Internal Fusion -- Conte de la pensée dernière (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Avant-garde 
• Drone 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Ambient 
• World music 
• Ritual ambient 
• Experimentalism

Internal Fusioni ehk prantslase Eric Latteux' album "Conte de la pensée dernière" (Ivo Petrovi kureeritud Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all) on inspireeritud Edgar Hilsenrathi sama nime kandvast raamatust. Album katab seitse peatükki sellest raamatust, mis on pigem muinasjutu- või allegooriakeskne kui tavapärane jutustus. Bretooni stiil on tekstuuririkas, atmosfääriline ja kaemuslik -- kihistatud helimaastikud tugevate Lähis-Ida (araabia) motiividega, mis tekitavad laiendatud ruumi kuulaja ümber. See on eksperimentaalne ämbient orientaalses stiilis, segatuna kohaliku folgiga - nii keelpillide pinin kui ka trummide kolin on siin kuulda, nagu ka kerged moonutused nii ühest kui teisest, lisades seeläbi juurde ka elektroakustilisi monkokroomseid värvinguid ja varje. Aga kõik see kõlab ning võimendub müstilises - et mitte öelda - pühas ruumis, kus ajamääratlus kui inimlikust tajust võrsunud instrument taandub. Sedalaadi muusika tõttu ei pääse mööda võrdlustest nii Jerusalem In My Hearti, Sam Shalabi kui ka Muslimgauze'iga. Neist igaühega sarnaseid rõhuasetusi võib 58 minuti vältel kuulda. Ka Coil lisandub võrdlusse tänu fokusseeritud kinnisideelisusele ja rituaalalkeemilisele lähenemisele. Coil oli täis okultset, seksuaalset, surma- ja transformatsiooni-teemat, kasutades industriaal- ja droonmuusikat, eksperimentaalelektroonikat, folki ning subliimset helikujundust narratiivse maagia loomiseks. Internal Fusioni album on heliline tõlgendus, rituaalne teekond läbi küla, kõrbe ja viimase mõtte. Mõlemad on meisterlikud atmosfääri- ja meeleolukunstnikud, kes loovad eksklusiivseid, hüpnootilisi maailmu. See annab võimaluse tuua sisse idamaiseid helivärve: peeneid perkussioonimustreid, resoneerivaid droonhelisid, nüansirohkeid keelpilli keeltel kitkumisi ning kergelt orkestreeritud tekstuure, mis meenutavad traditsioonilist muusikat, kuid on sulatatud eksperimentaalsetesse kihistustesse. 9.0 (9.0-9.5)

Kiwanoid -- Ghost Nonius (2026)

Glitch Please/Bandcamp 

• Experimental techno
• IDM 
• Electronic music 
• Avant-techno

Kiwanoidi uusvana muusika - produtseeritud kümnendate hakul - on aktuaalne ka poolteist kümnendit hiljem. Kui mingi asi on aktualiseeritud, siis järgmine küsimus võiks olla: kas see teguviis oli õigustatud; võib ju küsida, et kas asi ei ole mitte vananenud?; kas selle võtted-mõtted kõlavad jätkuvalt kohaselt? Mitte igat asja ei ole ju mõtet aktualiseerida, on ju vastav ütluski: ära torgi sitta, muidu hakkab haisema. Kiwanoid on produtseerinud uut muusikat neli üllitist järjest viimase viie aasta jooksul, ent käesolev juurikana heidab valgust retrospektiivselt tuleviku suunas. Šamanistlik (tehno)tootem on juba sellesse sisse kätketud, andes asjale intensiivsuse ja suuna, aga ka talle ainuomase vaibi, milles on nii klaustrofoobiat kui tehisavarust. Tehisavarus aga on tinglik, st düstoopilise simulaakrumi sarnast. Masinad siin stimuleerivad oma terasest gliiarakke, närvilõpmetesse suunatakse erineva intensiivsusega elektrilööke, vooluringid õkva ja aina keeravad tuure manu. Kiwanoid plaadikuulamisõhtul mainis, et albumi produtseerimise ajal oli ta tugevalt mõjutatud reduktsionismist -- tahtes väljutada muusikast sellele iseloomulikud jooned (meloodiad ja harmooniad); aga võib-olla paratamatuks jääb, et meloodia- ja harmooniaalged jätkuvalt kõnelevad muusikas -- diskreetselt, varjule hoidvalt, ehk koguni monoloogiliselt (iseenda nutikatest eeldustest ja valendikus viibimisest sünnivad uued vaimusünnitised). Hullude professorite olemaolu on tervitatav! Paelub see, et Kiwanoidi loomingus ei ole industriaalne tumedus kunagi nihilistlik. Vastupidi -- isegi kõige abrasiivsemates helides on tajuda iseäralikku soojust. Või vähemalt -- kaose fraktaalid organiseeruvad korraks. Ta laseb neil mühada nagu looduse stiihial vähemtuntaval ja varjulejäävamal tasandil. Kui klassikaline industriaalmuusika kujutab masinat sageli inimese vaenlasena (millele ilmselt võiks sepavasaraga äiata), siis Kiwanoid laseb masinal muutuda metsavaimuks. Digitaalne substants ei ole tema maailmas steriilne, vaid vägagi orgaaniliselt matsuv (orgaaniline ei samastu siin analoogsega täpselt samamoodi nagu plaadiümbrisel kujutatu ei samastu tagantvaates Raffaello-päise teletupsuga). 9.0 (8.5-9.5)

Qaribou -- Mu Korteris on Gaasileke (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• Slacker rock 
• DIY 
• Noise pop 
• Psychedelic 
• Indie punk

