Hanetration -- Axis EP (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Experimentalism 
• Ritual ambient 
• Avant-garde 
• Breakcore 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Breakbeat 
• Musique concrète

Briti produtsent, järjepidevalt intelligentne ja põnev artist Uduselt Albionilt, on taas kord välja andnud viie looga EP, mis oskuslikult ammutab jõudu kordusest ja innovatsioonist -- et peenhäälestada viimase 14 aasta jooksul loodud muusikalist kogemust ja tulemust. Kõik uus on unustatud vana, ent ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda järjest astuda. Iga lugu seikleb erinevatel radadel, muutes küünilise kriitika "sama vana" heli kohta alusetuks. Tõsi, võib ju meenutada Hanetration'i varasemaid taieseid, milledel samuti iga lugu seikleb erinevatel radadel. EP trotsib staatilise "terviku" ideed, rulludes lahti dünaamilise mitmekesisusena, hoides alal loomupärast kirge. Sügava (religioosse?) ämbienti platoolt (kirikuoreli akordidele rajatud "Yatagan") läheb artist uuenduslikult üle tehnotüminale - või vastupidi -, mis seejärel loogiliselt muteerub summutatud, tumedateks ämbient-rütmideks. Tõsi, varasema loominguga võrreldes on siia sugenenud süngeid postindustriaalseid varje ("Mist"), milledes on rasket ja kinnisideelist rütmide täristamist ajusudu keskel. Samasse lahtrisse asetaksin ka "Ethos'e", millel, tõsi, on etnomuusika mekk juures -- elegantselt kolistades töödeldud tablatrummide kõledate sagedustega, mis paneb kuulajal liikvori loksuma. Taas kord -- võrreldes varasemaga on artist sisenenud ritualistöikusse maailma. Artisti innovatsioon paistab silma nende võimes leida järjepidevalt ainulaadne tasakaal pulseerivate rütmide ja atmosfääriliste helide vahel. See ei ole meelt jahutav pärastlõunane muusika (isegi mitte alternatiivmuusika kategoorias); see on kompromissitu loominguline palang, kehastades edasiviivat hoogu, tunnistades ebatäiuslikult kõlavaid (kolisevaid, praksuvaid, prõmmivaid) elemente tervikut võimestavana; ankruna, millelt tõusta järgmisele kvaliteedipügalale. peenes kultuuris, teravas instinktis ja mõistlikus soovis lisada olemasolevale muusikamaastikule midagi väärtuslikku ja värsket. See on näide sellest, kuidas tõeline kunst võib sügavalt muuta arusaamu, tõestades, et innovatsioon ei seisne mineviku hülgamises, vaid pigem selle edasiarendamises sügava ja kindla uue visiooniga, määratledes seeläbi uuesti igasuguse potentsiaali inspireerivaks korduseks. Pealkirjast tulenevalt nimetan seda teljega-keskpunktiga seonduvaks gravitatsiooniks, mida ülalt skaneerides näeme artisti loodud kogemust kiht kihi haaval avanemas ning mujale suundumas. 9.0 (8.5-9.5)

Low Lands -- Hollow Limestone Hill (2025)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Lo-fi 
• Drone 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Free folk 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Drone pop 
• DIY 
• Found Sound 
• New Weird Britain 
• Ambient

12-loolisel albumil asub kunstnik helirännakule "õõnsa lubakivi künka" otsa; olles filtreeritud läbi eripärase läätse, koosnedes välisalvestustest, modulaarsest sünteesist, majapidamistarvetest -- allutatuna helikollaaži koodile. Artisti loomingus on vähem narratiivi, kogu kupatus näikse lahti rulluvat pigem unenäona. Sellisena, mis on selgem kui tõde ning teisalt absurdsem kui jubedaima propagandisti sonimine. Üllitise loomise tõukejõuks sai kunstniku nägemus „vanast kuningast, kes näeb und maa all magades“. See mõistestik rullub lahti heliliste tekstuuride lugematutes kombinatsioonides, ent nende kütkestav koosmõju jääb kestma. Kuulajatele tutvustatakse iseäralikke universumeid, mille asukate häälepaelad on seotud elliptilisteks sõlmedeks, kes küll sumisevad inimkeeli, ent ikkagi tähendust hajutavalt. Taamal võib kuulda helisid, mille päritolu tõestamise vajadus oleks ilmselt tingitud vaid hingerahu säilitamise vajadusest. Need tumedad, maa-alused elemendid on oskuslikult põimitud iidse maailma helidega -- tuule sosinad ja lainete kahinad toovad ühelt poolt kuulaja tagasi reaalsusse, ent teisalt viivad kuulaja mugavustsoonist välja. Taoliselt nagu suur meister David Lynch sidus ebamaise triviaalsega, tüüne rahutukstegevaga. Tahtlike katkestuste tekitamine „igapäevaste“ helide kaasamisega toob esile kunstniku piiripealse ruumi -- sellise, kus iidne ja igapäevane eksisteerivad koos, kus unistused segunevad reaalsusega, kus õndsus põrkub õudusunenägudega. Sügav ja sugestiivne tunne, et kuulaja on lõksus kusagil maailmade vahel. Maailmad, millede piiritlemine ja mõtestamine on niigi kaelamurdev ülesanne. Eksperimentaalmuusika, ämbientsete helimaastike, eksperimentaalfolgi ning kontseptuaalkunsti austajad leiavad siit endale ankurdavat -- kuigi jah, eluterve fragmenteeritus on sellesse tervikusse juba loomuldasa sisse kodeeritud. See on tunnistus heli võimest kutsuda esile keerulisi narratiive ning emotsionaalseid seisundeid, isegi ilma traditsioonilise jutuvestmiseta. Mulle kohati meenutab see taies teise briti - Hanetration'i - esteetikat. Ning mingil äraspidisel viisil kaigub nende muusikas ka Penguin Cafe Orchestra vaim. Või kui äraspidine see ikka võib näida -- PCO ilu ja lumm reeglina vallandusid ka ebatavalisest. 8.5 (8.0-9.5)

Death Rite -- The Sacrifice Of The Shadow (2025)

Rat Covenant/Bandcamp

• Blackened death metal 
• Black'n'roll 
• Crust punk
• Death metal 
• Raw black metal

