CLOUDWARMER -- I Know the World Reasonably Well and Am Right About Everything (2026)

blocSonic/Bandcamp

• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Art music 
• Ethnotronica 
• Plunderphonics 
• Trip-hop 
• Hauntology 
• Downtempo 
• Electronic 
• Indietronica 
• Experimentalism 
• Ambient pop 
• Psychedelic 
• Breaks 
• Cinematic

Minus tekitab sellele 20-loolisele albumile lähenemine pinget juba teadmatuse tõttu, et kas peaksin projekti nime kirjutama ainult suurte tähtedega või võiksin ka kasutada väikeseid. CLOUDWARMER (olgu nii!) kahtlemata ongi njuujorklase Eddie Palmeri (EP) projektidest kõige paremini sünteesinud tema teadvustamatuid sisaldisi: tema mõtteid, tundeid ja kujutisi, mis on välja ujunud ta alateadvusest. Ta teatavasti alustas koos Brett Zehneriga projekti The Fucked Up Beat (koostöö jätkus ka käesoleva projekti esimestel taiestel) ning paralleelselt jooksutab ta projekti Fields Ohio koos Christine Annarinoga. Mõtlesin korraks, et kauges tulevikus, kui nii looja kui ka praegused kuulajad (ja ka mittekuulajad) on juba teisele poole läinud, olen raudpolt kindel, et käesolevad 87 minutit kõlavad ka kunati tulevikus värske ja aktuaalsena; ei ole ju teist võimalust, kuivõrd sellesse muusikasse on delikaatne pinge ja peen protest sisse kätketud (loomulikuks eelduseks on normaalne helindamine). Üheks EP kõige iseloomulikumaks omaduseks on kummituslikkus, kuid kummituslikkus on seesugune omadus, missugune sõltumata sellest, kui industrialiseeritud või tsiviliseeritud ühiskond on, siis surmaga seotud tundmused, ootused, assotsiatsioonid ning teadmatus kõige tipuks kerkivad ühel või teisel viisil niikuinii esile. Eks EP ujutabki meid kuulajaid üle teadvustamata protsessidega, mistõttu meie asi kuulajatena on selle informatsiooniga kohaneda -- kohanemata kurjast vaimust vaevatuks jäädes või siis sellega samastudes ehk teisisõnu hulluda rohkemal või vähemal määral. Oluline on siiski vabastada kuulajas psüühilist energiat, aga tuleb ka arvestada, et EP muusika on tegelikult tema suhe ja dialoog ülejäänud kollektiivse psühhega -- eeskätt selle teadvuse problemaatilise osaga, mis teadvuse ja teadmatuse osas on jäänud ähvardavalt kookonisse pidama. Ühes väga a(s)jakohases teleseriaalis püüdsid eriagendid Mulder ja Scully ühiskondliku ängi juurteni välja murda. Juurteni võib jõuda, aga juurte pesas peituv mürk, energia, eluvormid; aga ka paljastuv uus muster, võivad asjaosaliste nägemist, vaatenurka ja järeldusi taas (radikaalselt) muuta. Võib-olla otsime midagi, mida ei eksisteeri üleüldse. Või on otsustatud nõnda, et inimkond sellest ei saa kunagi teadlikuks. Loo "Living City Survival Kit" algusosas (ning hiljem ka lõpuosas) korrutab naiskodanik, et "they must change", aga see muutumine ülejäänud tsivilisatsiooni teadvusega dialoogi pidades on ju lõpmatu protsess, mis niikuinii ei peegelda mitte niivõrd tõde kui võimusuhteid. Mõistmiskoormust taustsüsteemide muutumise kaudu lisab ka looja enda valikute muutumine. Kui algusaegade valdava plunderphonics-esteetika osakaal on ajapikku ilmselt vähenenud -- mis vahekorras käesoleval albumil see on säetud, ei oska öelda; protsentuaalne väljatoomine komakohaga ei ole ka kõige põletavam küsimus siinkohal. Eks seegi, et EP on olnud aktiivne ligi 15 aastat, annab tunnistust osutatud dialoogist ning selle käigus vabanenud ja vabanevast psühhilisest energiast. Suurepärane ju, et EP energia ei ole vaibunud. Nii et -- võtame lihtsalt, püüame omi probleeme jõudumööda lahendada, ning nautida vahele selle albumi tekitatud meeliülendavaid vaibe. 9.0 (8.5-9.5)

Dinastia -- Visuales (2012)

Cabaña Discos

• Synth-punk 
• Avant-rock 
• Minimal synth 
• Easy listening 
• Zolo 
• Art rock 
• New Wave
• DIY

Juhul kui albumi pealkiri vihjab otse nägemisaistingule, siis võiks ju eeldada, et helikeel püüab visuaalsust teatud efektide ja struktuuridega imiteerida. Sõnal "visuaalne" on siin kandev roll -- rütmimasinate subliimsed muutused ja heliefektide rohke kasutus viivad kuulaja elektroonilisest pungist avangardistliku elektrorokini ning veelgi kaugemale. Argentiina pundi muusika on oma eeldustelt küll suhteliselt minimalistlik, ent kasvatab karkassi ümber üllatavalt jõulise kihi. Näiteks loos "A San Martin" rõhutavad seda kontrasti kaunikõlalised, justkui poognaga tõmmatud kitarrid kriipivate sündialgoritmide kohal. Lugusid läbides võib kuulaja tajudes muutuda ka albumi žanriline fookus: kuulates pala „Catering“, torkab silma pungiliku energia lahustumine peaaegu et meeleolumuusikaks. Järgnev „Goonies“ kinnitab seda suunda veelgi, jõudes oma kõlalt suisa exotica- ja tiki-muusikani (ning seeläbi lähenedes kõveraid teid pidi hüpnagoogilise popi veerele). Teose meloodiatest tõuseb kõige teravamalt esile juba eelpoolmainitud lugu „A San Martín“, kus meloodiaregistrites pendeldamisega manipuleeritakse enim kuulajat -- tajudes seda kas madalaima või siis hoopis popmuusikalise apoteoosina. Pungiliku energia lahustumine lounge- või tiki-tundlikkuseks on käesoleva puhul eriti põnev nihe. See tekitab kerget troopilist mahajahtumist ehk kerget psühhedeelset peapööritust efektidest küllastatud süntesaatoripungis: agressiivne minimal synth ei jää kinni külma keldri-esteetikasse, vaid nihkub Lõuna-Ameerika puntidele omasesse, veidi iroonilisse ja ebamaisesse retrofuturismi. Vabalt võiks Dinastia ja selle liikmed luua kestva dünastia. Või on nad osa sellest loomingulisest puhangust, mis algas ansambliga The Stranglers -- kes ei olnud kunagi punk, ent lõi paralleelselt punkliikumisega agressiivselt sütitava energia. 8.5 (8.5-9.0)

