Psyché Pelik + Valérie Bourquin + Yoshiwaku Mushotoku -- La Journée Sans Fin De La Femme (2026)

Le Colibri Nécrophile

• Krautrock 
• Lo-fi 
• Post-psychedelic 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Electronic 
• Industrial music 
• Psycho-acoustic 
• Improvised noise
• Sampledelic 
• Experimentalism
• Radiophonic art
• Freeformfreakout 
• DIY 
• Psychedelic 
• Drone 
• Improvised music
• Dada music

See on 7-looline taies salvestati laivülesvõttena naistepäeval käesoleval aastal Dole's, Prantsusmaal. 142-minutiline album on pühendatud kõigile meeste ohvritele, kusjuures üllitise pealkiri prantsuse keeles osutab naise lõputule päevale. Kolm artisti moodustavad sõpruskonna, olles loominguliselt seotud Le Colibri Nécrophile-nimelise netiplaadifirma juhi Ed Endiga, kes nende muusikat järjepidevalt on üllitanud oma brändi all. Samas, kes konkreetselt ühe või teise projektide taha peitub või kuidas projektid üksteisega kattuvad, on mõneti jäänudki meeldivalt arusaamatuks. Siin hiigelalbumil on nii improt kui krautrokki (iseäranis Fausti - kelle klassikalisse koosseisu kuulus teatavasti prantslane Jean-Hervé Peron - ning Neu! teise albumi omi), nii oietesse kui ebamäärastesse häälutustesse mattunud helipoeesiat. Ka säherdune vana kooli industriaalmuusika dadaistlikust kaldest jõudu ammutanud punt nagu Big City Orchestra - kellele miski ei olnud püha ega patune võõras - tuleb seda taiest kuulates meelde. Üks pikantse pealkirjaga kompositsioon "Bernard Cantat n’a pas de regret" osutab lauljale Bernard Cantatile (Noir Désir), kes mõrvas 2003. aastal oma partneri Marie Trintignanti. Neid peaaegu kahte ja poolt tundi iseloomustab atmosfääriline, raske, korduv ja tihti ebamugav, ängistav helikeel -- igati tüüpiline sellele tee-seda-ise müra/ improvisatsioonilise industriaalmuusika skeenele. Tahtes vaimusilma kujutlust sellest muusikast pange kokku Faust, magnetofonilinte pilastav Neu! ja Big City Orchestra; või veelgi parem -- nende artistide elavhõbedalikult stabiilne potentsiaal liikuda ükstaspuha kuhu suunda, mis vaimustab, mis raputab, mis kohati lööb suisa tummaks. " Gaslighting In Angel Street" on kolmiku versioon tehnost, et see on pealkirjaga resoneeruvalt tegelikult tehnohäma. See paganamalt lõbus vokaal kõlab kui gollumid pääsenuks Valges Majas kantslisse lorama. Kõikjalt hakkavad erinevad heliimpulsid sisse murdma, tekitades mulje, et eelpoolnimetatud objekt on paisatud keerisesse, olles kohe laiali lagunemas. Siin ei tule mõelda üksnes ühtede või teiste helielementide kasutamisele ja nende kõiksugu kombinatsioonidele, vaid ka labiilsust ilmutavale keskkonnale, mis mõneti meenutab modulaar/analoogsüntesaatorite füüsilise keskkonna faktoritest tingitud kapriissust. (Olles videot, milles Jean-Michel Jarre katab esinemise ajal jopedega kinni elektroonilisi instrumente, võib nentida teatavat sarnasust bioloogiliste olenditega). Nõnda et helipilt - isegi kui kohati tundub, et üsna muutumatu - on tegelikult pidevas muutumises samaaegselt või seriaalselt rakenduvate tegurite koosmõju tõttu. Lindid lisaks venivad ja kiirendavad, laienevad ja tõmbuvad kokku. See muusika kõlab nõnda nagu homset päeva ei tuleks. Võib-olla ei tulegi -- kust ja kuidas me seda teame? 9.5 (8.5-10)

Covolux -- Respect the Dead (2026)

8 ravens/Archive

• Lobit 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Electronic music 
• Ambient 
• DIY
• Dreamwave 
• Progressive electronic

Tõepoolest, 13 lugu, mis lõppude lõpuks mahub 32 minutisse. Ilmselt see ütleb seda, et artistil on palju ideid, aga need on vähekandvad. Olgu-olgu, naljatlen; samas on arusaadav, et ideid ei peagi pikalt arendama, kui on olemas arusaam, mida tahad öelda; ning kui sa tõepoolest suudad väljendada paari minuti või isegi lühema aja jooksul, siis on ju kõik vägagi hästi. Teisalt tuleb arvestada, et tegu on lobit-taiesega kogenud artistilt, kes lisaks on tuntud ka valenimede Kai Nobuko, Astro Nooti ning Toxic Chickeni all. Artist, kellele madala resolutsiooniga muusika on olnud määrav; kes on seda üllitanud kõigi neile kirjeldustele vastavate netiplaadifirmade all. Ei hakka neid eraldi välja tooma -- võib otsida viiteid ja vihjeid varasematest arvustustest. Isiklikult olen rohkem lummatud säherduse helipildi fenomenoloogilisest küljest -- kuidas käesolev konkreetselt ühildub laiemasse, heakskiidu omandanud heliloomesse. Homme algab kalendriline sügis, mis muuseas tähendab seda, et visuaalselt ja mentaalselt hakkab nii mõndagi meie ümber ähmastuma. Tegelikult juba paar viimast nädalat on asi ses osas aina süvenenud. Ähmastumine muuseas ei tähenda mitte ainult puudulikke toone ja katkendlikke kontuure, vaid ka värvide teineteisega kattumist või teineteisesse sulandumist, aga ka liigsatureerimist. (Tõepoolest, päikeseprille kandes on võimalik omandada parem fookus). Seda mainides tuleb siiski möönda Covoluxi muusikas esimese, ahtama tahu domineerimist -- võib vist julgelt mainida, et kandva, positiivse osa albumil moodustab progressiivne elektroonika; ent valemisse samavõrd kuulub ka uneluslainemuusika, mis siin kui ka muidu on väljendatav pigem negatsiooni peegeldava suhtena. Konkreetselt hüpnagoogilise ja chillwave-muusika inertsina -- käik on nullasendisse lükatud ning kordama on jäetud midagi mälestuste, valemälestuste, soovmõtlemise ning kauniideelisust peegeldava segust. Või kujutab see ette - samuti ebaselgete piiridega - Toonelat, Valhallat, mille asukatele pealkirjas austust avaldatakse. Aga kõike seda siin saadab roostekarva, kohati suisa sakiline helitämber ning hallikarva toon, lisades taiesesse veelgi ühe lisadimensiooni. 8.5 (8.5-9.0)

TÝM ALSIPI -- Elektroakustické skladby (2026)

CS Industrial 1982-2010

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Post-psychedelic 
• Freeformfreakout
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• EAI 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Noise music 
• Abstract 
• Musique concrète

