Interpretace -- Ještěd (2026)

Noise Margin

• Avant-garde 
• EAI 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Improvised music 
• Kosmische Musik

Tšehhi industriaaleksperimentalistide puhul üks ägedamaid asju on hoiak, et tulevikku ei ole ilma minevikuta -- helidesse teisendatuna tähendab see seda, et industriaalmuusika traditsioonist pärinevat nihilismi on nelja kümnendi vältel kantud erinevatesse žanritesse, kuivõrd on liigutud siia-sinna ning kolmandatelegi radadele -- näiteks eksperimentaalne rokk, räsune psühhedeelia ning kunstiline punkenergia on võimaldanud veenvalt sünteesida uusi vorme ning kanaliseerida kaootilist jõudu. Või oleks õigem öelda, et tegelikult on kõik need elemendid albumitel esindatud, ent sõltuvalt taiesest on rõhuasetused erinevad. Nad on jätkuvalt väga aktiivsed, mistõttu arvustustamise puhul tekib küsimus, et kuidas albumit hinnata eeldusel, et kas peaks ilmtingimata kronoloogiliselt eelmise ära kuulama või võib jätkata ka üle-üleelmise või üle-üleeelmisega. Kohati punt jätab seesugune mulje, et neil tuleb mingisugune hea idee pähe ning nad kompromissitult panustavad oma energia, meeleolud ning oskused konkreetsesse mõttevälgatusse, mistõttu uus taies võibki võrduda kõigest ühe pika looga. Sedapsi on käesoleva, ligi 20-minutilise kompositsiooniga, samas sisaldades küllalt erinevaid helisid ja tahke, st helilisi kõlasid ning kompositsioonilisi lahendusi. Taies sisaldab nii sünteetilisi urinaid ning akustilisi urinaid, ent samuti elektroakustilisi improvisatsioone, samas lämmatamata kuulajat monokroomse udu ning kalkide ent rabedate toonidega -- samas sisaldades ka hulgi helikombinatsioone, mis mängitakse kenasti välja, tehes pidevalt vihjeid ja põikeid mujale. Eksperimentaalmuusika puhul ei ole oluline mitte ainult see, mida tahetakse öelda, vaid ka see, mida ei öelda või kuidas midagi lausutakse. Interpretace puhul imponeerib tõsiasi, et vana kooli industrialistidena on nad tänasesse päeva toonud enesega kaasa helilise räpakuse, andes seeläbi muusikale õige meki manu. Tämbriline räpakus jätab steriilsuse rohkem või vähem varjule, mistõttu näiteks vedru pinge vabanemine ei taandu vaid mehhanitsistlikuks ning masinlikuks kaadervärgiks. Kosmilised helid ei valgu tavapäraselt üle rütmilise karkassi, vaid on koondatud helikanali veerandisse, sumisedes ja arenedes osaliselt sordiini all. Või siis tuleb rohkem esile, et erinevaid heli võimalikkusi testida. 8.5 (8.0-9.0)

Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)

Bandcamp

• Breaks 
• Acid house 
• Deconstructed club 
• Breakbeat 
• Electronic music 
• Acid techno 
• Live session 
• Acid electro 
• Experimental techno 
• Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)

Pu-3rh -- Sunyata EP (2025/2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Deep house 
• Punk rock 
• Ambient 
• Big Beat 
• Industrial electro

