505 -- True At First Light LP (2026)

Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Synth-wave 
• Cinematic 
• Smooth jazz 
• Alternative dance 
• Big beat 
• Trip-hop 
• Cool jazz 
• Easy listening 
• Acid jazz 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Jazzstep 
• Alternative pop

Käesolev 9-looline taies vaevalt jätab kuulajaid külmaks -- peaks mõjuma nii neile, kes eelistavad popmuusikat kui ka neile, kes otsivad intellektuaalset segunemist elektroonika ja popmuusika piiri(ala)l. Sümpatiseerib tõik, et artist tõrjub lihtsaid kategoriseerimisi, kuivõrd enamasti samaaegselt mängib nii džäss, tukslevad elektroonilised biidid kui ka valguvad ämbientsed võbelused üle helindi. Neis puhkpillides on sügavakoelist igatsust - mõjudes hingekriipimisena - kui ka jahutavat sentimenti, avardades ja tasakaalustades mitte ainult helilist, aga ka emotsionaalset paletti. Teisalt jälle -- samade elementide kaasatuses võib asi nihkuda märkimisväärselt happejätsu ning big beat'i manu ning samas otsida vokaalsetes värelustes ning helilises võbeluses ühist osa Bristoli saundiga (elik Death In Vegas ning Massive Attack saavad rõhuasetusega nende ühistele juurtele kokku); ent ka Nils Petter Molvær'i ning Courtney Pine'i pärandile pilgutatakse silma. Alati võib ju mainida originaaltaotlust iga taiese iseenesestmõistetava morivatsioonipaketina, ent veelgi olulisem on erilisuse väljatoomine iga pisikese heli- ja rütmiühiku kompromissitus destilleerimises. Siin on neid tämbrilisi varjundeid ning mikroskoopilised heliefekte, mis vastavalt avardavad heliilma ning kummitavad (ala)teadvust. Muusika, mis vabalt võiks helindada eepilisust laiadel ekraanidel; ent teisalt sellesse on kätketud ka interstitsiaalsed praod, mis annavad võimaluse eemaldumaks suuremast kärast. Teisisõnu -- sellel on piisavalt süvakihtidest hoovavat jahedust ning tüünust. 40-minutilise üllitise - nii näikse- varjatuks ülesandeks ning (selle raskuse kaudu samuti) kompromissituseks on navigeerida alal, mida on viimase kolme ja poole kümnendi vältel ilmselt tuhandete heliplaatidega illustreeritud. Kuivõrd hea tunne jääb käesolevast maha ning soov seda kindlasti kuulata ka tulevikus, siis järelikult misjon õnnestus. 8.5 (8.0-8.5)

Ilia Belorukov & Vasco Trilla -- Hog Rubber (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Electronic 
• EAI 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Sound art 
• Avant-electronica

