Tagumikulaulud -- I (2022)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Black noise 
• Raw black metal 
• Noisecore 
• Avant-metal 
• Experimental metal 
• Musique brut 
• Grindcore 
• Improvised noise

16-looline taies, mille ühemehe instrumentaarium hõlmab basskitarri, trumme, kitarri ja vokaali. Eestlased on individualistid, kes ühelt poolt tänu sellele on eesti kultuuri ülal hoidnud ning teisalt maailmas silma paistnud. Teisalt asi, mis sügavalt häbi valmistab, on siinne jalgpall. Koondist on hale vaadata, kuivõrd koondislased ei ole pehmelt öeldes kõige teravamad pliiatsid. Ütlen keerutamata, et hoidsin eile mängu lõpus juba pöialt Moldovale, kuna parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Päris kahju oli sellest raisatud ajast, mida ma vaatamisele pühendasin. Nagu Tölpa ja Mõhka peksnuks kapsapead. Lahenduse leidmise alguskäik oleks suht lihtne -- peaks treenima esmajoones intelligentsi. Nädalas neli päeva mängima malet, lahendama kõrgema matemaatika ülesandeid, selgeks tegema filosoofide mõistestikud ja maailmavaatelised käsitlused (nt enne Itaalia mängu võinuks Macchiavelli filosoofiat uurida, mis muuseas kirjeldab hästi saapamaa mängu) ning selle tasakaalustamiseks käima jooksmas ja trenni tegemas (seejärel hakatakse iseenesest mitut käiku ette mõtlema); Fääri saarte poolprofid on kolm korda suurema punktisaagiga võitlemas alagrupist edasipääsu nimel. Vaevalt nad füüsiliselt võimekamad on, intellektuaalselt aga kindlasti. Mõeldakse peaga ju, kurat võtaks! Jalgpall muutus juba aastaid tagasi väga intellektuaalseks mänguks, mistõttu õuejalgpalli viljelemisega ei jõuta kuhugi. Koondisesse peaks valima ennekõike intellekti alusel. Individuaalses plaanis paneks tagumikulaulude eestvedaja mõtteliselt tipuründesse. Trash Can Dance'i all välja antud kassettüllitisel on kõik, mis ühel korralikul raskemuusika taiesel peab sees olema ja sisse tulema -- teravaks ihutud raev, mis tähendab nii analüütilist planeerimist ja valikute tegemist kui ka sünteetilist heliloomet viisil, et helid laiali ei laguneks ja armetuks nuudeldamiseks ei muutuks. Siin piideldakse pigem seestunud helikihtide, elajaliku vokaaljorina ning oma raskuse all kergelt lagunevate trummide nurgelisusest kerkiva lumma poole. See trummeldamine kahtlemata on muljetavaldav, meenutades pigem mõne eksperimentaalrokkansambli (a la Tortoise) rütmimustreid. 9.0 (8.0-9.5)

Rutger Zuydervelt -- Hinkelstap (2022)

Bandcamp

• Experimental techno 
• IDM 
• Industrial techno 
• Electronic music

Hollandi eksperimentaalse (elektron)muusika käilakuju Rutger Zuydervelt (RZ) algatas selle 6-loolisega rütmidele orienteeritud EP-de sarja, mis praeguseks hetkeks hõlmab juba käputäis üllitisi. Ka varem on ta üllitanud rütme, ent need on pigem olnud katsetuslikult elektromehaanilised. Tõsi, ka varasemast mõned asjad meenutavad "Hinkelstap'i" industriaalse kajaga murtud rütme (nt "Scherven 2001-02"), ent Aphex Twin'i ja Autechre'i mängumaile sisenemine on ta tegemistes olnud pigem harv nähe. Pseudonüümi Machinefabriek all on ta katsetanud väga erinevate helidega ja stiilidega -- ämbiendist ja droonmuusikast klassikalise muusika ilminguteni ning filmimuusikani välja. Pühendanud muusikat nii õpingute saateks kui keskendunud konkreetsete instrumentide ja loomisfaaside rõhutamisele. Nii vaikus kui ka kurdistav müra ei ole tema loomingus tundmatud suurused; on kaldunud nii improvisatsiooni kui ka akusmaatilise muusika poole. Käesolev 15 ja poole minutiline taies ei tee midagi erilist -- see on RZ nägemus intelligentsest tantsumuusikast, mis ilmselt 90 protsendi ulatuses langeb ühte nimetatud žanri kujuteldava kõvatuumaga - mis on igati heakskiidetav -, ent veelgi enam priima on, et ülejäänud protsendimäära ulatuses näitab artist oma uudishimulikkusest tulenevalt erinäolist palet, mis kannab ka igati välja. Tektooniline abstraktsionism läheb üle eriliselt küütlevaks  tehnoks, kandes immanentselt siirdeid edasi. Mõjus muusika. 8.0 (7.5-8.5)

Martin Rach -- Chance Dwellings (2022)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Found sound 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Audio documentary

