Lost Frog
- Hip-hop
- Sampledelic
- Smooth jazz
- Rap
- Sound collage
- Cinematic
- Disco
- J-pop
- Electronic pop
- Soul
Käesolev 15-looline koondab enesesse peaasjalikult räppmuusikat, ent see ei ole järjekordse kõva (gängsta-)mehe manifest, kes pasundab naistest, rahast, autodest, relvadest ja narkost, vaid kelle eesmärgiks on stiili dekonstrueerida elik noppida sellest meelepäraseid osi ning väänata neid ja kokku panna oma suva järgi endale sobivas suunas sobivasse vormi sobivas järjekorras. Aga võib ka olla, et sellist suht keerulist muusikat loov tüüp ongi kaasaegse kõva mehe prototüüp, mis väljendub valju müra tegevate artefaktide ja kaunite olendite kõrvalejätmises; asendades selle lihtsalt meelevaldse kombinatoorika ekspluateerimisega ehk esteetilise vägivallaga. Jah, siin võib olla vihjeid nii ühele kui teisele ülalmainitud vanade aegade reliikviatele, ent need on siin neutraalsed opereerimisvahendid, mitte iha objektid. Sellega seonduvalt ka artisti nimi vihjab ajastu vaimu voolule, ent milles sisalduv kõikelubavus sunnib kunstnikke ise piire sättima ja mängureegleid kehtestama, et asjast saaks ikka asja, s.t hakkaks piiritletuses eksisteerima. Eks nende 34 minuti vältel sulatatakse üles stilistilisi tardumusi, kuivõrd artisti eesmärgiks ei ole korrata, vaid teistsuguseid tehnikaid kasutades ja klišeesid võimendades tõukuda eemale argitasandi konnatiigivee kaanimisest. Selles muusikas on küll sujuvust, ent see on saavutatud katkestustega. Seda võib võrrelda ilusa naise figuuriga, kes on püüdnud end veelgi kaunimaks tuunida iluoperatsioonidega, ent millest lisaks suurele hinnalipikule kumab läbi kunstlikkust ja ebaloomulikkust -- ehk grotesksust. Mälupilt ilust omandab moonutatud sisu. Aga ka naeruväärsus on nivelleeritud (opereerimis)väärtus kõigi teiste samasuguste reas. Midagi see võib olla tähendab, aga mida, ma ei tea. Võib olla, et see ei ole ka üldse tähtis. 8.0 (7.5-8.5)
