Multi-Panel -- Soft Waving with a Tik (2026)

Soundcloud/Tiny Room

• Plunderphonics 
• Sampledelic 
• Sound collage 
• Experimentalism 
• Deconstructed pop 
• Avant-garde

Mõnikord antakse kuulajatele soovitusi mõne senini kokku puutumatu muusikalise projekti puhul alustada just ühe või teise üllitisega. Hollandlase Ludo Maasi (LM) puhul ilmselt käesolev taies ei oleks sobilik kandidaat, kuna esiteks erineb tugevalt varasemast traditsioonist ning teiseks ilmselt ei ole just kuigi kuulajasõbralik. Liiga radikaalne, liiga hakitud, liiga hektiline. Siin on tast saanud lendav hollandlane (vabandust -- no ei suutnud end tagasi hoida, tegemaks klišeelikku nalja). Konkreetsemalt -- kui varem LM arendas kitarride ja elektroonika saatel indi- ja folktroonika kõrgemale tasandile, siis mõneti on ju arusaadav, et muusik vaatas, kuidas ja kuhu edasi liikuda. Tulemuseks on 17-looline plunderphonics-taies, mis omab lähemat sugulust People Like Usi, Ergo Phizmizi, Pogo, Chenard Walckeri jt pätsamisheliartistidega. Ütleme siis nii, et popmuusika on siin superstruktuur, ent seda on seesmiselt piisavalt tükeldatud-hakitud-rebestatud, et see ei saaks omi perversselt manipulatiivseid peavoolulikke vorme võtta, nüristamaks kuulajat ning koormamaks servereid ning vähendamaks materiaalseid ressursse. Kõike eelpoolkirjeldatut esile tõstes tuleb möönda, et LM mängib muutuse maagia peale, mida muidugi aitavad tagada päikeseküllased helivalikud minevikust. Minevik on praegu, tulevik on juba möödanik, kuivõrd sellest vähesed mõtlevad. On vormiliselt üksnes olevik ning ka see on sisuliselt minevik. Sisu domineerib vormi üle -- ning vorm antud kontekstis on vaid mõtteline konstruktsioon. Kõike seda võib 32-minutilisel üllitisel heliliselt kogeda, andmaks märku lihtsate korduste maagiast, mida teoreetiliselt võiks järjest kuulata kümneid minuteid. Väärtuslikku saab näpuotsaga; naudinguks palju rohkemat ei olegi vaja. Teisalt see visklev skisoidsus helipildis on ühtaegu nii sümptom kui ka diagnoos; ehk on siin isegi vihje sellele, kuidas inimene saaks järjest kontrollivamale ning pealevalguvamale süsteemile vastu astuda -- etendada jokkerit, st mängida lolli, veiderdada, moonutada kommunikatiivseid hoobi ning viise. Tõe tagaajamine ei vii kuhugi; vaid sinna, kuhu valelikud on plaani seadnud. Kõige selle valguses - pealiskaudsuse tõttu - ongi LM taiest raske hinnata. Aga eeldused ning helifragmendid kahtlemata rõõmustavad ja äratavad optimismi. (Album ametlikult ilmub alles novembri lõpus, seniks soovi korral voogedastage seda Soundcloudis). 8.0 (8.0-8.5)

Eko_Fisk -- Distances (2026)

Zenapolæ

• Ambient 
• Shoegazing 
• Synth-rock 
• Art rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Synth-wave 
• Electronic music

Mõeldes artisti diskograafiale - mille ajaline ulatus küündib eelmise kümnendi algusesse -, siis tuleb möönda, et artist on olnud truu ühele plaadifirmale aastaid; kõigepealt oli ta seotud Manchesteri BFW Recordingsiga, seejärel Silent Flowˋga ning seejärel kuni tänase päevani Ühendriikide leibeliga Zenapolæ. Mainitud plaadifirmade suhtes üles näidatud lojaalsuse taga olev loogika ilmneb ka selle 5-loolise taiese helimustrites. Siin on elektroonika ja rokkmuusika kohtumist erinevatest vaatenurkadest -- nii indi- kui progressiivrokist välja kasvanud kunstilise roki rõhuasetustega; nii elektroonilistes eeldustes sobramise mängulisust kui kitarride piiritletumaid mängupiire tunnistades; taandudes popmuusika äärealadele, ometi olles teadlik peavoolumuusikalistest kaalutlustest ning manipulatsioonist. See mürgiste aurude sissehingamine piiridel, kus toimub hingedega hangeldamine, st aadete mahamüümine maise mammona ihalemise nimel. Seega kasutagu seal TI-d palju vaja! Selle valelikkusest on tehisaru juba algoritmiliselt osa saanud -- koodid on pehmed, pruunikarva ja haisvad. Teel olemise eesmärgiks ei ole mitte kirgastuda, vaid lepinguliste ja rahaliste suhete alusel rada täis lagastada ehk ideid moonutada. Artist teab piire, mistõttu ta oskab seiskuda, et teha seda, mis võib küll talle kusagil Soundcloudis tagada 43 inimese jälgimise, ent tsementeerib plaadifirmade au ja kuulsust ning artisti kompromissitust oma esteetilist pärandit kinnistada. 26-minuti vältel toimub erinevate tahkude orgaaniline sulandumine ning sujuvate üleminekute pühitsemine, millest oli nii artistil rõõmu kui siseneb kuulajasse õnnetunnet. Kusagilt sealt vahelt võib leida ka portsu huumorit, mis seda küll rikastab, samas selle olemasolu vaid hetkiti ilmneb. Vahemaa puhul eeldatakse teadlikkust neist, mis seda konstitueerivad, st piiritlemisega tekitavad; osates silmas pidada kahte punkti, mille vahele see saab tekkida. Nagu juba eelpool sai mainitud, siis (enese)teadlikkus ning mõõdukus lasevad maagial toimida. Me lihtsalt tahame olla vabad, vabad lollide, parasiitide ja võimuahnete taagast! 8.5 (8.5-9.0)

Deeload -- Pulse (2026)

Arcaraai

• Nu jazz 
• Acid jazz 
• Electrotango 
• Ethnotronica 
• World music 
• Electronic music 
• Neotango

10-looline taies algab looga "Beyond", mille avasekundid on motoorse krautroki päralt, justkui võiks aimata Klaus Dingeri rajatud apatši-rütmi traditsiooni jätkumist. Ent õige pea - juba etteütlevalt - lisanduvad albumit peaasjalikult defineerivad akordioni-bandooniumi akordid, mis tangolike harmooniate ja kõige selle all tatsuvate sünteetiliste happejätsurütmidega kogu kupatust edasi lükkavad. Peenetundelisus iseloomustab käesolevat üllitist, kuna külasimmani umpa-umpa talguteks siin asi ei arene. Huvitav album, millele aeg-ajalt lisandub Balkani koloriit ning India tablad; ent ka Lähis-Idast pärit mustreid ning isegi lovers rock'i vaibi on kohati kuulda. Tuletan meelde albumit kirjeldavat loosungit: 10 fragmenti kujuteldavast kultuuriülesest muusikast. Nii et -- traditsiooni ja kaasaegsuse kombinatsioon, mõjutuste segunemine eri mandritel ja kultuurides, tuleviku kõla, mis aktsepteerib traditsioone ja hägustab piire. Tõsi, säherdune tulevik on juba paarkümmend aastat tagasi juba teoks saanud, aga alati võib uuesti alustada! Kui ajalugu kipub korduma, siis järelikult ka võimalikud tulevikud koos sellega. Ning muusika puhul selline naasmine on paratamatu ning tervitatav, kuivõrd traditsioonide keel(ed) niikuinii peegelduvad selles ning uus vorm ilmneb niikuinii rohkem või vähem erinevamana. Kui esimeste kuulamiste aegu tekkis veidi skisoidne, ebamugav tunne, justkui oleks see veidi kange, loomuvastane ja mehaaniline. Nagu masinad oleksid inimese loomest kõrvale tõrjunud, ise juhtimisprotsessi üle võtnud ning inimlikke emotsioone ebardlikult edastama hakanud. Usurpaatorite nadi mäss. Aga ei -- masinlikkus peabki loomuldasa olema emotiivsete pöörete taga kontrollitult, et asi ei muutuks palaganiks. Seda võiks võrrelda üliemotsionaalse inimese hingeseisundi peegeldamisega osaliselt; vähemalt siis, kui ta ei ole veel end üles kütnud või on juba maha rahunenud. Ülejäänud on kuulaja enda ettekujutluse viljaks jäetud. 8.0 (7.5-8.5)

