nd dentico -- Variations for Handwashing and Ice (2025)

Falt

• Experimentalism 
• Musique concrète 
• Field recording 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art

Head kriisi ei saa lasta raisku. Raisku lasta... jah. Covid-19 epideemiaga seoses tuletati taas meelde vanu häid hügieenitavasid, sh kätepesu kui kõige lihtsamat ja ehk ka tõhusamat. Teine tahk seostus liikumis- ja kogunemispiirangutega, mis inimestele hakkas tihti ajudele käima; mille tagajärjel hakati kummastavalt käituma. Ehk see ei olnudki "ärapööramine", vaid suudeti suunata vaateteravik asjadele, mis kippusid varjule jääma varasemas sagimises. Käesoleva 6-loolise aluseks ongi helid, mis on üles võetud käte pesust tekkinud häältest. Meenuvad klassikud: John Cage ütles, et kõik helid on muusika ning Pierre Schaeffer teisalt näitas, kuidas kord salvestatud helides-muusikas peituvad teised ja kolmandad helid-muusikad, kui neid töödelda nii- või naa- kui kolmandat moodi. Need helid siin, tõepoolest, on küllaldaselt töödeldud, et seda helindit võiks vabalt mängida kusagil muusikaviktoriinil heliidentiteedi voorus. Jäähelid on üles võetud veealuse mikrofoniga, andes edasi reljeefset murdumist ja vahedat hõõrdumist. Tõepoolest, on ju huvitav, kuidas naturaalsest helist saab elektrooniline heli; mitte alati seda orgaanilisust ei suudeta siin "ära seedida", mistõttu on siin isegi kolm tasandit esindatud; mis ongi nii dünaamika kui mitmekesisuse seisukohalt tervitatav tahk. Eks see on põnev helind ka seetõttu, et teades ette selle kontseptsiooni, hakkavad inimesed otsima sealt konkreetseid, mingi tegevusega seotud helisid. Võib koguni laiendada mängu -- kuulata seda WC-s vett peale tõmmates, vanni vett lastes ning hiljem soojas vees sulistades. Sümfooniline ja situatsionistlik muusika -- ning mänguilu missugune! Kontekstuaalsus on see, mis loob ja laieneb. Iseenesest tervisliku pruuni müra lainetamine kahtlemata masseerib ja jahutab, aga tähendused ilmnevad konkreetsetes situatsioonides: näiteks sügisesel tänaval kõrvaklappidega kuulates tajusin hoobilt üht tumedat heli taamal; kõigepealt kahtlustasin üle pea lendavat (reaktiiv)lennukit (isegi kõrvaklapid võtsin korraks peast!), aga see on hoopis kusagil torustikus voolav, mulksuv vesi, mis on omandanud tektoonilise madalsageduslikkuse (loos "Find Stability"). Iseasi on, et kuidas seda taiest tuleks hinnata? Sisetunne ütleb, et tegu on väärt asjaga; selles on sügavust, süttimiskergust ning ahelreaktsioone. Võiks isegi öelda, et see ei ole mitte niivõrd kirja, kui teo maailm. 8.0 (8.0-8.5)

Multi-Panel -- Soft Waving with a Tik (2026)

Soundcloud/Tiny Room

• Plunderphonics 
• Sampledelic 
• Sound collage 
• Experimentalism 
• Deconstructed pop 
• Avant-garde

Mõnikord antakse kuulajatele soovitusi mõne senini kokku puutumatu muusikalise projekti puhul alustada just ühe või teise üllitisega. Hollandlase Ludo Maasi (LM) puhul ilmselt käesolev taies ei oleks sobilik kandidaat, kuna esiteks erineb tugevalt varasemast traditsioonist ning teiseks ilmselt ei ole just kuigi kuulajasõbralik. Liiga radikaalne, liiga hakitud, liiga hektiline. Siin on tast saanud lendav hollandlane (vabandust -- no ei suutnud end tagasi hoida, tegemaks klišeelikku nalja). Konkreetsemalt -- kui varem LM arendas kitarride ja elektroonika saatel indi- ja folktroonika kõrgemale tasandile, siis mõneti on ju arusaadav, et muusik vaatas, kuidas ja kuhu edasi liikuda. Tulemuseks on 17-looline plunderphonics-taies, mis omab lähemat sugulust People Like Usi, Ergo Phizmizi, Pogo, Chenard Walckeri jt pätsamisheliartistidega. Ütleme siis nii, et popmuusika on siin superstruktuur, ent seda on seesmiselt piisavalt tükeldatud-hakitud-rebestatud, et see ei saaks omi perversselt manipulatiivseid peavoolulikke vorme võtta, nüristamaks kuulajat ning koormamaks servereid ning vähendamaks materiaalseid ressursse. Kõike eelpoolkirjeldatut esile tõstes tuleb möönda, et LM mängib muutuse maagia peale, mida muidugi aitavad tagada päikeseküllased helivalikud minevikust. Minevik on praegu, tulevik on juba möödanik, kuivõrd sellest vähesed mõtlevad. On vormiliselt üksnes olevik ning ka see on sisuliselt minevik. Sisu domineerib vormi üle -- ning vorm antud kontekstis on vaid mõtteline konstruktsioon. Kõike seda võib 32-minutilisel üllitisel heliliselt kogeda, andmaks märku lihtsate korduste maagiast, mida teoreetiliselt võiks järjest kuulata kümneid minuteid. Väärtuslikku saab näpuotsaga; naudinguks palju rohkemat ei olegi vaja. Teisalt see visklev skisoidsus helipildis on ühtaegu nii sümptom kui ka diagnoos; ehk on siin isegi vihje sellele, kuidas inimene saaks järjest kontrollivamale ning pealevalguvamale süsteemile vastu astuda -- etendada jokkerit, st mängida lolli, veiderdada, moonutada kommunikatiivseid hoobi ning viise. Tõe tagaajamine ei vii kuhugi; vaid sinna, kuhu valelikud on plaani seadnud. Kõige selle valguses - pealiskaudsuse tõttu - ongi LM taiest raske hinnata. Aga eeldused ning helifragmendid kahtlemata rõõmustavad ja äratavad optimismi. (Album ametlikult ilmub alles novembri lõpus, seniks soovi korral voogedastage seda Soundcloudis). 8.0 (8.0-8.5)

Dario Calderone -- The Infinite Garden (2026)

Moving Furniture

• Drone 
• Field recording 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Conceptual 
• Ambient 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Electronic

