Herzog -- Ocean! Be Our Blanket (2007)

12rec/Bandcamp

• Folktronica 
• Post-folk 
• Experimental rock 
• Plinkerpop 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Ambient

Netiplaadifirmade all on üllitatud väga erinevat muusikat; nende hulgas oli ka selliseid, mis orienteerusid üksnes folk- ja inditroonilise muusika üllitamisele. Konkreetsemalt Aerotone, Poni Republic ning No Source. Osaliselt kuulusid sinna ka Resting Bell ning 12rec, millede all on muusikat välja andnud inglismann William Bawden (WB) ehk Herzog. Käesolev 8-looline on pühendatud merele, mida igapäevaselt tohutult saastatakse, ennekõike plastikuga. Loodushoiu järgmine tasand võiks alata plastiku piiramisest -- tarbijad võiksid loobuda plastikust ning tootjad keskenduda üksnes klaaspudelisse villimisele. Lisaks kõigele on PVA esimese kategooria kartsinogeen, millest loobumine vähendaks mitmikkoormust tervishoiule. Arusaadav, et kõikjal ei saa sellest loobuda ning sellest distantseerumine saab toimuda järk-järgult, ent seda tuleks kohe tegema hakata. Nagu pealkiri osutab -- ja et ei osutaks vääriti, et maailmameri muutuks plastmasstekiks! Muusikaliselt on WB'i muusika orgaaniline ja pehme -- ämbientne, ent kitarride (risust) ja elektroonika kombinatsioonist kumab läbi tung liikuda millelegi tumedamale ning piiritletamatule. Kuigi ta väidab, et ta ei ole katedraal (täpsemalt ühe loo pealkiri on selline), siis valguse ning varjude mäng on siin kahtlemata eepilist mõõdet omav. Samuti see osutab heli laiekraanformaadile, mis keerukate pisidetailide ja efektide olemasolul omandab ankurdatuse -- seeläbi võimaldades piiritletust ning sügavust. Mikroskoopiline tasand ilmutab end tohututes veeväljades, mis mahendab inimlooma ulmi ning täitumata unistusi. 8.0 (7.5-9.0)

Endlos -- Kein Grund Zufrieden Zu Sein (2007)

1Bit Wonder

• Post-rock 
• Krautrock 
• Indie rock 
• Indietronica 
• Cosmic Americana 
• Neo-psychedelia 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Live session

Kui Daniel Graumüller'i ja Mario Kreuzer'i esiküllitis kandis tõlgituna pealkirja "See peab nõnda juhtuma", siis aasta hiljem ilmunud teine (ja viimaseks jäänud) laivis salvestatud EP kandis virilamat tiitlit "Ei ole põhjust rahuloluks". Huvitav, kas tandem nimetas üllitise nõnda pärast purki pistmist; vihjates justkui, et tulemusega ei jäädud lõpuni rahule. Kuulates neid käputäit lugusid tuleb küll möönda, et tulemus on igati viks ning toitaineterikas; tegu on postrokktaiesega, kus huvitavat muusikat on maa ja ilm. See on ennekõike Mandri-Euroopa arusaam kaasaegsest rokist , mis tähendab viiteid nii krautroki motoorsusele (millest konkreetsel juhul paistavad välja ka punkroki kõrvad, mille leiutajaks ei olnud mitte teps punkarid, vaid Neu! Michael ja Klaus) kui elektrooniliselt ragisevate helitaiesteni (Berliini ja Ruhri piirkonna indielektroonikud 90ndatel ja nullindatel). Ei tea, kas on see iroonia või mitte, aga on esindatud ka kosmiliste kitarride saatel lahtirulluvat Amerikaanat. Ja tehakse nii, et kõrvad saavad tõepoolest kord ja kohus rullituks! Kellele kidramuusika meeldib, see peaks käesolevale kindlasti kõrva peale heitma. 8.0 (7.5-8.5)

Low -- Drums And Guns (2007)

Sub Pop/Bandcamp

• Indie rock 
• Experimental rock 
• Americana 
• Slowcore 
• Psychedelic 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Drone rock 
• Art rock 
• Psychedelic

