Pandacetamol -- Below The Surface (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Electronic music 
• Ambient techno 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik 
• Space music 
• Ambient drone

Pandacetamol'i 12-loolisel on rütmid ja sünteetilised helivood, virmaliste veiklemine ning sisemaailma rohkem või vähem teadvustatud ustest uutesse universumitesse sisenemine. Sisemaailmad korreleeruvad välisilmaga, pakkudes liikumiskoridore hulgi ja otse. Nii et 59-minutiline üllitis on heliline peegeldus duaalsusest subjekti seesmiste uste ja tohutu välise avaruse vahel. Albumi aluseks on meeleolu vormiv segu rütmilistest virvendustest ja voogavatest sünteetilistest helivoogudest. Pandacetamol'il õnnestub tabada seda, mida saab kirjeldada virmaliste helidena -- seda kummitavat, kõrgsageduslikku esteetikat, mis tundub nii sfääride harmooniast puudutatuna kui ka sügavalt üksildane, värvirohke ent külm. Erinevalt näiteks Tim Hecker'i boreaalsest lopsakusest ning kummastavast soojusest või siis 70ndate lõpust esilekerkinud sageli banaalsest kosmosemuusikast - mis on läppunud soojusest risustatud - peegeldab käesolev tühjuse reaalsust: see on ilus, tõepoolest, aga see on ka füüsiliselt kurnav ning emotsionaalselt vahemaad tekitav ja hoidev. Ümberpööratud loogikaga ekspansiivsus. See ei ole romanss tolmukübemega, kes on sinna juhuslikult(?) sattunud. Selles peitub paeluv pinge: see tund aega kajastab ka analogismi ja essentsialismi vahelist võitlust, mida ühelt poolt vaadeldakse läbi hinge ühtsuse prisma. Pandacetamol õõnestab "mina" killustatuse ja muutuse vallas halastamatult: sarnasused ilma ühise substantsita, mis voogavad ja lahustuvad rütmiliste virvendustena ja sünteetiliste vooludena üle helimaastike. See ei ole hubane kosmiline embus. Soojuse tõrjumine kummitava väljakutsena on albumi tugevus. Emotsionaalse distantseeritusega ja füüsilise taagaga läheneb Pandacetamol eksistentsi keskmes olevale üksildusele -- see ei ole mitte kõrvalekalle mingist tõelisest, olemuslikust "minast", vaid analoogiline tõde hingest. Tulemus on sügavalt üksildane, jah, aga ka vabastav: heli, mis näitab, et tühjuses tuleb elada ilma illusioonideta, leides ilu teravas virvenduses, mitte aga lohutavas müüdis muutumatust tuumast. 8.5 (7.5-9.0)

INTERPRETACE -- Vytloukat klín klínem (2025)

CS Industrial 1982-2010

• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Experimental rock

Tšehhi industriaallegendite Interpretace albumi pealkiri tõlkes kõlab kui kiilu kiiluga välja lööma. Kuulates seda üheloolist, poole tunni pikkust kompositsiooni - mis kõlab kui kõverkõlarist üürgav rokkmuusika -- siin on kitarridega ja trummidega nuudeldamist, mille taamal liiguvad sünkjad sündipilved; ent kogu see helipilt kõlab fragmendina totalitaarsest ühiskonnast, kus reaalsus on muudetud fiktsiooniks. Kõik see elekter, mis kitarride taga on ning neist omakorda väljub, on ebaproportsionaalselt kohal-olev ning küüniliselt tõele pretendeerida püüdev. Tegu ongi hulluse manifestatsiooniga -- koguni fakti nentimisega, et nendega on ühel pool -- vaadake parem ise, kuidas hakkama saate! Võttes arvesse tõika, et bänd alustas tegevust Tšehhoslovakkias sellal, kui The Plastic People of the Universe'i liikmete arreteerimisest ei olnud möödunud kuigi palju aega. Näide sellest, kuidas egalitaarsust võidakse mõista nivelleerimisena, mille tagajärjel traktor päeva lõpuks kõigile punase vaiba peale tõmbab; kus kõik on ühtviisi õnnelikud ja paljad, s.t õnnetud ja vaesed. Interpretace muusika essents ilmutab rituaalses vastupanus, manipuleerides kitarride, lintide ning "ebardhelidega", et pageda normaliseerimisprotsessist, s.t seista vastu võimu manipulatsioonidele. Formaalselt võiks nende muusikast rääkida kui psühhedeeliast, ent nende eesmärgiks ei ole teps mitte piiride ületamine, vaid nende painutamine-moonutamine, sh piiride paikapanijate neruvääristamine. Siin ei ole hullus mitte ainult esteetiline -- see on kriitika: totalitaarsed tehnikad püsivad, sest need on võimumehhanismi rakendajatele kasulikud; kui vaja, siis taaskasutades vanu kontrollimeetodeid uutes valitsemisformatsioonides. Kõik vaid taandub võimusuhete ümbermängimisele. Kiil tuleb kiiluga välja lüüa nii, et välja lööv kiil ka lendaks tükkideks. 8.5 (8.5-9.0)

Swaying Smoke -- Grieving Tendrils Remain Hidden (2025)

Swaying Smoke/Bandcamp

• Avant-garde 
• Drone 
• Avant-rock 
• Post-minimalism 
• Experimental rock 
• Drone rock 
• Illbient 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Ambient

Käesoleva 6-loolise taiese taga on James Lowery (JL), kes palju aastaid tagasi vedas vabalt üllitatava muusika blogi (kui mäletan õigesti, siis lehekülje nimi oli Illusory nagu ka ta plaadifirma nimi). JL muusikale on iseloomulik kajade olemasolu -- konkreetsemalt monokroomsed kajad, mis justkui koosnevad terasest, roostest ning õõva kuulutava vaimu hingeõhust. Need kajad ei ole ekstra esile tõstetud, ent need imbuvad kuulaja vereringesse. Koletu deemon lõputust ilmaruumist sisistmas, et mingit lootust ei ole -- inimese impulsid on nõrgad, mõistus ning aeg piiratud. JL muusika lööb harmooniate massiga -- rõhuasetusega teisel sõnal -, kus tektoonilised platood liiguvad-nihkuvad-muutuvad, muutes aluseks olevaid helisid, samas uusi juurde luues. Droonmuusika roll siin on tekstuuri kasvatamine, ent rokkmuusikaline impulss teisalt annab asjale selgema suuna (eks see piiride tõmbamine ole väheke intuitiivne, kuivõrd mainitud žanrid on traagelniidi jälgi jätmata üheks põimitud). Artisti suurusest annab märku eepilisuse ilmnemine orkestratsioonide ning klaveriakordide näol, pakkudes tehnilisele lähtepunktile vaatamata tugeva emotiivset vaheldust ja tõusunurka. Näiteks avalugu on väga kaeblik -- et mitte öelda sügavalt kurb. Seevastu lugu D ilmutab imepärast lendu ämbiendi ja progressiivelektroonika tiibadega, olles ülevuses isegi omamoodi lõbus(tav). Loos E sugeneb sulatuskatlasse katedraaliorel, mis hoiab teostmoodi meeleolu üleval. Vähemalt selle albumi valguses -- äkki ikka on lootust? 9.0 (8.5-9.5)

