Dallas Simpson -- Seascape and Sheds (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Field recording 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Art music

On albumeid, mida saab kuulata ning on albumeid, mille puhul pelgast kuulamisest ei piisa. Kahest pikast kompositsioonist koosnev "Seascape and Sheds" kuulub ilmselgelt viimaste hulka -- see ei avane mitte niivõrd muusikalise objektina, kuivõrd kogemusliku ruumina, millele tuleb läheneda peaaegu fenomenoloogilise valmisolekuga. Need kompositsioonid ei mõju lugudena tavapärases tähenduses, vaid pigem paikadena, milles viibitakse. Veel täpsemalt: paigad, mis on saanud heliks. Plaadi keskne eeldus näib olevat, et abstraktse heli alged on vägagi konkreetsed, vägagi maised. Kui välisalvestus - merekohin, tuule surve laudise vastu, eemalt kostev metalne resonants, sammude juhuslik akustika - on muusikasse põimitud mitte illustratsioonina, vaid selle ontoloogilise alusena, siis muutub ka kuulaja positsioon ja hoiak. Enne kuulamist ei peaks mitte küsima, mida see album väljendab, vaid kus see album asub. Siin saab määravaks koha- ja ajavaimu küsimus. "Seascape and Sheds" ei esita maastikku dekoratsioonina; ta kannab endas paiga sisemist aega -- seda aeglast, kihilist, peaaegu geoloogilist kulgu, mille kohalolekut saab tajuda ainult siis, kui seal füüsiliselt viibida. Artisti puhul on tunda, et see tingimus on täidetud. Need ei ole romantilised ettekujutused merest või rannast, vaid kogetud ruumina ning seejärel heliks destilleeritud. Ta ei kujuta kohta ette -- ta mäletab seda kehaga. Selles mõttes meenutab album mõtteviisi, mille kohaselt aeg ei ole pelgalt kronoloogiline mõõde, vaid ruumis aset leidev kihistus ning sellest johtuv mnemoonilise tiheduse suurenemine. Iga heli siin peegeldab mitte sündmust, vaid sündmuse järelkaja; mitte hetke, vaid selle settimist. Nii hakkab muusika toimima mitte lineaarse arengu, vaid mäluna, mis ennast kuulamise käigus aegamisi rekonstrueerib. Nende 40 minuti vältel ei kiirustata kuhugi. Puudub klassikaline kulminatsioon, puudub vajadus sõnada ja sõnastada. Selle asemel toimub aeglane sisseelamine, kus kuulaja ei jälgi muusikat, vaid satub selles orientatsiooni positiivselt kaotama. Mingist hetkest alates ei kuule enam niivõrd helide järgnevust, vaid ruumi enda hingamist. Mis tähendab seda, et lineaarsus on asendunud ruumis olemise viisiga. Võiks isegi öelda: selle albumi kuulamine ehk kõhutunde stimuleerimine algab pärast hetke, kui kõndimine lakkab. Kahtlemata on säherdust helilist dokumentatsiooni problemaatiline hinnata -- esiteks formaadi ning teiseks hindamisobjekti tõttu. Teiseks sünesteetilise kogemuse puudumise tõttu -- eeldades, et kuulaja ise peaks füüsiliselt viibima salvestuskohtades, saamaks suhestuda sügavamalt. (Tunda lõhnu, tuule paitust, niiskust; kõndides tajuda pinnareljeefist tulenevat survet lülisambale jne). Jah, siin-seal on ka natuke kunstlikkust, st improvisatsiooni, ent see jääb suht verevaeseks, muutmata kuigi üldpilti. Vähemalt kuulates oli mul toaaken pärani lahti -- päike oli pilve taga, tuppa voogas mõnusat, jahedat, virgutavat õhku, resoneerudes hästi kuulmiskogemusega. Aga jah, mäletamise rekonstruktsioon saab võimalikuks vaid siis, kui on olemas juba allolev kogemus. Antud juhul on see ainult artistil. 7.5 (6.5-8.5)

Emanuel Budka -- Deaf Circles (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimental electronica

Ma eeldan, et 4-loolise taiese kõige rohkem vaidlustekitavamaks momendiks on viimane lugu ehk siis "Frequency Modulation", kus sagedusi moduleeritakse 33 minuti vältel. Põhimõtteliselt kordub üks ja seesama tsükkel pealtnäha lõputult. Ülejäänud kolm lugu kõlasid enam-vähem sama pikakt kokku 33 minutit. Teisalt seda helieksperimenti on põnev kuulata, kuna on põhimõtteliselt on see modulaarsüntesaatori kui masina jõudemonstratsioon, paljastades ennast oma ilus ja alastuses. Sagedused mullitavad viisil justkui homset ees ei ootakski -- muidugi ei tea, milleks taoline käitumisviis viimset päeva silmas pidades oluline oleks. Kui ühe tuntud punkbändi lüürikat aluseks võtta, siis midagi see tähendab, aga mida, ma ei tea. Kõiki teisi lugusid ka arvesse võttes omandab industriaalmuusika lisaks algsele tähendusele - kui tootmisliinilt tulev muusika; muusika kui massitoode - ka pahaendelisema tähenduse kui osutusega tööstuskompleksis võõrandunud inimese mina-pildile, kus teadvus teeb trikke, kutsudes esile viirastusi ning moonutatud taju; kus ajataju ning võib-olla ajamääratlus on lootusetult sassi läinud ning kus mälu trikitab. Helid pulseerivad ebaloomuldasa ja moonutatult justkui ebameeldivad tundmused sügavalt alateadvusest. Kõige selle valguses taas naastes eelpoolmainitud 33-minutilise kompositsiooni manu tuleb möönda, et algne negatiivne hinnang muutus, kuivõrd toimides düstoopia hajutajana (olles ise ka düstoopne - kuigi vähemal määral) ning ilmutades industriaalmuusikale nii omast liialdustega manipuleerimise vabadust. Aga kui muusika omab terapeutilist efekti, siis ei olegi midagi kobiseda. Kui kolmes esimeses loos industriaalmuusikale nii omaste neurooside, psühhooside ning hirmudega spekuleerimine - milles taas on tunda igivana võimurite rakendatavat tavainimese vastast vägivalda ning samas neist autoriteetidest trotslikult mööda astudes ebatavalist käitumist mässuna peegeldades võetakse sealsamas kunati aeg maha -- flegmaatiliselt sammudes ning ümber astudes nagu oleks aega sajandeid; ühesõnaga -- see helipilt liigub täpselt nii nagu see artistile sobib, moodustades helindi selgroo logeleva, mõnuleva rahuloluga. Võttes üheks eelduseks juba eelpoolmainitud osutatud tööstuslikkuse ning teisalt sellega meelevaldselt nii ajaliselt kui vormiliselt ümber käies paljastub artisti industriaaldaimonlik-industriaaldeemonlik iseloom. Süttiv kokteil loovusest ja vabadusest. 8.5 (8.5-9.0)

Yumenoma -- Mugen (2022)

Enoughrecords

• Folktronica 
• Dream pop 
• Electronic 
• Indietronica 
• Art pop 
• Alternative pop 
• Singer-songwriter 
• Shibuya-kei 
• Alternative dance 
• Remix 
• Cowbell indie 
• Dance rock 
• Indie pop/rock 
• Funk rock 
• Jangle pop

