Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)

Bandcamp

• Breaks 
• Acid house 
• Deconstructed club 
• Breakbeat 
• Electronic music 
• Acid techno 
• Live session 
• Acid electro 
• Experimental techno 
• Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)

Kukan Effect -- Urlandschaft (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock
• Reductionism 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Art rock 
• Post-folk 
• Organic electronica

Jaapani artisti Kukan Effect'i muusika kahtlemata on omanäoline ja võib-olla suisa intiimne -- justkui mängiks ta seda häbelikul moel endale, mida salaja kuulavad teised kõrvad distantsilt kõrvalt. Sellele vuajeristlikule iseloomujoonele võib osutada helis loomuldasa esinev digitaalsest põrnikast puretud heliline algoritm, mis kummastavalt vibreerib Ühe kitarri abil manatakse esile helisid, mida töödeldakse efektiplokkide ja harmoniseerijate abil, moodustades atmosfäärilisi ja minimalistlikke helimaastikke. Käesoleval leheküljel sai kajastatud 2023. aastal ilmunud albumit "Fluctuate", milles kajastus fragmenteeritud tervik seesmise põletava pinge ja survega, mis hõõgus ning mingil hetkel lahvatas leegilaadseks intensiivsuseks, et seejärel vaibuda -- nagu tõusud ja mõõnad füüsilise keskkonnana meie meeli ja vaimu mõjutamas. See kahtlemata on ürgne maastik -- millele 95-minutilise taiese saksakeelne pealkiri ka osutab. Ürgne on midagi, mida eluta objektide ning nende jäetud jälgede kaudu uurime ja rekonstrueerime. Ometi kõik see taandub tõenäosuslikkusele, et kuidas see või teine võis välja näha või kostuda. Sarnaselt ka käesoleval 13-loolisel taiesel kombineeritakse loomulikke ja töödeldud helisid polüfoonilisel viisil, tekitades helide läbipõimumist, ent ka tahtlikku eraldatust, luues redutseeritud helindeid, mis kanaliseerivad ja summutavad pealevalguvat energiat, paljastades folgi, uusklassika, psühhedeelia ning elektroonilise muusika hõrke kombinatsioone. Seda võib mõista hümnina isikule kui loojale ning austusavaldusena masinatele, tunnustades tehnoloogia rolli kunstis. Töödeldud kitarritoonid tekitavad õrna resonantsi ning loovad kerget kaootilist tundmust, orgaanilise tundlikkuse ilmnemine eeldab kergete elektronhelide kontrapunkti, mille ümber minimalistlikud helid -- nii tsentris kui sealt välja nihkunud ebaharilikud kajad tantsivad elegantset puntratantsu. Teisisõnu --selles on nii emotsiooni väljendamise kunsti kui helitekstuuri esiletõstmise oskust. 8.5 (8.5-9.0)

Escaped Trees -- There (2017)

GodHatesGod/Bandcamp

• Avant-pop 
• Dungeon synth 
• Dark ambient 
• Indietronica 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Neoclassical 
• Psychedelic 
• Art pop

Käesoleva 11-looline taiese kõige hüpnootilisemad hetked on seotud rulluvate helinditega, mis valdavalt on tumepsühhedeelsed. Escaped Trees pakub eksperimentaalset popmuusikat, mida on polsterdatud eksperimentaalsete helinditega. Plaadiümbris on huvitav, kuivõrd sugenevad paralleelid Burzum'i albumiga "Filosofem" (1996). Ainult et sarve asemel on tegelasel käes maamõõtmiskolmnurk ning roheka tooni asemel kumab sinakastume toon. Ilmselt on see osaliselt irooniline märkus, aga mitte ainult. Kindlasti on ka siin dungeon synth'i esteetikat aluskivimites tunda, kuigi see on tihedalt segunenud müra ja elektroonilise muusikaga. Nõnda see muusika tuksleb erinevaid tume- ja elektroonilise heli võimalikkusi testides ja realiseerides. Pannes neid helisid surve alla ning järk-järgult lastes sellest auru välja. Samuti võideldes sisemiste ja väliste koletistega, varustades helikontuure leegitsevate servadega. Muusika tuikav olemus pakub koguni katarsist. Eksperimentaalsete helidega popalgoritmid on kahtlemata sugereeriv viis heliliseks disainiks. See loob klaustrofoobse, kuigi samas pehme kuulamiskogemuse -- nagu oleks mähitud raskesse, staatilise elektriga laetud tekki. Korralik asi. 8.0 (7.5-8.5)

GERMÁN MEIRA & EL ZOMBIE ESPACIAL -- El Centrito de la Tierra (2025)

Camembert Électrique

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Live session 
• Avant-blues

Ou jee, see on üks tore psüühilise, füüsilise ning mentaalse pinge väljutamine 15 ja poole minuti vältel -- see on improviseeritud muusika nagu plaadiümbris vägagi täpselt ennustada võimaldab, kuivõrd seal on esindatud instrument nimega meloodika (mida näiteks väga armastas dub-legend Augustus Pablo ning ka The Fall'i liidril MES'il meeldis seda kasutada ansambli muusikas üheksakümnendate algul). Ka elektrikitarr on siin kenasti esindatud, ent tuleb tunnistada, et traditsioonilist kitarrisaundi siit küll välja ei kosta; mutileeritud kidrasaundi kostab küll, ent see on kaja- ja delay-efektidega seotud ja laetud (ning mis asendis ja mis vahenditega kidrat üleüldse mängitakse, on iseasi). Küsimus lõppude lõpuks taandub identiteedile -- tavateadvuses kitarr on kitarr ennekõike siis, kui rokkmuusika falloseks peetav instrument täidab rolli ontlikul ja turvalisel viisil. Et kuulaja saaks väita, et mängija on käsitööoskuslikult vilunud, on omandanud kimbu oskusi, tulemaks vastu kuulajate ootustele; ka sellest muusikast kostub rokitraditsiooni -- bluusmuusikapõhist seestunud energiat, mille kohta liigub ringi süngeid legendeid, kuidas varased bluusimehed ühele kabjalisele täiskuu ajal teede ristumiskohas hinge maha müüsid. Ajad on läinud edasi, ent sellest instrumendist kostub jätkuvalt tumedat vilinat-sahinat-mürinat; isegi kui tulem on hoopis midagi teistsugust, on suhtumine õige; sekka karust vokaali (pigem on see oigamine). Äge noh. Ou jee, ou jee. 8.0 (8.0-8.5)

fm -- Buttons EP (2012)

