Ian Linter -- Yazz Ma ! (2022)

A Stranger Paradise

• Ambient noise 
• Post-psychedelic 
• Avant-garde 
• Downbeat 
• Spoken word 
• Improvised music 
• Sound art 
• Tribal industrial 
• Musique concrète 
• Dark ambient 
• Live session 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Industrial techno 
• Post-industrial

See 4-looline pikkadest kompositsioonidest koosnev taies Prantsuse plaadifirma A Stranger Paradise'i all on püütud linti laivesituses, milles on täheldatavad erinevad muusikalised tendentsid -- alates aeglustatud suitsustest jätsurütmidest ja impromuusikast laiemas eklektilises tähenduses; elektroakustiline muusika on sellel varieeruv, olles kord rohkem elektrooniline, siis jälle akustilisem ning kolmandaks enam-vähem tasakaalustatud. Ent tuleb arvesse võtta, et kõik eelnimetatud elemendid on seostatud ka teistsuguste muusikaliste siiretega -- kõik see areneb tasapisi millekski tumedamaks ja veelgi katsetuslikumaks: lisandub inimmana, tumeämbientlikud kaemused, "rikkis" elektroonika, vaevumüdisevad tehnorütmid, heliefektid ning tagurpidi pööratud vokaalid. Muusikaliselt kombatakse ka hõimu- ja tehnomuusikas, tõsi, industriaalselt horisondilt vaadatuna. Kõik see on sageli äraspidiselt psühhedeelne ja end pöörlevasse ruumi kaotanud. Kokkuvõtvalt -- transgressiivselt pöörane ent igati sidus ja meeldesööv taies. See teos tuletab meelde eksperimentaalmuusika mitterealistlikku iseloomu: kuidas muusikalised kogemused ning arusaamine sellest on lõdvad tõlgendusvahendid uute helindite genereerimise eelduseks (sõltumata turusituatsioonist ning sotsiaalsest kontekstist).

Obhod -- Interlace (2022)

Mahorka

• Ambient 
• Electronic music 
• Ambient dub 
• Experimental electronica 
• Progressive electronic 
• Space ambient 
• Psybient
• New Age 
• Art pop

Bulgaarlase Anton Paunov'i debüütalbum (ühe vähese regulaarselt üllitava netiplaadifirma Mahorka all) algab roomava sünteetikaga, et seejärel omandada konkreetsem dub'i uppunud ämbientvorm. Ometi on see osaline tõde -- pigem tundub, et mees on hankinud analoogsüntesaatori, ning unustanud end instrumendi efektifantastikasse. Heita akordid kosmilisse udusse, moonutada ruumi ning muuta nii ühe, teise kui kolmanda noodi algoritmilisi parameetreid. Selline suhtumine on ka eelduslikult õige, kuivõrd eksperimentaalse elektronmuusika produtseerimine saabki olla obsessiivne -- selleks, et tulemus oleks täpselt määratletud ning lisaks eristuks teistest (vähemalt ideaalis). See on toosama singulaarne ajuenergia, ajupotentsiaal, mis on inimese kui olendi arengu tõukejõuks ning tsivilisatsiooni tekke aluseks (Lewis Mumford'i käsitluses). Kompositsioon "Gates Of Babylon" üllatab kaasaegse New Age-kalkulatsiooniga (mis on osaliselt varjunud psybient'i maski taha), milles on nii aprioorset juustusust kui seda tasakaalustavat teravmeelset elektroonilist hullust -- ning vastandite hõõrdumisest tulenevast kiirgavast pingest saabki loo päris tuum. Sellele järgnev "Cycles Ambient" mängib taas vastanditele -- kolistades raske bassimüdinaga ning teisalt kussutades sulnilt manava meesvokaali ja atmosfääriliste orkestratsioonidega -- kaasaja(statud) kunstpop, on ju? Ka teisi lugusid saadab delikaatne rütmistik -- peenhäälestatud ja sulandatud tervikusse. Väga eriliselt kõlab ka "Outmanoeuvre" -- nihestatud ulmeminimalism, mis ei ole pärit sellest ilmast, võttes kuulaja samuti kõrvupidi kaasa. Kokkuvõtvalt -- seda suurepärast 8-loolist üllitist võiks võrrelda varase Oneothrix Point Never'i, M. Geddes Gengras'i ning Steve Hauschildt'i töödega.

