Et Voilà -- Architextures vol.1 (2026)

Mahorka/Bandcamp

• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Avant-techno
• Industrial techno 
• Ambient 
• Experimental techno

Meeleheitlikult pulseerivad, kildudeks purunevad rasked rütmid - oma raskuse all puruks litsutud rütmid - ja seda lugu ja albumit edasi lükkav industriaalne trummeldamine annab sellele muusikale rikutuse. Rikutus ei tähenda negatiivset, kuivõrd pigem tähistab hälbimist mingi stiili kõvast tuumast, st selle käsitööoskuslikust optimaalsusest. Selle kõige ehedamaks näiteks on IDM-muusika, millest enamus on käsitööoskuslikult suurepärane, ent puudub viimane pingutus, st tähendab eripära lisamine ning eristumine sadadest ja tuhandetest samasugustest artistidest. Käesoleva taiese avang kosmiliste süntide ning tuumlõhustuvate rütmidega on muljetavaldavalt kehtestav, mis õnneks ei rahuldu kompromissidega. Keeratakse tuure manu, kriipivad-kraapivad heliefektid ümber tektoonilise rütmimassi intriige punumas, ei karda riskida ning... kõik see saab lõppkokkuvõttes kenasti tasutud. Siin on kuulda piinavaid triviaalsusi, mille kontrapunktiks on ülenevad sündipartiid justkui sillana mudast taevasse. (Ka ämbientsed osised ei jää siin pelgaks kohatäiteks). Eks need kuusteist minutit kehastugi tootemisambaks, ühendades madala kõrgega, nüansirohke rohmakaga, muda nektariga, olles nõnda lisaks reflekteerimidele ka sambaks inimlikule eksistentsile. Siin kohtuvad autechrelik matemaatiline dekonstrueerimine-rekonstrueerimine ja düstoopne industriaalläige, laskmata kuulajal mugavustsooni langeda. Isiklik lemmik on "Brutalism 03", mille heliline vulgaarsus, pealetükkivus ning häbitus teevad artistile au. 8.5 (8.0-9.0)

Pan•American -- Fly the Ocean in a Silver Plane (2026)

Kranky/Bandcamp 

• Ambient rock 
• Art rock 
• Post-rock 
• Dreamwave 
• Hypnagogic 
• Electronic 
• Organic electronica 
• Glo-fi 

Pan•American ehk kodanikunimega Mark Nelson (MN) oskab meisterlikult luua ruumi (justkui eikusagilt), kus aeg näikse peatuvat. Kui Nelsoni varasem looming - st 90ndatel ja 00ndatel Labradfordi aegadel ja varajastel sooloplaatidel - kippus olema pigem hämarduv, minimalistlik ning ehk isegi letargiline ja omaette hoidev, siis siin 10-loolisel pööratakse pilk emotiivselt helgema, pastelsema horisondi poole. Helgus on sageli seotud nostalgiaga -- mälestustega päikesevinest, varjutatud suveõuedest ning lapsepõlvest. Kitarriakordid ei ole siin teravad, vaid pehmeks lihvitud, mähitud kergelt udusesse kajja ja soojusesse. See meenutab näiteks Matt Mondanile'i ehk Ducktailsi parimate päevade hüpnagoogilise popi ja chillwave'i esteetikat, kuigi MN teeb seda intellektuaalrokkari analüütiliselt päikest pillutava rahulikkusega. Kõik see analooglindi kuulamisest kiirguv kerge lõõsk -- nimetagem seda tüünuseks helikeeles -- subliimse lennuga, ent ilma raputavate turbulentsideta. Kui esimestel kuulamistel tabasin end mõttelt, et kuivõrd siinsed miniatuursed rütmihakatised hakkavad paisuma ja kasvama pealtnäha lapsikust ja kergemeelsest, siis tundus korraks, et teenekas muusik hakkab ideedest tühjaks jooksma. Tegelikult just selles mõte ongi, et pealtnäha pealiskaudsetele ideedele anda sisu ning neist aretada välja midagi imetabast. Just see ongi see, mis tema puhul näikse ainuõige valik. Ühendriiklase muusika kehastab tundmust, et miski ilus on kaugel või juba jäänud seljataha, kuid sellele mõtlemine ei tekita mitte kurvameelsust, vaid pigem turvatunnet ja helget ootust (selle tunde kestmisest). Ja kui naisvokaal veel lisaks siseneb, siis...jah. Magusvalumuusika ilma valuta on see. Kahtlemata üks tipphetki käesolevast aastast. 9.5 (9.0-10)

The Hirundu -- Dron-ola (2026)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Reductionism 
• Microsound 
• Experimentalism 
• Lowercase 
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Electronic 
• Dark ambient 
• Illbient 
• Hauntology 
• Industrial music 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Acousmatic music 
• Field recording

Mis siin salata -- rõõm on olla tagasi ühe oma lemmikartisti inglase Johnny Crewdsoni ehk The Hirundu juures. Mees, kes alustas bänditegemist koos mõne kaaslasega kaheksakümnendate lõpus Blackpoolis, olles inspireeritud Happy Mondaysi otse-eetri esinemisest televisioonis. Tõsi on, et Johnny on jätkanud mingist hetkest üksinda ning liikudes Manchesteri legenditest muusikaliselt vägagi kaugele. Heaks näiteks on käesolev seitsmelooline taies, mis algab vaevukuuldava, ent pahaendelise tumeämbiendina, kätkedes nii industriaalmuusika musta krutskilisust kui droonmuusika pingestatud seestumust. Kuigi mulle meeldib säherdune muusikastiil nagu postindustriaal, kiidan alati heaks neid artiste, kes suudavad nimetatud stiilist mööda minna viisil, et pigem osatakse võtta kaasa midagi seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, ning Crewdson vana kooli mehena ka seda teeb. Siin on seda analoogi, seda undamist ning käivitamist - ning ongi jäänud käivituma -, lisades asjale nostalgilist hõngu manu. Kõige selle juures on masinad loomuldasa vulgaarsed ja pealetükkivad -- demonstreerides häbenemata hälbeid oma töötsüklites ja mootoritaktides, ometi muutumata seejuures kiiskavaks ja kriiskavaks ning seeläbi hirmutamata kuulajaid kuulamisprotsessist eemale. Ning need, kes arvavad, et JC puudub huumorimeel, siis kuulaku kompositsiooni nimega "Baloneiusmonk" -- täiega lõbus lugu! "Coconut Snow" seevastu avardub lõputult, kuna liikudes stiihiliste loodushelide saatel üle ookeanite sealt lõpmatusse kosmosesse, ning ikkagi tagasi Emakesele Maale. Võimsad tõmbetuuled ja turbulentsid voolivad seda helindit. Hiljem lisandub tuntavamalt kummituslikkust ("Wowlude", "Zul") helindisse, osundades tehnika ja aja paratamatule seostumisele ning muutumisprotsessidele. Tehnikasse ja teadusesse on ajalisus sisse kätketud -- esiteks kogemusliku eeldusena, samuti horisondina ning teiseks - taas esimesest johtuvalt - poliitiliste, ideoloogiliste, majanduslike impulssidega subjekti mõjutajana -, milles tehnika ja teadus muutuvad. JC ja tema hirundu-loom ka muutub, aga ikka aina imetabases suunas. 8.5 (8.5-9.0)

