Jukka-Pekka Kervinen -- Just (2026)

Okazo

• Drone 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• EAI Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète

Selle 33 minuti ja 13 sekundi pikkuse teosega on lood mitmeti lihtsad. See on kergesti mõistetav, kuivõrd pakub lineaarset kulgu, mis võimaldab jälgida helindite arengut ning nende muutumist teineteise suhtes. Soome praeguse hetke ühe viljakama (esi)eksperimentaatori (snd 1961) muusika põhineb elektroakustilisel panoraampildil -- justkui oleks nii tava- kui kontaktmikrofonidega salvestatud mahajäetud tehasehoonet, kuhu uued omanikud püüavad ometi uut elu sisse puhuda. Tänapäeval nii tavaline nähe, kaasa arvatud Tallinnas, mis on saanud meelispaigaks perifeerse heliilma kummardajatele (ja olgu nad õnnistatud!). JPK leiab laias ruumispektris üles kõiksugu kolinaid koos kergemate ja raskemate kajadega, mis tekitavad mulje nii lähi-, kesk- kui ka kaugdistantsist. Kuid see on pigem suhteliselt stabiilne element -- vaatlusobjekt, kust kuulaja püüab kinni nii mõnegi toreda kõlamustri ja -kombinatsiooni, nii juhusliku kui determineeritud heli (kuigi ta vaevalt suudab eristada, kumb on üks või teine). Dünaamika allikaks on ühelt poolt siin-seal üksildaselt klimberdav, ent elegantselt end ülal pidav klaver, ent põhiraskust kannab siiski fantoomilik, jõuline ja läbipuuriv helipoom, mille drooniv kõikumine on niivõrd võimas, et paneb ka muu heli ühes suunas endaga kaasa võnkuma. 8.5 (8.5–9.0)

Jawhinge -- WeirdWired (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient techno 
• Jungle 
• IDM 
• Electronic music
• Techno
• Breakcore
• Breakbeat
• Drum and bass

Käesolevat 12-loolist plaati käes hoides vaatan seda papist ümbrist, püüdes mõista, kas värvikillukesed siin-seal on tahtlikult või kulunud kiri ei ole korduva kuulamise ning eelnevalt plaadiriiulist välja tõmbamise tulemusel tekkinud. Olen enam kui kindel, et Mahorka plaadifirma boss Ivo Petrov pani selle selle parimas korras teele. Aga ilmselt seesuguguse mõtte tekitamine kerge provotseerimisega - kahtluste külvamine - aitab juba a priori võimalikku eelarvamuslikku kujutluspilti hermeetilisusest ja steriilsusest hajutada. Kiri on nõnda "halvas" seisukorras, et mitte alati ei suuda lugude pealkirju ega ka plaadi väljaandmise aastat tuvastada. Äge ju! Või kas ikka on äge, et peab teose Bulgaaria leibeli koduleheküljele maanduma, saamaks ülalmainitud asjadest sotti. Kuulates neid kompositsioone, siis mängulisus kahtlemata on iseloomustavaks märksõnaks. On tunne, et aeg-ajalt - st iga loo lõppedes - naastakse "pooleli jäänud" idee(de) manu, et seda (neid) uuesti läbi kogeda, kirglikult viimistleda, lisades nii mõneski loos valemisse vokaali, mis samas ilmneb kas moonutatult või distantsilt. Mis omakorda tähendab seda, et semantiline osutus ei ole oluline, vaid inimhäält rütmide keskel kasutatakse instrumendina. 38-minutilise üllitise mängulisus siiski on efektiivne, kuivõrd sillates erinevaid rütmimustreid, sagedusi ning stiile eeldab see artistilt erinevate teadmiste ning seejärel nendega oskuslikku opereerimist. Võiks ju arvata, et siin kuuldav on iseenesestmõistetav, ent tegelikult mitte. Tuleb aktualiseerida see osa, mis võimaldab dünaamilist sisendusjõulisust. Siin on tantsitavust, mis eksperimentaalses kontekstis kahtlemata saab olla ainult meeldiv (ja ka ülendav). Rütmide kinnisideelisest arendamisest tingitud umbsust aitab leevendada atmosfäärilisus, mis aeg-ajalt paisu tagant valla pääseb. Kompositsioonis "always_worth_it" ristatakse malbet indielektroonikat elektro ning trummi ja bassiga. Kompositsioon "sensorry" seevastu pakub meeleolukat, vaata et karnevalilikku vaibi, ent seda ilmestab siiski sünkopeerimata basstrummi kerge tuksklemine loo vältel. Sellele järgnev "resolve-reject" on eelmise jätk, muutudes intensiivsemaks, hüplevamaks ning stiihilisemaks. Väga hea. 8.5 (7.5–9.5)

Tont -- Helikujundus Albert Gulgi näitusele "Polaaröö" (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Dark ambient 
• Electronic
• Experimentalism
• Ambient dub 
• Drone

Käesolev 59-minutiline taies kõlab just nõnna nagu artist nii ennemuiste kui muiste kui hiljuti kõlas -- justkui jäänuks Maarjamaal metsa kinni pärast kuudepikkust leitsakut, mille katkestas tugev paduvihm. Tulemuseks on omamoodi saunaefekti kogemine: kui puude vahelt välja pääsed mõne pügala jagu jahedamasse keskkonda, siis vappud külmast (nagu siinkirjutaga 2018. aastal juhtus. Mäletate ju tollast põrgukuumust?). Ei ole kunagi Siim Kuusemäe muusikat osanud ette kujutada kusagil Amazonases või Kalimantanil liaanide ja padrikute ning isegi sealsete konnade keskel (isegi siis, kui kohati mõned instrumendid meenutavad marimba ja gamelani helisid artisti ainuomases tõlgenduses) -- ikka ja ainult koduse Eesti looduse keskel, kuigi jah, liigirikkust siin kompenseeritakse eestlusse puutuvate võrdkujudega nagu maalähedus, looduse armastus, privaatruumi loomine, isetegevus, aastaaegade vaheldumisest tuleneva suremise ja taassünni sümboolne kogemine (ja nõnda pärissurmaks valmistudes). Muidugi konkreetsed loodushelid nagu sookurgede kluugutamine ning konnade krooksumine (viimane on albumil kesksel kohal -- arvestades tõika, et ka plaadiümbrisel on kahepaikseid kujutatud) ankurdavad taiese konkreetselt loodusesse. Kõike seda on ilus mõelda -- veelgi meeldivam on seda tajuda siis, kui helid neilt arhetüüpidelt mulla maha uhuvad ning kõdu minema puhuvad. Siin on nii ehtsat meelelumma kui ka süngemaid hoovuseid ning tumedamaid vooge (mis kahtlemata on ka sisendusjõulised). Kerge dub'i element, ning tektooniliselt vibreerima hakates muutub muusika (orgaaniliseks) dubstep'iks. Vahet ei ole, kuidas seda klassifitseerida, kuivõrd selle muusika kirjeldamiseks tundub see isegi kohatuna. Teisisõnu -- puhas kraam. 9.0 (8.0-10)