Wood & Wire/Free Music Archive

• Ambient pop 
• Ethnotronica 
• Progressive electronic 
• IDM 
• Electronic music

Käesolev 5-looline taies on segu kummastavast, veidike seestunud vokaalpingest ja selle maandamisest, IDMlikest rütmidest ning süntesaatorite elektroõitsengutest. Nimetatud plaadifirma ja artist on sageli osa New Weird Australia-kogumikest, mis on alati võrreldes teiste maade veider-kogumikega omanäolised, peegeldades midagi aborigeenide maalähedasest traditsioonist, milles on nii ürgseid vibratsioone kui tektoonilisi värinaid. Eks see kõik ole kaasajastatud, ent ürgallikas on üsna nähtaval, pärinedes Rohelise Mandri vundamendist. Ning teisalt on muljetavaldav kuulda, kuidas süntesaatori õitepuhkemised endile elliptilisi trajektoore loovad. Ühelt poolt tekitades rahu ja tüünust, et väärikad inimolendid, kes lähtuvad traditsiooni tarkusest, et nende elu seeläbi Maa ja Universumiga seotult oleks asjalikult elatud. Mingil hetkel tundub, et kõik on kokku surutud, et seejärel erksa valgusena üle horisondi levida. Siinne elektrooniline muusika jälgib helendavaid trajektoore stereoväljal -- kui sabatäht läbi pimedate dimensioonide tuiskamas. Need hetked tunduvad peaaegu pühendunud -- luues rütmilise keerukuse keskel ootamatuid rahuhetki. Koosmõju on rabav: pinge kasvab, surutakse sissepoole, justkui kogudes esivanemate tarkust, seejärel vabaneb äkki avarasse, silmapiirini ulatuvasse valgusesse. See on heliline metafoor tasakaalule -- traditsiooni ja innovatsiooni, enesevaatluse ja avatuse, lõpliku inimkuju ja lõpmatuse vahel. See, mis üllitise pelgast eksperimenteerimisest kõrgemale tõstab, on selle keeldumine tühjusest ja enesekesksusest. Siin ei ole poseerimist ega nurgataguse tarkuse väärtustamist, mis eksisteerib vaid intellektuaalseks eneseimetluseks. Selle asemel usaldab muusika intuitiivset arusaamist - pigem tunnetatud kui üle seletatud - pakkudes väärikat teed edasi: tähendusrikast eksistentsi, mis on juurdunud nii pärandisse kui ka edasiliikumisse. 8.5 (8.5-9.0)

Joachim Stiller -- Music For Wireless Telegraphs (2024)

Mahorka/Bandcamp

• Abstract 
• Radiophonic art 
• Experimental electronica 
• Conceptual 
• Sound art 
• Microsound 
• Sound poetry
• Reductionism
• Acousmatic music 
• Electronic music 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Post-minimalism 
• Hauntology
• Ambient

Need tund aega on pühendatud radiofoonilisele muusikale. Omadussõnal "radiofooniline" on kaks tähendust: 1) raadiosaadete taustaks olev (efektirohke) muusika; 2) helikunst, mille ülesandeks on toetada raadio kuuldemänge või dokumentaalsaateid. Rääkides radiofoonilisest kunstist, siis ei saa üle ega ümber BBC Radiophonic Workshop`ist, mille liikmed ise ehitasid instrumente, et BBC seriaale ja saateid helindada. Selle institutsiooni rolli elektroonilise muusika ajaloos on raske üle hinnata, ning samas olles ka verstapost enne (digitaalsete) süntesaatorite massilisele tootmist ja võidukäiku. Olles paraku ka allikaks esteetilistele banaalsustele. Bulgaaria plaadifirma Mahorka all üllitatud kahetunnine üllitis algab lainetava, kergelt kummitusliku helindiga, mis minimalistlikult kasvab, jõudes kuulajat selle aja jooksul lummata ja rahustada...et see mingil hetkel teravate elektrooniliste helidega läbi lõigata. Edaspidi jätkub muusika teatud piirides helimodaalsuste uurimist ning esiletõstmist; kohati see kõlab nii, kui vabajätsuartist eksperimenteeriks talle eraldatud suht primitiivsete heligeneraatoritega, võttes neist maksimumi, st tooks kuulajani (kõik)võimalikud helide kombinatsioonid. See on see faas, kus heli esteetiline vorm ei ole veel lõpuni ära estetitseeritud; kuulaja saab osa heli füüsilisusest, selle toorest võnkest ning resonantsist. Tõsi, kasseti esimese poole lõpus hakkavad kellad helisema, taandades füüsilisuse ning tuues esile metafüüsilise külje. Ka teise poole algus kõlab kui kukkunud objekti tekitatud sulnist helist ämbientliku heliloori kasvatamisena, mis vaikselt haududes omandab endale toestiku ning katab end udemetega, et õhku tõusta, et eemale liikuda, et kohta vahetada, et muutuda millekski teistsuguseks. Näiteks mingist hetkest kuuleme natuke Lyra Pramuk`i meenutavat kallutatud häälutustega ämbientmuusikat, mis kõlab kui kummitavas majas produtseeritud popmuusikana. Ning nõnda see kõik kulgeb kahtlemata võiduka lõpuni. 9.0 (8.5-10)

Pu-3rh -- Sunyata EP (2025/2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Deep house 
• Punk rock 
• Ambient 
• Big Beat 
• Industrial electro

