未明 -- Kaerimichi (2026)

Elementperspective

• J-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Shibuya-kei 
• Experimental pop

Jaapani muusikal on lääne kuulajale alati olnud eriline kuma — justkui läbi kultuuri- ja tajuudu kuulatud helid, mille tähendus libiseb käest. 未明i 6-looline minialbum "Kaerimichi" ei püüa seda udu hajutada, vaid pigem sisendab teistsugust tunnet. Ühelt poolt ei oska jaapani keelt - semantiline osutus jääb teadmata - ning teisalt see viis, kuidas lausuja sõnu kuulaja ette asetab, on piisavalt intrigeeriv. Keelebarjäär muutub siin mitte takistuseks, vaid instrumendiks. (Jaapani) keele rütmiline struktuur, silpide kaalutletud asetus ning lausuja diktsioon ja sõnade ladus letti ladumine loovad tähenduse, mis ei vaja semantilist lahtimuukimist. Kuulaja ei pea mõistma sõnu -- piisab nende kaalu, kõla ja emotsionaalse laengu tunnetamisest. Artist ületab keelepiirid nendega mängides. Aga pill ei tule pika ilu peale, kuivõrd nende 22 minuti vältel edastatav tagasihoidlikest klaveri ja elektroonilistest kuubikutest ehitatud helikeel on ilmekas, mille taamal nähtamatu jõuna annab endast tunda ümbritsev ruum - mis mõnikord muutub laetuks --, kuhu sugenevad näiteks loodushelid ühel hetkel. Isegi haussmuusika lennukad akordid on esindatud, ent see ei arene klubimuusikaks -- aga meeleolu saab igatahes ülendatud. Vaiksed kohad on olulised ka seetõttu, kus kuulaja enda mõtted kajada saavad. Ilu ei ole siin vahetult antud -- see tuleb leida, nagu leiab kuulaja teekonnal kauni vaate, millele eelnes pikk rada. Justnimelt selle raja läbimine - sõna "kaerimichi" tähendabki koduteed - ongi tegelik väärtus, kui seda rada korduvalt tallata. Juba esmamulje on meeldiv, ent alles kolmandal või neljandal kuulamisel hakkavad nüansid lahti rulluma -- varjud, peidus valendikud, peened dünaamikamuutused. Iga avastamiskorraga kasvab plaadi sisendusjõud. Kuulajana hakkan huvituma ja samas kahtlema, kas ma ikka saan aru Nipponimaa asukate emotsionaalsetest rõhuasetustest. Äkki läänlasena on emotsioonide väljendamise viis ning ühele või teisele konkreetsete tähenduste omistamine muutunud (vägagi) erinevaks Kagu-Aasia inimestest. 8.5 (8.0-9.0)

SPTW -- Euthymia (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Sampledelic 
• Lo-fi 
• DIY
• Sound collage 
• Hip-hop 
• Cloud rap 
• Cinematic 
• Plunderphonics 
• Microsound
• Soul 
• Library Music 
• Deconstructed music

Rootsi filmiklassik Ingmar Bergman ütles kord, et ta tegi kõik otsused intuitsiooni põhjal. Ent teinud otsuse, pidi ta mõistma, miks tegi ta just säherduse otsuse. Ta heitis oda pimedusse. See on intuitsioon. Seejärel saatis ta armee heidetud oda pimedusest üles leidma. See on tarkus. SPTW heidab 12-loolisel taiesel paljut pimedusse, ent leiab heidetu intuitiivselt üles; ent pärast seda leitu on ja ei ole ka enam seesamune, mis varem. Ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kahte korda astuda nagu väitis kaks ja pool tuhat aastat tagasi üks tark mees Vana-Kreekas. SPTW ehk Some Pretend to Whisperi taga seisvad Perkin Warbek ning Stakha nähtavasti ei tahagi seda teha; pigem nad seisavad sarnaselt eelpoolosutatud Herakleitosega teelahkmel. Ometi kõik need valikud, mida nad siin on teinud, on eeldanud neilt intuitiivset tarkust. Ei ole võimalik seista teelahkmel, kui (parima) valiku tulemus on a priori teada. Ühelt poolt mõistus piiratud jõudlust võimaldava protsessorina töötleb läbi paratamatult piiratud hulka informatsiooni -- puudujäävat osa kompenseerib tunnetus. Tunnetus eksleb voogudes, mis on uduloori mähkunud ning vastandliku info ja tundmustega risustatud. Avitab intuitsioon ehk hüpertunnetus. Tarkade valikute tõttu on siin nii mõndagi põimunud üksteisega, mille modus operandiks on - tõepoolest - sujuvate üle- ja edasiminekute lõputu vormistamine ja edastamine. Tulemuseks on haaravad, natuke ebamaised ja üleelusuuruses miniatuurid, mis ujuvad korduvate sisendusjõuliste unenägude ning taassündivate motiividena; isegi kui kompositsioonid kohati võivad hüpelda, siis sellest kiirguv elegants võtab taas jalust nõrgaks. Ühelt poolt - olen kindel - allutatakse tuttavlikud meloodiad ja rütmid brutaalsele ning kestvale deformatsioonile, tõsi, mida kuulaja võib vaid aimata; ent teisalt säilitades algse naudingu- ja unistamistõotuse. Kuulaja on naudingutsoonis, saades osa digitaalheli plastilisusest, meelepetetest ja immanentsest reprodutseeritavusest. Selles, kuidas Perkin Warbek ning Stakha saastunud voogude riimvetes pladistavad ning sogast vett segavad, on kahtlemata midagi vastupandamatut. Igatahes üks võrratumaid meistriteoseid Anno Domini 2026. 9.5 (9.0-10)

Lezet -- Haba Haba (2026)

Murmure Intemporel

• Musique concrète 
• Modern classical 
• Art music 
• Post-classical 
• Electro-acoustic 
• Reductionism 
• Improvised music 
• Ambient 
• Contemporary classical