See on Duluth'i legendite kaheksas stuudioalbum. Kuigi Alan Sparkhawk ja Mimi Parker laulavad rahust (viidates biitlite ja rollingute sõjakirve mahamatmisele), järeleandmisest, pühaduse esiletõstmisest, siis muusikaliselt asi päris nii ei ole. Ühe loo pealkirjaks on "Sandinista", missugust pealkirja teatavasti kandis ka Clash'i muutusi markeerinud album. Suure Järvistu suurima järve tormistelt kallastelt pärit mormoonidest abielupaari muusika kolksub ja koliseb, kuigi jah, seda võib pidada eelsoojenduseks nende 2018. aastal ilmunud üllitisele "Double Negative", mis kõlas kui mõnes apokrüüfis kirjeldatud Jumala viha ilmingud. Ühesõnaga, jätkuvalt ollakse hillitsetud, ent pealispinna all toimub tugev tormlemine. Rütmidesse on sugenenud hetktõrkelist nurgelisust ning sealt pudenenud tolmust on voolitud hüpnootilisi rütmijadasid. Eks tempo ole jätkuvalt aeglane ning laulmine - mis kohati muutub vägagi soulilikuks - on rahutute impulsside kontrapunktiks. Võrdleksin teost Yo La Tengo albumiga "I Can Hear the Heart Beating as One" (1997), mida samuti iseloomustas rahutuse ning settimise pinge eksperimentaalse helikeele vahendusel. Näiteks orelitele, mis kohati võimsalt üürgavad, on antud minimalismi traditsiooni etendav roll. Terry Riley'st ja Steve Reich'st Velvet Underground'i ja Stereolab'ini välja. 8.5 (7.5-9.0)

Carfil -- c.y.o.h.o (2007)

PROC-REC

• Lobit 
• Ambient 
• Lo-fi 
• DIY 
• Tekno 
• Electronic music 
• Acid techno

Seda 6-loolist taiest kuulates võidakse sattuda meeldivalt paradoksaalsesse olukorda, kus puudumine võib kuulajale pakkuda midagi, mida külluslik pool on temas aegamööda närvetanud ja madaldanud. Jutt käib niinimetatud lobit-muusikast, milles kasutatakse madala(ma)t resolutsiooni, millega tavakuulaja on harjunud. Teisisõnu, sagedused, mis jäävad alla 100 kbps-i. Järjepidev lähenemine sai alguse 2002. aastal netiplaadifirma 20kbps'i asutamisega, mille raames üllitati erinevaid stiile -- klubimuusikast indini. Eesmärgiks oli ilmselt legitimeerida ebatavaline helipilt, milles võisid olla ära lõigatud kas madalamad või kõrgemad sagedused, heli võis olla häguse või suisa plekise kõlaga, hakkida; rütmid olla ebaloogiliselt teravad et mitte öelda katkised -- midagi seesugust, mida viisakates stuudiotes peetakse parimal juhul demo vääriliseks. Teisalt -- steriilseks töödeldud helipilt esteetiliselt tasandab artisti valikuid ja eripära, millele kontrastiks midagi sellist, mida kostis piraatraadiojaamadest läbi sittade sageduste ning mis võis otsida sugulust 80ndate põrandaaluse kassettikultuuriga (mis toetus peaasjalikult eksperimentaalsele müra- ja industriaalmuusikaskeenele). Nii et kuulaja ise otsustab, et kas tal jääb seda kuulates midagi puudu, mis võimaldab kõrge tasemega asju taas nautima ja väärtustama hakata; või vastupidi -- läbi hämu ja "vigade" leida lisaväärtust ja vaheldust just seesugusest muusikast. Käesoleval on toda 80ndate lõpu põldudel korraldatud ebaseaduslike reivide vaibi, mida kohale mittejõudnutele mängitakse piraatjaamast. Meeldib ka esteetiline stiihilisus -- ebamaine tehno ja tekno kohtuvad, segunevad ja/või vahelduvad loomuldasa ämbiendiga. Aristoteles ütles kvaliteedi kohta: see ei ole mitte tegemise viis, vaid harjumus. 

