Spectre Horsemen, Pale With Dust -- Spectre Horsemen, Pale With Dust (2023)

Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Third stream
• Avant-garde 
• Cinematic
• Electronic 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Contemporary classical 
• Dystopbient 
• Post-industrial 
• Experimentalism 
• Microsound

Ei teagi, millest see 7-looline koosneb -- 5 protsendist neutronitest, 5 protsendist prootonitest ning 90 protsendist tühjusest. Näilisest tühjusest. Võib-olla see tühjus on täidetud millegagi, mida mõistus 5ajub, ent meeled mitte. Artist oma Bandcamp'i koduleheküljel ütleb, et tema fugaalsed illusoorsed helimaastikud on loodud lõpuaegade aktsepteerimiseks. Kõik teed viivad drooni juurde. Hea on näha, et seda üllitist on ostetud soliidselt -- ehk võib nentida, et artist on teinud nende 45 minutiga nii mõndagi õigesti. Nagu ikka droonmuusikaga tavaliselt juhtub, on see ilma näojoonte konkretiseerimata loodud muusika. See on abstraktne, anonüümne ning varjulehoidev. Säherduse muusikaga on nii, et ilma seda kuulamata kriitiline meel on kerge valla pääsema selle teoreetilisi lähtepunkte arvustama asudes; teisalt heli aktiveerinuna kuulaja ajukeemia teiseneb, kuulaja lahustub nende metalsete kahinate ning sageli düstoopiliste kõlade keskel -- kui ohver, kes on topitud väävelhappetünni maist jälge kaotama. See on see näotus, see tühjus, mis sellelt 7-looliselt vastu vaatab. Sõrgvasara ja poldiga värava avamisest - kuigi siin kaigub ka neid helisid -, on vähe tolku, et plehku panna. Siin vahib eksistentsiaalne äng kuristikust kangastuva tühjusena vastu. Vahel artist väljub tühjusest - õieti piirdub tühjuse eiramisega - prepareeritud klaveri akordide saatel (mis võib omandada filmilinaliku ja jätsuliku koloriidi), ent see on väike lohutusauhind istuda ja piidelda maailmalõpu lävepiidal -- selleks, et varsti silmad sulgeda ning lasta suurel tundmatul võimust võtta. Uduvihma langeb näole, märg kõdu pöörleb gravitatsiooni eirates ümberringi ning hallituse lehk lööb tugevalt ninna. Ainus, mis lõplikult võib lohutust pakkuda, on tõsiasi, et koosneme samadest algainetest -- taandudes lõputusse aineosakeste voogu ja energia jäävusesse. Aine on tegelik, samuti vaim -- ent on sama päritolu. Mis neid suhtestab? Mis neid eraldab? Mälu? Elujanu? Hirm? Give in to lust/give up to lust/Heaven knows we will be dust -- nagu laulis üks väidetavalt vastuoluline britt 41 aastat tagasi. 8.5 (8.0-9.0)

Crepuscular Rituals -- Imbolc (2025)

Basement Corner Emissions/Gates Of Hypnos

• Abstract 
• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Microsound 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-garde

Album, üksainus monoliitne 43-minutiline lugu, on vähem muusikapala ja pigem helilise dekonstruktsiooni ilming. See on väljakutseks pragmaatilisele meelele, kutsudes kuulajat piiripealsesse ruumi, kus reaalsuses tuttavad ja rurvalised helid asenduvad ebamääraselt helisevate, kuid intensiivsete mikroskoopiliste mürade, suminate ja undamise vaibaga. See ei ole taustamuusika; see on fantoomvaip, mis on kootud jääkhelidest, mida teadvus tavaliselt välja filtreerib; sahinate ja kajade maailm, mis tunduvad nii ebareaalsed kui ka sügavalt kohalolevad. Kuulamise kogemus on järk-järguline eemaldumine. Sellel kompositsioonil ei ole oluline ei algus ega lõpp; jättes selle kordusrežiimile mängima kaob teadmine kuulamiskordade üle -- teadmata, kas oled loo lõpus, keskel või juba järgmise ringiga alguses. Teisisõnu -- helimaastik hakkab hägustama ümbritseva maailma jäikust, pehmendades reaalsuse tugevat ruumi; helimustrid hakkavad värelema ja kõik kuulaja ümber näikse vibreerivat teises rütmis. See võib hüpoteetiliselt kõlada irreaalsena - eesti keeles sõna "irreaalne" juhtumisi kõlaliselt sobib kokku sõnaga "irduma" -, s.t irdub reaalsusest, murdub-murrab sellest lahti. Eemaldub ning tekitab distantsi, luues piltlikult väljendudes radioaktiivse halo peakeste ümber -- pakkudes võimalust sumisevale segadusele, aktiveerides uusi signaale ja vaigistades erksa ja kaitsva teadvuse. Neile, kes on valmis selle vooga kaasa voolama, on see kolmveerandtund sügav uurimus mateeria muutlikkusest ja taju vormitavusest; tuletades meelde, et reaalsus on tingimuslik ning helid, mida me juhuslike või olematutena kõrvale heidame, saab vormida ühtseks, ehkki seesmiselt vastuokslikuks (ent intrigeerivaks) tervikuks. See teos ei saavuta edu mitte pragmaatilise maailma heliregaaliatega manipuleerides, vaid tavapärase heli vormist vabanedes. Sellega ennekõike loob ta eeldused uue emotiivse paradigma tekkeks. Isegi tavapärased, muidu sageli ilma eristava ilmeta ämbient- ja droonmuusikalised kompositsioonid paistavad selle valguses üsna konkreetsetena. Seesugune muusika on abstraheeritud ja ekstraheeritud -- kui jääkheli, mis funktsionaalselt ähmastab, pehmendades reaalsuse tugevat tuuma -- paganama tõhusalt heli narmendades lainetab siin. 8.5 (8.5-9.0)