Oled kuulajana olukorras, kus igal viimasel kui ärkveloleku sekundil sunnitakse dehumaniseerimist sulle peale. Sind viiakse järelvalvega kambrisse, mis asub kaheksa meetri kaugusel elektritoolist. Välja saad kahel moel: elektritoolile minnes ja kirstus. Aga sa siiski pääsed -- elusana. Oled hiljem kompromissitu tõejagaja, sust on küpsenud tõesti hea ja hooliv inimene, teed palju heategevustööd ning õpetad inimesi. Ent krohv mõradel hakkab tasapisi pragunema -- sa jood lihtsalt selleks, et purju jääda; ning ajad meelemürgi mõju all jaburat verbaalset paska suust välja. Kurjus pesitseb sinus ning ajab juuri fassaadi all seni, kuni ruumi enam ei ole, plahvatades kuulajale näkku. Sa liigud turvalisest varjupaigast eemale. Pahaendelisus õilmitseb. 11-looline raske metall on siin väga rokenrolli suhtumisega. Või siis pahupidi pööratult -- surma- ja mustmetalli energia ja suhtumisega rokenroll surub end lagunemise äärele. Järeleandmatu käiguga sünkjas energia valgub väljapoole ruumi kuulaja ümber, ent füüsilised piirid on ees (või on ühe ajaühiku kohta liiga palju välja paisatavat informatsiooni - teeb sama välja) -- õhustik on kõhe. Verekoerte lõrin läheneb ning lõks tagaaetava ümber on sulgumas. Soos on maod ja alligaatorid (olenevalt kohast); ning kui neid ei olegi, siis kindlasti pahatahtlikud muda õgivad vaimud tahavad su hinge ja skalpi. Nõnda see kiires tempos kappav ning valikuid ja mälupilte sassiminekuni vahetama sundiv vägivald kulgeb -- andmaks mõista, et kõige lõpuks jääb järele mingi ebamäärane tundmus luhtunud lootustest ning tarbetust energia kulutamisest. Oleks, mida ohverdada -- järeleproovimise rõõm muutub rõõmutuks refleksiks. 7.5 (7.5-8.5)

Interpretace -- visio Mundu (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music

Tšehhi (Boheemia) kombo Interpretace'i 2-looline album on tunnistus nende kestvast pärandist kohaliku industriaallegendina; kollektiivina, mis on sepistatud kommunistliku repressiooni sulatusahjus. Mõneti paradoksaalne on, et Nõukogude Liidu satelliitriikides sõnakuulmatute tagakiusamise julmus ületas esimese oma. Ning Tšehhoslovakkia ei olnud mingi erand -- kuigi jah, Rumeenia ja Albaania võimude sõgedused ületasid kõiki. Neile, kes on bändi ajalooga tuttavad, ei ole teps mitte üllatav, et see väljaanne säilitab kriipiva, piire kompava kõla, mis tõenäoliselt oleks trotsinud John Peel'i pettumust, põhjustatuna talle läkitatud raudse eesriide artistide lamedusest. Tõepoolest, Interpretace'i muusika on hoopis teistsugune. Kondenseeritud pinge (st pinge, millele on provokatiivselt paar lisavinti veel peale keeratud) loomisel on nad meistriklass. Müravad lained tõusevad ja langevad, luues helimaastiku, mis on korraga kaootiline ja hoolikalt kontrollitud. Valdavalt infantiilne prääksumine - justkui kadunuks esteetiline orientiir debiilistumise faasis -, et seejärel sirgjooneliselt valjuks pööriselektroonikaks käänduda. Nende põrgulikku mängu juhib intellektuaalne haare, mis põimub läbi nende helikoe ning annab vormi toorele, peaaegu ürgsele energiale. Ometi tungib selle intellektuaalse ranguse ja kompromissitu esteetika all igasse nooti mürgine meeleheide. See pole lihtsalt kunstiline valik; see tundub nagu ühiskondliku trauma püsiv mõju, otsene kaja nende kujunemisaastatest rõhuvate režiimide all. Nende nooruse toores ängistus, mida elati riikliku kontrolli varjus, on noaga lõigatav. Interpretace'i distantseerumine ja isoleerumine Praha muusikamaastikust oli ka selge hoiak nende kompromissitust kangekaelsusest, ning see vaim on jäänud samaks. Isegi aastakümneid hiljem keelduvad nad järele andmast konventsioonidele ega ole valmis lahjendama, ammugi mitte asendama radikaalseid valikuid. Tõeline kunstiline terviklikkus, mis on sündinud vastupanust, saab mitte ainult ellu jääda, vaid ka õitseda. See on hädavajalik kuulamismaterjal kõigile, kes otsivad muusikat, mis esitab väljakutseid, provotseerib ja lõppkokkuvõttes sügavalt resoneerub ajaloo kestvate armidega. Iseendaga võitlemine ongi kõige viljakam, kuigi tulutum ettevõtmine. Mida muud nad peaksidki tegema? Tantsumuusikat vanuigi ei-tea-kellele? Aga nad püüavad teise (hiigel)loo lõpus dub'i leiutada oma parema äranägemise järgi. Tõepoolest, prääksub küll, ent olemata ei part ega muu lind. 8.0 (8.0-8.5)

Jumar - That distinctive light beyond the walls, or that’s what I thought it to be (2025)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Electronic 
• Drone 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Ambient drone 
• Electro-acoustic 
• Kosmische Musik 
• Ambient 
• Abstract 
• Sound art 
• Space music 
• Micronoise

