Cindy Sizer -- Cindy Sizer (2007)

Upitup

• Electro pop 
• DIY 
• Sampledelic 
• Synth-pop 
• Robot pop 
• Comedy pop 
• Electronic music 
• Bedroom pop 
• Plunderphonics 
• Lo-fi

Jah, nagu artisti ning pealkirja osutusest juba ilmneb, tehakse muusikat siin 8-loolisel üllitisel naeru tagasi hoides (või hoopis nalja pikalt ette valmistades -- nagu tuttav filosoof mainib). Selleks, et asi labaseks laadapulliks ei taanduks, tuleb muidugi piisavalt pingutada -- piiripealset huumorit (kohati jõhker saksakeelne jauramine!) kistakse õigele poole eksperimentaalsete helide ning mängulise sämplimisega. See lähenemisviis võimaldab artistil uurida avangardi mõistestikku ja paindlikkust (ei ole lõputult painduv!), avangardi ja popi vahekorda, säilitades kerge lennu ning satiirilise vaatenurga. On tuttavlikke motiive, meeme ja meloodiaid -- eks puid pannakse (hea)tahtlikult alla legendaarsele Düsseldorf'i nelikule. Ka Mozart saab oma osa. Kohati piiksutakse kui näljapajukil kirikurotid. Ei tohi ka ära unustada, et albumi valmimise aeg oli kodus salvestajate tippaeg -- Ariel Pink'ist James Ferraro'ni. R. Stevie Moore oli väärilist tähelepanu pälvinud. Saksa idaosast pärit duo Cindy Sizer imeb aplalt ajastuvaimust viimast ("situvad šampanjaklaasidesse, ning seda ostetakse"). Kiidan Upitup'i all üllitatud teose heaks -- väärib taas külastust! Ei väsita ega muutu tüütavaks ka pärast paljusid kuulamiskordi. Kaasteelistest soovitan kuulata Ergo Phizmiz'i, Felix Kubin'it, Köök'i, Casetteboy'd ning People Like Us'i.

Katatsumuri – Peanut (2007)

 

Hamsterloco

 

• Electronic music 
• Psychedelic 
• DIY 
• Primitive music
• Easy listening
  
• Synth-pop 
• Sampledelic

 

Vaatasin blogiarhiivist järele, et olen lisanud Katatsumuri albumi "Synthptomatic" 2009. aasta parimate üllitiste nimistusse. Kahetsusväärselt vähe kokkupuuteid on olnud artistiga pärast seda. Sedasi võib juhtuda tänases hullumeelselt ülepaisutatud infohulgaga maailmas. Mingi asi, mis on läheduses – ent jääbki puutumatult lähedusse. Seda projekti haldab ainuisikuliselt katalaan Martí Ruiz, kuuludes ühte väiksesse Barcelona elektroonilise subkultuuri ringi, mida ühendab plaadifirma Hamsterloco. Elektrooniline ja eksperimentaalne on see kujuteldav sõõr – seda nii plaadifirma kui üllitise tasandil. Eesti keeli öeldakse "paras pähkel" – nimelt antud kontekstis, kuidas seda sõnades kokku võtta. Kohtuvad madal ja rafineeritud, primitiivne ja keeruline, improviseeritud ja determineeritud. Ilmselt – tuleb iga iseloomustuse juures rõhutada; kuivõrd võib üksnes oletada autori kavatsust, võimaldamata täpselt näppu peale panna. Muusika on ju tunnetuslik! Impulsiivne hüplev psühhedeelia – astumaks pool sammu kõrvale, et droonivate orelitega sõita hoopis kuulaja kussutava(te)sse keskme(te)sse. Igati lõbustav on kuulata orkestreeritud sämpledeeliat ning primitiiv-naiivseid sündiakorde; samuti tooreid sündibiite siin-seal ekslemas – kust need tulid ja milleks? Kui võtta Hamsterloco helidiapasoon ette, siis vaid 8-bitised helimoodustised puuduvad siin (nt plaadifirmaboss Aleix Pitarch aka ashbrg opereerib nendega). Sugulushingedest soovitan lisaks plaadifirmakaaslastele kuulata ka Felix Kubinit, Cagey House'i, Younnat'i, Barthol Le Mejor'i, Mürgelmaschine'i.

