Rudemares -- Yggdrasil (Verđandi II) (2024)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Avant-blues 
• Hard bop 
• Post-bop 
• Improvised noise

Alexis Perepelycia (elektroonika), Luis Conde (altsaksofon) ning Ramiro Molina (elektrikitarr) doseerivad ekstaasi mõõdetud täpsusega, alustades hillitsetult, liikudes ning lisades kihte ja mustreid intensiivsemas tempos. Tundub, et selle tormilise (ratsionaliseeritud protsess loomulikult!) jätsu kehandi all roomab bluusi laama tänu Ramiro Molina slide-kitarri manipulatsioonidele. Hea muusika eelduseks on instinktide olemasolu, st nälg midagi ise ära teha, omada usku ja elujõudu. Õppida ja kogeda seda, mida veel pole suudetud teha. See on sageli põhjuseks, miks paljudel ansamblitel ja artistidel on esimesed albumid kõige elujõulisemad. Kui valida elujõu ja rafineerituse vahel, siis valiksin esimese. Seda 13-loolist taiest kuulates - neid leidlikke helilahendusi, intensiivseid sõna otseses mõttes raskusjõu all ägavaid kooskõlasid ja siis stiihiliselt üksteisest (osaliselt) lahtimurdvaid osiseid nautides - elab trios müüt jätsu jätkuvast väljendusrikkusest ja uute territooriumite koloniseerimisest. Meeste mängus on pinge, pillide helid lähenevad ja suubuvad üksteisesse. See on ühtse löögirusikana sellesinatse jätsu müüdi rafineerimine. 8.5/10

The Hirundu -- Quernmore! (2022)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Deconstructed music 
• DIY 
• Psychedelic 
• Freeformfreakout 
• Noise rock

Inglase Johnny Crewdson'i muusikaline muutumine on alati tugevas turbulentsis olnud; sellele vaatamata kõiksugu stilistilised reinkarnatsioonid on reeglina veenvale alusele laotud. Seekord mängib ta bluusi, kuigi jah, see kõik on tinglik nimetamine kuivõrd lõikub nii müraroki kui bluusi dekonstrueeritud vormiga -- alatihti venides ja kiirenedes, eemaldudes ja tagasisidestudes, seeläbi kehastades pigem plaadimängija manipulatsiooni (midagi sellises suunas, nagu näitas suunda Neu! oma teisel albumil viis kümnendit tagasi) kui taotledes mainitud stiili autentsust. Õige kah, jah, kuna manerism on museaalse lähenemise osa ning teisalt kindlasti kuulumata Crewdson'i eksperimentaalsesse veregruppi. Teisalt jälle autentse bluusi koodi kuulub vajadusel muda ja liiva söömine nii, et hambakantsud järel. On mida kuulata. Kohati laseb endas täiesti pöörase looma lahti ("No Scope For Biscuits?") 8.0/10

Interpretace -- Ich kann ohne Esel nicht sein (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Neoclassical 
• Electronic

Viljakate Tšehhi industriaallegendite-kultuseksperimentaatorite järjekordne taies avab taas kitsukesi uurmeid ning võimendades nähtamatuid perspektiive ja pelki nihkeid. Kui see teos oleks mõne (konventsionaalse) rokkansambli repertuaarist pärit, siis räägitaks ilmselt üleminekuperioodist. Industriaalmuusikas seda probleemi pole -- võetakse seda, mida võtta annab. Teisalt see lähenemine kahtlemata esitab väljakutse teha sidusat teost ning vältida pealiskaudsust ja pelka eklektilisust. Kultuurijäätmete kuhjamine ja ümbertöötlemine, avatud situatsioonide loomine ja selles dogmaatilise identiteedi edasilükkamine. Nii et -- kes või mis on see eesel, kelleta rühmitus ei saa hakkama. Vastused võib-olla peituvad eri žanrites ja meetodites, mida siin kasutatakse nihete teostamise ja protsesside juhtimise platoodena, et vältida kategoriseerimist ning luua konstruktiivset meelesegadust. 8.0/10

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Superplasticfantastic -- Atlas (2024)

discos sentimiento

• House pop 
• Alternative dance 
• Club dance 
• Electronic pop 
• Italo disco 
• Easy listening 
• Techno pop 
• Disco house

