Aos Crowley -- The Divine Invasion (2022)

Nostalgie De La Boue

• Experimentalism 
• Dark wave 
• Post-industrial 
• Sound poetry 
• Ambient drone 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Neoclassical 
• Electronic music 
• Dark ambient

See 12-looline taies Matt Dean'i sulest kõlab eheda näitena postindustriaalsest sfäärist. Postindustriaalne sfäär kahtlemata on seotud postmodernistliku afääriga. Stilistiliselt ja metoodiliselt siin piire ei tunnetata; mis puudutab tunnetuslikkust, siis asi on stiilist tulenevalt paratamatult piiratud -- olla tume, olla heliliselt veenev. Heliline palett on ehitatud düstoopilistele helimaastikele, milles tööstuslikud kajad põrkuvad progressiivelektrooniliste, droonmuusika ja neoklassikaliste struktuuridega. Kompositsioonid on loodud kihilistena, kus erinevad tekstuurid ja tonaalsused põimuvad omavahel. Kõiksugu elektroonilised efektid ja töödeldud vokaalid loovad sügavuse, mis lisab teosele rituaalse mõõtme. See ei ole pelgalt kuulamine, vaid kogemus, mis asetab kuulaja muusika sisemusse, muutes ta osaks teose sisemisest dünaamikast. Näituseks lugu "Sobbing" - koosnedes nuuksatustest, meeleheitlikest häälitsustest ja metalsetest kajadest -, loob atmosfääri, mis paneb kuulaja tundma end osana eksistentsiaalsest ängist. No peaks panema! Ent siin peitubki paradoks. Selleks, et olla veenev, peab artist tungima omaenese karkassi kallale, seda järama ja lõhkuma, seestununa enese üle (vähemalt osaliselt) kontrolli kaotama (nagu näiteks on toore mustmetalli praktika). Postindustriaalne muusika seevastu tundub sageli liiga formuleeritud -- helid on paika pandud, ennustatavad ning taas äratuntavalt kogetavad. Seda argumenti tuleb vaadata põhjendusena, miks sellele kvaliteetsele asjale ei saa päris maksimumpunkte anda. Aga väga hea on ta igatahes! 8.5 (8.0-9.0).

Laurel 2 -- Brazil (2024)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Downtempo
• Dub
• Electronic music
• Breaks
• Big Beat
• Jungle

Brasiilia tähendab maailma suurima jõe ja vihmametsa asukohta, kus külastajat jõllitavad tuhanded silmapaarid, keda ise heal juhul märkad vilksamisi. Nad on valmis sind ründama, sind ära konsumeerima. See on koht, kus võid märkamatult ära eksida. Erinevalt päris elulisest olukorrast ootan alati, et mõni kunstiline taies -- ennekõike muusika -- võiks mind ära eksitada. Eesti rahvapärimuses on ka taoline metsavaim esindatud (lõuna murretes kõlab see veelgi lahedamalt -- "essütaja"). Muusikaliselt jõudis näiteks Tont oma esimese kümne üllitisega selleks reinkarneeruda -- Siim Kuusemäe muusikas oli seda fluidumit ja kergust, seda teispoolsusse kaldumist ja isegi lunastust algallikasse lahustumisel. See on midagi sellist, mida sa koged sügavas unes justkui kõige valusamatest alateadvuskihtidest selguseni jõudmisel. Ärkad üles, ning näiteks armastus, kellest oled rumaluse tõttu lahku läinud, kes kaob su käte vahelt kui Eurydike; või oled muusikapoes ning kuuled imaginaarset ideaalpopi albumit, kuid see libiseb su näppude vahelt (minu puhul kangastus My Bloody Valentine'i EP; aga ka anonüümseks jäänud Eesti artisti ebamaine laiv. Mulle tundub, et Laurel 2 püüab sellel 12-loolisel taiesel samast mõistestikust kasu lõigata. Eks ta lõikabki edukalt -- troopilisest palavikust nakatunud valdavalt madalsageduslikud biidid häälutuste saatel loodust ja lootust esile manamas. Kui see album oleks loodud näiteks aastal 1982, annaksin 11/10 -- praegu vähem. Keegi urineerib vahelehel -- nojah, vähemalt taipu on, et ei tee seda Amazonas'e voogudes. Lisan parimate albumite edetabelisse AD 2024. 8.0 (7.5-8.5)

In Vitro -- Ghostwriters on the storm (2024)

Soundsphere

• Minimal synth 
• Experimentalism 
• Kraut-techno 
• Ambient dub 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• Avant-garde 
• Progressive electronic 
• Micronoise 
• Psychedelic 
• Organic electronica