Cindy Sizer -- Cindy Sizer (2007)

Upitup

• Electro pop 
• DIY 
• Sampledelic 
• Synth-pop 
• Robot pop 
• Comedy pop 
• Electronic music 
• Bedroom pop 
• Plunderphonics 
• Lo-fi

Jah, nagu artisti ning pealkirja osutusest juba ilmneb, tehakse muusikat siin 8-loolisel üllitisel naeru tagasi hoides (või hoopis nalja pikalt ette valmistades -- nagu tuttav filosoof mainib). Selleks, et asi labaseks laadapulliks ei taanduks, tuleb muidugi piisavalt pingutada -- piiripealset huumorit (kohati jõhker saksakeelne jauramine!) kistakse õigele poole eksperimentaalsete helide ning mängulise sämplimisega. See lähenemisviis võimaldab artistil uurida avangardi mõistestikku ja paindlikkust (ei ole lõputult painduv!), avangardi ja popi vahekorda, säilitades kerge lennu ning satiirilise vaatenurga. On tuttavlikke motiive, meeme ja meloodiaid -- eks puid pannakse (hea)tahtlikult alla legendaarsele Düsseldorf'i nelikule. Ka Mozart saab oma osa. Kohati piiksutakse kui näljapajukil kirikurotid. Ei tohi ka ära unustada, et albumi valmimise aeg oli kodus salvestajate tippaeg -- Ariel Pink'ist James Ferraro'ni. R. Stevie Moore oli väärilist tähelepanu pälvinud. Saksa idaosast pärit duo Cindy Sizer imeb aplalt ajastuvaimust viimast ("situvad šampanjaklaasidesse, ning seda ostetakse"). Kiidan Upitup'i all üllitatud teose heaks -- väärib taas külastust! Ei väsita ega muutu tüütavaks ka pärast paljusid kuulamiskordi. Kaasteelistest soovitan kuulata Ergo Phizmiz'i, Felix Kubin'it, Köök'i, Casetteboy'd ning People Like Us'i.

Katatsumuri – Peanut (2007)

 

Hamsterloco

 

• Electronic music 
• Psychedelic 
• DIY 
• Primitive music
• Easy listening
  
• Synth-pop 
• Sampledelic

 

Vaatasin blogiarhiivist järele, et olen lisanud Katatsumuri albumi "Synthptomatic" 2009. aasta parimate üllitiste nimistusse. Kahetsusväärselt vähe kokkupuuteid on olnud artistiga pärast seda. Sedasi võib juhtuda tänases hullumeelselt ülepaisutatud infohulgaga maailmas. Mingi asi, mis on läheduses – ent jääbki puutumatult lähedusse. Seda projekti haldab ainuisikuliselt katalaan Martí Ruiz, kuuludes ühte väiksesse Barcelona elektroonilise subkultuuri ringi, mida ühendab plaadifirma Hamsterloco. Elektrooniline ja eksperimentaalne on see kujuteldav sõõr – seda nii plaadifirma kui üllitise tasandil. Eesti keeli öeldakse "paras pähkel" – nimelt antud kontekstis, kuidas seda sõnades kokku võtta. Kohtuvad madal ja rafineeritud, primitiivne ja keeruline, improviseeritud ja determineeritud. Ilmselt – tuleb iga iseloomustuse juures rõhutada; kuivõrd võib üksnes oletada autori kavatsust, võimaldamata täpselt näppu peale panna. Muusika on ju tunnetuslik! Impulsiivne hüplev psühhedeelia – astumaks pool sammu kõrvale, et droonivate orelitega sõita hoopis kuulaja kussutava(te)sse keskme(te)sse. Igati lõbustav on kuulata orkestreeritud sämpledeeliat ning primitiiv-naiivseid sündiakorde; samuti tooreid sündibiite siin-seal ekslemas – kust need tulid ja milleks? Kui võtta Hamsterloco helidiapasoon ette, siis vaid 8-bitised helimoodustised puuduvad siin (nt plaadifirmaboss Aleix Pitarch aka ashbrg opereerib nendega). Sugulushingedest soovitan lisaks plaadifirmakaaslastele kuulata ka Felix Kubinit, Cagey House'i, Younnat'i, Barthol Le Mejor'i, Mürgelmaschine'i.

 

8.0 (7.0-8.5)

John Fahey – The Mill Pond EP (1997)

Broker`s Tip/Little Brother

Important

• New Weird America 
• Avant-rock 
• Noise 
• Free folk 
• Avant-garde
• Art rock 
• Guitar ambient 
• Psychedelic 
• Freeformfreakout 
• American Primitive Guitar 
• Experimental rock 
• Noise rock 