Lühialbumit „Haba Haba" võib pidada serblase Igor Jovanovici kummarduseks nüüdismuusikale ja reduktsionismile. Netiplaadifirma Murmure Intemporeli alt ilmunud neljalooline teos sobitub suurepäraselt üleminekuaegadesse: see on suve hääbumise, pikkade varjude ning niiskete hommikute ja märja kaste heliline peegeldus. Ligi 16-minutiline helimaastik toimib meditatsioonina aastaaja vahetumise melanhoolias. Teose keskmes on akustiliste instrumentide tundlik ja mehaaniline käsitsus. Jovanovic kasutab instrumentidena ilmselt tšelestat ehk kellamehhanismil põhinevat klaverit ja kahes viimases loos tavalist klaverit. Helide taustale tekkiv õrnalt vilisev ning sahisev foon tekitab vaakumi kohalolu tunde; aga jah, iga noot, iga paus ning kõla resonants saab erilise kaalu. Selline heliruum viib mõtted ajastule enne salvestustehnoloogia teket -- aega, mil ämbient-muusikat võis viljeleda mõni tollane helihereetik vaid ruumi loomuliku akustika ja vaikuse koostoimes. Igal juhul, jättes säherdused spekulatiivmõttekäigud kõrvale, tuleb möönda, et üllitise suurim tugevus peitub kaalutletuses. Iga löök ja kõlapikendus, iga ruumilise avardamise taotlus on ilmselgelt läbimõeldud, tasakaalustades akadeemilist vaoshoitust emotsionaalse sügavusega. Teos on korraga äärmuslikult redutseeritud, ent kõlakombinatsioonide otsimises ning emotsioonide tekitamises pigem maksimalistlik. Lezet tõestab käesoleva lühialbumiga taas oma kohalolu põrandaaluse eksperimentaalmuusika maastikul. „Haba Haba“ on nõudlik, ent tasuv kuulamiskogemus neile, kes väärtustavad vaikusest sündivat helikunsti. Ilmselt seetõttu meenus mulle rootslane Oskar Hallbert, kelle nullindate lõpus-kümnendate hakul üllitatud muusika evis samasugust intiimsust. 9.0 (9.0-9.5)

Floating Mind -- Parallelism (2026)

MonoKraK/Archive

• Techno pop 
• Electro pop 
• Ambient pop 
• Ambient techno 
• Tech-electro
• Minimal techno

Tuleb möönda, et Genfis resideeruva Floating Mindi ehk Roberto Vitali (RV) muusika on paaril viimasel EP-l - millede väljaandmise sagedus näikse olevat ka tasapisi kasvanud - muutunud; muidugi saab väita, et kõik need elemendid, mida ta varemgi on kasutanud, on ka uutel üllitistel esindatud; muusika on muutunud märksa kosmilisemaks; ka Kraftwerk on tuntavalt esil siin, kus nende algne eksperimentaalne kosmiline rokk hakkas muutuma elektrooniliseks popmuusikaks -- tehno- ja elektropopiks. Etteulatuvalt protopostdiskoks. RV on alates 2006. aastast juhtinud Šveitsi netiplaadifirmat MonoKraK, mille kataloog ulatub üle 300 väljalaske. Kuna tema muusika on alati olnud osa suuremast süsteemist, kus ta nii looja kui kureerijana süvaminimalistliku rütmimuusika ja atmosfäärilise muusika piire kompab. Arvestades, et ta on oma plaadifirma kõige viljakam artist, võib "Parallelismi" vaadata kui ühte pelka peatükki selles pikaajalises kataloogis, kus ta pidevalt oma käsitööd peenhäälestab. Eelpoolmainitud Düsseldorfi neliku muusika jõudmine efektiivsete žestide, sisutihedate maneeride ning ennekõike seda toetava harmoonilise ja meloodilise täpsuse juurde päädis ajaloolise mõjuga Mootorite Linna, Suure Õuna ja Tuulise Linna klubiskeenedele on kandunud lisaks ka kaude siia. Tõesti mõnusalt rütmid krudisevad, miilavalt tuksleb helipilt edasi. Teisalt kui artist on nõnda palju muusikat produtseerinud, siis võib küsida, et kas üleüldse on vaja enam artisti muusikat arvustada? (Muidugi tasub austavalt viidata artisti järjekordsele üritusele osutustega, mida teenekal artistil on tõepoolest juurde lisada). Aga kindlasti tasub välja tuua elemente, mis selgelt ja märkimisväärselt eristuvad, st on lisandunud -- näiteks loo "Sunday Acid" keskel võib kuulda intrigeerivat orkestratsiooni, mis koos peente rütmide ja harmooniate laiendiga õkva annab muusikale teistsuguse miljöö ning subjektile taju. Lugu "Take My Brain Away" tuksleb väga põneval rütmil, milles on nii kergust kui ka põrnitsevat motoorsust, mille katalüsaatoriks on modulaarsus ning ämbientseid süvakihte käivitav kosmilisus -- masinate seemist ruumi uurides on võimalik märkamatult tungida makroskosmilisse dimensiooni. Nõnda need rütmid ja helikonstruktsioonid aitavad ärgitada ja taaselustada unistusi, elamaks taas läbi elu imetabasust. 9.0 (8.5-9.5)

Manufacturer -- Thunderflower (2026)

 

Noise Margin 

• Post-minimalism 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Field recording 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Acousmatic music 

Kui kuulan käesolevat 26 minutilist ning 17 sekundi pikkust monoliitset taiest, siis kerkivad minus mõtted minimalismi ja müramuusika, minimalismi ja minimalismijärgse muusika erisuse kohta. Kas näiteks minimalismi ja postminimalismi vaheline erisus on väiksem võrreldes industriaalmuusika ja postindustriaalse vahel? See kompositsioon koosneb algusest lõpuni luupivatest ühtedest ja samadest integreeritud (?) elementidest, mis siis tasahilju selle pika aja jooksul muudavad suti konfiguratsiooni. Või siis on see kõigest meelepete? Äkki on täpipealt üks ja seesama heli, mis tegelikult moonutab kuulaja teadvust? Kes teab? Igal juhul on selles elliptilises korduses sees mingisugune pöörane - kui tal oleks vaid pale! - energia ning moondunud karakter, mis uut iseloomu tasapisi kasvatab. Samuti selles mustris - nii lühike ka kui see ei oleks - on energia erinevalt jaotunud, mistõttu võib kuulda kassikräunumist meenutavat helilist agressiivsust, mis kohe taandub, et lasta välja uued häälutused -- et see kõik murdosa sekundi vältel kordama panna! Juba see siin transkribeeritud kirjeldus on hullumeelne, andes tunnistust algallika hullusest. Kuivõrd tegu on hullusega -- milles korrapära kordub seni, kuni hakkab seda juba sürreaalsuses tühistama; hullus, mille geomeetria on joonistatud sirkli ja joonlauaga. Ehk siis manipuleeritakse helitugevuse mikrodünaamika, filtri resonantssageduste ning stereo kahe kanali viivitustega. Projekti taga on Tšehhi eksperimentaalmuusik Michael Borůvka, kes produtseerib muusikat väga paljude pseudonüümide all. 8.0 (8.0-8.5)

