Sai -- Though We Meet But Once (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient rock 
• Post-metal 
• Fusion 
• Industrial rock 
• Art metal 
• Industrial metal 
• Jazz rock 
• Post-rock 
• Neoprogressive rock

Selle albumi mõte ja kavatsuslikkus ei rullugi pealkirja vaadates lahti - see on pelgalt (ka) ühe loo pealkirjaks - tähendus avardub alles siis, kui järjestada üheksa loo pealkirjad. Tõlkes võiks see kõlada järgmiselt: mind tihti välditakse, aga ma jõuan alati (kohale); kuigi me kohtume vaid korra, hakkad sa mind igavesti tundma, siis ütle (ka) mulle, mis ma (õigupoolest) olen. Kõlab tavaliselt nagu paarikümne aasta tagune postrokk-albumi pealkiri. Jah, siin kahtlemata on mainitud stiili elemente ning kõla, siis on see vaid kolmandiku jagu tõde. Kahtlemata - ning kes siis ei oleks kuulanud Justin Broadrick`i asju eesotsas Godflesh'i ning Jesu'ga

 - on see eksperimentaalsemale metallile ning industriaalrokile võlgu -- just seesugusele, mis jääb eemale rohkem elektroonilisest (süntindustriaalist, EBM-ist või teistest raske sammumisega elektroonilistest rütmidest). Yasen Penchev (YP) on ilmselt kunagi (lapsepõlves) armastanud õhukitarre mängida - selle nakkav eeskuju on mehe viinud kidramängu oskusliku omandamiseni -, vähemalt kuulates bulgaarlase suurejoonelist, avalat ning kehtestavat pillimängu võib säherdune tunne tekkida. Tõepoolest, ta kidramäng on väga nauditav. Sinna vahele ja ümber koob ta klahvpillihelide fluidumit, jäigalt plõnnivat basskitarri ning programmeerib trummeldamist. Lisaks Broadrick'i suunale on samaväärt esindatud nii Robert Fripp'i hõllanduslik kitarritroonika kui ka John McLaughlin'ile omane loojuvale päikesele horisondile järele seilamine. Selle päikesevene õhku tõstvateks elementideks ongi nii proge kui jätsu pastelne päiksekollane kuma -- ilmselt üldse mitte juhuslikult ongi nimilugu märgiliselt seda. Siin on eeldused konfigureeritud viisil, et tervik hakkaks takistamatult hingama -- kui on viimast, siis on ka elu ja rõõmu. Kui on rõõmu ja õnne, siis aeg-ajalt sugenevad sellesse ka melanhoolia, depressiivsus ning psühhoos. Isegi viimaste puhul on muusika suurepäraseks piksevardaks. Õieti ese ongi niivõrd väärt, kuivõrd ta täidab oma funktsiooni. Musta tuumaga fusion on selle asja nimi, mida YP siin mängib. Väljaandjaks jätkuvalt suurepärane Bulgaaria (neti)plaadifirma Mahorka. 8.5 (8.0-9.5)

Múm -- History Of Silence (2025)

Morr/Bandcamp

• Art pop 
• Indietronica 
• Ork-pop 
• Chamber pop 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• New Weird Iceland 
• Electronic 
• Baroque pop

Viimati üllitas stuudiokraami kunagine Islandi muusikaline ime 12 aastat tagasi -- pikem paus eelnevalt palju üllitanud artistidele tuleb reeglina kasuks. Esiteks kuulajad saavad eelmiste albumite osas hinnangulisi korrigeerimisi teha (jõuavad uuesti üle kuulata) ning teisalt artistid suudavad distantseeruda eelnevalt loodust; kolmandaks uute ideede kogumiseks on see samuti paras aeg. Mingil aastal põikasid ka Eestisse Leigo järvemuusika festarile. Mis on vaikus? Kas vaikuse kestmise pikkuseks on 4 minutit ja 33 sekundit? Või on vaikus hoopis nähtamatu vestlus -- nagu sisendas kuulajatele CAN`i esimesel plaadil Malcolm Mooney. Nad on ju pärit Islandilt -- seal väidetavalt võib isegi teatud kohtades tajuda absoluutset vaikust. Kuidas vaikus suhestub tühjusega? Kui jah, siis milles peitub nende ühisosa? Vaikus kaasaja kontekstis on suhteline fenomen, mille ilmnemine pigem tuleneb suhestatusest ümbritsevasse mürra. Helid, mis oma korrastatuses summutavad ja minimeerivad tolle kaootilisust, toorust ning häirivust. Olles funktsionaalselt puhvriks ning kõrvatroppideks. Aga Múm on vahepeal õppinud ära mõned trikid -- õppinud kasutama ühelt poolt vokoodrit (loos "Only Songbirds Have A Sweet Tooth", st mitte labastama sellega muusikat) ning teisalt esmapilgul kaugenenud elektroonilisest muusikast klassikalisema ja ämbientsema helikeele poole. Ent see kõik on petlik -- mille järele ei olegi õieti vajadust küsida. Nende 33 minuti jooksul tuleb esile erineva reljeefiga valendikke, milles on nii elektroonilist igikeltsa kui kammerlikku viirgamist. Näiteks avalugu "Miss You Dance" ulatab juhtniidid hästi kätte -- orkestreeritud helide all pulseerivad kodusaare tektoonilised rütmid -- ent põtkides peenetundeliselt, mitte kogu maastikku ümber pöörates. Sinna sekka lisatakse pahupidi pööratud heiastusi nii helis kui vokaalselt, mis tekitavad positiivset kummastust. Võiks ju kergema vastupanu teed minnes sõnada, et ülejäänud seitse lugu (peen)häälestavad ning kombineerivad mainitud elementidega; ent nõnda lihtne ka asi ei ole. Liigutakse vaikses melanhoolias; isegi kui mõtiskluse žestid tunduvad küllaltki lihtsatena, siis see on lihtsus, mis sünnib arvustuse algul vihjatud kunstilise pagasi tunnetuslikust analüütilisusest. 8.5 (7.5-9.0)

Barc Elteeb -- Sci-fi TV (2025)

Noise Margin

• Kosmische Musik
• Space music
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Cosmic synth 
• Improvised music