Käesolevat 5-loolist kassetti Trash Can Dance`i all välja antuna olen korduvalt käianud, kuivõrd tegu on ühe parima eksperimentaaltaiesega eelmisest aastast. Mürarohke, seestunud, intensiivne ning boonuseks lisaks ka mitmekesine tükk hamba all, mida küll ja küll annab mõnusalt mäluda. See on sedasorti vana kooli industriaalmuusika, mille produtseerimisel oleks justkui ühelt kassetikalt teisele salvestatud -- salvestatud sellisega, millel puudub salvestamiskontrollnivoo, mis tugevama sisendheli korral lihtsalt taandab "liigse" heli taamale, tekitades seeläbi kummastava heliudufooni; ning samas esiplaanil olevad helid on justnagu veidi pundunud, saades industriaalmuusika idee kohaselt just õige (kergelt perversse) vormi. Tõsi, nii mõnigi lugu algab või sisaldab (post)pungilikku bassi ja trummi käiamist, mille kohal pöörleb metallipuru ning hõljub mustjas heliloor; sillates seeläbi varast industriaali punk-muusikaga (ka industriaalmuusikat on teatud aegadel sobitatud postpungiga samasse lahtrisse tänu sellistele puntidele nagu varane Cabaret Voltaire, This Heat, Psychic TV, Clock DVA). Justnimelt see toorus, see känkrasse võimendatud heli tsunamina füüsilist meediumit vibreerima pannes annab asjale sügavuse ja mõtte. Ainus kõlaliselt helge hetk ilmneb avaloos ("Artificial Scars"), kus süvahausilikke filtreerimisi nügitakse kolisevate big beat-rütmidega, millesse sugenevad metalsed kahinad-sahinad. Tõsi, ühes loos veel on kuulda selle vähemkuuldavamat kaja. 9.0 (8.5-10)

Jesper Jarold -- Natt (2026)

Dream On

• Indie rock 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Psychedelic 
• Twang
• Indietronica 
• Progressive rock 
• Neokrautrock

Käesolev on rootslase Jesper Jarold'i (JJ) (osaline Göteborgi ansamblites Fontan, Kanot, Uran GBG ja Ultra Satan) debüütsooloalbum „Natt“, mis ilmus kaks päeva tagasi Dream On-nimelise plaadifirma alt. Kaheksalooline taies vihjab erinevatele traditsioonidele, kust ta ise on tulnud, mis teda on mõjutanud -- siin on nii 70ndate krautrokki, 90ndate krauti, mis kahekümnendate külmadel sügis- ja talvekuudel sünteesituna on tulemuseks andnud midagi üsna huvitavat; kuigi osutades nii varase Kraftwerk'i ja Neu!'i motoorsusele, La Düsseldorf'i teutoonlikule eepilisusele, nii Stereolab'i kui Ladytron'i kihilisele hüpnootilisusele, on selles ka progressiivroki klišeed sees -- pikad kidrasoolod ning laiaulatuslikud, peaaegu teatraalsed sünteetilised kihid, kuigi need tunduvad vaid harvadel hetkedel rutiinselt kõlavana. See on kõigele lisaks ka lõbus. Kõige eelnevalt kirjeldatu taamal paistab silma albumi valmisolek võtta omaks Metsikut Läänt kujutavaid motiive, mis lisavad asjale õige kummastava knihvi (meenub näituseks Eesti ansambel Holy Motors). Elemendid on ümber sõnastatud ning rohkem-vähem lahustatud värsketes kontekstides, mis hoiavad kuulajat tasakaalust väljas. See on igati heaks kiidetav, kui klišeedele antakse uus tähendus või vähemalt kriimustatakse moonutustega. Mängulisus kahtlemata on oluline, ent esteetiline mässulisus uute vormide tekitajana ning seeläbi roki vaimsuse kehastusena peab olema piisavalt sügav, et mitte jääda mänguklotside ladumise või haleda produkti tasandile, mis justkui vormiliselt meenutab rokkmuusikat (ent stiili õige vaimsusega ei ole tegelikult midagi pistmist!). JJ süntees tundub elav ja eesmärgipärane; ning oma püüdlustes toestatud. Olles ka meeleoluloovalt üsna rikkalik -- melanhoolsed mõtisklused vahelduvad üleva rõõmuga. 8.5 (8.0-9.5)

RMH Mixtape 31.01.2026

Mixtape

1) Okmiracle - Sea Calls //New Old Loops// (2024, Nenormalizm)      

2) The Hirundu - Ninit Womb //Quernmore!)// (2022, Pitch And Putt)

3) Dark Souls Day - Lifeless //X-lives// (2010, AF-music)  

4) Bioc - Owt (was three) //Rename & Reorder EP// (2007, Proc-Records) 

5) Unit 21 - september 10th //September-October// (2006, Thinner)

6) Alexandre Bilodeau - Veins-tu //Veins-tu// (2006, Epsilonlab) 