Antud 4-loolisel taiesel netiplaadifirma Plus Timbre`i all on Ilia Belorukovi ja Vasco Trilla teine tandemprojekt pärast 2019. aasta üllitist „Laniakea“ (Astral Spirits). Kui varasem koostöö ühendas Belorukovi saksofoni ning flöödil põhineva helisüsteemi Trilla löökpillidega, pälvides kiitust atmosfäärilise vaoshoituse ja hõrgu (koos)mõju eest, siis uuel taiesel on Belorukov kolinud üle modulaarsele süntesaatorile, samas kui Trilla laiendab oma areaali löökpillide ja muundurkõlaritega, viies kokkuvõtvalt projekti elektroakustilise improvisatsiooni, mikromüra ja psühhoakustilise helikunsti territooriumile. Kohtuvad improvisatoorne, elektrooniline ning poolakustiline muusika erinevates konfiguratsioonides, mistõttu realiseerides nende eksperimentaalmuusika valdkonda kuuluvate stiilide võimalikkusi ja modaalsusi -- sealhulgas tuues esile värskendavat sünergiat, huvitavaid helindeid, mille puhul intrigeeriv ainuüksi on aimata selle helindi pärinemise allikaid -- kas tegu on liht- või liitheliga, kas tegu on pärisallikast või siis mitte pärineva helisündmusega? See, mis mis varjab päritolu, võimendab samal ajal ebamaist. Tõepoolest, tegu on sündmustega, kuivõrd helid näikse olevat põhjalikult läbimõeldud -- seda nii eraldi võttes kui ka teistega suhestudes. Kui on tegu masinliku või sünteetilise helindiga, siis ilmselt on võimalik leida vihjeid masina hingeelu kohta, saamaks aimu loojate omast. Kuivõrd see ei ole nende meeste esimene koostöö, mistõttu koostööalane vilumus peaks olema kasvanud -- kas see alati huvitavate tulemusteni viib, on jälle omaette teema (igal juhul arvaks, et mingi annus düsfunktsionaalsust ning vastuolusid täis ühistegevus proovi- ja stuudioruumis on pigem tervitatav). Kohati see meenutab simulatsioonina mõnd varahommikust jumalateenistuseelset aega pigem kusagil maapiirkonnas, kui kerkokellad hakkavad kaugel taamal kaikuma, tungides läbi füüsiliselt ettepoole jäävatest helidest („In A Cyclone“) -- hakates tasapisi elektrooniliselt abstraheeruma. Müstiliste fenomenide pärisosaks eeldatavasti on käändumine obskuursusesse ning ambivalentsusesse. See ei ole ei viisakas ega harmooniline improvisatsioon. Kuigi jah, säherduses elektroonikas on isegi pehmust ja soojust -- (elektroonilise) heli tüvirakke, seda primaarset toorust, mida näituseks on võimalik sämplerist välja ekstraheerida, mida seejärel vürtsitatakse äärmuslikumate (pinge)kõikumiste ja tekstuursete kokkupõrgetega. Sünergia ei ole sujuv -- see on poleemiline, seda seatakse pidevalt kahtluse alla, otsides helide tagant "masina hinge", mis tegelikult ilmneb alles siis, kui protsess on lõpule viidud. Või on sünergia võrreldav võimsa draakoni liikumisega, kes elutsedes mägede südamikes ning järvede põhjades, jätab endast maha sabaga joonistunud jälje, mis esmapilgul nähtub kaootilise joonena, ent moodustab ometi eepilise terviku -- mitte üksnes pinnareljeefe kündes, aga ka inimhingesid kujundades. 9.0 (8.5-9.5)

Floating Mind -- I Don't Do Clubbing Sorry (2026)

MonoKraK/Archive

• Ambient techno 
• Deep techno 
• Electronic music

Me arvame kogu aeg midagi; ilmselgelt arvata on äge, kui äge see tegevus tegelikult on, ei oska me ise ka ära arvata. Arvustada mingit asja on keeruline ainuüksi seetõttu, et missugune meeleolu peaks kuulaja üle valitsema või ei ole sel üldse tähtsust -- või siis hoopis vastupidi: on tähtsust küll, et halva enesetunde korral peaks hea kuulamisobjekt tuju subjektil hoopis heaks muutma ning vastupidi. Teiseks arvustamine kahtlemata on mingil määral suhe artisti eelmistesse taiestesse, ning sõltuvalt artisti kavatsuslikkusest ning meelelaadist näiteks eksperimentaalmuusika puhul eeldame eelnevate ettevõtmiste edasi arendust. Või kas peaksime seda üldse eeldama? Ent tõsi on, et muusika ei saa üksnes jääda vormilise provokatsiooni tasandile pidama, kõike seda peab ikkagi toetama seestpoolt hoovav sügavus, veelgi parem kui selleks on müstiline keere, andes kuuldavale ka usutavuse ning toestiku. Alatihti (ja rõõmsa ootusega) naasen Floating Mind'i ehk Roberto Vitali muusika ning tema juhitava plaadifirma MonoKraK'i diskograafia manu; kuigi jah, ega tänapäeval teisi artiste peale tema enda seal enam ei figureeri; kahtlemata on sümpaatne, et šveitslane õnnistab kuulajaid kolmelooliste EP-dega, andes nõnda kriitikutele veelgi paremad kalibreerimisvahendid asjade õigeks mõõtmiseks ning väärtustamiseks. Ma algul ei olnud sellest taiesest kuigi vaimustuses -- tema eelmised andsid ruttu õige tunde ja taipamise. Ühel puhul mõistetav, kuivõrd ta tegeleb järjepidevate (mikroskoopiliste?) muudatustega albumilt albumile, ent teisalt hinnang jääb siiski hinnanguks ning tunne jääb tundmuseks. Siin on sügavust, ent see sügavus näikse pigem formaalne; säherdune, mis on valitud kusagilt helipangast, millele võõras keeles on peale kirjutatud "sügav"; mitte ise sünteesitud, mistõttu osaliselt iseloomustaksin taiest sõnaga "laisk". Ei saagi eeldada - oleks peaaegu mõeldamatu -, et muusika oleks klišeedest vaba -- peab tekkima analoogia ja suhestumine olemasoleva massiiviga, ning alles selle põhjal saab kujundada arusaama konkreetsest asjast; ei ole lõppkokkuvõttes paha, ent eelmised olid ärksamad ja huvitavamad. Kirjanikuhärra Tõnu Õnnepaluga ei saa nõustuda ühe protsendi määra osas - mida uus kirjandusteos (konkreetsel juhul muidugi muusikateos) peaks pakkuma -- ikka võiks pakkuda märksa enam -- sellisel juhul ilmselt ei ole mõtet paberit määrida, elektrit ning arvuti kõvaketast kulutada. RV igatahes on märksa edukam, kuivõrd nimilugu on piisavalt sügav -- ruum avardub, mida võimaldav sügavus on mitmevalentne ja -kihiline; muutudes sügavalt kosmiliseks, mis kahtlemata tõstab huvitavuse kolmandiku peale. 7.5 (7.0-8.5)