Ebaõiglus valitseb universumit. Iga olend toitub mõne teise agooniast; hetked kihutavad nagu vampiirid aja aneemia peale; maailm on nutunõu. Selles tapamajas on käte kokkupanemine või mõõga tõmbamine sama asjatud žestid. Nõnda väitis üks Rumeenia filosoof. Võib-olla sellele morjendavale kirjeldusele vastukaaluks sobib see 9-looline lustakas, pealiskaudne ning kergemeelselt rütmikas taies, mis kehastab elu kui diskosaali, elu kui sünteetilise disko pidu. Pidupäeva viisil, et justkui homset ei eksisteerikski. Diskomuusika, mis oli hüljanud pärisorkestrid ja -pillid ning asendanud need süntesaatorite ning sekventseritega; liikudes retrolikes valgusvihkudes 80ndate alguse ja 80ndate lõpu stiiliarengute vahel. Italo disko, hauss ning tehno kohtuvad, sulandudes ja pildudes valgusküllaseid helke. 7.0/10

Pierre Gerard -- Full Yellow Cylinder (2025)

Moving Furniture

• Reductionism 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Drone 
• Microsound 
• Spoken word

Pierre Gerard'i kaheloolist taiest (kumbki kompositsioon kestab täpselt 20 minutit, st kokku 40 minutit) kuulama asudes tabas mind...õigupoolest ei taibanud ma midagi -- abstraktsed mahasurutud surinad-mürinad-sahinad, mis pigem näisid pärinevat mitte niivõrd sagedusgeneraatoritest, kuivõrd tehnilise pargi vigasusest. Näituseks ülepingest tulenev surin, mis viitas ühenduste või juhtmete defektsusele. Pigem füüsiline kõrvalmõju kui otsene esteetiline taotlus. Ent jätkates kuulamist avardus heliline horisont, kuigi jah, helide iseloom jäi jätkuvalt taandatuks ja lakooniliseks. Tõsi, vahele lükiti ka sõnalist poolt, aga selle mõju jäi kolmandajärguliseks. Oluline on, et algul paistnud mehaaniline heli pehmendus ja muutus meeldivaks podinaks -- justkui ennast häbenev masin kusagil nurgas vaikselt nurrumas või lainetavalt droonimas; ning sinna peale kootud monotoonsed piiksud kontekstuaalses üheülbalisuses võimendumas ja teisenemas. Korrates ja pidevalt võõrandades end, seeläbi nihestades ja murendades enda algtuuma. Kui masina võrdkuju, mis abilisena on ära kodustatud ja pereliikmeks võetud omaniku tajus. Üllitis on välja antud Hollandi plaadifirma Moving Furniture'i alt, olles pärit sellest sektsioonist, mis on pühendatud legendaarse Prantsuse eksperimentaatori Eliane Radigue'i pärandile ja mõjule. 8.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Marek Bartůněk -- The Yakutia Incident (2024)

Insectorama

• Ambient dub
• Tech-dub
• Electronic music
• Deep techno
• Ambient techno
• Deep dub

 
Nelja looga plaat Ühendkuningriigi artistilt on helipeegel, mis süüvib elektroonilise muusika hüpnootilistesse korduvustesse. Siin välditakse valjust ja dramaatilisust, vulgaarsust ja pateetilisust; selle uneleva voo tugevus peitub nüanssides, mille iseäralikuks eelduseks on see, et meloodia piirjooned on ähmastatud ämbientlikuks taustaks. Olles mässitud sellesse kussutavasse vaipa omandavad tehno ja dub pehmema kõla, millele aeg-ajalt aitavad veelgi enam kaasa pelgad loodushelid ning lindisahinad ja vinüülikrõbinad (ülalpool mainitud žanrite esindajad hakkasid võimendama ja integreerima neid salvestustehnika sageli soovimatuid kõrvaltulemeid muusikasse). Voolates helijõena, millest ikka ja jälle kerkib midagi meeleolu mõjutavat esile -- ja kui ei tulegi midagi uut, siis tulemus tundub sellele vaatamata hea. Kuigi masinatega loodud muusika, on selles nii emotsionaalset kui ka ruumilist sügavust, vormides kuulaja muljesse orgaanilise tunde. Sobib ideaalselt hilisõhtuseks kuulamiseks, kui päevamüra on haihtunud ning maailm tundub natuke aeglasem. Või -- aeglustame ise seda hommikul või päeval kuulates. 7.0/10

Narkhiil -- Bloodlust (2024)

Bandcamp

• Dungeon synth 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Fantasy music 
• Dark ambient 
• Martial industrial 
• Drone
• Dark synth
• Black metal 