Dario Calderone -- The Infinite Garden (2026)

Moving Furniture

• Drone 
• Field recording 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Conceptual 
• Ambient 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Electronic

Käesolev 35-minutiline taies - mis on üllitatud Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Recordsi all - on Dario Calderone’i (DC) projekt neljale muusikule ja elavale helimaastikule ehk Amsterdamis asuvale rohealale nimega Amstelpark. (Plaadifirmale ei ole see esimene taies, kus park on olnud üllitise keskmes -- soovitan kuulata Coen Oscar Polack'i taiest "Haarlemmerhout" aastast 2020). Seetõttu artist tänab kõiki autojuhte, jalakäijaid, linde, vihmapiisku, lennukeid, raadiolaineid, vaime, puid, põõsaid, tontlikke olendeid, peentundelisi hingi, vihmausse, langenud lehti, mutte, publikut, rebaseid, kahepaikseid, veeputukaid, seeni, mälestusi, unenägusid, intuitsioone ja meteoroloogilisi nähtusi, kes on sellesse salvestisse oma panuse andnud. (Lisaks tänaksin ka vareseid, kes paar korda kraaksatasid). Selle salvestuse tarbeks ühendasid Aurelie Nyrabikali, Naomi Sato, Gareth Davis ja Dario Calderone oma jõud eelpoolmainitud pargi helimaastikuga 2025. aasta jaanuari lõpu pilvisel ja vahelduva vihmasajuga päeval. Tänutunne tuleneb sellest, et huvitava kontseptsiooni eesmärgiks oli edendada globaalset kuulamisviisi eri ruumide ja dimensioonide vahelise lakkamatu läbikäimisena. Suti rohkem kui pool tundi on piisav aeg, et sellest intrigeeriv asi üles ehitada. Kompositsioon algab hiiglasliku angaari või vaksali kajana, milles omakorda kajavad anonüümsed ja dešifreerimatud inimhääled -- see loob natuke düstoopilise - igatahes ebamugava - tundmuse. Iseenesest taolised helikonfiguratsioonid ei meeldi, kuna loovad Suure Venna kohaloleku tundmuse, kes erinevate institutsioonide-võimukandjate mahitusel on inimkonda sisestanud hirmutunnet tuhandete aastate vältel (lihtsalt vormid on ajas muutunud). Ent õige pea sisenevad sellesse kõiksugu akustilised instrumendid, mis hakkavad seda rusuvat õhustikku meelepärasemaks muutma. Ennekõike puhkpillid annavad tooni nii intensiivsuse tekitamise kui vibreeriva malbusega. (Mõtlen viimase lummuses isegi Miles Davise jahedale perioodile). Düstoopiline kaja ei kao, ent liigub taamale, mida võimendab (peaasjalikult kerge) droonkaikumine; mis ilmselgelt on järeltöötluse teema. Kokkuvõttes ütlen, et DC on oma teadlike ja tundmatute kaasosalistega loonud nutika ja oskuslikult elluviidud helisüsteemi. Kuivõrd aed tavapärases tähendab rohelust, taimi, puid, võib-olla ka väikest veesõlmekest ning sinna juurde kuuluvaid putukaid ja väikeloomi, siis ainsaks etteheiteks olekski läbivalt suurele sõlmpunktile osutava kaja olemasolu. Samas seda võib ka mõista kriitikana tsivilisatsiooni ehk inimolme jätkuva looduse survestamise kriitikana. Ärme unustame, et aed kultuurilooliselt on koht, kuhu inimene loodi ning kust ta välja aeti. Loodetavasti naasmise võimalus jääb meile kõigile alles. 8.5 (7.5-9.0)

Machinefabriek -- Nevel (2026)

Bandcamp 

• Ambient 
• Art music 
• Post-classical

Varahommikul blogipostitusi tehes lendas herilane kitsast aknaavast sisse. Laelamp põles -- nimetaksin seda päikese gravitatsiooniks, mis elusloodusesse on kodeeritud -, mis tekitab neis aastaaegade vaheldumisega segadust. Tabasin end ühtäkki mõttelt, kui palju väikeseid elusolendeid võib tegelikult peita ja oodata sissepääsu iga akna taga külmal ja rõskel oktoobrikuu hommikul. Selle 20-minutilise loo keskmeks on põhimõtteliselt ühele loop'ile rõhumine, milles ülevus ja eepilisus laotuvad lainetades lahti, paljastades ilus katkendlikusse ja kaduvuse, ent samas lõputuse tsüklilisusesse kätketuna. Tsükkel, mille energiaallikaks on loop'i seesmine lõhestatus -- kus ühe või teise või kolmanda tõrke või tahu konsolideerimiseks on vaja energiat; ning see energia tulenebki sellest tasakaalutusest, erisusest, eriilmelisusest. Võrdleksin seda lainetava ookeanina, kus iga laine on erinev, katkeb, kaob, kuid just nende erinevuste ja hetkeliste katkestuste tõttu ilmameri ei seisku. Energiaallikaks ei ole rahu, vaid pinge -- lõhest, mis ei lase süsteemil kunagi täielikult ei rahuneda ega sulguda. Ometi nõju, mis ilmneb kõige ülemises kihi või fraktaali vahendusel, näikse igati imetabane. Rutger Zuydervelt (RZ) on ilmselt kõige tuntum Hollandi eksperimentaalmuusikaartist kaasajal, kes lisaks on olnud plaadiümbriste kujundaja, produtsent ja masterdaja (nt paljude Moving Furniture Recordsi plaatide puhul). Aga jah, siin kohtuvad, õieti õmblusteta sulavad üheks ämbient ja moodne klassika. Põhimõtteliselt seesamune muusika, millele Arvo Pärt ja Brian Eno aluse panid. Tõsi, RZ teiste seas on mainitud eelkäijatega võrreldes nii sensuaalsuses kui totaalsuses uuele tasandile tõusnud. 9.0 (9.0-9.5)

Hanetration -- Creased Map EP (2026)

Bandcamp

• Chopped And Screwed 
• DIY 
• Cinematic 
• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• Lo-fi 
• Experimentalism