Käesolevat 5-loolist kassetti Trash Can Dance`i all välja antuna olen korduvalt käianud, kuivõrd tegu on ühe parima eksperimentaaltaiesega eelmisest aastast. Mürarohke, seestunud, intensiivne ning boonuseks lisaks ka mitmekesine tükk hamba all, mida küll ja küll annab mõnusalt mäluda. See on sedasorti vana kooli industriaalmuusika, mille produtseerimisel oleks justkui ühelt kassetikalt teisele salvestatud -- salvestatud sellisega, millel puudub salvestamiskontrollnivoo, mis tugevama sisendheli korral lihtsalt taandab "liigse" heli taamale, tekitades seeläbi kummastava heliudufooni; ning samas esiplaanil olevad helid on justnagu veidi pundunud, saades industriaalmuusika idee kohaselt just õige (kergelt perversse) vormi. Tõsi, nii mõnigi lugu algab või sisaldab (post)pungilikku bassi ja trummi käiamist, mille kohal pöörleb metallipuru ning hõljub mustjas heliloor; sillates seeläbi varast industriaali punk-muusikaga (ka industriaalmuusikat on teatud aegadel sobitatud postpungiga samasse lahtrisse tänu sellistele puntidele nagu varane Cabaret Voltaire, This Heat, Psychic TV, Clock DVA). Justnimelt see toorus, see känkrasse võimendatud heli tsunamina füüsilist meediumit vibreerima pannes annab asjale sügavuse ja mõtte. Ainus kõlaliselt helge hetk ilmneb avaloos ("Artificial Scars"), kus süvahausilikke filtreerimisi nügitakse kolisevate big beat-rütmidega, millesse sugenevad metalsed kahinad-sahinad. Tõsi, ühes loos veel on kuulda selle vähemkuuldavamat kaja. 9.0 (8.5-10)

Ätzøk -- L4 (2025)

[DSRPTV Records]

• Breaks 
• Trip-hop 
• Electronic music 
• Nu jazz 
• Hip-hop 
• Acid jazz

Hiljuti IDA Raadios eetris olnud saates Miles Davis'est toodi välja, et Miles ei olnud eriline virtuoos, ent tema heli oli eriline. Võis tajuda kerget vasturääkivust Tõnis Kahu jutus, kuivõrd ühelt poolt möönis, et Miles saavutas erilise saundi. Järelikult see suurest virtuoossusest ei sõltunud, mistõttu jääb arusaamatuks antud tahu toonitamine. Ma saan aru, et jätsutraditsioonis on pillimängu hinnatud, ent see ei tähenda nagu Miles olnuks andetu pillimees. See on nagu punkarite puhul pillimänguoskuse rõhutamine (või mitterõhutamine -- paljud ju mängivad pilli hästi!) (Primal Scream'i Bobby Gillespie nullindate algul mingis muusikaajakirjas õigesti väitis, et Miles oligi punk). Miles kasutas stuudiot instrumendina ning ka sellisena näitas ta tuld tulevikku. Käesoleva 8-loolise taiese puhul saabki virtuoossus seisneda üksnes stuudio oskuslikus kasutamises -- selle võimalikkuste teadvustamises, optimeerimises ning eesmärkide täitmiseks nende võimaluste oskuslikus ärakasutamises. Aga eelnevalt võimalikkuste teadvustamisega ka eesmärkide avardamist. Teisalt on alati oht, et artist jääb tehnikasse liiga kinni, muutudes vidinatesse takerdunud solipsistiks. Brasiillase üllitisel kohtuvad trip-hopilikud ning hip-hopilikud rütmid jätsulike varjunditega, mis portisheadilikku traditsiooni aluseks võttes kahtlemata ongi eimidagi erilist, st kompoti osa. Korralikult produtseeritud, ent siiski eripärast jääb suti puudu. Ütleme nii, et teeb minimaaloptimaalse ära ja natuke peale. 7.5 (7.0-8.0)

Jesper Jarold -- Natt (2026)

Dream On

• Indie rock 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Psychedelic 
• Twang
• Indietronica 
• Progressive rock 
• Neokrautrock

Käesolev on rootslase Jesper Jarold'i (JJ) (osaline Göteborgi ansamblites Fontan, Kanot, Uran GBG ja Ultra Satan) debüütsooloalbum „Natt“, mis ilmus kaks päeva tagasi Dream On-nimelise plaadifirma alt. Kaheksalooline taies vihjab erinevatele traditsioonidele, kust ta ise on tulnud, mis teda on mõjutanud -- siin on nii 70ndate krautrokki, 90ndate krauti, mis kahekümnendate külmadel sügis- ja talvekuudel sünteesituna on tulemuseks andnud midagi üsna huvitavat; kuigi osutades nii varase Kraftwerk'i ja Neu!'i motoorsusele, La Düsseldorf'i teutoonlikule eepilisusele, nii Stereolab'i kui Ladytron'i kihilisele hüpnootilisusele, on selles ka progressiivroki klišeed sees -- pikad kidrasoolod ning laiaulatuslikud, peaaegu teatraalsed sünteetilised kihid, kuigi need tunduvad vaid harvadel hetkedel rutiinselt kõlavana. See on kõigele lisaks ka lõbus. Kõige eelnevalt kirjeldatu taamal paistab silma albumi valmisolek võtta omaks Metsikut Läänt kujutavaid motiive, mis lisavad asjale õige kummastava knihvi (meenub näituseks Eesti ansambel Holy Motors). Elemendid on ümber sõnastatud ning rohkem-vähem lahustatud värsketes kontekstides, mis hoiavad kuulajat tasakaalust väljas. See on igati heaks kiidetav, kui klišeedele antakse uus tähendus või vähemalt kriimustatakse moonutustega. Mängulisus kahtlemata on oluline, ent esteetiline mässulisus uute vormide tekitajana ning seeläbi roki vaimsuse kehastusena peab olema piisavalt sügav, et mitte jääda mänguklotside ladumise või haleda produkti tasandile, mis justkui vormiliselt meenutab rokkmuusikat (ent stiili õige vaimsusega ei ole tegelikult midagi pistmist!). JJ süntees tundub elav ja eesmärgipärane; ning oma püüdlustes toestatud. Olles ka meeleoluloovalt üsna rikkalik -- melanhoolsed mõtisklused vahelduvad üleva rõõmuga. 8.5 (8.0-9.5)