Neli aastat enne siitilmast lahkumist salvestas vanameister 4-loolise üllitise, mille oli vähe ühist tema enda loodud näpuotstega sikutatud kitarrikeele mängutehnikaga (stiililise määratlusena Ameerika primitiivne kitarr), mis oma sulniduses moodustas ühelt poolt intrigeerivaid mustreid ja tekstuure ning teisalt kussutas hüpnootilist meeleolu luues. Selle asemel on keskmes kuulajale näkku räuskav toores tagasisidestus, mis kõigub-kaigub, suutmata leida tasakaalupunkti justkui mõni vana kooli analoogsüntesaator temperatuuriliselt ebasoodsates tingimustes piinlemas. Veenev mürasse kühveldumine – vali, lõikav, agressiivne, seestunud, teadvust hämardav, külmutav ja kõrvetav samaaegu). Ma ei ole ilmselt ülekohtune tänapäeva noisenikkude suhtes, kui väidan, et vanameistri vägi on paljudest neist suurem ja kütkestavam. Legendit on üllitisel aidatud elektroonikaga, tõsi, mille täpsem roll jääb selgusetuks (on need elektroonilised klahvpillid, digitaalsed-analoogefektid-masinad, kitarre on kõigest moonutatud jne). Arvustused sellele üllitisele on valdavalt negatiivsed – ilmselt on eeldatud Fahey`lt albumit, missuguseid ta oli juba salvestanud kümneid). Muideks, lõpuloos “The Mill Pond Drowns Hope” on kuulda ka vana tuttavlikku helikeelt, mistõttu vana kooli kummardajad ei peaks olema pettunud. Tõsi, lugu areneb omasoodu, millele lisanduvad elektroonika ja mõõdukad kajaefektid – arenemata küll plahvatavaks kaoseks (mida võib ju loo ülesehituse loogikat järgides eeldada) säilitab kompositsioon narratiivi ja pinge. Tegelikult ka avalugu “Ghosts” – isegi rohkem kui lõpulugu –, millel elektroonikat asendab trubaduuri joigumine. Vaadates lähemalt aja(loolist) joont – ei oleks üldse vale võtta see John Fahey album New Weird-liikumise alguspunktiks. Kolm aastat pärast seda tuli Animal Collective`i “Spirit They're Gone, Spirit They've Vanished”, millel on nii mõndagi ühist veskilombi üllitisega. See on viis, kuidas täismehed lähevad ajalukku.  

8.0 (7.5-8.5)

Ünsai – AA19 (2007)

Audioactivity

• Experimental electronica
• Dubtronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Post-psychedelic electronica 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Trip-hop 
• Post-rock

Raske on seda 11-loolist albumit kuhugi lahterdada, kuna siin on justkui kõike ja samas oma efemeersuses ja pidevas voolavuses mitte midagi. Tõsi, rõhuasetus on elektroonilisel eksperimenteerimisel, mitte tantsurütmide esilemanamisel. Dubstep'i madalad bassisagedused roomavad aeg-ajalt mööda kuulaja seljarootsu, et siis muutuda abstraktseks heligenereerimiseks. Kui elektroonilise muusika kohta oleks mõttekas kasutada määratlust "lo-fi", siis ma kindlasti teeksin seda. Dub'i siin on, aga rõhutatult vahendi, mitte eesmärgina. Teisalt on Ünsai muusika üsna obsessiivne, kuna artist takerdub heas mõttes teatud rütmidesse ja sagedustesse, püüdes sellest maksimaalset välja sõeluda. Või vähemalt huvitavat, ning seda ta teebki. Maksimaalne ongi huvitav? Ja huvitav on maksimaalne teatud mõttes? Paksude biitide vahele sugenevad klaveriakordid, rõhutades kõlapildi monokroomset iseloomu. Pool nooti on siin-seal skrätši ja isegi õhulisemat elektroakustilist puudet, mis antud kontekstis tõemeeli omandavad tektoonilise efekti. Lõpulugu "Kiruna" on ilmne erand, jäädes žanriliste kõverpeeglite vahel põrgates kuhugi postroki ja trip-hop`i vahele kinni. Kokkuvõttes on see kompromissitu helilooming, mille kuulamine tasub end igati ära. Võimas!

