Dallas Simpson -- Seascape and Sheds (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Field recording 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Art music

On albumeid, mida saab kuulata ning on albumeid, mille puhul pelgast kuulamisest ei piisa. Kahest pikast kompositsioonist koosnev "Seascape and Sheds" kuulub ilmselgelt viimaste hulka -- see ei avane mitte niivõrd muusikalise objektina, kuivõrd kogemusliku ruumina, millele tuleb läheneda peaaegu fenomenoloogilise valmisolekuga. Need kompositsioonid ei mõju lugudena tavapärases tähenduses, vaid pigem paikadena, milles viibitakse. Veel täpsemalt: paigad, mis on saanud heliks. Plaadi keskne eeldus näib olevat, et abstraktse heli alged on vägagi konkreetsed, vägagi maised. Kui välisalvestus - merekohin, tuule surve laudise vastu, eemalt kostev metalne resonants, sammude juhuslik akustika - on muusikasse põimitud mitte illustratsioonina, vaid selle ontoloogilise alusena, siis muutub ka kuulaja positsioon ja hoiak. Enne kuulamist ei peaks mitte küsima, mida see album väljendab, vaid kus see album asub. Siin saab määravaks koha- ja ajavaimu küsimus. "Seascape and Sheds" ei esita maastikku dekoratsioonina; ta kannab endas paiga sisemist aega -- seda aeglast, kihilist, peaaegu geoloogilist kulgu, mille kohalolekut saab tajuda ainult siis, kui seal füüsiliselt viibida. Artisti puhul on tunda, et see tingimus on täidetud. Need ei ole romantilised ettekujutused merest või rannast, vaid kogetud ruumina ning seejärel heliks destilleeritud. Ta ei kujuta kohta ette -- ta mäletab seda kehaga. Selles mõttes meenutab album mõtteviisi, mille kohaselt aeg ei ole pelgalt kronoloogiline mõõde, vaid ruumis aset leidev kihistus ning sellest johtuv mnemoonilise tiheduse suurenemine. Iga heli siin peegeldab mitte sündmust, vaid sündmuse järelkaja; mitte hetke, vaid selle settimist. Nii hakkab muusika toimima mitte lineaarse arengu, vaid mäluna, mis ennast kuulamise käigus aegamisi rekonstrueerib. Nende 40 minuti vältel ei kiirustata kuhugi. Puudub klassikaline kulminatsioon, puudub vajadus sõnada ja sõnastada. Selle asemel toimub aeglane sisseelamine, kus kuulaja ei jälgi muusikat, vaid satub selles orientatsiooni positiivselt kaotama. Mingist hetkest alates ei kuule enam niivõrd helide järgnevust, vaid ruumi enda hingamist. Mis tähendab seda, et lineaarsus on asendunud ruumis olemise viisiga. Võiks isegi öelda: selle albumi kuulamine ehk kõhutunde stimuleerimine algab pärast hetke, kui kõndimine lakkab. Kahtlemata on säherdust helilist dokumentatsiooni problemaatiline hinnata -- esiteks formaadi ning teiseks hindamisobjekti tõttu. Teiseks sünesteetilise kogemuse puudumise tõttu -- eeldades, et kuulaja ise peaks füüsiliselt viibima salvestuskohtades, saamaks suhestuda sügavamalt. (Tunda lõhnu, tuule paitust, niiskust; kõndides tajuda pinnareljeefist tulenevat survet lülisambale jne). Jah, siin-seal on ka natuke kunstlikkust, st improvisatsiooni, ent see jääb suht verevaeseks, muutmata kuigi üldpilti. Vähemalt kuulates oli mul toaaken pärani lahti -- päike oli pilve taga, tuppa voogas mõnusat, jahedat, virgutavat õhku, resoneerudes hästi kuulmiskogemusega. Aga jah, mäletamise rekonstruktsioon saab võimalikuks vaid siis, kui on olemas juba allolev kogemus. Antud juhul on see ainult artistil. 7.5 (6.5-8.5)

Nefasto Celiba -- Untitled (2026)

23 Diskettes

• Rhythmic noise 
• Avant-garde 
• Electronic music 
• Noise music 
• Sampledelic 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic

Charles Bukowski on öelnud, et ta südames on sinilind, kes tahab välja pääseda, ent ta valab talle viskit ja hingab sigaretisuitsu peale. Kui keegi arvab, et 5-looline ning 7 minutiline ja 38 sekundiline taies on lühike, siis selle muusika sisu arvestades ei ole see seda teps mitte -- käesolev on intensiivne madalaimat helikvaliteeti, võib-olla ka vähimat kvantiteeti hindav taies; mis hingab, eritab ja haiseb. See on bukowskilik viski ja suitsu järele haisev sinilind, mille misantroopsed alged lapsepõlvest ning hilisemast elukogemusest on tulevikus realiseerunud. Selles katkendlikus helis väljendub küll dissonants, ent see ei pruugi väheste soovide ja ootuste tõttu olla suurem kui tavalisel (keskklassi) kodanikul. Pigem vastupidi. Praegusel vaesel ajal on kauplusekettidel, kes müüvad odava(ma)id (põhi)toiduaineid (Eestis Sumena, Gross, Rimi, paljude turgude odavletid) palju-palju suurem väärtus kui elust võõrdunud poliitikutel. (See poliitik, kes ei tea, kui palju maksab leib või piim, võib ahvisaba alla minna! See ütleb nende elust võõrandumise kohta palju -- tekib õigustatud küsimus, et milles nende poliitika siis õieti seisneb? Ka Nefasto Celiba - kes lisaks digitaalsele versioonile on taiese üllitanud (täpsemalt küll plaadifirma 23 Diskettes) legendaarsel flopikettal - näitab, et popmuusikalisele haibipalavikule ning tööstuslikule tühikargamisele võib eelistada märksa tõetruumat asju - seda nii heliliselt, psühhiliselt kui ka eluliselt (elu kui lõppematu ühildamatuse elik müra peegeldus). Tihti köögimasinate heli on asjalikum kui iganädalase uue muusika soovitustes ilmunud produktid. 8.0 (8.0-8.5)

Linton Mockery -- Lenten Mockery (1968/2026)

