Rare Plants Garden -- Rare Plants Garden (2011)

12rec/Archive

• Indietronica 
• New Weird Russia 
• Sampledelic 
• Doo wop 
• Breaks
• Avant-pop 
• Chamber pop 
• Organic electronica
• Indie soul 
• Free folk 
• Sunshine pop 
• Folktronica 
• Art pop 
• Nu jazz 
• Electronic
• Psychedelic pop

Arvustasin esmakordselt seda 20-minutilist taiest 14 aastat tagasi vahetult selle ilmumise järel. Peab tõdema, et Venemaalt pärit Haruldaste Taimede Aed - mis omal ajal peegeldas väga hästi ajastuvaimu indimuusikas - kõlab hästi ka AD 2025. Ühelt poolt sulandub musta muusika vaib - soul ja funk - panoraamse sämpledeeliaga ning laiu pannoosid ihaldava kokteiliämbiendiga (a la varane Air ja Zero 7); teisalt on see tüüne psühhedeelia, mis pealtnäha laisalt seguneb vabafolgi ning peene uusjätsuga; üle pea võivad libiseda kosmilise dub'i sädelused, doo wop'i unistuslikkus; loodushelide värskus siin-seal on kontrapunktiks ning laienduseks sünteetilisele loomele. Eelpoolmainitutele lisaks tooksin sugulushingedena välja Panda Bear'i, Avalanches'i, Tame Impala, MGMT'i, Washed Out'i, Inverness'i; või kui veel sügavamale kaevuda -- kui Brian Wilson sündinuks pool sajandit hiljem, teinuks ta sarnast asja. Arvestades 6-loolise taiese hipilikku psühhedeelset konteksti ning liikumist eri žanrite keskel ei saa üle ega ümber Vene psühhedeelia suurimast käilakujust Yuri Morozov'ist (1948-2006), kelle mõju ilmselgelt on jõudnud projekti taga olevate Nienvox'i ning 813-ini -- seda taiest võib võtta hipilegendi muusika ajastukohase tõlgendamisena nende endi elektroonilise downtempo, sämpledeelia, happejätsu ning trip-hop'i segamise taustal. Jätkuvalt fantastiline taies! 9.0 (8.5-9.5)

Watson -- Interstices (2012)

Basic_sounds/Archive/Bandcamp

• Experimentalism 
• Post-classical
• Experimental techno
• Avant-garde 
• Art music 
• Electronic 
• Abstract 
• Ambient 
• Experimental electronica
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ethnotronica 
• Found sound

Basic_sounds oli netiplaadifirma, mille plaadiümbriseid iseloomustas südamekujuline kujundus. Sümboliseerides armastust ja hoolivust, anti viie aasta jooksul muuseas välja seesuguste tuntud artistide nagu Dntel'i, Radere, Andrew Weathers'i, Offthesky, Erich Schall'i taieseid. Santa Fe'st pärit Watson oli aktiivne kümnendate algul, kui ta kõigest ühe aasta jooksul üllitas viis albumit. Käesoleva pealkirja võib lisaks tähendusele "pragu" tõlkida ka "kitsa ajavahemikuna". Vähemalt Bandcamp'is tähendab see tema muusikalise produtseerimise lõppu, ning arvestades eelpool öeldut võib möönda, et sellega sai ring sümboolselt täis. See 9-looline kahtlemata sisaldab kummastavat muusikat, mis ilmselt ümbritsevast keskkonnast - New Mexico osariigi punakaspruunist kõrbemaastikust ning tühjast avarusest - kantuna kujutab tühjas ruumis toimuvat millegi salapärase ja lõpuni viimatuna. Helisündmused kaevuvad sügavustesse, ent need sügavused on pinnapealsed kui looduse stiihiline kavandatu -- kultuurikiht näikse suht pinnapealne olevat; ent see on vale tõlgendus, kuna kalkuleerimise loogika on siin pigem mööda spiraali kulgev. Kujutagem ette vedrut, mis on vertikaalsest asendist ümber kukkunud -- piltlikustatult omandades horisontaalasendis kõrbeiilide puhutud kihti keermete vahele. Kuiv ja lakooniline, ent ikkagi meelierutavalt grandioosne. Horisont virvendab leitsakus ning värvide gamma hajub ja koondub, koondub ja hajub järjepidevalt. Ameeriklaste loogika ja ellusuhtumine ongi eripärane. Tugev konkurents on põimunud Metsiku Lääne mentaliteediga geneetilises koodis, mis ei jäta nõrkadele kuigi elulootust. Isegi väärikad asjad nagu see siin võivad kõrbeliiva alla kaduda või hääbuda täpiks ja seejärel kaduda silmiseletamatult lõpmatul maanteel. Kuivõrd motelle ei ole ümbruskonnas, siis on valida kas autos magamise või kõrbes ööbimise vahel -- viimane variant jääks ära, kuna ärgates arvatavasti leiaks eest kas skorpioni või lõgismao. Akordiaher ämbient, klassikalise muusika käänded kõrvalteedele, kummituslike varjudega elektrooniline pomin, indiaanlaste vaevukuuldav hüpnootiline mana, kuivanud mudaklompide vajumisest tekkinud vaevutuntav vibratsioon loodushelide saatel annavad vihjeid, kuigi tähendustel puhutud mullikestena lastakse suurte tühjusesse hajuda. Suure ja lõpmatu taamal muutuvad ka perspektiivid. Väga-väga asi. 9.0 (8.0-9.5)

Gareth Davis & Scanner -- Songlines (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Experimental rock 
• Art music 
• Ambient rock 
• Guitar ambient

