Element Orchestra -- Document Of Life (2025

 

elementperspective 

• Electronic music 
• Chilltronica 
• Ambient pop 
• Micronoise
• Spoken word 
• Psychedelic 
• Drone 
• Sound art 
• Alternative dance 

Tore on taaskord õhata, et järjekordne pikal pausil (tegevuse lõpetanud?) netiplaadifirma on tagasi. Seekord saab seda öelda jaapanlaste elementperspective'i kohta, mille all on üllitanud Element Orchestra 11-loolise taiese. See muusika hoiab emotiivset ja esteetilist tasakaalu, mille juured sarnaselt projekti nimega peegeldavad plaadifirma helilist pärandit ja põhimõtet -- kui muusika eksperimentaalsus on piisavalt mõtestatud, siis ka emotiivsus kerkib esile. Seega eelpoolmainitud tasakaal on algupäraselt ühesuunaline, andes piisava manipulatiivse sügavuse ja helieelduste efektiivsel realiseerimisel teed tugevatele tundmustele ja tunnetele. Üllitis algab mu muusikamängijas hoogsa tümmina ("ALIVE"), milles on nii nätsukummi nõtkust ja psühhedeelset vaibi, ent tantsuline järelm ei pea ilmtingimata tungima esile kui...see ei toeta üldpilti. Toetab küll, kuna tantsulisuse vulgaarne esilepaiskamine peenel viisil suhestub sellega, mida järgmistes lugudes on oodata -- lood muutuvad märkamatult tumeduse ja sügavusega flirtivaks, milles on muuseas katsetuslikku konarlikkust, helilist krõbedust ning metafüüsilist väänet. Hiljuti kogesin arvamust, et muusika ei ole mõtteilma esindaja, selleks peab pöörduma filosoofia poole. Tjah -- sageli mõne mõtleja seisukoha saab mahutada pelka lausesse, siis muusika seejuures ergutab nii filosoofilist kui ilukirjanduslikku mõtteilma; nii sõltuvalt kui sõltumatult. Mäletan, et nullindate hakul lugesin Inglise sotsialistliku realismi esindajate romaane, käiates sinna kõrvale lakkamatult The Smiths'i "Best Of II" kassetti (see, mille kaanel on Dennis Hopper tsiklistina konutamas baarileti taga). See tekitas fantastilist sünergiat nii mu sees kui väljas. Kindlasti ka sellel 57 minutil - mis on peen segu nii subliimsest psühhedeeliast ja hõrgust eksperimentaalmuusikast - on olemas on raamat-raamatud. 8.5 (8.0-9.0)

Dunning & Brosamer -- Telescope Microscope (2025)

Total Silence

• Musique concrète 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Found sound 
• Microsound 
• Conceptual 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism 
• Sound art

See kahelooline on vaieldamatult vägev taies; kuivõrd koosnedes vaid väga pikkadest kompositsioonidest, siis efekti saamiseks tuli see korralikult vinnastada. Dunning ja Brosamer uurivad heli ja muusika salvestamise ajalugu, taasesitustehnoloogiate helisid ja mürasid ning kultuurilisi resonantse. Loole "Telescope" on antud huvitav instrumentaalne tähendus -- linde ja linnulaulu on siin võimalik vaadelda läbi seesuguse kujuteldava pikksilma, millest kostub linnulaulu, mida mängitakse sajandivanuselt saviplaadilt, millele on lisatud 70ndate ornitoloogilised salvestised tolleaegsetelt vinüülplaatidelt. Kuigi eelduslikult võiks seda siduda ka tontoloogiaga, siis muusikast see väga läbi ei kostu -- loodushelid seevastu avardavad spektrit, laiendades ruumi ning sulandudes märkamatult üheks või andes teatepulga üle kriipivatele ent kordustesse langenud krautrokk-kitarridele ning süntesaatoritest välja võlutud kosmiliste elektronefektidele. Aga algusosa on suht abstraktne -- eelpoolmainitud vinüülmängijaga esilemanatud suhteliselt vaiksetesse ja konarlikesse (mikro)helidesse ja -manipulatsioonidesse sisenevad märkamatult linnuhelid, võimaldades tekitada mõjusat sünergiat. Ühildumistel ja üleminekutel on siin kahtlemata oluline koht. Teisisõnu -- kõik see, mis nad uurimisülesandeks püstitasid, leidis asjassepuutuva ja mõjusa väljundi. 8.5 (8.5-9.0)

OVERCAST SOUND -- Holding Pattern (2010)

basic_sounds/Bandcamp

• Dubtronica 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Deep dub

Hea muusika valem peitub mineviku ja oleviku koosmõjus -- kuidas muusikut kui interpreeti ümbritsev ajastuvaim, tema isiklikud mõjutused, kogetud rõõmud ja pained on mõjutanud isiklikus plaanis muusikalist arusaama ning teisalt varasem muusika - laiemalt muusikaajalugu - on valgustanud tema kaasaega. Vastastikune mõjutus kajab sõna otseses mõttes Overcast'i 3-loolisel taiesel. See on Lee "Scratch" Perry kanepisuitsusest stuudiost spiraalselt ülespoole keriv vaim, milles on nii summutatud hüpnootilisust kui ka liuglemist madalate basside laineharjal. Dub-muusika mõningane paradoks seisneb ju selles, et see tekkis kommertslikust vajadusest -- täita reggae-muusika B-pool instrumentaaliga või luua vokaalreggae'st uusversioone. Žanr radikaalse helimanipulatsioonina - ennekõike ruumi laiendamisena - ületas kunstiliselt väärtuselt ette võetud originaalloo potentsiaali. Dub-muusika tungis edukalt klubikultuuri DNA-koodi loomisse ning selle muutmisse, ent sellest välja kasvanud stiilid nagu ambient dub ning dub techno saavutasid mingil hetkel kunstilised piirid -- midagi märkimisväärset selles vallas ju ei ole enam sündinud; võib-olla sellest ajendatuna astus artist paar sammu minevikku tagasi, et olnut üksikasjalikult anlüüsida ja tunnetada. Käesolev ongi ajaloolisel skaalal kusagil poolel teel viibimine -- püüda hoomata tollast paradigma muutust, kogeda rõhuasetuse üleminekut reggae-materjali manipuleerimisele stuudioefektidega (peaasjalikult reverb'i ja delay'ga), tehes tehnilisest modifitseerimisest omaette instrumendi. Käesolevad 23 minutit tõestavad, et minevikus sobramine ei tähenda ilmtingimata sinna kinni jäämist -- mööda selgroogu võnkuvad madalaimad sagedused annavad Kanada tandemi taiesele kaasaja puute mineviku vardjate ettehooldusega. 8.5 (8.0-9.0)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)