Leonardo Pinto -- Olha, também sabes acompanhar a Amália (2026)

MiMi

• Noise rock 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Spoken word 
• Sampledelic 
• Radiophonic art 
• Oompah-oompah 
• Avant-rock 
• Experimental rock

Käesoleval 8-loolisel taiesel kõlab portugali keel, kuigi siin ei kuule ei troopilisi sambarütme ega muretut bossanovavaibi. Amazonas jääb sellest reeglina kaugele. (Tõsi, loos "Amália" tõstavad ekstaatilised rütmid artisti viivuks sinna kohale). Leonardo Pinto (LP) 28-minutiline teos on paras häppening, mis kerkib esile tänavahelide keskelt, uurib elektroakustika faase (kõiksugu metallikolkseid ja -kriipeid taustal, kajasid ja heliefekte, mis roomavad nii horisontaalselt kui vertikaalselt; erinevalt kihistatud heliobjektid). Pakkudes ka (sub)liminaalset toorest bluusmuusikat, milles on ka Ameerika primitiivkitarri ning autsaiderfolgi elemente, mis kohati paisuvad jõuliseks ning elegantseks mürarokiks. Mis konkreetsemalt tähendab seestunud kitarride vingumist ning lahtikeeratud trummitaldrike kumisevat kõlinat. LP ei paku mugavust. Tema käsitlus on kompromissitu, ent samas ei ole see kunstlikult raskepärane mürakunst sellel on struktuur, isegi elegants. Isegi siis, kui struktuur hääbub, siis elegants jääb ikkagi alles. Need elemendid ei ole lihtsalt stiililised viited; see on materjal, mida Portugali artist venitab, lõhub ja paneb uuesti kokku. Eelpoolmainitu läheduses lisanduvad helipaletti ka stiihiast virgunud elektroonika ning ka umpa-umpa helid -- justkui maalt-ja-hobusega saaksid osa millestki ekstravagantsest. LP loomest koorub välja põnev ning kompromissitu audiopäevik, mis kahtlemata eeldab süvenemist, kuid pakub vastutasuks rikkalikku helitekstuuri. 8.5 (8.0-9.5)

Thomas Park -- Music From The Water Cooler Cistern (2026)

Treetrunk

• Conceptual
• Avant-garde
• Radiophonic art
• Experimentalism
• Ambient
• Electro-acoustic
• Drone
• Abstract
• Sound art
• Post-bop

Nende 47 minuti ja 40 sekundi jooksul netimuusikamaailma veteran Thomas Park (TP) - kes on tuntud paljude pseudonüümide all ning kes veab plaadifirmat nimega Treetrunk, mille albumite arv läheneb kaheksasajale - kelle käesoleva pealkiri vihjab keskkonnale, kus nii vahendajaks kui piirajaks on jahutusaam. Selles helisid võimendatakse, muundatakse ning lõppkokkuvõttes luuakse eriomane helisüsteem. Hoolimata ruumi piiratusest ning levi kohesest levikust tänu eriomasele kõlakambrile on palju eristatavaid elemente: udupasunate (alati müstiline) undamine, kohati intensiivsed rütmid ning teisalt jälle nii-öelda välised helid -- seesugused, mida kuulaja ei adapteeri kohe (näiteks taustal jooksev raadiosaadete foon). Kahtlemata mängitakse mõnuga kuulaja tajumeel(t)el -- võib nii mõnigi kord arvata olematut olevaks ning vastupidi. Ometigi illusioon ja fiktsioon osutuvad samuti taju osaks -- luuakse kuulaja ajus vastavad ühendused ja mustrid. Näiteks helide vahel kumisev võimsalt droonpoom, mis muutub oma intensiivsuses. Kohati isegi tugevalt särisedes. Kas seda peaks pidama eraldiseisvaks heliks või siis ümbritsevaid helisid sildavaks või gravitatsioonisambana ligitõmbavaks (meta)heliks? (Metaheli ses mõttes, et kui kõik need teised helid hüpoteetiliselt kokku sobitada, siis tulemus võiks kõlada nõndaviisi). TP kahtlemata esindab muusika äärealasid, tuues sisse ja katalüseerides stiihilisi jõude, mida adapteeritakse muusikalisse (kesk)sfääri, muutes need loomuldasa seal olevaks. Ning seoses sellega muutub ka arusaam muusikast -- õieti tõlgendamine sellest. Kasvõi eelpoolmainitud udupasunad esindavad elektroakustilist muusikat ja ämbienti ebatavalise(ma)s vormis kui ka jätsu selle kõige liminaalsemas vormis. Mis omakorda tähendab seda, et siin on elektroakustikat, ämbienti ja jätsu ning samas ei ole ka. Varjud virvendavad ning pärisomased virdavad keskmest perifeeriasse ning vastupidi; olles presentsed igal ajahetkel. Eikellegimaatünnimuusika. 8.5 (8.5-9.0)

Orca, Attack! -- Grass In The Moonlight (2026)

Mortality Tables

• Americana 
• Alt-country
• Tex-Mex
• Experimentalism
• Avant-rock 
• New Weird America 
• Twang 
• Dream pop

Kolme ja poole minutilise loo produtseerimiseks on Elisabeth Joan Kelly (EJK) ning David Rodriguez kasutanud nii kitarre, välisalvestusi, kallutatud tooni ja kiirusega rütmistikku ning mitmest kanalist väljutatud vokaali. Tõepoolest, viimast elementi lähemalt vaadeldes võib täheldada ekstaatilist meeshäält - mida toetab varju jääv naishääl - tungimas põiki üle helivälja. EJK hääl seevastu heliseb öise kastena tribalistlike trummide ning kosmilise Americana (ja Mexicana-puutega) kitarride kihtide all, peal ja ümber. Siin on kombitavat meelelisust - kuulajale reserveeritud ruumi on füüsiliselt laiendatud kui ka fantaasiateks ning unelemiseks (ja unenägudeks, kuivõrd kuuvalgus on keskmeks). New Orleans'i tandem leiab nende 209 sekundi vältel mahti nii vokaali kui teiste eelpoolmainitud elementide najal intensiivistuda, andmaks aimu, kuivõrd rikkaliku sisemaailma omavate artistidega tegu on. Nende taotlus - luua dünaamilist muusikat, kasutades selleks pillide ennustamatut struktuuri, peegeldamaks mikrokosmose püsimatust - on igati täidetud. Tõepoolest, muru kihab nii mutukatest kui nende helidest ülekantud tähenduses. Need mutukad kosmilises rohus ehk konkreetsemalt biosfääris on inimloomad, kes ei suuda ilma teisteta eksisteerida. Muru ja suuremad kooslused (mets) on heaks näiteks sellest, et teised eksisteerivad ja jälgivad meid ilma, et me ise neid pruugiksime märgata. Ega's midagi, selle imetabasuse pealt tuleb ainult suure huviga oodata tandemi järgmist teost. 9.0

