Bacanal Intruder -- Modem (2006)

Zymogen

• Folktronica 
• Indie folk 
• Glitchtronica 
• Post-folk 
• Lo-fi 
• Art folk 
• Electronic 
• DIY

Modulaator-demodulaator ehk modem on seade, mis teisendab arvuti digitaalsignaalid analoogsignaalideks, mida saab edastada mööda telefoniliine ja koaksiaalkaableid. See teostab ka vastupidist protsessi, teisendades sissetulevad analoogsignaalid tagasi digitaalseteks andmeteks, mida seejärel saab arvutile ette sööta töötlemiseks. Modem toimib sillana kohaliku võrgu ja interneti vahel. Teisisõnu, modem on helikaart, mis tõlgib ühe süsteemi informatsiooni teisse -- asjassepuutuv küsimus seisneb selles, et kas teeb seda piisavalt täpselt -- ilma kadude ja moonutusteta? Ning kui tekib kadusid, siis missugune hulk informatiivsest kaost on aktsepteeritav ilma, et see kutsuks esile kvalitatiivseid muutusi? Kas käesoleval 5-loolisel läheb midagi kaduma eeldusel, et elektroonilised digitaalsignaalid sisenevad akustilisse folkmuusikasse? Seda eriti veel ibeerialikus traditsioonis, milles elavat esitust on peetud suurimaks eheduse ja professionaalsuse näitajaks -- et mitte öelda ainuõigeks tegutsemisviisiks. Näikse, et Luis Solis (LS) ei püüa mitte naiivse amatöörluse etendamisega kuulajas samastumistunde provotseerimisega vastuvõtlikkust suurendada, vaid vastupidi -- näitab, et heliloome süntaks muundub pöördumatult. Järelikult eelpoolmainitud ootused sellisele muusikale ei ole õigustatud. Luuperitel ja sämpleritel kahtlemata on oma toimimisloogika, ent see ei tähenda automaatset kohustust artistile joonduda tavapärasesse ootuste ja tõlgendamiste protsessi. Masin on paindlik teatud piirini, ent teisalt selle paindumatuse kiuste võimaldab see seesuguseid tõlgendusi tehnilises plaanis, millest tavaesituses võib vaid unistada. Sellest 14-minutilisest miniteosest õhkuv moraal seisneb selles, et kõiksugu "vead" ning ühildamatused maandatakse elektroonilises süsteemis selle integreeritud osaks. See, mida tavamõistes professionaalseks ja pühaks peetakse, ei ole iseenesest absoluut. Veatu teguviis ei taga veel horisondi saavutamist. LS manipuleerib lõpuni osavalt loos "La Pulga", ent teistes kompositsioonides hinge peenmehaanika tsipa vettib selles tehnilises konnatiigis - jõudmata õhku tõusta ja sama sulnilt lennelda. 7.5 (6.5-8.5)

D`incise -- Insectes, Attente Pixels (2006)

 

Zymogen

• Experimental techno 
• Glitch techno 
• IDM 
• Avant-techno 

Meeldiv olla tagasi Itaalia (praeguseks paraku mittetegutseva) netiplaadifirma Zymogen`i man, et anda edasi analüütilisi tundmusi Šveitsi väljapaistva elektrooniku Laurent Peter`i (LP) 7-loolisest üllitisest. Genfis resideeruv muusik on 23 aasta vältel üllitanud üle 50 taiese. Plaadiümbrisel on ritsikas -- ühelt pool ritsikate "laulmine" ehk siristamine on (eksperimentaal)muusikas üsna sage võte, millega antakse lisaks muusikalisele variatsioonile edasi ka õhtuse vööndi kohaolu heliteoses. Kui võtta arvesse tõik, et troopiliste ritsikate puhul on mimikri kasutamine läinud väga kaugele (nt tiibade muster meenutab puu- ja põõsavööndi lehti ning koguni tiibade servad näivad olevat näritud ja rikutud; leherood on selgesti nähtavad ning leidub ka puukoort imiteerivaid vorme. Ka LP 33 minutit on katkendlikud ja auklikud - iseäranis rütmid -, ent teisalt peab möönma, et šveitslane mahendab hetktõrgetele rajatud rütme süntesaatorite improde ja atmosfäärilisemate seadetega. Ent rütm on siin kõige isa, ema ja püha vaim -- väljendusrikas, vali ning imposantne. Ühte lukku siseneb ka (prantsuskeelne) sõnaline osa, mis näikse edastavat kapitalismi kriitikat (kuidas siis veel!). Ei ütleks, et artist midagi väga väljapaistvat looks, ent keskmisest parema tulemuse teeb ikkagi ära. 8.0 (7.5-8.5)

Arturas Bumšteinas -- Glockenspiel (2006)

Alg-a

• Avant-garde 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic music 
• Improvised music

