Andrew Weathers -- Raised High in Badwater Basin (2014)

basic_sounds/Bandcamp

• Ambient 
• Drone 
• Avant-pop 
• Neokrautrock 
• Neo-psychedelia 
• Drone pop 
• Electronic music 
• Experimental pop 
• Art music

Progeilmas räägitakse nii mõnigi kord iseenesest korralikest albumitest, millele on heitnud varju taiest alustanud pikk kompositsioon, mis järgnevad lood on muutnud tsipa kõhetuks. Andrew Weathersi (AW) - põrandaalustes ringkondades tuntud muusiku, muusikaprodutsendi ja plaadifirmabossi (Full Spectrum) - kahelooline taies vormist tuleneva probleemiga nii ilmselt ei maadle, kuigi tuleb tunnistada, et lõpuloos "Last Night at Sonora Pass" vajub artist sügavale mõtteisse -- vilgutab kõige peal üksildaste klahvpilliakordidega, mille all toimub sünteetiline mulin-sulin ning drooniv heli. Avalugu "There`s Gold in These Hills" seevastu ei ole nõnda originaalne, ent on suunitletum ning konkreetsem. Kompositsioon meenutab ansambel Neu! kolmanda albumi avalugu "Isi", millest kujunes üks kaasaegse indimuusika arhetüüpe, kus drooniva klahvpilli peale on ehitatud akordimodulatsioonid, andes taiesele suuna, mõjususe ning kokkuvõttes ka mõtte. Tuntuimatest ilmselt nii Spacemen 3, Stereolab kui Ladytron on sealt vaimuindu kaevanud. Ei tahakski väga Düsseldorfi tandemi meistriteost arhetüübiks nimetada, kuivõtd mõttelise eksperimendi käigus seda tänapäeva kantides ilmselt looga mitte kursis olevad kuulajad arvakski, et tegu on kaasaegse taiesega (kuivõrd tänapäeval ei ole sellisele vormile eriti midagi juurde lisatudki -- kas saabki sisuliselt täiendada ja uuendada, kuna Dingeri ja Rotheri kompositsioon on nii pop- kui avangardmuusika ristteel; ehk koguni loomuldasa mõlema osa. Ühest otsast resoneeruks psühhedeelsete biitlite ning teisest otsast Karlheinz Stockhauseniga). Kahtlemata AW lisab siia omi tunde- ja meeleolurõhke juurde, kuigi jah, ainiti piidlev motoorsus on see, mis seda lõppude lõpuks määratleb. 8.5 (7.5-9.5)

Tomosla -- Dunestal (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Lowercase
• Found sound 
• Dreamwave 
• Reductionism 
• Musique concrète 
• Hauntology 
• Organic electronica

Briti tandem Tomosla (James Osland ning Thomas Hoey) kolmas täispikk album, mis üllitati täpselt aata tagasi - mis ühtlasi debüteerib viljaka ent kvaliteedist lugu pidava Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all - on liikunud mägedest ja rabaaladelt düünidesse (urbaniseerunud keskkonnast eemale -- lisaks rannikualadele ka metsadessse ning maapiirkonna eluollu üldisemalt). Tandemina rohkem kui kümnendi kestnud koostöö vältel on välja töötatud omalaadne ämbientheliline tunnetus, milles ühelt poolt pühendutakse (laiv)improvisatsioonile nende endi tingimustel -- protsessipõhine lähenemine, kus iga teos avaneb loomuldasa, kujundatuna spontaansest interaktsioonist ning intuitsioonist. Käesolev 6-looline taies sündis ühel vihmasel nädalavahetusel Stoke Flemingis ja Dartmouthis, Lõuna-Devoni karmil rannikul. Lummavatest maastikest ning mitmekihilisest ajaloost vaimujõudu ammutades on see ka spekulatiivne mälu-uuring, fantaseerides, kuidas võis käputäis inimesi Dartmouthis elada 11. sajandil (esmakordselt oli küla mainitud 1086. aastal ühes ürikus). Lisaks kaanepildile vihjavad need 54 minutit helindit tugevalt katkestatud tontoloogiale, milles - kui helikihte samastada ajaloo kuluga - kuulaja võib tajuda ajalookihtide funktsionaalsust kui ka hetki, kui tolmukord tekitab helipildis tugevat ähmastumist - et mitte öelda katkestusi. Seal, kus tekivad katkestused, on järelikult tekkinud takistus või varjatus. Teisalt võib seda tajuda liikumisena tõe poole ontoloogilises tähenduses -- platonlikult väljendudes on see liikumine näivuse (doxa) põhjal ideede, sh tõe idee manu. Ent kõik see üsna pea taastub, kõik hakkab taas tugevalt sahisedes ning kergelt särisedes kulgema. Jutustades meile lugu, mida kunati võib helilistest eeldustest tulenevalt kuulda mõne (pool)tooni siin- või sealpool. Süntide, kitarripedaalide, sämplerite ja välisalvestustega on siin edukalt kujundatud instinkte, mälu, kõhutunnet, andes nõnda edasi koha- ning ajavaimu, millesse on sisse kätketud kuuldeline dissonants. 9.0 (8.5-9.5)

Leopard Meat -- Dah Dah (2008)

Borrowdeer

• Lo-fi 
• DIY 
• Folk indie 
• Singer-songwriter 
• New Weird America 
• Psychedelic 
• Freak folk 
• Psych-folk 
• Free folk 
• Dream folk 
• Sound poetry 
• Noise pop 
• Indie folk

Käesolev taies pärineb sest ajast, kui muusikailmas valitses igati tervitatav anoomiline, üleminekufaasis protsess; milles oli demokratiseerumise tõttu palju värskust õhus. Uusveider liikumine indist, folgist, aga ka laiemalt eksperimentaalsest vallast mõtte- ja vaimujõudu ammutav liikumine kandis vooluna kaasa eriilmelisi projekte -- ühed, kes üsna pea ilmutasid tahet liikuda keskpõrandale (Animal Collective; Devendra Banhart); teised, kes tegid edasi puhtast entusiasmist ning rebides maha repressiivse käitumise maske, sealhulgas hakates vastu muusikatööstuse ja plaadifirmade huiamisele (sh n-ö indiplaadifirmadele. (Sellega seoses soovitan üles otsida paarikümnevaasta tagune Aimar Ventseli artikkel Postimehes). See ennekõike tähendas valikute langetamise küsimust, kuidas oma elu elada. See muusikaline žest ütles, et võime sobituda ühiskonda ka ilma sunduseta, samas järgimata peavoolunarratiive nii ühiskonnaelus kui muusikas ja kultuuris. Teisiti inimene võib olla ühiskonna standardite järgi täiesti „moraalne“, olles samal ajal hingeliselt ja vaimselt surnud. Kuulates seda vägevat kodus salvestatud 12-loolist tuleb möönda, et tulem meenutab viisi, kuidas minimaal-optimaalsetest eeldustest ammutatakse 107 protsenti. See võtab hästi kokku DIY-esteetika tuuma, luues samas ka ühenduse 80ndate isehakanud kassetikultuuriga: piirangud pole mitte takistus, vaid katalüsaator. Väärtustades toorust ja ideelist vabadust, on see ka vabanduseks. Clifton Von Smeltzer'i apalatšlik bandžoplõnnimine vaheldumas digitaalse revolutsiooni ilmingute ning sünteetiliste masinate madinatega, vokaalselt väljendatud "ürgmina" kandumas aegade hämarusest tänapäeva, et seejärel laskuda kaasaegse "mina" sügavustesse, lootuses leidmaks sealt veel segamata vett. Analoogne minevik ja masinlik olevik kohtuvad pärssimata ühes ruumis. Säherduste äärmuste kohtumine ei ole lihtsalt efekt, vaid loob pingevälja, kus “ürgmina” ja kaasaegne identiteet kohtuvad nibg vokaalne väljendus vanima instrumendina nende vahel lisaks liimina toimib ja katalüsaatorina millegi arhailise ja alateadliku esiletoomiseks. Kompromissituse tõttu sobituda õigega ei pea saja aasta pärast juurdlema selle üle, et kas see on ajaproovile vastu pidanud või mitte. See oli sümptom millelegi ebatäiuslikule, ent ausale. Ilmselt ei ole vaja märkida, et sellise viljaka baasil ei hakka siin hetkekski igav. Dah-dah-dahhahhaa! 9.0 (8.0-10)