Chicken Shack

• Psychedelic
• Noise pop
• DIY
• Alternative rock
• Lo-fi
• Fuzz pop

Linton Mockery, kes on sündinud 1949. aastal Indianas, salvestas need kaks lugu 1968. aasta alguses 18-aastaselt Webcori diktofonil, mängides kõiki instrumente ise. Need avastati hiljuti pärandvara müügist ning avaldati 2026. aastal ühe ägedaima tänapäeva plaadifirma Chicken Shack Recordsi all. Need on tumepsühhedeelse vaibiga rokklood hukule määratud armastusest (nimelt tast sai kohaliku šerifi kauni naise armuke, ent ohtlik armusuhe jooksis rappa), milles ühtaegu on toores, masendunud ja intiimne tunne. Kõiges selles on selle kaja, mida hiljem hakati seostama magamistoapopi, lo-fi indi ning tee-seda-ise esteetikaga. Ennekõike R. Stevie Moore'i (sündinud 1952) nimetatakse sageli kodus salvestajate ristiisaks, kes sarnaselt alustas soolosalvestuste tegemist teismeeas 1960. aastate lõpus, salvestades viljakalt ise oma magamistuppa rajatud kodustuudios, kasutades selleks saadaolevat varustust. Sarnaselt käesoleva artistiga segas ka tema poplaulu eksperimentaalsete servadega ise leiutatud ja kuvandatud produktsiooni ning metsiku tunnetusega. Kõike eelpoolkirjeldatut heliliselt ja kontekstuaalselt arvesse võttes on tulemus suurepärane, kus kitarre mängitakse küll laia žestiga, ent see on elektrist ja pingest laetud, mistõttu paljud tollased kidraheerosed kõlavad temaga võrreldes lödipüksidena; orelid tõmbavad sama uljalt happelisi poognaid. Ning artist oskab laulda -- tehes seda viisil, mis võidab tähelepanu ning sunnib kuulama. (naljatamisi võib öelda, et LM näitab ette, kuidas Bob Dylan pidanuks laulma, et vähegi talutav oleks!). Veidi karm ja lummavalt monotoonne rütm meenutab seda, mida Stephen Morris umbes kümme aastat hiljem laiematele massidele populariseerima hakkas. Kuigi ta pärineb põhjaosariigist, on sellel kuulda ka lõunaosariikide punakat kõrbevinet. See on põnev peaaegu kaduma läinud helikandja, mis kõlab tagasivaates oma ajast ees; väärides seetõttu tunnustust muusikaajaloo autsaiderite nimistus. Aus kraam, mis võib-olla ei võlgne mitte niivõrd varasemale muusikatraditsioonile kui oma aju- ja kehakeemiale ning aususele enda vastu. 9.5 (9.0-10)

Ammonite -- Good Things (2026)

Bandcamp

• Sound poetry 
• Ambient pop 
• Hypnagogic pop 
• Electronic pop 
• Art pop 
• Alternative pop 
• Dream pop

Vanemaks saades on omaks saanud arusaam, et päevast läbisaamise saladus ei peitu positiivsena püsimises – see seisneb ümbritseva stoilises omaksvõtus. Leppimises sellega, et iga päev ei ole hea ega õnnelik, et juhtub halbu päevi, tehakse vigu, tuleb ebaõnnestumisi ja asjad ei lähe alati ideaalselt – ja see on täiesti okei. Kuulates Ammonite'i ehk londonlanna Amy Spenceri ametlikult paari päeva pärast ilmuvat taiest, läbib ka seda säherdune meeleolu. Toredad asjad, mis kunagi lõppevad. Väärtuslikud on nad just seetõttu, et on ajalised. Nagu artist ise on öelnud, tegeleb ta uuel EP-l vananemisega seonduvale emotsionaalsele keerukusele osutamisega, ebakindlusega hakkama saamisega ning lahenduste leidmisega. Kuulasin seda ning püüdsin 5-looliselt leida nõrku kohti. Näiteks tundus esmapilgul rütm olevat (liiga) lahjendatud, ent põhielemendiks kujunenud häälutuste süsteemile - mis helipildi perifeeriasse tungimise (positiivse) liialdusega tekitas mulje õhku tõusmisest -, on kenaks platvormiks tõeliselt hingestatud asjale. Jättes helipildi parasjagu tühjaks, et kuulaja saaks sinna emotsioonid sisse pakkida. Kui artist püüab hoida positiivset fooni, siis helipilt muutub tavaliselt tihedaks ja dikteerivaks. Ammonite’i hõredus osutab sellele, et ei vaikust ega ebakindlust nootide vahel ei ole vaja karta. See on muusikaline vaste lihtsalt olemisele, mis täiskasvanuna on üks raskemaid oskusi. Ilmselt ei ole mõtet loomingulises palangus panna omavahel kokku võrdväärseid elemente, tekitades sedasi teineteise tasapaksustamist. AS häälutused põkkuvad, kihistuvad, tekitades lisaharmooniaid ning ilukõlalisi kujundeid efemeerses keskkonnas, mis lõpuks jääb vastuvõtu- ja informatsiooni töötlemise organites hüpnootiliselt kaikuma. Üdini sümpaatne on see hootine murenemine, kihtidest mõningate laastude ja tükkide pudenemine, mis tervikut mitte ei lahjenda, vaid kokkuvõtvalt võimestab. Eks see annab ka tunnistust inimhääle kui instrumendi võimsusest. 9.0 (8.5-9.5)

Iliaque -- Coruscant (2026)

Enoughrecords/Bandcamp

• Downtempo 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Experimentalism 
• Jungle 
• Sampledelic 
• Breakcore

See 7-looline on unenäoline sulam, kus toores vanakooli džunglienergia ja tükeldatud rütmid piiluvad läbi paksudest atmosfäärikihtidest -- või siis ka vastupidi. See ei tundu kunagi otsekohese džungliloona; selle asemel tunduvad rütmid sageli pooleldi uputatud, justkui tõuseksid ja langeksid läbi udu või kauge mälestuse, samal ajal kui padjad, tekstuurid ja töödeldud sämplid loovad hõljuva, peaaegu hüpnootilise udu. See on ju igati loogiline, kuivõrd nimetatud stiili tekke ja käesoleva taiese vahele - mis on üllitatud legendaarse Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i all - vahele jääb enam kui kolm aastakümmet. Mis tähendab ka seda, et säherdune lähenemine annab Vincent Bouteloup'i muusikale isevärki pinge: rütmiline jõud on olemas, ent ämbientne ja filmilinalik külg - mis ei jää šabloonseks, vaid pakub ka piisavalt sügavust ja sumedust - pehmendab ja hägustab seda agressiivsust. Tulemuseks on piisavalt (sügava)kihiline, kus on nii kerget melanhooliat kui ka puhast tantsupõranda agressiivsust. Samas loos "Perséides" tõmmatakse pidu korralikult käima. Kahtlemata kaasaegse artistina ta sukeldub ka trummi ja bassi, ent sukeldub nõnda, et iseenesest igav žanr ei muutu (või ei jõua muutuda) tema käsitluses tüütuks. Siin kahtlemata on kuulda nii LTJ Bukemi, Blu Mar Teni kui ka nii Photeki "T’Raenon" perioodi mõjutusi, ent see on siiski prantslase enda kogemusest väljakasvanud orgaaniline tunnetuslikkus. 9.0 (8.5-9.0)

Autharktos -- Kulu-Maa (2026)

Kulu-Maa (2026)

Archive/Mediafire/Bandcamp


1) Kuldsed aad hobedased raad 03:28
2) Pagangardsed aiaauguaedsed 09:24
3) Pajata juttu jutupajast 08:41
4) Roided ribid supikondidIII 09:55
5) Ajakepp ja ajutapp 08:46
6) Eloni melon lendab taevasse 06:07
7) Varvaara, Futbools ja Memuaar 04:07