Weldroid -- Painted City (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Neoclassical 
• Electronic music 
• Industrial techno 
• Avant-techno 
• Post-industrial 
• Experimental techno

Stockholmis resideeruva ungarlase Tamas Zsiros`e (TZ) 35-minutiline taies raputab magnetofoni kõlarite katted tolmust puhtaks, kuivõrd neis justkui puruks tambitud ent seejärel teravasakilisteks ja miniatuurseteks sõjanuiadeks putitatud ning mikrolaengutena lõhatud rütmides on piisavalt sügavust ja dünaamikat, et kvantitatiivselt liigutada -- raputada ning väristada. Ent kaudses - kvalitatiivses - tähenduses lööb 7-looline taies ka kuulaja südamesse, ajju ja hinge. Ühelt poolt kostuvad siin keerukad tektoonilised tehnobiidid - mis on pigem matemaatika valdkonda kuuluvad kui tantsumuusikaturust mingit segmenti vallutada tahtvad -, millest immitsevad loomuldasa abstraktsete orkestreeringutena välja tumeklassikalised helivood ning pahaendelised atmosfäärilised laiendused, mis segunevad orgaaniliselt hingemolekulidega. Võib juhtuda, et kuulaja hing sel viisil kaaperdatakse; kui see nõnda juhtub, siis läheb ka süda. Lähtudes plotinoslikust arusaamast maailma mõistmisel -- me inimestena oleme osa mateeria sfäärist, mis on igatepidi niru valdkond - mille eksistents on tingitud pelgast tõigast, et psühhiline valdkond saaks endale keha, saaks valu ja naudinguga manipuleerimiseks avara mängumaa. TZ seevastu ise püüab trotsist - mis ilmselt tuleneb intellektuaalse üleoleku tundest - panna paika mängureeglid, varustamaks eksistentsi värvidega; isegi kui värvid on piiratud ja tuhmid, siis usk ja lootus vastavalt uute kvaliteetide ja mustrite loomisse on jätkuvalt alles. Igatahes Weldroid oma helikeelega on veenev. 8.0 (7.5-9.0)

Eddie Palmer -- We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There (2025)

Bandcamp

• Art pop
• Hauntology
• Cinematic
• Avant-pop 
• Post-classical
• Experimentalism
• Electronic
• Avant-garde
• Post-psychedelic

Ameeriklase Eddie Palmer`i (EP) muusikalised jäljed ulatuvad tagasi kümnendate esimestesse aastatesse, kui ta koos Brett Zehner`iga tegi tontoloogiaprojekti nimega The Fucked Up Beat; muusikasse sämpliti põnevaid helisid -- nii raadiojaamadest kui agentide dešifreerimismajakestest, ajendatuna nii varjatud saladustest kui vandenõuteooriatest (kuigi jah, arvan, et viimaseid nad kasutasid pigem naljaviluks või vähemalt salapärase ja aukartustäratava õhustiku tekitamiseks). Sellele järgnes tandemi uus projekt CLOUDWARMER, milles muusika muutus orgaanilisemaks ning kompositsiooni-kesksemaks. Sooloprojektiks üle minnes oli tal projekt nimega Fields Ohio kahasse Christine Annarino`ga. Käesoleva (ja ka varasema) hiigelteose - 30-loolise - muusika on mõjutatud EP 3D animatsiooni taustast; ta on loonud üksikasjalikke visandeid, mille vahendusel saaks muuta sõnu ja mõistestikke piltideks. Kõike seda võib tajuda ka tema muusikas -- teatud detailide ja elementide kui gravitatsioonitelgede ümber hakkab kogunema ja seejärel lahti rulluma sündmustik -- reeglina need algavad eikusagilt ning neid ketratakse psühhedeelseteks ja unenäolisteks nägemusteks või siis pakutakse kuulajatele kergelt lendlevaid filmilinalikke heiastusi. Kohati on EP muusika vajunud säherdustesse unelmatesse, et paradoksaalselt kustutab endast kõiksugu jäljed kuulaja mälust. See kõik on kohalolev ja päris, kui aktiivselt osaled (kuulamis)protsessis, ent sealt väljudes jääb sellest vaid pelk jälg mällu. Oluline on, et see kutsub tagasi sellesse muusikasse sukelduma, et seda õnnist tunnet kogeda. Ka EP (lihas)mällu on jäänud õrnad mälestused varem loodust, mistõttu ka käesoleva taiese helipilt hüpnotiseerib ja kummitab. Sellel pea kahe tunnisel üllitisel on palju imetabaseid hetki. Lugude pealkirjadesse süvenedes on tunda mehe jätkuvat provokatiivsust -- sidudes omavahel nii hipsterid ja massitapu, tofu ja mikroplasti, lehvitab USAle hüvastijätuks ja tervitab Chat GPT-d. Avaloo pealkirjale osutades tuleb tõepoolest möönda, et muusik on maha saanud järjekordse eluterve hüsteeria peatükiga. 8.5 (8.0-9.5)