Gareth Davis'e ja Robin Rimbaud' 2-looline taies otsib, märkab ja talletab vaikust helides. Kuidas sobitada nähtamatut olevas nii, et see muutuks nähtavaks? Nende suhtlemine, analüüs ja vaatenurga esitlemine toimub ämbient- ja postrokkmuusika ristumiskohas. See ei ole peene ja toore võitluse mänguväli; toores on jäetud kõrvale valemist -- see ei ole rajatud vastuseisule ning välistamisele; selle asemel toimub järk-järguline ülenemine, milles on võrdne roll nii (vale)kitarridel (hoolimata ilmsest kõlast kitarrid siin puuduvad), elektroonikal kui pärishelide manipulatsioonil. Elektroonika omakorda võib ka tähendada kitarre, ent (kitarride) helisid on töödeldud viisil, et need ei toimiks rokkmuusikaliste seoste tekitajana. Kastreerides kujutluspilte staadioniihalusega rokkmuusikast antakse väljund noile pingetele, mida seal peetakse sündsusetult eksperimentaalseks (laskmata neil luupainajatel tekkidagi). Tandemi mõtte järjepidevus on teisenenud ämbientseks fooniks, mille osaks on kas fraktaalsete kihistuste vaheldumine või siis helikoe pingestumine ja lõdvenemine. Ämbientmuusika annab nende 46 minuti vältel püsiva tonaalse, tekstuurilise ja sugereeriva aluse - analoogse mõtte -, mis võimaldab kuulaja meelel jälgida üldist suunda ilma, et teravad ja katkendlikud märgid teda segaksid. Arvestades tõika, et Robin Rimbaud on suur Swans'i fänn, siis näiteks loo "Figurative Language" teise poole hüpnootiline astumine viitab ilmselt šniti võtmisele. Kõiksugu viiteid ja katkestusi ei ole kuigi palju, aga eelpoolmainitud fooni valguses mõjuvad need võrdlemisi tektoonilisena. Heli vibreerib, olles võimendatud ja laetud. Ent seesugust laetust ei leia me etableerunud rokk- ja popmuusikast. Küll see resoneerub rokkmuusika kui teistsuguse ja mässulise (alg-)idee pildiga. 8.0 (8.0-8.5)

Georgy Orlov-Davydovsky / Nikita Shishkin -- Ethnopolis (2025)

Attenuation Circuit

• Sound art 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Ambient jazz
• Electronic music

Kui helikunsti kõrgeim eesmärk ei ole mitte meelelahutus, vaid vormide ja seisundite vahetamine - esteetilise eskapismi harrastamine -, siis käesolev 5-looline album esindab säherdust lähenemist. See on meeldetuletus kõigest, mis muusika võib olla, kui see lakkab konkreetselt olemast ja saab hoopis elavaks vibratsiooniarhitektuuriks, salajaseks liturgiaks hoolivale kõrvale. Tahtes ülendada seda alkeemiliseks helikunstiks, et ammutada selle müstilisest substantsist nii vaimu- kui hingejõudu. Muusika ületab tehnika piirid käsitöölises tähenduses, võttes tavapäraseid materjale - nii tuttavaid žanre, helisid, tundmusi, aistinguid, assotsiatsioone - ning muutes need millekski haruldaseks, laetuks ning isegi müstiliseks. Fikseeritud struktuuri asemel areneb vorm elava organismina -- fantoomlikust maailmamuusikast kummitusjätsuni. Kuulajana tajun pigem kasvu, muundumist ja metamorfoosi kui jäika kujundust. Alles jääb orgaaniline tervik, mitte žanriline lapitekk. Vaimselt resonantne pakub pilguheitu teisest võimalikust maailmast -- utoopiline oma ühtsuspüüdlustes, kuivõrd helikihid libisevad üksteise suhtes, olles pidevalt kohal, ent siiski olemata ankurdamata. Justkui libestatud helikaart, mis ei tahagi, et helid haakuksid teineteisega. See on justnimelt utoopiline ühtsuse otsinguil, mitte sunnitud harmoonia või lahenduse, vaid kooseksisteerimise läbi: helikihid libisevad üksteise vastu või teineteisest läbi, on alati kohal, kuid saamata kunagi kokku üheks ankurpunktiks. Iga element säilitab oma ainulaadsuse, osaledes samal ajal kollektiivses resonantsis, justkui praktiseeriks muusika erinevuse poliitikat ilma liialduste kustutamiseta -- täieliku sulandumise võimatust ja samas kooseksisteerimise imet. Sel moel viitab muusika mitte lahenduste, vaid pidevate läbirääkimiste utoopiale -- maailmale, kus erinevused ei ole mitte lahendamist vajav probleem, vaid säilitamist vajav elujõud. Mõju kahtlemata näikse pärinevat väljastpoolt siinset -- fragmentidest koosnev terviklikkus ning lahknevustest koosnev voog moodustavad funktsioneeriva vooluringi. Totaalsus, mis õrritab illusoorse vabaduse looriga. 8.0 (7.5-8.5)

un automne à Lob-Nor -- bye-bye (2007)

Tripostal/Free Music Archive/Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Art pop 
• Indie rock 
• Alternative rock 
• Electronic

Siin 4-loolisel ühendatakse prantslaslikult elegantsel viisil elektroonikat, indipoppi ja nurgelisi vigureid. Un Automne à Lob-nor ehk Sèbastien Roux, Jean-Nicolas Heillouis, Vincent Nicolas ja Alexandre Gouy suunavad enda loodud postrokki elektroonilisemas suunas sellise määrani - kõrge osakaaluni - kui nullindate keskmine postrokkpunt söandas seda teha. Teiseks saadakse siin hakkama ilma crescendodeta, millele panustamine mingist hetkest muutus veidi banaalseks ja tüütuks. Ometi see elektroonika - mis põimub jälgi jätmata kitarride ja trummide ümber - on pehme kui linnukese sulgedest topitud tekk, mis instrumentaalselt loogeldes jõuab kusagilt kuhugi. Kui imetabane unenägu, mis laseb viivuks realiseeruda kõige salajastematel unistustel - mis on liikumise protsess, ent jäljed protsessist kustutatakse sellesamuse kineetilise energiaga. Seda teekonda ei ole mahti kaardistada, kuivõrd teekond ise kvalitatiivselt on erinev teel olemisest. See plaat ei sihi katarsist. Selle asemel on see puhas kujunemine, kus kitarr, trummid ja elektroonika ei ole eraldiseisvad entiteedid - mis tavapäraselt loovad identiteeti -, vaid pigem eristamatuse tsoonid, mis pidevalt üksteisesse libisevad -- luues ja toites dünaamikat. Nad hülgavad pinge ja vabanemise skeemi ning tekitavad selle asemele platoo: püsiva intensiivsuse, mis ei vaja enam pinge-vabanemise lahendust. Albumit kuulates veendubki, et väljaandel on oma koht Kesk-Euroopas nii laialdaselt esindatud pastelsete indielektronmuusikute seas (Kreidler, The Notwist, Wixel, Oto Efekt, Multi-Panel, Lali Puna, Nogaro, Cantaloup jpt). Kaunis luigelaulutaies. 8.5 (8.0-8.5)