Autharktos are:

Uno Kassius - electronics, drones, improvisation
Jammu Tyche - electronics, loops, samples, improvisation, noises, rhythms, effects, recording
Meho Verhul - tape manipulations, improvisation, samples, noises, rhythms, effects, recording, post-production
Dominik Kuus - electronics, drones
Maude Tenne - effects, noises, recording
Ain Teep - tape manipulations, recording, effects
Neil Sung - rhythms, noises, effects, improvisation
H.P. Kraft - rhythms, improvisation, electronics, noises, effects, loops, recording, post-production
(and many others)


April 28, 2026

CC0 1.0 Universal No Rights Reserved

Dedicated to Kosmische Demiurg

Mõtted Merit Maaritsa artiklist: järgmist uut otsides kaotame oskuse muusikat päriselt kuulata

ERR

Lugesin Meerit Maaritsa kommentaari ERR-i kultuuriportaalist: "Järgmist uut otsides kaotame oskuse muusikat päriselt kuulata" ning esimese asjana ei saa mitte poolnaljatamisi ära torgata, et päris hirmus võib olla, kui muusikaga seoses tekib... hirmutunne. Nõus laias laastus kirjutatuga - kõik see ongi kultuuriliste jadade mõjujoonte tuvastamine (kuigi nende mõjudele näpu peale panemine on märksa keerulisem kui esmapilgul paistab; lisaks muusikutele on otsesteks mõjutajateks insenerid-instrumentide ehitajad, kes muusikutele ruumi loovad), aga lisaksin omalt poolt, et kuhu sel popmuusika(tööstus)el ikka minna on. Kuhugi ei ole ju minna, kogenut tavakuulajat ei peaks trendid üldse loksutama (ja ilmselt ei loksuta ka). Ei ütlegi, et kunagi tehti paremat muusikat; üha enam olen veendunud, et ka siis produtseeriti hulgi keskpärasust, seda enam, et paljud klassikalised (ent igavad) asjad on ülehinnatud. Omalgi on näiteks posu Fleetwood Mac'i, 70ndate teise poole Yes'i, 80ndate The Stranglers'i ning Jethro Tull'i plaate, mida ei viitsi enam kuulata, sest see tundub ajaraiskamise ja nüriduse kultiveerimisena oma hinge (kuulata üle professionaalsest huvist ning analüütiliselt end lõbustada, mis siin valesti on läinud, mida võinuks teisiti teha). Selle eest hoolitsedes on parem mõnda asja mitte teha, sh kuulata. Võib-olla see mõte tundub hetkel ketserlikuna, aga muusikutele tuleks paljuski kasuks, kui mindaks tootvale tööle. Paljudel juhtudel saadaks tööstuse moolokist sõltumatuks, jalad oleksid rohkem maas; ei ole mõtet endid kujutada ette Olümpose elanikena, kui ideede ja julguse puudumine annab helilises närvetuses tunda. Millega külgnevalt muusikatööstus muusikute koha päält pigem räägib sellest, kuidas muusikud saavad endile lobeda pensionipõlve välja teenida, aga see teatavasti tuleb kõige olulisema arvelt. Seega ka sõltumatuse määratlus tuleks tänasel päeval ümber defineerida. Sõltumatu muusija ei ole enam stiil, vaid suhtumise ja lähenemise viis. Kardetakse tehisaru, aga kõige parem viis sellele vastu astuda ongi ise kodus produtseerida -- veelgi enam, tehisaru muusikas kõigest peegeldab tehislikkust - ammu enne TI tekkimist - , mis ta loonud on. Nimelt popmuusikatööstuse trendiloome, üleelusuuruses üleshaipimine, standardite loomine ja esteetika nivelleerimine on tehislikkust ammu juurutanud. Selle valguses TI üle jauramine on võltsprobleem -- jah, probleemid tekivad autoriõiguste ja rahadega, aga see on pelgalt entroopiline last, mis muusikaloomesse ei tohiks puutuda (aga bürokraatlikud nüansid sageli salakavalalt muudetakse selle osaks). Mida tähendab uus? Selle kohta on palju äraleierdatud ütlusi (mida siin ei hakka uuesti üle kordama), aga muusika ei saa olla aegkriitiline. Muidugi tuleb isiklikku kompetentsust kasvatada, aga puhtfüüsiliselt ei ole niikuinii võimalik kõike (uut) kuulata. Valikute tegemisel niikuinii tuleb teha valik; kompetentsuse kultiveerimisel tuleb niikuinii pöörduda tagasi varem üllitatud taieste manu -- esiteks, et paljusid ei ole jõutud kuulata ning juba kuulatud asjadele tuleb kõrv uuesti peale panna, kuna mälestused tuhmuvad ja teisenevad. Mis kunati juhtub -- karavan komberdab kuidagi edasi. 

Hanetration -- Debrief EP (2026)

Bandcamp

• Drone pop 
• Lo-fi 
• Ambient 
• Electronic 
• DIY 
• Avant-pop 
• Post-minimalism 
• Folktronica 
• Electro-acoustic 
• Experimental electronica 
• Art music 
• Experimental pop 
• Micronoise