Britanniast pärit produtsent on tagasi järjekordse EP-ga; reeglina see tähendab viieloolist üllitist, aga stiiliselt on siin palju muutunud, siin ei ole enam artistile iseloomulikku postpsühhedeelse elemendi, eksperimentaalelektroonika ning droonmuusika läbipõimumisest tekkinud valgustumist -- artist on läinud algusesse; kindlasti uute algusesse, keskendudes rohkem rütmisele primitivismile ning vähem harmooniatele ja meloodiatele; eksperimentaalses keskkonnas toimub niikuinii kahe viimatinimetatu moondumine teistsuguseks, teistmoodi kutsuvaks; mis tähendab varasema ekspressiivse maagia kadumist; ei ole kindel, et käesolevaga on pandud alus uuele maagiale ehk on see hoopis esimene samm alles selles suunas; kuivõrd siin on see heli toores ja luukerelik, heli liigub maadligi, surutuna pinnasesse, juurestiku ja kiviklibu lõikavusse; kuivõrd see lõpuni mõju avaldab, on üsna kaheldav. Täpsemalt -- heli mõju on heitlik. Tõsi, on ka erandlikumaid hetki: näiteks loos "ii" sisendusjõuline, kummituslik klaver majesteetlike akordide saatel võtab kindlasti kuulaja üle -- tehes seda kas instrumendi seesmiste omaduste, ümbritseva keskkonna või siis mõlema vastasmõju tõttu -- see ei olegi siin nii väga esmatähtis, aga loo miljöö ja rütmistik kannab; loo teises pooles juba vihjatakse tulevastele koletistele ning muudele inferioorsetele olenditele meie perifeerses, allasurutud teadvuses. Paaris loos ("vi" ning "vii") pääseb taas valgus mudakehast välja, meenutades David Lynchi ilmakuulsa seriaali Angelo Badalamenti loodud tunnusmeloodiat läbi hommikuse rõskuse ning mudaplekkide tõusmas. Justkui kurjus oleks selja taha jäetud, valgus sisendusjõuliselt, samas piiratult esile valgumas. Käesolev arvustuslik on kantud võrdlusest Hanetrationi varasemate taiestega, mistõttu pilku kõrvale pöörates tuleb ikkagi möönda, et absoluutskaalal on tegu soliidse taiesega. Kindlasti on see artisti tahtlik valik eemalduda eelnevast loomingust. 7.5 (7.0-8.5)

Didier Guigue -- Mesopotamia Files (2026)

Bandcamp

• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Post-minimalism
• Improvised noise 

Modulaarsüntesaatorid on Brasiilia prantslase Didier Guigue' (DG) 8-loolisel taiesel kesksel kohal. Mitte ainult helide genereerimise, vaid ka näitamaks ja rõhutamaks inimese ja masina eris(t)ust, moevooludest ja haibist sõltumatust ning toore heli õitepuhkemist. Täpsemalt kasutab DG Reason Studios programme, mille muusik ja õppejõud seadistas elavas esituseses mõeldud impromuusikaprojekti Mesopotamia tarvis. Konkreetseks eesmärgiks oli produtseerida droonhelisid, mida iselomustaks mürarohkus ja ennustamatus, omamata täielikku kontrolli protsessi üle. Võib edasi mõelda, et artisti eesmärgiks oli masin eksternaliseerida -- tõmmata looja ja masina vahele selged eraldusjooned, panna püsti tehislikud tõkked. Süntesaatori kui masina mõtteks on võimaldada luua helisid ning helide süsteeme, mis tema omaniku kujutluses võiksid teoks saada. Alati see päris nii ka ei ole; masin võib evida ressursse ning kombinatoorikat, mida kasutaja on võimeline vaid osaliselt haldama. Siin on paslik meenutada modernistide meelelaadi. Fooni ja kontrasti loomiseks meenutan ühe esimese elektroonilise instrumendi, Telharmoniumi, looja Thaddeus Cahilli eesmärki esitada vastsel instrumendil traditsioonilist repertuaari, pakkumaks muusikat kodudesse ja kontoritesse; teisisõnu -- leiutise loomise kavatsuslikkus oli tingitud industriaalsest ideoloogiast, püüdes haista nõudmise hetkeseisu maailmas ning seeläbi pakkuda turustatavat kujutist praegusest reaalsusest. Modernistid seevastu vastandusid kirjeldatud seisukohale tehnoloogia antirepresentatiivse kasutamise taotlusega, mille eesmärgiks oli laiendada inimtaju uute tehniliste vahendite kasutuselevõtuga. See tähendas kihku otsida tundmatut uute fenomenoloogiliste ja kogemuslike arusaamadena, mis purustaksid seniseid "reaalsuse" mudeleid. DG distantseerib end ja oma instrumendi kaasajast seeläbi, et laseb elektroonilisel muusikal kõnelda futuristlikul toonil -- justkui too pärineks minevikust, potentsiaalselt mingist ajastust, millele ometi ei saa näppu konkreetselt peale panna. (Näiteks popmuusikas oli selle eredaimaks näiteks lähiajaloost Ariel Pink). Sellest johtuvalt võib säherdune muusika kõnelda kõigis "uutes ja võimalikes tulevikkudes", mille majanduslikest, tööstuslikest, esteetilistest või misiganes kaalutlustest on artistil kama kaks. Siin vaieldamatult on vägev stiihia püsti pandud -- eelpoolkirjeldatud tendentsidest võib saada jälile artisti ja tema masina vahelise kommunikatsiooni konarlikkusele; kus ühelt poolt on juhtlõngad ja käsud edastatud, ent edastusliin on veidike katkenud. Siit tulenebki moonutus -- võimaldamata artisti arusaamu, mis on osa laiemast infotsüklist või vähemalt selle põhjal kujunenud, täies mahus ja plaanituses teostada. Seeläbi jääb uskumus püsima, et see on midagi erilist. 9.0 (8.5-9.5)

The Electric Poet -- Lofi Madness 2 (2026)

Petroglyph Music

• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Avant-rock 
• Art rock 
• Electronic 
• American Primitive Guitar 
• Noise pop

Selle 9-loolise ja ligi 29 minutit kestva taiese taga kangastub vaimusilmas John Fahey -- legendaarne Ameerika kitarrist ja liikumise American Primitive Guitar peamine käilakuju. Kui traditsiooniliselt toetub see stiil servapidi Ameerika juurtemuusikale (folk, blues, country), siis "Lofi Madness 2" nihutab nimetatud pärandi täiesti uuele tähendustasandile, kandes selle üle elektroonilise ja eksperimentaalmuusika loogikasse. Kogu albumit iseloomustab eripärane, kergelt venitav ja helipeadelt tuletatud efekt, justkui oleks kitarripartiid mängitud esmalt kassetilintidele ning esitatud seejärel magnetofonil. See ei muuda teost veidraks üksnes struktuuriliselt, vaid kujundab ümber ka selle helilise tämbri ja üldise atmosfääri. Akordid on teravad, killustatud ja okkalised, pakkudes kuulajale pidevat meeleolulist ning dünaamilist pinget. Lugude ehituses taanduvad kitarrimotiivid sageli lühikesteks sämpliteks -- korduvateks sämplipõhisteks luupideks. Läbiva kuulamise käigus hakkab teos alluma teatud mehaanilisele tootmisloogikale ja algoritmilisele korduvusele. Kitarri omadused segunevad elektroonikaga kahes viimases loos -- muutub seni varjul olnud elektromehaaniline iseloom täielikult varjamatuks, taandudes. Plaadifirma Petroglyph Music kataloogis asetub see üllitis orgaanilisse konteksti. "Lofi Madness 2" tõestab veenvalt, et meeldejääv meloodia ei pea sündima pelgalt virtuoosse pillimängu tulemusena -- piisab motiivi viimisest luupi, mis ei jää tiirlema üksnes kõrvadesse, vaid sööbib otseselt kuulaja teadvusesse. Iseäranis lood "Forever" ning "Anomie". "Faded pastel (half speed)" -- üks noist elektroonilisematest kompositsioonidest - on madalsageduslik krautkäiamine mürapopiliku kulminatsioonina. 8.5 (8.0-9.5)

Binder Buta Tót -- Kruhy (1993/2026)

Výlov rybníka

• Progressive rock 
• Avant-prog 
• Post-punk 
• Cabaret 
• Art rock 
• New wave 
• Pronk 
• RIO 
• Fusion 
• Glam rock