Camp -- Polaire (2026)

No Type/Bandcamp

• Experimental techno
• Micro-techno
• Clicks'n'cuts
• Avant-techno
• IDM
• Electronic music

Paari tunni pärast algab Los Angeleses jalgpalli MM-i esimene kuueteistkümnendikfinaal Kanada ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel. Seni on paslik kuulata Kanadast pärit muusikat -- täpsemalt No Type'i plaadifirma alt ilmunud Campi viieloolist, 21-minutilist teost. Selle EP märksõnadeks on mikrodetailidele keskenduv intellektuaalne rütmikeel ja esteetilisest pingest laetud elektroonika. Viited intellektuaalsusele kõlavad alati veidi poosetavalt ja halenaljakalt -, ent käesoleval juhul on see õigustatud. Camp ei ehita lugusid suurte meloodiate või efektsete kulminatsioonide ümber, vaid uurib tehno võimalusi selle kõige elementaarsemal tasandil: erinevad rütmimustrid, tämbrid, tekstuurid ja heliliste sündmuste omavahelised suhted moodustavad teose elujõu ning loomuse. Teisalt võib "Polaire'i" võtta ka trummimasina(te) hingeelu uurimisena. Klikid-klõbinad, krõbinad-sahinad, metalselt undavad kajatuuled, hetktõrked-energeetilised tasakaaluhäired ning rohkem või vähem märgatavad nihked ei ole siin pelgalt rütmilised detailid, vaid kogu muusika kandvad elemendid. Väikseimadki muutused omandavad tähenduse ning sunnivad kuulajat tähelepanu koondama just sellele mikroskoopilisele tasandile, kus selle plaadi tegelik mäng voolab. Viide jalgpallile ei ole juhuslik. Ka eksperimentaalsel tehnol ja tipptasemel jalgpallil on midagi ühist. Kui maailmameistrivõistlustel peetakse üle saja kohtumise, hakkab mänge eristama just kõige väiksed nüansid. Campi muusikas toimib sama loogika: pealtnäha napp materjal muutub põnevaks tänu peenele vaheldusele ning mikroskoopilistele nihetele. Erinevus seisneb aga selles, et muusika ajalisus väljendub teisiti võrreldes pallimängudega. (Pallimängu afektiivsus subjektile mõjub reeglina mängu vaatamise hetkel). Muusikaalbumeid kuulatakse ikka ja jälle ning nende väärtus võib aastatega isegi kasvada. Vaevalt meenutab keegi aastate pärast Kanada ja LAV-i vahelist kuueteistkümnendikfinaali, kuid "Polaire" on just seda tüüpi plaat, mille juurde tasub aeg-ajalt tagasi pöörduda. Selle suurim tugevus on hüpnootiline voolavus -- tunnusjooned, mis muudavad ka väikseimad helidetailid tähenduslikuks. 8.5 (8.5–9.0)

Lezet -- Sopor (2026)

Dawn of Darkness

• Conceptual 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Experimentalism

Kuulan hetkel serblase Igor Jovanovici ehk Lezeti 7-loolist taiest, mis piirdub kõigest kaheksateistkümne minutiga. Kõigel sellel näikse olevat konkreetne põhjus, kuivõrd kompositsioonid on üksteisega ühendatud -- see muusika võiks vabalt kõlada klaasharmoonikal mängitud helindina, mis on läbi filtrite helispektri perifeeriasse keeratud ja suunatud. See konkreetsemalt tähendab üsna kasinat helipilti kuulajale -- justkui maliigset muinasjutulist narratiivi kannab see kergelt rabe, kerget resonantsi trotsiv taies. Siin ongi nõnda, et iga siinne element, iga heliline fenomen omab nii instrumentaalset kui eesmärgipärast väärtust. Kõige puhtama kõlaga neist kompositsioonidest eristub "Sopor 5", mille puhul on murenenud koorik, mis ümbritseb elust räsitud isiku hingelist seisundit paksu kookonina. Pealkiri osutab nimelt sügavale teadvuse depressioonile, mille puhul isikut ei saa tavaliste stiimulitega teadvusele äratada, kuigi tugeva stimulatsiooni (näiteks valu, valju heli ning ereda valgusega) saab teda siiski lühiajaliselt erutada, säilitamaks koordineeritud kaitsereaktsioone ja elutähtsaid näitajaid. Kuigi eelpoolkirjeldatu on meditsiiniline iseloomustus, saab seda taandada ka kaasaja igavleva ning järjest tugevamaid stiimuleid otsiva inimese hingelise seisundile. Või vastupidi -- mõni isik, vältimaks tugevaid emotsioone, püüab end ümbritseva suhtes justament välja lülitada. Lezet ei dramatiseeri seda seisundit, vaid kujutab seda pigem kui aeglaselt kulgevat teadvuse murenemist. Seetõttu ei mõju "Sopor" mitte niivõrd eksperimentaalelektroonika näidisena, kuivõrd heli- ja vaimuseisundi sobitamisena - õigete lainepikkuste leidmisena -, kus vaikuslähedus, miilav resonants ning hõredaks filtreeritud kõlaruum on sama olulised üksikult kuuldavate helidega. Seda võib nimetada ka gravitatsiooniaukudega ämbiendiks, st selliseks, kus sagedused aeg-ajalt kaotavad konfiguratsiooni ning liiguvad seejärel taastumistsüklisse. 7.5 (7.0-8.0)

Knife Feelings -- Desperate for Living (2026)

Pan Y Rosas Discos/Bandcamp

• Post-punk 
• No Wave 
• Art punk 
• Indie punk 
• Noise rock 
• Alternative rock