O.P.A.L -- Sedative EP (2022)

Rojo y Negro

• Alternative rock 
• Post-punk 
• Post-rock 
• Indie rock 
• Art rock

See 4-looline instrumentaalne taies võib veidi närvi ajada, kuivõrd tahaks rohkem musklisirutust tunda ning rusikate ja küünarnukkidega vehkimist näha; kahtlemata stiilne indirokk postroki ja postpungi mõjutustega (eriti avalugu "A Call To Arms", milles on gootilikku tumedust ja igatsetud esteetilist raskust), ent nartsissistlikult kenitleb kauni ruumilise kidrakõla ja sündikajaga, tekitades tunde, et laseb kuulajal kuhugi kukkuda. Ei solva, ei torgi, ei ärrita, ei paku pidepunkti -- kuigi jah, midagi heakskiitu väärivat on, ent jääb poolele teele pidama (nt loos "Fight Back" kiikuvad huvitava tekstuuriga kidrad, mis ühelt poolt loovad meelierutavat nihet, ent samas tahaks rohkem juurde -- ehk ongi nii meelega kuulaja ärritamiseks tehtud, kuivõrd eelduslikult on arendus kidrakäsitlusse sisse istutatud). Võib-olla probleem on ka selles, et intellektuaalse püüdega rokkmuusika on pakendatud vale pikkusega popformaati -- avanemiseks on tarvis kümmet ja rohkemat minutit. Kokkuvõtvalt võib nentida, et üllitis tekitab mulje, justkui maru järgselt (toimugu see siis looduses või inimhinges) tuleb end ja teisi maha rahustada, ent paradoksaalselt tekitab hoopis emotsionaalset segadust.

Francesco Fonassi & Marta Salogni -- l'ebbrezza delle grandi profondità (2022)

Canti Magnetici

• Sound art 
• Reductionism 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Hauntology 
• Drone 
• Post-psychedelic 
• Improvised music 
• Sound poetry
• Acousmatic music 

Itaalia plaadifirma Canti Magnetici all üllitatud 10-looline teos müttab alakihtides nagu eelmisena arvustatud taieski. Tõsi, käesolev on eemaldunud (klubi)rütmidest ning püüab kala sogasemas vees. Kohati paisub psühhedeeliaks kui mõne rokkbändi alakasutatud klahvpillimängija valab melanhooliat helidesse valgetel-mustadel klahvidel. Siis jälle langeb tagasi abstraktsesse seisundisse, milles helid on minimeeritud -- käänduvad-väänduvad pinnapealselt, ent kasinate efektide kiuste on üsna veenvad (tagurpidi kõne ja akordid, gamelani on sisse lükitud, helisid on maitsekalt kas venitatud või kiirendatud, trummeldama jäetud unustus); kergelt moonutatud tuulemühin annab helipaletile lisasõõmu, et põleda ereda tunglana. Ka tontoloogia kummituslikku sfääri sisenemine tuleb koostööpartneritel hästi välja. Kahtlemata ei ole tegu tavapärase taiesega -- üheks mõõdikuks on, et seda oleks väga raske AI-ga jäljendada (rääkimata keskmisest tasemest -- eilses Muusikanõunike saates üldise heakskiidu pälvinud AI-ga loodud lugu oli valus kuulata). Kokkuvõtvalt kiidan heaks -- taluma ei pea, pakkudes huvitavaid lahendusi ning heliväljundeid (ja heliloome ideid).

Interpretace – Ataka (2022)

Noise Margin

Progressive electronic Industrial music Guitar ambient Experimentalism Avant-garde RIO Kosmische Musik Avant-prog

"Ataka" on Interpretace ehk Tšehhi industriaallegendite 5-looline album, mis võrreldes varasematega on kompaktsem ning hillitsetum, ent see ei tähenda, et kompromisse tehtaks millegi arvelt. Heli on pulseerivam ja elektroonilisem -- keskseks on modulaarsüntesaatorite rütmid ja efektid, sellest kupatusest kasvab välja omamoodi transs ja hüpnoos. Kosmos on täis metallirisu, mille kokku korjamiseks oleks tarvis üht tohutut magnetgradienti -- käesolevast võiks mõelda kui taolisest kobakast, mis liigub metallisaaste keskel -- ruum täidetud diskreetsete metallikriibete ja summutatud kriiskamisega.