Kui hiljuti sai ette võetud Ton de Leeuwi taies "The Electronic Works", mis koondas Hollandi helilooja (elektroonilisi) kompositsioone ajavahemikus 1956-1982, siis TÝM ALSIPI on tema eakaaslase Tšehhi helilooja Alois Piňosi (AP) (1925–2008) anagrammist varjunime all üllitatud muusika, olles ühtlasi Tšehhi elektroakustilise ja akusmaatilise muusika pioneeriks (teiseks selliseks on Milan Knížák). Käesolev 13-looline üllitis on ajavahemikku 1970–1984 puudutav eksperimentaalsete elektroakustiliste teoste retrospektiivne kogumik. AP kasutas anagrammi, kuna oli Praha kevade mahasurumise järel diskrimineeritud ja pidi kasutama varjunime teoste salaja levitamiseks. Kogumiku sisu kohta võib öelda seda, et selle koostas autor ise, koondades eelpoolmainitud aastatel komponeeritud elektroakustilisi teoseid, mis on segu orkestri ja magnetofonilindi ja muude tehniliste vahendite kombineerimisest ning helide uurimisest, olles varajaseks konkreetmuusika eksperimendiks. Samas on siin ka esindatud löökpillid, trompet ja klaver. Ka on erilise fookuse pälvinud kontrapunktid. Kuigi see on eksperimentaalne, peetakse seda ülimalt oluliseks: kriitikud on nimetanud seda 72-minutilit üllitist tumedaks konkreetmuusika vaakumiks, milles ilmneb ainulaadne ajalooline ja kuulamisväärtus. Täpsemalt, siin on kõike seda, mida paljud eksperimentaatorid hiljem lintidega tegid -- siin on seda jõnkslemist nii ette- kui tahapoole, lintidel eri kiirustega mängimine loob psühhedeelse efekti. Inimhääli on siin armutult kasutatud viisil, tõsi, mis ei väsita, vaid toob igapäevatundmustesse hoopis värskust ja mängulisust. Siin on kuulda nii (provokatiivset) primitivismi, milles elektromehaaniliste loomesüsteemidega antakse kuuma. Eelpool väljatoodud hollandlasega on siin küllalt sarnasust, et klassifitseerida neid ühe fenomeni osaks; kuigi isiklikult tundub, et kui hollandlane püüdis rohkem hoida akadeemilist joont, siis AP muusika ennustab näiteks industriaalmuusikat ette, muutudes kohati täitsa hullumeelseks, mille apoteoosiks kahtlemata on kompositsioon "Kontrapunkty přírody: ZOO". Hillitsetumatel hetkil meenub Velvet Undergroundi asutajaliikmest puhashing Angus MacLise, kes valas säherdusi katsetusi vormi Nepaalis viibides 70ndatel. (Nt kompositsioonis "Kontrapunkty přírody: Živly" algus otsa klaaspärlimäng areneb ruumi raputavaks õilmitsevaks müraks). Õnnestav on, et enamik avaldamata taieseid kaugest minevikust - mida igal aastal avaldatakse ikka mõned üleilmselt - suudavad pakkuda mingit erilist fluidumit. Isegi kui mitte tehes seda üksiku üllitise lõikes, siis igatahes eelpoolmainitud fenomeni killukesena. Kokkuvõtvalt kahtlusekübemeta kohustuslik. 10 (9.5-10)

Ton de Leeuw -- The Electronic Works (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• EAI 
• Cinematic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Drone 
• Spoken word 
• Avant-electronica 
• Modern creative 
• Radiophonic art
• Tape music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Art music 
• Film noir 
• Sound poetry

Hollandi helilooja Antonius Wilhelmus Adrianus de Leeuw (1926-1996) on öelnud, et pärast nädalast mõtiskelu selle üle, milline võiks olla ta kreedo, pidi taas tõdema, et tal seda ei ole. Kreedod eeldavad konkreetseid veendumusi; veendumused aga ähvardavad aheldada loovat vaimu, ehitada müüre ja viia monoloogideni; täita ülejäänud ruum tühjusega. Käeolev kogumik hõlmab ta kompositsioone ajavahemikust 1956-1982. Kuivõrd siin on esindatud kaheksa kompositsiooni kahe tunni ja kahekümne kolme minuti vältel, siis võib nentida, et on küll võetud aega ideede väljakujundamiseks ning elluvimiseks. Lisaks tuleb möönda, et igav siin igatahes ei hakka nii ideede väljakäimise kui nende realiseerimise mõttes. Teiseks tuleb möönda loomingu tegemise ajastut, mille loomise iseloomu on vaid vähesed kogenud. (Isegi kui sellest on siin-seal räägitud, ei anna see subjektile korralikku ülevaadet fenomenist). Igal juhul on selle muusika tämbriline osa huvitav ning võrreldes tänapäevase loominguga teistsugusem. See on n-ö vana kooli muusika, vana kooli eksperimentaalne muusika, mille nimetamine elektrooniliseks võib-olla veidi tinglik. Pigem on see elektromehaaniline ning lindimanipulatiivne taies, mille tonaalsus omandab kohati müstilise mõõtme; nt loos "Job" on inimhäälele tehtud mööndus, ent helid seal taustal kõlavad kui Bernard Herrmanni heliread Hitchcocki psühhotrilleritele või Albert Glasseri omad õudusfilmidele -- ühtaegu õõvatekitavalt mõjusad ning ebamaiselt müstilised. Konkreetses kompositsioonis apoteoos ilmneb hulluse manamisena: emotiivse liialdamisena, manipulatiivse eriilmelisusena, milles sildamine ilmneb jõnkslemise ning üleelusuuruses pingutusena. Mida muud see on, kui obstsöönse surematuse manifesteerimine, püüd tungida kahevalentselt väljapoole surma ja elu binaarsust. Esiteks loomingulisuse ning teiseks liialdava, veiderdava loomingulisusega. Üheks settekihiks oligi (justkui) raadiotes esitatav kuuldemängulik heliriba, mis laiemale auditooriumile esitledes võinuks liiga arusaamatuna paista. Kompositsioonis "Mountains" põimuvad lahutamatult läbi jäts ning uusklassikaline muusika -- mitte osava läbipõimumise nimel, vaid luua loomuldasa dünaamilist ja viljakat; midagi sellist, mida hiljem määratleti uuskreatiivsusena ning võis peaasjalikult kuulda ECM-i alt. "Syntaxis I" kasutab ka inimhääli, ent need on teineteisest nõnda läbipõimunud, et liigse infotulva all jääb sõnum dešifreerimatuks. Arusaamatusest tingitud intensiivsust võimendavad veelgi enam delikaatsed-teravad elektronhelindid, millede puhul võib aimata, kas kavatsuslikkus ei väljendu mitte segaduse summutamise taotluses. Kuidas iganes, aga see ning "The Birth Of Music II" on igal juhul helilooja näited elektroonilisest muusika loomest. Vahetu ning veenev. Kokkuvõtvalt võib möönda, et selle väljaandmise aeg saabus millalgi tulevikus. Tung üllitada kvaliteeti (kauges) tulevikus, siis, kui seda kvaliteeti osataks tõeliselt hinnata, sai teostatud. 9.5 (8.5-10)

Floating Mind -- Sombre Lumineux (2026)

MonoKraK/Archive

• Ambient techno 
• Minimal techno 
• Electronic music 
• Micro-funk 
• Deep techno

