Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 2019. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2019. Kuva kõik postitused

3/23/2024

Nicolas Tourney – Enter the Word (2019)




Eg0cide Productions/Bandcamp

Sound poetry Avant-garde Acousmatic music Experimentalism Electronic music Field recording Musique concrète Sampledelic Radiophonic art Micronoise Psycho-acoustic

Pärast Arbaud Barbe (Pollux/Pogohm) taandumist netimuusikamaailmast, kes oli nii muusik kui ka suurepärase ja viljaka plaadifirma Sirona-Records'i juht, on netimaailmas prantslaste esinumbriks tõusnud Nicolas Tourney, kes on samuti nii muusik kui plaadifirma vedaja (Snow in Water); kui hilisemad albumid on paljastanud NT huvi droon- ja mikrotonaalse muusika vastu, siis käesoleval albumil ilmneb prantslase muusikaline laiahaardelisus. See taies hõlmab kahtekümmend kolme lugu, mis on 52 minuti sisse mahutatud. Nagu lugupeetud lugeja juba aru sai on album fragmenteeritud -- tõepoolest, siin on kõiksugu kraami; torkab kõrva kummardus kuulsusrikka Prantsuse elektronmuusikatraditsiooni vastu -- musique concrète (Pierre Schaeffer, Luc Ferrari, Eliane Radigue, Bernard Parmegiani). Ma tahan öelda, et sellel albumil on palju huvitavaid situatsionistlikke olukordi, mis avaldavad kuulajale kahtlemata mõju -- näiteks kuidas saab võidusõiduraja ääres seismine ja vormeli möödumine jätta kuulajat ükskõikseks; lisaks veel veidi meeltes segadust tekitavat helipoeesiat ja hüsteerilisi näitemängulisi olukordi; milles vokaalid on töödeldud-tükeldatud, omavahel millekski uueks sobitatud -- ka see on väljakutsuv ja eksperimentaalne isegi tänapäeva postmodernistlikul ajastul. Ka dadamuusika ja -kultuuri taak ei ole jätnud prantslast puutumata -- Tourney tunneb ilmset rõõmu helielementidega manipuleerimisest, kuivõrd aeg-ajalt ta muutub taotluslikult kerglasemaks ja lõbusamaks. Taaskord pöördudes tagasi Tõnis Kahuga tehtud intervjuu manu tahaksin mainida, et seal mainitud müra kontseptsioon jäi natuke piiratuks ning lahti rääkimata -- müra ei ole mitte ainult huvitavate, intrigeerivate ning väljakutsuvate helidega manipuleerimine, vaid see on lisaks ideoloogiline lähtekoht ja platsdarm, mis, tõsi, sageli otseselt vastandub popmuusikale, väänates, väänutades, moonutades, lõhkudes, osadeks lahti võttes mingeid harmooniaid-meloodiaid-viisikesi; samuti tuleb meeles pidada, et mürakontseptsiooni alla jäävatel artistidel on suht suva kõiksugu popstandarditest -- see on maailm, mis ei määratle end ei majanduslikus, esteetilises ega ka ideoloogilises plaanis popmuusika mallidest -- isegi kui popist võetakse mingeid elemente, ent mitte kergema vastupanu teed minnes -- ideoloogiliselt neile elementidele täiesti teistsugust sisu ja vormi andes. Müramuusika puhul ei tohi ära unustada, et eelduslikult müramuusika ei ole mingi konkreetne vorm, vaid olemuslikult üsna ujuva mõistestikuga kunstiliste suundumuste trotslik kogum. Loomulikult me kõik oleme inimesed ning oleme sunnitud lähtuma Maslow vajaduste püramiidis kirjeldatust, ent viisid nende põhivajaduste rahuldamiseks on üsna erinevad. Müramuusikal on ka eksistentsiaalne mõõde -- selle praktiseerimisel tekib tahes-tahtmata mingil hetkel riukalik mõte -- kui Jumal heidaks meid kümne kilomeetri kõrguselt maapinna poole ilma langevarjuta, kinkides selle aja jooksul meile mõtlemisaega eeldusel, et mingit lunastust ei tule -- ookean täitub inimrümpadega -- aus, karm ja armutu. Meeleheite ilu lootusetuses.

4/28/2023

Lavoura – Ayizan (2019)

 
 
  • Nu jazz 
  • Cinematic 
  • Yacht pop 
  • Conceptual 
  • Acid jazz 
  • Chilltronica
  • Space pop 
  • Psychedelic 
  • Lounge pop 
  • Ethnotronica 
  • Exotica pop 
 