Eksperimentaalelektroonika varjulisematel aladel paarutav 5-looline üllitis ühendab minimal synth’i pealtnäha lihtsakoelise rütmika (jäigalt programmeeritud sekventserid loovad hüpnootilise struktuuri), ämbientmuusika dünaamiliste ruumipannoode põkkumised (millesse ilmuvad ootamatud, justkui kosmilisest tühjusest pärit helilised sähvatused), musique concrète’i tekstuurid (pärishelide ja tööstuslike sahinate segunemisel tekkinud orgaanilise-mehaanilise dünaamiline stiihia) ning krautrokist mõjutatud perifeersed modulaarvood (peenetundeliselt kriiskavad sündid, filtreeritud müra). See on teos, mis ei lase end hõlpsasti määratleda, liikudes ühest raskuskeskmest teisse. Mehhiko artisti taiest kuulates meenub kompromissitu natuur Conrad Schnitzler, kes liikus üldisemalt konkreetsemale krautrokk-liikumises -- elik stiili pioneerina kaugenedes sellest, tõrjudes stiili motoorset (kaasahaaravat) konventsiooni, luues elektroonilist abstraktsionismi. See on eksperimentaalne rokk lagundatud kujul -- näiteks "Dismnesias" ja "Migraciones" oma hüpnootilises sügavuses meenutavad Kraftwerk'i ja Neu! monotoonseid rütmistruktuure, kuid need on digitaalselt hägustatud ja häiritud, justkui pelgad varjud algsest Apatši(rütmi) koopast. See on näide deterministlikust loomisaktist, kus järgitakse rangeid produtseerimispõhimõtteid, et luua delikaatseid emotsioonidest laetud teoseid. Küll mehhaaniline, ent mitte steriilne. Ainus žanriline erand on ämbientsesse dub'i sukelduv "Fonos". Kokkuvõtvalt pakub see intellektuaalselt väljakutsuv taies meeldivat pingelõdvendust eksperimentaalse eelduse ja psühhedeelse väljundi vahel. 8.5 (8.0-9.0)

Fabio Keiner -- ME'ARAT HA-TEOMIM - The Twins' Cave (2024)

Enoughrecords

 

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Ritual ambient
• Experimentalism 
• Drone
• Sound art 
• Avant-garde
• Sound poetry 

Teeneka Austria helieksperimentaatori Fabio Keiner'i 5-looline taies on inspireeritud Jeruusalemma lähistel asuvast Te'omim-i nimelisest karstikoopast, mis on immutatud unustatud ajaloo ning antiikse müstikaga. Ta sukeldub sügavale ämbiendi ja droonmuusika vahelisele hämaralale, kus heli ise muutub ruumiks ja kus aeg taandub igavikulise tunde ees. Tulenevalt droonmuusikale omasest madalsageduslikust resonantsist on heli tõepoolest väga minimalistlik, ent ometi loob kaikuvat avarust ämbiendile omase ruumitunnetusega (mis samas ei ole otse kuulaja ees, vaid tunnetuslikult kusagil eemal). Väreleb pealtnäha abstraktses lihtsuses, ent luues küll ja küll ja küll sügavust. Naishäälutuste müstilised kajaefektid loovad tunnetuse, nagu kõlaksid need väljaspool tavapäraseid dimensioone, meenutades kadunud tsivilisatsioonide kõnet või isegi midagi sootuks ebamaist. Need ei ole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid viitavad millelegi sügavamale -- ajaloo, religiooni ja metafüüsika põimumisele. Need kõlad üldjoontes on rahustavad, kuid peidavad ka tumedamat alatooni, viidates spirituaalsele narratiivile, et üleloomulik sisaldab eneses hirmutavat. Näituseks eelpoolmainitud naishäälutused muutuvad aeg-ajalt pahaloomuliseks, ilmselt peegeldades monoteistlike religioonide juurde kuuluvat narratiivi vagade inimeste kiusamisest vanatühja poolt. Rütm -- kui see ka harva ilmub tavatul kujul -- mõjub läbi helimaastiku karstikoopa lakke kogunenud veepiiskade tilkumisena. See ilmneb taju piiril viirgava impulsina, mis pigem kujundab helikeskkonda, kui et annab sellele konkreetse struktuuri. Seega on album pigem ruumiline kogemus kui tavapärane muusika: see ei voola lineaarselt, vaid paisub ja kahaneb, muutudes peaaegu hingavaks organismiks. Fabio Keiner'il on õnnestunud meisterlikult manada olevat ja sõnada olematut, ähmastada öeldava ja öeldamatu piire. Tulemuseks on suurepärane album, mis on korraga õrn ja ähvardav, rahustav ja rahutuks tegev. Olles puhastav ning meelde tuletav, mis on inimelu juures esmase ja mis on teisese või kolmanda tähtsusega. 8.5 (8.0-9.0).