Leeduka Martin Rach'i (MR) viielooline üllitis ei avaldanud muljet hetkel, kui see kolm aastat tagasi välja anti. Ilmselt oli siinkirjutajal tol hetkel kõrini konkreet- ja impromuusikast, mistõttu midagi sarnast vastu võtta oli lihtsalt vastu näidustatud. Kahtlemata ei ole need 27 minutit üheselt määratletavad -- kuivõrd pealkirjad osutavad Norrale, siis eeldatavasti võiks seda vaadelda audiodokumentaalina reisist põhjamaa riiki; kuigi teisalt tekib alati küsimus sellest, et mis piirist alates on tegu dokumentalistika valdkonda jääva ning mis hetkest manipulatsiooniga ehk lihtsalt komponeeritud helitaiesega. Ehk võlu ongi selles, et seda piiri on raske tõmmata, see on tunnetuse küsimus ning avatud spekulatsioonidele. Leedu eksperimentaator - kelle paleuseks on muuseas olnud nii lintidega manipuleerimine kui vabajätsu stiihia - püüab siin edastada (või kinni püüda) dünaamilist pinget, ühildades koha eripära ning moodsaid tehnikaid. Kuivõrd kohavaimu kaardistamine tal õnnestub, on muidugi iseasi. Samas see teos on nii hoolitsus kui eestkoste kärbestele, resoneeruvatele orelitele, sõna otseses mõttes põranda alt ja läbi tugeva sahina kostuvale impromuusikale ning üle põranda tammumisele, halvasti funktsioneerivale raadiomagnetoolale ning majapidamisesemetele, mille häältele tavaliselt ei keskenduta (kuna peetakse neid tüütuteks). MR käsitleb kõike seda pigem salapäraste kultuuriliste artefaktidena kui meelelahutustoodetena. Võiks ju mõneti loogiliselt eeldada, et kõik nimetatud esemed leidis ta eest Norrast. Kahtlemata on tegu tähelepanu köitva helindiga. 7.5 (7.0-8.0)

Home Secretary -- That Wolf (2022)

Bandcamp

• Avant-garde 
• Spoken word 
• Electronic music 
• Avant-electronica 
• Storytelling 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 
• Dada music 
• Freeformfreakout

Kahe londonlase 9-looline taies kõlab kohati umbes kui Scatman John'i produtseerinuks Curd Duca. Kui peavoolumuusika veidrikule avanuks oma maailma ja stuudiouksed muusikamaailma äärealade kultuskuju -- rabedalt kogelev narratiivi esitlemine umbes nii, et samm tagasi ning paar sammukest edasi. Ühelt poolt nii albumi pealkirjast kui teemadest peegelduvad läbi inimeluga kaasnevad muutused, surelikkuse reflekteerimine ning sellega kaasnevad meeleheidet sisendavad tundmused; ent teisalt on tulemus meisterlikult võimendatud ja lõpule viidud. Ent jutustusi läbib ka kerge kinnisideelisus ning kiiksuga teemad. Eks seda võib võrrelda nii William Burroughs'i kui Mark E. Smith'i lüürikaga ning lähenemisega. Otsesemalt võib Briti tandemit võrrelda legendaarse saatejuhi ja muusiku Ken Nordine'iga (1920-2019) -- eriti noil momentidel kui lugude rääkimine muutub sugereerivaks (et mitte öelda transsi sisendavaks).Thomas Ernest'i ja Drew Burke'i retrospektiivsed killukesed erinevalt legendi lounge jazz'ilikest taustadest on reeglina teravad ja hõõruvad -- kitarr piisonina künnab sarvedega pinnast üles, puskleb ja paneb rappuma lugude struktuuri; vahe elektroonika siseneb loomuldasa nii vokaaltekstuuri kui lõikab iseseisvate helidena raskelt kolisevate trummide vahel. Vokaal on siin nii meedium kui eesmärk omaette -- plastiline materjal, mida saab vormida ja töödelda. Reeglina toimub tektooniline rappumine põnevas elektroakustiliseks kujundatud ruumis. 8.5 (8.0-8.5)

Visions Of Yokāi -- THOSE WHO DANCE AT THE SUMMIT, THOSE WHO CREEP IN THE DEPTHS (2025)

 

Bandcamp 

• Experimental metal 
• Post-metal 
• Dungeon synth 
• Black metal 
• Funeral doom 
• Avant-metal 
• Noise metal 