Mõiste/sõna "debrief" (eesti keeles "järelarutelu" , "kokkuvõte" või "briifingujärgne analüüs") tähistab protsessi, kus pärast mingit sündmust, ülesannet või projekti vaadatakse toimunu põhjalikult läbi. Eesmärgiks on õppida kogemusest, jagada infot ja maandada võimalikke pingeid. Muusikalises kontekstis -albumi loomise piirides - tähendab see seda, et album on järelikult eelmiste taieste ning järelikult pikema tee osa, võib-olla koguni kokkuvõte või vshepeatus eelpool loodust. Juhul kui artist on tegutsenud 15 aastat, andnud välja igal aastal vähemalt ühe üllitise, siis on mõistlik eeldada, et ahvivaimustus loomisprotsessist jääb seljataha. Tulemuseks on looja muutumine esteetiliste valikute osas spartalike eluviisidega ja lihtsate harjumustega loojateks, kelle õoodud edaspidi määrab nende kirg, mis on omandanud analüütilisuse -- viimane antud kontekstis tähendab keskendumist kinnisideeliselt teatud helidele, omamoodi alkeemilist kaevamist olemasolevast personaalsest ja üleüldisemast kogemusest, nii klaarist teadvusest kui hämarast alateadvusest (ning nende piirialalt). See kõik võib osutuda komplitseerituks seetõttu, et intersubjektiivne mõistmine ei pruugi tekkida. Kui artist ei ole popmuusikatööstuse maffia katuse all kullakaevaja, siis ei teki sellest probleemi, vaid osutub privileegiks. Uduse Albioni artist Hanetration kahtlemata ise on eeldused selleks tekitanud -- kasvõi vormiliselt, kuna järjepidevalt produtseerides üksnes viieloolisi EP-sid. Muusikanautisklejatele võimaldab viimane keskenduda (pisi)detailidele, võrreldes viimaste taiestega, võrrelduna ka varasema loominguga. Kõrvaklappidega kuulates võib tajuda erutavat kompositsioonilist gravitatsiooni -- kuulaks justkui sirgjoonelist kulgemist, ent milles on jätkuvalt kurvist väljumisel salvestunud tsentrifugaaljõud sees. Nende kahe nurga all põrkuva impulsi osalise võinendumise, osalise hõõrdumise tulemuseks on taas väga meelepärane teos. Mõned väljapaistvamad näited -- "Knaur" ilmselt on lühend sõnast "kentaur", kelle poolhobune-poolinimene tekitab fantaasiaid vastu põrandat põrkuvate-osaliselt killustuvate rütmide, lendlevate kandle akordide ning sinna vahele kootud elektroakustilise tumeaine saatel. Kõlab justnagu Joanna Newsom produtseerinuks The Beta Band'i ja Sun City Girls'i ühisalbumi. Isiklikult tundub, et neist 24 minutist immitseb rohkem keskteele iseloomulikumaid helikombinatsioone kui muidu, ent briti puhul ei saa selles ka lõpuni kindel olla -- ta on elektroonilise muusika sireen, kelle trajektoor ongi elliptiliselt paljut hõlmav ja läbiv. "Stog" kõlab nõnda, justkui varast Stereolab'i suunanuks stuudios The Silver Apples'i tüübid (või artist lihtsalt on vajunud metronoomi tiksumise või pendli liikumise lummusesse), millelt hakkab loo teises pooles kostuma EDM-i ehk varaseid diastoolseid kahinaid: kuulatlege vaikuse puudumist ehk selle olemasolu raskes pooluneluses, tasakaalu leituse faasis vaikuse ja sahinmüra vahel. Isegi kui helid kostuvad konkreetsetena, siis piiritletud arusaama neist ei teki kunagi. Kui põhjatu kaevu võrdkujuna on uuel kuulamisel alati midagi uut võimalik selle sügavusest avastada. 8.5 (8.5-9.0)

Danya Pilchen & Kali Ensemble -- Paper Braids (2026)

Moving Furniture

• Ambient drone 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Microsound 
• Drone 
• Post-classical 
• Sound art 
• Reductionism

Sa pead paar korda enne ära surema, et saaksid hakata elama. Tegelikult on see paratamatu, ent probleem on selles, et enamik inimesi seda ei teadvusta, pidades vähemolulisi asju väärtuslikumaks. Oluline on tähelepanu. Kuidas saada fookust olulistele asjadele? Käesolev 55-minutiline taies algab niivõrd allasurutud minimalistliku helisignaaliga, niivõrd allasurutud tundmustega, niivõrd äärmusliku heli esitlemisega selle füüsilisuses, mille kõrval igamehe suvaline peeretus, röhitsemine ning kubeme kratsimisest tekkiv heli on ka tundeküllasem ja ilmekam. See armutu signaal kasvatab tasapisi liha luudele -- abstraheeritus muutub kombatavaks ja haaratavaks; konkreetsemalt oreli kui instrumendi osiseks. Orel ei pea väljenduma üksnes juuspeente armutute helidena, kuivõrd võib teiseneda ka jõepraami signaaliks. Seda ei pea olema palju, et saaks rääkida ämbientsest droonmuusikast või klassikajärgsest süvikutes kaevamistest. Jõepraami signaalid on sünesteetilised, kuivõrd sinna sugenevad ka udu jahedus ja rõske läbitungivus, virvatulekeste võbelemine ja aovalguse visa ilmnemine; lõhnad võivad tekitada peapööritust või koguni iiveldust. Ka võib kujutleda olukorda arktilisel jääväljal, kui taevast langevad päikesekiired toimiksid vahetute tapjatena -- lõikaksid jääst läbi kui sulavõist, muudaksid jäämäed mänglevalt kuubikuteks ja nelinurkadeks, rääkimata elusolenditest. Julgen arvata, et siinne dünaamika ei ole ainult ülesehituslik element, vaid see on ka provokatsioon, sundimaks kuulajat eelarvamusi ning ootusi muutma. See on mõneti rusuv taies segadust tekitavuse tõttu, saamata aru, millal see lõppeb (kohati valesti tundub, et taies juba lõppes; ent kui see tõepoolest lõppes, siis arusaam selle kohta jõuab pärale palju hiljem). Kõike seda saab teha muusika ülesehituslike tahkude segipaiskamisega. (See raputas... ajendades vahele kuulama Cocteau Twins'i "Treasure'it" -- tuues esile suguluse emotiivse kasinuse ja lopsakuse vahel juhul, kui mõlema alged on ehtsad, st kaemuslikud). Aga see ongi Hollandis resideeruva Ukraina juurtega helilooja kavatsuslikkus keskenduda inimeste ajakogemusele muusika vahendusel -- vaadelda, kuidas muusika mõjutab aja tajumist, kollektiivset kuulamist, ruumi akustikat ja väga peeneid, sageli mikroskoopilise tasandi helilisi detaile nagu seda on (mikro)tonaalsused, resonantsid, aeglased progressioonid. Tema helinstallatsioonides instrumendid ja ruum interakteeruvad ning - ei ole seda sugugi liialdus lausuda - sulavad üheks. Isegi päikesekiired piikidena ei suudaks neid üksteisest eraldada! 8.5 (7.5-9.0).

Planina -- 244 (2026)

Noise Margin

• Experimentalism 
• Field recording 
• Conceptual 
• Musique brut 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Noise 
• Musique concrète