Elvii Marten -- Playtenth (2026)

Enoughrecords

• Jungle 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Breakbeat 
• Drum and bass

Looming ei küsi lõpetatuse ega poolelioleku järele. See ei püüdle sihiteadlikult kulminatsiooni poole ega mõtle poolelijäämisele -- see lihtsalt on. Oma olemuselt ja iseloomult aus teos on üksildane, eksisteerides ennekõike oma loojale. Ent loojal - tean nii omast kui teiste käest - võivad tekkida kahtlused nii lõpetatuse kui tehniliste valikute osas. 7-loolisel albumil "Playtenth" ei ole kohta ei naturaalpillidele ega tuttavaks saanud elektroakustilistele improvisatsioonidele. Samuti ei ole kohta jätsule ega müramuusikale. On vaid elektrooniline trumm, bass ja puhas rütmiline modulatsioon. Trummi ja bassi rütmimustrid ning nende rohkem või vähem nihkes pinnas juhatavad kuulaja trummi ja bassi varasemale, tooremale ja mängulisemale pinnale – jungle’i ja breakbeat’i kaja- ja murdepunktide manu. Mis samas osutab sellele, et Elvii Marten ei ehita neist rütmidest teadlikult tantsusaali hümne ega funktsionaalset klubimuusikat. Tema kätes muutuvad murdrütmid arhitektuurseks labürindiks ja sageduste rägastikuks, millest läbi kaevumiseks tuleb seda tunnetada, st haaravalt mõtestada. Rütmigeneraatorid ja bassisagedused ei toimi siin liikumapaneva jõu, vaid ruumi moodustavate seintena. Nende tihedatest rütmirägastikest kumab aeg-ajalt läbi vaid õrnu, peaaegu nähtamatuid ämbientseid viipeid -- helilisi fantoome, mis tekitavad sekundiks illusiooni meloodiast või atmosfäärist, enne kui need taas perkussiivse modulatsiooni alla maetakse. (Aga mitte kauaks). See on plaat, mis ei ürita midagi tõestada ega kuskile jõuda, ometi on see radikaalne, st juurteni ulatuv, ilmutus. See registreerib rütmi eksistentsi tema kõige puhtamas ja üksildasemas vormis: impulss, kordus, nihe ja vaikus impulsside vahel. Leedu (esi)eksperimentaator näitab Elvii Marteni kehastuses, et alguspunkti tagasitulek ei ole taandareng, vaid julgus vaadata otsa rütmimassiivi mõneti kõige algelisemale tuumale. Või vähemalt noile hetkile, kui kõik kusagilt - taas nullpunkti lähistelt - pihta hakkas. Tulemuseks on dekonstrueeritud, ent hüpnootiline; hüplev, ent sügavalt meditatiivne rütmiuuring. 9.0 (8.0-9.5)

Erasers -- Summer (2010)

Bandcamp

• Drone pop 
• Indietronica 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• DIY 
• Post-minimalism 
• New Weird Australia 
• Indie pop 
• Free folk 
• Dream pop

Mida suveks ikka tarvis on kui mitte minimalistlikku energia kulutamise plaani pluss kaunist naishäält droonivate orelite ja mõtlike kidraakordidega. Kolmas kompositsioon algab hoopis pioneerliku marsitrummeldamise saatel, arenedes kaemuslikuks psühhedeeliaks. Säherdune muusika võib olla vägagi väljapaistev ja kütkestav; parimaks näiteks soovitan kuulata Christy Ruschmeyeri ehk Betelmire'i kaht albumit aastatest 2006 ja 2008. Ei ole ju paljut vaja, kui leida tasakaal minimalismi ja muutlike popstruktuuride esitlemise vahel, mille ühendavaks lüliks on sisendusjõuline sensuaalne naisvokaal. Muusikaajalooliselt ulatub säherduse muusikatraditsiooni viljelemine pop- ja avangardmuusika piirimaile -- alates La Monte Youngi kureeritud The Theatre of Eternal Music-nimelisest kollektiivist välja kasvanud Velvet Underground'ist ja John Cale'ist ning teisalt Silver Apples'ist Spacemen 3, The Field Mice'i, Stereolabi ning Natural Snow Buildings'ini välja. Kuivõrd ka käesolev 19-minutiline taies on seotud New Weird-liikumisega - vähemalt New Weird Australia kogumikega seonduvalt -, siis droonivad helid tõusid taas rohkem esiplaanile nullindatel. Seda iseäranis USAs (kõige ilmekamalt Fursaxa, Charalambides ning ka Phil Elverumi tegemised) ja Soomes (nn metsafolk Kemialliset Ystäväti ning Lau Nauga eesotsas). Nii et nautigem seda pealtnäha lihtsat taiest, mis ei kiirusta selles mõistatusi täis ilmaruumis. Võib-olla see koguni vihjab, et mida vähem siin tõmmelda, seda parem on. Nii endale kui ka teistele. 8.5 (8.0-9.0)

Teen Daze -- Splashes Of Colour (2025)

Bandcamp

• Chillwave 
• Balearic Beat 
• Organic electronica 
• Chilltronica 
• Electronic pop 
• Glo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave

Selleks, et mõista chillwave'i jõudmist (või naasmist) baleaarsesse ulmailma, tasub chillwave'i trajektoori lahata individuatsiooni, projektsioonide ja sünteesi vaatenurkade kaudu. Kahtlemata alg(eli)ne chillwave oli keldris ja magamistoassündinud kajades, lindisahinates ja tuhmides sünteesaatorikihtides. Ariel Pink oli fenomen, kelle muusikat kirjeldati eristamatu kõlapildina -- milles sulasid üheks instrumendid, stiilid ning mõjud. See võis olla ka subjektiivse mälu projektsioon -- igatsus kaheksakümnendate lapsepõlve suvede, varjude, veekogude ja VHS-kassettide järele, mis unistustes ilmselgelt muutusid vastavalt veelgi rohelisemaks, sinisemaks ja värvilisemaks. Teisisõnu -- distantsilt kostuv hüpnootiline kaja, kus teadvus püüdis põgeneda analoognostalgiasse. Mingist hetkest need projektsioonid integreerusid reaalse, füüsilise maailmaga. Ning baleaarne helikeel oli füüsiliselt olemas -- soe, helge ning sillerdav. Kahtlemata sellel 4-loolisel helispektrid on toimunud avanemine: tuhmid sagedused on asendunud kõrgprodutseeritud helguse, eksaktsete rütmide, paitavate kitarriliinide ning voolavate 4/4 taktis downtempolike rütmidega. Veelgi enam -- ookeani veed ongi siin kanalite perifeersetel lainepikkustel loksumas. Kuulajana kujutle manu ka päikesetõusu ja -loojangu imetabasust, mistõttu saabki teoks esialgsest tšillveivilikust unistusest ja psühholoogilisest kaemusest lahti rullunud ning baleaaria reaalsuseks vormunud tervik. Ideeliselt ette hooldatud, et erinevuse ja ebatäiuse põhjal teadvustamata energiaga aktualiseerida tervikuks rullumine. Aga sellel tervikul ringina puudub algus- ja lõpp-punkt, mistõttu liikumine ei ole lõppenud. Imselt ka Jamison Isaaki saaga jätkub. 8.5 (8.5-9.0)

Internal Fusion -- Conte de la pensée dernière (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Avant-garde 
• Drone 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Ambient 
• World music 
• Ritual ambient 
• Experimentalism

Internal Fusioni ehk prantslase Eric Latteux' album "Conte de la pensée dernière" (Ivo Petrovi kureeritud Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all) on inspireeritud Edgar Hilsenrathi sama nime kandvast raamatust. Album katab seitse peatükki sellest raamatust, mis on pigem muinasjutu- või allegooriakeskne kui tavapärane jutustus. Bretooni stiil on tekstuuririkas, atmosfääriline ja kaemuslik -- kihistatud helimaastikud tugevate Lähis-Ida (araabia) motiividega, mis tekitavad laiendatud ruumi kuulaja ümber. See on eksperimentaalne ämbient orientaalses stiilis, segatuna kohaliku folgiga - nii keelpillide pinin kui ka trummide kolin on siin kuulda, nagu ka kerged moonutused nii ühest kui teisest, lisades seeläbi juurde ka elektroakustilisi monkokroomseid värvinguid ja varje. Aga kõik see kõlab ning võimendub müstilises - et mitte öelda - pühas ruumis, kus ajamääratlus kui inimlikust tajust võrsunud instrument taandub. Sedalaadi muusika tõttu ei pääse mööda võrdlustest nii Jerusalem In My Hearti, Sam Shalabi kui ka Muslimgauze'iga. Neist igaühega sarnaseid rõhuasetusi võib 58 minuti vältel kuulda. Ka Coil lisandub võrdlusse tänu fokusseeritud kinnisideelisusele ja rituaalalkeemilisele lähenemisele. Coil oli täis okultset, seksuaalset, surma- ja transformatsiooni-teemat, kasutades industriaal- ja droonmuusikat, eksperimentaalelektroonikat, folki ning subliimset helikujundust narratiivse maagia loomiseks. Internal Fusioni album on heliline tõlgendus, rituaalne teekond läbi küla, kõrbe ja viimase mõtte. Mõlemad on meisterlikud atmosfääri- ja meeleolukunstnikud, kes loovad eksklusiivseid, hüpnootilisi maailmu. See annab võimaluse tuua sisse idamaiseid helivärve: peeneid perkussioonimustreid, resoneerivaid droonhelisid, nüansirohkeid keelpilli keeltel kitkumisi ning kergelt orkestreeritud tekstuure, mis meenutavad traditsioonilist muusikat, kuid on sulatatud eksperimentaalsetesse kihistustesse. 9.0 (9.0-9.5)

Kiwanoid -- Ghost Nonius (2026)