Bing Satellites -- Voyage to the Sun (2026)

Bandcamp

• Ambient
• Electronic 
• Ambient drone 
• Microtonal

Nõukogude ajast pärineb seesugune anekdoot, et Brežnev tegi ettepaneku sõita Päikesele. Seltsimehed vastu, et me põleme ju ära. Leonid Iljitš aga vastu: ka sellele on mõeldud. Sõidame öösel! Kuulates käesolevat taiest, siis muusikaline mõjusus on säherdune, et tekib tahtmine igasugune iroonia kõrvale jätta! See on album, mis mitte niivõrd ei mängi, kuivõrd rullub lahti. Algushetkedest alates loob album laia ja kannatliku helivälja -- pikad, hõljuvad, samas peenelt sisse tungivad toonid, mis ulatuvad päikesetuultena üle stereospektri (või on seal veel lisaspektreid!). Muusika tugineb aeglaselt liikuvatele harmoonilistele kihtidele: ostsillaatorid paisuvad ja taanduvad, granuleeritud tekstuurid sätendavad taamal (seda viimast võib mõista ka filmi "Astraal" ["Oculus"] antud tähenduses -- seal, kus elavad vaimolendid. Konkreetsemalt -- see ei ole pelgalt taustal ämbientne; see on suunatud, justkui iga püsiv noot lükkaks kuulajat edasi mööda tahtlikku trajektoori. Tämbrid on soojad, kuid hiiglaslikud, peene modulatsiooniga, mis paneb toonid virvendama ja painduma, vihjates eesootavale tohutule gravitatsioonilisele tõmbejõule. Rütmi asemel kasutab muusika toonitriivi - intervallide laienemist, õrna harmoonilist õitsemist -, et simuleerida liikumist. Tulemuseks on liikumapanev tunne ilma kiireloomulisuseta, teekond, mida ei mõõdeta miilides, vaid laienevas resonantsis. Kord muutuvad droonid eredamaks, omandades hõõguva registri, väreledes päikesepursetena läbi eri kihtide. Tekstuurid muutuvad küllastunumaks, sagedused intensiivsemaks, kuid kompositsioon jääb meditatiivseks. Purske asemel haarab see kuulaja kestvasse sumedusse -- võiks kujutada kuulmislikku analoogi Päikese pimestavale kroonile lähenemisega. 9.0 (8.5-9.5)

Orphax -- Continuation (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Avant-electronica