V/A -- Tribute to David Lynch (2020)

Cian Orbe/Bandcamp

• Experimentalism 
• Witch house 
• Art rock 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Neoclassical 
• Experimental electronica 
• Jazz noir
• Conceptual 
• Synth-funk 
• Avant-electronica 
• Ambient rock 
• Improvised music 
• Cinematic

Tšiili netiplaadifirma Cian Orbe (hiljem Internet Daemon) vedaja ning muusik Sábila Orbe koostas 38-st loost koosneva 186 minuti pikkuse kogumiku, pühendatud legendaarsele filmirežissöörile David Lynch'ile (DL). Nagu meid ümbritsevas vastandite maailmas - hea ja kuri, vaim ja keha, mõistus ja usk, süütu armastus ja lihalik himu - nii on ka sellel hiigelkogumikul žanriliselt vastandlikkused, poolvarjundid ja täisvarjud esindatud. Kõike seda valulikkust ja süvenevat määndumist on sellel kogumikul kuulda - ehk isegi rõhutatud -, mis pealiskihi alla on peidetud. Ainult et see kõdu on tugevalt kunstilise varjundiga. Süütuse ja sulniduse läikiv vaap, mille all tukslevad hämaramad jõud. Käesoleva puhul meeldib mulle ka see, et siin ei olegi väga seda originaalloomingut (sämplitena) kuulda, vaid mindud on pigem tõlgendamise ja uue loomise teed. Ühtedes majades ja ruumides on soojust, teised taolised seevastu on rõõmutud ja kalgid. See oli ka maestro viis filmilinal kujutada, et piir ühe või teise vahel võib olla õhkõrn ning kõik võib kardinaalselt väga ruttu muutuda. Kunst ja sellesse sukeldumine - seeläbi omamoodi iroonilise maski omandamine - aitab igapäevase jubeduse ja jõhkrusega vähemalt osaliselt toime tulla, seda aktiivselt ja teadlikult ning järelikult tervislikult kõrvale lükata. Ning kindel on -- kurbus ükskord lõpeb. 

Chrononaut -- Il Purgatorio, Il Paradiso (2012)

Paranoid Futures

• Kosmische Musik 
• Neo-psychedelia 
• Krautrock 
• Art rock 
• Progressive electronic 
• Drone pop 
• Dark synth
• Electronic music
• Space rock

Kümnendate esimesel poolel oli kahtlemata üheks lemmikuks Kent State, kelle psühhedeelne surmapop (grupi omakirjeldus), mis koosnes tsellofaanse kõlaga kitarridest, millest võimsalt immitses esile suminaid-sahinaid. Tõeline rokenrolli tüpaaž, millest kostus Los Angeles'ega külgneva ümbritseva keskkonna (Mojave kõrb ja Surmaorg) ergavat kutset. Kent State'i eesotsas oli Nicholas Vance (NV), kes siin kehastununa krononaudiks asendab kitarrid peaasjalikult elektroonikaga, pakkudes viie loo vältel hüpnootilisi elektroonilisi arenguid. Võrreldes kitarriprojektiga, kus energiavallid rullusid esile tumeenergiat neelavas kordustele ehitatud transis, siis siin NV arendab motiive nii ruumi laiendusteks kui liikudes tavapärasest (heli)ruumist välja. See kahtlemata on ühe artisti käekiri, kellel on nii kogemust kui ka visiooni, et luua midagi uut, teades, kuhu täpselt liikuda ning mil määral kiirendada ja aeglustada. See siiski ei ole elektrooniline muusika tänapäevases mõttes, küll varasemas mõttes, kui Saksa eksperimentaalrokkarid (ennekõike Tangerine Dream ning Ash Ra Tempel) hakkasid sünteesima sfäärilisi dimensioone. Siin kontrapunktina aeg-ajalt on kuulda pingestatud kitarridrooni, võimendades nii elektroonilisi progressioone, bassikõminat kui kolisevaid rütme. Täpselt ühe nutika ja kompromissitu graažirokkari tehtud intellektuaalne elektroonika/kunstrokk. 8.5 (8.5-9.0)

Alex Elgier and Cecilia Quinteros -- Hiken! (2017)

pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

• EAI 
• Experimentalism 
• Electro-acoustic
• Improvised music 
• Avant-garde

See muusika kõlab kui ajarännak sajand tagasi esivanemate õuele, kust kostus roostes aidauste kääksumist ja lääbakil ratastega vankri kriuksumist. 27 ja pool minutit improvisatsiooni klaveril ja tšellol, kuigi võiks arvata, et seal oleks paar instrumenti lisaks man. Eks ongi -- nendeks lisavahenditeks ongi kontaktmikrofonid ning salvestus- ja prooviruum. Esimestega jäädvustatakse kõiksugu mikrot ja makrot -- keelpilli saba tukslemist, klaverihaamri klõpse või tšello kesta klõbinat. Prooviruum ei ole lihtsalt konteiner; see on aktiivne osaleja. Loomulik kaja ja see, kuidas heli seintelt tagasi põrkab, loovad ulatuse tunde, mis on samaaegselt klaustrofoobne ja avar. Aga jah, põhijoontes esindab see mainitud muusikapillide lahknemist looomuldasa lüürilisest pärandist (kuigi on ka vähestel hetkedel esindatud), uurides mehaanilist oigamist ning ruumi veritsemist. Tšello poogen ei libise eriti, see pigem kraabib. Harmoonilised helid surutakse murdumispunktini, mille tulemuseks on kriiksumine, mis on pigem metalne kui keelpillidel põhinev. Koheldes oma instrumente pigem toormaterjalina kui meloodia tööriistadena, on esinejatel õnnestunud villida hääbuva ajastu atmosfääri. Argentiinlased väldivad improvisatsiooni tüüpilist kulminatsiooni, mille asemel luuakse püsivat pingeseisundit. Kuulajat tabab psühholoogiline raskus; see on aja möödumise heli kohas, kus miski ei muutu, kuid kõik laguneb aeglaselt. See salvestis seab kahtluse alla "muusika" definitsiooni, kuivõrd andes mõista, et krigisevas põrandalauas või roostes hinges on sama palju narratiivset sisu ja jõudu kui sümfoonilises muusikas. Ei ole vahet, kas muusika on salvestatud Viru-Jaagupi kihelkonna talus või Argentiina Patagoonia mägede vahelises orus asuvas külas -- tulemus kõlab sama rustikaal-romantiliselt. Võib ju küsida, et kas see album tervikuna on mõeldud kontseptuaalne taiesena või on lihtsalt vaba teadvuse vooluna; ent kui see oleks kuidagi tähtis, siis pigem modus operandi'na. 7.5 (7.0-8.0)

Cosmic Analog Ensemble -- Expo Botanica (2022)

Hisstology

• Easy listening 
• Lounge jazz 
• Chilltronica 
• Funk
• Cinematic 
• Library music 
• Funk jazz 
• Organic electronica 
• Yacht pop

Kuulates liibanonlase Charif Megarbane'i 45- minutilist taiest võib tajuda Vahemere rohesinakate lainete kerget loksumist, sooja tuuleiili ning eluolu muretust, mida kohalikud inimesed ilmutavad nii lõunalaua taga, mööda tänavaid kulgedes või üksteisega suheldes. Muretu ellusuhtumine ei ole omane ainult sealsetele inimestele. Palju tema analooghelipildis nii kõlaliselt kui kompositsiooniliselt meenutab Eesti artisti Misha Panfilovit, kui jahutav jäts, kerge funk-võnge, õrn etnovaib siin-seal mullitav elektroonika ning lihtne jahtpop - millelt veel omakorda tuukelohena tõusevad õhku orkestratsioonid - annavad asjale meeleoluloova tõuke. Kuivõrd pealkirjas osutatakse taimedele, siis Music For Your Plants'i karjääri algusajad meenuvad, kui üks taiestest osutas ekspeditsioonile (ekspeditsioonid reeglina on seotud merereisidega). Eks seesuguse muusika mõte ole ajataaka maha raputada. Nagu üks elatanud tegelane ühes David Lynch'i filmis ütles, et kõige raskem on mäletada hetki, kui ta veel noor oli. Peegeldada olnu, kohe mööduva oleva ning tuleva valgust nõnda, et spirituaalne puudutus muutuks metafüüsiliseks teadmiseks oleva kohta. Kummastav selle juures on tõik, et ajatu paraku on ka kummitav, kuivõrd liikuda mööda dimensioonitut välja ei ole mitte elavale olevale jõukohane. Kui kõik lood olnuks samase käiguga nagu lugu "Parachute Jellyfish" siis jah, ei olnuks kahju anda kõrgemaid punkte. Tegelikult on pealtnäha kerge loori all kuulda ja näha kompromissitut kombinatoorikat ning õigeid valikuid, et asjas tajuda piisavalt sügavust ning südikust. 9.0 (8.0-9.5)

Gultskra Artikler -- ECO LAN (2015)

Terminal Dream

• Sampledelic 
• Experimental electronica 
• Deconstructed music 
• Dada music 
• Electronic music 
• Sound collage 
• Psychedelic

See 4-looline taies tähistab masina siseelu, kus kliiniline täpsus kohtub kummalise, kummitava mängulisusega. Ehk on see kergelt dadaistlik uurimus mehaanilisest veidrusest, õppides nalja jutustama kummastavuse delikaatse esitlemisega. Need ei ole ainult staatilised piiksud, need on lisaks teravad elektrilised värinad, mis pidevalt särisevad, kaotades ja taastades tasakaalu. Kusagilt digitaalsest mudast ilmub robothäälne loendus, mis ei ole loendus masina käivitumiseni, vaid demonstreerib masina enda hinge ilmumist kuulaja ette. Hääl on inimlikest emotsioonidest vabastatud, tiksudes läbi numbrite, mis tunduvad ümber pööratud kire aritmeetilise arvutusena. Lainetused on siin värisevad ja vildakad, jäljendades rafineerimata aine liikumist vaakumis. See kutsub üles intensiivsele keskendumisele, kuna heliobjektid muudavad konfiguratsiooni erinevates seostes. See on enamasti pealetükkivalt kõlav -- mängides ilmekalt nii rütmi- kui struktuuri muutmisega, ühendades omavahel robotliku külma lakoonilisuse inimkeha soojusega. Säherdune mänglevus Vene artistilt meenutab ameeriklaste Dave Keifer'i ning Daniel Lopatin'i sämpledeelset esteetikat. Isegi kaasaegne kitarride lainetus ilmub pinnale, et selle eesmärgiks ilmselt ei ole teps mitte demonstreerida indimuusika kõlailu, vaid tekitada anamneesi esilekutsuv jada. Võib-olla. Või siis valdavalt tukslev elektroonika, mis aeg-ajalt muutub värelevaks helimaastikuks või ülepingest muteerunud vabinaks. Taolise muusika nõrkuseks on alati loomuldasa pealiskaudsus, andmata võimalust heita ankrut ning süüvida taiese võimalikku sügavusse. Ehk on selle mõte ka vallandavas efektis, mida võks võrrelda mellotroni klahvile vajutamisega, vallandades antud kontekstis kujutelmades pesitsevaid fantaasiaid ja helisid. Võiks ka öelda vähe teisiti -- hoia mangust enda läheduses sellal, kui maod trepi alt läbi siuglevad. 7.5 (7.0-8.0)