Heezen -- Secret Speech EP (2006)

12rec./Free Music Archive/Bandcamp

• Folk indie 
• Post-folk 
• Indietronica
• Plinkerpop 
• Electronic 
• Folktronica 
• Post-rock 
• Art rock 
• Indie folk

Hispaanlase (katalaani) Raül Fuentes'e 6-looline "Secret Speech EP“ on üks neist haruldastest reliisidest, mis tundub otsivat pidevalt tasakaalu žanrite õhukesel piiril, libastumata kordagi ühele või teisele poolele, vaid näikse ammutavat igasugusest parimat. Oma olemuselt on see meisterlik elektroonika ning folk- ning indi-tundlikkuse sulam, luues heli, mis on nii intiimselt orgaaniline kui ka krutskiliselt digitaalne. Lugusid on vürtsitatud tagurpidi kulgevate efektidega ning veidrate viledega-kõlinatega, mis justkui meenutaksid lapsepõlve helisid ja naiivseid meloodiaid, mida on kihistatud kergelt krõmpsuvate rütmidega -- need hetktõrke tüüpi rütmielemendid ragisevad ja praksuvad nagu vinüüli staatiline müra või sügislehed laiaks tallatuna külmast näpistatud pinnal. Lisaks neile mikroskoopilistele müradele lükkavad muusikat tavapärasest postroki struktuurist eemale crescendodest ning rõhutatud atmosfäärilistest paisumistest möödasõit. Aga see ei tähenda, et Heezen'i muusika ei oleks eepiline. Nii mõnigi kord mängitakse õrnade indifolgi teemaarengutega, kus akustilise varjundiga meloodiad avanevad nagu vaiksed ülestunnistused. Mis aga tõstab „Secret Speech'i“ millekski tõeliselt transtsendentseks, on säherdused imetabased hetked, kui need lopsakad, orkestreeritud padjad võimust võtavad. Need filmilinalikud kasvamised lisavad suursugusust, muutes introspektiivsed visandid emotiivseteks lugulauludeks. Just neis lõikudes särab projekt kõige eredamalt, ühendades elektroonika külma täpsuse folgi sooja tuumaga, luues tundmusi avarast, avatud taevast intiimsetes koldeesistes jutustustes (vaatamata tõigale, et kompositsioonid on instrumentaalsed). „Secret Speech“ on nii neile, kes otsivad otsekoheseid meloodiaid kui ka neile, kes tahavad näha, kuidas leek paisub tulelõõmaks. Kui hindate artiste, kes hägustavad piire (mõeldes näiteks Four Tet'i esiotsa albumite dekonstrueeritud roki kalduvustele või Múm'i poolenisti lahti murtud-poolenisti sünteesitud folgile), siis see üllitis illustreerib ilmekalt seda piiri, mille tulemuseks on kummitav ja uuenduslik heli, mis on ühtaegu delikaatne ja kütkestav; avav, ent distantsi hoidev. Ei ole see mõeldud üksnes hilisõhtuseks mõtiskluseks, aga hämarusse mattunud lumised reljeefid kahtlemata võimendavad selle imetabasust. Karud seda talveunes kuuleksid. 9.0 (8.5-9.5)

Kollaborateur -- Ritual Romano (2025)

Militant Liturgy

• Dark ambient 
• Ritual ambient 
• Micronoise 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Abstract 
• Conceptual 
• Avant-garde
• Post-minimalism 

Käesolev 6-looline taies pärineb Poola leibeli Militant Liturgy alt, mille asjapulgad kirjeldavad oma platvormi sõltumatu plaadifirmana, mille alt välja antav raske elektrooniline muusika on mõjutatud kristlikust temaatikast, olles stiililiselt seotud ämbient-, droon-, industriaal- ning müramuusikaga. Tõepoolest kõik need mainitud žanrid on siin kenasti esindatud, mille kohal hõljub hämarsünge loor, mis ilmselt ongi eelpoolmainitud ristiusu mõju. Ehk siis kristluse ideeliselt süngem külg ja mõju inimteadvusele tuuakse pinnale -- kui on inspireeriv, ei ole ju vahet, kuivõrd elus kipub nõnda olema, et asju ja nähtusi saab vaadelda nii helge(ma)st kui ka tumeda(ma)st vaatevinklist. Annab aimu kultuuri sügavusest. Igatahes. Aga võib-olla tekitab see taies kuulajas härdust, koosnedes aukartusest, teadmatusest ning hirmust. Kõik need kujutluspildid viimsest kohtupäevast, põrgust ning puhastustulest; kesk- ja varauusaegsete mõtlejate ja teadlaste lõputud arutlused selle üle, et kuidas surnukehad peaksid ilmuma Looja ette (kodumaine mõtleja Roomet Jakapi - kes muideks on Poolas mõnda aega õpetanud - on seda teemat aastakümneid uurinud ja tutvustanud -- soovitan tema Vabamõtleja sarjas ilmunud teost "Irratsionaalne"). Muidugi, eks inimkonda suht algusest saati on kammitsenud hirm Jumala(te) kättemaksu ees ning mõtlemist on kandnud pingutused päästa lahti meelte ümbert usulise hirmu pingul keermed (nagu väitis luuleliselt Rooma atomist Lucretius). Selle teema peensustesse sisenemisel võivad käesolevad 26 minutit helilist roomamist valdavalt kõmisevate, ent kildudeks purunevate rütmidega pakkuda ergutavat tausta. Aga uurides lugude pealkirjade tähendust ning tõlgendamisviise, sain aru, et plaadifirma tähendabki täpselt seda, millele nimi osutab. Oh mind uskmatut küll! Nagu on olemas kristlik bläkk, nõnda näikse, et vähemalt selle plaadifirma näol olemas kristlik tumeämbient. Ning on tõesti hea! Või on see väljaspool head ja kurja. 8.5 (8.0-9.0)

Julien Palomo -- Modulisme Session 132 (2025)

Modulisme

• Abstract 
• Micronoise 
• Electro-acoustic 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Musique brut