Moodsad brassid (kaheksakesi) teevad moodsat muusikat, mida teisiti võiks tõlgendada tolle hiigelriigi inimeste juurte ja päritolu kaasajastamiseks kaasaegsete muusikainstrumentidega. Aafrika ja Ibeeria poolsaar, Itaalia ja Saksamaa, kohalikud aborigeenid. Uudsus konkreetsemalt tähendab süntekaid ja trummimasinaid lisaks puhkpillidele, päristrummidele ja elektrikitarrile. Kaks lugu on esindatud, tulemus emotsioonide ja helikirevuse vahel on tasakaalus. Servi kaunistab meeleolukas filmilinalik happeanaloogia ning kulgu juhib vahelduvalt pulbitsev tektooniline bass, mis kokku meenutab tuhandeid kilomeetreid eemal elava Misha Panfilovi esteetikat. Brasiilia enda (traditsiooniline) lõbukarneval paistab siin pigem distantsilt. Seda muusikat võiks ka vabalt rakendada kosmoselaeva pardamuusikana. Igati ajatu, kunati siit kõlab vastu ajastuid elegantselt tõrjuv pulbitsemine. 
 
8.5 (8.5-9.0)

1/26/2023

Whalt Thisney – Thisconaut (2019)

 

  • Modern classical 
  • Avant-garde 
  • Art music 
  • Post-classical
  • Dark ambient
  • Electronic 
  • Piano music 
  • Glitchtronica
  • Contemporary classical
  • Ambient 
  • Experimentalism
 
Portugali artisti albumit (kogupikkus 43 minutit ja 3 sekundit) olen kuulanud palju, aga paari kuu jooksul ei ole suutnud sellest arvamust kujundada – ilmselt ei ole kõrvust tõstnud. Eks seesugust muusikat ole viimastel kümnenditel loodud küll ja küll, millele andis tõuke Max Richter'i "Memoryhouse" (2002) – voolavad klaveri akordide järgnevused nii lineaarselt kui vertikaalselt, mida on vürtsitatud prügistatud elektrooniliste helide, elektroakustiliste ruumimoonutuste ja sügavate ämbientsete ookeanitega. Täiesti normaalne kuulamine – ei tekita ei dissonantsi ega ühti. Täiesti normaalne kuulamine – muuseas veidra muusika eelduseks ongi kõigepealt niinimetatud normaalsusesse sobitumine. Pakkuda midagi tuttavlikku, et sellelt hälbida, sellelt lahti tõukuda. Näiteks on toodud Moondog'i. Tõepoolest, nagu artisti nimemängki vihjab, on kogupilti nihked sisse kodeeritud. Eelduslikult täiesti normaalne kuulamine, ent järelduslikult natuke veider kuulamine. Kui kohtuvad normaalne ja veider, siis tulemus peab olema kummastav. Ja see on tõesti hea.
 
8.5 (8.0-9.0)

11/28/2022

ll nøthing ll – artificial nature (2018/2019)



  • Ambient 
  • Organic electronica 
  • Musique concrète 
  • Electronic music 
  • New Age 
  • Dreamwave 

Ämbientmuusikat on palju, ent head ämbientmuusikat ei ole kunagi piisavalt. Nimetatud žanr on väljaveninud küllalt, et tuleks täpsustada, mida täpsemalt silmas peetakse. Alustaks kõige lähemalt ehk Eestist, kus tegutseb artist nimega Tont, kes segab pärishelisid kunstlike helidega. Muusika, milles on kussutav ja rahustav vaib; kuivõrd väga holistlik ja orgaaniline on Siim Kuusemäe looming ning teisalt ulatuvad emotiivse ämbientmuusika juured New Age'i, siis nii Eesti artisti kui Prantsuse plaadifirma Global Pattern'i all üllitatavat muusikat võiks klassifitseerida kaasaegse New Age'i helipeegelduseks. Ideeliselt on käesolev teos kantud murest koduplaneedi pärast – kui Maa on haige, siis ka selle asukad jäävad haigeks ja kurtuvad puuduses ja lootusetuses. Mingisugust paranemist seesuguses situatsioonis on raske loota (kas loota lootusetus olukorras ei ole mitte arulage?). Pealkirja tõlgendaksin tehisliku loomusena – sellena, mis on viinud inimese loodusest võõrdumiseni. See on tsivilisatsioon, mida lewismumfordilikult tuleb käsitleda masinana, mis mingis arenguetapis loob küll hüvesid, aga kasvava fenomenina hakkab iseenda raskuse all nii füüsiliselt kui mentaalselt roiskuma ja ennast hävitama. Parasiidist paelussi organismis leviku ja organismist väljumise võrdlus pädeb. Paradiisi parasiidiks. Negatiivsest stsenaariumist pääsemiseks tuleks jõuda järgmisele arenguastmele tehisintellekti abiga. Kas me usaldame seda, andmaks sellele piisavalt autonoomiat? Äkki loodu hävitab oma looja tehislikus armukadeduses? Olukord on ühelt poolt groteskne ja teisalt paradoksaalne – ehk see imetabane helind aitab masinatesse ja inimestesse sisenenuna barjääre maha murda? Emotsionaalse värvikirevuse eeldus on siin olemas, kontrollmehhanismid ülekuumenemise vastu samuti. Kuulame ja muutume paremateks inimesteks. Püüame vältida olemast biomass (kuulake ka Tondi muusikat – viimane album muuseas kannab pealkirja "Biomass").