Ἀήρ -- Transmuted (2026)

Bandcamp

• Field recording 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Acousmatic music 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Organic electronica 
• Microsound

Kreeka sõna "Ἀήρ" viitab õhule või atmosfäärile, kuid lisandus "transmuted" (muundatud) selgitab seda, miks ei ole kuulda kerget tuulehoogu, vaid tunda sügavuse rõhku. On toimumas nihked elementides: muutub aine olek. Õhk veeldub, muutudes veeks. Veealune surve ja sügavikku langemine ongi mainitud muundamise vahetuks akustiliseks väljenduseks. Reaalselt võiks kujutada ette batüskaafiga laskumist ookeani sügavustesse, millest väidetavalt on uurimata 95 protsenti (ning seal olevate olendite käitumise kohta ei omata tõsikindlaid teadmisi, vaid pelki oletusi). Nende seitsme minuti vältel valitseb mikroakustika: sellest annavad tunnistust kribinad, krõbinad,mulinad ja sahinad; viidates peenele helidisainile või granulaarsünteesile. Need pisidetailid representeerivad materjali füüsilist purunemist või vähemalt kokkusurutusest tingitud hõõrdumist-murenemist, mitte lihtsalt taustamüra ei ole siin võimendatud. Ühelt poolt võib ju rääkida avarast keskkonnast ja piiramatust elemendi hulgast - milleks vastavalt (maailma)meri ja vesi pehmelt öeldes on -, siis kerge ja kättesaadava õhu asemel paigutatakse kuulaja keskkonda, kus igas helilaines, iga mulli taga näikse peituvat tohutu füüsiline aisting ja purustav impulss. Kahtlemata selle tundmuse mõju on abstraktne ning selleks ka jääb, kuivõrd seda taluda ei ole enamiku elusolendite võimuses. Siin on vesi vedeliku vormina (füüsiliselt) tappev: elu andnud ja andev, meie fantaasiaid toitev, ent eitamatut ohtu kätkev arhetüüp. Laiendatult -- alateadlik agressioon, mis on elusloodusesse üle kandunud. 8.5 (8.0-9.0)

C.P. McDill / {AN} EeL -- Moon Party / Lupus (2026)

Petroglyph

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Radiophonic art 
• Abstract 
• Art music 
• Sound poetry 
• Noise music

See kolmelooline muliseb intensiivselt. Isegi väga. Norra netiplaadifirma Petroglyph Music alt ilmunud C.P. McDilli ja {AN} EeL’i ühisplaat on lummav helieksperiment, mille pulss tuksleb modulaarsüntesaatorite ja keeruliste efektiahelate rütmis. Teos on teenekate helieksperimentaatorite tehniline ja meditatiivne dialoog, kus ettearvamatud pingeimpulsid ning elektroonilised tekstuurid sulanduvad sügavaks teekonnaks. Agressiivsed filtreerimised, analoogmüra genereerimised ja robustsed faasi ihked ja moonutusefektid loovad kergelt pahaendelise, ürgse faktuuri. Heli liigub läbi siksakilise, pidevalt muutuva ruumi, kus kajad, viivitused ja modulatsioonid nihutavad piire kaose ja veel võimsama kaose vahel. (Ent vahele jääb selginemisperioode). Pingeimpulssidest juhitud ostsillaatoritel lastakse kõnelda omaenda keeles ning tulemuseks on pigem kombitav, raskust eviv kogemus kui traditsioonilises mõttes komponeeritud muusika. Pingeimpulssidega juhitavatel ostsillaatoritel lastakse kõnelda oma emakeeles. Tõsi, lugu "Lupus" põhineb kergete kajadega kaetud klaveriklimberdustel, mille ümber moondunud inimhääl esitleb rohkem ja vähem pelutavaid variatsioone. Need 28 minutit on maiuspala modulaarsünteesi, süvaelektroonika ning teisalt ka helipoeesia austajatele (mis käesoleva taiese piirides täiendavad teineteist). Üllitis tõestab veenvalt, et ka kõige tehnilisemad masinad suudavad kutsuda esile sügavaid ja ehedaid emotsioone. 9.0 (8.5-9.5)

:zoviet*france: -- Divadlo Archa (1997/2026)

He Went For Blood/Archive

• Industrial music 
• Live 
• Avant-garde 
• Drone 
• Acousmatic music 
• Library music 
• Progressive electronic 
• Plunderphonics 
• Post-industrial 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Kosmische Musik

Divadlo Archa on 90ndate keskpaigast alates olnud üks Praha olulisemaid kaasaegse etenduskunsti ning eksperimentaalmuusika keskmeid (ajas muutunud esteetiliste rõhuasetustega). Näiteks seal on esinenud John Cale, Einstürzende Neubauten, Diamanda Galás, The Residents, Animal Collective, Velvet Underground jpt. Newcastle'i kultusprojekti :zoviet*france:'i kontsert toimus 20. märtsil 1997. Käesolev - senini mitteametlikult kättesaadav - heliplaat sisaldab 11 pealkirjata lugu, mis on lihtsalt märgistatud kui „ZF Archa 97“. Lood varieeruvad paarist minutist 10–11 minutini. Üldjoontes nende muusika põhineb droonhelide kihistustel ning kordustekstuuridel, sinna sekka on pikitud välisalvestusi, abstraheeritud kollaaže, industriaalsetest ulmadest kantud müraimpulsse ja hüpnootilisi, sageli varjulisi helimaastikke. Tegelikult ei ole projekt industriaalmuusikale iseloomulikult kunagi valikutes olnud piiratud, mis omakorda eeldab projekti taga olevatelt tegelastelt tarkust ja kohustust see paljususte võimalikkus efektiivselt kanaliseerida. Käesoleva kontserdi algust iseloomustavad hillitsetult pulseerivad rütmid, mis võiks olla komplimendiks paljudele eksperimentaalmuusikaartistile ning toovad - ka inestamapanevalt või mitte - meeltesse Kölni (krautrokk)legendi CAN'i transsitõstvad vibratsioonid albumilt "Soon Over Babaluma", - kõik see kasvab, muutudes kosmilisteks ja happelisteks tekstuurideks; mingist hetkest hakkavad kaikuma metalsed trummihelid, mis on hõredad, ent levivad sulni kajana piki ruumi; loomuldasa on siin-seal esindatud industriaalsed mürad, kihilised ämbienttasandid, mis aeg-ajalt vaevuvkuulduvad läbi sahinate ning mikromüra; loomulikku rõhuasetust demonstreeritakse ruumi, kulgemise ning heli(kombinatsioonide) järk-järgulise teisenemisega. Üllatavamad hetked saabuvad siis, kui eksootikapopi, raamatukogu- ja mambomuusika helid muudavad kardinaalselt esituse vastuvõtukogemust. Kuulajat harjutatakse nende helinditega, aga lõppkokkuvõttes taipad, et see kõik kannab eksperimentaalset pitserit. Heli pooltoonid ja -varjundid - mis mingil hetkel võivad hoida isegi varju - kannavad ikkagi seda vaimsust. See imetabasus siin on ühtaegu nii permanentne heliinstallatsioon kui improvisatsioon reaalajas. 10