Moritz Fasbender – 13 Rabbits (2022)

Bandcamp

Modern classical Experimental electronica Avant-garde Electronic music Art pop Progressive electronic Indietronica Post-classical Experimentalism Spoken world Electro-acoustic Ambient Micronoise

Käesolev 13-looline teos Moritzilt...jah. Omamata varem kokkupuudet antud artistiga avastasin, et tegu on pseudonüümiga -- mehe nime taha varjub sakslanna Friederike Bernhardt, kes on klaverimängija; olles ka õppinud kõrgemal tasandil elektroakustilist muusikat, samuti on tema tööalane taust seotud teatriga. Võiks ju igati eeldada, et kuulajat hakatakse hellitama huvitava muusikaga -- tõepoolest, lootusi ja ootusi ei peteta. Album alustab hüpnootilise klaverimänguga, mis samas ilmneb tühjust ja õhulisust (kas need on üks ja see sama, omavad ühisosa või on tegu erinevate fenomenidega -- aga konkreetsed näited on kandvad, on mõtestatud, ei tundu suvalise seosetu klimberdamisena -- näituseks mõnes loos ruum hakkab helidega resoneeruma elik ruum ei ole üksnes meedium heli edastamiseks ja levimiseks, vaid on muudetud ka instrumendiks. Mida edasi, seda enam hakkab album meeleolukalt summama ning sumpama -- lisanduvad elektroonilised helindid, sugeneb glitch-elektrooniline nurgelisus, kontaktmikrofonidega tekitatud-ülesvõetud kribinad-krabinad ning mürarohked ent teatraalsed sisenemised-lisandumised; samuti muutub paljudes lugudes üldine tonaalsus -- kaasaegne klassika muutub kosmiliseks progressiivelektroonikaks või suisa kunstiliseks inditrooniliseks popiks ("Gravity Gain"). Ei, see ei ole sõda Leipzigi linna all, vaid korrastatud ning põhjalikult läbi mõeldud teos, mille juurde on alati hea naasta. Seda albumit kuulates tekivad intrigeerivad mõtted -- kas ideaalne taies on seesugune, mis on kontseptuaalselt lõpuni mõistetav ja detailselt kõigiti haaratav või on selline, mis jätab iga järgmise kuulamise tarvis midagi varjule. Eks kallis kuulaja arvaku ise, missuguse kirjelduse alla ma selle üllitise paigutaksin. Igatahes suht ideaalse muusika teos.

Makunouchi Bento – Povestea mea (Original Music by Makunouchi Bento) (2022)

Bandcamp

Ambient pop IDM Organic electronica Experimental pop Avant-pop Conceptual Electronic music Cinematic

Kuidas kirjeldada teenekate Rumeenia helieksperimentaatorite Felix Petrescu ja Valentin Toma 11-loolist taiest, mis koosneb väga lühikestest kompositsioonidest? Kas nad jõuavad 17 minuti jooksul piisavalt lausuda? Või jääb selle tähendus kitsalt igasse loosse? Nad kirjeldavad omi helimammusid taustahelina, mis on loodud illustreerima Reniform-nimelise virtuaalreaalsusprojekti 3D-animatsioone. Ei ole vahet, kuidas neid iganes nimetada, kuivõrd Timişoara duo kvaliteet ning käekiri kumavad äratuntavalt ka siit läbi. Ühelt poolt hõrgult õhuline, pärishelidega palistatud ja justkui laiale ekraanile kirjutatud, teisalt justkui seesmiste deemonitega võitluse pidamise tanner. Arusaamatud häälutused, kriuksuvad tšellod on kui seestunud isiku mana isiklike pingete vallalaskmisel. Kui õõvastava pinge väljutamine kolmandate isikute varjatud juuresolekul. Eelpoolmainitud elemendid ja kavatsused loovad eluterve pinge ja kontrapunkti sellesse taiesesse.

Rafael Cheuquelaf – Camino Interior (2022)

Pueblo Nuevo/Archive.org

Ambient pop Motorik Progressive electronic Art pop Krautrock Indietronica Chilltronica Electronic music

Tšiili muusiku pooletunnine üllitis oli ajendatud koroonasulust; sellal kui pandeemia algas, otsustas ta minna rändama Patagoonia kõrvalistele radadele, kohates seal mitte kedagi ning nähes jälgi hüljatud elust -- mahajäetud maju, sõdurite kaevikuid, okastraadiga piiratud alasid ning loomalautu. Eks ühelt poolt oli üksinduse otsimine haigusest hoidumise eelduseks, teisalt sai ta tuge surelikkusest tulenevatest ängidest ülesaamiseks (jõudis äratundmisele, et surmahetkel on inimesele omane kaduda samamoodi nagu eelpoolmainitud objektidele laiemal skaalal). Ta pildistas Patagoonia ebamaist loodust (kuulake ka Henrik Relve saadet Patagooniast), hiljem ülesvõtteid vaadates ja kõnnumaaI veedetud aega meenutades kasvas välja soov luua muusikateos. Siin see on -- ühelt poolt looduse majesteetlikkust täpselt väljendavad jõulised ämbientsed klahvpillipassaažid, mis kohati lendavad kõrgele horisondile; teisalt on asi komplekssem tänu peenele motoorsele rütmikale ja pulseerivatele bassidele. Kuulsamatest sugulushingedest on kuulda sarnasust nii Tangerine Dream'i kui Klaus Schulze'ga, nii Air'i kui Stereolab'iga, samuti käivad läbi Ash Ra Tempel ja Neu!. Sügavalt kõnetavad kuus taiest nii kontseptuaalselt kui muusikaliselt.