La Dolce Visa -- Passport To Paradise (2015)

Attenuation Circuit

• Avant-blues
• World music 
• Psychedelic 
• Electro-acoustic 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Noise rock 
• EAI 
• Sound poetry 

Oijah, vaatasin teist korda ka üle Blur'i Parklife-laivi Hyde Park'is 2012. aasta augustis Londoni olümpiamängude lõpupidustuste osana. Nautisin ja heldisin seda fantastilist heli, neid võimsaid meloodiaid ja ülendavaid harmooniaid; kui hea kitarrist tegelikult on Graham Coxon ning kahtlemata ka teised mehed särasid. Damon Albarn'i energia oli jätkuvalt laes -- veendusin selles juba 1999. aastal, kui nägin VHS-ilt esmakordselt nende esinemist. Tulenevalt loost kõlas Coxon'i kitarr nii mõnigi kord väga bluusilikult -- mitte ainult vormiliselt, aga ka suhtumiselt, st seestunult ja mürarohkelt (nagu õigele rokimehele kohane). Vähemalt esialgses tähenduses elektrit täis lastud kitarr seostubki bluusiga, millele väga paljut muusikaloomes hakati hiljem peale ehitama. See oli vabaks olemise ehk vabaks mängimise instrument ka vaimselt lisaks juba kättevõidetud füüsilisele vabadusele (rohkem või vähem paradoksaalselt ka valged tahtsid vabaks saada -- nagu hilisem tõestas). Ka käesoleval 7-loolisel taiesel kolmikult - muusikud Itaaliast, USA-st ning Šotimaalt uurivad kitarri hingeelu kontsentriliselt läbi bluusi ja impromuusika peeglite (tõsi, kas neid saab ja peab üksteisest eraldama, on juba iseküsimus). Kuigi lisaks kitarrile on ka siin teisi instrumente ja mitteinstrumente (nt kahekeelne poogenpill erhu, kellad, talkie-walkie ja teised "mänguasjad", loodusrahvaste trummid) - mis kahtlemata lisavad pool- ja veerandtoone -, ent põhiraskus langeb lisaks pop- ja rokkmuusika tooteminstrumendile ka vokaalile. Tõepoolest, Ken Hyder'i ja Theo Scipio on kusagil ära, ilmselt mööda ilmasammast - mis teatavasti ei alanud mitte maapinnalt, vaid allilmast - taevasse turnimas. Neist häälutustest võib aimata, et see on kõike muud kui kerge teekond [ka paralleel filmiga "Astraal" ("Oculus"), kus selleks oli Taam/Further]. Kõikjal on vaimkehad ees, kõigil on põhjust oma valdkonda kaitsta, halbadel mõlgub ka mõttes teiste olemisvalla hõivamine (nagu ka siinpoolses elus). Naiivne ja klišeelik nentimine, aga tõsi. Trio võtab kohati helipildi vägagi üksipulgi lahti, ent seab need seejärel võimsamaks konstruktsiooniks kui nende osade summa seda võimaldaks. Ma saan aru, et nii mõnigi tüüp siin on varasemast omanud kokkupuudet pungiga -- nii juhtub, kui punkarid saavad esteetilise ilmutuse osaliseks (ja see meeldib neile!). 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Debrief EP (2026)

Bandcamp

• Drone pop 
• Lo-fi 
• Ambient 
• Electronic 
• DIY 
• Avant-pop 
• Post-minimalism 
• Folktronica 
• Electro-acoustic 
• Experimental electronica 
• Art music 
• Experimental pop 
• Micronoise

Mõiste/sõna "debrief" (eesti keeles "järelarutelu" , "kokkuvõte" või "briifingujärgne analüüs") tähistab protsessi, kus pärast mingit sündmust, ülesannet või projekti vaadatakse toimunu põhjalikult läbi. Eesmärgiks on õppida kogemusest, jagada infot ja maandada võimalikke pingeid. Muusikalises kontekstis -albumi loomise piirides - tähendab see seda, et album on järelikult eelmiste taieste ning järelikult pikema tee osa, võib-olla koguni kokkuvõte või vshepeatus eelpool loodust. Juhul kui artist on tegutsenud 15 aastat, andnud välja igal aastal vähemalt ühe üllitise, siis on mõistlik eeldada, et ahvivaimustus loomisprotsessist jääb seljataha. Tulemuseks on looja muutumine esteetiliste valikute osas spartalike eluviisidega ja lihtsate harjumustega loojateks, kelle õoodud edaspidi määrab nende kirg, mis on omandanud analüütilisuse -- viimane antud kontekstis tähendab keskendumist kinnisideeliselt teatud helidele, omamoodi alkeemilist kaevamist olemasolevast personaalsest ja üleüldisemast kogemusest, nii klaarist teadvusest kui hämarast alateadvusest (ning nende piirialalt). See kõik võib osutuda komplitseerituks seetõttu, et intersubjektiivne mõistmine ei pruugi tekkida. Kui artist ei ole popmuusikatööstuse maffia katuse all kullakaevaja, siis ei teki sellest probleemi, vaid osutub privileegiks. Uduse Albioni artist Hanetration kahtlemata ise on eeldused selleks tekitanud -- kasvõi vormiliselt, kuna järjepidevalt produtseerides üksnes viieloolisi EP-sid. Muusikanautisklejatele võimaldab viimane keskenduda (pisi)detailidele, võrreldes viimaste taiestega, võrrelduna ka varasema loominguga. Kõrvaklappidega kuulates võib tajuda erutavat kompositsioonilist gravitatsiooni -- kuulaks justkui sirgjoonelist kulgemist, ent milles on jätkuvalt kurvist väljumisel salvestunud tsentrifugaaljõud sees. Nende kahe nurga all põrkuva impulsi osalise võinendumise, osalise hõõrdumise tulemuseks on taas väga meelepärane teos. Mõned väljapaistvamad näited -- "Knaur" ilmselt on lühend sõnast "kentaur", kelle poolhobune-poolinimene tekitab fantaasiaid vastu põrandat põrkuvate-osaliselt killustuvate rütmide, lendlevate kandle akordide ning sinna vahele kootud elektroakustilise tumeaine saatel. Kõlab justnagu Joanna Newsom produtseerinuks The Beta Band'i ja Sun City Girls'i ühisalbumi. Isiklikult tundub, et neist 24 minutist immitseb rohkem keskteele iseloomulikumaid helikombinatsioone kui muidu, ent briti puhul ei saa selles ka lõpuni kindel olla -- ta on elektroonilise muusika sireen, kelle trajektoor ongi elliptiliselt paljut hõlmav ja läbiv. "Stog" kõlab nõnda, justkui varast Stereolab'i suunanuks stuudios The Silver Apples'i tüübid (või artist lihtsalt on vajunud metronoomi tiksumise või pendli liikumise lummusesse), millelt hakkab loo teises pooles kostuma EDM-i ehk varaseid diastoolseid kahinaid: kuulatlege vaikuse puudumist ehk selle olemasolu raskes pooluneluses, tasakaalu leituse faasis vaikuse ja sahinmüra vahel. Isegi kui helid kostuvad konkreetsetena, siis piiritletud arusaama neist ei teki kunagi. Kui põhjatu kaevu võrdkujuna on uuel kuulamisel alati midagi uut võimalik selle sügavusest avastada. 8.5 (8.5-9.0)