 

8.0 (7.0-8.5)

John Fahey – The Mill Pond EP (1997)

Broker`s Tip/Little Brother

Important

• New Weird America 
• Avant-rock 
• Noise 
• Free folk 
• Avant-garde
• Art rock 
• Guitar ambient 
• Psychedelic 
• Freeformfreakout 
• American Primitive Guitar 
• Experimental rock 
• Noise rock 

Neli aastat enne siitilmast lahkumist salvestas vanameister 4-loolise üllitise, mille oli vähe ühist tema enda loodud näpuotstega sikutatud kitarrikeele mängutehnikaga (stiililise määratlusena Ameerika primitiivne kitarr), mis oma sulniduses moodustas ühelt poolt intrigeerivaid mustreid ja tekstuure ning teisalt kussutas hüpnootilist meeleolu luues. Selle asemel on keskmes kuulajale näkku räuskav toores tagasisidestus, mis kõigub-kaigub, suutmata leida tasakaalupunkti justkui mõni vana kooli analoogsüntesaator temperatuuriliselt ebasoodsates tingimustes piinlemas. Veenev mürasse kühveldumine – vali, lõikav, agressiivne, seestunud, teadvust hämardav, külmutav ja kõrvetav samaaegu). Ma ei ole ilmselt ülekohtune tänapäeva noisenikkude suhtes, kui väidan, et vanameistri vägi on paljudest neist suurem ja kütkestavam. Legendit on üllitisel aidatud elektroonikaga, tõsi, mille täpsem roll jääb selgusetuks (on need elektroonilised klahvpillid, digitaalsed-analoogefektid-masinad, kitarre on kõigest moonutatud jne). Arvustused sellele üllitisele on valdavalt negatiivsed – ilmselt on eeldatud Fahey`lt albumit, missuguseid ta oli juba salvestanud kümneid). Muideks, lõpuloos “The Mill Pond Drowns Hope” on kuulda ka vana tuttavlikku helikeelt, mistõttu vana kooli kummardajad ei peaks olema pettunud. Tõsi, lugu areneb omasoodu, millele lisanduvad elektroonika ja mõõdukad kajaefektid – arenemata küll plahvatavaks kaoseks (mida võib ju loo ülesehituse loogikat järgides eeldada) säilitab kompositsioon narratiivi ja pinge. Tegelikult ka avalugu “Ghosts” – isegi rohkem kui lõpulugu –, millel elektroonikat asendab trubaduuri joigumine. Vaadates lähemalt aja(loolist) joont – ei oleks üldse vale võtta see John Fahey album New Weird-liikumise alguspunktiks. Kolm aastat pärast seda tuli Animal Collective`i “Spirit They're Gone, Spirit They've Vanished”, millel on nii mõndagi ühist veskilombi üllitisega. See on viis, kuidas täismehed lähevad ajalukku.  

8.0 (7.5-8.5)

Ünsai – AA19 (2007)

Audioactivity

• Experimental electronica
• Dubtronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Post-psychedelic electronica 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Trip-hop 
• Post-rock

