Kiwanoid -- Ghost Nonius (2026)

Glitch Please/Bandcamp 

• Experimental techno
• IDM 
• Electronic music 
• Avant-techno

Kiwanoidi uusvana muusika - produtseeritud kümnendate hakul - on aktuaalne ka poolteist kümnendit hiljem. Kui mingi asi on aktualiseeritud, siis järgmine küsimus võiks olla: kas see teguviis oli õigustatud; võib ju küsida, et kas asi ei ole mitte vananenud?; kas selle võtted-mõtted kõlavad jätkuvalt kohaselt? Mitte igat asja ei ole ju mõtet aktualiseerida, on ju vastav ütluski: ära torgi sitta, muidu hakkab haisema. Kiwanoid on produtseerinud uut muusikat neli üllitist järjest viimase viie aasta jooksul, ent käesolev juurikana heidab valgust retrospektiivselt tuleviku suunas. Šamanistlik (tehno)tootem on juba sellesse sisse kätketud, andes asjale intensiivsuse ja suuna, aga ka talle ainuomase vaibi, milles on nii klaustrofoobiat kui tehisavarust. Tehisavarus aga on tinglik, st düstoopilise simulaakrumi sarnast. Masinad siin stimuleerivad oma terasest gliiarakke, närvilõpmetesse suunatakse erineva intensiivsusega elektrilööke, vooluringid õkva ja aina keeravad tuure manu. Kiwanoid plaadikuulamisõhtul mainis, et albumi produtseerimise ajal oli ta tugevalt mõjutatud reduktsionismist -- tahtes väljutada muusikast sellele iseloomulikud jooned (meloodiad ja harmooniad); aga võib-olla paratamatuks jääb, et meloodia- ja harmooniaalged jätkuvalt kõnelevad muusikas -- diskreetselt, varjule hoidvalt, ehk koguni monoloogiliselt (iseenda nutikatest eeldustest ja valendikus viibimisest sünnivad uued vaimusünnitised). Hullude professorite olemaolu on tervitatav! Paelub see, et Kiwanoidi loomingus ei ole industriaalne tumedus kunagi nihilistlik. Vastupidi -- isegi kõige abrasiivsemates helides on tajuda iseäralikku soojust. Või vähemalt -- kaose fraktaalid organiseeruvad korraks. Ta laseb neil mühada nagu looduse stiihial vähemtuntaval ja varjulejäävamal tasandil. Kui klassikaline industriaalmuusika kujutab masinat sageli inimese vaenlasena (millele ilmselt võiks sepavasaraga äiata), siis Kiwanoid laseb masinal muutuda metsavaimuks. Digitaalne substants ei ole tema maailmas steriilne, vaid vägagi orgaaniliselt matsuv (orgaaniline ei samastu siin analoogsega täpselt samamoodi nagu plaadiümbrisel kujutatu ei samastu tagantvaates Raffaello-päise teletupsuga). 9.0 (8.5-9.5)

noumnemonicon -- brdSequences (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Electronic music 
• IDM 
• Breakcore 
• Ambient techno 
• Glitchtronica

Noore kodumaise elektrooniku (ja muidu ka terase tüübi ja filosoofiatudengi) Oliver Lipsu ehk noumnemoniconi debüütalbum „brdSequences“ on just seda tüüpi muusika, mida Eesti eksperimentaalmuusikamaastik alati juurde vajab: pelk, aga intensiivne; avar, aga piisavalt kinnisideeline 21-minutiline teekond, mis tundukse mahuvat ühte hingetõmbesse, ent jätab kaja ajurakkudesse ning kuulmekäikudesse veel tundideks käiama. (Või vähemalt võrgutab kuulajat tegema kolm kuulamisringi järjest ilma, et taipaks, et selleks sai loomuldasa ohverdatud tund aega. Glitch Please’i poolt ilmunud plaat liigub sujuvalt avangardtehno, IDM-i, breakcore’i ja glitchtronica vahel, lisades sinna sekventser-põhist postrokki ja inditroonikat. (Nagu tegid seda kord Hood, Tarwater, To Rococo Rot, Kreidler). Madis võtku, esimene ja kolmas lugu kõlavad söakate kammerpoppaladena. Tulemus on ühtaegu habras ja raevukas. Albumi keset määratleb suvine linnulaul öös -- see, mis ei lase magada ega unustada, et päev on juba ukse ees. Just selles poolärkvel olekus, varajaste päikesetõusude ja valju linnulaulu saatel sündinud helimaastikud ongi plaadi tuum ja mõte. Helide looja laseb kujutlusvõimel vabalt lisada meloodiaid, helindeid ja rütme ning tõlgib need seejärel läbi hetktõrgete, rütmisutsakate, tihedate ja avarate atmosfääride ning rohkem või vähem arusaadavate rütmide. Siinne helikombinatoorika on ühtaegu rahustav ja rahutuks tegev -- justkui unelaul, mis vahepeal muutub häirivaks meeldetuletuseks, et puhkus ei ole kunagi garanteeritud. See ei ole taustamuusika - milleks paraku enamus nullindate IDM-ist muutus - ega ka tantsupõranda psühhofüüsiline menuk, vaid muusikaline dissotsiatsioonivahend igapäevaelus. Seda kuulates justkui tunneksid, et istud hommikul kell viis aknalaual, kohv käes, ja vaatad, kuidas maailm taas ärkab, samal ajal kui peas kumisevad möödunud öö helimustrid, sagedused ning lõputuna tundunud, peaaegu hulluks ajanud intensiivsus. Tunned end avatud uste-akendega ruumina, mille põrand-lagi ning seinad vibreerivad (kõige reljeefsemalt lugudes "hyye1" ja"hyye2") ning akna- ja uksehinged kriuksuvad; kuhu tuleb alatihti midagi juurde ning millest ajapikku palju taandub. 9.0 (8.5-9.5)