2022. aasta uuringu järgi hindas keskmine inimene isiklikku atraktiivsust kuue pügalaga kümnest. Hakatakse elegantselt suitsetama, kui ei ole kedagi suudelda; või siis vihast metallmuusikat tegema (lihtsalt üks lõtv hüpotees). Ilmselt muusikud hindavad oma loomingut kõrgemalt -- vastasel juhul ei ole mõtet loomingut välja anda. Looming erinevalt välimusest on lõpuni valiku küsimus. Või kas ikka on? Tehniliselt küll, ent sisuliselt võib-olla mitte. Artistile omane vormirangus tuleneb tema pühitsusest kindlale sisule, vastasel juhul asi võib kontrolli alt välja valguda. Kui varasemad üllitised kõlasid ilmutusena, siis käesolev on muundunud kinnituseks. Kinnitamine ei tähenda varasema kordamist, vaid loomingule uute varjundite lisamist ning isikupärasse kuuluva süntaksi ja tämbrilise intonatsiooni nihestamist. Suur rõõm oli näha teadet, et Vision Of Yokāi on pärast kolmeaastast pausi tagasi. Nagu ikka ammutab Los Angeles'e artist leegi ülalhoidmiseks (lisa)hapnikku psühhedeeliast, konkreethelidest, droonmuusikast ja progerokist. Ka lohisevast DIY-muusikast, mis kipub ühest otsast lõkendama ning teisest narmendama ning külgedelt kolletuma. Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub funeral doom'ist miilava meeleheitega, lisades taiesesse eepilist meeleliigutust. Sellega külgnevalt artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti veenvad -- sügavad ja pahaendelised. Ruum vibreerib ja resoneerub orgaaniliselt teisest dimensioonist kostuvate häältega ja müravaakumi rõhumisega; siin kehtivad teistsugused ainevahetuslikud skeemid, viies teistsuguse arusaamani nii keldrisündist kui metallijärgsest muusikast. Siuh ja säuh! Viimistletud tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud ketserlike sepahaamritega; kõlades gnostilise vooluna, tuues värskust dogmaatilisse pilti -- justkui ebatäiusliku Jumala loodud maailma võrdkujuna, pakkudes eksimisruumi, räppa ja soppa ning olla võimalust vaba ja kulgeda pidevas otsimises ja leidmises; milles inimesi ei ole psühholoogiliselt kammitsetud ürgsüül põhineva ideoloogilise sita ja Isa ihu söömise õõvaga. Alguses oli müra -- impulsiivne ja meeleheitlikult kookonist välja murda tahtev. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis kinnistab Visions of Yōkai enda ülimuslikku positsiooni. Mulle meenutab tema muusika rohkem kui kümne aasta eest alustanud teist Langenud Inglite linnast pärit projekti nimega Wreck and Reference, kelle muusikas metall kohtus müra ja tugeva lo-fi-esteetikaga (muideks, neil tuli just uus album "Stay Calm" välja -- lähitulevikus jõuame ka selleni). Seniks nautigem seda viiepärlilist põrgulist. 9.0 (8.5-9.5)

BR + EMERGE -- collab (2022)

Attenuation Circuit

• Experimentalism 
• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Lowercase 
• Sound art 
• Post-minimalism 
• Ambient drone 
• Abstract 
• Reductionism 
• Dark ambient 
• Organic electronica

Alguses ei olegi õigupoolest algust. Või siis -- algust valitseb vaikus ehk heliline eimiski. Eikusagilt-eimiskist irdub see helikudum, loogeldes droonivalt esiplaanile; imbudes kuulaja teadvusesse, kui aja kulgedes lisatakse mingeid helisid või tekitatakse muutusi, kuni kõlarid ja kuulaja analüütiline mõtlemine õilmitsema puhkevad. Muutuste tekkides tekivad sündmused -- muutus võib ka tähendada üleminekut luupivale režiimile kuivõrd avaloo sulnis ja peen arranžeering sellele toetub. Ent (post-)minimalistlikku struktuuri küllastatakse õrnade lisahelide, sügavate kajade ning kergete mutatsioonidega. Kompositsioon lõpuks kasvab omamoodi orkestreeringuks, milles tehnitsistlikku miilamist toidetakse orgaaniliste helidega väljastpoolt (vähemalt nii näib). Orgaaniliste helide lisandumine ei võrdu pelgalt kahega, vaid moodustab märksa kõrgema kogusumma. Kui ma võrdlen seda eelmise arvustatud taiesega (Fani Konstantinidou "Undertones"), siis muusika on väga sarnane, ent seda laadi heliloome puhul lõpphinnang sõltub sageli sellest, kuivõrd heli on satureeritud - või peaks hoopis tõdema - kuivõrd heli ise hakkab hingama. Mis omakorda sõltub looja kavatsuslikkusest ning oskustest. Siin heli hingab, hingamisraskusi ei evi -- sõltumata sellest, et kas on tõrva, tahma ja radiatsiooniga läbisegi või mitte. Stiilselt ülev kui elegantselt suitsetav tegelane. 8.5 (8.0-9.0)

Humanfobia -- Into The Nightmarecore EP (2022)

 

Internet Daemon/Cian Orbe 

• Witch house
• Dark wave 
• Newbreed 
• Drag house 
• Electronic music 
• Trianglecore
• Experimental electronica 