Eesti artisti Narkhiili 10-looline üllitis viitab aeg-ajalt keldrisündi algallikale -- teise laine black metal'i atmosfäärilistele elektronulmadele. Sellega loomuldasa kaasnevad Tolkien'i loodud fantaasiad, keskaja nostalgia, sõjaindustriaalmuusika varjud, eksistentsialistlik gooti hääbumisesteetika (mis kohati võib muutuda nartsissistlikuks liialduseks). Kui parafraseerida Rumeenia mõtlejat Emil Mihai Cioran'it, siis ainsad, kelledel siin ilmas on põhjendus kohe suremiseks, on optimistid. Pessimistidel ei ole milleski pettuda, rääkimata küünikutest. Kõik jäljed tsivilisatsioonide hävimisest kaovad vähem kui 10 000 aastaga, olles vaid üks tuim akord paleontoloogia prügikastis. Teisalt jälle -- mida muud see reinkarnatsiooni idee ongi kui intellektuaalne seletus energia jäävuse seadusele. Dungeon synth on säherdune muusikastiil, mis 90ndatel kogus märgatavat populaarsust, ent nullindatel jäi üksikute entusiastide vedada; et kümnendatel taas elustuda. Narkhiil kasutab mõnes loos maitsekalt trummeldamist ("Blood Wine"), et veelgi ilmekamalt osutada algallikatele. Saatan peitub pisiasjades -- sellel taiesel on kõik paigas. Näiteks hobuse hirmutamised või kujutab see põrgulise hirnatamist, lisaks kurvameelsusest läbiimbunud droonhelid (funeral doom'i mõjud) ja kellamäng; või siis vastupidise emotiivse intensiooniga elektroonilised mürinad ja teravad efektid. Korralik ja sünnis taies, mille mängimist keskajal äkki ei oleks mõistetud teotusena. Sellises koguses verejanu kostub siit üllitiselt, mis on normaalne elus edasi minemiseks. 7.5/10

Team.Radio -- White Tokyo (2010)

Sinewave

• Indie rock 
• DIY 
• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Psychedelic 
• Dream pop

Edgar Allan Poe väitis, et kannatused tulenevad ihaldamisest, ihast ja klammerdumisest. Muusikas ja kunstis üldisemalt on seda klammerdumist ja ihaldamist vaja, et instrumentaalsele kehandile liha anda. Brasiilias on igati tõsiseltvõetavad muusikaskeened -- nii oma algupärased kui teistest riikidest alguse saanud; millest johtuvalt tuleb näiteks indimuusikat nii nii-öelda puhtal kujul kui ka sünkretistlikku. Ei ütleks, et see 6-looline taies paneks intellektuaaalseid ja intelligibiilseid võimeid eriti proovile. Mõni kriitilisema laadiga kuulaja võib öelda, et oleks ju võinud anda rohkem mitmekesisuse pillerkaarile järele või kaevuda sügavamale, minna põlema, et eristuda selles tohutus üleilmses kitarrimuusikamassis. Siin valdavalt uneleva alatooniga albumil on ka maneerlikke kingapõrnitsuslikke elemente, ent õige kingapõrnitsemine on ennekõike transgressiivne žanr (nagu käilakujud MBV ja Slowdive on endid elujõulisena tõestanud ning siiamaani väga erinevaid stiile mõjutades). Või siis teisalt -- unelev pool (milles süntesaatorite roll on märksa suurem), mis pidanuks olema maksimaalselt minimeeritud, et paljastada instrumentaalsele kasinusele vaatamata hinge ilu- ja murevaod nagu seda ideaalselt väljendas Boston'i trio Galaxie 500. Teisalt on jõulupühad, ning siia aega sobitub see hästi -- äkki peakski selle järgmisteks aastateks sildistama jõulumuusikaalbumina. Ka mürarohke(ma)d kingapõrnitsuslikud lood "Jolenne" ja "To Hank" sobituvad väikse vürtsina sellesse skeemi. 5.5/10

Jake Mandell -- Parallel Processes (1998/2019)

Worm Interface/Bedroom Research

• Drum and bass 
• Electronic music 
• Experimental techno 
• Deconstructed club 
• IDM 
• Avant-techno