Selle väga võõrapärase - ilmselt moonutatud päritolu - nimega projekti taga on Tšehhi industriaallegendite Interpretace koosseisust pärit Richard Charvat (RC), kelle muusika on nagu ikka mürarohke -- kilisevale-kolisevale helimaastikule annavad raamid kosmiliselt rulluvad sünteesaatorid -- kahtlemata on see 64-minutiline taies nii artisti sisemaailma kui välismaailma avardamise taotlusega tehtud; rõhuasetusega ilmselt seesmisele ruumile, kuna välismaailma ei ole võimalik kontrollida --isegi kui su varandus küündiks triljoni dollarini; jah, võib öelda, et selles muusikas põrkuvad teatud helindid, et esmaimpulsi ajel üksteisest eemale põrkuda ning seejärel juba väiksema vahemaa tagant sujuvalt põkkuda -- siin 5-loolisel on artistile uudset progressiivelektroonikat ning teisalt Charvat'i enda geneetilise koodi kuuluvat industriaali koodi, millega ta Interpretace'i algusaegadel Tšehhoslovakkia kommunistliku kõleduse-jõleduse vastu seisis. Kupatust rulliv ning sellest üle libisev happeline sünteetika jumestab siin asja. Käesoleva taiese muudab vastuvõetavaks ja intrigeerivaks nii pehme kui terava põrkumine -- pigem peaks nentima, et loomuldasa industriaalmuusika loomusesse kuuluv terav nurgelisus ja teravnurksus saab siin täidlasemate kosmiliste helidega kompenseeritud-tasakaalustatud. Teisalt ei tasu kuidagi arvata, et need kosmilised helid oleksid kuidagi banaalsed või kompromissialtid. Ei, taas need happelised sünteetilised helipannood on irriteerivalt vulgaarsed, ent samas on neis ka piisavalt peeneteundelisust. Tõrked heli kunstlikus-kunstilises süsteemis on alati kuulamisdünaamikat virgutavad. Progressiivelektroonika ja Kosmische on alati meeldinud -- Manuelist ja Ash Ra'st, Edgarist ja Tangerine Dream'ist kuni Jean-Michel Jarre'i kosmosediskoni välja. Iseenesest ruumi laiendamise käigus tuleb hoolt kanda nii laiendamise tööriistade kui ka laiendatud ruumi eest ning seda teeb RC siin eeskujulikult -- andes sügava puhtajoonelise lõikega asjale selge piirilisuse. Unistus modulaarsüntesaatoritel möllamisest - mis kunagi oli väga vähestele kättesaadav - vanemad kasutajad saavad nüüd omi kunagisi fantaasiaid ellu viia. Kuid uued modulaarsed süsteemid inspireerivad tänapäeva kõige radikaalsemaid mõtlejaid sünteesi, sekventseerimise, liideste ja heli kujundamise vallas. RC-l õnnestub üksildase modulaarse improvisatsiooni jõudu salvestisega päriselt edasi anda, kasutades modulaarse improvisatsiooni kaootilisi kalduvusi suurepäraselt ära. Nii et kord ja kaos mängivad dünaamilist binaarsust. Nagu tavapäraselt on ka selle üllitise välja andnud Tšehhi plaadifirma Noise Margin. 9.0 (8.5-9.5)

Panda Bear -- Reset (2022)

Domino/Bandcamp

• Neo-psychedelia 
• DIY 
• Art pop 
• Indie pop 
• Indietronica 
• Electronic 
• Synth-pop 
• Exotica pop

Panda Bear'ist on selle aasta lõpus taas mõtet rääkida, kuivõrd aasta alguses üllitas ta uue albumi "Sinister Grift". Varsti on edetabelite koostamise aeg ning miks mitte (taas) visata kõrv peale aasta alguses ilmunud albumile. Konkreetsel juhul kuulan hoopis Panda eelmist taiest, mis ilmus kolm aastat varem. Sest tõsi on, et artisti muusikat tuleb ju vaadata (lookleva) teena -- kõik hilisem on paratamatult mõjutatud varasemast; Noah Lennox'i puhul tuleb tegurina mängu tema ansambel Animal Collective, mis ilmselt nullindatel oli kõige mõjukam ansambel üleüldse. "Reset'ile" eelnes omakorda kolm aastat varem ilmunud "Buoys" -- mis oli sissepoole keeratud folkmuusika; hoolimata vähesest elektroonilisest foonist võis toda taiest nimetada kaasaegseks Ameerika primitiivseks kitarriks. John Fahey, Leo Koettke, Robbie Basho vaim hõljub ka käesoleva üllitise alguses, ent õige pea liigutakse ära meeleolude, tunnete kui ka žanrite ulgumerele. Siin on loomulikult kuulda nii Brian Wilson'ile ja The Beach Boys'ile omast joodeldamist ning surfroki helgeid meeleolusid, ent teisalt tulevad siin-seal sisse huvitavad maailmamuusika - konkreetsemalt Kuuba rahvamuusika - motiivid, aga teisalt võib tunnetada viiekümnendate eksootikapoppi ning kuuekümnendate aastate kosmoseajastu popi kergust ning muretust; seda albumit kahtlemata peab kuulama mitu korda järjest; kui esimestel kordadel võib jätta natuke pealiskaudse ning lihtsustatud mulje, siis lõppkokkuvõttes on tegu ikkagi korraliku psühhedeelse muusikaga, ning Panda Bear on jätkuvalt parimaid esindajaid ses vallas. Ei ole ka ime, kui esmakordselt on kaasautoriks ülendatud varasemate taieste produtsent - kaheksakümnendate aastate olulisemaid psühhonaute - Peter "Sonic Boom" Kember. Ühe Eesti muusikaajakirjaniku muljetamine tõsiasjast - nähes Lissabonis resideeruvat ameeriklast kohmitsemas elektroonilise seadme taga laivis -, tekitas temas tõrke ning ehk isegi illusioonide purunemise. Eks tõsi ta on, et artisti loomingust kostub läbi mõningane kirjaoskamatus; ideed on olemas, ent ilmselt realiseerimise oskustest jääb vajaka. Teisalt on see ka plussiks, kuivõrd tegu on ikkagi ju lõngusest indimehega -- nii et DIY- ja lo-fi- element on igati omal kohal. 8.0 (7.5-8.5)

rsn | Helu_elu -- compaction #1 (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Avant-garde
• Ambient
• Post-minimalism
• Microtonal
• Abstract
• Ambient drone
• Experimentalism