Convair -- Standard Mean Chord (2010)

Bandcamp

• Indie dance 
• Shoegazing 
• Neo-psychedelia 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Alternative dance 
• Indie rock 
• Experimental rock 
• Krautrock 
• Noise pop 
• Experimental rock 
• Fuzz pop

Ühelt poolt seesugune taies ei kohusta millekski, ent teisalt ei saa seda jätta eiramata. Bianca Foster'i (BF) ehk Convair'i teine üllitis on veel kinni teistsuguses helipildis võrreldes hilisemate, märksa abstraheeritumate eksperimentidega. See 6-looline kõlab näljase indineiu katsetamisega kidramüra ja tantsuliste rütmide vallas -- lastes valla nii uuspsühhedeelse tagasisidestussumina ja kingapõrnitsusliku helivalli kui lõdvendades krautrokiliku esteetilise nihilismi ohelikke (ennekõike loos "NX37602 (H-4)", mis meenutab Neu! abrasiivsemaid hetki nende teisel albumil). See heli estetiseerib kõiki noid närvilisi ja rahulikemaid hetki, mida noore täiskasvanuna omasid. Ning tüünete momentide all tuksleb vihast, agressiivsusest ning pettumusest toituv generaator. Eks BF paneb end proovile, püüdes astuda suurte eeskujude kingadesse -- püüdes mõista, et kas ta on kõigepealt suuteline fikseerima end nii-öelda nullpunktis, et siis sealt edasi muretult uutele väljadele rännata. See on heliline reis pidevalt muutuvasse, ehk koguni loogiliselt kontrollimatule alale -- mis eristab süütut artisti kalestunud peerust. Siin kahtlemata minnakse kindla peale -- kui tõesti juhtub, et kuulaja ei taipa selle kunstilist väärtust, siis igal juhul tajub ta selle leviaatani tulekut maa värisedes. 8.5 (8.0-9.0)

Home Secretary -- That Wolf (2022)

Bandcamp

• Avant-garde 
• Spoken word 
• Electronic music 
• Avant-electronica 
• Storytelling 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 
• Dada music 
• Freeformfreakout

Kahe londonlase 9-looline taies kõlab kohati umbes kui Scatman John'i produtseerinuks Curd Duca. Kui peavoolumuusika veidrikule avanuks oma maailma ja stuudiouksed muusikamaailma äärealade kultuskuju -- rabedalt kogelev narratiivi esitlemine umbes nii, et samm tagasi ning paar sammukest edasi. Ühelt poolt nii albumi pealkirjast kui teemadest peegelduvad läbi inimeluga kaasnevad muutused, surelikkuse reflekteerimine ning sellega kaasnevad meeleheidet sisendavad tundmused; ent teisalt on tulemus meisterlikult võimendatud ja lõpule viidud. Ent jutustusi läbib ka kerge kinnisideelisus ning kiiksuga teemad. Eks seda võib võrrelda nii William Burroughs'i kui Mark E. Smith'i lüürikaga ning lähenemisega. Otsesemalt võib Briti tandemit võrrelda legendaarse saatejuhi ja muusiku Ken Nordine'iga (1920-2019) -- eriti noil momentidel kui lugude rääkimine muutub sugereerivaks (et mitte öelda transsi sisendavaks).Thomas Ernest'i ja Drew Burke'i retrospektiivsed killukesed erinevalt legendi lounge jazz'ilikest taustadest on reeglina teravad ja hõõruvad -- kitarr piisonina künnab sarvedega pinnast üles, puskleb ja paneb rappuma lugude struktuuri; vahe elektroonika siseneb loomuldasa nii vokaaltekstuuri kui lõikab iseseisvate helidena raskelt kolisevate trummide vahel. Vokaal on siin nii meedium kui eesmärk omaette -- plastiline materjal, mida saab vormida ja töödelda. Reeglina toimub tektooniline rappumine põnevas elektroakustiliseks kujundatud ruumis. 8.5 (8.0-8.5)

Philipp Bückle & Martijn Pieck -- Field Reports (2021)

Cinema Perdu

• Glitchtronica 
• Drone 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Lowercase
• Micronoise 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Spoken word 
• Ambient drone 
• Acousmatic music 
• EAI
• Sound art 
• Abstract