Yumenoma (ユメノマ) ehk jaapanlase Shinya Nakashima kahelooline taies „Mugen“ (mis tähendab tema emakeeles nii „lõpmatust“ kui ka „unelmat“ (nimelt see mis näib reaalsena, aga ei ole käändu olemisse) - erinevad sõnad, ent hääldatakse samamoodi - on hea näide sellest kergete väreluste ja õrnade kajadega uneluspopist, luues ruumilise ning hõljuva tunde. Kõik need varjundid on oskuslikult (loe: sugereerivalt) välja mängitud, luues (heli)maailma, mille lummusest on raske välja astuda. See tegumood, kui tungivalt vokaal oma koha sisse võtab, samas ümbritsevat õhku põletamata ning teisi instrumente kurnamata, on vaat et transtsendentne väljund. Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka nii erilist võiks peituda! Efektid muudavad heli avaraks ja emotsionaalselt sügavaks ilma, et vaja oleks liigset sundust ja pealekäimist. Igatsus võrdub melanhoolse iluga, mis omakorda tähendab mõrkjasmagusat elu. Selles kõiges on ka plõnnimispoppi ja lehmakellaindit ning remiksloos unelus asendub vähemalt osaliselt tantsulisusega, samas säilitades rokkmuusikalise kõvatuuma - eeldusel, et funk-muusika täidab siin nii rokk- kui tantsumuusika lepitaja rolli -, milles vaimsus ning ambitsioon sõbralikult - näe! - ulatavad teineteisele käe. Ehk isegi meenub refräänilaiendustes Happy Mondays'i "Bummed" (1988), millel nende tantsurokk omandas psühhedeelse funk-gruuvi. Natuke räpane ja hingedest lahti loksunud, ent inertsist ja üleelusuurusest poosist ekstaatilist elaani kiirgav. 9.0 (9.0-9.5)

Linton Mockery -- Lenten Mockery (1968/2026)

Chicken Shack

• Psychedelic
• Noise pop
• DIY
• Alternative rock
• Lo-fi
• Fuzz pop

Linton Mockery, kes on sündinud 1949. aastal Indianas, salvestas need kaks lugu 1968. aasta alguses 18-aastaselt Webcori diktofonil, mängides kõiki instrumente ise. Need avastati hiljuti pärandvara müügist ning avaldati 2026. aastal ühe ägedaima tänapäeva plaadifirma Chicken Shack Recordsi all. Need on tumepsühhedeelse vaibiga rokklood hukule määratud armastusest (nimelt tast sai kohaliku šerifi kauni naise armuke, ent ohtlik armusuhe jooksis rappa), milles ühtaegu on toores, masendunud ja intiimne tunne. Kõiges selles on selle kaja, mida hiljem hakati seostama magamistoapopi, lo-fi indi ning tee-seda-ise esteetikaga. Ennekõike R. Stevie Moore'i (sündinud 1952) nimetatakse sageli kodus salvestajate ristiisaks, kes sarnaselt alustas soolosalvestuste tegemist teismeeas 1960. aastate lõpus, salvestades viljakalt ise oma magamistuppa rajatud kodustuudios, kasutades selleks saadaolevat varustust. Sarnaselt käesoleva artistiga segas ka tema poplaulu eksperimentaalsete servadega ise leiutatud ja kuvandatud produktsiooni ning metsiku tunnetusega. Kõike eelpoolkirjeldatut heliliselt ja kontekstuaalselt arvesse võttes on tulemus suurepärane, kus kitarre mängitakse küll laia žestiga, ent see on elektrist ja pingest laetud, mistõttu paljud tollased kidraheerosed kõlavad temaga võrreldes lödipüksidena; orelid tõmbavad sama uljalt happelisi poognaid. Ning artist oskab laulda -- tehes seda viisil, mis võidab tähelepanu ning sunnib kuulama. (naljatamisi võib öelda, et LM näitab ette, kuidas Bob Dylan pidanuks laulma, et vähegi talutav oleks!). Veidi karm ja lummavalt monotoonne rütm meenutab seda, mida Stephen Morris umbes kümme aastat hiljem laiematele massidele populariseerima hakkas. Kuigi ta pärineb põhjaosariigist, on sellel kuulda ka lõunaosariikide punakat kõrbevinet. See on põnev peaaegu kaduma läinud helikandja, mis kõlab tagasivaates oma ajast ees; väärides seetõttu tunnustust muusikaajaloo autsaiderite nimistus. Aus kraam, mis võib-olla ei võlgne mitte niivõrd varasemale muusikatraditsioonile kui oma aju- ja kehakeemiale ning aususele enda vastu. 9.5 (9.0-10)

Ammonite -- Good Things (2026)

Bandcamp

• Sound poetry 
• Ambient pop 
• Hypnagogic pop 
• Electronic pop 
• Art pop 
• Alternative pop 
• Dream pop

Vanemaks saades on omaks saanud arusaam, et päevast läbisaamise saladus ei peitu positiivsena püsimises – see seisneb ümbritseva stoilises omaksvõtus. Leppimises sellega, et iga päev ei ole hea ega õnnelik, et juhtub halbu päevi, tehakse vigu, tuleb ebaõnnestumisi ja asjad ei lähe alati ideaalselt – ja see on täiesti okei. Kuulates Ammonite'i ehk londonlanna Amy Spenceri ametlikult paari päeva pärast ilmuvat taiest, läbib ka seda säherdune meeleolu. Toredad asjad, mis kunagi lõppevad. Väärtuslikud on nad just seetõttu, et on ajalised. Nagu artist ise on öelnud, tegeleb ta uuel EP-l vananemisega seonduvale emotsionaalsele keerukusele osutamisega, ebakindlusega hakkama saamisega ning lahenduste leidmisega. Kuulasin seda ning püüdsin 5-looliselt leida nõrku kohti. Näiteks tundus esmapilgul rütm olevat (liiga) lahjendatud, ent põhielemendiks kujunenud häälutuste süsteemile - mis helipildi perifeeriasse tungimise (positiivse) liialdusega tekitas mulje õhku tõusmisest -, on kenaks platvormiks tõeliselt hingestatud asjale. Jättes helipildi parasjagu tühjaks, et kuulaja saaks sinna emotsioonid sisse pakkida. Kui artist püüab hoida positiivset fooni, siis helipilt muutub tavaliselt tihedaks ja dikteerivaks. Ammonite’i hõredus osutab sellele, et ei vaikust ega ebakindlust nootide vahel ei ole vaja karta. See on muusikaline vaste lihtsalt olemisele, mis täiskasvanuna on üks raskemaid oskusi. Ilmselt ei ole mõtet loomingulises palangus panna omavahel kokku võrdväärseid elemente, tekitades sedasi teineteise tasapaksustamist. AS häälutused põkkuvad, kihistuvad, tekitades lisaharmooniaid ning ilukõlalisi kujundeid efemeerses keskkonnas, mis lõpuks jääb vastuvõtu- ja informatsiooni töötlemise organites hüpnootiliselt kaikuma. Üdini sümpaatne on see hootine murenemine, kihtidest mõningate laastude ja tükkide pudenemine, mis tervikut mitte ei lahjenda, vaid kokkuvõtvalt võimestab. Eks see annab ka tunnistust inimhääle kui instrumendi võimsusest. 9.0 (8.5-9.5)

Delia Derbyshire/Elsa Stansfield -- Circle of Light (1972/2016)

Trunk/Bandcamp

• Musique concrète 
• Experimental electronica 
• Organic electronica 
• Found sound 
• Avant-electronica 
• Abstract