Käesolev taies koosneb kahest pikast loost kogupikkusega 56 minutit; väljaandjaks Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka Records; mille alt tulek tähendab seda, et ei ole kindlalt teada, missugust stiili esitletakse, mis teebki nimetatud plaadfirma diskograafia päratult põnevaks. Mahorka plaadifirma puhul ei saa eeldada, et nende muusika oleks kuidagi stiililiselt määratletud. Eksperimentaalne küll, ent see on juba laiem määratlus. Eeldada, et mingisugune album on mõjude eest, helidest, kontseptsioonidest isoleeritud, tundub natuke jabur isegi siis, kui artistil on seesugune kavatsus. Käesolev album on väga minimalistlik - see on suisa abstraktne -, ent ometi see mikrotonaalne helijada on väggi fantaasiaid toitev. Ju me vajamegi tänapäeval rohkem abstraheeritust -- kui mõelda reaalsele muusikamaailmale, siis tulevad meelde Stars of the Lid ja Labradford ning viimatinimetatu liidri Mark Nelson'i projekt Pan American'i vaikelulised lennud öise linna kohal. Mõneti on üllatav, et seesuguse kasina helikeelega taiese taga on suisa kaks artisti: Thomas Rosen ja Daika Koseki testivad üksteise olemasolu, taluvust ning võimet koostööks -- tehes fantastilist tööd ka ses mõttes, et kriitikale on see muusika irriteeriv raskesti hinnatavuse tõttu. Õnneks see ärritus taandub meeldivaks kõdiks -- kujutame ette kosmoselaeva, mis on asunud pea võimatule missioonile -- kujutame ette olukorda, et koduplaneedi on hukkumas, inimese kui liigi ja tema armsaimate liikide esindajad on kosmoselaevadele kaasa võetud, suur parv kosmoselaevu on suundumas teisele planeedile, kus arvatakse elu olevat. Seesugust heli võiksid tekitada kosmoselaevade mootorid seal viibivate subjektide teadvuses keset kujuteldamatu suurusega radiatsioonist ning külmast täidetud ilmaruumis. Turvalises keskkonnas triviaalsena kostuv heli omandab nostalgilise ning melanhoolse mõõtme teadmises, et sihtkohta ei pruugigi jõuda. Või kui jõutaksegi, siis subjektide ja mehitatud artefaktide päritolu allikas - identiteedi allikas - on pöördumatult hävinud. Ent pähe sigineb (ketserlik?) arusaam, et taanduda on igati mõnus seesuguse sumina saatel. Kahtlemata on see taies kommentaar inimese surelikkusest -- et iga päev, iga tund, iga minut ei ole mitte meie suunatud, vaid Kosmilise Demiurgi paika pandud: tuleb olla õnnelik aja eest, kui saab viibida tohutu kosmoselaeva pardal. Millelt meilt paraku paratamatult üle heidetakse. 9.0 (8.5-9.5)

Cryptic Scenery -- Villa Weary (2025)

Bandcamp

• Ethereal wave
• Art rock
• Indie rock
• Dark wave
• Electronic
• Synth-rock
• Alternative rock
• Goth-gaze

Sotsiaalmeediast on viimastel aegadel kostunud üleskutseid kultuurisõdadeks -- kui tore see kõik oli enne koroonapandeemiat ning Ukraina ja Gaza sõda, aga isiklikult skeptiliseks jäädes ei näe küll selles kõiges midagi romantilist ja elu edasiviivat impulssi ja loogikat. Vastupidi -- nagu sõjaski, on vaja vastaspooli ning sundus valida ühte või teist poolt madaldab inimhinge ning piirab indiviidi vabadust ja sunnib enesetsensuuriks (isegi kui mingites tahkudes ei olda peavooluga nõus). Nii ühelt kuid teiselt poolelt vahib sageli vastu silmakirjalikkus -- toon ühe värvika näite; ühes muusikapoes on Helmete pilt ning loosung -- kaabusid ei teenindata! Jah, igati nõus, ent teisalt müüakse seal näiteks Burzum`i muusikat -- Varg Vikernes`i süüdistatakse kõiksugu surmapattudes (paljud neist ongi faktiliselt tõestatud!). No olge siis kõvad mehed-naised ning näidake ühtset joont kõikides oma tegemistes! Soovitus on, et kuulake lihtsalt muusikat, lugege raamatuid ning kujundage ise omi arusaamu; mitte ärge laske teistel seda teha ning kõiksugu narratiivid ja kontseptsioonid, mis eelnevad mõnele albumile, võtke seda teadmiseks, haarake seda kõigest intellektuaalselt huvitavate mõtetena -- neil postulaatidel ei saa lasta üle helide kasvada. Igasugune barrikadeerunud vastandumine on lame ning nüristav! 90ndate keskpaigast tegutsenud ning nullindate esimesest poolest albumeid üllitama hakanud berliinlase Christian H. Sötemann'i muusika on igati hea kuulamine -- eriti kui ollakse vaimustuses kaheksakümnendate alguse gootiroki kasvamises huvitavas suunas -- eeterlikuks popiks sünteetiliste Joy Division'i, Bauhaus'i, Siouxsie And The Banshees`i ning The Comsat Angels`i allhoovustes -- nagu seda tegi Cocteau Twins albumil "Treasure". (Post)punk, milles kitarride ja basside taamal õilmitsesid sündiorkestratsioonid, mis olid läbi imbunud neoklassikalisest metafüüsikast. Tõsi, selle võõrapärase ilumeele fooni mõjutajaks olid ilmselgelt ka ämbient, kõige muu hulgas ka ruumilisust taotlev industriaalmuusika ning Saksa kosmiline muusika. Ning hiljem kõige selle taamal andis asjale väga keskendunult aastakümneteks fookuse Arizona punt Lycia. Sakslase kümneloolisel on esindatud kõik need nükked ja tahud, mis on eeldusteks korraliku ethereal wave`i üllitise tekkeks. Altkulmu põrnitsev gootimuusika ja tume sündimuusika (mille inspiratsiooniks on keskaegne avarates ruumides - kloostrites - esitletud muusika) ning kaheksakümnendate keskpaigas idanema hakanud indirokk -- iseäranis kingapõrnitsemisele omane pilvedesse tõus ning käändumine kuhugi kõrvalisse universumisse. Keskne lugu siin on imetabane "Can't Believe You Anymore", ent ka teiste lugude tugevus tuleb vaieldamatult esile. 8.0 (7.5-9.0)

Drexciya -- Neptune`s Lair (1999/2025)

Tresor

• Tech-electro 
• Experimental electro 
• Funk electro 
• Post-disco 
• Avant-electro 
• Electro pop

Käesolevast 21-loolisest kirjutan seetõttu, et sain virtuaalse promopaki Detroit`i legendite albumiga, kuivõrd plaadifirma Tresor annab selle esmakordselt (sic!) vinüülil välja. On mida kuulata, on mida mäletada, on mida kaasa võtta! Siin on kõiksugu elektromuusika spektrid esindatud -- naiivsest tuututamistest (ärge mõiske valesti - see on väga hea kraam!) tantsulisemaks funk`iks muutuvast mutantelektrost ja tehno-elektro hübriidist kuni eksperimentaalsemate lõigeteni välja. Tõsi on ka, et kõik need elemendid võivad ühes ja samas loos juhtuda. Ning loomulikult tulnukatest isandatele ehk Kraftwerk`ile makstakse loos "Polymono Plexusgel" nende robotiloo motiiviga otseselt andamit. Nagu Saksa legendite puhulgi, ei laiene nende muusika "laiendatud miksiks" -- või kui, siis see meenutab pigem ansambli Neu! albumit "Neu 2", millel tandem Rother-Dinger ohverdab oma muusikat mehaanilisel altaril -- sõltumata sellest, kas keegi peab seda teotuseks või geniaalseks lükkeks. On kostnud hädaldamist, et Drexciya ametlikult esimene üllitis kõlab helgemalt ja ehk ka pealiskaudsemalt kui mahukas antoloogia "The Quest"; see peaks ju olema igati heakskiidetav, kui Drexciya "valge" ja "must" album on valikus. Tegelikult käesolev on väga mängulise muusika presenteerimine, millelt kostub nii kaasahaaravaid rütmimustreid kui vaaruvaid süntekaid ja sündiarpedžosid -- kohati see kõlab kui alternatiivajalugu diskojärgsele muusikale; kui võimalus, kuidas asi võinuks natuke teistsuguste rõhuasetuste korral tulevikus esile tõusta; see tähendab seda, et selles on nii italo- kui geidisko DNA-d mängulisteks algoritmideks teisendatult. Tegelikult on see kõik väga delikaatne värk -- vaadates tähti näeme sealt tegelikult minevikku tagasi peegelduvat. Teisisõnu -- näeme seda, mida võib-olla enam ei eksisteerigi; Drexciya-tähe valgus jõudis uues formaadis igatahes kohale. 8.5 (8.0-9.0)