Pinktool – 2000-2011 (2022)

Trash Can Dance

Jungle Breakcore Alternative dance 8-bit Rhythmic noise Tracker music Acid techno Psychedelic Electronic music Sampledelic Electro pop Synth-pop Sound collage Freeformfreakout Acid house

Silver Lepik elik Pinktool paneb korraliku peo neil kolmel kassetil püsti. Madal ja kõrge, risune ja puhas kohtuvad siin -- mis on loodud eestimaise muusikaprogrammiga Sound Club. Meloodiates on kitši,  umpa-umpat ja enese üle naermist; aeg-ajalt ka idamaist rõhuasetust. Teisalt rütmilises dünaamikas on loogiline järjepidevus - 8-bitised rütmid arenevad breikbiidiks ning trummiks ja bassiks. Nii muusikaliselt kui ajaliselt ei jäänud happetehno- ja hauss algusaegadel kuigi kaugele (minevikku). Žanriliselt on asi veelgi kirevam -- tantsumuusika keskmest liigub asi koguni rokkmuusika äärealadele. Või miks koguni -- loomulikult nii peabki! Peaasjalikult on asi intensiivne udjamine -- sedalaadi mürarohked ent pop-puutega biidid on üks mängulisemaid ja elegantsemaid, mida siinkirjutaja on Eestis kuulnud (Mürgelmaschine tuleb lisaks meelde). Teisalt on vahel tunne, et muusika oleks justkui salvestatud pooleldi katkise helipeaga magnetofonile -- heli kerkiks esile justkui ühest küljest/kanalist ja on tajutav teise külje/kanali õrn kaja kusagil eemal. Igal juhul on see tervitatav. Kolmas kassett on veidi teistsugune nii vormistuselt, muusikaliselt kui koosseisult -- lisandunud on Neeme Lopp ja Martin Kauber. Osaliselt on need laivülesvõtted, muusikaliselt kas rokivad või tripivad; kuigi lugude struktuurid on lihtsustunud, kostub sellest jätkuvalt läbi algusaegade pinktoolilik pujäänlikkus. See on klassika -- selle juurde olen korduvalt tagasi pöördunud ning uusi aspekte avastanud. Hiljem on Silver Lepik teinud muusikat nii oma nime kui ka Crash Test MONEY-aliase all.

Visions of Yōkai – One Unknown In The Depths Of The Depths (2022)

Bandcamp

Depressive black metal Funeral doom Post-metal Avant-metal DIY Experimental metal Dungeon synth Psychedelic

Masside kontrollimiseks parim viis on hirm. Kuivõrd see on muusikaga võimalik, on omaette küsimus. Pigem muusika võib toetada visuaaliat hirmu esile manamisel, vastupidisel ei näi mõtet. Mis samas ei tähenda, et muusika esteetiliselt ei oleks mõjus -- hea muusika loomuldasa kõigutab rahne -- suuremaid ja väiksemaid hingerahne. Raskemetall on omaette teema muusikas ning mustmetall omakorda omaette teema raskemetallis. Kolm kümnendit tagasi lõid selle põhjapoolsed viljelejad iseennast või üksteist kasti ning põletasid kirikuid; pärast seda on vist räpparid üksteist kõrvaldanud -- tõsi, põhjuseks kummagi puhul ei ole olnud muusika. Mustmetalli puhul rääkida piiridest ülelibisemisest näikse kohatu, samas selle Ühendriikide grupi puhul tahaksin seda väita. Suureks lemmikuks on ta kujunenud, kuivõrd helipilt on tuttav ning ehmatav ühtaegu -- mõjus depressiivne mustmetall jagamas stilistiliselt piire naha alla pugeva funeral doom'iga, millesse istutatakse õõvpsühhedeeliat (massiivsed katedraalioreli kestevnoodid elik droonid ning kõiksugu igapäevaelust pärit kolistamised -- justkui mööblit tõstetakse ümber -- ilmselt teeb seda kõike kõige sügavamast põhjast pärit tundmatu. TUNDMATU. Kolistamine kestab, muundades energiat ning kolides metallistidele turvaliste keldrivõlvide alla. Artist ei jäta kasutamata võimalust rõhutada natuke lohakat DIY-esteetikat, mis lisab loomingusse nii mõnegi plusspunkti (paaris pingelises kohas tundub, justkui helide läbimiseks on kaabel jäänud natuke kitsaks -- lõbus ju!). Igati väärt kraam nagu juba mõistsite.