Kui mõelda kingapõrnitsejatele, siis stiili sünnipaigas Udusel Albionil unenäolisuse parimate esindajate Slowdive'i ja Chapterhouse'i muusikaline õndsus saavutati suurepärase produktsiooniga. Aga kodumaiste Bimini, aga ka Bizarre'i puhul sündis intrigeerivus hoopis kodukootud tulemusest ideaali poole küünitamisel. Justament see pidev "peaaegu" - näiva ja varjatu vahelise vastanduse ja koosmänguna - annab neile eristava iseloomu. Eesti DIY-bändid ei jäljenda enam 1990ndate indit, vaid on selle vaimsuse ja suhtumise oma koodi sulandanud, siis Qaribou tundub olevat selle loo järgmiseks peatükiks. Nii bändi nimes kui plaadi ümbrisel on parasjagu irooniat (noh, meenutab ju Sonic Youth'i "Daydream Nationit"), nad ei püüagi ehitada hüperreaalset taevast, vaid leppides korteriga, kus võib-olla gaasitoru tihend või kraani keermed on ära kulunud, kus kitarr undab natuke ala- või ülemäära (st, et kus eeldatavasti ei ole kohane), kus laul jääb poole lause pealt õhku rippuma. Kiitma peab tõika, et laulavad eesti keeles, kuigi jah, millest täpsemalt, aru ei saa. Samas ei saa ega taha ka öelda, et see mõjuks ehtsamalt kui täiuslikult produtseeritud unenägu. Mõlemad reeglina on head, mõlemad käänduvad teineteisse (My Bloody Valentine tootempundina, aga ka näiteks Flying Saucer Attack olid lüliks mudase ja üleva vahel. Eesti lo-fi ei sündinud mitte esteetilise valiku, vaid tehnoloogilise ja mängutehnilise piiratuse tagajärjel. Tõsi ka on, et uue põlvkonna Maarjamaa punkroki esindajatega (Skoone, Düsentroop, C.C., Kalli Talonpoika, Keskkool jt) on siin sugulust nii kõlaliselt kui suhtumises. Varase põlvkonna (Bimini, Bizarre, The Chance) puudustest sai järgmise põlvkonna ((Cuubik., Qaribou, (o)ther eyes)) teadlik esteetiline keel. Huvitav on Qaribou esitrubaduuri laulumaneer ja tämber, meenutades üllatuslikult hoopis Tartu (autsaider)trubaduuri Agulikassi -- suti sordiini all ja kaeblik. Loos "Shaurma kebab" kitarr vingub kevinshieldsilikult -- instrument meenutab legendi legendaarse Fender Jazzmasteri kõlavärve ja -mustreid, ometi asi muutub meeliülendavaks indifunkiks. Nimilugu kõlab justkui oleksid sisseimbunud mürgid hakanud juba meeli ähmastama ning saunde veeldama ning tasapisi kreeni vedama. "Enam-vähem" on suurepärase kihuga minek ja andmine, milles kohaliku pungi ja indi läbipõimumise ajalugu (Jim Arrow & The Anachrones, Röövel Ööbik) meeldivalt kõrvu ärr(g)itab. 8.5 (7.5-9.0)

noumnemonicon -- brdSequences (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Electronic music 
• IDM 
• Breakcore 
• Ambient techno 
• Glitchtronica

Noore kodumaise elektrooniku (ja muidu ka terase tüübi ja filosoofiatudengi) Oliver Lipsu ehk noumnemoniconi debüütalbum „brdSequences“ on just seda tüüpi muusika, mida Eesti eksperimentaalmuusikamaastik alati juurde vajab: pelk, aga intensiivne; avar, aga piisavalt kinnisideeline 21-minutiline teekond, mis tundukse mahuvat ühte hingetõmbesse, ent jätab kaja ajurakkudesse ning kuulmekäikudesse veel tundideks käiama. (Või vähemalt võrgutab kuulajat tegema kolm kuulamisringi järjest ilma, et taipaks, et selleks sai loomuldasa ohverdatud tund aega. Glitch Please’i poolt ilmunud plaat liigub sujuvalt avangardtehno, IDM-i, breakcore’i ja glitchtronica vahel, lisades sinna sekventser-põhist postrokki ja inditroonikat. (Nagu tegid seda kord Hood, Tarwater, To Rococo Rot, Kreidler). Madis võtku, esimene ja kolmas lugu kõlavad söakate kammerpoppaladena. Tulemus on ühtaegu habras ja raevukas. Albumi keset määratleb suvine linnulaul öös -- see, mis ei lase magada ega unustada, et päev on juba ukse ees. Just selles poolärkvel olekus, varajaste päikesetõusude ja valju linnulaulu saatel sündinud helimaastikud ongi plaadi tuum ja mõte. Helide looja laseb kujutlusvõimel vabalt lisada meloodiaid, helindeid ja rütme ning tõlgib need seejärel läbi hetktõrgete, rütmisutsakate, tihedate ja avarate atmosfääride ning rohkem või vähem arusaadavate rütmide. Siinne helikombinatoorika on ühtaegu rahustav ja rahutuks tegev -- justkui unelaul, mis vahepeal muutub häirivaks meeldetuletuseks, et puhkus ei ole kunagi garanteeritud. See ei ole taustamuusika - milleks paraku enamus nullindate IDM-ist muutus - ega ka tantsupõranda psühhofüüsiline menuk, vaid muusikaline dissotsiatsioonivahend igapäevaelus. Seda kuulates justkui tunneksid, et istud hommikul kell viis aknalaual, kohv käes, ja vaatad, kuidas maailm taas ärkab, samal ajal kui peas kumisevad möödunud öö helimustrid, sagedused ning lõputuna tundunud, peaaegu hulluks ajanud intensiivsus. Tunned end avatud uste-akendega ruumina, mille põrand-lagi ning seinad vibreerivad (kõige reljeefsemalt lugudes "hyye1" ja"hyye2") ning akna- ja uksehinged kriuksuvad; kuhu tuleb alatihti midagi juurde ning millest ajapikku palju taandub. 9.0 (8.5-9.5)

Accasari -- Delaying an Action (2026)

Zenapolæ/Bandcamp

• Ambient 
• Shoegazing 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-rock 
• Ambient rock
• Ethereal wave
• Psychedelic
• Art rock