8.5 (8.0-9.0)

7/17/2022

内なるGAZER – TOMORROW'S DREAM (2019)



  • Vaporwave 
  • Chill out 
  • Dreamwave 
  • Trip-hop 
  • Electronic music 
  • Smooth jazz 
  • Post-pop 
  • Sampledelic 
  • Post-shoegaze 
  • VHS wave 
  • Chilltronica 
  • Breaks 

Telefonis on albumid, mida ma tahan ja samas pean kuulama, kuna soovin tungivalt vabastada vaba ruumi kõvaketta peal. Kustutada läbikuulatud kaustad-albumid ning saata nad digitaal-Valhallasse. Nii iseloomulik viis, kuidas tehisintellekt sisendab kinnisideid ja hirmu, et virtuaalset ruumi jätkuks ning seadme aku protsent ei langeks kuigi madalale. Samuti valitseb tehisintellekt kaasajal mälu ja mäletamist – ühelt poolt hoides mälu ülal ning teisalt võimaldades sellega manipuleerida. Üheks manipuleerimisvahendiks on kahtlemata kunst, mis võimaldab erinevate ajastute tendentse ja helisid kokku liita ja uusi kõlavärve tekitada. Ent selle käigus meie mälu ähmastub. Mnemooniline müeliin pudeneb tükkideks. Ehk see ongi entroopilise barjääri ületamine, tehes võimalikuks minevikku reisimise. Seal on ilus(am), soe (soojem) ja roheline (rohelisem). Või kuidas sellega õigupoolest ongi. Tõsi on see, et ühe sektori meie (muusikalise) mälu kujundamisest on endale haaranud liikumine nimega vaporwave, mis soojendab üles, uuendab ja muundab meie vaimset toitu. Päikesepaistelised rannad, duubelkassettmakid, polaroidefektiga fotod, VHS filmid, interneti algusajad, noored vanemad fotodel, mahukad kassetti- ja vinüüliriiulid. Soojad sahinad, krõbisev müra, muusikaseadmete klõpsatused, erksad värvitoonid. Käesolev ajastu lapsekingades. Ja käesolev artist paneb meisterlikult puid alla, pingutamata üle. Kasutab aeg-ajalt madalakvaliteetseid heliformaate, pöörates pealtnäha miinuse positiivseks ilminguks. Kõlab kui Portishead'i ja Massive Attack'iga ürituse järelhommik ülejärgmisel päeval (soovitavalt pühapäeval) lahtise aknaga köögis, kui kainus on taastunud, meeleolu tüüneks tõmbunud ning tead, et saad nautida üht vaba päeva veel enne, kui rutiin haarab sind endasse. Tuul paitab, taamal on kerge pilvisus ning kõrvu paitab instrumentaalne helgus, mis leevendab Bristol'i hiiglaste hingepugevat tumedust. Tõepoolest, unistus positiivsest homsest veel elab.

8.0 (7.0-8.5)

7/02/2022

John Fahey – The Mill Pond EP (1997)



  • New Weird America 
  • Avant-rock 
  • Noise 
  • Free folk 
  • Avant-garde
  • Art rock 
  • Guitar ambient 
  • Psychedelic 
  • Freeformfreakout 
  • American Primitive Guitar 
  • Experimental rock 
  • Noise rock 

Neli aastat enne siitilmast lahkumist salvestas vanameister 4-loolise üllitise, mille oli vähe ühist tema enda loodud näpuotstega sikutatud kitarrikeele mängutehnikaga (stiililise määratlusena Ameerika primitiivne kitarr), mis oma sulniduses moodustas ühelt poolt intrigeerivaid mustreid ja tekstuure ning teisalt kussutas hüpnootilist meeleolu luues. Selle asemel on keskmes kuulajale näkku räuskav toores tagasisidestus, mis kõigub-kaigub, suutmata leida tasakaalupunkti justkui mõni vana kooli analoogsüntesaator temperatuuriliselt ebasoodsates tingimustes piinlemas. Veenev mürasse kühveldumine – vali, lõikav, agressiivne, seestunud, teadvust hämardav, külmutav ja kõrvetav samaaegu). Ma ei ole ilmselt ülekohtune tänapäeva noisenikkude suhtes, kui väidan, et vanameistri vägi on paljudest neist suurem ja kütkestavam. Legendit on üllitisel aidatud elektroonikaga, tõsi, mille täpsem roll jääb selgusetuks (on need elektroonilised klahvpillid, digitaalsed-analoogefektid-masinad, kitarre on kõigest moonutatud jne). Arvustused sellele üllitisele on valdavalt negatiivsed – ilmselt on eeldatud Fahey`lt albumit, missuguseid ta oli juba salvestanud kümneid). Muideks, lõpuloos “The Mill Pond Drowns Hope” on kuulda ka vana tuttavlikku helikeelt, mistõttu vana kooli kummardajad ei peaks olema pettunud. Tõsi, lugu areneb omasoodu, millele lisanduvad elektroonika ja mõõdukad kajaefektid – arenemata küll plahvatavaks kaoseks (mida võib ju loo ülesehituse loogikat järgides eeldada) säilitab kompositsioon narratiivi ja pinge. Tegelikult ka avalugu “Ghosts” – isegi rohkem kui lõpulugu –, millel elektroonikat asendab trubaduuri joigumine. Vaadates lähemalt aja(loolist) joont – ei oleks üldse vale võtta see John Fahey album New Weird-liikumise alguspunktiks. Kolm aastat pärast seda tuli Animal Collective`i “Spirit They're Gone, Spirit They've Vanished”, millel on nii mõndagi ühist veskilombi üllitisega. See on viis, kuidas täismehed lähevad ajalukku.  