Leeduka Arturas Bumšteinas'e 20-minutiline kompositsioon - õigupoolest selle konkreetsed detailid - vajavad materialiseerumiseks vastasjõudu; ning vastasjõu rakendamiseks on vaja kitsast ja piiritletut ruumi. Algselt kuulates seda mobiiltelefonist kippusid helid lihtsalt hajuma; kaduma molekulidena liiga avaras ruumis veel enne, kui vastastikusest mõjutusest oleks ammutatud energiat edasi eksisteerimiseks ja mõju avaldamiseks; jättes järele vaid ähmase trajektoori kuulaja mällu. Kiiluvee jälje meelde, mis ajapikku hääbub ümbritsevasse lainetusse. Kõrvaklappe appi võttes helimustrid hakkavad aktualiseeruma ja konkretiseeruma. Ning kinnituma nii teadvusesse kui ajalisse järjestusse. Alates minimaalsest undamisest - mis on avanguks -, kuni kriipivat häält tegeva vinnas asendist vabanenud vedru kõla meenutava heliefektini, mis jääb taiese domineerivaks jõuks seni, kuni abstraktsuse piiril hüplevasse efekti tungivad järk-järgult jõelaevade müstiliselt kõlavad udupasunad. Asi muutub selgemaks tuttavlikkust ja turvalisust sisendavas tähenduses. Kuigi see tuttavlikkus on meie teadvusse süstitud ajalooraamatute ja filmide kaudu, s.t otsest kogemust vaevalt keegi omab. Kui esmapilgul võib see helind näida üksteise suhtes ükskõiksetest osadest kokku pandud moodustisena, siis kokkuvõtvalt võib möönda, et iga helind säilitab eripära. Need on isoleeritud aineosakeste ja osakeste voona kulgevad sujuvalt ja sirgjooneliselt, kuivõrd selle taiese eri osade vahelised suhted näikse kindlalt paika pandud olevat. Seesmine peegel, mis siin objekte moonutab, on minimalistlikult tagasihoidlik, ent tõhus. Ühelt poolt mõõt ja eesmärk on paigas, ent neile paarikümnele minutile annab sisu ajastut iseloomustav eksperimentide aldis reaalsus. Neid eksperimentaalelektroonilise muusika lahendamise võimalusi on tohutult, ning see on üks neist. 8.0 (8.0-8.5)

Philippe -- Demasiado Personal EP (2006)

Pueblo Nuevo

• Minimal techno 
• Electronic music 
• Experimental techno 
• Click techno 
• Deep techno

Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo algusaegadesse jääv üllitis põikleb etteaimatavat lineaarsust nüansirikkama fraktaalsusega rütmi ja tekstuuri suhtes. Kahtlemata on selles ka etteaimatavust - vastasel juhul ei kasutaks seesuguseid žanrimääratlusi nagu ülal on välja toodud -, kuid esmakuulamisel mingi osa rütme võib tunduda tavalisena, siis sügavam pilk madaltaktis põrkavate poolrütmide ja elektrooniliste efektide meisterliku kasutamise - mis ei toimi pelgalt ornamentika -, vaid õrna kohalolu ja entroopilise embuse oluliste elementidena. Need trikid on mehhanismid, mille abil kuulaja tõukub loomise interaktsioonide ja loogika labürinti. Kompensatoorne mehhanism on intuitiivselt tajutav -- vaevukuuldavate ja -aimatavate klõpsude, kaja või hoolikalt sihitud efektidega, luues pidevat voolavust ja stabiliseerimise seisundit. See on sarnane keerulise süsteemi vaatlemisega, kus algtingimused, kuigi pealtnäha lihtsad, viivad ettearvamatute, ent lõpuks hüpnootiliste tulemusteni. Meid lennutatakse pingutuseta klikkiva minimalistliku tehno teravast, peaaegu kirurgilisest täpsusest, kus iga löökpilliimpulss tundub faasiruumi diagrammil eraldiseisva punktina, süvatehno sametiga polsterdatud kaevupõhjade sügavustesse. See üleminek ei ole järsk; see on järk-järguline lahtirullumine, kummaline atraktsioon, mis tõmbab kuulaja oma orbiidile. Elektroonilised efektid toimivad nagu kaarlambist kiirgav valgus, mille stiilide nõgusad peeglid koondavad eredaks kiireks. Nad valgustavad aluseks olevaid struktuure, toovad esile peeneid nihkeid helimaastikul ja loovad rütmiliste võnkumiste keskel selguse hetki. Iga elektrooniline paisumine, iga filtreeritud nihkumine tundub süsteemis nagu häiritus, mis muudab hetkeks trajektoori enne, kui aluseks olev rütm taas peent mõju avaldab. See 5-looline EP on tunnistus elegantse häiremomendi jõust. See on helimaastik, kus rütmi puudumine on sama oluline kui selle olemasolu ning kus elementide koosmõju loob kuulamiskogemuse, mis on nii intellektuaalselt stimuleeriv kui ka intuitiivselt kaasahaarav. Philippe ei mängi lihtsalt muusikat; see loob dünaamilise süsteemi, mis eksitab kuulaja oma keerukatesse tagasiside ahelatesse. 8.5 (8.0-9.0)