Sunken Cages -- Neram Pularumbol (As The Dawn Breaks) (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Speed garage 
• Ethnotronica 
• Breakcore 
• Bhangra 
• Electronic music 
• Wonky 
• Jungle 
• Breakbeat 
• Remixes

Käesolev 12-looline taies - millest ligi pooled on remiksid ja ümbertöötlused - ulatub paljudesse eri rütmimuusika žanritesse nagu ülal väljatoodust juba nähtub. Oluline ei ole mitte artisti hea muusikamaitse - mis võis avada uksi üheksakümnendatel -, vaid energia, mis nimetatud žanrite ristumisel tekib; millest olulisel kohal on etnomuusika mõjud. Mingeid puhtaid vorme on siin raske välja tuua, kuivõrd 49 minutit iseloomustav sünkretism on mustava energia lõputuks allikaks. Teisalt ei ole siin kuidagi eriliselt rõhutatult maailmamuusika rolli, kõik see tuleb Suures Õunas resideeruval hindul Ravish Mominil loomuldasa välja. Ühelt poolt on huvitav, kuidas teised artistid seda muusikat töötlevad -- öeldes nii mõndagi remiksijate kohta uues situatsioonis, kes oma ülesandega reeglina väga kenasti hakkama saavad; seda enam, et remiksimine ei ole kukepea -, teisalt nad hoiavad dünaamikat üleval, lähtudes eri vaatenurkadest ning kogemusest ühe kontseptsiooni piires, sedasi luues ühendavat erisust põhiartistiga. Plaadiümbrisel on kujutatud hõimutrummi, ning siin on palju teravat trummeldamist -- nii kõrgeid ja teravaid helisid kui äkilisi murdumisi ning libisevat mütsumist (iseäranis Moki McFly'i "Kerala" remiksis; Weldroid seevastu muudab ämbientmuusika füüsiliselt aistitavaks -- milles maksab nii purustav rütmirusikas kui stiihiliselt üle uhtuv ruum koos kaasneva helirisuga -- see meenutab pigem rituaalset ämbienti ning kergema otsa rütmilist müra). Eelpoolmainitud sünkretistlik iseloom ei seisne selles, justkui seisaksid helid üksteise kõrval, vaid nad on üksteisest läbi kasvanud, luues intensiivse, st pidevalt kuju muutva, rahutu ning leitsakulise tunde, mille tagajärjel masendav reaalsus muutub millekski muuks, aga kindlasti etemaks. Mis omakorda tähendab seda, et mittemidagiütlevuse maskeerimiseks kasutatavale maneerlikkusele ning poosetavatele austusavaldustele siin aega ja ruumi ei jätku ega jäeta. Justkui hiigellaviin on siin turmlemas, millele järgnevad esimesest lähtuvad väiksemad lainetused... kuni see taas paisub, saavutades taas maksimaalse jõu. 1+1 ei võrdu siin kahe, vaid üheteistkümnega! Loole "Athiraavile" laenab kombatavalt ruumi avardava vokaali Rani Jambak, kelle mullune üllitis "Vibra Genetika" oli üks eelmise aasta eenduvamaid. Elegantselt seestunud taies, mis on Mahorka diskograafias juba 503. 9.0 (8.0-10)

RDKPL -- Blaxtrak Nois (2026)

BlakTrax Nois

• Harsh noise 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Noise music

Võiks ju eeldada õigustust küsimaks, et missugust väärtust võiks kuulajale kõrva karjuvast brutaalsusest leida? Tšehh Radek Kopel (1969) lihtsalt - esmapilgul lihtsalt - kompresseerib kogu helispektri üheks armutuks, üheks väga valusaks helilaviiniks - mis sunnib ostsillaatoreid joonistama kandilisi mustreid -, mis kõrvetab helidest välja väikseimadki meloodia- ja harmooniavarjud; väikseimadki elemendid, mis võiksid tavapärasele muusika komponeerimisvõtetele ja loogikale osutada. Teisalt see ei ole ilmselt kõige õudsam väljendusviis -- korraldatakse ju hiphopparite räpiturniire, kus võitjaks tuleb kõige rohkem riime ajaühikus välja paisanu; samas äkki peaks sedalaadi üritust korraldama arusaamatus või väljamõeldud keeles, et piinlikkusesest tekkivat väsitavust vältida. RK lihtsalt puhtfüüsiliselt muudab helid ilma mingisuguste kohustuseta ja ilma surveta tulemuseks, millest mööda vaadata ei ole võimalik. Taaskord müramuusika võlu peitubki nüüd-ja-praegu hetkes ehk siis kuulamishetkes kohtuvad heli füüsiline toorus ning artisti oskus seda visualiseerida. See heli kõlab looduse stiihilise vallandumisena. Sellisena, mille vastu inimesel - arvaku endast nii hästi ja võimsalt kuitahes - ei ole vasturohtu olemas; kujutan seda 4-loolist kuulates ette olukorda kusagil mägede jalamil kulgeval teel, kui kevadel lume sulamise aegu vallanduvad lumemassiivid, tuues kaasa ka hiigelsuurte kivide veeremise tohutul kiirusel. Isiklikult imponeerib väga pruuni müra - peetakse tervislikuks helindiks, kuivõrd enamus loodushelisid kuuluvad sellesse kategooriasse - võimas tulvamine, mille kõrgemates registrites on kuulda ka valge müra kihinat. The Smiths - konkreetselt Mozza - laulis oma teisel stuudioalbumil, et barbaarsus algab kodust. Brutaalsus esteetilise arhetüübina seevastu eeldab reparatsiooni võimalikkust sellele otsa vaatamise ning läbielamisena. Negatiivsete instinktide kogemisega kujunevad käitumismustrid, mida subjekt kas märkab või ei märka või ei tahagi märgata. Isegi teadvustatult võidakse negatiivsete impulssidega hakkamasaamiseks nendega adapteeruda elik võtta omaks nende destruktiivsus; näiteks jääda teadlikult kinni kinnisideedesse, tekitamaks ja hoidmaks alal loomingulise pinge allikat. Teisalt see sobitub müramuusika ideoloogiaga, mis - võib-olla koguni ennastohverdavalt - püüabki valada vormi kas teadvustamata või välditavat mustavust psüühes. Siin ei ole alguseid ega lõppe - on ennekõike kaos, millest võib küll midagi korrapärast tekkida, ent üldise entroopia tingimustes on võimalik mängu kontrollida neid süngeid instinkte võimendades. 8.5 (8.5-9.0)

Milan Knížák -- Broken Music (1983/2025)

Archive/Bandcamp/Edition Hundertmark

• Plunderphonics 
• Sound collage 
• Turntablism 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Noise music 
• Freeformfreakout