Raske on seda 11-loolist albumit kuhugi lahterdada, kuna siin on justkui kõike ja samas oma efemeersuses ja pidevas voolavuses mitte midagi. Tõsi, rõhuasetus on elektroonilisel eksperimenteerimisel, mitte tantsurütmide esilemanamisel. Dubstep'i madalad bassisagedused roomavad aeg-ajalt mööda kuulaja seljarootsu, et siis muutuda abstraktseks heligenereerimiseks. Kui elektroonilise muusika kohta oleks mõttekas kasutada määratlust "lo-fi", siis ma kindlasti teeksin seda. Dub'i siin on, aga rõhutatult vahendi, mitte eesmärgina. Teisalt on Ünsai muusika üsna obsessiivne, kuna artist takerdub heas mõttes teatud rütmidesse ja sagedustesse, püüdes sellest maksimaalset välja sõeluda. Või vähemalt huvitavat, ning seda ta teebki. Maksimaalne ongi huvitav? Ja huvitav on maksimaalne teatud mõttes? Paksude biitide vahele sugenevad klaveriakordid, rõhutades kõlapildi monokroomset iseloomu. Pool nooti on siin-seal skrätši ja isegi õhulisemat elektroakustilist puudet, mis antud kontekstis tõemeeli omandavad tektoonilise efekti. Lõpulugu "Kiruna" on ilmne erand, jäädes žanriliste kõverpeeglite vahel põrgates kuhugi postroki ja trip-hop`i vahele kinni. Kokkuvõttes on see kompromissitu helilooming, mille kuulamine tasub end igati ära. Võimas!

A Sankip Hummad – Lamiales (2007)

Test Tube

• Glitch-hop 
• Electronic music 
• Clicks'n cuts 
• Avant-techno 
• Experimental hip-hop 
• Micro-techno 
• Micro-dub 
• Ambient dub 
• Dubtronica 
• Minimal dub 
• Minimal techno 
• Tech-dub 

Žanriülese elektroonika ja uuenduslike rütmide generaator Desmond Hollis (Katrah Quey, Ceptual, Palet) koob prõksuvad biidid ja baidid sametisesse kangasse, mis omakorda õrnalt voogab ja lainetab. Selles on nii konkreetsust kui abstraheeritust, kahinaid, mikroskoopilisi biite ning aegluubis kulgeva jätsu heiastusi. Üks lugu on äkilisema minekuga, põhinedes põrandalaudade põrkamisel. See kontrast on siiski liiast, kuna kompositsioon ise jääb veidi õõnsaks, pealiskaudseks ning seetõttu ka arusaamatuks. See lisamine kannataks välja võrdluse deep house albumiga, mis kätkeks endas ühte hardcore trance'i või gabber'i träkki. Kriitilisemat selektsiooni, palun! Kokkuvõttes on tegu korraliku albumiga, mille sügavus tuleneb Desmond Hollis'e oskusest balansseerida tavapärase ja eksperimentaalse vahel ning mikro ja makro peensuste keskel. See on ilmne dünaamika, mis loob konteksti väljapaistva plaadifirma Test Tube'i all (mis ühendab endas plaadifirmade Mille Plateaux, Ninja Tune, Warp, Kranky, Basic Channel'i parimad omadused).

Tiny Creatures - Homunculus (2007)

Birdsong

Bandcamp

Archive.org

• New Weird Israel
• Lo-fi
• Electronic
• Experimental pop
• Avant-pop
• Psychedelic
• Drone pop
• DIY
• Indie rock
• Dada pop

Üllatuseks avastasin, et siinkirjutaja aastate jooksul palju kuulatud ja nauditud album "Homunculus" Iisraeli projektilt Tiny Creatures ei olegi blogis kajastamist leidnud. Eriliseks muudab albumi dadaistlikust ja vabateadvuslikust voost ning näppepillidest, droonivatest akordidest ja lihtsast, end omanäolisest elektroonikast koosnev tervik. Aga mitte ainult - on kriipivaid kidrasoolosid ja eepilisi elektrist (üle)laetud arenguid ja tundepahvakuid. Kenasti tasakaalustatud kooslus - tormiline pool on maandatud kordustel põhinevate võtetega ("Stay In"). Väga eriline tunnetuslik pool ühendab albumit - ilmselt juudilikust huumorist ja müstilis-kabalistlikust maailmatunnetusest läbipõimunud 15-looline üllitis, mille on üllitanud Iisraeli leibel Birdsong. See album pärineb ajast, kui teisel pool ookeani oli avastatud viimase kahe kümnendi kõige olulisem popartist Ariel Pink. Samuti lo-fi/DIY ja juut. Soovitan lisaks kuulata projekti samanimelist debüütalbumit aastast 2004 (Imaginary Albums).