USAISAMONSTER -- Joshua Tree (2006)

Lost Frog

• Math rock 
• Post-hardcore 
• Hard rock 
• No wave 
• Freeformfreakout 
• Psychedelic 
• Experimental rock 
• Drone rock 
• Avant-rock 
• DIY 
• Heavy prog 
• Screamo 
• Improvised music

See on rokkmuusika, missugune üks õige eksemplar peabki olema -- provokatiivne, vali, ekstaatiline; ent ka lõbus ning eneseirooniline. Nimetatud artist kuulub samasse liigasse seesuguste zombidega nagu Hella, Lightning Bolt, Black Pus. Bändid, millede juured ideoloogiliselt ulatuvad Frank Zappa'ni, kuigi helikeele vorm ning ennekõike energia tuleneb pigem USAle omasest hardcore-pungist hargnenud ja mõjutatud eksperimentaalsetest žanritest, mis viis näituseks postroki tekkeni. Zappa'le heideti ette liialt naljatlemist. Näiteks The Fall ehk Mark E. Smith süüdistas teda tehnilisusega poosetamises, kes lõppkokkuvõttes produtseeris pseudointellektuaalset jama; ning omades seejuures mõjuvõimu, tehes veelgi rohkem kahju. Arvamusi on igasuguseid, ent kindlasti Zappa impulss, mis puudutab ootamatuid käändeid ja üleminekuid helistruktuurides ja isegi žanriliselt (mis oli omane ka Saksa krautrokklegendile Faust, mida näiteks Stereolab'i juhtliikmed pidasid väga inspireerivaks), muutusi ja nihkeid rütmiintervallides, rappuvat ja raputavat polürütmikat, see kõik on ka sellel 10-loolisel kenasti kuulda. Nii stilistiliselt kui ülesehituslikult on see Colin Langenus'e ja Thom Hohman'i orkestreeritud kaos -- ent õnneks see ei muutu ei kellegi teise ega ka iseenda karikatuuriks, kuivõrd selle taga on tunda tugevat laulukirjutamisoskust. Rütm on siin kindlasti über alles - tükeldatud, nurgelised käigud, mida jõustab ragisev käigukast - kui must auk, mis imeb kõik endasse, pannes koostisosad pöörlema ja tiirlema, kaasa arvatud kitarrid ja mõned klahvpilli passaažid -- muutudes rütmi integreeritud osaks. Äkki paarisaja või nii aasta pärast mäletatakse "Joshua Tree"-nimelist plaati just USAISAMONSTER'i alt tulnuna, tehes sarvi tollele va Bono omale? 9.0 (8.5-9.5)

Dave Zeal -- Provisions For The Restless Hour (2006)

Sinewaves

• Ambient 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient drone 
• Electronic music

Ma kuulan imetabast muusikat imetabase Itaalia elektronmuusikaplaadifirma Sinewaves diskograafiast, mis tekitab mus mõtteid eetilisusest esteetiliste valikute tegemisel. Ühelt poolt on tegu kussutava ämbient-muusikaga, sellesse on kamaluga hüpnootilisust sisse süstitud, ent teisalt on sellesse illu segatud ka roostet -- tehtud seda tahtlikult. Kuivõrd siin on kaunikõlalist konkreethelidega segatud hõllandusi, siis on see tahteakt vaieldamatu. Igati kaunis muusika, mille ekstaasi jahutatakse maha plekise kõlaga nootide viimase kolmandiku vahekihtides. Pintsettidega on lisatud punakaspruuni tolmu. Võib-olla seesamuse rooste ja konkreethelide esitlemine on justnimelt viis peegeldada autentsemat ning terviklikumat reaalsust. Elu ei olegi ilus ja harmooniline; see sisaldab sageli räpasust, lagunemist ning ebamugavust. Mateeria on eelduslikult ebatäiuslik -- ilmselt on selle olemasolu vajalik niivõrd kuivõrd ideedel oleks võimalik mingilgi määral teostuda. Kunstnikul võib olla eetiline kohustus kujutada reaalsust laiema spektrina; pidades eetiliseks valikuks, et rajada oma töö tõepärasemasse, vähem idealiseeritud reaalsusesse. Teisalt kuulates lugu nimega "Asking For Directions", milles kohtuvad sulnid merelainerullumised ja hüpnootiline rütm - mille vulin viib kuulaja täielikult teisele poole -, siis mõtlen, et jah, Kanada artist on teistes lugudes natuke liiga pealesurutud ebamugavustundega minu kui kuulaja emotsionaalset ruumi kriimustanud. Aga ainult veidike. Maha jahutamise-maha jahtumise (eskapismist osaliselt välja viskamise) tõttu jätan maksimumpunktid välja andmata. 9.0 (8.0-10.0)