Dune -- The Spice Must Flow (2025)

 

Noise Margin 

• Post-industrial 
• Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Electronic 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Avant-garde

Käesolevat kaheloolist taiest on suht raske netist üles leida juhul, kui oled ära unustanud, mis plaadifirma all - konkreetsel juhul Tšehhi eksperimentaalmuusika/industriaalplaadifirma Noise Margin`i all - on see üllitatud. Võid sattuda hoopis reggae-rütmidega asjale. Mainitud tsitaat on tulnud käibele USA režissööri David Lynch`i filmist "Dune". Elu toimimiseks hädavajalikku vürtsi (ehk vürtside segu) võib leida ainult ühelt planeedilt kogu ilmaruumis, mistõttu nimetatud aine hankimine paneb proovile tegelaste vapruse ja moraalsed põhimõtted, toob esile varjatud anded nii positiivselt kui negatiivselt. Dune`i kaheteist ja poole minutilise taiese plaadiümbris kujutab metallvõrestikku ja torusid, mis ilmselt tänapäeva ümber konverteerituna osutab planeedil Maa eluliselt olulisele naftale ja teistele fossiilsetele kütustele (vahet ei ole, mis keemis-füüsilisel kujul need esinevad). Päris meelierutav oleks ju ette kujutada, kui nafta lõppeks Maa põues ning asendusainet ei suudetaks leida -- kui laiaks ja avaraks Helesinine Kera jälle muutuks (inimeste egode rahuldamiseks oleks vaja Jupiteri-suurune tahke planeet koloniseerida)! Ennekõike avarduks esiprimaatide teadvus. Kasutaks isegi jäljendit "esikprimaat", kuivõrd tänu uuele situatsioonile oleks inimestel jälle võimalik kitsast esikust vähemale edasi astuda -- kas kööki või elutuppa. Uus situatsioon võimaldaks inimesel afektiseisundist väljuda -- konkreetsemalt ekstaasi- ja meeleheitesegusest (pool)hullusest, mille käigus tahetakse aina rohkem ja rohkem. Tuleks tsivilisatsiooni-nimelist masinat ohjeldada subjekti vajaduste vähendamisega, pöörduda tagasi orgaanilisema elukorralduse ja inimsuhete manu. Käesolev taies on positiivses mõttes ambitsioonitu, kuivõrd ei püüagi end esile tõsta -- jäädes anonüümseks ning makstes auvõlga suure kunstniku alahinnatud tööle. Teisalt muusikaliselt on selles ambitsiooni küllaga -- esmapilgul silmatorkav hillitsetus on üsna keerukas elektromehaaniline konfiguratsioon. Siin on nii liivatormidele vihjavat stiihiat, tundmatute olendite ähvardavale olemasolule osutavat tumedust kui ka otsekokkupõrget illustreerivat metalset helikaost. Vana kooli filmilindi ketta sämplimine sellesse patta ei mõju kuidagi kohatult -- vastupidi. Ühelt poolt on see miniatuurne -- nagu eneseteadliku esteedi teadlikult jõuetu pingutus, aga mõjusaks muutub see tänu artisti teadlikule otsusele mitte püüelda üle piiride, mis niikuinii...liiva jookseks. Nagu samanurgamees Andres Maimik Sirbis jõudis tabavalt järeldusele -- tolad vajavad rehabiliteerimist. Ses mõttes põrandaaluseid artiste võib jokkeritega võrrelda. Nad toovad vigurdamisega esile valusa tõe, aususe, elu mõtte. 8.0 (8.0-8.5)

John Duncan & TR Kirstein -- John Duncan & T.R. Kirstein (2021)

• Drone 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Reductionism 
• Spoken word 
• Microtonal 
• Electronic 
• Sound art 
• Post-minimalism 
• Avant-garde

Kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis Hollandi plaadifirma Moving Furniture`i all lähtub nii tekstilise kui ruumilise horisondi avardamisest. TR Kirstein`ile (TRK) turgatas (legendaarse happerokkari Roky Erickson`i surmapäeval) pähe, et võiks ehitada albumi lihtsale fraasi kordusele - your are safe -, toetades seda helitaustaga. John Duncan laiendab sõnalist osa, lisades küsimusi ning täiendusi; lisaks muudab ta fraseerides oma tämbrit (kohati mana suisa meeleheitega ergastades), mis käesoleva ülimalt minimalistliku muusika kontekstis omab vägaagi silmatorkavat efekti. Teisalt oleks sõnalisest poolest suht mõttetu rääkida, kui muusika sellele liha kontidele ei kasvataks. TRK muusika eesmärgiks ei ole just pakkuda tektoonilisi muutusi; visuaalselt ei kujutaks ette, et ta - ookeani konteksti abiks võttes - laskuks madalalt mandrilavalt selle lõppedes püstloodis ookeani sügavustesse. Või kui -- siis on ta juba algusest saati sügavustes, olles ümbritsetud tohutust tühjusest, survest ning külmast. Delikaatsed madalbassivõnked toonitavad seda raskust; siin on seda madala intensiivsusega kummituslikku nihkekiirust, mis kord tugevneb, siis jälle nõrgeneb; laiendab oma ala ning tõmbub kokku. Pealtnäha lihtsad füüsikalised seadused, mis siin aktualiseerudes mateeriat väntsutavad. Läbi filtrite kanaliseerituna muudab artist helide tonaalsust, mis tekitab antud kontekstis taas emotiivseid muutusi. See ei ole ei rõõmu- ega kurbusetunne, vaid vaikellu nihkumine, milles tühjus ning eraldatus subjekti üle võimust võtavad. Ei ole enam mõtet tagasi vaadata -- vaata ettepoole, loo uus universum. 8.0 (8.0-8.5)