RMH-s olen eelnevalt tutvustanud Philipp Bückle'i albumit "Paintings" (2018, Moving Furniture), mida ma söandasin nimetada popmuusikaks ideaalmaailmas (kuna tinglikult külgnes eksperimentaalroki ja subliminaalse elektronfolgiga). Kuivõrd ideaalseid maailmu paraku (või õnneks) ei eksisteeri, siis see taandus taas perifeerseks paleuseks, mis vaimustas ning seesmiselt puhastas. Ka käesoleval Martijn Pieck'iga (MP) seitset lugu komponeerides on kuulda samamoodi kompromissitust ja teravust, suunates ühelt poolt tuttavlikku tasapisi tõusvaks heligraanulite veeremiseks, droonhelide poolteravaks kriipimiseks ning krabisevateks-kõlisevaks müraks kusagil (poolimaginaarses) ruumis; peeneid helimanipulatsioone teostatakse oskuslikult, ehkki tuleb möönda, et see kõik näikse veidi õhem, distantseeritum ja pealiskaudsem (eelduslikult mõistestik paratamatult on ning peabki olema teistsugune või vähemalt erinevam). Eks nende 43 minuti jooksul vihjataksegi pigem ning kujutataksegi ääriveeri; sellele viitab ka ähmastatud plaadiümbris, millel võib aimata kauni brüneti kohalolu. Teisalt jälle -- needsamad helid näikse kontrollivad kuulajat, mistõttu hakkan kahtlema oma väidete tõsikindluses. Vaiksed helid, mis rulluvad hillitsetult mu ümber, näikse edastavat informatsiooni kihiliselt -- varjatusest valendikku modaalseid variatsioone kasutades. Reaalsus ja bäivus segunevad lootusetult. Kuigi mõlemad mehed on loominguliselt seotud Moving Furniture-nimelise plaadifirmaga, siis see on antud MP oma Cinema Perdu all välja. Need kolmveerandtundi on masterdanud veel üks MFR'iga seotud muusik - nimelt Jos Smolders. 8.0 (7.5-8.5)

Bing Satellites -- Hypnosis Tapes volume two (2025)

Bing Satellites/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Post-rock 
• Modern classical 
• Sound art

On üllitisi, mis rahustavad, on üllitisi, mis haaravad endasse, kuid harva kohtab säherdust, mis tundub vähem palade kogumina ning rohkem orgaaniliselt funktsioneeriva konfiguratsioonina ehk organismina, mis hingab, tuksleb, lahustub ning seejärel kogu(ne)b uuesti kuulaja siseruumis. Seesugune ideaalsusele pretendeeriv ei allu kategooriatele -- see liigub mööda neid. Sfäärilised tekstuurid ei ole pelgalt taustaks laotatud; need laienevad vibreerivateks droonideks, lahustuvad kammerliku intiimsuse hetkedeks ja kujundavad end ümber mahedaid lõunatuuli meenutavaks stiihiaks. Keerukusele vaatamata ei ole siin ühtegi traageldusjälge kuulda. See, mis lahti rullub, on orgaanilise aegruumi materialiseerumine, justkui heli ise kasvaks vastavalt väljastpoolt antud geomeetrilistele reeglitele. 71-minutilises kulgemises torkab silma helipildi ökonoomsus. Sõna otseses mõttes -- niivõrd oskuslikult sisendmaterjali ärakasutamine vastandub popmuusikalisele raiskamisele -- ornamentikaga priiskamisele, mille liialdused pahatihti nõrgestavad loo struktuuri (või siis ongi nõrga struktuuri varjamiseks mõeldud). Ka seetõttu ei näe põhjust arvata, et albumi pikkusega oleks üle pingutatud. Johtuvalt eelnevast jutust tähendaks kaheloolise sahteldamine ämbiendiks või droonmuusikaks selle olemuse kohatut piiritlemist. Helide konfiguratiivne säetus läheneb pigem alkeemiale: toonidest saavad elemendid, harmooniad piserdatakse essentsideks ja vaikus muudetakse eelneva mänguväljakuks. Taies saavutab tehnikast rituaaliks ülenemise. See ammutab midagi müstilist, utoopilist energiat ja ainet, mis tundub korraga nii lõpmatu kui haprana. Kuulaja suundub sihtkohata teekonnale (tõepoolest -- sihtkohatu on selle kontekstis vägagi kohane), milles kuulamise akt ise muutub transformatsiooniks -- mille jooksul ka subjekti ajuseisundid ja sellele vastavad vaimupildid muutuvad. 9.0 (9.0-9.5)

Dissociative Identity Quartet -- Melodies And Voices (2025)

Mahorka

• Synth-pop 
• Electronic 
• Sophisti-pop 
• Avant-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop

Mis veel võiks olla parim kuulajale, kui talle peale mingi üllitise kuulamist jääksid pähe kummitama meloodiad. Tugevad, selgepiirilised, kergesti meenutatavad meloodiad. Häälte puhul peas kahtlemata tuleb täpsustada nende laadi. Aga inimhäälte maheda tämbri nautimine, sulnite häälutuste imendumine otsmikusagarasse on kindlasti midagi sellist, millele inimene kätt ette ei pane Ent jah, juba eelduslikult artisti nimest tulenevalt on siin tahtlik kattuvus ja tahe mängida dissotsiatiivse identiteedihäirega ehk lõhestunud isiksuse sündroomi kirjeldusega. Kui indiviidil on probleeme sündmuste meenutamisega ning võimetusega tundmusi ja mõtteid ühtseks tervikuks ühendada, siis võib ju eeldada, et 10-loolise taiese puhul osutatakse krutskiliselt neile tahkudele. Või vähemalt eeldatakse, et meloodiad ja harmooniad peavad jõudma kuulaja teadvusesse raadioformaadist teistmoodi -- võib-olla eeldatakse suisa viivitust ning kontekstuaalset muutust. Võib-olla on nimes ka osutus kvartetile kui loomuldasa ning aprioorselt lõhenenud fenomenile. Ka stiililiselt on bänd targu platseerunud (ei)kuhugi -- (ei)kuhugi indimuusika ja süntpopi vahele, pigem vihjates kui ühte või teist poolt valides ja esindades. Nõnda varjule jäädes on võimalik omi asju sundimatult ellu viia -- meloodiad on pildid või piltide järgnevused, mida me mälu vahendusel selekteerime ja korrastame. Korrastame seetõttu, et unustame ära -- kui just ei oma hanniballecterlikku fenomenaalset mälu, eraldumaks suisa väliskeskkonnast. Või siiski -- artist laulab: anna mulle meloodiaid, anna mulle hääli, et ma saaksin läbi uste. Teisisõnu -- andke mulle ainest, et saaksin seda mäletada, et ma saaksin mööda pilte edasi-tagasi liikuda. Mälu on ühtlasi nii kosmoserakett kui portaal, mis võimaldab takistamatult rännata. Äkki ikka hääled osutavad hullusele, et lasta fantaasial lennata? Kõige sulnimatel hetkedel DIQ kõlab kui eksperimentaalne The Blue Nile, olles ühtaegu nii meloodiline kui süüviv, nii atmosfääriline kui kriipiv, nii lainetav kui krampe kogev. Või siis evides elektrooniliseks muteerunud The Penguin Cafe Orchestra-sugust viivu, mille sarm ja eneseteadlikkus kanduvad edasi sõltumata vormilisest eripärast. 8.0 (7.5-8.5)