Kaks pikka lugu (üks 35 minutit ning teine 19 minutit) osutavad sellele, et tegu ei ole teps mitte popmuusikaga. Avalugu algab eikusagilt; sugenevad helid, mille puhul on raske mõista, et kas tegu on produktsioonist ekstraheeritud "praagi" või täissulis helinditega. Teekond algab vaikusega, tühjusega, kuhu mitmekäänulised helifragmendid aeglaselt triivivad. Nende segadusse ajav olemus loob kohe kütkestava, ent samas mõnevõrra häiriva tooni -- kohati paugub, kriibib, mullitab, koost laguneb -- võttes igasugu kujusid. Kõigub ühest kanalist teisse pahaendeliste sündijurakate raskuse all. Roostet õgiv postindustriaalne helind, mille sagedusspektrit laiendatakse, ent samas ka kuulajale suunatud vastuvõttu veidi mahendatakse konkreethelide ning elektroakustiliste maanduspatjadega. Mainitud algfaas tundub toore, intuitiivse heli uurimisena, mis ei püüagi tavapärase muusika piiridesse mahtuda -- lähenemisnurk ning algajend on erinevad. Teose edenedes läheb see sujuvalt üle tumedaks ja kummitavaks droonmuusikaks. Resonantsed toonid kutsuvad esile intuitiivseid kujundeid, mis on ühtaegu nii abstraktset laadi kui ka meenutavad midagi ürgset. Hiljem - ennekõike teises loos (aga juba avaloo viimases veerandis - saab kuulaja osa sulnist ämbientmuusikast. Siiski-siiski -- sulnidus on tinglik, kuivõrd kosmilistes sfäärides on tajutav pinge kõikumine -- see on pärand ning ühendav lüli avaloost, osutades üleminekule kaootilisest faasist puhastustsüklisse. Lisaks on ühendavaks sümboliks lugude vastandlik ülesehitus -- mis tähendab seda, et lõpetav lugu lõppeb avaloo algusega sarnases orkestreeritud helikaoses. 8.5 (8.0-9.0)

Silver Y -- In The Depths (2025)

Bytes

• Ambient 
• Experimental pop 
• Art pop 
• Dark wave 
• Avant-pop 
• Singer-songwriter 
• Ambient pop 
• Drone pop

Sitsiillanna Laura Caviglia (LC) on lähtunud 7-loolist albumit produtseerides järgmisest arusaamast -- selleks, et saada nägijaks, peab kõigepealt aru saama, mis asi on valgus per se -- see koosneb protsessina valguse ja pimeduse vaheldumisest, mis tähendab seda, et ka pimedus vastandina on selle täisväärtuslik osa. See on üks eksistentsi mõistmise viisidest -- võimaldamaks eemalduda igapäevastest kannatustest, saada osaks päriselt olevast. Põhimõtteliselt on tegu tumesündi/tumelaine taiesega, milles dünaamiline tumeduse ning heledate varjude mäng püüdleb varjamatuse poole. Pikkades sündiakordides on majesteetlikku lainetamist, mis kas paisub eepiliselt ("In The Depths") või jaotavad lootuskiirekillukesi selles ("Self"). Sitsiillannale ilmselt taiese loomine oli terapeutiline protsess, mille käigus mõistmine kristaliseerus. Nii et tumeduse ja valguse vaheldumist võib mõista tõe rütmina, mille käigus indiviid väljub varjusurmast ning korjab kokku oma mina. Eelpoolmainitud valguse ja pimeduse vaheldumine ei ole üksteist väljalülitav, see ei ole täielik vaheldumine -- LC illustreerib seda ilmekalt helides, mis on täis erisuguseid helitämbreid ja -varjundeid. Kuivõrd itaallanna helikeel on minimalistlik et mitte öelda positiivselt kasin, siis see paratamatult tekitab janu sellest rohkem ammutada. Ehk on isegi nii, et liikumine tõe poole protsessina on huvitavam kui jõuda tõe järgsesse staatilisse seisundisse. Tõe poolest tõepoolest -- kui paljud meist ikka ihaldavad puhast seisundit (ka looduses - kõige eeskujus - on asjad rohem või vähem segunenud. 8.0 (7.5-8.5)

Bruno Real -- Konania LP (2025)

 

Bandcamp 

• Breaks 
• House 
• Electronic music 
• Club dance 
• Alternative dance 
• Ambient house 
• World music 

Möönan alustuseks, et ei ole brasiillase Bruno Real'i (BR) varasemaid albumeid (koos käesolevaga kokku 20 üllitist produtseeritud 15 aasta jooksul), mistõttu ka ei hakka curitibalase loomingulisi nihkeid ja suunamuutusi analüüsima käesoleva 13-loolise valguses. Teisalt võib üsna julgelt väita, et produtsendi oskused peaksid nende poolteise dekaadi vältel olema kristaliseerunud. Tõepoolest, see on lõbus kuulamine, mille taga on tunda elukogenud muusiku kätt. Ta mängib rütmidega, mis ühelt poolt kõlavad hõimurütmide moodsate tõlgenduste ning kaugete kajadena, teisalt toob mõõdutundlikult sisse hõrgud ämbient- ning haussmuusika tõlgendused. Ürgsetele instinktidele on antud kaasaegne tunnetus ning ohjamine -- tribalistlike impulsside tulevikku suunatus saab teoks. Kui ta kasutab mingeid žanriefekte või standardeid, siis tal näib see põhjendatud olevat, lisades sellele uue kontekstuaalse väärtuse. See on ruumi ja atmosfääri optimaalsuse kalkulatsioon, mistõttu album ei tundu koormatuna, võimaldades igal elemendil hingata ning samas orgaaniliselt panustada tervikusse. Selle kõige tulemusena tervik dünaamiliselt hingab, ent samas troopiline tunnetus ning tribalistlikud meeleolud ei aja kuulajat higistama. Asi võib mõnusalt jahutavaks muutuda -- albumi kontekstis eriilmelises loos "Otreo" unistuslikud kitarrid toovad meelde mõne transgressiivse kingapõrnitsemisbändi a la Seefeel. Peenelt graveeritud, ratsionaalselt unistatud, mõjusalt teostatud. 8.5 (8.0-9.0)

Andrey Kiritchenko -- Scatter Stars (2005)

-N/Bandcamp

• Experimental electronica
• Avant-electronica
• Micronoise
• Electronic music
• Glitchtronica
• Minimal techno
• Avant-techno
• Micro-techno
• Ambient techno