Tagumikulaulud -- I (2022)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Black noise 
• Raw black metal 
• Noisecore 
• Avant-metal 
• Experimental metal 
• Musique brut 
• Grindcore 
• Improvised noise

16-looline taies, mille ühemehe instrumentaarium hõlmab basskitarri, trumme, kitarri ja vokaali. Eestlased on individualistid, kes ühelt poolt tänu sellele on eesti kultuuri ülal hoidnud ning teisalt maailmas silma paistnud. Teisalt asi, mis sügavalt häbi valmistab, on siinne jalgpall. Koondist on hale vaadata, kuivõrd koondislased ei ole pehmelt öeldes kõige teravamad pliiatsid. Ütlen keerutamata, et hoidsin eile mängu lõpus juba pöialt Moldovale, kuna parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Päris kahju oli sellest raisatud ajast, mida ma vaatamisele pühendasin. Nagu Tölpa ja Mõhka peksnuks kapsapead. Lahenduse leidmise alguskäik oleks suht lihtne -- peaks treenima esmajoones intelligentsi. Nädalas neli päeva mängima malet, lahendama kõrgema matemaatika ülesandeid, selgeks tegema filosoofide mõistestikud ja maailmavaatelised käsitlused (nt enne Itaalia mängu võinuks Macchiavelli filosoofiat uurida, mis muuseas kirjeldab hästi saapamaa mängu) ning selle tasakaalustamiseks käima jooksmas ja trenni tegemas (seejärel hakatakse iseenesest mitut käiku ette mõtlema); Fääri saarte poolprofid on kolm korda suurema punktisaagiga võitlemas alagrupist edasipääsu nimel. Vaevalt nad füüsiliselt võimekamad on, intellektuaalselt aga kindlasti. Mõeldakse peaga ju, kurat võtaks! Jalgpall muutus juba aastaid tagasi väga intellektuaalseks mänguks, mistõttu õuejalgpalli viljelemisega ei jõuta kuhugi. Koondisesse peaks valima ennekõike intellekti alusel. Individuaalses plaanis paneks tagumikulaulude eestvedaja mõtteliselt tipuründesse. Trash Can Dance'i all välja antud kassettüllitisel on kõik, mis ühel korralikul raskemuusika taiesel peab sees olema ja sisse tulema -- teravaks ihutud raev, mis tähendab nii analüütilist planeerimist ja valikute tegemist kui ka sünteetilist heliloomet viisil, et helid laiali ei laguneks ja armetuks nuudeldamiseks ei muutuks. Siin piideldakse pigem seestunud helikihtide, elajaliku vokaaljorina ning oma raskuse all kergelt lagunevate trummide nurgelisusest kerkiva lumma poole. See trummeldamine kahtlemata on muljetavaldav, meenutades pigem mõne eksperimentaalrokkansambli (a la Tortoise) rütmimustreid. 9.0 (8.0-9.5)

Alex Elgier and Cecilia Quinteros - Hiken! (2017)

pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

• Avant-garde 
• Art music 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Post-classical 
• Chamber music

Alex Elgier (klaver) ja Cecilia Quinteros (tšello) pakuvad lummavat 27-minutilist teekonda akustilise improvisatsiooni vallas. See ei ole ontlik kammermuusika, mille saatel viisakas (ent keskmisest vähemkogenud) kuulaja muusika ambitsioonist end pinges hoiab; see on neurootiline heliuuring, kus instrumente kasutatakse mitte ainult iseäralike helikõrguse tekitajatena, vaid ka massiivsete, resonantsete objektidena. Selle kompositsiooni iva ja eripära peitub laiendatud tehnikate kasutamises. Quinteros meelitab tšello helikastist välja kriipivaid sosinaid, löökhelisid ja muud kaootilisust, samal ajal kui Elgier käsitleb klaverit dissonantse vibratsiooni allikana, rünnates nii klahve kui ka pilli kesta. Vähemalt nii tundub -- justkui oleks sellel väljal esindatud rohkem instrumente kui nimetatud kaks. Nende massiivsete instrumentide suur ulatus pakub tandemile piisavat mänguvälja heliliseks provotseerimiseks. Seda volatiilsust juhib ohjeldamatu (psühho)energia -- ka rahulikematest hetkedest jookseb läbi pinge ning rahutus, valmistudes ärapööramiseks. Artistide entusiasm on nii suur, et see valgub üle -- seda kuuleb kuuldavates mürades ja häälitsustes, mis avaakordina rõhutavad toorest algust ning kerkivad pinnale lõpu lähedal -- intuitiivne meeldetuletus kaose taga olevast inimlikust elemendist. Sellise pika ja köielkõndiva improvisatsiooni edu sõltub kontrollist ja tasakaalust. Et vältida vesist või seesmist energiat mitte fokusseerivat tulemust, peavad artistid oma jõudu tõhusalt suunama. Elgier ja Quinteros tõestavad end diskreetset sorti köielkõndimise meistritena. Nad suunavad oma energiat peaaegu arhitektoonilise fookusega, säilitades pinge kogu etenduseks. Klaveri aeg-ajalt helgekõlalise vaibi kontrapunktiks on sageli tektooniline vappumine, mille eesmärgiks ongi helipilti tervenisti raputada. See ei ole lihtsalt jõud ja selle näitamine; see on jõu meisterlik suunamine, mille tulemuseks on kompositsioon, mis on nii nõudlik kui ka rahuldust pakkuv. 8.0 (7.5-8.5)