Floating Mindi ehk Roberto Vitali (RV) muusika ning tema juhitava plaadifirma MonoKraK'i diskograafia manu on alati rõõm naasta; teisalt minus ennekõike kriitikuna valitseb alati väike ent eluterve skepsis, et kas šveitslane - kes tavapäraselt õnnistab kuulajaid 3-4 korda aastas kolmelooliste EP-dega -, suudab midagi uut kuulajale pakkuda. Kuulajale kindlasti, aga kriitikule? Teisalt tuleb ju mõista, et kõik need üllitised on osa artisti eripärasest vereringest, mis paratamatult kulgeb tõusude ja mõõnadega. Aga jah, arvustamise (oluliseks) osaks on ka suhe artisti eelmistesse taiestesse; sõltuvalt artisti kavatsuslikkusest ning meelelaadist kindlasti eksperimentaalmuusika puhul eeldaks eelnevate ideede edasiarendust. Muusika ei tohiks jääda kinni vormilisse provokatsiooni, kõike seda peab ikkagi seestpoolt toetama sügavam hoovus; veelgi parem oleks, kui seal peitub eriline keere, andmaks kuuldavale ka usutava toestiku. RV tegeleb järjepidevalt mikroskoopiliste muudatustega. Käesoleval on minimalismi -- ütleks isegi, et minimalistlik tagasihoidlikkus on siin kõikeläbiv. Kahtlemata huvitavaks elemendiks kompositsioonis "Osmosika" on äkilistest rütmipidurdustest ja -kiirendustest tekkinud võnkeamplituud, andes loole hüpnootilise vaibi. Ilmselt loo pealkiri annab vihje kogu albumi aluseks oleva bioloogilistes süsteemides toimuvale iseeneslikule füüsikalisele protsessile, kus süsteem ei vaja lisaenergiat. Šveitslase muusikas on seda sulnist, piiratud operatiivsuse ja energiahulgaga opereerimist. Tavaliselt kontseptuaalsed selgitused ei oke veenvad, aga RV osutus on põhjapanev. Hakkan tajuma orgaanilisust esmapilgul lamedana nähtud helipildis. "An Other Very Bad Day" on mikroskoopilise tasandi ehk abstraheeritud funk, mis tõepoolest funktsioneerib kindlalt ja usutavalt. Üllitise pikim kompositsioon "Disco Sombre" ei reflekteeri omi sagedusi rafineeritult ning sisendusjõuliselt. Tundub, et mõned sagedused siin tasalülitavad teisi, mistõttu ei teki ei dünaamikat ega suhestumiskuulamist. Kusagilt tulevad küll sisse heliefektid ja häälutused, aga ka need ei päästa kompositsiooni suremisest. See võib olla kommentaar osmootilisele protessile -- elamise ja hääbumisprotsessid kulgevad käsikäes, lihtsalt erinevate fraktaalidena teineteise kohal, samas ajapikku segunedes üha enam, moodustades loomuldasa eluterviku. 7.5 (6.0-8.5)

Junga -- River Valley EP/Coloration EP (2025/2026)

Bandcamp/Bandcamp/Trash Can Dance

• Jungle 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Organic electronica

Enne uue taiese kallale asumist kuulasin veel soojenduseks tema varasema, kaks aastat tagasi ilmunud üllitist nimega "Portaal". Kassett sai sisestatud ning neiu ütleb (mehele) resigneerunult: "give me a break". Ning helisöömaaeg sai alata. Nagu asjassepühendunud hästi teavad, siis projekt nimega Junga on Tondi ehk Siim Kuusemäe teine, võib vist küll öelda, et kõrvalprojekt. Samas need projektid on ajapikku üha enam üksteisele lähenenud, kuigi jah, Junga on üsna vihane täristamine-prõmmimine vaatamata troopilisele unelusele ülemistes kihtides. Kuulates "Portaali" tuleb tõdeda, et asi ei ole kliiniline ning sisendusjõuliselt stiili eelkäijate - kiireloomuliste murtud biitide ja jungle'i suunas kummargil. See on see, mis evib ohtralt nii orgaanilisust kui elu- ja vaimujõudu -- justkui mõnd küpset troopilist puuvilja kahe suupoolega mahla pritsides mugides. Ütleks siis nõndamoodi -- see on väikeste möönduste ning kõrvalepõigetega Tont. Vaadates seda kahest EP-st koosneva kasseti ümbrist ning sisekülge tuleb lisaks möönda projektide teineteisele lähenemist ka visuaalias. Kahtlemata lõbusalt meeleolukas on see kuulamine -- tõsi, artist toob sisse elemente - ja igati õnnestunult! - näiteks varieerides rütmistikku sünkopeerimata biitidega "River Valley" EP-l (algselt üllitatud 2025. aasta augustis). Aga nagu Tondigi puhul jäävad lõppude lõpuks meelde äkitsi esilekerkivad ja sama kiiresti hääbuvad inimhõiked ning troopilistele sügavustele ja kihistustele vihjavad poolkummituslikud helid, lunastades nii kuulajat kui artisti ennast. Need kaks EP-d kõlavad retrofuturistlikult -- ehk koguni apokalüptiliselt, ennustades hetke, kui inimesele ei ole enam jäetud aega ehitada ei kosmoselaeva ega muud võimsat venet, vaid ülesandeks on tehtud siit Siniselt Keralt uttu tõmmata. Sõna otseses tähenduses. Ning Sinikera on hakanud välja köhima kahjulikku elementi. "Colorationi" - mille SK üllitas kolm kuud hiljem - instinktid siiski erinevad eelnevast, hakates just mürgist magmat eritama, millest kahjustub hingav kude ning rõõmuküllane vaim. Rütmid on lakoonilised ja veidi muserdatult hajali, isegi kui aeg-ajalt ujub tippu mõni sfäärilisem pilv või vokaalne hõllandus, on tulemus pöördumatult liigestest lahti kistud; pusle on liialt killustunud, et seda oleks võimalik loomuldasa kokku panna. Need vihjed ilmnevad kaude, need ei rakendu vägivaldselt. Kuidagi on kokku lapitud, ent asjaga on ühel pool. Lõpetavate minutite päralt on pelk heli, mille loomus ja intervall saavad tunnusmärgistada üksnes nulli ja tühjust. Ning kõige selle taga hoomamatut lõpmatust ja teadmatust. Isegi kui artist kirjeldab konkreetset looduslikku protsessi aastaaja vaheldumise tähenduses, näikse selle alatoon olevat märksa sügavam ja süngem. 8.5/7.5

Pulsar + Demetrio Cecchitelli -- Fade In Brighter Age (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Space rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Jazz rock 
• Improvised music
• Ambient rock