Geraldine Snell -- Overlove (2025)

Bandcamp

• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Alternative pop
• Electronic 
• Experimental pop 
• Chamber pop 
• Dream pop

See album kõlab sosinal esitatud appikarjena -- kunstniku meeleheitlik, ent samas kalkuleeritud katse tungida unistuste katedraali, kus eksistentsiaalne ja kultuuriline äng ning teisalt ihaldatav materiaalne glamuur ja tunnustus põimuvad millekski vastuokslikuks ja keerukaks. Tõepoolest, see 11-looline album on tajutavalt valulik katse ehitada silda üle loomingu ja turunduse vahelise kuristiku -- ilmselgelt on see üks põhjustest, miks album on üsna otsinguline ja eklektiline; evides nii Kate Bush'i ja Jane Siberry edvistavat kunstilise popi tundlikkust, samas flirtides ka ämbientpopiga, milles peegelduvad unenäopopi ja kingapõrnitsemise kauged kajad. Üllitise alguses lajatatakse eksperimentaalelektroonilise taiesega ("Recline Me"), mis kontekstuaalses plaanis paneb lihtsalt õlgu kehitama. Võtame teadmiseks, et artist oskab helisid abstraheerida. Iseenesest hea lugu, ning selles suunas võikski artist edasi liikuda. Kokkuvõtvalt laseb Geraldine Snell paista ülepakutult omaenda agoonial ja estetismil, mistõttu kompositsioonides on natuke liiga palju (läppunud) õhku ja surve puudumist -- tulemuseks on segu, mis on korraga kassikullana veetlev ja lämmatav. Siit ongi britil hea edasi minna -- banaalsused ja lapsused kõrvale jätta, et süvitsi kunsti sukelduda. Seda enam, et tegu on mitmekülgse kultuuritegelase (lisaks filmitegija, kirjanik) kolmanda albumiga. No ei ole mõtet ennast edasi korrata! 6.5 (6.0-8.0)

Reversed Bear Trap -- Psionic Youth (2023)

pan y rosas discos/pan y rosas discos 

• Avant-garde 
• Hip-hop 
• Electronic music 
• Rap
• Sampledelic 
• Free jazz 
• Grime 
• UK garage
• 8-bit
• Freeformfreakout 
• Avant-hop 
• Experimentalism 
• Minimal synth 
• Psychedelic 
• Experimental hip-hop 
• Breakcore 
• Industrial hip-hop

See 8-looline taies on pöörane vabas vormis vormistatud taies, mille üheks instrumendiks on muuseas märgitud ka autismi. Avalugu "American Pop (Here Come the Noize)" annab juhtlõnga kätte -- suicidelik minimalislik sündimana, milles on nii pahaendelisust kui esteetilist hullumeelsust. Sama malli järgi on produtseeritud ka "Tetsuo and The Drainers 3", millest saab võimsa heliseina najal püsti seisev eksperimentaalne hip-hop number. Olles ühtaegu veidi infantiilne ja sutt manipulatiivne, toorest igatsusest ja raevukast kirest täidetud, on see võitlus tasase ja steriilse elu vastu -- võimendades aistinguid ja suumides emotsioone. Sellele 8-loolisele on sisse istutatud hävitamise möire, kuid see ei ole tühipaljas nihilism: see on püüe sundida kuulajat tundma -- päriselt, sügavalt, võib-olla isegi valusalt. Teda kannustab raev selle vastu, mis on liiga sile, liiga puhas, liiga ohutu. Tema looming on protest toonitu ja steriilse argireaalsuse vastu -- see on ohtlik, toores ja täis elu. Selle kõige all on sügav igatsus kirgliku, põletava elusolemise järele. See on ka kaootilise (heli)süsteemi iseorganiseerumise näide: esmakuulamisel näikse lood erinevates suundades lõhkuvat, ent rohkem kuulanuna moodustuvad korrapärased mustrid. Sarnaselt elu kui evolutsioonilise protsessiga: algselt küll väga erinevatesse helisegmentidesse ja rütmidesse mattunud, ent viib lõpuks korrastatud ja elujõuliste tervikute tekkeni. See on moraalne ja aus muusika, kuivõrd ei teki kordagi kahtlust küsida selle muusika usutavuse järele; või tunneksid hiljem piinlikkust lausutud kiidusõnade pärast. 8.0 (7.5-9.0)