Arvatavasti kaasaja väljapaistvaima Ukraina (eksperimentaal)elektroonilise muusika produtsendi ja plaadifirmaomaniku (Nexsound) Andrey Kiritchenko (AK) 4-looline 26 minutit hõlmav taies pöörab esmajoones mikroosakestele tähelepanu -- kuidas need omandavad jõu, kuidas need organiseeruvad ning võib-olla omandavad koguni elu tekkele sarnaselt kompleksse iseorganiseerumisautonoomia. Seda viimast väidet ei peaks mõistma otseselt -- pean silmas autori mõtlemist heli keskselt - mõistes helisageduste iseärasusi, võimalusi ning loogikat, seda nii eraldi kui teiste sagedustega kohtudes. Selles mõttes hakkab heli füüsiliste parameetrite läbi autorit juhtima, autorile jääb valida piiratud esteetiliste valikute piires. Samas need väited ei mööna üllitise staatilisust. Hetktõrkehelidest välja kasvanud rütmide ning pulseeriva mehhaanika taga on dünaamilisem ja pehmem elektrooniline pool, võimaldades kuulajale mitmedimensioonilist kuulamiskogemust. Lisadimensioon tekib veel makro- ja mikrorütmide vaheldumisest, muutustest -- hüpnootilisuse tekkeks ja kasvuks on oluline muutust sisaldav kordus. Püsivas sisaldub püsitus -- muutused väljenduvad süsteemi olekus. AK tugevus ilmneb selles, et ta ei loo pelka ämbienttehnot -- see on pigem süvaämbiendist ning keerulistest rütmidest kokku sobituv tinglik tehno - lahutatuna kihtideks omaks ka kihid eraldi lugudena vastavalt ämbient- ja tehnožanris väärtust. Kummastav on see, et neid nelja lugu kuulates hakkas üllitise pealkiri muutuma "Scatter Scars'iks". Ihaldades tähtedele tahab inimolend jätta selja taha armid -- nii füüsilist kui psühhilist laadi. Samuti AK muusika väljenduslaad ilmestab sellesuunalist dünaamikat -- prügist, kõdust ja armidest tekitatud heliline tervik hakkab helisevalt unistama. 9.0 (8.5-9.5)

Humanfobia -- Into The Nightmarecore EP (2022)

 

Internet Daemon/Cian Orbe 

• Witch house
• Dark wave 
• Newbreed 
• Drag house 
• Electronic music 
• Trianglecore
• Experimental electronica 

Tšiili duo Humanfobia muusika ei ole kunagi olnud tavapärane kuulamiskogemus. Mist Spectra ja Sabila Orbe kui tumeda muusikamaailma tunnustamata kuninganna ja kuningas on tõstnud esile kõiksugu okultseid, müstilisi ning õõva sisendavaid teoseid, mis on olulist rolli etendanud Lääne kultuuriruumis, nende poolt kureeritava netiplaadifirma Internet Daemon'i (varasema nimega Cian Orbe) vahendusel -- peaasjalikult pühendanud kogumikke nt kultusõudusfilmidele- ja seriaalidele ("Twin Peaks", "Friday the 13th", "Carrie" jne), üleloomulikele fenomenidele, paganlikele traditsioonidele, žanritele jpm, värvates selleks artiste üle ilma. Käesolev pea 19-minutiline ning 6-looline taies on helirännak varjude ja tumeriituste maailma. Meeleolu loovad tumedad sündipannood, mis vargsi libisevad ja lainetavad tumeda kardinana -- luues kõhedusttekitavat sügavust, millest kiirgab mineviku hämarust, valgustkartvaid saladusi ning kurjakuulutavat kõdu. Kõike seda, mida sageli halbades unenägudes kogeme kui ilmsi. Kusagilt kaugustest - justkui kummitava kloostri koridoridest - hakkab kostuma meesterahva manalaulu, meenutades moonutatult gregoriaani koraale. See annab õõvale inimliku mõõtme, muutes asja veelgi mõjusamaks. Mõju tõepoolest kasvab rõskete seintega koha vaimu ja liturgilise kaalu lisandumisega, tekitades kuulajas peadpööritavat lõpmatusse labürinti sattumise tunnet. Mist Spectra vokaal näikse olevat osaliselt tagurpidi pööratud, süvendades segadust, seeläbi rahutuse ja teispoolsusesse sattumise tunnet -- seesugune kummituslik efekt lisab müstitsismi, kaikudes kusagil maise ja ebamaise vahel. Teisalt hakkab kuulaja fantaasia paratamatult tööle -- iseenesest tšiillased helidega ei liialda ega paku üle. Väärt tükk nautimiseks vahetult enne und (ning võimalike luupainajate väljatõrjumiseks). 8.0 (7.5-8.5)

Stereolab -- Instant Holograms On Metal Film (2025)

Bandcamp/Warp

• Indie pop 
• Space pop 
• Experimental pop 
• Lounge pop 
• Jazz 
• Indietronica 
• Avant-pop 
• Art pop 
• Electronic 
• Post-pop 
• Drone pop 
• Shoegazing 
• Neokrautrock 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop 
• Ork-pop 
• Cinematic 
• Alternative dance 
• Doo wop

Põhjust oodata Prantsuse-Inglise bändi uut albumit oli küll ja küll -- eelmisest albumist oli möödunud juba 15 aastat ning teiseks oli tegu kahtlemata ühe kõige huvitavama (indi)bändiga üheksakümnendatel ning nullindatel. Kuivõrd möödas oli niivõrd pikk aeg, siis võis oletada, et kui taas albumi salvestamiseks kokku tuldi, ju siis on legenditel piisavalt kaalukat kuulajale öelda. Tõepoolest, 13-loolise üllitise esimesed viis lugu (sh albumi parim "Melodie Is a Wound") on korralik popmuusika Stereolab'i parimate päevade tasemel. Pärast seda teravus laulukirjutamisest kohati kaob -- helid (algosakesed) on ju intrigeerivad, ent mört valgub vuugivahest välja -- liidetavate summa on ilmselgelt suurem konkreetsetest kompositsioonidest. Mõned lood võivad tunduda mitte omaloomingu, vaid pelga tribuudina nende eeskujudele (a la Free Design). On ka varem juhtunud, et mitte kõige õnnestunumate lugude puhul hakkab Laetitia Sadier'i vokaal imaluses rõhuma, eriti kui ta hakkab teatud sõnu selge intonatsiooniga rõhutama (nt loos "Le Coeur Et La Force"). Eks nad teevad jätkuvalt ideaalpoppi (ehk isegi totaalpoppi), kuigi jah, et kas välja kukub ideaalne pop, on iseasi (1998-1999. aastal üllitatud kahel albumil see ühildamine igatahes õnnestus). Ideaalpopi esindajad on nad seetõttu, et justkui pretendeerides popile ning võttes sulatuskatlasse väga erinevaid mõjusid, sünteesivad nad kompromissitu tulemi, samas jättes alles õrnad vihjed (pop)muusikaajaloo kuulsusrikastest peatükkidest. Eks kaudselt annab sellest skeemist aimu seegi, et hoolimata tohutust žanrite nimekirjast ülal, ei näe ma vajadust neid eraldi rõhutada. Samas ma vist ei mäleta nii otsest jätsuga flirtimist üheltki nende varasemalt albumilt. Iroonia osakond töötab neil hästi -- nt loos "Electrified Teenybop" pannakse juustuse ent parajalt hüsteerilise elektropopiga rõõmsalt puid alla, mille taamal lõpuks jooksevad filmilinalikud orkestratsioonid. Päeva lõpus tuleb möönda, et legendite kosmiline meta-doo wop võidab taas südame ja mõistuse. Kui albumi pikkus ei häiri, siis on juba hästi. Kui esimestel kuulamistel jäi mulje, et tegu on vaese mehe...Stereolab'iga, siis õnneks see tundmus taandus. 8.0 (6.5-9.0)