Olen mõelnud sellele, kuidas rokkmuusikat saaks kõige üldisemalt ja kõige optimaalsemalt kirjeldada. Üheks võimaluseks oleks vaadelda, kas konkreetne album on ekstensiivne ehk horisontaalne - otsides jõudu ja inspiratsiooni kõrvale hüpates või siis intensiivne ehk siis vertikaalselt süvitsi minnes. Hea albumi puhul eeldan, et on elemente nii ühest kui teisest lähenemisest; nt kuulates käesolevat Tšehhi punti, siis see nõnda kipub olema. Kui 36-minutilise üllitise panin mängima, siis esimese asjana tungis kõrvu helišabloon, mis tekitas mõtte -- et oh issake küll, jälle see paganama utreeritud post-pungi šabloonist välja kasvanud sünteetiline new wave-hüdra. Kõige hullem postpungi puhul - mis eriti kinnistus nullindatel - kui tunti säherdust žanrit nimega post punk revival, mille bändidega oli võimatu kohaneda. Kuulasin hiljuti Interpoli kolmandat taiest "Admire To Love", siis sain üksnes kinnitust selle produktipotentsiaalist ehk juba eos kõngenud rokkmuusikast. Hämmastav, et siinkirjutajast natuke vanemad eakaaslased tollal säärast koolnukangestust suvatsesid toota. Tagantjärele 70ndatesse ning 80ndatesse vaadates olid ka paljud praeguseks üleshaibitud pundid suht igavad. Kas näiteks The Cure, The Sisters Of Mercy and Siouxsie and the Banshees on olnud väärt seda haipi, mis neid saatnud on? Cocteau Twins, PIL, Durutti Column, A Certain Ratio, Bauhaus, Joy Division kahtlemata olid väärt. Kõige erilisemaks erandiks vaieldamatult oli The Fall, kelle muusikas oli tugevalt tee-seda-ise-esteetikat, millest ammutati jõudu ja inspiratsiooni, mis kandis punti läbi mitme kümnendi. DIY-esteetikast lähtunud grupid kaldusid enamasti katsetamise siksakilisele teele, mida mingil hetkel saatis (esteetiline) edu. Aga jah, mu esmane mulje tšehhidele oli veidi ennatlik, kuivõrd siin läheb üsna ruttu progelikuks nuudeldamiseks -- palju akordi- ja helimustrite vahetusi; isegi siis, kui see nuudeldamine on juba varasemast tuttav, siis näikse siin-seal olevat piisavalt saadet, et kohe teisele lainele ümber lülituda, samas säilitades piisavalt sügavust. Pööraseimatel hetkil meenuvad Ühendriikide non gratad The Residents ja Tuxedomoon ning Briti avantprogepundid nagu Henry Cow, Art Bears, Univers Zero, ent kindlasti on neil jagada ühisosa ka Mael-vennakestega. Siin on kabareelikku tumeda ja glamuurse sentimendi segunemist, aga kohati flirditakse ka keldi folkpungi ja motoorse apatši-rütmiga Neu! kiiluvees ("Onanie"). Tuleb möönda, et isegi siis, kui saksofon Lukáš Georgievi esituses võimsalt undab, ei tunne kuulajana sugulust esmajärjekorras mitte niivõrd higiste fusion-meeste kui söakate progerokkaritega, kes eelistasid end siseruumidesse pagulusse saata. Väärt kraam. 8.5 (8.0-9.0)

7F7F7F -- Opus manuum humanarum (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Drone 
• Experimentalism 
• Death industrial 
• Rhythmic noise 
• Power electronics 
• Freeformfreakout

Kui räägime müramuusikast, siis reeglina mõtleme liialdustest -- ülevõimendatud helitugevusest, žanrilistest ja teemavalikulistest perverssustest, soovist alandada ja moonutada autoriteetseks muutunud peavoolumuusikat. Ehk midagi veel. Eks see paratamatult tähendab ka piiride seadmist, kuivõrd millegi olemise eelduseks on piiritletus -- tänu piiridele ollakse olemas. Müra ideaal siiski oleks piiritlematus olesklemine -- olles ilmselt ebamäärane, ebameeldiv, eemalepeletav, segadust tekitav, valulik. Kuigi on usutav, et müramuusikud püüdlevad ka samas suunas, siis informatsioonihulga haaramatuse tõttu tuleb teha valik, mistõttu vastav muusikaline idee hälbib päris-müra mõistest. Piirata narratiivi ja teatud valikute tegemisega -- ei ole võimalik 45 minuti ja 45 sekundi vältel katta kõiki teemasid - lihtsalt nii see on. Käesoleva narratiiviks on arusaam, et nälg, hirm, külm ja valu on olnud inimarengu katalüsaatoriteks. Sellega tuleb nõustuda möönduseni -- kuni teaduslik progress ideologiseeriti. Nagu kirjutab tabavalt Hasso Krull ajalehe Sirp viimases numbris, siis praeguse hüpnokraatia ja hüpnosfääri - mille keskmesse on tõusnud suurtele keelemudelitele toetuv tehisintellekt - vundament peitub progressihüpnoosis. Selgelt kombatavad ideoloogilised juured võib viia tagasi Prantsuse positivisti August Comte'ini, kelle loosungiks teatavasti oli kord ja progress. Hüpnoosi mõte ei ole midagi saavutada peale hüpnoosi jätkumise. Progressihüpnoos tähendab pimedat usku, et areng on iseenesest hea ja ülim väärtus -- isegi kui seda näha ei suudeta ning isegi kui see näikse kahjulik. 7F7F7F seda ei eitagi, kuivõrd ta möönab - vähemalt vihjab -, et säherduse tsükliga kaasnevad - vähemalt madalamates fraktaalides - kannatused. Ei suudeta õppida oma vigadest, varasemate ohvrite järglastest saavad kurjategijad, vanadele haudadele maetakse millalgi peale. Artist möönab vastandite vajalikkust, sest sellest tekib dünaamika, mis vastandlikel fenomenidel põhinevatel tsüklitel võimaldab edasi rulluda, edasi kesta. Asjassepuutuv küsimus on, et kas fenomenid igaveste masinatena veerevad lõputult edasi või on tegu vähetootlikega, mis põletavad piiratud ressurssi. Pigem näikse, et progressikütus lõpeb paraku kunagi, koos sellega ka hüpnoos. Kunagi Lõuna-Eestis ühelt mehelt küsiti lihase ema matustel -- ütle ka midagi ema mälestuseks! Poeg ohkas vastu, et mida siin ikka enam öelda: munn ja lõpp! Käesolevat taiest lükkab edasi kõrge oktaanarvuga kütus, mistõttu selle intensiivsus vajutab kuulaja hinge tuntava jälje. Aga jälg talletub sinna siis, kui helipurse on lõppenud ning on settinud arusaamist võimaldavad piirid subjekti teadvuses. 8.5 (8.5-9.0)

Psyché Pelik + Valérie Bourquin + Yoshiwaku Mushotoku -- La Journée Sans Fin De La Femme (2026)

Le Colibri Nécrophile

• Krautrock 
• Lo-fi 
• Post-psychedelic 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Electronic 
• Industrial music 
• Psycho-acoustic 
• Improvised noise
• Sampledelic 
• Experimentalism
• Radiophonic art
• Freeformfreakout 
• DIY 
• Psychedelic 
• Drone 
• Improvised music
• Dada music

