- Improvised music
- Free jazz
- Avant-garde
- Experimentalism
- Improvised noise
- Electro-acoustic
- Musique concrète
- Psycho-acoustic
- Electronic
- Voice poetry
Kaze ehk Christian Pruvost, Natsuki Tamura (trompet), Satoko Fujii (klaver), Peter Orins (trummid) ja "juhtiv rüperaali pioneer" Ikue Mori (elektroonika) ludistavad 64 minutit, tuues esile erinevaid laade ja kompositsioonilisi mustreid. Algab mürapurske ja vee voolamist meenutava heli saatel, et siis suht inertseks klaaspärlimänguks taanduda. Et seejärel taas esile tõusta harmooniliste progressioonidega. Samas mõtlen, et kui plaat olnuks kaks korda lühem, et kas kvalitatiivselt olnuks plaat kaks korda kehvem? Ilmselt mitte – pigem vastupidi. Paljude vabajatsu ja impro-, aga ka elektroakustiliste üllitise häda on, et need kipuvad ajaliselt lohisema. Kvantiteet hakkab kvaliteeti mõjutama, liivatorm on vaibunud ammu enne kui plaat lõppeb (kuigi vormilist möllu on küll ja küll de facto, aga ekstaatiline kõver on ammu horisontaalseks madaldunud). Ka võiks keegi Ikue Mori'le delikaatselt teada anda, et läpakaga saab ka teistmoodi ja huvitavamalt toimetada. Ei ole huvitav lõputult monokroomset digipuru(stamist) kuulata. Protsessina ja treeningu mõttes on see mängijatele kindlasti huvitavam ja sündmusterikkam kui kuulajatele. Siinkirjutaja lemmik on algul kussutav poolatmosfääriline Noir Poplar, mis hiljem efektselt põrutab klaveri ja Mori elektroonika saatel hoopis teises suunas. Ka sellele järgnev lühike, aga sündmusterikkalt kütkestav ja kramplik Suna Arashi on veenev. Luguloo Noir Soir teine pool on häälutuste keskne. Ühesõnaga, võin eelpool väljatoodud kriitikat nende lugude valguses natuke mahendada. Aga kordan – improartistid peaksid ekstaatilisusega hoolikamalt ümber käima. Plaadi on välja andnud Circum-Disc ja Libra Records.