A Sankip Hummad – Lamiales (2007)

Test Tube

• Glitch-hop 
• Electronic music 
• Clicks'n cuts 
• Avant-techno 
• Experimental hip-hop 
• Micro-techno 
• Micro-dub 
• Ambient dub 
• Dubtronica 
• Minimal dub 
• Minimal techno 
• Tech-dub 

Žanriülese elektroonika ja uuenduslike rütmide generaator Desmond Hollis (Katrah Quey, Ceptual, Palet) koob prõksuvad biidid ja baidid sametisesse kangasse, mis omakorda õrnalt voogab ja lainetab. Selles on nii konkreetsust kui abstraheeritust, kahinaid, mikroskoopilisi biite ning aegluubis kulgeva jätsu heiastusi. Üks lugu on äkilisema minekuga, põhinedes põrandalaudade põrkamisel. See kontrast on siiski liiast, kuna kompositsioon ise jääb veidi õõnsaks, pealiskaudseks ning seetõttu ka arusaamatuks. See lisamine kannataks välja võrdluse deep house albumiga, mis kätkeks endas ühte hardcore trance'i või gabber'i träkki. Kriitilisemat selektsiooni, palun! Kokkuvõttes on tegu korraliku albumiga, mille sügavus tuleneb Desmond Hollis'e oskusest balansseerida tavapärase ja eksperimentaalse vahel ning mikro ja makro peensuste keskel. See on ilmne dünaamika, mis loob konteksti väljapaistva plaadifirma Test Tube'i all (mis ühendab endas plaadifirmade Mille Plateaux, Ninja Tune, Warp, Kranky, Basic Channel'i parimad omadused).

Tiny Creatures - Homunculus (2007)

Birdsong

Bandcamp

Archive.org

• New Weird Israel
• Lo-fi
• Electronic
• Experimental pop
• Avant-pop
• Psychedelic
• Drone pop
• DIY
• Indie rock
• Dada pop

Üllatuseks avastasin, et siinkirjutaja aastate jooksul palju kuulatud ja nauditud album "Homunculus" Iisraeli projektilt Tiny Creatures ei olegi blogis kajastamist leidnud. Eriliseks muudab albumi dadaistlikust ja vabateadvuslikust voost ning näppepillidest, droonivatest akordidest ja lihtsast, end omanäolisest elektroonikast koosnev tervik. Aga mitte ainult - on kriipivaid kidrasoolosid ja eepilisi elektrist (üle)laetud arenguid ja tundepahvakuid. Kenasti tasakaalustatud kooslus - tormiline pool on maandatud kordustel põhinevate võtetega ("Stay In"). Väga eriline tunnetuslik pool ühendab albumit - ilmselt juudilikust huumorist ja müstilis-kabalistlikust maailmatunnetusest läbipõimunud 15-looline üllitis, mille on üllitanud Iisraeli leibel Birdsong. See album pärineb ajast, kui teisel pool ookeani oli avastatud viimase kahe kümnendi kõige olulisem popartist Ariel Pink. Samuti lo-fi/DIY ja juut. Soovitan lisaks kuulata projekti samanimelist debüütalbumit aastast 2004 (Imaginary Albums).

The Houston Drone Concern – Variations for Bob Ostertag (2007)

Audioactivity

• Drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Micronoise 
• Abstract
• Ambient drone 
• Electronic music 
• Minimalism 
• Experimentalism 

On üks ilus viis...ilus viis toota lummavat helikangast, tuues esile helina, ülevuse ja eepilisuse kohast, kust seda esmapilgul ei oskaks oodata. Ning see on ka ilus viis, mis näikse rohket popskaalale asetatavat üles kaaluma. Selle kütked on varjatud ja (sala)kavalamad, valmis kuulajat vallutama tibusammude haaval – lõppude lõpuks heliseb nii objekt kui subjekt – täiuslik käändumine üheks on täitunud 28 ja poole minuti jooksul. Justkui kiirus-kiirendus ja ülemlaul oleksid ühtinud, liikudes ruumis ja seisates aja ning raputades maha kõntsa ja kõdu ning lauldes kiidulaulu Ühele. Suurepärane üllitis natuke rohkem kui dekaadi tagant mehelt nimega Daniel De Los Santos, kelle teos oli inspireeritud Bob Ostertag'i teosest "A Melody, No Bitterness". Kaheloolise taiese andis välja Audioactivity.