Venemaa projekt Accasari on produtseerinud muusikat juba ammusest ajast, mistõttu nende õhulisus ja sfäärilisus - millele nad on jäänud jäägitult truuks - kannab neid ikka jälle edasi. Siin on ja ei ole ka (palju) kitarri -- ühelt poolt kidrasaundid (elektri- ja basskitarr) on kaheloolisele taiesele lülisambaks, teisalt pillid pihustuvad (aeg)ruumis, olemata lisatud massiivsust taha. Kahtlemata on selle 36 ja poole minutilise üllitise vaimseks isaks "Pygmalioni"-nimeline album Slowdive'ilt, kui Neil Halstead mängis kitarre läbi efektiplokkide arvutisse, töötles neid seal; sedasi andes kriitikutele ajendi teritada hammast ning nimetada seda pigem kitarristi egotripiks. Simon Reynolds oma viimases raamatus mainis, et kingapõrnitsemisega seostub talle atmosfäärilisus; nõnda see on, kuivõrd nii Cocteau Twins kui ka Spacemen 3 olid mõjutatud nii kosmosest kui nende propageerijatest (nt Sun Rast, Joe Meekist, elektroonilise muusika pioneeridest). Nii Vini Reilly kui Robin Guthrie juba kümmekond aastat ja rohkem muundasid kidrahelid imetabaseks fluidumiks. Kahtlemata ka Robert Frippi flippertronics tehnikana näitas, mis suunas peab näo suunama. Ka pärast 90ndate Slowdive'i on suurepäraseid näiteid esile kerkinud (austraallane Skye Klein sooloprojektiga A Beautiful Machine), ning Moskva projekt kahtlemata on üheks selliseks. Kohati sugeneb helimaastikku melanhoolset kurbust ja süngust, mistõttu ei saa üle ega ümber võrdlusest Arizonast pärit legendaarse eeterlainepundi Lyciaga. Kitarrid lainetavad, ning nende mustrid taanduvad selgepiirilisest ähmaseks. Kuni taanduvad, et uuesti tsüklit alustada -- aga juba natuke teistsugusel viisil, erineva tundmuse ja puutega. Kohati kitarrid omandavad sünteetilise kuju, justkui sünteetilised klahvpillid võtnuks rolli üle. Aga kosmilises ruumis ei olegi vahet -- siin on kõik koos, ning veel enamatki. (Jah, vaatasin täna Ellen Niidu meistriteosest "Suur Maalritöö" tehtud joonisfilmi - mida ikka ja jälle suvatsen vaadata selles imbelitseeruvas maailmas -, kus Vaiko Epliku helindatud meistritöö kitarridel hõlmas samuti aeg-ajalt atmosfäärilisi helindeid. Üks noodifragment-kidramuster käesoleval kusjuures langeb Vaiko omaga ühte). Õhulisus mängib välja vaid siis, kui lummus selle taga suudab kuulaja ära tinistada. Nagu pealkirigi osutab -- tegevus(ed) on pausile pandud, ilu ei kõlba patta panna. Kui kuulaja leiab selle kuulamiseks aja, siis isevärki aegruum isevärki koostöös muusikutega ongi tekitatud. 9.0 (9.0-9.5)

Floating Mind -- Ysp Music (2026)

MonoKraK/Archive

• Dub house 
• Club dance 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Deep techno

Ühes Recent Music Heroes-nimelises (eestikeelses) muusikablogis, mis on kajastanud paljusid Floating Mindi väljaandeid - reeglina üllitatud artisti oma netiplaadifirma MonoKraKi all -, on rõhutatud Floating Mindi hüpnootilisi ja pulseerivaid rütme, mis vahelduvad jahedamate süntesaatorilõikude ja kummituslike vokaalikordustega. Ka seekord vokaalsed hõllandused siin-seal löövad lõkendama; dub-lainetustest ja tehnorütmidest kiirgava energia esinemine ja segunemine on loonud helis illusoorse kvaliteedi. Mõjutused, mis kaja(sta)vad Düsseldorfi stiilis robotlikku elektroonikat - mõelgem Kraftwerkist inspireeritud maneristlikule täpsusele -, kuid millel on melanhoolsem iroonia ja emotsionaalsed alatoonid. Uute ja vanade elementide segu tantsib sulnist süvatehnovalssi, ammutades inspiratsiooni algoritmide, möödunud ajastute ja erinevate lähenemisviiside spektraalsetest kajadest. Hüpnootiline efekt ei tulene mitte ainult kordusest, vaid ka lahenduse edasilükkamisest, hoides kuulajat arusaamise äärel. Rütmide ja programmeerimise tehniline täpsus loob sujuva voo, samas kui peened variatsioonid ja heliefektid - nt ühes loos kaugustes sulnilt võbelev tagasisidestusefekt - hoiavad koos 3-loolise taiese dünaamilist tuuma. Ühes loos soleerib kitarr subliimselt, meenutades nii The Future Sound Of Londoni orgaanilist psühhedeeliat kui fragmente Boards Of Canada viimaselt taieselt. Tundub tõesti, et Roberto Vitali on tasahilju liikumas kuhugi mujale. 8.5 (8.0-9.0)

Totoabas -- Winter Spawning (2026)

Circum-Disc/13 raw

• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Electronic 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Psychedelic 
• EAI