Danya Pilchen & Kali Ensemble -- Paper Braids (2026)

Moving Furniture

• Ambient drone 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Microsound 
• Drone 
• Post-classical 
• Sound art 
• Reductionism

Sa pead paar korda enne ära surema, et saaksid hakata elama. Tegelikult on see paratamatu, ent probleem on selles, et enamik inimesi seda ei teadvusta, pidades vähemolulisi asju väärtuslikumaks. Oluline on tähelepanu. Kuidas saada fookust olulistele asjadele? Käesolev 55-minutiline taies algab niivõrd allasurutud minimalistliku helisignaaliga, niivõrd allasurutud tundmustega, niivõrd äärmusliku heli esitlemisega selle füüsilisuses, mille kõrval igamehe suvaline peeretus, röhitsemine ning kubeme kratsimisest tekkiv heli on ka tundeküllasem ja ilmekam. See armutu signaal kasvatab tasapisi liha luudele -- abstraheeritus muutub kombatavaks ja haaratavaks; konkreetsemalt oreli kui instrumendi osiseks. Orel ei pea väljenduma üksnes juuspeente armutute helidena, kuivõrd võib teiseneda ka jõepraami signaaliks. Seda ei pea olema palju, et saaks rääkida ämbientsest droonmuusikast või klassikajärgsest süvikutes kaevamistest. Jõepraami signaalid on sünesteetilised, kuivõrd sinna sugenevad ka udu jahedus ja rõske läbitungivus, virvatulekeste võbelemine ja aovalguse visa ilmnemine; lõhnad võivad tekitada peapööritust või koguni iiveldust. Ka võib kujutleda olukorda arktilisel jääväljal, kui taevast langevad päikesekiired toimiksid vahetute tapjatena -- lõikaksid jääst läbi kui sulavõist, muudaksid jäämäed mänglevalt kuubikuteks ja nelinurkadeks, rääkimata elusolenditest. Julgen arvata, et siinne dünaamika ei ole ainult ülesehituslik element, vaid see on ka provokatsioon, sundimaks kuulajat eelarvamusi ning ootusi muutma. See on mõneti rusuv taies segadust tekitavuse tõttu, saamata aru, millal see lõppeb (kohati valesti tundub, et taies juba lõppes; ent kui see tõepoolest lõppes, siis arusaam selle kohta jõuab pärale palju hiljem). Kõike seda saab teha muusika ülesehituslike tahkude segipaiskamisega. (See raputas... ajendades vahele kuulama Cocteau Twins'i "Treasure'it" -- tuues esile suguluse emotiivse kasinuse ja lopsakuse vahel juhul, kui mõlema alged on ehtsad, st kaemuslikud). Aga see ongi Hollandis resideeruva Ukraina juurtega helilooja kavatsuslikkus keskenduda inimeste ajakogemusele muusika vahendusel -- vaadelda, kuidas muusika mõjutab aja tajumist, kollektiivset kuulamist, ruumi akustikat ja väga peeneid, sageli mikroskoopilise tasandi helilisi detaile nagu seda on (mikro)tonaalsused, resonantsid, aeglased progressioonid. Tema helinstallatsioonides instrumendid ja ruum interakteeruvad ning - ei ole seda sugugi liialdus lausuda - sulavad üheks. Isegi päikesekiired piikidena ei suudaks neid üksteisest eraldada! 8.5 (7.5-9.0).

CAN -- Inner Space (1979)

Harvest/Bandcamp

• Krautrock 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• Kosmische Musik 
• Space rock 
• Avant-funk 
• Experimental rock 
• Art rock 
• Alternative dance 
• World music 

"Inner Space" oli taies, mida mul oli au CAN'i albumitest esimesena kuulda ning mis loomulikult väga inspireeris (sõber Kaupo oli selle endale hankinud -- loomulikult sai kohe kassetile ümber võetud -- ning seda linti sai järgmiste aastate jooksul lugematult käiatud); albumit, mis angloameerika kultuuriruumis on (vasakpoolsete) kriitikute (ent paraku varjatult kapitalistlikust ja kolonialistlikust) meelelaadist tulenevalt vägagi maha tehtud -- lähtudes printsiibist, et mis vana, see maha (ning seda kergekäelisemalt, kui kultuuritaies jäi väljapoole eelpoolmainitud sfääri). Ma ei saa aru, kuivõrd see kaheksalooline on algusest lõpuni puhas jõudemonstratsioon, mis algab juba plaadiümbrisest -- läbi pilvede taevasse sirutuv hiiglaslik mutrivõti kui tehnitsistlikku laadi tootem (uute helimaailmade mesiterdamiseks). Bassist Holger Czukay (HC) oli paar aastat tagasi kõrvale astunud, et anda ruumi Jamaika bassistile Rosko Gee'le. (HC põhjendus oli, et ta pillimänguoskused ei rahuldanud enam bändi ambitsioone; aga ta oli ka huvitatud stuudiost kui instrumendist muusika salvestamisel). Inimtrummi nimega Jaki Liebezeit abistab trummeldamisel Anthony "Rebop" Kwaku Baah -- samuti kolmandat albumit järjest. Ometi HC võtab ja toimetab stuudios helisid viisil, et võtta kuulaja kaasa tähtedevahelisele reisile. Siin segunevad maitsekalt funk ja psühhedeelia, kunstilise- ja ruumiroki krehvtisemad elemendid. Aga ka albumi "Saw Delight" (1977) varjamatu maailmamuusikaflirt on siin peenelt peidetud teiste kihtide vahele. Sekka ka eneseirooniat (noh, eks ikka too Jacques Offenbach'i ilmakuulus motiiv, valikusse langes see ilmselt ka seetõttu, et vihjab nii bändile kui albumi alternatiivsele nimele), mis on kõike muud kui lame ja hõre. Michael Karoli näitab, et ta on väga boss kitarrist; pakkudes sageli pika poognana üle taevavõlvi kulgevaid kaleidoskoopilisi mustreid, samuti on kitarrid hüpnootiliselt elektrifitseeritud (iseäranis transtsendantaalses kompositsioonis "Safe"), tekitades suisa maitsetundmusi. Kölni legendid ei tee nende 35 minuti vältel mitte midagi ei valesti ega üleliia: võttes oma talletatu ja kogemused, lastes selle paisu tagant valla lihtsalt voolama (nt "Sunday Jam"). Kõik CAN'i taiesed on sümpaatsed, ent "Monster Movie'i", "Ege Bamyasi", "Soon Over Babaluma" ja "Flow Motion'i" kõrval on see personaalne meelistaies. Ka julgen väita, et siin on CAN kõige lähemale jõudnud stiilimääratlusele "Kosmische Musik" (termin, mida ühelt pool arvati krautroki liikumise sekka, ent teisalt eraldavalt tähistas see progressiivelektroonilisi "kosmilistele muusikamasinatele" toetuvaid bände ja projekte. Pärl sigade ees ehk klassika, mis ootab veel tunnustamist (aga asjad liiguvad õiges suunas -- CAN'i (bändi)biograafia raamatu nimi pandi just albumi avaloo "All Gates Open" järgi). 9.5 (8.5-10)

Aigar Vals -- Miisufy (Original Motion Picture Soundtrack) (2023/2024)

Bandcamp/Trash Can Dance

• Electronic 
• Dark wave
• Film score 
• Ambient
• Synth-wave
• Cinematic
• Ethnotronica
• Art rock 
• Conceptual