ABRUPT -- Trancey (2025)

Basement Corner Emissions

• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Power electronics 
• Harsh noise 
• Rhythmic noise 
• Experimentalism

56 minutit suht brutaalset müra, millel siiski looduses võib olla ekvivalent -- kujutan ette, et rüsijää kuhjumine või vabalt mööda lagendikku takistamatult tormav tuuleiil mingit objekti oma teel tugevalt räsides võiks teha taolist heli. Pragisev, iseenda raskuse all murduv heli, pakkudes totaalset domineerimist piiratud alal. Kuivõrd kaheloolise üllitise pealkiri vihjab transsi-viimise taotlusele, siis tõepoolest võiks eeldada, et transs mingist hetkest, st puhtal kujul, eeldabki peaaegu homogeenset, võib-olla ka abstraktset maastikku. Millest konkreetsel juhul kostub siiski läbi pelk võnge, mis on hüpnoosi aluseks, kuivõrd võimaldades dünaamikat, jälgida teatud liikuvat täppobjekti üle kõleda maastiku. See on funktsionaalne helind -- ainult, et äraspidist laadi, seesugune, mis jääb kaugele eemale meloodiatest ja harmooniatest. Siin võidakse olla tunnistajaks kuulaja "mina" vabatahtlikule taandumisele muusika põhijoonte kollektiivsest "jutuvadast", et seista silmitsi alateadvuse tahumata ja nikerdamata plokkidega. Ses mõttes kujutatakse heli individuatsiooniprotsessi, milles heliline müra kahtlemata kehastab alkeemilise protsessi kaootilist lähtematerjali. See on koht enne n-ö muusikalist keelt, koosnedes ainult toormaterjali möirgamisest. See toimib ka meelelise puudujäägi sümptomi ilminguna, mida kompenseeritakse maksimaalse helitugevusesega. Rääkides loodusliku ja loomuliku taotlusest, siis samamoodi nagu looduslikel helidel põhinevate heliteostega, on ka seda keeruline punktidesse arvestada. Kurioosne on taipamine, et ikka annan punkte teatud ulatuses, kuigi helid ilmselt kulgevad analoogse mustrinab mis omakorda tähendab seda, et minu enda teadvus hakkab kuulamisprotsessis muteeruma, reageerides kuuldule erinevalt ning mõtestades kuuldut erinevalt. 8.0 (7.5-8.5)

Dias/Thanus/Munhoz -- Réstia (2017)

Mansarda/Malware

• Improvised noise 
• Free jazz 
• Experimentalism 
• Post-bop
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Musique brut

Kui eelmises arvustuses heitsin artistile ette analoogsüntesaatorite kasutamist viisil, mis paljastas liialt instrumendi närvilõpmed, siis käesoleval 6-loolisel taiesel on hüsteeria ja energia keeratud põhja, et kuulajale hõlpu mitte andes teda lõpuni hullutada. See on intensiivne, omal viisil valus ning hapnikku vajav kui mõne agressiivse, pahaloomulise haiguse põletikuline kolle (samaaegselt oma ebardliku konfiguratsiooni tõttu oma energiat põletav). Agressiivne ekstensiivsus, mida Diego Dias (puhkpillid), Marcos Thanus (elektrikitarr, sünt), Michel Munhoz (rütmipillid) intensiivselt kasutavad. Prepareeritud kitarrid, mistõttu olles trotslik tavapärase kidrasaundi suhtes, klahvpillide elektroodidest destilleeritakse välja hapet, mis söövitab niigi metalse fooni sisse uusi voolusänge. Ma püüan ennast mitte lasta petta vabajätsu esmapilgul agressiivsest sügavusest, mida võib võrrelda punkmuusika energiaga -- mis paraku üsna ruttu lahtub, muutudes pealiskaudseks rusikatega vehkimiseks. Pigem huvitav on kolmiku püüe leida eespoolmainitud stiilidest uusi energiaallikaid, mis paraku seesuguse destruktiivse põletamise korral ekstaasi üsna tuhastavad. Ent see agressiivne ekstensiivus töötab, kuivõrd saadakse leegile õhku manu 70-ndate lõpu eksperimentaalsest pungist, mis armastas nii jätsu kui tantsumuusikat, aga ka kakofoonilisi ja mürarohkeid heliseinu; ning osaliselt sellest välja kasvanud müramuusikast, mis borbetomaguslikult tuututab ja kolistab, undab ja kiunub. Aga mitte ainult -- see sisaldab pealtnäga suhteliselt rahulikke mõtisklusi, mis ometi seesmiselt tugevalt põlevad. Justkui ämbienti tehtaks metalli kloppimisega. Siin on strukturaalselt ja sisuliselt kõik väga hästi toestatud ja parlanksis, et muutub omasžanris eeskujulikuks näiteks. Eelpoolmainitud närvilõpmed kootuvad, õrritamata kuulajas ebatervet ja kõrvalist huvi. Eks üllitise olulisusele vihjab tõsiasi, et see on välja antud nii Mansarda kui Malware-nimeliste (neti)plaadifirmade all. 9.0 (8.0-9.5)

eric in the kitchen -- a heart of clouds and stars (2012)

Tape Safe/Bandcamp

• Ambient rock 
• Shoegazing 
• Duyster 
• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• Post-rock 
• Psychedelic 
• DIY