Miffle -- Goodbye, World! (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Shoegazing 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-folk
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Drone rock 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• Glitchtronica

Seda 11-loolist taiest kuulates meenusid nullindate lõpu ja kümnendate algul tollal tegutsenud netiplaadifirmade (Aerotone, Camomille, No Source, Rain, Resting Bell, 12 rec., La bèl) all üllitatud taiesed. Ning loomulikult on siin ka kitarristist alkeemiku Christian Fennesz'i hõngu, kes on püüdnud Kevin Shields'i alustatud lähenemist - teha rokkmuusikat pigem elektroonilise muusika perspektiivist lähtuvalt - jätkata. Ei saa jätta märkimata ka teise suure - Slowdive'i "Pygmalion'i" - dekonstrueeritud kitarrimuusikat. Poolast pärit neiu - kes selle taiese on pühendanud kaks ja pool aastat tagasi surnud sõbrale - käib oskuslikult ringi nüanssidega, mis on fikseeritud kitarrimuusika ja elektroonika eksperimentaalsele vaheliidesele. Artist saab hakkama lahtirebitud katkendlike helisignaalide komponeerimisega tervikuks -- eriti hästi küllastub asi madalaid bassisaunde kompositsiooni söötes (("digital blizzard", "long walk home (you exist in my frozen memories forever")); sellisel juhul meenuvad ka Tim Hecker'i ettevõtmised esimesel ja kolmandal albumil. Miffle'ile sümboliseerib katkendlikkus püüdu joosta mälestuste (ja mineviku) eest pakku, ent pingest tekkinud virvendused ja hetktõrgete imbumine helindisse osutavad sellise soovi illusoorsusele. Teisalt põgenemine saab eelduslikult õnnestuda siis, kui (ühed) piirid jäetakse selja taha (et siseneda uutesse) -- ka sellisel juhul ei saa olla kindlad õnnestumises. Zenon'i apooria kilpkonna ja Achilleus'e võidujooksust võiks seda näilist vabadust (ehk ettemääratust) päris täpselt ilmestada. Väga korralik taies -- kui oleks rohkemaid lugusid ilmestanud madalate sagedustega - kohati muutus helipilt natuke hõredaks -, andnuks veelgi kõrgema hinde.  Aga siit on hea edasi minna nii muusikaloome kui oma eluga. 8.5 (7.5-9.5)

Lucrecia Dalt -- A Danger To Ourselves (2025)

RVNG Intl./Bandcamp

• Avant-pop 
• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indietronica 
• Chamber pop

Kolumbiast pärit muusiku Lucrecia Dalt'i (LD) üheksas stuudioalbum ((kui arvestada patta ka esimesed kaks (soolo)albumit, mille ta salvestas Lucrecia nime all)). Käesoleva üllitise produtsendiks on kunstpopi ikoon David Sylvian (DS), keda ses osas on pädev võrrelda nii Scott Walker'i kui Mark Hollis'ega. Sellele albumile lähenemist võrdleksin rusutud meeleolus olemisega, kui esimest sammu on raske teha -- ent kui see on astutud, siis asi hakkab vähehaaval avanema ning protsessid käivituma. Kuivõrd helitegu on inspireeritud berliinlanna eraelust ning isikliku rolli mõtestamisega suhestatuses, oma minapildi kokkupanemisega, siis on mõistlik eeldada, et mingisugust pillerkaaritamist siit ei leia -- LD ei kirjelda ei ühemõtteliselt ega selgelt; kasutades sümboleid, vihjeid ja reegleid, et siduda erinevate stiilide fraktaalid ja katked omanäoliseks tervikuks. Nende 44 minuti vältel esineb ohtralt mõtisklemist ja kaemust, ent kui letargiaahelatest suudetakse vabaks murda, siis tekitatakse elegantseid ja tähenduslikke seoseid; mida igati tugevdab emotiivne energia (ennekõike lugu "hasta el final" sugereeriva lõõritamise ja ruumilise orkestreeringuga). Tõsi, seesuguseid hetki ei ole kuigi palju -- album jääb liiga lakooniliseks; on näha, et artist tegeleb enesedistsipliiniga; püüab hoida end eemal välisilma kaosest ja vulgaarsusest, püüeldes puhta mõtte ja vaimuelu poole. Mulle kuulajana hakkab sellest vähe külge. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld -- paraku sellest muusikas ei piisa. Jääb mulje, et ülesandepüstitus jääb artistile lõppkokkuvõttes lahendamatuks. Korralik Harju keskmine, ent tähesära on vähevõitu. 7.0 (6.0-8.0)

small electronic deer -- access EP (2025)

UK Gloom

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Slushwave
• Lo-fi 
• DIY 
• Experimental electronica

Käesoleva 4-loolise taiese kõige selgemad momendid saabuvad lõpulooga "international geophysical year" -- kaheksaminutiline hõllandus, mille udune panoraam ning eetrisse summutatud vokaalid annavad žanrilise määratlemise vaatepunktist kõige kergemini kätte. Ent kätte ulatatakse ka 20-minutilise üllitise ülesehituslik skeem, mis algab kõige primitiivsemast - justkui differentseerumata rakud arenevad edasi eristatavateks, et seejärel paljuneda ning moodustada piiritletavaid elundeid. Teisiti sõnastades möönaks, et aeg-ajalt embrüonaalses faasis olevad helilised väljendused on huvitavamadki võrdluses lõpptulemustega. Käesoleval juhul see paraku nii ei ole -- kaks viimast kompositsiooni on nii vaimselt kui emotiivselt küpse(ma)d (rääkimata vormilisusest), millede tõlgendamiseks ning endale vastuvõetavaks tegemiseks ei ole kuigi palju vaeva näha (kolmas ongi tabavalt nimilugu); tõsi, päris kõrvale ma esimest kahte ka ei heidaks, kuivõrd selles võib kuulda iseorganiseerimist, helile ja vapor-stiilile ja selle derivaatidele omast geneetilist koodi ja muutuste dünaamikat primitiivsel kujul; osa sellest tuimestatud kahinast vastab viimaste lugude loogikale; osa meenutab seda, olles kandunud üle (üks loo funktsiooniks on lihtsalt eritada roostet). Näiteks lõpulugudest kostub välja allasurutud pahaendelisus -- kui pahaloomuline haigus, mis on organismi võtnud pantvangi, olles määranud viimase saatuse. Või siis elu kui selline, mis on pidevas muutumis- ja hävimistsüklis, kuni tsüklite arv lõpuks ümber saab. Revolutsiooni need paarkümmend minutit just esile ei kutsu, ent asjalikku elevust mingil määral küll. 7.5 (6.0-8.0)