Käesolev taies koosneb kahest pikast kompositsioonist - üle-eelmisel pühapäeval 86-aastaselt meie seast lahkunud Tšehhi skulptorilt, õppejõult, poliitiliselt lahkmõtlejalt ja helikunstnikult - üks ulatub 28 ning teine suisa 32 minutini. Isiklikul tasandil tekitab säherdune mikrofoni-läbi-akna-riputamise muusika üksnes positiivseid assotsiatsioone, kuna muusika tegemise tung lisaks mulle on ka nii mõnelgi teisel (vähemalt algfaasis) väljendunud just säherdusel viisil. Pealkiri võib-olla osutab isegi juba eelnevalt kulunud ja kohati katkisele kassetile, millele on peale salvestatud omakorda n-ö kahtlase iseloomuga muusikat. Nimetan säherdust muusikat n-ö kahtlaseks seetõttu, et kollaažilik helind on kokku salvestatud samaaegselt rohkem või vähem erinevatest (ja ajastutest pärinevatest) helinditest, mis siis tavaliselt evivad kuulajani vaid sekundiks-paariks; kui kauemaks, siis tavaliselt on seda heli juba töödeldud: lintide manipuleerimisega kiirendatud-aeglustatud, sinna juurde loomuldasa lisandub lindi-vinüülplaadi sahin-krõbin ning eelvõimendist kostuv ähvardav kahin, mis antud kontekstis kahtlemata on lisanüanssideks. Esiteks see tekitab kuulajas - aga ilmselt rohkemgi autoris - isetegevusest tingitud vabaduse tunnet; teiseks see kutsub esile trikke vastuvõtja teadvuses. Justkui tajuks mingit tuttavlikku helikatket - tahaks rohkem aega kuulata, et algallikat uudishumust tuvastada -, aga juba on uus katkendlikult ja hakkivalt edastatud informatsioon peale tunginud. Eelmine huviobjekt paratamatult haihtub teadvusest välja, et alles järgmise kuulamiskorraga taas korraks teadvusesse ilmuda. Kuigi mitte geograafiliselt, siis mentaalakustiliselt säherdune muusika nii stiililiselt kui metoodiliselt kahtlemata kuulub juba 70ndate lõpust on olnud kassetiundergroundi üheks tunnusjooneks, mille mõjukaimad vedajad Ühendriikides olid Big City Orchestra, Minóy, Don Campau, Hal McGee, Zan Hoffman jpt ehk siis ebahärrasmeheliku kunsti meistrid. Väga lähedane žanr taolisele lindimanipulatsioonil põhinevale muusikale on (eksperimentaalne) turntablism (ning säherdused artistid nagu Otomo Yoshihide, Christian Marclay, Philip Jeck, Martin Tétreault). Märgin seda ennekõike seetõttu, et Fluxuse liikmeks olnud MK korjas kokku katkised kauamängivad ning just neist komponeeris muusikat. Mis siis ikka, kui head teed Tšehhi söaka kunsti käilakujule Suure Meistri juurde minekul. 9.0 (9.0-9.5)

Enzui -- Omiyage (2026)

MiMi

• J-pop
• Alternative pop
• Electro pop
• Electronic pop
• Alternative dance
• Shibuya-kei

Enzui 23-minutiline (lühi)album "Omiyage" (2026), on ehedaks näiteks J-popi olemuslikust hüperaktiivsusest ja esteetilisest skisoidsusest. Jaapani kaasaegne popmuusika ei ole kunagi kartnud žanritevaheliste piiride purustamist ega üleliia tihedat afektide kompressiooni -- pigem vastupidi, selle edasiviivaks jõuks on alati olnud võime sulatada ühte katlasse magusalt kommertslik konventsionaalsus ning äärmuslikult kompromissitu elektrooniline eksperimenteerimine. "Omiyage" (ehk maakeeli "suveniir" või "külakost") ilmneb justament sellise mitmekihilise kingitusena: need 7 lugu pakuvad kuulajale igal sammul uusi, kohati üksteisega vastuollu minevaid helikilde. Helimaastik tormleb pidevas muutumises. Üllitist sissejuhatavad "juustused" sündisaundid võivad esmapilgul mõjuda nätske või ebaühtlasena, kuid J-popi loogikat mõistes paljastub siin hoopis teadlik jaapanlik iroonia ning postmodernistlik lapitekk. Lugu "Fran Newtake" alandab teadlikult tempot, et tõsta esile sünteetiliselt lummavat, peaaegu hüpnootilist meloodialiini, mis kõigub odava (süntesaatori)esteetika ja sisendusjõulisuse piiril. Ei leia viga helipildis, vaid tegu on esteetilise valikuga, kus popilik kergus kohtub elektroliku kloppimise ja tehnoloogilise ulmaga. Albumi kulgedes hakkab teos kihistuma -- isegi kui need on väikesed nihked, on need mõjusad. "Sycrestronicas" ei kasutata risustatud hiphopi (grime'i) elemente mitte juhtiva žanrimääratlejana, vaid kasutades madalsageduslikku biiti pigem tektoonilise lainetusena, mis põrgatab ja raputab tantsulist struktuuri kõrgemale. "Toxilate" aga demonstreerib taas J-popile omast võimet ühendada orgaaniline elektroonilisega: näpitud kitarrikeelte pehmus annab ruumi sulnile elektroonikale ja unistustest ülenenud naishäälele. Oluline on, et need elemendid ei jää staatiliselt kauaks oma ilu nautima, vaid arenevad sisendusjõuliselt edasi. "Vesperionis" ilmub eelpoolseisvaid helindeid toetama sulnis müramüür; ent matmata midagi enda alla, vaid hoopis võimestades ja võimendades rütme, sünteetilist meloodia- ja vokaalosa. Suurejooneline ja ilus. Kompositsioonilisest kaosest võrsub hüperstiliseeritud kord, milles on nii emotiivset võimekust kui vaimset jõudu. 8.0 (7.0-9.0)

Ennatych -- Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen Of Perdition Volume Four: Mortem Principum, Mortem Regum (2026)

Basement Corner Emissions

• Noise music 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Power electronics 
• Harsh noise