Eiko Ishibashi & Jim O`Rourke -- Lifetime of a Flower (2023)

Week-End/Bandcamp

• Organic electronica 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Glitchtronica 
• Experimentalism 
• Cool jazz 
• Abstract

Kui ma kuulan seda kahest pikast loost koosnevat koostöö albumit jaapanlanna Eiko Ishibashi (EI) (snd 1974) ning USA eksperimentaalmuusika käilakuju Jim O`Rourke (JO`R) (snd 1969) vahel, siis mu mõtetesse sugeneb mõnetine segadus, kuivõrd selles muusikas on nii sügavust kui laiust, pikkust ja pinnapealsust. Selle haaramine (sõna otseses mõttes) laialivalguvuse tõttu on üsna raske ülesanne -- see on mitmefraktaalne, tohutult kõiksugu heliprügi täis, ent ometi on loojad pannud selle graviteerima; ühelt poolt tajun selles muusikas - vähemalt vormiliselt improvisatsioonilise muusika tundemärke -, ent tuleb tunnistada , et see see mängukanniks lihtsustatud element on allutatud hoopis teistsuguse mängu loogikale. Selle mängu muutvaks elemendiks on elektroakustilise muusika loogika ekspluateerimine - muusika, mille iseloomulikeks tunnusteks on monokroomne tuhmus ja kliiniliselt puhaste seinte ning vaiade korrapärane kõrgumine, millele tuhmuse tasakaalustamiseks riputatakse helisid, mis vastukaaluks peaksid looma mustreid, värve ning soojust. Eks seesuguste katsetuste mõtteks on tekitada viljakaid helitsükloneid; seejuures omades uskumust, et midagi täiesti uut võib sellest sündida. Kohati sünnibki huvitavaid põrkumisi-põkkumisi. Näiteks aega trotsivate jahejätsu passaažid kulgevad omatahtsi modulaarsüntesaatorite efektide ja heliprügi pilve taamal, andes märku, et aeg tuleb (mitte ei lähe). Tõsi, lugude paarikümne minuti pikkust arvesse võttes tuleb eeldada, et sellesse võib killustatus ehk lineaarne loomiskood olla sisse kirjutatud. Selle muusika koherentsust võib visuaalselt kujutada õlilaiguna veepinnal, mis küll laieneb ja hajub laiali, ent siiski säilitab sidususe sarnaselt mõne väga liigendunud järvega (nt maailmas Saimaa järv Soomes või Lake of the Woods Kanada-USA piiril. Lõbustav on ju vaadata, mis trikke mandrijää on teinud pinnasega! Kuidas miski taandub, samas justnagu tehes seda vastumeelselt ja kättemaksuhimuliselt! EI ja JO'R muusika puhul tõstatub lisaks küsimus improvisatoorse muusika loomusest -- selle tekke alusprintsiipidest, artisti vaimsetest hoiakutest ja eelhäälestusest. Kas käesolev album - mis kasutab improvisatsioone - ei ole mitte kontrollfriikide poolt vangistatud ja lõppude lõpuks moonutatud? Aga võib olla oleks parem kõik need skolastilised küsimused ühe käeviipega eemale lükata. 8.0 (7.5-8.5)

Joel Tammik -- Kriiva (2025)

Väli

• Ambient dub
• Dub techno
• Ambient
• Field recording
• Electronic music
• Ambient techno
• Organic electronica
• New Age
• Found sound

Käesolev taies on Kagu-Eesti nurka kolinud Joel Tammiku ei-tea-mitmes album; mitte et ta ise nii tihti üllitaks, ent aastatega lisandub kohaliku underground-muusika veteranile paratamatult staaži ja kuulajale tänuväärseid vilju. Lu:k, Myrakaru, Rajaleidja. Kolm kümnendit tuleb täis. Teine asi on see, et ta tegemised ei ole - vähemalt mulle tundub - kuigi suure aplombiga välja kuulutatud -- kes teab, see teab, kes tahab, see saab. Ise kuulasin enne käesolevale 12-loolisele mitut ringi peale tehes kahte tema üllitist täpselt 20 ja 10 aasta eest (vastavalt "Eluline" ning "Laane Universum"). Hilisemat üllitist võib pidada Eesti kosmilise elektronmuusika ehk ulmetroonika (teised väljapaistvaimad esindajad on/olid Uni, Galaktlan, Kulgurid; loomulikult ka eeskujuks olev meister Sven Grünberg). Esimene nimetatut üllitistest kahtlemata oli dub-muusika sagedustele pühendunud ristikäik (millele lõviosas tema looming keskendubki). Eks nii vist olegi, et kui artist on midagi pikemalt kaenud-lahanud-loonud, siis edasine loominguline tee - kui muusik just kardinaalseid lahkmeid ei tee -, siis ikka sügavamale helifenomeni sügavustesse. Seesuguse muusika juures ongi tänuväärt tahk see, et mida sügavamale suundud, seda laiemaks muutub tegelikult maailm su ümber. Eriti kui seda toetavad looduslähedust- ja hoidu väärtustavad veendumused ning plaanimajandusest suure kaarega mööduv vajadus muusikat väljutada. Ma ise kuulasin enne seda just 30-aastaseks saanud britti nimega "Tri Repetae", mis samuti annab võtme õigeks häälestuseks kätte. Mäletan ühte Müsteeriumi-nimelist üritust 2005. aasta juulikuus (vist Järvamaal), kui mingid purjus jõmmid tulid ka üritusele ning saades kätte tema uue reliisi (äkki üheks põhipunktiks oligi tema albumi esmaesitlus?), kuulasid seda valjult autos. Mõned olid pahased - vist autor ise ka -, aga äkki tõesti neile meeldis (vähemalt sõnades olid nad ahvivaimustuses -- miks me ei peaks neid uskuma?!)! Albumi päälkiri osutab artisti kodukülale, mis vististi on nime saanud kriivade järgi -- mis on metsa kasvanud ja paarsada kuni mõni kilomeeter pikad väliselt oose ehk vallseljakuid meenutavad künkad (kirjelduse-selgituse laenasin Indrek Rohtmetsa raamatust "101 Eesti looduspaika"). See on esimene üllitis, mille JT on salvestanud linnakeskkonnast väljaspool -- lakast leitud vana arvutiga, millel olid peal vanad muusika loomise programmid. Lisana on kasutanud kohalikke looduskeskkonna helisid. Eelpoolmainitud kaks autori üllitist loovad õlgtoe käesolevale taiesele -- siin on nii dub`ilikku võnget ja puudet kui ka ämbientlikku ära- ja äraspidiolemist. Kasseti teise poole avalugu "Märgalad" teiseneb natuke loodusest, muutudes newage`ilikuks sillerdamiseks. Parima osa moodustavad need kompositsioonid, milles võib tajuda ümbritseva keskkonna hõngu -- kui see keskkond hingab loodud muusikaga kaasa. Ehk midagi sarnast, kui vanas samblaga polsterdatud palksaunas - mu Setomaa vanaisa ehitatud saunas - leili võttes õhu sisse imbudes muutus kuumus nõelteravaks! Need on sedasorti mälestused, mis ajapikku üha enam seest välja tulevad. Kasseti vaheleht lõhnab vastupandamatult (no nuusutan seda pidevalt!) -- meenutab sambla ja seenekõdu risust õrna kopitust. 8.5 (8.0-9.0)