Mulle meeldib ikka mõelda ja öelda, et muusika produtseerimine on väga sarnane toidu valmistamisega. Kiht-kihi haaval loomine ja seadistamine, maitse ja tämbri timmimine; äkki sellele viitab ka Vallooniast pärit Eric Delsine'i (ED) projekt. Belgia lõunapoolne (prantsuskeelne) piirkond on oluline koht ka seetõttu, et seal oli oluline postpungi kants 70ndate lõpust alates. Ilmselt oluline fakt on ka see, et Siouxsie Sioux' juured on osaliselt sealt pärit. Ehk mõned mõjud ulatuvad ka sellele 10-loolisele taiesele. Reaalsuses peab vaatama põhja poole -- Flandrias tekkis aastatuhande vahetusel Duysteri-nimeline raadiosaade, kus mängiti kidrakeskset muusikat, mis kandis põues kindralikepikest. Oma südames on Duyster (laiendame selle muusikaliseks stiiliks) atmosfääriline, melanhoolne, introspektiivne ja aeglaselt kõlav, mähkides kuulajate hubasesse ja mõtisklevasse tekki nädalavahetuseks. Ehk siis esikohale on tõstetud sügavus, tekstuur ning emotsionaalne resonants, mitte aga optimistlikud refräänid või tantsulisus. Filmilinalikud paisud, õrna kajaga kaetud pastelsed kitarrid ja emotsionaalsed crescendo'd. Isegi siis, kui muusika muutub müraseks kidrastiihiaks (kõige ilmekamalt loos "Fly Away"), ei muutu rõhuasetused. Isegi kui mõningad eksperimentaalsed puudutused ilmnevad, siis suht alalhoidlikult opereeritakse nendes piirides. Teisalt jälle -- vaiksete helide taga on kõige valjemad mõtted. Ühelt poolt on ED helivalem mõjutatud vaikust väärtustavatest Ameerika kombodest nagu esiotsa Low'st, Codeine'st ning teisalt Galaxie 500 vaiksest lummast ja The Sea And Cake'i pastelsest helikeelest (mis kõlab pühapäeva-Tortoise'ina). Aga sarnastest mõttekaaslastest tuleb kindlasti ära märkida ka artisti kaasmaalased -- Wixel'i, Wio ning De Portables'i. 8.0 (7.5-9.0)

The Sleep Dealers -- 46 days of sleep dealer summer (2024)

Bandcamp

• Ambient drone 
• DIY 
• Post-minimalism 
• Drone 
• Sound collage 
• Acousmatic music 
• Neo-psychedelia 
• Avant-pop 
• Progressive pop 
• Noise pop 
• Deconstructed pop 
• Dream pop 
• Freeformfreakout

Vahtralehemaa suurimast provintsist - Ontario'st - pärit ansambli helipildis valitseb segu uuspsühhedeeliast, ämbiendist ja sellest küllastatud popist ning indirokist; pakkudes nii udust loori kui rasket intellektuaalsust (mis samas ei tähenda, et esimene ei oleks teisest haaratud). Varahommikuses udus sõudmiseks - sellest välja jõudmiseks - on vaja unistusi ning kalduvust eksperimentaalsete tekstuuride poole. Strukturaalne eksperimentaalsus väljendub siin kummastava väljavenitatusena ja veiderdava transgressiivsusena, millest võib välja lugeda nii kiindumust kui küllastatust tehnitsistliku hulluse vastu. Kes tahab lihtsat üldistust ja kokkuvõtet, siis känukid asuvad kuskil moodsa DIY-esteetika ja psühhedeelse roki avara, eri suundades triiviva olemuse vahel. Sellega võib rahulduda, ent ainuüksi see kirjeldus kätkeb endas osutusi sügavamale, kaugemale ning kõrgemale. Või siis ka väiksemaks, õhemaks ning hapramaks. Ühes loos tõepoolest kerkivad esile efektilaadsed süntesaatoriarpedžod, mis oma intensiivsuses - et mitte öelda hüsteerilisuses (liialdatud lõbususes?) - tunduvad suisa irvikliku kommentaarina progressiivse roki suunas (aga mõelda on vaja asjadest ikka positiivselt, st sarkastiliselt). Aga võib-olla on see hoopis mõne säherduse kaasaegse artisti suunas torge, kes on astunud liiga suurtesse kingadesse, et oskused ja tarkus ei jõua piinlikkust valmistades järele (nt M83). See, et artist liigub eelpoolnimetatud stiile pidi, on pigem juhus -- see pigem on stiilis a la tegime sardoonilist pulli, ent endi kunstiliste vormide puhul ei teinud mingit hinnaalandust; ehk on see raske eksistentsialistliku tõe allaneelamine -- mille mõrkjasmagusaks apoteoosiks on imekauni eepilisuse kehastus loos nimega "but you have to live, you have to live". Paganama valus ning samas ka vastupandamatult nõiduslik on seda kõike kuulda, lasta endast läbi, mille kidad kisuvad hinge tükkideks. Ei ole vaja semantikat, ei ole vaja ei pompöössust ega artistlikkust, piisab vaid emotiivset laengut kandvast häälutusest mürarohkete kitarride ning hüpnootiliselt kolkivate trummide kohal. Ei ole selleks spetsiaalselt vaja konnade väljaheiteid neelata. Parafraseerides David Lynch'i -- madness will end sometime. Seniks tuleb kiirendada lõppu, et uus saaks rutem alata. 8.5 (8.0-9.5)

Deepening -- Mountain Player (2025)

Inunct Music

• Bubblegum funk 
• Alternative dance
• Electronic music
• Synth-funk 
• Organic electronica