Tihomir Zdjelarevic -- Mikrowelt (2018)

Watch Pineapple Press/Bandcamp

• Kosmische Musik
• Progressive electronic
• Ambient drone
• Ambient jazz
• Post-rock
• Space music
• Krautrock

 
Käesolev 6-looline taies kehastab...Berliini...ning väikest tükikest sellest (nagu pealkirigi sellele osutab). Berliini elektronmuusika koolkond, tuntud ka žanrinime Kosmische Musik järgi, viis süntesaatorid kosmosesse veel enne kui Brian Eno atmosfääridesse tõusis. See koosnebki hüpnootilistest ja pikaldastest süntesaatorikompositsioonidest, ent lugu "Slow Down" määratleva saksofoni abil defineeritav jätsusektsioon viib mõtted David Bowiele...tema Berliini perioodile. Ilmselt seetõttu, et tolles loos on vähem kosmost ning tahetakse läheneda konkreetsematele vormidele, ehk isegi popmuusikalistele äärealadele. Helimustrid triivivad ühest faasist sisse ja teisest faasist välja, luues peeneid, mittelineaarseid rütmilisi ja meloodilisi variatsioone. Rütmid mulksuvad aeglaselt kuju võtvate helinihete all. Teisisõnu -- keskmes on sünteesitud helikihtide koosmõju, luues orgaanilise, koguni hingava kvaliteedi. Pulss on midagi tulnuklikku, mis elab ookeani kõige kättesaadamatutes sügavustes, aga ollus, millesse kuulaja aeglaselt vajub, ei ole teps vesi. Ei, see on midagi paksemat, sisukamat, sobitudes lõpuks kuulaja enda tihedusega, jättes ta hõljuma sügavas tüünuses, kus alles jäävad ainult subjekti psüühika ja tundmused.
Selliste albumite kuulamisel tuleb alati meeles pidada, et see ei ole siiski raadiomuusika, vaid lihtsalt inimese teadvuse võimendus elektrooniliste seadmete vahendusel. Kosmoseajastu droonide surin vaheldumas monotoonse elektroonilise masinavärgi suminaga ja millegi sellisega, mis kõlab nagu vaalad lainete vahel laulmas. Võiks küll ette kujutada, et muusika on suhestatud ookeani tumedate sügavuste kujunditega, aga nagu iga hea ämbientmuusika, laseb kuulajal oma kujutlusvõimet avastada. 8.0 (7.5-8.5)

Ranter's Bay & Pablo Orza -- Fragments (2014)

Alg-a/Bandcamp

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Electronic music 
• Micronoise 
• Avant-electronica

Käesolev 3-looline taies äratab mus mõtteid nii 50ndate ja 60ndate õudus- ja fantaasiafilmide muusikalistest heliribadest kui ka varasest elektroonilisest muusikast - isegi kui see on esitletud madalamal skaalal ning hillitsetumal viisil. Selle justkui elektromehaanilise helisüsteemi toimimisviis ei näi olevat kuigi lollikindel; kas elektrienergia on kõikuv, võimaldamata magnetväljadel tekitada sujuvat mehaanilist pöörlemist või siis ei ole generaatori mähised korralikult isoleeritud, võimaldamata mehaanilist liikumist muuta püsivaks elektrienergiaks. Süsteemis küll tekib pidevalt ühendusi, ent kohe need muutuvad katkendlikuks, millede taamal peegeldub pigem subjekti närvilisus ja ebakindlus. Need 24 minutit on õõnsad, külmad ja klaustrofoobsed, andes monokroomse esteetikaga edasi psühholoogilist survet. Midagi siin toimub, ent kuidas seda täpselt sõnastada ja tõlgendada, jääb kahtlemata natuke ähmaseks ja suti probleemseks. Ehk kusagilt mujalt vaadatuna võib ka inimese eksistents tunduda sama veidra ja eesmärgipäratuna. Kujutada ette kahel jalal kõndivat olendit võib tunduda suisa jaburana ja alandavana -- kelles samuti toimuvad elektrilöögid ning elektriliste impulsside edasikandumised. Asi on kokkuvõttes väheseksikas -- mõtleme sügavaid mõtteid fraktaalis, mis saab teoks füüsiliste protsesside aktualiseerumisel keemilises supikausis. 7.5 (7.5-8.0)

Rutger Zuydervelt -- Hinkelstap (2022)

Bandcamp

• Experimental techno 
• IDM 
• Industrial techno 
• Electronic music

Hollandi eksperimentaalse (elektron)muusika käilakuju Rutger Zuydervelt (RZ) algatas selle 6-loolisega rütmidele orienteeritud EP-de sarja, mis praeguseks hetkeks hõlmab juba käputäis üllitisi. Ka varem on ta üllitanud rütme, ent need on pigem olnud katsetuslikult elektromehaanilised. Tõsi, ka varasemast mõned asjad meenutavad "Hinkelstap'i" industriaalse kajaga murtud rütme (nt "Scherven 2001-02"), ent Aphex Twin'i ja Autechre'i mängumaile sisenemine on ta tegemistes olnud pigem harv nähe. Pseudonüümi Machinefabriek all on ta katsetanud väga erinevate helidega ja stiilidega -- ämbiendist ja droonmuusikast klassikalise muusika ilminguteni ning filmimuusikani välja. Pühendanud muusikat nii õpingute saateks kui keskendunud konkreetsete instrumentide ja loomisfaaside rõhutamisele. Nii vaikus kui ka kurdistav müra ei ole tema loomingus tundmatud suurused; on kaldunud nii improvisatsiooni kui ka akusmaatilise muusika poole. Käesolev 15 ja poole minutiline taies ei tee midagi erilist -- see on RZ nägemus intelligentsest tantsumuusikast, mis ilmselt 90 protsendi ulatuses langeb ühte nimetatud žanri kujuteldava kõvatuumaga - mis on igati heakskiidetav -, ent veelgi enam priima on, et ülejäänud protsendimäära ulatuses näitab artist oma uudishimulikkusest tulenevalt erinäolist palet, mis kannab ka igati välja. Tektooniline abstraktsionism läheb üle eriliselt küütlevaks  tehnoks, kandes immanentselt siirdeid edasi. Mõjus muusika. 8.0 (7.5-8.5)