Vaadates plaadiümbrist ning mõtiskledes 10-loolise taiese pealkirja üle tuleb möönda tõika, et elu on kõige armsam ikka siis, kui ininene on sattunud piirsituatsiooni. Chicago eksperimentaalse muusika - arvestades Tuulise Linna eksperimentaalse muusikamaastiku tugevast priijätsu traditsioonist tulenevalt olemuslikult improvisatsiooniline ning žanripiire eirav - netiplaadifirma Pan Y Rosas Discose all üllitatud asja on metadatas klassifitseeritud pungina, siis jah, alles 80ndate keskpaigast hakati laiemalt kasutama terminit "post-punk". Enne seda kirjeldati asja peaasjalikult pungi või uue lainena. Seevastu USAs - iseäranis Suures Õuna Lower East Side'i linnaosas - esile kerkinud uuendusliku pungi liikumine väljendas põlglikkust mõiste "uus laine" vastu, kuna paljude puntide toores energia hakkas lahustuma sünteetilisuses ning selle väärkasutamisest tingitud esteetiliste valikute tõttu. "No Wave" oli esteetiliselt kompromissitu - kuhu lisandusid nii vabajäts, industriaalne essents kui elektrooniline segment -, ent mis hoidis alal algse pungi toorust (ilmselt saades vaimujõudu ka John Cage'i muusika kui fenomeni tõlgendamisest). Tegelikult see jõhkrus tuli veelgi ilmsemalt kontrastsuste rõhutamisega esile. Glenn Branca kitarrimüra klassifitseeriti totalismina, ning Granca projektides osalenud mehed, sh Thurston Moore ja Lee Ranaldo, hakkasid seda avangardistlikku tendentsi rohkem laiemale pinnale laotama. Ka Knife Feelings'i muusikas kõlavad need prepareeritud, sonicyouthilikult kriipivad, tsellofaanlikku hämu pumpavad kidrad valjult instrumendina ning sõnumit edastava naiskarjumise (mõjutatuna nii helipoeesiast kui mäslevast riot grrrl-liikumisest!) ning ägeda trummeldamise taamal tekitavad nauditavalt pingelise mänguvälja, mille juurde võiks ikka ja jälle naasta. Kui punkmuusika suurim viga on, et selle monotoonsus energiast hoolimata alatihti kipub närbuma, siis siin seda probleemi ei ole -- doseeritakse õite nutikalt! Ning metadatas mainitud kirjeldus on igati õige -- õige punk tõepoolest! 8.5 (8.0-9.0)

Jeff Gburek + Eryk Nowacki -- Small Fires (2026)

Mahorka/Bandcamp/Ramble

• American Primitive Guitar 
• Psychedelic
• New Weird 
• Dream folk 
• Drone folk 
• Improvised music
• Free folk 
• Raga music

Kui kuulan seda mahukat 16-loolist ning 93-minutilist taiest, siis võiks öelda, et ühelt poolt olen säherdust muusikat palju kuulanud, ent teisalt taolise meditatiivse muusika kuulamise iga kuulamine on eripärane ja kordumatu. Nagu jalutamisel iga samm on ühelt poolt samasugune, aga erinev ses mõttes, et omab erinevaid aja- ja ruumikoordinaate. Jeff Gburek (akustiline kitarr, mandoliin, modulaarsüntesaatorid ning muud instrumendid) ning Eryk Nowacki (India keelpillid) pühitsevad siin Ameerika põliselanike väikese lõkke tegemise traditsiooni, vastandudes kolonistide agressiivsele viisile, andmaks teada oma eravaldustest. Lõkke ääres istumine ja leekide silmitsemine on maagiline toiming, ning seda veelgi võimendada on näiteks muusikat seal mängida. Konkreetne muusika on tuttav seetõttu, et seesugust India hõngudega muusikat on teinud ka üks Ameerika kitarriprimitivismi käilakujusid Robbie Basho, aga siin on niikuinii seda India klassikalise muusika raaga narratiivi, kuvõrd sitari, tanpura ning sazi akordid toovad Ida Läänesse. (Või siis vastupidi). Igal juhul need instrumendid kõlavad ka praegusel hetkel eurooplasele müstiliselt -- isegi kui tutvus nendega on põhjalikumalt leidnud aset juba rohkem kui pool sajandit -- kõike tuntavamalt biitlite 60ndate teise poole ning elektrilise perioodi Miles Davise albumitel. (Kuigi see oli vaid üks helilistest komponentidest tollal teiste kõrval albumitel "Bitches Brew" ning "On The Corner"). Nullindatel ja kümnendatel sai palju kuulatud Children Of The Drone'i, Exeteris resideeruvat eksperimentaalfolkaritest koosnevat punti, mis alatihti andis endast maailmale teada maagiliste folgipõhiste jämmimisülesvõtetega. (Sageli tehes seda õues). Kuigi mainitud 93 minutit võivad paberil tunduda hirmutava pikkusena, näikse Bulgaaria plaadifirma Mahorka ning Austraalia Ramble'i all kahasse üllitatud taies voogavat pigem ühe pika voona kui kuueteistkümne eraldiseisva palana. Tandemi loodud voo lummavus läheb teisele poole -- olgu selleks unenäolisus, kõrgeimate ideede või ehtsa olemise kompimine. Improvisatsioon ei mõju siin virtuooslikkuse demonstratsioonina, vaid tähelepaneliku kuulamise praktikana, kus iga uus motiiv sünnib eelmisest loomuliku jätkuna. Seetõttu ei nõua "Small Fires" mitte niivõrd analüüsimist kui kohalolekut -- see on plaat, mis avaneb kõige paremini siis, kui sukelduda aeglaselt selle kihtidesse ja kihtide vahele. 8.0 (8.0-8.5)

José Gallardo A. -- Drones postquimio (2026)

Pueblo Nuevo

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Progressive electronic 
• Micronoise

Kolumbia artist möllab sellel 7-loolisel ning 23-minutilisel üllitisel nii pikkade kui lühikeste heliklotsidega, tehes seda üldjoontes edukalt ja veenvalt. Kõrvauss ei hakka urgitsema - mida taolise kompromissitu eksperimentaalmuusika puhul olekski raske ette kujutada ja ebaloogiline taotleda -, aga meeldivad helitükikesed mõlemast kanalist kindlasti paitavad kuulmis- ja mõtlemiskeskusi. Autor rõhutab Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo koduleheküljel tonaalsuste olemasolu, mille kontrapunktiks on tooremapoolne produktsioon, kus juba eelpoolmainitud droonivate tükikeste kõrvalt - mis sageli on kajadesse mattunud või just neist esile tõusvad - valguvad esile eepilisemad valgusvihud progressiivelektroonilise muusika traditsioonist lähtuvalt. Aga ka stiihilised helielemendid-efektid siin-seal hoiavad intriigi kahtlemata üleval. Võib-olla taiese südamik jääb liiga varjule - jah, orienteerumiseks käesoleval juhul, tunnen, on seda intuitiivselt vaja -, aga jah, õnneks on tunda muusiku poolset jonnakat pingutust liikuda, muutuda ning suhestuda eristuvalt ja kontrastselt. Aga ta ei tee seda mehaaniliselt, orgaanilisus elava järgnevuse ja mängulise kombinatoorikaga annab heakskiidetava tulemuse. Gallardo käsitleb helimaterjali pidevalt muutuva keskkonnana, kus erineva määraga nihked tämbris, ruumitunnetuses ja sageduste erinevustes suunavad melomaani tähelepanu heliprotsesside kulgemisele ning (võimaliku) tulemuse ekstraheerimisele. Eks taoline muusika on loomult totalistlik, mistõttu rääkida sellest kui improvisatoorsest, aleatoorilisest või deterministlikust muusikast on tautoloogiline ettevõtmine -- kõik mainitud elemendid sisalduvad sageli teineteises, teineteise kõrval või järel. Mis kord oli artisti idee ja fantaasia on saanud päeva lõpuks lihaks. 8.0 (7.5-8.5)