Ghobi – Amba (2022)

S P E T T R O rec/Bandcamp/Free Music Archive

Post-rock Avant-rock Experimental rock Art rock Ambient rock Twang Slowcore Post-classical

Udupasunad, šamaanitrummid, pikaks venitatud kidrarifid ja häälutused, moondunud kajad ja lõikavad raginad -- võib siis midagi taolist kohata Jenissei või Obi jõel? Kas see on sealne kohaliku värvinguga rokkmuusika? Kidrakaabel veetud otse tootemisambasse? Potentsiaalselt küll, ent reaalselt mitte -- lokatsioon on Apenniini poolsaar -- nii kolmik kui plaadifirma kannavad edasi Itaalia kuulsusrikka tumeämbiendi ja avangardmuusika oreooli. Peenekoeline tumemeelsus läbib albumi igat trummilööki ja kidraakordi -- justkui midagi nähtamatut varitseks selle heliseina taga. Tunded on maha surutud, tunded võivad ära anda; pigem jääda lakooniliseks väljenduses, tekitada lihtsaid kombinatsioone, andes asu kuulajale oma fantaasiate vallandamiseks. Kohati on see laiaekraani-postrokk, kohati vesterni-Amerikaana, kohati eelpoolmainitet pärismaalaste helivägi -- kes neid suudaks eristada? Ei olegi vajadust ja õigust, kuivõrd taies on meistrite oma.

Oizak – Camping Sauvage ! (2022)

Indierockmag/Bandcamp

Kosmische Musik/Progressive rock/ Art rock/Progressive electronic/Avant-prog/Cinematic/Synth-rock/Experimental rock/RIO/Cosmic synth

 

Kuulates seda albumit ei imesta, et muusikaline rühmitus tuleb Narbonne'ist Prantsusmaalt. Nimi "Oizak" on tagurpidi "Kazio", mis kõlab kui tuntud klahvpillitootja nimi natuke moonutatult (justkui Magma-maal kasutatavad süntekad). Klahvpille on siin kõvasti ja valjult, ent Briti progeroki intellektuaalsete ja psühhedeelsete püüdluste asemel on siin kinnistatud intellektuaalse ja filmiliku ristand. Heldon, Ose, Space, Air, M83. Samuti Magma fiktiivne võrestik immitseb helide taga. Meenub ka Prantsuse 70ndate ulmemultika "Metsik planeet" heliriba; sellel viieloolisel tuleb esile nii idealistlikku elektroonilist kosmilisust kui idealistlikku roki idee edasi arendamise mõtet. Maneerlikkuses vaevalt artisti süüdistada saab, kuna kompositsioonid on selleks piisavalt keerukad ja mitmekihilised. Eks see roki mõiste ole ka siin pigem vihmavarjuline kui konkreetselt osutav. Ühesõnaga, milleiganes-järgne muusika, mis on kunati nauditav.

8.5 (8.0-9.0)

Ben Lorber -- Nekudah Tovah (2022)

Bandcamp

Free folk/Drone folk/Folk indie/Psych-folk/New Weird America/Klezmer/Indie folk/Weird folk

Ben Lorber on Tuulisest Linnast pärit juut, kelle 11-looline taies on ajendatud juudi liturgiast, palvesõnadest, jidišist, klezmer-muusikast. Ning juudi kultuuris väga olulisest käilakujust rabi Nahman'ist (kellest pidas lugu ka meie kadunud Jaan Kaplinski), kelle kontseptsioonist on tulnud albumile pealkiri. Mis konkreetselt osutab headuse osakesele igas inimeses, mis igaühel tuleb eneses üles leida ja seeläbi saab ka võimalikuks teistega ühendumine. Kõik lood on lauldud jidišis, v.a üks lugu inglise keeles. Võib ju irooniliselt tögada, et see taies on 20 aastat hiljaks jäänud (nt muusikaliselt sarnane Animal Collective'i albumiga "Sung Tongs", mis ilmus 2004. aastal), ent selle spirituaalne ülesköetus ja vahetu siirus kütkestab ka teisi. Peamiselt vokaal(id), kidrad ja viiulid loovad gruuvi, vahele ka mõtlikumaid hetki -- ühes loos orelil mängitud pikad noodid võtavad ette sõidu sügavale sisekaemusesse.