Liisi Grünbergi 10-minutiline animafilmi helindas Põlvamaa mees Aigar Vals, mis ilmus 2023. aastal (Trash Can Dance'i all kassettväljaandena järgmisel aastal) kaheksa looga ja kestab 16 minutit. Tulemust võiks kirjeldada kevadel toast väljalastud hulluva kassi käitumisena: piisavalt pöörane, täis ootamatut energiat, laskmata väga igavleda. Aga see on siiski inimese kujutelm kassist...ning seetõttu ka intrigeeriv. „Miisufy“ heliline pool on stiililiselt põnev karussell. See hüppab lihtsakoelisest elektroonikast kunstilisse rokkmuusikasse, tumeolluslikust elektroonikast üht, teist või kolmandat helindit saatvatesse häälutustesse; siin on hõimlikke (vale)rütme ning libisemist mööda psühhedeelseid relsse - edasi-tagasi, alla- ja ülespoole -, ilma et kunagi liiga tõsiseks või pretensioonikaks teiseneks (ilmselt just kiiresti muutuva iseloomu tõttu). Tulenevalt kontseptsioonist on see ju igati loogiline; teisalt Vals oli ka trummar Eesti uuspsühhedeelia lipulaeval nimega Badass Yuki -- kolmikule oli žanripiiride hägustamine olemuslikuks toimimisviisiks. Kõige silmapaistvamaks tunnuseks on just laiekraanlik tunnetus ja volatiilsus: muusika ei püüa filmi üle trumbata ega liiga sügavuti mõtiskleda, vaid liigub kaasa ja püüab jäljendada virtuaalkõutsi (vabandust, virtuaalkiisu) imaginaarset vallatlemist. Parim hetk on "Kitten Paradise" -- kergelt nukrutsev kaemus ämbientsete helide saatel, milles on nii avarust, sügavust kui emotiivset raskust. Mõni lugu on lapselikult lihtne elektrooniline visand -- kusagil rütmipragudes ja kidravuugis mikroskoopiliste keeristena tolmutav, teine seevastu paisub rokilikuks vinjetiks. Valsi helind ei ole liiga pealetükkiv, aga samas piisava iseloomuga, et meelde jääda. Nagu kass, kes ronib sülle, lööb natuke nurru, sügab end, kriimustab armastusest ning kargab siis äkki aknast välja -- tekitades segaseid tundmusi ning mis-siis-ikka laadis nõutust. Natuke sulgkaalu kategooria, aga mitte tühikargamine; natuke kleepuv, aga mitte limane; kõlades enamasti väärt mängutoosi muusikana. 8.0 (7.5-9.0)

DOC WÖR MIRRAN -- SYMPHONY IN A (nnoy) (2015)

Attenuation Circuit

• Industrial music 
• Electronic 
• Noise rock 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde
• Ambient 
• EAI 
• Art music
• Improvised noise

Isiklikult tundub, et industriaalmuusika on märksa intiimsem tavapärasest popmuusikast - isegi kui seal lauldakse linnukestest ja mesilastest, sügavatest tunnetest ning ihast kellegi vastu; popmuusika võrrandisse kuulub vajadus meeldida võimalikult suurele inimhulgale, disainitud ühisoas leidmiseks, kuivõrd olemuslikult on tegu sotsiaalse fenomeniga; isegi kui selle juurde kõneldakse üks silm kinni-teine lahti, et tahetakse ausust ja autentsust edasi anda, ei ole see kindlasti kõige sügavam eesmärk. Industriaalmuusika puhul seevastu on tulemuseks toores ja filtreerimata psühholoogiline maastik, peegeldamaks kellegi siseilma; ilmselt nii Throbbing Gristle'il kui Cabaret Voltaire'il kogunes sadu tuhandeid fänne, ent ei oleks vale väita, et on arvestatav hulk industriaalprojekte, keda teatakse väga vähe või üldse mitte (st kellel on üliväike jälgijaskond või kelle muusika tuleb päevavalgele alles aastaid hiljem pärast tegutsemise lõppemist). Nende artistide intiimsus nii muusikas (kui sõnades) on ilmselgelt tumedamad ja ebamugavamad, ent ikkagi on see lähedasem kui jagada kõigiti kättesaadavat esteetiliselt väljendatavat rõõmu ja armastust. Siin ongi see vahe, et artist ei pea andma intervjuusid, et oma autentsust rõhutada -- see võib olla - kui meenutada Holger Czukay intervjuud Eesti Ekspressile 24 aastat tagasi - elu ja surma küsimus. Antud taiese 12 kompositsiooni on produtseeritud ajavahemikus 1987-1993, ning siin on kõik industriaalmuusikale iseloomulikud helitrikid, ühelt poolt tämbrite kasinus, ent teisalt ka nende volatiilsus, stiililine esinduslikkus mürarokist minimalistliku sündimuusika, elektroakustilise improvisatsiooni, paarile akordile rajatud droonmuusika, unustusse vajununa kalimba näppimise ("More Slow" üleneb esiotsa primitivismist imetabaseks ämbiendiks) ning sageli klassifitseerimatu gravitatsiooni manu. Viimane tähendab näiteks seda, et artist võib vajuda iselaadi hüpnoosi, lihtsalt nautides talle võib-olla suisa orgastilisi helisid luupimas (mis teistele ei pruugi üldse nii näida). Industriaalmuusika puhul - selleks, et veenduda, et artisti üleüldse võiks sellesse traditsiooni arvata - tuleb see tunnetuslikult ära tabada! Küsimus ei ole primaarselt mitte heli vormis, vaid suhtumises, kuidas seda esitletakse ning heli iseloomustatakse. Kuulasin täna ka John ja Alice Coltrane'i albumit "Cosmic Music" (1968), mida saa(nu)ks ka konveierlindil industriaalmuusika algse definitsiooni järgi toota, kui vaid kopsud suudetaks piisavalt puhtaks köhida, et seda ekstaatilist peapööritust ülal hoida! Isiklikult tajusin DWM'i muusikas seda isikupära, seda veidrat psühhilist ja intellektuaalset voogu, mida sellelt 74-minutiliselt taieselt viirgas. Polnud teps mitte igav sümfoonia! 8.5 (7.5-9.5)

Stereolab -- Peng! (1992)

Too Pure/Bandcamp

• Neokrautrock 
• Shoegazing 
• Drone pop 
• Alternative pop/rock 
• Indie pop/rock 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop

Inglise-Prantsuse pundi debüütalbum võib esmapilgul kõlada lihtsustatuna ja pealispindsena -- eriti arvestades hilisema perioodi (1996-2001) albumeid, kui nad arendasid välja omanäolise ideaalpopi käekirja. Tõepoolest, eklektiline, ent iga kuulamisega muutub see 11-looline üha armsamaks ja olulisemaks. Tuleb arvestada, kust nad välja kasvasid -- ühelt poolt on siin jätkuvalt Tim Gane'i (ning faktiliselt ka Laetitia Sadier'i) eelmise ansambli McCarthy lihtsus - et mitte öelda naiivsus -; kidraplõnnimine C86 vaimus; liikumine, millele ilmselgelt avaldasid muljet Johnny Marr'i helisevad Rickenbacker'i kitarrid. Teisalt - ja bänd ei ole ka sellest saladust teinud - oli neile väga oluline aasta varem ilmunud "Loveless". My Bloody Valentine Kevin Shields'iga eesotsas tegi asja revolutsiooniliselt, produtseerides kitarrimuusikat (alkeemilisel) viisil, mida paljud elektroonilisse muusika kategooriasse liigitatud artistid kasutama hakkasid. Sellises vaimsuses liikus ka Stereolab, jõudes sedasi oma šedöövriteni. Ei saa üle ega ümber Gane'i personaalküsimusest -- enne eelpoolmainitud jangle-punti kuulus ta müra-industriaalkolmikusse Uncommunity, mistõttu eksperimentaalse tahu uues (ja just selles) kuues ilmumine oli vaid aja küsimus. Aga kuuekümnendad on siin ka olulised: "You Little Shits" kidrakäsitlus kahtlemata peegeldab Arthur Lee ja Love'i vaimsust; klahvpillide, ennekõike Farfisa oreli meeliülendava ulgumise ja domineeriva rolli valguses on Ray Manzarek'it raske üle hinnata. (Jah, 70ndad veel ootasid, Faust ja teised krautrokkarite motoorsus oli siin pigem vaka all; minimalistide nagu Terry Riley ja Steve Reich'i mõju oli rohkem kohal). Aga-aga-aga...paljudes lugudes on pisikesed vihjed tulevikuks, kui Tim Gane ja kompanii hakkasid nendele osutustele karkassi ja liha kasvatama. Aga isegi sellele vaatamata...paganama lõbus, kohati ekstaatiline kuulamine! 8.5 (8.0-9.0)