Seefeel -- Sol.Hz (2026)

Warp/Bandcamp

• Shoegazing 
• Electronic 
• Ambient 
• Experimental rock 
• Sound poetry 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Sound art 
• Post-minimalism

Kuulates kitarrimuusikat ja elektroonikat juba rohkem kui kolm kümnendit ristanud legende tuleb küsida, et millest seda mitte kuulanuna võiks ilma jääda? Vormiliselt ilmselt mitte millestki, teisalt on selge, et Seefeel on on ajanud oma rida, lähtunud kingapõrnitsemisse kätketud tarkade kivi otsingutest, pihustades ja lagundades kitarrisaunde molekulaarseteks fraktaalideks. Ning säherdusel juhul rokkmuusika käilapillide kõlad kaugenevad roki käilapullide matšolikust punnitamisest. (Samas mainitet eemaldumine peakski õige rokivaimuga kaasas käima). Teisisõnu -- nende muusika peaks väga hästi sobituma postroki määratlusega: kasutada kitarre mitterokilikul viisil. Mõni võib ju öelda, et - ehhee, vabandust -, aga Briti punt on ideedest täitsa tühjaks jooksnud. Kes ei jookseks! Ma ei tahaks seda nõndamoodi käsitleda, kuna 9-loolise taiese vaimsus sunnib vastupidist tunnetama ning väitma. Selles kasinuses on ilu ja sügavust -- seal, kus on viimatinimetatud ilmingud, seal reeglina kolmanda õena on ka müstiline tunnetus kohal. Armastus sedalaadi muusika vastu sai isiklikus plaanis peaasjalikult alguse Slowdive'i "Pygmalioniga" (1995, Creation) ning hiljem seda suunda modifitseerisid Labradford, siin-seal Mark Van Hoen, Stars Of The Lid ning Labradfordi ninamees Mark Nelson oma sooloprojektiga Pan American (kellelt ka just ilmus uus taies). Aga nende esivanemaks atmosfääriliseks keeratud minimalistlike kitarride ja elektroonikaga on kindlasti Vini Reilly (jah, ka The Durutti Columnil ilmus just album). Ei saa üle ega ümber ka Cocteau Twinsist (nii omapäi kui koos Harold Buddiga). Ka Sven Grünbergi filmimuusika ning hiljuti avastatud ja avaldatud Venetsueela ukrainlanna Oksana Linde aastakümnete tagune ookeaniavarusi peegeldav elektronmuusika on kandnud sarnast vaimsust. Seefeel on kindlasti kõlanud oma modaalsuste elluviimisel rohkem sünteetilisemana, aga antud juhul nende (heli)kunstilisus rokkmuusika vahendeid kasutades viib nad kaugele-kaugele pelutavast igapäevast nagu mõnda ulmeromaani sukeldudes. Brittide helid ei püüdle ei kulminatsiooni ega traditsioonilise atmosfäärilisuse poole; pigem tekitatakse seisundeid, milles kuulaja tajub aja kulgu ning ruumilist tunnetust teisiti. Kahtlemata need, kes otsivad teistsugusust ning seeläbi lunastust, on õiges kohas. (Nad on selle albumiga jõudnud ideaalile lähemale kui näituseks see õnnestus kahel viimasel albumil Talk Talkil. (Ehk jõudnuks Mark Hollise juhitud punt kuuenda üllitisega säherduse, st perfektselt otsi kokku sõlmiva tulemuseni). Seefeel on siin nii karge kui kergelt leitsakuline, nii kergelt eemalehoidev kui kummastavalt empaatiline, nii kategooriliselt imperatiivne kui omaenda ilu valguses kergelt veelduma hakkav. See suhestatus, see muusikasisene karkass püsib sisuliselt täiuslikus suhtes. Helid näivad olevat korraga nii liikumatud kui pidevas muutumises, justkui vaataks aegluubis kristalliseeruvat udu või millegi ebatavalise - näiteks mägede - liikumist või ookeani isereguleerimist elava entiteedina. Sellest tuleneb ka albumi paradoksaalne jõud. Materjal on napp, žestid tagasihoidlikud ning ideed esmapilgul peaaegu märkamatud, kuid nende elementide omavaheline suhestumine ning mõningane hõõrdumine tekitab imetabase gravitatsiooni. Muusika ei nõua tähelepanu, vaid ongi loomuldasa iseloomaks muutunud. Ning võib-olla seisnebki Seefeeli suurim saavutus selles, et nad on jätkuvalt võimelised looma helimaastikke, mis ei paku pelgalt pelgupaika igapäeva eest, vaid seavad küsimärgi alla kogu iseenesestmõistetavuse, mida reaalsuseks nimetatakse. Võttes selle triptühhina lahti ilmneb selle taga veel midagi muud, ning millesse saab aina sügavamale kaevuda, kaevuda, ja kaevuda, ning kaevuda. Kindlasti üks parimaid asju AD 2026 ning julgen kihla vedada, et sellest saab klassikaline album, st millest räägitakse veel aastakümneid hiljem. 9.5 (9.0-10)

Boards Of Canada -- Inferno (2026)

Warp/Bandcamp

• Electronic music 
• Neo-psychedelia 
• Ambient pop 
• Progressive electronic 
• IDM 
• Alternative rock 
• Downtempo 
• Indietronica

Kahtlemata see 18-looline taies on üks tähelepanuväärsemaid AD 2026. Mitte ainult seetõttu, et kolmeteistkümne aastase pausi järel ilmus nende viies album, vaid ka seetõttu, et üks kõrge võimukandja kasutas tandemi lugu - nagu tavaliselt - ilma neilt nõu küsimata. Mõistetav ju: tollele tegelasele on kogu maailm võlgu! Kui avada nende vinüülalbum - kuulake kindlasti seda vinüülilt! - vahelehtedelt muuseas vahivad vastu ilma silmaiiristeta õõvastavad lastepildid, mida veelgi on mutileerinud pahaendelised suisa katsutavaks muutunud sagedused. Albumi pealkiri osutab vanatühja residentsile. Lapsed ja ende emad surevad Lähis-Idas, sellele eelnes Epsteini (failide) kaasus. Humanism on kriisis, säherduses maailmas ei ole just pillerkaar elada -- üks käibenali on, et kurat lõigi põrgu selleks, et inimlike sigaduste eest ära pageda. Vendi Mike Sandisoni ja Marcus Eoini on kahtlustatud satanismis, mis ilmselt lisab täiendava aegruumilis-emotsionaal-kultuurilise mõõtme heli(kandja)le. Ei ole mõtet siin satanismi lähemalt lahata, ent kindlasti on vendadel inimlikkust rohkem kui surmavõngete lähenemisest lolliks keeranud vanatoidel ning veremaitse suhu saanud kuutõbistel. Nende muusika on ilus ja veenev - oma kauniduses veenev - muusika -- algusaegade tolmuse intellektuaaltantsumuusika tukslemised ja risuse downtempo rütmid on jätkuvalt siin esindatud, ent liigutakse ka neopsühhedeelia ning progressiivelektroonika sügavuses ja sugereerivuses. Ka on siin rokkmuusikat -- avara kõlaga panoraamitud kitarre, millega vennaksed teevad kummarduse kaasmaalasest kidraheerosele Robin Guthrie`le ja tema teed rajanud bändile (dream pop, shoegaze, ethereal wave, ambient pop/rock). Põrgule osutavad ka sõnalised osad-dialoogid, mis sageli on moonutatud androgüünsel viisil, et ainult nõnda võiks tajuda vanapaganat rääkimas. "Naraka" on viimase peal Hare Krishna tõlgendus, kus kohtuvad India, psühhedeelia ning müstitsism (nagu biitlid 60ndate teisel poolel, tõsi küll, hoopis teistsuguse valemi alusel). See on lummav, ent võtab samas ka näo muigele. (Lugu, mida tahaks kindlasti külalistele tutvustada!). Nende maailm näikse olevat nii lähedal, ent ometi jääb see ka pärast paljusid kuulamiskordi mõistatuslikult eemale. 8.5 (7.0-9.5)