Dave Zeal+Daniel Maze – Small Airports EP (2007)

Test Tube

• Ambient 
• Downtempo 
• Epic 
• Post-rock 
• Drone
• Hauntology 
• Ambient drone 
• Microtonal 
• Micronoise 
• Electronic music
• Musique concrète

Kui kaks väga head artisti otsustavad teha koostööd, on tulemus kas väga hea või...lihtsalt hea; kuivõrd hea artisti tunnus on kaheldava kvaliteediga loomingut mitte üllitada. Dave Zeal ja Daniel Maze on üllitanud omajagu – omajagu kõrge kvaliteediga muusikat, mille tuum on ämbient ja boreaalsus – tõepoolest, põhjapoolust märgistavad laiuskraadid on Kanada ämbientmuusikale jätnud positiivse pitseri. Positiivsus tähendab mitte hea tuju tekitamist kuulajas – seda ka! –, aga ennekõike sügavust, sugereerivat jaheda tunde tekitamist hinges ja tundmustes. Selle kohta on meie kallis emakeeles sõna "tüünus". Hugenoti soost Briti muusikalegend ja hall kardinal Brian Eno andis 70ndatel välja albumeid, mis olid inspireeritud lennujaamadest. Siin tegeldakse väikeste lennujaamadega, mis ilmselt on suunatud Kanada tohutute avaruste katmiseks. Muusikaliselt on see natuke enamat kui pelk tavakujutluses ämbient. Siin on paralleelsagedusi, mis mingil hetkel sisenevad, jäävad saatma ja võtavad ehk kruiisigi üle; mingi hetk taanduvad märkamatult ja jätavad kuulaja kahtlema, et kas oli see unes või ilmsi. Nimetatud paralleelsagedused ilmuvad justkui vanavanemate vanast raadiost, täis kahinaid-sahinaid ja ununenud aegade esteetikat (aga võib-olla vaimud esinevad laivis ahju taga). Siin on ka ebakonventsionaalset kidramuusikat, mille käsutusse on antud unenäoline hoovõtu- ja maandumisrada. Tulemus on väga hea; üllitanud on viieloolise Portugali imetabane plaadifirma Test Tube.

Loop Maschine – 5.45 (2007)

Al Revés

Bandcamp

Archive.org

• Experimental electro 
• Electronic music 
• Alternative dance 
• Electro pop 
• Robot pop 

Ma ei tea, millele pealkiri osutab, aga ühe keskmise elektroträki pikkus võiks see ju olla – piisav pikkus, et arendada välja ideed ja teisalt põlistada need mõttevälgatused, muutumata tüütuks ja igavaks. Vaadates plaadiümbrist – minimalistlik musthall ruut monokroomsete varjunditega – on artisti ilmne eesmärk rõhuda üksnes saundile ja biitidele; seda kindlates piirides. Seitsmeloolise üllitise jooksul tehakse tahumatute rütmide ja sündipulseerimistega suht maksimaalset, mida on võimalik sealt välja pumbata. Kaevutakse minimalismi ja maksimalismi, vastavalt mille kuivetus ja ülevoolavus fikseerivad piire ja ähmastavad neid. Kusagil dünaamiliselt süntpopi ja träkkermuusika vahepeal, hämmastaval kombel kaldumata siia- või sinnapoole. Nii lihtne ja keeruline see ongi. Albumi on üllitanud Al Revés, Brasiilia leibel.

Thelmo Cristovam – Distribuição Atmosférica (2007)

Menthe de Chat

Bandcamp

• Musique concrète 
• Acousmatic music 
• Microtonal 
• Drone 
• Microsound 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Non-music 
• Psycho-acoustic 
• Experimental electronica 
• Field recording

 

Brasiilia on imeline koht maailmas mitte seetõttu, et seal on 200 miljonit elanikku ja viljeletakse jalgpallikunsti, vaid seda läbib imeline ja hoomamatu Amazonase jõgi ja katab laias laastus Amazonase vihmamets. Ja seal vetes ja puude vahel elab imeline ja inimesele sageli ohtlik fauna. Piraajad, suured sägad, elektriangerjad, arapaimad, anakondad, jaaguarid, mürkmaod. Ja samas vihmametsadest saadakse ravimtaimi, mida kasutatakse kaasaegses meditsiinis. Ja palju on seejuures avastamata. Seal on võimu, seal on väge. See on asjakohane, et loodus tuletab esiprimaadile meelde, kes on kana ja kes on muna; kes räägib ja kes pissib (vihje on alandlikkuse vajadusele). Palju suurem oht kahtlemata valitseb suurlinnade agulites, aga selles puudub eepiline mõõde, mis ülistaks ja õnnestaks. Muidugi on Brasiilia olnud muusikaliselt suur riik, ennekõike bossa nova, jazz'i ja psühhedeelse tropicalia muusika kaudu 60ndatel ja 70ndatel. Aga on ka kardinaalselt teistsugust muusikat nagu käesolev 79-minutiline teos ilmekalt demonstreerib. Kuigi kompositsioon algab (ja lõppeb) staatiliselt särisedes, kõlavad siin aeg-ajalt äratuntavalt loodushelid, mis kohati meenutavad konnade krooksumist, rähnide täristamist ja makaakide huilgamist. Ja teisalt industriaalsed helisegmendid, mis justkui viitaksid metsatehnika mürale, millega meie planeedi kopse tühjaks ventileeritakse. Kuigi plaadiümbris ja kirjeldus viitaksid justkui stratosfäärile, aga kaasus näikse maisema (aga mitte väiksema) väärtusega. Seda peab ise kuulma, lahti mõtestama ja artikuleerima. Üllitis on osa plaadifirma Menthe de Chat diskograafiast. Kuulake Bandcamp'i leheküljel selle viljaka helikunstniku teisigi teoseid.