Tean Prantsuse artisti ennekõike tänu seotusele Mahorka-nimelise netiplaadifirmaga. Bulgaaria leibel on andnud ta asju välja ning samuti on ta teinud koostööd teistega (kaks üllitist Fabbien Robbe'ga) Mahorka diskograafias. See 20-looline taies on silmatorkav näide ühtaegu abstraktsest ja robustsest modulaarelektroonilisest muusikast -- helid läbi vägivallaprisma -- tahtlikult abrasiivsed ja struktureerimata helimaastikud, mille taga võiksid olla lindimanipulatsioonid, moonutatud elektroonika, mürageneraatorid ning "õhust võetud" helid (kui teaks, et seda ei ole loodud modulaarsüntekaga). Siin puuduvad meloodiad ning tavapärased rütmid (rütm on siin imaginaarne) -- see on lakkamatu robustsete tekstuuride ning teravate sakkide rünnak, manades füüsilist ja psühholoogilist agressiooni ilma lahenduseta, keeldudes kuulaja kogemust struktureerimast ja rahustamast. Erinevalt päriselust jäljendatakse siin muusika vahendusel agressiooni: helid kuhjuvad rivaalitsedes (moonutused võistlevad domineerimise nimel, tekitades eristumatusest tuleneva kriisi (kus iga element püüab silma paista-kõrva torgata)). Mehaanilise toorusega vägivallatsetakse ilu kallal, mistõttu ei ole ka õigustatud ootused ekstaasile. Esialgne ebamugavustunne muutub hälbinud lummuseks. Hälbivuse tõttu struktuuris toimub ühtlustumine ja seejärel ühtsustumine: müra kehastab rituaalset vabanemist, minimeerides pingeid ning võimalikku vägivalla eskaleerumist. Võib ju küsida, et mida need helindid endast õieti kujutavad? Abstraktsioon tähendab helide ilmnemist füüsilisel kujul, st kindlasti ilma moraali taagata (ilmselt ka seetõttu oli Delia Derbyshire'ile vastukarva, et süntesaatorid läksid hulgitootmisse -- olles "süüdi" rohkem või vähem "kahtlaste" taieste avalikkusesse paiskamise tõttu). Modulaarne ülesehitus võimaldab täpset kontrolli tagasisideahelate ja ostsillaatorite üle, võimaldades kontrollivalt manipuleerida vägivaldsete impulssidega. Kõik see oli veelgi ilmsem ja vahetum eelmise sajandi esimesel poolel, kui masina kui võõra taltsutamine ja sellest tuleva heli integreerimine nõudis võõra põhjalikku tundmaõppimist. Ühes loos on kuulda kärbse suminat -- kõlab kui ootamatu teadaanne elu võimalikkusest ilmaruumis. Jaapani kompromissitu kidravirtuoos Keiji Haino mainis ühes hiljutises intervjuus, et vabajätsu õppinu lõpetab päeva lõpus ikkagi vabajätsu seltsis. Käesolev näide on hea näide sellest, kuidas vabajätsule spetsialiseerunu lõpetab kosmoses. 8.5 (8.0-9.0)

Cobramor -- Música para eremitas e seus demónios (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Ambient 
• Guitar ambient 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Experimentalism 
• Ambient rock

Staatiliste tekstuuridega sageli täidetud maastikul paistab see uusim 3-looline rännak silma evolutsioonilise droonmuusika meistriklassina. Siin käsitletakse heli sügava psüühilise teekonnana. Album algab mõtiskleva tundega, luues sügava aluse odüsseiaks. Selle teose iva ja sära peitub selle muutuvas resonantsis. See, mis algab füüsilise vibratsioonina, ületab kiiresti kuulmismeele, muutudes mitmemõõtmeliseks - ehk koguni sünergiliseks - kogemuseks. Muusika ei vibreeri mitte ainult kõrvades, vaid ka luues teadvuses uusi teid. Üks kõige silmatorkavamaid momente saabub tühja ruumi ja üksildaste, venitatud kitarriakordide vastasmõjus. Tühi ruum esindab toorest mateeriat kui iseenesest mõttetut entiteeti. Säherduses kontekstis kitarr ei mõju mitte üksnes instrumendina, vaid psüühilise energiana, mis annab sellele ainele eesmärgi.
Kitarrienergia kogunedes küllastab see vaakumi laetud signaalidega, muutes tühjuse mitte ainult mõttestatuks, vaid ka vastupandamatuks. Minnes veelgi sügavamale -- album mängib pingega individuaalse heli ja selle keskkonna vahel; selle teostamist võimaldavad täpsed, võnkuvad sagedused, mis kahtlemata nõuavad keskendunud kuulamist. See on haruldane kunstiteos, mis suudab olla nii intellektuaalselt range kui vaimselt ülev, tõstes kuulaja olemise viisi, kus heli ja mina vaheline piir hakkab hägustuma. 8.5 (8.0-9.0)

Tony Mahoney -- Genesis (2016)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp

• Cinematic 
• Acid jazz 
• Trip-hop 
• Breaks 
• Sampledelic 
• Sound collage 
• Hip-hop 
• Electronic 
• Jazz noir 
• Nu jazz 
• Rap

Tony Mahoney 22-loolise plaadi ümbris äratab positiivset tähelepanu, kuna sellel on kujutatud elegantset suitsetamist. Suitsetamise jälgi immitseb neist esmapilgul kohmakalt astuvatest rütmidest ning kangialuste esinemiskohtade jazz-virvendustest. See esmapilgul täheldatav kohmakus hakkab tasapisi teisenema veidraks, mingisugust paralleelmaailma meenutavaks heiastuseks. Teisalt neist kangialustest käikudest sisenedes avaneb omamoodi võlumaailm -- elusuuruses filmilinakangaste ning sügavmõtteliste - ehk isegi katkendlike mõttelõngadega - linateostega, mis peegeldavad kõike seda, mis jääb kiirusele rajatud olmemiljööst väljapoole. See on omamoodi heliline noir, mis kõlab vähem traditsioonilise albumina -- pigem nagu paokil jäetud uksena, mis avab käigu unustatud dimensiooni. Album algab rütmidega, mis esmapilgul tunduvad peaaegu kohmakad ning kindlasti ebakorrapärased. See kõhklus peegeldab hilisõhtuse džässibaari virvendavat neooni ja varjulisi nurki. Kui kuulaja nende lõikudega harjub, jääb alles kummaline paralleelmaailma atmosfäär, mis tundub olevat täielikult eraldatud tänapäeva elu kiirest tempost ning ettekirjutustest. Mahoney on edukalt tabanud varjudes eksisteeriva elu -- muusika projitseerib sügavaid, sageli katkendlikke narratiive, mis tunduvad stseenidena kadunud Euroopa kultuurimajafilmidest. Vokaalsämplite kasutamine tekitab kummituslikku kohalolu: need dešifreerimatud hääled kõlavad tundmatu ajastu fantoomidena, millel pole muud narratiivset eesmärki kui kummitada. Helid vilguvad sisse ja välja, suurendades tunnet, et kuulad pigem mälestust kui kaasaegset salvestist. Tehniliselt mängib album paeluva dualismiga. Mahoney kasutab rütmi, et luua korrastatust, kuid ta ei lase sellel kunagi täielikult võimust võtta. Selle asemel kulgevad sidusus ja hajumine paralleelselt. See on õrn tasakaalustamise teguviis. Rütm toimib kleeplindina, hoides 22 lugu eemale triivimast. Ent teisalt võimaldades džässi mõjutustega meloodiatel ja kummituslikel sämplitel vabalt rännata, säilitades varjule jääva maailma esteetika. 8.0 (7.5-8.5)

Hanetration -- Sightline EP (2025)

Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Micronoise

Mõtlesin hiljuti enne küllaminekut, et kas panen selga My Bloody Valentine'i Loveless-särgi või Burzum'i Filosofem'i -- kuivõrd külla oli tulemas ka katoliikliku Hispaania kuninga alam, siis otsustasin esimese kasuks. Seoses jõuludega -- kas jõulud või siis talvine pööripäev - mida niikuinii on juba enne kristlust tähistatud - mille näol on tegu paganliku pühaga. Kuulates Briti saartelt pärit produtsendi uut teost, mis - üllatus-üllatus - ei koosne enam käputäiest lugudest, vaid ühest ainsast pikast kompositsioonist - 17-minutilisest kompositsioonist -, siis tuleb möönda, et see muusika kätkeb eneses paganlikku elementi. Põhimõtteliselt on tegu pikaldase drooniga, mis varieerub, kordab ennast nende natuke rohkem kui tuhande sekundi vältel. Mänguilu huvides võiks numbri 1057 teisendada aastaarvuks -- jõuaksime õitsvasse keskaega. Droonhelid on siin resoneeruvas positsioonis, mis tähendab seda, et distortion-efekt jookseb üle selle selgroo, lisades sellele jumet ja vürtsikust. Lõppude lõpuks tekib küsimus, et kas see muusika ongi üleüldse see, mis ta näib. Natuke on ja ilmselt ei ole ka - minimalistlikust ning post-minimalistlikust muusikast tegelikult imbub välja palju enamat kui esmapilgul paistab -- minimalistlikud vormid paljastavad enamat kui luksusesse mähitud popmuusika. Lahti muukimise viisid on erisuunalised -- pigem popmuusika puhul näeme seda, et luksuslik lõpp-produkt koordub sageli kuivaks ja lihtlabaseks laulukirjutamisstruktuuriks; samas kui droonmuusika puhul - vastupidi -, see, mis näib olevat peo peal, hakkab sealt minema tuulduma, hakates tungima teistesse dimensioonidesse ning omandama hoopis teistsugust kuju ning erinevaid varjundeid. Tekib koguni kummituslik efekt -- kas need helid, mida me kuuleme, on ikka needsamad või on hoopis fantoomhelid? Igatahes helide (tagurpidi) rullumine omandab pöörase mõõtme, millest omakorda kasvab välja peenekoeliselt hullutav energia. Stiihiline energia, mis justkui oleks sidusalt pakendatud hoolimata ragisemistest-väändumistest-rebenemistest. Omamoodi must auk, mis on avanenud, võrgutades kuulajat selle veerele astuma. Drone de force. 8.5 (8.0-9.0)

Dolphins of Venice -- Captains of Industry (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Sound collage 
• Experimental electronica 
• Electronic music 
• Plunderphonics
• Sampledelic 
• Ambient pop 
• Seapunk
• Breakbeat 
• Flashcore

Käesolevad 51 minutit suudavad ära mahutada 15 lugu. Siin on palju helisid, mis meenutavad "Autobahn'i" aegset Kraftwerk'i --justnimelt albumi kolossaalset nimilugu. Piiksuvad ja tuututavad pasunad ning pehmelt põrkavad sünteetilised helid avatud helipanoraamides ning vokaalides võnkeid tekitamas ning uut ajastut ette kuulutamas. Teisalt helikollaažlik lähenemine meenutab pigem People Like Us'i, Cagey House'i ning Ergo Phizmiz'i tööeetikat ning nägemust, milles helide rõõmuküllasus on saavutatud erinevate helide tiheda sämplimisega, moonutades nendega konteksti -- esialgsest taotlusest sageli kardinaalselt teistsugune kavatsuslikkus on tõusnud esiplaanile. Eks meisterlikkust hinnatakse ikkagi selle järgi, kuivõrd eelduslikult kergemeelne (õhuke) helind suudab vastuvõtjas tekitada ankruid ning sillapäid, et gondliga oleks võimalik teha vahepeatusi ja sõiduvahendile hoolduspause. Kohati see justkui õnnestuks, ent kohati vajub laiali, jäädes hajusaks ning ebamääraseks -- et mitte öelda isegi õlgu kehitama panevalt lineaarseks ja efektidele - pelgalt efektidele - rõhuvaks taieseks. Lisaks helililisele sarnasusele tekkis paralleel Oneothtrix Point Never'i albumiga "Magic Oneohtrix Point Never" (2020, Warp), mille puhul efektide rohkus ning nõrk narratiivsus jätsid taoteldava maagia vesiseks. Ent kindlasti ei saa väita, et Veneetsia Delfiinid jätaksid kuulaja külma kätte. Siin kahtlemata on huvitavaid momente, ent läbivat paradigmat ei ole paraku jah tajuda. Läbivat jutustust, mis seoks need huvitavad helindid kuulaja (ala)teadvusega ning mäluga. Lõppude lõpuks taandub see kõik üheks tasapaksuks helimassiks; harjun esialgse fragmenteeritusega -- hääbuvad erinevused, taanduvad dünaamika ja pinge. Ehk ainult "Office Pingers" suudab lõikavate hapet pritsivate süntekatega piisavalt närvikõdi tekitada. "Polly is Broken" demonstreerib seevastu alguses tervitatavat kreenis gravitatsiooni, ent mille liikumistrajektoor hääbub tühjakspigistatud žestiks. Väga sümptomaatiline. Teine variant on lõbususe aspekt -- aga...no fun. Seda albumit võib võrrelda täielikult tehnoloogilisest vaimust kantud muusikalise masinaga, mida iseloomustab inimese tekitamata jäetud sidus psühhilis-mentaalne vooluring, mis aeg-ajalt seiskab masinavärgi. Tuleks teha peenhäälestamist, tuleks süsteemi tsüklilisust ja impulsside edastamist parendada. Probleem, millega eelpoolmainitud Düsseldorf'i legendid pidid kunagi kontserditel tehnilises plaanis rinda pistma. 6.5 (6.0-8.5)

Omar Grandoso -- Este Instante (2022)

pan y rosas discos/Omar Grandoso

• Art music 
• Post-chamber 
• Contemporary classical 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• EAI

Prantsuse mõtleja ja psühhoanalüütilise suuruse Jacques Lacan'i kohta liigub palju kahetist teavet. Näiteks üks neist puudutab eelkõige žesti, mis oli suunatud patsiendile, kui ta oma traumast rääkis. Suzanne Hommel, kes jagas seda kogemust avalikult dokumentaalfilmis "Rendez-vous Chez Lacan" (2011), oli prantsuse naine, kes sõja ajal kannatas Gestapo öiste haarangute all. Lacan tõusis toolilt, lähenes naisele ja silitas õrnalt tema põske...geste à peau (foneetiliselt kõlab Gestapoga)... mis prantsuse keeli tähendab "žesti nahal", mida võib tõlkida kui "paitamist". Hommel ise kuulutas aastakümneid pärast kohtumist, et see hetk muutis igaveseks tema mälestust Gestapost. Kirjavahemärkide abil sekkus Lacan traumaatilise mälestuse tähendusse, andes sellele enneolematu tähenduse. Traumaatilisest mälestusest naasis Teise puudutus hoolivuse žestina. Miks ma seda mainisin? Seetõttu, et ka käesolevat taiest - 4-loolist - esitletakse ühelt poolt sügava, ent teisalt ülepaisutatud - sissevaatena klaverimuusikasse, kuna käesolev klaverimuusika kõlab reeglina teisiti kui tavapärases kontserdisaalis mängitu. See ilmutab sageli paineid ja valulikkust tavapärase klaverimuusika mängu suhtes; kuivõrd eeldades, et (tiib)klaver pidavat üleüldse olema kõige ärritavam instrument, mida kuulata, siis tuleb seda ärritavust kanaliseerida intrigeerivasse kunstivormi. Argentiinlasest virtuoos seda ka teeb; tema muusika lisaks sellele, et olles klassikaline klaverimuusika, kõlab elektroakustilise improvisatsioonina. Teisisõnu, klaver kõlab siin kohati Teisena -- justkui võõristades ja tõrjudes kunati dramaatiliste žestide abil enda traumaatilist identiteeti, et terveneda ning seejärel naasta taas endasse. Need akuutsed väljapoole astumised-moondumised loovad 27-minutilisele taiesele asjassepuutuva dünaamika, vitaalse kavatsuslikkuse ning moraalse õigustuse. Neurootiline emotsionaalsus, mis hõljub taiese kohal, hajub taiese lõppedes -- kuulaja loodetavasti nendib psühhilise intensiivsuse ja selle vaibumise terapeutilist mõju. Sugulushingedest rääkides --lisaks sellele taiesele soovitan kuulata Buffalo'st pärit artisti The Hathaway Family Plot'i viimaseid üllitisi. 8.0 (7.5-8.5)