Dark Optics -- Remember When (2017)

Dusted Wax Kingdom/Archive/Bandcamp

• Trip-hop 
• Downtempo 
• Hip-hop 
• Ethnotronica 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Chilltronica 
• Breaks 
• Electronic music

Kuulates seda albumit tabasin Dark Optics'it meenutamast meenutusi. See muusika ei räägi lineaarsest loost; see räägib selle loo tundest, selle kummitusest. See ei püüa öelda, mida mäletada. See pakub lihtsalt helimaastikku, et saaks uurida seda, mida kuulaja arvab end mäletavat. See album on omamoodi kaleidoskoop, pakkudes mustrite galeriisid, et kuulajal oleks võimalik nendega meenutamise läbi samastuda. Igast galeriist tulevad esile ja käivad läbi teatud helid - teatud klotsid -, mille abil kuulaja taastab omi mälestusi. Need on nostalgilised, ebamaised sfäärid, mis helgivad sooja, peaaegu et kuldse kumaga. See on filter, mille kuulaja möödunud hetke peale asetab, et muuta see pehmemaks, lahkemaks, ilusamaks -- kui see kunagi tegelikult oli. See 13-looline album on laskumine sellesse kaunistatud minevikku, keerlevasse galaktikasse, mis koosneb nii reaalsetest kui ka kujuteldavatest hetkedest, kus piir muutub lootusetult hägustunuks. Elektroonika, mis algselt oli soojuse ja mugavuse allikas, hakkab melanhoolse uduna virvendama; paljastades, kuidas mälu ilustamises ja moonutustes on ka unustamise vorm. Platoonilises mõttes ei ole need helid uued; need on mingi tõe kajad, pooleldi meelde jäänud meloodiad ja harmooniad kõrgetest ja kaugetest sfääridest. Muusikaliselt on see hip-hop'i ja trip-hop'i karneval, ent segades sinna sekka ka maailmamuusika ja elektroonilise roki sugemeid, risust ummistunud murtud rütme ning jutustatavaid osi. Eks need 50 minutit ongi kohati rohmakad ja koba - kipub mõnikord alt vedama ning tüütult korduma -, ent kokkuvõttes mängib siiski keskmisest kõrgemalt välja. Ning nostalgiaga saab ikka väga hästi hakkama. 8.0 (6.5-9.0)

Eiko Ishibashi and Jim O’Rourke -- Pareidolia (2025)

Drag City/Bandcamp

• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Experimentalism

Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).

Modelbau -- Neither Nor (2017)

Attenuation Circuit

• Avant-garde 
• Micronoise
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Ambient 
• Minimal synth 
• Post-industrial 
• Lowercase 
• Sound art 
• Ambient drone
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Microsound

Tragöödia võib peituda küpse meele ja romantilise südame võnkumises samas kehas. Kui oled oma hinge kaotamas ning tead seda, siis järelikult on sul veel hing alles, mida kaotada. Siin esitletav 46-minutiline helimaailm on pidevas muutumises ning sisemises hõõrdumises ja murdumises. See on muusika, mis ei eksisteeri lihtsal moel; see maadleb iseendaga -- seesmised kihid jooksevad paralleelselt ning vajadusel murravad üksteisest läbi ja mööda. Eksperimentaalse elektroonika ja mikromüra aluskivimid ei ole pelgalt tekstuurid, vaid sügavama tungi kajad, nii kaduvate kui tärkavate sageduste summutatud kriisked, mis uurivad masinlikku hingerütmi ning ebastabiilset südant. Roostekihid kuhjuvad, et sellest saaks välja tungida mürapiigid ja seda laiali puistata industriaalsed ogad. Teiseks on see helimaastik, mis tundub nii iidne kui ka tulev. Samaaegsus väljendub selles, et tõlgendus langeb kokku ajatuga -- osaliselt seetõttu, et elekter ragiseb-suriseb ning mürafoonid kaiguvad ikka samamoodi -- sõltumata kümnendist ning tingimustest meie ümber. Kohati muutub arusaamatuks, kas gravitatsioon pressib siin peale või on vastupidi haaret lõdvendamas. Kohati on siin tühje välju, milles omakorda on mitu tühjemat välja, mis näivad tühjusena keset tühjust. See muusika on teekond läbi avatud väravate, et tulla ja minna, kuid näiline vabadus on petlik. See on heli, mis seab lõksu hingele rütmitsüklite näol. Kuulaja kogeb sisemist reetmist, pidevat tõmmet vastandlike jõudude vahel ja nende poole. 6-looline üllitis algab sulni ämbientse droonimisega, ent sellesse pilti lüüakse mõrad kõrvalt kostuvate robustsete röhitsuste ja roostes mehhanismide kääksumistega. Justkui tahumatud maamehed saanuks ilmutuse veskil olles paar sajandit tagasi. "Nullify" kõlab karnevali tagasipeegeldusena mesilasparve mõtteliselt lokaatorilt. Hüpnootiline veerandsekundiline karnevali peegeldus, mis kõlab biotehnona. "Nevertheless" näitab süntesaatorite minimalistlikku pulseerimist Conrad Schnitzler'i ja Pan Sonic'u jüngritena. Sekund siin ei ole mitte ajalise lineaarsuse, vaid ruumi mahu --selle laienemise ühik. 8.5 (8.0-9.0)