Ääni -- Putkiremontti (2025)

Wooden Sherpa

• Noise rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-metal 
• Psych-rock

Lugesin ERR kultuuriportaalist Tristan Priimägi kontsertarvustust Mogwai äsjasest kontserdist Eestis, tema arutlust Simon Reynolds'i postroki definitsioonist lähtuvalt ning teisalt kuulates seda 4-loolist mürarokkpõmmimist Soome ansamblilt põhjanaabrite plaadifirma Wooden Sherpa tähise all. Just pani mõtlema (staadioni)roki ja postroki eristav võrdlemine -- postrokk on mitteroki tegemine roki instrumentidega. Aga kui asetada võrdlusse mürarokk, siis näib, et määratlus tuleb mitmetähenduslikum ja ebamäärasem -- siin samuti kasutatakse rokiinstrumente, tehakse seda mänguvahendeid kurnates, ent see viis on veelgi efektiivsem, veelgi piinavam. Siit tuleneb küsimus: kas see on ühe stiili edasiarendus või tahtlik vastandus? Seesugusel viisil küsimine ilmselt eeldab nii ühte kui teist -- tahtlikku vastandust kuuleb Ääni helipildi trotslikkusest, müralainete suubumisest läbi vaevu mahutava kanali; on kuulda elektriseeritud keelpille tegemas helisid, mida konventsionaalne rokk peab arvatavasti radikaalseks kui mitte sobimatuks -- läbi digitaalsete filtrite väänatud-moonutatud helindid tavatut energiat tervikusse süstimas (pigem kuuluvad seesugused moonutused rütmilise müra, surmaindustriaali ja jõuelektroonika valdkonda). Kahtlemata seesugune lähenemine külgneb ja siseneb rohkemal või vähemal määral metalli pärusmaale. Nende 40 minuti vältel tekib tunne, et kui eksisteeriks metalli ja roki vaheline radikaliseerunud piiritsoon, siis Ääni kahtlemata voorib edasi-tagasi sellel eikellegimaal. Teisalt -- see ala ei ole kuigi lai: kunstlik laienemine on riskidega, kuna võidakse lihtsalt laiali hajuda; see laienemine toimub sisemiselt, teatud elemente võimendades, suurendades ning rõhutades. Või siis need elemendid on muusikute peas enne mängimist lahti võetud, teistmoodi kokku pandud ning seejärel uuesti esitatud. Loos "CV" intensiivse kriipiva kidratöö all galopeerib rütm -- polüfoonilise rokkmuusikana, milles kaks kihti eraldi liikudes kasvavad ometi dünaamiliselt kokku. Tulemus on tõepoolest võimust võttev -- teadvus hägustub ebakonventsionaalsete võtete taamal -- saamata aru, kas tektoonilised nüansid tulevad siit või ülakorruselt ülemeelikute naabrite trampimisest; kas lennuk päriselt lendas üle või oli see osa helist (jah, kolmandal kuulamisel uudishimust tegin selgeks, et see on osa helist ("Mikään ei riitä"). 9.0 (8.5-9.0)

YOSHIWAKU -- Colonoscopy Without Anesthesia (2025)

Le Colibri Nécrophile/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic
• Musique concrète 
• Electronic 
• Krautrock 
• Avant-garde 
• DIY 
• Motorik
• Abstract 
• Musique brut

10-loolise üllitise pealkiri võiks pigem osutada mõnele goregrind-stiili esindaja üllitisele, kuigi jah, ka siin on kõvasti hõõrdumist, päri- ja vastukarva kraapimist ning kuulmistaluvust proovilepanevat lihvimist. Nende eksperimentaalsete helide jadana rulluvad selles 89-minutilises ajaaknas valla psühhedeelsed tundmused. See kahtlemata on meeleolukas, mis tähendab, et vaimus esile kutsutavate piltide jada tekitab emotiivseid hingeliigutusi -- kiiremini-aeglasemalt keritavate helide kattumine ja üksteisest lahknemine, mis vahetevahel vahelelükitud lõbususega tõstab esitluse karnevalilikesse kõrgustesse (nt "Are you ready for a new adventure ?"). Kui tegu on niivõrd pika teosega, siis võiks ju eeldada, et selle aja jooksul toimub nii mõndagi. Ent teisalt kvantiteet peab teisenema kvaliteediks. Mis omakorda tähendab seda, et n-ö liigestest lahti olevad koostisosad jäävad hulpima pelkade faktidena -- lihtsalt on seesugune heli siin, on naasugune heli seal; helisageduste sebimine kuulajat reeglina ei rahulda (erandeid kahtlemata leiab). Eelpoolmainitud karnevalikarva ilmingud tuletasid meelde ühe netist nähtud CAN'i esinemist, kus bändiga kõrvuti olid lavad mustkunstnikud ja tuleneelajad. Isegi kahtlasemaiguliste asjadega flirtimine võib kõrge meisterlikkuse puhul õnnestuda -- nagu näiteks...siin. YOSHIWAKU tõepoolest annab paljudest torudest kuuma -- seda võib vaadelda nii "NEU! 2" kui "Tago Mago" sohilapsena, ent vaadelgem sellest väikse koefitsendiga mööda. Samamoodi võib seda käsitleda elastsuse säilitanud müramuusikana, milles on välditud ekstreemse müramuusika (nt Japanoise'i) kõigi helisageduste sõda kõigi vastu. Leviaatan võib kuulajat tervitada ka naerusui. Pealkirjaga kaasnev loosung "Shit Music for Scatology lovers" seevastu võiks osutada hoopis Coil'ile kummarduse tegemisena. 8.5 (8.0-9.0)