Tabasin kõigepealt end mõttelt, et kuulan muuseas artisti nimega Pulsar. Kasutan muusikaamängimisrakendust, mis kannab samuti nime Pulsar. Pulsarilt Pulsarile. Leonardo Puccilt Pulsarile. Ning vastupidi. Nähtamatu vahesein nende vahelt on ära tõmmatud. Demetrio Cecchitelli muusikaga olen varasemalt küll kokku puutunud, kuna arvustasin viis aastat tagasi tema üllitist "Spontaneous Alea" Singing Birdsi all. Seal ta katsetas elektroakustiliste mustrite ja rütmikobaratega, mille taamal kangastus mikrotonaalne helisfäär -- delikaatne atmosfäärilisus ning peenmüra. Aga tal on tekkinud oma ajalugu Bulgaaria netiplaadifirmaga Mahorka. Käesoleval 29-minutilisel üllitisel tegeletakse samuti peenetundeliste helide esitlemisega, ent seekord teevad ilma kitarrid. Nagu ikka ilmaga kipub olema, siis ka siinsed kitarrimassiivid ja -tsüklonid on muutlikud, liiguvad üha edasi. Piir reaalse ja imaginaarse vahel kipub ähmastuma, kuivõrd mängu (ilu huvides) sekkub ka kosmos. Näituseks üks lugu kannabki pealkirja "Cosmic Dream", mille veidi moduleeritud saksakeelseks vasteks olev "Kosmische Musik" on paljutähenduslikum, osutades Teutooni eksperimentaalsele (rokk)muusikale ehk krautrokile, mis sai alguse 60ndate lõpus-70ndate hakul. Tegu oli eksperimentaal-transgressiivse stiiliga, mis liikus erinevates suundades -- nii roki, elektroonilise muusika, improvisatoorse muusika, elektroakustika, konkreetmuusika, minimalismi, ämbiendi jms sekka --sageli võis säherdusi arenguid täheldada ühe bändi liikumise piires. Inglise muusikule Julian Cope'ile, kelle suur armastus nimetatud stiili vastu kulmineerus raamatuna "Krautrocksampler", olid näituseks Tangerine Dream ja Popol Vuh (kraut)rokkansamblid, kuigi viimaste muusika suuresti rajanes elektroonilistel klahvpillidel. ((Millele vastandus tooni andev angloameerikalik suhtumine, et kitarr on rokkmuusika põhi(sugu)elund)). Käesoleval 3-loolisel taiesel ongi liminaalsus kitarride ja elektroonika, rokkmuusika ja ämbiendi vahel ähmastunud. See eristus kultuurilooliselt on oluline, kuivõrd sellel on narratiivne väärtus; kehastumaks uksepiidaks, üle mille astudes astutakse kauge külalise tarre. Kompositsioonides muutub pilt veelgi segasemaks, kui kitarrimaastikule ilmub soleerima jahejätsulik trompet Jacopo Buda esitluses, jättes helitaevasse kaunikõlalisi maalinguid. (Samas sümpatiseerib tema mängus fraseerimise äkitselt graduaalne lõpetamine siin-seal. Paganama vaimukas ja efektiivne!). Nõnda dekonstrueeritakse mõistet jazz rock", rõhutades pigem tüünust ja pilvitust kui leitsakulist intensiivsust. Nimilugu süstib sügavust nii tugevate strukturaalsete arengute kui tämbriliste muutustega, kehtestades end nüüd ja praegu. Sugulushingedest soovitan kuulata ka Cousin Silast, Gaetano Fontanazzat, Stephen Briggsi, Bryn Colemani ehk Bing Satellites'i ning Drew Millerit ehk Brother Saturni. 9.0 (8.5-9.5)

未明 -- Kaerimichi (2026)

Elementperspective

• J-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Shibuya-kei 
• Experimental pop

Jaapani muusikal on lääne kuulajale alati olnud eriline kuma — justkui läbi kultuuri- ja tajuudu kuulatud helid, mille tähendus libiseb käest. 未明i 6-looline minialbum "Kaerimichi" ei püüa seda udu hajutada, vaid pigem sisendab teistsugust tunnet. Ühelt poolt ei oska jaapani keelt - semantiline osutus jääb teadmata - ning teisalt see viis, kuidas lausuja sõnu kuulaja ette asetab, on piisavalt intrigeeriv. Keelebarjäär muutub siin mitte takistuseks, vaid instrumendiks. (Jaapani) keele rütmiline struktuur, silpide kaalutletud asetus ning lausuja diktsioon ja sõnade ladus letti ladumine loovad tähenduse, mis ei vaja semantilist lahtimuukimist. Kuulaja ei pea mõistma sõnu -- piisab nende kaalu, kõla ja emotsionaalse laengu tunnetamisest. Artist ületab keelepiirid nendega mängides. Aga pill ei tule pika ilu peale, kuivõrd nende 22 minuti vältel edastatav tagasihoidlikest klaveri ja elektroonilistest kuubikutest ehitatud helikeel on ilmekas, mille taamal nähtamatu jõuna annab endast tunda ümbritsev ruum - mis mõnikord muutub laetuks --, kuhu sugenevad näiteks loodushelid ühel hetkel. Isegi haussmuusika lennukad akordid on esindatud, ent see ei arene klubimuusikaks -- aga meeleolu saab igatahes ülendatud. Vaiksed kohad on olulised ka seetõttu, kus kuulaja enda mõtted kajada saavad. Ilu ei ole siin vahetult antud -- see tuleb leida, nagu leiab kuulaja teekonnal kauni vaate, millele eelnes pikk rada. Justnimelt selle raja läbimine - sõna "kaerimichi" tähendabki koduteed - ongi tegelik väärtus, kui seda rada korduvalt tallata. Juba esmamulje on meeldiv, ent alles kolmandal või neljandal kuulamisel hakkavad nüansid lahti rulluma -- varjud, peidus valendikud, peened dünaamikamuutused. Iga avastamiskorraga kasvab plaadi sisendusjõud. Kuulajana hakkan huvituma ja samas kahtlema, kas ma ikka saan aru Nipponimaa asukate emotsionaalsetest rõhuasetustest. Äkki läänlasena on emotsioonide väljendamise viis ning ühele või teisele konkreetsete tähenduste omistamine muutunud (vägagi) erinevaks Kagu-Aasia inimestest. 8.5 (8.0-9.0)

SPTW -- Euthymia (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Sampledelic 
• Lo-fi 
• DIY
• Sound collage 
• Hip-hop 
• Cloud rap 
• Cinematic 
• Plunderphonics 
• Microsound
• Soul 
• Library Music 
• Deconstructed music