Tšiili duo Humanfobia muusika ei ole kunagi olnud tavapärane kuulamiskogemus. Mist Spectra ja Sabila Orbe kui tumeda muusikamaailma tunnustamata kuninganna ja kuningas on tõstnud esile kõiksugu okultseid, müstilisi ning õõva sisendavaid teoseid, mis on olulist rolli etendanud Lääne kultuuriruumis, nende poolt kureeritava netiplaadifirma Internet Daemon'i (varasema nimega Cian Orbe) vahendusel -- peaasjalikult pühendanud kogumikke nt kultusõudusfilmidele- ja seriaalidele ("Twin Peaks", "Friday the 13th", "Carrie" jne), üleloomulikele fenomenidele, paganlikele traditsioonidele, žanritele jpm, värvates selleks artiste üle ilma. Käesolev pea 19-minutiline ning 6-looline taies on helirännak varjude ja tumeriituste maailma. Meeleolu loovad tumedad sündipannood, mis vargsi libisevad ja lainetavad tumeda kardinana -- luues kõhedusttekitavat sügavust, millest kiirgab mineviku hämarust, valgustkartvaid saladusi ning kurjakuulutavat kõdu. Kõike seda, mida sageli halbades unenägudes kogeme kui ilmsi. Kusagilt kaugustest - justkui kummitava kloostri koridoridest - hakkab kostuma meesterahva manalaulu, meenutades moonutatult gregoriaani koraale. See annab õõvale inimliku mõõtme, muutes asja veelgi mõjusamaks. Mõju tõepoolest kasvab rõskete seintega koha vaimu ja liturgilise kaalu lisandumisega, tekitades kuulajas peadpööritavat lõpmatusse labürinti sattumise tunnet. Mist Spectra vokaal näikse olevat osaliselt tagurpidi pööratud, süvendades segadust, seeläbi rahutuse ja teispoolsusesse sattumise tunnet -- seesugune kummituslik efekt lisab müstitsismi, kaikudes kusagil maise ja ebamaise vahel. Teisalt hakkab kuulaja fantaasia paratamatult tööle -- iseenesest tšiillased helidega ei liialda ega paku üle. Väärt tükk nautimiseks vahetult enne und (ning võimalike luupainajate väljatõrjumiseks). 8.0 (7.5-8.5)

Filmy Ghost x melcom -- Swamp Thing (EP) (2022)

Internet Daemon/Bandcamp/Free Music Archive

• Progressive electronic
• Witch house
• Breaks
• Dark wave
• Experimental electronica
• Dark ambient 

See 6-looline album sisaldab õiget suhtumist ja usutavat poosi. Hankides energiat ja põhielemente tumedamast elektroonikast -- witch house'st, dark wave'ist ning dark ambient'ist --, et rakendada sellele progressiivelektroonika võtteid ja võimalusi. Tulemuseks on ekspansiivne taies, mis heliliselt hingab, pidevalt muutudes ning pakkudes huvitavaid helikombinatsioone. Elektrooniline voog, mis on meisterdatud mineviku kildudest, et jõuda hetkeks olevikku, ennustamaks tulevikku. Olles nii mõistuspärane kui ka meeleolukas -- kui eelpoolmainitud tumemuusikastiilid võivad takerduda gootilikku nostalgiasse, siis sellel taiesel liigutakse edasi, mudides oskuslikult kompositsioonide struktuure ja mängides ajatajuga (tegelikkuses kuulaja subjektiivse ajatajuga, mille kvaliteeti mõjutavad mälestused, sündmused, kõiksugu seosed, arusaamad). Sündipõhised meloodiad keerlevad müstilise suitsuvinena aeglaselt tukslevate rütmide taamal, andmata võimalust ratsionaliseerida sellest immitsevat müstikat. Seda me kuulajatena muusikateosest ootamegi -- saamaks sundimatult pöörduda ikka ja jälle sinna tagasi. 8.5 (8.0-9.0)

Low lands -- Other Spaces (2022)

Bandcamp

 

• Indietronica 
• DIY 
• Organic electronica 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Drone pop 
• Shoegazing 
• Dream pop 
• Post-classical 
• EAI 
• Cinematic 
• Electronic 
• Musique concrète

See 15-looline taies Šotimaalt võib-olla ei ole päris see, mis ta esmapilgul näib. Kui esmakuulamisel võib kuulajale näida, et ümberringi valitseb korratus ja minnalaskmine, siis võib ette möönda, et ilu peitub detailides. Ühelt poolt moositakse kaunikõlalise indipopiga -- mis lähemal kuulamisel on siiski tervitatavalt nurgeline ja tõrges, olles tee-seda-ise esteetikast kantud (His Name Is Alive'i, Sparklehorse'i, Ultra Vivid Scene'i lähenemisega on nii mõndagi ühist; aga ka The Pastels'it ja Vaselines'i on siin kuulda) --, ent teisalt sisaldab kummastavaid helieksperimente -- raskesti kätteandvad abstraktsioonid keerduvad ja väänduvad ajukurdudes; kompositsioonid on kohati kipra tõmbunud enda raskusjõu ja tihedast esteetilisest võsast läbitungimise taaga all -- kuidas lahti mõtestada üht või teist teelahet (konkreetmuusika, drooniv pop, elektroonilised eksperimendid, elektroakustiline impro); kõige lõppu on lisatud imekaunis filmilinalik nimilugu, mis viib kuulaja hoopis teistsugusesse dimensiooni. Isegi kui otsad on jäetud kokku sidumata, on tulemus jäänud intrigeerivaks. 8.0 (7.0-8.5)