King Gizzard & The Lizard Wizard -- Alien Metal (2026)

Bandcamp

• Electronic 
• Breakbeat 
• Alternative dance 
• Synth-rock
• Hi-NRG
• EDM 
• Electro-rock 
• Jungle 
• Psytrance

Seda pika nimega Austraalia punti kuulama hakates ei saa kunagi kindel olla, mis stiilis muusikat nad just seekord ehk kunati pakuvad. Näiteks nende (üle)eelmine täispikk, eelmisel aastal ilmunud "Phantom Land" oli sisuliselt Ühendriikide lõunaosariikide kerge psühhedeelse mekiga klassikaline kidramuusika (a la The Allman Brothers, Jefferson Airplane) ja barokkpopi elementide sulam. Nauditav igatahes. Kahtlusteta. Ent käesolev 8-looline "Alien Metal" kütab digitaal-sünteetiliselt kuuma, pannes puid alla nii rütmides, vokoodriga moonutatud vokaalis kui ka kõike seda ümbritsevas helindis. Ei arvagi, et nad kõike seda ilma huumorita kuulaja suunas põrutaksid. Kerge iroonia on siduvaks mördiks süntesaatoritel esilemanatavate juhtmotiivide ning rütmide vahel. Igatahes alati on huvitav, kui ennast tõestanud rokkbänd hakkab tantsulisust rokistruktuuridesse punuma -- parimateks näideteks loomulikult Happy Mondays ja Primal Scream, aga ka Super Furry Animals ja Tame Impala ((tõsi, ega ka neil alati asjad ei tööta(nud) õlitatult)). Nimetatud puntidel ilmnes lisafaktor, muutes nad eristuvaks tavapärastest tantsumuusikapuntidest. Siin on lihtsustatud jungle'it ning teisi murtud rütme, vahele viivuks bhangralikku vaibi, meenutades Asian Dub Foundation'i paremaid päevi. Isegi lõbusat psaiträänsi tümakat on siin-seal. Ei ütleks samas, et see kaua efektiivselt töötab -- lipsab sisse nii liigsünteesimisest tingitud üheülbasust kui trummi ja bassi banaalsust. Vokaalseadistused on huvitavad, viies mõtte hüpoteetilistele radadele, mõlgutuisse küberneetilisest Freddy Mercury'st, kes - mikrofon nina alla pandult - pistaks ekstaatiliselt lõõritama. Ehk asi on isegi keerulisem ja kindlapeale huvitavam siis, kui kujutluspilti kerkivad vennad Maelid, kes oma tavapärast esteetikat oleksid justkui läbi immutanud kerge zeuhliliku puudutusega. Aga kõik huvitavamad elemendid - rõhutan - on pelgalt vilksamisi või -- suisa vihjamisi. Liigub ja hüpleb, ent jõudmata eriti kuhugi, jättes maha kõrbenud pinnase. Samas EDM-i kontekstis on see ikkagi keskmisest märksa etem. Metalliga on siin 41-minutilisel taiesel ehk nii palju ühist, et pehmepoolne metallitükk on ülevõimendatud rütmikänkraks taotud, mis aeg-ajalt kuulajale vastu kolu veereb. Isegi kui nad väidavad, et nende eesmärgiks ei ole ole jõuda sinuni. 7.0 (6.5-8.0)

Toxic Yuri -- There Once Was A Girl (2026)

Rate Your Music

• Shoegazing 
• Post-rock 
• Neo-psychedelia
• Space rock 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Slowcore 
• Ambient pop

Nagu käesoleva 6-loolise taiese pealkirjast nähtub, siis see pealkiri osutab ühelt poolt tulevikku, et sealt heldimuse ja kurbusega möödanikule osutada. Tegelik osutus on veelgi tõsisem -- siin osutatakse enesetapule, mis rohkemal või vähemal määral eelhäälestab albumile hinnangut juba enne kuulamist: tekitades kaastunnet ja kurbust. Igatahes muusika ei vea alt, kuigi efekti kättesaamiseks tuleb seda kõrvaklappidest kuulata. Mitu väga korralikku lugu on siin; arvestades pealkirjast tulenevat kavatsuslikkust, siis keskseks on ligi 14-minutiline "Help Me". Loo avang on huvitav, kuivõrd kidraakordid meenutavad vägagi Radioheadi "Let Downi". Teistes lugudes tuleb esile kingapõrnitsemismuusika kvintessents, võttes parimat nii Slowdive'i eeterlikkusest kui My Bloody Valentine'i jõulisusest. Kui juba jutt laienes toorele ja isegi transgressiivsele vaibile, siis tuleb mainida ka Flying Saucer Attacki ja Medicine'i. Valdavalt raputab ja ka läbib kuulajat võimas mürasein, milles on kitarride sügavaimat hingeelu võimestatud delay-reverb-feedback-püha kolmainsuse delikaatsusega. Juba mainitud loos "Help Me" tõmmatakse ruumi maksimaalsete parameetriteni. Võimas lugu, mida shoegaze-žanris Eesti bändilt kuulsin - ehk viimati midagi (o)ther eyes'ilt või siis tõesti tuleb naasta kaugetesse 90ndatesse (The Chance'i ja Röövel Ööbiku lugudeni Eesti indikogumikelt). Mõnes teises, vaiksemas kompositsioonis tuleb esile vaikselt miilav kidraenergia, mille minimalistlik erilisus tuleb esile siiski taamal võbeleva, ent delikaatselt kujundatud heliseinast. Või siis loo "Memories" ämbientne pop, kus sünteetiline tekstuur tasapisi muutub orgaanilisemaks. Huvitav dünaamika, mida võiks tituleerida IRM-ks ehk intelligentseks rokkmuusikaks. Igati korralik taies, mis loodetavasti ka artistile eneseusku sisendab. (Huvitav on, et artist mingist hetkest on albumi eemaldanud olulistelt platvormidelt -- nii et vähemalt sümboolne suremine on aset leidnud). 8.0 (7.0-9.0)

Jukka-Pekka Kervinen -- Just (2026)

Okazo

• Drone 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• EAI Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète

Selle 33 minuti ja 13 sekundi pikkuse teosega on lood mitmeti lihtsad. See on kergesti mõistetav, kuivõrd pakub lineaarset kulgu, mis võimaldab jälgida helindite arengut ning nende muutumist teineteise suhtes. Soome praeguse hetke ühe viljakama (esi)eksperimentaatori (snd 1961) muusika põhineb elektroakustilisel panoraampildil -- justkui oleks nii tava- kui kontaktmikrofonidega salvestatud mahajäetud tehasehoonet, kuhu uued omanikud püüavad ometi uut elu sisse puhuda. Tänapäeval nii tavaline nähe, kaasa arvatud Tallinnas, mis on saanud meelispaigaks perifeerse heliilma kummardajatele (ja olgu nad õnnistatud!). JPK leiab laias ruumispektris üles kõiksugu kolinaid koos kergemate ja raskemate kajadega, mis tekitavad mulje nii lähi-, kesk- kui ka kaugdistantsist. Kuid see on pigem suhteliselt stabiilne element -- vaatlusobjekt, kust kuulaja püüab kinni nii mõnegi toreda kõlamustri ja -kombinatsiooni, nii juhusliku kui determineeritud heli (kuigi ta vaevalt suudab eristada, kumb on üks või teine). Dünaamika allikaks on ühelt poolt siin-seal üksildaselt klimberdav, ent elegantselt end ülal pidav klaver, ent põhiraskust kannab siiski fantoomilik, jõuline ja läbipuuriv helipoom, mille drooniv kõikumine on niivõrd võimas, et paneb ka muu heli ühes suunas endaga kaasa võnkuma. 8.5 (8.5–9.0)

Jawhinge -- WeirdWired (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient techno 
• Jungle 
• IDM 
• Electronic music
• Techno
• Breakcore
• Breakbeat
• Drum and bass

Käesolevat 12-loolist plaati käes hoides vaatan seda papist ümbrist, püüdes mõista, kas värvikillukesed siin-seal on tahtlikult või kulunud kiri ei ole korduva kuulamise ning eelnevalt plaadiriiulist välja tõmbamise tulemusel tekkinud. Olen enam kui kindel, et Mahorka plaadifirma boss Ivo Petrov pani selle selle parimas korras teele. Aga ilmselt seesuguguse mõtte tekitamine kerge provotseerimisega - kahtluste külvamine - aitab juba a priori võimalikku eelarvamuslikku kujutluspilti hermeetilisusest ja steriilsusest hajutada. Kiri on nõnda "halvas" seisukorras, et mitte alati ei suuda lugude pealkirju ega ka plaadi väljaandmise aastat tuvastada. Äge ju! Või kas ikka on äge, et peab teose Bulgaaria leibeli koduleheküljele maanduma, saamaks ülalmainitud asjadest sotti. Kuulates neid kompositsioone, siis mängulisus kahtlemata on iseloomustavaks märksõnaks. On tunne, et aeg-ajalt - st iga loo lõppedes - naastakse "pooleli jäänud" idee(de) manu, et seda (neid) uuesti läbi kogeda, kirglikult viimistleda, lisades nii mõneski loos valemisse vokaali, mis samas ilmneb kas moonutatult või distantsilt. Mis omakorda tähendab seda, et semantiline osutus ei ole oluline, vaid inimhäält rütmide keskel kasutatakse instrumendina. 38-minutilise üllitise mängulisus siiski on efektiivne, kuivõrd sillates erinevaid rütmimustreid, sagedusi ning stiile eeldab see artistilt erinevate teadmiste ning seejärel nendega oskuslikku opereerimist. Võiks ju arvata, et siin kuuldav on iseenesestmõistetav, ent tegelikult mitte. Tuleb aktualiseerida see osa, mis võimaldab dünaamilist sisendusjõulisust. Siin on tantsitavust, mis eksperimentaalses kontekstis kahtlemata saab olla ainult meeldiv (ja ka ülendav). Rütmide kinnisideelisest arendamisest tingitud umbsust aitab leevendada atmosfäärilisus, mis aeg-ajalt paisu tagant valla pääseb. Kompositsioonis "always_worth_it" ristatakse malbet indielektroonikat elektro ning trummi ja bassiga. Kompositsioon "sensorry" seevastu pakub meeleolukat, vaata et karnevalilikku vaibi, ent seda ilmestab siiski sünkopeerimata basstrummi kerge tuksklemine loo vältel. Sellele järgnev "resolve-reject" on eelmise jätk, muutudes intensiivsemaks, hüplevamaks ning stiihilisemaks. Väga hea. 8.5 (7.5–9.5)

Tont -- Helikujundus Albert Gulgi näitusele "Polaaröö" (2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Dark ambient 
• Electronic
• Experimentalism
• Ambient dub 
• Drone

Käesolev 59-minutiline taies kõlab just nõnna nagu artist nii ennemuiste kui muiste kui hiljuti kõlas -- justkui jäänuks Maarjamaal metsa kinni pärast kuudepikkust leitsakut, mille katkestas tugev paduvihm. Tulemuseks on omamoodi saunaefekti kogemine: kui puude vahelt välja pääsed mõne pügala jagu jahedamasse keskkonda, siis vappud külmast (nagu siinkirjutaga 2018. aastal juhtus. Mäletate ju tollast põrgukuumust?). Ei ole kunagi Siim Kuusemäe muusikat osanud ette kujutada kusagil Amazonases või Kalimantanil liaanide ja padrikute ning isegi sealsete konnade keskel (isegi siis, kui kohati mõned instrumendid meenutavad marimba ja gamelani helisid artisti ainuomases tõlgenduses) -- ikka ja ainult koduse Eesti looduse keskel, kuigi jah, liigirikkust siin kompenseeritakse eestlusse puutuvate võrdkujudega nagu maalähedus, looduse armastus, privaatruumi loomine, isetegevus, aastaaegade vaheldumisest tuleneva suremise ja taassünni sümboolne kogemine (ja nõnda pärissurmaks valmistudes). Muidugi konkreetsed loodushelid nagu sookurgede kluugutamine ning konnade krooksumine (viimane on albumil kesksel kohal -- arvestades tõika, et ka plaadiümbrisel on kahepaikseid kujutatud) ankurdavad taiese konkreetselt loodusesse. Kõike seda on ilus mõelda -- veelgi meeldivam on seda tajuda siis, kui helid neilt arhetüüpidelt mulla maha uhuvad ning kõdu minema puhuvad. Siin on nii ehtsat meelelumma kui ka süngemaid hoovuseid ning tumedamaid vooge (mis kahtlemata on ka sisendusjõulised). Kerge dub'i element, ning tektooniliselt vibreerima hakates muutub muusika (orgaaniliseks) dubstep'iks. Vahet ei ole, kuidas seda klassifitseerida, kuivõrd selle muusika kirjeldamiseks tundub see isegi kohatuna. Teisisõnu -- puhas kraam. 9.0 (8.0-10)