Cognition Delay -- Dazzled By The Dark (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Electro 
• Trance 
• Progressive electronic 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Tekno 
• Kosmische Musik

Jeremy Rice'i ja Paul Alexander'i teine üllitis (esimene oli "Mostly Dreaming" 2023. aastal) Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all on üsna tavatu segu teknost, elektrost, träänsist ning tumeämbiendist. Kohati juurdlev ja mõteisse vajunud, siis jälle happeliste pulseerimistega aneemilistesse soontesse verd juurde pumpamas. Või mis verevaesusest saab progressiivelektroonilise tüünuse taaga all ikka rääkida! See on sedasorti muusika, mis ideaalis rullub lahti aeglasemalt või laotab kaleidoskoopiliselt oma mustrit märkamatult -- tehes seda hillitsetumalt kui mõned teised žanrid, ent säherduses helipaletis seevastu on märksa enam sügavust, tuues pinnale rohkem hapnikurikast jahedust ning tundmatute vormide kaugeid kajasid. Teisisõnu -- põnevus kasvab aegamööda ja astmeliselt, või siis hajub...tõepoolest, seesuguse muusika puhul tuleb tunnetada tumeaine gravitatsiooni -- nii palju kui seda iganes on. Äkki see gravitatsioon on pigem (ehk osaliselt) kvalitatiivne, mis võrsub läbipõimunud mõjude, fenomenide ning neist omakorda moodustunud lisakvaliteetide massist. Mida suurema nurga alt see kvaliteet-kvantiteedi kääne teineteisse toimub, seda suuremat mõju see kuulajale avaldab. Siin mõned eredad hetked tõusevad esile, ent üldkokkuvõttes ikkagi natuke tuimaks jääb tulemus. Eeldanuks rohkem hingestatust ning interstitsiaalset paisumist helikoe siseselt, mistõttu suhestumine heliobjektiga kadus kohati ära. 7.0 (6.0-8.5)

Mahamboro -- 7 Jazz Pop Greats (2025)

Yes No Wave/Bandcamp 

• Avant-jazz 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Electronic 
• Micronoise 
• Jazz noir

Ei ole vist vaja pikalt mõistatada, et selle 46-minutilise taiese pealkirja kannustusviidaks on Throbbing Gristle'i teedrajav üllitis "20 Jazz Funk Greats" (1979) -- mitte ainult pealkirja kuju, vaid ka selle eksitava sisu tõttu. Mahamboro lood küll kilgendavad jätsust, ent popist on asi kaugel -- või siis eeldatakse, et neist helidest saab popmuusika määratlematus tulevikus. Artisti elu on siin pigem ohverdatud masinatele kui et masinad oleksid helindamise instrumendid. Masinad püüavad siin justkui vastupidist arengut läbi teha -- omandada emotiivset käitumismalli, väljendada tundmusi, ent tehes seda (veel) jätkuvalt perversse miimikaga; aga muutub iga kuulamiskorraga üha orgaanilisemaks, veelgi tõetruumaks. Eks elu ühelt poolt koosnebki väänatud hingede püüdest tuimestada valu endas ja enda ümber. See käib ka loomade kohta -- võrrelge varjupaigast võetud isendeid loomulikes tingimustes sündinutega. Üks võimalus negatiivsete mälestuste ja hingepiinaga toime tulla on tegelda kunstiga -- kunstiliste eelduste ja võimalikkuste aktiveerimisega, mille puhul inimene saab samastuda Loojaga. Ei piisa ainult palvetest, vaja on ka ohvriandi. Tõelist kunsti eristab tootest tõsiasi, et kunst tulemusena jääb inimloomusest eraldiseisvaks. Kunstniku asi ei ole otsida inimest -- inimene on pelk subjekt, kunsti eelduseks on inimesest kaugeneda, et jääda talle kättesaadavaks. Selle asemel näeb ta ruumi, tajub värve, eelnevalt mediteerib võimalikest helikombinatsioonidest -- see, mis lõpuks sünnib, on eostamise hetkel (tegelikkuses veel) tundmatu. Seal on piirjooned maas -- oleva eelduseks on mingil hetkel ka mitte veel olla, et saada olevaks ning mille loomuses on käänduda mitte-olemiseks. Mitte-olu ei ole mitte see, mida ei ole (kunagi) olemas olnud, vaid konkreetselt see, mis eksisteeris mingil perioodil, ent kaotas oma olemise. Mullast oled sa võetud ning põrmuks pead sa saama. Mistõttu käesoleva üllitise jätsulikkust industriaalse muusika pärastises udutamises võiks mõista varjulisuse ja varjamatuse vahelise eluterve dünaamikana, olemise alusprintsiipide - tõeliselt fundamentaalse - aktiveerimisena. Sugulushingedest soovitan kindlasti kuulata Dadala't. 8.0 (7.5-8.5)

Lemur -- Lemur (2013)