Gagi Petrovic -- Music for Dance and Theatre 2011-2024 (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Experimentalism 
• IDM 
• Avant-techno 
• Experimental electronica 
• Conceptual 
• Micronoise 
• Abstract 
• Avant-electronica 
• Glitchtronica 
• Sound art

Gagi Petrovići uus kogumik, mis hõlmab 13 aasta jooksul loodud muusikat teatrile ja tantsuetendustele, on mitmekihiline ja piire kompav. Tema stiili on keeruline üheselt määratleda, mistõttu selle plaadi puhul võib rääkida helimaailmade kogumikust, mis ulatuvad abstraktsest elektroonikast kuni elektroakustiliste tekstuurideni, põimides endasse nii popmuusika struktuure kui ka postindustriaalseid ängistusi. Petrović mängib tasakaalu ja kaose piiril. Ühest küljest on siin tuttavlikke rütme, mis võivad meelde tuletada IDM'i ja tehno struktuure, teisalt on siin lammutamist ootamatu müra või glitch-elementidega, muutes muusika justkui omaenda dekonstruktsiooniks. Ta ei karda ka meloodiat, kuid see ilmub pigem hetkeks -- kui kuulaja võiks oodata mingit maandust, kas hääbub või rändab kõledale elektroakustilisele maastikule, abstraktsiooni ning postindustriaalsesse ängi. Huvitavamad hetked kogumikul on need, kus inimhääled tõusevad esile. Need pole klassikalised vokaalpartiid, vaid väljendusrikkad häälitsused, mis kõiguvad ekstaasi ja valu piiril. Need hääled, sageli moonutatuna või "helivigadest" ussitatuna, võimendavad teose intensiivsust ja emotsionaalset laetust veelgi; võimendades tundeskaalat veelgi, muutes mõned palad peaaegu füüsiliselt tajutavaks. Plaadil leidub ka loodushelisid, mis ilmuvad justkui vastandina linlikule kõledusele, pakkudes kuulajale hetkelist rahu. Ometi ei ole need loodushelid kuigi idüllilised, vaid pigem hallutsinatoorsed -- justkui mälestused loodusest, mitte loodus ise. Negatiivse poole pealt tooksin välja, et helisündmused, mis siin aset leiavad, on liiga lineaarses järjestuses (justkui museaalidena) esitletud; teisisõnu, samaaegseid sündmusi, mis võiks luua uusi helikombinatsioone ja sünergiat, ei ole siin kuigi palju. 7.5 (6.5-8.5)

Jumar -- That distinctive light beyond the walls, or that’s what I thought it to be (2025)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Microtonal 
• Experimental electronica 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Musique concrète 
• Glitchtronica
• Experimentalism 
• Drone 
• Avant-electronica 
• Sound art

Jumar'i albumi pealkiri osutab platonistlikule püsiva ja kaduva, tõelise ja näiva, pärisideede ja maiste asjade dualismile. Kahesus, millel on suund ja allikas -- luues eeldused ihalemiseks, liikumiseks ning muutuseks. Sellist eelhäälestust luues sukeldub kuulaja kahte ulatuslikku kompositsiooni, mis kokku kestavad ligi 55 minutit. Esimene, 35-minutiline "Disconcertingly Ordinary", on oma nimele vaatamata kõike muud kui tavaline. Lugu rullub lahti abstraktse, mehaanilistest kordustest koosneva ülesehitusega, mis tasapisi omandab selgemaid piire, ehkki jääb alati abstraktse vormi piirimaile. Siin leidub sõmerjaid helisid, mis justkui edastaksid looduslikke protsesse maha keeratud kujul läbi mikroskoobi läätsede. Kuulaja tunneb end olevat keset helikeerist, mis paisub ja muundub, kaasates droonmuusika kihte, modulaarsüntesaatorite tekstuure ning maavärinalaadselt nihkuvaid heliplatoosid. Mingis universumis võib-olla kirjeldatakse seesugust muusikat psühhedeelsena. See on keerukas, kuid hästi tasakaalustatud kompositsioon, mille eksperimentaalsus ei muutu ahistavaks, aga samas ei jää ka lahjaks, vaid kutsub uurima ja avastama. Teine pala, 19-minutiline nimilugu, on esmapilgul kergemini haaratav -- siin domineerib ämbientlik kulgemine, mis voolab rahulikult, peaaegu meditatiivselt. Kuid loo teises pooles hakkab maastik muutuma: ilmuvad esile kriipiva mikromüra osakesed, mis aegamööda tihenevad, ka lisanduvad konkreetheli elemendid; kuni viimased kolm minutit muutuvad sisuliselt düstoopiliseks helifantaasiaks. Inimhäälte kostumine vaevu läbi selle tiheda rägastiku võimendab veelgi seda tundmust. Mõistuspäraselt erutav ja ärritav. See viimane lõik heidab justkui pilgu tagasi avapala eksperimentaalsele jõulisusele. Kokkuvõttes on "The Time Is Out Of Joint" oskuslikult tasakaalustatud album, kus eksperimentaalne helide avastamine kohtub ämbientmuusika rahustava tekstuuriga. Jumar ei sunni kuulajat tingimata kaosele alistuma, vaid pigem kutsub teda aeglaselt muutuvasse helimaailma sukelduma, kus iga nihkumine ja moonutus peab paradoksaalselt olema läbimõeldud ja vajalik. 8.0 (7.5-8.5)