Gemini Lounge Orchestra – Two Years on the Rock (2007)

Proc-Records

• Sampledelic
• Sound collage
• Spoken word
• Electronic music
• Avant-garde
• Conceptual
• Experimentalism
• Hauntology
• Plunderphonics

Tõepoolest, see album koosneb ainult ühest pikast loost, mis – üllatus, üllatus – kannab looga sama nime. Muusikaliselt koosneb see lohisevatest madala resolutsiooniga trip-hop rütmidest, mis on olnud valdav juba rohkem kui aastakümme (tänu Flying Lotus'e varjunimega ristiisale) ning teisalt narratiivi peegeldavast sämplipõhisest materjalist nagu filmist väljavõtted-vägivaldsed dialoogid, mis on täidetud urinate, karjumiste ja ähvardustega. The Rock oli tuntud kurikuulus vangla Alcatraz'i saarel Californias, kus istusid gangsterid (tuntuim kahtlemata Al Capone). Ligi kolm kümnendit sünnitas selle karmus ja kindlustatus legendeid. Selle albumi ülesehitus on nagu kurjategija eluloojoon - algab vaikselt, hillitsetult; liigub märksa valjema ja vägivaldsema suunas, mingi hetk sugenevad helgemad ja lootusrikkamad helid-etapid, kuigi lõpuks on vägivald ja tagasilangemine taas tavapärase koha omandanud. Rusikalöögid näkku. Üle äärte valguv vägivald. Käesolev vaade kaheaastasele perioodile võtab aega kõigest 17 minutit (tõsi, mõtteliselt on need jaotatud 18 osaks). Reliis on osa Proc-Recs-nimelise eksperimentaalplaadifirma kogust. Kuna väljaandmise aastaks on 2007, ei tohi ära unustada, et sel ajal ei olnud vanade sämplite põhise, kummitusliku alatooniga muusika haip kuigi märkimisväärne - see saabus pigem mõned aastad hiljem; viljakas pinnas oli kahtlemata olemas - Irdial Discs'i The Conet Project: Recordings of Shortwave Numbers Stations oli üllitatud ja isegi uuesti üllitatud ja The Caretaker oli kamaluga albumeid reliisinud. Wilco sämplis esimesest ning tänu tülile autoriõiguste üle jõudis laiemasse teadvusesse. Hiljem näitas taset selles vallas The Fucked Up Beat ning selle õigusjärglane CLOUDWARMER (kes hiljuti üllatas kolm albumit korraga).

Intelec – Giro (2007)

 

Miga

Archive.org

• Deep techno 
• Electronic music 
• Experimental techno 
• Glitchtronica 
• IDM 
• Ambient techno

Comment: this bunch of 6 tracks is all about profound reveries on hypnotic rhythms which in turn are surrounded by torn sonic effects, delicate glitches and concealed voice manipulations. Despite its strong impact on the rhythmic backbone (indeed, the kick drum predominantly kicks and rumbles around) the Spanish duo does not forget to craftily impose upon emotive synapses with the aid of halcyon synthesizers and lighthearted melodies. This sort of synthesized expressions are characteristic to deep house notches although the recent case is experimental techno by numbers (i.e unpredictable ones). The masterful issue is a bit within the discography of Miga. The very respect of mine.