Spectre Horsemen, Pale With Dust -- Spectre Horsemen, Pale With Dust (2023)

Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Third stream
• Avant-garde 
• Cinematic
• Electronic 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Contemporary classical 
• Dystopbient 
• Post-industrial 
• Experimentalism 
• Microsound

Ei teagi, millest see 7-looline koosneb -- 5 protsendist neutronitest, 5 protsendist prootonitest ning 90 protsendist tühjusest. Näilisest tühjusest. Võib-olla see tühjus on täidetud millegagi, mida mõistus 5ajub, ent meeled mitte. Artist oma Bandcamp'i koduleheküljel ütleb, et tema fugaalsed illusoorsed helimaastikud on loodud lõpuaegade aktsepteerimiseks. Kõik teed viivad drooni juurde. Hea on näha, et seda üllitist on ostetud soliidselt -- ehk võib nentida, et artist on teinud nende 45 minutiga nii mõndagi õigesti. Nagu ikka droonmuusikaga tavaliselt juhtub, on see ilma näojoonte konkretiseerimata loodud muusika. See on abstraktne, anonüümne ning varjulehoidev. Säherduse muusikaga on nii, et ilma seda kuulamata kriitiline meel on kerge valla pääsema selle teoreetilisi lähtepunkte arvustama asudes; teisalt heli aktiveerinuna kuulaja ajukeemia teiseneb, kuulaja lahustub nende metalsete kahinate ning sageli düstoopiliste kõlade keskel -- kui ohver, kes on topitud väävelhappetünni maist jälge kaotama. See on see näotus, see tühjus, mis sellelt 7-looliselt vastu vaatab. Sõrgvasara ja poldiga värava avamisest - kuigi siin kaigub ka neid helisid -, on vähe tolku, et plehku panna. Siin vahib eksistentsiaalne äng kuristikust kangastuva tühjusena vastu. Vahel artist väljub tühjusest - õieti piirdub tühjuse eiramisega - prepareeritud klaveri akordide saatel (mis võib omandada filmilinaliku ja jätsuliku koloriidi), ent see on väike lohutusauhind istuda ja piidelda maailmalõpu lävepiidal -- selleks, et varsti silmad sulgeda ning lasta suurel tundmatul võimust võtta. Uduvihma langeb näole, märg kõdu pöörleb gravitatsiooni eirates ümberringi ning hallituse lehk lööb tugevalt ninna. Ainus, mis lõplikult võib lohutust pakkuda, on tõsiasi, et koosneme samadest algainetest -- taandudes lõputusse aineosakeste voogu ja energia jäävusesse. Aine on tegelik, samuti vaim -- ent on sama päritolu. Mis neid suhtestab? Mis neid eraldab? Mälu? Elujanu? Hirm? Give in to lust/give up to lust/Heaven knows we will be dust -- nagu laulis üks väidetavalt vastuoluline britt 41 aastat tagasi. 8.5 (8.0-9.0)

Crepuscular Rituals -- Imbolc (2025)

Basement Corner Emissions/Gates Of Hypnos

• Abstract 
• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Microsound 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-garde

Album, üksainus monoliitne 43-minutiline lugu, on vähem muusikapala ja pigem helilise dekonstruktsiooni ilming. See on väljakutseks pragmaatilisele meelele, kutsudes kuulajat piiripealsesse ruumi, kus reaalsuses tuttavad ja rurvalised helid asenduvad ebamääraselt helisevate, kuid intensiivsete mikroskoopiliste mürade, suminate ja undamise vaibaga. See ei ole taustamuusika; see on fantoomvaip, mis on kootud jääkhelidest, mida teadvus tavaliselt välja filtreerib; sahinate ja kajade maailm, mis tunduvad nii ebareaalsed kui ka sügavalt kohalolevad. Kuulamise kogemus on järk-järguline eemaldumine. Sellel kompositsioonil ei ole oluline ei algus ega lõpp; jättes selle kordusrežiimile mängima kaob teadmine kuulamiskordade üle -- teadmata, kas oled loo lõpus, keskel või juba järgmise ringiga alguses. Teisisõnu -- helimaastik hakkab hägustama ümbritseva maailma jäikust, pehmendades reaalsuse tugevat ruumi; helimustrid hakkavad värelema ja kõik kuulaja ümber näikse vibreerivat teises rütmis. See võib hüpoteetiliselt kõlada irreaalsena - eesti keeles sõna "irreaalne" juhtumisi kõlaliselt sobib kokku sõnaga "irduma" -, s.t irdub reaalsusest, murdub-murrab sellest lahti. Eemaldub ning tekitab distantsi, luues piltlikult väljendudes radioaktiivse halo peakeste ümber -- pakkudes võimalust sumisevale segadusele, aktiveerides uusi signaale ja vaigistades erksa ja kaitsva teadvuse. Neile, kes on valmis selle vooga kaasa voolama, on see kolmveerandtund sügav uurimus mateeria muutlikkusest ja taju vormitavusest; tuletades meelde, et reaalsus on tingimuslik ning helid, mida me juhuslike või olematutena kõrvale heidame, saab vormida ühtseks, ehkki seesmiselt vastuokslikuks (ent intrigeerivaks) tervikuks. See teos ei saavuta edu mitte pragmaatilise maailma heliregaaliatega manipuleerides, vaid tavapärase heli vormist vabanedes. Sellega ennekõike loob ta eeldused uue emotiivse paradigma tekkeks. Isegi tavapärased, muidu sageli ilma eristava ilmeta ämbient- ja droonmuusikalised kompositsioonid paistavad selle valguses üsna konkreetsetena. Seesugune muusika on abstraheeritud ja ekstraheeritud -- kui jääkheli, mis funktsionaalselt ähmastab, pehmendades reaalsuse tugevat tuuma -- paganama tõhusalt heli narmendades lainetab siin. 8.5 (8.5-9.0)

