Noise Margin
- Post-industrial
- Experimentalism
- EAI
- Post-minimalism
- Avant-garde
- Sound art
Härra Bukowski on öelnud, et on oodanud, et juhtuks midagi erakordset, kuid aastate möödudes ei juhtunud kunagi midagi -- välja arvatud juhul, kui ta ise midagi esile kutsus. Jätkan legendaarse kirjaniku ja olulise luuletaja suurtes jalajälgedes astumist, tema vaimus liikumist, inertses olekus materjalist millegi vormimist. Palju varasemast ajast on pärit veel üks mõte: igaüks loeb päevi aga ainult vähesed teevad neist päeva. Mulle see käesolev neljalooline taies väga meeldib; esimese kompositsiooni avasekunditest tuttavaks saanud fraas tegelikult määrabki ära kogu albumi kulgemise ja hinde; tundub natuke meelevaldne arvustada üllitist ainult ühe fraasi põhjal; iva ongi selles et kõiki lugusid läbib üks ja seesama fraas, mis omakorda tekitab küsimusi autori motiividest. Veelgi laiendades -- on raskusi aru saada, kas need lood erinevad üksteisest üleüldse; ka kõikide lugude pikkus on sama (kuigi esimene ja viimane lugu erinevad kahest keskmisest sekundi või kahe võrra, ei muuda see küsimuseasetust). Ma kuulan ja mõtlen sellele. Pärast küsimuse esitamist järgnes kandev paus ja vaikus mu pealuus. Tõepoolest, jupitada kunstlikult üks pikk lugu - mille aluseks on lõputult korduv hüpnootiline fraas - ning tinglikult tekitada neist kompositsioone, mis kuulamise tagajärjel vormuvadki üheks pikaks looks. Kes ise on eksperimentaalmuusikaga tegelenud, see teab, et pikaajalise katsetusperioodi lõpuks, selle keskel või selle alguses võib tekitada lummavaid luupe - ning jätadki selle pikaks ajaks korduma, vajud sellesse ning ei taha väljuda. Reeglina saad sellest lahti lasta alles pärast seda, kui oled selle salvestanud ning asetanud kausta mõttega sellele mingi hetk veel liha peale kasvatada. Emanuel Budka projekti taha varjub Tšehhi industriaalmuusik ja -aktivist Michael Borůvka, kelle antud taies on tema varasematest kuulatutest kõige väljapaistvam. Ei ütle seda seetõttu, et justkui eelmised olnuks nõrgad - igati soliidsed, mõtet avardavad väljendused -, aga need ei ole tekitanud minu teadvuses ka päris vau-efekti. Aga see elliptiline fraas, see nakkav kordus seda kindlasti tekitab. Põhimõte "vähem on rohkem" - kaasaarvatud stiililises mõttes -, kuivõrd esindades nii minimalismi traditsiooni kui ka tinglikku psühhedeeliat. Psühhedeelia on alati olnud argument; isegi siis, kui mõistestik jääb arusaamatuks või vormiline külg selle taga osutub mittemidagiütlevaks - et mitte öelda nõrgaks -, siis psühhedeelne element peaaegu alati päästab päeva. Tõsi, seda loovad ka need mikroskoopilised helielemendid ja dimensioonilised muutused - samas nende olemasolus ei saa olla ka sada protsenti kindel, kuivõrd mälu võib trikitada -, mis siiski päästab ajukeemia valla. Kaasaegses postindustriaalses ühiskonnas paljud inimesed igavlevad või püüavad sellest üle olla - samas tehes toiminguid, mida sotsiaalmeedia või kunatised sotsiaalsed normid "adekvaatseks" peavad; hakates varjatult taas igavust tootma Kuulates EB taiest tuleb möönda, et artist on vaadanud otse probleemi sisemusse, tootnud esmapilgul igavust viisil, olles samaaegselt ka selle kaitseravimiks (ehk võib tõmmata ka paralleele kaitsepookimisega). Teisisõnu -- pendeldades igavuse ja loovuse piiridel, hoides kogu aeg ülal dünaamikat. 8.5 (8.5-9.0)