Glitch Please/Bandcamp 

• Experimental techno
• IDM 
• Electronic music 
• Avant-techno

Kiwanoidi uusvana muusika - produtseeritud kümnendate hakul - on aktuaalne ka poolteist kümnendit hiljem. Kui mingi asi on aktualiseeritud, siis järgmine küsimus võiks olla: kas see teguviis oli õigustatud; võib ju küsida, et kas asi ei ole mitte vananenud?; kas selle võtted-mõtted kõlavad jätkuvalt kohaselt? Mitte igat asja ei ole ju mõtet aktualiseerida, on ju vastav ütluski: ära torgi sitta, muidu hakkab haisema. Kiwanoid on produtseerinud uut muusikat neli üllitist järjest viimase viie aasta jooksul, ent käesolev juurikana heidab valgust retrospektiivselt tuleviku suunas. Šamanistlik (tehno)tootem on juba sellesse sisse kätketud, andes asjale intensiivsuse ja suuna, aga ka talle ainuomase vaibi, milles on nii klaustrofoobiat kui tehisavarust. Tehisavarus aga on tinglik, st düstoopilise simulaakrumi sarnast. Masinad siin stimuleerivad oma terasest gliiarakke, närvilõpmetesse suunatakse erineva intensiivsusega elektrilööke, vooluringid õkva ja aina keeravad tuure manu. Kiwanoid plaadikuulamisõhtul mainis, et albumi produtseerimise ajal oli ta tugevalt mõjutatud reduktsionismist -- tahtes väljutada muusikast sellele iseloomulikud jooned (meloodiad ja harmooniad); aga võib-olla paratamatuks jääb, et meloodia- ja harmooniaalged jätkuvalt kõnelevad muusikas -- diskreetselt, varjule hoidvalt, ehk koguni monoloogiliselt (iseenda nutikatest eeldustest ja valendikus viibimisest sünnivad uued vaimusünnitised). Hullude professorite olemaolu on tervitatav! Paelub see, et Kiwanoidi loomingus ei ole industriaalne tumedus kunagi nihilistlik. Vastupidi -- isegi kõige abrasiivsemates helides on tajuda iseäralikku soojust. Või vähemalt -- kaose fraktaalid organiseeruvad korraks. Ta laseb neil mühada nagu looduse stiihial vähemtuntaval ja varjulejäävamal tasandil. Kui klassikaline industriaalmuusika kujutab masinat sageli inimese vaenlasena (millele ilmselt võiks sepavasaraga äiata), siis Kiwanoid laseb masinal muutuda metsavaimuks. Digitaalne substants ei ole tema maailmas steriilne, vaid vägagi orgaaniliselt matsuv (orgaaniline ei samastu siin analoogsega täpselt samamoodi nagu plaadiümbrisel kujutatu ei samastu tagantvaates Raffaello-päise teletupsuga). 9.0 (8.5-9.5)

Qaribou -- Mu Korteris on Gaasileke (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• Slacker rock 
• DIY 
• Noise pop 
• Psychedelic 
• Indie punk

Kui mõelda kingapõrnitsejatele, siis stiili sünnipaigas Udusel Albionil unenäolisuse parimate esindajate Slowdive'i ja Chapterhouse'i muusikaline õndsus saavutati suurepärase produktsiooniga. Aga kodumaiste Bimini, aga ka Bizarre'i puhul sündis intrigeerivus hoopis kodukootud tulemusest ideaali poole küünitamisel. Justament see pidev "peaaegu" - näiva ja varjatu vahelise vastanduse ja koosmänguna - annab neile eristava iseloomu. Eesti DIY-bändid ei jäljenda enam 1990ndate indit, vaid on selle vaimsuse ja suhtumise oma koodi sulandanud, siis Qaribou tundub olevat selle loo järgmiseks peatükiks. Nii bändi nimes kui plaadi ümbrisel on parasjagu irooniat (noh, meenutab ju Sonic Youth'i "Daydream Nationit"), nad ei püüagi ehitada hüperreaalset taevast, vaid leppides korteriga, kus võib-olla gaasitoru tihend või kraani keermed on ära kulunud, kus kitarr undab natuke ala- või ülemäära (st, et kus eeldatavasti ei ole kohane), kus laul jääb poole lause pealt õhku rippuma. Kiitma peab tõika, et laulavad eesti keeles, kuigi jah, millest täpsemalt, aru ei saa. Samas ei saa ega taha ka öelda, et see mõjuks ehtsamalt kui täiuslikult produtseeritud unenägu. Mõlemad reeglina on head, mõlemad käänduvad teineteisse (My Bloody Valentine tootempundina, aga ka näiteks Flying Saucer Attack olid lüliks mudase ja üleva vahel. Eesti lo-fi ei sündinud mitte esteetilise valiku, vaid tehnoloogilise ja mängutehnilise piiratuse tagajärjel. Tõsi ka on, et uue põlvkonna Maarjamaa punkroki esindajatega (Skoone, Düsentroop, C.C., Kalli Talonpoika, Keskkool jt) on siin sugulust nii kõlaliselt kui suhtumises. Varase põlvkonna (Bimini, Bizarre, The Chance) puudustest sai järgmise põlvkonna ((Cuubik., Qaribou, (o)ther eyes)) teadlik esteetiline keel. Huvitav on Qaribou esitrubaduuri laulumaneer ja tämber, meenutades üllatuslikult hoopis Tartu (autsaider)trubaduuri Agulikassi -- suti sordiini all ja kaeblik. Loos "Shaurma kebab" kitarr vingub kevinshieldsilikult -- instrument meenutab legendi legendaarse Fender Jazzmasteri kõlavärve ja -mustreid, ometi asi muutub meeliülendavaks indifunkiks. Nimilugu kõlab justkui oleksid sisseimbunud mürgid hakanud juba meeli ähmastama ning saunde veeldama ning tasapisi kreeni vedama. "Enam-vähem" on suurepärase kihuga minek ja andmine, milles kohaliku pungi ja indi läbipõimumise ajalugu (Jim Arrow & The Anachrones, Röövel Ööbik) meeldivalt kõrvu ärr(g)itab. 8.5 (7.5-9.0)

noumnemonicon -- brdSequences (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Electronic music 
• IDM 
• Breakcore 
• Ambient techno 
• Glitchtronica