8.0 (7.5-8.5)

10/18/2021

Xavier Corbera – El Comiat (2019)



  • Post-folk 
  • Folk indie 
  • Electronic music 
  • Folktronica 
  • Musique concrète
  • Ambient 
  • Improvised music 
  • Experimental electronica 
  • Indie folk 

Katalaani muusiku album koosneb 11 loost, aga kogupikkus hõlmab kõigest 23 minutit. Ent need sekundid-minutid ole piisavalt pikad selleks, et asjad välja arendada, kooskõlastada ja lausuda lausumatut. Koduse plaadifirma Bestiar`i leheküljel on tema muusikat lakooniliselt kirjeldatud kui “folk” ja “kinemaatiline”. Ütleme, et artisti (instrumentaal)muusika kategoriseerimisega on asi märksa raskem, ning nimetet žanrimääratlused jäävad sageli kitsaks ja problemaatiliseks. Siin on nii abstraktset kui ulakat eksperimentaalelektroonikat – milles ühisosa leidmine folkmuusikaga on pelk ettekujutuse teema – ning teisalt folgi ja elektroonika sulnist kokkusulamist ning kolmandaks elektroonika, folgi ja konkreethelide põimumist. Kohati muusika kõlab kui viimaste aurude peal kulgev ämbient. Albumi pealkiri tähendab “nägemiseni”/”head aega”, aga see ei jäänud artisti viimaseks. Pärast seda eelmisel aastal ilmus “El Comiat 2” ning käesoleval aastal “La Culminaciò”. Kuulajad võivad tema otsustamatuse üle üksnes head meelt tunda.

10/16/2021

Astrometrics – Phantasmal Forces (2019)



  • Neo-progressive rock 
  • Art pop/rock 
  • Alternative pop/rock 
  • Psychedelic
 
Soome neliku kahelooline üllitis räägib vastavalt Gandalf'i ja Sauron'i väetist maagiast ja helepruunis kastis olevast džinnist. Sellest unistamisest. Nende lugude mõte ilmselt peitub iroonias nende suhtes, kes on loonud endale metafüüsilise korrastatud maailmapildi mingi fantaasia või ulmeklassika alusel, mässides sellesse pseudoteaduslikku sõnavahtu ja terminoloogiat. Muusikaliselt on see intrigeeriv – alustav lugu on ooperliku naisvokaaliga neoproge, kus süntekad pilluvad haake ja loovad psühhedeelse taevaaluse; lõpetav lugu kõlab esiotsa kui sulnis ristand 60-70ndate Briti folgist ja Stereolab'ist, mis areneb – üllatus-üllatus! – ülemeelikuks progeks. Väga hea.

10/10/2021

DARKHOLLOW – Ocultismo y Sabiduria (2019)



  • Black metal 
  • Death metal 
  • Crust punk 
  • Lo-fi 
  • Black noise 
  • Hardcore

Seda albumit ma ei soovitaks igaühele – tegelikult enamusele, kuna siin arm(ulikkus) ja inimlikkus ei ole kohased ega kohalviibivad. Teisalt nimetet määratlused ilmselt on idealistlikud; palju seda inimkonnas ajaloo vältel ikka olnud on. Mehhiko ekstreem-metallistide 8-looline on pühendatud asteekidele, täpsemalt nende impeeriumile. Asteegid orjastasid-ohverdasid ümbritsevaid (väike)rahvaid, juurides välja teadlikult nende identiteeti, ajalugu ning ajaarvamist. Teisalt jälle – mille poolest on paremad olnud niiöelda kristlikud suurrahvad, kes nii Euroopas kui teistel kontinentidel on seda laialdaselt praktiseerinud. Väheteadvustatud on fakt, et keskaegse Euroopa majanduse (veidi vähemal määral ka hilisemate ajastute) tugevaks tõukejõuks oli justnimelt orjandus. Ei oleks arvanud, et orjandus keskajal nii levinud oli. Vahet ei ole, on need eurooplased või asteegid – pada sõimab katelt. Ilma orjanduseta oleme elanud kaduvväikese osa inimkonna ajaloos. Ricardo "Cannibal Coms" Higareda" (trummid) ja Alfonso "El Vampiro de Seth" Vazquez (urisemine-korisemine-lõrisemine ja kidrad) on oma kuuendal EP`l (väljaandjaks Skull Dungeon) inspireeritud verejanust – ohverdusakti on kujutatud plaadiümbrisel, ning muusika toetab seda. Kohati on tulemus meeldivalt nihilistlik, et helipilt taandub kaugele taamale (kõlab kui ämbient) või hoolimatult väriseb-vappub –, eks õige bläkk selline olegi. Vahetu, toores, jõhker ja kompromissitu – on ikkagi suur vahe, milline mõte neid selleks kannustab. Olles ja samas olemist eirates. Antud juhul siis – pealkirjale toetudes – on selleks okultism ja tarkus.