Ashbrg – iLL (2007)

Hamsterloco
Archive.org 

• Electronic music 
• Synth-pop 
• Psychedelic 
• Chiptune
• Sampledelic
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• 8-bit 
• Bitpop 
• Progressive 
• Experimental pop 
• Minimal synth 
• Art pop

Comment: A Catalan called Aleix Pitarch is behind the nom de plume Ashbrg who has been releasing albums under the imprint Hamsterloco. The label and the project of him is intended to cross chiptune/8-bit/tracker music with more conventional styles. Mostly they succeed in their intention. For instance, the recent issue is a shift between silence and rough pixels of sound, between exquisite synthesised incantations and childish, playful interlude-alike progressions. Maybe I am wrong – maybe it is all about new progressive music? For instance, a track entitled Old Sounds. Pux perros is the main hit for me on this 18-notch outing – it reminds of the organ-led, catchy acid punk of The Stranglers by the main gear being varied with artsy prog music elements. Snap To Grid is more (warped) indie than many bands being called by this tag. Submarine is a great laid-back glimpse into subconscious dreams and heavy memories. Comoperros ya is a cheerful minimal synth number which does mean lots of acerbic effects rotating around the groovy yet obsessive rhythmic backbone. Doggystyle is about more poppy synthesised developments with regard to the previous track. Yeah, all is an enjoyable ear fare.

A Pale View Of Hills – 1924 EP (2007)

INQB8R

• Ambient rock 
• Dream pop 
• Experimental rock 
• Avant-rock
• Epic 
• Art rock 
• Shoegaze

Comment: this batch of 4 tracks provides thick atmospheric layers of guitars full of inner burning to disseminate from nowhere to ultimately form a solid ambient/rock spirit. Just roughly to assume. One can hear abstract vibrations, warped trajectories and ominous accents and buried orchestrations within these meandering compositions but it is the point of the release. It may remind of the most predominant examples from the British experimental rock scene, Flying Saucer Attack, and Pygmalion-era Slowdive (however, a listener can hear epic apotheoses from the other albums by Slowdive as well), and an Australian combo, a Skye Klein's project A Beautiful Machine. However, at times buzzing elements are traded for more lucid incantations to transcend into a beatific dream pop butterfly (more concretely, Sexto Empirico, and C.R). The magnificent outing is a bit in the discography of INQB8R.

ii – ii (2007)

Digital Kunstrasen

• Krautrock 
• Indietronica 
• DIY 
• Art pop 
• Hip-hop 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• Organcore 
• Post-rock 
• Experimental pop 
• Post-pop

Comment: ii was(?) the duo of Edh, and Nicolas Jorio (both of them singing in French throughout the course of 12 compositions) who had issued a couple of releases on Digital Kunstrasen. Regarded a combo with predominant female singing and artsy pop approach one cannot be without drawing parallels with Stereolab, especially since the period the combo did start making collaboration with Sean O'Hagan from The High Llamas and John McEntire from Tortoise, and The Sea And Cake. Since then Stereolab's nature would have changed from quite straightforward and simplistic intense droning acid/kraut-tinged noise/psych-pop to more elaborated electronic and lounge mixed sonic bliss (especially at Dots And Loops; 1998, Duophonic). This 12-track outing is quite uncanny by its format due to lion share of tracks of extending less than the 2-minute span. All in all, it is an engrossing kraut-tinged pop and gentle post-rock issue being occasionally embellished with suggestive scratches, blissful semi-orchestrations and poignant beatific melodies. The only difference pulling the duo off Stereolab is their lo-fi/DIY approach. It was tagged as chanson on the ensemble's site at Discogs, however, it is a truly superb listening.

Uriko – Away From My Aim (2007)

Digital Kunstrasen

• Indie folk 
• Alt-folk 
• Americana 
• Folk indie 
• DIY

Comment: at the first glance this case of 6 compositions may seem a bit tedious and weary. Yet by listening to the release many times in a row there can be drawn analogous parallels upon Wilco's issues which also start to blossom after a while by unveiling different aspects and suggestive moments. Regarding the kind of indie folk one should not try to create a new form of it at any cost because it could be a Sisyphean effort. The virtue of a folk album is related to its coherence between the melodies and harmonies and the lyrics. Between some exquisite minutiae to create something truly spellbinding and impeccable. One can find out many enchanting moments from within it - from acoustic guitar-based rants to more bombastic synthesised orchestrations. The decent outing is a part of the discography of a German imprint, Digital Kunstrasen.