Muusikateost saab määratleda ka viisil, kui väliskeskkonda jäävaid objekte seadistatakse nõnda, et ideelises plaanis nähakse ette, mismoodi peaks mehhanitsistlik helind kõlama. See on üks samm kaugemal John Cage'i nentimisest, et kõik on muusika. Päris nõus legendiga ei ole -- näiteks kõige jubedam on inimhääle ilmnemine kas jauramise või lolli iba ajamisena. Samas dialoogi astumine sellist heli tekitavate subjektidega on kahtlemata märksa lõbusam -- lihtsalt jaurates sarnasel viisil vastu. Iroonia ja sardoonia peeglina on tõhusad, kuivõrd vererõhku säherdune käitumine ei tõsta ning saad ka kultuur-psühholoogiliselt lõbusa ning teadvust avardava kogemuse. Ning jäävad lõpuks ka vait! Tšehhi industriaalmuusika legend Michael Borůvka näikse olevat läinud Chris Watson'i teed -- pigem dokumenteerides loomuldasa helide (mittekunstlise muusika?) hingeelu. Pildi järgi võib aimata, et ripprongid ja -raudteed on tal käesolevaks teemaks -- erinevalt maapealsetest vastetest on siin kuulda märksa vähem lokomotoorsust, palju enam trosside ja kaablite väljavenimist, liikumise ebaühtlusest tekkivat kabiinide jmt kolinat. Nojah, see monokroomsete helide kirjeldus ei saagi olla kuigi seksikas, ent see ongi enbekõike masinistidele ja helipuritaanidele pinget pakkuv kaasus. Isegi kui eemaldataks muusikast tähendusliku kihi (s.t pilti nägemata, kirjeldust lugemata, kommentaare kuulmata) - isegi siis nende surinate-kolksatuste-kriipimiste põhjal ei ole võimalik pimesikku mängida. Mida see annakski? Võib-olla nende helide põhjal mõni tehniliste asjade eest vastutav asjapulk kuuleks ära nii mõnedki vead ning sedadi ennetaks fataalseid tagajärgi.(Lõõbin-lõõbin!). Inimloomus ei pääse üle ega ümber metafooridest, sest meil puudub kogemus n-ö puhtast helist, st mis ei pärineks mingist füüsilisest tegevusest või fenomenist. Ka ei oleks üldse provokatiivne küsida, et kas linnulaulu või kõue kuul(a)mine plaadilt meelelahutuslikus võtmes on ikka see õige? Kas sünesteetilise kogemuse kõrvaldamine eos saab olla õige teguviis? Näikse hästi salvestatud, tundukse õigesti purki pandud, ent võimatult raske on midagi sellist punktidesse teisendada. Aga intuitiivselt on need 37 minutit huvitavad ja piisavalt teistsugused. 7.5 (7.5-8.0)

Reversed Bear Trap -- Apocalyptic Drill (2026)

pan y rosas discos/Bandcamp 

• Avant-hop 
• Experimental hip-hop 
• Trap 
• Southern hip-hop 
• Crunk 
• Sampledelic
• Rap

Reversed Bear Trap'i muusikas on ilmnenud eksperimentaalne, toores ning mässumeelne lähenemine hiphopile ja sellega seotud žanritele. Või mis külgnevatega! -- artist ise teeb need loomuldasa läbipõimunuks ning traagelniitidest nähtamatuks elik integreerib neid piisava sügavusega. Jutt käib albumitest "Psionic Youth" ning (2023) "Champions of Modern Sport" (2024). Ühendades vabajätsu, elektroonilist muusikat, räppi, grime'i, UK garage'i, kaheksabaidist muusikat, avangardhoppi, eksperimentaalsust, minimalistlikku sünti, psühhedeelilisi elemente, breakcore'i ja industriaalset hip-hop'pi protestina liiga sujuva, liiga puhta, liiga turvalise stuudiotoote ning liiga steriilse stimulatsiooni vastu -- ohtlik, toores ning täis elu. See sisaldab ähvardust pöördumatuks korratuseks, ent laskumata puhtasse nihilismi. Ent käesoleval 12-loolisel peaaegu 50 minutilisel taiesel näikse artist rahunenum olevat, kuigi jah, seda konkreetse stiili piirides püsimise tähenduses. Või siis hoopis -- Krista Bloom on suutnud ohtliku energia teistsuguseks konverteerida, anda asjale konkreetsema vormi ning popspetsiifilisema suunitluse. Aga jah, seekord meeliskleb ta konkreetselt eksperimentaalse kallakuga lõunaosariikide hip-hop'i najal, milles omakorda on toorust ja vihast andmist, ent ka sugereerivat eksperimenteerimist -- nii crunk'i keevaline jalakeerutamisenergia, bounce'i tektoonilised potsatamised, chopped and screwed'i ja turntablism'i ebastabiilne ent järjepidevalt miilav energia panevad mängu uhkelt püsti. Pluss algul mainitud elemendid on siin pihustunud kõikjaletungivaks energiaks. Artist ei aja siin läbi mõranenud kõlari ja pragunenud mikrofoni taga harmooniaid-meloodiaid, vaid helidest immitsevat pinget ja ülevõimendust. Ta püüab hoida ülal süütamist kui akti, et seeläbi saavutada katarsist. Ometi see kõik vormub üheks korralikuks popplaadiks, kuivõrd kuulajana ei saa lahti tundest, et selle plaadi loomisel suutis artist end kogu aeg kõrvalt jälgida. 8.5 (7.5-9.0)

505 -- True At First Light LP (2026)

Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Synth-wave 
• Cinematic 
• Smooth jazz 
• Alternative dance 
• Big beat 
• Trip-hop 
• Cool jazz 
• Easy listening 
• Acid jazz 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Jazzstep 
• Alternative pop

Käesolev 9-looline taies vaevalt jätab kuulajaid külmaks -- peaks mõjuma nii neile, kes eelistavad popmuusikat kui ka neile, kes otsivad intellektuaalset segunemist elektroonika ja popmuusika piiri(ala)l. Sümpatiseerib tõik, et artist tõrjub lihtsaid kategoriseerimisi, kuivõrd enamasti samaaegselt mängib nii džäss, tukslevad elektroonilised biidid kui ka valguvad ämbientsed võbelused üle helindi. Neis puhkpillides on sügavakoelist igatsust - mõjudes hingekriipimisena - kui ka jahutavat sentimenti, avardades ja tasakaalustades mitte ainult helilist, aga ka emotsionaalset paletti. Teisalt jälle -- samade elementide kaasatuses võib asi nihkuda märkimisväärselt happejätsu ning big beat'i manu ning samas otsida vokaalsetes värelustes ning helilises võbeluses ühist osa Bristoli saundiga (elik Death In Vegas ning Massive Attack saavad rõhuasetusega nende ühistele juurtele kokku); ent ka Nils Petter Molvær'i ning Courtney Pine'i pärandile pilgutatakse silma. Alati võib ju mainida originaaltaotlust iga taiese iseenesestmõistetava morivatsioonipaketina, ent veelgi olulisem on erilisuse väljatoomine iga pisikese heli- ja rütmiühiku kompromissitus destilleerimises. Siin on neid tämbrilisi varjundeid ning mikroskoopilised heliefekte, mis vastavalt avardavad heliilma ning kummitavad (ala)teadvust. Muusika, mis vabalt võiks helindada eepilisust laiadel ekraanidel; ent teisalt sellesse on kätketud ka interstitsiaalsed praod, mis annavad võimaluse eemaldumaks suuremast kärast. Teisisõnu -- sellel on piisavalt süvakihtidest hoovavat jahedust ning tüünust. 40-minutilise üllitise - nii näikse- varjatuks ülesandeks ning (selle raskuse kaudu samuti) kompromissituseks on navigeerida alal, mida on viimase kolme ja poole kümnendi vältel ilmselt tuhandete heliplaatidega illustreeritud. Kuivõrd hea tunne jääb käesolevast maha ning soov seda kindlasti kuulata ka tulevikus, siis järelikult misjon õnnestus. 8.5 (8.0-8.5)

Ilia Belorukov & Vasco Trilla -- Hog Rubber (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Electronic 
• EAI 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Sound art 
• Avant-electronica