Käesoleva kuu lõpus ilmub ametlikult Orphax'i ehk tollis esitleva nimega Sietse van Erve (kes lisaks muusika loomisele on ühtlasi Madalmaade ühe juhtiva eksperimentaalplaadifirma - Moving Furniture Records'i - boss) kahelooline taies, mis nagu albumi nimigi osutab, flirdib millegi kestvaga (ehk ka lõppematuga). Kaks ülipikka kompositsiooni, millede kogupikkus küünib 44 minutini. See taies võiks veelgi kesta, kuivõrd isiklikult tundub see kestvat märksa vähem, mis osutab sellele, et taies on sündmusterikas ning tõrjub ajalisust. Üllitise pealkirja võib tõlgendada ka osutusena kultuuritraditsioonile, mis paratamatult valmistas ka käesolevat ette. Hollandlase muusika kahtlemata on imetabane ja täpselt doseeritud, kuivõrd lisaks modulatsioonidele, üleminekutele ning uue kuju omandamisele on ka tämber lopsakas - ütleks koguni, et tõeliselt isuäratav (justkui üleküpsenud pirn või ploom puu otsas magusast mahlast tilkumas). Ma ei ole varem mitte alati nautinud mitte kõigi MFR-i droonmuusikaalbumite tämbreid, iseäranis nende omi, mis on opereerinud aneemiliste postindustriaalsete kõlavärvidega, ent seekord on raske kõrvaklappe peast ära võtta. Prantsuse mõtleja Jacques Ellul'i taies "Tehnoloogiline ühiskond" ["La Technique ou l'Enjeu du siècle"] (1954) - mis on mõjus juba seetõttu, et raamatukaanel ilutseb lintmagnetofon - resoneerub Orphax'i teosega, kuivõrd siit ei kuma taotlust olla uus ja äge, vaid analüütiline (samas kaotamata emotiivset tunnetust) -- tabada ajastuvaimu, mängida ajastut määratlevate helide ja instrumentidega. Katedraaliorel võngub, läheb otse, kusagil liituvad sellega ka teised helid; ei saa üldse välistada, et mõni natuke roostes orelivile võis ka keskajal seesugust heli tekitada. Ka ajaliselt on see taies pidev ja katkematu, mis võib kuulajat isegi pelutada, kuivõrd ta võib sellesse siseneda ajaväliselt ehk viirastuslikult (üks kummastavamaid ütlusi, mida kuulnud olen, kui kunagi tollal 4-aastane tütar lausus täiesti ootamatult, et ta ei usu, et me olemas oleme!). Kui nimetaksin seda sakraalseks muusikaks (iseäranis teise kompositsiooni lõpuosa), siis vaevalt kellelgi võiks olla vastuväiteid. Küsiksin isegi edasi: mille poolest Arvo Pärdi muusika on sellest pühalikum? 9.5 (9.0-9.5)

Philippe Petit -- The Acoustic Cornet, an hommage to Leonora Carrington (2026)

 

Mahorka/Bandcamp/Archive 

• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 
• EAI 
• Micronoise 
• Psycho-acoustic 
• Dada music 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 