Elektroonilise muusika pioneeride Delia Derbyshire’i ning Elsa Stansfieldi kahest pikast kompositsioonist koosnev teos on kontseptuaalne (heli)pikendus Briti fotograafi Pamela Bone'i pooletunnisele slaidisessioonile. Piltnik väidab, et ta tahab ületada fotograafiast tulenevat piiratust pigem tundmuste kui mõistuse abil. Käesolev heliteos koosneb lõviosas loodushelidest, milles on nii autentsust kui ka selle töötlust. Eks siin sugestiooni korras on kordust meetodina rakendatud ning teisalt muutus on sellesse muusikasse sisse planeeritud. Pidev kordus, mida luuakse ja hoitakse alal väikeste struktuursete muudatustega. Igati tollast ajastuvaimu tabav - kosmoseprogrammid ja lootuste pillerkaar - ning veelgi rohkem lõi teos ruumi muusikasse, saamaks üldisest kätte uut ja veel tundmatut. Autorite tegemistes ilmneb ilmselgelt puhas rõõm ja vabadus (Delia Derbyshire ehitas ise instrumente, mistõttu ootused singulaarsusele tulenesid ainuüksi sellest tõigast). Tuleb nentida, et teost kuulates peab looduslikus keskkonnas viibimisel aknad-uksed sulgema, kuna teosest kostuvad helid (toksiv rähn, kluugutavad kured, öökulli huikamine, ritsikate siristamine jne) võivad hetkel loomuldasa seguneda kevadise miljööga. Teisalt mehaaniline tahk - kontrastiks elavatele olenditele - jagavad artistid teose identiteeti, pakkudes omalt poolt elektroonilisi helisid koos masinate omadega (autod ja vedurid identiteedi kolmanda tahuna). Ei teagi, kas lõppkomponentide summa ongi kokkuvõtvalt suurem, kuivõrd siin on suur rõhk iga heli rõhutamisel ning teineteisele järgnevusel. Pigem tähtis on nende helide positsioneerimine, mitte nende kompositsioneerimine. Tahaks hüpnoosi, unustamist ning kuhugi vajumist -- elik dünaamikat tunda sisenemise ja väljumise mängus. Mis kahtlemata tekitab siin liikumist, on vajumine ja väljumine letargiast - ehk isegi unenäovallast -, mis näib ennustavat subjektile tulevikuilma, samas olnut rekonstrueerituna uues konfiguratsioonis. Oluliseks tugipunktiks selle juures kerkib küsimus: kas suudame ümbritsevat, st võimalikke segavaid faktoreid iseseisvate fenomenide piiritlemisel endast isoleerida? On midagi, mis varase elektroonilise muusika puhul on vastupandamatult meeldiv -- amfiibheli, tuletades meelde aega, kui miljardeid aastaid tagasi tekkis elu ürgookeanis, ning sihiga sellest välja hiilida. 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Balada unui creier mic (2005)

Arhiva7/Bandcamp

• Glitchtronica 
• Modern classical 
• Art music 
• Organic electronica 
• Post-chamber 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Hauntology 
• Experimental pop 
• Cinematic 
• Post-classical

Olen varasemalt määratlenud Rumeenia tandemit (Felix Petrescu ja Valentin Toma) heliliste arhitektidena. Nende muusikas on detailitäpsust, süvakuulamist ning atmosfäärilist elektroonikat, mis ei karda olla ühtaegu kummastav ja ilus. See sageli pakub filmilinalikku - olematute filmide helindamise -rännakut, pakkudes nii horisontaalset vaibi kui vertikaalset tumedust ja sumedat tüünust (mis samas kahtlemata mõjutavad teineteist - et mitte öelda - kasvavad loomuldasa teineteisse). Kõik see kehtib ka antud 4-loolise taiese kohta, mille heliväljade sügavus, avarus ja pinge tulenevad akustilise ja elektroonilise muusika, kauge mineviku (iseäranis loos "Usa farmaciei 8") ja tänapäeva ühendamise taotlusest. Kui mõelda käesoleva taiese pealkirjale ("Väikese aju ballaad"), siis on see segu eneseirooniast, sürrealismist ja minimalismist, kus iga krabin, struktureeritud ja struktureerimata helind omavad kohta ja kaalu narratiivis. Kui perspektiivitunne liialt laieneb, siis kahtlemata pealiskaudsus võtab maad konkreetsuse üle -- tuleb leida tasakaalupunkt või siis kinnisideeliselt kaevuda ja kleepuda antud sageduste külge. Rumeenlased kasutavad ka pärishelisid, mis lisab veelgi orgaanilisust keelpillide vaiksetele võngetele, olles vastukaaluks hetktõrkelisele helirähale. Aga olles ka laiendiks kaasaegsele klassikale, mis aeg-ajalt võrdsustub mängutoosiliku muusika väljavaatega. Aga väljapaistev on see taies, mis hülgab lisaks harilikult määratletavale popilikkusele samamoodi ka klassikalise muusika klassitsismi ning maneerlikkuse. Siin on seda žanrite vahele jäävad eikellegimaad, mis on kutsuv ja viljakas ühtaegu. Arenenud välja kõrgendatud teadlikkuse positsioonilt. 9.0 (9.0-9.5)

Iliaque -- Coruscant (2026)

Enoughrecords/Bandcamp

• Downtempo 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Experimentalism 
• Jungle 
• Sampledelic 
• Breakcore

See 7-looline on unenäoline sulam, kus toores vanakooli džunglienergia ja tükeldatud rütmid piiluvad läbi paksudest atmosfäärikihtidest -- või siis ka vastupidi. See ei tundu kunagi otsekohese džungliloona; selle asemel tunduvad rütmid sageli pooleldi uputatud, justkui tõuseksid ja langeksid läbi udu või kauge mälestuse, samal ajal kui padjad, tekstuurid ja töödeldud sämplid loovad hõljuva, peaaegu hüpnootilise udu. See on ju igati loogiline, kuivõrd nimetatud stiili tekke ja käesoleva taiese vahele - mis on üllitatud legendaarse Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i all - vahele jääb enam kui kolm aastakümmet. Mis tähendab ka seda, et säherdune lähenemine annab Vincent Bouteloup'i muusikale isevärki pinge: rütmiline jõud on olemas, ent ämbientne ja filmilinalik külg - mis ei jää šabloonseks, vaid pakub ka piisavalt sügavust ja sumedust - pehmendab ja hägustab seda agressiivsust. Tulemuseks on piisavalt (sügava)kihiline, kus on nii kerget melanhooliat kui ka puhast tantsupõranda agressiivsust. Samas loos "Perséides" tõmmatakse pidu korralikult käima. Kahtlemata kaasaegse artistina ta sukeldub ka trummi ja bassi, ent sukeldub nõnda, et iseenesest igav žanr ei muutu (või ei jõua muutuda) tema käsitluses tüütuks. Siin kahtlemata on kuulda nii LTJ Bukemi, Blu Mar Teni kui ka nii Photeki "T’Raenon" perioodi mõjutusi, ent see on siiski prantslase enda kogemusest väljakasvanud orgaaniline tunnetuslikkus. 9.0 (8.5-9.0)

Andrew Weathers -- Raised High in Badwater Basin (2014)

basic_sounds/Bandcamp

• Ambient 
• Drone 
• Avant-pop 
• Neokrautrock 
• Neo-psychedelia 
• Drone pop 
• Electronic music 
• Experimental pop 
• Art music