Roberto Vodanović Čopor -- What happens when we become silent (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Sound art 
• Organic electronica 
• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Electronic music

Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)

Centz -- mini-DV (2025)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp 

• Trip-hop 
• Sampledelic 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Breaks 
• Downtempo 
• Cinematic

Suur rõõm on teatada, et Colin Thieme (CT) ehk Centz on tagasi; ent veelgi rohkem rõõmustab tõik, et sellega kaasnevalt on ka oluline Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom pärast nelja aasta pikkust pausil olekut tagasi (oli paraku alust arvata, et on pillid kotti pistnud). 18-loolisel üllitisel on välja arendatud sämpledeelsed orkestratsioonid, mis kõrgustesse püüdlevad, kujundamaks arusaama, et kuidas ja kuivõrd on omavahel seotud ämbient ja klassikaline muusika, filmimuusika ja üleelusuuruses unenäod ja päikeserammestusest tekkinud nägemused. Kompotti lükkavad edasi lohisevad trip-hop- ja rohmakad hip-hop-rütmid, mis kolisevad orgaaniliselt eri intensiivsuse ja rütmide vahelduvusega -- sünkopeerides, lahti harutades, kombineerides, moonutades. CT mõnuga orkestreerib laiekraanhõllandusi, mis sulni harjaga paitab kuulaja vaimust lahti igapäevaseid porikillukesi ning mudapritsmeid, et lasta hingel õilmitseda ja vabalt lennelda. Alati on oht, et tehakse midagi valesti -- üle pingutades või tulemust liialt lahjendades. Lisaks selle vältimisele ning terviku võimendamiseks on oluline lugusid õigesti järjestada ning intensiivust ja varieeruvust õhulisusega võimestada. Kahtlemata Centz oskab seda -- lisaks eelpoolmainitud võtetele näiteks lugu "Tread" areneb inditrooniliseks paleuseks, milles on sees nii tung kui vaigistamatu uudishimu uute helikombinatsioonide sõlmimiseks. Siin-seal kihtide vahel on igati värskendav elektrikitarride undamist kuulda -- CT ilmselgelt ei tee seda seetõttu, et kidrasaundi oleks lahe kasutada, vaid tõlgendab seda eriomaselt (elektroonilise muusika produtsendi horisondilt). Äkki kõike seda ülevust ning rõõmu, mis sellesse muusikasse on valatud, on CT kaasaegne Ludwig van (elik teisisõnu, kui Beethoven elanuks tänapäeval, teinuks seesugust muusikat). Näituseks vapustav rõõmupall "Crash", mis põrkudes ja veeredes pillub ülinakkavalt sädemeid. 9.0 (8.0-9.5)

Visions Of Yokāi -- THOSE WHO DANCE AT THE SUMMIT, THOSE WHO CREEP IN THE DEPTHS (2025)

 

Bandcamp 

• Experimental metal 
• Post-metal 
• Dungeon synth 
• Black metal 
• Funeral doom 
• Avant-metal 
• Noise metal 

2022. aasta uuringu järgi hindas keskmine inimene isiklikku atraktiivsust kuue pügalaga kümnest. Hakatakse elegantselt suitsetama, kui ei ole kedagi suudelda; või siis vihast metallmuusikat tegema (lihtsalt üks lõtv hüpotees). Ilmselt muusikud hindavad oma loomingut kõrgemalt -- vastasel juhul ei ole mõtet loomingut välja anda. Looming erinevalt välimusest on lõpuni valiku küsimus. Või kas ikka on? Tehniliselt küll, ent sisuliselt võib-olla mitte. Artistile omane vormirangus tuleneb tema pühitsusest kindlale sisule, vastasel juhul asi võib kontrolli alt välja valguda. Kui varasemad üllitised kõlasid ilmutusena, siis käesolev on muundunud kinnituseks. Kinnitamine ei tähenda varasema kordamist, vaid loomingule uute varjundite lisamist ning isikupärasse kuuluva süntaksi ja tämbrilise intonatsiooni nihestamist. Suur rõõm oli näha teadet, et Vision Of Yokāi on pärast kolmeaastast pausi tagasi. Nagu ikka ammutab Los Angeles'e artist leegi ülalhoidmiseks (lisa)hapnikku psühhedeeliast, konkreethelidest, droonmuusikast ja progerokist. Ka lohisevast DIY-muusikast, mis kipub ühest otsast lõkendama ning teisest narmendama ning külgedelt kolletuma. Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub funeral doom'ist miilava meeleheitega, lisades taiesesse eepilist meeleliigutust. Sellega külgnevalt artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti veenvad -- sügavad ja pahaendelised. Ruum vibreerib ja resoneerub orgaaniliselt teisest dimensioonist kostuvate häältega ja müravaakumi rõhumisega; siin kehtivad teistsugused ainevahetuslikud skeemid, viies teistsuguse arusaamani nii keldrisündist kui metallijärgsest muusikast. Siuh ja säuh! Viimistletud tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud ketserlike sepahaamritega; kõlades gnostilise vooluna, tuues värskust dogmaatilisse pilti -- justkui ebatäiusliku Jumala loodud maailma võrdkujuna, pakkudes eksimisruumi, räppa ja soppa ning olla võimalust vaba ja kulgeda pidevas otsimises ja leidmises; milles inimesi ei ole psühholoogiliselt kammitsetud ürgsüül põhineva ideoloogilise sita ja Isa ihu söömise õõvaga. Alguses oli müra -- impulsiivne ja meeleheitlikult kookonist välja murda tahtev. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis kinnistab Visions of Yōkai enda ülimuslikku positsiooni. Mulle meenutab tema muusika rohkem kui kümne aasta eest alustanud teist Langenud Inglite linnast pärit projekti nimega Wreck and Reference, kelle muusikas metall kohtus müra ja tugeva lo-fi-esteetikaga (muideks, neil tuli just uus album "Stay Calm" välja -- lähitulevikus jõuame ka selleni). Seniks nautigem seda viiepärlilist põrgulist. 9.0 (8.5-9.5)