Geiger von Müller -- Neocubist Blues (2026)

Bandcamp

• Blues rock 
• American Primitive Guitar 
• Improvised music 
• Delta blues

Pealkirjale vaatamata võlgneb GvM samavõrd Ameerika primitiivkitarr-liikumisele kui bluusile. Ta näikse olevat kuulanud küll ja küll John Fahey'it, Leo Kottket, ehk ka Robbie Bashot ning Bob Hadley'it. Samas ka nimetatud meeste poolt viljeletav (või viljeletud) stiil võlgneb niikuinii palju deltabluusile, seega üks edasiliikunud bluus kõik teatud mööndustega. Eksperimentaalsete taotlustega, sh vähemalt kõlaliselt kasutades prepareeritud instrumenti, zen-budistlikud puuted, vaadates samas tagasi Ameerika linnadest väljapoole jäävale elule mitmeid kümnendeid tagasi, püüdes tunnetada ja esile manada tollast aja- ja kohavaimu. Siin uuritakse instrumendi hingeelu, pinnitakse sellest võimalikult palju välja. Kitarr vingub meistri käes, joonistades kõiksugu kaari ning teisi kumerate trajektooridega helijooni. Omal ajal bluusimehed nimetasid omi instrumente naistenimedega (nt BB King nimetas oma kidrat Lucille'iks); säherdune intiimne tundlikkus on ka siin kenasti paigas. Käesolev on mõnusalt nurgeline -- see tähendab akordide pinguletõmbamist ning leevendamist -- just üleminekuhetkedel - ühest seisundist teise - tuleb see kõige vahedam essents esile. Muusikaline materjal võetakse lahti eri tahkudeks ning seejärel pannakse uuesti kokku. Sama ainet käsitletakse korraga mitmest küljest: meloodia killustub, rütm nihkub fookusest välja ning üksikud helid omandavad peaaegu kombatava kohalolu. Nii ei mõju album mitte niivõrd jutustusena kui helilise objektina, mille erinevad tahud kord va(r)juvad, kord kerkivad. Traditsioonilist vormi austatakse selle uutmisega -- läbi selle teadliku lõhkumise ja ümbermõtestamise. Nõrkuseks on osaliselt eelpoolkirjeldatust tulenev efemeersus ning struktuurne pinnapealsus -- sügavust võiks rohkem tekkida ning see võiks kaikuma jääda. 7.5 (7.0-8.0)

Jim O'Rourke & Jos Smolders -- Albumin (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• EAI 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Drone 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Avant-garde 
• Lobit 
• Post-industrial 
• Electronic

Kahest pikast, 18-minutilisest taiesest koosnev koostööprojekt kerjab esmapilgul pehmust kui siledaks kulunud autorehvid, mis külmast peast käituvad lihtlabaste plastmassjunnidena, st maanteega haakumata. Ei ole mõtet nendega sõites kiirendada, kui esimeses kurvis võib sõit kurvalt lõppeda. Tõepoolest, USA ja Hollandi koostööprojekt algab vahedaks kulunud helindina, mis skeletaalse ilminguna kõlab vaata et karikatuurina monokroomses spartalikkuses. Austusest kahe suure looja vastu nii ei jää arvama, ning ka helind areneb piisavalt, pakkumaks vaheldust, uusi mustreid, uusi helisid, uusi rõhuasetusi. Võiks teha peamise pakkumise elektroakustilisele improvisatsioonile, mis siin domineerib, ent siit-sealt kostub läbi ka droonimist, helikunstilist enesekehtestamist nii modus operandina kui konkreetsete helide peenhäälestusena. Isegi gamelani meenutavat plinkimist on kohati kuulda, ent see näikse impulsiivse sisenemisena. Aga heli on kohati tahtlikult roostes madalsageduslikkusega manipuleerides -- justkui ammutamaks inspiratsiooni lobit-(neti)plaadifirmade 20kbps'i, Sub65 Media ning Proc-Records'i plaadikogust. Ning siis jälle artistid osutavad tahtlikele valikutele eelpoolmainitut hüljates ning kontrapunktina poolorkestreeringuid genereerides. Meeste granuleeritud sünteesis ilmselt tegeletakse helide jagamisega millisekundilisteks teradeks ja nende uuesti kokkupanemisega viisil, millest kumab läbi tervitatav vulgaarsus ja eluterve ülereageerimine helilistele aistingutele, mis ka päästab käesoleva kuulamise. Eeldades, et meeste stuudiote väärtus ulatub kümnete tuhandete dollariteni, siis siit kõlav kontrast on eriti ilmekas tõestamaks, et heli on piiratud ressurss nii ruumiliselt kui valikute tegemise mõttes. Ning artisti(de) esteetilised otsused nende helide taga on samuti piiratud -- nii (enese)tsensuuri kui eelnevast kogemusest tingituna. (Soovimata ennast korrata on tulemuseks pisimuutused, teisalt heli füüsilised parameetrid sunnivad artisti seda taltsutama, seda tsenseerima ning esteetiliselt reageerima-- nii-öelda sitast saia tegema). 8.0 (7.5-8.5)

Olev Muska -- My Mouth Sang / My Heart Sank (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Sampledelic 
• Electronic music 
• Conceptual 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Sound poetry