Planina -- 244 (2026)

Noise Margin

• Experimentalism 
• Field recording 
• Conceptual 
• Musique brut 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Noise 
• Musique concrète

Muusikateost saab määratleda ka viisil, kui väliskeskkonda jäävaid objekte seadistatakse nõnda, et ideelises plaanis nähakse ette, mismoodi peaks mehhanitsistlik helind kõlama. See on üks samm kaugemal John Cage'i nentimisest, et kõik on muusika. Päris nõus legendiga ei ole -- näiteks kõige jubedam on inimhääle ilmnemine kas jauramise või lolli iba ajamisena. Samas dialoogi astumine sellist heli tekitavate subjektidega on kahtlemata märksa lõbusam -- lihtsalt jaurates sarnasel viisil vastu. Iroonia ja sardoonia peeglina on tõhusad, kuivõrd vererõhku säherdune käitumine ei tõsta ning saad ka kultuur-psühholoogiliselt lõbusa ning teadvust avardava kogemuse. Ning jäävad lõpuks ka vait! Tšehhi industriaalmuusika legend Michael Borůvka näikse olevat läinud Chris Watson'i teed -- pigem dokumenteerides loomuldasa helide (mittekunstlise muusika?) hingeelu. Pildi järgi võib aimata, et ripprongid ja -raudteed on tal käesolevaks teemaks -- erinevalt maapealsetest vastetest on siin kuulda märksa vähem lokomotoorsust, palju enam trosside ja kaablite väljavenimist, liikumise ebaühtlusest tekkivat kabiinide jmt kolinat. Nojah, see monokroomsete helide kirjeldus ei saagi olla kuigi seksikas, ent see ongi enbekõike masinistidele ja helipuritaanidele pinget pakkuv kaasus. Isegi kui eemaldataks muusikast tähendusliku kihi (s.t pilti nägemata, kirjeldust lugemata, kommentaare kuulmata) - isegi siis nende surinate-kolksatuste-kriipimiste põhjal ei ole võimalik pimesikku mängida. Mida see annakski? Võib-olla nende helide põhjal mõni tehniliste asjade eest vastutav asjapulk kuuleks ära nii mõnedki vead ning sedadi ennetaks fataalseid tagajärgi.(Lõõbin-lõõbin!). Inimloomus ei pääse üle ega ümber metafooridest, sest meil puudub kogemus n-ö puhtast helist, st mis ei pärineks mingist füüsilisest tegevusest või fenomenist. Ka ei oleks üldse provokatiivne küsida, et kas linnulaulu või kõue kuul(a)mine plaadilt meelelahutuslikus võtmes on ikka see õige? Kas sünesteetilise kogemuse kõrvaldamine eos saab olla õige teguviis? Näikse hästi salvestatud, tundukse õigesti purki pandud, ent võimatult raske on midagi sellist punktidesse teisendada. Aga intuitiivselt on need 37 minutit huvitavad ja piisavalt teistsugused. 7.5 (7.5-8.0)

Múm -- Finally We Are No One (2002)

FatCat

• Art pop 
• Experimental pop 
• Electronic 
• Ambient pop 
• Indietronica 
• Avant-pop
• Glitch-pop 
• Plinkerpop

Kes vaatab sissepoole, see unistab; kes vaatab väljapoole, see ärkab. Islandi uhkuse Múm'i teine album teeb mõlemat korraga -- ning dünaamiliselt ka tagurpidi. "Finally We Are No One" (islandi keeles "Loksins erum við engin" on üllitis, mis vaarub pealtnäha ebakindlas seisundis, kuid just see ebakindlus vähendab imelikul kombel eraldatust ülejäänud maailmast. Vastupidi: mida enam islandlased kahtlevad ja hõljuvad, seda tugevamaks kasvab sugulustunne kõigega. Kahtlus ei lõhu siin, vaid soodustab ühtsust. Enesekindlus seevastu kitsendab taju ja piirab ühenduse ulatust -- justkui teadlikkus iseendast oleks juba piirav filter. Albumi unistamine ja iha on tegelikult puudumine ja teadmatus. See on ihalemine paksude burboonvärvi kardinatega varjatud toas, kus nahast diivanid ja ornamentikast rikas mööbel loovad intiimse, peaaegu salajase õhkkonna. Mis seal toas toimub, jääb alati poolikuks aimduseks. Ja vastassuunas - väljaspool - seisab arusaamade kokkulangematus: laine ei saa muutuda ookeaniks, sest ta juba on ookean. Küsimus ei ole muutumises, vaid horisontide kitsendamises (kas tahtlikult või mitte -- see ei olegi oluline). Samamoodi ei jõua „mina“ kunagi teadlikkuseni, sest „mina“ on juba valmis eelhoolitsetud teadlikkusena -- osana inditeadlikkusest, millele aluse panid My Bloody Valentine, Sonic Boom, Stereolab, Medicine, Tortoise, The High Llamas ja Slowdive (ennekõike „5 EP“ ning „Pygmalion“) ning mida viimistlesid veelgi Mouse On Mars, To Rococo Rot, Kreidler, Hood ja Piano Magic. múm ei kopeeri neid, vaid nebde kõverust külvates lõikab kumerust teistsugustel sagedustel. "Finally We Are No One" ei ole lihtsalt album, vaid seisund, kus unistus ja ärkamine, sisse- ja väljavaatamine, "mina" ja kõik muu sulavad ühte ilma selge piirita. See on plaat, mis ei anna vastuseid, vaid lahustab probleeme nii õrnalt, suisa märkamata, millal saad osaks millestki suuremast ja monumentaalsemast. Võrreldes kaks ja pool aastat varem ilmunud debüütalbumiga "Yesterday Was Dramatic – Today Is OK" on bänd kasvatanud liha ning kihte, katmaks algusotsa pigem luitunud konfiguratsioone. Ning lõpetuseks -- albumi pealkiri resoneerub The Smiths'i loo "Pretty Girls Make Graves" keskse stroofiga: /give in to lust, give up to lust, oh heaven knows we'll soon be dust.../. 8.5 (7.5-9.0)

Ellah A. Thaun -- S i s † e Я (2014)

Bandcamp

• Jangle pop 
• Indie pop 
• Singer-songwriter 
• Bedroom pop 
• Psychedelic 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• DIY