Bruno Duplant & Judith Wegmann -- Univers Parallèles - Des Nuits Et Des Jours (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Improvised music 
• Sound art

Üks lihtsustatud viis üllitist planeerida on luua pikaldane taies. Nagu see 42-minutiline kompositsioon Madalmaade eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture'i all, mille puhul ei pea pead vaevama vähemalt lugude järjestamise ning pealkirjade väljamõtlemisega. Siin see on -- loogeldes prepareeritud klaveri ankurdamise saatel; ent seda nimetada ainult klaverimuusikaks on ilmne moonutav kitsendus; klaveriakordid on siin tõepoolest rõhutatud, ehk isegi eraldi võimendatud -- madalad akordid tungivad kõigest läbi ning sügavale allapoole; ent nootide vahele jäävast ruumist on tehtud omaette instrument ja selle mängimisest kompositsiooniline tulem; sellega liituvad aeg-ajalt (peen)elektroonilised helid ja osakeste vood, andes taiesele teistsuguse dimensionaalsuse. Kolmandaks lisandub improvisatoorne mõõde -- seda nii klaverimängu tasandil kui ka delikaatse manipuleerimisega kihtide vahel (nt 10.45 algab töötavat filmiprojektorit meenutav heli; kohati mõned helid meenutavad suuga tehtud häälutusi). Nii et kokkuvõtvalt on tegu on nii akustilisse kui elektroonilisse muusikasse ulatuva taiesega, milles liikumist võimendavate impulsside vahele jääb ka hoogu pidurdavat staatilisust. Sellesse kuuluvad konstandid (konkreetselt klaveriakordid) on ilmselt aastasadu tuntud, ent kaasaegseks teeb selle ennekõike ajastu võimalustest ja looja tahtest tulenev (normide külge mitteklammerduv) tõlgendus. Kokkuvõttes -- mida muud see on kui tänapäeva klassikaline muusika, mis nii vormilt kui definitsioonilt õieti ei olegi seda enam. Tähelepanu ja äratundmise järgi on see seda. 8.5 (8.0-9.0)

Malisima -- Take Me In Your Arms And Carry Me Home (2025)

Bayview Financial Trading Group/Archive

• Ambient 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Microtonal 
• Ambient drone 
• Hauntology 
• Dark ambient

Kuulates seda kaheloolist taiest tuleb möönda, et selles on nii Brian Eno määratlust ämbientmuusikast kui passiivsest, elutoaruumis teatud funktsionaalsust täitvast helindist -- kui taustahelist; ning teisalt ärgitab see emotsioone ning tungib sügavamale hinge, kuigi jah, tahtlikku (tõrjumine on ka aktiivsuse tunnus) distantsi võib tajuda kuulaja ja muusika vahel. See igatahes nõuab tähelepanu, isegi kui see võimaldab pingevabamat kaasatust kui mõned teised stiilid, luues erilise, käegakatsutava atmosfääri või helimaailma. Iseäranis käib see loo "Carry Me Home" kohta, muutes kuulamiskogemuse aktiivseks, meditatiivseks ja liigutavaks -- kuivõrd hõllanduslikku atmosfäärilisust vormitakse mõjusate droonide - andes lugudele raskuse - ning tumetämbrilise segmendiga. "Take Me In Your Arms" seevastu on kummituslikum ja leviteeruv, justkui sügav paine kummituslinnast. Ometi olemuslikult pigem passiivse vormina ei kujutaks seda vaimusilmas eriti nahkdiivanite ja riiulite vahele. Õnneks Brian Eno piiratud mõtted ja vildakad soovid said järgnevate põlvkondade poolt ümber lükatud (eelkõige Daniel Maze'i, Dave Zeal'i, Uni, Tim Hecker'i, Loscil'i poolt). Ei ole mõtet sedagi kiruda, et kuidas too Eno Briti muusikapressi poolt ebaõiglaselt ämbientmuusika isaks tituleeriti ning au sakslastelt pätsati). Kui seda siin kuidagi mööbliesemega võrrelda saab, siis peaks säherdune artefakt sügaval kosmoses sabatähtede seltsis liuglema. 8.5 (8.5-9.0)

Mas&Delayer -- Books and Dubs (2025)

Mahorka

• Dubtronica 
• Ethnotronica 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Raggamuffin 
• Dancehall