Jimmy Behan -- In the Sudden Distance (2008)

Zymogen/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient 
• Art pop 
• Glitch pop 
• Modern classical 
• Musique concrète 
• Experimental rock

Ma olen kindel, et seda 2008. aastal üllitatud 5-loolist taiest mõistetakse täna stiililises mõttes hoopis teistmoodi kui AD 2008. Edasi spekuleerides -- neid 25 minutit oleks tajutud hoopis teistmoodi aastal 1991, mil seda peetuks ilmselt radikaalset laadi elektroonikaks. Jah, tänapäeval elektroonilise esteetika läbiimbumidel kõikidesse stiilidesse võib Jimmy Behan'i (JB) muusikat käsitleda otsapidi juba eksperimentaalse rokkmuusikana või vähemalt uusklassikana. Kahtlemata on see vägagi mõtlemist erutav, kuidas esteetiliste taustade muutumisel tähendused ja arusaamad muutuvad. Rokkmuusikas ei saa siiski ilma kitarrideta -- loo "Box of Broken Things" teises pooles ilmestatakse seda meisterlikult fantoomilike pillidega. Itaalia netiplaadifirma Zymogen'i all üllitatud taies kõlab valdavalt üksikute tektooniliste klaverinootide väljavenitamisena, mille ümber toimub trall ja möll -- muidugi, mikroskoopilisel tasandil ning hillitsetult. Pigem võiks seda võrrelda tohutu hulga musituste ja kallidega ülepuistamisena, mis võiks kohati suisa ahistamisena tunduda. Nõnda siin elektrooniline muusika sildab klassikalist muusikat, mis saadab ära teise aastatuhande esimest kümnendit, et uute kümnendisse sisenemisega anda teed uutele tendentsidele -- indimuusikas hakkasid esile tõusma elektroonilised hämukogud ning nõiakunstist ja paganlusest toituvad tumeelektroonilised rütmid ja mustjad motiivid looklesid järgmise dekaadi keskpaigani välja. Liminaalne element -- olles korraga nii üks kui teine kui kolmas. JB taies mässib hästi -- kuigi aeglaselt, ent piisavalt targalt ning doseeritult, et mitte üle pakkuda, samas mitte jäädes puudulikuks. See on rajatud laetusele - kätketud ootusele - ning pinge vabastamisele; selle eeldused jäävad piisavalt ähmaseks, et mitte suuta ennustada, kuidas helikeel paindub. 8.5 (8.0-9.0)

The Echelon Effect -- Departure (2025)

Bandcamp

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Ambient rock 
• Electronic

Kaasaegse postroki laialivalguval maastikul maadlevad artistid sageli keskse eksistentsiaalse kriisiga: kuidas jääda tunnustatud žanri terviku osaks, säilitades samal ajal eeldatavat ainulaadset identiteeti? See pinge samasuse ja erinevuse vahel -kuulumise soovi vastandus vajadusele lahkneda stiili peavoolust - on The Echelon Effect'i edasiviiv jõud. See siin ei ole plahvatuslik mäss, see on peen lahknevus. Kui paljud postroki artistid langevad heliseina ja crescendo-klišee lõksu, ilmub The Echelon Effect (peamiselt David Walters'i looming) varjust, ilmutaded perioodiliselt helisid, mis tunduvad hingava organismina. Siinset helimaastikku määratleb kontrastsete jõudude õrn tasakaal: ühelt poolt valgust kiirgavad kitarrid - mis pigem virvendavad kui möirgavad - kildudeks purunevate löökpillide kohal ning peenekoelise elektroonika taamal horisonte maalimas. Sinna juurde veel siin-seal ilmnevad vaevumärgatavad loodushelid, mis on eelnevaga tihedalt läbi põimitud, suunates sümfoonilised keermed reaalsusesse. Need peened orgaanilised puudutused - värelevad välisalvestused ja tekstuurilised graveeringud - lisavad asjale lisaindu. Tõepoolest, üleminek filmilikust suursugususest vaiksesse ämbientlikku mõtisklusse on sujuv, vältides žanrile sageli tüütut tihedust ning mittemidagiütlevat ruumitäidet. Hinnatav on tulem, et kui orgaaniline see kõik näikse: elav, hingav üksus, mitte kunstlik konstruktsioon. Sümfoonilised paisud looklevad ümbritsevates uuristustes, luues sujuva voo eristamise moel -- ühel hetkel tulevad esile ebamaised kitarrikihid, järgmisel momendil tõmbuvad need tagasi, et paljastada tagasihoidlikud löökpillid või summutatud elektroonika. See on rokkmuusika, mis tasustab korduvat kuulamist, paljastades eristatavaid kihte, justkui rebides keerulise kanga lahti, hindamaks selle üksikuid niite. Ei ole see käputäiest lugudest koosnev taies revolutsiooniline taies, ent keskmisest siiski kõrgemale eenduv. Ka plaadiümbris on mõtteid ärgitav -- on's need lennukid või linnud, kes õieti lahkuvad? 8.0 (7.5-8.5)

Calineczka -- ADWOS/ABWOS (2022)

Moving Furniture/Bandcamp

• Abstract 
• Reductionism 
• Avant-garde
• Drone 
• Microtonal 
• Post-minimalism 
• Lowercase 
• Experimentalism

