- Free jazz
- Avant-jazz
- Improvised music
- Experimentalism
- Electronic
Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu.
Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse.
8.0 (7.5-8.5)