6-loolise taiese pealkiri on üsna kõnekas, kuivõrd tolmuimejate kui ühe levinuima koduabilise helidesse(?)-muusikasse(?) kätketakse sisse ka kõrgete võimukandjate surm. Nii vürstidele ja kuningatele (aga ka teistele - eelduslikult kurjadele - valitsejatele). Üheks müramuusika levinud arusaamaks on see, et meloodia ja harmoonia lahustuvad; individuaalsusest saab anonüümne tekstuur ning algus ja lõpp muusikas ei oma erilist tähendust. Üheksa sekundit vähem kui tunni aja vältel võib seda ka tajuda -- enamgi veel, kõik kuus suht brutaalset lõiku erinevad üksteisest vaid sekundite võrra, millega madaldatakse veelgi lugude eraldiseisvuse tähtsust. Mille tähenduse käändumine teisiti osutab lihtsalt mingi struktuuri tekkimisele, mis eksisteerib etteantud ajas, kaotades selle vältel oma piirjooned, kuivõrd entroopia tungib esile. Müramuusikute rikutus seisnebki selles, et esile kerkivat entroopiat ei püüta maha suruda, vaid seda pühitsetakse hoopis. Ehk on ka see seotud omamoodi lootusega või mahasurutud surmahirmuna; tõlgendades oma muusikat termodünaamika teise seaduse lagunemisseisundite lavastamisena. Või siis lähtudes teistelt eeldustelt ning ideoloogiliselt äraspidisest: esiteks müra on kõiksuse loomuldasa seisund ning sellest tulenevalt on korrastatud heli ajutine kõrvalekalle; elu on samuti ajutine kõrvalekalle, kuigi elu - sõltuvalt maailmanurgast ja ajastutest - ilmselt on olnud kõikide-sõda-kõikide-vastu seisund, mis sobitub müra lahustumisprotsessiga paremini ühte. Eelpoolmainitud lootus ilmneb selles, et kõiksugu identiteedid on algusest peale ajutised mustrid müraväljas, ning mustri lagunedes ei kao aine kuhugi -- lihtsalt see ei ole enam äratuntav selle olendi või objektina, mis ta enne oli. See on mõistmise tasand, kus mateeria sulandub üheks ideede ja psühhega. Füüsiliselt tajutavad (valu?)instinktid, mis ragisevad-rappuvad kokku nii harmoonia kui dissonantsina, jättes järele haavandunud ja murenenud (heli)maastikku. 8.5 (8.5-9.0)

The Durutti Column -- Renascent (2026)

London/Bandcamp

• Art rock 
• Ambient rock 
• Baroque pop 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Chamber pop 
• Sophisti-pop 
• Alternative pop/rock 
• Ork-pop 
• Dream pop

Ikka ja jälle kostuvad somes küsimused kõige ülehinnatumate ja alahinnatumate puntide kohta...sealhulgas ka Manchesteri kui ühe kõige olulisema üleilmse muusikametropoli omade kohta. Viimasel juhul alahinnatute kategoorias on ikka ja jälle rõhutatud The Durutti Columni. Millestki see oneti kõneleb. 11-loolise albumi pealkiri osutab uuele tulemisele; arvestades, et Vini Reilly (VR) puhul - kes täna sai 73-aastaseks - ka neljateistkümne aastane paus eelmisest üllitisest on igal juhul märk omaette; kuivõrd vanal postpunkaril on olnud aega lausuda (ja vaikida) ligi pool sajandit, siis iga järgmise taiese puhul eeldatavasti on öelda mõtet vaid siis, kui tundmused, aeg ja vormistus kokku langevad. VR võib vabalt võrrelda ning isegi pidada (post)pungi Robert Frippiks, mis tähendab sulneid ja ludinal kulgevaid kitarrimustreid, mille emotiivne rõhuasetus teatud kunstilistele poosidele toetudes tõstab tema pundi eemale eelpoolmainitud stiilidest nii kavatsuslikkuses kui tundemeeles. Tõsi, seda võib hetkel nimetada - ning igati teenitult - toetumiseks unenäolise (pop)muusika poosidele, kuivõrd algusaegadel kujundas ta ise nimetatud helimustreid, millele õige pea lisasid kaalu šotlased Cocteau Twins ja The Blue Nile. Unenäolisus tähendab alati ärapöördumist, mõneti põgenemist reaalsusest, et kogeda paralleelset, ent teistsugust reaalsust; mis näiteks võib tulevikku ette ennustada. (Tulevik ei ole ju midagi enamat kui minevikku jäänud teatud võimalikkuste - mida on palju ning veelgi enam (sõltuvalt inimeste avatusest) - aktualiseerimine. Väljapaistvaid muusikud, sh VR, võib pidada kaasaegseteks alkeemikuteks, kellede tegevuse eeldused toetuvad teistsugusele reaalsusele, st asjade tajumise erinevatele eeldustele, mis lõppkokkuvõttes toodavad huvitavaid järelmeid. Kui jungilikult väljenduda, siis nende artistide psühhe loomuldasa koostisosaks on lisaks teadvustatud sfäärile ka rõhuasetus teadvustamata spektri avamiseks. Kuulates seda 41-minutilist taiest tuleb möönda, et VR koos Bruce Mitchelli, Keir Stewarti ning käputäie stuudiokülalistega laseb endast läbi varasemalt kahekümne seitsmel stuudioalbumil loodu, et sellest midagi eriliselt hõrku destilleerida uue kümnendi ajastuvaimu loomuldasa arvesse võttes. Ta möönab, et imetabase tuuma kuulub vaikus - ent ruumis ei ole absoluutset vaikust -, mis tasa ja targu looritab kuuldavat. Looritamine antud juhul tähendab ka kramplikkusest - nt šabloonide vältimisest - üle saamist, mida näiteks viimase Radioheadi stuudioalbumi kuulamisel hakkas natuke tüütama (mis vormiliselt oli sarnane). Kuigi eeldustelt kasinad, ei jää need lood miniatuurideks, vaid õitsevad lugudeks. Albumil on ka puhast kulda, ent need peab kuulaja sõltuvalt oma vaimuseisundist ise üles noppima. 9.0 (8.5-10)

Moonphase -- Dark Assembly (2026)

Petroglyph

• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Spoken word 
• Electronic 
• Sound art 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Illbient

Moonphase'i 8-looline "Dark Assembly" on album, mis ei taotle pelgalt atmosfääri loomist, vaid ehitab kuulaja ümber omaette rituaalse, okultistliku heliruumi. Petroglyph Music-nimelise netiplaadifirma all ilmunud teos asetub korraga dark ambient'i, musique concrète'i, eksperimentaalelektroonika ja spoken word'i piirimaile, sidudes need orgaaniliseks tervikuks. Nimiloost avalugu haarab tähelepanu erakordse veenvusega. Shane Becki sugestiivne jutustus ei ole siin pelgalt sõnaline kiht, vaid võrdväärne instrument, mille ümber Øystein Q. Jørgensen - kes, muideks, on eelpoolmainitud viljaka plaadifirma üheks asutajaks - hoolitseb aeglaselt pulseeriva heliloome eest. Päris- ja tehishelide piire on teadlikult hägustatud -- looduslikud (vähemalt päris-) hääled, elektroonilised tekstuurid, praksuvad-prõksuvad murdosasekundid ning elektroakustilised resonantsid sulavad ühte nii loomuldasa, et kuulaja lakkab õigustatult peagi küsimast, kus üks lõpeb ja teine algab. (Mis ilmselt ongi ideaalhelindi üheks tunnuseks). Just selles sünteesis peitub albumi suurim tugevus. Becki narratiiv mõjub mütoloogilise sisekaemusena; avamata end üheselt, viitavad need inimese ja looduse ürgsele sidemele, rituaalidele, mälule ning sisemisele muutumisele. Druiidimotiiv mõjub sümbolina teadmistele, mis eksisteerivad väljaspool ratsionaalset maailma. Tema hääl juhatab kuulajat läbi piirsituatsionistlike seisundite -- ärkveloleku ja unenäo, materiaalse ja vaimse, teadvustatud ja varjulejääva, mineviku ja oleviku vahel. Narratiivid ei jutusta klassikalises mõttes lugusid, vaid kutsuvad esile kujutluspilte ja psühholoogilisi seisundeid, mille tähendus sünnib kuulaja enda teadvuses. Albumi emotsionaalne kõrgpunkt saabub loos "Slow Dance Of The Druid". Siin saavutavad Jørgenseni õhulised ämbientsed orkestratsioonid ja Becki meditatiivne deklamatsioon erakordse, teineteisse põimuva tasakaalu. Muusika ei taotle dramaatilist kulminatsiooni, vaid aeglast, peaaegu märkamatut transformatsiooni. Helid näivad keerlevat ümber kuulaja, puudutades kõige intiimsemaid hingekeeli ning tekitades tunde, nagu liiguks teadvus ringjalt valgusesse. Vaikne ekstaas, mis ei vaja valjuhäälseid žeste. "Dark Assembly" pakub eksperimentaalmuusika austajale nii tehnilist peenust kui emotsionaalset sügavust, tõestades, et tumeämbient peene helikunstiga mastis võib olla võrdväärselt emotiivne mistahes muusikaga. Need 29 minutit ei püüa subjekti vallutada agressiivse energia ning otseteed mööda, vaid meelitada ta aegamööda oma hämarasse, kuid kummaliselt lohutavasse maailma. 9.5 (9.0-10)