Käesolev 35-minutiline taies - mis on üllitatud Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Recordsi all - on Dario Calderone’i (DC) projekt neljale muusikule ja elavale helimaastikule ehk Amsterdamis asuvale rohealale nimega Amstelpark. (Plaadifirmale ei ole see esimene taies, kus park on olnud üllitise keskmes -- soovitan kuulata Coen Oscar Polack'i taiest "Haarlemmerhout" aastast 2020). Seetõttu artist tänab kõiki autojuhte, jalakäijaid, linde, vihmapiisku, lennukeid, raadiolaineid, vaime, puid, põõsaid, tontlikke olendeid, peentundelisi hingi, vihmausse, langenud lehti, mutte, publikut, rebaseid, kahepaikseid, veeputukaid, seeni, mälestusi, unenägusid, intuitsioone ja meteoroloogilisi nähtusi, kes on sellesse salvestisse oma panuse andnud. (Lisaks tänaksin ka vareseid, kes paar korda kraaksatasid). Selle salvestuse tarbeks ühendasid Aurelie Nyrabikali, Naomi Sato, Gareth Davis ja Dario Calderone oma jõud eelpoolmainitud pargi helimaastikuga 2025. aasta jaanuari lõpu pilvisel ja vahelduva vihmasajuga päeval. Tänutunne tuleneb sellest, et huvitava kontseptsiooni eesmärgiks oli edendada globaalset kuulamisviisi eri ruumide ja dimensioonide vahelise lakkamatu läbikäimisena. Suti rohkem kui pool tundi on piisav aeg, et sellest intrigeeriv asi üles ehitada. Kompositsioon algab hiiglasliku angaari või vaksali kajana, milles omakorda kajavad anonüümsed ja dešifreerimatud inimhääled -- see loob natuke düstoopilise - igatahes ebamugava - tundmuse. Iseenesest taolised helikonfiguratsioonid ei meeldi, kuna loovad Suure Venna kohaloleku tundmuse, kes erinevate institutsioonide-võimukandjate mahitusel on inimkonda sisestanud hirmutunnet tuhandete aastate vältel (lihtsalt vormid on ajas muutunud). Ent õige pea sisenevad sellesse kõiksugu akustilised instrumendid, mis hakkavad seda rusuvat õhustikku meelepärasemaks muutma. Ennekõike puhkpillid annavad tooni nii intensiivsuse tekitamise kui vibreeriva malbusega. (Mõtlen viimase lummuses isegi Miles Davise jahedale perioodile). Düstoopiline kaja ei kao, ent liigub taamale, mida võimendab (peaasjalikult kerge) droonkaikumine; mis ilmselgelt on järeltöötluse teema. Kokkuvõttes ütlen, et DC on oma teadlike ja tundmatute kaasosalistega loonud nutika ja oskuslikult elluviidud helisüsteemi. Kuivõrd aed tavapärases tähendab rohelust, taimi, puid, võib-olla ka väikest veesõlmekest ning sinna juurde kuuluvaid putukaid ja väikeloomi, siis ainsaks etteheiteks olekski läbivalt suurele sõlmpunktile osutava kaja olemasolu. Samas seda võib ka mõista kriitikana tsivilisatsiooni ehk inimolme jätkuva looduse survestamise kriitikana. Ärme unustame, et aed kultuurilooliselt on koht, kuhu inimene loodi ning kust ta välja aeti. Loodetavasti naasmise võimalus jääb meile kõigile alles. 8.5 (7.5-9.0)

Hailing Her Heavens -- Mother of Sorrows

Militant Liturgy

• Noise music 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Post-minimalism

Rüsijää tungib peale, rüsijää tungib peale nende 40 minuti vältel. Või on need pigem kurjakuulutavamad mudalaamad või lumelaviinid, mis surmahõngu kandva stiihiana vääramatult liiguvad elava hävitamise suunas - kui viimased ei ole veel jõudnud putket teha. Kahtlemata esimesed hetked sellest massiivist ehmatavad, ent inimene harjub kõigega. Mingil hetkel hakkan neist mürapragudest kuulma meloodiakatkeid (mis tegelikult on kuuldavad juba esimestest sekunditest saati -- avastan järgmistel kuulamistel), mis ilmselt annavad käesolevale kompositsioonile legaalsust juurde. Milles seisneks selle muusika mõtte või mõttetus ehk mõttetuse kaudu mõtte leidmine? Kindlasti on selles looduslikkusega nii mõndagi ühist, mistõttu pruuni müra positiivsuse kontsentratsioon kandub inimese psühhilisse heaollu. Isegi kui selline vali laviin sedasi kirjeldatuna esmapilgul paradoksaalselt kõlab, on säherduses heliseinas kussutav, müra müraga tõrjuv efekt. Selle vahega, et HHH taies on artikuleeritud tõrjuma kõiksugu juhuslikkust ning pinnapealsust -- käesolev on ka minimalistliku ja mikrotonaalse muusika traditsioonihoidja, kus manipuleeritakse heliga ilmselt vähem kui kuulajaga. Tegelikult, arvan, et need 2400 sekundit on algusest lõpuni täpselt identsed, mille vältel lihtsalt korratakse ühte ja sama elementi -- kuulaja kas karastub või nõrgestub selle vältel. Kordus toodab erinevust seal, kus näib valitsevat samasus. Võimalik ka, et kuulaja kaotab võime müra mingist hetkest tajuda. Tunnen selle heli füüsilist survet kasvavat, et see ei ole ahistav. See on säherdune tunne, nagu vaataksid midagi ülevat, ent ohtlikku turvaliselt distantsilt, aga kujutleksid end olevat seal eluohtlikus olukorras. 7.5 (7.5-8.0)

Angel Eyes -- Dire Dish (2010)

Bandcamp/Not Not Fun

• Ambient rock 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• Space rock 
• Experimental rock 
• Drone rock 
• Kosmische Musik 
• Krautrock 
• Dreamwave 
• Progressive electronic 
• Improvised music

Melbourne'ist, Roheliselt Mandrilt pärit Andrew Cowie (AC) 4-looline taies on midagi sellist, mille keskmele on raske näppu peale panna. Kõigepealt tulebki kahelda ja küsida: kas sellel üleüldse ongi keset? On võimalik, et see kese on kontsentriline, kuivõrd 36 minuti vältel korduvad psühhedeelsed kitarrid, õhulised-ruumilised süntesaatorid ning metronoomsed trummid ja rütmimasinad. Kindlasti on see muusika ruumiline ja kosmiline. "Kosmiline" teatavasti tähendab korrastatust. "Korrastatus" omakorda tähendab, et süsteemis asjad toimivad, st on korras. Antud kontekstis tähendab see seda, et osade vahel valitseb peaasjalikult tasakaal, ent just kerged kõrvalekalded panevad selle suhestatuse raamid vibreerima ja helisema. Võrdleksin AC lähenemist legendaarse Manuel Göttschingi omaga ansamblist Ash Ra Tempel, milles samuti piir kitarride ja elektroonika vahel loomuldasa hägustus, mistõttu ka kõiksugu stiililised koormised ja pealehakkamised muutusid tühiseks. Vähemalt tühisemaks. Tõepoolest, klahvpillid võivad lihtsalt kitarrisaateks olla - eks ka siin nad mõneti on -, aga teisalt need helid kannavad tolmu teistest galaktikatest. Nii et -- sõna otseses mõttes on tegu ebamaise iluga. Austraallase manatud ekstaatilised improvisatsioonid sisaldavad provokatiivset eeldust: mis saab siis, kui võtta just need helid ja panna nad üksteisega kokku põrkama? Mus sugeneb tunne, et viibin rituaali keskel; olles keskel (aga kontsentriliselt) mu identiteet hajub -- hajub nurkades, hajub külgedel. Vähemalt mingitele identiteedi jääkidele toetudes oskan veel vana leksikat kasutada -- iseasi, kuivõrd see uuele reaalsusele vastab. Lahustun selles kosmilises ökosüsteemis, mille närvisüsteem on psühhedeelne. Heliline korduvus, mis julgustab kuulajat lõpetama "sündmuste" ootamise ja kuulamise ning selle asemel sukelduma pidevalt muutuvasse helivälja. 9.5 (9.0-10)

Machinefabriek -- Nevel (2026)