Rootsi filmiklassik Ingmar Bergman ütles kord, et ta tegi kõik otsused intuitsiooni põhjal. Ent teinud otsuse, pidi ta mõistma, miks tegi ta just säherduse otsuse. Ta heitis oda pimedusse. See on intuitsioon. Seejärel saatis ta armee heidetud oda pimedusest üles leidma. See on tarkus. SPTW heidab 12-loolisel taiesel paljut pimedusse, ent leiab heidetu intuitiivselt üles; ent pärast seda leitu on ja ei ole ka enam seesamune, mis varem. Ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kahte korda astuda nagu väitis kaks ja pool tuhat aastat tagasi üks tark mees Vana-Kreekas. SPTW ehk Some Pretend to Whisperi taga seisvad Perkin Warbek ning Stakha nähtavasti ei tahagi seda teha; pigem nad seisavad sarnaselt eelpoolosutatud Herakleitosega teelahkmel. Ometi kõik need valikud, mida nad siin on teinud, on eeldanud neilt intuitiivset tarkust. Ei ole võimalik seista teelahkmel, kui (parima) valiku tulemus on a priori teada. Ühelt poolt mõistus piiratud jõudlust võimaldava protsessorina töötleb läbi paratamatult piiratud hulka informatsiooni -- puudujäävat osa kompenseerib tunnetus. Tunnetus eksleb voogudes, mis on uduloori mähkunud ning vastandliku info ja tundmustega risustatud. Avitab intuitsioon ehk hüpertunnetus. Tarkade valikute tõttu on siin nii mõndagi põimunud üksteisega, mille modus operandiks on - tõepoolest - sujuvate üle- ja edasiminekute lõputu vormistamine ja edastamine. Tulemuseks on haaravad, natuke ebamaised ja üleelusuuruses miniatuurid, mis ujuvad korduvate sisendusjõuliste unenägude ning taassündivate motiividena; isegi kui kompositsioonid kohati võivad hüpelda, siis sellest kiirguv elegants võtab taas jalust nõrgaks. Ühelt poolt - olen kindel - allutatakse tuttavlikud meloodiad ja rütmid brutaalsele ning kestvale deformatsioonile, tõsi, mida kuulaja võib vaid aimata; ent teisalt säilitades algse naudingu- ja unistamistõotuse. Kuulaja on naudingutsoonis, saades osa digitaalheli plastilisusest, meelepetetest ja immanentsest reprodutseeritavusest. Selles, kuidas Perkin Warbek ning Stakha saastunud voogude riimvetes pladistavad ning sogast vett segavad, on kahtlemata midagi vastupandamatut. Igatahes üks võrratumaid meistriteoseid Anno Domini 2026. 9.5 (9.0-10)

Lezet -- Haba Haba (2026)

Murmure Intemporel

• Musique concrète 
• Modern classical 
• Art music 
• Post-classical 
• Electro-acoustic 
• Reductionism 
• Improvised music 
• Ambient 
• Contemporary classical

Lühialbumit „Haba Haba" võib pidada serblase Igor Jovanovici kummarduseks nüüdismuusikale ja reduktsionismile. Netiplaadifirma Murmure Intemporeli alt ilmunud neljalooline teos sobitub suurepäraselt üleminekuaegadesse: see on suve hääbumise, pikkade varjude ning niiskete hommikute ja märja kaste heliline peegeldus. Ligi 16-minutiline helimaastik toimib meditatsioonina aastaaja vahetumise melanhoolias. Teose keskmes on akustiliste instrumentide tundlik ja mehaaniline käsitsus. Jovanovic kasutab instrumentidena ilmselt tšelestat ehk kellamehhanismil põhinevat klaverit ja kahes viimases loos tavalist klaverit. Helide taustale tekkiv õrnalt vilisev ning sahisev foon tekitab vaakumi kohalolu tunde; aga jah, iga noot, iga paus ning kõla resonants saab erilise kaalu. Selline heliruum viib mõtted ajastule enne salvestustehnoloogia teket -- aega, mil ämbient-muusikat võis viljeleda mõni tollane helihereetik vaid ruumi loomuliku akustika ja vaikuse koostoimes. Igal juhul, jättes säherdused spekulatiivmõttekäigud kõrvale, tuleb möönda, et üllitise suurim tugevus peitub kaalutletuses. Iga löök ja kõlapikendus, iga ruumilise avardamise taotlus on ilmselgelt läbimõeldud, tasakaalustades akadeemilist vaoshoitust emotsionaalse sügavusega. Teos on korraga äärmuslikult redutseeritud, ent kõlakombinatsioonide otsimises ning emotsioonide tekitamises pigem maksimalistlik. Lezet tõestab käesoleva lühialbumiga taas oma kohalolu põrandaaluse eksperimentaalmuusika maastikul. „Haba Haba“ on nõudlik, ent tasuv kuulamiskogemus neile, kes väärtustavad vaikusest sündivat helikunsti. Ilmselt seetõttu meenus mulle rootslane Oskar Hallbert, kelle nullindate lõpus-kümnendate hakul üllitatud muusika evis samasugust intiimsust. 9.0 (9.0-9.5)

Floating Mind -- Parallelism (2026)

MonoKraK/Archive

• Techno pop 
• Electro pop 
• Ambient pop 
• Ambient techno 
• Tech-electro
• Minimal techno

Tuleb möönda, et Genfis resideeruva Floating Mindi ehk Roberto Vitali (RV) muusika on paaril viimasel EP-l - millede väljaandmise sagedus näikse olevat ka tasapisi kasvanud - muutunud; muidugi saab väita, et kõik need elemendid, mida ta varemgi on kasutanud, on ka uutel üllitistel esindatud; muusika on muutunud märksa kosmilisemaks; ka Kraftwerk on tuntavalt esil siin, kus nende algne eksperimentaalne kosmiline rokk hakkas muutuma elektrooniliseks popmuusikaks -- tehno- ja elektropopiks. Etteulatuvalt protopostdiskoks. RV on alates 2006. aastast juhtinud Šveitsi netiplaadifirmat MonoKraK, mille kataloog ulatub üle 300 väljalaske. Kuna tema muusika on alati olnud osa suuremast süsteemist, kus ta nii looja kui kureerijana süvaminimalistliku rütmimuusika ja atmosfäärilise muusika piire kompab. Arvestades, et ta on oma plaadifirma kõige viljakam artist, võib "Parallelismi" vaadata kui ühte pelka peatükki selles pikaajalises kataloogis, kus ta pidevalt oma käsitööd peenhäälestab. Eelpoolmainitud Düsseldorfi neliku muusika jõudmine efektiivsete žestide, sisutihedate maneeride ning ennekõike seda toetava harmoonilise ja meloodilise täpsuse juurde päädis ajaloolise mõjuga Mootorite Linna, Suure Õuna ja Tuulise Linna klubiskeenedele on kandunud lisaks ka kaude siia. Tõesti mõnusalt rütmid krudisevad, miilavalt tuksleb helipilt edasi. Teisalt kui artist on nõnda palju muusikat produtseerinud, siis võib küsida, et kas üleüldse on vaja enam artisti muusikat arvustada? (Muidugi tasub austavalt viidata artisti järjekordsele üritusele osutustega, mida teenekal artistil on tõepoolest juurde lisada). Aga kindlasti tasub välja tuua elemente, mis selgelt ja märkimisväärselt eristuvad, st on lisandunud -- näiteks loo "Sunday Acid" keskel võib kuulda intrigeerivat orkestratsiooni, mis koos peente rütmide ja harmooniate laiendiga õkva annab muusikale teistsuguse miljöö ning subjektile taju. Lugu "Take My Brain Away" tuksleb väga põneval rütmil, milles on nii kergust kui ka põrnitsevat motoorsust, mille katalüsaatoriks on modulaarsus ning ämbientseid süvakihte käivitav kosmilisus -- masinate seemist ruumi uurides on võimalik märkamatult tungida makroskosmilisse dimensiooni. Nõnda need rütmid ja helikonstruktsioonid aitavad ärgitada ja taaselustada unistusi, elamaks taas läbi elu imetabasust. 9.0 (8.5-9.5)

Manufacturer -- Thunderflower (2026)

 

Noise Margin 

• Post-minimalism 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Field recording 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Acousmatic music 