Daniel Maze -- How's the Serenity? (2006)

Test Tube

• Post-classical 
• Ambient 
• Experimental electronica 
• Electronic music
• Glitchtronica 
• Spoken word 
• Ambient drone 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Ambient pop 
• Organic electronica 

Isegi kui see ei pruugi olla siinkirjutaja lemmiküllitis Kanada produtsendilt, on see absoluutskaalal vägagi väärt kraam. Või õigemini väljendudes -- parem see peos kui näiteks Tim Hecker katusel. Isegi kui viimatinimetatu hilisemad albumid (alates 10ndatest) oleksid peos, eelistaksin igal juhul Maze'i muusikat. Kuivõrd sõna/nimi "maze" tähendab labürinti ning pealkirjas on rõhk asetatud sõnale "serenity" (tähendab selgust, kirkust, rahulikkust), siis kuulates seda 5-loolist tuleb möönda, et vancouverlane on end mõneti helirägastikust välja juhtinud. Siin on tõesti valdavas enamuses helisid ja tundmusi, mida võiks seostada taevaalusega -- mahe tuulekellade sahin, ergavast päikesepaistest tingitud rammestus, ajataju kadumine looduses viibides. Päevavarga õnnis tunne. Iseäralikuks heliks on kassettmagnetofoni sisselülitamise ning veerandiks sekundiks venitatud lindi heli -- see võiks osutada artisti žestile pakkuda kuulajale omamoodi ideaalmuusika taiest (nagu sai isegi üheksakümnendatel ning nullindate esimesel poolel lintidele muusikat salvestatud teatud raadiosaadetest). Ka plaadiümbrisel on kujutatud magnetlinti. Siiani armastan formaatidest enim linte, kuna muusika kõlab sellelt äärmiselt orgaanilisena vaatamata sageli masinlikule kaadervärgile selle taga. Muusika mattub kordustesse, ent need kordused on uinutava iseloomuga, kuna paralleelselt kulgevad saundid mahendavad teravamaid kõlasid. Nimiloos demonstreerib artist, kuidas üsna vähesega saab luua struktuuri üleminekust ja muutusest tulenevat eepilisust. Oma Ungari vanavanematele pühendatud loos elatanud inimeste kõne sulandub sulnilt üheks ämbientse undamise ning mikroskoopilise elektrisurinaga, et areneda edasi mikroskoopiliste efektide ja -rütmide ilma. Äkki ikka on üks lemmiktaieseid? 9.0 (8.5-9.5)

Hometaping -- The Summer Wreath EP (2006)

Earth Monkey Productions

Indietronica/IDM/Folktronica /Plinkerpop/Art pop/Toytronica

Hometaping'u 4-looline pärineb aastast, kui Itaalia tuli viimati jalgpallis maailmameistriks; muusikas võimutses uusveiderfolk ning lo-fi artistid hakkasid kasutama hästivarustatud stuudiote võimalusi. Muidugi oli olemas meinstriimmuusika, ent nagu alati -- seal oli kõike ja mitte midagi. Ehk peaasjalikult alates David Bowie'st -- see on olnud varastamise ja lahjendamise kultuur. Käesolev taies illustreerib üht transgressiivset tahku indimuusikas, mille suurkujud otsapidi olid Stereolab, Mouse On Mars, Cornelius, Lali Puna, The High Llamas ja Broadcast; teisalt seesuguse muusika otsesem epitsenter oli koondunud Ruhri piirkonda ning Morr Music-nimelise plaadifirma ümber. Elektrooniline indimuusika, mis võtab elemente nii intelligentsest tantsumuusikast, prügistest ja roostes rütmidest, algoritmistatud folkmuusikast ning naiivpuutega elektroonilisest tunnetusest. Kena ajaperiood oli. Kahtlemata nõnda see oli.

8.0 (7.5-8.5)

Turner of Wheels – Not Quite a Self-Portrait (2006)

 

No Type/Panospria

 

• Musique concréte 
• Ambient 
• Avant-electronica
• Organic electronica
  
• Acousmatic music 
• Abstract 
• Glitchtronica 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Micronoise

 