Anna von Hauswolff -- Ceremony (2012)

City Slang/Bandcamp

• Art pop 
• Gothic pop/rock 
• Neoclassical 
• Singer-songwriter 
• Dark wave
• Neofolk 
• Alternative pop/rock 
• Drone pop
• Chamber pop

Rootsi siniverelise lauljatari muusikat ei olegi varem kuulanud nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Kuivõrd sel aastal ilmus tal paljukiidetud album "Iconoclasts", siis tuli lähemalt tutvust teha. "Ceremony" on ta järjekorras teine üllitis, mille teemad kahtlemata on morbiidsed. Mitu pealkirja sisaldab sõna "epitaaf", samuti käib siit läbi "surivoodi" ning "mu tulevaste laste matused". 13-loolise (ja 61-minutilise) taiese esmamulje on, et pagan küll -- see on hipsterite Dead Can Dance! Sinna patta mahtus ühisjooni Kate Bush`i (eriti loos "Deathbed"), Beach House`i ja Victoria Legrand`iga (loos "Mountains Crave"), Jane Siberry ja Kate Bush`i ristsugutisega (loos "Ocean") ning üle-eelmise kümnendi veiderfolgi süngema serva artistide Espers`i ja Fursaxa`ga. "Epitaph of Daniel" on laenanud "Twin Peaks`i" tunnusmeloodiast, andes asjale teistsuguse sügavuse ja mõõtme! Mõjud mõjudeks, ent see tume (bal)last ei tahtnud kuidagi mu teadvuses õhku tõusta. Üksnes avalugu "Epitaph of Theodor" ning "Sova" avaldasid muljet. Kurbus neis lugudes osaliselt tolmustus, pihustudes nähtamatutesse (ent eksisteerivatesse) hingepragudesse ning sealt edasi segunedes immanentselt vaimuenergia ning ajukeemiaga. Ning teisel ringil hakkas aadlipreili muusikas lahti rulluma ajaloo (valdavalt tumedam) käsujada. Ta kasutab valdavalt kirikuorelit, millele sekundeerivad kitarrid ning trummid. Muidugi kesksel kohal olev vokaal paisub ja vaibub, lainetab või pakub rada paisuvatele orkestratsioonidele ja droonhelidele; see lõppude lõpuks hakkab (vähemalt valdavas osas) tööle -- lihtsalt tuleb rootslanna vokaaliga harjuda. Ka mõtted hipsterlusest tasapisi taanduvad -- lauljatar, keda on süüdistatud satanismis ning kelle esinemislube on kinnitatud-tühistatud piiskopkondade allkirjadega, peab ju olema kõva mutt! Süüdistusest rääkides -- äkki ta lõppude lõpuks ei maganud mitte kuradi, vaid triksterist Jumalaga (samavõrd äge kui piiblit lugeda on ka apokrüüfe ehk esimesest välja jäetud evangeeliumeid). Tõepoolest, päeva lõpus võib tõdeda, et tegu on väärt kuulamisega! 7.5 (6.0-9.0)

Core of the Coalman -- Kilometric Chameleon POV (2025)

Klang-und-Krach/Bandcamp 

• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-classical 
• New Age
• Avant-electronica 
• Electronic music 
• Found sound 
• Sound art 
• Drone 

Praha eksperimentaalse muusika väljaandja Klang-und-Krach`i all üllitatud kahelooline taies - kummagi loo pikkus on täpselt 29.51 - on kujundatud (siinpoolsest) materjalist ja artefaktidest, et moonutuste-laienduste-manipulatsioonide tehnikaga kui müstiliste kaarikutega (Platon mäletavasti kasutas seda kujundit mälu taastumise ja teadmiste poole liikumise illustreerimiseks) tõusta siinsest dimensioonist ülespoole-väljapoole-kõrvale. Selle muusika taga on Ameerikast pärit, kuid Suurbritannias elutsev 50-aastane Jorge Boehringer (JB) (ka teada projektidest On Growth and Form ning Kneeling Coats), kes tudengi ja muusikuna on salvestanud pärishelisid - nii Texas`es (San Antonio loomaaias), Tšehhis (äikesetormist räsitud tänaval), Inglismaal; lisaks Soomes üles astutud laivesinemiste salvestused üheteist aasta vältel enne, kui asi sai kunstlike helidega - mängitud kitarril, süntesaatoritel, viiulil, klaveril, suupillil ning arvutil heli programmeeritud - segatud ning purki pandud. Kas kaua-tehtud-kaunikene? Muusika on igati sugereeriv, emotiivselt laetud ning kunstiliselt huvitav -- huviäratavaks muutub JB (kes muuseas on muusikat õppinud innovaatilise muusika korüfeede Pauline Oliveros`e, Fred Frith`i ning Alvin Curran`i all pluss olnud residentuuris ja töötubades Maryanne Amacher`i, Gordon Mumma, Alan Kaprow` kui Paul Demartinis`ega) kunst seetõttu, et selles muusikas on kõrge orgaanilisuse määr -- tunni aja vältel on püütud lähtuda (mõtte) hüpoteesist, et kuidas küll võiks paista kameeleonile kõik see, mis ta ümber aset leiab (kuivõrd teised teda ei näe, siis ses mõttes ideaalne jälgimispositsioon -- võrreldes inimesega näeb ta teistmoodi juba seetõttu, et ta mälu ei ole laetud mõistestike ning tinglike-subjektiivsete teadmistega). Teisalt huvitab artisti ka ajalis-ruumiline tahk -- aja- ja kohavaim, selle muutumine inimmälus. JB ütleb, et ta mälus sulavad nii aeg kui vahemaa nende kohtade vahel üheks, mis kajastub ka käesoleval taiesel. Kas me peaksime mälu käsitlema ajalise vahemaana sünapsite vahel või siis mälu on interdimensionaalne parallaks, mis mõõdetakse parsekites (andes mälule tohutu kosmilise mõõtme). Tõepoolest - nagu lugude koondnimetused osutavad -- selles on nii lõdvestust kui põnevust, selles on nii vana kui uut kooli, nii tavapillide õrnust kui elektroonika karmust, nii madalat kui taevalikku. 9.0 (8.0-10)

