- Electro-acoustic
- Drone
- Sound art
- Electronic music
- Experimentalism
- Improvised music
- Avant-garde
- Musique concrète
- Field recording
- Organic electronica
- Abstract
- Microtonal
Eimiski. Helides saab kajastada ja väljendada erinevaid fenomene, näiteks Graham'i-nimelise inglase (kes on ka esinenud Eestis) varahommikut kusagil suvilas idüllilise looduse keskel (konkreetselt on salvestatud Põhja-Essex'is ja Rootsis). Ukse kääksumine, põrandalaudade kriuksumine, asjade ümbertõstmisest põhjustatud kolin, mingist hetkest loodushelide sisenemine (tuul, merelained?) ja eelpoolmainitud helidega üheks sulandumine. Sellel kõigel on pealtnäha üks puudus – tahaks pilti näha, tahaks lõhna tunda. Tuttavlikud konkreethelid vallandavad lõhna- ja nägemisimpulsid. Konkreetmuusika suurimaks puuduseks (eeliseks?) ongi nimetatud pingeseisundi tekitamine – mis on selle mõte? Kas peabki alati mõtet selle taga otsima? Samas mainitet pinge taandub – teised impulsid nõrgenevad –, kui sisenevad kunstlikud helid nagu pulseeriv elektroonika ja sumisevad-kumisevad droonhelid. Helid muutuvad kunstiliseks/kunstlikuks, organiseeritud väljundiks elik muusikaks (Raadio Elmari kuulaja ilmselt minuga käesoleva teose foonil ei nõustu). Näiteks kompositsioon A Tracing of a Single Tide kõlab kui elektrifitseeritud, sumisev versioon kõrrega kokteili mekkimisest või luristamisest (maitseasi, on ju?). See kolmelooline reliis – mille on üllitanud plaadifirma Flaming Pines – toob mulle meelde Masayuki Imanishi ülimalt minimalistliku teose Worn Tape (2019, Moving Furniture), mis kõlas kui kodumasinate kuuldamatu hingeelu võimendamine ja esiletoomine. Tõuseb ja vaibub, ärkab ja kustub. Nullist saab üks ja ühest saab null. Ja müra käändub vaikuseks. Ja vaikus on ontoloogiliselt mitteeksisteeriv, st eimiski.