Kaks kuud tagasi kajasse üllitatud kahelooline taies Prantsuse plaadifirma Circum-Disci ja tšehhide 13 raw all sunnib ajurakke liigutama ning kujuteldavaid konspekte ümber mõtestama, kuivõrd tšehhid Petr Vrba (moodulelektroonika ja trompet) ning Zdeněk Závodný (šoti torupillid ja klarnet) võluvad välja värskendavaid helikombinatsioone ning nihkes helimaastikke. Tegemist on vägagi mängulise muusikaga, kus modulaarsüntekad krambitavad, justnagu nende sisemisi struktuure torgitaks naaskliga -- vajutades õkva helilisse närvipessa. Säherdused sadistid siis! Albumi parimad hetked ilmnevad värskendaval ristteel, kus saavad kokku sügav, üle pea laineid kokku lööv vabajäts, improvisatoorne müra selle leebemal - kuigi mitte vähem introgeerival - kujul ning kompromissitu elektroakustika. Sel tabamatul hetkel vallandub helide seesmine, painajalik sünergiline jõud, mis teiseneb peenelt moduleeritud seismilisteks raputusteks. Just esikkompositsiooni "bladders, bloody bladders!" progressioon ilmneb lõbustavast klaaspärlimängust pealtnäha stiihilise, ent efektiivse kaoseni. Plaadi teise loo "sit in the centre, sway slightly and slowly turn your head from side to side" esimene pool meenutab krautroki legendi Fausti koostööd minimalismi suurkuju Tony Conradiga üle poole sajandi tagasi. Selle kasin, näiliselt monotoonne helikeel on ometi emotiivselt tugevalt laetud ning areneb loo teises pooles imetabaseks, sisuliselt jauravaks ämbientkihistuseks (ei kuule midagi nõnda erilist just igapäevaselt!) -- tõestus, et säherdune minimalismi ja psühhedeelia ristumine on ka AD 2026 aktuaalne ja igati toimiv. (Ilmselt seetõttu ka ajatu). "Winter Spawning" ei ole pelgalt kuulamine, see on hüpnootiline ja kriipiv seisund, millesse kaduda, millest jõudu ammutada, millesse uskuda. 9.5 (9.0-10)

Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. "Kõrge" ja "madala" fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat olemise võrdkujuna. 8.5 (8.0-9.5)

Toni Dimitrov + Blanket Swimming -- Hermetic (2026)

Mahorka/Bandcamp/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Sound art

Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)

Potenciómetro -- Radio Singles EP (2026)

Pueblo Nuevo

• AOR 
• Funk 
• Dance pop 
• Disco pop 
• Tekno 
• Electronic music 
• Deep techno 
• Easy listening 
• Yacht pop

Kui mullu üllitatud "Crema" (samuti Pueblo Nuevo all üllitatuna) mõjus järelpeo DJ-setina - psühhedeeliast, happest, süvahõllandusest vaibakloppimistehnoni välja -, siis "Radio Singles EP" kisub kolme looga helipildi veelgi laiemaks. Kõiki lugusid läbivaks elemendiks on funk -- seda popi, disko ning süvaklubimuusika tähenduses. Tõepoolest, "Gliptodontes en fuga" elektro- ja funkgruuviga tehno elik tekno pöörab rooli minimalistlikult. See mõjub loogilise jätkuna samale ajaloolisele teljele, mille alguspunktiks on seitsmekümnendate funk ja disko ning sihtpunktiks hüpnotehno. Vaskpuhkpillid ja orkestreeringud ei ole pelgalt värving, vaid lugude kandetalad, eepilise mõõtme ning nakatava rõõmu allikaks. Need puhkpillid lausa karjuvad ja kriibivad kõrva kõige mõnusamal võimalikul moel -- mitte hetkekski ei teki tunnet, et neid oleks liiga palju või vähe. Kõlab nagu 70ndate AOR, milles põimuvad jahtrokk, volatiilne kergejäts ning kergelt jonkslev igapäevamelu. Sõita autoga mööda Tšiili Vaikse ookeaniga paralleelset kulgevat magistraali ning nautida seda ülevat tunnet. See kõlab ilmselt kolmiku lapsepõlve lemmikmusana, mille mõju ei ole aastatega kuhugi kadunud. Kõige rohkem jääbki "Radio Singles EP" puhul kõlama Potenciómetro oskus oma muusikalisi kiindumusi häbenemata välja mängida. See on nagu omaenda raadiojaam -- mitte algoritmide, TI või programmijuhtide koostatud pleilist, vaid kolm pala, mis peegeldavad üksnes bändi maitset ja uudishimu. Kes ei tahaks vahel ise sellist raadiot teha või seda juhtida? Potenciómetro teeb seda täiesti omadel tingimustel ning just seetõttu mõjub "Radio Singles EP" ühtaegu kerge kõrvalepõikena "Crema" kõrvale ja väga selge avaldusena selle kohta, kust see trio tegelikult tuleb ja mida ihaldab. 8.5 (8.5-9.0)

aboombong -- Antifascist (2026)

Pen And Mallet/Bandcamp

• Post-rock 
• Art rock 
• Reggae 
• Improvised music 
• World music 
• Krautrock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Neo-psychedelia 
• Avant-rock 
• Avant-funk 
• Alternative dance 
• Ethnotronica 
• Art music

Isiklik esmatutvus selle Ühendriikide projektiga leidis aset 2010. aasta sügisel; bänd äratas tähelepanu suhteliselt keerulise ja eksootilise helipildiga, milles ühelt poolt domineeris läänelik söakas eksperimentaalmuusika/rokk-kaanon ning teisalt kasutati palju nii-öelda kolmanda maailma instrumente. Käesolev 9-looline taies võrreldes varasematega näikse mõnevõrra sirgjoonelisem, kuigi see hinnang on tinglik; võib-olla tõesti on liigutud rohkem sirgjoonelisema, antud juhul elektrooniliselt kipitava helipildi manu; mida tegi mõnda aega tagasi näituseks Trans Am ning teevad aboombongi kaasaegsed Sveamaalt nimega Joxfield ProjeX ja mõjukad kaasmaalased nimega Tortoise, segades omavahel elektroonikat ja tantsulist psühhedeeliat postrokilike ja krautrokilike impulssidega, ning ka ümberpööratult. Teisalt neis kompositsioonides on piisavalt sügavust, et avastada kruttivaid sekventse, maru efekte ning sugestiivseid muundumisi. Mis tähendab seda, et tegu on igati meelierutava kuulamisega, mis on muljetavaldav nii vertikaalselt kui lineaarselt, nii süvitsi kui pinnapealselt. Üks väljapaistvaimaid kompositsioone on "Fuck The System", milles staccato-kitarrimängu on komplitseeritud wah wah-efektidega -- tulemuseks on seestunud avangard-funk. Aga teistes lugudes paljastuvad ihad reggae, dubi, maailmamuusika järele, mistõttu meenub CAN'i arengumuster. Aga siin on ka Jimit, elektrilist Milesi, The Pop Groupi, Theoretical Girlsi. Lugude pealkirjad paljastavad mure jänkimaal valitseva poliitilise olukorra pärast. Kuivõrd helind on nõnda mitmekihiline, tuleb möönda ka lõbustavat stiihiat selles, mis tõmbab keha käima ning kisub suu muigele. Jah, kuigi üks lugudest kannab pealkirja "It's Simple", ei ole siin mitte midagi iseenesestvõetavat ja lihtsat. Kui kuulata kergelt seadistusest väljas olevat imeilusat klaverieleegiat "It Takes Us ALL", siis näikse, et on alla antud. Ent kindlasti ei saa see olla lõpp, kui nõnda sisendusjõulise muusikaga brutaalsuse ja rumaluse vastu protestitakse. 9.0 (8.0-9.5)

