Plus Timbre/Bandcamp
- Field recording
- Improvised music
- Conceptual
- Experimentalism
- Abstract
- Avant-garde
- Art music
On albumeid, mida saab kuulata ning on albumeid, mille puhul pelgast kuulamisest ei piisa. Kahest pikast kompositsioonist koosnev "Seascape and Sheds" kuulub ilmselgelt viimaste hulka -- see ei avane mitte niivõrd muusikalise objektina, kuivõrd kogemusliku ruumina, millele tuleb läheneda peaaegu fenomenoloogilise valmisolekuga. Need kompositsioonid ei mõju lugudena tavapärases tähenduses, vaid pigem paikadena, milles viibitakse. Veel täpsemalt: paigad, mis on saanud heliks. Plaadi keskne eeldus näib olevat, et abstraktse heli alged on vägagi konkreetsed, vägagi maised. Kui välisalvestus - merekohin, tuule surve laudise vastu, eemalt kostev metalne resonants, sammude juhuslik akustika - on muusikasse põimitud mitte illustratsioonina, vaid selle ontoloogilise alusena, siis muutub ka kuulaja positsioon ja hoiak. Enne kuulamist ei peaks mitte küsima, mida see album väljendab, vaid kus see album asub. Siin saab määravaks koha- ja ajavaimu küsimus. "Seascape and Sheds" ei esita maastikku dekoratsioonina; ta kannab endas paiga sisemist aega -- seda aeglast, kihilist, peaaegu geoloogilist kulgu, mille kohalolekut saab tajuda ainult siis, kui seal füüsiliselt viibida. Artisti puhul on tunda, et see tingimus on täidetud. Need ei ole romantilised ettekujutused merest või rannast, vaid kogetud ruumina ning seejärel heliks destilleeritud. Ta ei kujuta kohta ette -- ta mäletab seda kehaga. Selles mõttes meenutab album mõtteviisi, mille kohaselt aeg ei ole pelgalt kronoloogiline mõõde, vaid ruumis aset leidev kihistus ning sellest johtuv mnemoonilise tiheduse suurenemine. Iga heli siin peegeldab mitte sündmust, vaid sündmuse järelkaja; mitte hetke, vaid selle settimist. Nii hakkab muusika toimima mitte lineaarse arengu, vaid mäluna, mis ennast kuulamise käigus aegamisi rekonstrueerib. Nende 40 minuti vältel ei kiirustata kuhugi. Puudub klassikaline kulminatsioon, puudub vajadus sõnada ja sõnastada. Selle asemel toimub aeglane sisseelamine, kus kuulaja ei jälgi muusikat, vaid satub selles orientatsiooni positiivselt kaotama. Mingist hetkest alates ei kuule enam niivõrd helide järgnevust, vaid ruumi enda hingamist. Mis tähendab seda, et lineaarsus on asendunud ruumis olemise viisiga. Võiks isegi öelda: selle albumi kuulamine ehk kõhutunde stimuleerimine algab pärast hetke, kui kõndimine lakkab. Kahtlemata on säherdust helilist dokumentatsiooni problemaatiline hinnata -- esiteks formaadi ning teiseks hindamisobjekti tõttu. Teiseks sünesteetilise kogemuse puudumise tõttu -- eeldades, et kuulaja ise peaks füüsiliselt viibima salvestuskohtades, saamaks suhestuda sügavamalt. (Tunda lõhnu, tuule paitust, niiskust; kõndides tajuda pinnareljeefist tulenevat survet lülisambale jne). Jah, siin-seal on ka natuke kunstlikkust, st improvisatsiooni, ent see jääb suht verevaeseks, muutmata kuigi üldpilti. Vähemalt kuulates oli mul toaaken pärani lahti -- päike oli pilve taga, tuppa voogas mõnusat, jahedat, virgutavat õhku, resoneerudes hästi kuulmiskogemusega. Aga jah, mäletamise rekonstruktsioon saab võimalikuks vaid siis, kui on olemas juba allolev kogemus. Antud juhul on see ainult artistil. 7.5 (6.5-8.5)