Jean Ray -- Le Refuge (2019)

Audiotalaia/Archive.org/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient 
• Electronic music 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Post-minimalism 
• Dark ambient
• Experimentalism

See album asub kusagil ämbiendi ja postklassika piirimail, skaleerides ja oskuslikult doseerides dünaamikat kahe sarnase stiili vahel. Mis täpsemalt eeldab stiilide piiride tunnetamist ning noile iseloomulike tunnustega oskuslikku ümber käimist. Ühelt poolt rulluvad üle kuulaja tummised orelihelid aeglaste helilainetena -- need ei ole pelgalt atmosfääri loovad taustad, vaid kannavad endas peaaegu kiriklikku suursugusust. Samal ajal või pärast seda ilmnevad helipildi teises otsas mikroskoopilised elektroonilised fraktaalid, mis surisevad ja sädelevad peeneks hööveldatud helikildudena. Peenekoelised ämbientsed droonakordid ilmuvad kusagilt, võtavad võimust ning seejärel vajuvad läbi pealispinna, luues ja muutes albumi dünaamikat fantastiliselt hästi. 5-loolise albumi rütmiline ülesehitus tugineb kordustele, mis on kohati hüpnotiseerivad, kohati positiivselt pealetükkivad (või ongi see üks ja sama). Need lummavad fragmendid sunnivad kuulama. Näiteks loos "FrankSlide" kaotab artist peaaegu kontrolli loo alguse üle -- heli tagasisidestus võimendub viimase piirini, ent naastakse elegantselt hüpnootilistesse kordustesse. Loos "Grand Corbeau" sisenetakse tumeduse sfääridesse, milles pahaendelise häälutamise saatel sukeldutakse hoopis süngematesse sfääridesse -- et mitte öelda, et see on satanistlik finess. Albumi tugevus peitub selles, kui hästi see töötab just siin ja praegu (eeldusel, et ämbientmuusikast ei tasu oodata revolutsiooni) – helide sulam, mis ei paku ehk maailmamuutvat elamust, kuid täidab ruumi ja teadvuse viisil, mis on ühtaegu emotsionaalselt rahustav ja teisalt intellektuaalselt irriteeriv. Lõpulugu "Ursus Arctus Horribilis" kõlab imetabaselt; näide sellest, kuidas iga album peaks lõppema. Kurb ja ülendav ühtaegu (nagu The Smiths'i "I Won't Share You"). Moonutades Charles Bukowski öeldut, et me ei palu ju õnne, vaid vajame lihtsalt vähem valu. Lõpuloo kontekstis näib siinkirjutajale, et vajame justnimelt seesugust kõditavat hingevalu. 8.5 (8.0-9.0)

Rudemares -- Yggdrasil (Verđandi II) (2024)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Avant-blues 
• Hard bop 
• Post-bop 
• Improvised noise

Alexis Perepelycia (elektroonika), Luis Conde (altsaksofon) ning Ramiro Molina (elektrikitarr) doseerivad ekstaasi mõõdetud täpsusega, alustades hillitsetult, liikudes ning lisades kihte ja mustreid intensiivsemas tempos. Tundub, et selle tormilise (ratsionaliseeritud protsess loomulikult!) jätsu kehandi all roomab bluusi laama tänu Ramiro Molina slide-kitarri manipulatsioonidele. Hea muusika eelduseks on instinktide olemasolu, st nälg midagi ise ära teha, omada usku ja elujõudu. Õppida ja kogeda seda, mida veel pole suudetud teha. See on sageli põhjuseks, miks paljudel ansamblitel ja artistidel on esimesed albumid kõige elujõulisemad. Kui valida elujõu ja rafineerituse vahel, siis valiksin esimese. Seda 13-loolist taiest kuulates - neid leidlikke helilahendusi, intensiivseid sõna otseses mõttes raskusjõu all ägavaid kooskõlasid ja siis stiihiliselt üksteisest (osaliselt) lahtimurdvaid osiseid nautides - elab trios müüt jätsu jätkuvast väljendusrikkusest ja uute territooriumite koloniseerimisest. Meeste mängus on pinge, pillide helid lähenevad ja suubuvad üksteisesse. See on ühtse löögirusikana sellesinatse jätsu müüdi rafineerimine. 8.5/10