Ἀήρ -- Transmuted (2026)

Bandcamp

• Field recording 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Acousmatic music 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Organic electronica 
• Microsound

Kreeka sõna "Ἀήρ" viitab õhule või atmosfäärile, kuid lisandus "transmuted" (muundatud) selgitab seda, miks ei ole kuulda kerget tuulehoogu, vaid tunda sügavuse rõhku. On toimumas nihked elementides: muutub aine olek. Õhk veeldub, muutudes veeks. Veealune surve ja sügavikku langemine ongi mainitud muundamise vahetuks akustiliseks väljenduseks. Reaalselt võiks kujutada ette batüskaafiga laskumist ookeani sügavustesse, millest väidetavalt on uurimata 95 protsenti (ning seal olevate olendite käitumise kohta ei omata tõsikindlaid teadmisi, vaid pelki oletusi). Nende seitsme minuti vältel valitseb mikroakustika: sellest annavad tunnistust kribinad, krõbinad,mulinad ja sahinad; viidates peenele helidisainile või granulaarsünteesile. Need pisidetailid representeerivad materjali füüsilist purunemist või vähemalt kokkusurutusest tingitud hõõrdumist-murenemist, mitte lihtsalt taustamüra ei ole siin võimendatud. Ühelt poolt võib ju rääkida avarast keskkonnast ja piiramatust elemendi hulgast - milleks vastavalt (maailma)meri ja vesi pehmelt öeldes on -, siis kerge ja kättesaadava õhu asemel paigutatakse kuulaja keskkonda, kus igas helilaines, iga mulli taga näikse peituvat tohutu füüsiline aisting ja purustav impulss. Kahtlemata selle tundmuse mõju on abstraktne ning selleks ka jääb, kuivõrd seda taluda ei ole enamiku elusolendite võimuses. Siin on vesi vedeliku vormina (füüsiliselt) tappev: elu andnud ja andev, meie fantaasiaid toitev, ent eitamatut ohtu kätkev arhetüüp. Laiendatult -- alateadlik agressioon, mis on elusloodusesse üle kandunud. 8.5 (8.0-9.0)

C.P. McDill / {AN} EeL -- Moon Party / Lupus (2026)

Petroglyph

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Radiophonic art 
• Abstract 
• Art music 
• Sound poetry 
• Noise music

See kolmelooline muliseb intensiivselt. Isegi väga. Norra netiplaadifirma Petroglyph Music alt ilmunud C.P. McDilli ja {AN} EeL’i ühisplaat on lummav helieksperiment, mille pulss tuksleb modulaarsüntesaatorite ja keeruliste efektiahelate rütmis. Teos on teenekate helieksperimentaatorite tehniline ja meditatiivne dialoog, kus ettearvamatud pingeimpulsid ning elektroonilised tekstuurid sulanduvad sügavaks teekonnaks. Agressiivsed filtreerimised, analoogmüra genereerimised ja robustsed faasi ihked ja moonutusefektid loovad kergelt pahaendelise, ürgse faktuuri. Heli liigub läbi siksakilise, pidevalt muutuva ruumi, kus kajad, viivitused ja modulatsioonid nihutavad piire kaose ja veel võimsama kaose vahel. (Ent vahele jääb selginemisperioode). Pingeimpulssidest juhitud ostsillaatoritel lastakse kõnelda omaenda keeles ning tulemuseks on pigem kombitav, raskust eviv kogemus kui traditsioonilises mõttes komponeeritud muusika. Pingeimpulssidega juhitavatel ostsillaatoritel lastakse kõnelda oma emakeeles. Tõsi, lugu "Lupus" põhineb kergete kajadega kaetud klaveriklimberdustel, mille ümber moondunud inimhääl esitleb rohkem ja vähem pelutavaid variatsioone. Need 28 minutit on maiuspala modulaarsünteesi, süvaelektroonika ning teisalt ka helipoeesia austajatele (mis käesoleva taiese piirides täiendavad teineteist). Üllitis tõestab veenvalt, et ka kõige tehnilisemad masinad suudavad kutsuda esile sügavaid ja ehedaid emotsioone. 9.0 (8.5-9.5)

:zoviet*france: -- Divadlo Archa (1997/2026)

He Went For Blood/Archive

• Industrial music 
• Live 
• Avant-garde 
• Drone 
• Acousmatic music 
• Library music 
• Progressive electronic 
• Plunderphonics 
• Post-industrial 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Kosmische Musik

Divadlo Archa on 90ndate keskpaigast alates olnud üks Praha olulisemaid kaasaegse etenduskunsti ning eksperimentaalmuusika keskmeid (ajas muutunud esteetiliste rõhuasetustega). Näiteks seal on esinenud John Cale, Einstürzende Neubauten, Diamanda Galás, The Residents, Animal Collective, Velvet Underground jpt. Newcastle'i kultusprojekti :zoviet*france:'i kontsert toimus 20. märtsil 1997. Käesolev - senini mitteametlikult kättesaadav - heliplaat sisaldab 11 pealkirjata lugu, mis on lihtsalt märgistatud kui „ZF Archa 97“. Lood varieeruvad paarist minutist 10–11 minutini. Üldjoontes nende muusika põhineb droonhelide kihistustel ning kordustekstuuridel, sinna sekka on pikitud välisalvestusi, abstraheeritud kollaaže, industriaalsetest ulmadest kantud müraimpulsse ja hüpnootilisi, sageli varjulisi helimaastikke. Tegelikult ei ole projekt industriaalmuusikale iseloomulikult kunagi valikutes olnud piiratud, mis omakorda eeldab projekti taga olevatelt tegelastelt tarkust ja kohustust see paljususte võimalikkus efektiivselt kanaliseerida. Käesoleva kontserdi algust iseloomustavad hillitsetult pulseerivad rütmid, mis võiks olla komplimendiks paljudele eksperimentaalmuusikaartistile ning toovad - ka inestamapanevalt või mitte - meeltesse Kölni (krautrokk)legendi CAN'i transsitõstvad vibratsioonid albumilt "Soon Over Babaluma", - kõik see kasvab, muutudes kosmilisteks ja happelisteks tekstuurideks; mingist hetkest hakkavad kaikuma metalsed trummihelid, mis on hõredad, ent levivad sulni kajana piki ruumi; loomuldasa on siin-seal esindatud industriaalsed mürad, kihilised ämbienttasandid, mis aeg-ajalt vaevuvkuulduvad läbi sahinate ning mikromüra; loomulikku rõhuasetust demonstreeritakse ruumi, kulgemise ning heli(kombinatsioonide) järk-järgulise teisenemisega. Üllatavamad hetked saabuvad siis, kui eksootikapopi, raamatukogu- ja mambomuusika helid muudavad kardinaalselt esituse vastuvõtukogemust. Kuulajat harjutatakse nende helinditega, aga lõppkokkuvõttes taipad, et see kõik kannab eksperimentaalset pitserit. Heli pooltoonid ja -varjundid - mis mingil hetkel võivad hoida isegi varju - kannavad ikkagi seda vaimsust. See imetabasus siin on ühtaegu nii permanentne heliinstallatsioon kui improvisatsioon reaalajas. 10