Muusikanõunike saates Austraalias üles kasvanud eestlane Olev Muska (OM) rääkis sellest, kuidas ta ise on koos arenenud elektroonika (elektroonilise muusika) köögipoole kasvamisega. Uuel 12-loolisel albumil on seda kuulda. Plaat põhineb Veljo Tormise seatud soome-ugri lauludel, kuid nüüd ei kõla Muska enam niivõrd elektroonilise folk-eksperimentaatori kui narratiivse heliarheoloogina, kes kasutab aastakümnete jooksul kogunenud tööriistakasti: sämplimist, digitaalne montaaži, häälte de- ja rekonstruktsiooni, kaasaegset DAW-loogikat, kõiksugu makro- ja mikrotekstuure. (Muuseas ta tänab ka tehnikat, mida kasutas üllitise produtseerimiseks). Bandcamp'i saatetekstis kirjeldab ta seda, kuidas alates 90ndatest hakkas ta Tormise koorimaterjali süstemaatiliselt sämplima ja silpideks lahti arutama. Kuid alati sellest ei pruugi piisata, kui artisti enda silmavaade takerdub lootusetult tehnoloogilisse horisonti. Ulgueestlane paneb püsti tõelise kräu ja pillerkaare, milles ometi on piisavalt sügavust, intrigeerivust ning keerukust. Kontseptsioon on ju selge ning iseenesestmõistetav, ent ei unusta tegemast vihjeid ka mujale, kuigi need osutused võivad olla pelgalt mõnesekundilised (näiteks palju osutusi Kraftwerkile). Näiteks üliefoorilise loo "Lii Lee Ja Rockabilly" pimekuulamisel võiks selle vabalt omistada jaapanlastele Fantastic Plastic Machine'ile või Pizzicato Five'ile, millel jätkub lisaks enniomorriconelikule voolavusele ka silmapilgutusi jätsule. See on äge, kui OM 80ndate debüütalbumist lisaks Sven Grünbergi loomingule on saamas Eesti elektroonilise muusika tüvitekst -- seda just etnomuusika sugemetega elektroonilise muusika suunas (nt Kiwa albumil "Vanatühi" sugereerib seda). Kui tavaliselt otsitakse varjupaika elektroonikast kui millestki mitte-inimlikust (st millestki, mis jääb inimesest väljapoole ning läheb mingis ideaalis teisele poole), siis soome-ugri traditsioonis on see šamanistlik element - see teisele poole minemise tahk -, mis sageli põhineb kordustel, ka kenasti olemas, mistõttu need kaks traditsiooni suhestuvad orgaaniliselt. 8.5 (8.0-9.0)

Dallas Simpson -- Seascape and Sheds (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Field recording 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Art music

On albumeid, mida saab kuulata ning on albumeid, mille puhul pelgast kuulamisest ei piisa. Kahest pikast kompositsioonist koosnev "Seascape and Sheds" kuulub ilmselgelt viimaste hulka -- see ei avane mitte niivõrd muusikalise objektina, kuivõrd kogemusliku ruumina, millele tuleb läheneda peaaegu fenomenoloogilise valmisolekuga. Need kompositsioonid ei mõju lugudena tavapärases tähenduses, vaid pigem paikadena, milles viibitakse. Veel täpsemalt: paigad, mis on saanud heliks. Plaadi keskne eeldus näib olevat, et abstraktse heli alged on vägagi konkreetsed, vägagi maised. Kui välisalvestus - merekohin, tuule surve laudise vastu, eemalt kostev metalne resonants, sammude juhuslik akustika - on muusikasse põimitud mitte illustratsioonina, vaid selle ontoloogilise alusena, siis muutub ka kuulaja positsioon ja hoiak. Enne kuulamist ei peaks mitte küsima, mida see album väljendab, vaid kus see album asub. Siin saab määravaks koha- ja ajavaimu küsimus. "Seascape and Sheds" ei esita maastikku dekoratsioonina; ta kannab endas paiga sisemist aega -- seda aeglast, kihilist, peaaegu geoloogilist kulgu, mille kohalolekut saab tajuda ainult siis, kui seal füüsiliselt viibida. Artisti puhul on tunda, et see tingimus on täidetud. Need ei ole romantilised ettekujutused merest või rannast, vaid kogetud ruumina ning seejärel heliks destilleeritud. Ta ei kujuta kohta ette -- ta mäletab seda kehaga. Selles mõttes meenutab album mõtteviisi, mille kohaselt aeg ei ole pelgalt kronoloogiline mõõde, vaid ruumis aset leidev kihistus ning sellest johtuv mnemoonilise tiheduse suurenemine. Iga heli siin peegeldab mitte sündmust, vaid sündmuse järelkaja; mitte hetke, vaid selle settimist. Nii hakkab muusika toimima mitte lineaarse arengu, vaid mäluna, mis ennast kuulamise käigus aegamisi rekonstrueerib. Nende 40 minuti vältel ei kiirustata kuhugi. Puudub klassikaline kulminatsioon, puudub vajadus sõnada ja sõnastada. Selle asemel toimub aeglane sisseelamine, kus kuulaja ei jälgi muusikat, vaid satub selles orientatsiooni positiivselt kaotama. Mingist hetkest alates ei kuule enam niivõrd helide järgnevust, vaid ruumi enda hingamist. Mis tähendab seda, et lineaarsus on asendunud ruumis olemise viisiga. Võiks isegi öelda: selle albumi kuulamine ehk kõhutunde stimuleerimine algab pärast hetke, kui kõndimine lakkab. Kahtlemata on säherdust helilist dokumentatsiooni problemaatiline hinnata -- esiteks formaadi ning teiseks hindamisobjekti tõttu. Teiseks sünesteetilise kogemuse puudumise tõttu -- eeldades, et kuulaja ise peaks füüsiliselt viibima salvestuskohtades, saamaks suhestuda sügavamalt. (Tunda lõhnu, tuule paitust, niiskust; kõndides tajuda pinnareljeefist tulenevat survet lülisambale jne). Jah, siin-seal on ka natuke kunstlikkust, st improvisatsiooni, ent see jääb suht verevaeseks, muutmata kuigi üldpilti. Vähemalt kuulates oli mul toaaken pärani lahti -- päike oli pilve taga, tuppa voogas mõnusat, jahedat, virgutavat õhku, resoneerudes hästi kuulmiskogemusega. Aga jah, mäletamise rekonstruktsioon saab võimalikuks vaid siis, kui on olemas juba allolev kogemus. Antud juhul on see ainult artistil. 7.5 (6.5-8.5)

Nefasto Celiba -- Untitled (2026)

23 Diskettes

• Rhythmic noise 
• Avant-garde 
• Electronic music 
• Noise music 
• Sampledelic 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic

Charles Bukowski on öelnud, et ta südames on sinilind, kes tahab välja pääseda, ent ta valab talle viskit ja hingab sigaretisuitsu peale. Kui keegi arvab, et 5-looline ning 7 minutiline ja 38 sekundiline taies on lühike, siis selle muusika sisu arvestades ei ole see seda teps mitte -- käesolev on intensiivne madalaimat helikvaliteeti, võib-olla ka vähimat kvantiteeti hindav taies; mis hingab, eritab ja haiseb. See on bukowskilik viski ja suitsu järele haisev sinilind, mille misantroopsed alged lapsepõlvest ning hilisemast elukogemusest on tulevikus realiseerunud. Selles katkendlikus helis väljendub küll dissonants, ent see ei pruugi väheste soovide ja ootuste tõttu olla suurem kui tavalisel (keskklassi) kodanikul. Pigem vastupidi. Praegusel vaesel ajal on kauplusekettidel, kes müüvad odava(ma)id (põhi)toiduaineid (Eestis Sumena, Gross, Rimi, paljude turgude odavletid) palju-palju suurem väärtus kui elust võõrdunud poliitikutel. (See poliitik, kes ei tea, kui palju maksab leib või piim, võib ahvisaba alla minna! See ütleb nende elust võõrandumise kohta palju -- tekib õigustatud küsimus, et milles nende poliitika siis õieti seisneb? Ka Nefasto Celiba - kes lisaks digitaalsele versioonile on taiese üllitanud (täpsemalt küll plaadifirma 23 Diskettes) legendaarsel flopikettal - näitab, et popmuusikalisele haibipalavikule ning tööstuslikule tühikargamisele võib eelistada märksa tõetruumat asju - seda nii heliliselt, psühhiliselt kui ka eluliselt (elu kui lõppematu ühildamatuse elik müra peegeldus). Tihti köögimasinate heli on asjalikum kui iganädalase uue muusika soovitustes ilmunud produktid. 8.0 (8.0-8.5)

Linton Mockery -- Lenten Mockery (1968/2026)

Chicken Shack

• Psychedelic
• Noise pop
• DIY
• Alternative rock
• Lo-fi
• Fuzz pop

Linton Mockery, kes on sündinud 1949. aastal Indianas, salvestas need kaks lugu 1968. aasta alguses 18-aastaselt Webcori diktofonil, mängides kõiki instrumente ise. Need avastati hiljuti pärandvara müügist ning avaldati 2026. aastal ühe ägedaima tänapäeva plaadifirma Chicken Shack Recordsi all. Need on tumepsühhedeelse vaibiga rokklood hukule määratud armastusest (nimelt tast sai kohaliku šerifi kauni naise armuke, ent ohtlik armusuhe jooksis rappa), milles ühtaegu on toores, masendunud ja intiimne tunne. Kõiges selles on selle kaja, mida hiljem hakati seostama magamistoapopi, lo-fi indi ning tee-seda-ise esteetikaga. Ennekõike R. Stevie Moore'i (sündinud 1952) nimetatakse sageli kodus salvestajate ristiisaks, kes sarnaselt alustas soolosalvestuste tegemist teismeeas 1960. aastate lõpus, salvestades viljakalt ise oma magamistuppa rajatud kodustuudios, kasutades selleks saadaolevat varustust. Sarnaselt käesoleva artistiga segas ka tema poplaulu eksperimentaalsete servadega ise leiutatud ja kuvandatud produktsiooni ning metsiku tunnetusega. Kõike eelpoolkirjeldatut heliliselt ja kontekstuaalselt arvesse võttes on tulemus suurepärane, kus kitarre mängitakse küll laia žestiga, ent see on elektrist ja pingest laetud, mistõttu paljud tollased kidraheerosed kõlavad temaga võrreldes lödipüksidena; orelid tõmbavad sama uljalt happelisi poognaid. Ning artist oskab laulda -- tehes seda viisil, mis võidab tähelepanu ning sunnib kuulama. (naljatamisi võib öelda, et LM näitab ette, kuidas Bob Dylan pidanuks laulma, et vähegi talutav oleks!). Veidi karm ja lummavalt monotoonne rütm meenutab seda, mida Stephen Morris umbes kümme aastat hiljem laiematele massidele populariseerima hakkas. Kuigi ta pärineb põhjaosariigist, on sellel kuulda ka lõunaosariikide punakat kõrbevinet. See on põnev peaaegu kaduma läinud helikandja, mis kõlab tagasivaates oma ajast ees; väärides seetõttu tunnustust muusikaajaloo autsaiderite nimistus. Aus kraam, mis võib-olla ei võlgne mitte niivõrd varasemale muusikatraditsioonile kui oma aju- ja kehakeemiale ning aususele enda vastu. 9.5 (9.0-10)

Ammonite -- Good Things (2026)

Bandcamp

• Sound poetry 
• Ambient pop 
• Hypnagogic pop 
• Electronic pop 
• Art pop 
• Alternative pop 
• Dream pop

Vanemaks saades on omaks saanud arusaam, et päevast läbisaamise saladus ei peitu positiivsena püsimises – see seisneb ümbritseva stoilises omaksvõtus. Leppimises sellega, et iga päev ei ole hea ega õnnelik, et juhtub halbu päevi, tehakse vigu, tuleb ebaõnnestumisi ja asjad ei lähe alati ideaalselt – ja see on täiesti okei. Kuulates Ammonite'i ehk londonlanna Amy Spenceri ametlikult paari päeva pärast ilmuvat taiest, läbib ka seda säherdune meeleolu. Toredad asjad, mis kunagi lõppevad. Väärtuslikud on nad just seetõttu, et on ajalised. Nagu artist ise on öelnud, tegeleb ta uuel EP-l vananemisega seonduvale emotsionaalsele keerukusele osutamisega, ebakindlusega hakkama saamisega ning lahenduste leidmisega. Kuulasin seda ning püüdsin 5-looliselt leida nõrku kohti. Näiteks tundus esmapilgul rütm olevat (liiga) lahjendatud, ent põhielemendiks kujunenud häälutuste süsteemile - mis helipildi perifeeriasse tungimise (positiivse) liialdusega tekitas mulje õhku tõusmisest -, on kenaks platvormiks tõeliselt hingestatud asjale. Jättes helipildi parasjagu tühjaks, et kuulaja saaks sinna emotsioonid sisse pakkida. Kui artist püüab hoida positiivset fooni, siis helipilt muutub tavaliselt tihedaks ja dikteerivaks. Ammonite’i hõredus osutab sellele, et ei vaikust ega ebakindlust nootide vahel ei ole vaja karta. See on muusikaline vaste lihtsalt olemisele, mis täiskasvanuna on üks raskemaid oskusi. Ilmselt ei ole mõtet loomingulises palangus panna omavahel kokku võrdväärseid elemente, tekitades sedasi teineteise tasapaksustamist. AS häälutused põkkuvad, kihistuvad, tekitades lisaharmooniaid ning ilukõlalisi kujundeid efemeerses keskkonnas, mis lõpuks jääb vastuvõtu- ja informatsiooni töötlemise organites hüpnootiliselt kaikuma. Üdini sümpaatne on see hootine murenemine, kihtidest mõningate laastude ja tükkide pudenemine, mis tervikut mitte ei lahjenda, vaid kokkuvõtvalt võimestab. Eks see annab ka tunnistust inimhääle kui instrumendi võimsusest. 9.0 (8.5-9.5)

Iliaque -- Coruscant (2026)

Enoughrecords/Bandcamp

• Downtempo 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Experimentalism 
• Jungle 
• Sampledelic 
• Breakcore