See kolmelooline teos (kokku 11 minutit) koosneb peamiselt lugude alguses kõlavatest sensuaalsetest loodushelidest, mis juhatavad sisse rütmid, nii sageduse kui ka tehniliste võtete poolest klubimuusikale lähemale jõudes. Bassiliinid põrkavad koomiksiliku elastsusega ja süntesaatorirütmid kalduvad aeg-ajalt sellesse kleepuvale, öisele territooriumile. Kohati läheb see üle nätskeks närimiskummi-funk'iks, mis aeg-ajalt näitab ka kohmakuse märke (mis on pigem positiivne märk maisest ebatäiuslikkusest kui orgaanilisest eksistentsist). Vokaal varieerub, kohati spiraalsesse silmusesse kokutama jäädes, kohati vabalt voolates, kuigi seal ei ole midagi väga erilist öelda -- ühelt poolt on keskmine kindlasti garanteeritud, võib-olla veidi üle selle (võib-olla lisapunktid tulevad teatud eksootikast, millest tuleb arvustuses veidi hiljem juttu). Vokaalsed ideed siin realiseeruvad harva funktsionaalsusest kõrgemale, sulades ja saades rütmi osaks, tõstmata seda; kuigi tekstuuriliselt huvitavad, hakkavad rütmid pärast mõningaid kuulamiskordi tunduma karguna. Võib arvata, et projekt peaks otsima tugevamat vokaalset identiteeti. Kohati tundub, nagu püütakse olla eksperimentaalsemad kui nad selleks tegelikult võimelised on; ning teisalt on see asjatuks osutunud hind, mida klubimuusikaks mitte muutumise eest makstakse (nt nimiloo meloodiat ülal hoidev akordionilõik on veidi kahtlane, kõlades nagu Adidase dressipüksides slaavi pättide - gopnikute - kodupidu). Kokkuvõtvalt on see PC Music'u plastilisuse vaoshoitud lähenemine ilma sügavama kaemuseta. 7.0 (6.5-8.0)

Charles Amirkhanian -- Ratchet Attach It (2025)

Other Minds/Bandcamp

• Art music 
• Avant-garde 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Improvised music

Teise Ilmasõja lõpuaasta jaanuaris sündinud ameeriklase Charles Amirkhanian'i (CA) rolli hinnatakse tänu teenetele nii Other Minds-nimelise plaadifirma asutamisel ning teiste artistide promomisel, aga ennekõike tema enda, konkreetsemalt helipoeetilise tegevuse tõttu, mis muusikastiilina teatavasti keerleb ümber inimvokaali võimalikkuste kasutamise ja laiendamise. Selle valdkonna suurnimed on-olid Meredith Monk, Demetrio Stratos (1945-1979), Michael Lentz, Laurie Anderson, Jaap Blonk, aga ka Roomet Jakapi Eestist (arvestades ainuüksi muusik-filosoofi mahukat koostööajalugu rohkem ja vähem kuulsamate avangardistidega üle ilma). Kahtlemata nimetatud artistidel kõigil on omad eripärad ning rõhuasetused (nt CA kasutas vokaali rütmina, st korduste põlistajana, millele ehitati kõik ülejäänu peale); ning mitte alati ei pidanud-pea vokaal olema kesksel kohal. Helipoeesial on olnud kanda ka poliitiline roll, kuna võimaldab semantikat vältides häält kasutada maksimaalselt vabalt. Häälevabadus on suurem kui sõnavabadus. 11-loolisel taiesel on vokaali vähe - ühes kohas on küll vaevu kuulda ingellikku fluidumit, ent enam jäävad meelde lõbusad palakesed mängituna honky donk-kõrtsiklaveril ("Hopper Popper", "Ticklish Licorice", "Tyrannus Rex"). Meeldib naljatamisi mõelda, et seesuguse tulemuseni jõudnuks ühiselt klaver taga jõmisedes Dennis Hopper ja Karl Popper, kui nad veetnuks trahtris tunde märjukest manustades. Purjakil olles ei pea midagi ei verifitseerima ega falsifitseerima, piisab toredast ühistegevusest. Muusika loomusse kuulub loomuldasa duaalsuse ja vastandlikkuse ületamine, mistõttu isegi "totter" kompositsioon võib tõe taotlusest kõlada ülevamalt. Tõeotsijad on sageli liigagi tõsised vanad, palju veetlevam külg mõtlemises on mängulisus ja vimkade viskamine -- teaduslik mõtlemine on oluline, ent metafüüsika ei tohiks kindlasti jääda tagaplaanile. Teisalt jah, Popper'i-Hopper'i olukorda võiks visandada groteskseks - seda enam, et mainitud loo lõpuossa sugenevad deliirsed elemendid, kuivõrd just joobnutes tõuseb esile eriline (oma) tõe lauda virutamise tung. Kuivõrd albumil kaasalöövate artistide nimekirjas on välja toodud kuus perkussionisti, siis ei oleks raske järeldada trummeldamise osakaalu üle (aga trummeldamist on sellele vaatamata kasinalt). On nii marssidel põhinevat improt kui ka roostes mängudoosi kriginatest-kahinatest produtseeritud abstraktsioone ((ilmselt helid on siiski tekitatud tellitava mutrivõtme kasutamisega (sic!)). Aga klaveril loodud sisutühje mõtisklusi, mis pigem tekitavad kahetsuslikke mõtteid pärast kõva pummelungi, et oli siis vaja oma aega, tervist ja raha sellele kõigele kulutada - hing jäi tühjaks ning kõht sai kurjaks. Akadeemilisi ringkondi halvav paatos tõsiseltvõetavuse üle -- mida muuseas märkis mõned kuud tagasi Elliott Sharp intervjuus Postimehele, et elektrikitarriga on raske teenida helilooja tiitlit sealsetes ringkondades -, mistõttu tuleb sisse mittemidagiütlevaid kompositsioone. Võinuks pigem pakkuda veel seesuguseid lugusid nagu "The U.S. Army Postal Unit at Blandford, Dorset, 1944", mis kõlab justkui celesta-klaveril mängitud eksootilise kaemusena (kui palju see tehnitsistlikus plaanis huviäratav on, eristub muidugi ise küsimuseks). Kokkuvõtvalt ikkagi pigem plusspoolele jääv teos, samas üldplaanis pakkumata sügavamat elamust. Võinuks siiski vokaali varjatumaid pälvusi eksperimentidesse sisestada või siis panustada üksnes kõrtsiklaverile, et komponeerida suurepärane üllitis. Kitsamas plaanis mainitud instrumendil improviseeritud asjad siin panevad hinge õkva tantsima. Milleks tekitada katkestusi - seda enam, et kahtlaste avantüüridega?! 7.5 (6.5-8.5)