Noore kodumaise elektrooniku (ja muidu ka terase tüübi ja filosoofiatudengi) Oliver Lipsu ehk noumnemoniconi debüütalbum „brdSequences“ on just seda tüüpi muusika, mida Eesti eksperimentaalmuusikamaastik alati juurde vajab: pelk, aga intensiivne; avar, aga piisavalt kinnisideeline 21-minutiline teekond, mis tundukse mahuvat ühte hingetõmbesse, ent jätab kaja ajurakkudesse ning kuulmekäikudesse veel tundideks käiama. (Või vähemalt võrgutab kuulajat tegema kolm kuulamisringi järjest ilma, et taipaks, et selleks sai loomuldasa ohverdatud tund aega. Glitch Please’i poolt ilmunud plaat liigub sujuvalt avangardtehno, IDM-i, breakcore’i ja glitchtronica vahel, lisades sinna sekventser-põhist postrokki ja inditroonikat. (Nagu tegid seda kord Hood, Tarwater, To Rococo Rot, Kreidler). Madis võtku, esimene ja kolmas lugu kõlavad söakate kammerpoppaladena. Tulemus on ühtaegu habras ja raevukas. Albumi keset määratleb suvine linnulaul öös -- see, mis ei lase magada ega unustada, et päev on juba ukse ees. Just selles poolärkvel olekus, varajaste päikesetõusude ja valju linnulaulu saatel sündinud helimaastikud ongi plaadi tuum ja mõte. Helide looja laseb kujutlusvõimel vabalt lisada meloodiaid, helindeid ja rütme ning tõlgib need seejärel läbi hetktõrgete, rütmisutsakate, tihedate ja avarate atmosfääride ning rohkem või vähem arusaadavate rütmide. Siinne helikombinatoorika on ühtaegu rahustav ja rahutuks tegev -- justkui unelaul, mis vahepeal muutub häirivaks meeldetuletuseks, et puhkus ei ole kunagi garanteeritud. See ei ole taustamuusika - milleks paraku enamus nullindate IDM-ist muutus - ega ka tantsupõranda psühhofüüsiline menuk, vaid muusikaline dissotsiatsioonivahend igapäevaelus. Seda kuulates justkui tunneksid, et istud hommikul kell viis aknalaual, kohv käes, ja vaatad, kuidas maailm taas ärkab, samal ajal kui peas kumisevad möödunud öö helimustrid, sagedused ning lõputuna tundunud, peaaegu hulluks ajanud intensiivsus. Tunned end avatud uste-akendega ruumina, mille põrand-lagi ning seinad vibreerivad (kõige reljeefsemalt lugudes "hyye1" ja"hyye2") ning akna- ja uksehinged kriuksuvad; kuhu tuleb alatihti midagi juurde ning millest ajapikku palju taandub. 9.0 (8.5-9.5)

Accasari -- Delaying an Action (2026)

Zenapolæ/Bandcamp

• Ambient 
• Shoegazing 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-rock 
• Ambient rock
• Ethereal wave
• Psychedelic
• Art rock

Venemaa projekt Accasari on produtseerinud muusikat juba ammusest ajast, mistõttu nende õhulisus ja sfäärilisus - millele nad on jäänud jäägitult truuks - kannab neid ikka jälle edasi. Siin on ja ei ole ka (palju) kitarri -- ühelt poolt kidrasaundid (elektri- ja basskitarr) on kaheloolisele taiesele lülisambaks, teisalt pillid pihustuvad (aeg)ruumis, olemata lisatud massiivsust taha. Kahtlemata on selle 36 ja poole minutilise üllitise vaimseks isaks "Pygmalioni"-nimeline album Slowdive'ilt, kui Neil Halstead mängis kitarre läbi efektiplokkide arvutisse, töötles neid seal; sedasi andes kriitikutele ajendi teritada hammast ning nimetada seda pigem kitarristi egotripiks. Simon Reynolds oma viimases raamatus mainis, et kingapõrnitsemisega seostub talle atmosfäärilisus; nõnda see on, kuivõrd nii Cocteau Twins kui ka Spacemen 3 olid mõjutatud nii kosmosest kui nende propageerijatest (nt Sun Rast, Joe Meekist, elektroonilise muusika pioneeridest). Nii Vini Reilly kui Robin Guthrie juba kümmekond aastat ja rohkem muundasid kidrahelid imetabaseks fluidumiks. Kahtlemata ka Robert Frippi flippertronics tehnikana näitas, mis suunas peab näo suunama. Ka pärast 90ndate Slowdive'i on suurepäraseid näiteid esile kerkinud (austraallane Skye Klein sooloprojektiga A Beautiful Machine), ning Moskva projekt kahtlemata on üheks selliseks. Kohati sugeneb helimaastikku melanhoolset kurbust ja süngust, mistõttu ei saa üle ega ümber võrdlusest Arizonast pärit legendaarse eeterlainepundi Lyciaga. Kitarrid lainetavad, ning nende mustrid taanduvad selgepiirilisest ähmaseks. Kuni taanduvad, et uuesti tsüklit alustada -- aga juba natuke teistsugusel viisil, erineva tundmuse ja puutega. Kohati kitarrid omandavad sünteetilise kuju, justkui sünteetilised klahvpillid võtnuks rolli üle. Aga kosmilises ruumis ei olegi vahet -- siin on kõik koos, ning veel enamatki. (Jah, vaatasin täna Ellen Niidu meistriteosest "Suur Maalritöö" tehtud joonisfilmi - mida ikka ja jälle suvatsen vaadata selles imbelitseeruvas maailmas -, kus Vaiko Epliku helindatud meistritöö kitarridel hõlmas samuti aeg-ajalt atmosfäärilisi helindeid. Üks noodifragment-kidramuster käesoleval kusjuures langeb Vaiko omaga ühte). Õhulisus mängib välja vaid siis, kui lummus selle taga suudab kuulaja ära tinistada. Nagu pealkirigi osutab -- tegevus(ed) on pausile pandud, ilu ei kõlba patta panna. Kui kuulaja leiab selle kuulamiseks aja, siis isevärki aegruum isevärki koostöös muusikutega ongi tekitatud. 9.0 (9.0-9.5)

Enbilulugugal -- Offerings to Curlyton (2017)

☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢/Archive

• Black metal 
• Avant-metal 
• Raw black metal 
• Ambient 
• Black'n'roll 
• Sound poetry 
• Dada music 
• Black noise 
• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Blackgaze 
• Experimentalism