Antud 4-loolisel taiesel netiplaadifirma Plus Timbre`i all on Ilia Belorukovi ja Vasco Trilla teine tandemprojekt pärast 2019. aasta üllitist „Laniakea“ (Astral Spirits). Kui varasem koostöö ühendas Belorukovi saksofoni ning flöödil põhineva helisüsteemi Trilla löökpillidega, pälvides kiitust atmosfäärilise vaoshoituse ja hõrgu (koos)mõju eest, siis uuel taiesel on Belorukov kolinud üle modulaarsele süntesaatorile, samas kui Trilla laiendab oma areaali löökpillide ja muundurkõlaritega, viies kokkuvõtvalt projekti elektroakustilise improvisatsiooni, mikromüra ja psühhoakustilise helikunsti territooriumile. Kohtuvad improvisatoorne, elektrooniline ning poolakustiline muusika erinevates konfiguratsioonides, mistõttu realiseerides nende eksperimentaalmuusika valdkonda kuuluvate stiilide võimalikkusi ja modaalsusi -- sealhulgas tuues esile värskendavat sünergiat, huvitavaid helindeid, mille puhul intrigeeriv ainuüksi on aimata selle helindi pärinemise allikaid -- kas tegu on liht- või liitheliga, kas tegu on pärisallikast või siis mitte pärineva helisündmusega? See, mis mis varjab päritolu, võimendab samal ajal ebamaist. Tõepoolest, tegu on sündmustega, kuivõrd helid näikse olevat põhjalikult läbimõeldud -- seda nii eraldi võttes kui ka teistega suhestudes. Kui on tegu masinliku või sünteetilise helindiga, siis ilmselt on võimalik leida vihjeid masina hingeelu kohta, saamaks aimu loojate omast. Kuivõrd see ei ole nende meeste esimene koostöö, mistõttu koostööalane vilumus peaks olema kasvanud -- kas see alati huvitavate tulemusteni viib, on jälle omaette teema (igal juhul arvaks, et mingi annus düsfunktsionaalsust ning vastuolusid täis ühistegevus proovi- ja stuudioruumis on pigem tervitatav). Kohati see meenutab simulatsioonina mõnd varahommikust jumalateenistuseelset aega pigem kusagil maapiirkonnas, kui kerkokellad hakkavad kaugel taamal kaikuma, tungides läbi füüsiliselt ettepoole jäävatest helidest („In A Cyclone“) -- hakates tasapisi elektrooniliselt abstraheeruma. Müstiliste fenomenide pärisosaks eeldatavasti on käändumine obskuursusesse ning ambivalentsusesse. See ei ole ei viisakas ega harmooniline improvisatsioon. Kuigi jah, säherduses elektroonikas on isegi pehmust ja soojust -- (elektroonilise) heli tüvirakke, seda primaarset toorust, mida näituseks on võimalik sämplerist välja ekstraheerida, mida seejärel vürtsitatakse äärmuslikumate (pinge)kõikumiste ja tekstuursete kokkupõrgetega. Sünergia ei ole sujuv -- see on poleemiline, seda seatakse pidevalt kahtluse alla, otsides helide tagant "masina hinge", mis tegelikult ilmneb alles siis, kui protsess on lõpule viidud. Või on sünergia võrreldav võimsa draakoni liikumisega, kes elutsedes mägede südamikes ning järvede põhjades, jätab endast maha sabaga joonistunud jälje, mis esmapilgul nähtub kaootilise joonena, ent moodustab ometi eepilise terviku -- mitte üksnes pinnareljeefe kündes, aga ka inimhingesid kujundades. 9.0 (8.5-9.5)

Floating Mind -- I Don't Do Clubbing Sorry (2026)

MonoKraK/Archive

• Ambient techno 
• Deep techno 
• Electronic music

Me arvame kogu aeg midagi; ilmselgelt arvata on äge, kui äge see tegevus tegelikult on, ei oska me ise ka ära arvata. Arvustada mingit asja on keeruline ainuüksi seetõttu, et missugune meeleolu peaks kuulaja üle valitsema või ei ole sel üldse tähtsust -- või siis hoopis vastupidi: on tähtsust küll, et halva enesetunde korral peaks hea kuulamisobjekt tuju subjektil hoopis heaks muutma ning vastupidi. Teiseks arvustamine kahtlemata on mingil määral suhe artisti eelmistesse taiestesse, ning sõltuvalt artisti kavatsuslikkusest ning meelelaadist näiteks eksperimentaalmuusika puhul eeldame eelnevate ettevõtmiste edasi arendust. Või kas peaksime seda üldse eeldama? Ent tõsi on, et muusika ei saa üksnes jääda vormilise provokatsiooni tasandile pidama, kõike seda peab ikkagi toetama seestpoolt hoovav sügavus, veelgi parem kui selleks on müstiline keere, andes kuuldavale ka usutavuse ning toestiku. Alatihti (ja rõõmsa ootusega) naasen Floating Mind'i ehk Roberto Vitali muusika ning tema juhitava plaadifirma MonoKraK'i diskograafia manu; kuigi jah, ega tänapäeval teisi artiste peale tema enda seal enam ei figureeri; kahtlemata on sümpaatne, et šveitslane õnnistab kuulajaid kolmelooliste EP-dega, andes nõnda kriitikutele veelgi paremad kalibreerimisvahendid asjade õigeks mõõtmiseks ning väärtustamiseks. Ma algul ei olnud sellest taiesest kuigi vaimustuses -- tema eelmised andsid ruttu õige tunde ja taipamise. Ühel puhul mõistetav, kuivõrd ta tegeleb järjepidevate (mikroskoopiliste?) muudatustega albumilt albumile, ent teisalt hinnang jääb siiski hinnanguks ning tunne jääb tundmuseks. Siin on sügavust, ent see sügavus näikse pigem formaalne; säherdune, mis on valitud kusagilt helipangast, millele võõras keeles on peale kirjutatud "sügav"; mitte ise sünteesitud, mistõttu osaliselt iseloomustaksin taiest sõnaga "laisk". Ei saagi eeldada - oleks peaaegu mõeldamatu -, et muusika oleks klišeedest vaba -- peab tekkima analoogia ja suhestumine olemasoleva massiiviga, ning alles selle põhjal saab kujundada arusaama konkreetsest asjast; ei ole lõppkokkuvõttes paha, ent eelmised olid ärksamad ja huvitavamad. Kirjanikuhärra Tõnu Õnnepaluga ei saa nõustuda ühe protsendi määra osas - mida uus kirjandusteos (konkreetsel juhul muidugi muusikateos) peaks pakkuma -- ikka võiks pakkuda märksa enam -- sellisel juhul ilmselt ei ole mõtet paberit määrida, elektrit ning arvuti kõvaketast kulutada. RV igatahes on märksa edukam, kuivõrd nimilugu on piisavalt sügav -- ruum avardub, mida võimaldav sügavus on mitmevalentne ja -kihiline; muutudes sügavalt kosmiliseks, mis kahtlemata tõstab huvitavuse kolmandiku peale. 7.5 (7.0-8.5)