Kui kuulan käesolevat 26 minutilist ning 17 sekundi pikkust monoliitset taiest, siis kerkivad minus mõtted minimalismi ja müramuusika, minimalismi ja minimalismijärgse muusika erisuse kohta. Kas näiteks minimalismi ja postminimalismi vaheline erisus on väiksem võrreldes industriaalmuusika ja postindustriaalse vahel? See kompositsioon koosneb algusest lõpuni luupivatest ühtedest ja samadest integreeritud (?) elementidest, mis siis tasahilju selle pika aja jooksul muudavad suti konfiguratsiooni. Või siis on see kõigest meelepete? Äkki on täpipealt üks ja seesama heli, mis tegelikult moonutab kuulaja teadvust? Kes teab? Igal juhul on selles elliptilises korduses sees mingisugune pöörane - kui tal oleks vaid pale! - energia ning moondunud karakter, mis uut iseloomu tasapisi kasvatab. Samuti selles mustris - nii lühike ka kui see ei oleks - on energia erinevalt jaotunud, mistõttu võib kuulda kassikräunumist meenutavat helilist agressiivsust, mis kohe taandub, et lasta välja uued häälutused -- et see kõik murdosa sekundi vältel kordama panna! Juba see siin transkribeeritud kirjeldus on hullumeelne, andes tunnistust algallika hullusest. Kuivõrd tegu on hullusega -- milles korrapära kordub seni, kuni hakkab seda juba sürreaalsuses tühistama; hullus, mille geomeetria on joonistatud sirkli ja joonlauaga. Ehk siis manipuleeritakse helitugevuse mikrodünaamika, filtri resonantssageduste ning stereo kahe kanali viivitustega. Projekti taga on Tšehhi eksperimentaalmuusik Michael Borůvka, kes produtseerib muusikat väga paljude pseudonüümide all. 8.0 (8.0-8.5)

Leonardo Pinto -- Olha, também sabes acompanhar a Amália (2026)

MiMi

• Noise rock 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Spoken word 
• Sampledelic 
• Radiophonic art 
• Oompah-oompah 
• Avant-rock 
• Experimental rock

Käesoleval 8-loolisel taiesel kõlab portugali keel, kuigi siin ei kuule ei troopilisi sambarütme ega muretut bossanovavaibi. Amazonas jääb sellest reeglina kaugele. (Tõsi, loos "Amália" tõstavad ekstaatilised rütmid artisti viivuks sinna kohale). Leonardo Pinto (LP) 28-minutiline teos on paras häppening, mis kerkib esile tänavahelide keskelt, uurib elektroakustika faase (kõiksugu metallikolkseid ja -kriipeid taustal, kajasid ja heliefekte, mis roomavad nii horisontaalselt kui vertikaalselt; erinevalt kihistatud heliobjektid). Pakkudes ka (sub)liminaalset toorest bluusmuusikat, milles on ka Ameerika primitiivkitarri ning autsaiderfolgi elemente, mis kohati paisuvad jõuliseks ning elegantseks mürarokiks. Mis konkreetsemalt tähendab seestunud kitarride vingumist ning lahtikeeratud trummitaldrike kumisevat kõlinat. LP ei paku mugavust. Tema käsitlus on kompromissitu, ent samas ei ole see kunstlikult raskepärane mürakunst sellel on struktuur, isegi elegants. Isegi siis, kui struktuur hääbub, siis elegants jääb ikkagi alles. Need elemendid ei ole lihtsalt stiililised viited; see on materjal, mida Portugali artist venitab, lõhub ja paneb uuesti kokku. Eelpoolmainitu läheduses lisanduvad helipaletti ka stiihiast virgunud elektroonika ning ka umpa-umpa helid -- justkui maalt-ja-hobusega saaksid osa millestki ekstravagantsest. LP loomest koorub välja põnev ning kompromissitu audiopäevik, mis kahtlemata eeldab süvenemist, kuid pakub vastutasuks rikkalikku helitekstuuri. 8.5 (8.0-9.5)

Thomas Park -- Music From The Water Cooler Cistern (2026)

Treetrunk

• Conceptual
• Avant-garde
• Radiophonic art
• Experimentalism
• Ambient
• Electro-acoustic
• Drone
• Abstract
• Sound art
• Post-bop

Nende 47 minuti ja 40 sekundi jooksul netimuusikamaailma veteran Thomas Park (TP) - kes on tuntud paljude pseudonüümide all ning kes veab plaadifirmat nimega Treetrunk, mille albumite arv läheneb kaheksasajale - kelle käesoleva pealkiri vihjab keskkonnale, kus nii vahendajaks kui piirajaks on jahutusaam. Selles helisid võimendatakse, muundatakse ning lõppkokkuvõttes luuakse eriomane helisüsteem. Hoolimata ruumi piiratusest ning levi kohesest levikust tänu eriomasele kõlakambrile on palju eristatavaid elemente: udupasunate (alati müstiline) undamine, kohati intensiivsed rütmid ning teisalt jälle nii-öelda välised helid -- seesugused, mida kuulaja ei adapteeri kohe (näiteks taustal jooksev raadiosaadete foon). Kahtlemata mängitakse mõnuga kuulaja tajumeel(t)el -- võib nii mõnigi kord arvata olematut olevaks ning vastupidi. Ometigi illusioon ja fiktsioon osutuvad samuti taju osaks -- luuakse kuulaja ajus vastavad ühendused ja mustrid. Näiteks helide vahel kumisev võimsalt droonpoom, mis muutub oma intensiivsuses. Kohati isegi tugevalt särisedes. Kas seda peaks pidama eraldiseisvaks heliks või siis ümbritsevaid helisid sildavaks või gravitatsioonisambana ligitõmbavaks (meta)heliks? (Metaheli ses mõttes, et kui kõik need teised helid hüpoteetiliselt kokku sobitada, siis tulemus võiks kõlada nõndaviisi). TP kahtlemata esindab muusika äärealasid, tuues sisse ja katalüseerides stiihilisi jõude, mida adapteeritakse muusikalisse (kesk)sfääri, muutes need loomuldasa seal olevaks. Ning seoses sellega muutub ka arusaam muusikast -- õieti tõlgendamine sellest. Kasvõi eelpoolmainitud udupasunad esindavad elektroakustilist muusikat ja ämbienti ebatavalise(ma)s vormis kui ka jätsu selle kõige liminaalsemas vormis. Mis omakorda tähendab seda, et siin on elektroakustikat, ämbienti ja jätsu ning samas ei ole ka. Varjud virvendavad ning pärisomased virdavad keskmest perifeeriasse ning vastupidi; olles presentsed igal ajahetkel. Eikellegimaatünnimuusika. 8.5 (8.5-9.0)

Orca, Attack! -- Grass In The Moonlight (2026)

Mortality Tables

• Americana 
• Alt-country
• Tex-Mex
• Experimentalism
• Avant-rock 
• New Weird America 
• Twang 
• Dream pop