See on 7-looline taies salvestati laivülesvõttena naistepäeval käesoleval aastal Dole's, Prantsusmaal. 142-minutiline album on pühendatud kõigile meeste ohvritele, kusjuures üllitise pealkiri prantsuse keeles osutab naise lõputule päevale. Kolm artisti moodustavad sõpruskonna, olles loominguliselt seotud Le Colibri Nécrophile-nimelise netiplaadifirma juhi Ed Endiga, kes nende muusikat järjepidevalt on üllitanud oma brändi all. Samas, kes konkreetselt ühe või teise projektide taha peitub või kuidas projektid üksteisega kattuvad, on mõneti jäänudki meeldivalt arusaamatuks. Siin hiigelalbumil on nii improt kui krautrokki (iseäranis Fausti - kelle klassikalisse koosseisu kuulus teatavasti prantslane Jean-Hervé Peron - ning Neu! teise albumi omi), nii oietesse kui ebamäärastesse häälutustesse mattunud helipoeesiat. Ka säherdune vana kooli industriaalmuusika dadaistlikust kaldest jõudu ammutanud punt nagu Big City Orchestra - kellele miski ei olnud püha ega patune võõras - tuleb seda taiest kuulates meelde. Üks pikantse pealkirjaga kompositsioon "Bernard Cantat n’a pas de regret" osutab lauljale Bernard Cantatile (Noir Désir), kes mõrvas 2003. aastal oma partneri Marie Trintignanti. Neid peaaegu kahte ja poolt tundi iseloomustab atmosfääriline, raske, korduv ja tihti ebamugav, ängistav helikeel -- igati tüüpiline sellele tee-seda-ise müra/ improvisatsioonilise industriaalmuusika skeenele. Tahtes vaimusilma kujutlust sellest muusikast pange kokku Faust, magnetofonilinte pilastav Neu! ja Big City Orchestra; või veelgi parem -- nende artistide elavhõbedalikult stabiilne potentsiaal liikuda ükstaspuha kuhu suunda, mis vaimustab, mis raputab, mis kohati lööb suisa tummaks. " Gaslighting In Angel Street" on kolmiku versioon tehnost, et see on pealkirjaga resoneeruvalt tegelikult tehnohäma. See paganamalt lõbus vokaal kõlab kui gollumid pääsenuks Valges Majas kantslisse lorama. Kõikjalt hakkavad erinevad heliimpulsid sisse murdma, tekitades mulje, et eelpoolnimetatud objekt on paisatud keerisesse, olles kohe laiali lagunemas. Siin ei tule mõelda üksnes ühtede või teiste helielementide kasutamisele ja nende kõiksugu kombinatsioonidele, vaid ka labiilsust ilmutavale keskkonnale, mis mõneti meenutab modulaar/analoogsüntesaatorite füüsilise keskkonna faktoritest tingitud kapriissust. (Olles videot, milles Jean-Michel Jarre katab esinemise ajal jopedega kinni elektroonilisi instrumente, võib nentida teatavat sarnasust bioloogiliste olenditega). Nõnda et helipilt - isegi kui kohati tundub, et üsna muutumatu - on tegelikult pidevas muutumises samaaegselt või seriaalselt rakenduvate tegurite koosmõju tõttu. Lindid lisaks venivad ja kiirendavad, laienevad ja tõmbuvad kokku. See muusika kõlab nõnda nagu homset päeva ei tuleks. Võib-olla ei tulegi -- kust ja kuidas me seda teame? 9.5 (8.5-10)

Covolux -- Respect the Dead (2026)

8 ravens/Archive

• Lobit 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Electronic music 
• Ambient 
• DIY
• Dreamwave 
• Progressive electronic

Tõepoolest, 13 lugu, mis lõppude lõpuks mahub 32 minutisse. Ilmselt see ütleb seda, et artistil on palju ideid, aga need on vähekandvad. Olgu-olgu, naljatlen; samas on arusaadav, et ideid ei peagi pikalt arendama, kui on olemas arusaam, mida tahad öelda; ning kui sa tõepoolest suudad väljendada paari minuti või isegi lühema aja jooksul, siis on ju kõik vägagi hästi. Teisalt tuleb arvestada, et tegu on lobit-taiesega kogenud artistilt, kes lisaks on tuntud ka valenimede Kai Nobuko, Astro Nooti ning Toxic Chickeni all. Artist, kellele madala resolutsiooniga muusika on olnud määrav; kes on seda üllitanud kõigi neile kirjeldustele vastavate netiplaadifirmade all. Ei hakka neid eraldi välja tooma -- võib otsida viiteid ja vihjeid varasematest arvustustest. Isiklikult olen rohkem lummatud säherduse helipildi fenomenoloogilisest küljest -- kuidas käesolev konkreetselt ühildub laiemasse, heakskiidu omandanud heliloomesse. Homme algab kalendriline sügis, mis muuseas tähendab seda, et visuaalselt ja mentaalselt hakkab nii mõndagi meie ümber ähmastuma. Tegelikult juba paar viimast nädalat on asi ses osas aina süvenenud. Ähmastumine muuseas ei tähenda mitte ainult puudulikke toone ja katkendlikke kontuure, vaid ka värvide teineteisega kattumist või teineteisesse sulandumist, aga ka liigsatureerimist. (Tõepoolest, päikeseprille kandes on võimalik omandada parem fookus). Seda mainides tuleb siiski möönda Covoluxi muusikas esimese, ahtama tahu domineerimist -- võib vist julgelt mainida, et kandva, positiivse osa albumil moodustab progressiivne elektroonika; ent valemisse samavõrd kuulub ka uneluslainemuusika, mis siin kui ka muidu on väljendatav pigem negatsiooni peegeldava suhtena. Konkreetselt hüpnagoogilise ja chillwave-muusika inertsina -- käik on nullasendisse lükatud ning kordama on jäetud midagi mälestuste, valemälestuste, soovmõtlemise ning kauniideelisust peegeldava segust. Või kujutab see ette - samuti ebaselgete piiridega - Toonelat, Valhallat, mille asukatele pealkirjas austust avaldatakse. Aga kõike seda siin saadab roostekarva, kohati suisa sakiline helitämber ning hallikarva toon, lisades taiesesse veelgi ühe lisadimensiooni. 8.5 (8.5-9.0)

TÝM ALSIPI -- Elektroakustické skladby (2026)

CS Industrial 1982-2010

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Post-psychedelic 
• Freeformfreakout
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• EAI 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Noise music 
• Abstract 
• Musique concrète

Kui hiljuti sai ette võetud Ton de Leeuwi taies "The Electronic Works", mis koondas Hollandi helilooja (elektroonilisi) kompositsioone ajavahemikus 1956-1982, siis TÝM ALSIPI on tema eakaaslase Tšehhi helilooja Alois Piňosi (AP) (1925–2008) anagrammist varjunime all üllitatud muusika, olles ühtlasi Tšehhi elektroakustilise ja akusmaatilise muusika pioneeriks (teiseks selliseks on Milan Knížák). Käesolev 13-looline üllitis on ajavahemikku 1970–1984 puudutav eksperimentaalsete elektroakustiliste teoste retrospektiivne kogumik. AP kasutas anagrammi, kuna oli Praha kevade mahasurumise järel diskrimineeritud ja pidi kasutama varjunime teoste salaja levitamiseks. Kogumiku sisu kohta võib öelda seda, et selle koostas autor ise, koondades eelpoolmainitud aastatel komponeeritud elektroakustilisi teoseid, mis on segu orkestri ja magnetofonilindi ja muude tehniliste vahendite kombineerimisest ning helide uurimisest, olles varajaseks konkreetmuusika eksperimendiks. Samas on siin ka esindatud löökpillid, trompet ja klaver. Ka on erilise fookuse pälvinud kontrapunktid. Kuigi see on eksperimentaalne, peetakse seda ülimalt oluliseks: kriitikud on nimetanud seda 72-minutilit üllitist tumedaks konkreetmuusika vaakumiks, milles ilmneb ainulaadne ajalooline ja kuulamisväärtus. Täpsemalt, siin on kõike seda, mida paljud eksperimentaatorid hiljem lintidega tegid -- siin on seda jõnkslemist nii ette- kui tahapoole, lintidel eri kiirustega mängimine loob psühhedeelse efekti. Inimhääli on siin armutult kasutatud viisil, tõsi, mis ei väsita, vaid toob igapäevatundmustesse hoopis värskust ja mängulisust. Siin on kuulda nii (provokatiivset) primitivismi, milles elektromehaaniliste loomesüsteemidega antakse kuuma. Eelpool väljatoodud hollandlasega on siin küllalt sarnasust, et klassifitseerida neid ühe fenomeni osaks; kuigi isiklikult tundub, et kui hollandlane püüdis rohkem hoida akadeemilist joont, siis AP muusika ennustab näiteks industriaalmuusikat ette, muutudes kohati täitsa hullumeelseks, mille apoteoosiks kahtlemata on kompositsioon "Kontrapunkty přírody: ZOO". Hillitsetumatel hetkil meenub Velvet Undergroundi asutajaliikmest puhashing Angus MacLise, kes valas säherdusi katsetusi vormi Nepaalis viibides 70ndatel. (Nt kompositsioonis "Kontrapunkty přírody: Živly" algus otsa klaaspärlimäng areneb ruumi raputavaks õilmitsevaks müraks). Õnnestav on, et enamik avaldamata taieseid kaugest minevikust - mida igal aastal avaldatakse ikka mõned üleilmselt - suudavad pakkuda mingit erilist fluidumit. Isegi kui mitte tehes seda üksiku üllitise lõikes, siis igatahes eelpoolmainitud fenomeni killukesena. Kokkuvõtvalt kahtlusekübemeta kohustuslik. 10 (9.5-10)