8.0 (7.5-8.5)

Fields Ohio -- This is the Place I Dreamt of You Last (2022)

Bandcamp

Ambient pop/Electronic music/Hauntology/Big beat/Ethnotronica/Post-punk/Neo-psychedelia/Punk funk/Post-disco/Fourth World/Alternative dance

USA duol Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) tuli just välja album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire", ent käesolev 14-looline taies on üllitatud aasta varem. Sinna vahele mahub ka "Valkyrie". Tandemi diskograafia viimase kümnendi vältel looduna on mahukas -- 16 helitaiest. Arvestades Eddie Palmer`i kõrvalprojekte (peamiselt Brett Zehner`iga), siis kahtlemata üks projekt mõjutab teisi -- ja vastupidi; ent Fields Ohio`l on spetsiifiline nišš (või spetsiifilised nišid) täita. Ühelt poolt on tajutav etnilise muusika elemendid, mis on allutatud elektroonilisele narratiivile (Jon Hassell nimetas seda algatust neljandaks maailmaks), samas teisalt liituvad sellega nii tantsulise postpungi, psühhedeelia kui ämbiendi vähemkeerulised või keerukamad kombinatsioonid ja allhoovused. Alloovustest jookseb läbi Eddie Palmer`i projektidest (koos Brett Zehner`iga) The Fucked Up Beat`ist ja CLOUDWARMER`ist tuttavlik kummituslik ämbient, mis on artisti loomingulisse koodi meeldivalt sisse hallitanud. Annarino ja Palmer`i big beat on lummav, segades seda uuspsühhedeeliaga -- justkui tahtes ümber konstrueerida acid house`i ja acid techno`t. See on elektrooniline tantsumuusika nii ajule kui kehale, see on popmuusika -- selleks seda nimetades osutame popile suurt au.

9.0 (8.5-9.5)

4Thieves – Four Days (2022)

 

Mahorka

Archive.org

Bandcamp

 

• Electronic music
• Chamber pop
• Psychedelic
  
• Indietronica
• Alternative dance
  
• Ambient 
• Club dance

 

Neli päeva võivad olla erinevad eri põhjustel. Olgu selleks objektiivsed või subjektiivsed põhjused. Viimatinimetatu on kahtlemata loomeakti aluseks, väljendamaks isiklikke pingeid, tunge ja vajadusi. See on taltsutamata energia, mida tuleb ohjata rituaalidega – nagu nentis Ameerika mõtleja Lewis Mumford. Käesolev taies – mis on kirjutatud 2022. aasta neljal esimesel päeval – on hea näide mainitud eriilmelisusest, eriilmelisest võnkumisest, võnklemisest – ehk koguni siseheitlustest. Kuigi valdavalt elektrooniline on selle muusika juured ühtaegu ka indimuusikas. Lisaks nätsukummilikult hüplevatele klubirütmidele, mida avaloos on vürtsitatud kidra akordidega, kuuldub puhtakujulist kammerpoppi – harfi arpedžotesse tungivad kõrgeks keeratud psühhedeelsed ämbientheiastused, mis tõstavad kuulaja kõrgemasse dimensiooni. Loo alguse häälutused toovad meelde Slowdive'i albumi "Pygmalion" maagilised hetked. The Ambient Boogie" on tõepoolest siinne tipphetk. Loos "Imagination" ilmneb My Bloody Valentine'i ja Slowdive'i mõju M83 kaudu. Tõsi, "M83likku" muusikat tehti juba kolm dekaadi tagasi – ärme unusta Slowdive'i teost "5 EP", Chapterhouse'i albumit "Blood Music" ning loomulikult Seefeel'i. Ähmasus ja ambivalentsus, milles samas on tajutav happeks teisendatud tung millegi konkreetse ja maise järele. "Five and Sisters" on kaunikõlaline kussutav viibe kuulajale hüvastijätuks. Neljaloolise on üllitanud Bulgaaria plaadifirma Mahorka. 