Olev Muska -- My Mouth Sang / My Heart Sank (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Sampledelic 
• Electronic music 
• Conceptual 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Sound poetry

Muusikanõunike saates Austraalias üles kasvanud eestlane Olev Muska (OM) rääkis sellest, kuidas ta ise on koos arenenud elektroonika (elektroonilise muusika) köögipoole kasvamisega. Uuel 12-loolisel albumil on seda kuulda. Plaat põhineb Veljo Tormise seatud soome-ugri lauludel, kuid nüüd ei kõla Muska enam niivõrd elektroonilise folk-eksperimentaatori kui narratiivse heliarheoloogina, kes kasutab aastakümnete jooksul kogunenud tööriistakasti: sämplimist, digitaalne montaaži, häälte de- ja rekonstruktsiooni, kaasaegset DAW-loogikat, kõiksugu makro- ja mikrotekstuure. (Muuseas ta tänab ka tehnikat, mida kasutas üllitise produtseerimiseks). Bandcamp'i saatetekstis kirjeldab ta seda, kuidas alates 90ndatest hakkas ta Tormise koorimaterjali süstemaatiliselt sämplima ja silpideks lahti arutama. Kuid alati sellest ei pruugi piisata, kui artisti enda silmavaade takerdub lootusetult tehnoloogilisse horisonti. Ulgueestlane paneb püsti tõelise kräu ja pillerkaare, milles ometi on piisavalt sügavust, intrigeerivust ning keerukust. Kontseptsioon on ju selge ning iseenesestmõistetav, ent ei unusta tegemast vihjeid ka mujale, kuigi need osutused võivad olla pelgalt mõnesekundilised (näiteks palju osutusi Kraftwerkile). Näiteks üliefoorilise loo "Lii Lee Ja Rockabilly" pimekuulamisel võiks selle vabalt omistada jaapanlastele Fantastic Plastic Machine'ile või Pizzicato Five'ile, millel jätkub lisaks enniomorriconelikule voolavusele ka silmapilgutusi jätsule. See on äge, kui OM 80ndate debüütalbumist lisaks Sven Grünbergi loomingule on saamas Eesti elektroonilise muusika tüvitekst -- seda just etnomuusika sugemetega elektroonilise muusika suunas (nt Kiwa albumil "Vanatühi" sugereerib seda). Kui tavaliselt otsitakse varjupaika elektroonikast kui millestki mitte-inimlikust (st millestki, mis jääb inimesest väljapoole ning läheb mingis ideaalis teisele poole), siis soome-ugri traditsioonis on see šamanistlik element - see teisele poole minemise tahk -, mis sageli põhineb kordustel, ka kenasti olemas, mistõttu need kaks traditsiooni suhestuvad orgaaniliselt. 8.5 (8.0-9.0)

Ratkiller -- Antifinity (2025)

Glitch Please

• Noise music 
• Plunderphonics 
• Avant-garde 
• Sampledelic 
• Freeformfreakout 
• Sound collage 
• Electronic 
• Power electronics 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Abstract

Aastakümneid tagasi salvestasin The Fall'i albumi "Perverted By Language" (1983) kassetile. Mingi hetk keerasin lindi tagurpidi, tahtes kuulda "normaalset" keelt. Nali naljaks (see lause teine pool), aga Mihkel Kleis'i (MK) ehk Ratkiller`i 31-minutiline (või siis 62-minutiline) taies edukat 2025. aastat nautinud Eesti plaadifirma Glitch Please'i all pakub "normaalse" versiooni kõrvale ka "rikutut", antud juhul tagurpidi pööratud kompositsiooni. Autori sõnul võib muusikat võrrelda peeglitest täidetud ruumiga, kus peeglid peegeldavad üksteist. Arvata võib, et tulemuseks ei saa olla mitte midagi muud kui midagi väga skisoidset, st mõistusele hoomamatut. Inimlikul tasandil -- kas see on midagi ideerünnaku sarnast? Ideede rünnak -- kui subjekti mõjutavad samaaegselt teised subjektid, mõjutades üksteise psühhilist tuuma, üksteise egosid, üksteise raskelt kokku traageldatud "minasid", et sellel lasta taas mõrad peegelpinda lüüa; kirjeldatu ning sellest johtuva valu tagajärjel hakatakse otsima vaba ust, et ruumist saaks võimalikult ruttu lahkuda. See hüperkollaaž ei anna asu ei helisemantilises ega -intensiivses tähenduses. Üks armutu "nuudeldamine" pealtnäha loogiliselt rakendudes, aga...loogiline vastuolu ilmneb tervet mõistust murendavas intensiivsuses, pakendades tuhandeid eri kujukestega killukesi ühtseks tervikuks, lükates neid kokku ning pannes hoovama. Energiline intensiivsus on poom, mille kaikudes killukesed killustuvad üksteise kõrvale (ning mõned kõrvuti asuvad põimuvad teineteisest läbi). Mainitud nuudeldamine ulatub kahtlemata ka mustmetalli (sund)impulsside mõjuulatusse -- selle ebaromantilisse haavatavusse, evides selle müstilist kultuslikku jõudu ning positiivset irratsionaalsust ((lõhenemisel ja lagunemisel kui kontrollmehhanismide kadumisest tekkinud (lisa)jõudu)). Kaasasündinud surmatungi impulsse siin ei püüta välja lülitada, vaid vastupidi -- tugevate emotsioonide laastamistöö viiakse primitiivseimale tasandile. Lõpuks saabub kompromiteeritud vaibumine ja rahu -- kui valu "pärisimpulsid" on vaibunud, ent alles on jäänud fantoompisted. Nõnda see tervikobjekt kujunebki kuulaja (s)ees. Õieti kuulaja muutub. 8.5 (8.0-8.5)