Bandcamp 

• Ambient 
• Art music 
• Post-classical

Varahommikul blogipostitusi tehes lendas herilane kitsast aknaavast sisse. Laelamp põles -- nimetaksin seda päikese gravitatsiooniks, mis elusloodusesse on kodeeritud -, mis tekitab neis aastaaegade vaheldumisega segadust. Tabasin end ühtäkki mõttelt, kui palju väikeseid elusolendeid võib tegelikult peita ja oodata sissepääsu iga akna taga külmal ja rõskel oktoobrikuu hommikul. Selle 20-minutilise loo keskmeks on põhimõtteliselt ühele loop'ile rõhumine, milles ülevus ja eepilisus laotuvad lainetades lahti, paljastades ilus katkendlikusse ja kaduvuse, ent samas lõputuse tsüklilisusesse kätketuna. Tsükkel, mille energiaallikaks on loop'i seesmine lõhestatus -- kus ühe või teise või kolmanda tõrke või tahu konsolideerimiseks on vaja energiat; ning see energia tulenebki sellest tasakaalutusest, erisusest, eriilmelisusest. Võrdleksin seda lainetava ookeanina, kus iga laine on erinev, katkeb, kaob, kuid just nende erinevuste ja hetkeliste katkestuste tõttu ilmameri ei seisku. Energiaallikaks ei ole rahu, vaid pinge -- lõhest, mis ei lase süsteemil kunagi täielikult ei rahuneda ega sulguda. Ometi nõju, mis ilmneb kõige ülemises kihi või fraktaali vahendusel, näikse igati imetabane. Rutger Zuydervelt (RZ) on ilmselt kõige tuntum Hollandi eksperimentaalmuusikaartist kaasajal, kes lisaks on olnud plaadiümbriste kujundaja, produtsent ja masterdaja (nt paljude Moving Furniture Recordsi plaatide puhul). Aga jah, siin kohtuvad, õieti õmblusteta sulavad üheks ämbient ja moodne klassika. Põhimõtteliselt seesamune muusika, millele Arvo Pärt ja Brian Eno aluse panid. Tõsi, RZ teiste seas on mainitud eelkäijatega võrreldes nii sensuaalsuses kui totaalsuses uuele tasandile tõusnud. 9.0 (9.0-9.5)

Hanetration -- Creased Map EP (2026)

Bandcamp

• Chopped And Screwed 
• DIY 
• Cinematic 
• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• Lo-fi 
• Experimentalism

Britanniast pärit produtsent on tagasi järjekordse EP-ga; reeglina see tähendab viieloolist üllitist, aga stiiliselt on siin palju muutunud, siin ei ole enam artistile iseloomulikku postpsühhedeelse elemendi, eksperimentaalelektroonika ning droonmuusika läbipõimumisest tekkinud valgustumist -- artist on läinud algusesse; kindlasti uute algusesse, keskendudes rohkem rütmisele primitivismile ning vähem harmooniatele ja meloodiatele; eksperimentaalses keskkonnas toimub niikuinii kahe viimatinimetatu moondumine teistsuguseks, teistmoodi kutsuvaks; mis tähendab varasema ekspressiivse maagia kadumist; ei ole kindel, et käesolevaga on pandud alus uuele maagiale ehk on see hoopis esimene samm alles selles suunas; kuivõrd siin on see heli toores ja luukerelik, heli liigub maadligi, surutuna pinnasesse, juurestiku ja kiviklibu lõikavusse; kuivõrd see lõpuni mõju avaldab, on üsna kaheldav. Täpsemalt -- heli mõju on heitlik. Tõsi, on ka erandlikumaid hetki: näiteks loos "ii" sisendusjõuline, kummituslik klaver majesteetlike akordide saatel võtab kindlasti kuulaja üle -- tehes seda kas instrumendi seesmiste omaduste, ümbritseva keskkonna või siis mõlema vastasmõju tõttu -- see ei olegi siin nii väga esmatähtis, aga loo miljöö ja rütmistik kannab; loo teises pooles juba vihjatakse tulevastele koletistele ning muudele inferioorsetele olenditele meie perifeerses, allasurutud teadvuses. Paaris loos ("vi" ning "vii") pääseb taas valgus mudakehast välja, meenutades David Lynchi ilmakuulsa seriaali Angelo Badalamenti loodud tunnusmeloodiat läbi hommikuse rõskuse ning mudaplekkide tõusmas. Justkui kurjus oleks selja taha jäetud, valgus sisendusjõuliselt, samas piiratult esile valgumas. Käesolev arvustuslik on kantud võrdlusest Hanetrationi varasemate taiestega, mistõttu pilku kõrvale pöörates tuleb ikkagi möönda, et absoluutskaalal on tegu soliidse taiesega. Kindlasti on see artisti tahtlik valik eemalduda eelnevast loomingust. 7.5 (7.0-8.5)

Didier Guigue -- Mesopotamia Files (2026)

Bandcamp

• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Post-minimalism
• Improvised noise 

Modulaarsüntesaatorid on Brasiilia prantslase Didier Guigue' (DG) 8-loolisel taiesel kesksel kohal. Mitte ainult helide genereerimise, vaid ka näitamaks ja rõhutamaks inimese ja masina eris(t)ust, moevooludest ja haibist sõltumatust ning toore heli õitepuhkemist. Täpsemalt kasutab DG Reason Studios programme, mille muusik ja õppejõud seadistas elavas esituseses mõeldud impromuusikaprojekti Mesopotamia tarvis. Konkreetseks eesmärgiks oli produtseerida droonhelisid, mida iselomustaks mürarohkus ja ennustamatus, omamata täielikku kontrolli protsessi üle. Võib edasi mõelda, et artisti eesmärgiks oli masin eksternaliseerida -- tõmmata looja ja masina vahele selged eraldusjooned, panna püsti tehislikud tõkked. Süntesaatori kui masina mõtteks on võimaldada luua helisid ning helide süsteeme, mis tema omaniku kujutluses võiksid teoks saada. Alati see päris nii ka ei ole; masin võib evida ressursse ning kombinatoorikat, mida kasutaja on võimeline vaid osaliselt haldama. Siin on paslik meenutada modernistide meelelaadi. Fooni ja kontrasti loomiseks meenutan ühe esimese elektroonilise instrumendi, Telharmoniumi, looja Thaddeus Cahilli eesmärki esitada vastsel instrumendil traditsioonilist repertuaari, pakkumaks muusikat kodudesse ja kontoritesse; teisisõnu -- leiutise loomise kavatsuslikkus oli tingitud industriaalsest ideoloogiast, püüdes haista nõudmise hetkeseisu maailmas ning seeläbi pakkuda turustatavat kujutist praegusest reaalsusest. Modernistid seevastu vastandusid kirjeldatud seisukohale tehnoloogia antirepresentatiivse kasutamise taotlusega, mille eesmärgiks oli laiendada inimtaju uute tehniliste vahendite kasutuselevõtuga. See tähendas kihku otsida tundmatut uute fenomenoloogiliste ja kogemuslike arusaamadena, mis purustaksid seniseid "reaalsuse" mudeleid. DG distantseerib end ja oma instrumendi kaasajast seeläbi, et laseb elektroonilisel muusikal kõnelda futuristlikul toonil -- justkui too pärineks minevikust, potentsiaalselt mingist ajastust, millele ometi ei saa näppu konkreetselt peale panna. (Näiteks popmuusikas oli selle eredaimaks näiteks lähiajaloost Ariel Pink). Sellest johtuvalt võib säherdune muusika kõnelda kõigis "uutes ja võimalikes tulevikkudes", mille majanduslikest, tööstuslikest, esteetilistest või misiganes kaalutlustest on artistil kama kaks. Siin vaieldamatult on vägev stiihia püsti pandud -- eelpoolkirjeldatud tendentsidest võib saada jälile artisti ja tema masina vahelise kommunikatsiooni konarlikkusele; kus ühelt poolt on juhtlõngad ja käsud edastatud, ent edastusliin on veidike katkenud. Siit tulenebki moonutus -- võimaldamata artisti arusaamu, mis on osa laiemast infotsüklist või vähemalt selle põhjal kujunenud, täies mahus ja plaanituses teostada. Seeläbi jääb uskumus püsima, et see on midagi erilist. 9.0 (8.5-9.5)