Burzum -- Aske (1993)

Deathlike Silence/Back On Black

• Black metal 
• Depressive black metal 
• Raw black metal 
• Black'n'roll 
• Crust punk

Ostsin selle kassettüllitise 17 euro eest ühest pealinna muusikapoest ning ei ole pidanud kahetsema. Teise laine mustava metalli üllitis selle (kuri)kuulsaimalt esindajalt. Kolm lugu, kogupikkusega 20 minutit, plaadiümbrist kaunistavad mahapõlenud kiriku varemed, mille arvatavasti Varg Vikernes ise palama pani. Siseümbrisel on teose filosoofia võetud kokku mõistetega "no fun", "no trends", "no mosh", "no core". See on muusika, mis kahtlemata oma tooruses, lakoonilisuses ning vihas on (aegade) lõpuni kandev. Ka siis, kui riputakse pea alaspidi, tõrvikud näo ees põlemas ning maod keha ümber siuglemas ja ohvrit õgimas. Enne seda veel mädaned tuhat aastat hauas enne kui Looja ette astud (Roomet Jakapi on viimast aspekti põhjalikult lahanud oma raamatus "Irratsionaalne" vabamõtleja raamatu sarjas). Tõsi, krahv Grishnackh kristlust ei tunnista, teda need kirjeldatud põrgupiinad ei morjenda, õige viikingi koht on ju Valhallas. Siit kostub läbi Motörhead'i (spiid)kitarride epigoonlust (eriti avaloos "Stemmen fra tårnet"), ent Vargi vihane möirgamine selle taamal on kahtlemata taiese (ja teose) krooniks. Siinkirjutajale on see suht ideaalne punkalbum, mida pungiskeenest on raske leida (punk ei seostu mitte niivõrd sotsiaalse sõnumi kandjana, kui ennekõike kosutava energiana; ning sellest jääb pahatihti vajaka). Ka siin on instrumentideks lihtsalt kidra, bass ja trummid; ning vokaal -- ning sellesse on lastud sisse mustav edasi lükkav korrastatud kaos. See on klassika, mida see või mingi teine arutlus ja arusaamine mitte sittagi ei kriimusta. Energia jäävuse seadus kehtib. 8.5 (8.0-9.5)

Aos Crowley -- The Divine Invasion (2022)

Nostalgie De La Boue

• Experimentalism 
• Dark wave 
• Post-industrial 
• Sound poetry 
• Ambient drone 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Neoclassical 
• Electronic music 
• Dark ambient

See 12-looline taies Matt Dean'i sulest kõlab eheda näitena postindustriaalsest sfäärist. Postindustriaalne sfäär kahtlemata on seotud postmodernistliku afääriga. Stilistiliselt ja metoodiliselt siin piire ei tunnetata; mis puudutab tunnetuslikkust, siis asi on stiilist tulenevalt paratamatult piiratud -- olla tume, olla heliliselt veenev. Heliline palett on ehitatud düstoopilistele helimaastikele, milles tööstuslikud kajad põrkuvad progressiivelektrooniliste, droonmuusika ja neoklassikaliste struktuuridega. Kompositsioonid on loodud kihilistena, kus erinevad tekstuurid ja tonaalsused põimuvad omavahel. Kõiksugu elektroonilised efektid ja töödeldud vokaalid loovad sügavuse, mis lisab teosele rituaalse mõõtme. See ei ole pelgalt kuulamine, vaid kogemus, mis asetab kuulaja muusika sisemusse, muutes ta osaks teose sisemisest dünaamikast. Näituseks lugu "Sobbing" - koosnedes nuuksatustest, meeleheitlikest häälitsustest ja metalsetest kajadest -, loob atmosfääri, mis paneb kuulaja tundma end osana eksistentsiaalsest ängist. No peaks panema! Ent siin peitubki paradoks. Selleks, et olla veenev, peab artist tungima omaenese karkassi kallale, seda järama ja lõhkuma, seestununa enese üle (vähemalt osaliselt) kontrolli kaotama (nagu näiteks on toore mustmetalli praktika). Postindustriaalne muusika seevastu tundub sageli liiga formuleeritud -- helid on paika pandud, ennustatavad ning taas äratuntavalt kogetavad. Seda argumenti tuleb vaadata põhjendusena, miks sellele kvaliteetsele asjale ei saa päris maksimumpunkte anda. Aga väga hea on ta igatahes! 8.5 (8.0-9.0).