Kiwanoid -- Vanatühi (2024)

Mille Plateaux/Trash Can Dance/Glitch Please

• Avant-techno 
• Experimental techno 
• Illbient 
• Flashcore 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Micronoise 
• Post-witch
• Dark ambient
• Glitchtronica 
• Abstract 
• Microsound 
• Ethnotronica

Kui tahaks kuidagigi Kiwa((noid)i)) piiritleda, siis vägagi raskeks läheb (ja mõneti on see mõttetu tegevus). Pigem osutan Kiwa'ga esimesele kohtumisele, mis oli huvitav -- 2004. aasta oktoobris Tartus, pärast tema korraldatud-kureeritud Heli+Visioon-nimelise ürituse lõppu tuli ta mu juurde ning küsis, et kas ma olen Autharktos? Pärast jaatava vastuse andmist (olin paar nädalat varem esinenud üleüldse esimest korda HUH-nimelisel üritusel Tallinnas kultuuritehases "Polümeer" -- ka tema esines seal ansambli EDASI koosseisus, mängides ebatavalist instrumenti --- sitar? Tanpura?) küsisin totakalt, et kuidas on ta nimi? Ta küsis hunnitult vastu, et kas ma olen tolliinspektor või (tõepoolest, lollidele on vaja erilist tolliinspektorit)? Arutasime muusikast, küsis mu salvestatud muusika järele, soovides sellele kõrva peale heita (viisin talle paar kassetti hiljem). Sellest ajast saati olen imestanud, et kuhu küll ta (suurepärased) albumid jäänud on; kuivõrd tal on tuhat rauda tules olnud, siis ilmselt midagi sellist võib juhtuda. Aga jah, legendaarse Saksa plaadifirma Mille Plateaux'i, (varsti sama legendaarse) Eesti leibeli Trash Can Dance'i ning veel ühe Maarjamaa plaadifirma Glitch Please'i all ilmunud üllitised "enter the untitled" (2021) ning "Vanatühi" (2024) on löömas mõrasid Eesti elektroonilise muusika kujuteldavasse ajaloo(ede)tabelisse. Uue albumi pealkiri kahtlemata suhestub kunati eimiski kunatise nihkega eikusagil. Kõike seda, mida siia ei ole toodud, on jäänud nulli teisele (heledale ent silmipimestavalt kiiskavale) küljele. See on äraspidine aktualiseerumine, mis esmapilgul viirgab paljut, vihjates samas palju rohkemale, mis siit on ära jäänud ((negatsioon toidab kuuldavat (nihet?) energiaga)). Valdavalt pelutav ent osaliselt emotiivne abstraktsioon kinni(s)tub ajju, muutes tektoonilised põrked ja sakilised sagedusmustrid aju struktuuri osaks. Kui imetabane mikrokiip, mis lihtsalt mõttelise vajutusega vajadusel siseneb või väljub ajust. Kui magnetväljade interaktsioon vormumas singulaarseks kõneks eelnevast kaosest ja toitudes selle energiast. Raske on tänapäeval midagi uut originaalset luua -- nt AI-d tuleb suunata koletute kirjelduste ning ebaharilike stiiliosutuste ja -kombinatsioonidega, vältimaks piinlikke geneerilisi tulemusi --, ent käesolev on midagi ((((imetabast)))). Ei taha omadussõnu otse välja paisata, kuivõrd need kaotavad lausumisel vahetu tähenduse. Ulgvel tehno(etno)eepos, mis oma selgeimatel hetkedel resoneerub Olev Muska pööraseimate sagedustega. Kordan -- pööraseimate sagedustega, et täita korraks midagi, mis järgmiseks hetkeks on juba nihkunud ja seetõttu kadunud. Selle aasta parim koos Röövel Ööbiku albumiga "Transcent".