Jake Mandell'i originaalis 16-loolise taiese põhiintriig seisneb kontrolli pakkumises stiili üle, mis 90ndate lõpus hakkas vaikselt käest minema. Nimelt trummi ja bassi ohjatakse siin metoodiliselt, surudes seda järjekindlalt eksperimentalismi ja minimalismi käsu alla, samas seda ka vargsi lahti muukides ja lõhkudes. Mistõttu küsida selle muusika sensuaalse tahu järele võib tunduda esmapilgul veidi kohatuna -- kuigi jah, õnnestumise korral seda tüüpi muusika vallandab endorfiini teistmoodi: matemaatiliste rütmimustrite ja algoritmiliste heliskeemide abil - mis eeldab intensiivse kaemuse teket ning õige äratundmist, mille järel tekitatakse-tekib katarsis. Tulemuseks on midagi sellist, mida sobiks mängida pigem helikunsti ja uue muusika lavadel kui klubides. Siin viiakse täide ka John Cage'i kuulus väide, et kõik (helid) ümberringi on muusika. Ent selleks tuleb nutti ilmutada, et vahedalt metalsed helid-prügi negatsioonina juhtida oskuslikult sarnasust süstides ja korduse spiraali ekspluateerides; samas teisalt vältides tüütusse IDM'i rütmi-meloodiaspektrisse vajumist (millest on oi-oi kui palju näiteid!). Tulemus on igati õnnestunud, mistõttu võib Mandell'i teost pidada rütmika ajuelektroonika klassikuks. 8.0/10

CLOUDWARMER -- Nostalgia For a Future That Never Happened (2024)

blocSonic/Bandcamp

• Downtempo
• Trip-hop
• Hip-hop
• Electronic
• Jazz
• Cinematic
• Spoken word
• Sampledelic
• Easy listening
• Big beat
• Radiophonic art
• Experimental pop
• Synth-funk
• Downbeat

 
Eddie Palmer on tagasi. Kui ta varem tegi projekti CLOUDWARMER kahasse koos Brett Zehner'ga, siis nüüd mees näikse tegevat üksi. Ega siis sellepärast projekti muusikaline kvaliteet ei ole langenud -- kohati tundub, et kütet on isegi juurde valatud. Põhivalem on ikka üks ja sama nagu ühele ontlikule artistile kohane: downtempo'lik põhi, milles tooni annavad paksukoelised roomavad suitsused rütmid, mille taamal toimub oi kui palju! Loetelu läheks tõepoolest pikaks (kes artisti varasemat loomingut teavad, siis teavad ka, mida siit oodata!). Vahel rütmid muutuvad sünteetiliseks funk'iks, mis tähendab juba kvantitatiivset hüpet. Palmer'i loodud muusika põhiintriigiks on vormi ja väljundi erinevus. Kui eeldataks, et seesuguse mahajahutava muusika loomusest tuleneks justkui kergem pealiskaudsem helikeel, siis tegelik tulemus on tõepoolest ekspressiivse heli saatel sügav ja eksperimentaalne. Tema kodulinn Suur Õun ning albumi koduplaadifirma blocSonic tähendavad räppi, ning siin on seda kratsimist-kriimustamist. Kasutaksin sama väljendit, mida legendaarne John Peel kasutas The Fall'i kohta -- alati samasugune, alati erinev. Eddie Palmer lihtsalt laob varasemaga võrreldes natuke erinevalt, aga klotsid iseenesest eeldusena on juba mõjusad -- see näitab ka artisti tarkust valida välja need õiged, need mõjusad helindid. Rääkides pealkirjast -- jah, kuivõrd varasemate vihjete põhjal olen aru saanud, et artist oma vaadetelt on pigem vasakpoolne, siis võib arvata, et see tulevik, mida ta ette kujutas, oleks olnud koos demokraatlikku partei valitsemisega järgmisel neljal aastal. Võib olla, et just selline pingeseisund inspireerib looma teravamat helikeelt! Ühesõnaga kuulake seda 20-loolist taiest -- see on moodne amerikaana. Teisisõnu -- selles muusikas annavad tooni nii tunded kui ka ratsionaalne tuum, ent miski ei kee üle pea (aeg-ajalt võiks asi mängu huvides isegi vulgaarse(ma)ks muutuda!). 7.5/10

Sqvire -- Extradimensional 召喚 (2024)

Miami Palm

• Slushwave 
• Vaporwave 
• Ambient pop 
• Dreamwave 
• Chopped and screwed 
• Sampledelic 
• Electronic