Danbient -- Eccobients I-VIII (2025)

Peddler of Misery

• Ambient 
• Hauntology 
• Art music 
• Ambient drone 
• Microsound 
• Reductionism 
• Organic electronica 
• Experimentalism 
• Vaporwave

Kahtlemata ei ole danbient ei esimene ega ka jää viimaseks artistiks, kes oma muusikat on klassifitseerinud iseenda väljamõeldud määratlusega -- konkreetselt eccobient'ina. Iseasi, kuidas teised, st kuulajad ja kriitikud, seda mõistavad; kuivõrd säherdused määratlused pärinevad ja on osa mingisugus(t)est laiema(te)st žanri(te)st, mille(de) osa reeglina ikkagi on ka see kaheksast loost koosnev üllitis. Muusika, mis ammutab jõudu nii orgaanilisest elektroonikast; iseäranis vee häält-vee sulinat diskreetselt oma helidesse kududes. Ent teisalt sellest orgaanilisusest, õieti selle kõrvalt torkavad kõrva ka teravamad, kidalised hetktõrkehelid, mis niigi madala intensiivsusega esitletud helipildis tõusevad ülejäänust veidi kõrgemale. Mõtlen ideaalpildile, mis pärineb inimese loomisloost, kus vesi ja maailmameri on olnud üliolulisel kohal. Inimene on amfiibset päritolu, olles sealt eemaldunud, hakanud oma elu elama ning loonud tsivilisatsioonid, millest kõik maapealsed hädad alguse on saanud ning kus need on kontsentreerunud. Hädad on ilmnenud iseäranis siis, kui tsivilisatsioonid on liiga suureks paisunud, küpseks saanud, millele on järgnenud allakäik, mädanemine. Just need teravaloomulised helinüansid võiksid kirjeldada vigu inimese kui sotsiaalse olendi ülesehituslikus ning eksisteerivas süsteemis. Sellele helile saab omistada ka mäluga ja meenutamisega seotud kitsaskohti. Kui täpselt midagi mäletatakse, kuivõrd meenutused ajapikku moonduvad ning mida konkreetselt meenutatakse (kuivõrd õigustatud ühe või teise tahu meenutamine on). Võib möönda, et siin ruumi hõivavad objektiivne mäluobjekt ning selle objekti subjektiivne talletamine. Vaadates plaadiümbrist võiks koguni arvata, et see mälu on hoopis vahendatud; konkreetselt lapsepõlve ilmestanud vana kooli arvutimängude kaudu. Elik moonutus on osa mängust niikuinii. Nagu eelpool juba sai mainitud, siis üldine helinivoo on siin madal, ühelt poolt kokku sulanud, ent teisalt siiski siirdeid ajav, mistõttu võimalik tähendus hakkab siin õrnalt pulseerivas, aegluubilikus hämus tasapisi hajuma. Nimetagem seda kummituslikkuseks, kuivõrd vaarutakse kahe maailma vahel. Ent just kerge hõõrduvuse, ebastabiilsuse ning inetuse seemnete ilmnemisega võibki seda pidada kaunilt ebatäiuslikuks. 8.0 (7.5-8.5)

4T Thieves -- Ports of Call (2025/2026)

Enoughrecords/Kahvi Collective

• IDM 
• Experimental electronica 
• Chiptune 
• Downtempo 
• Ambient techno 
• 8-bit 
• Tracker music

4T Thieves on Soome IDM/ämbient-artist, kelle helikeel on sügavalt juurdunud Boards of Canada esteetikasse, kuid kellel on ka Amiga demoskeene taust (konkreetselt ajavahemik 1987-1996), mis loomuldasa sulatab endasse chiptune'ile omaseid tämbreid. Tema muusika mõistmiseks - mis ka käesoleval 8-loolisel ilmselgelt kõrva torkab - tuleb meenutada tõika, et kriitikud on tema muusikat kirjeldanud BoC-i tühimiku täitjana. Hõljuv downtempolik trumm, hägune analoogsüntesaator ning spetsiifiline, kergelt melanhoolne tekstuur. Kõik see, mis iseloomustas BoC-i varasema perioodi elektroonilist folkloori, mitte hilisema perioodi tumedat apokalüptilist suunda. Kui omavahel kohtuvad BoC-ist vaimujõudu ammutav madalsageduslikest rütmistruktuuridest koosnev muusika, mis justkui roomab läbi muda tähtede poole - olles paratamatult neelanud pori kurku ning liivaterakesi hammaste vahele - ning teisalt sinna sekka kostab - kuigi väga põgusalt, et tekivad kahtlused, et mida siis ikkagi kuulsin - chiptune'ilikud sagedused; tuleb arvestada sellega, mida 4T Thieves varasemalt on teinud. See taust tähendab, et ta valdab oskust kasutada madalama eraldusvõimega digitaalseid helisid muusika loomiseks. Seega, kui mõnes loos vilksatab hetkeks terav, retrolik chiptune'i või 8-bitine sagedus, ei ole see juhuslik eksperiment, vaid soomlase aastatega kuhjunud loomingulise DNA loomulik väljendus. Seosest Soome kõige olulisema netiplaadifirmaga Kahvi Collective ei ole võimalik mööda vaadata, kuivõrd artist on olnud selle asutaja ja eestvedaja; teisalt just seal kujundati nullindate algusest peale just IDM-i, downtempo ja mikrosämplimise kultuuri. Tuleb möönda tõsiasja, et Kahvi alla koondunud taieste käekiri ei ole kunagi olnud agressiivne ega liiga akadeemiline elektroonika. Fookuses on olnud meloodilisus, soojus, kergelt unistav melanhoolia; mille aluseks omakorda on olnud orgaanilise-digitaalse hübriidtolmlemine. armas oli, et aasta tagasi üllitas ta albumi esmalt sama pika staažiga Portugali netiplaadifirma Enoughrecordsi all. 8.5 (8.0-9.0)

The Electric Poet -- Lofi Madness 2 (2026)

Petroglyph Music

• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Avant-rock 
• Art rock 
• Electronic 
• American Primitive Guitar 
• Noise pop