Rändröövel -- Rändröövel (2025)

Bandcamp

• Progressive electronic 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Minimal synth 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Kosmische Musik 
• Ulmetroonika

Rändröövli 13-looline (peaaegu tunni aja pikkune) album on mõttetegevust virgutav ning süvendav kuulamine. See on muusika, mis peaasjalikult uurib analoog- ja modulaarsüntesaatorite sisemist elu, koondades elektronide tantsu haaravaks helijutustuseks. Kuivõrd tegu on Eesti artistiga, siis muusikalistest päritoluliinidest kõneldes tuleb kindlasti mainida Sven Grünberg'i (SG) mõju -- maestro jalajälge hilisemale Maarjamaa elektroonikale on raske ülehinnata. Ma nimetangi ühte (ent märkimisväärset) osa Rändröövli muusikast ulmetroonikaks -- kaasaegne Eesti elektrooniline muusika, milles on nii ämbiendi kui intelligentse tantsumuusika elemente sees, ent mille idealistlikku vaimsust on selgelt mõjutanud SG ning Berliini koolkonna elektroonikud (Froese, Franke, Schulze, Göttsching, Baumann), aga ilmselt ka Jarre (iseäranis popiliku puutega "Zeldin"). Muusikud, kes nägid süntesaatoreid ette peavoolu instrumentidena, pakkumaks samaväärset emotsionaalset sügavust ning esteetilist veetlust nagu kitarridega oli saavutatud. Kosmilise mustrina lahti hargnevad imetabased atmosfäärilised helindid, mida ankurdavad neurootilised rütmi pulseerimised, andes asjale ühtaegu kosmiliselt eepilise ning rohmakalt maise mulje. Autor samas ei häbene kasutamast kõige tooremaid helindeid, mis tatsuvad kõvasti ning väljakutsuvalt. Rütmide jõuline pulseerimine ei ole piinarikas -- see jätkub punktist, kus teatud piin ja primitiivsus on niikuinii integreeritud valemisse. Need on rohmakad tahud, mis vastandudes annavad albumile impulsi ilu tekkeks. Ilu on dünaamiline, ilu koosneb osakestest ning nende segunemisest. Neist tooretest helidest ilmselt steriilsetes stuudiotes ei räägita. Mõnes ahtras loos nagu "Maritain" (Esimene faas) tuleb heliroots eriti ilmekalt esile. Nagu eelnevalt sai kaudselt osutatud -- see ei ole muusika, mis on loodud süntesaatoritel, vaid süntesaatoritele. Siin nad paljastavad endid kuulajale, näidates oma pehmemat, võib-olla isegi inimlikumat poolt (mis sellesuunalisele Eesti elektroonilisele muusikale ehk ulmetroonikale on üsna iseloomulik -- alates Uni ning varase Galaktlan'iga). Et see kindel oleks - et mehhanitsistlik element kuulajas ebamugavust ei valmistaks - on helipilt siin-seal püütud mahendada loodushelidega. Loogiline ju -- kui elektroonika muutub inimnäolise(ma)ks, ju hakkab mingist punktist igatsema aasade ja merede järele. Orgaaniliselt interaktiivne on ka seetõttu, et avatud akendest sisenevad tänavahelid ning naaberkorterist kostuv puuri kriiskamine sulanduvad loomuldasa tervikusse. Paganama mänguline, ent samas küps album. 8.5 (8.0-9.0)

Martin Rach -- Ruins Of Summer (2025)

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique brut 
• Freeformfreakout 
• Experimentalism 
• Free jazz 
• Post-classical 
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic 
• Avant-jazz 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Post-bop 
• Micronoise 
• Abstract