Kui rääkida netiplaadifirmadest, Bulgaariast ja Euroopast ning nendevahelisest seosest, siis mainitud Balkani riik tõuseb Euroopa kontekstis esirinda. Kui mõelda plaadifirmadele nagu Fusion, Dusted Wax Kingdom (kumbki on paraku oma tegevuse lõpetanud) ning Mahorka, mis tegutseb siiani. See on veel tagasihoidlikult öeldud -- Ivo Petrov'i juhtimisel õilmitseva kaubamärgi all üllitatakse 1-2 üllitist nädalas, tehes sellest ilmselt kõige viljakama omataoliste seas mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas (ning võib-olla kogu universumis). Ning üleüldse muusikailmas, mis on ju väärtus omaette (kuigi kompromisse ei tehta kvaliteedi arvelt). Lisaks digitaalsetele vormile ilmub mõnest üllitisest ka kassettväljaanne. Nii et -- võnge on võimas, näitamata vaibumise märke (ptüi!!!). Muusikaliselt on rõhuasetus eksperimentaalelektroonilisel. Näiteks käesolev 32-minutiline vastab mõlemale kategooriale, kuigi pakub siinkirjutajale uut kogemust ninetatud diskograafia piirides (tõsi, mulle on üle jõu käinud nende pea 500 ühikust koosneva kogu ärakuulamine). Jamaika ja mõned teised Kariibi mere saared, ent mitte see kergemeelse aistinguga popmuusika, vaid eksperimentaalsem, kanepisuitsust ja kangest märjukesest läbiimbunud stuudiotes produtseeritud reggae-järgne muusika. Teisalt jälle -- ka seda võib nimetada reggae'ks nagu postpungi termin - eristamaks seda pungist - tuli muusikakriitikasse hiljem (mis tähendab seda, et algusaegadel oli see üks punk kõik). Lee "Scratch" Perry ja Osbourne Ruddock'i aka King Tubby inspireerivat õnnistust on tunda selle kohal -- nii tektooniliselt müdisevates biitides kui väljavenitatud kaja- ja viivitusefektides. Algselt isoleeritud basside ja trummide impulss on üleujutava efektina päästetud valla, olles nii psühhet ümberseadistav kui mentaalselt horisonte kaugemale nihutav. Nii et kui on plaanis teha üks korralik Kariibi-teemaline peoõhtu, siis mängige seda või sedalaadi muusikat -- võõristus ja võltsnaeratused hääbuvad iseenesest. Ainus erand on - nagu nimigi vihjab - "Naked Lunch in the Desert (with Abu Ama, BedouinDrone)", mis lõgistab sarnaselt teiste lugudega, ent olles läbiimbunud ebamaisest mošeede ja minarettide siluetist päikeseloojangu taamal. Teine osa pealkirjast osutab raamatutele -- pealkirjades ka mässulistele kirjanikele (Kerouac'ile, Burroughs'ile, McCarthy'ile ning ilmselt veel kellelegi). 8.5 (8.5-9.0)

Chiaki Nanami – Temporal Hallucinations (2025)

Bayview Financial Trading Group/Bandcamp

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Post-industrial 
• Slushwave

On teoseid, mis on loodud kuulamiseks ning on säherdusi, mis kajavad iseenda konfiguratiivses tühjuses vastu. „Temporal Hallucinations“ kuulub tollesse teisse liiki. Kaksteist lugu -- eraldi seisvad, justkui üksildus ise häälitseks kajakoridoridesse kinni kiilununa. Siin on iga rütm ning iga udune helikatke ülemistes kihtides pooleldi sosistatud lausetena, milledest aeg-ajalt kumavad emotsioonid läbi -- allasurutud viha, õõnes(tav) äng. Öeldakse, et armasta oma vaenlast -- vihkamisele kuluv energia jääb susse vähemalt neutraalsel kujul alles, et saaksid seda järgnisteks (positiivseteks) tegevusteks rakendada. Rütmid on sünged, ebatäiuslikud, pigem vaaruvad kui sirget sammu hoiavad. Negatiivsed emotsioonid on arenenud psühhosomaatiliseks ning füüsis on juba haaratud -- jalad on rahhiitlikult muundunud; samuti ülemised jäsemed -- kõik, mida (vähemalt alguses) teed, on kõverusest haaratud. Joonistused on viltu, kirjastiil on längu, köögi põrandat ilmestavad kukkunud asjade tekitatud täkked. Teisalt album loob tunde nagu sammuksid võõras toas -- tajud ruumis seinu ja lage ebamääraste moodustistena. Inimhääled - kergelt kajavad, triivivad - ei otsi selgust. Vastupidi, kummituslik efekt tõuseb esile -- justkui naabertoast kostuvate naabrite argipäev pärineks aastast 1850. Füüsiliselt nad ei saa olla päral, aga nende mured, raskused ning pelutav hüsteeriliselt väljenduv rõõm on imbunud sinna seintesse ja jäänud seinte vahele. Tumeelektroonika - raske ja vinnastatud - loob tõsiduse, enam-vähem tseremoniaalse maastiku, andes albumile kummalise raskusastme; see ei varise kitšiks ega paroodiaks, vaid osutab, et ka udusel ja kergel vaporwave-stiilil on kaalu. Üksildane olemine ei tähenda ainult seltskonnast ilma jäämist; see tähendab omaenda kohaloleku kuulmist tühjades kohtades. Iseendaga võid rääkida, ent täiesti pööraseks läheb asi siis, kui hakkad iseenda jutule vastama. Kuulaja jõuab tõdemuseni, et need kompositsioonid on õõnes, ent siiski on asustatud. Teadvus skaneerib aeglaselt üle helipuru, asetades virvatulesid koridoridesse, mis muidu oleksid kottpimedusse mattunud. Aga võib-olla on ka see üks pelk mask, näivuse armutu trikk. 7.5 (6.5-8.5)

Planina -- Když jsem šel z hub...(2025)