Bing Satellites -- Voyage to the Sun (2026)

Bandcamp

• Ambient
• Electronic 
• Ambient drone 
• Microtonal

Nõukogude ajast pärineb seesugune anekdoot, et Brežnev tegi ettepaneku sõita Päikesele. Seltsimehed vastu, et me põleme ju ära. Leonid Iljitš aga vastu: ka sellele on mõeldud. Sõidame öösel! Kuulates käesolevat taiest, siis muusikaline mõjusus on säherdune, et tekib tahtmine igasugune iroonia kõrvale jätta! See on album, mis mitte niivõrd ei mängi, kuivõrd rullub lahti. Algushetkedest alates loob album laia ja kannatliku helivälja -- pikad, hõljuvad, samas peenelt sisse tungivad toonid, mis ulatuvad päikesetuultena üle stereospektri (või on seal veel lisaspektreid!). Muusika tugineb aeglaselt liikuvatele harmoonilistele kihtidele: ostsillaatorid paisuvad ja taanduvad, granuleeritud tekstuurid sätendavad taamal (seda viimast võib mõista ka filmi "Astraal" ["Oculus"] antud tähenduses -- seal, kus elavad vaimolendid. Konkreetsemalt -- see ei ole pelgalt taustal ämbientne; see on suunatud, justkui iga püsiv noot lükkaks kuulajat edasi mööda tahtlikku trajektoori. Tämbrid on soojad, kuid hiiglaslikud, peene modulatsiooniga, mis paneb toonid virvendama ja painduma, vihjates eesootavale tohutule gravitatsioonilisele tõmbejõule. Rütmi asemel kasutab muusika toonitriivi - intervallide laienemist, õrna harmoonilist õitsemist -, et simuleerida liikumist. Tulemuseks on liikumapanev tunne ilma kiireloomulisuseta, teekond, mida ei mõõdeta miilides, vaid laienevas resonantsis. Kord muutuvad droonid eredamaks, omandades hõõguva registri, väreledes päikesepursetena läbi eri kihtide. Tekstuurid muutuvad küllastunumaks, sagedused intensiivsemaks, kuid kompositsioon jääb meditatiivseks. Purske asemel haarab see kuulaja kestvasse sumedusse -- võiks kujutada kuulmislikku analoogi Päikese pimestavale kroonile lähenemisega. 9.0 (8.5-9.5)

Orphax -- Continuation (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Avant-electronica

Käesoleva kuu lõpus ilmub ametlikult Orphax'i ehk tollis esitleva nimega Sietse van Erve (kes lisaks muusika loomisele on ühtlasi Madalmaade ühe juhtiva eksperimentaalplaadifirma - Moving Furniture Records'i - boss) kahelooline taies, mis nagu albumi nimigi osutab, flirdib millegi kestvaga (ehk ka lõppematuga). Kaks ülipikka kompositsiooni, millede kogupikkus küünib 44 minutini. See taies võiks veelgi kesta, kuivõrd isiklikult tundub see kestvat märksa vähem, mis osutab sellele, et taies on sündmusterikas ning tõrjub ajalisust. Üllitise pealkirja võib tõlgendada ka osutusena kultuuritraditsioonile, mis paratamatult valmistas ka käesolevat ette. Hollandlase muusika kahtlemata on imetabane ja täpselt doseeritud, kuivõrd lisaks modulatsioonidele, üleminekutele ning uue kuju omandamisele on ka tämber lopsakas - ütleks koguni, et tõeliselt isuäratav (justkui üleküpsenud pirn või ploom puu otsas magusast mahlast tilkumas). Ma ei ole varem mitte alati nautinud mitte kõigi MFR-i droonmuusikaalbumite tämbreid, iseäranis nende omi, mis on opereerinud aneemiliste postindustriaalsete kõlavärvidega, ent seekord on raske kõrvaklappe peast ära võtta. Prantsuse mõtleja Jacques Ellul'i taies "Tehnoloogiline ühiskond" ["La Technique ou l'Enjeu du siècle"] (1954) - mis on mõjus juba seetõttu, et raamatukaanel ilutseb lintmagnetofon - resoneerub Orphax'i teosega, kuivõrd siit ei kuma taotlust olla uus ja äge, vaid analüütiline (samas kaotamata emotiivset tunnetust) -- tabada ajastuvaimu, mängida ajastut määratlevate helide ja instrumentidega. Katedraaliorel võngub, läheb otse, kusagil liituvad sellega ka teised helid; ei saa üldse välistada, et mõni natuke roostes orelivile võis ka keskajal seesugust heli tekitada. Ka ajaliselt on see taies pidev ja katkematu, mis võib kuulajat isegi pelutada, kuivõrd ta võib sellesse siseneda ajaväliselt ehk viirastuslikult (üks kummastavamaid ütlusi, mida kuulnud olen, kui kunagi tollal 4-aastane tütar lausus täiesti ootamatult, et ta ei usu, et me olemas oleme!). Kui nimetaksin seda sakraalseks muusikaks (iseäranis teise kompositsiooni lõpuosa), siis vaevalt kellelgi võiks olla vastuväiteid. Küsiksin isegi edasi: mille poolest Arvo Pärdi muusika on sellest pühalikum? 9.5 (9.0-9.5)

Philippe Petit -- The Acoustic Cornet, an hommage to Leonora Carrington (2026)

 

Mahorka/Bandcamp/Archive 

• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 
• EAI 
• Micronoise 
• Psycho-acoustic 
• Dada music 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 

Oe jee, 7-looline taies sisaldab kriiskavaid helindeid. Kriiskamine osutab nii hüsteeriale kui stabiilsetest tuumadest väljapoole sopistuvatele helinditele. Kriiskavad helindid tänapäeval - postmodernistlikul ajajärgul - kõlavad kui mitte tsipa naljaka, siis meeleheitliku appihüüdena kindlasti. Modernism teisenenuna on vaippommitanud nii subjektide meeli kui hoiakuid kui (vastuvõtu)standardeid (ei tasu sedagi unustada, et algselt paljud modernistid õigustasid sõda kui vana vundamendi hävitamist ning eeldust uueks alguseks). 44-minutiline taies on inspireeritud Laura Carrington'i (1917-2011) samanimelisest romaanist, ning nagu näha, pühendatud Mehhiko-Briti sürrealistlikule kunstnikule, kirjanikule ning feministile. Raamatu põhiküsimuseks on, et kas "häiritud" naine on häiritud seetõttu, et ta on hull või seetõttu, et ta kuuleb liiga palju? Ning Philippe Petit (PP) püüab läheneda kirjanikuproua küsimuseasetusele teistsuguselt sagedusribalt. Kas sõnalist sagedust on võimalik teisendada adekvaatseks helindiks? Need küsimused niikuinii jäävad hüpoteetiliseks, kuivõrd verifitseerimisseoseid F-teaduslikust perspektiivist ei ole paraku võimalik esteetilisse sfääri üle kanda. Ja kas peakski? Metafüüsikuna niikuinii pean olulisemaks intuitiivset tunnetust. Oluline on, et tähelepanu on juhitud suht varju jäänud võitlevale hingele, kelle mässulist hinge on illustreeritud kakofooniliste helimaastike ning intrigeerivate heliefektidega -- (digi)putukad sumisevad, elektroonilised helid muutuvad loomuldasa inimhäälteks -- ja vastupidi. Modulaarsüntesaatorite elliptilised liialdused ning epileptilised krambid. Lõputu väänamine, lõputu teisendamine ja teisenemine, küsimine millegi järele, millel võib olla vuajeristlik varjund man. Sürrealismi allikaks sai ju olla eimidagi muud kui realism, ning tõukumise motiiviks sellest eemale sai olla eeldusel, et viimane pidi olema midagi üsna räiget. Nagu kunagi laulis Tõnu Trubetsky, et lähen ja naeran nad välja. Moonutada kiusajatest autoriteetide maaailm naeruväärseks ja killustunuks. 8.0 (7.5-8.5)