Kanada plaadifirma Miami Palm'i all üllitatud taiese narratiiviks on lugu maagist ja tema õpipoisist, keda ta kohustas koguma metsloomi erinevatest dimensioonidest, et alustada sõda -- selle asemel sell hoopis keskendus naistele, mistõttu karistuseks muutus veerevaks hiiglaslikuks lumepalliks, mis kutsus esile maailmalõpu. Vahemoraal sellele oleks -- täida oma kohust! Teisalt kuulates seda sulnist unelevat muusikat tuleb nentida, et see pigem annab edasi noormehe lembehetki pruudiga. Lõppmoraal oleks -- tegele armastuse, mitte sõjaga! See, kui mateeria on hingestatud, toob vaimu ülevuse -- tõstab inimese üllate ideedeni nagu armastus, eneseohverdus, hoolimine, lojaalsus, truudus, headus. Kuivõrd ka helilained on mateeria, siis hea muusika tagatiseks on hingestatus kui emanatsiooniprotsessi kogemus. Võttes arvesse Sqvire'i muusika kõrget unenäolisuse määra tuleb möönda, et budistidel ja (uus)platonistidel on õigus, et hinged taassünnivad ning tuginevad anamneesile. Artist tuleb kusagilt kõrvalt ning suunab selle unenäolise - vaat et müstilise - voolu otse kuulaja kõrva, aktiveerides arusaama, et kust me tulime ja kuhu me kunagi läheme.

Humanfobia -- RINGU リング (2024)

Internet Daemon/Phantom Tapes/LOUDsilence/Let's talk Figures/Jamendo/Get your genki

• Witch house 
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music 
• Dark synth 
• Trianglecore 
• Conceptual

Witch house'i žanrina võib pidada tumeda muusika ürgkujuks, mis ilmselt oli olemas ja mõjustas enne kui sai ilmsiks nullindate lõpus-kümnendate algul. Visuaalselt spekuleerisid artistid kolmnurkade, tagurpidi ristide ja teiste kujunditega ning samuti kasutati ebatavalisi kirjamärkide kujundusliike ja esoteerilist väljendusviisi. Muusikaliselt kaasati eri stiile, kuigi põhivundament valati tumeämbiendist, gootilikust neoklassikast ning aeglase(ma)ks keeratud okultsetest tumetehnorütmidest. Huvitav on, et stiil hääbus suht ruttu (nullindate keskpaigaks); ent näikse, et mõnele artistile on tänuväärselt vajutanud kinnisideelise jälje mällu ja tajju. Jutt käib Tšiili duost Humanfobia ning nende kureeritavast netiplaadifirmast Cian Orbe/Internet Daemon, olles nii koduks endale kui veelgi enam teiste artistide muusikale, kes - tõsi küll - osalevad pigem kogumikel. Kogumikud on loomulikult ajendatud tumedast (pop)kultuurist -- peamiselt õudusfilmidest ning üleloomulikust müstikast. Käesolev album on ajendatud Jaapani õudusklassikast "Ringu" (1998), mille põhiobjektiks on neetud VHS-kassett. Eks osaliselt tänu sellele on needus kandunud edasi ka muusikasse: ennekõike vaporwave-nimelise stiili vahendusel, mille üheks alažanriks näituseks on VHS-wave. Sellel 8-loolisel võib kuulda nii sämpleid filmist, kõrge ja madala resolutsiooniga rütme-sagedusi: viirastuslikkus ilmnebki reaalsuse moonutusena-seestumisena. Näiteks seegi kui nõiahauss võib korraks omandada süvahausi parameetrid, et seejärel nihkuda kuhugi mujale selleks, et taas kangastuda ("The Horror Call 7 days for Die"). See dünaamilisus teebki Mist Spectra ja Sabila Orbe muusikalise pingutuse naelutavaks. Kui hääbumise eikuhugi ja muutumise eimillekski meeldetuletamine, kuivõrd püütakse nii filmis kui muusikaliselt taandunut tagasi manada.