Miffle -- Goodbye, World! (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Shoegazing 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-folk
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Drone rock 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• Glitchtronica

Seda 11-loolist taiest kuulates meenusid nullindate lõpu ja kümnendate algul tollal tegutsenud netiplaadifirmade (Aerotone, Camomille, No Source, Rain, Resting Bell, 12 rec., La bèl) all üllitatud taiesed. Ning loomulikult on siin ka kitarristist alkeemiku Christian Fennesz'i hõngu, kes on püüdnud Kevin Shields'i alustatud lähenemist - teha rokkmuusikat pigem elektroonilise muusika perspektiivist lähtuvalt - jätkata. Ei saa jätta märkimata ka teise suure - Slowdive'i "Pygmalion'i" - dekonstrueeritud kitarrimuusikat. Poolast pärit neiu - kes selle taiese on pühendanud kaks ja pool aastat tagasi surnud sõbrale - käib oskuslikult ringi nüanssidega, mis on fikseeritud kitarrimuusika ja elektroonika eksperimentaalsele vaheliidesele. Artist saab hakkama lahtirebitud katkendlike helisignaalide komponeerimisega tervikuks -- eriti hästi küllastub asi madalaid bassisaunde kompositsiooni söötes (("digital blizzard", "long walk home (you exist in my frozen memories forever")); sellisel juhul meenuvad ka Tim Hecker'i ettevõtmised esimesel ja kolmandal albumil. Miffle'ile sümboliseerib katkendlikkus püüdu joosta mälestuste (ja mineviku) eest pakku, ent pingest tekkinud virvendused ja hetktõrgete imbumine helindisse osutavad sellise soovi illusoorsusele. Teisalt põgenemine saab eelduslikult õnnestuda siis, kui (ühed) piirid jäetakse selja taha (et siseneda uutesse) -- ka sellisel juhul ei saa olla kindlad õnnestumises. Zenon'i apooria kilpkonna ja Achilleus'e võidujooksust võiks seda näilist vabadust (ehk ettemääratust) päris täpselt ilmestada. Väga korralik taies -- kui oleks rohkemaid lugusid ilmestanud madalate sagedustega - kohati muutus helipilt natuke hõredaks -, andnuks veelgi kõrgema hinde.  Aga siit on hea edasi minna nii muusikaloome kui oma eluga. 8.5 (7.5-9.5)

Lucrecia Dalt -- A Danger To Ourselves (2025)

RVNG Intl./Bandcamp

• Avant-pop 
• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indietronica 
• Chamber pop

Kolumbiast pärit muusiku Lucrecia Dalt'i (LD) üheksas stuudioalbum ((kui arvestada patta ka esimesed kaks (soolo)albumit, mille ta salvestas Lucrecia nime all)). Käesoleva üllitise produtsendiks on kunstpopi ikoon David Sylvian (DS), keda ses osas on pädev võrrelda nii Scott Walker'i kui Mark Hollis'ega. Sellele albumile lähenemist võrdleksin rusutud meeleolus olemisega, kui esimest sammu on raske teha -- ent kui see on astutud, siis asi hakkab vähehaaval avanema ning protsessid käivituma. Kuivõrd helitegu on inspireeritud berliinlanna eraelust ning isikliku rolli mõtestamisega suhestatuses, oma minapildi kokkupanemisega, siis on mõistlik eeldada, et mingisugust pillerkaaritamist siit ei leia -- LD ei kirjelda ei ühemõtteliselt ega selgelt; kasutades sümboleid, vihjeid ja reegleid, et siduda erinevate stiilide fraktaalid ja katked omanäoliseks tervikuks. Nende 44 minuti vältel esineb ohtralt mõtisklemist ja kaemust, ent kui letargiaahelatest suudetakse vabaks murda, siis tekitatakse elegantseid ja tähenduslikke seoseid; mida igati tugevdab emotiivne energia (ennekõike lugu "hasta el final" sugereeriva lõõritamise ja ruumilise orkestreeringuga). Tõsi, seesuguseid hetki ei ole kuigi palju -- album jääb liiga lakooniliseks; on näha, et artist tegeleb enesedistsipliiniga; püüab hoida end eemal välisilma kaosest ja vulgaarsusest, püüeldes puhta mõtte ja vaimuelu poole. Mulle kuulajana hakkab sellest vähe külge. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld -- paraku sellest muusikas ei piisa. Jääb mulje, et ülesandepüstitus jääb artistile lõppkokkuvõttes lahendamatuks. Korralik Harju keskmine, ent tähesära on vähevõitu. 7.0 (6.0-8.0)

small electronic deer -- access EP (2025)

UK Gloom

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Slushwave
• Lo-fi 
• DIY 
• Experimental electronica

Käesoleva 4-loolise taiese kõige selgemad momendid saabuvad lõpulooga "international geophysical year" -- kaheksaminutiline hõllandus, mille udune panoraam ning eetrisse summutatud vokaalid annavad žanrilise määratlemise vaatepunktist kõige kergemini kätte. Ent kätte ulatatakse ka 20-minutilise üllitise ülesehituslik skeem, mis algab kõige primitiivsemast - justkui differentseerumata rakud arenevad edasi eristatavateks, et seejärel paljuneda ning moodustada piiritletavaid elundeid. Teisiti sõnastades möönaks, et aeg-ajalt embrüonaalses faasis olevad helilised väljendused on huvitavamadki võrdluses lõpptulemustega. Käesoleval juhul see paraku nii ei ole -- kaks viimast kompositsiooni on nii vaimselt kui emotiivselt küpse(ma)d (rääkimata vormilisusest), millede tõlgendamiseks ning endale vastuvõetavaks tegemiseks ei ole kuigi palju vaeva näha (kolmas ongi tabavalt nimilugu); tõsi, päris kõrvale ma esimest kahte ka ei heidaks, kuivõrd selles võib kuulda iseorganiseerimist, helile ja vapor-stiilile ja selle derivaatidele omast geneetilist koodi ja muutuste dünaamikat primitiivsel kujul; osa sellest tuimestatud kahinast vastab viimaste lugude loogikale; osa meenutab seda, olles kandunud üle (üks loo funktsiooniks on lihtsalt eritada roostet). Näiteks lõpulugudest kostub välja allasurutud pahaendelisus -- kui pahaloomuline haigus, mis on organismi võtnud pantvangi, olles määranud viimase saatuse. Või siis elu kui selline, mis on pidevas muutumis- ja hävimistsüklis, kuni tsüklite arv lõpuks ümber saab. Revolutsiooni need paarkümmend minutit just esile ei kutsu, ent asjalikku elevust mingil määral küll. 7.5 (6.0-8.0)