Esivanemate unustatud hinged -- hulk surnute numbreid (2025)

Trash Can Dance/Bandcamp 

• Dungeon synth 
• DIY 
• Black metal 
• Lo-fi 
• Jungle 
• Vaporwave 
• Experimental rock 
• Drum and bass 
• Breakbeat 
• Electronic music 

See on ilus muusika, see ilmselt on ka kodukeskne ja patriootlik; maa, kus suitsune lagi on me tarel ning toidab pragunenud maa harvade rohttaimedega. Need 11 lugu on pealtnäha lihtsad, kus süntekad ja kitarrid voolavad läbi lihtsamate filtrite ja efektide -- motiivid järgnevad järjepanu või võtavad üksteise järel rivvi; must lagi on me toal -- sünge ja rusuv toon justkui peegeldaks esivanemate rahulolematust järgnevate põlvede suhtes, käies kodus ning kollitades ja muserdades neid. Võiks ju ulatuda sellesse aega, kui veel kõik põlvkonnad elasid ühe ja sama katuse all, kui vanureid ei saadetud hooldekodudesse või spetsiaalsetesse hospiitsidesse surema. Kui on tekkinud vajadus tervislikust situatsioonist tulenevalt, siis kahtlemata. End mõnes kõrgelt arenenud riigis sureb vaid viiendik inimesi oma kodus. Tõsi, neis riikides (k.a Eestis) püütakse juurutada nn koduhaigla kontseptsiooni, mis laiendaks külastavatele õdedele kui ka lähedastele suuremad õigused ravimiseks ja abistamiseks. Kõik muutub -- nagu on kunagisest rahvast - keda tunti maarahvana - saanud eestlased. Nende 52 minuti jooksul on ka lõbustavaid hetki -- näiteks mõned sünteesaatorite arpedžod, mis mõnikord kitšilikkust tulvates ajavad isegi muigama pluss harvad sämplid. Plusspoolele jäävad kahtlemata veel rafineerimata helipilt, kõlades maalähedaselt -- justkui mõni enesessetõmbunud maamees naasnuks päeva lõpus põllult ning pannud arvuti tööle ning pillid sooja. Siin on nii kuulda kui haista mullakamara lõhna. Maaläheduse taotlust võib tajuda ka bändi pealkirjades. Siin valitsevad eri temperatuurid ja õhurõhud -- kitarrid on tihti võimsalt tuulestatud -- ruumi täidetakse totaalsel viisil nii resonantsi kui plahvatustega sarnaselt suurte meistritega -- Glenn Branca'st ja Rhys Chatham'ist Tore Elgarøy'ini. Lihtsuses peitub kahtlemata võlu, ent see on poolenisti tõde. Näiteks lugu "Lõputu Pime" tekitab lõgisevate jungle-rütmide ja taamal kajava-kriipiva kidraga veelgi (nostalgilist) lisaruumi -- päikese loojumise nautimine kusagil lämbes metsatukas, meenutades paratamatult Tonti. Kohe järgmine lugu "Midagi..." muutub kliinilisemaks elik trummiks ja bassiks; kuivõrd artist on trikster, siis seda ei saavmaha parseldada klubimuusikatootena. Biit lõgiseb puhastatult, ent süntesaatorid on piisavalt ulakalt väljakutsuvad, et selle saatel tekiks isu tantsu vihtuda. Loos "Toru" veiklevad kitarrid imetabaselt modulaarsüntesaatorite efektide ja murtud rütmide taamal. Purjed on pingestatudSelle kõige valguses tahaks Nietzsche ütlust - julmus on primitiivne mälutehnika - ümber fraseerida. Primitiivsus on julm mälutehnika (mis paratamatult viib väljakasvule). Miski, mis muutub, ei saa olla tõeline. Parem juba kütta kohe ei-miski positsioonilt. Või siis -- selle pelga olemasolu väreluses ei saa jätta tsiteerimata klassikuid: give in to lust/give up to lust/heaven knows/we will be dust (The Smiths "Pretty Girls Make Graves"). 9.0 (8.0-9.5)

Fabbien Robbe -- Skeudennoù (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• Ethnotronica 
• Post-rock 
• Avant-jazz 
• Post-psychedelic 
• Abstract 
• Electronic music 
• Space music 
• Experimentalism 
• Drone