Kolme ja poole minutilise loo produtseerimiseks on Elisabeth Joan Kelly (EJK) ning David Rodriguez kasutanud nii kitarre, välisalvestusi, kallutatud tooni ja kiirusega rütmistikku ning mitmest kanalist väljutatud vokaali. Tõepoolest, viimast elementi lähemalt vaadeldes võib täheldada ekstaatilist meeshäält - mida toetab varju jääv naishääl - tungimas põiki üle helivälja. EJK hääl seevastu heliseb öise kastena tribalistlike trummide ning kosmilise Americana (ja Mexicana-puutega) kitarride kihtide all, peal ja ümber. Siin on kombitavat meelelisust - kuulajale reserveeritud ruumi on füüsiliselt laiendatud kui ka fantaasiateks ning unelemiseks (ja unenägudeks, kuivõrd kuuvalgus on keskmeks). New Orleans'i tandem leiab nende 209 sekundi vältel mahti nii vokaali kui teiste eelpoolmainitud elementide najal intensiivistuda, andmaks aimu, kuivõrd rikkaliku sisemaailma omavate artistidega tegu on. Nende taotlus - luua dünaamilist muusikat, kasutades selleks pillide ennustamatut struktuuri, peegeldamaks mikrokosmose püsimatust - on igati täidetud. Tõepoolest, muru kihab nii mutukatest kui nende helidest ülekantud tähenduses. Need mutukad kosmilises rohus ehk konkreetsemalt biosfääris on inimloomad, kes ei suuda ilma teisteta eksisteerida. Muru ja suuremad kooslused (mets) on heaks näiteks sellest, et teised eksisteerivad ja jälgivad meid ilma, et me ise neid pruugiksime märgata. Ega's midagi, selle imetabasuse pealt tuleb ainult suure huviga oodata tandemi järgmist teost. 9.0

King Gizzard & The Lizard Wizard -- Alien Metal (2026)

Bandcamp

• Electronic 
• Breakbeat 
• Alternative dance 
• Synth-rock
• Hi-NRG
• EDM 
• Electro-rock 
• Jungle 
• Psytrance

Seda pika nimega Austraalia punti kuulama hakates ei saa kunagi kindel olla, mis stiilis muusikat nad just seekord ehk kunati pakuvad. Näiteks nende (üle)eelmine täispikk, eelmisel aastal ilmunud "Phantom Land" oli sisuliselt Ühendriikide lõunaosariikide kerge psühhedeelse mekiga klassikaline kidramuusika (a la The Allman Brothers, Jefferson Airplane) ja barokkpopi elementide sulam. Nauditav igatahes. Kahtlusteta. Ent käesolev 8-looline "Alien Metal" kütab digitaal-sünteetiliselt kuuma, pannes puid alla nii rütmides, vokoodriga moonutatud vokaalis kui ka kõike seda ümbritsevas helindis. Ei arvagi, et nad kõike seda ilma huumorita kuulaja suunas põrutaksid. Kerge iroonia on siduvaks mördiks süntesaatoritel esilemanatavate juhtmotiivide ning rütmide vahel. Igatahes alati on huvitav, kui ennast tõestanud rokkbänd hakkab tantsulisust rokistruktuuridesse punuma -- parimateks näideteks loomulikult Happy Mondays ja Primal Scream, aga ka Super Furry Animals ja Tame Impala ((tõsi, ega ka neil alati asjad ei tööta(nud) õlitatult)). Nimetatud puntidel ilmnes lisafaktor, muutes nad eristuvaks tavapärastest tantsumuusikapuntidest. Siin on lihtsustatud jungle'it ning teisi murtud rütme, vahele viivuks bhangralikku vaibi, meenutades Asian Dub Foundation'i paremaid päevi. Isegi lõbusat psaiträänsi tümakat on siin-seal. Ei ütleks samas, et see kaua efektiivselt töötab -- lipsab sisse nii liigsünteesimisest tingitud üheülbasust kui trummi ja bassi banaalsust. Vokaalseadistused on huvitavad, viies mõtte hüpoteetilistele radadele, mõlgutuisse küberneetilisest Freddy Mercury'st, kes - mikrofon nina alla pandult - pistaks ekstaatiliselt lõõritama. Ehk asi on isegi keerulisem ja kindlapeale huvitavam siis, kui kujutluspilti kerkivad vennad Maelid, kes oma tavapärast esteetikat oleksid justkui läbi immutanud kerge zeuhliliku puudutusega. Aga kõik huvitavamad elemendid - rõhutan - on pelgalt vilksamisi või -- suisa vihjamisi. Liigub ja hüpleb, ent jõudmata eriti kuhugi, jättes maha kõrbenud pinnase. Samas EDM-i kontekstis on see ikkagi keskmisest märksa etem. Metalliga on siin 41-minutilisel taiesel ehk nii palju ühist, et pehmepoolne metallitükk on ülevõimendatud rütmikänkraks taotud, mis aeg-ajalt kuulajale vastu kolu veereb. Isegi kui nad väidavad, et nende eesmärgiks ei ole ole jõuda sinuni. 7.0 (6.5-8.0)

Toxic Yuri -- There Once Was A Girl (2026)

Rate Your Music

• Shoegazing 
• Post-rock 
• Neo-psychedelia
• Space rock 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Slowcore 
• Ambient pop

Nagu käesoleva 6-loolise taiese pealkirjast nähtub, siis see pealkiri osutab ühelt poolt tulevikku, et sealt heldimuse ja kurbusega möödanikule osutada. Tegelik osutus on veelgi tõsisem -- siin osutatakse enesetapule, mis rohkemal või vähemal määral eelhäälestab albumile hinnangut juba enne kuulamist: tekitades kaastunnet ja kurbust. Igatahes muusika ei vea alt, kuigi efekti kättesaamiseks tuleb seda kõrvaklappidest kuulata. Mitu väga korralikku lugu on siin; arvestades pealkirjast tulenevat kavatsuslikkust, siis keskseks on ligi 14-minutiline "Help Me". Loo avang on huvitav, kuivõrd kidraakordid meenutavad vägagi Radioheadi "Let Downi". Teistes lugudes tuleb esile kingapõrnitsemismuusika kvintessents, võttes parimat nii Slowdive'i eeterlikkusest kui My Bloody Valentine'i jõulisusest. Kui juba jutt laienes toorele ja isegi transgressiivsele vaibile, siis tuleb mainida ka Flying Saucer Attacki ja Medicine'i. Valdavalt raputab ja ka läbib kuulajat võimas mürasein, milles on kitarride sügavaimat hingeelu võimestatud delay-reverb-feedback-püha kolmainsuse delikaatsusega. Juba mainitud loos "Help Me" tõmmatakse ruumi maksimaalsete parameetriteni. Võimas lugu, mida shoegaze-žanris Eesti bändilt kuulsin - ehk viimati midagi (o)ther eyes'ilt või siis tõesti tuleb naasta kaugetesse 90ndatesse (The Chance'i ja Röövel Ööbiku lugudeni Eesti indikogumikelt). Mõnes teises, vaiksemas kompositsioonis tuleb esile vaikselt miilav kidraenergia, mille minimalistlik erilisus tuleb esile siiski taamal võbeleva, ent delikaatselt kujundatud heliseinast. Või siis loo "Memories" ämbientne pop, kus sünteetiline tekstuur tasapisi muutub orgaanilisemaks. Huvitav dünaamika, mida võiks tituleerida IRM-ks ehk intelligentseks rokkmuusikaks. Igati korralik taies, mis loodetavasti ka artistile eneseusku sisendab. (Huvitav on, et artist mingist hetkest on albumi eemaldanud olulistelt platvormidelt -- nii et vähemalt sümboolne suremine on aset leidnud). ((Nüüd, paar nädalat hiljem, on lingid taas aktiveerunud)). 8.0 (7.0-9.0)