 

8.0 (7.5-9.0)

Rosario Alfonso – De Canciones tristes y otras Sutilezas (2022)

 

Uva Robot

 

• Indie folk 
• Folk indie 
• New Weird Chile 
• Chamber folk 
• Singer-songwriter

 

Albumi pealkiri kõlab umbes nii – nukrate laulude ja peensuste. Tšiilitari 10-looline üllitis on tõepoolest hõrk, olles samas ökonoomne nii oma kulgemise kui emotsioonide doseerimisega. Lood koosnevad miniatuursest varieeruvusest, mis toodab ja hoiab energiat alal. Artist mängib keelpille, ent tal on siin ka palju abilisi – ennekõike selleks ettenähtud instrumente puhumas. Lõpuloos on natuke proovitud kätt elektroonika ja meeshäälega, mis tõstab folkmuusika kaasaegse r&b-põhise popi sahtlisse. Rosario põhiline lummus tuleneb sensuaalsest väljendusrikkast vokaalist, mis annab saatele sidususe ja mõtte. Teha pealtnäha kasinatest eeldustest midagi suurt ongi nime väärt. Nukrus eeldab ruumi ja õhku subjekti ümber, ning teisalt kasina maksimumini ekspluateerimine eeldab klassi; või liha luudele kasvatamist. Imeilus kuulamine imeilusa pühapäeva pärastlõunal, milles on nii kirjeldamatut kurbust kui õhku tõstvat ülevust. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Lake Machine – Fake Orchestra (2022)

 

Bandcamp

 

• Indietronica 
• Art pop 
• DIY 
• Alternative dance 
• Sampledelic 
• Lo-fi 
• House 
• Sound collage 
• Indie rock 
• Slacker rock 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Breakbeat 
• Leftfield

 

Kui võrrelda aastakümnete tagust tänapäevasega, siis varasem ei olnud kindlasti nõnda postmodernistlik. Kui MBV puhul toodi ühe loo puhul välja ühe hiphop-pundi otsene mõju, siis konkreetselt seda loos kuulda ei olnud. Oldi teadlikud, oldi mõjutatud, ent sünteesiti sellest uus. Praegusel hetkel on kõik kokku sulanud. Indimuusika on kõikjal ja eikusagil. Enam ei ole iseenesestmõistetav sildistada üht või teist punti sedasi. Ega's ma ei ole kindel ka Kanada artisti Lake Machine'i osas. Võib-olla tähendab mainitet žanrimääratlus hoopis vabadust kõigega žongleerida – ilmselt selle vastu ei ole kellelgi midagi öelda ega ka vastu olla; eeldusel, et ei ole langetud buliimilisse maitsetusse. Seda 10-loolist üllitist kuulates meenub, et Ontario provintsist ei jää kaugele Detroit – kogu see elektro- ja tehnokupatus, mis antud juhul on sünteesitud neurootilisteks elektroroki näideteks. Ka kaugidalikud rahvamuusika motiivid on siin esindatud. Siinkirjutaja lemmikuks on madala resolutsiooniga nurgelised rütmid ja plekised klaveriakordid, mille kohale on riputatud kinemaatilised orkestratsioonid ("Syonan Funk"), millele järgneb ning ühtlasi lõpetab albumi "Arizona Vibes" – murtud rütmide vabakava, milles kiirendatakse ja aeglustatakse, olles ühtaegu nii lapsemeelne kui postmodernistlikku hägust nullpunkti paitav. Eri vormis haussi lisatakse katlasse, mis iga tsükli ajal omandab eriilmelise tekstuuri; mingi hetk lisanduvad taas kidrad ja tavatrummid. Kuigi see on pigem popurrii, siis helikollaaž esteetilise hoiaku ja töövõttena on artistil olulisel kohal, mis nii ühendab kui hoiab distantsi. Elik algusesse tagasi – kui kõik see algas laisa kidra ja kauguses ruuporisse karjuva meesterahva saatel (väga williamburroughslik või markesmithilik). Pole üldse paha – meelierutav ajastutruu indi tõepoolest. Võib tarbida ka mõõdutundetult – ei tekita tüsistusi. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Humanfobia – PHENOMENA (2022)

 

Internet Daemon

Bandcamp

Free Music Archive

 

• Witch house
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music
• Experimental electronica 
• Dark electro
• Spoken word 
• Dark ambient 
• Musique concrète

 