Progeilmas räägitakse nii mõnigi kord iseenesest korralikest albumitest, millele on heitnud varju taiest alustanud pikk kompositsioon, mis järgnevad lood on muutnud tsipa kõhetuks. Andrew Weathersi (AW) - põrandaalustes ringkondades tuntud muusiku, muusikaprodutsendi ja plaadifirmabossi (Full Spectrum) - kahelooline taies vormist tuleneva probleemiga nii ilmselt ei maadle, kuigi tuleb tunnistada, et lõpuloos "Last Night at Sonora Pass" vajub artist sügavale mõtteisse -- vilgutab kõige peal üksildaste klahvpilliakordidega, mille all toimub sünteetiline mulin-sulin ning drooniv heli. Avalugu "There`s Gold in These Hills" seevastu ei ole nõnda originaalne, ent on suunitletum ning konkreetsem. Kompositsioon meenutab ansambel Neu! kolmanda albumi avalugu "Isi", millest kujunes üks kaasaegse indimuusika arhetüüpe, kus drooniva klahvpilli peale on ehitatud akordimodulatsioonid, andes taiesele suuna, mõjususe ning kokkuvõttes ka mõtte. Tuntuimatest ilmselt nii Spacemen 3, Stereolab kui Ladytron on sealt vaimuindu kaevanud. Ei tahakski väga Düsseldorfi tandemi meistriteost arhetüübiks nimetada, kuivõtd mõttelise eksperimendi käigus seda tänapäeva kantides ilmselt looga mitte kursis olevad kuulajad arvakski, et tegu on kaasaegse taiesega (kuivõrd tänapäeval ei ole sellisele vormile eriti midagi juurde lisatudki -- kas saabki sisuliselt täiendada ja uuendada, kuna Dingeri ja Rotheri kompositsioon on nii pop- kui avangardmuusika ristteel; ehk koguni loomuldasa mõlema osa. Ühest otsast resoneeruks psühhedeelsete biitlite ning teisest otsast Karlheinz Stockhauseniga). Kahtlemata AW lisab siia omi tunde- ja meeleolurõhke juurde, kuigi jah, ainiti piidlev motoorsus on see, mis seda lõppude lõpuks määratleb. 8.5 (7.5-9.5)

Tomosla -- Dunestal (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Lowercase
• Found sound 
• Dreamwave 
• Reductionism 
• Musique concrète 
• Hauntology 
• Organic electronica

Briti tandem Tomosla (James Osland ning Thomas Hoey) kolmas täispikk album, mis üllitati täpselt aata tagasi - mis ühtlasi debüteerib viljaka ent kvaliteedist lugu pidava Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all - on liikunud mägedest ja rabaaladelt düünidesse (urbaniseerunud keskkonnast eemale -- lisaks rannikualadele ka metsadessse ning maapiirkonna eluollu üldisemalt). Tandemina rohkem kui kümnendi kestnud koostöö vältel on välja töötatud omalaadne ämbientheliline tunnetus, milles ühelt poolt pühendutakse (laiv)improvisatsioonile nende endi tingimustel -- protsessipõhine lähenemine, kus iga teos avaneb loomuldasa, kujundatuna spontaansest interaktsioonist ning intuitsioonist. Käesolev 6-looline taies sündis ühel vihmasel nädalavahetusel Stoke Flemingis ja Dartmouthis, Lõuna-Devoni karmil rannikul. Lummavatest maastikest ning mitmekihilisest ajaloost vaimujõudu ammutades on see ka spekulatiivne mälu-uuring, fantaseerides, kuidas võis käputäis inimesi Dartmouthis elada 11. sajandil (esmakordselt oli küla mainitud 1086. aastal ühes ürikus). Lisaks kaanepildile vihjavad need 54 minutit helindit tugevalt katkestatud tontoloogiale, milles - kui helikihte samastada ajaloo kuluga - kuulaja võib tajuda ajalookihtide funktsionaalsust kui ka hetki, kui tolmukord tekitab helipildis tugevat ähmastumist - et mitte öelda katkestusi. Seal, kus tekivad katkestused, on järelikult tekkinud takistus või varjatus. Teisalt võib seda tajuda liikumisena tõe poole ontoloogilises tähenduses -- platonlikult väljendudes on see liikumine näivuse (doxa) põhjal ideede, sh tõe idee manu. Ent kõik see üsna pea taastub, kõik hakkab taas tugevalt sahisedes ning kergelt särisedes kulgema. Jutustades meile lugu, mida kunati võib helilistest eeldustest tulenevalt kuulda mõne (pool)tooni siin- või sealpool. Süntide, kitarripedaalide, sämplerite ja välisalvestustega on siin edukalt kujundatud instinkte, mälu, kõhutunnet, andes nõnda edasi koha- ning ajavaimu, millesse on sisse kätketud kuuldeline dissonants. 9.0 (8.5-9.5)

Leopard Meat -- Dah Dah (2008)

Borrowdeer

• Lo-fi 
• DIY 
• Folk indie 
• Singer-songwriter 
• New Weird America 
• Psychedelic 
• Freak folk 
• Psych-folk 
• Free folk 
• Dream folk 
• Sound poetry 
• Noise pop 
• Indie folk

Käesolev taies pärineb sest ajast, kui muusikailmas valitses igati tervitatav anoomiline, üleminekufaasis protsess; milles oli demokratiseerumise tõttu palju värskust õhus. Uusveider liikumine indist, folgist, aga ka laiemalt eksperimentaalsest vallast mõtte- ja vaimujõudu ammutav liikumine kandis vooluna kaasa eriilmelisi projekte -- ühed, kes üsna pea ilmutasid tahet liikuda keskpõrandale (Animal Collective; Devendra Banhart); teised, kes tegid edasi puhtast entusiasmist ning rebides maha repressiivse käitumise maske, sealhulgas hakates vastu muusikatööstuse ja plaadifirmade huiamisele (sh n-ö indiplaadifirmadele. (Sellega seoses soovitan üles otsida paarikümnevaasta tagune Aimar Ventseli artikkel Postimehes). See ennekõike tähendas valikute langetamise küsimust, kuidas oma elu elada. See muusikaline žest ütles, et võime sobituda ühiskonda ka ilma sunduseta, samas järgimata peavoolunarratiive nii ühiskonnaelus kui muusikas ja kultuuris. Teisiti inimene võib olla ühiskonna standardite järgi täiesti „moraalne“, olles samal ajal hingeliselt ja vaimselt surnud. Kuulates seda vägevat kodus salvestatud 12-loolist tuleb möönda, et tulem meenutab viisi, kuidas minimaal-optimaalsetest eeldustest ammutatakse 107 protsenti. See võtab hästi kokku DIY-esteetika tuuma, luues samas ka ühenduse 80ndate isehakanud kassetikultuuriga: piirangud pole mitte takistus, vaid katalüsaator. Väärtustades toorust ja ideelist vabadust, on see ka vabanduseks. Clifton Von Smeltzer'i apalatšlik bandžoplõnnimine vaheldumas digitaalse revolutsiooni ilmingute ning sünteetiliste masinate madinatega, vokaalselt väljendatud "ürgmina" kandumas aegade hämarusest tänapäeva, et seejärel laskuda kaasaegse "mina" sügavustesse, lootuses leidmaks sealt veel segamata vett. Analoogne minevik ja masinlik olevik kohtuvad pärssimata ühes ruumis. Säherduste äärmuste kohtumine ei ole lihtsalt efekt, vaid loob pingevälja, kus “ürgmina” ja kaasaegne identiteet kohtuvad nibg vokaalne väljendus vanima instrumendina nende vahel lisaks liimina toimib ja katalüsaatorina millegi arhailise ja alateadliku esiletoomiseks. Kompromissituse tõttu sobituda õigega ei pea saja aasta pärast juurdlema selle üle, et kas see on ajaproovile vastu pidanud või mitte. See oli sümptom millelegi ebatäiuslikule, ent ausale. Ilmselt ei ole vaja märkida, et sellise viljaka baasil ei hakka siin hetkekski igav. Dah-dah-dahhahhaa! 9.0 (8.0-10)