Ja-jah, 36 lugu, mis ajaliselt kokku küünivad peaaegu kahe ja poole tunnini. Erinevaid varjunimesid kasutav leedukas Martinas Rakshtinas (MR) on viimase 12-13 aasta vältel olnud väga viljakas, kuigi muusikaliselt püüdnud destilleerida imetabasust peamiselt improviseeritud muusikast. Plaadi nimi, jah, on praegusel hetkel vägagi tabav; kuigi kunstiliseks tegevuseks on praegune ilm kahtlemata parim. Lugude pealkirjad osutavad lõviosas meeleolule ning kesksete instrumentide kasutamisele konkreetsetes taiestes. MR kontrollib ja õhutab stiihiat, kasutades selleks klahvpille, tenorsaksofoni, kive, kütusekanistreid-paake. Tenorsaksofon pasundab kõrgeid noote kui vihale aetud elevant, et seejärel vaibuda vaikusesse kusagil põõsastiku vööndis. Või siis tuututab kui emotsionaalselt ülesköetud ning segast peksev Mart Helme. Lugu nimega "light 2" on orelil pumpamine, vaadeldes muutusi, kuidas pealtnäha lihtsad noodid ning krobeline algus muutuvad pilvituks sfääride muusikaks. Sellele järgnev "loneliness 2" seevastu on kriiskavalt väljakutsuv -- saksofoniga meeleheite väljendamiseks on vaja olnud ruumi abi -- näikse, et mikrofon on pandud tünni põhja (või ise saksofoniga sinna roninud). Igati veenev. Martin Rach on kompromissitu looja -- ta ei näe mõtet taas luua ja toota seda, mida on juba tehtud. Seda on iseenesest raske teha, mistõttu mulle näib, et ta põhirõhuks on olnud püüe neisse helidesse tugevat emotsiooni sisestada. Ta peaasjalikult provotseerib, laskmata kuulajal mugavustsooni vajuda (ka esmapilgul malbed lood - nt "nostalgia" - võivad muutuda hetkega fuurialikuks). Teisalt selliseid pealtnäha kontrolli kaotavaid ning põrnitsevaid, ent intellektuaalset kõrgtaset näitavaid momente nagu "mud underneath breathes" ning "wild" - mis löövad pahviks - võinuks olla rohkemgi. Ilmselt kui seda hiiglaslikku kogumit manustada väiksemate tükkidena, jõuab veelgi rohkem analüüsitud infot ja muljet kuulaja ajju; kaevumaks sügavamale paisuvate-kahanevate ning mikro- ja makroskoopiliste heliskaalade taga olevate kinnismõtete ilma. 8.0 (7.0-9.0)

Ancient Milk -- The Death Vine (2010)

Bandcamp

• New Weird America 
• Freak folk 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indie folk 
• Free folk 
• Lo-fi 
• Improvised music 
• Ambient
• Avant-pop 
• Post-psychedelic 
• DIY 
• Folk indie

Eile - neljandal juulil - Ameerika iseseisvuspäeval käesolevat arvustama asudes tuli möönda, et sümpaatia selle Langenud Inglite linnast pärit pundi albumi suhtes on muutunud justkui rullides mööda Ameerika mägesid. Algul väga meeldis, siis meeldis üha vähem, seejärel ei meeldinud kohe üldse ning nüüd meeldib taas. Tegelikult on siin väga erinevaid tahke - alates naivistlikest ent sageli ülevatest häälutustest - mis toob Animal Collective'i manu, et jõuda The Beach Boys'ini kui kaasaegse uussiiruse (alg)allikani. Uus Veider-(folk)liikumine, mis tekkis nullindate algul, oli paradoksaalne seetõttu, et suutmata täpselt selle žanri piire paika panna (ning olles avatud uuele), ning kohandades rohkem või vähem erinevaid nägemusi, oli tulemuseks seesmine eristumine ning seeläbi liikumise piiride laienemine seestpoolt välja. Käesolev 14-looline taies evib omaette universumit, milles on vihjeid postpungile ("Gipyup"), madalama otsa Casio Tonebank süntesaatorite kasutamine viitab 80ndate DIY-kultuurile; "O, Aluha!" näikse põhinevat vaid ühel orkestreeritud sämplil, aga sellele on antud sugereeriv elujõud Effect Control-paneelil kiiremaks-aeglasemaks ning avaravamaks-kitsamaks manipuleerides; sellele järgnev lugu kõlab linna ja maa hõngudest läbipõimunud teadvuse vabavoolust tingitud tribalismina. Ent eristumine ja lahknemine ilmneb kõige enam selles sfääris, milles arendatakse folgi ja indiga külgnevat hingestatud asja. Hinge avardamise ja hingestamise asi ilmneb iseäranis viimases kolmandikus. Öeldakse, et on võimalik ebaõnnestuda mitut moodi, ent õnnestuda vaid ühel (õigel, st selleks ettenähtud) moel. Ise kahtlen selles asümeetrias siinses kontekstis -- isegi kui nad laulavad kõvasti ja valesti, õnnestuvad nad ikkagi. Väärt vaev. Sel ajal, kui alaväärsuskompleksides vaevlevad ning surma lähedusest ja puudutusest hulluvad pässid juhivad ja keeravad kanni seda maailma, on just sellist muusikat peavoolu vaja -- mitte elektroonilist tehnitsistlikku poppi, milles ohverdatakse hing tundetuks muutvale masinavärgile. 8.0 (7.5-8.5)

Fredrik Rasten -- Murmuration and Stasis (2025)

 

Moving Furniture/Bandcamp 

• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde
• Sound art 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 

Võiks ju arvata, et mida ikka droonmuusikaalbum pakkuda suudab - ega eriti ei suudagi -, ent vahetu kuulamiskogemus nende helide seltsis pakub piisavalt elamust. Kahtlused taanduvad siis, kui helid hakkavad kaikuma. Ühelt poolt 4-looline (pikkadest kompositsioonidest koosnev) taies evib kristalsust, mis tasapisi hakkab murenema - lisandub vibrato, pakkudes eri variatsioone, justkui kuulaja tajuks maailma õhu ja maa vahendatud vibratsioonides. Alles seeläbi hakkab kuulaja nägema. Eelpoolmanitud kristalne selgus võidab täitsa algusest tähelepanu: mitte selle poolest, et see pakuks ootamatuid pööreid või loogikaülest avangardismi, vaid pigem ausa, puhta ja siira tonaalsusega. Lähenemine on minimalistlik, kuid mitte verevaene. Siin ei ole midagi liigset ega puudu -- iga sagedus on täpselt seal, kus peab olema. Kaudselt saame selles veenduda, kuivõrd muusika tekitab seisundeid ning ettekujutust spetsiifilisest ruumist. Esmamulje võib jätta kuulaja vaiksesse jääkristallide muuseumisse, kus helid helgivad valgusena läbi läbipaistva klaasi. Vibrato lisandumisel hakkab klaaspärlimängulik tüünus vaikselt taanduma. Need peened muutused toovad kuulamisse sügavust, mis ei väljendu meloodias ega rütmis, vaid puhtas helilaotuses -- kõditades salalikult nahapinda, luid ning lihaseid. Isegi eepilisus ilmneb Rasten'i taieses -- vähem on rohkem. Isegi mitte rohkem, vaid palju rohkem kui arvestada tõsiasja, et igasugune pompöössus on sellest vilinaga välja lastud (tekitamata tundmuste maailmas kahetisi impulsse). See on vastumürk pompöössusele: puhastav, karge ning ka loogiline. 8.0 (8.0-8.5)