9/15/2021

Lately Kind Of Yeah – Poindexter (2012/2019)



  • Indie rock 
  • Avant-rock 
  • Art rock 
  • Lo-fi 
  • Singer-songwriter 
  • Post-rock
  • Americana
  • Minimalism
  • Post-psychedelic 
  • Drone rock
  • Shitgaze 
  • Experimental rock 
  • Alternative rock 
  • DIY 

“Twin Peaks`is” oli meeleolukas episood, kus kaks palgamõrvarit olmetüli käigus ühe suva jorsi poolt tänaval auklikuks lasti. Selle peale üks Mitchum`i vendadest – kes seda episoodi juhuslikult pealt nägid – ütles teisele, et mis paganama kohta me sattunud oleme!? Teine vend manitses seepeale, et saa aru – inimestel on stress. Äkki Lately Kind Of Yeah`i tüübil oli seda 16-loolist albumit (Vulpiano Records`i täke) tehes samuti depressioon – kõlab ju autentselt, kõlab ju hingestatult ning teisalt apaatselt; kahinad-sahinad ning ilmselgelt tuima pilgu saatel lauldud laulukesed (niipalju kui neid seal on) heidavad valgust võimalike destruktiivsete meeleolude esilekerkimisele ja olemasolule. See on nagu elutsüklite vaheldumise nentimine ja kirjeldamine inimese elus – kuni keegi nähtamatu sellele käe ette paneb. Närid tühjalt vaimu, ning selleks korraks siis kõik. LKOY puhul on vaimu närimine olnud viljakas – kui kümmekond korralikku albumit (sh eksperimentaalelektroonika-ämbient-albumid) on selle käigus maha saadud. Käesoleval lohistab ta kitarridega transgressiivseid mustreid, nihestatud keskkondi ning kummastavaid meeleolusid esile manades – nii lummavast Ameerika kitarriprimitivismist, kuulsusrikkast kodus salvestamise traditsioonist, tektoonilisest minimalismist kui “õige” muusika ja “korralike” produtseerimisvõtete põlgusest inspireerituna. Sitaks hea.

9/01/2021

Hinterheim – Media Blackout (2019)



  • Post-rock
  • Drone 
  • Avant-rock 
  • Abstract 
  • Experimental rock

Hinterheim on ühemeheprojekt Lõuna-Prantsusmaalt; alalt, mille ajaloolis-kultuuriline nimi on Oksitaania (mis lisaks hõlmab ka Kataloonia – ühe käsitluse järgi on katalaani keel Oksitaania keele murre. Kummastav – iidne keel on välja surnud, aga selle murre veel eksisteerib ja on muutunud omaette keeleks). Ma ei tea, kas on see ajalooline pärandus – näiteks Oksitaania alalt pärines suur osa rändlaulikuid keskajal –, aga tohutu vägi peitub selles kuueloolises albumis. Siin on imeilusat elektrikitarri saatel unelemist ja ebamaise vokaali saatel hõllandust, mis jääb küll postroki kaanonitesse, ent milles tavapärane vorm ja teada-tuntud piirid on ähmastunud. Siin on peibutavad vahemaad saundi ja kuulaja vahel, mis varieeruvad – tolles kord lähemale, aga jäädes alati piisavalt kaugele. Ilu on objekt, mida võib ainiti vaadata, st uuesti ning vajadusel uuesti ja uuesti kuulata. Elekter elektrikitarris teiseneb mälestusteks, mille ajahetke fikseerimise konkreetsus kaotab mõtte. See on kunati. Teisalt on siin ka vägagi sissepoolevaatavat ja sünget põrnitsemist mustja droonimise saatel. Eriti praegu – varasügisel – avaldab selle helgem pool erilist mõju. Võib ju võrrelda tema mitmekesist eksperimentaalset loomingut Constellation Records`i artistidega – nt Godspeed You! Black Emperor`i esimeste albumitega pärast kümneaastaselt pausilt naasmist, aga peamise sugulushingena tooksin siiski välja Natural Snow Buildings`i, Prantsuse duo.