Ton de Leeuw -- The Electronic Works (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• EAI 
• Cinematic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Drone 
• Spoken word 
• Avant-electronica 
• Modern creative 
• Radiophonic art
• Tape music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Art music 
• Film noir 
• Sound poetry

Hollandi helilooja Antonius Wilhelmus Adrianus de Leeuw (1926-1996) on öelnud, et pärast nädalast mõtiskelu selle üle, milline võiks olla ta kreedo, pidi taas tõdema, et tal seda ei ole. Kreedod eeldavad konkreetseid veendumusi; veendumused aga ähvardavad aheldada loovat vaimu, ehitada müüre ja viia monoloogideni; täita ülejäänud ruum tühjusega. Käeolev kogumik hõlmab ta kompositsioone ajavahemikust 1956-1982. Kuivõrd siin on esindatud kaheksa kompositsiooni kahe tunni ja kahekümne kolme minuti vältel, siis võib nentida, et on küll võetud aega ideede väljakujundamiseks ning elluvimiseks. Lisaks tuleb möönda, et igav siin igatahes ei hakka nii ideede väljakäimise kui nende realiseerimise mõttes. Teiseks tuleb möönda loomingu tegemise ajastut, mille loomise iseloomu on vaid vähesed kogenud. (Isegi kui sellest on siin-seal räägitud, ei anna see subjektile korralikku ülevaadet fenomenist). Igal juhul on selle muusika tämbriline osa huvitav ning võrreldes tänapäevase loominguga teistsugusem. See on n-ö vana kooli muusika, vana kooli eksperimentaalne muusika, mille nimetamine elektrooniliseks võib-olla veidi tinglik. Pigem on see elektromehaaniline ning lindimanipulatiivne taies, mille tonaalsus omandab kohati müstilise mõõtme; nt loos "Job" on inimhäälele tehtud mööndus, ent helid seal taustal kõlavad kui Bernard Herrmanni heliread Hitchcocki psühhotrilleritele või Albert Glasseri omad õudusfilmidele -- ühtaegu õõvatekitavalt mõjusad ning ebamaiselt müstilised. Konkreetses kompositsioonis apoteoos ilmneb hulluse manamisena: emotiivse liialdamisena, manipulatiivse eriilmelisusena, milles sildamine ilmneb jõnkslemise ning üleelusuuruses pingutusena. Mida muud see on, kui obstsöönse surematuse manifesteerimine, püüd tungida kahevalentselt väljapoole surma ja elu binaarsust. Esiteks loomingulisuse ning teiseks liialdava, veiderdava loomingulisusega. Üheks settekihiks oligi (justkui) raadiotes esitatav kuuldemängulik heliriba, mis laiemale auditooriumile esitledes võinuks liiga arusaamatuna paista. Kompositsioonis "Mountains" põimuvad lahutamatult läbi jäts ning uusklassikaline muusika -- mitte osava läbipõimumise nimel, vaid luua loomuldasa dünaamilist ja viljakat; midagi sellist, mida hiljem määratleti uuskreatiivsusena ning võis peaasjalikult kuulda ECM-i alt. "Syntaxis I" kasutab ka inimhääli, ent need on teineteisest nõnda läbipõimunud, et liigse infotulva all jääb sõnum dešifreerimatuks. Arusaamatusest tingitud intensiivsust võimendavad veelgi enam delikaatsed-teravad elektronhelindid, millede puhul võib aimata, kas kavatsuslikkus ei väljendu mitte segaduse summutamise taotluses. Kuidas iganes, aga see ning "The Birth Of Music II" on igal juhul helilooja näited elektroonilisest muusika loomest. Vahetu ning veenev. Kokkuvõtvalt võib möönda, et selle väljaandmise aeg saabus millalgi tulevikus. Tung üllitada kvaliteeti (kauges) tulevikus, siis, kui seda kvaliteeti osataks tõeliselt hinnata, sai teostatud. 9.5 (8.5-10)

Floating Mind -- Sombre Lumineux (2026)

MonoKraK/Archive

• Ambient techno 
• Minimal techno 
• Electronic music 
• Micro-funk 
• Deep techno

Floating Mindi ehk Roberto Vitali (RV) muusika ning tema juhitava plaadifirma MonoKraK'i diskograafia manu on alati rõõm naasta; teisalt minus ennekõike kriitikuna valitseb alati väike ent eluterve skepsis, et kas šveitslane - kes tavapäraselt õnnistab kuulajaid 3-4 korda aastas kolmelooliste EP-dega -, suudab midagi uut kuulajale pakkuda. Kuulajale kindlasti, aga kriitikule? Teisalt tuleb ju mõista, et kõik need üllitised on osa artisti eripärasest vereringest, mis paratamatult kulgeb tõusude ja mõõnadega. Aga jah, arvustamise (oluliseks) osaks on ka suhe artisti eelmistesse taiestesse; sõltuvalt artisti kavatsuslikkusest ning meelelaadist kindlasti eksperimentaalmuusika puhul eeldaks eelnevate ideede edasiarendust. Muusika ei tohiks jääda kinni vormilisse provokatsiooni, kõike seda peab ikkagi seestpoolt toetama sügavam hoovus; veelgi parem oleks, kui seal peitub eriline keere, andmaks kuuldavale ka usutava toestiku. RV tegeleb järjepidevalt mikroskoopiliste muudatustega. Käesoleval on minimalismi -- ütleks isegi, et minimalistlik tagasihoidlikkus on siin kõikeläbiv. Kahtlemata huvitavaks elemendiks kompositsioonis "Osmosika" on äkilistest rütmipidurdustest ja -kiirendustest tekkinud võnkeamplituud, andes loole hüpnootilise vaibi. Ilmselt loo pealkiri annab vihje kogu albumi aluseks oleva bioloogilistes süsteemides toimuvale iseeneslikule füüsikalisele protsessile, kus süsteem ei vaja lisaenergiat. Šveitslase muusikas on seda sulnist, piiratud operatiivsuse ja energiahulgaga opereerimist. Tavaliselt kontseptuaalsed selgitused ei oke veenvad, aga RV osutus on põhjapanev. Hakkan tajuma orgaanilisust esmapilgul lamedana nähtud helipildis. "An Other Very Bad Day" on mikroskoopilise tasandi ehk abstraheeritud funk, mis tõepoolest funktsioneerib kindlalt ja usutavalt. Üllitise pikim kompositsioon "Disco Sombre" ei reflekteeri omi sagedusi rafineeritult ning sisendusjõuliselt. Tundub, et mõned sagedused siin tasalülitavad teisi, mistõttu ei teki ei dünaamikat ega suhestumiskuulamist. Kusagilt tulevad küll sisse heliefektid ja häälutused, aga ka need ei päästa kompositsiooni suremisest. See võib olla kommentaar osmootilisele protessile -- elamise ja hääbumisprotsessid kulgevad käsikäes, lihtsalt erinevate fraktaalidena teineteise kohal, samas ajapikku segunedes üha enam, moodustades loomuldasa eluterviku. 7.5 (6.0-8.5)