La Dolce Visa -- Passport To Paradise (2015)

Attenuation Circuit

• Avant-blues
• World music 
• Psychedelic 
• Electro-acoustic 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Noise rock 
• EAI 
• Sound poetry 

Oijah, vaatasin teist korda ka üle Blur'i Parklife-laivi Hyde Park'is 2012. aasta augustis Londoni olümpiamängude lõpupidustuste osana. Nautisin ja heldisin seda fantastilist heli, neid võimsaid meloodiaid ja ülendavaid harmooniaid; kui hea kitarrist tegelikult on Graham Coxon ning kahtlemata ka teised mehed särasid. Damon Albarn'i energia oli jätkuvalt laes -- veendusin selles juba 1999. aastal, kui nägin VHS-ilt esmakordselt nende esinemist. Tulenevalt loost kõlas Coxon'i kitarr nii mõnigi kord väga bluusilikult -- mitte ainult vormiliselt, aga ka suhtumiselt, st seestunult ja mürarohkelt (nagu õigele rokimehele kohane). Vähemalt esialgses tähenduses elektrit täis lastud kitarr seostubki bluusiga, millele väga paljut muusikaloomes hakati hiljem peale ehitama. See oli vabaks olemise ehk vabaks mängimise instrument ka vaimselt lisaks juba kättevõidetud füüsilisele vabadusele (rohkem või vähem paradoksaalselt ka valged tahtsid vabaks saada -- nagu hilisem tõestas). Ka käesoleval 7-loolisel taiesel kolmikult - muusikud Itaaliast, USA-st ning Šotimaalt uurivad kitarri hingeelu kontsentriliselt läbi bluusi ja impromuusika peeglite (tõsi, kas neid saab ja peab üksteisest eraldama, on juba iseküsimus). Kuigi lisaks kitarrile on ka siin teisi instrumente ja mitteinstrumente (nt kahekeelne poogenpill erhu, kellad, talkie-walkie ja teised "mänguasjad", loodusrahvaste trummid) - mis kahtlemata lisavad pool- ja veerandtoone -, ent põhiraskus langeb lisaks pop- ja rokkmuusika tooteminstrumendile ka vokaalile. Tõepoolest, Ken Hyder'i ja Theo Scipio on kusagil ära, ilmselt mööda ilmasammast - mis teatavasti ei alanud mitte maapinnalt, vaid allilmast - taevasse turnimas. Neist häälutustest võib aimata, et see on kõike muud kui kerge teekond [ka paralleel filmiga "Astraal" ("Oculus"), kus selleks oli Taam/Further]. Kõikjal on vaimkehad ees, kõigil on põhjust oma valdkonda kaitsta, halbadel mõlgub ka mõttes teiste olemisvalla hõivamine (nagu ka siinpoolses elus). Naiivne ja klišeelik nentimine, aga tõsi. Trio võtab kohati helipildi vägagi üksipulgi lahti, ent seab need seejärel võimsamaks konstruktsiooniks kui nende osade summa seda võimaldaks. Ma saan aru, et nii mõnigi tüüp siin on varasemast omanud kokkupuudet pungiga -- nii juhtub, kui punkarid saavad esteetilise ilmutuse osaliseks (ja see meeldib neile!). 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Debrief EP (2026)

Bandcamp

• Drone pop 
• Lo-fi 
• Ambient 
• Electronic 
• DIY 
• Avant-pop 
• Post-minimalism 
• Folktronica 
• Electro-acoustic 
• Experimental electronica 
• Art music 
• Experimental pop 
• Micronoise

Mõiste/sõna "debrief" (eesti keeles "järelarutelu" , "kokkuvõte" või "briifingujärgne analüüs") tähistab protsessi, kus pärast mingit sündmust, ülesannet või projekti vaadatakse toimunu põhjalikult läbi. Eesmärgiks on õppida kogemusest, jagada infot ja maandada võimalikke pingeid. Muusikalises kontekstis -albumi loomise piirides - tähendab see seda, et album on järelikult eelmiste taieste ning järelikult pikema tee osa, võib-olla koguni kokkuvõte või vshepeatus eelpool loodust. Juhul kui artist on tegutsenud 15 aastat, andnud välja igal aastal vähemalt ühe üllitise, siis on mõistlik eeldada, et ahvivaimustus loomisprotsessist jääb seljataha. Tulemuseks on looja muutumine esteetiliste valikute osas spartalike eluviisidega ja lihtsate harjumustega loojateks, kelle õoodud edaspidi määrab nende kirg, mis on omandanud analüütilisuse -- viimane antud kontekstis tähendab keskendumist kinnisideeliselt teatud helidele, omamoodi alkeemilist kaevamist olemasolevast personaalsest ja üleüldisemast kogemusest, nii klaarist teadvusest kui hämarast alateadvusest (ning nende piirialalt). See kõik võib osutuda komplitseerituks seetõttu, et intersubjektiivne mõistmine ei pruugi tekkida. Kui artist ei ole popmuusikatööstuse maffia katuse all kullakaevaja, siis ei teki sellest probleemi, vaid osutub privileegiks. Uduse Albioni artist Hanetration kahtlemata ise on eeldused selleks tekitanud -- kasvõi vormiliselt, kuna järjepidevalt produtseerides üksnes viieloolisi EP-sid. Muusikanautisklejatele võimaldab viimane keskenduda (pisi)detailidele, võrreldes viimaste taiestega, võrrelduna ka varasema loominguga. Kõrvaklappidega kuulates võib tajuda erutavat kompositsioonilist gravitatsiooni -- kuulaks justkui sirgjoonelist kulgemist, ent milles on jätkuvalt kurvist väljumisel salvestunud tsentrifugaaljõud sees. Nende kahe nurga all põrkuva impulsi osalise võinendumise, osalise hõõrdumise tulemuseks on taas väga meelepärane teos. Mõned väljapaistvamad näited -- "Knaur" ilmselt on lühend sõnast "kentaur", kelle poolhobune-poolinimene tekitab fantaasiaid vastu põrandat põrkuvate-osaliselt killustuvate rütmide, lendlevate kandle akordide ning sinna vahele kootud elektroakustilise tumeaine saatel. Kõlab justnagu Joanna Newsom produtseerinuks The Beta Band'i ja Sun City Girls'i ühisalbumi. Isiklikult tundub, et neist 24 minutist immitseb rohkem keskteele iseloomulikumaid helikombinatsioone kui muidu, ent briti puhul ei saa selles ka lõpuni kindel olla -- ta on elektroonilise muusika sireen, kelle trajektoor ongi elliptiliselt paljut hõlmav ja läbiv. "Stog" kõlab nõnda, justkui varast Stereolab'i suunanuks stuudios The Silver Apples'i tüübid (või artist lihtsalt on vajunud metronoomi tiksumise või pendli liikumise lummusesse), millelt hakkab loo teises pooles kostuma EDM-i ehk varaseid diastoolseid kahinaid: kuulatlege vaikuse puudumist ehk selle olemasolu raskes pooluneluses, tasakaalu leituse faasis vaikuse ja sahinmüra vahel. Isegi kui helid kostuvad konkreetsetena, siis piiritletud arusaama neist ei teki kunagi. Kui põhjatu kaevu võrdkujuna on uuel kuulamisel alati midagi uut võimalik selle sügavusest avastada. 8.5 (8.5-9.0)