8/07/2021

ANT GM – Pekulliar (2019)



  • IDM 
  • Electronic music 
  • Deep house
  • Ambient techno

Pealkirjale viidates ja sisule osutades küsiksin vastu, et on siis see Hispaania projekti kolmelooline tõesti (nii) immelik? Ja kas peakski olema immelik? Oma eriilmelise loomuse poolest – ulatudes subliimsest IDM rütmialkeemiast haussmuusika sünkjashägusate hõllanduste ja eksistentsialistliku aegkontiinumi kujutamiseni elektroonilise muusika võtmes – meenutab see kõhklustest-mängulisusest tingitud üllitis elektroonilise muusika suurkujude Aphex Twin'i ja Autechre'i algusaegu. Ent see mängulisus kannab igati välja – see on loodud ilma kõhklusteta. Lisaväärtust lisab lugude kulgemine sahina saatel. Ja ärge unustage, et noise reduction-nupud on saatanast! Õnneks kaasajal on sahinad-kahinad niikuinii legitimeeritud. Üllitaja on Ibeeria poolsaare väiksema riigi oluline plaadifirma Enoughrecords. Ei saa eraldi märkimata jätta, et "Ether" on superhauss.  

8/05/2021

Mikk Rebane – Between (2019)



  • IDM 
  • Electronic music 
  • Ambient pop 
  • Sampledelic 
  • Ambient techno 
  • Ulmetroonika 

Mikk Rebane on Eesti artist, kes on üllitanud muusikat nii enda Bandcamp'i kontol kui oluliste netileibelite BFW Recordings'i, Bump Foot'i, Cold Fiction Music'u ja Phonocake'i all. Mis asi on vahel? Vahetevahel? Vahele vahel? Kui palju teda teatakse Eestis, ei tea. Eesti Popsi saates on teda igatahes mängitud, asi seegi. Phonocake'i all ilmunud 10-looline võib olla artisti kõige küpsem teos, teisalt on siinkirjutaja käesolevat küpsetanud oma peas ja kõrvades kümmekond korda, saamaks aru, et kas see meeldib või mitte (ei suutnud ümber lülituda). Võin möönda lõpuks, et ikka meeldib. Ma nimetaksin seda eestipäraseks intelligentse tantsumuusika versiooniks, st mis tehtud jalad soos ning pea ja silmad igatsevalt taeva ja tähtede poole kallutatud. Jalad ja keha vajuvad, aga melanhoolne igatsus hinges tõstab subjekti tüünesse kõrgusse. Teisisõnu, see on ulmetroonika. Eks seesuguse helikeele viljelejaid on varemgi Maarjamaal olnud, mille kuldaeg jäi 90ndate lõppu ja nullindatesse. Galaktlan, Uni, Myrakaru on need nimed, mille üle tasub jätkuvalt uhkust tunda. Ka käesolev album on - rõhutan - suurepärane ja hõrk.

7/25/2021

Graham Dunning – 1947 (2019)



  • Industrial music 
  • Electro-acoustic 
  • Minimalism 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism 
  • Electronic music 
  • Sound art 
  • Glitchtronica 

Londonis Suurbritannias resideeruva Graham Dunning'i kahelooline üllitis – mõlema loo pikkus on 21.47 – on eriilmeline. Esimene on industriaalmuusika, mis on produtseeritud rannatoolis. Metalsed väljavenitatud elektroakustilised kajad on läbipõimitud pealtnäha juhuslikku laadi rohmakate sündibassijurakate ja teravakõlalise heliprügiga, mis ilmnevad tagasihoidliku et mitte öelda pikaldase tempo kestel. Aega on, päeva ei ole mõtet püüda, päijeseloojanguni on veel aega. Nii see kulgeb kursi muutuseni, mis põhineb vaid ühel luubil-ühel käigul, mida hinnanguliselt käiatakse umbes 2200 korda. Ülilihtne, aga mõjus. Lihtne fakt, mille najal kasvab laiem kontekst, st ruum, taju ja fantaasia kuulaja ümber. Paarikümne minuti pärast ei astuta enam ühte ja samasse jõkke.

7/10/2021

PIRATE Tapes – Hippy Death Day (2019)



  • Lo-fi 
  • Organcore 
  • Electronic 
  • Drone pop 
  • Avant-pop 
  • Slacker rock 
  • DIY 
  • Experimental pop