The Hirundu -- Quernmore! (2022)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Deconstructed music 
• DIY 
• Psychedelic 
• Freeformfreakout 
• Noise rock

Inglase Johnny Crewdson'i muusikaline muutumine on alati tugevas turbulentsis olnud; sellele vaatamata kõiksugu stilistilised reinkarnatsioonid on reeglina veenvale alusele laotud. Seekord mängib ta bluusi, kuigi jah, see kõik on tinglik nimetamine kuivõrd lõikub nii müraroki kui bluusi dekonstrueeritud vormiga -- alatihti venides ja kiirenedes, eemaldudes ja tagasisidestudes, seeläbi kehastades pigem plaadimängija manipulatsiooni (midagi sellises suunas, nagu näitas suunda Neu! oma teisel albumil viis kümnendit tagasi) kui taotledes mainitud stiili autentsust. Õige kah, jah, kuna manerism on museaalse lähenemise osa ning teisalt kindlasti kuulumata Crewdson'i eksperimentaalsesse veregruppi. Teisalt jälle autentse bluusi koodi kuulub vajadusel muda ja liiva söömine nii, et hambakantsud järel. On mida kuulata. Kohati laseb endas täiesti pöörase looma lahti ("No Scope For Biscuits?") 8.0/10

Interpretace -- Ich kann ohne Esel nicht sein (2024)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Neoclassical 
• Electronic

Viljakate Tšehhi industriaallegendite-kultuseksperimentaatorite järjekordne taies avab taas kitsukesi uurmeid ning võimendades nähtamatuid perspektiive ja pelki nihkeid. Kui see teos oleks mõne (konventsionaalse) rokkansambli repertuaarist pärit, siis räägitaks ilmselt üleminekuperioodist. Industriaalmuusikas seda probleemi pole -- võetakse seda, mida võtta annab. Teisalt see lähenemine kahtlemata esitab väljakutse teha sidusat teost ning vältida pealiskaudsust ja pelka eklektilisust. Kultuurijäätmete kuhjamine ja ümbertöötlemine, avatud situatsioonide loomine ja selles dogmaatilise identiteedi edasilükkamine. Nii et -- kes või mis on see eesel, kelleta rühmitus ei saa hakkama. Vastused võib-olla peituvad eri žanrites ja meetodites, mida siin kasutatakse nihete teostamise ja protsesside juhtimise platoodena, et vältida kategoriseerimist ning luua konstruktiivset meelesegadust. 8.0/10

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Superplasticfantastic -- Atlas (2024)

discos sentimiento

• House pop 
• Alternative dance 
• Club dance 
• Electronic pop 
• Italo disco 
• Easy listening 
• Techno pop 
• Disco house

Ebaõiglus valitseb universumit. Iga olend toitub mõne teise agooniast; hetked kihutavad nagu vampiirid aja aneemia peale; maailm on nutunõu. Selles tapamajas on käte kokkupanemine või mõõga tõmbamine sama asjatud žestid. Nõnda väitis üks Rumeenia filosoof. Võib-olla sellele morjendavale kirjeldusele vastukaaluks sobib see 9-looline lustakas, pealiskaudne ning kergemeelselt rütmikas taies, mis kehastab elu kui diskosaali, elu kui sünteetilise disko pidu. Pidupäeva viisil, et justkui homset ei eksisteerikski. Diskomuusika, mis oli hüljanud pärisorkestrid ja -pillid ning asendanud need süntesaatorite ning sekventseritega; liikudes retrolikes valgusvihkudes 80ndate alguse ja 80ndate lõpu stiiliarengute vahel. Italo disko, hauss ning tehno kohtuvad, sulandudes ja pildudes valgusküllaseid helke. 7.0/10

Pierre Gerard -- Full Yellow Cylinder (2025)

Moving Furniture

• Reductionism 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Drone 
• Microsound 
• Spoken word