Kaliforniast pärit artist, kelle nime ma ei oska välja kirjutada - nagu juhtus tutvumisel Jaapani projektiga Gerogerigegege -, armastab ilmselgelt mustmetalli. See ei tähenda mitte manerismidesse langemist, vaid selle muusika idealismist kannustatuna kaevuma sügavamale, haarama seda laiemalt ning üliinimlikkust süstiva kõhutundega. Isiklik kõhutunne ütleb, et ta ei eksi. Stiilile iseloomulikku transgressiivsust võib tajuda käesoleval 9-loolisel taiesel. Olgu selleks aeglustatud vokaaliga eikuhugi jõudmine ja ämbientsed ilmingud raginatest kriimustatud helipildis. Aga muidu -- enamasti kõik oigab, valdavalt kõik tulitab. Musta mant jõutakse sageli tsipa kergemate meeleoludeni, mis ilmnevad koorikpungi ning tumeda varjundiga surmametallina. Siin on estetiseeritud viha määral, mis muudab selle usutavaks ning tõsiseltvõetavaks määral, et tahaks millalgi siia naasta. Naasmine lõputu ringkäiguna siia ei oleks paradoksaalselt põrgulik, vaid loomuldasa tõmme ja käik. Muusika eesmärgiks ei ole mitte šokeerida, vaid šokipüssid tavapärasteks vahenditeks muuta. Energia, toorus ning esteetiline transgressiivsus muudavad need 26 minutit Valhalla esiku helikardinaks. Artist samas on elutervelt eneseirooniline -- üks lugude pealkirjadest kõlab tõlkes kui see, et mis must on järele jäänud, sülitage tulle. Ning kuulake selle sõnumi muusikalist saadet, siis jõuab kõik see paganama absurd kohale! 9.0 (8.5-9.5)

Makunouchi Bento -- Vitoru (2004)

One/Bandcamp

• Death industrial 
• Avant-garde 
• Electronic
• Math-rock
• Noise music 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Electro-acoustic

Valentin Toma ja Felix Petrescu esituses ei olegi varem kuulnud nõnda torkivat, mürarohket muusikat -- helid on tõsiselt pingestatud, et mitte öelda ülesvinnastatud, kohe valmis vallanduma ning kuulajat üle võtma. Aga huvitavaks muutuvad need kimedad helindid energia vaheldumises, mis graviteeruvad helibaitides ja nende ümber või - vastupidi - põhjustavad raskusjõu väljavoolu, muutes seeläbi kardinaalselt helipildi kavatsuslikkust ja fookust. Kõigest viis lugu, kõigest üheksateist minuti vältel see heli puurib ja juurib kuulaja südamesse. Iseäranis loos "Rhybot" kraftwerkilikel süntesaatoritel esile manatud helid lisavad vürtsi eelpoolmainitud mürarohkesse helindisse, mille puhul salvestusmasinad-helimikserid tavaliselt lähevad võimendusskaalal juba rohelisest kollaseks ja oranžiks. Aga-aga... Rumeenia tandem manipuleerib kuulajaga, kuivõrd juba teisel kuulamisel paljastuvad mürakooriku alt ja surma(industriaal)ingli tiibade tagant märksa sulnimad helindid nii ämbiendi kui juba mainitud düsseldorfiliku elektro ja elektroonilise muusika kujul. "Jazbot" sõnab pelga paari minuti vältel, et matemaatilise rokiga kliimaksi saavutamiseks ei ole vaja nühkida kümneid minuteid. (Ilmselt kui need kaks rumeenlast teeksid seda märksa pikemalt, vaevalt ma seda nühkimiseks nimetaksin). Kompositsioon "Jeskovabot" paljastab elektroakustilised kajad ning rütmid, "Voiaj In Vitoru" areneb vokaalsest kajamanast kusagil taamal kaunitaotuslikuks - et mitte öelda eepiliseks - ämbientseks droonheliks, jääb kuulajal päeva lõpuks nentida Timişoara tandemi meisterlikkust heli värvimisel, disainimisel ning komponeerimisel.  9.0 (8.5-9.5)

Argo Vals -- In Loving Memory Of (2020)

Vaiguviiul/Bandcamp

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Ambient 
• Indietronica 
• Progressive rock 
• Art rock 
• Electronic 
• Experimental rock

Argo Valsi (AV) 20-looline teos on märkimisväärne, kuna siin - 2020. aastal - omandatud teadmistega austatakse pärandit ning ülendatakse tulevikku. Tema kitarritämbrid on paeluvad -- helivärvingud toovad esmajoones meelde Sven Grünbergi komponeeritud "Naksitrallide" multifilmi heliriba. AV muusikaline helipilt on ühelt poolt lihtne - ehk isegi kohati lihtsustatud -, aga selle mõte ongi polaarsused ilmekamalt esile tuua, vastandeid võimendada. Eesti jäts- ja progeroki traditsioon, vastavalt Kasekese ja Radariga, In Spe ja Messiga eesotsas, oskas säherdusibpastelseid maastikke luua. AV lisab helipilti raskust kaalukate trummide, bassikrudina ning elektroonilise vulinaga. Kui miski muutub liiga kergeks, siis selle tähtsus ilmselt kaugeneks meie soovidest ja arusaamadest. Elektroonika on ka kusagil vahel esindatud, ent see on vaid hetkiti autonoomne. Kitarrist vannub armastatud põhiinstrumendile truudust. Siin on oluline nii olemasolu kui puudumine. Viimane vallandab analoogia või konkreetsete näidete põhjal mälestuste ja kogemuste voo. Elik siis see, mis kitarride olemas-olemisest jääb väljapoole, kompenseeritakse loomuldasa elektrooniliste-ämbientsete murrangutega -- aga see ei ole elektrooniline muusika -- pigem lihtsalt intellektuaalrokki integreeritud elektroonilised mullistused, mis on osa hoopis teistsugusest traditsioonist. Mida muud saabki autor sellelt elitistlikult positsioonilt lähtudes soovitada, kui kuulata albumit süvenenult: unustada pooleteiseks tunniks kõik muu ning nautida vaadet oma vaiksele kodutänavale või ümbritsevatele kaunitele maastikele. Elik AV muusika on ühtaegu intiimne ja ekspansiivne, mikrokosmiline ning makrokosmosest unistav. 9.0 (8.0-9.5)