Selle 9-loolise ja ligi 29 minutit kestva taiese taga kangastub vaimusilmas John Fahey -- legendaarne Ameerika kitarrist ja liikumise American Primitive Guitar peamine käilakuju. Kui traditsiooniliselt toetub see stiil servapidi Ameerika juurtemuusikale (folk, blues, country), siis "Lofi Madness 2" nihutab nimetatud pärandi täiesti uuele tähendustasandile, kandes selle üle elektroonilise ja eksperimentaalmuusika loogikasse. Kogu albumit iseloomustab eripärane, kergelt venitav ja helipeadelt tuletatud efekt, justkui oleks kitarripartiid mängitud esmalt kassetilintidele ning esitatud seejärel magnetofonil. See ei muuda teost veidraks üksnes struktuuriliselt, vaid kujundab ümber ka selle helilise tämbri ja üldise atmosfääri. Akordid on teravad, killustatud ja okkalised, pakkudes kuulajale pidevat meeleolulist ning dünaamilist pinget. Lugude ehituses taanduvad kitarrimotiivid sageli lühikesteks sämpliteks -- korduvateks sämplipõhisteks luupideks. Läbiva kuulamise käigus hakkab teos alluma teatud mehaanilisele tootmisloogikale ja algoritmilisele korduvusele. Kitarri omadused segunevad elektroonikaga kahes viimases loos -- muutub seni varjul olnud elektromehaaniline iseloom täielikult varjamatuks, taandudes. Plaadifirma Petroglyph Music kataloogis asetub see üllitis orgaanilisse konteksti. "Lofi Madness 2" tõestab veenvalt, et meeldejääv meloodia ei pea sündima pelgalt virtuoosse pillimängu tulemusena -- piisab motiivi viimisest luupi, mis ei jää tiirlema üksnes kõrvadesse, vaid sööbib otseselt kuulaja teadvusesse. Iseäranis lood "Forever" ning "Anomie". "Faded pastel (half speed)" -- üks noist elektroonilisematest kompositsioonidest - on madalsageduslik krautkäiamine mürapopiliku kulminatsioonina. 8.5 (8.0-9.5)

Emanuel Budka -- Yesterday Afternoon You make some noise in the kitchen and put a can of peaches on the cover (2025)

Noise Margin

• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Avant-garde 
• Microsound

Võib-olla arvustus sellest 5-loolisest taiesest on liig -- albumi ja lugude pealkirjad, kaanepilt ning helid on küllalt ilmekad, et kõik n-ö purki panna. Äkki isegi virsikupurki pista. Aga tahaks siiski lisada mõtteid sellele peenelt fikseeritud hetkearhiivile, mis on olme ja madalasagedusliku eksperimenteerimise sulam. Nõude kolin, metallpurgi kõlin, ruumi kaja, asjade mootoritest kiirgav sahin-kahin. Argisest tegevusest saab tahtmatu (või tahtlik?) sooritus, mis muudab tavalise pärastlõuna ja õhtupooliku peaaegu installatsioonisarnaseks helimaastikuks. Ütleme nii, et tolmune ja vahetu atmosfäär on muudetud helidokumentatsiooniks. See ei ürita olla steriilne ega üleliia viimistletud, vaid laseb mikroskoopilise heli tasanditel hingata. See meenutab vaatlust või soojendavat mälupilti -- nagu jälgiksid kellegi liikumist teises toas, kus iga masina (heli)tegevus on üheaegselt juhuslik ja sügavalt isiklik. Vahet ei ole -- kodumasinatel on oma soolod. Külmkapi madal, äkitsi võimenduv urin, veekeetja keemishetk, pesumasina trumli monotoonne pöörlemine väga aeglasest ülikiireks on tegelikult helilised meeleolud. Emanuel Budka (EB) ei kasuta neid objekte lihtsalt rekvisiidina, vaid laseb neil kõnelda võrdväärsete osalistena. Tuleb rõhutada dialoogi inimese ja eseme vahel: kui keegi teeb köögis müra ja asetab virsikupurgi plaadiümbrisele, ei ole see üksnes inimese tegevus, vaid kokkupuude -- metall riivab pinda, purk kumiseb (vastu)kajast, pind kohtub pinnaga. Need on väikesed mikroskoopilised kohtumised, kus inimene ja masin või ese vahetavad helilist energiat. Aga võib-olla kõige olulisem punkt üllitise man on see, et masinate rütmiline ja ettearvatav surin pakub sageli emotsionaalset turvatunnet. Kodumasinad on ustavad ja usutavad, alati olemas ja loovad taustamüra, mis aitab vältida absoluutset ning tihti ahistavat vaikust. EB pealkirjad ja heli näivad seda vaikset, mehaanilist seltsilist-olemist tunnustavalt. Iseasi, kui sõbralikuks nad jäävad, kui nad on ühendatud netti ning varsti TI-ga mestides. 8.0 (8.0-8.5)

Binder Buta Tót -- Kruhy (1993/2026)

Výlov rybníka

• Progressive rock 
• Avant-prog 
• Post-punk 
• Cabaret 
• Art rock 
• New wave 
• Pronk 
• RIO 
• Fusion 
• Glam rock

Olen mõelnud sellele, kuidas rokkmuusikat saaks kõige üldisemalt ja kõige optimaalsemalt kirjeldada. Üheks võimaluseks oleks vaadelda, kas konkreetne album on ekstensiivne ehk horisontaalne - otsides jõudu ja inspiratsiooni kõrvale hüpates või siis intensiivne ehk siis vertikaalselt süvitsi minnes. Hea albumi puhul eeldan, et on elemente nii ühest kui teisest lähenemisest; nt kuulates käesolevat Tšehhi punti, siis see nõnda kipub olema. Kui 36-minutilise üllitise panin mängima, siis esimese asjana tungis kõrvu helišabloon, mis tekitas mõtte -- et oh issake küll, jälle see paganama utreeritud post-pungi šabloonist välja kasvanud sünteetiline new wave-hüdra. Kõige hullem postpungi puhul - mis eriti kinnistus nullindatel - kui tunti säherdust žanrit nimega post punk revival, mille bändidega oli võimatu kohaneda. Kuulasin hiljuti Interpoli kolmandat taiest "Admire To Love", siis sain üksnes kinnitust selle produktipotentsiaalist ehk juba eos kõngenud rokkmuusikast. Hämmastav, et siinkirjutajast natuke vanemad eakaaslased tollal säärast koolnukangestust suvatsesid toota. Tagantjärele 70ndatesse ning 80ndatesse vaadates olid ka paljud praeguseks üleshaibitud pundid suht igavad. Kas näiteks The Cure, The Sisters Of Mercy and Siouxsie and the Banshees on olnud väärt seda haipi, mis neid saatnud on? Cocteau Twins, PIL, Durutti Column, A Certain Ratio, Bauhaus, Joy Division kahtlemata olid väärt. Kõige erilisemaks erandiks vaieldamatult oli The Fall, kelle muusikas oli tugevalt tee-seda-ise-esteetikat, millest ammutati jõudu ja inspiratsiooni, mis kandis punti läbi mitme kümnendi. DIY-esteetikast lähtunud grupid kaldusid enamasti katsetamise siksakilisele teele, mida mingil hetkel saatis (esteetiline) edu. Aga jah, mu esmane mulje tšehhidele oli veidi ennatlik, kuivõrd siin läheb üsna ruttu progelikuks nuudeldamiseks -- palju akordi- ja helimustrite vahetusi; isegi siis, kui see nuudeldamine on juba varasemast tuttav, siis näikse siin-seal olevat piisavalt saadet, et kohe teisele lainele ümber lülituda, samas säilitades piisavalt sügavust. Pööraseimatel hetkil meenuvad Ühendriikide non gratad The Residents ja Tuxedomoon ning Briti avantprogepundid nagu Henry Cow, Art Bears, Univers Zero, ent kindlasti on neil jagada ühisosa ka Mael-vennakestega. Siin on kabareelikku tumeda ja glamuurse sentimendi segunemist, aga kohati flirditakse ka keldi folkpungi ja motoorse apatši-rütmiga Neu! kiiluvees ("Onanie"). Tuleb möönda, et isegi siis, kui saksofon Lukáš Georgievi esituses võimsalt undab, ei tunne kuulajana sugulust esmajärjekorras mitte niivõrd higiste fusion-meeste kui söakate progerokkaritega, kes eelistasid end siseruumidesse pagulusse saata. Väärt kraam. 8.5 (8.0-9.0)