Shane Turner on artist, kes üllitas suht vähe ning kelle loomingu põhiosa jääb kibemagusasse minevikku, st nullindate keskpaika. See oli lootusrikas ajastu, nii tehnoloogilise hüppe, kodussalvestamise tehnika kättesaadavuse ja muusikamaailma demokratiseerimise püüuga. Ka loodeti loomingulisele plahvatusele – see tuli (kui mõelda chillwave'ile ja witch house'ile). Shane Turner'i muusikas on veenvus ja jõud, ehk sellest tulenevalt koguni veenmisjõud. Igatahes siinkirjutaja tinistasid ära need rohkem või vähem boreaalsed helid 5-loolisel üllitisel, millele nullindate algul vahtralehemaalane Tim Hecker andis väga erilise tähenduse. See on krõbiseva jaheduse tungimine soojate tundmuste keskele, tundmuste murendamine, mille taamal loovad panoraami virmalised. Helklevad oleva ja olematu vahel. Olles ja mitte olles. Sel hetkel kui nad ilmnevad meile, ei pruugi neid (enam) olemas olla. Tuntakse seesugust fenomeni nagu paradoksaalne lahtiriietumine, kui külmasurma viimases staadiumis inimene hakkab end lahti riietama, kuna ta tunneb palavust. Äkki sellesse muusikasse ongi surmatung sisse kätketud, kuna tõeline ilu kui ideaalne seisund ei saa olla maapealne ilming viimasele omase muutuvuse ja hävimisega. Olla teisel pool hävimist tähendab (mitte) eksisteerida hävimise järgselt. Vähemalt mitte endisel kujul. See muusika on ühelt poolt kauge ja külm, ent ometi sisendab hinge piisaval hulgal soojust. See on miraaž, mille kui peegelduse taga võib (kuigi ei pruugi) olla fenomen. Ja keda see õigupoolest huvitakski. Oluline on näivus, see peegeldus sääl koopaseinal. Meistri kohalolu tunnetame intuitiivselt. 

 

9.0 (8.5-10)

D'incise – Anatheme EP (2006)

Far From Showbiz

• Glitchtronica 
• Experimental electronica 
• Micronoise 
• Spoken word 
• Post-classical 
• Microtechno 
• Electroacoustic 
• Avant-electronica 

Šveitsist pärit praeguseks hetkeks teeneka elektrooniku loomingu algusperioodi jääv album Poola plaadifirma Far From Showbiz all peegeldab kõike seda, millele ülalmainitud žanrimääratlused osutavad. Teisalt on need sildid meelevaldsed, osutamata täpsemalt artisti intensioonile luua kas uusi helisid või lihtsalt kokku pakkida juba olnut. Vahet tegelikult ei ole – ka see on meelevaldne eristus. Eriti tänapäeval, erinevalt sajandi tagusest olukorrast, kus elektrooniliste instrumentide loojad ja muusikud (tihti ühes isikus) juurdlesid selle üle, et kas luua midagi täiesti uut või kohaneda ümbritsevate tingimuste parema rakendamisega, oskusliku(ma) ära kasutamisega. Laurent Peter sumpab laias elektroonilise muusika spektris, otsides tasakaalupunkte krõbinate-prõginate, voogude ja rütmiliste pulseerimiste keskel. Peter'i muusika on monokroomne, eritades endast kõledaid valge- ja halliseguseid toone, millega ilmselt ei ole mõtet tulnukaid kosmosest tervitada. Võivad seda mõista vaenuliku žesti või inimliku nõrkuse ja haavatavuse märgina. Aeg-ajalt sugenevad klaveriakordid ja (prantsusekeelne) inimkõne, et kuulajale taas tuttavlikuga juured alla kasvatada. See õnnestub, nagu ka õnnestub luua kaasahaaravat stiihilist mikromüra – nõnda see tasakaalupunkt kasvatatakse. Kohati tekib mulje tehnomuusikast, ent klubides sellist ei mängita. Ja ei peagi – see on tantsimiseks liiga vaevarikas ja seitsmemõtteline. Ajaloolises plaanis on asi selgem – John Cage, Karlheinz Stockhausen, Pierre Schaeffer, Bernard Parmegiani, Autechre. 

8.5 (8.0-9.0)

Flatwave – AntiClimax (2006)

Umbrella Noize Collective

Mediafire

• Minimalism 
• Abstract 
• Non-music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Noise 
• Acousmatic music 
• Experimentalism
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic 
• Power electronics 

Internetiplaadifirmade ehk netileibelitega juhtub aeg-ajalt, et pikalt ja vaevaga kokku kogutud teosed kaovad lihtsalt ühel päeval. Täna on ja homsest enam ei ole. Error404. Sama juhtus ka Umbrella Noize Collective-nimelise plaadifirmaga, mille all oli väljutatud palju vaimukat industriaal- ja müramuusikat. Tuli justkui konveierilt (sellest tuleneb termin "industriaalmuusika"). Näiteks Alan Couch'i album "AntiClimax". Naiivne võiks arvata, et pealkiri osutab rahunemisele; ent sisu avaldab survet kuulaja meeltele ja vaimule. Ja seda suurtel kiirustel ja mitmekaupa. Kuigi üllitis algab suurepäraselt sugereeriva minimalistliku kompositsiooniga, areneb see õige pea koperdavaks ja kaootiliseks mürakaemuseks. Kaemus, mis täidab kuulaja stiihiaga. Seda stiihiat on raske kaardistada, ja parem ongi. On see konkreetne või abstraktne – või läbisegi – see ei oma tähtsust. Ja just seetõttu omabki tähtsust ja tähendust. Kohati see kõlab kui metall-läikeliseks peitsitud Niagara joa kohin. Massiivne ja mõlke maha jättev. Kurdistav. Üks(ainuke) kanal, millest püüab kolme peaga lohe läbi tungida. Ja lõpuks ilmub kaosest võidukalt struktuur ja kord. Igati meeldiv, kui inimesed endas pesitsevaid neuroose suudavad kunstiteos(t)eks vormida – ilma vägivalla ja teistele kannatuste tekitamiseta.