Kui sageli muusikat samastatakse kaasahaaravate meloodiatega-harmooniatega või rütmiliste mustritega ja nende arengutega, siis käesolev väljalase - kaks identselt ajastatud teost, mõlemad ei rohkem ega vähem kui 42 minutit ja 42 sekundit - midagi radikaalselt erinevat: puhas, rikkumata staatiline müra. See, mida võiks kergesti pidada eemale paigutatud masina vaikseks urinaks või elektroonilise lainetuse madalaks suminaks, osutub pühendunud kuulamisel sügavalt võrgutavaks ja üllatavalt inimlikuks kogemuseks. Heli on hägune, soe ja haarav, sarnanedes kosmoselaeva mootori helilekkega sügavas ilmaruumis. Sellel küll puudub meloodia, harmoonia ning tajutav rütm tavapärases mõttes, kuid sellel on peaaegu kombitav kva(n)liteet. See on stimuleeritud müra -- kuulmisnärvi õrn ja püsiv aktiveerimine, mis köidab tähelepanu võib-olla mitte niivõrd keerukuse, kui puhta kohalolekuga. Nagu Ellen Fullman'i pika pingul traadiga installatsioonid või Alvin Lucier'i resonantsed akustilised eksperimendid, muudavad need teosed lihtsaimad vibratsioonilised nähtused sügavateks helilisteks sündmusteks. Ühest püsivast tekstuurist saab lõuend kuulaja enda tajumuutustele. See, mis algab näiliselt monotoonsena, paljastab järk-järgult elu kihid ja vibratsioonid. Tekivad peened kõikumised -- intensiivsuse mikrovariatsioonid, nõrgad faasilaadsed lainetused, amplituudi aeglane hingamine. Kummagi loo vältel lakkab staatiline heli olemast inertne mateeria, hakates pulseerima -- mitte trotsliku, pealesurutud rütmina, vaid orgaanilise lainepikkusena, mis peegeldab vaikset südamelööki või apikaldast hingamise tõusu ja langust. Ehk on see hoopis mõistukõne „tuimast“ põhjamaa inimesest -- väliselt reserveeritud, seesmiselt kiirgav. Mida kauem selle heliga koos olla, seda enam introvertset soojust immitseb, muutes esialgse eemaldumise ja isegi tõrjutuse omalaadi intiimseks. See on minimalistlik kunst oma kõige kompromissitumal, kuid paradoksaalselt kutsuval kujul. See kutsub kuulajat üles hülgama eelarvamused muusika toimimise kohta ja omaks võtma selle, mis see lihtsalt olla saab: elav vibratsiooniväli, mõtiskluste ruum, kummastavalt lohutav kohalolu. Sellal kui teine pala on jõudmas lõpp-punkti, ei tundu sumin enam pelga toormaterjalina, mis ootab hingestamist. See tundub terviklik, autarkiline ning meditatsiooni eeldusi täitev. Mürarohkes maailmas pakub käesolev haruldast kingitust -- müra, mis vaigistab meele. Soovitan soojalt neile, kes on valmis sellega kohtuma selle endi tingimustel -- aeg reserveeritud, kõiksugu ootustest loobutud; ei pea kuulama ainult kõrvklappidega, et selle tõelist mõju ja mõnu tunnetada. Ka annab taiese väärtusest aimu tõik, et nõnda palju sõnu on lausutud selle isevärki tühjuse kirjeldamiseks, millest tuleb esile või mis muutubki soojaks suminaks. See paradoksaalselt lausub vaibumises, samas ilmutades just ellujäämise instinkte. Veelgi enam -- see on omamoodi vääramatu jõud, mis võib-olla ennustab ette inimkonna tulevikku. Säherdusse äärmuslikku kasinusse pööratud taiesed on Hollandi eksperimentaalmuusikaolsadifirma Moving Furniture'i leib. 9.0 (8.5-9.0).

Neuronphase -- My Dear (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance
• Electronic music 
• House music
• Lounge house 
• Jazz house

On imelik tunnistada, aga olen juba aastaid olnud haussmuusika kütkeis nii põhjalikult, et isegi kui ma ise olen katsetanud kõikvõimaliku müra ja müdistamisega, ei ole ma suutnud sellest stiilist üle ega ümber saada. See on müstiline asi – justkui teaksid sisimas, et kusagil ootavad avastamist palju radikaalsemad ja huvitavamad helimaailmad, aga ikka ja alati tõmbab tagasi see kick ja cinematic, see soe bassiliin ja need pisikesed, peaaegu nähtamatud või sujuvalt teineteisse sulanduvad detailid ning purpurtooni kiiskavad sügavused, mis panevad hinge tundma ning keha liigutama. Raul Saaremetsal oli kunagi täiesti õigus: hauss on kõige-kõige. Võtame kontranäitena trummi ja bassi -- 90ndatel Eestis peeti neid kahte vaat et vennasstiilideks, täna viimati mainitut (üle) kuulates tundub enamik sellest muusikast kõlupäiste kitsarinnalise mugavustsoonina, mis kunagi tundus radikaalne, aga lõpuks sumbus iseenda piiridesse. Hauss aga elab, hingab ja areneb edasi. Äkki lihtsalt ongi nii, et haussmuusikaprodud on üliandekad. Ilmselgelt on nad tundlikumad. Ja just seda tõestab meie oma Anti Aaver 9-loolise albumiga (eile sain vinüüli õnnelikuks omanikuks!), mis on lihtsalt nauding algusest lõpuni. Avaloos "World Go By" on isegi estraadilikku gravitatsiooni, mis kohe tõmbab taiese kergelt ja mõnusalt nihkesse. See plaat on täpselt selline muusika, mida armastan: sügav, soe ning hingav ja õhuline. Siin on kergekaalulisi puupuhkpille (Priit Sootla soleerib flöödil, mille helid hõljuvad üle rütmi illusoorse ajuuduna), aga ka raskemaid vasktorusid, mis kingivad peaaegu bigbändi-laadse keerme -- ja ometi ei lähe asi kunagi ülepingutatuks. Kõik on tasakaalus. Bassiliinid on lihavad, aga mitte kunagi labased; perkussioon on krõmps ning detailirohke, aga ei pätsa mitte alati peaosa (nt lounge'ilik lõpulugu "Forever", mis paradoksaalselt lõpeb kui noaga lõigatult). Ja mis kõige tähtsam -- kogu album hingab kvalitatiivselt ühtemoodi: ei ole kiirustamist, pole täitepalu, saadakse hakkama ilma "nüüd teeme ühe klubihullutaja, et rahvas rõkkaks”-mõtteviisita. See on tervik, mis võtab aega, et avaneda, ja kui ta avaneb, siis ei tahagi enam midagi muud kuulata. Anti Aaver on juba ammu Eesti hausi lipulaev, aga selle plaadiga tõestab taas, miks just tema. Siin ei ole mingisugust piiride (tagust) jäljendamist ega trenditsemist -- see on tema hääl, ning see hääl on praegu paremas vormis kui eales varem. See jutt kehtib ka siis, kui peaks kohati meenutama Jazzanova't või St. Germaini'i elegantselt sametisse pakitud kerget neurootilisust. Kui armastad haussi, siis see album on kohustuslik. Kui arvad, et hauss on ainult klubimuusika, siis kuula seda plaati ja saad nutikamaks. 9.0 (8.5-9.5)

Sai -- Though We Meet But Once (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient rock 
• Post-metal 
• Fusion 
• Industrial rock 
• Art metal 
• Industrial metal 
• Jazz rock 
• Post-rock 
• Neoprogressive rock

Selle albumi mõte ja kavatsuslikkus ei rullugi pealkirja vaadates lahti - see on pelgalt (ka) ühe loo pealkirjaks - tähendus avardub alles siis, kui järjestada üheksa loo pealkirjad. Tõlkes võiks see kõlada järgmiselt: mind tihti välditakse, aga ma jõuan alati (kohale); kuigi me kohtume vaid korra, hakkad sa mind igavesti tundma, siis ütle (ka) mulle, mis ma (õigupoolest) olen. Kõlab tavaliselt nagu paarikümne aasta tagune postrokk-albumi pealkiri. Jah, siin kahtlemata on mainitud stiili elemente ning kõla, siis on see vaid kolmandiku jagu tõde. Kahtlemata - ning kes siis ei oleks kuulanud Justin Broadrick`i asju eesotsas Godflesh'i ning Jesu'ga