7F7F7F -- Opus manuum humanarum (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Drone 
• Experimentalism 
• Death industrial 
• Rhythmic noise 
• Power electronics 
• Freeformfreakout

Kui räägime müramuusikast, siis reeglina mõtleme liialdustest -- ülevõimendatud helitugevusest, žanrilistest ja teemavalikulistest perverssustest, soovist alandada ja moonutada autoriteetseks muutunud peavoolumuusikat. Ehk midagi veel. Eks see paratamatult tähendab ka piiride seadmist, kuivõrd millegi olemise eelduseks on piiritletus -- tänu piiridele ollakse olemas. Müra ideaal siiski oleks piiritlematus olesklemine -- olles ilmselt ebamäärane, ebameeldiv, eemalepeletav, segadust tekitav, valulik. Kuigi on usutav, et müramuusikud püüdlevad ka samas suunas, siis informatsioonihulga haaramatuse tõttu tuleb teha valik, mistõttu vastav muusikaline idee hälbib päris-müra mõistest. Piirata narratiivi ja teatud valikute tegemisega -- ei ole võimalik 45 minuti ja 45 sekundi vältel katta kõiki teemasid - lihtsalt nii see on. Käesoleva narratiiviks on arusaam, et nälg, hirm, külm ja valu on olnud inimarengu katalüsaatoriteks. Sellega tuleb nõustuda möönduseni -- kuni teaduslik progress ideologiseeriti. Nagu kirjutab tabavalt Hasso Krull ajalehe Sirp viimases numbris, siis praeguse hüpnokraatia ja hüpnosfääri - mille keskmesse on tõusnud suurtele keelemudelitele toetuv tehisintellekt - vundament peitub progressihüpnoosis. Selgelt kombatavad ideoloogilised juured võib viia tagasi Prantsuse positivisti August Comte'ini, kelle loosungiks teatavasti oli kord ja progress. Hüpnoosi mõte ei ole midagi saavutada peale hüpnoosi jätkumise. Progressihüpnoos tähendab pimedat usku, et areng on iseenesest hea ja ülim väärtus -- isegi kui seda näha ei suudeta ning isegi kui see näikse kahjulik. 7F7F7F seda ei eitagi, kuivõrd ta möönab - vähemalt vihjab -, et säherduse tsükliga kaasnevad - vähemalt madalamates fraktaalides - kannatused. Ei suudeta õppida oma vigadest, varasemate ohvrite järglastest saavad kurjategijad, vanadele haudadele maetakse millalgi peale. Artist möönab vastandite vajalikkust, sest sellest tekib dünaamika, mis vastandlikel fenomenidel põhinevatel tsüklitel võimaldab edasi rulluda, edasi kesta. Asjassepuutuv küsimus on, et kas fenomenid igaveste masinatena veerevad lõputult edasi või on tegu vähetootlikega, mis põletavad piiratud ressurssi. Pigem näikse, et progressikütus lõpeb paraku kunagi, koos sellega ka hüpnoos. Kunagi Lõuna-Eestis ühelt mehelt küsiti lihase ema matustel -- ütle ka midagi ema mälestuseks! Poeg ohkas vastu, et mida siin ikka enam öelda: munn ja lõpp! Käesolevat taiest lükkab edasi kõrge oktaanarvuga kütus, mistõttu selle intensiivsus vajutab kuulaja hinge tuntava jälje. Aga jälg talletub sinna siis, kui helipurse on lõppenud ning on settinud arusaamist võimaldavad piirid subjekti teadvuses. 8.5 (8.5-9.0)

Charles Premier -- Les éclats rebondissent (2018)

Alter Sonic/Archive/Bandcamp

• Microtonal 
• Glitchtronica 
• Avant-garde 
• EAI 
• Reductionism 
• Electro-acoustic 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Drone 
• Psycho-acoustic 
• Abstract

Vaadates käesolevat plaadiümbrist tuleb paratamatult rääkida öisest unenäost. Unenägu oli märkimisväärne seetõttu, et jäi eredalt meelde ning teiseks seetõttu, et nõnda õõvastavat ei ole vist kunagi näinud. Seisin kõrval, kui haiglasse klaasvitriini juurde tuli kümmekond seitsme-kaheksa-aastast last, kes rääkisid üksteisele, et näed, selles kaunis urnis on minu ema; aga selles urnis puhkab minu ema. Sellega seoses mõtlesin, et ei ole tänapäeval kerge noor olla; eriti siis, kui sind tabavad säherdused saatuselöögid. Katrin Lust oma viimases saates rääkis noorte Emexi-gängist, kes terroriseerivad teisi. Juhtum ennekõike indikeerib täiskasvanute tegematajätmisi ja väärkäitumist ning ühiskondlikku pingeseisundit; samas absoluutselt õigustamata isikuvastast vägivalda nii eakaaslaste või täiskasvanute vastu. Mida politsei seal väga teha saab -- politsei lähtub etteantud seadustest; nende ülesandeks ei ole kasvatamine, õpetamine ega karistamine. Rohujuuretasandi kujundamise vastutus on teiste õlul. Mingisugused (väär)teod paratamatult on osa juba kasvueaga seotud sotsiaalsest ja psüühilisest riitusest, et sealt juba normaalselt võiks edasi astuda. Muidugi on ka vastupidiseid näiteid, aga lõviosas kulgeb asi õiges suunas. Parem säherdust arengujoont pidi kui vastukarva. Muusikas ja kunstis õnneks võimalik vägivald ei pääse maksvusele -- õieti esteetiline vägivald ei oma ühisosa füüsilise vägivallaga, kuigi psüühilise vägivallaga ilmselt esineb kattuvust. Ainuüksi seetõttu, et mittemeeldiv muusika avalikus ruumis - sõltumata žanrist - mõjutab negatiivselt konkreetse subjekti ajukeemiat ja mõttestruktuuri. Ligi 100-minutilist taiest kuulates tuleb nentida, et siin on hillitsetust ning vagadust - seesmiste pingete maha surumist -, mis vägivaldselt ei lahvatagi (erandiks ainult "Vers la source'i" keskmine osa ja teine pool). Tõsi, on küll tajuda, kuidas entroopilistes kihtides aeg-ajalt kaosekihid kipuvad paisuma ning isegi õrnalt lahvatama, aga kokkuvõtvalt sinna granulaar-digitaalsesse monokroomitud klaaspärlimängu asi kipubki jääma. Mikroskoopilise müra, redutseeritud elektroakustilise improvisatsiooni ning abstraktse helikunsti ühisosaline ja eraldi harudena jooksev tulem enam-vähem võrdsetesse proportsioonidesse jaotatuna ilmneb 13-loolisel üllitisel. 7.5 (7.0-8.5)

The Jesus Fish Experience -- Magnitudes Of Infinity (2011)