Prantsuse (Rouen'i) artist Ellah A. Thaun ( ka teada kui D A N T E) on olnud aktiivne kümnendatest algusest saati, ning tema looming võlus just tee-seda-ise esteetikaga. Reeglina DIY-artistid on transgressiivsed, liikudes kidrapõhise popi juurest sünteetilise kõlaga eksperimentide manu (mis ei ole ka ime, kuna enam-vähem paralleelselt sooloasjadega kuulus ta eksperimentaalsesse (post)industriaaltandemissse nimega Valeskja Valcav, mistõttu mõjud nii EBM-st, postpungist, tumelainest, minimaalsündist jms - millega sageli käidi ülemeelikult ringi - on loomuldasa isiklikku muusikasse sisse tungivad). Sageli jääb läbivaks niidiks psühhedeelsus, mida siis keeratakse vastavalt sisetundmustele kõvemaks või mahedamaks. Kujutan selgelt ette, et kodustuudio on artist püstitanud kodutuppa. Antud taiesel on kaks lugu - mis erinevalt pealkirja kirjaviisist ei lähe teps mitte witch house'i/drag house'i/newbreed'i aladele. Plaadiümbris on maagilise realismi stiilis ülesvõte, millel olev kujutis võib-olla vihjab mõnele paganlikule/eelkristlikule kujule (nt Maa-Emale). Nimilugu on suurepärane näide geneerilisest kidrapopist, et seda võib mängida nii indifestaril, kusagil külasimmanil kui ka veel kolmandas-neljandas situatsioonis. Kaasahaaravad harmooniad ja meloodiad, milles kitarrid on pandud kordama luuperi vahendusel (kõlades kohati kandle täidlase helinana). Lihtsa ülesehitusega kompositsioon, mida saaks rahvamassid taamal kaasa laulda; ennekõike artisti sugestiivne fraseerimine - mis ülenevad häälutusteks - ning artikuleerimine annavad asjale õige meki manu. "Since Yesterday" on toorem, lo-fi'likum ning introvertsem - ilma luuperi polsterdusteta. Ometi need tsellofaani mähitud kõlaritest kostuvad kidrahelid ning kohmetud poolakordkokutamised mõjustavad kuulajat. Liiga lihtne, et tajuda seda pealiskaudse ja lihtsustatuna EAT'i jangle pop ehk plõnnimisindi meenutab neid kauneid aegu 11-20 aastat tagasi. Vaadake ja avage kõrvad, tajumaks kontrasti tänapäevase vaimupimeduse ning inspiratsioonikriisiga, mille osaks on saanud naljakas paranoia tehisintellekti olemasolu kohta muusika(tööstuse)s. Ma kahtlustan selle valguses vandenõud, et muusikatööstus püüab edendada nürimeelse ja madalakvaliteetse muusika müüki "naturaalse"  ja "puhta" sildi all. Varsti lüüakse nii mõnelegi plaadile peale silt "mahetoodang". 9.0 (8.5-9.5)

Jo Bled -- Sonic Mania Level : Without Limits (2025)

Argali

• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Freeformfreakout 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Musique concrète 
• Reductionism 
• Avant-garde 
• Musique brut
• Acousmatic music 
• Micronoise 
• Sound art

Vermonti osariigist pärit artisti 10-looline taies Ühendriikide netiplaadifirma Argali Records'i all oli üllitatud mineva aasta esimesel aprillil. Kuulates seda ei saa küll tõdeda, et asi taanduks kuidagi villase viskamiseks. Isegi väga tõsine on see nii kavatsuslikkuses kui täideviimises. Sõber Taavi ütles hiljuti, et kõrge kvaliteediga helindi salvestamiseks ei ole tarvis ainult head väljundit, st helikaarti; aga ka sisendheli. Olen nõus väite esimese poolega, ent teise puhul paratamatult - kes tegelevad konkreet- ja mikrohelidega - , tuleb standardeid mingil määral alandada - või oleks õigem öelda, et asjale teisiti läheneda. Hea helikaart-konverter seevastu on ülioluline, toomaks välja kõik helinüansid ning teisendamaks helipildi elavaks, dünaaamiliseks ning lopsakaks. Ameeriklane kasutab siin gonge, laste mänguasju, kellasid, sämpleid, trumme...ning 1922. aasta rahudollarit (intrigeeriv igatahes oleks mõelda, et rahudollar määrab siin mängu). Maniakaalsus tõepoolest on tihti seotud piiride ületamisega -- samas piiride ületamine on sageli entroopia ja kaose valitsemise ilming, mis varem või hiljem talletub ontlikuks seisundiks. See on seotud intensiivsusega, st energia suurema ülekandumisega ühest (või mitmest) kohast konkreetsesse punkti. Ilmselt emotiivne seisund on kõrge, meeled on ergud, kõike võib tajuda; ning kõigele energeetiliste tingimuste olemasolul ka reageeritakse. Piiride ületamine ei ole seisund, see on transformatiivne protsess. Antud 38-minutiline taies eelpoolkirjeldatud kriteeriumitele toetudes meenutab eel-Velvet`ite ning endiste La Monte Young'i jüngrite John Cale'i ning Angus MacLise'i eksperimente 60ndate keskpaigas ja hiljemgi. Nii et vaataks seda ka (katsetusliku muusika) traditsiooni osana. Mitmeti veenev taies igatahes, milles eelpoolmainitud instrumentide ja "instrumentide" kogusumma näikse olevat kõrgem nende potentsiaalist. Prügimäedraama üleneb omanäoliseks katarsiseks ja isevärki valgustuseks. 9.0 (8.5-9.5).

Pinokkel -- Kadunud süit (2010)

Bandcamp

• Alternative rock 
• Neoprogressive rock 
• Art rock 
• Psychedelic

/Me kõik seisame saarel, kuigi randa me ei näe. Vikerkaar vikerkaar kus on su algus/ Kaunildasa lauldud mees- ja naisvokaali põimelduna teatraalsetest helikujunditest toetatuna. Eesti proge on alati olnud sümpaatne, kuivõrd sõnad on arusaadavad ning alatihti laenatud värssidega Eesti luuleklassikutelt (kes loomulikult on tasemel). Kui paljud üleüldse on teadlikud või kes olid teadlikud, mäletavad veel seda Pinokli 4-harulist taiest. Ma ise ei olnud sellest teadlik, aga õnneks Gert "Trash" Moser osutas sotsiaalmeedias sellele paarikümne minutilisele eestikeelsele teosele. Huvitav taies seetõttu, et sulatab omavahel kokku nii sõltumatu popi kui progressiivroki. See esimene element on pigem tajutav seetõttu, et... noored inimesed muusikat loovad (ka 80ndatel mängisid proget noored, ent näis, et nad tegid seda tõsisemate nägudega). Sekka ka psühhedeeliat niivõrd, kuivõrd see on kuulunud pärisosana eelpoolmainitud žanrite manu, nii selle loomusesse. Kui võtta Pinokli muusika ning tun(dma)tus, siis võrdleks ehk seda Briti pundiga Ooberman, kes nullindate algul kerkis mingiks ajaks Briti muusikapressi rambivalgusesse, et sealt ka sama targalt kaduda. Apokalüptilised meeleolud - mida illustreeritakse laevahuku kujundiga - valitsevad lüüriliselt, millele on klotse laotud kidradega, trummide ning happelis-sünteetiliste klaverilaadsete instrumentidega. Taiese tipp on arvustuse alguses tsiteeritud lüürikaga "Maa ja rahvas". Kõige vastuokslikum lugu on "Kadunud lapsed", mille algus on suht pläss, ent loo keskel lõikab sketšiliku esitluslaadi ja muusika läbi äge bassikäik, mis võiks pärineda mõnelt avangardproge või krautroki pundilt. Ning seejärel keeratakse refräänis tuurid üles ning lugu jookseb nagu kord ja kohus lõpuni. Taies, mida tahaks, et mäletataks kogu aeg, ent kahtlustan, et pigem hakatakse episoodiliselt mäletama ja meelde tuletama. 8.0 (7.5-9.0)