Üks tuntud Inglise kirjanik on öelnud, et geeniuse saladus on säilitada lapse vaimu ka vanaduses, mis tähendab mitte kunagi kaotada seesmist entusiasmi. Bretooni Fabien Robbe'i (FR) 5-loolisel albumil on entusiasmi piisavalt; ent vaimustus on kõigest esimene samm selleks, et luua midagi väljapaistvat; teisteks instrumentaalseteks väärtusteks on tarkus ja ettenägelikkus -- näha tulemuse efektiivsust ning eeldusi luua midagi väljapaistvat. Neist 52 minutist võib eeldada - mis osutab lugude keskmisele pikkusele üle 10 minuti -, et aega on tarvis selle taga peituva kontseptsiooni elluviimiseksb alati väljakäidud mõistestikud ja jutustused ei tööta, vaid - vastupidi - võivad kuulaja kogemust n-ö eellaadimisega häirida. Ma ei tea, mida selle albumi pealkiri tähendada võiks; õieti püüdsin teadlikult mitte järele uurida, kuivõrd muusika iseenesest kõnetas piisavalt (st täitis piisavalt ruumi). "Skeudennoù" on väga nutikas album, mis avaneb ja avardub imetabaselt. Alguses on sulnid ämbientsed sosinad, millesse hakkavad üsna ruttu sugenema vist tagasisidestusest laetud tahud, andes karvasusega sellele nii katsetusliku kui ka esteetiliselt laetud tunde ja ka sisu Mikroskoopilised elektritormid mööda pindu liuglemas panid mu magnetofoni nurruma! Järgneva loo "Le Wagon'i" meeleolu ja muusikaline väljenduslaad muutub kardinaalselt. Hiljuti andis albumi välja Tortoise, ning Chicago legendid tulevadki esmajärjekorras meelde. See tähendab, et rokkmuusikaga tingitakse kõvasti: madalates registrites mängitud kitarrid (või on see hoopis basskitarr?) on mängitud läbi efektiploki nõnda, et asjale tuleb elektroonilise muusika mekk manu ning ka jätsulik viirgamine hakkab tasapisi sisse sugenema. Tortoise'i sugusest harg(rokk)bändist kõneldes ei saa üle ega ümber jätsulikust poolest. Ennekõike "Piper Is Drunk" kõlab John Coltrane'i või Ornette Coleman'i seestunud serva mudijana -- oo jaa, FR keerab lisavindi peale sellega, et püüab bebop'i metsiku loomuse silmusesse, taltsutades ja kanaliseerides selle energiat omamoodi. Või on slleks instrumendiks hoopis tükeldatud torupill, mis mööda elliptilist silmust hüpnootiliselt undab. Võimas! Üllitisel on ka abstraheeritusele üles ehitatud lugu "Er Mané", mis fusorina kuumutab heliioone, kutsudes järk-järgult esile helireaktsioone.Tekib säärane tunne, justkui füüsilis-keemilise protsessi käigus on konkreetsest heliruumist hapnikumolekulid ära põletatud ning takkaotsa ka gravitatsioon ekstraheeritud! Abstraktne muusika võib sageli jäädagi eraldiseisvaks, kõnetamata kuulajat. Pelk helilainete tekitamine ei ole veel edu valem -- sellest peab midagi välja imbuma, mis kuulaja ajutuultesse imbuks ning seal pöörlema hakkaks! Albumi lõpuloos - mis suubub suisa seitsmeteistkümnendasse minutisse - seotakse albumi algus ja lõpp kenasti sõlme -- ämbientmuusika seekord sügavneb seekord kosmosesse, mis võiks sarnaneda kosmoselaeva mootori vaikse undamisena keset külma ja radioaktiivset lõputust. Masina käivitamisel ja töös hoidmisel on abiks olnud teine katsetaja Julien Palomo. Kahtlemata on tegu ühe selle aasta parima taiesegs, mis loob lisaruumi ja inspireerib, võimaldades kuulajal subjektina asju kõrvalt ning teistmoodi vaadata -- see ei ole mitte loomuldasa iga albumi puhul. 9.5 (9.0-10)

Tortoise -- Touch (2025)

International Anthem/Nonesuch

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Improvised music 
• Art rock 
• Indie rock 
• Jazz rock 
• Krautrock 
• Electronic 
• Yacht rock 
• Avant-rock 
• Americana 
• Drone pop/rock
• Neokrautrock 

Üheksa ja pool aastat tagasi kirjutasin Chicago eksperimentaalrokkarite eelmisest taiesest "The Catastrophist" mitte kuigi paitavaid sõnu ühes Eestimaa ajalehes -- nad olid muutunud kunstiliselt mõjuvõimsa rühmitusena iseenda karikatuuriks seetõttu, et hakkasid võtma malli artistidest, kes kord ise olid neid eeskujuks seadnud. Muidugi, säherdune pööre veel ei "taga", et bänd laguneks pläustiks. Ilmselt see oli ka seotud suuna ja laiemalt ka mõtte leidmisega konkreetses koosseisus muusikat edasi luua. Eks juba plaadiümbris ei sisendanud optimismi -- justkui moondunud Kurt Wagner'i näolapiga mees jõllitas jultunult näkku -- nagu kunagi üks Läti peaminister uusaastatervituses käitus sarnasel viisil provokatiivselt -- umbes et mis te, rahvas, vahite mind! Ootate, et ma midagi teile ütleks?! Aga jah -- muusikaliselt kostus nime vääriliselt taieselt halvas mõttes rikkis elektrorokki, mis - kui tsiteerida idanaabreid - ei olnud ei liha ega kala (tõsi, üks meeldiv erand oli peal, mille manu ma ikka ja jälle naasen -- Georgia Hubley lauldud "Yonder Blue"). Aga ju oli seda kõike tarvis -- äkki justnimelt selle üllitise värskuse huvides. Tõepoolest -- see 10-looline taies kõlab värskendava tuuleiilina puhumas üle tohutusuure Michigan'i järve veepeegli. John McEntire ja kompanii on kokku pannud midagi imetabast -- keeruliste helistruktuuride ja puslede fraktaalidest kasvab välja imetabane - sisuliselt meeleolumuusika; et sellele kaalu lisada, siis ütlen, et tegu on jahtrokiga (ikkagi rokilaadse asjaga!). Tuleb poodi vinüülplaadile järele minna. Kujutan ette, et kuulata seda siis, kui tahan kõrgtasemel meelelahutust; nautida seda ka siis, kui tuleb peale tappev vajadus kogeda midagi tummist (kunst)roki vallas; või siis, kui aju ja emotsioonid on süldistunud pärast väsitavat tööpäeva. See 38-minutiline taies koosneb nii pisi- kui ka mammuttasandist -- nad jätavad teadlikult siin-seal kuuldavale salvestusruumide jätsulikud lirtsatused-naginad, et selle kontrapunktina mängida välja lendlemist üle veeväljade kaldale düünide vahele kõndima. Ka volatiilsed elemendid energiajäävuse seaduse kohaselt ei tohi kaduma minna -- mikromolekulaartasand teiseneb märkamatult hüpnootiliseks krautrokiks varase Kraftwerk'i, Neu! ning Faust'i kingades. Mis tänapäevases mõttes tähendab lähenemist kunagistele koostööpartneritele Stereolab'ile, postrokiga hetkiti-kunati flirtinud Mouse On Mars'ile ning kolmanda albumi aegse Portishead'iga. Teisalt McEntire'il on käsi soojas The Sea And Cake'iga, mistõttu õige tooni määramine sensuaalsel tasandil praktiliselt foonilt on sellest johtuvalt loomuldasa orgaaniline ja võrreldes paljude teistega naturaalsem protsess. Kõik see läheb nii paganama hästi sälku, et tegu on ühe parima (rokk)üllitisega nii emotiivsel, esteetilisel kui narratiivsel tasandil. Lugu "Vexations" - vähemalt siinkirjutajale meeldib nii mõelda - on kummardus Maestrole, kes oma muusikaga põlistas nii jänkide Metsiku Lääne koodi kui nende emapiimaga kaasa antud kalduvust kujutada (üle)elu ideaale panoraamselt filmilinal. Maagilist plaadikaant silmitsedes turgatas pähe, et paradoks võib peituda selles, et mida õrnemalt ja aeglasemalt skorpionit paitada, seda õnnestunumalt ta osutajat mürgiga premeerib. Võib-olla armastus ning selle väljendamine ongi toksiline -- nagu ämblikel pärast armuakti. Armuleeki käivitavad impulsid käivitavad ka teistsuguseid, märksa rafineerimata, ohtlikumaid käitumismustreid. Kindlasti on see trikiga asi. Arvan, et Tuulise Linna tuntuim (fiktiiv)resident Al Bundy oma perega naudib seda. 9.0 (8.0-10).

