Nefasto Celiba -- Notturni (2025)

23 Diskettes

• Glitchtronica 
• Primitive music 
• Avant-electronica 
• Psycho-acoustic 
• Post-classical 
• Conceptual 
• Harsh noise

Selle 13-luulise (või loolise) taiese pikkus jääb napilt alla 12 minuti, mis tähendab seda, et kui just ei ole tegu grindcore- või goregrind-muusikaga, siis ilmselt on tegu mingi kontseptuaalse helindiga; tõepoolest, ehk just seetõttu ei tundu klaveri klimberdamised ja arpedžod olevat loomuldasa manatud; hälbeline programmeeritus paistab välja klaveripassaažide justnagu noaga lõigatud lõppemises; lõppevad väga äkki ning asenduvad piltlikult väljendudes lihtsalt katki pigistatud elektronmuusikaga ehk siis hetktõrkelise õõvaga. Sinna sekka on ka lisatud masonnalikke ja merzbowlikke rünnakuid mürafaalanksist -- pelk toores müramuusika -- millest on semantiline tähendus ning emotiivne alge, harmooniad ja meloodiad mõnuga välja kärsatatud -- psühhoakustiline toorus võtab teatud hetkedel lihtsalt võimust. Ühelt poolt üsna primitiivne ja väljakutsuv riive, teisalt selles muusikas on piisavalt laiendusi nagu (narratiiv)koridorist edasi astudes palju uksi uutesse tubadesse sisenemiseks. Seesuguses muusikas on rohkem nutikust ja provokatiivsust kui pehmetes tugitoolides persed laiaks istunud rokkstaaridel. See on triksteri-muusika, mille mõte on enese struktuuri ja tekstuuri sõtkuda, et sellest selle moondumisel eemale põrkuda ning siis distantsilt targemana naasta. Mõnda lukku lisanduvad Casio Tonebank'i helid ja rütmid, mille kasutamine on nii iseloomulik DIY-artistidele. Muidugi, mõistelises plaanis on suht tänamatu kasutada primitiivse muusika mõistet elektroonilise ja laiemalt eksperimentaalmuusika kirjeldamiseks, kuivõrd piirid on hägustunud n-ö puhta ja räpase muusika vahel; alati ei ole põhjuseks artisti esteetiline ja tehnoloogiline piiratus, vaid (provokatiivsed) valikud (justnimelt nende piiride hägustamiseks). Käändub ruttu tagasi oma tuuma manu, et siis uuesti kõike seda (natuke moonutatult) korrata. 8.0 (8.0-8.5)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)