Ma ei tea, kas see muusika on salvestatud viletsa helikaardiga või siis heli algusest saati on tahtlikult kehva kvaliteediga, aga hiljem korraliku helikaardiga kõik see kahelooline rist ja viletsus esile toodud. Vahet ei ole, tulemus tänu sellele ongi hea. Soovitan tänapäevasest popmuusika tarbimisest hoiduda niipalju kui võimalik, kuna sellesse a priori on skisoidne tahk sisse istutatud. Kõik on hüperreaalselt ilus ja taotluslik, aga reaalsus ei ole ju ilus. Reaalsus on sageli vaevarikas, piinav, õudne. Taotlus ja kutse luua mingisugust simulaakrumit on kurjast, kuna reaalsus on ainus tõeline ja päris. See taotluslik lõhe ja pinge, mis inimlooma istutatakse, on kurjast. Kuulata The Fall`i on kindlasti tervislikum kui kuulata Arca`t. Kuulata The Smiths`i on ratsionaalsem kui kuulata kaasaegseid autot(junn)iga soul`i- ja hip-hop-tühitaidlejaid. Ei saa olla mingit sügavat armastust kunstliku ja võltsi vastu. See on kõigest kuulaja afektiseisundis viibimine. Peab muidugi ise ka piisavalt säsi olema, et üleüldse sellesse seisundisse sattuda. Hing jääb tühjaks ja peab hakkab valutama. Kaks lugu kogupikkusega 1000 sekundit roomavad laisalt ja vastuvoolu, lohisedes omi arusaamu ja põhimõtteid järgides eikusagilt eikuhugi. Kuhugi, mida ei ole (ja ei ole ka olnud ega saagi olema). Ometi mulje, mis neist hõredatest ja primitiivsetest trummidest, pealtnäha hoolimatult droonivatest klahvkadest, juhuslikest kidrakatsetustest ning lohisevast häälutusest jääb, on kahtlemata mõjus ja uuesti kutsuv. See on päris (elu). See ei ole perusindi. See on pärisindi ehk eksperimentaalne indi. Selle on väljutanud mitu leibelit – Zone FusION, Head Handmade Tape ja Le Colibri Nécrophile (need leibelid on niikuinii üksteisega tihedalt seotud).

5/16/2021

Blush Response & Warm – Blush Response & Warm (2019)



  • Shoegaze 
  • Alternative rock 
  • Indie rock 
  • Dream pop 
  • Fuzz rock 
  • Post-rock 
  • Post-metal 
  • Doomgaze 

Lahkalbum kahelt kvintetilt, kummaltki kaks lugu. Austraalia Blush Response'i muusika on kaunis unistussulis kingapõrnitsemisrokk, milles kitarrid on laugest kulgemisest orkestreeritud sümfoonilistesse kõrgustesse. Mees- ja naishääle põimumine lisab veelgi sensuaalsust, tuues ennekõike meelde Slowdive'i kahe esimese albumi sädeluse. Ennekõike püüdlus ilu poole, mille Briti legendid kitarrides täiuslikkuseni arendasid. Muusika, mida on suurepärane kuulata keskpäevases leitsakus, olles ise kurnatud ja roidunud. Warm teeb osaliselt sama, kuigi nende muusikas on unistuslikku mustrisse sisse põimitud jämedam bassine allhoovus, mis dikteerib tempot ja kurssi üldisemalt. See toob viisiku postroki, isegi postmetalli/metalgaze'i/doomgaze'i territooriumile. Ka vokaalid on enam ooperilikud ja teatraalse kaunistusega. Me oleme ju sellega harjunud, tänu Cocteau Twins`ile, eks ju? Meenutab ju plaadiümbriski Twins`ide klassikut "Treasure". Seda kuulates võib samuti sirutada käed päikese poole, et anda Heliosele au.

5/03/2021

The Blackcurrant Moon Foundation – The Exotic Umbrella Machine (2019)



  • Krautrock 
  • Art pop 
  • Spoken word 
  • Psychedelic 
  • Electronic 
  • Chilltronica 
  • Downtempo 
  • Organic electronica 
  • Motorik 
  • Ambient pop 
  • Nu jazz 
  • Post-pop 
  • Avant-pop 
  • Experimental pop 

Käesoleva 30-loolise albumi kirjeldamiseks tuleks tagasi minna aastasse 1998, kui ilmusid seesugused albumid nagu "Moon Safari" ja "Music Has the Right to Children". Vastavalt Air'i ja Boards Of Canada albumid ilmusid ajaliselt lähestikku, mistõttu oleks patt süüdistada emba-kumba teise kopeerimises. Aga üllatavalt sarnased olid. Pehmed toonid, orgaaniline ristatuna sünteetilisega, krõmpsuvad rütmid. Pastelsed hõllandused valdavad ka "Eksootilisel vihmavarjumasinal" selleks, et aeg-ajalt varieeruda ning kuulaja teadvuses helilist lõuendit veelgi pikemaks venitada. Näiteks album algab jutustusega, mingites lugudes on esikohal krautrokilik motoorsus, kaugustes kaiguvad trompetisoolod ja sahisevad trummitaldrikud või kinolinalikust kergusest kantud elektrooniline kaemus sunnib kuulajat tagasi pikali heitma. Need on minimaalsed, ent mõjusad variatsioonid – et mitte öelda teraapilised muutused. Kaasaja New Age-muusika on see – mõista seda arengulises, mitte retrolikus tähenduses. Oo jaa, ei oleks isegi vale nimetada seda albumit muusikajärgseks muusikaks või metapopiks, kuna pop on lihvitud millekski imetabaseks, mis on võimaldanud transtsendentaalset hüpet sooritada. Kuhugi. Meeldivasse. Väga meeldivasse.