The Houston Drone Concern – Variations for Bob Ostertag (2007)

Audioactivity

• Drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Micronoise 
• Abstract
• Ambient drone 
• Electronic music 
• Minimalism 
• Experimentalism 

On üks ilus viis...ilus viis toota lummavat helikangast, tuues esile helina, ülevuse ja eepilisuse kohast, kust seda esmapilgul ei oskaks oodata. Ning see on ka ilus viis, mis näikse rohket popskaalale asetatavat üles kaaluma. Selle kütked on varjatud ja (sala)kavalamad, valmis kuulajat vallutama tibusammude haaval – lõppude lõpuks heliseb nii objekt kui subjekt – täiuslik käändumine üheks on täitunud 28 ja poole minuti jooksul. Justkui kiirus-kiirendus ja ülemlaul oleksid ühtinud, liikudes ruumis ja seisates aja ning raputades maha kõntsa ja kõdu ning lauldes kiidulaulu Ühele. Suurepärane üllitis natuke rohkem kui dekaadi tagant mehelt nimega Daniel De Los Santos, kelle teos oli inspireeritud Bob Ostertag'i teosest "A Melody, No Bitterness". Kaheloolise taiese andis välja Audioactivity.

Dave Zeal+Daniel Maze – Small Airports EP (2007)

Test Tube

• Ambient 
• Downtempo 
• Epic 
• Post-rock 
• Drone
• Hauntology 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Micronoise 
• Electronic music
• Musique concrète

Kui kaks väga head artisti otsustavad teha koostööd, on tulemus kas väga hea või...lihtsalt hea; kuivõrd hea artisti tunnus on kaheldava kvaliteediga loomingut mitte üllitada. Dave Zeal ja Daniel Maze on üllitanud omajagu – omajagu kõrge kvaliteediga muusikat, mille tuum on ämbient ja boreaalsus – tõepoolest, põhjapoolust märgistavad laiuskraadid on Kanada ämbientmuusikale jätnud positiivse pitseri. Positiivsus tähendab mitte hea tuju tekitamist kuulajas – seda ka! –, aga ennekõike sügavust, sugereerivat jaheda tunde tekitamist hinges ja tundmustes. Selle kohta on meie kallis emakeeles sõna "tüünus". Hugenoti soost Briti muusikalegend ja hall kardinal Brian Eno andis 70ndatel välja albumeid, mis olid inspireeritud lennujaamadest. Siin tegeldakse väikeste lennujaamadega, mis ilmselt on suunatud Kanada tohutute avaruste katmiseks. Muusikaliselt on see natuke enamat kui pelk tavakujutluses ämbient. Siin on paralleelsagedusi, mis mingil hetkel sisenevad, jäävad saatma ja võtavad ehk kruiisigi üle; mingi hetk taanduvad märkamatult ja jätavad kuulaja kahtlema, et kas oli see unes või ilmsi. Nimetatud paralleelsagedused ilmuvad justkui vanavanemate vanast raadiost, täis kahinaid-sahinaid ja ununenud aegade esteetikat (aga võib-olla vaimud esinevad laivis ahju taga). Siin on ka ebakonventsionaalset kidramuusikat, mille käsutusse on antud unenäoline hoovõtu- ja maandumisrada. Tulemus on väga hea; üllitanud on viieloolise Portugali imetabane plaadifirma Test Tube.