The Hirundu -- Quernmore! (2022)

Pitch And Putt/Bandcamp

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Deconstructed music 
• DIY 
• Psychedelic 
• Freeformfreakout 
• Noise rock

Inglase Johnny Crewdson'i muusikaline muutumine on alati tugevas turbulentsis olnud; sellele vaatamata kõiksugu stilistilised reinkarnatsioonid on reeglina veenvale alusele laotud. Seekord mängib ta bluusi, kuigi jah, see kõik on tinglik nimetamine kuivõrd lõikub nii müraroki kui bluusi dekonstrueeritud vormiga -- alatihti venides ja kiirenedes, eemaldudes ja tagasisidestudes, seeläbi kehastades pigem plaadimängija manipulatsiooni (midagi sellises suunas, nagu näitas suunda Neu! oma teisel albumil viis kümnendit tagasi) kui taotledes mainitud stiili autentsust. Õige kah, jah, kuna manerism on museaalse lähenemise osa ning teisalt kindlasti kuulumata Crewdson'i eksperimentaalsesse veregruppi. Teisalt jälle autentse bluusi koodi kuulub vajadusel muda ja liiva söömine nii, et hambakantsud järel. On mida kuulata. Kohati laseb endas täiesti pöörase looma lahti ("No Scope For Biscuits?") 8.0/10

Ian Linter -- Yazz Ma ! (2022)

A Stranger Paradise

• Ambient noise 
• Post-psychedelic 
• Avant-garde 
• Downbeat 
• Spoken word 
• Improvised music 
• Sound art 
• Tribal industrial 
• Musique concrète 
• Dark ambient 
• Live session 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Industrial techno 
• Post-industrial

See 4-looline pikkadest kompositsioonidest koosnev taies Prantsuse plaadifirma A Stranger Paradise'i all on püütud linti laivesituses, milles on täheldatavad erinevad muusikalised tendentsid -- alates aeglustatud suitsustest jätsurütmidest ja impromuusikast laiemas eklektilises tähenduses; elektroakustiline muusika on sellel varieeruv, olles kord rohkem elektrooniline, siis jälle akustilisem ning kolmandaks enam-vähem tasakaalustatud. Ent tuleb arvesse võtta, et kõik eelnimetatud elemendid on seostatud ka teistsuguste muusikaliste siiretega -- kõik see areneb tasapisi millekski tumedamaks ja veelgi katsetuslikumaks: lisandub inimmana, tumeämbientlikud kaemused, "rikkis" elektroonika, vaevumüdisevad tehnorütmid, heliefektid ning tagurpidi pööratud vokaalid. Muusikaliselt kombatakse ka hõimu- ja tehnomuusikas, tõsi, industriaalselt horisondilt vaadatuna. Kõik see on sageli äraspidiselt psühhedeelne ja end pöörlevasse ruumi kaotanud. Kokkuvõtvalt -- transgressiivselt pöörane ent igati sidus ja meeldesööv taies. See teos tuletab meelde eksperimentaalmuusika mitterealistlikku iseloomu: kuidas muusikalised kogemused ning arusaamine sellest on lõdvad tõlgendusvahendid uute helindite genereerimise eelduseks (sõltumata turusituatsioonist ning sotsiaalsest kontekstist).

Obhod -- Interlace (2022)

Mahorka

• Ambient 
• Electronic music 
• Ambient dub 
• Experimental electronica 
• Progressive electronic 
• Space ambient 
• Psybient
• New Age 
• Art pop

Bulgaarlase Anton Paunov'i debüütalbum (ühe vähese regulaarselt üllitava netiplaadifirma Mahorka all) algab roomava sünteetikaga, et seejärel omandada konkreetsem dub'i uppunud ämbientvorm. Ometi on see osaline tõde -- pigem tundub, et mees on hankinud analoogsüntesaatori, ning unustanud end instrumendi efektifantastikasse. Heita akordid kosmilisse udusse, moonutada ruumi ning muuta nii ühe, teise kui kolmanda noodi algoritmilisi parameetreid. Selline suhtumine on ka eelduslikult õige, kuivõrd eksperimentaalse elektronmuusika produtseerimine saabki olla obsessiivne -- selleks, et tulemus oleks täpselt määratletud ning lisaks eristuks teistest (vähemalt ideaalis). See on toosama singulaarne ajuenergia, ajupotentsiaal, mis on inimese kui olendi arengu tõukejõuks ning tsivilisatsiooni tekke aluseks (Lewis Mumford'i käsitluses). Kompositsioon "Gates Of Babylon" üllatab kaasaegse New Age-kalkulatsiooniga (mis on osaliselt varjunud psybient'i maski taha), milles on nii aprioorset juustusust kui seda tasakaalustavat teravmeelset elektroonilist hullust -- ning vastandite hõõrdumisest tulenevast kiirgavast pingest saabki loo päris tuum. Sellele järgnev "Cycles Ambient" mängib taas vastanditele -- kolistades raske bassimüdinaga ning teisalt kussutades sulnilt manava meesvokaali ja atmosfääriliste orkestratsioonidega -- kaasaja(statud) kunstpop, on ju? Ka teisi lugusid saadab delikaatne rütmistik -- peenhäälestatud ja sulandatud tervikusse. Väga eriliselt kõlab ka "Outmanoeuvre" -- nihestatud ulmeminimalism, mis ei ole pärit sellest ilmast, võttes kuulaja samuti kõrvupidi kaasa. Kokkuvõtvalt -- seda suurepärast 8-loolist üllitist võiks võrrelda varase Oneothrix Point Never'i, M. Geddes Gengras'i ning Steve Hauschildt'i töödega.