Oe jee, 7-looline taies sisaldab kriiskavaid helindeid. Kriiskamine osutab nii hüsteeriale kui stabiilsetest tuumadest väljapoole sopistuvatele helinditele. Kriiskavad helindid tänapäeval - postmodernistlikul ajajärgul - kõlavad kui mitte tsipa naljaka, siis meeleheitliku appihüüdena kindlasti. Modernism teisenenuna on vaippommitanud nii subjektide meeli kui hoiakuid kui (vastuvõtu)standardeid (ei tasu sedagi unustada, et algselt paljud modernistid õigustasid sõda kui vana vundamendi hävitamist ning eeldust uueks alguseks). 44-minutiline taies on inspireeritud Laura Carrington'i (1917-2011) samanimelisest romaanist, ning nagu näha, pühendatud Mehhiko-Briti sürrealistlikule kunstnikule, kirjanikule ning feministile. Raamatu põhiküsimuseks on, et kas "häiritud" naine on häiritud seetõttu, et ta on hull või seetõttu, et ta kuuleb liiga palju? Ning Philippe Petit (PP) püüab läheneda kirjanikuproua küsimuseasetusele teistsuguselt sagedusribalt. Kas sõnalist sagedust on võimalik teisendada adekvaatseks helindiks? Need küsimused niikuinii jäävad hüpoteetiliseks, kuivõrd verifitseerimisseoseid F-teaduslikust perspektiivist ei ole paraku võimalik esteetilisse sfääri üle kanda. Ja kas peakski? Metafüüsikuna niikuinii pean olulisemaks intuitiivset tunnetust. Oluline on, et tähelepanu on juhitud suht varju jäänud võitlevale hingele, kelle mässulist hinge on illustreeritud kakofooniliste helimaastike ning intrigeerivate heliefektidega -- (digi)putukad sumisevad, elektroonilised helid muutuvad loomuldasa inimhäälteks -- ja vastupidi. Modulaarsüntesaatorite elliptilised liialdused ning epileptilised krambid. Lõputu väänamine, lõputu teisendamine ja teisenemine, küsimine millegi järele, millel võib olla vuajeristlik varjund man. Sürrealismi allikaks sai ju olla eimidagi muud kui realism, ning tõukumise motiiviks sellest eemale sai olla eeldusel, et viimane pidi olema midagi üsna räiget. Nagu kunagi laulis Tõnu Trubetsky, et lähen ja naeran nad välja. Moonutada kiusajatest autoriteetide maaailm naeruväärseks ja killustunuks. 8.0 (7.5-8.5)

Keith Helt -- Unweaving (2026)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Experimental rock 
• Post-punk 
• Art rock 
• Avant-rock 
• Noise rock 
• Punk funk 
• No Wave 
• Art punk

Keith Helt'i (KH) 11-looline taies osutab ilmselt nii eeskujude poole osutamisena kui ka pettumusena selle üle, mis hetkel maailmas eri valdkondades toimub. Võib ju üles harutada kõike seda, mis tänapäeva elu määrab ja määratleb, kuivõrd inimkond pehmelt öeldes on jõudnud sügavasse kriisi. Kriis teatavasti ei tähenda enam teelahkmetel seismist, vaid ummiktee lõppu jõudmist. Ka kunstiliselt ei ole tänapäeval eriti midagi öelda. Ning on ka näha, et midagi uut ei hakata ka lausuma. Meenutades Prantsuse mõtleja René Guénon'i mõtet saja aasta eest, siis inimesed Läänes tegelevad asjadega, milles individualistlik element on olulisem kui tõe püüdlus. Üles harutades on võimalik mõned sammud tagasi astuda viisil, et oleks võimalik tegevuse eeldused ümber määratleda, et jõuda uute, loodetavasti viljastavate tulemusteni. Tuulise Linna juhtiva netiplaadifirma pan y rosas discos'e muusikust juhi plaadil on seda taotlust kuulda, jõudes tagasi nii varase Sonic Youth'i, Joy Division'i kui Theoretical Girls'i manu. Resigneerunud vokaal, nurgelised ent ebatavalise prepareeritud kõlaga kitarrid ning räbused trummid justkui tahaksid laskuda lausmürasse, ent lihtsamasse vastupanusse laskumist hoitakse kaalutletult tagasi. Tänapäeva loogika on eneseregulatsioon, enesedistsipliin, enesetsenseerimine - mitte ainult sanktsioneerimisest tulenevalt -, vaid ka negatiivse eristumise tõttu, et ülejäänud massist sammuke välja astuda. Ent see on siiski negatsioon indivualistliku püüdlusena, mis näikse sihitu triivimisena ulgumerel. Kas see harutamine ka enam midagi aitab...käesoleval on õnnestumisi, ent nii mõndagi jääb ka tavapärasesse massi pidama. Tundub, et KH saab ka sellest aru, nii mõneski kohas muutudes esteetiliselt ja emotiivselt sardooniliseks. Näiteks loo "Stutter" lõpus lihtsalt sihitult jaurates. Mis seal ikka -- kuulame seda muusikat ning lähme pärast seda päikest koloniseerima (nagu ühe loo pealkiri osutab) 8.0 (7.0-9.0)