Bing Satellites -- Voyage to the Moon (2026)

Bing Satellites/Bandcamp

• Ambient 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Kosmische Musik 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Post-minimalism 
• Space music

Kuulates manchesterlase Brin Coleman'i loomisakti (tõepoolest -- lahtirullumise tähenduses), tuleb möönda, et mees teeb põhimõtteliselt samasugust muusikat, mida ta on juba teinud ligi kaks kümnendit. Kosmiline droonmuusika, milles ometi on nõnda palju värvinguid, eri intensiivsusega toone. "Voyage" on prantsuskeelne sõna, mille tähendus osutab merereisile. Eeldada füüsilist odüsseiat planeet Maa kaaslasele eeldab ilmselt uute portaalide avastamist. Samas kes teab -- äkki kõik see ihalus on pelgalt unistuslik, kuna ilmselt inimese saatuseks jääbki vaid unistustes ilmaruumis seigelda. Paljud kahtlevad senini väites, kas inimene on üleüldse Kuule jõudnud. (Vastupidine väide on, et võltsfilm monteeriti Stanley Kubricku stuudios kokku). Ütlen ausalt, et isiklikult on mul sellest teadmisest ükstaspuha ning ei mõista hukka neid, kes arvavad teisiti. Inimese ainuomane olemisviis on seotud Maaga -- tema aeg võib Maal lõppeda; aga kindel on, et loodus kestab ka pärast domineerivat primaati edasi. BC muusika näikse samuti kerget skepsist kandvat, kuna kõige selle kosmilise pulseerimise taustal on kuulda kummituslikku rongirataste klõbinat; mis on vihje sellele, et isegi unistus millestki (suurest) on paratamatult häiritud maise elu tegemistest ja sagimistest. Paratamatu argimüra, mis kulutab subjekti energiat ning otsustuskindlust. Entroopialävi paradoksaalselt kaugeneb vaatamata tehnilisele arengule. (Vähemalt hetkel näikse entroopiaväli suurenevat). Oluline käesoleva 62-minutilise üllitise juures on see, et BC hõivab pikkade droonide ning faasinihetega kogu ruumi kuulaja ümber -- ruum antud juhul ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne ja psüühiline. Õieti lisaks olemasoleva ümbritseva ruumi hõlmamisele hingestab ta kõike seda omal viisil. Muidugi käesolevat mikrotonaalset mitmekesisust tuleks nautida kõrvaklappidega, kuna näiteks isegi eelarvamuslikult tähtsusetud sahinate muutused taustal on tektoonilist laadi. 9.0 (8.5-9.5)

Et Voilà -- Architextures vol.1 (2026)

Mahorka/Bandcamp

• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Avant-techno
• Industrial techno 
• Ambient 
• Experimental techno

Meeleheitlikult pulseerivad, kildudeks purunevad rasked rütmid - oma raskuse all puruks litsutud rütmid - ja seda lugu ja albumit edasi lükkav industriaalne trummeldamine annab sellele muusikale rikutuse. Rikutus ei tähenda negatiivset, kuivõrd pigem tähistab hälbimist mingi stiili kõvast tuumast, st selle käsitööoskuslikust optimaalsusest. Selle kõige ehedamaks näiteks on IDM-muusika, millest enamus on käsitööoskuslikult suurepärane, ent puudub viimane pingutus, st tähendab eripära lisamine ning eristumine sadadest ja tuhandetest samasugustest artistidest. Käesoleva taiese avang kosmiliste süntide ning tuumlõhustuvate rütmidega on muljetavaldavalt kehtestav, mis õnneks ei rahuldu kompromissidega. Keeratakse tuure manu, kriipivad-kraapivad heliefektid ümber tektoonilise rütmimassi intriige punumas, ei karda riskida ning... kõik see saab lõppkokkuvõttes kenasti tasutud. Siin on kuulda piinavaid triviaalsusi, mille kontrapunktiks on ülenevad sündipartiid justkui sillana mudast taevasse. (Ka ämbientsed osised ei jää siin pelgaks kohatäiteks). Eks need kuusteist minutit kehastugi tootemisambaks, ühendades madala kõrgega, nüansirohke rohmakaga, muda nektariga, olles nõnda lisaks reflekteerimidele ka sambaks inimlikule eksistentsile. Siin kohtuvad autechrelik matemaatiline dekonstrueerimine-rekonstrueerimine ja düstoopne industriaalläige, laskmata kuulajal mugavustsooni langeda. Isiklik lemmik on "Brutalism 03", mille heliline vulgaarsus, pealetükkivus ning häbitus teevad artistile au. 8.5 (8.0-9.0)

Pan•American -- Fly the Ocean in a Silver Plane (2026)

Kranky/Bandcamp 

• Ambient rock 
• Art rock 
• Post-rock 
• Dreamwave 
• Hypnagogic 
• Electronic 
• Organic electronica 
• Glo-fi 

