Yes No Wave
- Post-hardcore
- Hardcore punk
- D-beat
- Punk rock
- Indie punk
Kunagi Villu Tamme ütles, et talle meeldib jäts. Umbes et punki teeb ta seetõttu, et lihtsalt ei oska jätsu mängida. Kui mõistaks, siis ka viljeleks. Ka need tüübid Indoneesiast on veits peast segi ning sassis suhtumisega -- isegi mitte nii väga pärispunkareid, vaid pigem Butthole Surfers'it meenutava nurgelise suhtumisega. Žanriliselt päris jätsuks ei lähe, ent kohati kuhugi sinna lähedale nad küll potsatavad. Punk võib seetõttu olla trotslik stiil, et siin võib isegi klišeesid müra- ja raevukatlasse heita ilma, et nood haisema hakkaksid. Ka siin on noid kidrariffe ja soolosid - tundub, et isegi tahtlikult rasvaselt alla joonituna -, ent pöörase möirgamise ja trummeldamise kontekstis on riff ja soolo hoopis midagi muud kui staadionibändi repertuaaris. Punkaritele on see pigem püüd teha sitast saia. Isegi kui see neil päeva lõpuks ei õnnestu, siis püüd seda teha oli ometi igati tervitatav ja intrigeeriv. Ja ümberpööratult -- kui elu oleks täiuslik, siis ilmselgelt punki ka ei oleks vaja. See kõlaks püüdena mööda püstloodis klaasseina üles ronida. Superlugu "Shure 5" ihkaks endale iga endast lugupidav (punk)punt -- kus kunstiline keerukus läheb ootamatult üle massiivseks energiasööstuks. Kunstist saab stiihia, mis tähendab, et stiihia on korraga nii korra ema kui isa. Üks lugudest kannab pealkirja "Hardcore Suxxx!" -- säh sulle õllekest suitsukoniga! Punküllitisega on tegel't väga lihtne -- kas see kõnetab või mitte. No see igatahes röögib suisa näkku! 8.0 (7.0-9.0)