See 7-looline on unenäoline sulam, kus toores vanakooli džunglienergia ja tükeldatud rütmid piiluvad läbi paksudest atmosfäärikihtidest -- või siis ka vastupidi. See ei tundu kunagi otsekohese džungliloona; selle asemel tunduvad rütmid sageli pooleldi uputatud, justkui tõuseksid ja langeksid läbi udu või kauge mälestuse, samal ajal kui padjad, tekstuurid ja töödeldud sämplid loovad hõljuva, peaaegu hüpnootilise udu. See on ju igati loogiline, kuivõrd nimetatud stiili tekke ja käesoleva taiese vahele - mis on üllitatud legendaarse Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i all - vahele jääb enam kui kolm aastakümmet. Mis tähendab ka seda, et säherdune lähenemine annab Vincent Bouteloup'i muusikale isevärki pinge: rütmiline jõud on olemas, ent ämbientne ja filmilinalik külg - mis ei jää šabloonseks, vaid pakub ka piisavalt sügavust ja sumedust - pehmendab ja hägustab seda agressiivsust. Tulemuseks on piisavalt (sügava)kihiline, kus on nii kerget melanhooliat kui ka puhast tantsupõranda agressiivsust. Samas loos "Perséides" tõmmatakse pidu korralikult käima. Kahtlemata kaasaegse artistina ta sukeldub ka trummi ja bassi, ent sukeldub nõnda, et iseenesest igav žanr ei muutu (või ei jõua muutuda) tema käsitluses tüütuks. Siin kahtlemata on kuulda nii LTJ Bukemi, Blu Mar Teni kui ka nii Photeki "T’Raenon" perioodi mõjutusi, ent see on siiski prantslase enda kogemusest väljakasvanud orgaaniline tunnetuslikkus. 9.0 (8.5-9.0)

Autharktos -- Kulu-Maa (2026)

Kulu-Maa (2026)

Archive/Mediafire/Bandcamp


1) Kuldsed aad hobedased raad 03:28
2) Pagangardsed aiaauguaedsed 09:24
3) Pajata juttu jutupajast 08:41
4) Roided ribid supikondidIII 09:55
5) Ajakepp ja ajutapp 08:46
6) Eloni melon lendab taevasse 06:07
7) Varvaara, Futbools ja Memuaar 04:07

Autharktos are:

Uno Kassius - electronics, drones, improvisation
Jammu Tyche - electronics, loops, samples, improvisation, noises, rhythms, effects, recording
Meho Verhul - tape manipulations, improvisation, samples, noises, rhythms, effects, recording, post-production
Dominik Kuus - electronics, drones
Maude Tenne - effects, noises, recording
Ain Teep - tape manipulations, recording, effects
Neil Sung - rhythms, noises, effects, improvisation
H.P. Kraft - rhythms, improvisation, electronics, noises, effects, loops, recording, post-production
(and many others)


April 28, 2026

CC0 1.0 Universal No Rights Reserved

Dedicated to Kosmische Demiurg

Mõtted Merit Maaritsa artiklist: järgmist uut otsides kaotame oskuse muusikat päriselt kuulata

ERR

Lugesin Meerit Maaritsa kommentaari ERR-i kultuuriportaalist: "Järgmist uut otsides kaotame oskuse muusikat päriselt kuulata" ning esimese asjana ei saa mitte poolnaljatamisi ära torgata, et päris hirmus võib olla, kui muusikaga seoses tekib... hirmutunne. Nõus laias laastus kirjutatuga - kõik see ongi kultuuriliste jadade mõjujoonte tuvastamine (kuigi nende mõjudele näpu peale panemine on märksa keerulisem kui esmapilgul paistab; lisaks muusikutele on otsesteks mõjutajateks insenerid-instrumentide ehitajad, kes muusikutele ruumi loovad), aga lisaksin omalt poolt, et kuhu sel popmuusika(tööstus)el ikka minna on. Kuhugi ei ole ju minna, kogenut tavakuulajat ei peaks trendid üldse loksutama (ja ilmselt ei loksuta ka). Ei ütlegi, et kunagi tehti paremat muusikat; üha enam olen veendunud, et ka siis produtseeriti hulgi keskpärasust, seda enam, et paljud klassikalised (ent igavad) asjad on ülehinnatud. Omalgi on näiteks posu Fleetwood Mac'i, 70ndate teise poole Yes'i, 80ndate The Stranglers'i ning Jethro Tull'i plaate, mida ei viitsi enam kuulata, sest see tundub ajaraiskamise ja nüriduse kultiveerimisena oma hinge (kuulata üle professionaalsest huvist ning analüütiliselt end lõbustada, mis siin valesti on läinud, mida võinuks teisiti teha). Selle eest hoolitsedes on parem mõnda asja mitte teha, sh kuulata. Võib-olla see mõte tundub hetkel ketserlikuna, aga muusikutele tuleks paljuski kasuks, kui mindaks tootvale tööle. Paljudel juhtudel saadaks tööstuse moolokist sõltumatuks, jalad oleksid rohkem maas; ei ole mõtet endid kujutada ette Olümpose elanikena, kui ideede ja julguse puudumine annab helilises närvetuses tunda. Millega külgnevalt muusikatööstus muusikute koha päält pigem räägib sellest, kuidas muusikud saavad endile lobeda pensionipõlve välja teenida, aga see teatavasti tuleb kõige olulisema arvelt. Seega ka sõltumatuse määratlus tuleks tänasel päeval ümber defineerida. Sõltumatu muusija ei ole enam stiil, vaid suhtumise ja lähenemise viis. Kardetakse tehisaru, aga kõige parem viis sellele vastu astuda ongi ise kodus produtseerida -- veelgi enam, tehisaru muusikas kõigest peegeldab tehislikkust - ammu enne TI tekkimist - , mis ta loonud on. Nimelt popmuusikatööstuse trendiloome, üleelusuuruses üleshaipimine, standardite loomine ja esteetika nivelleerimine on tehislikkust ammu juurutanud. Selle valguses TI üle jauramine on võltsprobleem -- jah, probleemid tekivad autoriõiguste ja rahadega, aga see on pelgalt entroopiline last, mis muusikaloomesse ei tohiks puutuda (aga bürokraatlikud nüansid sageli salakavalalt muudetakse selle osaks). Mida tähendab uus? Selle kohta on palju äraleierdatud ütlusi (mida siin ei hakka uuesti üle kordama), aga muusika ei saa olla aegkriitiline. Muidugi tuleb isiklikku kompetentsust kasvatada, aga puhtfüüsiliselt ei ole niikuinii võimalik kõike (uut) kuulata. Valikute tegemisel niikuinii tuleb teha valik; kompetentsuse kultiveerimisel tuleb niikuinii pöörduda tagasi varem üllitatud taieste manu -- esiteks, et paljusid ei ole jõutud kuulata ning juba kuulatud asjadele tuleb kõrv uuesti peale panna, kuna mälestused tuhmuvad ja teisenevad. Mis kunati juhtub -- karavan komberdab kuidagi edasi.