Zwarte Dood -- Demo Compilation (2023)

Bandcamp

• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Raw black metal 
• Occult black metal 
• Dungeon synth 
• Covers

Ühes hiljutises Muusikanõunike saates lugupeetud saatejuht kurtis, et kuulas viimati (kehva) Egiptuse (must)metalli; mistõttu soovitan pöörduda aja kokkuhoiu mõttes Strugatsky metal 2024-leheküljele RYM-s. Eelfiltreeritud jamast, põrgulik laks nii vaimule, kehale kui suure vaevaga kokku korjatud tühisele maailmavaatele ja egole. Ühte sellist hetkel kuulan -- Musta Surma Flandriamaalt, kelle muusikas on kõik olulised mustmetalli spektrid esindatud, külgnedes ka surmametalli ning koorikpungiga. Mõne loo introteks on tumeämbientlikud ja keldrisündised siud. See 13-looline kõlab kui skeptikud-küünikud hakkaksid muusikat viljelema -- eeldades tõsikindla teadmise võimatust hakkaksid kõike sihilikult uuristama, kaasa arvatud iseenda metoodilist veendumust kahtlemises. Nõnda see kupatus kõigub iseenda mürgihammaste ilast tekkinud peapöörituse ajel. Olles kütt ja kütitav üheaegselt. Kokkuvõtvalt -- tänapäeva muusikamaailmas on raske midagi heale mustmetallile vastu panna -- tugev identiteet, mida loomuldasa õõnestatakse -- mis paradoksaalselt tsementeerib seda veelgi.

The Sweetest Ache -- Jaguar (1992)

Sarah/Bandcamp

• Jangle pop 
• Twee pop 
• Alternative pop 
• C86 
• Indie pop

Jõulud on tulemas - homme on juba kolmas advent -, mistõttu aeg-ajalt on kuulda kurtmist, et ei taheta traditsioonilisi jõululaule enam kuulda-kuulata. No üheks heaks alternatiiviks oleks legendaarse Sarah Records'i diskograafia -- Rickebacker-kidrade pastelsed akordid ning unelev laulmine (konkreetsel juhul nii mees- kui naisvokaal (tõsi, ainult ühes loos)). Igati traditsiooniline muusika, mille varieeruvust peamiselt teostatakse klahvpilliga (kohati paisub poolorkestreeringuks või mahejätsuks). Nii et detsembrikuus võikski nimetatud plaadifirma üllitatud muusikale ümber lülituda. Tuua kuusk ja õled tuppa, süüa hapukapsast ja verivorsti, vajuda sisekaemusesse ning saata vana-aasta ära. Aamen.

Tiago Morais Morgado -- Music For Motion Picture (2024)

MiMi

• Contemporary classical
• Art music
• Minimalism
• Conceptual
• Orc music

Sellel 8-loolisel taiesel on kuus lugu komponeeritud keelpillinelikule ja kaks sooloviiulile. Nagu ühes targas raamatus --parafraseerides -- öeldi, et muusikastiilide kirjelduslik kategoriseerimine on alati suhteline ja kontekstuaalne, sest žanrite tunnusjoonte lakkamatu muut(u)mine ei luba stiilidele püsivat identiteeti omistada. Ehk siin siiski saab, kuivõrd samasse kategooriasse kuuluvad instrumendid paratamatult genereerivad sarnaseid tämbreid ning kõlaloogikat; teisalt märksa intrigeerivam on taotlus filmi helindiks vormimisele -- milles kuiv, esmakuulamisel isegi igav ent obsessiivse käiamisega seda ületav helikeel annab tervikule kummastava dünaamika. Tõepoolest, kohati tugevalt krigiseb ja on kriipivalt kuiv - kui masina värgi osised täidetud peenest kõrbeliivast. Sellele vaatamata (või vastupidi - tänu sellele!) on täheldatav nii sisuline avardumine kui arenemine, milles segunevad omavahel ülevus ja norutunne.

Dominykas Niaura -- Bevietystė (2024)

Electron Emitter/Bandcamp

• Art pop 
• Deep techno 
• Shoegazing 
• Sampledelic
• Experimental pop 
• Dub 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Post-rock 
• IDM 
• Indietronica 
• Ambient pop 
• Avant-pop