Danya Pilchen & Kali Ensemble -- Paper Braids (2026)

Moving Furniture

• Ambient drone 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Microsound 
• Drone 
• Post-classical 
• Sound art 
• Reductionism

Sa pead paar korda enne ära surema, et saaksid hakata elama. Tegelikult on see paratamatu, ent probleem on selles, et enamik inimesi seda ei teadvusta, pidades vähemolulisi asju väärtuslikumaks. Oluline on tähelepanu. Kuidas saada fookust olulistele asjadele? Käesolev 55-minutiline taies algab niivõrd allasurutud minimalistliku helisignaaliga, niivõrd allasurutud tundmustega, niivõrd äärmusliku heli esitlemisega selle füüsilisuses, mille kõrval igamehe suvaline peeretus, röhitsemine ning kubeme kratsimisest tekkiv heli on ka tundeküllasem ja ilmekam. See armutu signaal kasvatab tasapisi liha luudele -- abstraheeritus muutub kombatavaks ja haaratavaks; konkreetsemalt oreli kui instrumendi osiseks. Orel ei pea väljenduma üksnes juuspeente armutute helidena, kuivõrd võib teiseneda ka jõepraami signaaliks. Seda ei pea olema palju, et saaks rääkida ämbientsest droonmuusikast või klassikajärgsest süvikutes kaevamistest. Jõepraami signaalid on sünesteetilised, kuivõrd sinna sugenevad ka udu jahedus ja rõske läbitungivus, virvatulekeste võbelemine ja aovalguse visa ilmnemine; lõhnad võivad tekitada peapööritust või koguni iiveldust. Ka võib kujutleda olukorda arktilisel jääväljal, kui taevast langevad päikesekiired toimiksid vahetute tapjatena -- lõikaksid jääst läbi kui sulavõist, muudaksid jäämäed mänglevalt kuubikuteks ja nelinurkadeks, rääkimata elusolenditest. Julgen arvata, et siinne dünaamika ei ole ainult ülesehituslik element, vaid see on ka provokatsioon, sundimaks kuulajat eelarvamusi ning ootusi muutma. See on mõneti rusuv taies segadust tekitavuse tõttu, saamata aru, millal see lõppeb (kohati valesti tundub, et taies juba lõppes; ent kui see tõepoolest lõppes, siis arusaam selle kohta jõuab pärale palju hiljem). Kõike seda saab teha muusika ülesehituslike tahkude segipaiskamisega. (See raputas... ajendades vahele kuulama Cocteau Twins'i "Treasure'it" -- tuues esile suguluse emotiivse kasinuse ja lopsakuse vahel juhul, kui mõlema alged on ehtsad, st kaemuslikud). Aga see ongi Hollandis resideeruva Ukraina juurtega helilooja kavatsuslikkus keskenduda inimeste ajakogemusele muusika vahendusel -- vaadelda, kuidas muusika mõjutab aja tajumist, kollektiivset kuulamist, ruumi akustikat ja väga peeneid, sageli mikroskoopilise tasandi helilisi detaile nagu seda on (mikro)tonaalsused, resonantsid, aeglased progressioonid. Tema helinstallatsioonides instrumendid ja ruum interakteeruvad ning - ei ole seda sugugi liialdus lausuda - sulavad üheks. Isegi päikesekiired piikidena ei suudaks neid üksteisest eraldada! 8.5 (7.5-9.0).

CAN -- Inner Space (1979)

Harvest/Bandcamp

• Krautrock 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• Kosmische Musik 
• Space rock 
• Avant-funk 
• Experimental rock 
• Art rock 
• Alternative dance 
• World music 

"Inner Space" oli taies, mida mul oli au CAN'i albumitest esimesena kuulda ning mis loomulikult väga inspireeris (sõber Kaupo oli selle endale hankinud -- loomulikult sai kohe kassetile ümber võetud -- ning seda linti sai järgmiste aastate jooksul lugematult käiatud); albumit, mis angloameerika kultuuriruumis on (vasakpoolsete) kriitikute (ent paraku varjatult kapitalistlikust ja kolonialistlikust) meelelaadist tulenevalt vägagi maha tehtud -- lähtudes printsiibist, et mis vana, see maha (ning seda kergekäelisemalt, kui kultuuritaies jäi väljapoole eelpoolmainitud sfääri). Ma ei saa aru, kuivõrd see kaheksalooline on algusest lõpuni puhas jõudemonstratsioon, mis algab juba plaadiümbrisest -- läbi pilvede taevasse sirutuv hiiglaslik mutrivõti kui tehnitsistlikku laadi tootem (uute helimaailmade mesiterdamiseks). Bassist Holger Czukay (HC) oli paar aastat tagasi kõrvale astunud, et anda ruumi Jamaika bassistile Rosko Gee'le. (HC põhjendus oli, et ta pillimänguoskused ei rahuldanud enam bändi ambitsioone; aga ta oli ka huvitatud stuudiost kui instrumendist muusika salvestamisel). Inimtrummi nimega Jaki Liebezeit abistab trummeldamisel Anthony "Rebop" Kwaku Baah -- samuti kolmandat albumit järjest. Ometi HC võtab ja toimetab stuudios helisid viisil, et võtta kuulaja kaasa tähtedevahelisele reisile. Siin segunevad maitsekalt funk ja psühhedeelia, kunstilise- ja ruumiroki krehvtisemad elemendid. Aga ka albumi "Saw Delight" (1977) varjamatu maailmamuusikaflirt on siin peenelt peidetud teiste kihtide vahele. Sekka ka eneseirooniat (noh, eks ikka too Jacques Offenbach'i ilmakuulus motiiv, valikusse langes see ilmselt ka seetõttu, et vihjab nii bändile kui albumi alternatiivsele nimele), mis on kõike muud kui lame ja hõre. Michael Karoli näitab, et ta on väga boss kitarrist; pakkudes sageli pika poognana üle taevavõlvi kulgevaid kaleidoskoopilisi mustreid, samuti on kitarrid hüpnootiliselt elektrifitseeritud (iseäranis transtsendantaalses kompositsioonis "Safe"), tekitades suisa maitsetundmusi. Kölni legendid ei tee nende 35 minuti vältel mitte midagi ei valesti ega üleliia: võttes oma talletatu ja kogemused, lastes selle paisu tagant valla lihtsalt voolama (nt "Sunday Jam"). Kõik CAN'i taiesed on sümpaatsed, ent "Monster Movie'i", "Ege Bamyasi", "Soon Over Babaluma" ja "Flow Motion'i" kõrval on see personaalne meelistaies. Ka julgen väita, et siin on CAN kõige lähemale jõudnud stiilimääratlusele "Kosmische Musik" (termin, mida ühelt pool arvati krautroki liikumise sekka, ent teisalt eraldavalt tähistas see progressiivelektroonilisi "kosmilistele muusikamasinatele" toetuvaid bände ja projekte. Pärl sigade ees ehk klassika, mis ootab veel tunnustamist (aga asjad liiguvad õiges suunas -- CAN'i (bändi)biograafia raamatu nimi pandi just albumi avaloo "All Gates Open" järgi). 9.5 (8.5-10)

Aigar Vals -- Miisufy (Original Motion Picture Soundtrack) (2023/2024)