Noise Margin

• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Musique concrète

See kahest loost koosnev taies tekitab mus kahetisi tundeid. Ühelt poolt tahaks irooniliselt küsida: leidke siit viis erinevust nende 28 minuti vältel. Tundub, et tegu ei ole justkui minimalismi, vaid dementsuse minimeeritud näitega -- üks muusikaline käik on justkui unustatud luupima, ent salvestamisnuppu on siiski vajutatud. Veel üks võimalik seletus on, et muusikale on esmapilgul jäetud teisene roll seetõttu, et see peaks kajastama - õieti osutama - seenelkäigule. Justkui oleks tegu üht harjumuspärast tegevust kajastava audiopäevikuga, mida hiljem on töödeldud. Avaloo paarkümmend minutit lõviosas kõlavad luupi püütud kõmpimise episoodina, mis ei muutu ega puutu -- liikumise sümmeetria, lineaarsus ning lakoonilisus ei anna võimalust kuulajale astuda kompositsiooniga dialoogi. Paneb õlgu kehitama. Äkki võiks sellest pildi joonistada. Milles seisneb õieti loo spirituaalsus, mis ärgitaks andma muusikale ajastuvaimust kantud tõlgendust (kaasaegseid tõlgendusi). Tõsi ta on, et kuulajana muutun närviliseks -- mis paganama pläust see on, mida ma kuulan? See ei ole aga ka pläustimine -- on see üleüldse (midagi)? Kutsudes harjumatu vormiga esile kinnisidee dešifreerimaks seda -- ent hommikupoolne mõistmatus hakkab tasapisi hajuma õhtu saabudes - Planina manipulatiivsus seisneb selles, et artist ei püüagi ajastuvaimuga suhestuda, vaid konkreetset päeva ja inimenergiavarusid lõppemise-vähenemise perspektiivi seada. Spliin-O vajub ning hüpn-O tõuseb. Seeni on korjatud sajandeid, ainult et lõpus (kohalt minema kihutava) masina hääled osutavad tuttavlikumale. Või kostusid hoopis lahtisest aknast möödasõitvate autode hääl tänavalt tuppa... . Kus on selle üllitise algus ja ots õigupoolest (eriti kui jätta muusikapleier kordusrežiimile) 7.5 (7.5-8.0)

Stabcoffin -- Thus Dawns the Sorcerer’s Way…. (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Dungeon synth 
• Dark ambient 
• Black metal 
• Ambient drone 
• Funeral synth

Vaatasin üht tõsielul põhineva krimisarja "I (Almost) Got Away With It" episoodi, milles 17-aastane tüüp tappis vägivaldse kasuisa kusagil Ühendriikides. Tema süüd ei suudetud algul tõestada, mistõttu lasti ta vabaks. Koolis ei varjanud veretööd koolikaaslaste eest -- mõned küsisid otse, et kas ta on nõus ka nende vanemad kõrvaldama, ning oli igatepidi tegija -- tüdrukud litsusid ligi, kutsuti peole jne. Ei tea, aga mõned konservatiivsed tegelased räägivad, et satanismi esimeseks ja peamiseks aktiks on tapmine -- alates abortidest ja lõpetades mõrvadega. Et USA abordikliinikud olevat üks neid peamisi kohti, mis tõmbavat sataniste ligi kui sitt kärbseid. Ei oska öelda, et kas nii koidab nõia tee -- talupojatarkusest järeldaksin, et pärast seda ilmselt nii mõnedki eeldused oleksid täidetud. Siinkirjutajale need, kes sellesse kõike tõsimeeli usuvad ning nood, kes selle vastu silmist-kõrvust leeki välja hingates võitlevad, on parajalt kentsakad tegelased. Võib ju seapea kiriku ukse külge naelutada või tagahoovis suviti kirstus magada, aga sellel on parimal juhul kultuuriline väärtus -- juhul kui sellega kaasneb kvaliteetne muusika, kirjandus ning kunst. Kui sellega ei saa hakkama, siis soovitaksin metsa vahel paar kiiremat sprinti või sadakond kätekõverdust teha -- uskuge, hakkab parem! Tallinlase Denis Vjurtts'i 9-looline album algab stiilipuhta (ent mitte tüütu) ämbientdroonmuusikaga, mis järgmistes lugudes vahetab neutraalse undamise müstilisemate hoovuste vastu - leinaliku, mustast mürast seestunud pahvakute (säherdust ekstaasi tekitavat osist võinuks märksa enam olla). Väga hea taies igatahes -- ei ole kapseldunud keldrisündi maneerlikusse, vaid unistab aeg-ajalt ka pööningu ämblikuvõrkudest ja katkistest klaasidest. Ei ole selle žanri eriline fänn olnud eelpoolmainitud (kokku)kuiva(va) poosetamise tõttu - mistõttu ei ole ka kuigi palju seda kuulanud -, mistõttu käesolev on üks parimaid, mida nimetet sahtlis kuulnud olen. Plaadiümbris on ka parajalt sugestiivne -- pakun, et Nosferatu käis joodeldamas. 8.5 (7.5-9.0)

Ruben Borgers -- Local Maxima (2025)

Colectivo Casa Amarela

• Ambient 
• Experimental electronica 
• Cosmic synth
• Kosmische Musik
• Progressive electronic 
• Electronic music 
• Avant-electronica

Belglase Ruben Borgers'i (RB) taies Portugali plaadifirma Colectivo Casa Amarela all räägib trippimisest paralleeluniversumites, et avastada midagi uut ning leida üles senini leidmatut. Muusika on komponeeritud laivsalvestustena süntesaatoritel, et ratsionaalne planeerimistahk oleks toetatud intuitiivse innu ning elektrooniliste masinate piiride kompomisega. Tõepoolest, RB saab ülesande püstitamisega ideaalilähedaselt hakkama, kuivõrd see on helide ja efektide keskselt põnev -- vaiksetest helide tasanditest kasvavad äkitselt välja impulsiivsed vesipüksid ja tornaadod (jäämata pelgaks ja ühildamatuks hüpertroofiaks); tunnistan ausalt, et ei tekkinud isegi ketserlikku mõtet sellest, et mis laadi ka marki masinatega seda üllitist produtseeriti. Tõsi, loos "Weyburn" annab masin oma kohalolust märku, ent seal see panustab inimlikule -- järjekindlalt jonnides ning kinnisideeliselt tähelepanu võita tahtev. See ei ole ei aju- ega hingesurmas moodustis, mida hoiavad loomuvastaselt püsti heakskiidu pälvinud masinad. Täpsemalt -- see toetub küll masinatele kvantitatiivselt, ent kvaliteet võrsub neist eraldatult. Kvantiteedi ja kvaliteedi üleminekuläviks on helide oskuslik organiseerimine -- nii lähedased, keskmised kui kauged kooskõlad kinnistavad loomuldasa ja orgaaniliselt selle 6-loolise heliuniversumi piire, mis - tõsi - näivad aeg-ajalt ähmastuvat. Kvaliteet tagab subjektile tektooniliselt raputavaid hingemaastikke; nagu omamoodi sügavikust; millest on võimalik ammutada jälle ja jälle ning jälle. Justkui heidaksid pilgu sügavikku, ent sügavik jõllitaks sind iga kord erinevate maskide tagant paljastunud seni nägematu palega. 9.0 (8.5-9.5)