Dark Optics -- Remember When (2017)

Dusted Wax Kingdom/Archive/Bandcamp

• Trip-hop 
• Downtempo 
• Hip-hop 
• Ethnotronica 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Chilltronica 
• Breaks 
• Electronic music

Kuulates seda albumit tabasin Dark Optics'it meenutamast meenutusi. See muusika ei räägi lineaarsest loost; see räägib selle loo tundest, selle kummitusest. See ei püüa öelda, mida mäletada. See pakub lihtsalt helimaastikku, et saaks uurida seda, mida kuulaja arvab end mäletavat. See album on omamoodi kaleidoskoop, pakkudes mustrite galeriisid, et kuulajal oleks võimalik nendega meenutamise läbi samastuda. Igast galeriist tulevad esile ja käivad läbi teatud helid - teatud klotsid -, mille abil kuulaja taastab omi mälestusi. Need on nostalgilised, ebamaised sfäärid, mis helgivad sooja, peaaegu et kuldse kumaga. See on filter, mille kuulaja möödunud hetke peale asetab, et muuta see pehmemaks, lahkemaks, ilusamaks -- kui see kunagi tegelikult oli. See 13-looline album on laskumine sellesse kaunistatud minevikku, keerlevasse galaktikasse, mis koosneb nii reaalsetest kui ka kujuteldavatest hetkedest, kus piir muutub lootusetult hägustunuks. Elektroonika, mis algselt oli soojuse ja mugavuse allikas, hakkab melanhoolse uduna virvendama; paljastades, kuidas mälu ilustamises ja moonutustes on ka unustamise vorm. Platoonilises mõttes ei ole need helid uued; need on mingi tõe kajad, pooleldi meelde jäänud meloodiad ja harmooniad kõrgetest ja kaugetest sfääridest. Muusikaliselt on see hip-hop'i ja trip-hop'i karneval, ent segades sinna sekka ka maailmamuusika ja elektroonilise roki sugemeid, risust ummistunud murtud rütme ning jutustatavaid osi. Eks need 50 minutit ongi kohati rohmakad ja koba - kipub mõnikord alt vedama ning tüütult korduma -, ent kokkuvõttes mängib siiski keskmisest kõrgemalt välja. Ning nostalgiaga saab ikka väga hästi hakkama. 8.0 (6.5-9.0)

Eiko Ishibashi and Jim O’Rourke -- Pareidolia (2025)

Drag City/Bandcamp

• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Experimentalism

Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).

Modelbau -- Neither Nor (2017)

Attenuation Circuit

• Avant-garde 
• Micronoise
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Ambient 
• Minimal synth 
• Post-industrial 
• Lowercase 
• Sound art 
• Ambient drone
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Microsound

Tragöödia võib peituda küpse meele ja romantilise südame võnkumises samas kehas. Kui oled oma hinge kaotamas ning tead seda, siis järelikult on sul veel hing alles, mida kaotada. Siin esitletav 46-minutiline helimaailm on pidevas muutumises ning sisemises hõõrdumises ja murdumises. See on muusika, mis ei eksisteeri lihtsal moel; see maadleb iseendaga -- seesmised kihid jooksevad paralleelselt ning vajadusel murravad üksteisest läbi ja mööda. Eksperimentaalse elektroonika ja mikromüra aluskivimid ei ole pelgalt tekstuurid, vaid sügavama tungi kajad, nii kaduvate kui tärkavate sageduste summutatud kriisked, mis uurivad masinlikku hingerütmi ning ebastabiilset südant. Roostekihid kuhjuvad, et sellest saaks välja tungida mürapiigid ja seda laiali puistata industriaalsed ogad. Teiseks on see helimaastik, mis tundub nii iidne kui ka tulev. Samaaegsus väljendub selles, et tõlgendus langeb kokku ajatuga -- osaliselt seetõttu, et elekter ragiseb-suriseb ning mürafoonid kaiguvad ikka samamoodi -- sõltumata kümnendist ning tingimustest meie ümber. Kohati muutub arusaamatuks, kas gravitatsioon pressib siin peale või on vastupidi haaret lõdvendamas. Kohati on siin tühje välju, milles omakorda on mitu tühjemat välja, mis näivad tühjusena keset tühjust. See muusika on teekond läbi avatud väravate, et tulla ja minna, kuid näiline vabadus on petlik. See on heli, mis seab lõksu hingele rütmitsüklite näol. Kuulaja kogeb sisemist reetmist, pidevat tõmmet vastandlike jõudude vahel ja nende poole. 6-looline üllitis algab sulni ämbientse droonimisega, ent sellesse pilti lüüakse mõrad kõrvalt kostuvate robustsete röhitsuste ja roostes mehhanismide kääksumistega. Justkui tahumatud maamehed saanuks ilmutuse veskil olles paar sajandit tagasi. "Nullify" kõlab karnevali tagasipeegeldusena mesilasparve mõtteliselt lokaatorilt. Hüpnootiline veerandsekundiline karnevali peegeldus, mis kõlab biotehnona. "Nevertheless" näitab süntesaatorite minimalistlikku pulseerimist Conrad Schnitzler'i ja Pan Sonic'u jüngritena. Sekund siin ei ole mitte ajalise lineaarsuse, vaid ruumi mahu --selle laienemise ühik. 8.5 (8.0-9.0)