8.5 (8.0-9.0)

INTERPRETACE – Noční lovec (2006/2018)

CS Industrial 1982-2010

 

• Experimentalism 
• Electro-acoustic 
• Acousmatic music 
• Industrial 
• Ambient 
• Avant-garde 
• Illbient 
• Psycho-acoustic

Kui rääkida infomahuka(ma)test stiilidest, siis industriaalmuusikast ei saa üle ega ümber. Miks peakski heast asjast üleüldse üle saama – võiks ju norida keeleteaduslikult. Ainuüksi artistid žanri piirides moodustavad omaette universumi (nt Zoviet France, Big City Orchestra). Üldisemalt konkreetsemale liikudes – konkreetsete albumite puhul võib nii kirjeldusliku kui narratiivse lähenemise puhul lõhki kirjutada. "Lõhki" on hea määrsõna, andmaks edasi industriaalmuusika kavatsust, peegeldust ja üldisemat mõtet. Inimene (looma)liigina on ängide ja meeleheite küüsis; selle küüsis, mis ligi neli sajandit tagasi manufaktuuride tekke ja sellest johtuva tööjaotuse ja võõrandumisega tekkis ja aegamööda süvenes. Lisaks kommunikatiivsele ja kirjelduslikule funktsioonile võib industriaalmuusikal olla ka teraapiline efekt – kujutan ette, kuidas indiviid on õhtu lõpuks kokku lapitud, haavapisteid, sinikaid-verevalumeid, arme ning täkkeid täis. Teiseks aspektiks on eksistentsiaalne äng ning teadmatusest ja poolikutest tõdedest tulenev pingeseisund. Näiteks radioaktiivsus kui füüsiline fenomen, mis looduses on kogu aeg eksisteerinud. Mitte ainult siis, kui on toimunud tuumaplahvatus – nagu paljud inimesed arvavad. Ioniseeriva kiirguse looduslik foon ümbritseb meid kogu aeg; on olemas teatud piirnormid, mille piirides radioaktiivset fooni ei peeta ohtlikuks. Teisalt on see ka ligikaudne-hinnanguline, kuna puuduvad rangelt otsesed tõendid konkreetse radioaktiivse näitaja ja mõnede haiguste (peamiselt onkohaigused) vahel. Mitmendast millisiivertist ja/või kui pika kiirguseksposotsiooni vältel algab aktualiseeriv piir? Kuidas hinnata ühe või mitme teguri olemasolu ja vastastikust mõju? Selge see, et tuleb võimalusel heaga eemale hoida. 

CS Industrial 1982-2010 on Tšehhi leibel, kes on teinud tänuväärset tööd taastamaks Tšehhi ja Slovaki industriaalmuusika kadunud pärandit. Tõsi, praeguseks hetkeks võib viimase numbri plaadifirma nimes kunati kaasajastada. Käesolev Boheemia nelik on olnud aktiivne neli kümnendit, kasutades peamiselt kitarre, lindiluupe ja raadiovastuvõtjat. Selle albumi nimi kõlab tõlkes kui öine jahimees, ning selle all peetakse silmas – üllatus, üllatus! – ioniseerivat kiirgust. See teema on neile südamelähedane – 1986. aastal üllitasid nad pärast Tšernobõli reaktori plahvatust vastavateemalise albumi (ka see on saadav käesoleva leibeli alt). Kiirgus kui salajane ja nähtamatu, kiirgus kui sõber ja vaenlane. Muusikaliselt on mõjus see kolmelooline – pelutavad industriaalsed kajad ja kahinad, mis liiguvad ruumiliselt ette- ja tahapoole; mida omakorda täiendavad peaasjalikult katedraalioreli sugereerivad akordid ja üksikult et mitte öelda juhuslikult soleerivad klaveriakordid. Aga ka muusikalis-terminoloogiliselt on palju määramatust – kas 2006. aastal salvestatud album on industriaalmuusika või juba postindustriaali valdkonda kuuluv? Kuidas ja mille põhjal seda määratleda? Kas viimatimainitud termin ei ole mitte sisult tühi ja seetõttu jamps? Kas mitte juba esimesed industriaalmuusika tegijad ei näidanud ära moe kui aja ja ruumi parameetritest sõltuva nähtuse vastast põlgust? See on eeldustele vaatamata paradoksaalselt rahustav ja esteetiliselt kosutav kuulamine, ning kindlasti naaseme selle viljaka kollektiivi teiste albumite manu varsti tagasi.