Loop Maschine – 5.45 (2007)

Al Revés

Bandcamp

Archive.org

• Experimental electro 
• Electronic music 
• Alternative dance 
• Electro pop 
• Robot pop 

Ma ei tea, millele pealkiri osutab, aga ühe keskmise elektroträki pikkus võiks see ju olla – piisav pikkus, et arendada välja ideed ja teisalt põlistada need mõttevälgatused, muutumata tüütuks ja igavaks. Vaadates plaadiümbrist – minimalistlik musthall ruut monokroomsete varjunditega – on artisti ilmne eesmärk rõhuda üksnes saundile ja biitidele; seda kindlates piirides. Seitsmeloolise üllitise jooksul tehakse tahumatute rütmide ja sündipulseerimistega suht maksimaalset, mida on võimalik sealt välja pumbata. Kaevutakse minimalismi ja maksimalismi, vastavalt mille kuivetus ja ülevoolavus fikseerivad piire ja ähmastavad neid. Kusagil dünaamiliselt süntpopi ja träkkermuusika vahepeal, hämmastaval kombel kaldumata siia- või sinnapoole. Nii lihtne ja keeruline see ongi. Albumi on üllitanud Al Revés, Brasiilia leibel.

Thelmo Cristovam – Distribuição Atmosférica (2007)

Menthe de Chat

Bandcamp

• Musique concrète 
• Acousmatic music 
• Microtonal 
• Drone 
• Microsound 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Non-music 
• Psycho-acoustic 
• Experimental electronica 
• Field recording

 

Brasiilia on imeline koht maailmas mitte seetõttu, et seal on 200 miljonit elanikku ja viljeletakse jalgpallikunsti, vaid seda läbib imeline ja hoomamatu Amazonase jõgi ja katab laias laastus Amazonase vihmamets. Ja seal vetes ja puude vahel elab imeline ja inimesele sageli ohtlik fauna. Piraajad, suured sägad, elektriangerjad, arapaimad, anakondad, jaaguarid, mürkmaod. Ja samas vihmametsadest saadakse ravimtaimi, mida kasutatakse kaasaegses meditsiinis. Ja palju on seejuures avastamata. Seal on võimu, seal on väge. See on asjakohane, et loodus tuletab esiprimaadile meelde, kes on kana ja kes on muna; kes räägib ja kes pissib (vihje on alandlikkuse vajadusele). Palju suurem oht kahtlemata valitseb suurlinnade agulites, aga selles puudub eepiline mõõde, mis ülistaks ja õnnestaks. Muidugi on Brasiilia olnud muusikaliselt suur riik, ennekõike bossa nova, jazz'i ja psühhedeelse tropicalia muusika kaudu 60ndatel ja 70ndatel. Aga on ka kardinaalselt teistsugust muusikat nagu käesolev 79-minutiline teos ilmekalt demonstreerib. Kuigi kompositsioon algab (ja lõppeb) staatiliselt särisedes, kõlavad siin aeg-ajalt äratuntavalt loodushelid, mis kohati meenutavad konnade krooksumist, rähnide täristamist ja makaakide huilgamist. Ja teisalt industriaalsed helisegmendid, mis justkui viitaksid metsatehnika mürale, millega meie planeedi kopse tühjaks ventileeritakse. Kuigi plaadiümbris ja kirjeldus viitaksid justkui stratosfäärile, aga kaasus näikse maisema (aga mitte väiksema) väärtusega. Seda peab ise kuulma, lahti mõtestama ja artikuleerima. Üllitis on osa plaadifirma Menthe de Chat diskograafiast. Kuulake Bandcamp'i leheküljel selle viljaka helikunstniku teisigi teoseid.

Gemini Lounge Orchestra – Two Years on the Rock (2007)

Proc-Records

• Sampledelic
• Sound collage
• Spoken word
• Electronic music
• Avant-garde
• Conceptual
• Experimentalism
• Hauntology
• Plunderphonics