Rani Jambak -- Vibra Genetika (2025)

Yes No Wave/Bandcamp 

• Ethnotronica 
• Musique concrète 
• Found sound 
• Electronic music 
• World music 
• Organic electronica 
• Sound poetry 
• Breakbeat 
• Field recording 
• Experimental electronica 
• Fourth World
• Experimental techno 
• Jungle

Indoneesiast pärit 7-loolisel on kuulda eeskujulikku etno(elektro)muusikat. Eeskujuliku all mõtlen kõike muud kui heakskiidetud standardite järgi produtseeritud steriilset toodet. See ei ole kalkuleeritud toode, mis püüab pugeda keskmisele kuulajale (higise ihu vahele), kes sageli on muusikakauge ning kuulab raadiot pelgalt fooniks. Auhinnatud indoneeslanna muusika on tunnetuslikult ilmselt sama kaugel orbiidil kui keskmine New York'i elanik sügaval Amazonas'e vihmametsas elavast pärismaalasest (või vastupidi). Minangkabau rahvusest Rani Jambak'i muusikas on perifeeriad kenasti välja arendatud, tasakaalustades üksteist ning seeläbi albumi tervikpilti dünaamiliselt ülal hoides. Sellel albumil on feministlik alatoon, mis räägib naise muutumisest sotsiaalsete rollide kandmisel. Tema kui naise rännakut mõjutab seotus päritolu, esivanemate ning loodusega. See on eluterve migratsioon, mis on osa tema etnose identiteedist. Liikumise ja muutumisega seoses ei ole võimalik astuda ühte ja samasse džunglisse kaks korda. Muusika on siin eneseteadlik, pretendeerides nõudliku kuulaja tähelepanule. Ühelt poolt elektroonilise vaabaga (ultra)moodsad rütmid, mis on täpsed ja intensiivsed, teisalt selle ümber mäslevad või rütmidesse sisse sulandunud elektroonilised efektid -- mis loovad leitsakulise fooni Rani Jambak'i laulule. Lisaks autori laulmisele ja häälutamisele jahutavad eelpooltoodud rütmidest tulenevat ülesköetust loodushelid ning tuulekellad ja gongid, tekitades aeg-ajalt tunde jalgupidi kasteheinas või jõesängis seismisest. Või tunned kõditavat jahedustunnet, vaadates ülalt alla heinamaale, nähes seda tugevas tuules lainetamas. Ühest loost kostub väga laia tõmbega mängitud kidrariff, mis samas (kontekstuaalselt) ei tundu ei kitš ega ülepingutatud. Kuigi see ei ole (klassikaline) New Age-muusika, võiks seda pidada kaasaegseks New Age-muusikaks. Väga eeskujulik -- nagu juba eelpool mainitud. 9.0 (8.5-9.5)

Herzog -- Ocean! Be Our Blanket (2007)

12rec/Bandcamp

• Folktronica 
• Post-folk 
• Experimental rock 
• Plinkerpop 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Ambient

Netiplaadifirmade all on üllitatud väga erinevat muusikat; nende hulgas oli ka selliseid, mis orienteerusid üksnes folk- ja inditroonilise muusika üllitamisele. Konkreetsemalt Aerotone, Poni Republic ning No Source. Osaliselt kuulusid sinna ka Resting Bell ning 12rec, millede all on muusikat välja andnud inglismann William Bawden (WB) ehk Herzog. Käesolev 8-looline on pühendatud merele, mida igapäevaselt tohutult saastatakse, ennekõike plastikuga. Loodushoiu järgmine tasand võiks alata plastiku piiramisest -- tarbijad võiksid loobuda plastikust ning tootjad keskenduda üksnes klaaspudelisse villimisele. Lisaks kõigele on PVA esimese kategooria kartsinogeen, millest loobumine vähendaks mitmikkoormust tervishoiule. Arusaadav, et kõikjal ei saa sellest loobuda ning sellest distantseerumine saab toimuda järk-järgult, ent seda tuleks kohe tegema hakata. Nagu pealkiri osutab -- ja et ei osutaks vääriti, et maailmameri muutuks plastmasstekiks! Muusikaliselt on WB'i muusika orgaaniline ja pehme -- ämbientne, ent kitarride (risust) ja elektroonika kombinatsioonist kumab läbi tung liikuda millelegi tumedamale ning piiritletamatule. Kuigi ta väidab, et ta ei ole katedraal (täpsemalt ühe loo pealkiri on selline), siis valguse ning varjude mäng on siin kahtlemata eepilist mõõdet omav. Samuti see osutab heli laiekraanformaadile, mis keerukate pisidetailide ja efektide olemasolul omandab ankurdatuse -- seeläbi võimaldades piiritletust ning sügavust. Mikroskoopiline tasand ilmutab end tohututes veeväljades, mis mahendab inimlooma ulmi ning täitumata unistusi. 8.0 (7.5-9.0)

Cisfinitum -- Malgyl (2005)

Entity/Bandcamp

• Post-industrial 
• Drone 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Dark ambient 
• Ambient drone 
• Micronoise

Eks me kõik omaarust teame, ometi sealsamas otsime ja püüame aru saada. See 8-looline taies võib ju kõlada monokroomselt kõlava kinnisideena, mis kas sobib kuulaja intellektiga või ei tee seda mitte. Kuu aega vähem kui 20 aasta eest üllitatud teos pakub kauneid hetki, mis osutavad sellele, et kogusumma on siin suurem algosakeste summast. Tõeline meistriteos on kuues lugu, milles kummitama pandud inimhääled resoneeruvad droonide ja kohati kõmisevate bassidega. Sügav, unistuslik, igati meeltesse sööbiv. Teisalt ei tohi ära unustada, et albumi pealkirja kolmest esimesest tähest moodustuv eesliide osutab pahaloomulisele-pahaendelisele. Ka unenäod võivad olla tõeliselt luupainajalikud. Justnimelt albumi tugevuseks oleva unenäolise lopsakuse taamal vihjatakse millelegi kurjemale -- siinkirjutaja lemmikkanaliks on viimase pooleteise aasta jooksul kujunenud ID-kanal ning Duo 5 tõsielul põhinevad krimisarjad, mis paljastavad USA juhtumite näitel inimeste varjatuid ning kurje impulsse, viies võigaste kuritegudeni. Nagu üks blogija tabavalt märkis, et põrgu eesmärgiks ei ole patuste hingede kogumine ja karistamine, vaid Kurat ise putkas inimeste eest sinna. Minu koljus see asi sünkab ja funkab -- ning mitte vähe! 8.5 (8.0-9.5)