AR.MA -- Trees and Dew (2025)

Phonocake

• Ambient 
• Art music 
• New Age 
• Fourth World 
• Electronic music 
• Sound poetry

Kuulates seda 10-loolist taiest tuleb märkida tõsiasja, et selles on nii idamaist (Kaug-Ida) puudet kui üldisemat elektroonilist kudet, mis samas oma orgaanilisuses sõuab pigem akustilisuse suunas. Näiteks Sven Grünbergi muusikas on säherdused kalduvused ja iseloomujooned täheldatavad ("Milarepa laulud"). Aga jah, ühelt poolt see muusika näikse põhijoontes olevat traditsiooniline - seda eelpoolkirjeldatud stiilide piires mõõdutundekalt opereerides -- iseasi muidugi, et olemine eeldabki piiride olemasolu ning neis püsimist; piiridest väljumine reeglina saab kesta ajutiselt; nimetada seda helijõeks saab, ent teisalt ei ole see jõgi, mille voogudesse oleks võimalik astuda kahte korda. Siin toimub nii sulnis estetitseerimine kui peenetundeline jõepõhja kriipimine ja süvendamine Mateeriat sel viisil vormides tulevad esile kummastavad seosed ning kunstilised pöördkäigud. Ma ei ütleks, et album kujundab kuulaja meeleolu ümber; pigem see sobituks teatud meeleseisundites olles ideaalseks helindiks. Näiteks pärast pikka kurnavat perioodi, kui seatud eesmärgid on täidetud ning pingelangus distsipliini räsimas, siis võiks taolise muusika seltsis ajaveetmine sobida rusikana silmaauku. Kus akordionid, Kaug-Ida näppepillid ja bambusflöödid rohkem või vähem (eba)harilikul viisil ilmnevad ning kus kaugidalikku temperamenti tuulekelladesse, gongidesse ning klaasharmoonikatesse valades muudetakse kahtlemata kogusumma suuremaks algosakeste kvantiteedist ja kvaliteedist. Elektrooniline kude on ka intrigeeriv, kuivõrd kohati on heli kallutatud suisa hüsteeriliseks. Kõige selle taamal näikse hõljuvad pildid - justnimelt - koskedest, looduslikust idüllist, kuivõrd nimetatud helisid ei ole otseselt kuulda, ent ilmnevad eelpoolmainitud helide osistena. Siinses kontekstis saab rääkida ka ämbiendist, aga siis tuleb rääkida ka New Age'ist -- see on igatahes loogiline, kuivõrd see on ühtpidi seotud meditatsiooni ning kõrgema teadvuse saavutamise eesmärgiga. Ka see osaliselt suhestub ning lähtub Jon Hassell'i Neljanda Maailma kontseptsioonist ning praktikast. No on küll meeleolukas, ent samas ka piisavalt sügav kuulamine. 8.5 (8.0-9.0)

Reversed Bear Trap -- Apocalyptic Drill (2026)

pan y rosas discos/Bandcamp 

• Avant-hop 
• Experimental hip-hop 
• Trap 
• Southern hip-hop 
• Crunk 
• Sampledelic
• Rap

Reversed Bear Trap'i muusikas on ilmnenud eksperimentaalne, toores ning mässumeelne lähenemine hiphopile ja sellega seotud žanritele. Või mis külgnevatega! -- artist ise teeb need loomuldasa läbipõimunuks ning traagelniitidest nähtamatuks elik integreerib neid piisava sügavusega. Jutt käib albumitest "Psionic Youth" ning (2023) "Champions of Modern Sport" (2024). Ühendades vabajätsu, elektroonilist muusikat, räppi, grime'i, UK garage'i, kaheksabaidist muusikat, avangardhoppi, eksperimentaalsust, minimalistlikku sünti, psühhedeelilisi elemente, breakcore'i ja industriaalset hip-hop'pi protestina liiga sujuva, liiga puhta, liiga turvalise stuudiotoote ning liiga steriilse stimulatsiooni vastu -- ohtlik, toores ning täis elu. See sisaldab ähvardust pöördumatuks korratuseks, ent laskumata puhtasse nihilismi. Ent käesoleval 12-loolisel peaaegu 50 minutilisel taiesel näikse artist rahunenum olevat, kuigi jah, seda konkreetse stiili piirides püsimise tähenduses. Või siis hoopis -- Krista Bloom on suutnud ohtliku energia teistsuguseks konverteerida, anda asjale konkreetsema vormi ning popspetsiifilisema suunitluse. Aga jah, seekord meeliskleb ta konkreetselt eksperimentaalse kallakuga lõunaosariikide hip-hop'i najal, milles omakorda on toorust ja vihast andmist, ent ka sugereerivat eksperimenteerimist -- nii crunk'i keevaline jalakeerutamisenergia, bounce'i tektoonilised potsatamised, chopped and screwed'i ja turntablism'i ebastabiilne ent järjepidevalt miilav energia panevad mängu uhkelt püsti. Pluss algul mainitud elemendid on siin pihustunud kõikjaletungivaks energiaks. Artist ei aja siin läbi mõranenud kõlari ja pragunenud mikrofoni taga harmooniaid-meloodiaid, vaid helidest immitsevat pinget ja ülevõimendust. Ta püüab hoida ülal süütamist kui akti, et seeläbi saavutada katarsist. Ometi see kõik vormub üheks korralikuks popplaadiks, kuivõrd kuulajana ei saa lahti tundest, et selle plaadi loomisel suutis artist end kogu aeg kõrvalt jälgida. 8.5 (7.5-9.0)

Nick & the Nod -- The Lackey Circle (2024)

Chicken Shack

• Synth-punk 
• Alternative rock 
• Art punk 
• DIY 
• Post-punk 
• Indie punk
• Rockabilly
• Lo-fi 
• Psychedelic

See 12-looline väljalase muudab eeldatavalt primitiivsed omadused - konkreetselt punk-impulsid versus popimpulsid - tahtlikeks esteetilisteks valikuteks. Albumit iseloomustab sitke, korduv nõudlikkus -- kidrarifid, mis lukustuvad rütmidesse ja rütmideks, keeldudes arenemast tavapärases mõttes. Selle asemel need tiirlevad, lagunevad ja muteeruvad. Efekt on paradoksaalselt hüpnootiline selles kõdus. Siin on kuulda kunstilise roki ja pungi abrasiivseimate ja julgemate traditsioonide kaja, justkui oleks avangardsed ideed taasavastanud keegi, kes ei ole väljakujunenud, heast tavast teadlik olnud, vaid ainult intuitiivselt impulsi tajunud ning seda loomuldasa rakendanud. Nagu viis, mis on pärast aastaid kestnud kasutamata jätmist valesti meelde jäänud. Sellest johtuvalt ei küsita heakskiitu; muusika lihtsalt eksisteerib, olles oma loogikas kindel. Selle ebatasasus ei ole rafineerituse puudumine -- see on peenetundelisuse esmapilgul tagasilükkamine, naasmaks selle manu ringiga. Elik taiesele paar ringi peale tehes võib tajuda, et see, mis algselt kõlas rabedalt ja kaootiliselt, hakkab tunduma kaalutletuna, isegi täpsena. Tekivad mustrid, kordus paljastab struktuuri. Provotseerides intelligentsi, selle üle markesmithilikult irvitades ja peale sülitades. Tõepoolest, ka laulmisviisis on laenatud nii mõndagi Manchesteri legendilt -- pooleldi räägitud, pooleldi urisev, pooleldi keelde hammustav, pooleldi hambaid kiristav. Ometi on selles ka midagi ehtameerikalikku -- ühelt poolt võib seda mõista artisti võimena ekstraheerida The Fall'i Ühendriikide mõjusid Velvet Underground'i, Suicide'i, Screamers'i, Johhny Cash'i, Tuxedomoon'i, Frank Zappa, The Residents'i ning Captain Beefheart'i näol, ent teisalt on siin ka peen Apalatšide ning kõrbete hõng küljes (märkimata seda, et The Fall'i helivalemisse kuulus alatihti rockabilly stiilina sisse). Ühendriikides kõrbed (Mojave, Sonora) ilmselt kannavad inimteadvuses teistsugust kujutlust kui muidu -- kui mõneti lunastav koht, kuhu lindpriid ning teised sotsiaalselt düsfunktsionaalsed tegelased saavad ähvardava tsivilisatsiooni eest varjuda (nii mõnigi loodusega sina peal olija on varjunud soistele aladele, kust korrakaitsjatel on neid sisuliselt võimatu kätte saada). Siiski lugu "Look After" on selge kõrvalekalle, kummardudes Arthur Lee'le ning tolle ansamblile Love. Plaadiümbris kahtlemata on mõnus torge linna ja maa vastandajatele, kelleks reeglina on sügavas depressioonis lõpetavad ning oma täit potentsiaali mitte realiseerivad intellektuaalid. 9.0 (8.0-9.5)