Tim Hecker -- Mirages (2004)

Alien8/Bandcamp

• Ambient 
• Hauntology 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Drone 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Microsound 
• Musique concrète 
• Shoegazing

Kanadalase Tim Hecker'i kolmas stuudioalbum "Mirages" on intuitiivses tunnetuses jõudnud sisuliselt maksimumini -- kusagil lähisarktilises kliimas habraste elektriliinide hingeelu kaardistamas. Arusaadav, et kaardistajaks on subjekt, mistõttu see piiritlemine peegeldab mõju tegijale endale. Samuti annab aimu sellest, kuidas isiksus muutub seesuguses äärmuslikus keskkonnas nii mentaalselt kui psühhiliselt (aga ka füüsiliselt). Üle tohutute väljade on välja venitatud subjekti närvid ja ganglionid. Kaardistaja seesmine kliima on muutunud. Kas päevase ereda valguse ja pärastlõunase varju mäng arktilistel väljadel või Hudson'i lahe tohututel jääväljadel muutub fatamorgaanaks, ajades reaalsuse ja väljamõeldise lootusetult sassi? Kohati kõlab heli murdumisena läbi paksu jääkihi -- või jääb see pelgaks kujutelmaks või soovmõtlemiseks. Näiteks kompositsioonis "Aerial-Light Pollution Orange" hakkab kuulaja mikroskoopilisest mürast eraldama mikroplahvatusi ning orkestreeritud helindeid (mis näikse koosnevat happelistest oreliakordidest ja paisutatud-pikendatud nootidest). Kõik see kandub üle järgmisesse taiesesse ("Non Mollare"), milles mikroplahvatuste kõrvale jätmisele vaatamata kummituslik pinge säilib -- justkui oleks kuulaja mässitud soojasse udusulgtekki, sellal kui kuulajat näpistab näost temperatuur 50 kraadi alla nullipügala. Seda 11-loolist taiest kuulates tuleb nentida, et see on kingapõrnitsemismuusikale sama lähedal kui ämbient- ja droonmuusikale. See määratleb stiililiselt ümber tohutut pinget võimendite ja muundurite taga. Samavõrd kujundlikult võib kõike seda ette kujutada survena jää all ("Counter Attack"). Samavõrd kui autor väljendub esteetiliselt - sümbolite kirjeldamise keeles -, samaga mõõdab ta sagedustele tektoonilist survet rakendades. Kõik see on kummituslikku laadi taju moonutamine väliste impulsside ning kompositsioonilise tarkusega afekteerides -- reaalse ja fiktiivse, sooja ja külma, olemasoleva ja puuduva vahel. 9.5 (9.0-10.0)

R$kp -- L’EAU LOURDE - Vemork / Mazingarbe (2025)

Mahorka

• Synth-wave 
• Dark electro 
• Dark ambient 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik

Edela-Prantsusmaalt pärit R$kp'i 14-looline taies on inspireeritud kahest militaar(teadus)ajaloolisest tahust, millest üks leidis aset enne teist maailmasõda ning teine külma sõja raames. Mõlema tuumapommi arendamise episoodi man oli asjasse segatud Prantsusmaa, seistes vastu kahe totalitaarse režiimi - natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu - tugevnemisele. Muusikaliselt on üllitis liikumine varjulise ja päiksepaistelise, sünge ja eepilise vahel. Joviaalsus ja pompöössus on prantslaste muusikas alati olulisel kohal seisnud -- küsimus on vaid selles, et võetud poosid oskuslikult välja mängitud saaksid, et pompöössusest tulenev esteetilisus ei jääks loomeprotsessi katalüsaatorina jääkidena häirima. R$kp'i muusikas on düstoopilist tundmust, mis seguneb futuristlike sündiprogressioonidega (võrreldav Jean-Michel Jarre'i omadega). Futurismi esindajad enne esimest maailmasõda nägid sõda arengu katalüsaatori ning vanade traditsioonide põrmustajana, ent varasemate sõdadega võrdluses tohutud inim- ja materiaalsed kaotused sundisid paljusid neist väärtusi ümber hindama. Prantslase narratiiv on veelgi eristatum -- osutades ohule, mis nägi ette totalitaarsete režiimide poliitsektantlust nii rahvuspõhise kui spetsiifilise klassiühiskonnana, mille varjus saab poliitiline eliit valitseda ja teisi terroriseerida. Vältimaks isotoopide sattumist pooletoobiste kätte. Loos "Mazingarbe 3" on kõige ilmsemalt kuulda raskete osakestega - neutronite ja prootonitega - vesiniku rikastamist ja nn raske vee tootmist, nii et kõik pingestatult säriseb. Generaatori käitamist - et lahutada või ühendada vooluringi - on kuulda teistes lugudes. Või siis meelte aktiveerimist, võimaldades hingel rännata läbi pimeda ja tundmatu ebakindluse tsooni -- isegi siis, kui inimene on selle enda haardesse võtnud (ja arvavat seda kontrollivat). 8.0 (7.0-9.0)