O.P.A.L -- Sedative EP (2022)

Rojo y Negro

• Alternative rock 
• Post-punk 
• Post-rock 
• Indie rock 
• Art rock

See 4-looline instrumentaalne taies võib veidi närvi ajada, kuivõrd tahaks rohkem musklisirutust tunda ning rusikate ja küünarnukkidega vehkimist näha; kahtlemata stiilne indirokk postroki ja postpungi mõjutustega (eriti avalugu "A Call To Arms", milles on gootilikku tumedust ja igatsetud esteetilist raskust), ent nartsissistlikult kenitleb kauni ruumilise kidrakõla ja sündikajaga, tekitades tunde, et laseb kuulajal kuhugi kukkuda. Ei solva, ei torgi, ei ärrita, ei paku pidepunkti -- kuigi jah, midagi heakskiitu väärivat on, ent jääb poolele teele pidama (nt loos "Fight Back" kiikuvad huvitava tekstuuriga kidrad, mis ühelt poolt loovad meelierutavat nihet, ent samas tahaks rohkem juurde -- ehk ongi nii meelega kuulaja ärritamiseks tehtud, kuivõrd eelduslikult on arendus kidrakäsitlusse sisse istutatud). Võib-olla probleem on ka selles, et intellektuaalse püüdega rokkmuusika on pakendatud vale pikkusega popformaati -- avanemiseks on tarvis kümmet ja rohkemat minutit. Kokkuvõtvalt võib nentida, et üllitis tekitab mulje, justkui maru järgselt (toimugu see siis looduses või inimhinges) tuleb end ja teisi maha rahustada, ent paradoksaalselt tekitab hoopis emotsionaalset segadust.

Francesco Fonassi & Marta Salogni -- l'ebbrezza delle grandi profondità (2022)

Canti Magnetici

• Sound art 
• Reductionism 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Hauntology 
• Drone 
• Post-psychedelic 
• Improvised music 
• Sound poetry
• Acousmatic music 

Itaalia plaadifirma Canti Magnetici all üllitatud 10-looline teos müttab alakihtides nagu eelmisena arvustatud taieski. Tõsi, käesolev on eemaldunud (klubi)rütmidest ning püüab kala sogasemas vees. Kohati paisub psühhedeeliaks kui mõne rokkbändi alakasutatud klahvpillimängija valab melanhooliat helidesse valgetel-mustadel klahvidel. Siis jälle langeb tagasi abstraktsesse seisundisse, milles helid on minimeeritud -- käänduvad-väänduvad pinnapealselt, ent kasinate efektide kiuste on üsna veenvad (tagurpidi kõne ja akordid, gamelani on sisse lükitud, helisid on maitsekalt kas venitatud või kiirendatud, trummeldama jäetud unustus); kergelt moonutatud tuulemühin annab helipaletile lisasõõmu, et põleda ereda tunglana. Ka tontoloogia kummituslikku sfääri sisenemine tuleb koostööpartneritel hästi välja. Kahtlemata ei ole tegu tavapärase taiesega -- üheks mõõdikuks on, et seda oleks väga raske AI-ga jäljendada (rääkimata keskmisest tasemest -- eilses Muusikanõunike saates üldise heakskiidu pälvinud AI-ga loodud lugu oli valus kuulata). Kokkuvõtvalt kiidan heaks -- taluma ei pea, pakkudes huvitavaid lahendusi ning heliväljundeid (ja heliloome ideid).

Interpretace – Ataka (2022)

Noise Margin

Progressive electronic Industrial music Guitar ambient Experimentalism Avant-garde RIO Kosmische Musik Avant-prog

"Ataka" on Interpretace ehk Tšehhi industriaallegendite 5-looline album, mis võrreldes varasematega on kompaktsem ning hillitsetum, ent see ei tähenda, et kompromisse tehtaks millegi arvelt. Heli on pulseerivam ja elektroonilisem -- keskseks on modulaarsüntesaatorite rütmid ja efektid, sellest kupatusest kasvab välja omamoodi transs ja hüpnoos. Kosmos on täis metallirisu, mille kokku korjamiseks oleks tarvis üht tohutut magnetgradienti -- käesolevast võiks mõelda kui taolisest kobakast, mis liigub metallisaaste keskel -- ruum täidetud diskreetsete metallikriibete ja summutatud kriiskamisega.