Argali/Bandcamp

• Psych-rock 
• Ambient noise 
• Avant-rock 
• Drone rock
• Space rock 
• Ambient rock 
• Trance rock

Kaks lugu, ajaliselt ei rohkem ega vähem kui täpselt 34 minutit. 34 minutit eksperimentaalset helikunsti, nii müralähedases seisundis kui rokkmuusikalises fluidumis. Muusika, mis klopib helilained vahtu soovis resoneeruda ilmaruumi lõpmatu vibratsiooniga. Võimsale kitarri ja bassi amplituudile lisandub ka dešifreerimatu mitmehäälse vokaali amplituud, mille palves väljenduv meeleheide peegeldab nii igatsust isakuju järele kui arusaamist paratamatust hukkumisest. Isa on kusagil, isa mängib peitust, isa ei lase lapsi enda lähedale. Tohutud distantsid eraldavad ilmaruumis taevakehi, seal kusagil on veel mustad augud, tugev radiatsioon väljaspool Maad kisub lahti liigestest. See on valus, see on hirmutav, see lunastamatuse tundmus ripub Demosthenese mõõgana inimese kõigi tegemiste kohal. Paneb pead vastu seina peksma, juukseid välja kitkuma, näppe murdma. Kuidas sellest muidu saakski vabaneda kui mitte kõiki negatiivseid tundmusi helikeele vahendusel välja paisata! Igati veenev eneseunustusse nuudeldamine elik varjatud enesepiitsutamine leiab siin aset. Hetkel on tehisintellektile pandud suured lootused; näib nõnda, et messias on küll kohal, aga ta on veel eeldatavalt lapseeas. Kas juhtub sama, mis juhtus Naatsaretlasega, et lüüakse lõpus risti? Mida muud see peegeldab kui seda, et inimkond on kriisis, mänginud end majandusest ja masinast koosneva mooloki altarile. Meeleheite suurt ja pahaendelist määra peegeldab teadvustatud tõik, et tehisintellekti areng võib viia viimase singulaarsuseni, mis omakorda võib tähendada vaenulikkust oma looja(te) suhtes. (Tuletaks taas meelde Naatsaretlase saatust). Tundub, et taolistes kriisisituatsioonides tõuseb reljeefselt esile tugev - et mitte öelda - maniakaalne usk. Äkki piisab varasematest usu objektidest õiges kontekstis? Siis asi ei paistagi nõnda karmina. 8.5 (8.0-9.0)

TÝM ALSIPI -- Elektroakustické skladby (2026)

CS Industrial 1982-2010

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Post-psychedelic 
• Freeformfreakout
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• EAI 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Noise music 
• Abstract 
• Musique concrète

Kui hiljuti sai ette võetud Ton de Leeuwi taies "The Electronic Works", mis koondas Hollandi helilooja (elektroonilisi) kompositsioone ajavahemikus 1956-1982, siis TÝM ALSIPI on tema eakaaslase Tšehhi helilooja Alois Piňosi (AP) (1925–2008) anagrammist varjunime all üllitatud muusika, olles ühtlasi Tšehhi elektroakustilise ja akusmaatilise muusika pioneeriks (teiseks selliseks on Milan Knížák). Käesolev 13-looline üllitis on ajavahemikku 1970–1984 puudutav eksperimentaalsete elektroakustiliste teoste retrospektiivne kogumik. AP kasutas anagrammi, kuna oli Praha kevade mahasurumise järel diskrimineeritud ja pidi kasutama varjunime teoste salaja levitamiseks. Kogumiku sisu kohta võib öelda seda, et selle koostas autor ise, koondades eelpoolmainitud aastatel komponeeritud elektroakustilisi teoseid, mis on segu orkestri ja magnetofonilindi ja muude tehniliste vahendite kombineerimisest ning helide uurimisest, olles varajaseks konkreetmuusika eksperimendiks. Samas on siin ka esindatud löökpillid, trompet ja klaver. Ka on erilise fookuse pälvinud kontrapunktid. Kuigi see on eksperimentaalne, peetakse seda ülimalt oluliseks: kriitikud on nimetanud seda 72-minutilit üllitist tumedaks konkreetmuusika vaakumiks, milles ilmneb ainulaadne ajalooline ja kuulamisväärtus. Täpsemalt, siin on kõike seda, mida paljud eksperimentaatorid hiljem lintidega tegid -- siin on seda jõnkslemist nii ette- kui tahapoole, lintidel eri kiirustega mängimine loob psühhedeelse efekti. Inimhääli on siin armutult kasutatud viisil, tõsi, mis ei väsita, vaid toob igapäevatundmustesse hoopis värskust ja mängulisust. Siin on kuulda nii (provokatiivset) primitivismi, milles elektromehaaniliste loomesüsteemidega antakse kuuma. Eelpool väljatoodud hollandlasega on siin küllalt sarnasust, et klassifitseerida neid ühe fenomeni osaks; kuigi isiklikult tundub, et kui hollandlane püüdis rohkem hoida akadeemilist joont, siis AP muusika ennustab näiteks industriaalmuusikat ette, muutudes kohati täitsa hullumeelseks, mille apoteoosiks kahtlemata on kompositsioon "Kontrapunkty přírody: ZOO". Hillitsetumatel hetkil meenub Velvet Undergroundi asutajaliikmest puhashing Angus MacLise, kes valas säherdusi katsetusi vormi Nepaalis viibides 70ndatel. (Nt kompositsioonis "Kontrapunkty přírody: Živly" algus otsa klaaspärlimäng areneb ruumi raputavaks õilmitsevaks müraks). Õnnestav on, et enamik avaldamata taieseid kaugest minevikust - mida igal aastal avaldatakse ikka mõned üleilmselt - suudavad pakkuda mingit erilist fluidumit. Isegi kui mitte tehes seda üksiku üllitise lõikes, siis igatahes eelpoolmainitud fenomeni killukesena. Kokkuvõtvalt kahtlusekübemeta kohustuslik. 10 (9.5-10)

Bove -- Computerissima (2025)

Pyteca

• Electronic music 
• EDM
• Ambient techno 
• Tech-electro 
• Experimental techno 
• Italo disco
• Detroit techno
• Progressive electronic 
• IDM 
• Post-disco