Jankenpopp – Candy Marx (2006)

Jankenpopp

• Electro pop 
• Breakcore 
• Experimental electro 
• Drill and bass 
• Electronic music 
• Breakbeat 
• Abstract electro 
• Chiptune 
• Bitpop 
• Crossover

Comment: it is one of the first issues by a French musician/activist and hacker, Jankenpopp being released in 2006, however, the artist's sound is thoroughly timeless because all the three temporal dimensions invented by us – the past, the present and the future – used to reflect on each other and through one another. Firstly, it is playful and puckish based on unstable yet mapped rhythmic structures full of galvanized electro, primitive video game-alike and rough breakbeat-induced paces. A best moment on it happens relatively in the beginning when these angular and loose cadences are backed up by a lofty deep house synth layer. Later on, cut-up vowel samples are added to the mix to make up a more personal experience. All those predispositions the artist does have taken from the club scene are transmitted through a tongue-in-cheek attitude (of course, there is an exquisite veiled criticism/and irony behind it). One compartment within the set of 9 notches consists of more buried endeavours as if searching for a silent corner to take a rest for a while. Just for a while for to keep going over the ragged mountains and seas of a tumultuous sonic universe. Given that is a short-running issue and on the other side it embraces a lot of information and reflections it can be admitted as an accelerated musical course. Very nice.

Karras – Fernen (2006)

EKO

• Electronic music 
• Experimental electronica  
• Organic electronica
• Post-rock 
• Glitchtronica 
• Ambient 
• Art music

Comment: Manrico Montero aka Karras aka Linga has issued a bunch of issues under such imprints as Mandorla, Rain, and EKO. Although the 7-notch outing came out from the latter French one and it had happened already 13 years ago while it is still actual due to its atmospheric beauty and fragile yet enchanting rhythmic structures and an adept synthesised touch between an organic feel and artsy succulent progressions. If you analyse it even more thoroughly you can see very austere sounds like glitches and hisses and distant echoes and fading reverberations coming out from the very bottom to be added to the whole mix. Furthermore, the Mexican artist is also not indifferent due to the dichotomy of noise and silence by providing immersive, sustainable pauses. If you wish it could be called a minor brother of Slowdive's Pygmalion (1995) or an alter ego of Tim Hecker's Haunt Me Haunt Me Do It Again (2001). Of course, it contains more electronics and less guitars than Pygmalion but its production and ideological level is analogous. Another branch of the thought is to recognise Pygmalion as one of the most seminal albums out of the 90s (which later on obviously influenced the music of such transgressive post-rock/ambient artists as Labradford, Transient Waves). The aforementioned excellent albums constitute a different approach to post-rock as it usually used to be – their crescendos are build upon on subdued, even obtuse progressions by shedding stepwise more light and adding scintillating elements with the intention to call forth epic impressions and stretch the dimensions of the soundscape in different directions. The apparent emotive apotheosis and majestic highlight of the issue is Dawn Chords (I) where a magniloquent ambient layer with the pointed motif is pushed through a backdrop of slightly fluttering crackling and swirling static. In temporal terms – approximately ten years ago such a kind of album were not tagged as post-rock or somehow related to it yet but now it seems to have clear-cut connotations with an experimental rock scene (one can draw parallels upon a historical event which also can be considered adequately from the distance). Such a sort of description and intention and thrive could be attributed to the music of Fernando Corona aka Murcof, allegedly the most well-known Mexican artist. In a word, an impressionistic top tier as if it were aurally painted somewhere in a remote Pacific island in the past.

VA – Soundtrack For Your Wedding (2006)

Aerotone

• Electronic music 
• Indietronica 
• Post-rock 
• Alternative 
• Ambient pop 
• Art pop 
• Post-rock 
• Plinkerpop 
• Chamber pop

Comment: these 60 minutes are something special from the past when indie music was tightly mingled with electronic music. Aerotone was a German imprint which had complemented the tradition being launched by such imprints as Monika Enterprise, Morr Music, and City Slang. There are up 14 songs by such artists as The Royal Horse Gala, 7oi, Leader, Mint, Gras, Renniac, Turnus, Cignol, Cloinc, Blisaed, Muhr, Planet Boelex, Ecoplan, and Aligning Minds. In a word, back then in 2006 such sort of music was a borderline indie example but today it is not anymore. Such sort of music can be considered a mainstream indie case. However, old cases like this one are more pleasant for me than new ones because most new ones could be evaluated in the future while having a decent time span behind. One should get a chance to separate out between a hype and a lasting virtue. By the recent miscellany it can be admitted this borderline case is truly transgressive (it is the tautological assumption, though!) by providing many intriguing yet full-fledged dodges within the whole. All in all, admit a solid present for this special day.