Pierre Gerard'i kaheloolist taiest (kumbki kompositsioon kestab täpselt 20 minutit, st kokku 40 minutit) kuulama asudes tabas mind...õigupoolest ei taibanud ma midagi -- abstraktsed mahasurutud surinad-mürinad-sahinad, mis pigem näisid pärinevat mitte niivõrd sagedusgeneraatoritest, kuivõrd tehnilise pargi vigasusest. Näituseks ülepingest tulenev surin, mis viitas ühenduste või juhtmete defektsusele. Pigem füüsiline kõrvalmõju kui otsene esteetiline taotlus. Ent jätkates kuulamist avardus heliline horisont, kuigi jah, helide iseloom jäi jätkuvalt taandatuks ja lakooniliseks. Tõsi, vahele lükiti ka sõnalist poolt, aga selle mõju jäi kolmandajärguliseks. Oluline on, et algul paistnud mehaaniline heli pehmendus ja muutus meeldivaks podinaks -- justkui ennast häbenev masin kusagil nurgas vaikselt nurrumas või lainetavalt droonimas; ning sinna peale kootud monotoonsed piiksud kontekstuaalses üheülbalisuses võimendumas ja teisenemas. Korrates ja pidevalt võõrandades end, seeläbi nihestades ja murendades enda algtuuma. Kui masina võrdkuju, mis abilisena on ära kodustatud ja pereliikmeks võetud omaniku tajus. Üllitis on välja antud Hollandi plaadifirma Moving Furniture'i alt, olles pärit sellest sektsioonist, mis on pühendatud legendaarse Prantsuse eksperimentaatori Eliane Radigue'i pärandile ja mõjule. 8.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Marek Bartůněk -- The Yakutia Incident (2024)

Insectorama

• Ambient dub
• Tech-dub
• Electronic music
• Deep techno
• Ambient techno
• Deep dub

 
Nelja looga plaat Ühendkuningriigi artistilt on helipeegel, mis süüvib elektroonilise muusika hüpnootilistesse korduvustesse. Siin välditakse valjust ja dramaatilisust, vulgaarsust ja pateetilisust; selle uneleva voo tugevus peitub nüanssides, mille iseäralikuks eelduseks on see, et meloodia piirjooned on ähmastatud ämbientlikuks taustaks. Olles mässitud sellesse kussutavasse vaipa omandavad tehno ja dub pehmema kõla, millele aeg-ajalt aitavad veelgi enam kaasa pelgad loodushelid ning lindisahinad ja vinüülikrõbinad (ülalpool mainitud žanrite esindajad hakkasid võimendama ja integreerima neid salvestustehnika sageli soovimatuid kõrvaltulemeid muusikasse). Voolates helijõena, millest ikka ja jälle kerkib midagi meeleolu mõjutavat esile -- ja kui ei tulegi midagi uut, siis tulemus tundub sellele vaatamata hea. Kuigi masinatega loodud muusika, on selles nii emotsionaalset kui ka ruumilist sügavust, vormides kuulaja muljesse orgaanilise tunde. Sobib ideaalselt hilisõhtuseks kuulamiseks, kui päevamüra on haihtunud ning maailm tundub natuke aeglasem. Või -- aeglustame ise seda hommikul või päeval kuulates. 7.0/10

Narkhiil -- Bloodlust (2024)

Bandcamp

• Dungeon synth 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Fantasy music 
• Dark ambient 
• Martial industrial 
• Drone
• Dark synth
• Black metal 

Eesti artisti Narkhiili 10-looline üllitis viitab aeg-ajalt keldrisündi algallikale -- teise laine black metal'i atmosfäärilistele elektronulmadele. Sellega loomuldasa kaasnevad Tolkien'i loodud fantaasiad, keskaja nostalgia, sõjaindustriaalmuusika varjud, eksistentsialistlik gooti hääbumisesteetika (mis kohati võib muutuda nartsissistlikuks liialduseks). Kui parafraseerida Rumeenia mõtlejat Emil Mihai Cioran'it, siis ainsad, kelledel siin ilmas on põhjendus kohe suremiseks, on optimistid. Pessimistidel ei ole milleski pettuda, rääkimata küünikutest. Kõik jäljed tsivilisatsioonide hävimisest kaovad vähem kui 10 000 aastaga, olles vaid üks tuim akord paleontoloogia prügikastis. Teisalt jälle -- mida muud see reinkarnatsiooni idee ongi kui intellektuaalne seletus energia jäävuse seadusele. Dungeon synth on säherdune muusikastiil, mis 90ndatel kogus märgatavat populaarsust, ent nullindatel jäi üksikute entusiastide vedada; et kümnendatel taas elustuda. Narkhiil kasutab mõnes loos maitsekalt trummeldamist ("Blood Wine"), et veelgi ilmekamalt osutada algallikatele. Saatan peitub pisiasjades -- sellel taiesel on kõik paigas. Näiteks hobuse hirmutamised või kujutab see põrgulise hirnatamist, lisaks kurvameelsusest läbiimbunud droonhelid (funeral doom'i mõjud) ja kellamäng; või siis vastupidise emotiivse intensiooniga elektroonilised mürinad ja teravad efektid. Korralik ja sünnis taies, mille mängimist keskajal äkki ei oleks mõistetud teotusena. Sellises koguses verejanu kostub siit üllitiselt, mis on normaalne elus edasi minemiseks. 7.5/10