Junga -- River Valley EP/Coloration EP (2025/2026)

Bandcamp/Bandcamp/Trash Can Dance

• Jungle 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Organic electronica

Enne uue taiese kallale asumist kuulasin veel soojenduseks tema varasema, kaks aastat tagasi ilmunud üllitist nimega "Portaal". Kassett sai sisestatud ning neiu ütleb (mehele) resigneerunult: "give me a break". Ning helisöömaaeg sai alata. Nagu asjassepühendunud hästi teavad, siis projekt nimega Junga on Tondi ehk Siim Kuusemäe teine, võib vist küll öelda, et kõrvalprojekt. Samas need projektid on ajapikku üha enam üksteisele lähenenud, kuigi jah, Junga on üsna vihane täristamine-prõmmimine vaatamata troopilisele unelusele ülemistes kihtides. Kuulates "Portaali" tuleb tõdeda, et asi ei ole kliiniline ning sisendusjõuliselt stiili eelkäijate - kiireloomuliste murtud biitide ja jungle'i suunas kummargil. See on see, mis evib ohtralt nii orgaanilisust kui elu- ja vaimujõudu -- justkui mõnd küpset troopilist puuvilja kahe suupoolega mahla pritsides mugides. Ütleks siis nõndamoodi -- see on väikeste möönduste ning kõrvalepõigetega Tont. Vaadates seda kahest EP-st koosneva kasseti ümbrist ning sisekülge tuleb lisaks möönda projektide teineteisele lähenemist ka visuaalias. Kahtlemata lõbusalt meeleolukas on see kuulamine -- tõsi, artist toob sisse elemente - ja igati õnnestunult! - näiteks varieerides rütmistikku sünkopeerimata biitidega "River Valley" EP-l (algselt üllitatud 2025. aasta augustis). Aga nagu Tondigi puhul jäävad lõppude lõpuks meelde äkitsi esilekerkivad ja sama kiiresti hääbuvad inimhõiked ning troopilistele sügavustele ja kihistustele vihjavad poolkummituslikud helid, lunastades nii kuulajat kui artisti ennast. Need kaks EP-d kõlavad retrofuturistlikult -- ehk koguni apokalüptiliselt, ennustades hetke, kui inimesele ei ole enam jäetud aega ehitada ei kosmoselaeva ega muud võimsat venet, vaid ülesandeks on tehtud siit Siniselt Keralt uttu tõmmata. Sõna otseses tähenduses. Ning Sinikera on hakanud välja köhima kahjulikku elementi. "Colorationi" - mille SK üllitas kolm kuud hiljem - instinktid siiski erinevad eelnevast, hakates just mürgist magmat eritama, millest kahjustub hingav kude ning rõõmuküllane vaim. Rütmid on lakoonilised ja veidi muserdatult hajali, isegi kui aeg-ajalt ujub tippu mõni sfäärilisem pilv või vokaalne hõllandus, on tulemus pöördumatult liigestest lahti kistud; pusle on liialt killustunud, et seda oleks võimalik loomuldasa kokku panna. Need vihjed ilmnevad kaude, need ei rakendu vägivaldselt. Kuidagi on kokku lapitud, ent asjaga on ühel pool. Lõpetavate minutite päralt on pelk heli, mille loomus ja intervall saavad tunnusmärgistada üksnes nulli ja tühjust. Ning kõige selle taga hoomamatut lõpmatust ja teadmatust. Isegi kui artist kirjeldab konkreetset looduslikku protsessi aastaaja vaheldumise tähenduses, näikse selle alatoon olevat märksa sügavam ja süngem. 8.5/7.5

Pulsar + Demetrio Cecchitelli -- Fade In Brighter Age (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Space rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Jazz rock 
• Improvised music
• Ambient rock

Tabasin kõigepealt end mõttelt, et kuulan muuseas artisti nimega Pulsar. Kasutan muusikaamängimisrakendust, mis kannab samuti nime Pulsar. Pulsarilt Pulsarile. Leonardo Puccilt Pulsarile. Ning vastupidi. Nähtamatu vahesein nende vahelt on ära tõmmatud. Demetrio Cecchitelli muusikaga olen varasemalt küll kokku puutunud, kuna arvustasin viis aastat tagasi tema üllitist "Spontaneous Alea" Singing Birdsi all. Seal ta katsetas elektroakustiliste mustrite ja rütmikobaratega, mille taamal kangastus mikrotonaalne helisfäär -- delikaatne atmosfäärilisus ning peenmüra. Aga tal on tekkinud oma ajalugu Bulgaaria netiplaadifirmaga Mahorka. Käesoleval 29-minutilisel üllitisel tegeletakse samuti peenetundeliste helide esitlemisega, ent seekord teevad ilma kitarrid. Nagu ikka ilmaga kipub olema, siis ka siinsed kitarrimassiivid ja -tsüklonid on muutlikud, liiguvad üha edasi. Piir reaalse ja imaginaarse vahel kipub ähmastuma, kuivõrd mängu (ilu huvides) sekkub ka kosmos. Näituseks üks lugu kannabki pealkirja "Cosmic Dream", mille veidi moduleeritud saksakeelseks vasteks olev "Kosmische Musik" on paljutähenduslikum, osutades Teutooni eksperimentaalsele (rokk)muusikale ehk krautrokile, mis sai alguse 60ndate lõpus-70ndate hakul. Tegu oli eksperimentaal-transgressiivse stiiliga, mis liikus erinevates suundades -- nii roki, elektroonilise muusika, improvisatoorse muusika, elektroakustika, konkreetmuusika, minimalismi, ämbiendi jms sekka --sageli võis säherdusi arenguid täheldada ühe bändi liikumise piires. Inglise muusikule Julian Cope'ile, kelle suur armastus nimetatud stiili vastu kulmineerus raamatuna "Krautrocksampler", olid näituseks Tangerine Dream ja Popol Vuh (kraut)rokkansamblid, kuigi viimaste muusika suuresti rajanes elektroonilistel klahvpillidel. ((Millele vastandus tooni andev angloameerikalik suhtumine, et kitarr on rokkmuusika põhi(sugu)elund)). Käesoleval 3-loolisel taiesel ongi liminaalsus kitarride ja elektroonika, rokkmuusika ja ämbiendi vahel ähmastunud. See eristus kultuurilooliselt on oluline, kuivõrd sellel on narratiivne väärtus; kehastumaks uksepiidaks, üle mille astudes astutakse kauge külalise tarre. Kompositsioonides muutub pilt veelgi segasemaks, kui kitarrimaastikule ilmub soleerima jahejätsulik trompet Jacopo Buda esitluses, jättes helitaevasse kaunikõlalisi maalinguid. (Samas sümpatiseerib tema mängus fraseerimise äkitselt graduaalne lõpetamine siin-seal. Paganama vaimukas ja efektiivne!). Nõnda dekonstrueeritakse mõistet jazz rock", rõhutades pigem tüünust ja pilvitust kui leitsakulist intensiivsust. Nimilugu süstib sügavust nii tugevate strukturaalsete arengute kui tämbriliste muutustega, kehtestades end nüüd ja praegu. Sugulushingedest soovitan kuulata ka Cousin Silast, Gaetano Fontanazzat, Stephen Briggsi, Bryn Colemani ehk Bing Satellites'i ning Drew Millerit ehk Brother Saturni. 9.0 (8.5-9.5)

未明 -- Kaerimichi (2026)

Elementperspective

• J-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Shibuya-kei 
• Experimental pop