Tšiili duo jätkab oma rida; ehkki laiemalt teistsugust, veelgi väärikamat teed – jätkuvalt hoides elus seesugust stiili nagu witch house/drag house nii isikliku muusikaloome kui netileibelite Internet Daemon (varase nimega Cian Orbe) ja Witch Spectra jooksutamisega. Mis omakorda tähendab kohustust leida nii artiste kui teemasid kogumike loomiseks. Witch house kahtlemata oli üks huvitavamaid stiilinäiteid kümnendatest, mis ilmselgelt osutas kristluse pankrotile religioonina – ilmselt need katoliku kiriku sisesed skandaalid avaldasid mingisugust tõrjuvat mõju; alateadvusest tõusis kaskaadina esile Lääne eelnev paganlik kogemus, nõidpreestrite mõjuväli. Albumi pealkiri osutab fenomenile, mis võib olla ka midagi ebaharilikku, üleloomulikku ja maagilist. See seitsmelooline on paras põrguline, mängides oskuslikult nii rütmide kui harmooniatega; lisaks tagurpidi rulluvad helisekventsid ning tavahelidest- ja kajadest läbiimbunud taiesed. Mist Spectra häälutused kõlavad vampiirnaise võrgutusena, mida ümbritsevad ämblikuvõrguna tihked tumekõlalised helindid – see on portaal, millest tahetakse põgeneda, mitte siseneda. Eriti ilmekas on lõpulugu "Into the Pit of Skulls", mis kõlab kui dialoog õudusfilmist sosinate ja karjatustega. Meisterlik teos igast asendist. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Adam Johan Bergren – The Observer (2022)

 

Bandcamp

 

• Cinematic 
• Chilltronica
• Synth-pop 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• 8-bit

 

Edmontoni mehe 11-looline üllitis on tähelepanelik vaatluslik pilk süntpopi ja trippiva muusika (ämbientpop, chilltronica) kokkulangevusele – selle piirialadele. Süntpoppi klassikaliselt mõistetakse kahe mehe koosluse ja meeslauluga (sageli geimuusikud), siis siin ei ole inimhäält üldse kuulda. Siin on süntpop pigem tehnilises tähenduses. Tegu on kuiva pilguga objektile – tuuakse ja lastakse potentsiaalil paista välja meloodiajuppidena, ent tahtlikult õrritavalt tõmmatakse arengutele pidurit. Ent ka see kaine trillerdamine on igati tasemel, millesse siiski loomuldasa on kätketud kuulaja ootus üleva järele. Lauget kulgu "segatakse" aeg-ajalt müralike elementidega (üks lugu algab 8-bitise avanguna). Neisse helidesse on kätketud väljaulatuvad osised, mis tekitavad sildumist ja loovad teid nii omavahel kui kuulaja meeleseisunditesse. Aeg-ajalt meeled kehutatakse seisundisse, mis on nostalgiline, kättesaamatu ja õnnis – lapsepõlve ja kaunite mälestuste manu.

 

8.0 (7.5-8.5)

Humanfobia x Mean Flow –▼👻░░░ (2022)

 

Internet Daemon

Bandcamp

 

• Witch house
• Electronic music 
• Drag house 
• Illbient 
• Drone 
• Dark ambient 
• Newbreed 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Noise 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
  
• Neoclassical 
• Ghostwave

 

Võib naljatamisi öelda, et see 9-looline album on mõeldud olema sõnatu. Sõnades väljendamatu, kuna pealkirjaks on pilt/visuaalsed sümbolid. Ometi seda me saame kirjeldada või vähemalt tunnetada – kasvõi vaikimisi. Üllitisel teevad ilma kaks artisti – tänapäeva üks kõige olulisemaid witch house-esindajaid Humanfobia Tšiilist (kes veavad Internet Daemon/Cian Orbe-nimelist viljakat plaadifirmat, hoides jätkuvalt nimetatud žanri lippu visalt üleval, tehes peaasjalikult ägedaid temaatilisi kogumikke); ning teiseks on Mean Flow-nimeline Kreeka müraartist. Siin segunevad meisterlikult ja hunnitult eelpoolmainitud stiilid, kuivõrd artistid oskuslikult töötlevad teineteise muusikat – oskuslikkus tähendab seda, et tume taak ja sünged varjundid ei kao kuhugi, vaid võimenduvad veelgi enam metalli kolksudes, seinte-põrandate naksudes ja kettide klõbisedes; kõik liigub ja koliseb ning ühte ja sama varju ei manata kunagi kahte korda. Vahele veel orelite pikki akorde vaimude mana ja vampiirlike naishäälte saatel, mis tähendab pelgalt koletut nentimist – teeme mis teeme, ent päeva lõpus oleme surnud. Või veel aktualiseerimata potentsiaali armus eluleme. Siin on see aktualiseerimata potentsiaali lõpptulem oskuslikult välja toodud; ehk koguni võidetud, kuna kunst on pikem kui elu. Naishääled kannavad erootilisust – iha kui kõrgema mõistmise vahendit ja surelikkuse poolliitlast-poolvastandit. 

8.5 (8.0-9.0)