Tõepoolest, see album koosneb ainult ühest pikast loost, mis – üllatus, üllatus – kannab looga sama nime. Muusikaliselt koosneb see lohisevatest madala resolutsiooniga trip-hop rütmidest, mis on olnud valdav juba rohkem kui aastakümme (tänu Flying Lotus'e varjunimega ristiisale) ning teisalt narratiivi peegeldavast sämplipõhisest materjalist nagu filmist väljavõtted-vägivaldsed dialoogid, mis on täidetud urinate, karjumiste ja ähvardustega. The Rock oli tuntud kurikuulus vangla Alcatraz'i saarel Californias, kus istusid gangsterid (tuntuim kahtlemata Al Capone). Ligi kolm kümnendit sünnitas selle karmus ja kindlustatus legendeid. Selle albumi ülesehitus on nagu kurjategija eluloojoon - algab vaikselt, hillitsetult; liigub märksa valjema ja vägivaldsema suunas, mingi hetk sugenevad helgemad ja lootusrikkamad helid-etapid, kuigi lõpuks on vägivald ja tagasilangemine taas tavapärase koha omandanud. Rusikalöögid näkku. Üle äärte valguv vägivald. Käesolev vaade kaheaastasele perioodile võtab aega kõigest 17 minutit (tõsi, mõtteliselt on need jaotatud 18 osaks). Reliis on osa Proc-Recs-nimelise eksperimentaalplaadifirma kogust. Kuna väljaandmise aastaks on 2007, ei tohi ära unustada, et sel ajal ei olnud vanade sämplite põhise, kummitusliku alatooniga muusika haip kuigi märkimisväärne - see saabus pigem mõned aastad hiljem; viljakas pinnas oli kahtlemata olemas - Irdial Discs'i The Conet Project: Recordings of Shortwave Numbers Stations oli üllitatud ja isegi uuesti üllitatud ja The Caretaker oli kamaluga albumeid reliisinud. Wilco sämplis esimesest ning tänu tülile autoriõiguste üle jõudis laiemasse teadvusesse. Hiljem näitas taset selles vallas The Fucked Up Beat ning selle õigusjärglane CLOUDWARMER (kes hiljuti üllatas kolm albumit korraga).

Intelec – Giro (2007)

 

Miga

Archive.org

• Deep techno 
• Electronic music 
• Experimental techno 
• Glitchtronica 
• IDM 
• Ambient techno

Comment: this bunch of 6 tracks is all about profound reveries on hypnotic rhythms which in turn are surrounded by torn sonic effects, delicate glitches and concealed voice manipulations. Despite its strong impact on the rhythmic backbone (indeed, the kick drum predominantly kicks and rumbles around) the Spanish duo does not forget to craftily impose upon emotive synapses with the aid of halcyon synthesizers and lighthearted melodies. This sort of synthesized expressions are characteristic to deep house notches although the recent case is experimental techno by numbers (i.e unpredictable ones). The masterful issue is a bit within the discography of Miga. The very respect of mine.

Ashbrg – iLL (2007)

Hamsterloco
Archive.org 

• Electronic music 
• Synth-pop 
• Psychedelic 
• Chiptune
• Sampledelic
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• 8-bit 
• Bitpop 
• Progressive 
• Experimental pop 
• Minimal synth 
• Art pop

Comment: A Catalan called Aleix Pitarch is behind the nom de plume Ashbrg who has been releasing albums under the imprint Hamsterloco. The label and the project of him is intended to cross chiptune/8-bit/tracker music with more conventional styles. Mostly they succeed in their intention. For instance, the recent issue is a shift between silence and rough pixels of sound, between exquisite synthesised incantations and childish, playful interlude-alike progressions. Maybe I am wrong – maybe it is all about new progressive music? For instance, a track entitled Old Sounds. Pux perros is the main hit for me on this 18-notch outing – it reminds of the organ-led, catchy acid punk of The Stranglers by the main gear being varied with artsy prog music elements. Snap To Grid is more (warped) indie than many bands being called by this tag. Submarine is a great laid-back glimpse into subconscious dreams and heavy memories. Comoperros ya is a cheerful minimal synth number which does mean lots of acerbic effects rotating around the groovy yet obsessive rhythmic backbone. Doggystyle is about more poppy synthesised developments with regard to the previous track. Yeah, all is an enjoyable ear fare.