Interpretace -- Ještěd (2026)

Noise Margin

• Avant-garde 
• EAI 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Improvised music 
• Kosmische Musik

Tšehhi industriaaleksperimentalistide puhul üks ägedamaid asju on hoiak, et tulevikku ei ole ilma minevikuta -- helidesse teisendatuna tähendab see seda, et industriaalmuusika traditsioonist pärinevat nihilismi on nelja kümnendi vältel kantud erinevatesse žanritesse, kuivõrd on liigutud siia-sinna ning kolmandatelegi radadele -- näiteks eksperimentaalne rokk, räsune psühhedeelia ning kunstiline punkenergia on võimaldanud veenvalt sünteesida uusi vorme ning kanaliseerida kaootilist jõudu. Või oleks õigem öelda, et tegelikult on kõik need elemendid albumitel esindatud, ent sõltuvalt taiesest on rõhuasetused erinevad. Nad on jätkuvalt väga aktiivsed, mistõttu arvustustamise puhul tekib küsimus, et kuidas albumit hinnata eeldusel, et kas peaks ilmtingimata kronoloogiliselt eelmise ära kuulama või võib jätkata ka üle-üleelmise või üle-üleeelmisega. Kohati punt jätab seesugune mulje, et neil tuleb mingisugune hea idee pähe ning nad kompromissitult panustavad oma energia, meeleolud ning oskused konkreetsesse mõttevälgatusse, mistõttu uus taies võibki võrduda kõigest ühe pika looga. Sedapsi on käesoleva, ligi 20-minutilise kompositsiooniga, samas sisaldades küllalt erinevaid helisid ja tahke, st helilisi kõlasid ning kompositsioonilisi lahendusi. Taies sisaldab nii sünteetilisi urinaid ning akustilisi urinaid, ent samuti elektroakustilisi improvisatsioone, samas lämmatamata kuulajat monokroomse udu ning kalkide ent rabedate toonidega -- samas sisaldades ka hulgi helikombinatsioone, mis mängitakse kenasti välja, tehes pidevalt vihjeid ja põikeid mujale. Eksperimentaalmuusika puhul ei ole oluline mitte ainult see, mida tahetakse öelda, vaid ka see, mida ei öelda või kuidas midagi lausutakse. Interpretace puhul imponeerib tõsiasi, et vana kooli industrialistidena on nad tänasesse päeva toonud enesega kaasa helilise räpakuse, andes seeläbi muusikale õige meki manu. Tämbriline räpakus jätab steriilsuse rohkem või vähem varjule, mistõttu näiteks vedru pinge vabanemine ei taandu vaid mehhanitsistlikuks ning masinlikuks kaadervärgiks. Kosmilised helid ei valgu tavapäraselt üle rütmilise karkassi, vaid on koondatud helikanali veerandisse, sumisedes ja arenedes osaliselt sordiini all. Või siis tuleb rohkem esile, et erinevaid heli võimalikkusi testida. 8.5 (8.0-9.0)

Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)

Bandcamp

• Breaks 
• Acid house 
• Deconstructed club 
• Breakbeat 
• Electronic music 
• Acid techno 
• Live session 
• Acid electro 
• Experimental techno 
• Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)

Pu-3rh -- Sunyata EP (2025/2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Deep house 
• Punk rock 
• Ambient 
• Big Beat 
• Industrial electro