Moritz Fasbender – 13 Rabbits (2022)

Bandcamp

Modern classical Experimental electronica Avant-garde Electronic music Art pop Progressive electronic Indietronica Post-classical Experimentalism Spoken world Electro-acoustic Ambient Micronoise

Käesolev 13-looline teos Moritzilt...jah. Omamata varem kokkupuudet antud artistiga avastasin, et tegu on pseudonüümiga -- mehe nime taha varjub sakslanna Friederike Bernhardt, kes on klaverimängija; olles ka õppinud kõrgemal tasandil elektroakustilist muusikat, samuti on tema tööalane taust seotud teatriga. Võiks ju igati eeldada, et kuulajat hakatakse hellitama huvitava muusikaga -- tõepoolest, lootusi ja ootusi ei peteta. Album alustab hüpnootilise klaverimänguga, mis samas ilmneb tühjust ja õhulisust (kas need on üks ja see sama, omavad ühisosa või on tegu erinevate fenomenidega -- aga konkreetsed näited on kandvad, on mõtestatud, ei tundu suvalise seosetu klimberdamisena -- näituseks mõnes loos ruum hakkab helidega resoneeruma elik ruum ei ole üksnes meedium heli edastamiseks ja levimiseks, vaid on muudetud ka instrumendiks. Mida edasi, seda enam hakkab album meeleolukalt summama ning sumpama -- lisanduvad elektroonilised helindid, sugeneb glitch-elektrooniline nurgelisus, kontaktmikrofonidega tekitatud-ülesvõetud kribinad-krabinad ning mürarohked ent teatraalsed sisenemised-lisandumised; samuti muutub paljudes lugudes üldine tonaalsus -- kaasaegne klassika muutub kosmiliseks progressiivelektroonikaks või suisa kunstiliseks inditrooniliseks popiks ("Gravity Gain"). Ei, see ei ole sõda Leipzigi linna all, vaid korrastatud ning põhjalikult läbi mõeldud teos, mille juurde on alati hea naasta. Seda albumit kuulates tekivad intrigeerivad mõtted -- kas ideaalne taies on seesugune, mis on kontseptuaalselt lõpuni mõistetav ja detailselt kõigiti haaratav või on selline, mis jätab iga järgmise kuulamise tarvis midagi varjule. Eks kallis kuulaja arvaku ise, missuguse kirjelduse alla ma selle üllitise paigutaksin. Igatahes suht ideaalse muusika teos.

Makunouchi Bento – Povestea mea (Original Music by Makunouchi Bento) (2022)

Bandcamp

Ambient pop IDM Organic electronica Experimental pop Avant-pop Conceptual Electronic music Cinematic

Kuidas kirjeldada teenekate Rumeenia helieksperimentaatorite Felix Petrescu ja Valentin Toma 11-loolist taiest, mis koosneb väga lühikestest kompositsioonidest? Kas nad jõuavad 17 minuti jooksul piisavalt lausuda? Või jääb selle tähendus kitsalt igasse loosse? Nad kirjeldavad omi helimammusid taustahelina, mis on loodud illustreerima Reniform-nimelise virtuaalreaalsusprojekti 3D-animatsioone. Ei ole vahet, kuidas neid iganes nimetada, kuivõrd Timişoara duo kvaliteet ning käekiri kumavad äratuntavalt ka siit läbi. Ühelt poolt hõrgult õhuline, pärishelidega palistatud ja justkui laiale ekraanile kirjutatud, teisalt justkui seesmiste deemonitega võitluse pidamise tanner. Arusaamatud häälutused, kriuksuvad tšellod on kui seestunud isiku mana isiklike pingete vallalaskmisel. Kui õõvastava pinge väljutamine kolmandate isikute varjatud juuresolekul. Eelpoolmainitud elemendid ja kavatsused loovad eluterve pinge ja kontrapunkti sellesse taiesesse.

Rafael Cheuquelaf – Camino Interior (2022)

Pueblo Nuevo/Archive.org

Ambient pop Motorik Progressive electronic Art pop Krautrock Indietronica Chilltronica Electronic music

Tšiili muusiku pooletunnine üllitis oli ajendatud koroonasulust; sellal kui pandeemia algas, otsustas ta minna rändama Patagoonia kõrvalistele radadele, kohates seal mitte kedagi ning nähes jälgi hüljatud elust -- mahajäetud maju, sõdurite kaevikuid, okastraadiga piiratud alasid ning loomalautu. Eks ühelt poolt oli üksinduse otsimine haigusest hoidumise eelduseks, teisalt sai ta tuge surelikkusest tulenevatest ängidest ülesaamiseks (jõudis äratundmisele, et surmahetkel on inimesele omane kaduda samamoodi nagu eelpoolmainitud objektidele laiemal skaalal). Ta pildistas Patagoonia ebamaist loodust (kuulake ka Henrik Relve saadet Patagooniast), hiljem ülesvõtteid vaadates ja kõnnumaaI veedetud aega meenutades kasvas välja soov luua muusikateos. Siin see on -- ühelt poolt looduse majesteetlikkust täpselt väljendavad jõulised ämbientsed klahvpillipassaažid, mis kohati lendavad kõrgele horisondile; teisalt on asi komplekssem tänu peenele motoorsele rütmikale ja pulseerivatele bassidele. Kuulsamatest sugulushingedest on kuulda sarnasust nii Tangerine Dream'i kui Klaus Schulze'ga, nii Air'i kui Stereolab'iga, samuti käivad läbi Ash Ra Tempel ja Neu!. Sügavalt kõnetavad kuus taiest nii kontseptuaalselt kui muusikaliselt.