Totoabas -- Winter Spawning (2026)

Circum-Disc/13 raw

• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Electronic 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Psychedelic 
• EAI

Kaks kuud tagasi kajasse üllitatud kahelooline taies Prantsuse plaadifirma Circum-Disci ja tšehhide 13 raw all sunnib ajurakke liigutama ning kujuteldavaid konspekte ümber mõtestama, kuivõrd tšehhid Petr Vrba (moodulelektroonika ja trompet) ning Zdeněk Závodný (šoti torupillid ja klarnet) võluvad välja värskendavaid helikombinatsioone ning nihkes helimaastikke. Tegemist on vägagi mängulise muusikaga, kus modulaarsüntekad krambitavad, justnagu nende sisemisi struktuure torgitaks naaskliga -- vajutades õkva helilisse närvipessa. Säherdused sadistid siis! Albumi parimad hetked ilmnevad värskendaval ristteel, kus saavad kokku sügav, üle pea laineid kokku lööv vabajäts, improvisatoorne müra selle leebemal - kuigi mitte vähem introgeerival - kujul ning kompromissitu elektroakustika. Sel tabamatul hetkel vallandub helide seesmine, painajalik sünergiline jõud, mis teiseneb peenelt moduleeritud seismilisteks raputusteks. Just esikkompositsiooni "bladders, bloody bladders!" progressioon ilmneb lõbustavast klaaspärlimängust pealtnäha stiihilise, ent efektiivse kaoseni. Plaadi teise loo "sit in the centre, sway slightly and slowly turn your head from side to side" esimene pool meenutab krautroki legendi Fausti koostööd minimalismi suurkuju Tony Conradiga üle poole sajandi tagasi. Selle kasin, näiliselt monotoonne helikeel on ometi emotiivselt tugevalt laetud ning areneb loo teises pooles imetabaseks, sisuliselt jauravaks ämbientkihistuseks (ei kuule midagi nõnda erilist just igapäevaselt!) -- tõestus, et säherdune minimalismi ja psühhedeelia ristumine on ka AD 2026 aktuaalne ja igati toimiv. (Ilmselt seetõttu ka ajatu). "Winter Spawning" ei ole pelgalt kuulamine, see on hüpnootiline ja kriipiv seisund, millesse kaduda, millest jõudu ammutada, millesse uskuda. 9.5 (9.0-10)

Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. "Kõrge" ja "madala" fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat olemise võrdkujuna. 8.5 (8.0-9.5)

Toni Dimitrov + Blanket Swimming -- Hermetic (2026)

Mahorka/Bandcamp/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Sound art

Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)

Atone -- Un Jour EP (2004)

Autres Directions In Music/Archive

• Ambient pop 
• IDM 
• Plinkerpop 
• Indietronica 
• Electronic music

Antoine Monzonis-Calvet (tuntud ka kui Ladyatone) on Prantsuse produtsent, kes tegutses nullindatel Galliamaa elektroonilis-eksperimentaal(pop)muusikaskeenes. Tema looming paikneb mugavalt inditroonika, downtempo, lõdvestust pakkuva elektroonika ning ämbienthõngulise IDM-i ristumiskohas; segades sooje, orgaanilisi tekstuure keerulisemate elektronimpulssidega. Atone'i heli on introspektiivselt atmosfääriline, tundudes isikliku ja sidusana; mis on loogiline, kuivõrd olles näide ajastu isetegemise ja stiilide risttolmlemise hõngust. Kõik see kirjeldatu on ka esindatud käesoleval 5-loolisel taiesel, artisti esiküllitisel, pakkudes kaunikõlalist sügavust, millesse on intensiivsus sisse kätketud -- kõlades isegi natuke ähvardava, natuke hoiatavana. Hoiatus ei ole konkreetne - millelegi osutav -, vaid esteetiline võte, mis ei kohusta kuulajat millekski. Prantslase muusika lugude lõikes ei eristu siin tugeva variatsioonina, vaid pakkudes ühtede ja samade helilompide (pisi)detailset ülevaadet ja võrdlust. Mistõttu võib Atone'i muusikas tajuda omamoodi trotsi -- piiratud arvu helivõtete ja -värvingute esitlemist, nende võimalikkustega manipuleerimist, nende elluviimist, ka nende lõputut ringkäiku-kordamisest saadavat (rikutut?) naudingut. Mida paganat see tähendab, seda ma ei tea. 7.5 (7.5-8.0)

aboombong -- Antifascist (2026)

Pen And Mallet/Bandcamp

• Post-rock 
• Art rock 
• Reggae 
• Improvised music 
• World music 
• Krautrock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Neo-psychedelia 
• Avant-rock 
• Avant-funk 
• Alternative dance 
• Ethnotronica 
• Art music