Devereaux/Crane/Schwartz -- Lomita (2026)

Plus Timbre

• Improvised music 
• EAI 
• Avant-garde 
• Free jazz 
• Experimentalism 
• Musique brut 
• Post-bop 
• Live session 
• Improvised noise

Netiplaadifirma Plus Timbre all üllitatud kahest pikast kompositsioonist koosnev 92 minutiline üllitis "Lomita" on heliline eksperiment, milles kohtuvad avangardistliku jätsu toorus ning samuti koemahladest nõretava elektroakustilise improvisatsiooni piire kõigutav aleatoorika. Ainuüksi plaadi visuaalne keel jutustab täpselt seda lugu, mida kõrvad muusikas tabavad veel enne kui põhjalikum pilk ümbrisele on heidetud: valgele lõuendile on piserdatud värvilaigud, kaootilised pintslitõmbed ning pihustatud varjundid peegeldavad juhuslikkuse ja organiseeritud kaose peent tasakaalu. Omakorda tähendab see seda, et albumi kõlamaailm ei toetu traditsioonilisele harmooniale ega rütmilisusele ega loo ülesehitusloogikale. Siin mõeldakse kogu kehaga -- impulsid on vabad ning need võivad tulla misiganes suunast. Kohati helid, mis põhinevad kitarril, bassil ja trummidel (aga ka salvestusruum nähtamatu elemendina) paisuvad inensiivseks - et mitte öelda - agressiivseks. "Lomita" (mis osutab California asulale, kus kolmik esmakordselt kohtus) sünnib hetkes -- sellal kui instrumendid reageerivad üksteisele kui ettearvamatud füüsikalised osakesed. Aga ka sellal kui nad üksteisele ei reageeri. Müra ja vaikuse vaheldumine võimaldatakse elektroakustiliste tekstuuride abil, kus akustilised pillihelid sulanduvad sujuvalt sagedusnihete ja digitaalsete mikrohelidega. Džässilikest elementidest on säilinud vaid vaba suhestumine ja absoluutne kohalolu, kuid struktuuri dikteerib juhus. Taiese visuaalil kujutatud kollased, lillad ja mustjad värvipiisad tähendavad helis plahvatavaid tämbreid ja struktuure – need on nagu ootamatud saksofonipursked (tõepoolest, vahel tundub, et kitarr imiteerib nimetatud puhkpilli) või osaliselt neeldunud impulssmürad, mis ilmuvad eikusagilt ja haihtuvad vaikusesse. Kolmik pakub kuulajale sügavalt intelligentset, samas ettearvamatut helimaastikku, mis nõuab täielikku süvenemist (kui sa ei süvene, siis varem või hiljem tuletab füüsiliselt meelde). Viimase kümne minuti vältel üllatatakse kuulajat standardiga selleks, et natuke gaasi lisada ja edasi rullida. See on suurepärane näide kaasaegsest vabaimprovisatsioonist, kus juhust kasutatakse kunstilise vahendina. Kuigi säherdust asja on tehtud ka varem, siis sellise muusika mõju ongi kunatine --mitte paberil või ekraanil väljendatuna, vaid vahetult ruumis ning kuularitest ja kõlaritest välja võnkudes. 9.0 (8.0-9.5)

Mequetrefe -- Infraground (2018)

Camila/Bandcamp

• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Drone rock 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Trance rock 
• Alternative dance 
• Indie rock

Kuigi Mequetrefe ei ole tuntuim Hispaania kingapõrnitsemisega seotud bänd, siis igal juhul on neil kümnendi jooksul olnud öelda küll ja küll. (Vähe)tuntuse kohta osutab tõik, et kuigi album on üles laetud snoobide muusikaarvustusportaalis Rate Your Music, ei ole mitte keegi seda hinnanud. (Eks ma ise pean siis otsa lahti tegema). Eesliide "infra" pärineb latiinide keelest ja tähendab "allpool", "alamal", "nähtamatul". Selle põhjal võiks pealkiri osutada bändi kogemusele toetudes millelegi, mis on veel sügavamal kui underground -- nõnda varjatud ja marginaalne, et isegi põrandaalune tundub selle kõrval juba nähtav. Sellest johtuvalt võib isegi möönda trotslikkust välise suhtes -- bänd ei samastanud end isegi tollase põrandaaluse kultuuriga, vaid asus sellestki väljaspool või allpool. 7-loolisel taiesel on lugu "We Are the Mainstream", mis vaenab hipsterlust, moega kaasajooksmist ning peavooluks muutunud alternatiivkultuuri. Aga oluline on, mida punt ütleb ennekõike muusikaliselt; äsja nimetatud loos on muljetavaldavaid helilisi kanaliseerimisi, - võib ka öelda - liialdusi. Laulja manab veidra intonatsiooniga, mis ajapikku sulandub teiste instrumentide ja efektidega kokku. Hullumeelne käiamine, mis vabastab psühhedeelset energiat. Bänd mäletab alateadlikult, kuidas neid mustreid, seda sünergiat komponeerida. Kõige madalamatel hetkedel kumab spanjoolide muusikast nullindate väheviljastava Briti tantsuroki mõjusid, mille pealiskaudsus ning tüütus eei vääriks üldse märkimist; aga tuleb möönda, et Mequetrefe keerab sinna mõned tervitatavad vindid ikkagi juurde. Aga parimatel hetkedel pidurdatakse veidike ning sulandatakse kitarrid, elektroonika ning rütmid tumedamaks, raskesti hoovatavamaks psühhedeeliaks; misläbi meenutades pigem aega enne shoegaze'i sündi (kui meie vanemad olid veel noored; enamasti nooremad kui meie praegu), kui näiteks säherdune eellane nagu Spacemen 3 sulandas Sun Ra, Silver Apples'i, Angus MacLise'i, motoorse krautroki, Joe Meeki, Suicide'i mõjusid ümber nurga indirokki. Muusika, mis hetkiti tundus lõpuleviidamatu ning poolelijäetuna -- ning sellega oligi igati hästi. 8.5 (7.5-9.5)