Pan•American ehk kodanikunimega Mark Nelson (MN) oskab meisterlikult luua ruumi (justkui eikusagilt), kus aeg näikse peatuvat. Kui Nelsoni varasem looming - st 90ndatel ja 00ndatel Labradfordi aegadel ja varajastel sooloplaatidel - kippus olema pigem hämarduv, minimalistlik ning ehk isegi letargiline ja omaette hoidev, siis siin 10-loolisel pööratakse pilk emotiivselt helgema, pastelsema horisondi poole. Helgus on sageli seotud nostalgiaga -- mälestustega päikesevinest, varjutatud suveõuedest ning lapsepõlvest. Kitarriakordid ei ole siin teravad, vaid pehmeks lihvitud, mähitud kergelt udusesse kajja ja soojusesse. See meenutab näiteks Matt Mondanile'i ehk Ducktailsi parimate päevade hüpnagoogilise popi ja chillwave'i esteetikat, kuigi MN teeb seda intellektuaalrokkari analüütiliselt päikest pillutava rahulikkusega. Kõik see analooglindi kuulamisest kiirguv kerge lõõsk -- nimetagem seda tüünuseks helikeeles -- subliimse lennuga, ent ilma raputavate turbulentsideta. Kui esimestel kuulamistel tabasin end mõttelt, et kuivõrd siinsed miniatuursed rütmihakatised hakkavad paisuma ja kasvama pealtnäha lapsikust ja kergemeelsest, siis tundus korraks, et teenekas muusik hakkab ideedest tühjaks jooksma. Tegelikult just selles mõte ongi, et pealtnäha pealiskaudsetele ideedele anda sisu ning neist aretada välja midagi imetabast. Just see ongi see, mis tema puhul näikse ainuõige valik. Ühendriiklase muusika kehastab tundmust, et miski ilus on kaugel või juba jäänud seljataha, kuid sellele mõtlemine ei tekita mitte kurvameelsust, vaid pigem turvatunnet ja helget ootust (selle tunde kestmisest). Ja kui naisvokaal veel lisaks siseneb, siis...jah. Magusvalumuusika ilma valuta on see. Kahtlemata üks tipphetki käesolevast aastast. 9.5 (9.0-10)

The Hirundu -- Dron-ola (2026)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Reductionism 
• Microsound 
• Experimentalism 
• Lowercase 
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Electronic 
• Dark ambient 
• Illbient 
• Hauntology 
• Industrial music 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Acousmatic music 
• Field recording

Mis siin salata -- rõõm on olla tagasi ühe oma lemmikartisti inglase Johnny Crewdsoni ehk The Hirundu juures. Mees, kes alustas bänditegemist koos mõne kaaslasega kaheksakümnendate lõpus Blackpoolis, olles inspireeritud Happy Mondaysi otse-eetri esinemisest televisioonis. Tõsi on, et Johnny on jätkanud mingist hetkest üksinda ning liikudes Manchesteri legenditest muusikaliselt vägagi kaugele. Heaks näiteks on käesolev seitsmelooline taies, mis algab vaevukuuldava, ent pahaendelise tumeämbiendina, kätkedes nii industriaalmuusika musta krutskilisust kui droonmuusika pingestatud seestumust. Kuigi mulle meeldib säherdune muusikastiil nagu postindustriaal, kiidan alati heaks neid artiste, kes suudavad nimetatud stiilist mööda minna viisil, et pigem osatakse võtta kaasa midagi seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, ning Crewdson vana kooli mehena ka seda teeb. Siin on seda analoogi, seda undamist ning käivitamist - ning ongi jäänud käivituma -, lisades asjale nostalgilist hõngu manu. Kõige selle juures on masinad loomuldasa vulgaarsed ja pealetükkivad -- demonstreerides häbenemata hälbeid oma töötsüklites ja mootoritaktides, ometi muutumata seejuures kiiskavaks ja kriiskavaks ning seeläbi hirmutamata kuulajaid kuulamisprotsessist eemale. Ning need, kes arvavad, et JC puudub huumorimeel, siis kuulaku kompositsiooni nimega "Baloneiusmonk" -- täiega lõbus lugu! "Coconut Snow" seevastu avardub lõputult, kuna liikudes stiihiliste loodushelide saatel üle ookeanite sealt lõpmatusse kosmosesse, ning ikkagi tagasi Emakesele Maale. Võimsad tõmbetuuled ja turbulentsid voolivad seda helindit. Hiljem lisandub tuntavamalt kummituslikkust ("Wowlude", "Zul") helindisse, osundades tehnika ja aja paratamatule seostumisele ning muutumisprotsessidele. Tehnikasse ja teadusesse on ajalisus sisse kätketud -- esiteks kogemusliku eeldusena, samuti horisondina ning teiseks - taas esimesest johtuvalt - poliitiliste, ideoloogiliste, majanduslike impulssidega subjekti mõjutajana -, milles tehnika ja teadus muutuvad. JC ja tema hirundu-loom ka muutub, aga ikka aina imetabases suunas. 8.5 (8.5-9.0)

Camp -- Polaire (2026)

No Type/Bandcamp

• Experimental techno
• Micro-techno
• Clicks'n'cuts
• Avant-techno
• IDM
• Electronic music