Sunken Cages -- Neram Pularumbol (As The Dawn Breaks) (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Speed garage 
• Ethnotronica 
• Breakcore 
• Bhangra 
• Electronic music 
• Wonky 
• Jungle 
• Breakbeat 
• Remixes

Käesolev 12-looline taies - millest ligi pooled on remiksid ja ümbertöötlused - ulatub paljudesse eri rütmimuusika žanritesse nagu ülal väljatoodust juba nähtub. Oluline ei ole mitte artisti hea muusikamaitse - mis võis avada uksi üheksakümnendatel -, vaid energia, mis nimetatud žanrite ristumisel tekib; millest olulisel kohal on etnomuusika mõjud. Mingeid puhtaid vorme on siin raske välja tuua, kuivõrd 49 minutit iseloomustav sünkretism on mustava energia lõputuks allikaks. Teisalt ei ole siin kuidagi eriliselt rõhutatult maailmamuusika rolli, kõik see tuleb Suures Õunas resideeruval hindul Ravish Mominil loomuldasa välja. Ühelt poolt on huvitav, kuidas teised artistid seda muusikat töötlevad -- öeldes nii mõndagi remiksijate kohta uues situatsioonis, kes oma ülesandega reeglina väga kenasti hakkama saavad; seda enam, et remiksimine ei ole kukepea -, teisalt nad hoiavad dünaamikat üleval, lähtudes eri vaatenurkadest ning kogemusest ühe kontseptsiooni piires, sedasi luues ühendavat erisust põhiartistiga. Plaadiümbrisel on kujutatud hõimutrummi, ning siin on palju teravat trummeldamist -- nii kõrgeid ja teravaid helisid kui äkilisi murdumisi ning libisevat mütsumist (iseäranis Moki McFly'i "Kerala" remiksis; Weldroid seevastu muudab ämbientmuusika füüsiliselt aistitavaks -- milles maksab nii purustav rütmirusikas kui stiihiliselt üle uhtuv ruum koos kaasneva helirisuga -- see meenutab pigem rituaalset ämbienti ning kergema otsa rütmilist müra). Eelpoolmainitud sünkretistlik iseloom ei seisne selles, justkui seisaksid helid üksteise kõrval, vaid nad on üksteisest läbi kasvanud, luues intensiivse, st pidevalt kuju muutva, rahutu ning leitsakulise tunde, mille tagajärjel masendav reaalsus muutub millekski muuks, aga kindlasti etemaks. Mis omakorda tähendab seda, et mittemidagiütlevuse maskeerimiseks kasutatavale maneerlikkusele ning poosetavatele austusavaldustele siin aega ja ruumi ei jätku ega jäeta. Justkui hiigellaviin on siin turmlemas, millele järgnevad esimesest lähtuvad väiksemad lainetused... kuni see taas paisub, saavutades taas maksimaalse jõu. 1+1 ei võrdu siin kahe, vaid üheteistkümnega! Loole "Athiraavile" laenab kombatavalt ruumi avardava vokaali Rani Jambak, kelle mullune üllitis "Vibra Genetika" oli üks eelmise aasta eenduvamaid. Elegantselt seestunud taies, mis on Mahorka diskograafias juba 503. 9.0 (8.0-10)

RDKPL -- Blaxtrak Nois (2026)

BlakTrax Nois

• Harsh noise 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Noise music

Võiks ju eeldada õigustust küsimaks, et missugust väärtust võiks kuulajale kõrva karjuvast brutaalsusest leida? Tšehh Radek Kopel (1969) lihtsalt - esmapilgul lihtsalt - kompresseerib kogu helispektri üheks armutuks, üheks väga valusaks helilaviiniks - mis sunnib ostsillaatoreid joonistama kandilisi mustreid -, mis kõrvetab helidest välja väikseimadki meloodia- ja harmooniavarjud; väikseimadki elemendid, mis võiksid tavapärasele muusika komponeerimisvõtetele ja loogikale osutada. Teisalt see ei ole ilmselt kõige õudsam väljendusviis -- korraldatakse ju hiphopparite räpiturniire, kus võitjaks tuleb kõige rohkem riime ajaühikus välja paisanu; samas äkki peaks sedalaadi üritust korraldama arusaamatus või väljamõeldud keeles, et piinlikkusesest tekkivat väsitavust vältida. RK lihtsalt puhtfüüsiliselt muudab helid ilma mingisuguste kohustuseta ja ilma surveta tulemuseks, millest mööda vaadata ei ole võimalik. Taaskord müramuusika võlu peitubki nüüd-ja-praegu hetkes ehk siis kuulamishetkes kohtuvad heli füüsiline toorus ning artisti oskus seda visualiseerida. See heli kõlab looduse stiihilise vallandumisena. Sellisena, mille vastu inimesel - arvaku endast nii hästi ja võimsalt kuitahes - ei ole vasturohtu olemas; kujutan seda 4-loolist kuulates ette olukorda kusagil mägede jalamil kulgeval teel, kui kevadel lume sulamise aegu vallanduvad lumemassiivid, tuues kaasa ka hiigelsuurte kivide veeremise tohutul kiirusel. Isiklikult imponeerib väga pruuni müra - peetakse tervislikuks helindiks, kuivõrd enamus loodushelisid kuuluvad sellesse kategooriasse - võimas tulvamine, mille kõrgemates registrites on kuulda ka valge müra kihinat. The Smiths - konkreetselt Mozza - laulis oma teisel stuudioalbumil, et barbaarsus algab kodust. Brutaalsus esteetilise arhetüübina seevastu eeldab reparatsiooni võimalikkust sellele otsa vaatamise ning läbielamisena. Negatiivsete instinktide kogemisega kujunevad käitumismustrid, mida subjekt kas märkab või ei märka või ei tahagi märgata. Isegi teadvustatult võidakse negatiivsete impulssidega hakkamasaamiseks nendega adapteeruda elik võtta omaks nende destruktiivsus; näiteks jääda teadlikult kinni kinnisideedesse, tekitamaks ja hoidmaks alal loomingulise pinge allikat. Teisalt see sobitub müramuusika ideoloogiaga, mis - võib-olla koguni ennastohverdavalt - püüabki valada vormi kas teadvustamata või välditavat mustavust psüühes. Siin ei ole alguseid ega lõppe - on ennekõike kaos, millest võib küll midagi korrapärast tekkida, ent üldise entroopia tingimustes on võimalik mängu kontrollida neid süngeid instinkte võimendades. 8.5 (8.5-9.0)