Nole Plastique – Sourire En Souriant (2006)

Nexsound

• Alternative 
• Indietronica 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Electronic music 
• Art pop 
• Glitchtronica 
• Lo-fi

Comment: this swarm of 12 tracks comes out of Kazan, Tatarstan, Russia and is released on a Ukraine-based record, Nexsound. Roman Kutnov's expressive blend of indie, glitched-out and cut-up electronic music and epic post-rock flickers may make your day already in the morning. Paradoxically it chimes in an organic, even rustic way as if depicting someone to trudge somewhere in the forest and being accompanied by extraterrestrial humanoids atop. A swarm of radio signals is worked off by a decent carpet of different sorts of plants, moss and lichen. Deus ex machina. Forests, seas and mountains are our one and the only cathedrals and all the artificial is inferior in comparison to it. These ambiances provide us the superior feel of having been interconnected with the whole. That`s it. That beauty in a very natural state.

Xedh ‎– El Extasis Y La Agonia De La Hormiga Electrica (2006)

Far From Showbiz

• Post-industrial 
• Experimentalism 
• Power electronics 
• Dark ambient 
• Illbient 
• Avant-garde 
• Electronic music 
• Noise 
• Glitchtronica

Comment: exactly 10 years ago on 24th of January 2009 I started with Recent Music Heroes by commenting on the Swedish artist leafes` In The Mountains Belly (Redstarcommunity). It has been a wonderful time and sort of music which has been produced by Miguel A. García aka Xedh has been one of the main fares over there. Both by its concept and music threads it is something very suitable to my personal preferences. It is a sublime shadow play between silence and noise, between caressing and powerful propulsion, however, having always had an ominous posture and enchanting tension within the sound due to building up slowly by using dodges into illbient and glitched-out music. It embodies me the nature of our life on Earth that all used to change, all used to disappear, all used to die, and then, all used to born again. During the aforementioned span of 10 years the innumerable bunch of people has passed away, a lot of arts has been created, a lot of shit has been produced, a lot of imprints has been disappeared and born again. This mind-blowing 3-track issue is a part of the discography of Polish imprint Far From Showbiz.

The Walcker Crew – Emergency Exits (2006)

Free Sample Zone

• Sampledelic 
• Alternative dance 
• Electronic pop 
• Funk 
• Breaks 
• Plunderphonics 
• Dada music

Comment: yeah, this album is strongly recommended to play by emergency cases like airplane crash, hijacking etc. Hopefully the download rate at Archive.org does not correlate with actual incidents though. On the other side, it is fun to imagine while being hijacked by someone you would tell him/her please let me listen to this set. Of course, it could probably water down the perpetrators or...make them even more angry. Similarly to Chenard Walcker's solo efforts it is a dynamic, dance-induced mix of funk, psychedelia, dada music, world fusion. Having no idea is it either an extended team or just another individual embodiment by Chenard Walcker, but it is of a secondary importance though. However, I could identify Chenard Walcker with the protagonist in HP Lovecraft's classy tale The Music of Erich Zann because the French samplecore juggernaut communicates other artists' oeuvre and souls into a thick, hellish groove. Furthermore, it is even more relevant with regard to the intention of this album. All in all, his music used to fascinate and it is the most important thing indeed.

Samarah – Robots Smile Too (2006)

Nishi

No Type/Panospria

• Indietronica 
• Electro-indie 
• Alternative 
• Electronic music 
• DIY 
• Lo-fi 
• Dream pop 
• Minimal electro 
• Electro pop

Comment: what is that? Is it a reaction to electroclash music having been so prevalent in the beginning of the 00s? On the other side, it could be admitted to be a subdued and strongly decelerated version of Ladytron. Samarah provides a remarkably more lo-fi, primitive and minimal counterpoint to it. It is just the truth in a half measure. The listener can hear progressions toward the aesthetic of dream pop. Or are the progressions instead of it something reflecting upon the more immersive and ghastly trajectories by Throbbing Gristle? The truth is obviously somewhere out there. The issue is a part of the discography of Nishi, No Type, and Panospria, a quite weird and important angle from Canada within the netlabel/webaudio world. Indeed, robots smile too but the question is whether the smile is human-friendly or not?

Reomini – Whitetrash Weekend (2006)

Midinette

• Breakcore 
• Digital hardcore 
• Electronic music 
• Alternative 
• Jungle 
• Primitive music

Comment: this batch of 6 short-running compositions is an intensified blend of rough, lo-fi tinged rhythmic patterns and tight electronic oscillations and overloaded effects and neurotic syncopations within the pace. Yet it does not seem to be a lo-fi release eventually because the lo-fi approach is not here by natural causes but rather as an instrumental mean to bring deliberately forth something unconventional to the brink. At times those cadences are truly primitive kind of (at Geniokabchihoca, for example). You can imagine it as a universe which consists of incoming sounds from parallel universes at the same time, at times one of them is alternately being switched off and on. The joyful issue is a part of the discography of Midinette Records.