4/21/2021

The Bordellos – In The Kingdom of the Broken (2019)



  • Alternative rock 
  • Lo-fi 
  • DIY 
  • Indie rock 
  • Post-punk 
  • Art pop/rock 
  • Avant-rock

Jah, enamik kunstist ja kunstnikest on murtud. Seetõttu Xanax on jumalus ning õllepudel armuleib. Vedel armuleib. Tõsi on ka see, et hädad ja vaevused on ehtsa kunsti loomise eelduseks. Kõik see tänapäevane popmuusika lõviosas ajab tõsiselt iiveldama silmakirjalikkuses – imelik mõelda muusikast kui silmakirjalikust, aga nii see eksimatult on. Silmakirjalik ja piinlik saast. Isegi kui aetakse endale moodne soeng pähe või aetakse totakad püksid jalga, ei paranda see asja. Kuulake R2 saadet “Muusikanõukogu” või Kuku raadio “Muusika sinu kõrvadele” – saate endale pasaussi kõrva. Ma sugugi ei arva, et saatejuhtidel oleks sitt muusikamaitse – pigem vastupidi –, lihtsalt saadete formaat on seesugune. Õnnis Mark E. Smith oli viimane ehtne popstaar, kuna oli antistaar, kes südamest põlgas moolokit, mis kasutab helisid tenniseväljakute ja basseinide hankimiseks ning suuremate häärberite ostmiseks; samas tehes suurepärast muusikat, ammutades protesti ja jõudu lo-fi ja DIY-esteetikast. Primitiivsus ja eluterve kunstiline nihilism oli olnud liikumapanev jõud nii tema kui tema suurte eeskujude puhul. The Fall omakorda on olnud eeskujuks Briti kompromissitutele puntidele nagu The Hirundu ja The Bordellos. Käesolev 15-looline üllitis on kahtlemata The Bordellos'e parim – kui hea on siinne lookirjutus intrigeerivate seadistustega, olles sageli mattunud sahinatesse-kahinatesse. Meeleolud kõiguvad kurvameelsuse, resignatsiooni ja viha piirimail. Kallid muusikafännid, kui kuulate muusikat, ärge kasutage kuulamisel efekte – ärge moonutage ehtsat helipilti. Keerake lihtsalt volüümi juurde või maha – igasugu lisabassid ja Dolby efektid on saatanast. Pigem säästke omi kõrvu ümbritsevast infomürast, et kuulda vähekuuldavaid sagedusi.

4/19/2021

Tzim Tzum – La Brisure des Vases (2019)



  • Organic electronica 
  • Electronic music 
  • New Age 
  • Kosmische Musik 
  • Ambient pop 
  • Spoken word 
  • Art rock 
  • Progressive rock 

See kolmelooline üllitis tuleb Prantsusmaalt, eeldatavalt ühelt kohalikult juudilt, kelle loodu ideeline lähtekoht pärineb kabalistlikust traditsioonist – loomisakti ideest, ning sellest johtuvalt Jumala ja loodu vahekorrast ja erinevusest. Sellest tulenevalt ka kunstniku looming hargneb ja erineb temast. Muusikaliselt on selles tunda müstilist sügavust, mida illustreeritakse prantslasliku pompöössuse ja elegantse joviaalsusega, muutumata seejuures kuidagi imalaks ja kunstiliselt ülepingutatuks. Kosmiline elektroonika muudab lihaks proge- ja kunstroki ilmutusi hooletu järjepidevusega. Üllitise taga on Brasiilia leibel Tropical Twista.

2/08/2021

Number Eleven – Resistance (2019)



  • Experimental techno 
  • Avant-techno 
  • Electronic music 
  • Tech-electro
  • Ambient techno 
  • Industrial techno 
  • Industrial electro

Number Eleven on artist Leedust, kes lisaks soliidsele panustamisele muusika loomisse – üllitisi on tal kaks kämblatäit – juhib ka leibelit nimega Electron Emitter. Albumil "Resistance" jätkab ta eksperimentaalse raja lihvimist ning nüansirohkete äärekivide rõhutamist keeruliste rütmistruktuuride, õhuliste ja raskete helide segamise ning üksteise kohale asetamise teel. Asetades neid üksteise kohale mõttega neid üksteise suhtes nihutada, loomaks taju- ja mõttenihkeid kuulaja peas. Siin on elektrot, siin on tehnot – kõike läbi kurnava industriaalse prisma. See on jõudsalt pumpav bassine moolok, mis ammutab jõudu teiste sageduste vahele pugemisest. Ei ole see ei sageli banaalne EBM ega ka päris ajukoore-tehno, samas kaevandades parimaid elemente nii siit kui sealt. Biit lirtsub ja pritsib, püüdes leida mingit tasakaalu keset hullust. See on düstoopiline tantsumuusika elavate surnute maailmas. Vastupanu sellele, mille ta ise on loonud. Vastupanu iseendale. Iseenda eitamine.