 - on see eksperimentaalsemale metallile ning industriaalrokile võlgu -- just seesugusele, mis jääb eemale rohkem elektroonilisest (süntindustriaalist, EBM-ist või teistest raske sammumisega elektroonilistest rütmidest). Yasen Penchev (YP) on ilmselt kunagi (lapsepõlves) armastanud õhukitarre mängida - selle nakkav eeskuju on mehe viinud kidramängu oskusliku omandamiseni -, vähemalt kuulates bulgaarlase suurejoonelist, avalat ning kehtestavat pillimängu võib säherdune tunne tekkida. Tõepoolest, ta kidramäng on väga nauditav. Sinna vahele ja ümber koob ta klahvpillihelide fluidumit, jäigalt plõnnivat basskitarri ning programmeerib trummeldamist. Lisaks Broadrick'i suunale on samaväärt esindatud nii Robert Fripp'i hõllanduslik kitarritroonika kui ka John McLaughlin'ile omane loojuvale päikesele horisondile järele seilamine. Selle päikesevene õhku tõstvateks elementideks ongi nii proge kui jätsu pastelne päiksekollane kuma -- ilmselt üldse mitte juhuslikult ongi nimilugu märgiliselt seda. Siin on eeldused konfigureeritud viisil, et tervik hakkaks takistamatult hingama -- kui on viimast, siis on ka elu ja rõõmu. Kui on rõõmu ja õnne, siis aeg-ajalt sugenevad sellesse ka melanhoolia, depressiivsus ning psühhoos. Isegi viimaste puhul on muusika suurepäraseks piksevardaks. Õieti ese ongi niivõrd väärt, kuivõrd ta täidab oma funktsiooni. Musta tuumaga fusion on selle asja nimi, mida YP siin mängib. Väljaandjaks jätkuvalt suurepärane Bulgaaria (neti)plaadifirma Mahorka. 8.5 (8.0-9.5)

Múm -- History Of Silence (2025)

Morr/Bandcamp

• Art pop 
• Indietronica 
• Ork-pop 
• Chamber pop 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• New Weird Iceland 
• Electronic 
• Baroque pop

Viimati üllitas stuudiokraami kunagine Islandi muusikaline ime 12 aastat tagasi -- pikem paus eelnevalt palju üllitanud artistidele tuleb reeglina kasuks. Esiteks kuulajad saavad eelmiste albumite osas hinnangulisi korrigeerimisi teha (jõuavad uuesti üle kuulata) ning teisalt artistid suudavad distantseeruda eelnevalt loodust; kolmandaks uute ideede kogumiseks on see samuti paras aeg. Mingil aastal põikasid ka Eestisse Leigo järvemuusika festarile. Mis on vaikus? Kas vaikuse kestmise pikkuseks on 4 minutit ja 33 sekundit? Või on vaikus hoopis nähtamatu vestlus -- nagu sisendas kuulajatele CAN`i esimesel plaadil Malcolm Mooney. Nad on ju pärit Islandilt -- seal väidetavalt võib isegi teatud kohtades tajuda absoluutset vaikust. Kuidas vaikus suhestub tühjusega? Kui jah, siis milles peitub nende ühisosa? Vaikus kaasaja kontekstis on suhteline fenomen, mille ilmnemine pigem tuleneb suhestatusest ümbritsevasse mürra. Helid, mis oma korrastatuses summutavad ja minimeerivad tolle kaootilisust, toorust ning häirivust. Olles funktsionaalselt puhvriks ning kõrvatroppideks. Aga Múm on vahepeal õppinud ära mõned trikid -- õppinud kasutama ühelt poolt vokoodrit (loos "Only Songbirds Have A Sweet Tooth", st mitte labastama sellega muusikat) ning teisalt esmapilgul kaugenenud elektroonilisest muusikast klassikalisema ja ämbientsema helikeele poole. Ent see kõik on petlik -- mille järele ei olegi õieti vajadust küsida. Nende 33 minuti jooksul tuleb esile erineva reljeefiga valendikke, milles on nii elektroonilist igikeltsa kui kammerlikku viirgamist. Näiteks avalugu "Miss You Dance" ulatab juhtniidid hästi kätte -- orkestreeritud helide all pulseerivad kodusaare tektoonilised rütmid -- ent põtkides peenetundeliselt, mitte kogu maastikku ümber pöörates. Sinna sekka lisatakse pahupidi pööratud heiastusi nii helis kui vokaalselt, mis tekitavad positiivset kummastust. Võiks ju kergema vastupanu teed minnes sõnada, et ülejäänud seitse lugu (peen)häälestavad ning kombineerivad mainitud elementidega; ent nõnda lihtne ka asi ei ole. Liigutakse vaikses melanhoolias; isegi kui mõtiskluse žestid tunduvad küllaltki lihtsatena, siis see on lihtsus, mis sünnib arvustuse algul vihjatud kunstilise pagasi tunnetuslikust analüütilisusest. 8.5 (7.5-9.0)

Barc Elteeb -- Sci-fi TV (2025)

Noise Margin

• Kosmische Musik
• Space music
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Cosmic synth 
• Improvised music

Selle väga võõrapärase - ilmselt moonutatud päritolu - nimega projekti taga on Tšehhi industriaallegendite Interpretace koosseisust pärit Richard Charvat (RC), kelle muusika on nagu ikka mürarohke -- kilisevale-kolisevale helimaastikule annavad raamid kosmiliselt rulluvad sünteesaatorid -- kahtlemata on see 64-minutiline taies nii artisti sisemaailma kui välismaailma avardamise taotlusega tehtud; rõhuasetusega ilmselt seesmisele ruumile, kuna välismaailma ei ole võimalik kontrollida --isegi kui su varandus küündiks triljoni dollarini; jah, võib öelda, et selles muusikas põrkuvad teatud helindid, et esmaimpulsi ajel üksteisest eemale põrkuda ning seejärel juba väiksema vahemaa tagant sujuvalt põkkuda -- siin 5-loolisel on artistile uudset progressiivelektroonikat ning teisalt Charvat'i enda geneetilise koodi kuuluvat industriaali koodi, millega ta Interpretace'i algusaegadel Tšehhoslovakkia kommunistliku kõleduse-jõleduse vastu seisis. Kupatust rulliv ning sellest üle libisev happeline sünteetika jumestab siin asja. Käesoleva taiese muudab vastuvõetavaks ja intrigeerivaks nii pehme kui terava põrkumine -- pigem peaks nentima, et loomuldasa industriaalmuusika loomusesse kuuluv terav nurgelisus ja teravnurksus saab siin täidlasemate kosmiliste helidega kompenseeritud-tasakaalustatud. Teisalt ei tasu kuidagi arvata, et need kosmilised helid oleksid kuidagi banaalsed või kompromissialtid. Ei, taas need happelised sünteetilised helipannood on irriteerivalt vulgaarsed, ent samas on neis ka piisavalt peeneteundelisust. Tõrked heli kunstlikus-kunstilises süsteemis on alati kuulamisdünaamikat virgutavad. Progressiivelektroonika ja Kosmische on alati meeldinud -- Manuelist ja Ash Ra'st, Edgarist ja Tangerine Dream'ist kuni Jean-Michel Jarre'i kosmosediskoni välja. Iseenesest ruumi laiendamise käigus tuleb hoolt kanda nii laiendamise tööriistade kui ka laiendatud ruumi eest ning seda teeb RC siin eeskujulikult -- andes sügava puhtajoonelise lõikega asjale selge piirilisuse. Unistus modulaarsüntesaatoritel möllamisest - mis kunagi oli väga vähestele kättesaadav - vanemad kasutajad saavad nüüd omi kunagisi fantaasiaid ellu viia. Kuid uued modulaarsed süsteemid inspireerivad tänapäeva kõige radikaalsemaid mõtlejaid sünteesi, sekventseerimise, liideste ja heli kujundamise vallas. RC-l õnnestub üksildase modulaarse improvisatsiooni jõudu salvestisega päriselt edasi anda, kasutades modulaarse improvisatsiooni kaootilisi kalduvusi suurepäraselt ära. Nii et kord ja kaos mängivad dünaamilist binaarsust. Nagu tavapäraselt on ka selle üllitise välja andnud Tšehhi plaadifirma Noise Margin. 9.0 (8.5-9.5)

