- Shibuya-kei
- J-pop
- Soul
- R'n'b
- Electronic pop
Igati armas üllitis esmapilgul – kui alustada lihtsalt visandatud plaadikaanega, mis kujutab noort neidu nutitelefonis istumas ühes suurlinna korteris – segaduses või vähemalt alistunud pilguga – mille vastashoone reklaamplagult helkleb vastu sõna "panico". Üksildus, hüljatus, kurbus, ükskõiksus, võõrandumine on see, mis paljusid tänapäeva inimesi määratleb. Nutitelefon on põhiganglion, mis ühendab teiste omasugustega üle ilma – siis, kui on selleks tungiv vajadus; ning ka siis, kui vajadus selleks tegelikult puudub. Närviimpulss, mis võimendab kaotsiminekust tulenevat valu keset tohutut globaalset tühjust, mille keskmeks ja perifeeriaks on tuhm betoon ja ere valgus. See vist ongi paanika. Teisalt käesolev lühike neljalooline reliis püüab seda kõike mahendada jaapanlikus võtmes elektroonilise soul`i ja kaasaegse rütmi-ja-bluusi vahendusel. Iseasi, kas seesugune korralikult produtseeritud ja eelpoolmainitet eredast valgusest toodetud muusika ei võimenda hoopis tühjust; äkki toimiks valuvaigistina hoopis Merzbow ja Hanatarashi tüüpi iseennast tühistav heliline nihilism, mis käänduks negatsioonina globaalsesse tühjusesse ja paneks ka betooni füüsiliselt värisema. Noise in trust. Plaadifirma Ano(t)racks hingele jääb see suhkruvatine patt.