Paari tunni pärast algab Los Angeleses jalgpalli MM-i esimene kuueteistkümnendikfinaal Kanada ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel. Seni on paslik kuulata Kanadast pärit muusikat -- täpsemalt No Type'i plaadifirma alt ilmunud Campi viieloolist, 21-minutilist teost. Selle EP märksõnadeks on mikrodetailidele keskenduv intellektuaalne rütmikeel ja esteetilisest pingest laetud elektroonika. Viited intellektuaalsusele kõlavad alati veidi poosetavalt ja halenaljakalt -, ent käesoleval juhul on see õigustatud. Camp ei ehita lugusid suurte meloodiate või efektsete kulminatsioonide ümber, vaid uurib tehno võimalusi selle kõige elementaarsemal tasandil: erinevad rütmimustrid, tämbrid, tekstuurid ja heliliste sündmuste omavahelised suhted moodustavad teose elujõu ning loomuse. Teisalt võib "Polaire'i" võtta ka trummimasina(te) hingeelu uurimisena. Klikid-klõbinad, krõbinad-sahinad, metalselt undavad kajatuuled, hetktõrked-energeetilised tasakaaluhäired ning rohkem või vähem märgatavad nihked ei ole siin pelgalt rütmilised detailid, vaid kogu muusika kandvad elemendid. Väikseimadki muutused omandavad tähenduse ning sunnivad kuulajat tähelepanu koondama just sellele mikroskoopilisele tasandile, kus selle plaadi tegelik mäng voolab. Viide jalgpallile ei ole juhuslik. Ka eksperimentaalsel tehnol ja tipptasemel jalgpallil on midagi ühist. Kui maailmameistrivõistlustel peetakse üle saja kohtumise, hakkab mänge eristama just kõige väiksed nüansid. Campi muusikas toimib sama loogika: pealtnäha napp materjal muutub põnevaks tänu peenele vaheldusele ning mikroskoopilistele nihetele. Erinevus seisneb aga selles, et muusika ajalisus väljendub teisiti võrreldes pallimängudega. (Pallimängu afektiivsus subjektile mõjub reeglina mängu vaatamise hetkel). Muusikaalbumeid kuulatakse ikka ja jälle ning nende väärtus võib aastatega isegi kasvada. Vaevalt meenutab keegi aastate pärast Kanada ja LAV-i vahelist kuueteistkümnendikfinaali, kuid "Polaire" on just seda tüüpi plaat, mille juurde tasub aeg-ajalt tagasi pöörduda. Selle suurim tugevus on hüpnootiline voolavus -- tunnusjooned, mis muudavad ka väikseimad helidetailid tähenduslikuks. 8.5 (8.5–9.0)

Lezet -- Sopor (2026)

Dawn of Darkness

• Conceptual 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Experimentalism

Kuulan hetkel serblase Igor Jovanovici ehk Lezeti 7-loolist taiest, mis piirdub kõigest kaheksateistkümne minutiga. Kõigel sellel näikse olevat konkreetne põhjus, kuivõrd kompositsioonid on üksteisega ühendatud -- see muusika võiks vabalt kõlada klaasharmoonikal mängitud helindina, mis on läbi filtrite helispektri perifeeriasse keeratud ja suunatud. See konkreetsemalt tähendab üsna kasinat helipilti kuulajale -- justkui maliigset muinasjutulist narratiivi kannab see kergelt rabe, kerget resonantsi trotsiv taies. Siin ongi nõnda, et iga siinne element, iga heliline fenomen omab nii instrumentaalset kui eesmärgipärast väärtust. Kõige puhtama kõlaga neist kompositsioonidest eristub "Sopor 5", mille puhul on murenenud koorik, mis ümbritseb elust räsitud isiku hingelist seisundit paksu kookonina. Pealkiri osutab nimelt sügavale teadvuse depressioonile, mille puhul isikut ei saa tavaliste stiimulitega teadvusele äratada, kuigi tugeva stimulatsiooni (näiteks valu, valju heli ning ereda valgusega) saab teda siiski lühiajaliselt erutada, säilitamaks koordineeritud kaitsereaktsioone ja elutähtsaid näitajaid. Kuigi eelpoolkirjeldatu on meditsiiniline iseloomustus, saab seda taandada ka kaasaja igavleva ning järjest tugevamaid stiimuleid otsiva inimese hingelise seisundile. Või vastupidi -- mõni isik, vältimaks tugevaid emotsioone, püüab end ümbritseva suhtes justament välja lülitada. Lezet ei dramatiseeri seda seisundit, vaid kujutab seda pigem kui aeglaselt kulgevat teadvuse murenemist. Seetõttu ei mõju "Sopor" mitte niivõrd eksperimentaalelektroonika näidisena, kuivõrd heli- ja vaimuseisundi sobitamisena - õigete lainepikkuste leidmisena -, kus vaikuslähedus, miilav resonants ning hõredaks filtreeritud kõlaruum on sama olulised üksikult kuuldavate helidega. Seda võib nimetada ka gravitatsiooniaukudega ämbiendiks, st selliseks, kus sagedused aeg-ajalt kaotavad konfiguratsiooni ning liiguvad seejärel taastumistsüklisse. 7.5 (7.0-8.0)

Knife Feelings -- Desperate for Living (2026)

Pan Y Rosas Discos/Bandcamp

• Post-punk 
• No Wave 
• Art punk 
• Indie punk 
• Noise rock 
• Alternative rock

Vaadates plaadiümbrist ning mõtiskledes 10-loolise taiese pealkirja üle tuleb möönda tõika, et elu on kõige armsam ikka siis, kui ininene on sattunud piirsituatsiooni. Chicago eksperimentaalse muusika - arvestades Tuulise Linna eksperimentaalse muusikamaastiku tugevast priijätsu traditsioonist tulenevalt olemuslikult improvisatsiooniline ning žanripiire eirav - netiplaadifirma Pan Y Rosas Discose all üllitatud asja on metadatas klassifitseeritud pungina, siis jah, alles 80ndate keskpaigast hakati laiemalt kasutama terminit "post-punk". Enne seda kirjeldati asja peaasjalikult pungi või uue lainena. Seevastu USAs - iseäranis Suures Õuna Lower East Side'i linnaosas - esile kerkinud uuendusliku pungi liikumine väljendas põlglikkust mõiste "uus laine" vastu, kuna paljude puntide toores energia hakkas lahustuma sünteetilisuses ning selle väärkasutamisest tingitud esteetiliste valikute tõttu. "No Wave" oli esteetiliselt kompromissitu - kuhu lisandusid nii vabajäts, industriaalne essents kui elektrooniline segment -, ent mis hoidis alal algse pungi toorust (ilmselt saades vaimujõudu ka John Cage'i muusika kui fenomeni tõlgendamisest). Tegelikult see jõhkrus tuli veelgi ilmsemalt kontrastsuste rõhutamisega esile. Glenn Branca kitarrimüra klassifitseeriti totalismina, ning Granca projektides osalenud mehed, sh Thurston Moore ja Lee Ranaldo, hakkasid seda avangardistlikku tendentsi rohkem laiemale pinnale laotama. Ka Knife Feelings'i muusikas kõlavad need prepareeritud, sonicyouthilikult kriipivad, tsellofaanlikku hämu pumpavad kidrad valjult instrumendina ning sõnumit edastava naiskarjumise (mõjutatuna nii helipoeesiast kui mäslevast riot grrrl-liikumisest!) ning ägeda trummeldamise taamal tekitavad nauditavalt pingelise mänguvälja, mille juurde võiks ikka ja jälle naasta. Kui punkmuusika suurim viga on, et selle monotoonsus energiast hoolimata alatihti kipub närbuma, siis siin seda probleemi ei ole -- doseeritakse õite nutikalt! Ning metadatas mainitud kirjeldus on igati õige -- õige punk tõepoolest! 8.5 (8.0-9.0)