Isiklik esmatutvus selle Ühendriikide projektiga leidis aset 2010. aasta sügisel; bänd äratas tähelepanu suhteliselt keerulise ja eksootilise helipildiga, milles ühelt poolt domineeris läänelik söakas eksperimentaalmuusika/rokk-kaanon ning teisalt kasutati palju nii-öelda kolmanda maailma instrumente. Käesolev 9-looline taies võrreldes varasematega näikse mõnevõrra sirgjoonelisem, kuigi see hinnang on tinglik; võib-olla tõesti on liigutud rohkem sirgjoonelisema, antud juhul elektrooniliselt kipitava helipildi manu; mida tegi mõnda aega tagasi näituseks Trans Am ning teevad aboombongi kaasaegsed Sveamaalt nimega Joxfield ProjeX ja mõjukad kaasmaalased nimega Tortoise, segades omavahel elektroonikat ja tantsulist psühhedeeliat postrokilike ja krautrokilike impulssidega, ning ka ümberpööratult. Teisalt neis kompositsioonides on piisavalt sügavust, et avastada kruttivaid sekventse, maru efekte ning sugestiivseid muundumisi. Mis tähendab seda, et tegu on igati meelierutava kuulamisega, mis on muljetavaldav nii vertikaalselt kui lineaarselt, nii süvitsi kui pinnapealselt. Üks väljapaistvaimaid kompositsioone on "Fuck The System", milles staccato-kitarrimängu on komplitseeritud wah wah-efektidega -- tulemuseks on seestunud avangard-funk. Aga teistes lugudes paljastuvad ihad reggae, dubi, maailmamuusika järele, mistõttu meenub CAN'i arengumuster. Aga siin on ka Jimit, elektrilist Milesi, The Pop Groupi, Theoretical Girlsi. Lugude pealkirjad paljastavad mure jänkimaal valitseva poliitilise olukorra pärast. Kuivõrd helind on nõnda mitmekihiline, tuleb möönda ka lõbustavat stiihiat selles, mis tõmbab keha käima ning kisub suu muigele. Jah, kuigi üks lugudest kannab pealkirja "It's Simple", ei ole siin mitte midagi iseenesestvõetavat ja lihtsat. Kui kuulata kergelt seadistusest väljas olevat imeilusat klaverieleegiat "It Takes Us ALL", siis näikse, et on alla antud. Ent kindlasti ei saa see olla lõpp, kui nõnda sisendusjõulise muusikaga brutaalsuse ja rumaluse vastu protestitakse. 9.0 (8.0-9.5)

Bing Satellites -- Voyage to the Moon (2026)

Bing Satellites/Bandcamp

• Ambient 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Kosmische Musik 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Post-minimalism 
• Space music

Kuulates manchesterlase Brin Coleman'i loomisakti (tõepoolest -- lahtirullumise tähenduses), tuleb möönda, et mees teeb põhimõtteliselt samasugust muusikat, mida ta on juba teinud ligi kaks kümnendit. Kosmiline droonmuusika, milles ometi on nõnda palju värvinguid, eri intensiivsusega toone. "Voyage" on prantsuskeelne sõna, mille tähendus osutab merereisile. Eeldada füüsilist odüsseiat planeet Maa kaaslasele eeldab ilmselt uute portaalide avastamist. Samas kes teab -- äkki kõik see ihalus on pelgalt unistuslik, kuna ilmselt inimese saatuseks jääbki vaid unistustes ilmaruumis seigelda. Paljud kahtlevad senini väites, kas inimene on üleüldse Kuule jõudnud. (Vastupidine väide on, et võltsfilm monteeriti Stanley Kubricku stuudios kokku). Ütlen ausalt, et isiklikult on mul sellest teadmisest ükstaspuha ning ei mõista hukka neid, kes arvavad teisiti. Inimese ainuomane olemisviis on seotud Maaga -- tema aeg võib Maal lõppeda; aga kindel on, et loodus kestab ka pärast domineerivat primaati edasi. BC muusika näikse samuti kerget skepsist kandvat, kuna kõige selle kosmilise pulseerimise taustal on kuulda kummituslikku rongirataste klõbinat; mis on vihje sellele, et isegi unistus millestki (suurest) on paratamatult häiritud maise elu tegemistest ja sagimistest. Paratamatu argimüra, mis kulutab subjekti energiat ning otsustuskindlust. Entroopialävi paradoksaalselt kaugeneb vaatamata tehnilisele arengule. (Vähemalt hetkel näikse entroopiaväli suurenevat). Oluline käesoleva 62-minutilise üllitise juures on see, et BC hõivab pikkade droonide ning faasinihetega kogu ruumi kuulaja ümber -- ruum antud juhul ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne ja psüühiline. Õieti lisaks olemasoleva ümbritseva ruumi hõlmamisele hingestab ta kõike seda omal viisil. Muidugi käesolevat mikrotonaalset mitmekesisust tuleks nautida kõrvaklappidega, kuna näiteks isegi eelarvamuslikult tähtsusetud sahinate muutused taustal on tektoonilist laadi. 9.0 (8.5-9.5)

Et Voilà -- Architextures vol.1 (2026)

Mahorka/Bandcamp

• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Avant-techno
• Industrial techno 
• Ambient 
• Experimental techno

Meeleheitlikult pulseerivad, kildudeks purunevad rasked rütmid - oma raskuse all puruks litsutud rütmid - ja seda lugu ja albumit edasi lükkav industriaalne trummeldamine annab sellele muusikale rikutuse. Rikutus ei tähenda negatiivset, kuivõrd pigem tähistab hälbimist mingi stiili kõvast tuumast, st selle käsitööoskuslikust optimaalsusest. Selle kõige ehedamaks näiteks on IDM-muusika, millest enamus on käsitööoskuslikult suurepärane, ent puudub viimane pingutus, st tähendab eripära lisamine ning eristumine sadadest ja tuhandetest samasugustest artistidest. Käesoleva taiese avang kosmiliste süntide ning tuumlõhustuvate rütmidega on muljetavaldavalt kehtestav, mis õnneks ei rahuldu kompromissidega. Keeratakse tuure manu, kriipivad-kraapivad heliefektid ümber tektoonilise rütmimassi intriige punumas, ei karda riskida ning... kõik see saab lõppkokkuvõttes kenasti tasutud. Siin on kuulda piinavaid triviaalsusi, mille kontrapunktiks on ülenevad sündipartiid justkui sillana mudast taevasse. (Ka ämbientsed osised ei jää siin pelgaks kohatäiteks). Eks need kuusteist minutit kehastugi tootemisambaks, ühendades madala kõrgega, nüansirohke rohmakaga, muda nektariga, olles nõnda lisaks reflekteerimidele ka sambaks inimlikule eksistentsile. Siin kohtuvad autechrelik matemaatiline dekonstrueerimine-rekonstrueerimine ja düstoopne industriaalläige, laskmata kuulajal mugavustsooni langeda. Isiklik lemmik on "Brutalism 03", mille heliline vulgaarsus, pealetükkivus ning häbitus teevad artistile au. 8.5 (8.0-9.0)