Leeduka Dominykas Niaura teine album -- pärast viieaastast pausi sama maa netiplaadifirma Electron Emitter'i all. Muusika, mida nimetaksin transgressiivseks indiks -- avatud uste ja akendega; avatud peaaegu kõigele. Ühes loos mängib eepiliselt aeglane, ent raskete klaveriakordidega lugu tänavaaskelduste taustal -- või siis vastupidi. Või siis meisterlik tuulekellade kilin-kolin madalate basside kohal, millele hiljem lisanduvad oreli impro ning sõnaline pool. Pisikesed elemendid, ent täpselt ajastatud ning doseeritud. Üks lugudest läheb väga diibiks kätte läbi süvatehnoliku tunneli. Tuletab meelde sama liini artiste Eestist nagu Myrakaru, varane Galaktlan ja Uni. Tänapäevane indi tähendab loomulikult ka sämpledeelse elemendi ja mutantkingapõrnitsemise esindatust. Isegi konkreetmuusikale suudetakse anda eepiline mõõde. Kõik see avardab emotiivselt fooni, aga ka annab lootust, et muusikas ei ole veel kõik ära öeldud -- võib edasi areneda. Üldistades -- leedukate oma Seefeel või Paavoharju (oleneb konkreetsest loost või vaatenurgast). Väga kõva album! Uksi ja aknaid ei õnnestunud riivi panna. 

Vaga-Lume -- Champion Hill (2017)

Bestiar/Bandcamp

• Math rock 
• Art rock 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Avant-rock 
• Alternative rock 
• Yacht rock

See 7-looline taies Kataloonia pundilt sama piirkonna netiplaadifirma Bestiar'i all on kujundatud rokkmuusika konventsioonide ja katsetuste piirimail, sillates pungi jõulisust, sirgjoonelisust ja toorust meloodiate, nurgeliste kidramustrite, korduste ja neile ehitatud uute kihtidega. Meetod on arusaadav, ent muusikasse kätketud korduste ja improvisatsioonilise elemendi segunemine tagab teosele piisava sügavuse, et seda korduvalt ja korduvalt kuulata. On nii matemaatilise kidramuusika mõõdet kui jahtrokilikku pastelsust. Normaalne, et ei pakuta pakendatud eimidagiütlevust.

Day Of The Triangle -- twencen drag party (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Jungle 
• Breakcore 
• Progressive electronic 
• Drum and bass 
• Kosmische Musik 
• Acid techno 
• Electronic music 
• Psybient
• Alternative dance 

Kõigepealt -- miks peaks hankima Trash'ilt kassetti? Plaadifirma Trash Can Dance'i versiooni B-poolt palistab üks lugu ("acid") rohkem kui Bandcamp'i omal -- lisaks on see veel pikk lugu, lisaks veel väga hea lugu. Ütlen kohe ette ära, et taiese parim (aga A-pool ei jää teps maha). Halb on see, et lindid on praeguseks hetkeks ilmselt juba otsas (aprillis välja antud). Tartust pärit ühemeheprojekt Day Of The Triangle on kahtlemata siinkirjutaja lemmikartiste Maarjamaalt. Oli üllatus, et taies algab tõupuhta trummi ja bassi biitidega. Tavaliselt selle rütmid muudavad mu ettevaatlikuks, kuna ei pea antud stiili esindavaid artiste kuigi fantaasiaküllase mõtlemisega õnnistatuks (ise kasvasin selle stiili nautimisest 90ndate lõpus välja, ning naasmine selle manu hiljem on reeglina piirdunud pooletunnise kuulamiskogemusega). Samas teadmine, et DOTT katsetab trummi ja bassi, tekitas kahtlemata elevust -- nt uudishimu, et kas ja kuidas ta suhestab varasemat atmosfäärilist progressiivelektroonikat mainitet rütmidega (samasugune eeldus kehtib nt ka Tondi tegemiste kohta). Aga kõik siis areneb ja liigub -- nii rütmi kui harmoonia kohalt -- steriilne ja nuditud trumm ja bass kasvatab endale eelkäija jungle'i karvkatte, st biidid on karused, tektooniline bass põrkab mudasel pinnal, andes asjale kergelt anarhistliku 80ndate lõpu-90ndate alguse tantsupsühhedeelia vaibi. Teise poole loos lisanduvad ka hea maitse poolele jäävad psybient'i võnked. Analoogsüntekaid on taas hoolikalt näpitud, õigeid valikuid tehtud, andes ülemistele sfääridele räpasema (ja igati tervitatava) mõõtme juurde. Distortion ja feedback resoneeruvad selles -- sageli sel määral, et helipilt vappub korralikult! Mu arust on DOTT isegi Eesti mõistes alahinnatud -- ka see taies näitab taaskord, milleks mees võimeline on. Parafraseerides üht varauusaja filosoofi ja matemaatikut -- see helimaailm on korraldatud parimal moel -- kas just harmooniliselt ettemääratud, küll aga olles (kõikidest maailmadest) üks parimaid. Aasta lõpu edetabelis läheb igatahes siin loosi.