505 -- True At First Light LP (2026)

Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Synth-wave 
• Cinematic 
• Smooth jazz 
• Alternative dance 
• Big beat 
• Trip-hop 
• Cool jazz 
• Easy listening 
• Acid jazz 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Jazzstep 
• Alternative pop

Käesolev 9-looline taies vaevalt jätab kuulajaid külmaks -- peaks mõjuma nii neile, kes eelistavad popmuusikat kui ka neile, kes otsivad intellektuaalset segunemist elektroonika ja popmuusika piiri(ala)l. Sümpatiseerib tõik, et artist tõrjub lihtsaid kategoriseerimisi, kuivõrd enamasti samaaegselt mängib nii džäss, tukslevad elektroonilised biidid kui ka valguvad ämbientsed võbelused üle helindi. Neis puhkpillides on sügavakoelist igatsust - mõjudes hingekriipimisena - kui ka jahutavat sentimenti, avardades ja tasakaalustades mitte ainult helilist, aga ka emotsionaalset paletti. Teisalt jälle -- samade elementide kaasatuses võib asi nihkuda märkimisväärselt happejätsu ning big beat'i manu ning samas otsida vokaalsetes värelustes ning helilises võbeluses ühist osa Bristoli saundiga (elik Death In Vegas ning Massive Attack saavad rõhuasetusega nende ühistele juurtele kokku); ent ka Nils Petter Molvær'i ning Courtney Pine'i pärandile pilgutatakse silma. Alati võib ju mainida originaaltaotlust iga taiese iseenesestmõistetava morivatsioonipaketina, ent veelgi olulisem on erilisuse väljatoomine iga pisikese heli- ja rütmiühiku kompromissitus destilleerimises. Siin on neid tämbrilisi varjundeid ning mikroskoopilised heliefekte, mis vastavalt avardavad heliilma ning kummitavad (ala)teadvust. Muusika, mis vabalt võiks helindada eepilisust laiadel ekraanidel; ent teisalt sellesse on kätketud ka interstitsiaalsed praod, mis annavad võimaluse eemaldumaks suuremast kärast. Teisisõnu -- sellel on piisavalt süvakihtidest hoovavat jahedust ning tüünust. 40-minutilise üllitise - nii näikse- varjatuks ülesandeks ning (selle raskuse kaudu samuti) kompromissituseks on navigeerida alal, mida on viimase kolme ja poole kümnendi vältel ilmselt tuhandete heliplaatidega illustreeritud. Kuivõrd hea tunne jääb käesolevast maha ning soov seda kindlasti kuulata ka tulevikus, siis järelikult misjon õnnestus. 8.5 (8.0-8.5)

Ilia Belorukov & Vasco Trilla -- Hog Rubber (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Electronic 
• EAI 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Sound art 
• Avant-electronica

Antud 4-loolisel taiesel netiplaadifirma Plus Timbre`i all on Ilia Belorukovi ja Vasco Trilla teine tandemprojekt pärast 2019. aasta üllitist „Laniakea“ (Astral Spirits). Kui varasem koostöö ühendas Belorukovi saksofoni ning flöödil põhineva helisüsteemi Trilla löökpillidega, pälvides kiitust atmosfäärilise vaoshoituse ja hõrgu (koos)mõju eest, siis uuel taiesel on Belorukov kolinud üle modulaarsele süntesaatorile, samas kui Trilla laiendab oma areaali löökpillide ja muundurkõlaritega, viies kokkuvõtvalt projekti elektroakustilise improvisatsiooni, mikromüra ja psühhoakustilise helikunsti territooriumile. Kohtuvad improvisatoorne, elektrooniline ning poolakustiline muusika erinevates konfiguratsioonides, mistõttu realiseerides nende eksperimentaalmuusika valdkonda kuuluvate stiilide võimalikkusi ja modaalsusi -- sealhulgas tuues esile värskendavat sünergiat, huvitavaid helindeid, mille puhul intrigeeriv ainuüksi on aimata selle helindi pärinemise allikaid -- kas tegu on liht- või liitheliga, kas tegu on pärisallikast või siis mitte pärineva helisündmusega? See, mis mis varjab päritolu, võimendab samal ajal ebamaist. Tõepoolest, tegu on sündmustega, kuivõrd helid näikse olevat põhjalikult läbimõeldud -- seda nii eraldi võttes kui ka teistega suhestudes. Kui on tegu masinliku või sünteetilise helindiga, siis ilmselt on võimalik leida vihjeid masina hingeelu kohta, saamaks aimu loojate omast. Kuivõrd see ei ole nende meeste esimene koostöö, mistõttu koostööalane vilumus peaks olema kasvanud -- kas see alati huvitavate tulemusteni viib, on jälle omaette teema (igal juhul arvaks, et mingi annus düsfunktsionaalsust ning vastuolusid täis ühistegevus proovi- ja stuudioruumis on pigem tervitatav). Kohati see meenutab simulatsioonina mõnd varahommikust jumalateenistuseelset aega pigem kusagil maapiirkonnas, kui kerkokellad hakkavad kaugel taamal kaikuma, tungides läbi füüsiliselt ettepoole jäävatest helidest („In A Cyclone“) -- hakates tasapisi elektrooniliselt abstraheeruma. Müstiliste fenomenide pärisosaks eeldatavasti on käändumine obskuursusesse ning ambivalentsusesse. See ei ole ei viisakas ega harmooniline improvisatsioon. Kuigi jah, säherduses elektroonikas on isegi pehmust ja soojust -- (elektroonilise) heli tüvirakke, seda primaarset toorust, mida näituseks on võimalik sämplerist välja ekstraheerida, mida seejärel vürtsitatakse äärmuslikumate (pinge)kõikumiste ja tekstuursete kokkupõrgetega. Sünergia ei ole sujuv -- see on poleemiline, seda seatakse pidevalt kahtluse alla, otsides helide tagant "masina hinge", mis tegelikult ilmneb alles siis, kui protsess on lõpule viidud. Või on sünergia võrreldav võimsa draakoni liikumisega, kes elutsedes mägede südamikes ning järvede põhjades, jätab endast maha sabaga joonistunud jälje, mis esmapilgul nähtub kaootilise joonena, ent moodustab ometi eepilise terviku -- mitte üksnes pinnareljeefe kündes, aga ka inimhingesid kujundades. 9.0 (8.5-9.5)