Enoughrecords

• Experimental rock 
• Post-rock 
• Psychedelic 
• Post-metal 
• Art rock 
• No wave 
• Technical metal 
• Avant-rock 
• Math rock 
• Noise rock 
• Neoprogressive rock

Portugali pealinnas elutseva Lemur'i 15-looline plaat on piisavalt pikk, et pakkuda piisavalt hetki, hoolimata üsna piiratud žanrilisest mastaabist (või on see pelk minupoolne tautoloogiline targutamine -- mille tõeväärtus ei maksa midagi edasise kuulamismaterjali hindamisel). Teisalt kahtlemata tuleb arvestada mündi teise külje esilekerkimide võimalusega -- pikka albumit võib kummitada oht muutuda venivalt igavaks. Üldiselt on see postrokk, kuigi artist on väga innukas selle piiridel ulakalt ratsutama. Punkpostrokk. Mis tähendab seda, et Lemur'il õnnestub igati vältida keskpäraseks artistiks muutumist. Hiiglaslikuks jääpangaks paisuva kitarri, bassi ja trummide koosmäng on sageli vaheldusrikas sugestiivsete viiuliseadete, kellamängu aktsentide ja psühhedeelse klahvpillide vahelelükkimisega. Aeg-ajalt hüljatakse võimutsev helimaastik, mis koosneb kõrguvatest kitarridest, julgetest bassijoontest ja mürisevast trummist, rütmiliselt keerulisema kõlaga matemaatilise roki/tehnilise metalli/progressiivroki matriitside nimel (näiteks "Cell's Cleavage", "Escape From Alamut"). Kompositsioonis „Razor Lung“ on tunda postpungilikku ja no wave'iliku udjamist), mida täiendavad ülevad viiulihelid, mis meenutavad kammerpopi kergust (ehk isegi Penguin Cafe Orchestra't). „Spikes and Nails“ seevastu on jõu demonstreerimine kiiresti muutuvate kitarrinootidega kihistamises; massiivne ja ülevoolav energia, mis on musta ning valge aine vastasmõjust ja osalisest ühtesulandumisest tõukunud. Kõik see on tervistav hullumeelsus, ning oleks kuritegu seda paigal hoida. Ühesõnaga, 15-looline taies (kokku 83 minutit!) väärib mäletamist tänu sõgedale energiale ning hullu teadlase intellektuaalsele innukusele. Väljaanne on osa legendaarse Portugali netiplaadifirma Enough Records'i kataloogist. 9.0 (8.0-9.5)

Martin Rach -- Chance Dwellings (2022)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Found sound 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Audio documentary

Leeduka Martin Rach'i (MR) viielooline üllitis ei avaldanud muljet hetkel, kui see kolm aastat tagasi välja anti. Ilmselt oli siinkirjutajal tol hetkel kõrini konkreet- ja impromuusikast, mistõttu midagi sarnast vastu võtta oli lihtsalt vastu näidustatud. Kahtlemata ei ole need 27 minutit üheselt määratletavad -- kuivõrd pealkirjad osutavad Norrale, siis eeldatavasti võiks seda vaadelda audiodokumentaalina reisist põhjamaa riiki; kuigi teisalt tekib alati küsimus sellest, et mis piirist alates on tegu dokumentalistika valdkonda jääva ning mis hetkest manipulatsiooniga ehk lihtsalt komponeeritud helitaiesega. Ehk võlu ongi selles, et seda piiri on raske tõmmata, see on tunnetuse küsimus ning avatud spekulatsioonidele. Leedu eksperimentaator - kelle paleuseks on muuseas olnud nii lintidega manipuleerimine kui vabajätsu stiihia - püüab siin edastada (või kinni püüda) dünaamilist pinget, ühildades koha eripära ning moodsaid tehnikaid. Kuivõrd kohavaimu kaardistamine tal õnnestub, on muidugi iseasi. Samas see teos on nii hoolitsus kui eestkoste kärbestele, resoneeruvatele orelitele, sõna otseses mõttes põranda alt ja läbi tugeva sahina kostuvale impromuusikale ning üle põranda tammumisele, halvasti funktsioneerivale raadiomagnetoolale ning majapidamisesemetele, mille häältele tavaliselt ei keskenduta (kuna peetakse neid tüütuteks). MR käsitleb kõike seda pigem salapäraste kultuuriliste artefaktidena kui meelelahutustoodetena. Võiks ju mõneti loogiliselt eeldada, et kõik nimetatud esemed leidis ta eest Norrast. Kahtlemata on tegu tähelepanu köitva helindiga. 7.5 (7.0-8.0)

Ian Hawgood -- Enfants Ruraux (2008)

12rec./Archive/Bandcamp

• Indie folk 
• Post-folk 
• Post-minimalism 
• Found sound 
• Folktronica 
• Musique concrète 
• Folk indie 
• Electronic 
• Post-folk 
• Art folk 
• Chamber music 
• Post-classical 
• Drone folk 
• New Weird Britain