A Pale View Of Hills – 1924 EP (2007)

INQB8R

• Ambient rock 
• Dream pop 
• Experimental rock 
• Avant-rock
• Epic 
• Art rock 
• Shoegaze

Comment: this batch of 4 tracks provides thick atmospheric layers of guitars full of inner burning to disseminate from nowhere to ultimately form a solid ambient/rock spirit. Just roughly to assume. One can hear abstract vibrations, warped trajectories and ominous accents and buried orchestrations within these meandering compositions but it is the point of the release. It may remind of the most predominant examples from the British experimental rock scene, Flying Saucer Attack, and Pygmalion-era Slowdive (however, a listener can hear epic apotheoses from the other albums by Slowdive as well), and an Australian combo, a Skye Klein's project A Beautiful Machine. However, at times buzzing elements are traded for more lucid incantations to transcend into a beatific dream pop butterfly (more concretely, Sexto Empirico, and C.R). The magnificent outing is a bit in the discography of INQB8R.

ii – ii (2007)

Digital Kunstrasen

• Krautrock 
• Indietronica 
• DIY 
• Art pop 
• Hip-hop 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• Organcore 
• Post-rock 
• Experimental pop 
• Post-pop

Comment: ii was(?) the duo of Edh, and Nicolas Jorio (both of them singing in French throughout the course of 12 compositions) who had issued a couple of releases on Digital Kunstrasen. Regarded a combo with predominant female singing and artsy pop approach one cannot be without drawing parallels with Stereolab, especially since the period the combo did start making collaboration with Sean O'Hagan from The High Llamas and John McEntire from Tortoise, and The Sea And Cake. Since then Stereolab's nature would have changed from quite straightforward and simplistic intense droning acid/kraut-tinged noise/psych-pop to more elaborated electronic and lounge mixed sonic bliss (especially at Dots And Loops; 1998, Duophonic). This 12-track outing is quite uncanny by its format due to lion share of tracks of extending less than the 2-minute span. All in all, it is an engrossing kraut-tinged pop and gentle post-rock issue being occasionally embellished with suggestive scratches, blissful semi-orchestrations and poignant beatific melodies. The only difference pulling the duo off Stereolab is their lo-fi/DIY approach. It was tagged as chanson on the ensemble's site at Discogs, however, it is a truly superb listening.

Uriko – Away From My Aim (2007)

Digital Kunstrasen

• Indie folk 
• Alt-folk 
• Americana 
• Folk indie 
• DIY

Comment: at the first glance this case of 6 compositions may seem a bit tedious and weary. Yet by listening to the release many times in a row there can be drawn analogous parallels upon Wilco's issues which also start to blossom after a while by unveiling different aspects and suggestive moments. Regarding the kind of indie folk one should not try to create a new form of it at any cost because it could be a Sisyphean effort. The virtue of a folk album is related to its coherence between the melodies and harmonies and the lyrics. Between some exquisite minutiae to create something truly spellbinding and impeccable. One can find out many enchanting moments from within it - from acoustic guitar-based rants to more bombastic synthesised orchestrations. The decent outing is a part of the discography of a German imprint, Digital Kunstrasen.

Meik Puppe – Färbe Deine Elche (2007)

Digital Kunstrasen

Bandcamp

• Art music 
• Cabaret music 
• Oldie music

Comment: unfortunately I have already forgotten my ability in speech and understanding in German though German was my second foreign language after Russian and before English. No practice kills one's adept to speak a language. This 7-track outing being issued on such an imprint as Digital Kunstrasen is as grossly focused on lyrics as it is craftily stylised on oldie cabaret music driven by vivid piano chords and more generally on permanent chord changes and thematic turns. As we know well in its early days, approximately a century ago, the cabaret in Germany (especially in metropolises like Munich, and Berlin) embraced avant-garde tendencies by providing an outlet for expressionists, for example. Because of that I guess the listener could get an increased impression from these texts of this 7-track outing. As the title already expressively hints at it - paint your elks. By the way, as the most rock music was based on the template of black blues music then such an avant-rock combo as Velvet Underground instead of it have had its roots in the white, even the so-called elite European culture, remarkably it did have an indirect cabaret touch as well (of course, for Hitler and his comrades who were being dismally stylised bastards it was an inferior representation of culture and it would be "cured" through concentration camps). By its touch the release is an old-fashioned yet amusing glimpse like warming up all those old ghosts.