Keith Helt -- Unweaving (2026)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Experimental rock 
• Post-punk 
• Art rock 
• Avant-rock 
• Noise rock 
• Punk funk 
• No Wave 
• Art punk

Keith Helt'i (KH) 11-looline taies osutab ilmselt nii eeskujude poole osutamisena kui ka pettumusena selle üle, mis hetkel maailmas eri valdkondades toimub. Võib ju üles harutada kõike seda, mis tänapäeva elu määrab ja määratleb, kuivõrd inimkond pehmelt öeldes on jõudnud sügavasse kriisi. Kriis teatavasti ei tähenda enam teelahkmetel seismist, vaid ummiktee lõppu jõudmist. Ka kunstiliselt ei ole tänapäeval eriti midagi öelda. Ning on ka näha, et midagi uut ei hakata ka lausuma. Meenutades Prantsuse mõtleja René Guénon'i mõtet saja aasta eest, siis inimesed Läänes tegelevad asjadega, milles individualistlik element on olulisem kui tõe püüdlus. Üles harutades on võimalik mõned sammud tagasi astuda viisil, et oleks võimalik tegevuse eeldused ümber määratleda, et jõuda uute, loodetavasti viljastavate tulemusteni. Tuulise Linna juhtiva netiplaadifirma pan y rosas discos'e muusikust juhi plaadil on seda taotlust kuulda, jõudes tagasi nii varase Sonic Youth'i, Joy Division'i kui Theoretical Girls'i manu. Resigneerunud vokaal, nurgelised ent ebatavalise prepareeritud kõlaga kitarrid ning räbused trummid justkui tahaksid laskuda lausmürasse, ent lihtsamasse vastupanusse laskumist hoitakse kaalutletult tagasi. Tänapäeva loogika on eneseregulatsioon, enesedistsipliin, enesetsenseerimine - mitte ainult sanktsioneerimisest tulenevalt -, vaid ka negatiivse eristumise tõttu, et ülejäänud massist sammuke välja astuda. Ent see on siiski negatsioon indivualistliku püüdlusena, mis näikse sihitu triivimisena ulgumerel. Kas see harutamine ka enam midagi aitab...käesoleval on õnnestumisi, ent nii mõndagi jääb ka tavapärasesse massi pidama. Tundub, et KH saab ka sellest aru, nii mõneski kohas muutudes esteetiliselt ja emotiivselt sardooniliseks. Näiteks loo "Stutter" lõpus lihtsalt sihitult jaurates. Mis seal ikka -- kuulame seda muusikat ning lähme pärast seda päikest koloniseerima (nagu ühe loo pealkiri osutab) 8.0 (7.0-9.0)

Interpretace -- Ještěd (2026)

Noise Margin

• Avant-garde 
• EAI 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Improvised music 
• Kosmische Musik

Tšehhi industriaaleksperimentalistide puhul üks ägedamaid asju on hoiak, et tulevikku ei ole ilma minevikuta -- helidesse teisendatuna tähendab see seda, et industriaalmuusika traditsioonist pärinevat nihilismi on nelja kümnendi vältel kantud erinevatesse žanritesse, kuivõrd on liigutud siia-sinna ning kolmandatelegi radadele -- näiteks eksperimentaalne rokk, räsune psühhedeelia ning kunstiline punkenergia on võimaldanud veenvalt sünteesida uusi vorme ning kanaliseerida kaootilist jõudu. Või oleks õigem öelda, et tegelikult on kõik need elemendid albumitel esindatud, ent sõltuvalt taiesest on rõhuasetused erinevad. Nad on jätkuvalt väga aktiivsed, mistõttu arvustustamise puhul tekib küsimus, et kuidas albumit hinnata eeldusel, et kas peaks ilmtingimata kronoloogiliselt eelmise ära kuulama või võib jätkata ka üle-üleelmise või üle-üleeelmisega. Kohati punt jätab seesugune mulje, et neil tuleb mingisugune hea idee pähe ning nad kompromissitult panustavad oma energia, meeleolud ning oskused konkreetsesse mõttevälgatusse, mistõttu uus taies võibki võrduda kõigest ühe pika looga. Sedapsi on käesoleva, ligi 20-minutilise kompositsiooniga, samas sisaldades küllalt erinevaid helisid ja tahke, st helilisi kõlasid ning kompositsioonilisi lahendusi. Taies sisaldab nii sünteetilisi urinaid ning akustilisi urinaid, ent samuti elektroakustilisi improvisatsioone, samas lämmatamata kuulajat monokroomse udu ning kalkide ent rabedate toonidega -- samas sisaldades ka hulgi helikombinatsioone, mis mängitakse kenasti välja, tehes pidevalt vihjeid ja põikeid mujale. Eksperimentaalmuusika puhul ei ole oluline mitte ainult see, mida tahetakse öelda, vaid ka see, mida ei öelda või kuidas midagi lausutakse. Interpretace puhul imponeerib tõsiasi, et vana kooli industrialistidena on nad tänasesse päeva toonud enesega kaasa helilise räpakuse, andes seeläbi muusikale õige meki manu. Tämbriline räpakus jätab steriilsuse rohkem või vähem varjule, mistõttu näiteks vedru pinge vabanemine ei taandu vaid mehhanitsistlikuks ning masinlikuks kaadervärgiks. Kosmilised helid ei valgu tavapäraselt üle rütmilise karkassi, vaid on koondatud helikanali veerandisse, sumisedes ja arenedes osaliselt sordiini all. Või siis tuleb rohkem esile, et erinevaid heli võimalikkusi testida. 8.5 (8.0-9.0)

Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)

Bandcamp

• Breaks 
• Acid house 
• Deconstructed club 
• Breakbeat 
• Electronic music 
• Acid techno 
• Live session 
• Acid electro 
• Experimental techno 
• Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)