundeid ja kirjeldusi kasutades). Siiski-siiski -- SK muusika on pigem soojade aastaaegade nägu (albumil "Raudrohi" rõhutatakse seda otsesõnu). Kui rütmid vaikivad, siis võtab võimust kaunis ja sügav ämbient. Üks 18. sajandi Prantsuse arst-filosoof mainis, et need, kes ei vääri olemasolu (kurjategijad, õelad inimesed, tänamatud sead, viletsad türannid), tunnevad asjata mõnu oma barbaarsusest, kuna kättemaksuhimuline südametunnistus saab nad varem või hiljem niikuinii kätte. Kõik kannatused ja hingepiinad on põhjustatud looduse ignoreerimisest. Nii et kuulates seda neljaloolist ning kogu Tondi diskograafiat on võimalik suunata end õigele teele, saada paremaks inimeseks. Ilma paatoseta, on ju! 8.0 (8.0-8.5).

No Landscape Survives -- Ten Banners of Defeat (2025)

Abstrakt Reflections/Bandcamp 

• Downtempo 
• Electronic music 
• Ambient pop 
• Indietronica 
• Drum and bass

Käesolev taies viib kuulajana ajas tagasi umbes aastasse 1997 -- mitte niivõrd muusikaliselt kui ajastuvaimu eufooriast kantud hulluse tunnistajana. Hullus oli (ka) tollal õhus -- ühelt poolt Oasis'e kolmanda albumi ees masside porri viskumine; teisalt tollal paljud artistid - nii jätsust, rokist kui popist - hakkasid oma muusikasse segama trummi ja bassi ning teisi trendikaid elektroonilisi stiile. Kohati tundub, et see ei olnud mitte niivõrd loomuliku arengu tulemus, kuivõrd kardeti palju tõotavast tulevikurongist maha jääda. Jätsust näituseks Nils Petter Molvaer ja Courtney Pine, Cinematic Orchestra ja Bugge Wesseltoft, rokist Space ja Super Furry Animals, popmuusikast Dubstar ja David Bowie - kuigi jah, Bowie aastakümnete pikkuse ad hoc-popkameeleonina liigitub väljapoole). Käesoleval taiesel ei ole ju eriti midagi viga -- ainsaks (ent tõsiseks) probleemiks on helikihtide ja elementide selgepiirilisus ning sellest johtuvalt ka kombinatsioonide ennustatavus. Arusaadav, artist tahab end tõestada - tahab end tõestada nagu nood teised, nagu nood "pärismuusikud". Aga esteetilist hälbimist ei tulegi. Kihid ei segune, ei anna mutatsioone ning seetõttu ka utoopiate realiseerimisest tulenevat vabanemist ehk ekstaatilisi tundmusi kuulajana ei koge. Pompöössus valitseb, ent hakkab pikapeale tüütama; paari loo piires oleks ju asi talutav, ent pikemas perspektiivis vajutab madaldava pitseri. Erandiks on "Nightclubbing In Amnesia" mängib rolli veenvalt välja -- pöördun selle manu kindlasti millalgi tagasi. Pompöössus võiks olla elujõuline hälbiva tegelikkuse objektiveerimisel. Paraku NLS ei ole piisavalt ketserlik, et tekitada viljakat ja kandvat pinnast üleelusuuruste poosidega mängimisel. Seetõttu huvi ja pinge tekke eeldused vajuvad raskuse all mutta. Võimalikud radikaalsed energiad muutuvad tühiseks artisti peas tiksuvate esteetiliste arusaamade mustris. Kahtlemata praeguses hetkes süüdistada käesolevat taiest hüsteerilise innovatsiooni matkimises oleks ebaõiglane, kuna mainitud rong on nähtavale tulnud ning liikunud edasi veerand sajandit. Mutatsioonide - uute vormide spontaanse ja aistingute kriitiliselt kavandatud tekkimise - asemel kuhjatakse lihtsalt tuttavaid osi kokku. Kollektsioon ei avalda ju mõju, vaid selle koostisosade eriilmelised konfiguratsioonid. 6.0 (5.5-8.0)

Mouse On Mars -- Radical Connector (2004)

Sonig/Thrill Jockey

• IDM 
• Electro pop 
• Experimental electronica 
• Post-pop 
• Avant-hop 
• Hyperpop 
• Art pop 
• Deconstructed music 
• Indietronica 
• Experimental electro 
• Neokrautrock 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica 
• Cloud rap 
• Future soul

Kuulasin eile nädalpäevad varem Trash'i käest ostetud Kiwa uut plaati/kassetti "Electriss". Võrreldes varasemaga teeb Eesti popkunstnik popilikumat muusikat -- kuigi tema elektro ja elektropop on meeldivalt intelligentne ja mutant. Korralik muusika, ent mis nõuab rohkem kuulamiskordi, et sellest lõplikku sotti saada. Ehk ei saagi -- mis ei oleks ka üldse paha. Haarasin selle kuulamise järel ja ajel riiulist Mouse On Mars'i (MOM) 9-loolise CD-plaadi, sest tahtsin tekitada distantsi ja võrdlusmomenti. Võtsin kuulamiseks ekstra 25-30 aastat vana Philips'i CD-mängija (kahe AA-patarei pesaga) ja tagavara-Sennheiser'i kõrvaklapid, et saada kätte õiget tunnet. Jan St.Werner ning Andi Toma kinnistavad sellel enda legendi staatust, mis ei piirdunud ainult Saksa põrandaaluse skeenega, vaid arenes koostööks Stereolab'iga aastaid varem ning Mark E. Smith'iga (Von Südenfed'i nime all) mõned aastad hiljem. Ka indi- ja eksperimentaamuusikalplaadifirmad nagu Domino ja Thrill Jockey võtsid nad enda embusse. Nagu ikka MOM'i üllitistel valitseb ka siin mänguline õhkkond ning meeleolude vaheldumine -- rappuvad hetked vahelduvad rahulikemate, isegi alateadvust (kinni) voltivate momentidega. Kaasa löövad Niobe ning Dodo Nkishi. Kuulates postrokiliku/artpopiliku avaloo "mine is in yours" sõnu - /Live by and die by the/Use of your voice/Voice of distinction/The power of choice/.../Holding the key to resist/ -: siit ilmneb Düsseldorf'i tandemi taotlus ja ellujäämissoov ujuda moevooludele vastuvoolu, et säilitada oma mina. Veel edasi -- looga "blood comes" edastatakse ja sisestatakse: /All is too clear/Blood comes all around/Blood comes all around/Is imperfect/This imperfection/All around/Is imperfect/.../And we enjoy it/Is interrupted/ -, et ebatäiuslikkus ongi nende olemise normaalne seisund ehk täielikkus (milles, tõsi, võib tekkida midagi täiuslikku). Teisisõnu -- nad keeravad täiuslikkuse otsingu teelt maha - see ei ole nende valik -, et leida jätkusuutlikum esteetika ja loomismõistestik. Aga edasi - loos "evoke an object": /A perfect use of this disguise/Where it is to decide/.../Evoke an object/And bring out of it/A state of soul/. Selle 48-minutilise üllitise tähtsus seisnebki selles, et pööraselt paarutava hüperpopi, dubstep'i, post-dubstep'i, glitch-hop'i, wonky, pilveräpi, dekonstrueeritud (klubi)muusika - veel enne, kui need stiilimääratlused kasutusele võeti - keeristele-pööristele vaatamata üleneb nende masinavärk (üli)hingeks. Taies, mis kahtlemata väärib klassiku tiitlit. 9.5 (8.5-10.0)