Cory Allen – Satory In Atlantis (2007)

Test Tube

Archive.org

• Ambient 
• Electronic music 
• Minimalism 
• Epic 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Field recording 
• Organic electronica 
• Dreamwave 
• Musique concrète

Comment: Austin, Texas, US-based musician, producer and a music label co-owner Cory Allen's 5-notch outing is a tense blend of dreamy droning incantations and beatific ambient plateaus. Despite his deliberately austere concept he has much to deliver to us. "Satori" is the Buddhist term for "awakening, comprehension, understanding". Less is more which could be the slogan of this issue under the marvellous Portuguese imprint Test Tube. To get awoken a human being needs silence, as a part of the rest; given that there is almost no places around where one could do it the artificial silence is suitable for this purpose. It may be there exists no absolute silence at all - it might be silence is an invisible conversation as once sung Malcolm Mooney from CAN. These 30 minutes create an organized calming padding for both an unnerving person and adventurous music lover. Journey to Bodhi can be considered an example of contemporary New Age/Reiki music. As it is said his work focuses on the manipulation of human perception with the intent of altering the listener's state of consciousness. I am very convinced this outing can be considered as a step for a person to move toward his/her personal enlightenment.

Jacques Malchance – LoopRevil (2007)

Upitup

Bandcamp

• Electronic pop 
• Alternative dance 
• Post-disco 
• Yacht pop 
• Synth-pop 
• Nu jazz 
• Electro pop 
• Acid jazz 
• Breakbeat

Comment: oh yeah, that's cool. Rome, Italy-born Jacques Malchance's sophomoric release is really cool, you can feel a real life behind these more or less twisted yet velvety synths and drum machines because all 10 tracks are performed and recorded live in a studio in Liverpool, UK. It is for one's soul and body, furthermore, it integrates the both dimensions of your body. I would like to imagine of how the artist used to rush behind the machines by manipulating hastily yet adeptly with knobs, keys and pads. Such a sort of sonic wizardry is being so charming. It is an example of how machines can be humane, at least so much as humane as a human being could be because the final result indicates you are going to be a better human being after the listening of it. One can hear soul, nu jazz, and yacht pop influenced synth-pop over there. At times more aggressive electro and breakbeat-induced rhythms will switch on to verify on the rule of an exception confirms a rule. In a word, it is a new pace of synth-pop over there having just a little in common with the classical subgenre. And it is even more a case regarding the creating year of 2007. Of course, we as human beings have been cyborgs for a while and today we create and are surrounded by a relatively dry autotune rap/trap shit which is a quite obtuse stuff. However, Malchance's sound is exuberant and positively magniloquent. The catchy soulful and dance-appealed outing is a bit in the discography of Upitup.

The Late Virginia Summer – Sundowning (2007)

Redstarcommunity

• Lo-fi 
• Indie 
• Cowbell indie 
• Post-rock 
• Field recording 
• Musique concrète
• Crossover

Comment: soon RMH will celebrate the 10th year anniversary. When I started in January 2009 the first comment was made about Leafes' In The Mountain's Belly being issued on Swedish imprint Redstarcommunity. The Late Virginia Summer's 11-notch outing comes out of the same label and it is also a lovely lo-fi case, however, in the vein of indie and post-rock mixed case. I would like to call such sort of music cowbell indie because you hear glockenspiel chords in the middle of the lightly churning guitars. At times it is variegated with sounds coming out from the nature - from a meadow, from a forest, at times the course is a bit changed by adding droning sequences and lofty orchestrations and a little electronics to the mix. A positive point of the release is due to no sterile production. As it was mentioned above it is a lo-fi apparition. In a nutshell, get it, enjoy it.