Jaapani muusikal on lääne kuulajale alati olnud eriline kuma — justkui läbi kultuuri- ja tajuudu kuulatud helid, mille tähendus libiseb käest. 未明i 6-looline minialbum "Kaerimichi" ei püüa seda udu hajutada, vaid pigem sisendab teistsugust tunnet. Ühelt poolt ei oska jaapani keelt - semantiline osutus jääb teadmata - ning teisalt see viis, kuidas lausuja sõnu kuulaja ette asetab, on piisavalt intrigeeriv. Keelebarjäär muutub siin mitte takistuseks, vaid instrumendiks. (Jaapani) keele rütmiline struktuur, silpide kaalutletud asetus ning lausuja diktsioon ja sõnade ladus letti ladumine loovad tähenduse, mis ei vaja semantilist lahtimuukimist. Kuulaja ei pea mõistma sõnu -- piisab nende kaalu, kõla ja emotsionaalse laengu tunnetamisest. Artist ületab keelepiirid nendega mängides. Aga pill ei tule pika ilu peale, kuivõrd nende 22 minuti vältel edastatav tagasihoidlikest klaveri ja elektroonilistest kuubikutest ehitatud helikeel on ilmekas, mille taamal nähtamatu jõuna annab endast tunda ümbritsev ruum - mis mõnikord muutub laetuks --, kuhu sugenevad näiteks loodushelid ühel hetkel. Isegi haussmuusika lennukad akordid on esindatud, ent see ei arene klubimuusikaks -- aga meeleolu saab igatahes ülendatud. Vaiksed kohad on olulised ka seetõttu, kus kuulaja enda mõtted kajada saavad. Ilu ei ole siin vahetult antud -- see tuleb leida, nagu leiab kuulaja teekonnal kauni vaate, millele eelnes pikk rada. Justnimelt selle raja läbimine - sõna "kaerimichi" tähendabki koduteed - ongi tegelik väärtus, kui seda rada korduvalt tallata. Juba esmamulje on meeldiv, ent alles kolmandal või neljandal kuulamisel hakkavad nüansid lahti rulluma -- varjud, peidus valendikud, peened dünaamikamuutused. Iga avastamiskorraga kasvab plaadi sisendusjõud. Kuulajana hakkan huvituma ja samas kahtlema, kas ma ikka saan aru Nipponimaa asukate emotsionaalsetest rõhuasetustest. Äkki läänlasena on emotsioonide väljendamise viis ning ühele või teisele konkreetsete tähenduste omistamine muutunud (vägagi) erinevaks Kagu-Aasia inimestest. 8.5 (8.0-9.0)

SPTW -- Euthymia (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Sampledelic 
• Lo-fi 
• DIY
• Sound collage 
• Hip-hop 
• Cloud rap 
• Cinematic 
• Plunderphonics 
• Microsound
• Soul 
• Library Music 
• Deconstructed music

Rootsi filmiklassik Ingmar Bergman ütles kord, et ta tegi kõik otsused intuitsiooni põhjal. Ent teinud otsuse, pidi ta mõistma, miks tegi ta just säherduse otsuse. Ta heitis oda pimedusse. See on intuitsioon. Seejärel saatis ta armee heidetud oda pimedusest üles leidma. See on tarkus. SPTW heidab 12-loolisel taiesel paljut pimedusse, ent leiab heidetu intuitiivselt üles; ent pärast seda leitu on ja ei ole ka enam seesamune, mis varem. Ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kahte korda astuda nagu väitis kaks ja pool tuhat aastat tagasi üks tark mees Vana-Kreekas. SPTW ehk Some Pretend to Whisperi taga seisvad Perkin Warbek ning Stakha nähtavasti ei tahagi seda teha; pigem nad seisavad sarnaselt eelpoolosutatud Herakleitosega teelahkmel. Ometi kõik need valikud, mida nad siin on teinud, on eeldanud neilt intuitiivset tarkust. Ei ole võimalik seista teelahkmel, kui (parima) valiku tulemus on a priori teada. Ühelt poolt mõistus piiratud jõudlust võimaldava protsessorina töötleb läbi paratamatult piiratud hulka informatsiooni -- puudujäävat osa kompenseerib tunnetus. Tunnetus eksleb voogudes, mis on uduloori mähkunud ning vastandliku info ja tundmustega risustatud. Avitab intuitsioon ehk hüpertunnetus. Tarkade valikute tõttu on siin nii mõndagi põimunud üksteisega, mille modus operandiks on - tõepoolest - sujuvate üle- ja edasiminekute lõputu vormistamine ja edastamine. Tulemuseks on haaravad, natuke ebamaised ja üleelusuuruses miniatuurid, mis ujuvad korduvate sisendusjõuliste unenägude ning taassündivate motiividena; isegi kui kompositsioonid kohati võivad hüpelda, siis sellest kiirguv elegants võtab taas jalust nõrgaks. Ühelt poolt - olen kindel - allutatakse tuttavlikud meloodiad ja rütmid brutaalsele ning kestvale deformatsioonile, tõsi, mida kuulaja võib vaid aimata; ent teisalt säilitades algse naudingu- ja unistamistõotuse. Kuulaja on naudingutsoonis, saades osa digitaalheli plastilisusest, meelepetetest ja immanentsest reprodutseeritavusest. Selles, kuidas Perkin Warbek ning Stakha saastunud voogude riimvetes pladistavad ning sogast vett segavad, on kahtlemata midagi vastupandamatut. Igatahes üks võrratumaid meistriteoseid Anno Domini 2026. 9.5 (9.0-10)

Lezet -- Haba Haba (2026)

Murmure Intemporel

• Musique concrète 
• Modern classical 
• Art music 
• Post-classical 
• Electro-acoustic 
• Reductionism 
• Improvised music 
• Ambient 
• Contemporary classical

Lühialbumit „Haba Haba" võib pidada serblase Igor Jovanovici kummarduseks nüüdismuusikale ja reduktsionismile. Netiplaadifirma Murmure Intemporeli alt ilmunud neljalooline teos sobitub suurepäraselt üleminekuaegadesse: see on suve hääbumise, pikkade varjude ning niiskete hommikute ja märja kaste heliline peegeldus. Ligi 16-minutiline helimaastik toimib meditatsioonina aastaaja vahetumise melanhoolias. Teose keskmes on akustiliste instrumentide tundlik ja mehaaniline käsitsus. Jovanovic kasutab instrumentidena ilmselt tšelestat ehk kellamehhanismil põhinevat klaverit ja kahes viimases loos tavalist klaverit. Helide taustale tekkiv õrnalt vilisev ning sahisev foon tekitab vaakumi kohalolu tunde; aga jah, iga noot, iga paus ning kõla resonants saab erilise kaalu. Selline heliruum viib mõtted ajastule enne salvestustehnoloogia teket -- aega, mil ämbient-muusikat võis viljeleda mõni tollane helihereetik vaid ruumi loomuliku akustika ja vaikuse koostoimes. Igal juhul, jättes säherdused spekulatiivmõttekäigud kõrvale, tuleb möönda, et üllitise suurim tugevus peitub kaalutletuses. Iga löök ja kõlapikendus, iga ruumilise avardamise taotlus on ilmselgelt läbimõeldud, tasakaalustades akadeemilist vaoshoitust emotsionaalse sügavusega. Teos on korraga äärmuslikult redutseeritud, ent kõlakombinatsioonide otsimises ning emotsioonide tekitamises pigem maksimalistlik. Lezet tõestab käesoleva lühialbumiga taas oma kohalolu põrandaaluse eksperimentaalmuusika maastikul. „Haba Haba“ on nõudlik, ent tasuv kuulamiskogemus neile, kes väärtustavad vaikusest sündivat helikunsti. Ilmselt seetõttu meenus mulle rootslane Oskar Hallbert, kelle nullindate lõpus-kümnendate hakul üllitatud muusika evis samasugust intiimsust. 9.0 (9.0-9.5)