Team.Radio -- White Tokyo (2010)

Sinewave

• Indie rock 
• DIY 
• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Psychedelic 
• Dream pop

Edgar Allan Poe väitis, et kannatused tulenevad ihaldamisest, ihast ja klammerdumisest. Muusikas ja kunstis üldisemalt on seda klammerdumist ja ihaldamist vaja, et instrumentaalsele kehandile liha anda. Brasiilias on igati tõsiseltvõetavad muusikaskeened -- nii oma algupärased kui teistest riikidest alguse saanud; millest johtuvalt tuleb näiteks indimuusikat nii nii-öelda puhtal kujul kui ka sünkretistlikku. Ei ütleks, et see 6-looline taies paneks intellektuaaalseid ja intelligibiilseid võimeid eriti proovile. Mõni kriitilisema laadiga kuulaja võib öelda, et oleks ju võinud anda rohkem mitmekesisuse pillerkaarile järele või kaevuda sügavamale, minna põlema, et eristuda selles tohutus üleilmses kitarrimuusikamassis. Siin valdavalt uneleva alatooniga albumil on ka maneerlikke kingapõrnitsuslikke elemente, ent õige kingapõrnitsemine on ennekõike transgressiivne žanr (nagu käilakujud MBV ja Slowdive on endid elujõulisena tõestanud ning siiamaani väga erinevaid stiile mõjutades). Või siis teisalt -- unelev pool (milles süntesaatorite roll on märksa suurem), mis pidanuks olema maksimaalselt minimeeritud, et paljastada instrumentaalsele kasinusele vaatamata hinge ilu- ja murevaod nagu seda ideaalselt väljendas Boston'i trio Galaxie 500. Teisalt on jõulupühad, ning siia aega sobitub see hästi -- äkki peakski selle järgmisteks aastateks sildistama jõulumuusikaalbumina. Ka mürarohke(ma)d kingapõrnitsuslikud lood "Jolenne" ja "To Hank" sobituvad väikse vürtsina sellesse skeemi. 5.5/10

Jake Mandell -- Parallel Processes (1998/2019)

Worm Interface/Bedroom Research

• Drum and bass 
• Electronic music 
• Experimental techno 
• Deconstructed club 
• IDM 
• Avant-techno

Jake Mandell'i originaalis 16-loolise taiese põhiintriig seisneb kontrolli pakkumises stiili üle, mis 90ndate lõpus hakkas vaikselt käest minema. Nimelt trummi ja bassi ohjatakse siin metoodiliselt, surudes seda järjekindlalt eksperimentalismi ja minimalismi käsu alla, samas seda ka vargsi lahti muukides ja lõhkudes. Mistõttu küsida selle muusika sensuaalse tahu järele võib tunduda esmapilgul veidi kohatuna -- kuigi jah, õnnestumise korral seda tüüpi muusika vallandab endorfiini teistmoodi: matemaatiliste rütmimustrite ja algoritmiliste heliskeemide abil - mis eeldab intensiivse kaemuse teket ning õige äratundmist, mille järel tekitatakse-tekib katarsis. Tulemuseks on midagi sellist, mida sobiks mängida pigem helikunsti ja uue muusika lavadel kui klubides. Siin viiakse täide ka John Cage'i kuulus väide, et kõik (helid) ümberringi on muusika. Ent selleks tuleb nutti ilmutada, et vahedalt metalsed helid-prügi negatsioonina juhtida oskuslikult sarnasust süstides ja korduse spiraali ekspluateerides; samas teisalt vältides tüütusse IDM'i rütmi-meloodiaspektrisse vajumist (millest on oi-oi kui palju näiteid!). Tulemus on igati õnnestunud, mistõttu võib Mandell'i teost pidada rütmika ajuelektroonika klassikuks. 8.0/10