Toxic Chicken -- Anger Management (2026)

23 Diskettes

• Lobit 
• Electronic music 
• Techno 
• Breakbeat 
• DIY 
• Outsider techno

Toxic Chickeni "Anger Management" paikneb lobit-esteetikaga kõige intrigeerivamas pingeväljas: ühelt poolt on tegemist teadliku tehnilise lagundamisega, teiselt poolt aga üllatavalt intensiivse ning füüsilist ja vaimset kogemust pakkuva elektronmuusikaga. Heli pragiseb, moondub ja hülgab potentsiaalse digitaalpuhtuse, meenutades musta helipeaga kassettmagnetofoni, halvasti häälestatud raadiot või ülekoormatud helisüsteemi. See ei ole puudujääk, vaid esteetiline valik -- madal kvaliteet muutub omaette väärtuseks, kuivõrd lisaks digitaalpuhtusele antakse ära ka kaasuvad ilmingud nagu helikuivus, -lakoonilisus ning sätendav steriilsus. Siin tekib huvitav paralleel varase jungle’iga. Isiklikult on alati sümpatiseerinud varase jungle’i ja breikbiidi räpasus --iseäranis võrdluses hilisema drum and bass’i järjest puhtama, täpsema ja poleerituma kõlapildiga. Jungle’i puhul on jätkuvalt tunne, et tehnoloogia ei olnud veel täielikult kontrolli alla saadud: murtud rütmid olid närvilised, bass määrdunud ja kogu muusika justkui pidevalt lagunemas. Toxic Chickeni aka Kai Nabuko aka Covoluxi aka Astro Footi tehnointensiivsus lubab oletada, et käesolev 3-looline kannab 80ndate lõpu ning 90ndate alguse reivihoiakut edasi. Lobit-artistides ei ole niivõrd soovi retroheli taastada, kui sama kontrollimatu energia ja steriilsuse-vastase hoiakuga edasi minna. Kuivõrd tänapäeva digitaalproduktsioonis on võimalik heli lõputult puhastada, siis lobitnikud keeravad selle loogika meelega pea peale. Seda kinnitab ka skeene eneseteadvus: Šveitsi plaadifirma 20kbps loosung „Long live lobit!“ ja Sub65 Media, Microbit, 8 Ravensi ning Proc-Recordsi - kõigi all on TC üllitanud oma muusikat - ja keskendumine 64 kbps või madalamale sageduspügalatele muudavad tehnilise piirangu manifestiks. Need 8 minutit ja 55 sekundit ei püüa kõlada halvasti -- pigem vihjatakse, et „halvasti“ kõlav heli võib olla hoopis ausam, füüsilisem ja vabam. See on tung, mis seob skeenesid, andes märku, et tegu on teadliku liikumisega, kus madal kvaliteet ongi kõrgeim väärtus. Selle "räpane" kõla on otsene vastandus tänapäeva ülipoleeritud, steriilsele digitaalmuusikale. Ehk on liigagi üle pingutatud -- loos "Shit World" laulab slaavi aktsendiga, ilmselt võlts-Adidase dresse kandev 90ndate mõtteviisiga väikepätt. Lisaks gopniku kujutluspildile on ka meeldivamaid vihjeid -- näiteks ühe loo rütmiline intro meenutab Läti uhkuse Zodiaci sünteetilist kosmosepoppi; aga madalresolutsioonilise muusika eeliseks on ka see, et rütmid ja harmooniad valguvad tehniliselt rohkem laiali, mistõttu kokkusulamispind ühisosana avardab kindlasti kuulamisruumi. Sealt kostuvad helid - või vähemalt teatud kihid - hakkavad meenutama 80ndate kultusseriaalide tunnusmeloodiaid-harmooniaid (nt "Knight Rider"). Säherdune VHS-unelus sildab lobit-asja vaporwave'iga. 8.5 (8.0-9.0)

Nefasto Celiba -- Untitled (2026)

23 Diskettes

• Rhythmic noise 
• Avant-garde 
• Electronic music 
• Noise music 
• Sampledelic 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic

Charles Bukowski on öelnud, et ta südames on sinilind, kes tahab välja pääseda, ent ta valab talle viskit ja hingab sigaretisuitsu peale. Kui keegi arvab, et 5-looline ning 7 minutiline ja 38 sekundiline taies on lühike, siis selle muusika sisu arvestades ei ole see seda teps mitte -- käesolev on intensiivne madalaimat helikvaliteeti, võib-olla ka vähimat kvantiteeti hindav taies; mis hingab, eritab ja haiseb. See on bukowskilik viski ja suitsu järele haisev sinilind, mille misantroopsed alged lapsepõlvest ning hilisemast elukogemusest on tulevikus realiseerunud. Selles katkendlikus helis väljendub küll dissonants, ent see ei pruugi väheste soovide ja ootuste tõttu olla suurem kui tavalisel (keskklassi) kodanikul. Pigem vastupidi. Praegusel vaesel ajal on kauplusekettidel, kes müüvad odava(ma)id (põhi)toiduaineid (Eestis Sumena, Gross, Rimi, paljude turgude odavletid) palju-palju suurem väärtus kui elust võõrdunud poliitikutel. (See poliitik, kes ei tea, kui palju maksab leib või piim, võib ahvisaba alla minna! See ütleb nende elust võõrandumise kohta palju -- tekib õigustatud küsimus, et milles nende poliitika siis õieti seisneb? Ka Nefasto Celiba - kes lisaks digitaalsele versioonile on taiese üllitanud (täpsemalt küll plaadifirma 23 Diskettes) legendaarsel flopikettal - näitab, et popmuusikalisele haibipalavikule ning tööstuslikule tühikargamisele võib eelistada märksa tõetruumat asju - seda nii heliliselt, psühhiliselt kui ka eluliselt (elu kui lõppematu ühildamatuse elik müra peegeldus). Tihti köögimasinate heli on asjalikum kui iganädalase uue muusika soovitustes ilmunud produktid. 8.0 (8.0-8.5)

Nefasto Celiba -- Notturni (2025)

23 Diskettes

• Glitchtronica 
• Primitive music 
• Avant-electronica 
• Psycho-acoustic 
• Post-classical 
• Conceptual 
• Harsh noise

Selle 13-luulise (või loolise) taiese pikkus jääb napilt alla 12 minuti, mis tähendab seda, et kui just ei ole tegu grindcore- või goregrind-muusikaga, siis ilmselt on tegu mingi kontseptuaalse helindiga; tõepoolest, ehk just seetõttu ei tundu klaveri klimberdamised ja arpedžod olevat loomuldasa manatud; hälbeline programmeeritus paistab välja klaveripassaažide justnagu noaga lõigatud lõppemises; lõppevad väga äkki ning asenduvad piltlikult väljendudes lihtsalt katki pigistatud elektronmuusikaga ehk siis hetktõrkelise õõvaga. Sinna sekka on ka lisatud masonnalikke ja merzbowlikke rünnakuid mürafaalanksist -- pelk toores müramuusika -- millest on semantiline tähendus ning emotiivne alge, harmooniad ja meloodiad mõnuga välja kärsatatud -- psühhoakustiline toorus võtab teatud hetkedel lihtsalt võimust. Ühelt poolt üsna primitiivne ja väljakutsuv riive, teisalt selles muusikas on piisavalt laiendusi nagu (narratiiv)koridorist edasi astudes palju uksi uutesse tubadesse sisenemiseks. Seesuguses muusikas on rohkem nutikust ja provokatiivsust kui pehmetes tugitoolides persed laiaks istunud rokkstaaridel. See on triksteri-muusika, mille mõte on enese struktuuri ja tekstuuri sõtkuda, et sellest selle moondumisel eemale põrkuda ning siis distantsilt targemana naasta. Mõnda lukku lisanduvad Casio Tonebank'i helid ja rütmid, mille kasutamine on nii iseloomulik DIY-artistidele. Muidugi, mõistelises plaanis on suht tänamatu kasutada primitiivse muusika mõistet elektroonilise ja laiemalt eksperimentaalmuusika kirjeldamiseks, kuivõrd piirid on hägustunud n-ö puhta ja räpase muusika vahel; alati ei ole põhjuseks artisti esteetiline ja tehnoloogiline piiratus, vaid (provokatiivsed) valikud (justnimelt nende piiride hägustamiseks). Käändub ruttu tagasi oma tuuma manu, et siis uuesti kõike seda (natuke moonutatult) korrata. 8.0 (8.0-8.5)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)