Panda Bear -- Reset (2022)

Domino/Bandcamp

• Neo-psychedelia 
• DIY 
• Art pop 
• Indie pop 
• Indietronica 
• Electronic 
• Synth-pop 
• Exotica pop

Panda Bear'ist on selle aasta lõpus taas mõtet rääkida, kuivõrd aasta alguses üllitas ta uue albumi "Sinister Grift". Varsti on edetabelite koostamise aeg ning miks mitte (taas) visata kõrv peale aasta alguses ilmunud albumile. Konkreetsel juhul kuulan hoopis Panda eelmist taiest, mis ilmus kolm aastat varem. Sest tõsi on, et artisti muusikat tuleb ju vaadata (lookleva) teena -- kõik hilisem on paratamatult mõjutatud varasemast; Noah Lennox'i puhul tuleb tegurina mängu tema ansambel Animal Collective, mis ilmselt nullindatel oli kõige mõjukam ansambel üleüldse. "Reset'ile" eelnes omakorda kolm aastat varem ilmunud "Buoys" -- mis oli sissepoole keeratud folkmuusika; hoolimata vähesest elektroonilisest foonist võis toda taiest nimetada kaasaegseks Ameerika primitiivseks kitarriks. John Fahey, Leo Koettke, Robbie Basho vaim hõljub ka käesoleva üllitise alguses, ent õige pea liigutakse ära meeleolude, tunnete kui ka žanrite ulgumerele. Siin on loomulikult kuulda nii Brian Wilson'ile ja The Beach Boys'ile omast joodeldamist ning surfroki helgeid meeleolusid, ent teisalt tulevad siin-seal sisse huvitavad maailmamuusika - konkreetsemalt Kuuba rahvamuusika - motiivid, aga teisalt võib tunnetada viiekümnendate eksootikapoppi ning kuuekümnendate aastate kosmoseajastu popi kergust ning muretust; seda albumit kahtlemata peab kuulama mitu korda järjest; kui esimestel kordadel võib jätta natuke pealiskaudse ning lihtsustatud mulje, siis lõppkokkuvõttes on tegu ikkagi korraliku psühhedeelse muusikaga, ning Panda Bear on jätkuvalt parimaid esindajaid ses vallas. Ei ole ka ime, kui esmakordselt on kaasautoriks ülendatud varasemate taieste produtsent - kaheksakümnendate aastate olulisemaid psühhonaute - Peter "Sonic Boom" Kember. Ühe Eesti muusikaajakirjaniku muljetamine tõsiasjast - nähes Lissabonis resideeruvat ameeriklast kohmitsemas elektroonilise seadme taga laivis -, tekitas temas tõrke ning ehk isegi illusioonide purunemise. Eks tõsi ta on, et artisti loomingust kostub läbi mõningane kirjaoskamatus; ideed on olemas, ent ilmselt realiseerimise oskustest jääb vajaka. Teisalt on see ka plussiks, kuivõrd tegu on ikkagi ju lõngusest indimehega -- nii et DIY- ja lo-fi- element on igati omal kohal. 8.0 (7.5-8.5)

rsn | Helu_elu -- compaction #1 (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Avant-garde
• Ambient
• Post-minimalism
• Microtonal
• Abstract
• Ambient drone
• Experimentalism

Käesolev taies koosneb kahest pikast loost kogupikkusega 56 minutit; väljaandjaks Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka Records; mille alt tulek tähendab seda, et ei ole kindlalt teada, missugust stiili esitletakse, mis teebki nimetatud plaadfirma diskograafia päratult põnevaks. Mahorka plaadifirma puhul ei saa eeldada, et nende muusika oleks kuidagi stiililiselt määratletud. Eksperimentaalne küll, ent see on juba laiem määratlus. Eeldada, et mingisugune album on mõjude eest, helidest, kontseptsioonidest isoleeritud, tundub natuke jabur isegi siis, kui artistil on seesugune kavatsus. Käesolev album on väga minimalistlik - see on suisa abstraktne -, ent ometi see mikrotonaalne helijada on väggi fantaasiaid toitev. Ju me vajamegi tänapäeval rohkem abstraheeritust -- kui mõelda reaalsele muusikamaailmale, siis tulevad meelde Stars of the Lid ja Labradford ning viimatinimetatu liidri Mark Nelson'i projekt Pan American'i vaikelulised lennud öise linna kohal. Mõneti on üllatav, et seesuguse kasina helikeelega taiese taga on suisa kaks artisti: Thomas Rosen ja Daika Koseki testivad üksteise olemasolu, taluvust ning võimet koostööks -- tehes fantastilist tööd ka ses mõttes, et kriitikale on see muusika irriteeriv raskesti hinnatavuse tõttu. Õnneks see ärritus taandub meeldivaks kõdiks -- kujutame ette kosmoselaeva, mis on asunud pea võimatule missioonile -- kujutame ette olukorda, et koduplaneedi on hukkumas, inimese kui liigi ja tema armsaimate liikide esindajad on kosmoselaevadele kaasa võetud, suur parv kosmoselaevu on suundumas teisele planeedile, kus arvatakse elu olevat. Seesugust heli võiksid tekitada kosmoselaevade mootorid seal viibivate subjektide teadvuses keset kujuteldamatu suurusega radiatsioonist ning külmast täidetud ilmaruumis. Turvalises keskkonnas triviaalsena kostuv heli omandab nostalgilise ning melanhoolse mõõtme teadmises, et sihtkohta ei pruugigi jõuda. Või kui jõutaksegi, siis subjektide ja mehitatud artefaktide päritolu allikas - identiteedi allikas - on pöördumatult hävinud. Ent pähe sigineb (ketserlik?) arusaam, et taanduda on igati mõnus seesuguse sumina saatel. Kahtlemata on see taies kommentaar inimese surelikkusest -- et iga päev, iga tund, iga minut ei ole mitte meie suunatud, vaid Kosmilise Demiurgi paika pandud: tuleb olla õnnelik aja eest, kui saab viibida tohutu kosmoselaeva pardal. Millelt meilt paraku paratamatult üle heidetakse. 9.0 (8.5-9.5)