Bandcamp/Trash Can Dance

• Electronic 
• Dark wave
• Film score 
• Ambient
• Synth-wave
• Cinematic
• Ethnotronica
• Art rock 
• Conceptual

Liisi Grünbergi 10-minutiline animafilmi helindas Põlvamaa mees Aigar Vals, mis ilmus 2023. aastal (Trash Can Dance'i all kassettväljaandena järgmisel aastal) kaheksa looga ja kestab 16 minutit. Tulemust võiks kirjeldada kevadel toast väljalastud hulluva kassi käitumisena: piisavalt pöörane, täis ootamatut energiat, laskmata väga igavleda. Aga see on siiski inimese kujutelm kassist...ning seetõttu ka intrigeeriv. „Miisufy“ heliline pool on stiililiselt põnev karussell. See hüppab lihtsakoelisest elektroonikast kunstilisse rokkmuusikasse, tumeolluslikust elektroonikast üht, teist või kolmandat helindit saatvatesse häälutustesse; siin on hõimlikke (vale)rütme ning libisemist mööda psühhedeelseid relsse - edasi-tagasi, alla- ja ülespoole -, ilma et kunagi liiga tõsiseks või pretensioonikaks teiseneks (ilmselt just kiiresti muutuva iseloomu tõttu). Tulenevalt kontseptsioonist on see ju igati loogiline; teisalt Vals oli ka trummar Eesti uuspsühhedeelia lipulaeval nimega Badass Yuki -- kolmikule oli žanripiiride hägustamine olemuslikuks toimimisviisiks. Kõige silmapaistvamaks tunnuseks on just laiekraanlik tunnetus ja volatiilsus: muusika ei püüa filmi üle trumbata ega liiga sügavuti mõtiskleda, vaid liigub kaasa ja püüab jäljendada virtuaalkõutsi (vabandust, virtuaalkiisu) imaginaarset vallatlemist. Parim hetk on "Kitten Paradise" -- kergelt nukrutsev kaemus ämbientsete helide saatel, milles on nii avarust, sügavust kui emotiivset raskust. Mõni lugu on lapselikult lihtne elektrooniline visand -- kusagil rütmipragudes ja kidravuugis mikroskoopiliste keeristena tolmutav, teine seevastu paisub rokilikuks vinjetiks. Valsi helind ei ole liiga pealetükkiv, aga samas piisava iseloomuga, et meelde jääda. Nagu kass, kes ronib sülle, lööb natuke nurru, sügab end, kriimustab armastusest ning kargab siis äkki aknast välja -- tekitades segaseid tundmusi ning mis-siis-ikka laadis nõutust. Natuke sulgkaalu kategooria, aga mitte tühikargamine; natuke kleepuv, aga mitte limane; kõlades enamasti väärt mängutoosi muusikana. 8.0 (7.5-9.0)

DOC WÖR MIRRAN -- SYMPHONY IN A (nnoy) (2015)

Attenuation Circuit

• Industrial music 
• Electronic 
• Noise rock 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde
• Ambient 
• EAI 
• Art music
• Improvised noise

Isiklikult tundub, et industriaalmuusika on märksa intiimsem tavapärasest popmuusikast - isegi kui seal lauldakse linnukestest ja mesilastest, sügavatest tunnetest ning ihast kellegi vastu; popmuusika võrrandisse kuulub vajadus meeldida võimalikult suurele inimhulgale, disainitud ühisoas leidmiseks, kuivõrd olemuslikult on tegu sotsiaalse fenomeniga; isegi kui selle juurde kõneldakse üks silm kinni-teine lahti, et tahetakse ausust ja autentsust edasi anda, ei ole see kindlasti kõige sügavam eesmärk. Industriaalmuusika puhul seevastu on tulemuseks toores ja filtreerimata psühholoogiline maastik, peegeldamaks kellegi siseilma; ilmselt nii Throbbing Gristle'il kui Cabaret Voltaire'il kogunes sadu tuhandeid fänne, ent ei oleks vale väita, et on arvestatav hulk industriaalprojekte, keda teatakse väga vähe või üldse mitte (st kellel on üliväike jälgijaskond või kelle muusika tuleb päevavalgele alles aastaid hiljem pärast tegutsemise lõppemist). Nende artistide intiimsus nii muusikas (kui sõnades) on ilmselgelt tumedamad ja ebamugavamad, ent ikkagi on see lähedasem kui jagada kõigiti kättesaadavat esteetiliselt väljendatavat rõõmu ja armastust. Siin ongi see vahe, et artist ei pea andma intervjuusid, et oma autentsust rõhutada -- see võib olla - kui meenutada Holger Czukay intervjuud Eesti Ekspressile 24 aastat tagasi - elu ja surma küsimus. Antud taiese 12 kompositsiooni on produtseeritud ajavahemikus 1987-1993, ning siin on kõik industriaalmuusikale iseloomulikud helitrikid, ühelt poolt tämbrite kasinus, ent teisalt ka nende volatiilsus, stiililine esinduslikkus mürarokist minimalistliku sündimuusika, elektroakustilise improvisatsiooni, paarile akordile rajatud droonmuusika, unustusse vajununa kalimba näppimise ("More Slow" üleneb esiotsa primitivismist imetabaseks ämbiendiks) ning sageli klassifitseerimatu gravitatsiooni manu. Viimane tähendab näiteks seda, et artist võib vajuda iselaadi hüpnoosi, lihtsalt nautides talle võib-olla suisa orgastilisi helisid luupimas (mis teistele ei pruugi üldse nii näida). Industriaalmuusika puhul - selleks, et veenduda, et artisti üleüldse võiks sellesse traditsiooni arvata - tuleb see tunnetuslikult ära tabada! Küsimus ei ole primaarselt mitte heli vormis, vaid suhtumises, kuidas seda esitletakse ning heli iseloomustatakse. Kuulasin täna ka John ja Alice Coltrane'i albumit "Cosmic Music" (1968), mida saa(nu)ks ka konveierlindil industriaalmuusika algse definitsiooni järgi toota, kui vaid kopsud suudetaks piisavalt puhtaks köhida, et seda ekstaatilist peapööritust ülal hoida! Isiklikult tajusin DWM'i muusikas seda isikupära, seda veidrat psühhilist ja intellektuaalset voogu, mida sellelt 74-minutiliselt taieselt viirgas. Polnud teps mitte igav sümfoonia! 8.5 (7.5-9.5)

Stereolab -- Peng! (1992)

Too Pure/Bandcamp

• Neokrautrock 
• Shoegazing 
• Drone pop 
• Alternative pop/rock 
• Indie pop/rock 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop

Inglise-Prantsuse pundi debüütalbum võib esmapilgul kõlada lihtsustatuna ja pealispindsena -- eriti arvestades hilisema perioodi (1996-2001) albumeid, kui nad arendasid välja omanäolise ideaalpopi käekirja. Tõepoolest, eklektiline, ent iga kuulamisega muutub see 11-looline üha armsamaks ja olulisemaks. Tuleb arvestada, kust nad välja kasvasid -- ühelt poolt on siin jätkuvalt Tim Gane'i (ning faktiliselt ka Laetitia Sadier'i) eelmise ansambli McCarthy lihtsus - et mitte öelda naiivsus -; kidraplõnnimine C86 vaimus; liikumine, millele ilmselgelt avaldasid muljet Johnny Marr'i helisevad Rickenbacker'i kitarrid. Teisalt - ja bänd ei ole ka sellest saladust teinud - oli neile väga oluline aasta varem ilmunud "Loveless". My Bloody Valentine Kevin Shields'iga eesotsas tegi asja revolutsiooniliselt, produtseerides kitarrimuusikat (alkeemilisel) viisil, mida paljud elektroonilisse muusika kategooriasse liigitatud artistid kasutama hakkasid. Sellises vaimsuses liikus ka Stereolab, jõudes sedasi oma šedöövriteni. Ei saa üle ega ümber Gane'i personaalküsimusest -- enne eelpoolmainitud jangle-punti kuulus ta müra-industriaalkolmikusse Uncommunity, mistõttu eksperimentaalse tahu uues (ja just selles) kuues ilmumine oli vaid aja küsimus. Aga kuuekümnendad on siin ka olulised: "You Little Shits" kidrakäsitlus kahtlemata peegeldab Arthur Lee ja Love'i vaimsust; klahvpillide, ennekõike Farfisa oreli meeliülendava ulgumise ja domineeriva rolli valguses on Ray Manzarek'it raske üle hinnata. (Jah, 70ndad veel ootasid, Faust ja teised krautrokkarite motoorsus oli siin pigem vaka all; minimalistide nagu Terry Riley ja Steve Reich'i mõju oli rohkem kohal). Aga-aga-aga...paljudes lugudes on pisikesed vihjed tulevikuks, kui Tim Gane ja kompanii hakkasid nendele osutustele karkassi ja liha kasvatama. Aga isegi sellele vaatamata...paganama lõbus, kohati ekstaatiline kuulamine! 8.5 (8.0-9.0)

Planina -- 244 (2026)

Noise Margin

• Experimentalism 
• Field recording 
• Conceptual 
• Musique brut 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Noise 
• Musique concrète

Muusikateost saab määratleda ka viisil, kui väliskeskkonda jäävaid objekte seadistatakse nõnda, et ideelises plaanis nähakse ette, mismoodi peaks mehhanitsistlik helind kõlama. See on üks samm kaugemal John Cage'i nentimisest, et kõik on muusika. Päris nõus legendiga ei ole -- näiteks kõige jubedam on inimhääle ilmnemine kas jauramise või lolli iba ajamisena. Samas dialoogi astumine sellist heli tekitavate subjektidega on kahtlemata märksa lõbusam -- lihtsalt jaurates sarnasel viisil vastu. Iroonia ja sardoonia peeglina on tõhusad, kuivõrd vererõhku säherdune käitumine ei tõsta ning saad ka kultuur-psühholoogiliselt lõbusa ning teadvust avardava kogemuse. Ning jäävad lõpuks ka vait! Tšehhi industriaalmuusika legend Michael Borůvka näikse olevat läinud Chris Watson'i teed -- pigem dokumenteerides loomuldasa helide (mittekunstlise muusika?) hingeelu. Pildi järgi võib aimata, et ripprongid ja -raudteed on tal käesolevaks teemaks -- erinevalt maapealsetest vastetest on siin kuulda märksa vähem lokomotoorsust, palju enam trosside ja kaablite väljavenimist, liikumise ebaühtlusest tekkivat kabiinide jmt kolinat. Nojah, see monokroomsete helide kirjeldus ei saagi olla kuigi seksikas, ent see ongi enbekõike masinistidele ja helipuritaanidele pinget pakkuv kaasus. Isegi kui eemaldataks muusikast tähendusliku kihi (s.t pilti nägemata, kirjeldust lugemata, kommentaare kuulmata) - isegi siis nende surinate-kolksatuste-kriipimiste põhjal ei ole võimalik pimesikku mängida. Mida see annakski? Võib-olla nende helide põhjal mõni tehniliste asjade eest vastutav asjapulk kuuleks ära nii mõnedki vead ning sedadi ennetaks fataalseid tagajärgi.(Lõõbin-lõõbin!). Inimloomus ei pääse üle ega ümber metafooridest, sest meil puudub kogemus n-ö puhtast helist, st mis ei pärineks mingist füüsilisest tegevusest või fenomenist. Ka ei oleks üldse provokatiivne küsida, et kas linnulaulu või kõue kuul(a)mine plaadilt meelelahutuslikus võtmes on ikka see õige? Kas sünesteetilise kogemuse kõrvaldamine eos saab olla õige teguviis? Näikse hästi salvestatud, tundukse õigesti purki pandud, ent võimatult raske on midagi sellist punktidesse teisendada. Aga intuitiivselt on need 37 minutit huvitavad ja piisavalt teistsugused. 7.5 (7.5-8.0)

Múm -- Finally We Are No One (2002)

FatCat

• Art pop 
• Experimental pop 
• Electronic 
• Ambient pop 
• Indietronica 
• Avant-pop
• Glitch-pop 
• Plinkerpop

Kes vaatab sissepoole, see unistab; kes vaatab väljapoole, see ärkab. Islandi uhkuse Múm'i teine album teeb mõlemat korraga -- ning dünaamiliselt ka tagurpidi. "Finally We Are No One" (islandi keeles "Loksins erum við engin" on üllitis, mis vaarub pealtnäha ebakindlas seisundis, kuid just see ebakindlus vähendab imelikul kombel eraldatust ülejäänud maailmast. Vastupidi: mida enam islandlased kahtlevad ja hõljuvad, seda tugevamaks kasvab sugulustunne kõigega. Kahtlus ei lõhu siin, vaid soodustab ühtsust. Enesekindlus seevastu kitsendab taju ja piirab ühenduse ulatust -- justkui teadlikkus iseendast oleks juba piirav filter. Albumi unistamine ja iha on tegelikult puudumine ja teadmatus. See on ihalemine paksude burboonvärvi kardinatega varjatud toas, kus nahast diivanid ja ornamentikast rikas mööbel loovad intiimse, peaaegu salajase õhkkonna. Mis seal toas toimub, jääb alati poolikuks aimduseks. Ja vastassuunas - väljaspool - seisab arusaamade kokkulangematus: laine ei saa muutuda ookeaniks, sest ta juba on ookean. Küsimus ei ole muutumises, vaid horisontide kitsendamises (kas tahtlikult või mitte -- see ei olegi oluline). Samamoodi ei jõua „mina“ kunagi teadlikkuseni, sest „mina“ on juba valmis eelhoolitsetud teadlikkusena -- osana inditeadlikkusest, millele aluse panid My Bloody Valentine, Sonic Boom, Stereolab, Medicine, Tortoise, The High Llamas ja Slowdive (ennekõike „5 EP“ ning „Pygmalion“) ning mida viimistlesid veelgi Mouse On Mars, To Rococo Rot, Kreidler, Hood ja Piano Magic. múm ei kopeeri neid, vaid nebde kõverust külvates lõikab kumerust teistsugustel sagedustel. "Finally We Are No One" ei ole lihtsalt album, vaid seisund, kus unistus ja ärkamine, sisse- ja väljavaatamine, "mina" ja kõik muu sulavad ühte ilma selge piirita. See on plaat, mis ei anna vastuseid, vaid lahustab probleeme nii õrnalt, suisa märkamata, millal saad osaks millestki suuremast ja monumentaalsemast. Võrreldes kaks ja pool aastat varem ilmunud debüütalbumiga "Yesterday Was Dramatic – Today Is OK" on bänd kasvatanud liha ning kihte, katmaks algusotsa pigem luitunud konfiguratsioone. Ning lõpetuseks -- albumi pealkiri resoneerub The Smiths'i loo "Pretty Girls Make Graves" keskse stroofiga: /give in to lust, give up to lust, oh heaven knows we'll soon be dust.../. 8.5 (7.5-9.0)