Käesolevat 5-loolist kassetti Trash Can Dance`i all välja antuna olen korduvalt käianud, kuivõrd tegu on ühe parima eksperimentaaltaiesega eelmisest aastast. Mürarohke, seestunud, intensiivne ning boonuseks lisaks ka mitmekesine tükk hamba all, mida küll ja küll annab mõnusalt mäluda. See on sedasorti vana kooli industriaalmuusika, mille produtseerimisel oleks justkui ühelt kassetikalt teisele salvestatud -- salvestatud sellisega, millel puudub salvestamiskontrollnivoo, mis tugevama sisendheli korral lihtsalt taandab "liigse" heli taamale, tekitades seeläbi kummastava heliudufooni; ning samas esiplaanil olevad helid on justnagu veidi pundunud, saades industriaalmuusika idee kohaselt just õige (kergelt perversse) vormi. Tõsi, nii mõnigi lugu algab või sisaldab (post)pungilikku bassi ja trummi käiamist, mille kohal pöörleb metallipuru ning hõljub mustjas heliloor; sillates seeläbi varast industriaali punk-muusikaga (ka industriaalmuusikat on teatud aegadel sobitatud postpungiga samasse lahtrisse tänu sellistele puntidele nagu varane Cabaret Voltaire, This Heat, Psychic TV, Clock DVA). Justnimelt see toorus, see känkrasse võimendatud heli tsunamina füüsilist meediumit vibreerima pannes annab asjale sügavuse ja mõtte. Ainus kõlaliselt helge hetk ilmneb avaloos ("Artificial Scars"), kus süvahausilikke filtreerimisi nügitakse kolisevate big beat-rütmidega, millesse sugenevad metalsed kahinad-sahinad. Tõsi, ühes loos veel on kuulda selle vähemkuuldavamat kaja. 9.0 (8.5-10)

Jesper Jarold -- Natt (2026)

Dream On

• Indie rock 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Psychedelic 
• Twang
• Indietronica 
• Progressive rock 
• Neokrautrock

Käesolev on rootslase Jesper Jarold'i (JJ) (osaline Göteborgi ansamblites Fontan, Kanot, Uran GBG ja Ultra Satan) debüütsooloalbum „Natt“, mis ilmus kaks päeva tagasi Dream On-nimelise plaadifirma alt. Kaheksalooline taies vihjab erinevatele traditsioonidele, kust ta ise on tulnud, mis teda on mõjutanud -- siin on nii 70ndate krautrokki, 90ndate krauti, mis kahekümnendate külmadel sügis- ja talvekuudel sünteesituna on tulemuseks andnud midagi üsna huvitavat; kuigi osutades nii varase Kraftwerk'i ja Neu!'i motoorsusele, La Düsseldorf'i teutoonlikule eepilisusele, nii Stereolab'i kui Ladytron'i kihilisele hüpnootilisusele, on selles ka progressiivroki klišeed sees -- pikad kidrasoolod ning laiaulatuslikud, peaaegu teatraalsed sünteetilised kihid, kuigi need tunduvad vaid harvadel hetkedel rutiinselt kõlavana. See on kõigele lisaks ka lõbus. Kõige eelnevalt kirjeldatu taamal paistab silma albumi valmisolek võtta omaks Metsikut Läänt kujutavaid motiive, mis lisavad asjale õige kummastava knihvi (meenub näituseks Eesti ansambel Holy Motors). Elemendid on ümber sõnastatud ning rohkem-vähem lahustatud värsketes kontekstides, mis hoiavad kuulajat tasakaalust väljas. See on igati heaks kiidetav, kui klišeedele antakse uus tähendus või vähemalt kriimustatakse moonutustega. Mängulisus kahtlemata on oluline, ent esteetiline mässulisus uute vormide tekitajana ning seeläbi roki vaimsuse kehastusena peab olema piisavalt sügav, et mitte jääda mänguklotside ladumise või haleda produkti tasandile, mis justkui vormiliselt meenutab rokkmuusikat (ent stiili õige vaimsusega ei ole tegelikult midagi pistmist!). JJ süntees tundub elav ja eesmärgipärane; ning oma püüdlustes toestatud. Olles ka meeleoluloovalt üsna rikkalik -- melanhoolsed mõtisklused vahelduvad üleva rõõmuga. 8.5 (8.0-9.5)

RMH Mixtape 31.01.2026

Mixtape

1) Okmiracle - Sea Calls //New Old Loops// (2024, Nenormalizm)      

2) The Hirundu - Ninit Womb //Quernmore!)// (2022, Pitch And Putt)

3) Dark Souls Day - Lifeless //X-lives// (2010, AF-music)  

4) Bioc - Owt (was three) //Rename & Reorder EP// (2007, Proc-Records) 

5) Unit 21 - september 10th //September-October// (2006, Thinner)

6) Alexandre Bilodeau - Veins-tu //Veins-tu// (2006, Epsilonlab) 