Cardiacs -- The Seaside (1984)

Alphabet/Bandcamp

• Pronk 
• Art punk 
• Glam punk 
• Post-punk 
• Zolo

Kuivõrd elu võib aeg-ajalt tunduda jubeda ning ülekohtusena, siis üks viis sellega kohanemiseks on omandada irooniline maailmavaade. Muusika puhul on see nii ja naa. Briti punt Cardiacs punnitab sellel 13-loolisel taiesel energiaga, mis kokkuvõttes tundub võltsina -- nagu keegi, kes naerab liiga kõvasti, liiga kaua ja vales kohas, et oni hingehaavu varjata ning mitte lahti rebestada. Kogeda nende 57 minuti vältel ooperlikku hüsteeriat, ülepingutatud rõõmu, paabulinnulikku karnevalilikkust, laskmata kunagi päriselt maha rahuneda. Selle närvilise, vaat et kompulsiiivse eufooria ajal näikse laiutavat tühjus ning hõredus selle egotripi ümber. See tühjus on säherdune, justkui oleks kuulaja jalge all pilt, mis imiteerib auku ja selle all laiuvat põhjatust. Mingisugune simulaakrum, mis ei ole ei liha ega kala. See vale naer on tegelikult üks Cardiacsi tuumikuid -- nad ei mängi kunagi tõsiselt ega autentselt tavapärases rokk- ja punkmuusika mõttes. Isegi kui mõtestada äraspidiselt: isegi kui Tim Smith jt ei püüdnud oma “päris-mina” peita, vaid põrutasid kuulajale õkva näkku, ainult et moonutatud ja võimendatud kujul, kõlab see paraku tihedalt ja väsitavalt. Isegi mõeldavad valemid - Queen kohtub Kissiga kohtub Uriah Heepiga - on tüütud. Üks energia, üks bänd, üks egotripp -- lihtsalt väikeste muutuste ning nihestustega, mis kuulaja teadvuses paratamatult nivelleeritakse. See on jälle see koht, kus britid võrreldes oma USA vastetega (James Chance and the Contortions) selgelt alla jäävad. 6.0 (5.5-6.5)

CLOUDWARMER -- I Know the World Reasonably Well and Am Right About Everything (2026)

blocSonic/Bandcamp

• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Art music 
• Ethnotronica 
• Plunderphonics 
• Trip-hop 
• Hauntology 
• Downtempo 
• Electronic 
• Indietronica 
• Experimentalism 
• Ambient pop 
• Psychedelic 
• Breaks 
• Cinematic

Minus tekitab sellele 20-loolisele albumile lähenemine pinget juba teadmatuse tõttu, et kas peaksin projekti nime kirjutama ainult suurte tähtedega või võiksin ka kasutada väikeseid. CLOUDWARMER (olgu nii!) kahtlemata ongi njuujorklase Eddie Palmeri (EP) projektidest kõige paremini sünteesinud tema teadvustamatuid sisaldisi: tema mõtteid, tundeid ja kujutisi, mis on välja ujunud ta alateadvusest. Ta teatavasti alustas koos Brett Zehneriga projekti The Fucked Up Beat (koostöö jätkus ka käesoleva projekti esimestel taiestel) ning paralleelselt jooksutab ta projekti Fields Ohio koos Christine Annarinoga. Mõtlesin korraks, et kauges tulevikus, kui nii looja kui ka praegused kuulajad (ja ka mittekuulajad) on juba teisele poole läinud, olen raudpolt kindel, et käesolevad 87 minutit kõlavad ka kunati tulevikus värske ja aktuaalsena; ei ole ju teist võimalust, kuivõrd sellesse muusikasse on delikaatne pinge ja peen protest sisse kätketud (loomulikuks eelduseks on normaalne helindamine). Üheks EP kõige iseloomulikumaks omaduseks on kummituslikkus, kuid kummituslikkus on seesugune omadus, missugune sõltumata sellest, kui industrialiseeritud või tsiviliseeritud ühiskond on, siis surmaga seotud tundmused, ootused, assotsiatsioonid ning teadmatus kõige tipuks kerkivad ühel või teisel viisil niikuinii esile. Eks EP ujutabki meid kuulajaid üle teadvustamata protsessidega, mistõttu meie asi kuulajatena on selle informatsiooniga kohaneda -- kohanemata kurjast vaimust vaevatuks jäädes või siis sellega samastudes ehk teisisõnu hulluda rohkemal või vähemal määral. Oluline on siiski vabastada kuulajas psüühilist energiat, aga tuleb ka arvestada, et EP muusika on tegelikult tema suhe ja dialoog ülejäänud kollektiivse psühhega -- eeskätt selle teadvuse problemaatilise osaga, mis teadvuse ja teadmatuse osas on jäänud ähvardavalt kookonisse pidama. Ühes väga a(s)jakohases teleseriaalis püüdsid eriagendid Mulder ja Scully ühiskondliku ängi juurteni välja murda. Juurteni võib jõuda, aga juurte pesas peituv mürk, energia, eluvormid; aga ka paljastuv uus muster, võivad asjaosaliste nägemist, vaatenurka ja järeldusi taas (radikaalselt) muuta. Võib-olla otsime midagi, mida ei eksisteeri üleüldse. Või on otsustatud nõnda, et inimkond sellest ei saa kunagi teadlikuks. Loo "Living City Survival Kit" algusosas (ning hiljem ka lõpuosas) korrutab naiskodanik, et "they must change", aga see muutumine ülejäänud tsivilisatsiooni teadvusega dialoogi pidades on ju lõpmatu protsess, mis niikuinii ei peegelda mitte niivõrd tõde kui võimusuhteid. Mõistmiskoormust taustsüsteemide muutumise kaudu lisab ka looja enda valikute muutumine. Kui algusaegade valdava plunderphonics-esteetika osakaal on ajapikku ilmselt vähenenud -- mis vahekorras käesoleval albumil see on säetud, ei oska öelda; protsentuaalne väljatoomine komakohaga ei ole ka kõige põletavam küsimus siinkohal. Eks seegi, et EP on olnud aktiivne ligi 15 aastat, annab tunnistust osutatud dialoogist ning selle käigus vabanenud ja vabanevast psühhilisest energiast. Suurepärane ju, et EP energia ei ole vaibunud. Nii et -- võtame lihtsalt, püüame omi probleeme jõudumööda lahendada, ning nautida vahele selle albumi tekitatud meeliülendavaid vaibe. 9.0 (8.5-9.5)

Dinastia -- Visuales (2012)

Cabaña Discos

• Synth-punk 
• Avant-rock 
• Minimal synth 
• Easy listening 
• Zolo 
• Art rock 
• New Wave
• DIY