Enzui -- Omiyage (2026)

MiMi

• J-pop
• Alternative pop
• Electro pop
• Electronic pop
• Alternative dance
• Shibuya-kei

Enzui 23-minutiline (lühi)album "Omiyage" (2026), on ehedaks näiteks J-popi olemuslikust hüperaktiivsusest ja esteetilisest skisoidsusest. Jaapani kaasaegne popmuusika ei ole kunagi kartnud žanritevaheliste piiride purustamist ega üleliia tihedat afektide kompressiooni -- pigem vastupidi, selle edasiviivaks jõuks on alati olnud võime sulatada ühte katlasse magusalt kommertslik konventsionaalsus ning äärmuslikult kompromissitu elektrooniline eksperimenteerimine. "Omiyage" (ehk maakeeli "suveniir" või "külakost") ilmneb justament sellise mitmekihilise kingitusena: need 7 lugu pakuvad kuulajale igal sammul uusi, kohati üksteisega vastuollu minevaid helikilde. Helimaastik tormleb pidevas muutumises. Üllitist sissejuhatavad "juustused" sündisaundid võivad esmapilgul mõjuda nätske või ebaühtlasena, kuid J-popi loogikat mõistes paljastub siin hoopis teadlik jaapanlik iroonia ning postmodernistlik lapitekk. Lugu "Fran Newtake" alandab teadlikult tempot, et tõsta esile sünteetiliselt lummavat, peaaegu hüpnootilist meloodialiini, mis kõigub odava (süntesaatori)esteetika ja sisendusjõulisuse piiril. Ei leia viga helipildis, vaid tegu on esteetilise valikuga, kus popilik kergus kohtub elektroliku kloppimise ja tehnoloogilise ulmaga. Albumi kulgedes hakkab teos kihistuma -- isegi kui need on väikesed nihked, on need mõjusad. "Sycrestronicas" ei kasutata risustatud hiphopi (grime'i) elemente mitte juhtiva žanrimääratlejana, vaid kasutades madalsageduslikku biiti pigem tektoonilise lainetusena, mis põrgatab ja raputab tantsulist struktuuri kõrgemale. "Toxilate" aga demonstreerib taas J-popile omast võimet ühendada orgaaniline elektroonilisega: näpitud kitarrikeelte pehmus annab ruumi sulnile elektroonikale ja unistustest ülenenud naishäälele. Oluline on, et need elemendid ei jää staatiliselt kauaks oma ilu nautima, vaid arenevad sisendusjõuliselt edasi. "Vesperionis" ilmub eelpoolseisvaid helindeid toetama sulnis müramüür; ent matmata midagi enda alla, vaid hoopis võimestades ja võimendades rütme, sünteetilist meloodia- ja vokaalosa. Suurejooneline ja ilus. Kompositsioonilisest kaosest võrsub hüperstiliseeritud kord, milles on nii emotiivset võimekust kui vaimset jõudu. 8.0 (7.0-9.0)

Ennatych -- Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen Of Perdition Volume Four: Mortem Principum, Mortem Regum (2026)

Basement Corner Emissions

• Noise music 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Power electronics 
• Harsh noise

6-loolise taiese pealkiri on üsna kõnekas, kuivõrd tolmuimejate kui ühe levinuima koduabilise helidesse(?)-muusikasse(?) kätketakse sisse ka kõrgete võimukandjate surm. Nii vürstidele ja kuningatele (aga ka teistele - eelduslikult kurjadele - valitsejatele). Üheks müramuusika levinud arusaamaks on see, et meloodia ja harmoonia lahustuvad; individuaalsusest saab anonüümne tekstuur ning algus ja lõpp muusikas ei oma erilist tähendust. Üheksa sekundit vähem kui tunni aja vältel võib seda ka tajuda -- enamgi veel, kõik kuus suht brutaalset lõiku erinevad üksteisest vaid sekundite võrra, millega madaldatakse veelgi lugude eraldiseisvuse tähtsust. Mille tähenduse käändumine teisiti osutab lihtsalt mingi struktuuri tekkimisele, mis eksisteerib etteantud ajas, kaotades selle vältel oma piirjooned, kuivõrd entroopia tungib esile. Müramuusikute rikutus seisnebki selles, et esile kerkivat entroopiat ei püüta maha suruda, vaid seda pühitsetakse hoopis. Ehk on ka see seotud omamoodi lootusega või mahasurutud surmahirmuna; tõlgendades oma muusikat termodünaamika teise seaduse lagunemisseisundite lavastamisena. Või siis lähtudes teistelt eeldustelt ning ideoloogiliselt äraspidisest: esiteks müra on kõiksuse loomuldasa seisund ning sellest tulenevalt on korrastatud heli ajutine kõrvalekalle; elu on samuti ajutine kõrvalekalle, kuigi elu - sõltuvalt maailmanurgast ja ajastutest - ilmselt on olnud kõikide-sõda-kõikide-vastu seisund, mis sobitub müra lahustumisprotsessiga paremini ühte. Eelpoolmainitud lootus ilmneb selles, et kõiksugu identiteedid on algusest peale ajutised mustrid müraväljas, ning mustri lagunedes ei kao aine kuhugi -- lihtsalt see ei ole enam äratuntav selle olendi või objektina, mis ta enne oli. See on mõistmise tasand, kus mateeria sulandub üheks ideede ja psühhega. Füüsiliselt tajutavad (valu?)instinktid, mis ragisevad-rappuvad kokku nii harmoonia kui dissonantsina, jättes järele haavandunud ja murenenud (heli)maastikku. 8.5 (8.5-9.0)