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Spoken word 
• Modern classical 
• Electro-acoustic 
• Sound poetry 
• Contemporary classical 
• Avant-garde 
• Ambient 
• EAI 
• Art music 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

Element Orchestra -- Document Of Life (2025

elementperspective

• Electronic music
• Chilltronica
• Ambient pop
• Micronoise
• Spoken word
• Psychedelic
• Drone
• Sound art
• Alternative dance

Tore on taaskord õhata, et järjekordne pikal pausil (tegevuse lõpetanud?) netiplaadifirma on tagasi. Seekord saab seda öelda jaapanlaste elementperspective'i kohta, mille all on üllitanud Element Orchestra 11-loolise taiese. See muusika hoiab emotiivset ja esteetilist tasakaalu, mille juured sarnaselt projekti nimega peegeldavad plaadifirma helilist pärandit ja põhimõtet -- kui muusika eksperimentaalsus on piisavalt mõtestatud, siis ka emotiivsus kerkib esile. Seega eelpoolmainitud tasakaal on algupäraselt ühesuunaline, andes piisava manipulatiivse sügavuse ja helieelduste efektiivsel realiseerimisel teed tugevatele tundmustele ja tunnetele. Üllitis algab mu muusikamängijas hoogsa tümmina ("ALIVE"), milles on nii nätsukummi nõtkust ja psühhedeelset vaibi, ent tantsuline järelm ei pea ilmtingimata tungima esile kui...see ei toeta üldpilti. Toetab küll, kuna tantsulisuse vulgaarne esilepaiskamine peenel viisil suhestub sellega, mida järgmistes lugudes on oodata -- lood muutuvad märkamatult tumeduse ja sügavusega flirtivaks, milles on muuseas katsetuslikku konarlikkust, helilist krõbedust ning metafüüsilist väänet. Hiljuti kogesin arvamust, et muusika ei ole mõtteilma esindaja, selleks peab pöörduma filosoofia poole. Tjah -- sageli mõne mõtleja seisukoha saab mahutada pelka lausesse, siis muusika seejuures ergutab nii filosoofilist kui ilukirjanduslikku mõtteilma; nii sõltuvalt kui sõltumatult. Mäletan, et nullindate hakul lugesin Inglise sotsialistliku realismi esindajate romaane, käiates sinna kõrvale lakkamatult The Smiths'i "Best Of II" kassetti (see, mille kaanel on Dennis Hopper tsiklistina konutamas baarileti taga). See tekitas fantastilist sünergiat nii mu sees kui väljas. Kindlasti ka sellel 57 minutil - mis on peen segu nii subliimsest psühhedeeliast ja hõrgust eksperimentaalmuusikast - on olemas on raamat-raamatud. 8.5 (8.0-9.0)

Dunning & Brosamer -- Telescope Microscope (2025)

Total Silence

• Musique concrète 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Found sound 
• Microsound 
• Conceptual 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism 
• Sound art

See kahelooline on vaieldamatult vägev taies; kuivõrd koosnedes vaid väga pikkadest kompositsioonidest, siis efekti saamiseks tuli see korralikult vinnastada. Dunning ja Brosamer uurivad heli ja muusika salvestamise ajalugu, taasesitustehnoloogiate helisid ja mürasid ning kultuurilisi resonantse. Loole "Telescope" on antud huvitav instrumentaalne tähendus -- linde ja linnulaulu on siin võimalik vaadelda läbi seesuguse kujuteldava pikksilma, millest kostub linnulaulu, mida mängitakse sajandivanuselt saviplaadilt, millele on lisatud 70ndate ornitoloogilised salvestised tolleaegsetelt vinüülplaatidelt. Kuigi eelduslikult võiks seda siduda ka tontoloogiaga, siis muusikast see väga läbi ei kostu -- loodushelid seevastu avardavad spektrit, laiendades ruumi ning sulandudes märkamatult üheks või andes teatepulga üle kriipivatele ent kordustesse langenud krautrokk-kitarridele ning süntesaatoritest välja võlutud kosmiliste elektronefektidele. Aga algusosa on suht abstraktne -- eelpoolmainitud vinüülmängijaga esilemanatud suhteliselt vaiksetesse ja konarlikesse (mikro)helidesse ja -manipulatsioonidesse sisenevad märkamatult linnuhelid, võimaldades tekitada mõjusat sünergiat. Ühildumistel ja üleminekutel on siin kahtlemata oluline koht. Teisisõnu -- kõik see, mis nad uurimisülesandeks püstitasid, leidis asjassepuutuva ja mõjusa väljundi. 8.5 (8.5-9.0)

OVERCAST SOUND -- Holding Pattern (2010)

basic_sounds/Bandcamp

• Dubtronica 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Deep dub

Hea muusika valem peitub mineviku ja oleviku koosmõjus -- kuidas muusikut kui interpreeti ümbritsev ajastuvaim, tema isiklikud mõjutused, kogetud rõõmud ja pained on mõjutanud isiklikus plaanis muusikalist arusaama ning teisalt varasem muusika - laiemalt muusikaajalugu - on valgustanud tema kaasaega. Vastastikune mõjutus kajab sõna otseses mõttes Overcast'i 3-loolisel taiesel. See on Lee "Scratch" Perry kanepisuitsusest stuudiost spiraalselt ülespoole keriv vaim, milles on nii summutatud hüpnootilisust kui ka liuglemist madalate basside laineharjal. Dub-muusika mõningane paradoks seisneb ju selles, et see tekkis kommertslikust vajadusest -- täita reggae-muusika B-pool instrumentaaliga või luua vokaalreggae'st uusversioone. Žanr radikaalse helimanipulatsioonina - ennekõike ruumi laiendamisena - ületas kunstiliselt väärtuselt ette võetud originaalloo potentsiaali. Dub-muusika tungis edukalt klubikultuuri DNA-koodi loomisse ning selle muutmisse, ent sellest välja kasvanud stiilid nagu ambient dub ning dub techno saavutasid mingil hetkel kunstilised piirid -- midagi märkimisväärset selles vallas ju ei ole enam sündinud; võib-olla sellest ajendatuna astus artist paar sammu minevikku tagasi, et olnut üksikasjalikult anlüüsida ja tunnetada. Käesolev ongi ajaloolisel skaalal kusagil poolel teel viibimine -- püüda hoomata tollast paradigma muutust, kogeda rõhuasetuse üleminekut reggae-materjali manipuleerimisele stuudioefektidega (peaasjalikult reverb'i ja delay'ga), tehes tehnilisest modifitseerimisest omaette instrumendi. Käesolevad 23 minutit tõestavad, et minevikus sobramine ei tähenda ilmtingimata sinna kinni jäämist -- mööda selgroogu võnkuvad madalaimad sagedused annavad Kanada tandemi taiesele kaasaja puute mineviku vardjate ettehooldusega. 8.5 (8.0-9.0)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)