Ülal väljatoodud žanrimääratlustest võib välja lugeda, et siin on tegu folkmuusikaga. Ütleme nii, et ilmselt peavoolu(folk)festarile seesugust artisti paraku ei kutsutaks, kuna folk on vaid osa suuremast heli loomise alkeemilisest skeemist sellel 16-loolisel taiesel. Inglane Ian Hawgood on ühes intervjuus öelnud, et teda on inspireerinud nii linnulaul kodu tagaaias kui televiisori staatiline müra saatepäeva lõppedes. Eks kõike seda on kaudselt kuulda ka siin -- viimistletuma mõtteilmaga artist pigem sünteesib neid mõjusid keerulisematesse helikudedesse kui laotab toorelt kuulajatele ette. Ühelt poolt on tõesti siin süüvivatesse mõtteskeemidesse langevaid kidra- ja kandlenäppimisi, ent teisalt need pinnad virvendavad (ka) pikkadest akordidest, laste häälte ja emotsioonide sämplimisest, õhulisest kellamängust ning elektroonilisest helimanipulatsioonist. Ütleks nii, et sel on folgiga samapalju ühist kui oli Penguin Cafe Orchestra'l ja Jim O'Rourke'il -- see pigem oli platvorm hüppamaks kuhugi mujale ning suhestamaks audientsi tuttavlikuma muusika ja ühisosaga. Kuigi jah, paradoksaalsel viisil võib viimane osa just jääda võõraks seetõttu, kui isiklikku interpretatsiooni ja hingestatust sellesse sisse ei ole pandud. Keegi ei peagi huvituma kliinilisest akordide järgnevusest tehnilisel tasandil -- mänguoskus ei taga mängu oskust, ei taga mängulisust. Ka britil see alati lõpuni ei õnnestu; siiski reeglina tema riskid lähevad läbi -- ta kasutab ekspansiivseid kordusi, muutumata millegi ja kellegi imiteerimiseks, vaid järjepidevalt kinnistades pinna all tundlevaid erinevusi. Iga rütmisilmus, kajavine, murtud rütmide paine ja resonants muudavad juba oleva natuke teistsuguseks, justkui minevik ja tulevik resoneeruvad samas vibreerivas hetkes. Tipphetked sellel on "Ferns, Teas, Springs" ning "Randomly Playing Nothing In Particular". 8.5 (7.5-9.5)

Apta -- Visions (2012)

We Are All Ghosts

• Post-rock 
• Electronic 
• Art rock 
• Experimental rock 
• Progressive electronic 
• IDM

Kuulates seda 7-loolist üllitist tuleb nentida, et siin segunevad elemendid, mis on defineerinud nii rokk- kui elektronmuusikat aastakümneid. Ühelt poolt eepilisust sissehingavad ning sellest johtuvalt majesteetlikke (õhu)losse ehitavad kitarrid ning teisalt samas suunas püüdlevad süntesaatorid ja muu elektroonika, mis instrumentide omapära arvestades sageli kosmiliseks variatsiooniks muutub. Ütleks nii, et kuulates seda natuke rohkem kui pooltunnina kõlava taiesena pean möönma, et see on pigem artisti püüe luua endale tugev alus tulevastele taiestele või mälestusmärk optimaal-minimaalsele tulemusele postroki vallas. Sellest johtuvalt ei saa ka rääkida eristavatest teetulpadest ning maamärkidest ilma, et need ei kattuks teiste sadade artistidega enne teda. Ka helipinna sügavus jääb paraku natuke pealiskaudseks -- mis on olnud paljude postrokkbändide nuhtluseks. Arvatakse ekslikult, et teatud strukturaalsuse ning stilistiliste eripärade esitlemine kannab nimetatud stiili radikaalsust edasi. Muidugi on siin ka eristuvamaid hetki - näiteks loos "At Least A Day Away" liiguvad elektroonilised fraktaalid kitarride vahel; või siis siuglevad tehnitsistlikud elektronhelid kompositsioonide aluskihtidest kõrgemale. Motiivide ja tekstuuri kihistamist on siin vähevõitu -- et saaks rääkida kvalitatiivsest paljususest; kaasaegne tõlgendamine jääb ähmaseks, mistõttu muutub tühiseks rääkida mineviku resonantside kooseksisteerimisest elavas olevikus. 7.0 (6.5-8.0)

Rare Plants Garden -- Rare Plants Garden (2011)

12rec/Archive

• Indietronica 
• New Weird Russia 
• Sampledelic 
• Doo wop 
• Breaks
• Avant-pop 
• Chamber pop 
• Organic electronica
• Indie soul 
• Free folk 
• Sunshine pop 
• Folktronica 
• Art pop 
• Nu jazz 
• Electronic
• Psychedelic pop

Arvustasin esmakordselt seda 20-minutilist taiest 14 aastat tagasi vahetult selle ilmumise järel. Peab tõdema, et Venemaalt pärit Haruldaste Taimede Aed - mis omal ajal peegeldas väga hästi ajastuvaimu indimuusikas - kõlab hästi ka AD 2025. Ühelt poolt sulandub musta muusika vaib - soul ja funk - panoraamse sämpledeeliaga ning laiu pannoosid ihaldava kokteiliämbiendiga (a la varane Air ja Zero 7); teisalt on see tüüne psühhedeelia, mis pealtnäha laisalt seguneb vabafolgi ning peene uusjätsuga; üle pea võivad libiseda kosmilise dub'i sädelused, doo wop'i unistuslikkus; loodushelide värskus siin-seal on kontrapunktiks ning laienduseks sünteetilisele loomele. Eelpoolmainitutele lisaks tooksin sugulushingedena välja Panda Bear'i, Avalanches'i, Tame Impala, MGMT'i, Washed Out'i, Inverness'i; või kui veel sügavamale kaevuda -- kui Brian Wilson sündinuks pool sajandit hiljem, teinuks ta sarnast asja. Arvestades 6-loolise taiese hipilikku psühhedeelset konteksti ning liikumist eri žanrite keskel ei saa üle ega ümber Vene psühhedeelia suurimast käilakujust Yuri Morozov'ist (1948-2006), kelle mõju ilmselgelt on jõudnud projekti taga olevate Nienvox'i ning 813-ini -- seda taiest võib võtta hipilegendi muusika ajastukohase tõlgendamisena nende endi elektroonilise downtempo, sämpledeelia, happejätsu ning trip-hop'i segamise taustal. Jätkuvalt fantastiline taies! 9.0 (8.5-9.5)