Käesolev 11-looline taies on inspireeritud tulevikunägemustest, kus inimene on muutunud poolmasinaks (aga ilmselt enamakski). Ei ole üldse kindel, kas säherdused nägemused peaks üldse mulle korda minema. Esiteks juba seetõttu, et mu eluea pikkus on suure tõenäosusega juba jõudnud keskpunkti või üle selle; teiseks seeläbi, kuivõrd ma säherduse olendiga üleüldse suhestuda tahan. Ühelt poolt võib tõesti nentida, et kõik mis puudutab humanoidi kestust - sh haigustele vastupanu -, siis tulemused on ilmselt paremad. Teisalt jälle -- ma ei tahaks kindlsti omada võimast tulevikuaju, kuivõrd see moonutab mu esteetilisi valikuid ning teisalt viib kvalitatiivselt loomingu - kui seda üleüldse saab enam nimetada loominguks - mingile teisele tasandile. Eelduslikult tähendab see entroopia minimeerimist, tõlgendamiste lõpetamist, täppisteaduslikku optimeerimist nii subjekti kui objekti perspektiivis. Näiteks hetkel näikse see 53-minutiline elektrontaies veetlev, veenev ning sedasi tagasikutsuv. Hüpoteetilises tulevikuolukorras seevastu võin leida itaallaste reliisi man sedavõrd palju vigu - ning võimalik, et palju enamates ning säherdustes kategooriates -, milles ma praegu isegi mõelda ei oska. Kasvõi taiest iseloomustav mängulisus on liialdus, ning ilmselt käesoleva taiese kavatsuslikkus ja eesmärgipüstitus lihtsalt põrmustatakse ja naeruvääristatakse. Ilmselt see taandub pelgaks informatsiooniga täidetud prügiühikuks. Võib-olla pannakse isegi häbiposti. Aga näiteks kuulates lugu nimega "Sudo" võin just praegu väita, et see itaallaslik kompositsioon on välja kasvanud Giorgio Moroderi vibreerivast sünteesist, jõudnud Detroiti põrandaalustesse ööklubidesse ning sealt mõningate lisamõjudega ringiga tagasi Apenniinidele. Teisisõnu -- düstoopia on sillutatud helgete unistustega. Mida tulevikus võiks tähendada - või üleüldse midagi tähendada - psühhedeelne tehnoelektrolik gruuv, aga kuulates kompositsiooni "Virtuale Volere" on see hetkel siililegi selge. 9.0 (8.0-10)

Ton de Leeuw -- The Electronic Works (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• EAI 
• Cinematic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Drone 
• Spoken word 
• Avant-electronica 
• Modern creative 
• Radiophonic art
• Tape music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Art music 
• Film noir 
• Sound poetry

Hollandi helilooja Antonius Wilhelmus Adrianus de Leeuw (1926-1996) on öelnud, et pärast nädalast mõtiskelu selle üle, milline võiks olla ta kreedo, pidi taas tõdema, et tal seda ei ole. Kreedod eeldavad konkreetseid veendumusi; veendumused aga ähvardavad aheldada loovat vaimu, ehitada müüre ja viia monoloogideni; täita ülejäänud ruum tühjusega. Käeolev kogumik hõlmab ta kompositsioone ajavahemikust 1956-1982. Kuivõrd siin on esindatud kaheksa kompositsiooni kahe tunni ja kahekümne kolme minuti vältel, siis võib nentida, et on küll võetud aega ideede väljakujundamiseks ning elluvimiseks. Lisaks tuleb möönda, et igav siin igatahes ei hakka nii ideede väljakäimise kui nende realiseerimise mõttes. Teiseks tuleb möönda loomingu tegemise ajastut, mille loomise iseloomu on vaid vähesed kogenud. (Isegi kui sellest on siin-seal räägitud, ei anna see subjektile korralikku ülevaadet fenomenist). Igal juhul on selle muusika tämbriline osa huvitav ning võrreldes tänapäevase loominguga teistsugusem. See on n-ö vana kooli muusika, vana kooli eksperimentaalne muusika, mille nimetamine elektrooniliseks võib-olla veidi tinglik. Pigem on see elektromehaaniline ning lindimanipulatiivne taies, mille tonaalsus omandab kohati müstilise mõõtme; nt loos "Job" on inimhäälele tehtud mööndus, ent helid seal taustal kõlavad kui Bernard Herrmanni heliread Hitchcocki psühhotrilleritele või Albert Glasseri omad õudusfilmidele -- ühtaegu õõvatekitavalt mõjusad ning ebamaiselt müstilised. Konkreetses kompositsioonis apoteoos ilmneb hulluse manamisena: emotiivse liialdamisena, manipulatiivse eriilmelisusena, milles sildamine ilmneb jõnkslemise ning üleelusuuruses pingutusena. Mida muud see on, kui obstsöönse surematuse manifesteerimine, püüd tungida kahevalentselt väljapoole surma ja elu binaarsust. Esiteks loomingulisuse ning teiseks liialdava, veiderdava loomingulisusega. Üheks settekihiks oligi (justkui) raadiotes esitatav kuuldemängulik heliriba, mis laiemale auditooriumile esitledes võinuks liiga arusaamatuna paista. Kompositsioonis "Mountains" põimuvad lahutamatult läbi jäts ning uusklassikaline muusika -- mitte osava läbipõimumise nimel, vaid luua loomuldasa dünaamilist ja viljakat; midagi sellist, mida hiljem määratleti uuskreatiivsusena ning võis peaasjalikult kuulda ECM-i alt. "Syntaxis I" kasutab ka inimhääli, ent need on teineteisest nõnda läbipõimunud, et liigse infotulva all jääb sõnum dešifreerimatuks. Arusaamatusest tingitud intensiivsust võimendavad veelgi enam delikaatsed-teravad elektronhelindid, millede puhul võib aimata, kas kavatsuslikkus ei väljendu mitte segaduse summutamise taotluses. Kuidas iganes, aga see ning "The Birth Of Music II" on igal juhul helilooja näited elektroonilisest muusika loomest. Vahetu ning veenev. Kokkuvõtvalt võib möönda, et selle väljaandmise aeg saabus millalgi tulevikus. Tung üllitada kvaliteeti (kauges) tulevikus, siis, kui seda kvaliteeti osataks tõeliselt hinnata, sai teostatud. 9.5 (8.5-10)

Lucrecia Dalt -- ¡Ay! (2022)

RVNG Intl.

• Art pop 
• Electronic 
• Latin music 
• Cinematic 
• Folktronica 
• Avant-pop
• Film noir 
• Cool jazz 
• Experimental pop 
• Singer-songwriter 
• Electro-acoustic

Käesolev 10-looline taies kajastab maagilisust ühe Saksamaal elava Kolumbia naise muusikas, mida tema päritoluriik kajastab. Piiridest ja piiritusest, seaduslikkusest ja seadusetusest tulenevat dünaamikat, mis kahtlemata lisab elule vürtsi. Kolumbia on riik, milles on mitu riiki riigis. Seda nii võimu poolest, majanduslikult kui rassiliselt. Lucrecia Dalt (LD) on muusikat produtseerinud 15 aastat, mis iseenesest ei olegi väga pikk aeg olnud. Üks tema esimesi muusikalisi taieseid - mäletan - oli "Cuatro Covers" koostöös F.S.Blummiga La Bèl-nimelise Itaalia netiplaadifirma all 2011. aastal; sealt 11 aastat edasi ning käesolev 34-minutiline taies valiti juhtiva eksperimentaalmuusikaajakirja The Wire'i aasta albumiks. Suur tunnustus igatahes, milles eksperimentaalne helikude - elektroonika, vaba- ja jahejäts, improvisatoorne muusika ning elektroakustiline segment on rakendatud latiinomuusika teenistusse. Või siis -- cha-cha-cha, bolero, mambo, meringue, salsa sulanduvad loomuldasa eelpoolmainitud söaka muusika elementidega, samas laskmata ladinalikul emotsioonil väga paisuda; pigem seda kammitsedes või andes sellele hillitsetud, isegi tumefilmiliku varjundi. Kõige selle keskmes opereerib LD oma hääle ning hispaaniakeelse lüürikaga. Nagu eelnevast jutust võib aimata, on selles nii filmilinalikku sujuvust kui ka jõnkslikku närvilisust, mis üksnes pühitsevad kolumblanna muusikat. Kohati üllitis näikse olevat allutatud õhurõhule ning teistele klimaatilistele teguritele, muutes helivoo elegantselt ebastabiilseks ning vabisevaks. 8.0 (7.0-9.0)