7) Joxfield ProjeX - On The Opposite Corner //Phantastique// (2009, Clinical Archives)  

8) Fabbien Robbe - Le Wagon //Skeudennoù// (2025, Mahorka) 

9) Antoine Reverb - Lontano //A Revolt Of Sorts// (2010, Bandcamp)

10) Lackluster - Casiopiukkajatko //Cold Trail// (2009, Acroplane) 

11) Traqueurs de Combes - Giacinto Bloom //I.G.W.T.// (2024, Nowaki Music) 

The Hirundu -- Advertized As Magnatized (At Last) (2026)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Avant-garde 
• DIY 
• Art rock 
• Ambient 
• Psycho-acoustic 
• Hauntology 
• Electronic 
• Turntablism
• Abstract 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Dark ambient 
• Improvised music 
• Krautrock 
• Cinematic

Sageli osutub traagiliseks, kui jultunult inimene oma ja teiste elu vussi keerab, jäädes samal ajal täiesti tummahambaks, et mõista, kuidas tragöödia temast endast alguse on saanud ning kuidas ta seda pidevalt toidab. Aga nimetatud mõttetera võib üle kanda kunstiilma ja ümber pöörata niimoodi, et näidata ühe või teise looja erakordsust. Inglane Johnny Crewdson (JC) teiste inglise tüüpidega alustas muusikaloomist 80ndate lõpus, olles inspireeritud televiisorist nähtud Happy Mondays'i esinemisest. Vähehaaval on teised tüübid kõrvalt pudenenud, mistõttu The Hirundu'st õige pea sai ühemeheprojekt. Üks viimaseid tema asju, mida arvustasin, oli "Quernmore!" (2022), kus JC katsetas mürarohke bluusrokiga -- aga viisil, justkui olnuks tegu plaadimängija eksperimendiga. Meenutas Neu! katsetusi järjekorras teisel stuudioalbumil, kui Rother'il-Dinger'il oli raha otsa lõppenud ning lisalugude loomisel "remiksiti" juba olemasolevat kompositsiooni "Neuschnee/Super" eri kiirustel plaadimängijas ning magnetofonil. Võib öelda, et JC jätkab sarnase metoodikaga ka siin, et žanriline palett on avardunud. Näiteks "Tankard" on hüpnootiline krautrokk, mis, tõsi, on aeglaseks keeratud, mis võiks ka Daniel Lopatin'i repertuaari kuuluda, kui mees rohkem süvitsiminevam oleks. Aga jah, nagu ligi nelja kümnendi vältel kümnetel üllitistel, JC otsib ja katsetab -- ning leiab taas õige väljapääsu. Talle sageli omane dadaistlik segment seekord on teisenenud eksperimentaalseks energiaks; isegi abstraheeritud kaemuseks, mis sageli justnagu on suunatud tagaplaanile (mis sümboolselt peegeldab tema olematut suhet muusikatööstusega. Aga ka laiemas plaanis peavoolu ja infovoogu sobitumisel -- nt bändinimi tekitab otsingumootoris segadust). See näitab tema kui looja meisterlikkust, oskust delikaatselt nihestada ja nihkuda, mängida lisaks nähtavale ka nähtamatuga. Seda võib tõlgendada ka kolmandat moodi -- see, mis näikse ilmuvat, ilmneb kaude peeglite peegelduste peegeldustena. Mõni lugu näikse kõlavat laiekraanhõllandusena...ja kõlabki sellena, ent pakkudes kogemust väljaspool harjumuslikku situatsiooni. Ka vabajäts ei pea kihutama sajaga, piisab piduritega mängimisest, vaheldumisi aeglustades ja kiirendades. Nõnda, et flööt muutub libatrompetiks või -saksofoniks. Albumi ja lugude ebatavaline kirjaviis osutab kõrvalekaldele, hälbele, rikutusele. JC tekitatud deviatsioonid on konstruktiivset muutust esile kutsuvad, viies helikeelt kuhugi kaugemale ja sügavamale. Taaskord võib nentida, et päeva lõpuks on kuulaja kogenud paljut ning hulgi, ent mitte lämmatavas koguses. 9.0 (8.5-9.5)