7) Joxfield ProjeX - On The Opposite Corner //Phantastique// (2009, Clinical Archives)  

8) Fabbien Robbe - Le Wagon //Skeudennoù// (2025, Mahorka) 

9) Antoine Reverb - Lontano //A Revolt Of Sorts// (2010, Bandcamp)

10) Lackluster - Casiopiukkajatko //Cold Trail// (2009, Acroplane) 

11) Traqueurs de Combes - Giacinto Bloom //I.G.W.T.// (2024, Nowaki Music) 

The Hirundu -- Advertized As Magnatized (At Last) (2026)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Avant-garde 
• DIY 
• Art rock 
• Ambient 
• Psycho-acoustic 
• Hauntology 
• Electronic 
• Turntablism
• Abstract 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Dark ambient 
• Improvised music 
• Krautrock 
• Cinematic

Sageli osutub traagiliseks, kui jultunult inimene oma ja teiste elu vussi keerab, jäädes samal ajal täiesti tummahambaks, et mõista, kuidas tragöödia temast endast alguse on saanud ning kuidas ta seda pidevalt toidab. Aga nimetatud mõttetera võib üle kanda kunstiilma ja ümber pöörata niimoodi, et näidata ühe või teise looja erakordsust. Inglane Johnny Crewdson (JC) teiste inglise tüüpidega alustas muusikaloomist 80ndate lõpus, olles inspireeritud televiisorist nähtud Happy Mondays'i esinemisest. Vähehaaval on teised tüübid kõrvalt pudenenud, mistõttu The Hirundu'st õige pea sai ühemeheprojekt. Üks viimaseid tema asju, mida arvustasin, oli "Quernmore!" (2022), kus JC katsetas mürarohke bluusrokiga -- aga viisil, justkui olnuks tegu plaadimängija eksperimendiga. Meenutas Neu! katsetusi järjekorras teisel stuudioalbumil, kui Rother'il-Dinger'il oli raha otsa lõppenud ning lisalugude loomisel "remiksiti" juba olemasolevat kompositsiooni "Neuschnee/Super" eri kiirustel plaadimängijas ning magnetofonil. Võib öelda, et JC jätkab sarnase metoodikaga ka siin, et žanriline palett on avardunud. Näiteks "Tankard" on hüpnootiline krautrokk, mis, tõsi, on aeglaseks keeratud, mis võiks ka Daniel Lopatin'i repertuaari kuuluda, kui mees rohkem süvitsiminevam oleks. Aga jah, nagu ligi nelja kümnendi vältel kümnetel üllitistel, JC otsib ja katsetab -- ning leiab taas õige väljapääsu. Talle sageli omane dadaistlik segment seekord on teisenenud eksperimentaalseks energiaks; isegi abstraheeritud kaemuseks, mis sageli justnagu on suunatud tagaplaanile (mis sümboolselt peegeldab tema olematut suhet muusikatööstusega. Aga ka laiemas plaanis peavoolu ja infovoogu sobitumisel -- nt bändinimi tekitab otsingumootoris segadust). See näitab tema kui looja meisterlikkust, oskust delikaatselt nihestada ja nihkuda, mängida lisaks nähtavale ka nähtamatuga. Seda võib tõlgendada ka kolmandat moodi -- see, mis näikse ilmuvat, ilmneb kaude peeglite peegelduste peegeldustena. Mõni lugu näikse kõlavat laiekraanhõllandusena...ja kõlabki sellena, ent pakkudes kogemust väljaspool harjumuslikku situatsiooni. Ka vabajäts ei pea kihutama sajaga, piisab piduritega mängimisest, vaheldumisi aeglustades ja kiirendades. Nõnda, et flööt muutub libatrompetiks või -saksofoniks. Albumi ja lugude ebatavaline kirjaviis osutab kõrvalekaldele, hälbele, rikutusele. JC tekitatud deviatsioonid on konstruktiivset muutust esile kutsuvad, viies helikeelt kuhugi kaugemale ja sügavamale. Taaskord võib nentida, et päeva lõpuks on kuulaja kogenud paljut ning hulgi, ent mitte lämmatavas koguses. 9.0 (8.5-9.5)