Jukka-Pekka Kervinen -- Just (2026)

Okazo

• Drone 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• EAI Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète

Selle 33 minuti ja 13 sekundi pikkuse teosega on lood mitmeti lihtsad. See on kergesti mõistetav, kuivõrd pakub lineaarset kulgu, mis võimaldab jälgida helindite arengut ning nende muutumist teineteise suhtes. Soome praeguse hetke ühe viljakama (esi)eksperimentaatori (snd 1961) muusika põhineb elektroakustilisel panoraampildil -- justkui oleks nii tava- kui kontaktmikrofonidega salvestatud mahajäetud tehasehoonet, kuhu uued omanikud püüavad ometi uut elu sisse puhuda. Tänapäeval nii tavaline nähe, kaasa arvatud Tallinnas, mis on saanud meelispaigaks perifeerse heliilma kummardajatele (ja olgu nad õnnistatud!). JPK leiab laias ruumispektris üles kõiksugu kolinaid koos kergemate ja raskemate kajadega, mis tekitavad mulje nii lähi-, kesk- kui ka kaugdistantsist. Kuid see on pigem suhteliselt stabiilne element -- vaatlusobjekt, kust kuulaja püüab kinni nii mõnegi toreda kõlamustri ja -kombinatsiooni, nii juhusliku kui determineeritud heli (kuigi ta vaevalt suudab eristada, kumb on üks või teine). Dünaamika allikaks on ühelt poolt siin-seal üksildaselt klimberdav, ent elegantselt end ülal pidav klaver, ent põhiraskust kannab siiski fantoomilik, jõuline ja läbipuuriv helipoom, mille drooniv kõikumine on niivõrd võimas, et paneb ka muu heli ühes suunas endaga kaasa võnkuma. 8.5 (8.5–9.0)

Jawhinge -- WeirdWired (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient techno 
• Jungle 
• IDM 
• Electronic music
• Techno
• Breakcore
• Breakbeat
• Drum and bass

Käesolevat 12-loolist plaati käes hoides vaatan seda papist ümbrist, püüdes mõista, kas värvikillukesed siin-seal on tahtlikult või kulunud kiri ei ole korduva kuulamise ning eelnevalt plaadiriiulist välja tõmbamise tulemusel tekkinud. Olen enam kui kindel, et Mahorka plaadifirma boss Ivo Petrov pani selle selle parimas korras teele. Aga ilmselt seesuguguse mõtte tekitamine kerge provotseerimisega - kahtluste külvamine - aitab juba a priori võimalikku eelarvamuslikku kujutluspilti hermeetilisusest ja steriilsusest hajutada. Kiri on nõnda "halvas" seisukorras, et mitte alati ei suuda lugude pealkirju ega ka plaadi väljaandmise aastat tuvastada. Äge ju! Või kas ikka on äge, et peab teose Bulgaaria leibeli koduleheküljele maanduma, saamaks ülalmainitud asjadest sotti. Kuulates neid kompositsioone, siis mängulisus kahtlemata on iseloomustavaks märksõnaks. On tunne, et aeg-ajalt - st iga loo lõppedes - naastakse "pooleli jäänud" idee(de) manu, et seda (neid) uuesti läbi kogeda, kirglikult viimistleda, lisades nii mõneski loos valemisse vokaali, mis samas ilmneb kas moonutatult või distantsilt. Mis omakorda tähendab seda, et semantiline osutus ei ole oluline, vaid inimhäält rütmide keskel kasutatakse instrumendina. 38-minutilise üllitise mängulisus siiski on efektiivne, kuivõrd sillates erinevaid rütmimustreid, sagedusi ning stiile eeldab see artistilt erinevate teadmiste ning seejärel nendega oskuslikku opereerimist. Võiks ju arvata, et siin kuuldav on iseenesestmõistetav, ent tegelikult mitte. Tuleb aktualiseerida see osa, mis võimaldab dünaamilist sisendusjõulisust. Siin on tantsitavust, mis eksperimentaalses kontekstis kahtlemata saab olla ainult meeldiv (ja ka ülendav). Rütmide kinnisideelisest arendamisest tingitud umbsust aitab leevendada atmosfäärilisus, mis aeg-ajalt paisu tagant valla pääseb. Kompositsioonis "always_worth_it" ristatakse malbet indielektroonikat elektro ning trummi ja bassiga. Kompositsioon "sensorry" seevastu pakub meeleolukat, vaata et karnevalilikku vaibi, ent seda ilmestab siiski sünkopeerimata basstrummi kerge tuksklemine loo vältel. Sellele järgnev "resolve-reject" on eelmise jätk, muutudes intensiivsemaks, hüplevamaks ning stiihilisemaks. Väga hea. 8.5 (7.5–9.5)

Tont -- Helikujundus Albert Gulgi näitusele "Polaaröö" (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Dark ambient 
• Electronic
• Experimentalism
• Ambient dub 
• Drone

Käesolev 59-minutiline taies kõlab just nõnna nagu artist nii ennemuiste kui muiste kui hiljuti kõlas -- justkui jäänuks Maarjamaal metsa kinni pärast kuudepikkust leitsakut, mille katkestas tugev paduvihm. Tulemuseks on omamoodi saunaefekti kogemine: kui puude vahelt välja pääsed mõne pügala jagu jahedamasse keskkonda, siis vappud külmast (nagu siinkirjutaga 2018. aastal juhtus. Mäletate ju tollast põrgukuumust?). Ei ole kunagi Siim Kuusemäe muusikat osanud ette kujutada kusagil Amazonases või Kalimantanil liaanide ja padrikute ning isegi sealsete konnade keskel (isegi siis, kui kohati mõned instrumendid meenutavad marimba ja gamelani helisid artisti ainuomases tõlgenduses) -- ikka ja ainult koduse Eesti looduse keskel, kuigi jah, liigirikkust siin kompenseeritakse eestlusse puutuvate võrdkujudega nagu maalähedus, looduse armastus, privaatruumi loomine, isetegevus, aastaaegade vaheldumisest tuleneva suremise ja taassünni sümboolne kogemine (ja nõnda pärissurmaks valmistudes). Muidugi konkreetsed loodushelid nagu sookurgede kluugutamine ning konnade krooksumine (viimane on albumil kesksel kohal -- arvestades tõika, et ka plaadiümbrisel on kahepaikseid kujutatud) ankurdavad taiese konkreetselt loodusesse. Kõike seda on ilus mõelda -- veelgi meeldivam on seda tajuda siis, kui helid neilt arhetüüpidelt mulla maha uhuvad ning kõdu minema puhuvad. Siin on nii ehtsat meelelumma kui ka süngemaid hoovuseid ning tumedamaid vooge (mis kahtlemata on ka sisendusjõulised). Kerge dub'i element, ning tektooniliselt vibreerima hakates muutub muusika (orgaaniliseks) dubstep'iks. Vahet ei ole, kuidas seda klassifitseerida, kuivõrd selle muusika kirjeldamiseks tundub see isegi kohatuna. Teisisõnu -- puhas kraam. 9.0 (8.0-10)