BandcampModern classical Experimental electronica Avant-garde Electronic music Art pop Progressive electronic Indietronica Post-classical Experimentalism Spoken world Electro-acoustic Ambient Micronoise
Käesolev 13-looline teos Moritzilt...jah. Omamata varem kokkupuudet antud artistiga avastasin, et tegu on pseudonüümiga -- mehe nime taha varjub sakslanna Friederike Bernhardt, kes on klaverimängija; olles ka õppinud kõrgemal tasandil elektroakustilist muusikat, samuti on tema tööalane taust seotud teatriga. Võiks ju igati eeldada, et kuulajat hakatakse hellitama huvitava muusikaga -- tõepoolest, lootusi ja ootusi ei peteta. Album alustab hüpnootilise klaverimänguga, mis samas ilmneb tühjust ja õhulisust (kas need on üks ja see sama, omavad ühisosa või on tegu erinevate fenomenidega -- aga konkreetsed näited on kandvad, on mõtestatud, ei tundu suvalise seosetu klimberdamisena -- näituseks mõnes loos ruum hakkab helidega resoneeruma elik ruum ei ole üksnes meedium heli edastamiseks ja levimiseks, vaid on muudetud ka instrumendiks. Mida edasi, seda enam hakkab album meeleolukalt summama ning sumpama -- lisanduvad elektroonilised helindid, sugeneb
glitch-elektrooniline nurgelisus, kontaktmikrofonidega tekitatud-ülesvõetud kribinad-krabinad ning mürarohked ent teatraalsed sisenemised-lisandumised; samuti muutub paljudes lugudes üldine tonaalsus -- kaasaegne klassika muutub kosmiliseks progressiivelektroonikaks või suisa kunstiliseks inditrooniliseks popiks ("
Gravity Gain"). Ei, see ei ole sõda Leipzigi linna all, vaid korrastatud ning põhjalikult läbi mõeldud teos, mille juurde on alati hea naasta. Seda albumit kuulates tekivad intrigeerivad mõtted -- kas ideaalne taies on seesugune, mis on kontseptuaalselt lõpuni mõistetav ja detailselt kõigiti haaratav või on selline, mis jätab iga järgmise kuulamise tarvis midagi varjule. Eks kallis kuulaja arvaku ise, missuguse kirjelduse alla ma selle üllitise paigutaksin. Igatahes suht ideaalse muusika teos.