Nac/Hut Report -- Blue Afternoon (2025)

Enjoy Life

• Dream pop 
• Alternative pop 
• Experimental rock 
• Hauntology 
• Indietronica 
• Indie pop 
• Electronic 
• Ethereal wave 
• Shoegazing
• Avant-rock 

Poola duo Nac/Hut Report'i kummituslik elektroonilise unenäopopirännak jätkub. Indimaailm on 80ndate keskpaigast alates Cocteau Twins'iga eesotsas - mida sildistati konkreetsemalt ethereal wave'ina - otsinud teed, et siseneda minevikku sünkjaid gootilikke maneere omaks võttes, sedasi põgenedes kunatisest kaasajast. Ilmselt minevikku pöördumine on paratamatu, kui tahta olevikust pageda; kuivõrd tulevikku ei saa ju teada. Dead Can Dance keeras vinti veelgi enam peale, nii et läks pigem vanamuusika ja neoklassika radadele seiklema. Kingapõrnitsemine korjas sealt midagi üles (kõige ilmekamalt on seda kuulda Slowdive'i debüütalbumil). Ilmselt Tempe'st (Arizona osariigist) pärit Lycia segas kõige oskuslikumalt unenäolisust gootilike kummitustega 80ndate lõpust (kuni siiamaani). Nullindatel asjad muutusid tänu James Leyland Kirby'ile, kelle kaugest minevikust üles korjatud sämplid või tollele ajastule omaste helide simuleerimised pakkusid uusi ideid ka teistele žanritele. Kui ma kuulan seda albumit, siis: a) kujutan end ette istumas vähemalt sada aastat tagasi massiivses nahktugitoolis, ümbritsetuna raskest puitmööblist kõrgete võlvidega tares. Valgus kumab läbi akna, pakkudes varjudemängu ning valgustades õhus lendlevaid tolmuvihke; grammofon mängib krigisedes üht saladuslikku kirjadeta plaati, pakkudes võimalust tulevikku kiigata. Võib-olla ma võõristaksin seda kummitust kaugest tulevikust; b) võib-olla ma põgeneksin selle muusikaga, mis ei ole kunagi kohane ja ajaline -- millesse on rahutus ja näivus sisse kodeeritud. Surematu Vana-Kreeka maadleja Platon'i arvates sünnime siia ilma, et mäletada. See on inimese teadmiste alus, mis on meile juba sünniga kaasa antud. Täpselt samavõrd kui tahame minevikust lahti murda, tahame seda juba unustama hakates taas kinni püüda -- või vähemalt hoida rada sinna alles -- kuivõrd tegu on loomupärase tungiga, mida kipume aeg-ajalt hülgama. Seetõttu väärtustatakse koha- ja ajavaimu. Nagu Tõnu Trubetsky ühes oma parimas loos laulab:

 /Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind/

/Lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin/

/Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest/Kõik oli hoopis teisiti kuid soojaks tõmbus seest/. Sellel 11-loolisel üllitisel see ajalisus krudiseb moodsate mustrite kohal; või on see kaasaegsete heliliste tegumoodide lagunemine ajalise taaga raskuse all. See tekitab melanhooliat, võib-olla isegi depressiooni -- kui inimene ei ole leppinud surelikkusega. See on näivuse ja tõe ideede, varjulisuse ja tõe valendiku ilmnemise vaheline paratamatu (?) kahekõne. Äkki see ongi kaasaegne surmatants -- danse macabre? Selle aasta üks väljapaistvamaid asju. 9.5 (9.0-10.0)

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)

Enoughrecords

• Psycho-acoustic 
• Deconstructed music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Ritual ambient 
• Post-dubstep 
• Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

D-Fried -- Images sur la mer (2024)

Phonocake/Bandcamp 

• Progressive electronic 
• Conceptual 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• New Age 
• Dubtronica 
• Post-classical

Õnnestus hiljuti hankida Vangelis'e (kassett)album "Oceanic" (1996) teise ringi poest, mida võiks kirjeldada helitribuudina Vahemerele (kuivõrd Vangelis hellenina on seal üles kasvanud ning sellest igati läbi imbunud). Imetabane, mõtteid ärgitav, puhastav. Ka isiklikult sai kaheksa kuud tagasi Itaalia põhjaosas Aadria mere ääres viibitud -- tõepoolest, isegi seal, Vahemere väikseimas osas, mere maagia vallutas meeled ning osutas, missugune võiks inimese elurütm ja tunnetus olla (aeglasem tempo pluss elu vahetu teadvustamine). Uue Maailma tsivilisatsiooni häll, mis virgutas mõtteid ning andis aimu imetabasusest. Katalaan Jordi Saludes uurib ka mere/ookeani loomust, lähtudes mõttest, et ookeanid ühendavad kõiki mandreid. Album koosneb kahest pikast loost, millede kogupikkus ulatub pea 49 minutini. Algus on hästi päikeseküllane ja sädelev, mis esimese loo keskpaigas hakkab omandama isegi dub'ilikku rütmivarjundit ning tasapisi hakkavad lisanduma tumedamad toonid -- justkui võrdpilt batüskaafi reisist, mis rohesiniselt pinnalt laskub sügavamatesse kihtidesse. Kaldalt kogetuna magus tegevusetus segunemas mere eepilisusega annab helikoele lisataaga, mis antud juhul on kaemuslik -- korrapärane süvitsiminek ja avaruse ihalemine samaaegselt. Kui helipilt hakkab tumedamaks muutuma, siis sugenevad sinna tasakaalustava elemendina atmosfäärilised triibud ja valgust kandvad sünapsid. Tegu on kosmilise üllitisega, ent Jordi Saludes'i universumiks on rohekassinine meri. 8.5 (8.0-8.5)