Jeff Gburek + Eryk Nowacki -- Small Fires (2026)

Mahorka/Bandcamp/Ramble

• American Primitive Guitar 
• Psychedelic
• New Weird 
• Dream folk 
• Drone folk 
• Improvised music
• Free folk 
• Raga music

Kui kuulan seda mahukat 16-loolist ning 93-minutilist taiest, siis võiks öelda, et ühelt poolt olen säherdust muusikat palju kuulanud, ent teisalt taolise meditatiivse muusika kuulamise iga kuulamine on eripärane ja kordumatu. Nagu jalutamisel iga samm on ühelt poolt samasugune, aga erinev ses mõttes, et omab erinevaid aja- ja ruumikoordinaate. Jeff Gburek (akustiline kitarr, mandoliin, modulaarsüntesaatorid ning muud instrumendid) ning Eryk Nowacki (India keelpillid) pühitsevad siin Ameerika põliselanike väikese lõkke tegemise traditsiooni, vastandudes kolonistide agressiivsele viisile, andmaks teada oma eravaldustest. Lõkke ääres istumine ja leekide silmitsemine on maagiline toiming, ning seda veelgi võimendada on näiteks muusikat seal mängida. Konkreetne muusika on tuttav seetõttu, et seesugust India hõngudega muusikat on teinud ka üks Ameerika kitarriprimitivismi käilakujusid Robbie Basho, aga siin on niikuinii seda India klassikalise muusika raaga narratiivi, kuvõrd sitari, tanpura ning sazi akordid toovad Ida Läänesse. (Või siis vastupidi). Igal juhul need instrumendid kõlavad ka praegusel hetkel eurooplasele müstiliselt -- isegi kui tutvus nendega on põhjalikumalt leidnud aset juba rohkem kui pool sajandit -- kõike tuntavamalt biitlite 60ndate teise poole ning elektrilise perioodi Miles Davise albumitel. (Kuigi see oli vaid üks helilistest komponentidest tollal teiste kõrval albumitel "Bitches Brew" ning "On The Corner"). Nullindatel ja kümnendatel sai palju kuulatud Children Of The Drone'i, Exeteris resideeruvat eksperimentaalfolkaritest koosnevat punti, mis alatihti andis endast maailmale teada maagiliste folgipõhiste jämmimisülesvõtetega. (Sageli tehes seda õues). Kuigi mainitud 93 minutit võivad paberil tunduda hirmutava pikkusena, näikse Bulgaaria plaadifirma Mahorka ning Austraalia Ramble'i all kahasse üllitatud taies voogavat pigem ühe pika voona kui kuueteistkümne eraldiseisva palana. Tandemi loodud voo lummavus läheb teisele poole -- olgu selleks unenäolisus, kõrgeimate ideede või ehtsa olemise kompimine. Improvisatsioon ei mõju siin virtuooslikkuse demonstratsioonina, vaid tähelepaneliku kuulamise praktikana, kus iga uus motiiv sünnib eelmisest loomuliku jätkuna. Seetõttu ei nõua "Small Fires" mitte niivõrd analüüsimist kui kohalolekut -- see on plaat, mis avaneb kõige paremini siis, kui sukelduda aeglaselt selle kihtidesse ja kihtide vahele. 8.0 (8.0-8.5)

José Gallardo A. -- Drones postquimio (2026)

Pueblo Nuevo

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Progressive electronic 
• Micronoise

Kolumbia artist möllab sellel 7-loolisel ning 23-minutilisel üllitisel nii pikkade kui lühikeste heliklotsidega, tehes seda üldjoontes edukalt ja veenvalt. Kõrvauss ei hakka urgitsema - mida taolise kompromissitu eksperimentaalmuusika puhul olekski raske ette kujutada ja ebaloogiline taotleda -, aga meeldivad helitükikesed mõlemast kanalist kindlasti paitavad kuulmis- ja mõtlemiskeskusi. Autor rõhutab Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo koduleheküljel tonaalsuste olemasolu, mille kontrapunktiks on tooremapoolne produktsioon, kus juba eelpoolmainitud droonivate tükikeste kõrvalt - mis sageli on kajadesse mattunud või just neist esile tõusvad - valguvad esile eepilisemad valgusvihud progressiivelektroonilise muusika traditsioonist lähtuvalt. Aga ka stiihilised helielemendid-efektid siin-seal hoiavad intriigi kahtlemata üleval. Võib-olla taiese südamik jääb liiga varjule - jah, orienteerumiseks käesoleval juhul, tunnen, on seda intuitiivselt vaja -, aga jah, õnneks on tunda muusiku poolset jonnakat pingutust liikuda, muutuda ning suhestuda eristuvalt ja kontrastselt. Aga ta ei tee seda mehaaniliselt, orgaanilisus elava järgnevuse ja mängulise kombinatoorikaga annab heakskiidetava tulemuse. Gallardo käsitleb helimaterjali pidevalt muutuva keskkonnana, kus erineva määraga nihked tämbris, ruumitunnetuses ja sageduste erinevustes suunavad melomaani tähelepanu heliprotsesside kulgemisele ning (võimaliku) tulemuse ekstraheerimisele. Eks taoline muusika on loomult totalistlik, mistõttu rääkida sellest kui improvisatoorsest, aleatoorilisest või deterministlikust muusikast on tautoloogiline ettevõtmine -- kõik mainitud elemendid sisalduvad sageli teineteises, teineteise kõrval või järel. Mis kord oli artisti idee ja fantaasia on saanud päeva lõpuks lihaks. 8.0 (7.5-8.5)