Juhul kui albumi pealkiri vihjab otse nägemisaistingule, siis võiks ju eeldada, et helikeel püüab visuaalsust teatud efektide ja struktuuridega imiteerida. Sõnal "visuaalne" on siin kandev roll -- rütmimasinate subliimsed muutused ja heliefektide rohke kasutus viivad kuulaja elektroonilisest pungist avangardistliku elektrorokini ning veelgi kaugemale. Argentiina pundi muusika on oma eeldustelt küll suhteliselt minimalistlik, ent kasvatab karkassi ümber üllatavalt jõulise kihi. Näiteks loos "A San Martin" rõhutavad seda kontrasti kaunikõlalised, justkui poognaga tõmmatud kitarrid kriipivate sündialgoritmide kohal. Lugusid läbides võib kuulaja tajudes muutuda ka albumi žanriline fookus: kuulates pala „Catering“, torkab silma pungiliku energia lahustumine peaaegu et meeleolumuusikaks. Järgnev „Goonies“ kinnitab seda suunda veelgi, jõudes oma kõlalt suisa exotica- ja tiki-muusikani (ning seeläbi lähenedes kõveraid teid pidi hüpnagoogilise popi veerele). Teose meloodiatest tõuseb kõige teravamalt esile juba eelpoolmainitud lugu „A San Martín“, kus meloodiaregistrites pendeldamisega manipuleeritakse enim kuulajat -- tajudes seda kas madalaima või siis hoopis popmuusikalise apoteoosina. Pungiliku energia lahustumine lounge- või tiki-tundlikkuseks on käesoleva puhul eriti põnev nihe. See tekitab kerget troopilist mahajahtumist ehk kerget psühhedeelset peapööritust efektidest küllastatud süntesaatoripungis: agressiivne minimal synth ei jää kinni külma keldri-esteetikasse, vaid nihkub Lõuna-Ameerika puntidele omasesse, veidi iroonilisse ja ebamaisesse retrofuturismi. Vabalt võiks Dinastia ja selle liikmed luua kestva dünastia. Või on nad osa sellest loomingulisest puhangust, mis algas ansambliga The Stranglers -- kes ei olnud kunagi punk, ent lõi paralleelselt punkliikumisega agressiivselt sütitava energia. 8.5 (8.5-9.0)

Elvii Marten -- Playtenth (2026)

Enoughrecords

• Jungle 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Breakbeat 
• Drum and bass

Looming ei küsi lõpetatuse ega poolelioleku järele. See ei püüdle sihiteadlikult kulminatsiooni poole ega mõtle poolelijäämisele -- see lihtsalt on. Oma olemuselt ja iseloomult aus teos on üksildane, eksisteerides ennekõike oma loojale. Ent loojal - tean nii omast kui teiste käest - võivad tekkida kahtlused nii lõpetatuse kui tehniliste valikute osas. 7-loolisel albumil "Playtenth" ei ole kohta ei naturaalpillidele ega tuttavaks saanud elektroakustilistele improvisatsioonidele. Samuti ei ole kohta jätsule ega müramuusikale. On vaid elektrooniline trumm, bass ja puhas rütmiline modulatsioon. Trummi ja bassi rütmimustrid ning nende rohkem või vähem nihkes pinnas juhatavad kuulaja trummi ja bassi varasemale, tooremale ja mängulisemale pinnale – jungle’i ja breakbeat’i kaja- ja murdepunktide manu. Mis samas osutab sellele, et Elvii Marten ei ehita neist rütmidest teadlikult tantsusaali hümne ega funktsionaalset klubimuusikat. Tema kätes muutuvad murdrütmid arhitektuurseks labürindiks ja sageduste rägastikuks, millest läbi kaevumiseks tuleb seda tunnetada, st haaravalt mõtestada. Rütmigeneraatorid ja bassisagedused ei toimi siin liikumapaneva jõu, vaid ruumi moodustavate seintena. Nende tihedatest rütmirägastikest kumab aeg-ajalt läbi vaid õrnu, peaaegu nähtamatuid ämbientseid viipeid -- helilisi fantoome, mis tekitavad sekundiks illusiooni meloodiast või atmosfäärist, enne kui need taas perkussiivse modulatsiooni alla maetakse. (Aga mitte kauaks). See on plaat, mis ei ürita midagi tõestada ega kuskile jõuda, ometi on see radikaalne, st juurteni ulatuv, ilmutus. See registreerib rütmi eksistentsi tema kõige puhtamas ja üksildasemas vormis: impulss, kordus, nihe ja vaikus impulsside vahel. Leedu (esi)eksperimentaator näitab Elvii Marteni kehastuses, et alguspunkti tagasitulek ei ole taandareng, vaid julgus vaadata otsa rütmimassiivi mõneti kõige algelisemale tuumale. Või vähemalt noile hetkile, kui kõik kusagilt - taas nullpunkti lähistelt - pihta hakkas. Tulemuseks on dekonstrueeritud, ent hüpnootiline; hüplev, ent sügavalt meditatiivne rütmiuuring. 9.0 (8.0-9.5)

Erasers -- Summer (2010)

Bandcamp

• Drone pop 
• Indietronica 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• DIY 
• Post-minimalism 
• New Weird Australia 
• Indie pop 
• Free folk 
• Dream pop

Mida suveks ikka tarvis on kui mitte minimalistlikku energia kulutamise plaani pluss kaunist naishäält droonivate orelite ja mõtlike kidraakordidega. Kolmas kompositsioon algab hoopis pioneerliku marsitrummeldamise saatel, arenedes kaemuslikuks psühhedeeliaks. Säherdune muusika võib olla vägagi väljapaistev ja kütkestav; parimaks näiteks soovitan kuulata Christy Ruschmeyeri ehk Betelmire'i kaht albumit aastatest 2006 ja 2008. Ei ole ju paljut vaja, kui leida tasakaal minimalismi ja muutlike popstruktuuride esitlemise vahel, mille ühendavaks lüliks on sisendusjõuline sensuaalne naisvokaal. Muusikaajalooliselt ulatub säherduse muusikatraditsiooni viljelemine pop- ja avangardmuusika piirimaile -- alates La Monte Youngi kureeritud The Theatre of Eternal Music-nimelisest kollektiivist välja kasvanud Velvet Underground'ist ja John Cale'ist ning teisalt Silver Apples'ist Spacemen 3, The Field Mice'i, Stereolabi ning Natural Snow Buildings'ini välja. Kuivõrd ka käesolev 19-minutiline taies on seotud New Weird-liikumisega - vähemalt New Weird Australia kogumikega seonduvalt -, siis droonivad helid tõusid taas rohkem esiplaanile nullindatel. Seda iseäranis USAs (kõige ilmekamalt Fursaxa, Charalambides ning ka Phil Elverumi tegemised) ja Soomes (nn metsafolk Kemialliset Ystäväti ning Lau Nauga eesotsas). Nii et nautigem seda pealtnäha lihtsat taiest, mis ei kiirusta selles mõistatusi täis ilmaruumis. Võib-olla see koguni vihjab, et mida vähem siin tõmmelda, seda parem on. Nii endale kui ka teistele. 8.5 (8.0-9.0)